Mõttetult pikk postitus

Käisin laupäeval venna sünnipäeva tähistamas, tähendab Tallinnas, kingiks Margit Kilumetsa kirjutet “Jaak Joala. Kuulsuse ahelad”, mille sõidu ajal ja seal muidugi kohe ka ise läbi lugesin.

Muljeid raamatust: Eesti on ikka uskumatult väike ja uskumatu, et Joalast võis saada kuulsuse tipul, kui tal pidanuks olema parimad võimalused enda loominguliseks teostamiseks, selline orav rattas.

Autor juhatas lugejatele muu hulgas kätte, et raamatule nime andnud “Kuulsuse ahelad” on tõlgendus Paul Jonesi laulust “Privilege” (õieti küll selle soomekeelsest tõlgendusest), millega sama nime kandvas Peter Watkinsi mängufilmis (1967) kehastab Jones popstaari, keda koormavad just need (filmis see laul ei kõla).

Jonesi, eriti Manfred Manni koosseisus, olen ma isegi kuulanud, aga sellest laulust ei olnud varem midagi kuulnud. Kuna teema tundus huvitav, siis tõmbasin eile filmi (treiler | torrent) ja vaatasin ära.

Sellest sai kohe üks minu kolmest sel ajal tehtud lemmikfilmist (teised kaks on Truffaut “Fahrenheit 451” ja Antonioni “Blow-Up”, mis tulid välja aasta varem). Ja pärast selle vaatamist tundus Kilumetsa poolt raamatule valitud pealkiri mingi eriti peen inside joke – ja eriti tabav, aga see selleks.

Joala repertuaarist on mulle vist kõige tuttavam “Laul verelilledest” (kusagil peaks olema isegi veel alles vinüül, mille peal see leidub), mis kirjutati ilmselt sõjas langenute mälestuseks, aga mis omandas 1990-ndatel Eestis vahepeal omamoodi kultuslaulu staatuse veidi teises tähenduses (seda võib kuulda ka näiteks Marko Raadi diplomitöö “Öine navigatsioon” lõpus).

Kulinaariast. Mind hakkas kohe lugedes painama üks lause Joala lapsepõlve kohta: “Kui midagi teistele lastele Jaagu juures imelik tundus või närvidele käis, siis see, et poisile meeldis süüa suhkruga segatud pärmi.” (lk. 44)

Mulle meeldis kah lapsena suhkruga segatud pärmi süüa, kui võimalus avanes (kui ema taigent tegi ja seda sealt vahepeal võtta õnnestus vms.). Kas väike Joala tegi endale söömiseks siis ise pidevalt suhkruga segatud pärmi, et see kuidagi imelik tundus, või miks see teistele lastele närvidele käis? Nii või teisiti väga imelik, vajaks selgitamist.

Kuna see pärmi-küsimus ei andnud mulle nüüd rahu isegi unes, siis avaldan siin oma eilse menüü (osad kellaajad ei pruugi olla päris täpsed).

6.50 kruus tomatimahla

8.15 mõned võileivad (tegelikult ramasai maksapasteediga; üks ramaleib vorsti ja paprikaga, teine juustu ja tomatiga), kaks kruusi mustsõstrateed (tehtud kuivatatud lehtedest; üks meega, teine ilma), paar mandariini

12.15 kapsasupp (sees ka kartul, porgand, liha) piimaga (kaks taldrikutäit)

14.15 klaas vett

16.30 täpselt sama, mis oli lõunaks

16.45 neli pähklitäidisega kompvekki

20.30 väike kausitäis marineeritud kõrvitsat viineritega (külmalt)

Kas see tundub imelik ja käib närvidele? Olge mureta, selliseid pikki heietusi ei ole kavas siin edaspidi rohkem avaldada. Aga kuna vend arvas, et võiksin kirjutada siin rohkem/pikemalt, siis teen täna tema sünnipäeva puhul erandi. Palju õnne!

Veel üks katkend. 1968. aasta suvel muretses peategelase vanaema Aliide, kes ta sisuliselt üles kasvatas, oma päevikus selle pärast, miks noor Joala ei ole “kõigiti korralik, riides – mitte midagi silmatorkavat, juuksed normaalselt. Miks sa ahvid järgi neid viimaseid? Kas sulle siis tõesti meeldivad need ahvinäod siin meie nurgal oma pügamata juustega?” (lk. 115)

Kuna ma olen kah lasknud oma juustel nüüd jälle vabalt kasvada (mitte veel päris Frank Zappa kõrgmood, aga liigun vaikselt selles suunas), siis on võimalik selle teemaga samuti haakuda: huvitav, kui paljudel võib tulla ka mind nähes mingeid selliseid mõtteid, mille Joala vanaema pani kirja oma päevikusse?

Tahaks siiski loota, et suhkruga segatud pärmi söömisele ja pikkadele juustele tänapäeval enam nii viltu ei vaadata.

Lõpetuseks siia aga nüüd ka midagi arukat: panen kirja oma eilse meediatarbimise.

Hommikune meedialaks: lugesin ühte sotsiaalmeedias viidatud arvamuslugu, kuulasin laupäevast Publikumärki, vaatasin ära eelmise õhtu Tagesschau (viibin uudistedieedil – päevauudiseid maailmas toimuva kohta saangi põhiliselt selle telesaate kaudu).

Pärastlõunal lugesin ERR-i uudistevoost pealkirju ja vaatasin sealt saatelõiku Andres Kõpperiga (NOËP), mis avas muu hulgas hästi loomeprotsessi kogu selle keerukuses – väga hea, et selliseid asju näidatakse, muidu mõned võib-olla arvavadki, et istu ainult maha, pane rütmimasin tiksuma ning viie minutiga on laul valmis.

Nii lihtsalt need asjad enamasti tegelikult ju siiski ei käi. Näiteks ainuüksi selle postituse kirjutamiseks lugesin läbi terve raamatu, vaatasin ära filmi, nägin und, ajasin päeva jooksul omale suust sisse igasuguseid asju ja kuulasin, vaatasin, lugesin veel ka ajakirjandust, rääkimata YouTube-is kolamisest.

Ma oleksin teinud seda kõike loomulikult isegi siis, kui ei oleks seda postitust kirjutanud (mõte selline postitus teha tuligi alles pärast seda, kui suurem osa sellest kõigest juba tehtud oli), aga selle kõige kirja panemine võttis nüüd samuti omajagu aega – seetõttu teen siin edaspidi ikkagi lühemalt, et oleks rohkem aega kõige selle jaoks, millest siin kirjutan.

Jaga seda lugu ka teistega!