Menufilmist “Me Before You”

Me_Before_YouKui “Me Before You” veidi enam kui kuu aja eest kinodesse jõudis, siis lugesin läbi kaks arvustust.

Ralf Sauter kirjutas, et see on parajalt naeruväärne ja halvas mõttes totter film, mille osade stseenide kõrval kahvatuvad isegi kõige siirupisemad Nicholas Sparksi teoste ekraniseeringud.

Chris Knight aga leidis, et “Me Before You” suudab vältida kõige halvemaid melodraama nõkse a la Nicholas Sparks.

Minul tekkis selle peale küsimus: kes see Nicholas Sparks on? Vikipeedia ütles, et USA kirjanik, stsenarist ja produtsent, kelle sulest on ilmunud 18 romaani, neist mitmed rahvusvahelised bestsellerid, millest tervelt 11 on saanud aluseks suurtele kassafilmidele.

Leidsin nimekirjast isegi ühe sellise, mida olen vaadanud, “The Longest Ride”, aga ajasin selle alguses segamini ühe teise filmiga, mille nime enam ei mäleta, kuid mille sisu oli jäänud meelde paremini. Nii et kustumatut muljet alles eelmisel aastal valminud “The Longest Ride” ei jätnud, aga… nüüd sisukokkuvõtet lugedes ja treilerit vaadates meenus, et mulle see tegelikult siis isegi veidi meeldis.

“Me Before You” aluseks on samanimeline romaan, mille on kirjutanud üks teine maailmakuulus menukirjanik, Jojo Moyes, kelle nimi ei öelnud mulle samuti midagi, sest ma üldiselt ei loe armastusromaane ega ole selles vallas toimuvaga üldse kursis.

Täiesti tundmatud nimed olid minu jaoks ka lavastaja Thea Sharrock, kelle jaoks see on alles esimene täispikk mängufilm, ja meespeaosatäitja Sam Claflin, kuigi teda olin mõningates filmides siiski ka varem näinud, lihtsalt ei pööranud siis tähelepanu näitleja nimele.

Naispeaosatäitja Emilia Clarke olevat tuntud eelkõige maailmakuulsast teleseriaalist “Troonide mäng”, aga mina ei ole vaadanud vist ühtegi selle osa ning mulle jäi ta läinud aastal meelde hoopis filmist “Terminator Genisys”, kus Clarke jättis küllaltki positiivse mulje. (Igaks juhuks märgin, et “Me Before You” raames on tema täita täiesti teistsugune roll.)

Kaalusin selle filmi vaatamist üle kuu aja. Ühest küljest tundus, et tegemist on mingi imala looga, aga teisest küljest mainis Knight oma arvustuses sellega seoses Xavier Beauvois’ filmi “Of Gods and Men” (2010), mis on minu arvates väga hea, ning igasugused erinevad inimesed märkisid FB-s “Me Before You” enda poolt nähtuks, mistõttu ei saanud seda ka hästi unustada, sest aeg-ajalt torkas jälle silma mõni vastav teade.

Eile õhtul sai kõigepealt vaadatud “Vuosaari” (2012), mida näitas ETV2, aga hiljem jõudsin viimaks otsusele vaadata ikkagi ära ka “Me Before You”, mida saigi siis ööl vastu tänast lõpuks tehtud.

Lühike sisukokkuvõte (sisaldab spoilereid): tänapäevane tuhkatriinulugu tagasihoidlikest oludest pärit veidi lihtsakoelisest tüdrukust (26-aastane), kes leiab oma printsi ratastooli aheldatud jõuka noormehe (31-aastane) näol, kes on otsustanud eutanaasia kasuks. Kui arvate, et tärkav armastus seda otsust muudab, siis eksite, aga lõpp on ikkagi nö. õnnelik, sest noormees teeb tüdrukust oma pärija, võimaldades talle sellega lahedat elu.

Ma ei olnud üllatunud, kui guugeldamine tõi välja, et filmi linastumisega kaasnes aktivistide pahameeletorm ja tõsised etteheited inimeste poolt, kes leiavad endal olevat õiguse elada vaatamata sellele, et nad ei saa teha seda tavamõistes päris täisväärtuslikult. “Me Before You” sõnum on üsna selgelt eutanaasiat toetav ning võib nõustuda ka hinnangutega, mille kohaselt saab “Of Gods and Men” selle kaudu täieliku väärtõlgenduse.

Tegemist on tegelikult hea näitega sellest, millises võtmes on hakatud eutanaasiat populaarsetes mängufilmides järjest enam käsitlema. Kui kunagi tehti selliseid hoiatusfilme nagu “Soylent Green” (1973), kus maailma kasvav ülerahvastatus sai aluseks düstoopilistele nägemustele, siis nüüd toimub filmide kaudu üha sagedamini eutanaasia nö. kultuuriline normaliseerimine, selle kujutamine aktsepteeritava lahenduse või väljapääsuna.

Kui parandamatult halvatud lihtsalt tapetaks, siis tunduks see paljudele julm ja jõhker, aga kui luuakse kultuuriline norm, sotsiaalne surve, et inimesed sooviksid ise elust lahkuda, sest ei tunne ennast eluvõimelistena ega soovi olla koormaks teistele, siis peetakse seda millegi pärast vastuvõetavamaks, lausa humaanseks. Ja kui sellised inimesed selle vastu protesteerivad, siis öeldakse, et nad ei saanud lihtsalt asjast aru.

Kas pole see veidi silmakirjalik?

Vastav test näitas, et ma sarnanen selle filmi tegelastest kõige rohkem just sellele, kes otsustab lasta ennast ära tappa: “Ta on väga rahulik ja vaikne inimene, ta teab millal lõpetada rääkimine, aga ühtlasti ta ARMASTAB teha sarkastilisi kommentaare. Tal on pehmem külg, aga inimesed peavad teda isiklikult tundma õppima, enne kui ta usaldab neid piisavalt, et avaneda ja seda neile näidata.”

No tore, lisaks on ta näinud kõiki Bondi filme ja armastab vaadata välkude sähvimist, ühisosa on seega tõesti märkimisväärne. Aga sellest ei saanud ma ikkagi päris hästi aru, miks ta lõpuks siiski eutanaasia valis. Lõpp ei olnud psühholoogiliselt väga veenev.

Jaga seda lugu ka teistega!