Mart Laar “Äratajad”

Mart Laari 2005. aastal kaitstud doktoritööd “Äratajad. Rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad” oli küll huvitav lugeda, kuid samas tuleb tunnistada, et selles on ka omajagu sisulisi, kontseptuaalseid ja metodoloogilisi küsitavusi.

Laar üritas mõista rahvuslikku liikumist ning ühtlasi rahvuse teket mõjutanud tegureid, kasutades selleks võrdlevat ja kvantitatiivset meetodit. Ta võttis aluseks Miroslav Hrochi teooria rahvusluse arengufaaside kohta: A-faasis on rahvus vaid teadusliku huvi objekt (Eestis eelärkamisaeg, mil tegutsesid baltisakslastest estofiilid); B-faas on rahvusliku agitatsiooni periood (meie rahvuslik ärkamisaeg), mil aktivistid üritavad kujundada rahvuslikku eneseteadvust ja kaasata rahvuslikku tegevusse järjest laiemaid masse; C-faasis lähebki liikumine massidesse, haarates suuremat osa rahvast.

Kõik rahvad tugeva rahvusliku eneseteadvuse tekkimiseni ei jõua. Laar üritas selgitada välja neid tegureid, mis Eestis selleni siiski viisid, jõudes järeldusele, et võtmetähtsusega roll oli äratajatel – suurtel aktivistidel, kes osalesid vähemalt kolmes rahvuslikus ettevõtmises. See vastus kõlab loogiliselt, kuid ei ütle iseenesest midagi, sest ei selgita, millest oli tingitud äratajate endi esiletõus.

Ajalugu ei ole täppisteadus, kuid Laar üritab seda justkui selleks muuta. Ta kasutab rahvusliku aktiivsuse mõõtmiseks mitmesuguseid näitajaid, mille sobivus selleks on tegelikult üsna küsitav.

Näiteks kihelkondade seadmine pingeritta selle järgi, kui palju neis koguti raha Eesti Aleksandrikooli rajamiseks. Hans Kruusi uurimus Eesti Aleksandrikooli ajaloost, millele Laar toetub, sisaldab andmeid keskmiselt iga elaniku kohta korjatud kopikate kohta, aga mitte annetajate suhtarvu (kohalikest elanikest), mis võiks tõesti sobida rahvusliku liikumise kandepinna mõõtmiseks. Kasutatud näitaja ei arvesta paraku piirkondade erineva jõukuse ega sellega, millist mõju võisid omada mõnes paigas keskmisele üksikud suurannetused. Kõige ilmsem peaks selle näitaja sobimatus kihelkondade rahvusliku aktiivsuse mõõtmiseks olema Hiiumaa näitel: Pühalepa kihelkonnas oli see suurem kui kusagil mujal Eestis, aga Reigis, Käinas ja Emmastes ümmargune null – põhjus muidugi selles, et Aleksandrikooli ainuke abikomitee asus seal Kärdlas, kogudes annetusi ka teiste Hiiumaa kihelkondade elanikelt. Kruusi koostatud kaarti vaadates jääb ühtlasi kohe silma, et Viljandimaal esineb valge varesena Karksi kihelkond. Minu arvates ei saa sellest järeldada, et sealsed elanikud olnuks Aleksandrikooli heaks annetusi tehes palju tagasihoidlikumad kui Halliste, Paistu, Tarvastu ja Helme inimesed. See näitab vaid seal loodud abikomitee nõrkust. Annetusi võis teha ka naaberkihelkondades tegutsenud abikomiteede kaudu.

Laulupidudel käimise osas tunnistab Laar isegi, et seda mõjutas 19. sajandil tugevalt geograafiline faktor (näiteks saarte äralõigatus), aga ikkagi saab sellest tema käsitluses rahvusluse mõõdupuu. Ta küll tuvastab, et kõige suuremad rahvuslikud aktivistid, kes osalesid rahvuslikes ettevõtmistes kõige aktiivsemalt, olid üldiselt koorijuhid, kuid kooride endi rolli rahvuslikus liikumises näib samas alahindavat, kuigi laulupeo tähtsust rõhutab.

Raha korjamise kirikute ehitamiseks on Laar rahvusliku liikumise avaldumisvormide hulgast välja jätnud. Laias laastus võib sellega ehk isegi nõustuda, aga mõnes paigas oli kindlasti ka see rahvusliku liikumise oluline avaldumisvorm.

Üritades leida tegureid, mis mõjutasid rahvuslikku aktiivsust, on Laar võrrelnud seda mitmesuguste muude näitajatega: talude päriseksostmine, hernhuutluse levik jms. Kohati tuleb tal ka seal sisse vigu, mis pärinevad juba kasutatud allikatest. Näiteks Ea Janseni uurimustööst võetud kaardi kohaselt jäi Helme kihelkond hernhuutlusest puutumata, aga tegelikult tegutsesid nad seal vägagi aktiivselt – Helme kirikuna (luteri kogudus) kasutatakse veel praegugi hernhuutlaste 1847. aastal ehitatud palvemaja.

Lühidalt: kui juba kasutatud algandmed sisaldavad selliseid vigu, ei saa ka Laari tehtud arvutused rahvusliku aktiivsuse ning seda mõjutanud tegurite kohta olla väga täpsed – see tähendab, et küsitavaks muutuvad ka nende põhjal tehtud järeldused. Autor on teinud ära tohutu töö, mis muutub kokkuvõttes mõttetuks.

Laari doktoritöö väärtuslikuimaks osaks on üldiselt peetud selle raames koostatud rahvuslike tegelaste andmebaasi. Paraku jättis ta vastavasse nimekirja kandmata need, kes väljastpoolt Eestit – Peterburist, Riiast, aga ka Krimmist ja mujalt eesti asundustest – eestikeelsetele lehtedele kaastööd tegid või kohalikesse organisatsioonidesse kuulusid. Rahvuslike tegelaste tuumiku moodustanud äratajate hulgast on jäänud välja näiteks Adam ja Peeter Peterson – neist on korduvalt juttu mujal tekstis ning mitmed nende sugulased on äratajate nimekirjas sees, aga nemad ise mitte, kuigi nende roll oli kahtlemata tähelepanuväärsem. Seega peab viga olema juba metoodikas – selline kvantitatiivne meetod, mida Laar kasutab, lihtsalt ei sobi rahvusluse mõõtmiseks.

Põhja-Eesti tagasihoidlikuma rahvusliku aktiivsuse seletamisel rõhutab Laar, et andmed laevaseltsi Linda liikmeskonna kohta on puudulikud ja see mõjutab tugevalt üldist pilti, jättes aga tähelepanuta asjaolu, et see rahvuslik ettevõtmine võis paljude asjaosaliste endi jaoks olla eelkõige pigem hoopis majanduslik. Samas suudab ta jätta täiesti mainimata 1858. aasta talurahvarahutused, mille mahasurumisega ilmselt tasalülitati ka vähemalt osa Põhja-Eesti võimalikust rahvuslikust aktiivist.

Ajalehtede puhul käsitleb ta tellijate arvu lugejate arvuna, mis on kindlasti eksitav – viib rahvuslike väljaannete ühiskondliku mõjukuse olulise alahindamiseni. See on kummaline, sest samas tsiteerib Laar ise August Kitzbergi mälestusi sellest kuidas inimesed Sakala ilmuma hakkamise puhul kokku kogunesid, et seda üheskoos lugeda ja selle üle arutleda. 19. sajandist pärinevad mälestused, aga ka ilukirjanduslikud teosed, kus õhtuti teomajas või päeval heinamaal söögipausi ajal valjusti ajalehte ette loetakse, lubavad oletada, et selline praktika ei olnud väga ebatavaline.

Mulle tundub, et Laari käsitlus näitab nii rahvusliku liikumise kandepinda kui ka äratajate ringkonda meie rahvuslikul ärkamisajal tegelikust väiksemana. See sobib kokku kontseptsiooniga, mille kohaselt oli rahvusliku eneseteadvuse kasvu juures võtmetähtsusega roll just suhteliselt väikesearvulisel äratajate (ideeliste eestvedajate) võrgustikul, mitte eesti rahva üldisemal sotsiaal-majanduslikul edenemisel, mille tõttu edasijõudnud eestlased saavutasid ärkamisaja jooksul lihtsalt sellise kriitilise massi, mis võimaldas järjest enamatel jätkata sotsiaalsel redelil tõusmist omaenese rahvust minetamata (kui esile tõusid üksikud, oli nende saksastumine ümbritseva keskkonna mõjul lõpuks paljuski möödapääsmatu – mida rohkem oli aga tõusjaid, seda enam hakati kujundama seda keskkonda enda näo järgi), kuigi just see aitaks seletada ka äratajate endi esiletõusu – nad olid osa suurest ühiskondlikust protsessist (üks selle avaldumisvorm), mis nende tegevuse mõjul hoogustus ning selgema kuju võttis, mitte seda protsessi käivitav jõud.

Jaga seda lugu ka teistega!