Barack Obama kõnekirjutaja ja nõunikuna töötanud Ben Rhodes mainib Eestit oma värskes mälestusteraamatus küll hea sõnaga, kuid meil ei ole põhjust selle üle uhked olla. Pigem paneb loetu muretsema selle pärast, millist mõju Eesti riigijuhid on USA presidentidele avaldanud.
Rhodes liitus Obama meeskonnaga 2007. aastal, kui valmistuti alles eelvalimisteks, millega selgitati välja Demokraatliku Partei presidendikandidaat. Toona arvati üldiselt, et selleks saab Hillary Clinton, kuid läks teisiti. Obama meeskonda vajati hea sulejooksuga inimest, kes jagaks välispoliitikat. Rhodes oli pühendunud välispoliitikast kirjutamisele pärast 2001. aasta 11. septembrit, kui nägi New Yorgis kaksiktornide kokkuvarisemist. Sarnaselt Obamale oli ta mõistnud, millise kohutava vea oli USA teinud Iraaki tungides. Seetõttu ta Obama meeskonda kutsutigi.
Koos võideti valimised ja koos võeti sisse kohad Valges Majas, kuhu Rhodes jäi ametisse Obama teise ametiaja lõpuni. Tema mälestusteraamat “The World as It Is: A Memoir of the Obama White House” ilmus alles tänavu juunis. Tegemist on hästi kirjutatud, mahuka teosega, mida tasub kindlasti lugeda kõigil, keda huvitavad võimu telgitagused. Rhodes maalib hea pildi nendest keerulistest valikutest, mille ees suurriikide juhid maailmapoliitikat ajades seisavad.
Käsitletud teemasid on muidugi nii palju, et ei ole mõtet hakata neist siin pikemat ülevaadet andma. Peatun vaid Eestiga seonduval. Olgu märgitud, et Lätist ega Leedust, Soomest ega Rootsist selles raamatus juttu ei ole.
Eestit on mainitud seoses visiidiga, mille president Obama tegi siia 2014. aasta septembris. Ta saabus varahommikul ja lendas juba õhtul edasi, kuid jõudis pidada vahepeal ühe kena kõne, mille juures oli ilmselt samuti mängus Ben Rhodese käsi. Sellest kõnest Rhodes oma raamatus ei kirjuta. Küll aga peatub ta lühidalt sellel, mida rääkis Obamale meie president Toomas Hendrik Ilves. Paraku meenus seda lugedes koht Obama eelkäija George W. Bushi raamatust “Decision Points” (eesti keeles ilmunud pealkirjaga “Pöördepunktid”), kus on juttu 2002. aastal toimunud kõnelusest Eesti toonase peaministri Siim Kallasega.
Teemaks oli sõjaline sekkumine Iraagis. “1930. aastate lõpus hakkasid Lääne demokraatlikud riigid ohtu aimates kõhklema,” tsiteeris Bush meie peaministrit. “Selle tulemusena langes vaba Eesti diktaatorite võimu alla ja paljud inimesed kaotasid asjatult elu. Tegutsemine on vahel ainus võimalik vastus.” Kallase sõnad veensid Bushi vajaduses Iraaki tungida. Tulemuseks olid sajad tuhanded tapetud ja piirkonnas vallandunud ahelreaktsioon, mille lõppu veel ei paista.
Maailm on sageli palju keerulisem kui sellistele äärmiselt enesekindlatele poliitikutele tundub. Nende poolt pakutavad näiliselt lihtsad lahendused, mida käiakse välja moraalselt ainuõigetena, võivad niigi raskeid probleeme hoopis hullemaks muuta. Sarnane mustvalge maailmapilt, ohtlik lihtsustamine vaatab vastu ka teooriast, mille president Ilves esitas 2014. aastal oma USA kolleegi Tallinnas võõrustades.
Ilvese teooria näitab probleemi, mille üheks osaks oli ka tema ise, vääriti mõistmist. Erinevalt temast said Obama ja Rhodes vähemalt aru, et liberaalseid väärtusi edendatakse neid ise järgides — kui seda tehakse ainult sõnades, mitte tegudes, siis tegeletakse sisuliselt nende õõnestamisega.
Katkend Ben Rhodese raamatust
Mõned päevad hiljem lendasime Eestisse, püüdes näidata Venemaale, et me seisame oma idapoolseimate NATO liitlaste eest. Kui me varajastel hommikutundidel maandusime, tegin ma jalutuskäigu läbi Tallinna vanalinna. Tänavad olid tühjad — vaid üksikud inimesed minemas tööle, sõitmas rattaga, müümas lilli. Asudes Läänemere ääres on Tallinn hübriid, korralikult seatud tänavate ja korraliku elustiiliga, kuid vihjetega oma hiiglaslikule naabrile, kellest annavad märku vene õigeusu kirikud, mis nägid välja nagu väikesed kremlid. Seal oli alaline mure, käegakatsutav tunne, et see paik on ohus.
Eesti president Toomas Ilves veenis Obamat kohtumisel, et me peame võtma Putinit sõna-sõnalt, kui ta ütleb, et ta võtab Kiievi. Ilvesel oli akadeemiline hoiak ja ta kirjeldas metoodiliselt kuidas Venemaa kasutab valeuudiseid ja desinformatsiooni, et pöörata Eesti venekeelset vähemust Euroopa vastu. Rääkides lõikudena, sidus ta kokku Putini, parempoolsete erakondade esiletõusu Euroopas ja Islamiriigi. “Need on inimesed,” ütles ta, “kes ütlevad fundamentaalselt lahti liberaalse korra legitiimsusest. Nad otsivad teistsugust legitiimsuse vormi — sellist, mis on vastuolus meie arusaamaga progressist.”
Pärast seda kohtumist sõin Obamaga koos lõunat ja ütlesin talle, et minu arvates tegi Ilves parimat tööd, mis ma kuulnud olen, nende erinevate niitide ühtesidumisel, kui selgitas teooriat maailmas toimivatest jõududest, pidamata toetuma konstruktsioonile, mis tuletas need kõik USA välispoliitikast. Hetkekski peatumata ütles Obama: “See on sama dünaamika nagu teeparteiga. Ma tunnen neid jõude, sest minu presidentuur on põrkunud nende vastu.” Ta peatus. “Ilmselgelt avaldub see erineval moel, kuid inimesed otsivad alati võimalust vastanduda “teisele”, kui nad vajavad legitiimsust — immigrandid, homod, vähemused, teised riigid.”
Obama oli nende maailmas toimivate jõudude suhtes sangviinilisem mitte selle tõttu, et ta tundis need ära hilja, vaid selle pärast, et ta oli märganud neid varem. Afroameeriklasena oli tal võimsate struktuursete jõudude suhtes selline sügavalt juurdunud skeptilisus, mis minul puudus, kui ma tema heaks tööle asusin. Pärast aastaid Mitch McConnelli obstruktsionismi, telekanali Fox News laimukampaaniaid ja kasvavat poliitilist hõimustumist kodus ja välismaal oli ta arvestanud sisse maailma puudujäägid sellisena, nagu see on, valides neid teemasid ja hetki, kui ta sai avaldada survet, et maailm muutuks selliseks, nagu see peaks olema. See selgitas mulle tema peaaegu mungalikku, kohati frustreerivat distsipliini püüetes vältida ülepingutamist keevas maailmas, keskendudes samal ajal teatud selgelt määratletud prioriteetidele. Võtmetähtsusega huvid ja liitlased kaitstud. Vanad asjad, nagu Kuuba, suletud. Uued kokkulepped saavutatud. Rumalaid jamasid välditud. Meie väärtused edendatud selle kaudu kuidas me neid ise järgime. Muutus, mis on järk-järguline, kuid tõeline.
Paar päeva pärast meie naasmist Washingtoni läksin ma ovaalkabinetti, et käia läbi tema eelseisva ÜRO kõne väljapakutud kava. Ta tegi pikalt, rääkides nii suure kirega, millist tal ei olnud juba mõnda aega olnud, ärganuna oma augustikuisest pabinast.
Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.