Looming nr. 7, 2017

Luuletustega esinevad:

* Eeva Park (Igal täiskuuööl / tõusen tükkideks lagunevas liftis / ilusa nõia katusekambrisse)

* Indrek Hirv (Surm tuleb vahel / su magavatesse silmadesse / su hallide juuste ja kulmude taha)

* Andra Teede (kui oluline on ikkagi see / kui sa tead kuidas hoovide vahelt minna)

* Merike Õim (Nüüd ma siis istun ja kirjutan / kuhjunud pimedust valguseks)

* Oliver Berg (Igatahes ärkasin ma nähtavasti kuhugi teise maailma.)

Toomas Kall annab luulevormis edasi seda, kuidas Imar Trull tema arvates “Kevadet” kirjutaks.

Maarja Undusk kirjutab pikalt ja poeetiliselt noore Ellen Hiobi (hiljem tuntud kui Ellen Niit) teest luule juurde, tuues ära ka mitmeid tema varem avaldamata või tänapäeval vähetuntud tekste (märtsipommitamise kajastusest Vares-Barbaruse järelehüüdeni), avab tuntud luuletuste taustu ja näitab nende muutumist ajavaimule vastavamaks. Artiklis on kasutatud perekonnaarhiivi materjale. Kindel lugemissoovitus.

Arvo Valtoni lühipalad “Caroline”, “Vabastaja”, “Tulevikust”. Neist esimene triivib üsna sarnastel teemadel, millest oli siin hiljuti juttu seoses minu enda luulekoguga.

Toomas Raudami lood “Armastus autobussi vastu” ja “Armastus heinakuhja vastu” räägivad tema (minategelase) suhestumisest naiste, eelkõige oma ema ning vanaemaga. Küllaltki kummalised, aga vist siiski autobiograafiliste sugemetega jutud. Kuna Raudam sai juulis 70, siis on samas avaldatud ka Anti Saare “Kui ma oleksin Toomas Raudam” (Kui mina oleksin TR, siis ma selle pärast ülearu ei muretseks.).

Rannar Susi “Sõduri märkmik” maalib väikese pildi ühest sõjakoldest alternatiivses reaalsuses, kus on nähtvasti käimas pinev positsioonisõda. Tegevus leiab aset eelmisel suvel.

Avaldatud on katkendeid, täpsemalt kaks peatükki Elin Toona romaanist “Mihkel Muuseas”, mille peategelane on Inglismaal elav vanem meesterahvas, eestlane, kes kaotas äsja oma naise.

Viivi Luige intervjuu Mart Juurele (“Kirjandusministeeriumi” stenogramm, 23. mai 2017). Luik: “Eesti ajalugu annab lõksu jäämise võimalusi ja põhjusi kuhjaga. Kuid neid annab iga riigi ajalugu ja iga inimese elu.”

Brita Melts käsitleb oma artiklis “Haakrikulummus ja haakrikupõlgus” haakriku ehk mereandide, mere poolt kaldale uhutu kajastumist Eesti kirjanduses, selle muutumist erinevate autorite töödes ja läbi aja.

Mihkel Mutt, kes esineb antud juhul “loovkirjutamise konsultandina”, jagab juhtnööre selle kohta, kuidas vastast mõnitada. Midagi päris uut sealt ei leia. Need võtted on juba üldiselt tuntud poliitikute ja veebikommentaatorite arsenalist, kuid hea kokkuvõtlik kirjutis.

Arvustused. Andrus Kasemaa leiab, et Piret Bristoli luulekogu “Muutumissõnad” on “tegelikult väga sissepoole pööratud raamat, täis isiklikke mälestusi 1990-ndatest, kohtadest nagu Rapla raudteejaam, Viljandi bussijaam, Tartu vaksal. Ja kõigil neil kohtadel lasub kurva mälestuse, mingi seletamatu valu pitser.”

Maria Lee Liivak teatab, et “maastik, kuhu [Kristjan] Haljak oma lugeja [luulekogus “Conceptio Imaculata…”] viib, on külluslik, kirev ja eklektiline, sealjuures endiselt palavikuline; siin on karakterite galerii…”

Veiko Märka märgib Siim Pauklini luulekogu “Viis ürgelementi ja koer” arvustades, et autorile on “iseloomulik lugeja intelligentsi usaldamine. Ta ei anna kuigi palju pidepunkte ega tagamaad – kolmerealistes, peaaegu eranditult 14- kuni 18-silbilistes luuletustes poleks see ka võimalik, kui ei taheta just midagi otse näkku öelda.”

Olev Remsu kirjutab Agu Tammeveski jutukogu “Mööduvate päevade soolane ja magus. Seitse juttu ühe pealkirjaga” kohta, et “ähmastamine loob ilusa kunstiefekti ja seda kõikide juttude puhul” ning “Tammeveski lugudes arutatakse palju sootsiumi üle, lugeja saab teada, kuidas minategelane suhtub unustamatusse NLKP Keskkomitee peasekretäri Juri Andropovisse. Aga tegemist ei ole ainult faktide teadaandmisega. Seletamist vajatakse kujutamiseks.”

Jaga seda lugu ka teistega!