Looming nr. 6, 2017

Luuletustega esinevad Enn Lillemets, Leelo Tungal, Piret Bristol, Carolina Pihelgas, Anneli Tõevere, Hando Põldmäe, Asta Põldmäe ja Thavet Atlas. Tungal kirjutab (luuletuses nimega “Kaasaeglane”):

Ta astub sinust üle, sinust läbi –
tal sellest mitte midagi ei ole:
ei ehmumist, ei jahmumist, ei häbi,
sest aeg on selline,
et aega lihtsalt pole.

Poetessi juubeli puhul (22. juunil sai ta 70-aastaseks) on Ilona Martson teinud temaga pika intervjuu, kus Tungal ütleb muu hulgas järgmist: “Mina võtan väga südamesse ja põen, ja natuke nutan ka, kui omaette olen – näiteks siis, kui minu raamatu kohta mõni kuri arvustus ilmub. Sellepärast ehk julgengi rohkem kirjutada lastele kui täiskasvanutele.”

Mind võib vabalt kritiseerida

Mina, hoopis vastupidiselt, ootan juba kannatamatult, et selle peagi ilmuva luulekogu kohta, mille väljaandmiseks praegu viimaseid päevi Hooandja kaudu toetust kogun, ilmuks mõni kuri arvustus, mis võimaldaks mul kriitikuga diskussiooni laskuda, ennast kuidagi õigustada või midagi selgitada, võib-olla isegi mõne terava tähelepanekuga nõustuda.

Aga, jah, kuna osad loomeinimesed on nii tundlikud, et kriitika läheb neile valusalt hinge, siis ei teagi hästi, kas millegi kohta ise midagi väga teravat öelda ehk kirjutada maksab. Pärast tuleb järsku välja (või õigemini: jääb teada saamata), et keegi on mõne minu ettevaatamatult pillatud läbimõtlemata märkuse pärast midagi tegemata jätnud. Ja see oleks küll väga halb, üldsegi mitte hea.

Tungla ainetel esinevad sõnavõttudega veel Ivo Linna, Berk Vaher ja Linnar Priimägi.

Proosatekste pakuvad Livia Ulman, Reet Kudu, Raido Õis ja Jan Kaus, kes kirjutab: “Sellest hoolimata, et mulle meeldib kirja panna mõtisklusi, mille eesmärk on heita olemisele mingitki valgust, on selgemast selge – ma ei oska elada. Mõnikord on tunne, et pole mõtet püüdagi.” Sarnane pessimistlik meeleolu vaatab vastu ka teiste eelnimetatud autorite töödest.

Samuti on tavapärasest süngem Toomas Kalli mõtteharjutus teemal, kuidas Eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid, kus Kall jõuab Maimu Bergi matkides selleni, et Joosep Tootsist saab “Stalini toore karakteri leebem põhjamaine variant”.

Aapo Pukk on lasknud avaldada “Isa portree”, mis on peen ja tundlik, mõtlemapanev, aga samas jällegi… ka valus.

Mugavuspoliitik ajab taas jama

Mugavuspoliitik Andres Herkel heietab kokku kohutava segapudru, mille peale siiski ei saa jätta kurjalt märkimata: milleks on vaja avaldada sellist asjatundmatut jama, kus žongleeritakse autoriteetsel toonil teemadega, mida autor tegelikult ei valda?

Näiteks kuulutab Herkel hoogsalt: “Macroni loosung Ni de droite, ni de gauche – ei parem ega vasak – kõneleb veel ühe lõpu võimalikkusest. See on traditsioonilise parem- ja vasakpoolsuse lõpp. Rohkem kui kaks sajandit tagasi võeti need mõisted Prantsusmaa parlamendis kasutusele selle järgi, millised jõud juhataja poolt vaadates kummale käele jäid. Nüüd aga tõuseb noorusliku puhanguna esile mees, kelle sõnum on see vastandus lihtsalt lammutada.”

Jumal hoidku! Paistab, et Herkel on küll teadlik sellest, kust mõisted parem- ja vasakpoolsus pärinevad, kuid täielik võhik kaasaja Prantsusmaa poliitikaelu teemadel ega ole seetõttu kuulnud üldse mitte midagi tsentristlikust traditsioonist, mida esindas presidendina ka Valéry Giscard d’Estaing, kes oli ametis aastatel 1974-1981, ning pakkus sel sajandil varem juba kolmel korral presidendivalimistel François Bayrou, kelle toetusbaasi, võrgustikud ja ka loosungid Macron nüüd lihtsalt üle võttis, kusjuures tsentristide eesmärgiks on mitte parem-vasak jaotuse “lammutamine”, nagu Herkel väidab, vaid nende pooluste ühendamine, valitsemine keskelt.

Meenus, kuidas sama mees kuulutas 2008. aastal, kui Barack Obama valiti USA presidendiks, et Prantsuse ühiskond ei ole millekski selliseks valmis, sest “kuigi Pariisi ja ka väiksemate linnade tänavapildis on mustanahalisi rohkesti, pole ma kohanud ühtegi Prantsusmaa valitsuse, Rahvusassamblee või Senati liiget, kes oleks niisama tõmmu, kui on Obama”, kuigi just samal ajal kuulus Prantsusmaal konservatiivide valitsusse Obamast märgatavalt tumedama nahavärviga Rama Yade ja parlamendivalimistel oli mustanahalisi kandidaate isegi Rahvusrindel, aga selline on Eesti “ekspert-poliitikute” tase, mis parata. Lihtsalt kahju kodanikest, kes sellist pseudointellektuaalset jura taluma peavad.

Arvustused valmistasid pettumuse

Margus Ott arvustab Aare Pilve luulekogu “Kui vihm saab läbi. Mälestusi ühest ajastust (2007-2015)”, aga ma ei suutnud seda arvustust pikalt lugeda, toon siin ühe suvalise stiilinäite: “Kõik eespool mainitud aspektid töötlevad ka subjekti: meenutuses endaga kontaktis olemine, mis toob subjekti kokku tema olemise teatava jõuga; tajumises oma teiste jõudude nüansseerimine; unenäos ülessulamine, mittemeetriliseks muutumine; aja neljandas aspektis lendumine.” Selline hookus-pookus.

Maarja Kangro arvustus Mihkel Muti romaanile “Eesti ümberlõikaja” oli õnneks loetavam. Tema sõnul ei ole tegu “mitte niivõrd iroonilise, kuivõrd karikatuuriraamatuga”, aga Muti pildid on “sageli nii ülekarikeeritud, et muutuvad kuivaks.” Ei tekitanud tahtmist seda raamatut lugeda.

Kaupo Meieli arvustus Urmas Vadi “Neverlandi” kohta andis juba pealkirjas mõista, et tegemist on mingi peenisejuraga. Selle peale hüppasin kohe viimase lõigu juurde, mis lõpeb sõnadega: “Hoia kõva, Urmas!” Meieli sõnul võib “Neverland” olla “lõbustav, ehk isegi huumoriküllane romaan, aga jätab ometi hinge lootusetuse.” Ma vist ei taha seda lugeda.

Peeter Helme märgib, et I. V. vanglaromaan “Aedniku päevik” oleks vajanud “veel ühte, kahte või lausa kolme toimetamis- ja lühendamiskuuri, ent täidetud on paar olulist eeltingimust: autor teab, millest ta räägib, ja…”

Lühidalt: ise võiks neist lugeda ehk Pilve luulekogu, kui see kusagilt kätte puutub, kuigi just selle kohta kirjutatud arvustus oli minu meelest küllaltki loetamatus stiilis, vähemalt kohati.

Vaapo Vaherilt on pikem, päris huvitav käsitlus Ernst Enno elust, loomingust ning selle retseptsioonist. Toob muu hulgas välja, kuidas mõningad kriitikud, näiteks Suits ja Tuglas, teda maatasa üritasid teha. Noh, vähemalt panid tähele, võinuks ju ka lihtsalt maha vaikida.

Lugesin veel Peeter Oleski kirjutist Peeter Tulvistest, Tartust ja psühholoogiast. “Ma ei saa lõpetada käesolevaid ridu tõdemusega, et niisugune professor Peeter Tulviste oli. Ta oli märksa suurem kui mõni lehekülg tema mälestuseks. Mis on selle suuruse mõõduks? Töö ja tulemused,” kirjutab Olesk lõpetuseks. Sama võib öelda ka Loomingu kõnealuse numbri kohta: see on märksa suurem kui vaid minu kokkuvõte. Kel huvi, see lugegu ise!