Looming nr. 3, 2017

Loomingu kõnealuse numbri kõige huvitavamaks osaks on ilmselt ülevaated möödunud aastal avaldatud luulekogudest ja proosaraamatutest.

Maarja Pärtna andmetel ilmus 2016. aastal 99 täiskasvanutele mõeldud algupärast eestikeelset luulekogu. Kõiki neid ta loetlenud ei ole. Minul on nimetatutest loetud ainult Aleksandra A. T. “Minu armastusest jätkub meile mõlemale?”, millest ka siin veidi juttu sai tehtud.

Ega ma neid uusi luulekogusid palju rohkem lugenudki, vähemalt mitte klassikalise luuleraamatu kujul. Ste Wou oma sai loetud veebist, Juhan Aru “Vähemalt täna” oli vormistatud plaadiümbrisena, Contra “Minu Läti” mahutatud reisiraamatusse. Sedasi arvestades koguneks neid uusi luulekogusid eelmise aasta kohta tõenäoliselt üle paarisaja.

Esialgu üllatas, et Pärtna ülevaates ei olnud üldse mainitud Silvia Urgase debüütkogu “Siht/koht”, aga siis vaatasin, et see oli sees juba eelmises aastaülevaates. Mõneti eksitav, sest raamat ilmus tegelikult 2016. aasta jaanuaris, kuigi sisse märgiti aastaks 2015. Nii jäi eelmise aasta kõige hinnatum ja enim tähelepanu saanud luulekogu Loomingu aastaülevaatest nüüd täiesti välja.

Kui uusi algupäraseid luulekogusid ilmub Eestis mahus, mis võimaldaks ühel inimesel neist hea tahtmise korral tõesti täieliku ülevaate saada, siis proosa puhul oleks see muidugi mõeldamatu. Kaupo Meiel ei ole hakanud selles osas mingit statistikat tegema, vaid esitab ülevaate ilukirjandusliku dialoogi vormis. Tema poolt mainitud teostest on käinud siit (minu silme alt) läbi Kai Aareleiu “Linnade põletamine” ja Katrin Johansoni “Atlantis abajas”, aga ka Mart Kadastiku “Nüüd ma siis kirjutan”.

Kuna korraliku ülevaate koostamine aasta jooksul ilmunud proosaraamatutest on ühe inimese jaoks sisuliselt ülejõukäiv ülesanne, sest isegi parima tahtmise korral ei suudaks ju keegi neid kõiki üksinda läbi lugeda, võiks Looming lasta kirjutada edaspidi selliseid ülevaateid vähemalt romaanide ja novellikogude kohta eraldi. Viimaste hulgast on käinud siit läbi näiteks Elo Viidingu “Lühikesed ja lihtsad lood”, mida Meiel ei maini üldse.

Täiesti omaette teema on selliste autoritega, kes on küll tihedalt Eestiga seotud, kuid kelle teosed ilmusid algselt mõnes teises keeles, nagu Sofi Oksaneni “Norma” ja David Messeri “Sigmund”. Minu arvates vääriksid ka nemad eraldi aastaülevaadet. Samuti debüütromaanid, sest kui panna seal kõik asjad ühte patta, siis on lõpuks tulemuseks lihtsalt laialivalguv heietamine, mis ei anna head ülevaadet millestki.

Luuletistega esinevad Loomingu selles numbris Asko Künnap, Indrek Hirv, Marko Kompus, Alo Lõhmus, Kärt Hellerma, Kai-Mai Olbri (raamatud laual / on toit, mida süüakse / vaid silmadega ja muusiku käed on / pillidesse peidetud / helide leidjad ja kui sul puudub suund, / siis ei piisa sellest, et / on paat ja vesi). Avo Üprus on kirjutanud kaks lehekülge loetamatut teksti… lühivormidega astuvad üles veel Mats Traat, Mihkel Mutt (loetav), Mari Saat (asjalik), Ira Lember (huvitav teema, vanadest näitlejatest), Elvira Mihhailova (samuti põnev, unustatud luuletajast), Toomas Kall (kuidas Jan Kaus “Kevadet” kirjutaks).

Andrus Kivirähk on kirjutanud näidendi “Vaimude tund Koidula tänavas”, mille tegevus leiab aset Tammsaare muuseumis (esietendub täna). Avaldatud on Toomas Haugi kõne tiitli “Klassiku sõber” (seda jagab Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts) üleandmisel Heidi Sarapuule; Maarja Vaino mõtisklus, mille kohaselt Tammsaare loomingu võtmeprobleemid on seotud kiusatusega (haakub hästi Kivirähki näidendiga, mõlemas muu hulgas juttu sellest, et Tammsaare lähtus sisuliselt Piiblist).

Toomas Pauli juba 2011. aasta lõpus kirjutatud esseest “Teksti polüfoonilisus”, mis räägib raamatutest tema elus: “Olen kirjeldanud oma noorpõlve lugemisi ja lektüüri ühes autobiograafilises raamatus, ja korrata ei ole mõtet. Pigem mõtiskleda, miks siis mind kuigivõrd ei paelu ilukirjandus ega romaanid, vaid tarbekirjandus.” Skeptikud ütleks selle peale muidugi, et ka tema armastatud teoloogia on rohkem ilu- kui tarbekirjandus, segu vanadest muinasjuttudest, fantastilistest väljamõeldistest ja luuludest, mida tajutakse millegi praktilisena üksnes usu tõttu. Võib-olla on siis asi lihtsalt selles, et Piibel on nii võimas kirjandusteos, mille kõrval muu looming ei olegi usklike silmis enam väga tähtis.

Eda Ahi arvustab Berit Kaschani luulekogu “Ma naeran magades”, leides, et see ei meenuta tervikuna ühegi teise nüüdisaja luuletaja loomingut, ent “kui tahta tõmmata kirjandusloolisi paralleele, kipub kogu lugedes temaatiliste põhihoovuste, leidlike kujundite ja stiilse iroonia poolest vägisi meenuma Betti Alver, eriti tema “Torma ja tuli”, mis…”

Rolf Liiv kirjutab Kaur Riismaa kogu “Soekülm” kohta, et see “on väga selgepiirilise kompositsiooniga teos, mis on üles ehitatud kontrastidele ja vaheldusele” ning see “on selgelt vertikaalse, sakraalse mõõtmega teos.” Asta Põldmäe aga kirjutab, et Mathura “Jääminek” on “väga terviklik teos”, milles “näib tuikavat uute proosateoste tõotuslikku kuma.”

Leo Luks arvustab Kalle Käsperi “Filosoofilisi novelle”, märkides, et “pealkiri ongi selle kogumiku kõige suurem õnnestumine, kuid ometigi on ta eksitav, omamoodi vingerpuss lugejale”, sest filosoofilised probleemid vilksatavad aeg-ajalt üksnes taustal. “Filosoofilisi novelle” on “kerge ja põnev lugemisvara, segu olmekirjandusest, põnevikust ja krimikirjandusest. Sobilik näiteks suvel randa kaasa võtta…”.

Janika Kronberg kirjutab kirjanduskriitik Arno Oja artiklite kogust “Kajaloodi vari. Artikleid ja arvustusi 1989-2016”, leides sealt ka üht-teist, mis väärib arvustamist, näiteks: “Ka raamatu koostamine, tekstide järjestamine, komponeerimine on looming, mida ma Arno Oja raamatu juures kohati ei taba…”.

Eesti PEN-i president Kätlin Kaldmaa, kes valiti eelmise aasta sügisel ühtlasi organisatsiooni PEN International välissekretäriks, kirjutab selle ühenduse töödest-tegemistest. Tänavu toimub nende iga-aastane suur rahvusvaheline kongress Ukrainas.

Kai Aareleid kirjutab pikemalt 2016. aastal Finlandia preemia saanud Jukka Viikilä romaanist “Akvarellid Engeli linnast”, mis peaks ilmuma eesti keeles selle aasta sügisel. Peeter Olesk aga Hannu-Pekka Lappalaineni raamatust “Lukijan silmin. Matkalla Kafkaan, runoon ja Viroon”. Avaldatud on veel kirjanike liidu järelehüüd Lembit Kurvitsale.

Jaga seda lugu ka teistega!