Aja katkematu kulg jätkub raudse hooga. Minu valik 1971. aasta Briti singlitabelitest tuli küllaltki helge, nagu see ülaltoodud laul, mistõttu sai kirjutatud tasakaalustuseks üks luuletus süngemates toonides – tuli ingliskeelne, nagu need laulud, aga tegin kohe ka tõlke otsa.
the darkest sky is grey
I am the dark of the night
you are the light of the day
how could we ever be something
more than just an imagination
I do not know, I do not know
tumedaim taevas on hall
mina olen öö pimedus
sina oled päeva valgus
kuidas võiksime me iialgi olla
midagi enamat kui vaid üks kujutelm
ma ei tea, ma ei tea
Selle peale võib muidugi tekkida küsimus, kas öö pimedus ja päeva valgus ei peaks olema kirjutatud kokku. Ei peaks, need sõnad on kirjutatud täiesti teadlikult, sihilikult lahku, sest: öö pimedus ei ole lihtsalt ööpimedus, vaid see on see pimedus, mis teeb öö mustaks; päeva valgus ei ole lihtsalt päevavalgus, vaid see on see valgus, mis teeb päeva valgeks. Ja kuidas need kaks kokku võiksid saada, seda ma ei tea, aga, nagu vahest öeldakse, the darkest hour is just before the dawn (pimedaim tund on just enne koidikut).
PS. Kui keegi märkas, et seda luuletust on võimalik mõista eesti ja inglise keeles ka täiesti erinevalt, sisuliselt vastupidistes tähendustes, siis see huvitav paradoks tuleb tõsiasjast, et tõlkes lähebki, nagu siin varemgi märgitud, peaaegu alati midagi kaduma või muutub. Pealegi, nagu täheldas kunagi Derrida: keel on kommunikatsioonihäire. Mina tajun seda viimasel ajal üha selgemalt. Tundub järjest raskem ennast kuidagi arusaadavalt väljendada või saada täpselt aru teistest.