Kuidas saada töötav valitsus?

Täna pööratakse Eesti poliitikaelus mitte lihtsalt uus lehekülg, vaid alustatakse lausa uut peatükki. Milliseks see kujuneb, see sõltub aga palju ka esimestest suletõmmetest.

Juba eelmisel aastal oli selge, et Reformierakonna juhitud valitsus püsib ainult realistliku alternatiivi puudumise tõttu.

Sellegi poolest oli veidi ootamatu, et see murenes nüüd sisuliselt juba enne Keskerakonna kongressi.

Ilmselt otsustasid SDE ja IRL lihtsalt ennetada reetmist, mis neile peagi osaks oleks saanud. See oli nende poolt vaadates mõistlik käik, mis hoidis nähtavasti ära Reformi- ja Keskerakonna koalitsiooni sünni, tagades nii vasak- kui ka parempoolsetele kohad tsentristide valitsuses.

Vähemalt poliitiline matemaatika ütleb, et uue valitsuse peaks moodustama just Keskerakond, SDE ja IRL. Kuid oleks hea, kui see koalitsioon säilitab konstruktiivsed suhted ka nende väiksemate jõududega, mis praegu Reformierakonda kukutada aitavad. Parim viis seda teha on võtta koalitsioonilepingusse ning viia ka ellu mõningaid nende programmilisi lubadusi.

Näiteks rahvahääletuste laialdasem võimaldamine, mida lubasid oma valimisprogrammides nii SDE kui ka IRL, oli kirjas juba lagunenud kolmikliidu koalitsioonilepingus, aga seda lubadust ei täidetud. Opositsioonis võitlesid selle eest nii EKRE kui ka Keskerakond. Nüüd ei tohiks olla ju enam ühtegi takistust, et põhiseadusesse lõpuks vajalikud muudatused sisse viia.

Jüri Ratas seisab samas muidugi silmitsi ka vajadusega konsolideerida omaenda erakonda. See tähendab, et ta peab arvestama ka kohtade jagamisel selle leeriga, mille juhiks on kujunenud Yana Toom. Erakonna kongressi ajal tunnistas Toom, et on huvitatud kandideerimisest Tallinna linnapeaks, kuid sellele kohale sobiks nüüd paremini praegune abilinnapea Mihhail Kõlvart. Toom võiks saada hoopis sotsiaalministriks.

Praegu jagavad sotsiaalministeeriumi Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahkna, aga valitsuse vahetumine peaks tooma kaasa ka ministrikohtade ümberjagamise, mitte seisnema üksnes selles, et Keskerakond võtab üle Reformierakonna positsioonid. Ossinovski võiks saada välisministriks ning Tsahkna kaitseministriks. Need portfellid vastaksid paremini nende kui erakonnajuhtide staatusele.

Põhimõtteliselt võiks ju panna siia kirja kogu uue kohtade jaotuse, aga kuna ma pole kindel, et minu arvamus nende portfellide jagamisel kedagi tegelikult huvitab, siis ei hakka vaeva nägema. Igatahes saab töötava valitsuse loomine olema huvitav tasakaalumäng.

Ka toimiva koalitsioonilepinguni jõudmine võib osutuda keeruliseks, eriti maksuküsimustes. Kõige mõistlikum oleks nüüd kiiresti teatada, et selles vallas enne järgmiseid parlamendivalimisi põhimõttelisi muudatusi ei tule. See võtaks ka praegu äärmiselt destruktiivselt käituvalt Reformierakonnalt, mis on seadnud ennast kõrgemaks riigist endast, ära võimaluse õõnestada Eesti uue valitsuse jalgealust juba enne selle sündimist jutuga tohutust vasakpöördest, mis toob astmelise tulumaksu ja tõstab kõiki teisi makse.

Jaga seda lugu ka teistega!