Kotzebue “Teekond Pärsiasse”

Keiserliku Vene kindralstaabi kapteni, Vladimiri ordeni, samuti Pärsia päikese ja Lõvi ordeni kavaleri Moritz von Kotzebue “Teekond Pärsiasse” (saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Agur Benno) räägib sellest, kuidas ta käis 1817. aastal keiserliku Vene saatkonnaga, kuhu kuulus umbes 300 inimest, Pärsias, kinnitamas kahe impeeriumi “igavest sõprust”.

Raamat on kirjutatud pärast esimest suurt Vene-Pärsia sõda (1804-1813), mille lõpetanud Gülistani rahuga läksid Vene impeeriumile Dagestan, Abhaasia, Gruusia, suurem osa tänapäeva Aserbaidžaanist ning osa Armeeniast. Kotzebue küll ise selles sõjas ei osalenud, kuid ta toob lugejateni siiski kirjeldusi mitmetest lahingutest, mille toimumispaigad saatkonna teele jäid.

Sõjas pärslastega on siin toime pandud tõelisi kangelastegusid, mis vene rahvale au teevad; ma ei tea, miks sellest seni maailma ees vaikitud on, samal ajal kui igas teises riigis oleks sellest kõigis ajalehtedes kuni vastikuseni pasundatud. Ma pean end õnnelikuks, et olen esimene, kes võib nimetada veel kahte juhtumit, mida kogu siinne korpus võib kinnitada ja mille kangelased veel elavad.

Selles sõjas oli pärslastel arvuliselt umbes viiekordne ülekaal. Venelased sõdisid samal ajal vahepeal ka Prantsusmaa, Türgi, Rootsi ning Suurbritanniaga ega saanud seetõttu nii palju mehi välja panna. Edu saavutati tänu paremale sõjatehnikale, väljaõppele ja strateegiale.

Saatkond, mille koosseisu Kotzebue kuulus, käis kinnitamas saavutatud rahu, leppimas täpsemalt kokku omavahelistes suhetes. Neil kõnelustel autor ei peatu. Tema on keskendunud läbitud teekonna jooksul nähtud paikade, sealse eluolu ja ajaloo kirjeldamisele. Samuti saab hea pildi sellest, kui sõbralikult ja suurejooneliselt see saatkond Pärsias vastu võeti. Mitmesugustest paraadidest, pidustustest jms.

Kokkuvõttes jääb loost mulje, et Venemaa ja Pärsia vahel saavutatigi siis igavene sõprus ja rahu, kuigi juttu on ka sellest kuidas pärslased brittide juhendamisel relvajõude moderniseerivad. Ja kirjeldused kristluse väljajuurimisest ja kristlaste tagakiusamisest sisaldavad ühtlasi vihjeid, mis peaksid tegema ettevaatlikuks nende sõprusavalduste siiruse suhtes.

Hohikis oli meil õnnetus kaotada sel ööl üks meie saatkonna teenijatest, kes suri maohammustusse. Ta maeti küllaltki sügavale ning kaeti suurte kividega. Tagasiteel leidsime siiski kõik purustatuna, kuna musulmanid ei jäta isegi surnud kristlasi rahule.

Raamat ilmus saksa keeles esmakordselt 1819. aastal Weimaris, autori isa August von Kotzebue väljaandel. Eestist ja teistest Eestiga seotud tegelastest on Kotzebue teoses küll juttu, aga vaid vilksamisi, sest rõhuasetus on siiski mujal.

Gülistani rahu ei kestnud kaua. 1826. aastal üritasid pärslased troonipärija Abbas-Mirza juhtimisel (temast on Kotzebue raamatus juttu päris palju) venelasi eemale tõrjuda, kuid kaotasid ligi kaks aastat kestnud sõjategevuse tulemusel ka ülejäänud osa tänapäeva Aserbaidžaanist ning Armeeniast. Piir hakkas jooksma mööda Araksi jõge, mis lahutab Iraani ja Türgit Armeeniast ja Aserbaidžaanist ka tänapäeval.

Jaga seda lugu ka teistega!