Kes moodustavad järgmise valitsuse?

Ma ei ole selgeltnägija. Kui teaksin vastust pealkirjas toodud küsimusele, ei oleks vaja selle peale pikemalt mõeldagi. Vabade valimistega kaasneb alati mingi annus määramatust.

Valimismaratoni lõpuspurt seisab küll alles ees, enne hääletamise algust jõuavad paljud kandidaadid ennast veel hingetuks joosta, kuid mõningaid oletusi valimistele järgneva kohta saab praeguse seisu põhjal juba teha.

Rohelised, Elurikkuse Erakond (ERE) ja Vabaerakond on ilmselt suurest mängust väljas. Tõenäoliselt jääb neil valimiskünnis ületamata. Ma ei taha sellega öelda, et nende toetajad peaksid jätma oma hääle valimistel andmata. Sugugi mitte. Kui tahetakse, et mõni neist erakondadest üldse ellu jääks, tasub seda kindlasti valida.

Esiteks, iga saadud hääl annab neile jätkamiseks innustust. Teiseks, kui õnnestub koguda vähemalt 2% kõigist häältest, saab erakond järgmised neli aastat riigieelarvest 30 tuhat eurot aastas. Seda on kõvasti vähem kui parlamendiparteid sealt endale krabavad, kuid väiksematele erakondadele on seegi kahtlemata suureks abiks.

Ja viimaks, see ei ole kaugeltki vähem tähtis, näitab valimistulemus siiski erakonna või mingi poliitilise suuna toetajate osakaalu ühiskonnas. Sellega arvestavad mingil määral kindlasti nii teised erakonnad kui ka ajakirjanikud, kes poliitikas toimuvat kajastavad.

Ära ei maksa unustada sedagi, et parem tulemus annab väikestele erakondadele pärast valimisi parema positsiooni läbirääkimistel, mis puudutavad nende võimalikke ühinemisi teiste jõududega. Rohelised ja ERE sobiksid kõige paremini kokku omavahel ja nende jaoks ei ole see ehk väga oluline, aga vabaerakondlaste väärtus sõltub suuremate parteide silmis otseselt nende valimistulemustest.

Seega, kui soovitakse nende jätkamist poliitikas, tasub ikkagi valida ka selliseid erakondi ja kandidaate, kelle väljavaated parlamenti pääseda näivad olevat nüüd kesised, et mitte öelda praktiliselt olematud.

Isamaa ja Eesti 200 on kriitilisele piirile nii lähedal, et nende tegelikke tulemusi on üsna raske ette aimata. Kas künnise ületavad mõlemad, üks või mitte kumbki? Isamaa puhul tundub see tõenäolisem, aga seda võib-olla ainult Viljandist vaadates. Nii või teisiti jäävad nad nii nõrgaks, et saavad täita tulevases valitsuses üksnes kõrvalosa.

EKRE on ennast nii nurka mänginud, et ei pääseks valitsusse ilmselt isegi valimiste võitmise korral. Kui Isamaa sealt välja peaks langema, võib ehk oodata järgmise nelja aasta jooksul konservatiivsete erakondade ühinemist, mis annaks paremad šansid 2023. aastal, kuid vahepeal jääks see suund valitsuses täiesti esindamata.

Praegu on Isamaa ja sotsid täitnud koalitsioonis teineteist tasakaalustavat rolli. Keskerakond on olnud nende vahel justkui teljeks, millele toetudes nad kiiguvad. Kui üks pool võrrandist ära võtta, tasakaal kaob. Ka varasemad kolmikliidud Reformierakonnaga olid selles mõttes palju paremad kui need valitsused, kuhu oravate kõrval kuulusid ainult sotsid või ainult isamaalased.

Lõpuks sõltub kõik kohtade jaotusest parlamendis. Kuna EKRE on sellest mängust väljas, ei saagi võib-olla moodustada pärast neid valimisi valitsust, kuhu kuuluvad sotsid või isamaalased eraldi. Nad jagavad sama saatust. Ja kui peaks juhtuma, et Eesti 200 ületab künnise, tuleb Reformi- või Keskerakonnal võib-olla nemadki valitsusse võtta, et parlamendis enamus saada.

Neljast osapoolest koosnev segasumma koalitsioon oleks arvatavasti väga ebastabiilne ja laguneks juba enne järgmiseid valimisi. Reformi- ja Keskerakond eelistaksid sellele kindlasti omavahelist kaksikliitu.

See ei oleks nende kummagi esimene eelistus, sest siis oleks raskem valimistel teineteisele vastandudes hääli koguda, aga see võib kujunevas jõudude vahekorras olla parim lahendus. Kui nad muidugi kahepeale kokku parlamendis enamuse saavad.

Tegelikult võib ju juhtuda, et Reformi- ja Keskerakond ei saagi kahekesi enamusvalitsust moodustada. Sellisel juhul sõltub palju sellest, kes kaasatakse kolmandaks. Isamaa, sotsid või Eesti 200. Igaüks neist mõjutaks valitsuse poliitikat veidi erinevas suunas.

Kellest saab peaminister?

Ei ole mingi uudis, et Jüri Ratasel on head šansid sellel ametikohal jätkamiseks. Küsitlused näitavad, et tema isiklik reiting on kõrgem erakonna omast. Minu arvates on ka Kaja Kallas tugev poliitik. Kindlasti saaks temast hea justiitsminister. Kunagi võib-olla ka peaminister. Praegu ei ole lihtsalt nii selge, kuidas tema seda rolli täidaks.

Ühest vastust pealkirjas toodud küsimusele täna ei ole. Valijate häältest sõltub selles suures toolide mängus kahtlemata palju. Kindla erakondliku eelistuseta inimesel ei ole valikut langetada kerge. Eriti kui mõelda selle peale, kuidas erakonnad on täitnud oma varasemaid valimislubadusi. Aga see on juba järgmine teema.

Artikkel ilmus 17. jaanuaril 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Jaga seda lugu ka teistega!