Ilvese ametiaja algusest

Täna on kogu meedia täis tagasivaateid president Toomas Hendrik Ilvese kümnele ametiaastale. Mina ei hakka seda tegema, vaid lihtsalt taasavaldan oma vana sõnavõtu, mis ilmus 2006. aasta 26. septembril arvamusportaalis Terve Mõistuse Sündikaat, mida toimetas Martin Helme. Ilves oli siis juba presidendiks valitud, kuid ei olnud veel ametivannet andnud.

Mis on Ilvese sõnum?

Juubeldavate rahvamasside rõõmukisa saatel väljus laupäeval valimiskogust võitjana kultuuritegelaste lemmik Toomas Hendrik Ilves, kes on lubanud pöörata presidendina senisest suuremat tähelepanu välispoliitikale. Tema ametliku ametisse pühitsemiseni on jäänud loetud päevad. Valimiste eelõhtul ETV stuudios oma eelkäija Arnold Rüütliga kohtunud Ilves märkis õigustatult, et Eestis toimuvate poliitiliste arutelude intellektuaalne tase on äärmiselt madal, inimesed räägivad loosungites ega tegele küsimuste põhjalikuma analüüsimisega. Kuid traagika seisneb selles, et ta ise ei küüni sellest üldisest tasemest palju kõrgemale. Suurejooneliste pooside, meeldejäävate sümbolite ja kaunite kõnekujundite abil võib küll võita tulihingelisi fänne ja laiade hulkade sümpaatia, kuid need puudutavad üksnes poliitiliste diskussioonide stiili, mitte sisulist sügavust.

Ilves heitis Rüütlile korduvalt ette seda, et Eesti ei ole Euroopa Liidus tõsiseltvõetav, sest meil puudub oma sõnum. Tuleb nõustuda Äripäeva arvamustoimetuse juhi Aivar Hundimäega, kes nentis, et seda mõtet korrutades sarnanes ta katkise grammofoniplaadiga. Kui Rüütel lõpuks küsis, milline oleks siis meie tulevase presidendi sõnum Euroopale ja maailmale, hakkas viimane rääkima vajadusest toetada aktiivselt Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika väljatöötamist. “Me oleme sajaprotsendiliselt sõltuvad Vene gaasist,” ahastas Ilves. “Kõik gaas tuleb Venemaalt!” Nojah, see on kahtlemata oluline probleem, aga kuidas peaks Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika väljatöötamine aitama meil saavutada sõltumatust Vene energiatarnetest? Nii või teisiti saavad Eesti tarbijad gaasi ja naftat ka edaspidi peamiselt Vene Föderatsioonist.

Vene gaasist ja naftast satub paratamatult järjest suuremasse sõltuvusse ka ülejäänud Euroopa, kus omad varud hakkavad aegamisi ammenduma. Loodetakse leevendust Iraani varudest, kuid kavandamisel olevad torujuhtmed ei pruugi seda oodatud ulatuses tuua, sest Teherani võimueliidi hulgas tugevneb järjest nende positsioon, kes eelistavad teha tihedamat koostööd India ja Hiinaga. Kõigi energianäljaste nõudlust ei suuda nad rahuldada. Pealegi avaldab Moskva tugevat survet, et iraanlased oma marjamaast eemal hoida, lubades vastutasuks diplomaatilist toetust rahvusvahelistes organisatsioonides. Eesti tihedam ühendamine Euroopa ühtsesse energiavõrku, mis on käimas juba praegu, võib lahendada logistilisi probleeme, muutmata seejuures asjaolu, et kogu selle võrgu toitmine langeb aina enam Vene Föderatsiooni kontrolli alla.

Milline on siis lahendus? Peaks olema selge, et energeetilise julgeoleku suudab tagada üksnes energeetiline sõltumatus. Kui sõjalise julgeoleku tagamiseks vajavad väikeriigid liitlasi, siis energeetiline julgeolek tagatakse kodumaiste alternatiivenergiate laialdase kasutuselevõtuga. Paraku inimesed ei saa sellest alati aru või ei taha seda tunnistada. Leidub neid, kes väidavad, et energeetilise julgeoleku tagab kuulumine mingisse suuremasse jaotusvõrku. Minu arvates on sellised inimesed kas rumalad, naiivsed või lihtsalt pahatahtlikud. On ju täiesti selge, et isikliku elektrigeneraatori omanik omab enese energiaga varustatuse üle suuremat kontrolli kui see tüüp, kes kuskil juhtme otsas naftat ootab. Kahetsusväärsel kombel ei näi Ilves taipavat, et Euroopa Liidu tihedama kokkulõimimisega seda probleemi ei lahenda.

Kurja juur Edgar Savisaar, kellega ei ole just sageli põhjust nõustuda, ütles laupäeval presidendivalimiste tulemusi kommenteerides tabavalt: “Vaadates seda rõõmupidu, mis praegu toimub, tuleb mulle meelde see aeg, mil Res Publica poliitikasse tuli. Annaks jumal, et Ilvesega ei läheks samamoodi kui Res Publicaga.” Tõepoolest. Ilves on ju juba jõudnud rõhutada, et ta tahab viia Eesti tugevamalt Euroopa keskmesse, meenutades sellega Res Publica valimisloosungit “Murrame läbi!”. Kuid antud juhul näib plaanitud läbimurre toimuvat rohkem Eesti, mitte niivõrd Euroopa suunas. Meie president peaks olema eelkõige Eesti esindaja Euroopas, mitte vastupidi. Kas Ilves on võimeline seadma Eesti huvid ettepoole nn. Euroopa ühishuvidest? Või hakkab ta kasutama oma uut ametiposti selleks, et ajada Brüsseli asja? Aeg näitab.

Üks on aga juba praegu kindel: kui Ilves tahab presidendina jätta Eestist maailmale positiivse ja meeldejääva mulje, siis ei saa ta jätkata senist hülgemöla ning üleolevat poosetamist. Peagi saabuvad siia Briti kuninganna Elizabeth II ja Ameerika Ühendriikide president George W. Bush. Nende külaskäigud kingivad talle suurepärase võimaluse eksponeerida ennast angloameerika meedias. Nende saabumiseks tuleks aegsasti valmistuda, mitte mütsiga lööma minna, sest Ilvese viimased avalikud ülesastumised on näidanud, et tema enesekindlus on täiesti põhjendamatu. Täpsemalt öeldes on tema etteasted olnud lihtsalt mitterahuldavad. Välisele stiilile rõhuva suhtumisega võib võluda meie kohalikke inimesi, kelle jaoks taoline lähenemine poliitikas mõjub uudselt, kuid laias maailmas võib saavutada edu üksnes siis, kui on ka midagi sisulist öelda.

Jaga seda lugu ka teistega!