Greta Thunberg & Co. “Meie maja on leekides”

Sahara kõrbes sadas lund
kolmandat aastat järjest
aga mõned ei usu ikka veel
kliimamuutuste toimumist

Panin ülaltoodud read kirja 2018. aasta jaanuaris, kui Sahara kõrbes sadas kolmandat aastat järjest lund – märk kliimamuutustest, tegelikult üleilmsest soojenemisest (liiv jäi samas paigas jää alla viimasegi aastavahetuse paiku). Kunagi hiljem saatsin need koos mõningate teiste roheliste värssidega ajakirjale Vikerkaar, pakkudes, et need võiks sobida seal avaldamiseks. Viimane komplekti kuulunud luuletus oli selline…

igast trükitud sõnast
igast tähest siin paberil
jääb maha ökoloogiline
jalajälg

parem lõpetada
nüüd ja kohe

Vastust ma ei saanud. Nii et pole teada, kas need osutusid Vikerkaarde sobimatuks oma taseme poolest või mingil muul (sisulisel) põhjusel. Võib-olla olid need lihtsalt liiga radikaalsed sellise konservatiivse väljaande jaoks.


20. augustil 2018 alustas 15-aastane Greta Thunberg, kes oli läinud just üheksandasse klassi, Rootsi parlamendihoone ees istumisstreiki, et tõmmata parlamendivalimiste eel tähelepanu kiiresti süvenevale kliimakriisile – survestada poliitikuid tegutsema. Sellest kasvas välja üleilmne liikumine, mis on äratanud laialdast tähelepanu. Eelmisel aastal kuulutas ajakiri Time Thunbergi aasta isikuks, Forbes asetas ta maailma saja mõjukaima naise hulka, jne.

Mina ei ole tema tegevust ja sõnavõtte väga tähelepanelikult jälginud (olen nendega kursis peamiselt uudisvoos vilksatanud pealkirjade kaudu), sest tema sõnum on üldiselt selge ja arusaadav ning ma ei vaja selle pidevat ülekordamist. Nüüd eesti keeles ilmunud raamatu “Meie maja on leekides. Stseenid ühest perest kliimakriisi keerises” (rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe) võtsin aga siiski lugeda, et saada veidi täpsem ettekujutus sellest tüdrukust, kelle nimega lehvitatakse sageli ka poliitilistes debattides.

Raamatul on neli autorit. Kaanel on toodud kõige nähtavamalt esile Greta Thunbergi nimi, kuid suure osa sellest moodustab tegelikult tema ema Malena Ernmani 2018. aasta augustis ilmunud teos (“See võinuks olla minu lugu. Peaaegu nagu autobiograafia…”), mille ta kirjutas koos oma abikaasa Svante Thunbergiga, kes on Greta isa. Hiljem on seda täiendatud uute pildikestega tollest aastast ning järgnenust. “Selle loo kirjutasime mina ja Svante koos oma tütardega ja see räägib meie peret tabanud kriisist.” Lisatud on ka Greta tähtsamad kõned (inglise keelest tõlkinud Pille Kruus), neist viimane käesoleva aasta märtsist. Suur osa tekstist pärineb seega ajast, mil tüdrukust ei olnud veel saanud sellist üldtuntud tegelast, kelleks teda võib täna pidada. Rootsis oli selleks toona hoopis tema ema, kuulus laulja. Samas jõutakse lõpuks välja üsna hiljutisse aega.

Lugu algab 2014. aastast, kui varateismelisel Gretal tekivad tõsised söömishäired. Pärast suurt arstide vahet jooksmist diagnoositakse tal lõpuks Aspergeri sündroom, kõrgfunktsionaalne autism ja obsessiiv-kompulsiivne häire ehk sundneuroos. Kohe üsna alguses selgub ka see, et kool ei olnud tema jaoks just kuigi meeldiv keskkond: “Svante ja Greta käisid koolis poolaasta pidulikul lõpetamisel ning püüdsid klassi tagaotsas, koridoris ja trepil nähtamatuks jääda. Kui õpilased näitavad su peale näpuga ja irvitavad täiesti avalikult, kuigi sa oled koos oma isaga, siis on asi läinud liiga kaugele. Väga kaugele.”

Loos jutustajana esineval Malenal endal diagnoositakse aktiivsus- ja tähelepanuhäire. “Mul on ATH ja see on mul muidugi olnud kogu elu. Olin diagnoosi saades 45 ja põhjus, miks mind varem ei uuritud, oli see, et mul ei olnud suuremaid probleeme, mille tõttu oleksin seda vajalikuks pidanud.” Noorem tütar Beata, kellele arstid ei suuda mingit selget diagnoosi panna, diagnoosib endal lõpuks ise misofoonia. Nii kujuneb selle jutustuse üheks keskseks teljeks tegelikult elu nende mitmesuguste häiretega.

“Ma kasvasin üles seitsmekümnendatel tööstusasulas ja mul ei olnud millestki puudus. Ma olin tõeline rahvakodu laps. Vaadates nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, praeguse aja laste lapsepõlve – oma tütarde pealt –, mõtlen ma, et minul poleks praegu võimalustki olnud. Liiga palju kiirustamist, lärmi, muljeid, edule ja tulemustele orienteeritust.”

Kliimakriisist kujuneb Gretale üheaegselt nii kinnisidee kui ka päästerõngas – sellele keskendumine mõjub talle hästi, aitab endaga paremini toime tulla. Ta asub (nagu ütles kunagi üks John McCaini kuulus valimisloosung) teenima eesmärki, mis on suurem temast endast. Samas kätkeb see endas muidugi ohtu, et ühel hetkel, kui kõik suured püüdlused lõpuks ikkagi liiva jooksevad, võib tulla tagasilangus, vaimne kokkuvarisemine. Seetõttu mina isiklikult tema ergutajate kooriga ei ühineks. Tegelikult tundub, kuigi päris otse ei ole seda selles raamatus küll kusagil öeldud, et tegelikult muretsesid selle pärast ka tema vanemad, kes otsustasid tütre võitlust siiski toetada, sest nägid kui hästi see talle mõjus.

Kliimateemasid, millest raamatus on juttu loomulikult palju, siin pikalt lahkama ei hakka. Peatun vaid ühel, mida olen tõstatanud varem ise teise nurga alt. Lk 268-271 on toodud ära perekondlik jutuajamine, milles laidetakse maha mõte kasutada kliimakriisi leevendamiseks tuumaenergiat. 2008. aasta jaanuaris kirjutasin roheliste häälekandjas Kortsleht, et see kogub maailmas toetajaid just roheliste hulgas.

Kohalikud rohelised reageerisid sellele toona pigem negatiivselt. Sama suhtumine valitseb kõnealuses raamatus, kus alternatiivina nähakse tuule- ja päikeseenergiat. Nende puhul on aga ju tõsine probleem varustuskindluses: päikest paistab rohkem suvel, kuid elektrit kulub talvel. Puudujäägi kompenseerimine bioelektriga, mille tulemusel on Euroopas viimastel aastatel juba kasvanud hüppeliselt metsade raie, ei ole ilmselt samuti ökoloogiliselt jätkusuutlik lahendus. Seetõttu tundub tuumaenergia jätkuvalt asjakohane, kuigi palju sõltub muidugi konkreetsest lahendusest.

Jaga seda lugu ka teistega!