Elvise tagasitulek & HH

Hämmastav uudis: sel nädalal tõusis Briti albumimüügitabelis esimeseks Elvis Presley, kes suri juba enam kui 38 aastat tagasi.

Minu valik 1969. aasta Briti singlitabelitest sisaldab koguni kahte tema esitatud laulu, nende hulgas “Suspicious Minds”, mis on minu arvates üldse üks parimaid tema repertuaari kuulunud palu.

Ülal esineb sellest aastast aga hoopis tänapäevani tuuritav Herman’s Hermits looga “My Sentimental Friend”, mis oli nende jaoks viimane tõeliselt suur hitt.

Päris mitmed vanad melomaanid, nagu näiteks Vello Salumets oma raamatus “Rockrapsoodia”, on olnud HH suhtes üsnagi kriitilised ja seda kindlasti paljuski õigustatult, aga mulle mõned nende laulud siiski meeldivad, sealhulgas see.

One thought on “Elvise tagasitulek & HH”

  1. Katkend Vello Salumetsa raamatust “Rockrapsoodia”: “Inglismaalt Manchesterist pärit Herman’s Hermits’it võiks vabalt pidada maailma esimeseks närimiskummibändiks, kuigi 60. aastate keskel oli see termin veel täiesti tundmatu. Ansambel võlgnes oma edu väga noorele, isegi allpool murdeiga olevale publikule, kelle jaoks väline külg mängis vaat et suuremat rolli kui muusika. Herman’s Hermits oli menukas eelkõige USAs. Bändi laulusolist Peter (Herman) Noone, suurte hammastega lapsekasvu sell, kes oli loonud endale kaalutletult hellitatud ja vallatu jõmpsika imago, oli miljonite noorte tüdrukute lemmik. Isegi mammad respekteerisid seda musirulli, kelle puhul polnud vaja olla kogu aeg valvel, nagu teravaid kommentaare pilduva Liverpooli krantsi John Lennoni või trotsliku ja ebamäärasel kombel seksi õhkava Mick Jaggeri puhul. Nii laulusolisti kui ka kogu Herman’s Hermits’i muusikalised võimed olid võrreldes eespool nimetatutega küll hoopis tagasihoidlikumast klassist. Tihti ei mänginud ansambel oma muusikat ise linti, selleks olid palgatud stuudiomuusikud ja hiljem Led Zeppelin’i moodustanud supertähed kitarrist Jimmy Page ja klahvpillimängija John Paul Jones. Ansambli koosseis vahetus pidevalt.”

Kommenteerimine on suletud.