Nelja aasta pärast valimistel…

Valimisloosungid on enamasti kõlavad, kuid sisutud, aga nelja aasta eest riputati Paides üles üks selline, mis mulle väga meeldis: Rein Oselin teatas, et kandideerib nelja aasta pärast Paide linnavolikokku. “Jälgi mu tegemisi!” – kõlas tema üleskutse.

Vaatasin nüüd järgi, et volikokku ta ei pääsenud, kuigi hääli kogus päris korralikult.

Ma ei tunne Paide poliitikaelu, ei oska tema tulemust kuidagi kommenteerida, aga see nelja aasta eest välja pandud loosung oli minu meelest väga hea. Nii peakski ju asjale lähenema. Mitte ärkama mõned kuud enne valimisi ja siis hooga peale lendama, vaid kaaslinlastele juba aegsasti teada andma, kui on tekkinud selline kavatsus, et nad teaksid just selle pilguga teil silma peal hoida.

Mina ei kinnita nüüd kindlas kõneviisis, et kandideerin nelja aasta pärast Viljandi linnavolikokku. Teatan vaid, et võin seda teha – mõtlen selle peale. Ma ei ole enda jaoks seda otsust veel langetanud. See tähendabki, et tegelikult ei pruugi ma siis kandideerida.

2013. aastal osalesin ma kohalikel valimistel protestikandidaadina, kelle ainsaks lubaduseks oli valituks osutumise korral koheselt tagasi astuda, sest eesmärk oli mitte volikokku pääsemine, vaid teatud meelsuse registreerimine. See õnnestus. Ja ma olen jätkuvalt seda meelt, et kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele.

Et üksikkandidaatide võimalused valituks osutuda on praeguse valimisseaduse juures üsna kesised, siis tuleks päriselt volikokku pürgides kandideerida ilmselt mõne nimekirja koosseisus. Tänavu mind juba kutsuti mitmesse nimekirja, aga ma ei läinud.

Ühest küljest oli see tingitud eraelulistest põhjustest (leidsin, et kui perekonda sünnib laps, siis ei ole see õige aeg valimiskampaaniaga tegelemiseks, vaid tuleb keskenduda kodustele asjadele), aga teisest küljest ka sellest, et ma ei olnud selleks valmistunud.

Minu arvates võiksid inimesed ennast juba enne kandideerimist volikogus arutatavate teemadega korralikult kurssi viia. Viljandi linnavolikogu istungitest tehakse veebis otseülekandeid ja need on ka hiljem järelvaadatavad. Mina olen vaadanud sealt viimase nelja aasta jooksul kokku midagi umbes 6-7 korda. See tähendab ainult üksikute teemade kohta, mis on mind kuidagi eriti huvitanud.

Kuna ma ei ole kindel, kas viitsiksin üldse volikogu istungitel istuda, siis peaks enne sinna kandideerimist neid vähemalt mõne aasta jooksul korralikult kuulama. Samuti tuleks käia aktiivsemalt sellistel üritustel nagu täna õhtul sarjas “Linna mõtestajad” toimuv arutelu. Nii saaks ka selgemaks, kui palju mul endal volikogus midagi teistele lisada oleks. Lihtsalt nupule vajutama ma ju sinna ei läheks.

Lühidalt: hakkan nüüd uurima, kas mul on mõtet nelja aasta pärast Viljandi linnavolikokku kandideerida. Kui peaks selguma, et seda ei ole tegelikult vaja, sest asi toimib piisavalt hästi juba ilma minutagi, siis ma seda ei tee.

Uuringute käigust annan jooksvalt ülevaate leheküljel: fb.com/laiapea/notes/

Praegu panen siia lõpetuseks kirja vaid oma esimesed programmilised seisukohad:

* Kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele (selle otsustamine ei kuulu kohaliku omavalitsuse pädevusse, aga omavalitsused saavad esitada ettepanekuid seaduste muutmiseks) ja sisse tuleks viia ka linnapeade otsevalimine. Kuni seda ei ole tehtud, seni peab see ametikoht kuuluma valimistel enim hääli saanud nimekirja kandidaadile.

* Kaasava eelarve hääletusele peavad minema kõik nõuetele vastavaks tunnistatud ideed.

Välkloeng Ugalas 2/2

Lugu läheb edasi sealt, kust eilne postitus pidanuks algama. Välkloengu moderaatorid olid arhitektid Ülle Maiste ja Diana Taalfeld, keda sidus antud teemaga (“Väikelinn – kuidas liigud, kuhu liigud?”) käimasolev Viljandi ja Elva keskväljakute projektide koostamine. Kohal oli ka Viljandi linnapea Ando Kiviberg, kes üritas juttu rohkem just sellele juhtida, kuid see hästi ei õnnestunud.

Ugala eesriide taga #ugala #sneakpeek #teater #viljandi #eesti

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Gea Melin, kogukonnaliikumise eestvedaja, mitmesuguste ürituste korraldaja, ütles, et “Viljandi tegelikult ei vaja päästmist, vaid on päästetud.” Ta rääkis enda erinevatest algatustest ning märkis, et linn ja linnavalitsus on olnud väga toetavad, julgustavad ja innustavad. Tintera küsis, kas ta on tundnud ka mingit konflikti vanade ja uute viljandlaste vahel. Melin ütles, et pigem mitte, pigem on kõigil hea meel, et midagi toimub.

Samuti tõstis ta esile kultuuriakadeemia rolli teatava vaimsuse loomisel. Räägiti ka erinevates linnaosades toimuvatest linnaosapäevadest, millega seoses Kiviberg rõhutas kohalike kogukondade silmnähtavat aktiviseerumist.

Ugala laval (ekskursioon) #ugala #sneakpeek #teater #viljandi #eesti

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Paul Firnhaber, juba aastaid Viljandis vanaduspõlve veetev USA antropoloog ja kunstikoguja, rääkis sellest, kuidas tema siia jõudis, enda varasemast tööst ja sellest USA väikelinnast, kus ta aastakümneid baseerus. Linnakesest nimega Estes Park. Näitas fotosid, rääkis selle ajaloost, linnas ringi jalutavatest metsloomadest, seda tabanud üleujutustest jne.

Firnhaber pidas ka kõva kiidukõne eestlastele, kes on tema sõnul tugevad ja enesekindlad inimesed, jätkuvalt seotud loodusega, endiselt paganad ja meeldivalt rahulikud. Viljandi olevat üks eriti unikaalne paik ja Eesti inimeste vaim äärmiselt tugev.

Ugala publik pääseb peagi lavale ka “Gogoli disko” vaatamiseks #ugala #sneakpeek #teater #viljandi #eesti

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kokkuvõttes küll huvitav üritus, mis laiendas ilmselt osalejate silmaringi ja sisendas veendumust, et Viljandi on üks tore linn, aga keskväljaku planeeringust seal eriti juttu ei olnudki. Nähtavasti oleks vaja pühendada sellele kunagi veel mõni sarnane avalik koosolek. Rahvast oli tulnud igatahes kokku juba kõvasti rohkem kui sügisel Oja Koolis toimunud arutelule. See justkui näitab, et huvilisi leidub.

Mis puudutab veel välkloengule eelnenud ekskursiooni, siis seal räägiti muu hulgas, et juunis lavale tuleva “Gogoli disko” ajal asetatakse publik keset lava ja tegevus toimubki seal asuvate vaatajate ümber. Publik istub seega umbes nagu mingi keerleva plaadi peal, otse plaadimängijas.

Välkloeng Ugalas 1/2

Käisin eile ekskursioonil Ugala teatrimajas, mille viisid läbi selle renoveerimisega seotud inimesed (gruppidel on sarnaseid ekskursioone võimalik ka tellida, kuigi tavaliselt ei juhata neid muidugi arhitektid), ja kuulasin hiljem välkloengut teemal “Väikelinn – kuidas liigud, kuhu liigud?”. Täna teen lühikese kokkuvõtte kolme esineja poolt räägitust, ülejäänust homme. Jutt on pandud kirja mälu järgi ega pruugi seega täpselt kattuda sellega, mida tegelikult räägiti, kuid mõte on jäänud loodetavasti samaks.

Ugala puutöökoda #ugala #sneakpeek #teater #viljandi #eesti

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Erik Alalooga, helikunstigalerii Supersonicum kuraator, kes asus Viljandi elama umbes aasta tagasi Tallinnast, rääkis sellest, kuidas see linn tema ees lahti on rullunud. Alalooga märkis, et kui ta mõtles, milline võiks olla Viljandi akustiline postkaart, iseloomulik helipilt, siis ei suutnud ta tuvastada mingit ühtset dominanti ning sellise häiriva dominandi puudumine näitab, et linnapilt on siin helilises plaanis suhteliselt terve – kõige suuremat mürglit tekitabki võib-olla Supersonicum.

Ta tõstis esile ka Viljandi kompaktsust, mainides, et ei ole saanud juba tükil ajal niivõrd keskenduda loomingulisele tegevusele, näiteks kulus tal Tallinnas tunde ainuüksi ateljee ja kodu vahet käimise peale, aga siin elab ta sisuliselt kõrvalmajas. Tema sõnul oleks ideaalne, kui linnaruumi jõuaks ka helilisi parameetreid sisaldavaid kunstiteoseid, nagu neid mõnel pool mujal Eestis juba leidub.

Andres Rõigas, geograaf, TÜVKA ettevõtluspraktikate koordinaator ja Halliste vallavolikogu esimees (endine vallavanem), tõstatas küsimuse, mis päästab väikelinna ja kas väikelinn üldse vajabki päästmist. Ta märkis, et Eesti on täis huvitava arhitektuuriga väikelinnasid ja kõige suurema löögi all on praegu sellised vahepealsed linnad, mis ei ole päris maakonnalinnad. Need lihtsalt hääbuvad.

Viljandis on tema sõnul oluline roll kultuuriakadeemial, regionaalsel spetsialiseerumisel, koostööl tagamaaga. Rõigas arvas, et riik võiks anda maavalitsuste kadumisel osa ülesandeid (loomulikult koos vastava rahastusega) üle just regionaalsetele ülikoolidele. Hajaasustuse päästab tema arvates suvekodude laiem levik, kuid väiksemate (kortermajadega) keskuste tulevik kuigi helge ei paista. Tähtis on loovmajanduse arendamine.

Ugala dekoratsiooniladu #ugala #sneakpeek #teater #viljandi #eesti

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Jiri Tintera, Valga linnaarhitekt, rääkis, et väikelinn on edukas, kui leiab oma niši, konkurentsis teiste väikelinnadega silma paistab. Valga puhul on eriline see, et see on kaksiklinn, kuid samas on see ka selgelt kahanev linn. Kui linnasüda on täis tühje, lagunevaid hooneid, siis mõjutab see ka kohalike elanike meelsust. Vaja on anda neile tagasi usk linna tulevikku, siis innustab see neid ka rohkem selle arengusse panustama.

Välisinvesteeringuid ei ole mõtet ootama jääda, võti on just kohalike elanike aktiivsus, arvas Tintera. Selleks, et inimesed julgeksid oma ettevõtetega alustada, vajavad nad aga ka usku, et koht areneb. Seetõttu kavandatakse Valgas teadlikult linna kokkutõmbamist, investeeringute koondamist eelkõige kesklinna, et see muutuks atraktiivsemaks. Tehakse ühtlasi tihedat koostööd lätlastega, et taastada Valga ja Valka ühe koos toimiva linnana.

Mis puudutab inimeste omavahelist läbikäimist, siis statistiliselt ei ole Valga elanike arv viimastel aastatel tema sõnul langenud, sest osad lätlased käivad Eestis tööl ning on registreerinud ennast Eesti elanikeks (sest siin on madalamad maksud jne.), kuigi ei ole tegelikult kuhugi kolinud. Teiselt poolt vaadates on Eesti poolt kõige suurem regionaalne meede olnud alkoholiaktsiisi tõstmine, mille tulemusel “Eesti investorid avastasid Läti Valka”, nagu ütles Tintera. Seevastu kultuuriüritustel suurt segunemist ei toimu, sest keeleruumid on ikkagi erinevad.

Aastavahetus Viljandis

Ma ei mäleta, mida eelmisel aastavahetusel tegin, vist magasin. Inimese elus algab uus aasta tema enda sünnipäeval, milleni mul on jäänud veel kolm nädalat, aga enamasti ei tähista ma ka seda.

Kunagi ennevanasti käis aastavahetusel näärivana, kes tõi kingitusi, aga sellest ei mäleta ma enam samuti peaaegu midagi.

Ülle Meister “12 kuud. Veebruar” (postkaart aastast 1990)

Eks vahest on ikka ilutulestikku vaadatud, kodus istutud või kuuse all käidud, aga konkreetselt on jäänud mulle meelde ainult 2001/2002 aastavahetus, mis erines teistest selgelt selle poolest, et olin siis öösel mereväe sidekeskuses valves. Midagi erilist või meeldejäävat samas ei juhtunud.

Umbes nädal tagasi rääkis ema, et kui mina sündisin ehk enne seda oli aastavahetus (1980/1981) samasugune soe ja vihmane nagu nüüd.

Need kaks aastavahetust olidki ainsad, millega mul seni midagi konkreetset seostus. Ülejäänutest on jäänud küll meelde mõningaid kilde, aga ma ei suuda praegu eristada, millal miski täpselt juhtus. Ja seda mitte põhjusel, et oleksin olnud siis purjus.

Nähtavasti ei ole aastavahetused minu jaoks lihtsalt nii olulised sündmused, et need täpselt meelde jääksid.

2016/2017

Sel korral on vist teisiti. Seda enam, et panen siia kirja mõningaid asju, mida nüüd aastavahetusel Viljandis jalutades nähtud sai.

Umbes kella seitsme paiku õhtul Paalalinnast Männimäele kõndides nägime suurt koera, kes jooksis mööda Reinu teed linnast välja. Esimesed paugud olid selleks ajaks juba kõlanud. Ilmselt oli see koer ennast lahti murdnud, et aastavahetuseks linnast põgeneda.

Kui meil veel koer oli, siis läks ta aastavahetusel linnas olles alati täiesti endast välja, värises ja hakkas hirmunult ringi siblima või puges kempsu peitu. Ta kartis ka äikest, aga ilutulestiku paugud tekitasid temas lausa paanikat.

Kui ma väike olin, siis mulle väga meeldisid igasugused raketid ja paugutamine, aga nüüd tundub see järjest mõttetum.

Kui me paarkümmend minutit enne südaööd Männimäelt kesklinna poole hakkasime jalutama, et minna ilutulestikku vaatama, siis nägime peagi paari nokastanud noormeest, kes kõnnitee ääres püsti seistes urineerisid, üks ühel ja teine teisel pool. Nad olid lõbusas tujus ning soovisid head uut aastat. Soovisin ka neile head uut aastat.

Vaatepilt oli ootamatu ja hämmastav, sest ma ei olnud midagi sellist siin varem näinud. Joobnud inimesi, kes suvel kusagil Männimäel muru peal magavad, vahest ikka kohtab, aga selline otse tänaval urineerimine oli minu jaoks uus nähtus. Ilmselt ei jäänud neil lihtsalt hädaga muud üle.

Me vaatasime ilutulestikku vana kalmistu kõrvalt, selle väikese nõlva pealt, mille ääres Kalmu ja Toome tänavad saavad kokku Reinu teega. Sinna kogunes päris palju inimesi.

Kuna ilm oli veidi udune, siis ei olnud nähtavus väga hea. Kohati tundus nagu oleks hoopis sõda lahti.

Head uut aastat! Happy new year! #headuutaastat #happynewyear

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Keegi isegi kommenteeris seal, et täiuslik lõpp oleks see, kui Pauluse kirik, mis veidi vaadet varjas, õhku lendaks. Julmad naljad.

Kui pärast Paalalinna läksime, siis tegime Vase, Vabriku ja Vaksali tänava kaudu väikese ringi, sest Riia maantee ääres lasid mingid noored pauke, mis lendasid kohati kõnniteele, ja seetõttu ei tahtnud me sealt kaudu minna.

Paala teel lasi üks seltskond jälle rakette, üks lendas põõsasse ja ajas seal päris palju tossu välja.

Üksikuid pauke võis kuulda veel umbes tund pärast südaööd.

Sakala kirjutab, et erinevalt eelmisest saabus 2017. aasta politseinikele, päästjatele ja meedikutele rahulikult. Politseil oli üsna tavapärane nädalalõpp (51 väljakutset), päästjatel oli üks väljasõit (rakettidega muret ei olnud) ning ka haigla koormus vähenes.

Kui aastavahetusel oli pigem soe ja sadas vahepeal vihma, siis täna, 3. jaanuari hommikul välja minnes oli maas kena, valge lumevaip, mis minusugustele talveinimestele muidugi rõõmu valmistab. Loodetavasti püsib see nüüd kaua.

IRL-i kampaania käib

Sakala Keskuses toimus eile mõtisklus ja arutelu Eesti ja Viljandi teemadel, kus rahvaga kohtusid Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder, Viljandi linnapea Ando Kiviberg ja abilinnapea Janika Kivistik. Tegemist oli Isamaa ja Res Publica Liidu üritusega, soojendusega valimiskampaaniale.

Kõigepealt jagati kohvi ja saiakesi, siis rääkis Seeder umbes pool tundi endast, uuest koalitsioonilepingust ja lõpuks päris pikalt ka Viljandi asjadest. Teatavasti saavad riigikogulased kuuluda pärast järgmisel aastal toimuvaid kohalikke valimisi taas ka volikogude koosseisu. Tundub, et Seeder kavatseb seda võimalust kasutada.

Uus koalitsioonileping on tema hinnangul parem kui eelmine, aga samas märkis ta ettevaatlikult, et “eks tulevik näitab kuidas uus valitsus seda lepingut ka tegelikkuses ellu viib…”

Seeder tõi välja hulga positiivseid punkte, kuid kritiseeris samas plaani kaotada abikaasade võimalus esitada tuludeklaratsioone ühiselt. Tema sõnul tuleb selle üle kindlasti veel palju teravaid arutelusi ja vaidlusi.

Viljandi asjadest oli tal eriti südamel Pauluse kiriku halb seisukord. Võib-olla seetõttu, et ta oli seda nüüd alles eelmisel õhtul vaatamas käinud. Aga mainis ta ühtlasi ka mitmeid linnas leiduvaid tondilosse, nagu sedagi, et lähema paari aasta jooksul tuleb kindlasti võtta midagi ette spordihoone vana hoonega, mis on muutunud juba ohtlikuks.

Pärast seda esines linnapea, kelle soolokava kestis samuti umbes pool tundi. Seejärel vastati kuskil tund aega kokkutulnud pensionäride küsimustele, kuulati nende mõtteid. Läbi käis kümneid erinevaid teemasid, siin peatun lühidalt vaid mõnel üksikul.

Linnapea loeb ette Viljandi järgmise aasta eelarvet #eesti #viljandi #kiviberg

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kiviberg luges kõigepealt ette eile linnavalitsuse poolt volikogule esitatud linna järgmise aasta eelarve seletuskirja eessõna, kus on loetletud terve rida ettevõtmisi, millega tahetakse anda linnale uus arengutõuge, nende hulgas kõige silmapaistvamal kohal veekeskuse rajamine.

“Arhitektuurivõistlus kuulutati välja, see käib praegu, olen ise helistanud Eesti parimaid arhitekte läbi ja kutsunud neid osalema. Enamus neist on öelnud, et nad on väga huvitatud ja kavatsevad seda teha,” teatas linnapea. Tööde esitamise tähtaeg on juba 16. jaanuaril. Kiviberg avaldas lootust, et kui kõik läheb hästi, siis on järgmise aasta suveks ehitusprojekt valmis ja sügise alguses saab ehitusega pihta hakata.

Palju oli juttu teedest ja tänavatest, olemasolevate objektide korrastamisest. Pikast plaanist rääkides rõhutas Kiviberg, et kuna Viljandi ei jää ühegi suure magistraali äärde, siis on turistide ligitõmbamiseks oluline pakkuda midagi ainulaadset. Selles kontekstis tõi ta välja suurte rahvusvaheliste võistluste läbiviimiseks sobiliku sõudekanali rajamise.

“See tähendab omakorda seda, et siin hakkavad treenimas käima teiste riikide koondised, teiste maade sõudeklubid, ja nad kõik on siin kohapeal pikalt, kulutavad siin oma raha, ostavad meie teenuseid ja kaupu ja täidavad ka meie hotelle,” selgitas ta selle vajalikkust kogu linnale. “Nii et see on pika plaani tegu.”

Mis puudutab Vabadussõja mälestusmärgi taastamist, siis tunnistas linnapea küsimustele vastates, et 2018. aasta 24. veebruariks see valmis ei saa. Kivibergi sõnul valmistab riik praegu ette Vabaduse plats 6 asuvate riigiasutuste ümberpaigutamist ning kui see on tehtud, siis saab linn liikuda edasi plaaniga see mälestusmärk taastada.

Üldiselt tundub, et Viljandis ongi praegu, vähem kui aasta enne kohalikke valimisi, erakondadest kõige aktiivsem IRL. Eelmisel nädalal olid selle ridadesse kuuluvad linnavolinikud kohal ühel teisel linna arengut puudutanud arutelul, millest siin samuti juttu oli. Hea eeskuju teistele.

Advendiaeg Viljandis

Advendiaeg algas Viljandis eile õhtul piduliku tseremooniaga Vabaduse platsil, kuhu oli kogunenud umbes tuhatkond kaaslinlast, et jälgida esimese advendiküünla süütamist.

Esimese advendiküünla süütamine Viljandis #viljandi #advent #jõuluaeg

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Sissejuhatuseks (ja hiljem ka väljajuhatuseks) esines vokaalansambel Maneo, seejärel võttis juhtimise üle Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praost Marko Tiitus, kelle järel esinesid lühikeste sõnavõttudega ka teiste Viljandi koguduste esindajad (va. Jehoova tunnistajad, sest nemad jõule ei tähista) ning viimasena linnapea Ando Kiviberg.

Pärast sõnavõtte süütasid linnapea ja praost üheskoos esimese advendiküünla, kust soovijad oma kaasavõetud küünaldele tuld said võtta. Maneo laulis ja meie suundusime Jaani kirikusse, kus algas peagi advendikontsert.

Kirikus esitasid kõigepealt ühe loo ühendkoorid, siis esinesid ühekaupa veidi pikemalt Viljandimaa Slaavi Kultuuri Ühingu ansambel Vesna, ansambel In Unison (mille juhendaja Tuuliki Jürjo esitas orelil veel ka eraldi jõulupopurii), Viljandi Pensionäride Liidu ansambel Elukaar, Jaani koguduse naisansambel Iris ja Mulgi segakoor. Punkti pani nelja looga Maneo.

Kogu kontsert kestis kirikus veidi üle tunni. Ja kirik oli rahvast paksult täis.

Tõnis Grenzstein “Prohvet Maltsveti portree” #kondasekeskus #kunst #eesti

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Enne seda käisin päeval korraks Kondase Keskuses, kus Mari Vallikivi pidas väikese loengu Tõnis Grenzsteinist (1863-1916), Ado Grenzsteini nooremast vennast, kes oli esimene Düsseldorfi Kunstide Akadeemias õppinud eestlane, kuid tegutseski siis põhiliselt Saksa- ja Prantsusmaal ega ole Eestis ka tänapäeval eriti tuntud.

Grenzsteini on üsna vähe uuritud ja teada ei ole isegi tema täpne surmaaeg. Samas tegeles ta mitte üksnes maalimisega, vaid avas toona Saksamaale kuulunud Lotringis ka kooli naissoost maalijatele, mis Esimese maailmasõja puhkemisel suleti, kavandas värvitehase rajamist jms.

Kuna ta jättis paljud oma pildid signeerimata, siis võib neid olla säilinud rohkem kui teada, kuid Eestisse on jõudnud tema teostest suhteliselt väike osa ja neist paljudega on võimalik tutvuda praegu Kondase Keskuses.

Muu hulgas saab seal näha prohvet Maltsveti portreed. Tuleb tunnistada, et ta oligi päris prohveti nägu.

Romantikapealinn Viljandi arutab oma tulevikku

“Viljandi tuleks kuulutada romantikapealinnaks, sest siin tehakse küünlaid, tikke, patju, tekke ja head muusikat,” teatas Viljandi linnavolikogu aseesimees Harri Juhani Aaltonen eile õhtul Oja Koolis toimunud arutelul, mille teemaks oli unistuste Viljandi avalik ruum.

Üritusest võttis osa kokku 15 inimest, mida oli kohalviibinud linnavolinike sõnul rohkem kui on osalejaid linnavalitsuse enda poolt korraldatavatel analoogilistel kohtumistel. Kui seal on linna esindajad tavaliselt selges ülekaalus ja küsimusi tulevad esitama mõned üksikud inimesed, siis eilne aruteluõhtu, mis toimus vestlusringi juhtinud Piret Anieri ja Peep Tobrelutsu korraldusel kodanikualgatuse korras, valmistas neile positiivse üllatuse.

Arutelu aluseks võeti “Eesti Vabariik 100” ürituste osana korraldatud Viljandi linnaväljaku konkurss ja selle võidutöö, mis üldiselt kiidusõnu ei pälvinud. Linnaarhitekt Olav Remmelkoor rääkis, et sisuliselt konkurss tegelikult ebaõnnestus, esitati ainult kaks tööd ja ka võidutöö jätab kõvasti soovida – see valmis kiirustades ning saab olla vaid üheks aluseks edasistele projektidele.

Kõnealune töö näeb teatavasti ette nn. ametite maja lammutamist, mis looks võimaluse taastada kunagises asukohas ja esialgsel kujul Vabadussõja mälestusmärk.

Aaltonen, kes kuulub Isamaa ja Res Publica Liitu ning on lubanud mälestusmärgi taastamist ka isiklikult rahaliselt toetada, tunnistas samas, et 2018. aastaks ei jõuta sellega kuidagi valmis. Linn sai küll hiljuti enda valdusse ametite maja tühjalt seisnud ülemise osa, mis kuulus varem eraomanikule, aga alumine osa kuulub riigile ja seal asuvate ametite mujale kolimine võtab aega. Heal juhul saadakse see tehtud järgmise aasta lõpuks.

Eilne üritus oli osa aruteluõhtute sarjast “Linna mõtestajad”, mis sai tegelikult alguse juba käesoleva aasta alguses. Mina jõudsin sinna esimest korda ja seda just konkreetse teema tõttu. Nimelt pakkus lähtepunktiks olnud töö muu hulgas välja omapoolse lahenduse nn. Centrumi väljakule, millega seotud teised plaanid viimasel ajal linnas laia kõlapinda on leidnud.

Remmelkoor märkis, et see oli sisuliselt ebaõnnestumine, sest tegelikult oli juba algusest peale teada, et kinnistu valdaja seal sellist asja ei toeta. Aga oleks muidugi huvitav teada, mida selle võidutöö autorid arvavad arendaja enda plaanidest. Peaks seda uurima.

Linnaarhitekt andis samas ka päris hea ülevaate mitmetest muudest kavadest, aga see jutt läheks siin võib-olla juba liiga detailseks ja ma ka ei mäleta seda täpselt. Igatahes on kavas teha suuremaid ümberkorraldusi Tallinna tänaval. Eks näis, millisel kujul või mil määral need plaanid lõpuks teostuvad.

Loodetavasti õnnestub hiljuti väljakuulutatud veekeskuse arhitektuurivõistlus paremini kui see “Eesti Vabariik 100” raames toimunud linnaväljaku konkurss.

Veel juhiti eile tähelepanu mitmesugustele probleemidele, nagu näiteks liiga kõrged äärekivid ülekäiguradade juures, pakuti välja huvitavaid ja kindlasti lähemat kaalumist väärivaid ideid, nagu ülekäiguradade juurde jalakäijaid manitsevate siltide (a la “Enne tee ületamist peatu, vaata paremale ja vasakule!”) paigutamine ja ülekäiguradade tähistamine mitmesuguste põnevate mustritega (kui seadus seda lubab).

Kõik ei tule mul praegu meeldegi. Aaltonen ütles seal, et neist üritustest tuleks saata linnavolinikele kirjalikud kokkuvõtted. Hea mõte. Ja lähenevaid valimisi silmas pidades võiks ju tegelikult ka teiste erakondade esindajad leida edaspidi aega ise kohale tulla ja neis avalikes aruteludes osaleda.

Eile oli seal linnavolinikest kohal veel ainult Gert Elmaste, samuti IRL, nende fraktsiooni esimees, kelle jutust mulle jäi eriti meelde mõte, et tegelikult ei tohiks kõiki praegu linnas olevaid auke nüüd võimalikult kiiresti täis ehitada, vaid tuleks jätta ka sellist tühja ruumi, mille täitmisega saavad tegeleda tulevased põlvkonnad, kellel võivad olla ju hoopis mingid omad, uued ja teistsugused plaanid – minu arvates väga õige tähelepanek.

Järgmine aruteluõhtu tuleb selles sarjas kunagi jaanuaris ja siis on vist teemaks Viljandi haigla võimalik kolimine kesklinna, aga Centrumi detailplaneeringu avalik arutelu toimub linnavalitsuses juba tuleva nädala neljapäeval, 1. detsembril kell 15-17 – sinnagi on kõik huvilised oodatud, Facebookis käib juba isegi eelregistreerimine.