Poul Nyrup Rasmussen 75

Aeg läheb, mälestus tuhmub. Taani endine peaminister Poul Nyrup Rasmussen on juba ammu tegevpoliitikast lahkunud ja jäänud tänaseks oma ametijärglastest nimekaimude varju, kuid väärib siiski meenutamist.

Rasmussen toetas omal ajal tugevalt Eesti võtmist Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Hiljem hoiatas ta meid aga euro kiire kasutuselevõtu eest, sest pidas selle nimel tehtud eelarvekärpeid Eestile liiga valusateks.

Just Rasmusseni valitsusajal, aastal 2000, viidi Taanis läbi rahvahääletus eurole ülemineku küsimuses. Seda toetasid nii tema juhitud sotsiaaldemokraadid kui ka toona opositsiooni kuulunud paremliberaalid ja konservatiivid. Kuid suurem osa rahvast hääletas vastu. Ja selle tulemusel on Taanis veel tänagi kasutusel oma rahvusvaluuta: Taani kroon.

Üheks põhjuseks, miks taanlased kaldusid lõpuks eurole ülemineku vastu, peetakse peaministri käitumist. Rasmussen üritas veenda rahvast selles, et Taani võib soovi korral ühepoolselt eurost lahti öelda. Euroopa Komisjon lükkas selle väite ümber, ja see õõnestas veelgi juba niigi langenud usaldust peaministri vastu.

2001. aasta sügisel kaotasid sotsid tema juhtimisel valimised. Erakond sai oma nõrgima tulemuse pärast Esimest maailmasõda. Löök oli nii tugev, et sellest ei olegi õnnestunud enam taastuda. Hiljem suutsid sotsid tänu oma liitlastele küll vahepeal riigitüüri korraks taas enda kätte haarata, kuid juhtiva võimupartei oreooli neil Taanis enam ei ole.

Rasmusseni ametiaeg Taani peaministrina algas 1993. aasta jaanuaris, kestis kaheksa aastat ja kümme kuud. Selle sisse jäid kahed tema juhtimisel võidetud valimised, kolm koalitsiooni ja neli valitsust.

Tema ametiaeg lõppes lüüasaamisega sotsidele, algas suurte löökidega mehele endale. Varsti pärast Rasmusseni saamist peaministriks suri tema isa. Veel samal aastal sooritas enesetapu 24-aastane tütar Signe, kes kannatas skisofreenia all. Signe oli Rasmusseni ainuke laps. Ka mees ise kasvas oma vanemate ainsa lapsena.

1994. aasta tõi aga võidu parlamendivalimistel ja uue abielu, mis kestab tänaseni. Rasmusseni abikaasa Lone Dybkjær on samuti endine poliitik, kuid kuulub hoopis sotsiaalliberaalide ridadesse. 1988-1990 oli ta keskkonnaminister, 1994-2004 kuulus Euroopa Parlamenti.

Rasmussen ise läks europarlamenti 2004. aastal, kuulus seal välis- ning majandus- ja rahanduskomisjoni. 2004-2011 oli ta Euroopa Sotsialistide Partei president. Europoliitikuna paistis Rasmussen silma Kesk- ja Ida-Euroopa riikide tugeva toetajana.

Tema poliitilise karjääri kõige tumedam plekk, millest õigupoolest algaski tema reitingu langus ja usaldusväärsuse kadumine paljude taanlaste silmis, puudutab Rasmusseni isa.

Rasmussen sündis 1943. aasta 15. juunil töölisperekonnas ja töötas ennast ise üles. Kopenhaageni Ülikoolis majandust õppides rahastas ta oma õpinguid samal ajal lihttöid tehes. Ülikoolis õppides liitus ta sotsiaaldemokraatidega. Hiljem poliitilist karjääri alustades rääkis Rasmussen sageli, et tema suurim eeskuju on tema lihane isa, tavaline töömees, kes oli pärit vaestest oludest, kuid jõudis tänu suurele töökusele siiski elus edasi.

1999. aasta detsembris teatas Rasmussen aga ühes varahommikuses telesaates ootamatult, et tema isa oli natsipartei liige. Ta väitis, et kuulis sellest alles mõne nädala eest ega teadnud sellest varem midagi. Pikemalt ta seda kommenteerida ei tahtnud.

Saksa väed haarasid Taani enda kontrolli alla 1940. aasta 9. aprillil, kuid otsene sõjaline okupatsioon kehtestati seal alles 1943. aasta augustis. Taani erakonnad tegid sakslastega esialgu koostööd ja said tegevust jätkata (isegi kommunistlik partei keelustati seal alles pärast Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule). Pärast sõda kujunes koostööst sakslastega Taanis omamoodi tabuteema, sest see ulatus väga kaugele ja haaras paljusid.

Saksa natse maktiv Taani Natsionaalsotsialistlik Töölispartei, mille liikmeks Rasmusseni isa sissetungi esimesel aastapäeval võeti, kujutas endast siiski suhteliselt marginaalset jõudu. Kollaboratsionistide koalitsioonivalitsusse (1940-1943) see ei kuulunud ning 1943. aasta märtsis toimunud valimistel saadi kõigest 2,1% häältest, mis andis parlamendis vaid kolm kohta 149-st. See jäigi selle erakonna laeks.

Pole mingeid andmeid selle kohta, et Rasmusseni isa, kes töötas elektrikuna, olnuks aktiivne natsionaalsotsialist. Ja on tegelikult täiesti usutav, et ta ei pruukinud hiljem pojale enda kunagisest erakondlikust kuuluvusest midagi rääkida.

Info selle kohta jõudis aga Rasmusseni poliitiliste oponentide kätte. Taani Rahvapartei, mida ei olnud (erinevalt enamikest Taani erakondadest) Teise maailmasõja ajal veel olemas, üritas sokutada seda meediasse juba 1998. aasta parlamendivalimiste eel. Ükski väljaanne ei pidanud selle avaldamist siis vajalikuks. Hiljem hakati aga rääkima, et Rasmusseni isa kuulumine natsiparteisse oli avalik saladus. Peaministri väidet, et ta ei olnud sellest varem midagi kuulnud, lihtsalt ei usutud.

Rasmusseni poliitiline langus algas Taanis seega asjast, mis leidis aset juba mitu aastat enne tema sündi: tema isa astumisest natsipartei liikmeks.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Sloveenia parlamenti pääses üheksa erakonda

Sloveenia kogemus kinnitab, et erakondade arv parlamendis sõltub erakonnaseadusest ja valimissüsteemist, mitte parlamendi suurusest.

Eestis on ettepanekule vähendada parlamendi liikmete arvu vastatud sageli väitega, et siis väheneks seal esindatud erakondade arv. See oleks nii, kui midagi muud ei muudetaks. Kui aga samal ajal liberaliseeritaks erakonnaseadust, langetataks valimiskünnist ja lähtutaks kohtade jaotamisel selgemalt proportsionaalsuse põhimõttest, parlamendis esindatud erakondade arv tõenäoliselt hoopis kasvaks. Vähemalt lubab seda väita Sloveenia kogemus.

Sloveenias on uute erakondade loomine suhteliselt lihtne. Parlamendi 90-st liikmest 88 valitakse proportsionaalsuse põhimõtte alusel, kasutusel on avatud nimekirjad ning valimiskünniseks on kehtestatud 4%. Ülejäänud kaks kohta on eraldatud kahe vähemusrahvuse, itaallaste ja ungarlaste esindajatele.

1992. aasta valimistest saadik on pääsenud parlamenti iga kord 7-8 erakonda. Nüüd õnnestus see üheksal parteil.

Tegemist ei ole siiski päris enneolematu olukorraga. Sama palju jõudis neid sinna 1990. aasta kevadel esimestel Jugoslaavia koosseisu kuulunud Sloveenia Vabariigis toimunud mitmeparteilistel valimistel, kusjuures toona valiti ainult 80 rahvasaadikut. Kui arvestada, et valimiskünnis oli siis 2,5%, võib väita, et erakondade arv parlamendis sõltubki suuresti just sellest.

Sõnast “sotsialistlik” oli riigi nimes loobutud juba kuu enne 1990. aasta valimisi. Sama aasta detsembris toimus iseseisvusreferendum ja 1991. aasta 25. juunil kuulutas parlament välja Sloveenia Vabariigi iseseisvuse. Sellele järgnes lühike sõjaline konflikt, mille käigus sloveenide maakaitsevägi lõi tagasi Jugoslaavia keskvalitsuse (loe: serblaste) katse nende iseseisvust lämmatada, kuid edaspidi on Sloveenia arenenud suhteliselt rahulikult.

1990. aastal katsus esimestel vabadel valimistel jõudu 14, tänavu 25 erakonda. Kümme parteid osales parlamendivalimistel esmakordselt, kuid need kõik ei ole siiski päris uued erakonnad ja paljud koondavad juba tuntud nägusid.

Uutest jõududest ületas ainsana künnise Marjan Šareci Nimekiri. Selle vasaktsentristliku erakonna asutas endine ajakirjanik, näitleja ja koomik Marjan Šarec 2014. aastal, et kandideerida taas Kamniki linnapeaks. Sloveenias valitakse linnapead otse rahva poolt. Šarec valiti Kamniki linnapeaks juba 2010. aastal ning vahepeal kuulus ta Zoran Jankovići erakonda Positiivne Sloveenia.

Janković oli Ljublana linnapea, kelle partei võitis uue tulijana 2011. aasta valimised, kuid ei suutnud esialgu valitsust moodustada. 2013. aastal sai peaministriks selle ridadesse kuulunud Alenka Bratušek, aga hiljem erakond lõhenes, Bratušek asutas koos oma toetajatega uue partei ning Positiivne Sloveenia langes 2014. aastal parlamendist välja.

2014. aasta valimised võitis uue tulijana Miro Cerari Partei, mille nimeks sai hiljem Kaasaegne Keskerakond. Cerar on hinnatud jurist ja sai peaministriks, kuid astus tänavu märtsis ametist tagasi, sest ülemkohus tühistas ühe eelmisel aastal toimunud rahvahääletuse tulemused, tõmmates sellega sisuliselt pidurit tema võtmelubaduseks olnud suurele raudteeprojektile.

Valimised võitis nüüd paremtsentristlik Sloveenia Demokraatlik Partei, mis kuulub 1980-ndate lõpus loodud vanade erakondade hulka ja on varem juba korduvalt valitsust juhtinud. Šareci nimekiri tuli teiseks, kolmandaks platseerusid sotsiaaldemokraadid ja neljandaks Cerari partei. Uuesti pääses parlamenti Sloveenia Rahvuslik Partei, mis sealt 2011. aastal välja langes.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Kas Itaalias valitseb uus konsensus?

Juba vahetult pärast märtsis toimunud valimisi arvasid paljud, et ainsaks lahenduseks Itaalias tekkinud poliitilisele olukorrale on uued valimised. Paraku ei pruugi need muuta kujunenud jõudude vahekorda.

Valimistel enim hääli kogunud populistlikud erakonnad Viie Tähe Liikumine ja Lega Nord jõudsid valitsuse moodustamise keerulises mängus peaaegu lõppu, kuid lendasid sealt viimasel hetkel tagasi esimesele ruudule. See oli nende endi valik.

Lega ja Liikumine leppisid kokku koalitsioonilepingus, peaministrikandidaadis ja valitsuse koosseisus. Itaalia president Sergio Mattarella kasutas aga õigust lükata tagasi üks ministrikandidaatidest. Kuna sündinud koalitsiooni osapooled ei nõustunud esitama tema asemele kedagi teist, andis presidendilt valitsuse moodustamiseks ülesande saanud peaministrikandidaat Giuseppe Conte selle õiguse tagasi riigipeale.

Valitseb poliitiline mängurlus

Lega ja Liikumine esinesid selle peale kohe teravate avaldustega vajaduse kohta president Mattarella ametist tagandada, kuid nende solvumine on vähemalt osaliselt teesklus. Isegi kui sündmuste käik ei olnud nende poolt sedasi planeeritud, oli tegemist võimalusega, millega nad olid kindlasti arvestanud.

Lega juht Matteo Salvini kuulutas laupäeva õhtul presidenti survestada üritades, et valitsus kas alustab lähematel tundidel tööd või siis “on parem korrdaldada uued valimised ja võtta absoluutne enamus.” Kandidaat, kelle president vetostas, oli Lega poolt majandus- ja rahanduministriks pakutud Paolo Savona, kes on tuntud Euroopa ühisraha euro terava kriitikuna. Tema surumine ministriks oli juba muutnud ärevaks aktsiaturud.

Savona toetamine sündinud koalitsiooni poolt oli loogiline, aga ka presidendi vastuseis tema kandidatuurile täiesti ettearvatav. Keeldumine tema asemel kellegi teise esitamisest näitab, et Lega ja Liikumine ei olnud selle valitsuse sünnist praegu tegelikult väga huvitatud. Nad tahtsid küll valijatele näidata, et suudavad omavahel kokkuleppele jõuda, kuid pidasid samal ajal pidevalt silmas uusi valimisi.

Nähtavasti oli see nii ka koalitsioonilepingu koostamisel. Silvio Berlusconi, varasem Lega liitlane, nimetas seda “naiivseks unistusteraamatuks” ning teatas, et tema erakond Forza Italia ei saa seda toetada ja peab minema parlamendis opositsiooni.

Kui vaadata asja selle pilguga, et koalitsioonileping oli mõeldud mitte kasutamiseks teekaardina riigi juhtimisel, vaid lihtsalt oma populistlike valimislubaduste ülekordamiseks, et võita uute valimiste eel enda taha veel rohkem toetajaid, muutub Lega ja Liikumise käitumine palju arusaadavamaks. See oli lihtsalt üks omamoodi poliittehnoloogiline trikk.

Mida ütles koalitsoonileping?

Populistide programm oli sisuliselt järgmine: suured maksukärped rikastele, toetused vaestele, raha trükime nii palju kui vaja, Euroopa Liidu eelarvereeglitest kinni pidama ei hakka, las sakslased (loe: konservatiivsema eelarvepoliitikaga riigid, sealhulgas Eesti) maksavad! Aga seal oli ka muud.

“Olenemata sellest, kas nende koalitsioon jääb ellu või laguneb mõne kuuga laiali, on need kaks erakonda juba võitnud Itaalias sellise “kultuurisõja”, mida edendab globaalselt Steve Bannon,” märkis Al Jazeera uudisteportaalis Norras elav itaalia poliitikaanalüütik Vito Laterza.

“Nad on saavutanud ideoloogilise konsensuse üle poliitilise spektri sellise idee kohta Itaalia rahvast, mis toetub meie fašistlikule ja kolonialistlikule minevikule,” selgitas Laterza. “Kas see saab olema see koalitsioon või mõni teistsugune, mis selle fantaasia poliitikaks muudab, ei ole oluline. Olulised on selle düstoopilise ühiskondliku lepingu murettekitavad sätted, mis on võitnud rahva heakskiidu.”

Koalitsioonilepinguga nähti ette üle kogu Itaalia uute kinnipidamiskeskuste rajamine, et pista sinna dokumentideta immigrandid, kes on plaanis riigist välja saata. Ühtlasi aga taheti, et teised Euroopa Liidu liikmesriigid võtaksid Itaalia käest enda kanda rohkem asüülitaotlejaid.

EKRE esimees Mart Helme juba rõõmustas selle koalitsiooni sündi tervitades, et Lega Nord on oma maailmavaatelt põhimõtteliselt küllaltki lähedane tema erakonnale. Sellega võib nõustuda eriti selles osas, mis puudutab suhtumist immigrantidesse. Kuid sarnane suhtumine ei tähenda tingimata ühesuguseid seisukohti, sest Itaalia olukord pagulastevoo ees seisva piiririigina erineb kardinaalselt Eesti omast.

Lega ja Liikumise koalitsioonileping nägi muu hulgas ette loobumist Dublini määrusest, mille kohaselt on Euroopa Liidus asüülitaotleja vastuvõtmise eest vastutav see liikmesriik, kus ta ennast esimesena registreerib. Sama on soovinud ka Itaalia varasemad valitsused, kuid nüüd oleks vastav surve Rooma poolt just Mart Helme sealsete aatekaaslaste nõudmisel kasvanud. Selles osas saime praegu veidi ajapikendust.

Koalitsioonilepingus leidus aga ka selliseid punkte, mis olid suunatud seaduslikult Itaalias elavate immigrantide vastu. Näiteks leiti, et lasteaiakohad peavad olema tasuta ainult itaallastele. Immigrandid peaksid nende eest maksma (isegi kui lapsed, kes lasteaias käivad, on sündinud Itaalias).

Mis seal nüüd lõpuks juhtub?

Lõpuks peaksid tulema ikkagi uued valimised. Viimaste küsitluste kohaselt saaksid Lega ja Liikumine kahepeale kokku isegi rohkem hääli kui märtsis. Kuidas on rahva eelistusi mõjutanud viimased arengud, mille tulemusel nende valitsus jäi sündimata, ei ole veel teada. Samuti ei ole selge, mis saab edaspidi Lega ja Forza Italia koostööst. Määramatust on hetkel palju.

Veidi meenutab olukord mõne aasta eest Kreekas toimunut. Seal õnnestus populistidel moodustada pärast valimisi valitsus, mis püsis mõned kuud. Uute valimiste järel jätkas nende koalitsioon juba oluliselt mõõdukama programmiga ja selles pettununa pöörasid paljud toeatajad neile peagi selja. Tõetund saabub tuleval aastal, kui toimuvad järgmised parlamendivalimised.

Kui asjad lähevad Itaalias sarnase stsenaariumi järgi, võib ennustada, et jutud euro peatsest surmast on liialdatud. Lega ja Liikumine võivad leppida Euroopa Liidu eelarvereeglitega lõpuks samal moel nagu seda tegid Kreekas SYRIZA ja ANEL.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Trump kinnitas USA ebausaldusväärsust

Iraaniga sõlmitud tuumakokkuleppest taganedes näitas USA president Donald Trump, et Ameerika Ühendriigid on ettearvamatu käitumisega ebausaldusväärne riik, mille peale rahvusvahelised partnerid ei saa kunagi lõpuni kindlad olla.

2015. aastal president Barack Obama ametiajal allkirjastatud kokkuleppe tühistamine oli küll üks Trumpi peamisi välispoliitilisi lubadusi presidendiks kandideerides, kuid paljud lootsid, et ta jätab selle siiski täitmata. Telekanali CNN tellitud küsitlus näitas, et mai alguses toetas leppest taganemist kõigest 29% ameeriklastest. 63% oli selle vastu.

Trumpi sõnul oli see kohutavalt ühepoolne kokkulepe, mida ei oleks tulnud kunagi sõlmida. Tema väitel on Iraan seda rikkunud ja teinud salaja ikkagi ettevalmistusi tuumarelvade tootmiseks. Seda väidet ei toetanud isegi USA enda luureteenistused ja välisministeerium. Samuti oli tuumaleppest taganemise vastu kaitseminister James Mattis.

Obama kritiseeris Trumpi otsust

Ameerika Ühendriikides on tavaks, et endised presidendid ei kritiseeri avalikult parajasti ametisoleva presidendi tegevust. Olukorra tõsidust näitab see, et Barack Obama otsustas seda nüüd teha.

Obama märkis, et lahkumine kokkuleppest Iraaniga seab suurde ohtu samalaadse kokkuleppe saavutamise Põhja-Koreaga, kujutab endast selja pööramist USA lähedasimatele liitlastele ning võib seada USA lõpuks halva valiku ette: kas tuumarelva omav Iraan või veel üks sõda Lähis-Idas.

Trumpi otsuse järel esitas lahkumisavalduse üks USA välisministeeriumi juhtivaid eksperte tuumarelvastuse leviku tõkestamise alal, Richard Johnson, kes märkis oma kolleegidele saadetud e-kirjas, et Iraaniga sõlmitud kokkulepe oli selgelt edukas ja aitas luua alust Lähis-Ida vabastamisele massihävitusrelvadest laiemalt.

Toetust presidendi otsusele avaldasid aga John Bolton, Dick Cheney ja teised neokonservatiivsed ideoloogid, kunagised Iraagi sõja arhitektid.

Euroopa Liit ei tagane

2015. aastal sõlmitud kokkuleppe näol ei olnud tegemist USA ja Iraani kahepoolse lepinguga. Selle osapoolteks olid ka Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Euroopa Liit, Hiina ja Venemaa. Kõik need jõud on teatanud, et peavad USA ühepoolset otsust kokkuleppest taganeda kahetsusväärseks. Sama on teinud väga paljud teised riigid, nende hulgas USA traditsioonilised liitlased Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa.

Trumpi otsuse üle rõõmustasid Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu ning Saudi Araabia ja selle vasallriikide esindajad. Türgi seevastu hoiatas, et USA presidendi otsus põhjustab regioonis ebastabiilsust ja uusi konflikte.

Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker märkis, et USA “ei taha teha enam koostööd maailma teiste osadega. Sel hetkel peame meie [st. Euroopa Liit] vahetama välja Ameerika Ühendriigid, mis on kaotanud oma tarmukuse rahvusvahelise tegijana ning sellest tulenevalt, pikemas perspektiivis, mõjukuse.”

Euroopa Komisjoni plaani kohaselt tuleks USA poolt Iraani suhtes taastatavaid ja kehtestatavaid uusi sanktsioone ignoreerida, jätkata majandussuhete arendamist ja anda Euroopa ettevõtetele õigus nõuda sanktsioonidest tulenev kahju välja selle põhjustajalt (Ameerika Ühendriikidelt).

Artikkel ilmus lühendatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Eurovalimised sõidavad sisse

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Aasta pärast toimuvad Euroopa Parlamendi valimised, mis võivad jätta Eestis tugeva jälje ka siseriiklike jõujoonte kujunemisele.

Kandidaatide registreerimine eurovalimisteks algab vaid mõned nädalad pärast Riigikogu valimisi. Tavaliselt on läbirääkimised valitsuskoalitsiooni moodustamiseks sel ajal alles kestnud. Tuleval aastal peaks minema kiiremini. Kui ei ole veel täpselt teada, kes lähevad ministriteks, on erakondadel lihtsalt äärmiselt keeruline panna kokku oma valimisnimekirjasid eurovalimisteks. Äsja ametisse saanud ministrid ju üldjuhul europarlamenti ei kandideeri.

Eestis peamiste oponentidena esinevad Reformierakond ja Keskerakond kuuluvad Euroopa tasandil mõlemad ALDE Partei ridadesse. Astusin mõne aja eest selle europartei individuaalseks liikmeks ning võin kinnitada, et seal leidub väga erinevate, kohati vastandlike seisukohtadega tegelasi.

Kuid europarlamendis toimuvatel hääletustel käivad Reformi- ja Keskerakonna saadikud tegelikult üsna ühte jalga. VoteWatch Europe andmetel on paljude eestlaste silmis kurikuulus Yana Toom hääletanud 96,35% kordadest koos enamusega ALDE fraktsioonist. Urmas Paeti puhul on vastav näitaja 96,95%.

Selles ei ole midagi ebatavalist, et eriti just väikestest liikmesriikidest pärit eurosaadikud lähevad hääletustel nii truult kaasa enamusega oma fraktsioonist. Sel moel võidetakse teistest liikmesriikidest valitud saadikute hulgast endale liitlasi, kes toetavad vastutasuks meie saadikute algatusi. Nende töö Euroopa Parlamendis ongi ju paljuski üks suur koalitsioonide ehitamine.

Väärib tähelepanu, et ALDE Partei töörühma erakonna üleeuroopalise valimismanifesti koostamiseks juhib meie endine peaminister Taavi Rõivas. Tema töö tulemus peaks ära näitama, mil määral on Eesti poliitikutel üldse võimalik meie jaoks olulisi asju europarteide agendasse suruda.

Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust on minu arvates katastroof, mille mõju Eestile võib halvimal juhul võrrelda 1935. aasta Inglise-Saksa mereväelepingu omaga. (Saksamaa sai selle tulemusel Läänemere valitsejaks; avati tee suureks geopoliitiliseks kokkupõrkeks Nõukogude Liiduga, mille käigus Eesti kaotas ligikaudu viiendiku oma elanikkonnast. Tänapäeva olukord on küll teistsugune, kuid Suurbritannia lahkumisega Euroopa Liidust kaob võrrandist taas äärmiselt oluline tasakaalustav jõud.) Esialgu peaks see aga andma meile europarlamendis senise kuue asemel seitse kohta.

On kahetsusväärne, et IRL ja SDE ennast Eestis nii põhja on kõrvetanud, et nad ei pruugi (vähemalt praeguse seisuga) saada europarlamendis enam ühtegi kohta. Nende fraktsioonid on seal kaks suurimat ja oleks kahtlemata Eesti huvides, et keegi meid seal ka edaspidi esindaks.

Eelmine kord sotside nimekirja vedanud Marju Lauristin on suurest poliitikast lahkunud. Tunne Kelam on küll valmis oma erakonna toetuseks uuesti kandideerima, kuid ei pruugi valituks osutudes enam europarlamendis tööle asuda. Kes oleksid nende väärilisteks mantlipärijateks? Sven Mikser ja Jüri Luik?

Mõlemil juhul kaotaksid nende koduerakonnad europarlamenti suhteliselt tugeva tegija, keda neil läheks vaja ministritooli täitmiseks kodumaal. Seda arvestades oleks võib-olla väga hea, kui IRL ja SDE meie järgmisse valitsuskoalitsiooni ei mahuks. Vastasel korral võivad nad tulla eurovalimistel välja nii nõrkade esinumbritega, et neile jääbki valimistel vaid osalemisrõõm.

Asja ei muuda paremaks see, et eraldi nimekirjaga võib osaleda nüüd eurovalimistel Vabaerakond, mis on sidunud ennast rahvusvaheliselt Euroopa Rahvaparteiga, nagu IRL. Just selline killustatus võib viia selleni, et Euroopa Parlamendi järgmises koosseisus ei ole suurimas ja mõjuvõimsaimas fraktsioonis ühtegi Eestist valitud saadikut.

Väiksemates fraktsioonides on üksikutel saadikutel küll kergem oma ideedega mõjule pääseda, aga reaalsus on see, et nende fraktsioonide seisukohtadega ka arvestatakse palju vähem. Näiteks euroskeptilistel rahvuslastel on mitu väikest fraktsiooni, kuid nende liikmed esinevadki europarlamendis peamiselt vaid oma kodupublikule suunatud teravate sõnavõttudega, sest teisi fraktsioone nende seisukohad seal sisuliselt ei huvita.

Küsitluste põhjal otsustades peaks saama vähemalt ühe koha europarlamendis EKRE. Ma propageerisin ise kunagi Martin Helme toimetatud arvamusportaalis Terve Mõistuse Sündikaat eurorealistide ja -skeptikute koondumist ning Rahvaliidu ümberkujundamist. Tulemus ei vasta minu maitsele ning pärast Briti konservatiivide ebaõnnestunud katset on kadunud ka lootus, et Euroopa Liitu õnnestuks reformida moel, mida EKRE võinuks toetada. Kuid koha europarlamendis nad tõenäoliselt saavad.

Oleks hea, kui eurosaadikuteks läheksid inimesed, kes on töötanud Eestis eelnevalt ministrina või käinud läbi vähemalt Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonist, et nad omaksid elementaarset ettekujutust teemadest, millega neil europarlamendis igapäevaselt tegeleda tuleb.

EKRE esindajaks nimetatud komisjonis on Jaak Madison. Arvan, et kui ta sobib EKRE meelest Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimeheks, siis peaks ta sobima ka selle erakonna valijate esindajaks europarlamendis. Viljandi linnavolikogust tuleks tal siis küll ilmselt lahkuda, aga selle istungitele ta nagunii enamasti ei jõua.

Nii et eurovalimised võivad mõjutada isegi Viljandi poliitikaelu. Rääkimata sellest, et europarlamendis langetatavad valikud mõjutavad meid otseselt või kaudselt nii või teisiti. Ja palju suuremal määral kui inimestele sageli tundub.

PS. Mina ise ei kandideeri järgmisel aastal kuhugi. ALDE Partei liikmena annan eurovalimistel hääle tõenäoliselt mõnele Reformi- või Keskerakonna kandidaadile. Sõltub muidugi sellest valimismanifestist, mida nüüd Taavi Rõivase juhtimisel kokku kirjutatakse.

Tõeline riigireform algab rahva usaldamisest

Artikkel ilmus algselt veebiportaalis Telegram. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

Ettevõtjate loodud Riigireformi Sihtasutus kannatab sama haiguse käes, mille pisikuid levitab Eesti praegune eliit üldisemalt: pooldatakse sisuliselt kontrollitud demokraatiat, puudub usaldus omaenda rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja vastu, kirjutab Telegramile poliitikavaatleja Andres Laiapea.

Vajadus riigipidamise moderniseerimise järele on Eestis ammu selge kõigile, kes on viitsinud nende teemade peale tõsiselt mõelda. Küsimus on ainult selles, millised täpselt on need muudatused, mida soovitakse, ja kuidas tagada, et need ei jääks üksnes lubadusteks erakondade valimisprogrammides.

Riigireformi SA kavatseb töötada Riigikogu valimisteks välja konkreetsed eelnõud ja oma tegevuse seejärel lõpetada. Miks peaksid erakonnad need Riigikogus seadustena vastu võtma, kui keegi neile pärast valimisi selleks enam survet ei avalda? Eestis ei ole selles osas olnud seni puudust headest ideedest ega inimestest, kes oskavad kirjutada juriidiliselt korrektseid seaduseelnõusid. Puudunud on poliitiline tahe midagi päriselt muuta.

Iseloomulik on praeguse valitsuskoalitsiooni tegevusetus juriidiliste aluste loomisel rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks. Kõik selle koalitsiooni osapooled andsid oma valimisprogrammides lubaduse asi ära teha, kuid ei kavatsegi antud lubadust nüüd täita.

Tegemist on valijate usalduse jõhkra kuritarvitamisega. Loodan, et järgmistel parlamendivalimistel saavad need erakonnad selle eest karmilt karistada, sest nad on veenvalt tõestanud, et nende sõnad rahva demokraatlike õiguste laiendamisest ei maksa mitte midagi.

Vaata: Täitmata lubadused maksavad kätte

Ettevõtjate poolt väljapakutud riigireformi põhikomponentide hulgas leidub küll punkt rahva kaasamise kohta, kuid seda lugedes jääb paraku mulje, et asja taga olevad inimesed kannatavad sama haiguse käes, mille pisikuid levitab Eesti tänane eliit üldisemalt: pooldatakse sisuliselt kontrollitud demokraatiat, puudub usaldus omaenda rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja vastu.

Välja on tuldud “eriti uuendusliku” mõttega seadustada rahvaküsitluste läbiviimine ja edaspidi mitte siduda rahvahääletusel seaduseelnõu tagasilükkamist Riigikogu laialisaatmisega.

Täpselt samad punktid olid viimaste parlamendivalimiste eel sees Isamaa ja Res Publica Liidu valimisprogrammis, kus need olid sõnastatud lihtsalt veidi teisiti: “laiendame rahvahääletuse kasutamist, kaotades rahvahääletuse seotuse parlamendi usaldusega ning jagame rahvahääletused nõuandvateks ja õiguslikult siduvateks hääletusteks.” Kes on nüüd takistanud nende lubaduste elluviimist? IRL ise (justiitsminister Urmas Reinsalu isikus).

Mis puudutab nõuandvaid rahvaküsitlusi, siis on tegemist kõige puhtakujulisema asendustegevusega, näilise kaasamisega, mis peab andma kodanikele tunde, et nende arvamust peetakse oluliseks, kuid mitte tegelikku sõnaõigust. Palju odavam on piirduda tavaliste arvamusküsitluste ja sotsioloogiliste uuringute läbiviimisega. Kummaline, et riigipidamise kulukuse pärast muretsevad ettevõtjad seda ilmselget tõsiasja mõistnud ei ole.

Rahvahääletuste sidumine lahti parlamendi usaldusest oleks küll jala tõstmine õiges suunas, kuid mitte veel päris samm, sest rahvahääletusi algatada saaksid ju endiselt üksnes riigikogulased ja nende korraldamist peaks toetama Riigikogu koosseisu enamus (või kolmeviiendikuline enamus, kui tahetakse muuta põhiseadust). See tähendab, et kodanikel puuduks endiselt mehhanism sekkumiseks, kui esindusdemokraatia ei toimi (nagu näiteks just praegu selles osas, mis puudutab juriidiliste aluste loomist rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks).

Riigireformi SA võib küll vastava eelnõu koostada, aga on raske mõista, miks Riigikogu peaks selle pärast valimisi heaks kiitma, kui soovitakse sisuliselt kõige väiksemat muudatust, mille teostamises poliitikud võinuks juba praegu kokku leppida, kui nad oma erakondade valimisprogramme ise tõsiselt võtaks. Või mida see praktikas paremaks – või üldse – muudaks, kui see muudatus lõpuks tehtud saaks?

Debatt topeltkodakondsuse teemal Norras

Norras on topeltkodakondsuse võimaldamise teemal debateeritud juba aastaid. Põhjamaadest viimasena kavatsetakse seal nüüd vastav muudatus lõpuks sisse viia.

Naturalisatsiooni korras Norra kodakondsuse saanud isikutelt oodatakse praegu üldjuhul varasemast kodakondsusest loobumist. Topeltkodakondsust lubatakse juhul, kui Norra kodakondsust taotlenud isikul on oma eelnevast kodakondsusest praktiliselt võimatu vabaneda või selle eest nõutakse ebamõistlikult suurt tasu. Samuti võivad seda omada inimesed, kes on saanud topeltkodakondsuse juba sündides.

Alaliselt välismaal elavad Norra kodanikud, kes on elanud vähem kui kaks aastat Norras või vähem kui seitse aastat mõnes teises Põhjamaade Nõukogu liikmesriigis, peavad esitama enne 22-aastaseks saamist siiski taotluse Norra kodakondsuse säilitamiseks. Neilt ei nõuta oma teisest kodakondsusest loobumist, kuid nad peavad näitama, et omavad Norraga piisavaid sidemeid. Piisab näiteks sellest, kui nad sageli Norrat külastavad või seal aastakese õpivad.

Vabatahtlikult teise riigi kodakondsuse võtnud isikud kaotavad Norra kodakondsuse automaatselt. Seda ka juhul, kui tegemist on lapse sünni registreerimisega tema vanemate poolt, et ta saaks oma teise sünnijärgse kodakondsuse. (Mõned riigid nõuavad, et välismaal sündinud lapsed diplomaatilistes esindustes registreeritaks, automaatselt neile sünnijärgset kodakondsust ei anta.)

Naturalisatsiooni korras Norra kodakondsuse saanud isikutelt võib selle ära võtta, kui selgub, et nad esitasid kodakondsuse saamiseks valeandmeid. Sellisel juhul kaotavad kodakondsuse ka nende Norras sündinud lapsed.

Pooldajate argumendid

Norras on praegu võimul vähemusvalitsus, kuhu kuuluvad paremtsentristlik Konservatiivne Partei, parempoolne Eduerakond ja tsentristlikud Liberaalid. Parlamendis toetab neid ka Kristlik Rahvapartei.

Valitsuskoalitsiooni igal osapoolel on omad argumendid ehk jutupunktid, mille abil topeltkodakondsuse võimaldamist toetatakse.

Konservatiivid rõhutavad, et see võimaldaks kõigil välismaal elavatel norralastel säilitada oma Norra kodakondsus ning annaks Norrasse elama asunud inimestele, kes soovivad Norra kodakondsust, võimaluse hääletada parlamendivalimistel, kuid säilitada samas oma varasem kodakondsus. Lisaks vähendab see bürokraatiat. Täna tehtavat juba nii palju erandeid, et enam kui pooled naturalisatsiooni korras Norra kodakondsuse saanud isikud säilitavad ka varasema kodakondsuse.

Eduerakondlased peavad seevastu kõige olulisemaks seda, et topeltkodakondsuse lubamine võimaldaks võtta Norra kodakondsuse kergemini ära nendelt, kes on suundunud Lähis-Ida sõjakolletesse, seotud terrorismi ja muude selliste koledate asjadega. Praegu ei saa seda teha, sest Norra on ühinenud rahvusvaheliste lepingutega, mis keelavad inimeselt kodakondsuse võtmise, kui ta ei ole samal ajal ühegi teise riigi kodanik.

Liberaalid on pooldanud topeltkodakondsuse võimaldamist juba pikemat aega. Nad viitavad uuringutele, mille kohaselt aitab see kaasa immigrantide integreerumisele. Samuti tuuakse välja, et tänapäeva globaliseerunud maailmas elavad paljud inimesed oma elu jooksul pikemaid perioode erinevates riikides ning topeltkodakondsuse lubamine aitaks hoida nende sidet Norraga. Pealegi oleks see ühes kaasaegses liberaalses demokraatias lihtsalt loomulik.

Sarnaseid argumente on esitanud topeltkodakondsuse toetuseks ka mitmed opositsiooni kuuluvad jõud, eelkõige Sotsialistlik Vasakpartei ja rohelised.

Konservatiivid ja Eduerakond näitasid plaanile rohelist tuld eelmisel kevadel. Kurioosne on seejuures asjaolu, et peaminister Erna Solberg, Konservatiivse Partei esinaine, ise erakonna üldkogul toimunud hääletusel vastava keelu kaotamist ei toetanud.

Keskerakond on vastu

Rootsi lubab topeltkodakondsust juba alates 2001. aastast. Soomes ja Islandil jõustus vastav muudatus 2003. aastal, Taanis 2015. aastal. Just pärast Taani otsust käivituski vastav debatt uuesti ka Norras, kus varem valitsenud vasakpoolne blokk teemaga edasi ei liikunud, sest sinna kuuluv Keskerakond oli selle vastu.

Norra Keskerakond on väljendanud vastuseisu topeltkodakondsuse lubamisele ka nüüd, kuid parlamendis on saavutanud enamuse selle toetajad.

Keskerakondlaste sõnul näitab kodakondsus lojaalsust teatud kindlale riigile, valmisolekut nii saada kui panustada. See annab kõigile võrdsed õigused ja kohustused, seob nad ühtseks kogukonnaks. Topeltkodakondsuse võimaldamine muudaks kodanikud aga ebavõrdseks, suurendaks nende omavahelist usaldamatust. Seetõttu on Keskerakond topeltkodakondsuse lubamise vastu.

Leitakse, et Norra rahvas vääriks sellise põhjapaneva muudatuse teemal vähemalt korralikku üldrahvalikku arutelu, et inimeste silmis ei satuks lõpuks kahtluse alla valitsuse enda legitiimsus. Keskerakond pooldab rahvusriigi säilitamist, mitte selle lahjendamist.

Migratsiooniameti hinnangul elab Norras praegu umbes 25-30 tuhat sellist inimest, kellel oleks topeltkodakondsuse lubamise korral võimalik Norra kodakondsus saada. Nad moodustaksid umbes 0,7-0,8% valijaskonnast. Kui palju elab teistes riikides neid, kes saaksid oma Norra kodakondsuse sellisel juhul tagasi võtta, see ei ole nii täpselt teada, aga arvatavasti on neidki kümneid tuhandeid. Kokku oleks see juba päris arvestatav hulk valijaid.

Topeltkodakondsus Lätis

Lätis lubatakse topeltkodakondsust alates 2013. aastast, kuid seda teatud kindlatel tingimustel. Läti kodakondsuse võivad säilitada need, kes võtavad mõne teise Euroopa Liidu, NATO või EFTA liikmesriigi kodakondsuse. Samuti ka Austraalia, Brasiilia või Uus Meremaa kodakondsuse. Näiteks Venemaa kodanikeks hakanud inimesed praegu Läti kodakondsust alles jätta ei saa.

Läti kodanike lastel võib sünnijärgne topeltkodakondsus olla ükskõik millise teise riigiga. Samuti on see lubatud, kui teise riigi kodakondsus saadakse automaatselt abiellumise või adopteerimise käigus.

Topeltkodakondsuse võimaldamine seadustati Lätis rahvuslaste eestvedamisel. Nemad pidasid seda vajalikuks eelkõige selleks, et hoida välismaale läinud lätlaste sidet kodumaaga. Sellega üheaegselt karmistati nõudeid naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamiseks.

Artikkel ilmus lühendatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.