Esimene valimisdebatt Viljandis

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Eile toimus Viljandis esimene suurem valimiseelne debatt, kus olid kohal kõigi suuremate erakondade esindajad. Viljandi Pensionäride Liidu poolt Sakala Keskuses korraldatud üritus kestis üle kahe tunni.

Puudusid valimisliidu Kogukondlik Viljandi esindajad ning EKRE lumehelbeke Jaak Madison, kes nähtavasti lihtsalt ei julgenud viljandlaste ette ilmuda. EKRE lippu üritasid hoida kõrgel Rein Suurkask ja Jana Pähklemäe. Viimane neist sai mikrofoni enda kätte küll vaid korra.

Keskerakonda esindasid Helmut Hallemaa, Karl Õmblus ja Sirje Taalmaa. Õmblus lahkus enne esimese tunni lõppu ja Taalmaa palju ei rääkinud.

IRL-i poolt olid laval Harri Juhani Aaltonen, Helir-Valdor Seeder ja Janika Kivistik. Mitmed nende liikmed olid ka saalis publiku hulgas küsimusi esitamas. Selles mõttes paistis taas silma, nagu taolistel üritustel tavaliselt, et IRL on Viljandis suht tugev tegija.

Samas oli kuulajate hulgas muidugi ka teiste erakondade liikmeid ja kindlaid toetajaid. Raske öelda, kui palju seal üldse oli neid, kelle eelistusi kuuldud jutt kuidagi muuta või mõjutada võis.

Reformierakonda esindasid Madis Timpson, Peep Aru ja Eve Naanuri. SDE võistkonda kuulusid Helmen Kütt, Juhan-Mart Salumäe ja Malle Vahtra.

Suur osa sissejuhatavast jutust oli muidugi selline, mida võib lugeda erakondade valimisprogrammidest ja teistest kampaaniamaterjalidest. Kohati läkski lihtsalt programmiliste punktide ettelugemiseks, aga samas laskuti teisal ka sügavamale, mindi detailsemaks, selgitati oma mõtteid lähemalt.

Huvitavamaks läks siis, kui hakati üksteisele küsimusi esitama. Madisoni puudumine andis peagi tunda, sest tema käest olnuks viljandlastel küsida nii mõndagi.

“Ma lootsin täna, et ma härra Madisoni näen oma füüsilise silmaga kah, aga ei ole võimalust näha,” märkis Malle Vahtra. “Ma arvan, et te esindate ühte platvormi, ja Facebookis ma lugesin teie linnapeakandidaadi postitust. Ja see postitus puudutas Viljandi Veevärki.”

Loe Madisoni bravuurikat postitust!

“Viljandi Veevärk on olnud linnale väga hea partner ja me oleme suuri asju siin läbi Viljandi Veevärgi teinud,” jätkas Vahtra. “Härra Madison ütleb, et Viljandi Veevärgi nõukogu, kui meie – EKRE – võimule saab, siis vahetame välja või tuld või plats puhtaks selle tõttu, et seal on poliitikud Aaltonen, Tuula ja Sulg.”

“Ja härra Madison ütleb: ja me asendame nad ettevõtjatega – need kolm meest on meil ettevõtjad kah, aga kuna Madison meil linnas ei ela, siis ilmselt ta ei tea seda,” märkis Vahtra. “Aga minu küsimus on see, et kui te tahate nüüd selle nõukogu välja vahetada, et mida on teie pilgu läbi Viljandi Veevärgis viltu läinud ja mis selle nõukogu juhtimisel justnimelt on viltu läinud? Ja küsimus, mis teie teistmoodi teeksite, et Viljandi Veevärk oleks efektiivsem?”

Suurkask ütles, et Madisoni postitust ta kommenteerida ei oska, sest ei ole seda lugenud, aga mis puudutab Viljandi Veevärgi tegemisi, siis on kõige suuremaks probleemiks see, et meil linn haiseb. “Ma ei tea, kas selle pärast peab hakkama nüüd juhtkonda välja vahetama või meeskonda mingit, aga no tegelikult ju igale probleemile on lahendus,” arvas ta. Kui küsiti, millist lahendust ta siis pakub, teatas Suurkask lihtsalt, et “tuleb kaasata spetsialiste.”

Seega jääb kokkuvõttes ikkagi selgusetuks, mida EKRE nüüd siis Viljandi Veevärgi nõukoguga teha plaanib. Ma isiklikult arvan, et kui Madison suvatseb mõnele valimisdebatile kohale ilmuda, siis tuleks seda tema käest kindlasti täpsemalt uurida.

Kui teine EKRE esindaja Jana Pähklemäe mikrofoni korraks enda kätte sai, siis rõhutas ta, et Viljandi kesklinnas peaks toimima äriettevõtted, aga plaanitavat veekeskust ja uut haiglat ta selleks ei nimetaks ja need võiks pigem olla kusagil linnaääres.

“Kindlasti uus volikogu ei hakka enam ümber vaatama neid otsuseid, mida enam muuta ei saa, või tähendab kus rong on läinud,” kommenteeris seda hiljem Vahtra. “Me ei hakka polemiseerima selle üle, kuhu me haigla ehitame, sest haiglale on antud hoonestusõigus viiekümneks aastaks, krunteerimise protsess, detailplaneeringud on algatatud. Nii et seda nüüd küll uus volikogu muutma enam ei hakka.”

“Kui me selle sama haigla osas hakkame jälle kõhklema ja mõtlema, et kuhu ta ikka tuleb ja millisesse linnaäärde, siis uskuga… kui 3-4 aasta jooksul see haigla siin ei valmi, siis viljandlastele lähim haigla saab olema Tartu,” lisas Helmen Kütt.

Pärast seda Pähklemäe rohkem sõna saada ei soovinud. EKRE nimel rääkis edaspidi jälle ainult Suurkask.

Kui kõigile erakondadele esitati küsimus, kas veekeskus tuleb Kaalu tänavale või Vaksali tänavale, siis teatas Suurkask, et talle isiklikult meeldiks järve ääres rohkem.

Aaltonen märkis selle peale, et talle isiklikult meeldiks kah järve ääres rohkem, aga “kui me sinna järve äärde läheme, siis me oleme viieteist aasta pärast… või siis tõesti, kui ma lubasin, et see veekeskus tuleb järgmise nelja aasta jooksul, siis te tõesti saaksite öelda mulle, et olen ebaõnnestunud. Ja ma ei taha ebaõnnestuda. Täna ainukene reaalne nelja järgmise aasta jooksul tulev koht on Kaalu tänav.” (Publik plaksutab.)

Nii see debatt seal muudkui käis.

Veel üks EKRE kurioosum, mis oleks praegu peaaegu meelest ära läinud: kui Suurkask tutvustas alguses erakonna valimisplatvormi, siis tunnistas ta küll, et seal antud lubadus tuua rahvakultuuri asutusi Viljandisse kuulub tegelikult keskvalitsuse pädevusse, aga samas mainis selles kontekstis kultuuriministeeriumi. Mina sain aru nii, et nende lubadus on tuua see Viljandi, kui EKRE riigis võimule tuleb. Mitte et viljandlastel midagi selle vastu võiks olla, aga, noh… jälle üks omapärane mõte.

Niisiis. Kahtlen pärast seda üritust sügavalt, kas EKRE siin nüüd üldse valimiskünnise ületab. Või kui see juhtub, siis üksnes tänu erakonna kaubamärgile, mitte nende kohaliku nimekirja tugevusele.

Paistab, et selle peale mängivad nad ka ise. Kui teised jagasid seal ainult kohalike tegelaste kampaaniamaterjali, siis EKRE laualt sai nii partei häälekandja kui ka Mart Helme pildiga voldiku nende kümne käsuga. Lisaks muidugi tikutopse, aga neid jagas ka IRL.

2005. aastal õnnestus Rahvaliidul Viljandis oma nimekirjaga küll künnis ületada (saadi 5,6% häältest, nende hulgas minu oma), aga toonastest kandidaatidest ei ole EKRE nimekirjas nüüd ühtegi. Seal on üldse ainult üks endine rahvaliitlane. Tegemist on valdavalt alles tänavu või eelmisel aastal erakonda astunud inimestega, kellel puudub varasem poliitiline kogemus ja keda ühendab eelkõige ilmselt toetus Helme-Madisoni reljeefsetele sõnavõttudele kooseluseaduse, pagulaste jms. teemadel, mitte tõesti sügav huvi kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluvate asjade vastu.

Suurkask küll väitis seal, et neil on tegelikult väga tugev meeskond, mis arutab kõik üles kerkivad asjad põhjalikult läbi, aga… vähemalt kõrvalt vaadates ei paista see kaugeltki nii.

Muide, EKRE plaanis tulla Viljandis tegelikult välja täisnimekirjaga ja kevadeks olnud sellest 2/3 juba koos, aga lõpuks tuli ainult 16 kandidaati. Isegi osad EKRE enda liikmed pidasid Madisoni seadmist linnapeakandidaadiks suureks veaks. Eks 15. oktoobri õhtul selgub, kellel oli õigus, aga mina Viljandis enam EKRE volikokku pääsemise peale ei panustaks.

Veelgi kehvemad šansid on ilmselt valimisliidul Kogukondlik Viljandi, mis on jäänud lihtsalt liiga varju, peaaegu märkamatuks. Meenub, et Jaak Sulg tegi 2005. aastal valimisliidu Ettevõtlik Viljandi, mis oli sellest tunduvalt tugevama nimekirjaga, kuid jäi ikkagi künnise alla. Samas said sealt hiljem täiendust mitmed erakonnad. Võib-olla leiavad siis ka mõned selle vabaerakondlaste valimisliidu ja EKRE kandidaadid ennast järgmistel valimistel hoopis näiteks IRL-i nimekirjast.

Eilsel debatil esinesidki minu meelest kõige tugevamini IRL ja SDE, järgnes kohe Reformierakond, siis Keskerakond. EKRE oli lausa ootamatult nõrk. Peatusin neil siin pikemalt seetõttu, et paljusid viljandlasi huvitabki praegu rohkem see, kellega on nende näol tegemist. Vanu tegijaid teatakse juba niigi. Kui on aega, siis soovitan aga muidugi kogu debatti ise järelkuulata.

Kolm küsimust Viljandis kandideerivatele naistele

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Lilli Suburgi kunagises kodulinnas Viljandis osaleb sel korral kohalikel valimistel 170 kandidaati, neist 61 naised. Küsimustele vastasid erinevate valimisnimekirjade esindajad. Vastuseid ei õnnestunud saada EKRE ja Keskerakonna käest.

Viljandi elanikest 55% on naised, aga kandidaatide hulgas on nüüd naisi vaid 36% ja linnavolikogu lahkuvas koosseisus kõigest viiendik. Mida teha, et naiste osakaal Viljandi poliitikaelus suureneks? Kas teie arvates on selline naiste alaesindatus üldse probleem, millega peab kuidagi tegelema?

Janika Kivistik (IRL): “Naisi peab olema poliitikas rohkem. Uusi tulijaid sh naisi peab rohkem toetama ja innustama. Suur roll on siin ka meedial. Kui poliitikut kujutatakse kui valetajat, varastajat, omakasupüüdlikku ajukääbikut, siis naised pigem loobuvad sellistest “väljakutsetest”. Igal erakonnal on naisorganisatsioonid. Ka Viljandis tegutseb minu juhitav IRENi naiskogu. Oleme juba neljandat hooaega alustanud elujõuline klubi. Õnneks meie 22 aktiivsest liikmest kandideerib Viljandi linnas ja vallas kokku 12 naist. Ma kindlasti ei poolda mingeid kvoote ega triipe… aga võimalikke aktiivseid ja kodukoha arengu hüvaks teotahtelisi naisi tuleb märgata ja kaasata ning nende potentsiaali ära kasutada kogukonna heaks.”

Kristel Elmaste (IRL): “Küsimus ütleb ära ka vastuse: kuna naisi on Eesti elanikkonna hulgas veidi üle 50%, vajab poliitika kindlasti naisi rohkem kui oli viimases volikogus. On ju ilmne, et naised teavad naisi puudutavatest küsimustest rohkem kui mehed. Perede- ja laste, vanemaealiste ja puuetega inimeste küsimused leiaksid kindlasti senisest enamat tähelepanu. Ühiskondliku sidususe ja abivajajatest hoolimise küsimused oleksid senisest enam kilbil. Aga mitte ainult. Viljandis on tublisid naisettevõtjaid, majandus- ja rahandusinimesi, kes tegeleksid peale pehmete väärtuste ka nn tulu poolega. Ei maksa arvata, et naised arvaksid, justkui raha tuleks seina seest.”

Eve Naanuri (Reformierakond): “Kui naiste osakaal nii väikene on, siis järelikult rohkem naisi ei soovi kandideerida, sundida neid ju selleks ei saa ja pole vajagi. Küll elu ise paika sätib sellised asjad.”

Keiti Piirisild (Reformierakond): “Mina leidsin tee Viljandi poliitikasse läbi Viljandi Noorte Volikogu. Ma pole Viljandist pärit, kuid kolisin siia neli aastat tagasi ja armusin Viljandisse juba esimesest päevast. Üha enam end Viljandiga sidudes jõudsin ka Viljandi Noorte Volikoguni, kus kohtusin suurepäraste aktiivsete noortega, kellest suurem osa olid esialgu küll meesterahvad. Noorte Volikogus ei kogenud ma kordagi, et mind oleks võetud vähem tõsiselt lihtsalt sellepärast, et ma olen naisterahvas. Aastate jooksul liitus Noorte Volikoguga üha enam naisterahvaid ja praeguseks on saavutatud ideaalne tasakaal ambitsioonikatest ja aktiivsetest noortest. Küll aga kogesin ma ühel Viljandi Linnavolikogu istungil seda, kuidas minu poole pöörduti, kui “neiu” poole. Ma ei jõudnud sellele isegi reageerida, kui juba võttis volikogu nimel sõna keegi teine ja palus soolis-vanuselisi erisusi mitte teha. Kui praegu on naiste alaesindatus Viljandi poliitikas veel probleem, siis võin julgelt väita, et varsti see enam nii ei ole. Viljandi noored on äärmiselt ambitsioonikad ja inspireerivad ning seda nii noormeeste kui ka noorte naiste näol.”

Kristiina Oja (Kogukondlik Viljandi): “Esmalt peaksime küsima, kas meil on vajadust suurendada naiste osalust Viljandi poliitmaastikul? Või ehk peaksid sellise küsimuse endale esitama need naised, kes sügaval südames tahaksid midagi ära teha, sest ega miski ei muutu, kui sa ise algust ei tee! Jaga oma mõtteid, löö kampa, ole aktiivne ja sind võetakse kuulda, või vähemasti märgatakse. Valimisliit Kogukondlik Viljandi on mõeldud Viljandi kodanikele, kes tahavad asju ajada avalikult ning kogukonda kaasates! Ehk on see uks nendele, kes siiani on jäänud tahaplaanile või sootuks mängust välja. Probleemi, kui sellist, siinkohal ei näe, kuid alati jääb õhku õrn lootus, et just naised tulevad ja keeravad seda mehelikku pead õiges suunas.”

Liis Aedmaa (SDE): “Muidugi on see probleem. Minu teada on hetkel volikogus see number isegi alla viiendiku, aga ses osas peaks küll peeglisse vaatama koalitsioonierakonnad ehk siis Reformierakond ja IRL, sest neil on kahe peale kokku ainult 1 naine ja kui me vaatame kandidaatide nimekirju, siis ega nad väga ei pinguta ka seda numbrit muutma. Kui siia lisada veel EKRE, kes seab oma kampaania keskmesse suuresti vaid mehed, siis… Mis aga Viljandisse puutub, siis linnas laiemalt ringi vaadates pole see seis sugugi nii traagiline. Ugalat juhib naine, samuti gümnaasiumit, raamatukogu, kogundlike liikumiste eestvedajate seas on mehi ja naise üpris võrdselt.”

Juhuslikult möödub just valimispäeval, 15. oktoobril 130 aastat sellest, kui Viljandis hakkas ilmuma esimene eestikeelne naisteajakiri Linda, mille väljaandja Lilli Suburg oli üks Eesti esimesi feministe. Kas tema mälestuse jäädvustamiseks võiks püstitada talle Viljandisse mälestusmärgi?

Janika Kivistik (IRL): “Kindlasti peab. Minu teada on Heiki Raudla ka selle idee välja öelnud.”

Kristel Elmaste (IRL): “Tublide inimeste mälestust tuleb ikka au sees hoida. Lilli Suburgi kodanikujulgus ja tema loodud ajakiri “Linda”, mis meie esiemasid julgustas, väärib seda. Kas nüüd just Vabadussõja Võidusamba suurust rajatist, kuid büsti või bareljeefi kindlasti. Mälestustahvel on juba olemas.”

Eve Naanuri (Reformierakond): “Kui on kena mälestusmärk ja huvigrupil on selle jaoks raha, siis miks mitte.”

Keiti Piirisild (Reformierakond): “Lilli Suburg mitte ainult feministina, vaid ka üleüldise võrdõiguslikkuse eest seisjana on Eesti ühiskonna heaks teinud palju. Viljandlased võiksid tõepoolest temast teadlikumad olla ja sealjuures ka uhked! Kuidas seda väljendada – mälestusmärgi, sündmustesarja, raamatu või millegi muu näol? Siin on võimalusi lõputult. Mulle kõlab see nagu suurepärane võimalus teha koostööd Viljandi Gümnaasiumi, Kultuuriakadeemia, Kunstikooli ja linna vahel.”

Kristiina Oja (Kogukondlik Viljandi): “Mille jaoks? Selleks, et näidata, kes me naised oleme! Nii nagu loomariigis, on ka inimestel teatud liigid ja just üks liikidest on ennast nimetanud feministideks. Meie usume, et ajalooline Viljandi linn on oma olemuselt ja väärtustelt võimekas piirkond ja turismi arendus linnas ja Viljandi linna propageerimine väljapoole peaks olema igaühele südameasi. Valimisliit Kogukondlik Viljandi keskendub oma töös Viljandi linnale ja seeläbi soovime arendada tervet piirkonda. Kui selleks on vajalik püstidada Lilli Suburgile mälestusmärk, siis loomulikult see ka tuleb, kuid siinkohal ei saa märkimata jätta tõsiasja, et tegemist on kunstlikult ellu kutsutud eesmärgiga – Märka mind, ma olen naine! Ühest küljest on see mõistetav, sest eks naine teebki palju eraelus ja jõuab olla ka edukas muudel aladel, kuid on ka teatud grupp samaväärseid mehi olemas. Kas püstitame neile samuti tahvli või loome kogunisti uue liikumise? Paneb mõtlema ja siinkohal tahan mina isiklikult öelda, et naised märgake mehi enda kõrval, nad kõik ei olegi päris sead!”

Liis Aedmaa (SDE): “Mina isiklikult ei leia, et millegi tunnustamiseks või kellegi panusele osutamiseks oleks parim võimalus püsitata mälestusmärk. Ma näiteks ei toeta ka Viljandi vabadussõja monumendi taastamist. Mis aga Lilli Suburgi elutöö väärtustamisesse puutub, siis võiks alustada sellest, et võibolla ei peaks kõik Eestis ilmuvad naisteajakirjad kirjutama peaasjalikult sellest, mida sel sügisel selga panna, millise firma huulepulk kõige kauem huultel püsib ja millised uued trenni- ja dieedinipid peaks iga endast lugupidav naisolend kindlasti juba homseks omandama.”

EKRE linnapeakandidaat Jaak Madison on kuulutanud, et kui EKRE riigis võimule tuleb, siis lõpeb kindlasti sellise asutuse nagu Feministeerium rahastamine riiklikest projektirahadest (tema arvates ei ole sellest ühiskonnale mingit kasu). Kas Viljandis on selliseid naistega seotud asutusi või asju, millele tuleks suunata nüüd teie hinnangul hoopis senisest rohkem avalikke vahendeid?

Janika Kivistik (IRL): “Viljandis on näiteks MTÜ Päikesekillu Perekeskus, mis tegeleb teismeliste, naiste, imetavate emade, noorte perede toetamisega, koolitamisega. Nad vajaksid palju rohkem finantsilist tuge kui praegu linn suudab tegevus- ja projektitoetuste kaudu anda. Paljusid puuetega inimestele suunatud teenuseid pakuvad omavalitsused koostöös MTÜdega. Näiteks toetatud elamise teenus. MTÜle rahastatakse seda teenust pearahapõhiselt ja see pole kaugeltki piisav, et tagada teenuse kvaliteet ja ka MTÜle järjepidev areng. Seega, paljud sotsiaalsfääriga seotud valdkonnad ja teenused vajaks palju suuremat riigipoolset tuge. Viljandis puudub laste varjupaik, mis tuleb maakonna vajadusi silmas pidades asutada.”

Kristel Elmaste (IRL): “Esiteks, mis puudutab Jaak Madisoni, siis tema mäletatavasti “andis tuld” juba oma plakatiga väga ebasobivas kohas Viljandis (Paalalinna kooli ees). Demokraatlikus ühiskonnas on sõnavabadus au sees, ja kui sellel kanalil on lugejaskond, ei otsusta neid küsimusi EKRE, vaid lugejate nõudlus. Kas tuleks muuta riiklike projektide rahastuse kriteeriumeid, et Feministeerium ei saaks enam toetust taotleda? Arvan, et ainult sellepärast, et nad tegelevad tavapärasest aktiivsemalt vähemuste õigustega, mõjub see keelamisena, seega ei toeta. Kuigi ka mina ei ole Feministeeriumi igapäevane lugeja – ei arva ma, et naised peaksid õigusi “nui neljaks” aktivistidena taga nõudma – on sõnavabadus ja tegutsemisvabadus ülimad väärtused seni, kuni teistele liiga ei tehta. Mis puudutab vähemuste õigusi, siis võitleksin ka mina nende asemel rohkem puuetega inimeste õiguste eest, laste vaesuse küsimuste lahendamise eest – need on tõeliselt haavatavad sihtgrupid. Olen üsna kindel, et Eesti naised suudavad enda õigused üksikisikutena maksma panna.”

Eve Naanuri (Reformierakond): “Feministeeriumist pole paraku kuulnudki ega ole ka kursis muude sedasorti asutustega lähemal ega kaugemal.”

Keiti Piirisild (Reformierakond): “Sellest, et EKRE plaanib võimule tulles Feministeeriumi rahastamise avalikest vahenditest lõpetada, sünniks kindlasti hästi palju uusi veelgi kirglikumaid naiste õiguste eest seisvaid organisatsioone. Selle liigutusega huvigrupp mitte ei vaibuks, vaid tõuseks veel enam esile. Feministeeriumi rahastamine ei ole kindlasti raha raiskamine või kasutu tegevus. Avalikke vahendeid vajavad paljud erinevad organisatsioonid. Mina tegelen näiteks igapäevaselt psüühilise erivajadusega inimestega ning nendele töövõimaluste loomisega. Ka on mulle äärmiselt südamelähedane väikelaste areng. See, kuidas neid valdkondi aidata ei ole alati seotud rahaga. Oluline on suurendada ühiskonnas mõistmist ja positiivset toetavat suhtumist. Igale erinevale organisatsioonile tuleb läheneda juhtumipõhiselt.”

Kristiina Oja (Kogukondlik Viljandi): “Päris nõus sellise väitega kindlasti olla ei saa. Jah, tõsi talle ei ole sellest tõepoolest kasu, kuid on olemas hulk inimesi, kellele on taolised asutused, organisatsioonid vägagi vajalikud. Miks me eelistame üht teisele? Kui jagame ühele, siis anname ka teisele! Vana tõde, kui mees pöörab tähelepanu armukesele, siis hakkab ta oma naist rohkem märkama. Miks? Ideaalina, lähtudes tehtud uuringutest, peaks igas tõmbekeskuses olema kool, lasteaed, raamatukogu, kirik, perearsti vastuvõtupunkt, apteek, kultuurikeskus, sotsiaalhoolekande asutus, noortele huviharidust pakkuv haridusasutus, postkontor ja riiklikult tagatud taristu. Viljandi linn omab antud loetelu täies mahus, kuid meie eesmärk on seda kõike parendada, arendada ning seda müüa ja pakkuda oma elanikele, kuid samuti kõigile teistele. Proovime juurde tuua Viljandisse mõne riigiasutuse, suure ettevõtte, organisatsiooni, luues sellega uusi töökohti ja suuremaid võimalusi edukaks linna arenguks. Miks mitte ei võiks see olla naisõiguslastele suunatud asutus? Me ei välista ega lükka ümber ühtegi ideed, mis linnale ja tema elanikele hea ja turvaline on. Avalikke vahendeid tuleks suunata eeskätt naistenõuandlasse, perearstidele, sünnitusmajja, sest sealt saab alguse uus elu!”

Liis Aedmaa (SDE): “Ma üldse ei tahaks kommenteerida EKRE poolseid väljaütlemisi, sest enamasti on tegemist lihtsalt populismiga, kuid mis Feministeeriumisse puutub, siis selleks, et olla feminist ei pea olema naine. Feminism oma sisult on igas valdkonnas sugude võrdsust taotlev mõtteviis. Kui aga avalike vahendite puhul rääkida mitte ainult KOV, vaid ka riiklikust rahastusest, siis naiste varjupaikade ja tugikeskuste alarahastatus on loomulikult probleem. Sellega tuleb tegeleda, aga sellel probleemil on mitu otsa. Tugikeskused ja varjupaigad tegelevad otseselt ohvritega. Tegeleda tuleks aga kogu perevägivalla ja naistevastase vägivalla temaatikaga laiemalt. Ehk utreeritult öeldes: meil puuduks vajadus õpetada oma tütardele, kuidas mitte saada vägistatud, kui me õpetaks oma poegi mitte saama vägistajateks.”

Miks ma ei soovita nüüd EKRE toetajatel valida Jaak Madisoni

Käesoleva postituse peale võib pealkirjas mainitud isik küll jälle tunda, et minu mõtted keerlevad pidevalt ümber tema, aga kuna minu jaoks on Viljandi kodulinn, kus ma olen sündinud ja elanud küll mitte kogu aeg, aga siiski suurema osa oma elust, siis selgitan siin pikemalt, miks ma teda nüüd EKRE toetajatel valida ei soovita.

Kõigepealt olgu öeldud, et jutud Madisoni võimalikust kandideerimisest kohalikel valimistel Viljandis hakkasid tegelikult ringlema juba 2015. aastal, kui kohe pärast valimisi algas valmistumine järgmisteks Riigikogu valimisteks.

Viljandi linn on Järva- ja Viljandimaa valimisringkonna elanike arvult suurim omavalitsus, kuid 2015. aastal sai Madison siin suhteliselt tagasihoidliku tulemuse: kui Paides toetas teda isiklikult 6,3% valijatest, siis Viljandis vähem kui neli protsenti.

Madisoni osalemine kohalikel valimistel Viljandis, nii palju kui ma kuulnud olen, ongi tingitud lihtsalt soovist enda toetajaskonda siin kasvatada, et saada parem tulemus 2019. aasta Riigikogu valimistel. See tähendab, et ta osaleb nendel valimistel Viljandis täiesti valel põhjusel.

Veidi üldisemat juttu

Praegu hakatakse valima kohalike omavalitsuste volikogusid. Kohalikud valimised ei peaks olema soojendus Riigikogu valimisteks, kuid nn. kahe tooli seaduse vastuvõtmine on need selleks paratamatult muutnud.

EKRE oli parlamendis kahe tooli seaduse vastu, kuid sellele vaatamata osalevad ka sinna kuuluvad riigikogulased kohalikel valimistel, põhjendades seda sellega, et muidu saaksid teised erakonnad eelise. Poliittehnoloogiliselt mõistetav. Kuid see ei muuda kuidagi tõsiasja, et korraga kahel toolil istumine on endiselt väär.

Kui põhimõtte rikkumist õigustatakse sellega, et sama teevad ka teised, siis näitab see mitte tugevust, vaid põhimõttelagedust.

Minu meelest on nüüd ainus viis selle teadmise viimiseks riigikogulaste teadvusse see, kui nad kohalikel valimistel lihtsalt häälteta jäetakse.

Madisoni personaalküsimusest

Mis puudutab konkreetselt Jaak Madisoni, siis küsisin juba eelmise aasta aprillis tema ja Martin Helme käest: “Kas vastab tõele, et EKRE kavatseb tulla järgmisel aastal kohalikel valimistel Viljandis välja oma parteinimekirjaga, mille esinumbriks pannakse Jaak Madison (nagu 2013. aastal toodi siia Keskerakonna esinumbriks Priit Toobal)? Kui see on nii, siis millised on tema senised sidemed ja kokkupuude meie linnaga?”

Madison eelistas mitte vastata. Helme nimetas seda tol hetkel puhtalt spekulatsiooniks.

Mõtlemisaeg kestis kaua. Veel aasta hiljem ei olnud Madison otsustanud, kas tal on poliitiliselt kasulikum kandideerida Viljandis, Paides või Järva vallas. Kui ta mõne kuu eest lõpuks ikkagi Viljandi kasuks otsustas, siis kuulutas ta avalikult, et ei välista formaalset sissekirjutust. Tegin temaga intervjuu, kus ta rääkis, et on mõelnud Viljandis korteri ostmisele, kuid ei ole seda veel otsustanud.

Ma ei tea, kas ta on seda tänaseks teinud, aga ilmselgelt ei asu tema püsiv elukoht tegelikult Viljandis, isegi kui ta siin vahepeal kinnisvara on soetanud või mõne pinna endale nüüd valimiste eel peatumiseks üürinud. Iseenesest oleks muidugi huvitav teada, mis kuupäevast ta sissekirjutuse järgi Viljandi elanike hulka kuulub (varem elas Madison ametlikult Pirital, täpset aadressi ei hakka ma avalikustama, kus ta üldiselt ka füüsiliselt resideerub), aga see ei ole lõpuks kõige olulisem.

Tema linnapeaks kandideerimise puhul on minu meelest suurimaks probleemiks tegelikult mitte sissekirjutus, vaid see, et Madison lihtsalt ei tunne hästi Viljandit ega valda kohalikke teemasid. Tema ülikõrge enesehinnang neid puudusi ei kompenseeri. Viljandi volikokku on vaja asjatundlikke inimesi, mitte lahmivaid riiukukki.

“Kohutav vandenõu”

Nüüd jõuan Sakalas ilmunud artiklite juurde.

Kogu saladus minu sealsete sõnavõttude taga on see, et Sakala peatoimetaja märkis suvel, et neil oleks hea meel, kui ma sinna arvamusküljele rohkem kirjutaksin. Honorari maksavad nad väga vähe, aga kuna tegemist on ikkagi kodukandi ajalehega (1995. aastal ilmus seal minu esimene poliitikakommentaar, mis kandis muide pealkirja “Euroopa Liit – Eesti rahva hukatus”), siis leidsin, et umbes kord kuus võiks sinna ikka midagi kirjutada.

Nii sündisid lähenevate valimiste teemal arvamuslood “Vanad programmid uuesti välja”, “Käes on aeg täielikeks isikuvalimisteks” ja “Jaak Madisoni tõetund”.

Neist viimase kirjutamiseks andis tõuke üks Objektiivi juhtkiri, mida seal ka mainin, mis oli omakorda inspireeritud ilmselt nö. seltskonnauudistest, kus ühe tegelasena figureeris ka Jaak Madison. Jutt tuli kergelt irooniline. EKRE tulek kohalikku poliitikasse on võib-olla suurim muutus, mis nendel valimistel Viljandis aset leiab, kuid samas ei kujuta ma hästi ette, kes on need inimesed, kes siin nüüd Madisonile hääle annavad – tema valimiseks peab olema ikka tõesti äärmiselt liberaalne ja tolerantne, kuid selliste valijate hääli EKRE ju ei püüa. Kuidas võiksid toetada nii kahepalgelist tüüpi konservatiivsemad valijad, kelle jaoks need väärtused, mille eest Madison enese väitel seisab, ei ole lihtsalt sõnakõlksud ja loosungid, seda ma küll aru ei saa.

Pinge kasvab

Madison reageeris sellele emotsionaalse plahvatusega, kus väitis muu hulgas, et võib mind laimamise eest kohtusse kaevata (kui ta tahab olla mees, kelle sõna vähegi midagi maksab, siis soovitan seda nüüd kindlasti teha). Jätsin vaid ühe tagasihoidliku kommentaari. Mõtlesin, et ei hakka seda kergesti ärrituvat noormeest rohkem torkima – eks valimistel paistab, kui kõrgelt viljandlased teda hindavad.

Kui avaldati kandidaatide nimekirjad, siis kirjutasin aga loo “Põhimõtteline valik”, kuhu ta kohe jälle sisse vupsas, sest sobis lihtsalt suurepäraselt konkreetseks näiteks. See lugu, milles puudutan taas eelmiste kohalike valimiste eel tõstatatud teemasid, ilmus eilses Sakalas. Madison ei jätnud kasutamata võimalust esineda järjekordse vastulausega, kus ta muu hulgas väidab, et talle ei meeldi isiklikud rünnakud, sest need on tema meelest labased.

Huvitaval kombel ei takistanud see tal kohe seejärel Facebookis oma jüngritele kuulutamast, et minu näol on “tegu heal juhul idioodiga või kehvemal juhul kellegi ülesandel tegutseva veidrikuga” (kusjuures tõenäolisemaks peab ta viimast, õhutades seega teadlikult alusetuid vandenõuteooriaid).

No ma ei tea. Kui nüüd peaks tõesti juhtuma, et EKRE esindajaks Viljandi linnavolikogus valitakse selline ebastabiilne tüüp, siis alles hakkab nalja saama. Aga küsimus on selles, kas linnavolikogu peaks olema koht taoliste komödiantide jaoks. Minu arvates mitte. Samuti ei peaks seda olema parlament. Seetõttu ei soovitagi ma EKRE toetajatel Madisoni valida ei nüüd ega ka kunagi edaspidi. Madisonil endal soovitan aga kiiremas korras närviarsti poole pöörduda või niisama aeg maha võtta, sest mulle tundub, et tal võib muidu varsti kuppel päris ära lennata.

Põhimõtteline valik

Artikkel ilmus 14. septembril 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

Kohalikel valimistel saab valida erakondade ja nende programmide vahel, kuid lõpuks tuleb anda oma hääl siiski konkreetsele kandidaadile. See valik tasuks mõelda läbi eriti hoolikalt.

Hetkel kehtiva valimisseaduse kohaselt reastuvad kandidaadid erakonna valimisnimekirjas ümber vastavalt kogutud häälte arvule. See tähendab, et nimekirja viimaselt kohalt on võimalik tõusta esimeseks, kui valijad seda tahavad.

Kõige lihtsam on anda oma hääl muidugi esinumbrile. 2013. aastal tegi seda Viljandi linnas ligi 30% valijatest. Loodan, et tänavu selliste valijate osakaal langeb, sest mitmed erakonnad on seadnud siin nüüd oma esinumbriteks riigikogulased, kelle valimine peaks olema minu arvates ilma pikema jututa välistatud.

Kuna minu hinnangul õõnestab kahe tooli seadus võimude institutsionaalset lahusust ning läheb vastuollu kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõttega, siis ma lihtsalt ei soovita kohalikel valimistel riigikogulasi valida. Küsimus on mitte konkreetsetes inimestes, vaid selles, et need ametid peaksid olema ühildamatud, nagu ka seadus vahepeal selgelt sätestas.

Riigikogulased ise võivad pidada sellist suhtumist küll diskrimineerivaks, aga… kui nende häältesaak jääb nüüd väikeseks, siis saavad nad ehk aru, et võimude lahusus on väärtus, mida Eesti valijad hindavad kõrgelt. Mida vähem hääli riigikogulased saavad, seda meeldejäävam on see õppetund.

Teine elementaarne kriteerium on see, et valida tasub ainult kohalikke elanikke, kes tõesti tunnevad kohalikke olusid. On äärmiselt kahetsusväärne, et ka Viljandi on muutunud kohalike valimiste eel justkui läbisõiduhooviks, kus mingid suurte poliitiliste ambitsioonidega tegelased õnne käivad katsumas.

Seadus ütleb praegu, et kandideerimiseks piisab sellest, kui inimese püsiv elukoht asub (rahvastikuregistri andmetel) vastavas omavalitsuses hiljemalt valimisaasta 1. augustil. Algselt ehk 1993. aastal vastuvõetud valimisseaduses oli selleks tähtajaks 1. jaanuar. Ilmselt tuleks pöörduda tagasi algse nõude juurde. See vähendaks oluliselt poliitikute valimisturismi.

Kindlasti tasub pidada oma valikut tehes silmas ka seda, et kandidaadil oleks olemas funktsionaalne lugemisoskus, loogiline mõtlemine ja võime taluda kriitikat.

Pean tunnistama, et neist kriteeriumitest lähtudes on minu arvates nüüd Viljandis täiuslikult sobimatu kandidaat riigikogulane Jaak Madison, kes ei teadnud alles poole aasta eest veel isegi seda, kas ta kandideerib kohalikel valimistel Viljandis, Paides või Järva vallas, kuid üritab esineda nüüd tõelise viljandlasena, kes tuleks valida lausa linnapeaks.

Samas hästi võiks ju kuulutada eestlasteks kõik pagulased, kes on saanud Eesti elamisloa, kuigi paljud neist viibivad praegu tegelikult kusagil Doonau ääres, nagu seda teeb teatavasti ka härra Madison – kas ta tõesti arvab, et viljandlastelt häälte saamiseks piisab sellest, kui siin nüüd enne valimisi vaid paar nädalat aktiivselt kampaaniat teha? Hämmastav enesekindlus.

Nähtavasti on õigus naljahammastel, kelle sõnul kandideerib Madison nüüd Viljandis, sest Järvamaal tuntakse teda juba liiga hästi. Mulle jääb arusaamatuks, miks EKRE Ida-Tallinna ringkonna juhatuse liige ei kandideeri kohalikel valimistel seal, kus ta tegelikult elab: Pirital. Kas arvab, et tallinlased teda ei valiks, aga viljandlased on piisavalt ohmud, et seda teha?

EKRE toetajatel oleks siiski mõistlikum valida volikokku mõni kohalik elanik, kelle erialastest teadmistest seal päriselt kasu oleks. Kergesti ärrituvast Madisonist, kes armastab ise kõvasti lõugu lõksutada, kuid peab pisimatki kriitikat enda pihta kohe isiklikuks solvanguks või poliitiliste oponentide tellimustööks, oleks seal rohkem tüli kui tulu. Aga see on muidugi kõigest minu arvamus.

Kuna enamik valijatest on tänaseks tõenäoliselt juba langetanud otsuse selle kohta, kellele oma hääl anda, siis minu soovitused nüüd vaevalt valimistulemust mõjutavad, aga ehk on neist veidi abi neile, kellel puudub kindel eelistus.

Eelkõige soovitan ma valida inimesi, keda te isiklikult tunnete, kelle poole saate kohe otse pöörduda, kui selleks vajadus tekib. Kohalik omavalitsus on ju mõeldud just selleks, et kohalikud elanikud saaksid selle kaudu ühiselt kohalikke asju korraldada.

Ma ei nõustu samas väitega, et kui valimas ei käida, siis puudub hiljem õigus midagi kritiseerida. Vastupidi. Kui inimene jätab oma hääle andmata, siis puudub tal volikogus esindaja ja seega peabki ta järgmised neli aastat vajaduse korral ise häält tegema. Mugavam on ikka kord nelja aasta tagant valimas käia. Kuigi sellega saadakse jälle kaela moraalne kohustus vastutada ka selle eest, mida poliitikud teie häälele toetudes teevad.

Kahju, et Eestis ei ole antud valijatele võimalust saadikuid tagasi kutsuda. Usun, et nii mõnegi praeguse riigikogulase puhul oleks seda juba ammu kasutatud.

Kolm küsimust Tartu valimisliitudele

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Eelmine kord pääsesid Tartus volikokku mõlemad toona valimistel osalenud valimisliidud. Nüüd on konkurents minemas aga tihedamaks. Küsimustele vastas kolm valimisliitu.

2013. aastal osales Tartus kohalikel valimistel kaks valimisliitu, rahvuslik-konservatiivne Isamaaline Tartu Kodanik ning liberaalsema suunitlusega Vabakund, mis ületasid mõlemad valimiskünnise. Neist allesjäänud osad otsustasid osaleda nüüd valimistel küll ühiselt, moodustades valimisliidu Tartu Heaks, kuid samas on tänavu kavandamisel lausa kolm uut valimisliitu (Tartu Eest, Südamega Tartu ja Meie Tartu). Kas ei oleks otstarbekam teha üks suur valimisliit, mis jätab oma liikmetele lihtsalt vabamad käed programmiliste seisukohtade kujundamisel? Praegu ähvardab konkurents minna omavahel ju nii tihedaks, et pärast võivad kõik valimisliidud volikogust välja jääda.

Teele Arak (Tartu Eest): “Tartu Eest valimisliit on loodud kindla suunitlusega ja kompaktse ning arusaadava programmi peale, mis meie nägemuses on täna parim viis viia Tartu linna elu- ja arengujärk uuele tasemele. Mitme erineva valimisliidu seisukohtade kombineerimine tekitaks meie nägemuses valijas pigem segadust ja kaotaks rõhuasetused, mille eest iga valimisliit eos seisab. See aga ei tähenda, et me ei oleks valmis läbirääkimisteks. Ühiste tugevate joonte leidmine on kindlasti oluline ja tuleb kasuks hilisemates koalitsiooni läbirääkimistes. Küll aga ei soovi me oma platvormi ajada nii laiaks, et me ei suuda seda hilisemas etapis enam hoomata. Ka ei näe me vajadust kaasamaks oma valimislubadustesse punkte, mis on linna arengukavasse juba sisse kirjutatud ja saavad tehtud olenemata poliitilisest võimust, kes valitseb.”

Jüri-Ott Salm (Tartu Heaks): “Oleme oma võimete piires üritanud leida uusi liikmeid ja koostööd erinevate inimeste ning organisatsioonidega ning me ei ole jäänud suletuks. Tartu Heaks liikmed on erinevatest valimisliitudest ja erakondadest kui ka inimesed ilma sellise taustata. Nimetatud kolmest valimisliidust oleme teadlikud vaid Tartu Eest tegemistest, kellega oleme ka kontaktis olnud, kuid nende poolt seniavaldatud materjalide põhjal näeme, et ideestik Areena arendamisel (täiesti uue keskuse rajamine, mille ehitus olulisel määral sõltuks linna rahastamisest) ei haaku Tartu Heaks eesmärkidega.”

Südamega Tartu: “Põhimõtteliselt ei ole me koostöö vastu. Samas päris nii poliittehnoloogiliselt ei saa ka asjale läheneda, et volikokku saamise nimel tuleks ükskõik kellega ühte heita ja vaated kõrvale jätta. Vastasel korral võiksime ju kõik kohe Reformierakonna nimekirja hea ninaesise järgi minna. Vabakund ja VIK olid eelmisel korral tõesti tublid, kuid praeguseks on nende juhtfiguurid taandunud mugavuspoliitikuteks, kes volikogus mingi erilise mässumeelsusega silma pole paistnud. Eks siit tule ka põhjus, miks nad praegu positsiooni säilitamiseks sellise ebaloomuliku liidu teed on läinud. Reformierakondliku taustaga Tartu Eest tegeleb valimisliitude idee pilastamisega – kandideerida mingi plekkmonstrumi rajamise toetuseks? Ajal, mil suurem osa tartlasi igapäevase äraelamise nimel võitleb, on tuhandeid kordi olulisemaid probleeme. Meie Tartu idee on hetkel liiga hägune, et seda kommenteerida.”

Miks peaksid valijad eelistama teie nimekirja erakondadele ja teistele valimisliitudele? Mis on teie jaoks nende valimiste peateemad? Millele tahate volikogus erilist tähelepanu pöörata?

Teele Arak (Tartu Eest): “Tartu Eest valimisliitu kuuluvad inimesed, kes on täna Tartu linna erinevates valdkondades aktiivsed ja tegusad kodanikud – olgu see haridus, ettevõtlus, IT, sport või perede heaolu. Meid ühendab tugev veendumus, et Tartu linna potentsiaal on kordades suurem kui seda täna on suudetud realiseerida. Tartu on teadus-, IT-, meditsiini- ja kultuurilinn ja ometi ei suuda me korraldada suuri rahvusvahelisi konverentse või kontserte. Tartu peredel ei ole ühiseks ajaveetmiseks piisavalt palju võimalusi samal ajal kui teised Eesti väiksemad linnad ehitavad perekeskusi ja -atraktsioone. Meie jaoks on tänavuste valimiste peateema saada inimestelt mandaat Arena Tartu ja perekeskuse ehitamiseks. Meie kogemus näitab, et selline linnakeskus arendab mitte ainult linna transpordiühendusi, turismi ja tuntust, vaid annab ka tugeva tõuke linna majandusele ja seeläbi inimeste heaolule ja toimetulekule. Kui linnarahvas otsustab selle idee poolt mitte hääletada, siis me aktsepteerime seda otsust ja liigume edasi. Aga me soovime, et linnahalli ja perekeskuse idee oleks vähemalt üks valik linnarahva jaoks tänavustel valimistel. Volikogus on meie põhifookuses kindlustada Raadil oleva linnamaa müük ja sellest saadava finantsi kasutamine sihtotstarbeliselt linnahalli ehituseks. Täna on seal meie hinnagul u 20 miljoni euro väärtuses maad, mida saaks rakendada linnahalli ehituseks. Ühtlasi on vaja kindlustada kokkulepped erinevate osapooltega, mis lubavad järgmised sammud halli ja perekeskuse ehituseks ning majandamiseks ette võtta.”

Jüri-Ott Salm (Tartu Heaks): “Tartu Heaks peamised teemad on järgnevad: investeeringud haridusse ja hariduse korraldus; asjatundlikum ja kaasavam linnajuhtimine, koostöö naabervaldadega, Tartu sisese transpordikorralduse kvaliteedi ja väljapoole ühenduste parandamine, parem linnakeskkond, pered ja toimetulek, kultuuri ja spordivaldkonna toimimine. Kuna teiste valimistel osalevate organisatsioonide programmid pole avalikustatud, on raske hinnata konkreetselt eristumist, kuid senise töö ja kogemuse põhjal volikogus eristume kindlasti selle poolest, et järgnevatel aastatel ei näe me ette tegevusi ega anna lubadusi objektide rajamiseks, mille arvelt väheneksid invetseerimisvõimalused ja toetus haridussektorile ning sotsiaalvaldkonnale. Samuti näeme, et linnavalitsus peab koosnema asjatundjatest, poliitikute roll olgu volikogu töö senisest sisukam läbiviimine.”

Südamega Tartu: “Meie ridades kandideerivad ainult lihast ja luust tartlased, mitte arusaamatu genoomiga poliittrollid. Oma lihtsates ametites on nad end tartlaste südamesse raiunud ja ei vaja tutvustamiseks kalleid reklaamikampaaniaid. Võitleme Tartus laiutava ökorüüste vastu, mille ilmekaimaks näiteks on pargivaenulik üldplaneering, mida tänane linnavalitsus jõuga läbi surub. Samuti ei saa me sallida rahva tahtest üle sõitvat haldusreformi, mis tuleb jõuga seisma panna! Aga ennekõike toome linnajuhtimise juurde inimesed, keda liiga kaua on neoaadel alla surunud.”

Kas saate ühemõtteliselt kinnitada, et kõik teie nimekirjas kandideerivad isikud valituks osutumise korral tõesti volikogu liikmeks asuvad (see tähendab, et nimekirjas ei ole nn. peibutusparte)?

Teele Arak (Tartu Eest): “Meie valimisliidus ei ole peibutusparte. Tartu Eest valimisliit ei saanud alguse poliitilisest ambitsioonist iga hinnaga volikokku saada, vaid väga heast ideest, millesse meie liikmed usuvad ja milles näevad tohutut kasu Tartu linnale. Kuna muud võimalust täna selle idee realiseerimiseks ei ole, siis tuleb minna kohalikele valimistele.”

Jüri-Ott Salm (Tartu Heaks): “Nimekirjas ei ole peibutusparte ja kõik kandidaadid on avaldanud valmisolekut ka volikogu töös osalemiseks.”

Südamega Tartu: “Seda saame kindlasti sajaprotsendiliselt kinnitada. Mis erilisi parte meie ridades ikka on: lihtsad inimesed, kes sündisid, elavad ja surevad Tartus. Erinevalt suurparteide esinumbritest on linnavolikogu liikmetele makstav 62-eurone hüvitis istungil osalemise eest meie kandidaatidele piisavaks motivaatoriks – on ju paljud neist praegu suisa töötud.”

10 küsimust valimisliidule Tegus Tallinn

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Päev pärast selle intervjuu andmist pani Mart Luik ameti maha, sest valimisliidu juhid Jüri Mõis ja Urmas Sõõrumaa otsustasid sõlmida kohalikeks valimisteks liidu Edgar Savisaare valimisliiduga. Luik ühines IRL-i nimekirjaga.

Tallinnas osaleb tänavu kohalikel valimistel päris mitmeid valimisliite, neist üks on Tegus Tallinn, mille põhimõtteid ja tegevusplaani puudutavatele küsimustele vastas valimisliidu kampaaniajuht Mart Luik.

LAIAPEA: Te leiate, et linnajuhtimine peab toimuma konkursi korras valitud spetsialistide abiga. Samas näeb teie tegevusplaan ette kaasata linnavalitsuse töösse proportsionaalselt kõik volikogus esindatud erakonnad ja valimisliidud. Kuidas te seda endale ette kujutate? Kas see tähendab, et näiteks linnaosavanemad oleksid endiselt poliitilised funktsionäärid, aga need ametikohad lihtsalt jagatakse laiali kõigi erakondade vahel (a la EKRE saab Mustamäe, Keskerakond Lasnamäe jne.) ja opositsiooni enam ei olegi?

TEGUS TALLINN: Eeskujuks oleme võtnud nii Helsingis, Stockholmis aga ka mujal kasutatava mudeli ja kõige suurem erinevus meie süsteemist, milleni soovime jõuda, on kõigi volikokku valitud poliitiliste jõudude esindatus linnavalitsuses. Sellises linnavalitsuses oleksid linnapea, neli abilinnapead ja linnavalitsuse lihtliikmed. Meie arvestuse järgi oleks kuue volikogu liikme kohta üks linnavalitsuse liikme koht ehk siis 13 linnavalitsuse liiget pluss linnapea. Abilinnapead ja linnaosavanemad valitaks linnavalitsuse liikmete hulgast vastavalt seal väljakujunenud jõudude vahekorrale.

LAIAPEA: Lubate lõpetada ametnike sundparteistamise. Teatavasti on sundparteistamine praegu paljuski tingitud hetkel kehtivast valimisseadusest, mille tõttu üritavad erakonnad tulla välja võimalikult pikkade valimisnimekirjadega, sest sedasi on neile lihtsalt kasulikum. Kas toetate kohalikel valimistel üleminekut täielikele isikuvalimistele, et inimeste sundparteistamine kaotaks erakondade jaoks mõtte?

TEGUS TALLINN: Sundparteistamisele saab vastu astuda, kui selleks on poliitiline tahe. Meie tahame näha sellist linnajuhtimist, kus võim on spetsialistide käes. Isikuvalimised tunduvad hea mõte ja seda varianti tasuks tõesti kaaluda. Kuid sellele ideele tuleb leida toetus Riigikogus.

LAIAPEA: Rõhutate avaliku ja erasektori koostöö tähtsust ning seda, et linn ei eelistaks üht omandivormi teistele. Kas peate siis õigeks ka seda, et avalikest vahenditest makstaks kinni eraettevõtete kasumeid?

TEGUS TALLINN: Heaoluriikide kogemus näitab pigem seda, et avaliku ja erasektori koostöös sündinud ettevõtmised on kvaliteetsemad ja efektiivsemad tehtavate kulude mõttes. Eraettevõtte huvi on saada oma teenus sedavõrd optimaalseks, et ta suudab konkureerida teistega, maksta palgad ja muud kulud ning heal juhul jääb ka veel midagi investeerimiseks. Kui eraettevõte ei suuda pakkuda odavamalt kui linn ise korraldaks, ei ole teenuse ostmisel mõtet.

LAIAPEA: Leiate, et linn ei tohi dubleerida riigi funktsioone. Mida te nende riigi funktsioonide all, mida linn dubleerib, täpsemalt silmas peate? Kas nende alla kuuluvad näiteks Tallinna TV ja munitsipaalpolitsei? Veel midagi?

TEGUS TALLINN: Omavalitsuse ülesannete hulka kuulub küll elanike informeerimine, kuid informeerimise sildi all üleriigilise propagandakanali ülevalpidamine on linnakodanike eksitamine. Munitsipaalpolitsei roll on samuti arusaamatu ja seega on inimeste pahameel õigustatud. Meil on konkreetne idee, et näiteks riigi asi peaks olema finantseerida põhja-lõuna ja ida-lääne suunalised maanteed, mis läbiks Tallinnat. Üks suurim kokkupuutevaldkond on Tallinnas haridus ja siin peaksid koostööd tegema kõik kolm osapoolt: riik, omavalitsus ja erasektor.

LAIAPEA: Lubate teha korda kõik amortiseerunud lasteaiad ja koolimajad. Kui palju see teie hinnangul maksma läheks? Kust tuleb raha?

TEGUS TALLINN: Praegu peab linn üleval päris suurt ja kulukat koolivõrku ja selle jaoks justkui on raha. On pilgeni täis koolimaju ja pooltühje koole. See koolide ja lasteaedade võrk pole paindlik ja ei arvesta arengutega linnaosades. Meie hinnangul saab seda kindlasti kujundada palju efektiivsemaks. Linna eelarvet üldiselt hinnates on seal mitukümmend miljonit eurot kulutatud ebamõistlikult ja selle saab ümber suunata.

LAIAPEA: Tahate kehtestada korra, mille kohaselt kogu munitsipaalelupind ja vähemalt 50% Tallinna kõikidest uutest ehitatavatest eluasemetest (see tähendab ka suur osa valmivatest eramajadest) peavad olema projekteeritud ja ehitatud erivajadustega inimestele või lihtsalt invasõbralikuks kohandatavad. Mille alusel te siin eramajade puhul vahet tahate teha? Kas need nõuded kehtiksid siis kõigi kortermajade suhtes ja vabastatud oleks ainult individuaalelamud? Kumma kategooria alla läheks ridaelamud?

TEGUS TALLINN: Jah, see nõue kehtiks kortermajade osas. Rida- ja individuaalelamute ehitajatelt seda otseselt nõuda ei saa. Samas me leiame, et eramu väärtust kindlasti ei kahanda projekt, mis võimaldab majas liikuda ka näiteks ratatstooliga. Pigem tõstab see järelturul nende ruumide väärtust.

LAIAPEA: Lubate muuta linna jalakäija- ja jalgratturisõbralikuks, vähendada parkimiskoormust ja kaitsta Tallinna rohelust. Milliseid meetmeid kavatsete selleks kasutada? Kas pooldate näiteks automaksu kehtestamist ja kütuseaktsiisi tõstmist, et linn saaks riigilt rohkem raha jalgrattateede rajamiseks ja ühistranspordi arendamiseks?

TEGUS TALLINN: Meie nägemuses tuleb ehitada katkematu jalgrattatee kesklinnast kõikidesse suurtesse linnaosadesse. Kortermajade ehitamisel tuleb planeerida jalgrattahoidlad. Hinnanguliselt aastal 2030 saab linn loobuda sisepõlemismootoriga ühistranspordist. Kütuseaktsiis ja automaks on riigi tasandi otsused. Reformierakonna ettepaneku parkimisaja pikendamiseks 30 minuti peale peaks aga kindlasti tagasi lükkama, sest see ainult halvendab parkimiskorraldust Tallinnas.

LAIAPEA: Liikluskoormuse vähendamiseks tahate valmistada ette Tallinna ka riigimaantee rajamise. Kuidas suhtute aga mõtesse viia Eestis sisse maanteemaksud?

TEGUS TALLINN: See on taas riigi tasandi otsustamise koht.

LAIAPEA: Kas pooldate Tallinnas kaasava eelarvemenetluse kasutuselevõttu? Seda on rakendatud juba mitmetes teistes Eesti linnades (Tartus, Pärnus, Viljandis jne.).

TEGUS TALLINN: Kui seda teha väga väikeses mahus üldeelarvest, on tegu pigem populistliku sammuga. Lubada linlastel otsustada ühe, viie või kümne protsendi üle hääletada, aga 90 protsendi üle mitte? Meie läheneme kaasavale linnajuhtimisele palju laiemalt, näiteks eespool kirjeldatud linnavalitsuse mudeli abiga. Peame ka oluliseks, et linnavalitsusel oleks kohustus oluliste otsuste ja suurte investeeringute eel need linnakodanikega läbi rääkida.

LAIAPEA: Kas teie valimisliidu tegevus jätkub ka juhul, kui see ei peaks nüüd valimiskünnist ületama?

TEGUS TALLINN: Eks siis näis, praegu panustame küll sellele, et valmisliit võiks saada päris hea tulemuse ja moodustame volikogus ka fraktsiooni. Tõsi, kõik selle liikmed oleksid oma hääletuses vabad. Aktiivsed linnakodanikud, isegi kui nad ei osutu valituks, vaevalt üleöö passiivseks muutuvad.

Kolm küsimust erakondade noortekogudele

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Seoses lähenevate valimistega sai esitatud mõned küsimused ka erakondade noortekogudele. Vastasid nelja noortekogu esindajad.

Sel korral on kohalikel valimistel hääleõigus ka 16- ja 17-aastastel. Kas teil on kavas selliseid noori esmavalijaid nüüd kuidagi eraldi kõnetada, et neist võimalikult paljud just teie erakonda toetaksid?

Sirle Rosenfeldt (IRL Noored): “Plaanime pöörata tähelepanu kõigile noortele, kes on valimisealised. Siiski tasub meeles pidada, et noored pole monoliitne grupp ning nende huvid ja soovid on väga erinevad.

Aktuaalne Kaamera tegi loo Noortest valimisvalvuritest ja ühes lühikeses intervjuus ütles noor naisterahvas: “Oluline on tõsta noorte teadlikkust, et ei tehtaks valesid valikuid.” Meie ülesanne ei ole öelda noortele kas nende valik on õige või mitte. Parim mida me teha saame, on noorte kaasamine ja teavitamine. See on tore, kui noored leiavad, et just meie programm neid kõnetab, kuid peamine eesmärk on äratada noorte huvi poliitika vastu. Seetõttu püüame rohkem tähelepanu pöörata sellele, et noored üldse valima läheksid ning selles osas võtame omalt poolt ülesandeks info jagamise ja tuletame noortele meelde olulisi valimistega seotud kuupäevi.

On oluline, et noored oleksid rohkem kaasatud oma kodukoha tegemistesse ning seda on võimalik teha vaid siis, kui kaasame noori senisest rohkem otsustusprotsessidesse ning anname neile võimaluse oma sõna sekka öelda. IRL Noorte programmis on mitmeid ideid, kuidas noorte hääli nende kodukohas võimendada ning sellest tulenevalt on valimiste üheks eesmärgiks meie ideedele toetuse leidmine.”

Monika Maljukov (Noored Sotsiaaldemokraadid): “Kas just eraldi kõnetada. Muidugi me ootame noori sotsiaaldemokraate toetama, aga siinjuures ei ole vanus oluline. Me näeme täna endal ja tegelikult ka teistel poliitilistel noorteorganisatsioonidel olulist rolli hääletamisõigusest teavitamisel, seega muidugi tahame me, et esmavalijad toetaksid meid, kuid seal kõrval ootame, et nad oleksid oma õigusest kohalikel valimistel hääletada teadlikud ja täidaksid kodanikukohustust.”

Kristiina Kull (Vabad Noored): “16.-17.-aastaste seas meil erinevuste tekitamist ei ole. Kohtleme kõiki oma valijaid võrdselt, kuid siiski paneme noortele südamele mitte lasta ennast mõjutada kallutatud seisukohtadest, mis võivad nendeni jõuda nii kodu- kui kooliseinte vahel. Tasub mõelda kriitiliselt, võrrelda erinevaid seisukohti ja maailmavaateid ning teha otsus täiesti ise.”

Sten Laansoo (Reforminoored): “Loomulikult on noortele oluline tähelepanu pöörata. Samuti tuleb meeles pidada, et esmavalijaid on rohkem kui ainult 16-17 aastased. Eelkõige on meie jaoks oluline, et noored huvituksid poliitikast ja läheksid valima. Selles osas pöörame noortele rohkem tähelepanu, et neid teavitada valimisea langetamisest, suunata noori esmavalijaid valima minema ning kaasa mõtlema oma kodukoha probleemide lahendamisel. Noortel peab olema võimalus kaasa rääkida ning nende arvamusega tuleb arvestada, seeläbi muutes noored aktiivseks ja tegusateks.”

Laiatarbemeedia on võtnud üldiselt negatiivse hoiaku koolides valimiskampaania tegemise suhtes. Postimees ja Eesti Päevaleht on oma juhtkirjades koguni leidnud, et valimistel kandideerivad poliitikud ei tohiks üldse koolides esinemas käia. Mida teie sellest arvate? Kas poliitikud tuleks enne valimisi koolidest eemal hoida? Või oleks just parem, kui nad seal nüüd oma vaateid tutvustamas käiksid?

Sirle Rosenfeldt (IRL Noored): “Haridus- ja Teadusministeerium, Õiguskantsler ning Eesti Noorteühenduste Liit on koostöös välja töötanud dokumendi “Valimised ja kool: põhimõtted, kuidas tagada haridusasutuse neutraalsus KOV valimiste ajal”, mis on justkui hea tava lepe, millest plaanime koos teiste erakondade ja noortekogudega ka lähtuda valimiste perioodi ajal. ENL on ka omalt poolt ulatanud abikäe ning korraldavad koolides debatid, kuhu on kutsutud kindlasti kõigi nimekirjade esindajad. Seega, me arvame, et tasakaalustatud info levitamine koolides on kindlasti oluline. Poliitikud pole kollid, keda kartma peaks. Ükski valija ei peaks langetama oma valikuid meediakajastuse põhjal. Kindlasti avaneb debattide käigus võimalus kandidaatidelt küsimusi küsida ning see on iseenesest positiivne.”

Monika Maljukov (Noored Sotsiaaldemokraadid): “Koostöös noorteühenduste liiduga välja töötatud valimiste hea tava, mis puudutab väga suurel määral just koolis toimuvat, on meelespea kõigile poliitikutele ja kandidaatidele. Koolil endal on päris suur otsustusõigus selles osas, kuidas ja kas erakondade või valimisliitude esindajad aktiivsel valimisperioodil kooliga suhestuda saavad. Isiklikult leian, et isiklik lauspropaganda ei peaks olema koolis lubatud, kuna mitmetel koolijuhtidel ja õpetajatel on võimupositsioon, mida võidakse kurjasti ära kasutada. Küll aga on mõistlik võrdsetel alustel korraldada debatte ja arutelusid, kuhu on kaasatud erinevad osapooled. See aitab kindlasti noortel ka oma valikuid teha ja aru saada, mida kohalikud kandidaadid kodukohas ära teha tahavad. Usun, et koolijuhid on mõistlikud ja lähtuvad võrdsuse printsiibist ega eelista üht konkreetset poliitilist liikumist või kandidaati.”

Kristiina Kull (Vabad Noored): “Leiame, et poliitikuid sajaprotsendiliselt koolist eemal hoidma ei peaks, kuid lisaks nendele peaksid koolide programmidesse olema kaasatud ka külalisesinejad Vabariigi Valimiskomisjonist, Riigikogu kantseleist jne. Samuti võiks olla noortele valijatele kättesaadavad ka erinevaid debatid, kus on esindatud suurimad kandideerijad erakondadest ning valimisliitudest. See oleks hea viis koolides poliitikat noortele lähemale tuua.”

Sten Laansoo (Reforminoored): “Poliitikal ja poliitikutel on kindlasti oma koht koolikeskkonnas. Poliitika ongi suuresti ideed ja nendele toetuse leidmine. Nüüd, kus valimisõigus on antud 16-17 aastatele on neil ka sama suur õigus saada ja tarbida poliitilist informatsiooni ning kes parem mõnda erakonda või maailmavaadet tutvustama kui poliitikud või koolis korraldatud nendevaheline debatt. Seeläbi on õpilastel võimalik kohalikelt poliitikutelt küsimusi küsida ning nende mõtetega lähemalt tutvuda.

Otse loomulikult peab seejuures säilima koolikeskkonna neutraalsus ning sellele aitab kindlasti kaasa koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumi, Õiguskantsleri ning Eesti Noorteühenduste Liidu poolt välja töötatud hea tava lepe. Kuid kindlasti on oluline, et tasakaalustatud info nii erakondadest kui valimistest jõuks ka kooli – eesmärk on ju ikkagi, et noor oleks teadlik valija, kes on valmis minema hääletama ja oma kodukoha muredes kaasa rääkima. Mõistliku suhtumisega on poliitilist informatsiooni ja kooli võimalik ühildada. Lõpliku valiku, keda valida, teeb ikkagi igaüks ise oma südametunnistuse järgi.”

Mis on teie arvates noorte jaoks nendel valimistel kõige olulisemad teemad? Mida te ise nüüd oma kampaanias rõhutada kavatsete?

Sirle Rosenfeldt (IRL Noored): “Poliitikud peavad arvestama, et ühiskond on pidevas muutumises. Üks olulisemaid asju, mis on viimaste kümnendite jooksul muutunud on see, kuidas noored oma vaba aega veedavad. Vanem põlvkond ei mõista tänavaspordi ega e-spordi võlusid, kuid tegemist on harrastusaladega, mis koguvad üha enam populaarsust. Kas teadsite, et augusti alguses lõppes üks maailma tuntumaid e-spordi turniire “Dota2 – The International”? Turniiri auhinnafond oli 24 miljonit dollarit ning finaali vaatas rohkem kui 400 000 inimest.

Eestis toimub üksikuid e-spordi üritusi nagu näiteks “MängudeÖÖ”, mille vastu tunnevad huvi tuhanded noored. Kohalikud omavalitsused peaksid selliseid üritusi toetama ning nende läbi noortega kontakti otsima. MängudeÖÖl tutvustatakse mängutööstuse tagamaid. Kohalik omavalitsus saaks selliste ürituste raames noori oma tegevustesse kaasata. Selleks võiks kasutada gamification meetodit. USAs on rakendatud programme, kus mentorlust, töö- või praktikavõimalusi pakutakse mängude vahendusel. Mäng ei pea olema keeruline, kuid selle tuum peaks olema seotud kohaliku elu edendamisega.

Noored saavad ja tarbivad infot teisiti. See ei tohiks tähendada, et ebamugava infosüsteemi tõttu jäävad nad kohaliku elu korraldamisest kõrvale. Võtame näiteks Tallinna Linnavalitsuse Infosüsteemi AKTAL. Selle abil on nii noortel kui täiskasvanutel keeruline end linnas toimuvaga kursis hoida. Tuleks töötada välja tehniline lahendus, mis oleks kasutajasõbralik ja teeks linna õigusaktide jälgmise lihtsamaks.

Selleks, et toetada noorte algatusi toetame ka kaasava eelarve kasutuselevõttu kõigis omavalitsustes. See on üks kõige otsesemaid viise, kuidas kohalikud elanikud s.h noored saavad oma kodukoha juhtimises kaasa rääkida. See omakorda suurendab huvi linnajuhtimise vastu üldiselt.”

Monika Maljukov (Noored Sotsiaaldemokraadid): “Ei ole olemas ainult noorte teemasid, on mured ja ideed, mis kõnetavad kohalikul tasandil erinevas vanuses inimesi. Kohalikud valimised on kogukonda ja kohalikku elu puudutavad, seega keskselt ühte suurt ideed ei ole võimalik kõikjal rakendada. Lähtuda tuleb kohalikest oludest, kohalike elanike vajadustest ja selle põhjal luua programm, mida valimisvõidu korral omavalitsuse ellu viia. Universaalsematest ideedest oleme noortega oluliste teemadena kirja pannud nii kaasava eelarve põhimõtte rakendamise kõikides omavalitsustes kui ka linna/valla keskkonda – heakorda, haljastust, valgustust, sportimisvõimalusi jmt puudutavad küsimused.”

Kristiina Kull (Vabad Noored): “Noorte jaoks kõige olulisem oleks kindlasti kvaliteetse hariduse omandamine, koolielu mitmekülgsus, kaugemates piirkondades elavatele noortele on kindlasti valuküsimuseks ka kooli- ja kodu vaheline sujuv transport ning sisukad vaba aja veetmise võimalused.

Kuna üha rohkem noori hakkab töökoha leidmisele mõtlema suhteliselt varakult, siis kindlasti peaks tõstatama ka töö leidmise küsimuse oma kodulinnas või lähemas ringkonnas. Kas ja millisel määral oleks töö leidmine oma kodu ümbruses üldse võimalik või tuleb sealt lahkuda? Millised need võimalused on ja kas need oleksid üldse pädevad?”

Sten Laansoo (Reforminoored): “Ühtset suurt teemat, mis kõnetaks kõiki noori ilmselt olemas ei ole. Noored ei ole ka ühtne valijagrupp, vaid neil on palju erinevaid vajadusi ja huvisid. Küll aga peame oluliseks noorte kaasamist ning nende arvamuse kuulda võtmist sh läbi kaasava eelarve rakendamise kohalikes omavalitsustes ning noorte projektide ja sündmuste toetamist omavalitsuste poolt. Kindlasti on noortele olulised vabaaja- ja sportimisvõimalused. Igal noorel peab olema võimalus tegelda enda poolt valitud huvialaga vastavas huvikoolis.”