Naljaparteidest tänapäeva Euroopas

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Naljaparteidel on Euroopas pikk ajalugu, kuid nende iga on jäänud enamasti lühikeseks. Mõni neist on jõudnud siiski kaugemale lihtsalt valimiskampaania tegemisest.

Tõenäoliselt esimene ja üks maailma tuntumaid naljaparteisid on 1911. aastal toonases Austria-Ungari impeeriumis tegutsenud Seaduse Raamidesse Jääva Mõõduka Arengu Erakond, mille muutis surematuks tšehhi kirjanik Jaroslav Hašek. Mõttele luua selline väljamõeldud erakond tuli tegelikult Hašeki sõber Eduard Drobílek, kes pakkus välja ka erakonna nime.

Hašeki kustumatu pärand

1911. aastal viisid Hašek, Drobílek ja teised noored anarhistlike vaadetega tšehhi boheemlased ühes Praha linnaosas Riiginõukogu valimise eel läbi täiemõõdulise valimiskampaania, millega parodeeriti Austria-Ungaris tegutsenud erakondi, nende lubadusi ja toimunud valimisi. Korraldati kihutuskoosolekuid, peeti kõnesid ja kleebiti plakateid. Hašek esines uue erakonna kandidaadina. Ametlikult teda kandidaadiks muidugi üldse ei registreeritudki, aga kohvikutes, õllesaalides ning kabareedes läksid tema ülesastumised rahvale hästi peale. Erakonnale kirjutati isegi oma hümn.

Hašeki naljapartei valimisloosungid vastasid selle erakonna olemusele: mida te ei saa Viinist, seda saate meie käest; kui te valite meie kandidaadi, siis lubame peatada maavärina Mehhikos; kes annab hääle, see saab väikese taskuakvaariumi.

Kogu selle erakonna tegevus piirdus ühe valimiskampaania läbiviimisega, kuid samal aastal hakkas Hašek kirjutama raamatut “Seaduse Raamidesse Jääva Mõõduka Arengu Erakonna poliitiline ja sotsiaalne ajalugu”, milles ta kirjeldab ulatuslikult tolleaegse Praha eluolu. Seda muidugi omas võtmes. Kirjastajale andis ta käsikirja üle juba järgmisel aastal, aga see ei jõudnud siis trükki, sest Hašek pilkas seal mõjuvõimsaid isikuid. Raamat ilmus alles 1963. aastal, 40 aastat pärast autori surma. Tänaseks on sellest avaldatud tšehhi keeles ka mitmeid kordustrükke, viimane alles mõne aasta eest.

Tegemist ei ole küll nii tuntud teosega nagu Hašekile üleilmse kuulsuse toonud “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil”, kuid Kesk-Euroopa riikides on see andnud selgelt inspiratsiooni ka mitmete hilisemate naljaparteide loojatele.

Naljapartei pääses europarlamenti

Tänapäeval tegutsevate naljaparteide hulgast on osutunud kõige edukamaks sakslaste Die PARTEI, mille juht Martin Sonneborn pääses 2014. aastal eneselegi ootamatult Euroopa Parlamenti. Esialgu teatas ta selle peale, et valmistab järgmised neli nädalat intensiivselt ette enda tagasiastumist.

“Me üritame igakuiselt tagasi astuda, et võimaldada Euroopa Parlamendist läbi käia kuuekümnel erakonnaliikmel,” selgitas ta uudisteagentuurile Deutsche Presse-Agentur. “See tähendab, et iga neist liikmetest saab ühe korra 33 tuhat eurot kuus Brüsselist kätte ja astub siis tagasi ning saab veel kuus kuud kohanemisraha.”

“Ma ei arva, et meie oleme europarlamendis kõige pöörasemad,” lisas ta samas.

Sonneborn siiski kuu möödudes tagasi ei astunud ning on jätkuvalt eurosaadik. Die PARTEI sai 2014. aasta eurovalimistel Saksamaal 0,63% häältest, seda toetas ligi 185 tuhat valijat. Eelmisel aastal saadi Saksamaa parlamendivalimistel 0,98% häältest, erakonna taga oli juba ligi 455 tuhat valijat.

Die PARTEI asutati 2004. aastal satiiriajakirja Titanic toimetajate poolt (Sonneborn on ajakirja endine peatoimetaja), kuid tänaseks on sellel ligi 30 tuhat liiget, nende hulgas palju Saksamaal tuntud koomikuid ja meelelahutajaid. Kunagi Eurovisiooni lauluvõistlusel osalenud Guildo Horni teatakse ehk isegi Eestis.

Pilgatakse diskrimineerimatult

Erakond, mille nimi on pikemalt lahtikirjutatuna Die Partei für Arbeit, Rechtsstaat, Tierschutz, Elitenförderung und basisdemokratische Initiative (Töö, Õigusriigi, Loomakaitse, Eliidi-edendamise ja otsedemokraatlike Algatuste eest seisev Partei), pilkab jultunult kõiki teisi erakondi ning koguni julgeolekuasutusi, mis peavad jälgima seda, et erakonnad ei läheks vastuollu riigi põhiseadusega.

Die PARTEI on lubanud viia sisse laiskadekvoodi, taastada Berliini müüri ja “raudse eesriide”. Erakonna noorteorganisatsioon kannab nime HintnerJugend (selle juhi Thomas Hintneri järgi) ning selle liikmete omavaheline ametlik tervitus on “Hi Hintner!”. Vahepeal moodustati parteis lausa “põhiseadusvastane platvorm”, millega üritati saavutada enda võtmist jälgimise alla.

Selle platvormi üks punktidest oli näiteks ründesõja pidamine Liechtensteini vastu, et “suruda peale demokraatia ja kaotada orjus”. Die PARTEI aktivistid marssisid koguni demonstratiivselt üle Liechtensteini piiri. Saksamaa julgeolekuteenistused siiski keeldusid nende jälgimise alla võtmisest. Põhjenduseks toodi, et tegemist on naljaparteiga. Die PARTEI ise on aga teatanud, et on valmis sõlmima koalitsioone kõigiga peale liberaalide, sest “meie ei tee koalitsioone naljaparteidega.”

Die PARTEI “propagandaminister” Shahak Shapira esineb kurjakuulutava avaldusega

Kohati minnakse oma naljadega samas päris kaugele.

Enne eelmisel aastal toimunud parlamendivalimisi võtsid Die PARTEI aktivistid Facebookis üle 31 kinnist gruppi, kuhu nad 11 kuu jooksul vaikselt sisse olid imbunud ja moderaatoriteks tõusnud. Teised moderaatorid eemaldati ja gruppidesse, millel oli kokku 180 tuhat liiget, postitati video, milles Die PARTEI “propagandaminister” Shahak Shapira teatas, et edaspidi lollitavad nende gruppide liikmeid päris inimesed, mitte robotid.

Väidetavalt olid paljud neist gruppidest pandud algselt püsti erakonna Alternatiiv Saksamaale töötajate poolt, kes kasutasid selleks erinevaid libakontosid, et jätta muljet laiemast kandepinnast, ja kutsusid sinna selliste kontode alt kergeusklikke inimesi, keda siis oma parteiliselt kallutatud propagandaga töötlema hakati.

Iisraelis sündinud Shapira teatas oma avalduses muu hulgas järgmist: “Mossadil on õigus teie veebikaamerad igal ajal aktiviseerida. See tähendab minul, mina olen Mossadist. Vahet pole. Ma soovin teile edasiseks kõike head meie väga heades gruppides.”

Uus täht tõusis Ungaris

Kui jätta kõrvale 1990-ndatel mitmetes riikides tegutsenud õllesõprade parteid ja meie oma “kuningriiklased”, siis on valmistel suurima protsendi häältest saanud naljapartei Ungari Kahesabalise Koera Partei (UKKP), mida toetas hiljutistel parlamendivalimistel 1,68% valijatest. See ei andnud küll ühtegi kohta parlamendis, aga on ikkagi silmapaistev tulemus.

UKKP alustas tegevust juba 2006. aastal, kuid sai ametlikult registreeritud alles 2014. aastal. Esialgu lükati taotlus erakonna registrisse kandmiseks tagasi, aga riigi ülemkohus otsustas, et ka naljaparteil on õigus olla ametlikult registreeritud.

Erakond on lubanud oma toetajatele igavest elu, üht tööpäeva nädalas, kaht päikesetõusu päevas, tasuta õlu ja maksude langetamist. 2010. aastal võeti vastu UKKP esimene programm, milles anti lubadus keskenduda välispoliitika osas kaubandussuhete arendamisele meie galaktikas esinevate teistsuguste eluvormidega. Lubati ka gravitatsiooni vähendamist.

Kui peaminister Viktor Orbáni valitsus alustas kampaaniat immigrantide vastu, vastati sellele üleskutsega: “Tulge muidugi Ungari, meie töötame juba Londonis!”

Täitmata lubadused maksavad kätte

Artikkel ilmus algselt Eesti Rahvusringhäälingu uudisteportaali arvamuslehel. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

On täiesti loomulik, et praeguse valitsuse reiting valimiste lähenedes langeb, sest koalitsiooni moodustanud erakonnad on jätnud täitmata kõige olulisema lubaduse, mis neid enne valimisi ühendas, kuigi aega selle täitmiseks on olnud piisavalt. Jutt käib loomulikult rahvahääletuste võimaldamisest.

Sotsid andsid oma valimisprogrammis lubaduse töötada välja õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks.

IRL lubas laiendada rahvahääletuste kasutamist, kaotades rahvahääletuste seotuse parlamendi usaldusega ning jagades rahvahääletused nõuandvateks ja õiguslikult siduvateks hääletusteks.

Keskerakond lubas kehtestada tühistamisreferendumi, mille kaudu võib osaliselt või täielikult tühistada kehtiva seaduse.

Lubadus “kaaluda” võimalusi laiendada rahvahääletuste kasutamist sisaldus juba kohe pärast valimisi sõlmitud koalitsioonileppes Reformierakonnaga, kuid selle täitmiseni ei jõutud. Praeguse valitsusliidu loomisel läks kirja lubadus “analüüsida” rahvaalgatuse kehtestamise ja rahvahääletuse laiendamise võimalusi.

Justiitsminister Urmas Reinsalu (IRL) juhtimisel läbiviidud “analüüsi” tulemusel jõudis valitsus juba enam kui aasta tagasi ettepanekuni anda rahvale võimalus seaduseelnõu algatamiseks, kui sellele on oma allkirja andnud 10 000 hääleõiguslikku kodanikku. Pärast seda peaks eelnõu minema hääletusele Riigikogus.

Ja vaid ettepanekuks ehk tühjaks jutuks see jäänud ongi.

On väga hea, et valitsus tunnistas sellise ettepaneku tegemisega kaudselt, et varem loodud õigus kollektiivse pöördumise esitamiseks (petitsiooniõigus) ei vääri tegelikult veel rahvaalgatusõiguse nime, aga kurb, et “analüüsi” käigus “unustati ära” need valimiseelsed lubadused, mille täitmiseks 2015. aastal oma valijatelt mandaat saadi.

Lubati ju õiguslike aluste loomist rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks, mitte lihtsalt rahvaalgatuse korras seaduseelnõude algatamiseks.

Varem võisid SDE ja IRL apelleerida sellele, et rahvahääletuste laialdasema kasutamise vastu oli Reformierkond, aga täna ei petaks sellise jutuga enam kedagi. Maskid on langenud. Kui koalitsioon koosneb erakondadest, mis kõik andsid selles osas sarnaseid lubadusi, siis on ju selge, et oma valimislubaduste elluviimist takistavad nemad ise.

Rahvaalgatuste tegelik seadustamine, sealhulgas rahvaalgatuse korras rahvahääletuste esilekutsumise võimaldamine, on üks olulisimatest lubadustest, mille najal on kasvatanud toetajaskonda EKRE. Kui nad peaksid pärast eelseisvaid valimisi koalitsiooni pääsema ning see lubadus täitmata jääb, siis tabab neid tõenäoliselt sarnane saatus, mille osaliseks on saanud IRL ja SDE.

Vastuseis rahvahääletustele on ühtlasi ka üks peamisi põhjusi, miks Vabaerakonna reiting nii põhja on käinud. Artur Talvik võib rääkida ükskõik kui palju üldsõnalist juttu otsedemokraatia vajalikkusest, aga kui Jüri Adams samal ajal järjekindlalt rahvahääletuste kasutamist demoniseerib, siis ei mõju Vabaerakonna loosungid võimu andmisest tagasi rahvale enam vähimalgi määral usutavalt.

Usalduse kadu erakondade vastu ei ole Eesti ühiskonnas täna väiksem kui 2012. aastal, mil seda väljendasid liikumine “Aitab valelikust poliitikast” ja pöördumine “Harta 12”. Toona uputati need impulsid Jääkeldri protsessi ja Rahvakogu asendustegevusse, kuid nende aluseks olnud sügavamd probleemid ei kadunud kuhugi. Kui poliitikud on muutunud nii üleolevaks, et sisuliselt ei usalda oma rahvast, siis ei maksa neil imestada oma erakondade langevate reitingute üle.

Erakondade nimemängud ja poliitiline sisu

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Päris hämmastamapanev on olnud see jõhker ilkumine, millega poliitilised konkurendid võtsid vastu Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) esimehe Helir-Valdor Seederi ettepaneku lühendada oma erakonna nime.

Tema kohalik põhirivaal Jaak Madison (EKRE) säutsus lausa, et sellega “häbistatakse isamaad, kui seda nime kasutavad isikud, kes oma otsustes on ikka väga kaugel isamaalisusest ja patriotismist” ning “prostituut võib võtta uue nime, kuid töö jääb tal ikka samaks.”

Kuidas selline kõnepruuk sobib kokku ühe ennast “konservatiivseks” nimetava erakonna aseesimehe positsiooniga, seda võib igaüks ise hinnata.

Mulle meenus selle peale, et Rahvaliidu reanimeerimise käigus anti sellele nimi, mida kandis üks neist erakondadest, mille ühinemisel Isamaa omal ajal sündis. Hoolimata seda tehes tolle algse EKRE kunagiste juhtide protestidest.

Ma ei tea, kas Seeder pidas oma erakonna nime muutmiseks ettepanekut tehes silmas seda edukat rebrändimist või tulenes see lihtsalt teatavast nostalgiast, aga vähemalt ei ole antud juhul tegemist katsega ehtida ennast võõraste sulgedega.

Tegelikult on sümpaatne, et IRL vaatab uut suunda otsides omaenda juurte poole ega ürita pakkuda ennast nüüd välja millegi täiesti uuena. Väga hea, kui sellega kaasneb ka maailmavaateline selginemine.

Hoopis kummalisemad arengud näivad selles osas toimuvat Reformierakonnas.

Reformierakonna uueks juhiks kinnitatud Kaja Kallas teatas erakonna üldkogul, et ta ei ole nõus sellega, kui patriotismi soovivad monopoliseerida rahvuslastena esinevad oportunistid. Nõus, mina kah ei ole! Aga kuidas juhtus nii, et sõnad “liberalism” või “liberaalne” jäid tema kõnest täiesti välja?

Reformierakond tituleerib ennast oma kodulehel küll jätkuvalt liberaalse maailmavaate eestvedajaks Eestis, kuid paistab sellest sisuliselt taas kaugenevat. Mis toimub? Kas see on Siim Kallase mõju?

Meenutuseks, et 1990. aastal ühinesid Eesti Liberaalne Rahvapartei ja Eesti Vabad Demokraadid erakonnaks Eesti Liberaal-Demokraatlik Partei, millega liitus 1994. aastal Kallase ümber koondunud uue erakonna algatusgrupp ning sündis Eesti Reformierakond – Liberaalid. Suurema valimisedu huvides loobuti erakonna nimes peagi sõnast “liberaalid”, mis seostas seda liigselt ühe kindla poliitilise suunaga.

Kas nüüd käib mingi sarnane mäng? Silver Meikar leidis kunagi, et Reformierakond peaks naasma oma juurte juurde, võtma nimeks Eesti Liberaaldemokraatlik Erakond ja lähtuma ka oma poliitika kujundamisel selgelt liberaalsetest väärtustest, kuid tema visati sellest erakonnast lõpuks hoopis välja ja liitus hiljem sotsidega.

Keit Pentus-Rosimannus (Reformierakond) ironiseeris, et lisaks erakonna nime muutmisele võiks Seeder loobuda nüüd ka Res Publica taustaga ministritest. Tundub, et Reformierakond ise on aga loobumas Eestis liberalismi eestkõneleja rollist. Kui L-sõna hakatakse teadlikult vältima, siis on seda ju raske kuidagi teisiti mõista.

Keskerakond üritab oma kuvandiloomes samal ajal jätkuvalt monopoliseerida Rahvarinde pärandit, kuigi Edgar Savisaar on seal praeguseks poliitiliselt nii tõrjutud, et paneb imestama, et ta ise erakonnast välja ei ole astunud. Vaadates pildikesi, kus noored keskerakondlased on kaetud Rahvarinde logoga, jääb mulje, et nad on oma erakonna nime vahepeal juba salaja ära muutnud.

Aga eks ole ka see omamoodi pöördumine tagasi juurte juurde. On ju iseenesest hea, kui ajalugu mäletatakse.

Nimevahetust võiks soovitada ka sotsidele, kelle reiting viimasel ajal alla on käinud. Kui nad võtaksid tagasi nime Rahvaerakond Mõõdukad, siis õnnestuks võib-olla lüüa üle pooled EKRE toetajatest, kes soovivad tegelikult hoolekanderiiki, kuid vihkavad punast värvi. Vähemalt 2004. aastal nimevahetus erakonna toetust tõstis. Nüüd poleks vaja teha muud, kui see lihtsalt tagasi pöörata.

Ainult hea nimega muidugi kaua välja ei vea. Valijad saavad lõpuks aru, kui sisu selle taga on nõrk.

Seederi ettepanekuga seoses on mitmed ajakirjanikud ja politoloogid meenutanud, et Isamaa võitis 1992. aasta valimised, kuid unustanud justkui täiesti ära, et enne Res Publicaga ühinemist ei olnud Isamaaliidu reiting samuti enam väga kõrge. Üksnes erakonna nime muutmine ei pruugi avaldada üldse mingit effekti. Palju olulisem on see, kas tuleb ka sisulisi muudatusi erakonna poliitikas.

Niisiis. Lõpuks jõuangi selleni, miks ma seda lugu tegelikult kirjutama hakkasin. Seeder on väljendanud aastate jooksul toetust päris paljudele mõistlikele ideedele, mis ei ole paraku leidnud endale seni kohta tema koduerakonna programmis. Need võiks nüüd uuesti üles soojendada.

Pean hetkel konkreetselt silmas 2003. aastal Sakalas ilmunud arvamuslugu “Kas valimised on demokraatia alus?”, kus ta lahkas meie valimisseadustega seonduvat. Seeder käis muu hulgas välja mõtte muuta seadust nii, et volikogudesse pääseksid enim hääli saanud kandidaadid ja asendusliige tuleks sama erakonna nimekirjast üksnes juhul, kui volikogu liige asub tööle linnapea või vallavanemana või valla- või linnavalitsuse liikmena. Muul juhul oleks selleks lihtsalt järgmisena hääli saanud kandidaat.

Väga hea. Tehke ära!

Rahvusvaheline õigus on löögi all

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

ÜRO peasekretär António Guterres ja Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid surusid kätt eelmise aasta suvel, kui Eesti alustas ametlikult kampaaniat ÜRO julgeolekunõukogu liikmeks saamiseks

USA presidendi Donald Trumpi ja tema liitlaste otsus anda õhulööke Süüria pihta on seadnud taas löögi alla rahvusvahelise õiguse. Kriitikute sõnul ei vabanda Süürias valitseva režiimi ebamoraalne ja ebaseaduslik käitumine rahvusvahelise õiguse rikkumist nende poolt, kes tahavad seda kukutada.

“On olemas kohustus, eriti kui tegeletakse rahu ja julgeolekut puudutavate asjadega, tegutseda vastavuses ÜRO harta ning rahvusvahelise õigusega üldisemalt. ÜRO harta on nendes asjades väga selge,” kommenteeris USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa õhurünnakuid vaid mõned tunnid pärast nende toimumist ÜRO peasekretär António Guterres.

“Julgeolekunõukogul lasub peamine vastutus rahvusvahelise rahu ja julgeoleku hoidmise eest,” lisas Guterres. “Ma kutsun julgeolekunõukogu liikmeid ühinema ja kandma seda vastutust. Ma kutsun kõiki liikmesriike näitama üles vaoshoitust neis hädaohtlikes oludes ja hoiduma igasugustest tegudest, mis võivad seda olukorda eskaleerida ja suurendada Süüria rahva kannatusi.”

Reedel julgeolekunõukogu ees esinedes oli Guterres rõhutanud, et Süüria konfliktile ei ole sõjalist lahendust.

“Süüria kujutab endast täna tõesti tõsiseimat ohtu rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule,” ütles ta enne USA õhulööke. “Süürias näeme me vastasseise ja puhversõdu, millega on seotud mitmete riikide armeed, arvukalt relvastatud opositsioonirühmitusi, mitmeid kohapealseid ja rahvusvahelisi relvarühmitusi, välisvõitlejaid kõikjalt maailmast ja mitmesuguseid terroristlikke organisatsioone.”

Sõjapoliitikat tabas kriitika

“See sõjaline aktsioon on ebaseaduslik,” märkis Hina Shamsi, kes juhib Ameerika Kodanikuvabaduste Liidu (ACLU) riikliku julgeoleku projekti, mis jälgib seda, et USA poliitika ja tegevus oleksid selles osas kooskõlas konstitutsiooni, kodanikuvabaduste ja inimõigustega.

“Seistes silmitsi konstitutsioonilise õigusega, mis takistab jõu vaenulikku kasutamist kongressi heakskiiduta, ja rahvusvahelise õigusega, mis keelab jõu ühepoolse kasutamise muul juhul kui enesekaitseks, lasi president Trump ühepoolselt rünnata riiki, mis ei ole rünnanud meid – ja seda ilma igasuguse loata kongressilt. Selline tegevus rikub mõningaid kõige olulisemaid jõu kasutamisele seatud õiguslikke piiranguid,” selgitas Shamsi.

“Süüria inimesed on juba kuus aastat talunud laastavaid rünnakuid, sealhulgas keemiarünnakuid, millest paljud kujutavad endast sõjakuritegusid,” nentis Raed Jarrar, kes juhib Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika küsimustega tegelemist inimõiguste kaitsmisele pühendunud rahvusvahelise organisatsiooni Amnesty International USA harus.

“Tuleb võtta kasutusele kõik ettevaatusabinõud, et minimeerida ohtu tsiviilisikutele ükskõik millises sõjalises aktsioonis. Inimesi, kes elavad juba niigi hirmus kaotada oma elu ebaseaduslike rünnakute tõttu, ei tohi veelgi enam karistada Süüria valitsuse väidetavate rikkumiste eest,” lisas Jarrar, kes on ise pärit Iraagist, kus USA juhtimisel tegutsenud koalitsioon viis 2003. aastal rahvusvahelist õigust rikkudes läbi režiimimuutuse.

Iraagi sõjaga, milles hukkus aastate jooksul mõningatel hinnangutel enam kui miljon inimest, vallandati Lähis-Idas ahelreaktsioon, mille üheks lüliks võib pidada ka keerulist sõjalis-poliitilist konflikti Süürias, kus ohvrite arv ulatub samuti juba sadadesse tuhandetesse.

“Miljonid on Süüriast põgenenud, et pääseda vägivalla ja tagakiusamise eest. Trumpi administratsioon ei peaks pöörama nüüd selga meeste, naiste ja laste kannatustele sellega, et jätkab põgenike Ameerika Ühendriikidesse pääsemise keelamist. On aeg, et USA avaks taas oma uksed inimestele, kes üritavad pääseda vägivalla eest Süürias,” rõhutas Jarrar.

ÜRO harta ütleb:

* Organisatsioon on rajatud kõigi tema liikmete täieliku võrdsuse põhimõttele.

* Kõik ÜRO liikmed lahendavad oma rahvusvahelised tülid rahulike vahenditega, mis ei ohusta rahvusvahelist rahu, julgeolekut ning õiglust.

* Kõik ÜRO liikmed hoiduvad oma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu tarvitamisest nii iga riigi territoriaalse puutumatuse, poliitilise sõltumatuse vastu kui ka mõnel muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega.


PS. Kodumaal on Trumpi sõjapoliitikat kritiseeritud nii paremalt kui vasakult, eriti vasakult, aga meie riigikogulastest tegi seda vist ainult Oudekki Loone.

Eestis on loomisel uus erakond

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Elver Loho

Paari kuu eest registreeritud MTÜ Eesti Otsedemokraatliku Erakonna Algatusgrupp on seadnud sihiks koguda kokku 500 liiget, et reorganiseeruda erakonnaks ja osaleda järgmisel aastal Riigikogu valimistel. Algatusgrupi ideoloog Elver Loho selgitas ettevõtmisega seonduvat.

Otsedemokraatide lubaduste kohaselt hakkavad nende saadikud hääletama Riigikogus igas küsimuses täpselt nii nagu rahvas e-hääletab samas küsimuses nende veebilehel. Samuti esitavad nad ainult neid eelnõusid, mida toetab e-hääletusel enamus hääletanutest.

Kuidas tuli mõte luua selline ebatavaline erakond?

Loho: Sellise erakonna loomine on olnud tehnoloogiliselt võimalik juba väga pikka aega, kuid minu pähe tekkis mõte otsedemokraatliku erakonna võimalikkusest alles aastal 2011. Tol ajal ei näinud ma sellise erakonna järgi vajadust. Täna on vajadus olemas.

Ajakirjandus paljastab iga päev neid vigu ja probleeme, mis sünnivad tänases esindusdemokraatia süsteemis. Selle tulemusel – mis juhtub? Vanad on väsinud poliitikast ja eelistavad erakondi ja liidreid, kes lubavad senise võimusüsteemi pea peale keerata. Noored ei taha poliitikasse minna, sest läbi ajakirjanduse on selge, et seal peab valetama, oma südametunnistuse maha müüma ja käituma partei juhiste järgi. Väga palju häid ja tarku inimesi ei taha ennast määrida poliitikaga. Eesti kannatab, sest head inimesed hoiavad võimust eemale. Otsedemokraatlik erakond pakub siin selget ja väga idealistlikku alternatiivi. Tule ja õpeta rahvast, aga lase rahval otsustada!

Erakonna algatusgrupp on juba tutvustanud oma ideed avalikel aruteludel Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Mida inimesed sellest arvavad?

Loho: Sellise erakonna idee selgitamine on olnud kohati väga raske. Isegi paar ajakirjanikku on jätnud kodutöö tegemata ja erakonna tööpõhimõttest täiesti valesti aru saanud. Õnneks tänaseks on meil kodulehel (www.otsedem.ee) erakonda tutvustav animatsioon, mis annab asja sisu edasi ühe minutiga. Kes on ideest aru saanud, need jagunevad üldiselt kahte kategooriasse. On neid, kes tahavad, et Riigikogus oleks väike fraktsioon otsedemokraate. Ja on neid, kes kardavad, et Eesti rahvas on liiga loll, et osaleda poliitika otsustamises.

Küünikud armastavad öelda, et parim argument demokraatia vastu on viieminutiline vestlus keskmise valijaga. (Seda ütlust omistatakse ekslikult Winston Churchillile, kuid tema oli keskmisest valijast tegelikult palju kõrgemal arvamusel.) Kas te ei karda, et selles on omajagu tõtt?

Loho: Tuleb rääkida kauem kui viis minutit. Kui suhelda inimesega pealiskaudselt, siis võib temast jääda hea mulje. Kui suhelda inimesega süvitsi, siis jääb ka reeglina hea mulje. Viis minutit on kõige halvem periood, sest selle ajaga jõuad heas esmamuljes pettuda, aga ei jõua inimese sisuni.

Veebihääletustest osavõtt võib jääda väga tagasihoidlikuks. Kas ei oleks parem tugineda Riigikogus nupule vajutades sotsioloogilistele uuringutele, mis võivad anda adekvaatsema pildi rahva hulgas domineerivatest seisukohtadest?

Loho: Tänased erakonnad juba teevad seda üsna palju. Muidugi on täiesti võimalik, et suure osa valijate jaoks ongi tänane esindusdemokraatia süsteem piisav ja vajadus otsedemokraatliku erakonna järgi ühiskonnas ei ületa Riigikogu valimiste künnist. See on valijate ühine otsus kas nad soovivad tänast esindusdemokraatia süsteemi täiendada väikese otsedemokraatide fraktsiooniga või mitte.

Mida teeksite Riigikogus siis, kui mõnes küsimuses (näiteks narkopoliitika osas) läheks e-hääletuse kaudu saadav suunis sügavalt vastuollu teie enda veendumustega?

Loho: Hääletaksin nii nagu rahvas soovib. Tõenäoliselt ropendaksin natuke. Ütleksin, et rahvas otsustas valesti. Põhjendaksin. Aga hääletaksin ikka nii nagu rahvas soovib. Selleks mind sinna ju valiti.

Kuidas tagada seda, et teie e-hääletusi ei hakka kasutama enese huvides ära teised erakonnad, mis saavad ju suunata oma tuhandeid liikmeid hääletama ühe või teise otsuse poolt või vastu?

Loho: Nad on teretulnud seda tegema. Erakonna liikmeks olemine ei ole patt. Enda maailmavaate järgi hääletamine ka mitte. Las inimesed hääletavad nii nagu soovivad. Kui erakond soovitab rahval hääletada ühel või teisel viisil mingis küsimuses ja nad põhjendavad oma seisukohta piisavalt hästi, et rahvas tõesti teeb seda, siis see ongi ju demokraatia. Kui mõnele suurele muutusele on selge rahva toetus, siis see muutus tekitab ühiskonnas vähem jamasid. Otsedemokraatliku erakonna rahvahääletused aitavad kindlasti legitimiseerida mitmeid suuri otsuseid ja riiklikke eksperimente, mis võivad meile potentsiaalselt palju tulu tuua. Samuti saab läbi otsedemokraatia luhtunud eksperimente efektiivselt tagasi pöörata. Meie erakond teeb tänase süsteemi ühtlasi nii paindlikumaks kui ka sitkemaks.

Eestis tegutseb ka otsedemokraatia edendamise sihtasutus Terve Rahvas, mis nõuab rahvaalgatuse ja rahva algatusel toimuva rahvahääletuse institutsioonide taastamist meie esimestes põhiseadustes esinenud kujul. Mida te sellest arvate?

Loho: Rahvalt riigipöördega röövitud õiguste taastamine on suurepärane idee turunduslikult. Aga loomulikult ma arvan, et Otsedemokraatliku Erakonna pakutav otsedemokraatia mudel on lihtsam, selgem, paindlikum, sõbralikum ja sobib paremini tänasesse ühiskonda.

[ Vana-Kreeka linnriikides rakendati otsedemokraatiat juba antiikajal ja ka elektroonilise otsedemokraatia juurutamine ei ole enam uus idee. Esimest korda leidis see maailmas laiemat kõlapinda 1990-ndatel aastatel, kui tehnoloogiaettevõtja Ross Perot tõstatas selle ühe olulise teemana USA presidendiks kandideerides.

Esimesed erakonnad, mille ideeks sai elektroonilise otsedemokraatia rakendamine oma saadikute kaudu esindusdemokraatia raames, loodi siiski alles käesoleva sajandi alguses.

2002. aasta kohalike valimistega pääses Rootsis ühe kohaga Vallentuna volikokku erakond Demoex, mille saadik hääletas volikogus vastavalt eelnevalt veebis toimunud hääletuste tulemustele. Ühtlasi pakkus see kohalike noorte loodud erakond oma veebikeskkonna registreeritud kasutajatele võimalust eelnõude algatamiseks. Demoex sai Vallentuna volikogus ühe koha ka järgmisel kahel korral.

2014. aastal ühinesid Demoex ja veel kaks sarnast kohaliku tasandi väikeparteid erakonnaks Otsedemokraadid, mis üritas pääseda Rootsi parlamenti. See ei õnnestunud ja samal aastal langesid otsedemokraadid välja ka Vallentuna volikogust.

Sarnaseid erakondi, mis kujutavad endast vaid tehnilist platvormi otsedemokraatia rakendamiseks esindusdemokraatia raames, on loodud kümnetes riikides. Valimistel on nende tulemused jäänud siiski tagasihoidlikuks. Rekord kuulubki Demoexile, mis sai 2006. aastal Vallentunas 2,85% häältest.

Paremini on läinud erakondadel, mis rakendavad küll elektroonilist otsedemokraatiat oma poliitika kujundamisel ja otsuste langetamisel, kuid omavad ka laiemat programmi ehk poliitilist platvormi. Edukaim selline erakond on praegu Itaalias tegutsev Viie Tähe Liikumine. ]

Orbáni režiim püsib opositsiooni killustatusel

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Gergely Karácsony on praegu Ungari opositsiooni populaarseim juht

Ungaris pühapäeval toimuvad parlamendivalimised ei too kaasa võimuvahetust, kuid nendega on kerkimas rohkem esile mitmed uue põlvkonna poliitikud, kes võivad tõusta riigi etteotsa järgmiste valimistega.

Küsitlused näitavad, et umbes kolmandikel ungarlastel puudub kindel erakondlik eelistus. Viimased kaheksa aastat riiki valitsenud peaminister Viktor Orbáni parempoolne Fidesz ja sellega valimistel ühiselt osalev Kristlik-Demokraatlik Rahvapartei (KDRP) võivad arvestada ainult kolmandike ungarlaste toetusega.

Reaalses valimisolukorras tähendab see neile aga selget võitu, sest opositsioon on killustunud ning kasutatav valimissüsteem toetab tugevalt kõige populaarsemat jõudu.

Parlamendi 199-st liikmest 106 valitakse ühemandaadilistest ringkondadest, kust osutub valituks lihtsalt enim hääli saanud kandidaat. Ülejäänud kohad jaotatakse erakondade vahel üleriigiliselt proportsionaalsuse põhimõtte alusel.

Praktikas on selline süsteem kindlustanud tugevalt koondunud, hästi organiseerunud vähemuse võimutsemist enamuse üle: nelja aasta eest said Fidesz ja KDRP valimistel 44,9% häältest, kuid parlamendis 66,8% kohtadest. Neile andis hääle vaid 27,7% kõigist valimisõiguslikest kodanikest.

Võimu konsolideerimine

1963. aastal sündinud Orbán pääses parlamenti juba 1990. aastal, esimestel pärast 1945. aastat Ungaris toimunud vabadel valimistel. Peaministriks tõusis ta esimest korda 1998. aastal ja seda üsna napilt. Enim hääli said toona sotsid, kuid Fidesz võitis kohtade arvestuses ning suutis koos väiksemate konservatiivsete erakondadega koalitsiooni teha. Järgmised kahed valimised kaotas Fidesz aga sotsidele, kes moodustasid valitsemiseks koalitsiooni liberaalidega.

2010. aastal õnnestus siiski saavutada suur võit: Fidesz ja KDRP said ühiselt 52,7% häältest, mis andis neile parlamendis toona kehtinud valimisseaduse alusel 68,1% kohtadest. Nii hea tulemus saadi paraku suuresti tänu sellele, et sotside populaarsus langes järsult, kui meediasse lekkis salvestus ühest väga avameelsest kõnest, mille nende juht Ferenc Gyurcsány eelnenud valimiste järel ühel kinnisel koosolekul erakonnakaaslastele pidas. Nimelt tunnistas ta seal otsesõnu, et riik on omadega p…ses ja valimiste võitmise nimel oli päevad läbi valetatud.

Fidesz ja KDRP kasutasid pärast valimisi kohe võimalust, et suruda kõigi teiste erakondade vastuseisust hoolimata läbi uus põhiseadus, millele tuginedes võeti vastu praegu kehtiv valimisseadus. Selle eesmärk oli kindlustada enda ainuvõimu.

2014. aasta valimised näitasid, et uus seadus toimis nagu soovitud. Nüüd on Fidesz oma võidus nii kindel, et ei ole suvatsenud isegi valimisprogrammi koostada. Erakond lubab lihtsalt senise poliitika jätkumist.

Orbán esineb valijatele peetud kõnedes rahvusliku juhina, kes kaitseb ungarlasi immigrantide ja globalistide eest. Tema väitel on praegu rünnaku all kogu kristlik Euroopa, mida paljud valitsused immigrante sisse tuues hävitada aitavad. Samal ajal levitatakse agaralt ka vandenõuteooriaid, mille kohaselt on opositsiooni taga George Soros oma rahadega.

Ungaris on lastud seega käiku sisuliselt sama poliittehnoloogia, mida on kasutatud võimu konsolideerimiseks edukalt Venemaal: kodanikele sisendatakse, et riik on justkui rünnaku all või piiramisrõngas, poliitilised oponendid on vaenlaste mõjuagendid ning tõelistel patriootidel tuleb koonduda oma rahvusliku juhi taha.

Opositsioon on killustunud

Küsitlused kinnitavad, et enamik täiskasvanud ungarlasi sellist lapsikut propagandat ei usu, kuid paljud on poliitikale käega löönud. Valimisaktiivsus järjest langeb. Kõigi opositsiooniliste jõudude toetus kokku on küll võrdne võimuparteide omaga, aga neid lõhestavad omavahelised lahkhelid ei ole lasknud jõuda toimiva koostööni.

20,2% häältest sai eelmistel valimistel Liikumine Parema Ungari Nimel (Jobbik), mida on Eesti laiatarbemeedias nimetatud sageli “paremäärmuslikuks”, kuid mis ise peab parem-vasak jaotust mõttetuks. Jobbik sündis äärmiselt euroskeptilise jõuna, aga on oma vaadet Euroopa Liidule viimastel aastatel kõvasti revideerinud. Enam ei nõuta liidust lahkumist, vaid soovitakse Ungari võimalikult kiiret ühinemist euroalaga.

Jobbik on lähenenud selles osas teistele suurematele opositsioonierakondadele ning kaotanud seda tehes osa oma senisest toetajaskonnast, kuid muutunud poliitiliselt salongikõlbulikumaks. Erakonna juhi Gábor Vona sõnul peaks keskenduma nüüd ideoloogiliste küsimuste asemel sotsiaalsete pingete ja vastuolude vähendamisele ning võitlemisele Ungaris vohava korruptsiooni vastu.

Vona on endine ajalooõpetaja, varasem Fideszi liige, kes kuulus kunagi Orbáni lähikonda, kuid pettus temas. Kui vaadata seda, keda ungarlased sooviksid näha peaministrina, siis on opositsiooni poolelt temast siiski populaarsemad Gergely Karácsony ja Bernadett Szél. Nemad kandideerisid 2010. aastal parlamenti mõlemad uue erakonna Teistsugune Poliitika on Võimalik (TPV) ridades, aga läksid 2014. aasta valimiste eel erinevaid teid.

TPV kasvas välja ühendusest, mis propageeris Ungari poliitilise süsteemi kaasajastamist, demokraatia süvendamist. 2010. aasta valimistel saadi 7,5% häältest. Kui Fidesz ja KDRP viisid seejärel ellu oma reaktsioonilised reformid, siis kerkis varsti üles mõte kõigi opositsiooniliste jõudude ühendamisest, et need pärast 2014. aasta valimisi tagasi keerata. See tekitas TPV ridades lõhe.

Tulevad uue põlvkonna poliitikud

Karácsony (politoloog, kelle uurimisvaldkonnaks olid just valimissüsteemid ja valijate käitumine) propageeris ühinemist opositsiooniliste erakondade valimisliiduga, kuid TPV kongress lükkas selle ettepaneku tagasi. Lõpuks pani ta koos oma toetajatega aluse erakonnale Dialoog, mis osales 2014. aastal valimistel viiest erakonnast koosnevas valimisliidus Ühtsus, kus mängisid juhtivat rolli sotsid.

See valimisliit kogus 25,6% häältest ja lagunes varsti pärast valimisi, kuid Dialoog ja sotsid jätkasid koostööd ja osalevad nüüd valimistel ühiselt. Karácsony on sel korral nende peaministrikandidaat.

TPV sai 2014. aastal 5,3% häältest, ületades seega vaid napilt viieprotsendilise valimiskünnise. Szél (ökonomist, kes töötas varem Ungari teaduste akadeemias ja riigi statistikaametis) valiti TPV parlamendifraktsiooni juhiks eelmisel aastal. Sügisel sai ka temast peaministrikandidaat. TPV on võtnud nüüd valimistel enda hõlma alla väikese paremtsentristliku erakonna Uus Algus.

Karácsony, Szél ja Vona kuuluvad 1970-ndate teisel poolel sündinud poliitikute põlvkonda. Neil on küll erimeelsusi muudes küsimustes, kuid kõik nad rõhutavad vajadust muuta põhiseadust, et minna üle proportsionaalsemale valimissüsteemile. Tänapäevaste tehnoloogiate rakendamist demokraatia teenistusse pooldavad seejuures mitte ainult TPV taustaga inimesed, vaid ka Jobbik, mis taotleb nii rahvahääletuste laialdasemat võimaldamist, üleminekut presidendi otsevalimisele kui ka e-valimiste sisseviimist.

2014. aastal kõigi suuremate opositsiooniliste jõudude valimisliidu loomine ei õnnestunud ja selleni ei jõutud ka sel korral, aga ei maksa imestada, kui järgmiste valimiste eel siiski jõutakse, sest see on ilmselt ainus viis Orbáni võimumonopoli murdmiseks.

Linnavolikogu istungitest

Viimasel kahel korral ei juhtunud ma Viljandi linnavolikogu istungite otseülekandeid kuulama ja pidin seega hiljem järelkuulama salvestusi, aga et see on tehniliselt veidi ebamugav, siis jäi nendest istungitest kokkuvõtete tegemine venima, mistõttu jõudsingi selleni alles nüüd, käesoleva aasta kolmanda istungi eel. Ühtlasi saatsin linnavalitsusele täna alljärgneva kirja, milles soovitan ühte lihtsat lahendust, mis istungite järelkuulamise palju mugavamaks teeks.

Lugupeetud linnavalitsus!

Soovitan lasta suunata Viljandi linnavolikogu istungite internetipõhised ülekanded ja salvestused edaspidi veebikeskkonda YouTube, nagu seda tehakse näiteks Riigikogu istungitega, kust neid on tavakodanikel nii kergem leida kui ka oluliselt mugavam jälgida ning järelvaadata. Sinna ei ole vaja panna iga päevakorrapunkti üles eraldi videolõiguna, vaid saab kasutada järjehoidjat, mis võimaldab hüpata valitud päevakorrapunkti juurde. YouTube ei võta videode majutamise eest ka raha, vaid võimaldab hoopis teenida nende juurde reklaamide näitamise pealt. Usun, et selle keskkonna kasutamisel suureneks nii linnavolikogu istungite otseülekannete kui ka salvestuste vaadatavus. Kui sellist muudatust ei peeta võimalikuks hetkel kehtiva hankelepingu raames, siis soovitan seda tõsiselt kaaluda vähemalt järgmise hanke korraldamisel.

Kui mälu mind ei peta, siis ma tegelikult juba kunagi aastaid tagasi saatsin neile ühe sellise kirja. Või vähemalt mõtlesin selle saatmise peale. Igatahes ei ole see istungite järelkuulamise ebamugavus mingi uus probleem.

25. jaanuari istungil olid suuremad arutelud seotud linna käesoleva aasta eelarve, ühe Ranna puiesteel asuva kinnistuosa võõrandamise, järveäärse ujula ja spaahotelli detailplaneeringu, sotsiaaltoetuste maksmise tingimuste ja korra ning mitmete protseduuriliste küsimustega, mis ei paku ilmselt laiemat huvi.

Istung oli pikk ning selle lõpuks oli jäänud saali rohkem linnavalitsuse esindajaid kui volinikke. Selles mõttes kipuvad volikogu istungid sarnanema paraku Riigikogu omadele, kuigi seal on asi muidugi veel palju hullem. Kavas olnud päevakorrapunktide arutamise ajal oli enamik volinikke siiski kohal. Lihtsalt lõpus, kui jutuks tuli volikogu kirjavahetus, millele järgnesid veel sõnavõtud ja linnavalitsuse informatsioon, vajus kaader laiali.

22. veebruari istungil olid pikemalt jutuks tänavanimede muutmisega seonduv, Riia mnt 55 linnale kuuluva mitteeluruumi võõrandamine ning varaliste kohustuste võtmine Männimäe lasteaia energiatõhususe parandamiseks ja linna tänavate aastaringse hoolduse riigihanke korraldamiseks, linna haridusasutustele toitlustusteenuse ostmisega seonduv, aga ka muudatused, mis puudutasid sotsiaaltoetusi ja huvikoolide õppetasusid.

Räägiti vajadusest vaadata üle linna praegune arengukava ja eelarvestrateegia ning loodi ajutine komisjon, mis hakkab koostama linna arengukava ja eelarvestrateegiat aastateks 2020-2024. Komisjoni esimeheks valiti Helmut Hallemaa, Keskerakonnast kuulub sinna veel Karl Õmblus. Reformierakonda esindavad Tiit Jürmann ja Taavi Kerner, IRL-i Harri Juhani Aaltonen ja Marko Tiitus. SDE poolt on seal Juhan-Mart Salumäe ja Tiiu Männiste, EKRE leerist Jana Pähklemäe ja Rein Suurkask.

Volikogu kirjavahetuse osas tõstatusid taas nii selle Ranna puiestee kinnistuosa võõrandamise kui ka järveäärse spaa detailplaneeringuga seonduv. Viimasest räägiti veel sõnavõttude rubriigis ja sellel peatus hiljem paari sõnaga ka linnapea. Sel korral oli linnavalitsuse informatsiooni kuulama jäänud rohkem inimesi ja selgeks räägiti mitmeid huvitavaid küsimusi.

Selle istungiga seoses peatun siin paaril asjal, mis ei olnud arutusel olnud teemadest ilmselt kõige olulisemad, aga väärivad siiski eraldi tähelepanu.

Esimese päevakorrapunkti juures, kus otsustati anda Side tänavale tagasi Itaalia nimi, tõstatus küsimus, kas selles piirkonnas ei tuleks võtta ette kunagiste tänavanimede taastamine laiemalt. Minu arvates võiks sellest hoiduda. Tänavanimede muutmine toob elanikele kaasa siiski hulga sekeldusi. Kui nende hulgas leidub aktiviste, kes suudavad oma naabreid selle vajalikkuses veenda, siis võib volikogu muidugi oma heakskiidu anda, aga linn ise ei peaks selles osas kindlasti mingit initsiatiivi haarama.

Teema puudutab Tehnika, Terase, Vase, Malmi, Vabriku, Lennuki, Tina ja Metalli tänavat, mis võiksid saada osade arvates tagasi kunagised nimed: Prantsuse, Belgia, Serbia, Jaapani, Inglise, Ungari, Rootsi ja Poola. Ma ei tea, kas sealsed elanikud tunneksid ennast siis paremini. Minu arvates ei ole neil praegustel nimedel viga midagi. Igatahes ei ole need sellised, mida oleks vaja tingimata muutma hakata.

Teine teema. Linnale kuuluva kinnisvarafondi korrastamise käigus otsustati müüa maha (hinnaga 48 tuhat eurot) Riia mnt 55 kümnendal korrusel asuv raadiostuudio, kus tegutses kunagi Mulgi Raadio. Seda linnalt rentiv AS Eesti Meedia ostmisest huvitatud ei olnud ja nõustus üürilepingu lõpetamisega. Raadio Kuku peatoimetaja Hindrek Riikoja kinnitas linnavalitsusele, et saated Viljandist jätkuvad ja ettevõte otsib endale ise uued ruumid.

Riia mnt 55 maja läheb renoveerimisele, tööd peaks algama tuleva aasta jaanuaris, seega tulnuks raadiostuudio sealt ilmselt nii või teisiti mujale kolida. (Meil just praegu renoveerimistööd käivad ja võin kinnitada, et sellise müra taustal raadiosaateid küll teha ei saaks.) Teoreetiliselt oleks kõige parem avada uus stuudio Sakala majas, sest tegemist on sama kontserniga ja saateid teevad siin Kukule põhiliselt Sakala ajakirjanikud, aga eks asjaosalised ise teavad neid asju paremini. Samas oleks huvitav, kui AS Eesti Meedia hakkaks arendama nüüd Sakala baasil midagi sellist nagu on praegu Äripäeva raadio.

Siinkohal soovitan kuulata ka volikogu istungite eel eetris olnud Viljandi Linnatunni saateid, kus kohalikud poliitikud lahkasid lähemalt mõningaid õhtul arutamisele tulnud teemasid.

Üks asi, mida selle saatega seoses märkima peab, on aga Jaak Madisoni järjekindel puudumine. Kuna ta ei ole jõudnud tänavu veel ka ühelegi linnavolikogu istungile, siis paistab, et tema valimiseelne jutt valmisolekust panustada oma aega Viljandi kohalikku ellu, oligi lihtsalt jutt. Kui sellel tähtsal poliitikuhärral on mujal nii palju tegemist, et ta ei suuda ennast isegi kord kuus Viljandisse volikogu istungile vedada, siis oleks õigem loovutada oma koht seal mõnele erakonnakaaslasele, kes päriselt Viljandis elab.

EKRE esineb siin üldse väga kahvatult. Põhiliselt võtavad volikogu istungitel opositsiooni poolelt sõna ikkagi sotsid. Nende vanade tegijate kõrval, nagu Juhan-Mart Salumäe ja Randel Länts, paistavad samas asjalike küsimustega silma ka uued tulijad, eriti Liis Aedmaa.