Kellele on vaja reklaamimaksu?

Artikkel ilmus algselt ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Viljandi linn kulutab suuri summasid enese turundamiseks, kuid pärsib samal ajal kohaliku ettevõtluse arengut reklaamimaksu abil. Tegemist on tõenäoliselt kõige ebamõistlikuma maksuga, mis siin on kehtestatud.

Tallinnas ja Tartus reklaamimaksu kritiseerinud ettevõtjad väidavad, et see on mõeldud üksnes linnakassa täitmiseks. Viljandis sellest ilmselt rääkida ei saa. Käesoleva aasta eelarves prognoositakse, et seda laekub kogu aasta peale kokku 11 tuhat eurot, mis moodustab vaid 0,09% linna maksutuludest.

Samas märgitakse, et see prognoos on konservatiivne. Varem on reklaamimaksu laekunud veidi rohkem. Aga isegi kui nii kraabitakse lõpuks kokku 15 tuhat eurot, ei ole tegemist summaga, mille kadumist linnaeelarves väikeste kärbetega kompenseerida ei saaks. Linnakassa elaks reklaamimaksu kaotamise Viljandis kindlasti üle ilma suuremate vapustusteta.

Kohalike maksude seadus annab õiguse reklaamimaksu kehtestamiseks omavalitsusele, nähes üksnes ette, et sellest on vabastatud riigi- ja omavalitsusasutuste endi kuulutused ning valimisreklaamid. Poliitilisele klassile on loodud seega Riigikogu poolt erisoodustusrežiim.

Täpsema korra paneb paika iga omavalitsus ise. Viljandi linnavolikogu kehtestatud määruse alusel on reklaamimaksust vabastatud veel teatrietenduste, muuseumide, kunstinäituste, kinos linastuvate filmide, kultuuri-, spordi- ja heategevuslike ürituste reklaam; linna infrastruktuurilistele objektidele (ootepaviljonid jms.) paigaldatud reklaam; sotsiaalreklaam jne. Reklaamimaksuga ei maksustata ka vaateakende ekspositsioone.

Kuna vabastusi on nii palju, et neid kõiki ei jõua praegu üleski lugeda, siis on täiesti loomulik, et kogutav maksutulu ei ole kuigi suur.

Ma ei taha siinkohal öelda seda, et kõiki tuleks hakata täie rauaga maksustama. Hoopis vastupidi. Reklaamimaksust võiks üldse loobuda.

Selle peale saab nüüd kahtlemata väita, et suurtele reklaamifirmadele, kaubanduskeskustele, tankla- ja poekettidele, mille arvelt Viljandi linnale praegu põhiliselt reklaamimaksu laekub, ei käi tasutavad summad üle jõu. Aga küsimus ei ole neis. Reklaamimaksu kaotamist on eelkõige vaja alles alustavatele väikeettevõtjatele, kelle eelarved on sageli väga pingelised, kuid vajadus enda olemasolust linnarahvale teada anda seda suurem.

Teine võimalik vastuväide ütleb, et kui seadusega on antud omavalitsusele õigus reklaamimaksu kehtestamiseks, siis tuleb seda kasutada, et linn veidigi raha saaks. Päris nii asja siiski võtta ei saa. Tuletan meelde, et seadus võimaldab kehtestada omavalitsusel ka mootorsõidukimaksu ja loomapidamismaksu, aga neid ei ole Viljandis vajalikuks peetud. Parkimistasu otsustati viie aasta eest kaotada. Miks ei võiks siis teha sama reklaamimaksuga?

Ettevõtjad ei ole küll kaugeltki nii suur valijagrupp nagu autojuhid või koera- ja kassipidajad, kuid maksude kehtestamisel ei tohiks arvestada üksnes sellega, kui palju on neid, kelle otsust see võib valimispäeval mõjutada.

Lisaks tuleks muidugi vaadata üle kogu linnavolikogu poolt kehtestatud reklaami ja teabe paigaldamise kord.

Praegu on reklaamide paigaldamine Viljandis lubatud ainult linnavalitsuse poolt väljastatava paigaldusloa alusel. Tuleb esitada vormikohane avaldus, hoone omaniku kirjalik nõusolek reklaami paigaldamiseks, reklaami kavand koos mõõtude ja kasutatava materjali kirjeldusega, hoone fassaadijoonis või -foto koos paigalduskoha ja fassaadil oleva reklaami äranäitamisega jne. Kas kogu see bürokraatia on tõesti vajalik? Milleks?

On räägitud juba kaua ja palju vajadusest elavdada ettevõtlust, et Viljandis oleks inimestele rohkem meelepärast tööd ja nad siit ära ei läheks. Seda juttu võis poliitikute suust kuulda ka viimaste kohalike valimiste eel. Tegelikult on nende käes vähe selliseid hoobasid, millega ettevõtlust elavdada. Parim, mida nad teha saavad, on mitte takistada selle vaba arengut.

Viljandi on tuntud tubli kultuurilinnana. Nüüd võiks pingutada selle nimel, et saada kõige ettevõtlussõbralikumaks väikelinnaks. Selleks ei ole vaja hakata maksma mingeid toetusi, jagada aunimetusi ega korraldada uhkeid ümarlaudu, vaid tuleb lihtsalt loobuda üleliigsetest regulatsioonidest.

Käed eemale Müürilehest!

Kui läinud aasta detsembris tuli uudis, et Müürileht läheb SA Kultuurileht alla, vormistasin kohe tellimuse, et ei peaks seda edaspidi enam kusagilt otsimas käima, vaid saaksin lehe otse postkasti.

Ma ei olnud varem Müürilehe järjepidev lugeja, aga kui nägin seda kusagil jagatavat, siis võtsin ikka kaasa, sest seal ilmub sageli just paraja pikkusega ja üsna hästi kirjutatud artikleid teemadel, mis mind huvitavad. Müürilehe sünnilooga ma küll kursis ei ole, aga mulle tundus see omamoodi ideelise jätkuna kunagi ilmunud kvartalikirjale Vihik, mida andis välja Eesti Kirjanduse Selts. Nüüdiskultuuri häälekandja, nagu nad ennast ise nimetavad.

Alguses esindas Müürileht justkui tänapäeva Tartu vaimu, kuid nüüdseks kajastab see sama meelelaadi avaldumisvorme palju laiemalt pinnalt. Kahju muidugi, et seal ei kirjutata sagedamini Viljandi asjadest, aga see selleks.

Mõned nädalad hiljem kuulutas poliitnolk Jaak Madison oma Eesti Päevalehele antud pikas aastalõpuintervjuus, et Müürileht ei vääri riiklikku rahastust, sest tegemist on nišiväljaandega. Madisoni tees oli talle iseloomulikult üpris ajuvaba, sest riiklikku rahastust vajavadki eelkõige just nišiväljaanded, kuid pani samas mõtlema selle peale, mis saaks Eesti kultuuriajakirjandusest, kui EKRE riigis kunagi päriselt võimule pääseks.

Nimetatud partei juhtivate tegelaste väljaütlemiste põhjal võib ju ennustada, et SA Kultuurileht pannakse kinni ning kõik selle alla kuuluvad väljaanded lõpetavad ilmumise, sest need lihtsalt ei suuda siin ellu jääda. Suuremates riikides võivad taolised väljaanded ilmuda ka täielikult isemajandavana, aga Eesti elanike arv on kahjuks nii väike, et siin kriitilist massi lugejaid kokku ei saaks.

Mina kaotaksin sedasi suurema osa oma eestikeelsest lugemisvarast. EKRE tahab sisuliselt panna kinni kuus väljaannet, mida ma praegu tellin (nende jutt sellest, et kaotatakse vaid riiklik rahastus, on pelgalt eufemism, nagu nad ise ja nende toetajad kahtlemata mõistavad), ning veel mõned, mida aeg-ajalt veebist loen.

Nähtavasti soovitakse saavutada seda, et kogu Eesti rahvas langeks intellektuaalselt Madisoni tasemele ja hakkaks nagu üks mees EKRE-t valima. Äärmiselt egoistlik ja küüniline suhtumine, kuid paraku mitte üllatav taoliste kahepalgeliste rottide puhul.

Eile hommikul leidsin lõpuks oma postkastist käesoleva aasta esimese Müürilehe. Lugesin seda õhtul, lõpetasin täna. Kuid veel enne seda, kui jõudsin Müürilehte sirvida, hakkasin eile Postimehe veebist lugema Mihkel Muti järjekordset heietust. Jätsin pooleli kolmanda lõigu juures, kus ta mainib Müürilehe toomist riigi rahakoti peale, kuulutades üleolevalt, et see võiks oma tüübilt “olla ju kunagiste käsikirjaliste almanahhide analoog”. Edasi ei viitsinud lugeda.

Minu meelest on värske Müürileht päris sisukas. Leidsin sealt umbes veerandsada teksti, mille lugemise järel ei olnud kahju kulunud ajast. Autorite hulgas esineb noorte kõrval seejuures ka juba vanemaid ja tuntumaid, näiteks Andrus Kivirähk, Mall Hiiemäe, Kristjan Otsmann, Margus Ott, Alvar Loog, Jaak Tomberg, Jaan Pehk, Signe Ivask ja Halliki Harro-Loit, Katrin Pauts jt. Mutt arvab, et nende tribüüniks peaks olema käsikirjaline almanahh?

Nojah. Fantaseerida ju võib.

PS. Müürilehes on ka intervjuu Mari Kalkuniga, kes ütleb muu hulgas järgmist: “Tegelikult tuleme me täpselt selle pimeduse teema juurde tagasi, mille peale ma olen hästi palju mõelnud. Viimasel ajal eriti, kui ma vaatan oma last ja seda, mida üldse tänapäeva lapsele vaadata, lugeda pakutakse. Rohkelt on mustvalget vastandamist ning pidevat võitlust hea ja kurja, valguse ja pimeduse vahel. See käib kogu aeg läbi. Muinasjuttudest, multikatest, lastefilmidest. Põnevust kruvitakse vastandamisega. See tegelikult häirib. Soomeugrilik maailmatunnetus on hoopis teistsugune.”

Tunnistan, et tegelesin selles postituses suurema loetavuse saavutamiseks teadlikult pinge kruvimisega. Müürilehe värske number esindab pigem soomeugrilikku maailmatunnetust. Soovitan seda lugeda ja Müürilehte tellida, et selle majanduslik jalgealune muutuks veelgi kindlamaks.

Põhja-Küpros ujub Türgi kiiluvees

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Pühapäeval toimunud parlamendivalimised näitasid, et Põhja-Küprose türklased on matnud maha vahepeal tärganud lootused saare taasühinemiseks ning vaatavad nüüd jälle rohkem Türgi poole.

Küpros iseseisvus Briti võimu alt alles 1960. aastal, kui sealsed kreeklased ja türklased loobusid plaanidest ühendada saar oma emamaadega. Rahvusrühmade omavaheline hõõrumine aga jätkus ning pinged üha kasvasid. Kui 1974. aastal toimus seal Kreeka sõjaväehunta toetusel sõjaväeline riigipööre, mille lõppsiht oli viia Küpros Kreeka koosseisu, siis võttis Türgi sõjavägi saare põhjaosa enda kontrolli alla, et kaitsta seal elavaid türklasi.

1975. aastal kuulutati Põhja-Küprosel välja riik, kuid esialgu ei näinud plaan ette iseseisvumist. Küprose türklased lootsid toona, et neil õnnestub saavutada Küprose Vabariigi ümberkujundamine kahest võrdõiguslikust osast koosnevaks föderatsiooniks. Kui kaheksa aastat kestnud läbirääkimised tulemusi ei andnud, siis kuulutati 1983. aastal ühepoolselt välja iseseisev Põhja-Küprose Türgi Vabariik.

Kuna seda riiki on rahvusvaheliselt tunnustanud ainult Türgi, siis on Põhja-Küpros majanduslikult ja sõjaliselt täielikult sõltuv Türgi toetusest. See ei oma lennu- ega laevaühendust ühegi teise riigiga. Põhja-Küprose eelarvest arvestatava osa moodustab Türgi rahaline toetus.

Ebaõnnestunud ühinemiskatsed

ÜRO vahendusel on tehtud korduvalt katseid jõuda saare ühendamiseni, kuid need on paraku ebaõnnestunud. 2004. aastal toimus koguni rahvahääletus, kus Põhja-Küprose türklased ühe vastava plaani heaks kiitsid, kuid saare lõunaosas elavad kreeklased lükkasid selle siis tagasi. Aastatel 2008-2012 toimusid taas läbirääkimised, kuid neile tegi lõpu valitsuse vahetumine kreeklaste poolel.

2014. aasta veebruaris algasid kahe riigi presidentide vahel uued läbirääkimised, kuid need jõudsid ummikusse juba sama aasta oktoobris. 2015. aasta kevadel valiti Põhja-Küprosele uus president, kes oli rohkem pühendunud lahenduse leidmisele ja valmis tegema suuremaid järeleandmisi, ning läbirääkimised võisid jälle alata, kuid eelmise aastal suvel jooksis protsess taas karidele.

Põhja-Küprose türklased on nende ebaõnnestumiste mõjul sisuliselt kaotanud lootuse, et olukord võiks muutuda. Kui varem on Küprose taasühinemise küsimus olnud seal valimiskampaaniate keskne teema, siis nüüd räägiti rohkem muudest asjadest, näiteks peaministri eraelust.

Turbulentne poliitikaelu

2013. aasta juulis võitis Põhja-Küprosel parlamendivalimised vasaktsentristlik Vabariiklik Türgi Partei (VTK), mis pooldab taasühinemist, kuid pärast seda on seal olnud võimul kolm erinevat koalitsiooni kolme erineva peaministriga.

Kõigepealt moodustas VTK valitsuskoalitsiooni paremtsentristliku Demokraatliku Parteiga. 2015. aasta suvel varises see koalitsioon kokku ning võimule tuli VTK ja konservatiivse Rahvusliku Ühtsuse Partei (RÜP) suur koalitsioon. 2016. aasta kevadel moodustas RÜP uue koalitsiooni Demokraatliku Parteiga. RÜP ja VTK ongi Põhja-Küprose kaks traditsioonilist võimuerakonda, mis valimistel omavahel vastanduvad. Demokraatlik Partei on täitnud sageli kaalukeele rolli.

Põhja-Küprose parlament on 50-kohaline ja valitakse ametisse viieks aastaks. Novembris tulid RÜP ja VTK parlamendis ühiselt välja algatusega korraldada valimised ennetähtaegselt, kuid koalitsiooni moodustamise praeguse võimuparteiga on VTK välistanud.

2015. aastal presidendivalimistel RÜP ja Demokraatliku Partei poolt toetatud presidendi kukutanud Mustafa Akıncı on pärit hoopis neljandast eelmine kord künnise ületanud erakonnast. Tema taga on sotsiaaldemokraatlik Ühiskondlik Demokraatlik Partei (ÜDP).

Uute erakondade tõus

Lisaks juba nimetatud neljale pääses nüüd parlamenti kaks alles eelmisel aastal asutatud erakonda: tsentristlik Rahvapartei, mis pooldab samuti taasühinemist, ja türgirahvuslik Uuestisünni Partei (USP), mis esindab eelkõige Türgist pärit asunikke ning taotleb Põhja-Küprose Türgi Vabariigi püsimist iseseisva türgi riigina.

Rahvapartei eestvedaja on akadeemik ja endine diplomaat Kudret Özersay, kes sai tuntuks osalemisega Küprose taasühinemise üle peetud läbirääkimistel. Juba tema doktoritöö teema oli “1959-1960. aasta Küprose lepingute kehtivus rahvusvahelises õiguses”. Rahvapartei valimiskampaania keskendus siiski hoopis vajadusele muuta Põhja-Küprose korruptiivset poliitilist süsteemi.

VTK läbiski enne valimisi kriitikute survel põhjaliku enesepuhastuse, kuid kohati andis see ilmselt soovitule vastupidiseid tulemusi. Kuna kandideerimata jättis tervelt neli selle ridadesse kuulunud endist peaministrit, keda seostati korruptsiooniga, kannatas erakonna häältesaak.

RÜP sai ümmarguselt 36%, VTK 21%, Rahvapartei 17%, ÜDP 9%, Demokraatlik Partei 8% ja USP 7% häältest. Kaks künnise alla jäänud erakonda ja üksikkandidaadid pidid leppima pudemetega. VTK, Rahvapartei ja ÜDP pidasid väidetavalt juba enne valimisi eelläbirääkimisi koalitsiooni moodustamiseks, kuid RÜP kindel võit lubab nüüd ennustada pigem RÜP, Demokraatliku Partei ja USP võimuliitu.

Ebamaised valimisvaatlejad

Läinud nädalal Põhja-Küprosel toimunud parlamendivalimistel rahvusvahelisi vaatlejaid ei olnud, sest Põhja-Küprose Türgi Vabariiki ei tunnusta ükski riik peale suure Türgi Vabariigi, kuid kohalikes tekitas suurt elevust see, et enne valimisi nähti taevas tundmatut lendavat objekti.

UFO vaimustus puhkes neljapäeval Gazivereni külas (kreeka keeles Kazivera), kirjutas Põhja-Küprose suurim päevaleht Kibris. Tundmatu lendav objekt, mida nähti selgelt taevas Aphrodite rannaala lähistel, hämmastas neid, kes seda nägid.

Taevas nähtud objekt oli helesinist värvi ja pealtnägijad nimetasid seda UFO-ks. Nende sõnul lähtus see helesinine värvus valgusest objekti servadel. Avaldatud fotol paistab hägune latakas, mis meenutab pühademuna.

UFO ehk tundmatu lendav objekt on selline nähtus, millele puudub teaduslik seletus. Sageli arvatakse, et UFO-dega lendavad ringi tulnukad. Kas Põhja-Küprosel käisid ebamaised valimisvaatlejad või oli tegemist kummalise ilmastikunähtusega, selle üle jätkuvad vaidlused sotsiaalmeedias.

Gorbatšov Eestis

1987. aasta veebruaris Mihhail Gorbatšovi poolt NLKP Keskkomitee peasekretärina Eestisse tehtud visiiti on William Taubmani uues raamatus, millest siin juba juttu sai tehtud, mainitud vaid möödaminnes.

Majandusreforme asuti kavandama kohe, kui jaanuaripleenum oli lõppenud. Veebruari keskpaiku veetis Gorbatšov paar päeva Lätis ja Eestis. Tal polnud veel aimugi Baltikumis peagi toimuvast suurest murrangust, aga ta teadis väga hästi, et 1940. aastal jõuga NSV Liiduga ühendatud ja sõja lõpul uuesti inkorporeeritud piirkond võib käituda tõrksalt. See võiski teda sundida andma lubadust, mis hiljem võis talle endale kätte maksta: pärast veel kaht või kolme rasket aastat saab Nõukogude majandus hoo sisse ja siis “muutub kõik lõplikult”. Aga enne kui see saab juhtuda, on vaja radikaalseid reforme.

Ühtlasi aga selgub samast raamatust, et Eestit soovitati Gorbatšovil külastada juba 1985. aasta märtsis, kui ta oli äsja ametisse saanud.

Keskkomitee sekretäride koosolekul 15. märtsil tegi Grišin ettepaneku, et provintside parteikomiteed tuleks kokku ja arutaks uue juhi direktiive. “Veel rohkem pleenumeid?” küsis Gorbatšov teravalt. “Milleks? Meil on ilma nende koosolekutetagi liiga palju ära teha. Ja mida siin arutada? Et mind valiti peasekretäriks? Mida on selle kohta öelda?” Samal koosolekul kordas Gorbatšov sedagi, mida ta oli öelnud peaministri asetäitjale, kes soovis korraldada uue juhi tervitamist koosolekul Tallinnas, kus antakse üle riiklik autasu Eesti liiduvabariigile. “Selleks pole mingit vajadust. Rahvas on tüdinud ja väsinud niisugustest tervitustest.”

Kahjuks ei selgu, keda selle “peaministri asetäitja” all täpselt mõelda tuleks. NSV Liidu ministrite nõukogu esimehe esimene asetäitja oli sel ajal see sama Andrei Gromõko, NSV Liidu kauaaegne välisminister, kes oli pannud Taubmani andmetel juba 1968. ja 1978. aastal kahel korral veto ettepanekule tunnistada Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide olemasolu ja need avaldada. Kui see oli tema, kes soovis korraldada 1985. aastal NLKP Keskkomitee uue peasekretäri tervitamist koosolekul Tallinnas, siis on see küll väga huvitav ja intrigeeriv kild.

Gorbatšovi 1987. aasta visiidi 30. aastapäeva puhul kirjutas sellest Maalehes eelmisel aastal pikemalt Jüri Ehasalu, kuid juba 1987. aasta märtsis avaldati samal teemal TASS-i ja ETA materjalide põhjal 64-leheküljeline raamatuke “Mõelda ja tegutseda uut moodi”, mis sisaldab ülevaadet Gorbatšovi käikudest ja kohtumistest kolme Eestis viibitud päeva jooksul, väljavõtteid vestlustest erinevate inimestega, mitmeid kõnesid ja veidi pilte.

Tervikuna on toodud ära Gorbatšovi esinemine 20. veebruaril ELKNÜ XX kongressil ning järgmisel päeval toimunud suurel kohtumisel Eesti NSV partei-, nõukogude ja majandusaktiiviga. Sellel kohtumisel esinesid ka Karl Vaino, Karl Rebane, Aleksei Moroz, Vladimir Beekman ja Enn-Arno Sillari. Avaldatud on ka nende sõnavõtud.

Võtmesõnaks oli toona loomulikult “uutmine”. Kohati on neid kõnesid lugedes lausa imelik mõelda, kui palju asjad (eriti majandussüsteemi ülesehitus) on vahepeal muutunud, kuid samas leidub ka selliseid kohti, mis kõlavad täiesti ajakohaselt veel tänapäevalgi.

Näiteks ütles Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimees Vladimir Beekman, et kasvanud “ühiskondliku aktiivsuse kõigi positiivsete külgede kõrval peab ühtlasi märkima, et ta on esile toonud ka mõningaid ootamatuid raskusi. Ilmneb, et me oleme võõrdunud tõelistest diskussioonidest, oleme kaotanud oskuse argumenteeritult ning väärikalt vaielda, püüdmata oponenti salvata, mustata või naeruvääristada. Sellest puudusest peaksime kiiremas korras vabanema, sest tõelise vaidluskultuurita on vaevalt loota demokratismi edukat arenemist meie ühiskondlikus elus.”

Möödunud on juba enam kui 30 aastat, aga see mõte kõlab endiselt värskelt ega ole oma väärtust kaotanud. Paistab, et perestroika vajab jätkamist. Nii Eestis kui ka mitmel pool mujal.

Soovitused Reformierakonnale

Reformierakond on saanud viimasel ajal palju tähelepanu seoses sellega, et hakkab vahetama oma juhti, kuid samas on alanud ka erakonna programmi uuendamine ja 2019. aasta Riigikogu valimisplatvormi koostamine, milles kutsutakse kaasa lööma kõiki, kes on sellest huvitatud.

Saatsin nende programmitoimkonnale omapoolsed soovitused selles osas, mis puudutab Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamist. Midagi päris uut neis ei ole, kõigist on olnud juttu juba varem, kuid Reformierakonna jaoks oleks nende punktide võtmine oma programmi siiski suur samm edasi.

DÜNAAMILISE DEMOKRAATIA POOLT

Reformierakond kui klassikalist liberalismi esindav jõud seisab järjekindlalt liberaalse demokraatia, võimude lahususe, kodanikuõiguste ja -vabaduste eest. Eestis demokraatiale paremate arenguvõimaluste tagamiseks:

* Teeme ettepaneku võtta Riigikogu valimisel kasutusele üks üleriigiline valimisringkond, kus kohad jaotatakse erakondade vahel proportsionaalsuse põhimõtte alusel.

* Teeme ettepaneku luua õiguslikud alused rahvahääletuse laialdasemaks kasutamiseks, kaotada rahvahääletuse seotus parlamendi usaldusega.

* Teeme ettepaneku kaotada Riigikogus nn. katuserahade jagamine, eraldada selleks ettenähtud summad regionaalarengu toetamiseks maaeluministeeriumi vastutusalasse.

* Teeme ettepaneku siduda erakondade rahastamine riigieelarvest valijate häältega (seadusega pannakse paika, et erakond saab riigieelarvest iga eelnenud valimistel saadud hääle kohta 10 eurot aastas).

* Teeme ettepaneku korrastada erakondade liikmete register ja lugeda edaspidi erakondade liikmeteks ainult seadusega sätestatud ulatuses (vähemalt 10 eurot aastas) liikmemaksu tasunud isikud.

* Teeme ettepaneku kaotada erakondade registreerimisel liikmete arvule seatud alampiir.

* Teeme ettepaneku kaotada valimisteks kandidaatide registreerimisel kautsjoni nõudmine, kuid hakata nõudma avalike toetajate olemasolu (Riigikokku kandideerimisel peab kandidaadil olema vähemalt kümme, Euroopa Parlamenti kandideerimisel sada avalikku toetajat).

Lisaks andsin ühe üldisema soovituse seoses Euroopa Liidus toimuvate arengutega.

Euroopa Liit – teeme vähem, aga paremini

Euroopa Komisjoni koostatud “Valge raamat Euroopa tuleviku kohta” sisaldab viit stsenaariumi Euroopa Liidu arenguks. Reformierakond toetab neljandat stsenaariumit, mille kohaselt Euroopa Liit peab keskenduma sellele, et saavutada valitud poliitikavaldkondades (näiteks innovatsioon, kaubandus, turvalisus, ränne, piirihaldus ja kaitse) kiiremini paremaid tulemusi. Valdkondadele, mille lisandväärtust peetakse väiksemaks või milles ei peeta lubaduste täitmist võimalikuks, pööratakse seevastu vähem tähelepanu, et mitte killustada piiratud ressursse.

EKRE ja saadikute tagasikutsumismehhanism

Artikkel ilmus 19. oktoobril 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

Jaak Madison pidas mõne aja eest vajalikuks mulle Sakala veergudel meenutada, et EKRE on praegu Eestis ainuke erakond, mille programmis on sees lubadus seada sisse ja seadustada Riigikogu saadikute seotus mandaadiga ja nende tagasikutsumise kord. Samas pidas ta selle teostamist ise problemaatiliseks ning väljendas veendumust, et konkreetset lahendust ei ole välja pakkuda ka minul. Riigikogulane eksis.

2013. aasta kohalike valimiste järel sai minu eestvedamisel loodud MTÜ Radikaaldemokraadid, mille eesmärk oli toetada Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamist. Me panime küllaltki suure ja põhjaliku töö tulemusel kokku terve ettepanekute paketi, mis sai esitatud 2014. aasta augustis kõigile erakondadele, et nad saaksid arvestada nendega oma valimisprogrammide koostamisel. Üks tõstatatud punktidest oli just mehhanismi loomine saadikute tagasikutsumiseks.

Konkreetse lahenduse selleks pakkus siis välja Jaanus Raim, kes propageeris tegelikult juba 15 aasta eest võimaluse loomist nimeliseks hääletamiseks, mis annaks valijatele ühtlasi võimaluse oma saadiku väljavahetamiseks. Raim on kirjutanud neil teemadel ka väikese raamatukese “Igatsus osaluse järele” (2005). Soovitan lugeda.

Tehniliselt on lahendus väga lihtne: pikendada e-hääle ümberhääletamise võimalus ka valimistevahelisele perioodile. Tegelikult on seda teha muidugi keerulisem kui esimese hooga tundub (on vaja muuta põhiseadust jne.), aga tehniliselt on see põhimõtteliselt võimalik.

EKRE aseesimees Martin Helme märkis pärast meie ettepanekutega tutvumist, et erakond pooldab küll tagasikutsumismehhanismi, kuid mitte e-hääletust selle praegusel kujul. Hiljem kuulutati oma valimisplatvormis, et “on aeg viia sisse saadiku tagasikutsumismehhanism tema ringkonnas referendumi põhimõttel”.

Kordan nüüd vaid seda, millele juhtisin tähelepanu juba siis, kui selle jutuga välja tuldi: taoline tagasikutsumismehhanism sobib väga hästi majoritaarse valimissüsteemiga riikidesse, kus on ühemandaadilised valimisringkonnad, aga proportsionaalse süsteemi korral, nagu Eestis, ei ole see mõistlik mõte.

Riigikogu liige esindab enda valijaid ja õigus teda tagasi kutsuda peaks olema ainult neil. Kui rakendada EKRE poolt pakutud tagasikutsumismehhanismi mitmemandaadiliste valimisringkondadega süsteemi raames, siis võivad teiste erakondade toetajad tagandada parlamendist ju kõik EKRE saadikud. On kahetsusväärne, et oma valimisprogrammi kirjutades ei osatud sellise “pisiasjaga” arvestada.

Ja samas on täiesti loomulik, et härra Madison ei näe nüüd praktilist võimalust selle punkti ellurakendamiseks. Valimislubadused tuleks enne nende andmist korralikult läbi mõelda. Vastasel korral kipub jääma mulje, et need ei olegi mõeldud täitmiseks.

Tagasikutsumismehhanismi puhul on tegelik küsimus mitte tehnilises teostatavuses, vaid poliitilise tahte olemasolus. Selge see, et riigikogulased ei ole üldiselt huvitatud sellest, et anda valijatele võimalus neid ennast ennetähtaegselt ametist tagandada. Seetõttu ongi taolisi muudatusi väga raske parlamendi kaudu läbi suruda.

Mõnes riigis on see siiski õnnestunud. Kui mõni poliitik saab hakkama suurte sigadustega ja samal ajal leidub parlamendis jõud, mis sellist muudatust tõepoolest sisse viia tahab, siis on teistel erakondadel raske keelduda vastava algatuse toetamisest.

Vahetult pärast 2015. aasta Riigikogu valimisi näis selleks sobiv hetk saabuvat ka Eestis, kui äsja parlamenti pääsenud Madison langes oma varasema käitumise ning vanade blogipostituste tõttu, milles ta soovitas vaadata kunagi Saksamaad valitsenud natsionaalsotsialistliku režiimi “positiivseid pooli”, terava kriitika alla ja hakati nõudma tema lahkumist parlamendist.

Mina soovitasin toona kasutada tekkinud olukorda ära, et tulla Riigikogus välja algatusega tagasikutsumismehhanismi seadustamiseks. Sel hetkel olnuks teistel erakondadel raske keelduda selle toetamisest. Kahjuks otsustas EKRE jätta selle võimaluse kasutamata.

Pole suurt vahet, mida erakonnad oma programmidesse kirjutavad, kui need lubadused ei olegi tegelikult mõeldud täitmiseks.

Paraku ei ole EKRE selles osas erandlik. Näiteks praegune valitsuskoalitsioon koosneb erakondadest, mis kõik lubasid 2015. aastal oma valijatele, et töötavad välja õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks. Koalitsioonilepingus lubatakse vastavaid võimalusi üksnes “analüüsida”, eelmine koalitsioon lubas neid “kaaluda”, ning valijatele antud lubadused ilmselt jäävadki täitmata.

Probleemi tuum seisneb selles, et demokraatia süvendamine ei ole tegelikult elukutseliste poliitikute huvides. Neil on kasulik seda lubada, sest see toob hääli, aga samal ajal ei ole kasulik lubadusi täita, sest nii väheneks nende endi võim ja nad peaksid mõtlema välja midagi muud, millega valijaid peibutada. Nii käibki lihtsalt tegevuse imiteerimine, kestab üks lõputu protsess, mis ei vii reaalsete tulemusteni.

Just see äratundmine oli üks peamisi põhjusi, miks MTÜ Radikaaldemokraadid sai 2015. aasta lõpus likvideeritud. Jätkamine tundus lihtsalt perspektiivitu.

Lootust olukorra muutumiseks minu arvates seega ei ole. Seda enam on aga valijatel vaja kriitilist mõtlemist, et saada juba varakult aru, kui poliitikud pada ajavad. Jutud stiilis “põhimõtteliselt pooldame, aga praktiliselt ei ole see vist üldse võimalik” tähendavadki üldjuhul seda, millena need paistavad: lubadusi, mida ei ole kavaski täita.

Kurb, kui seda mõistetakse alles siis, kui hääl on juba antud ja seda enam tagasi võtta ei saa.

Nelja aasta pärast valimistel…

Valimisloosungid on enamasti kõlavad, kuid sisutud, aga nelja aasta eest riputati Paides üles üks selline, mis mulle väga meeldis: Rein Oselin teatas, et kandideerib nelja aasta pärast Paide linnavolikokku. “Jälgi mu tegemisi!” – kõlas tema üleskutse.

Vaatasin nüüd järgi, et volikokku ta ei pääsenud, kuigi hääli kogus päris korralikult.

Ma ei tunne Paide poliitikaelu, ei oska tema tulemust kuidagi kommenteerida, aga see nelja aasta eest välja pandud loosung oli minu meelest väga hea. Nii peakski ju asjale lähenema. Mitte ärkama mõned kuud enne valimisi ja siis hooga peale lendama, vaid kaaslinlastele juba aegsasti teada andma, kui on tekkinud selline kavatsus, et nad teaksid just selle pilguga teil silma peal hoida.

Mina ei kinnita nüüd kindlas kõneviisis, et kandideerin nelja aasta pärast Viljandi linnavolikokku. Teatan vaid, et võin seda teha – mõtlen selle peale. Ma ei ole enda jaoks seda otsust veel langetanud. See tähendabki, et tegelikult ei pruugi ma siis kandideerida.

2013. aastal osalesin ma kohalikel valimistel protestikandidaadina, kelle ainsaks lubaduseks oli valituks osutumise korral koheselt tagasi astuda, sest eesmärk oli mitte volikokku pääsemine, vaid teatud meelsuse registreerimine. See õnnestus. Ja ma olen jätkuvalt seda meelt, et kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele.

Et üksikkandidaatide võimalused valituks osutuda on praeguse valimisseaduse juures üsna kesised, siis tuleks päriselt volikokku pürgides kandideerida ilmselt mõne nimekirja koosseisus. Tänavu mind juba kutsuti mitmesse nimekirja, aga ma ei läinud.

Ühest küljest oli see tingitud eraelulistest põhjustest (leidsin, et kui perekonda sünnib laps, siis ei ole see õige aeg valimiskampaaniaga tegelemiseks, vaid tuleb keskenduda kodustele asjadele), aga teisest küljest ka sellest, et ma ei olnud selleks valmistunud.

Minu arvates võiksid inimesed ennast juba enne kandideerimist volikogus arutatavate teemadega korralikult kurssi viia. Viljandi linnavolikogu istungitest tehakse veebis otseülekandeid ja need on ka hiljem järelvaadatavad. Mina olen vaadanud sealt viimase nelja aasta jooksul kokku midagi umbes 6-7 korda. See tähendab ainult üksikute teemade kohta, mis on mind kuidagi eriti huvitanud.

Kuna ma ei ole kindel, kas viitsiksin üldse volikogu istungitel istuda, siis peaks enne sinna kandideerimist neid vähemalt mõne aasta jooksul korralikult kuulama. Samuti tuleks käia aktiivsemalt sellistel üritustel nagu täna õhtul sarjas “Linna mõtestajad” toimuv arutelu. Nii saaks ka selgemaks, kui palju mul endal volikogus midagi teistele lisada oleks. Lihtsalt nupule vajutama ma ju sinna ei läheks.

Lühidalt: hakkan nüüd uurima, kas mul on mõtet nelja aasta pärast Viljandi linnavolikokku kandideerida. Kui peaks selguma, et seda ei ole tegelikult vaja, sest asi toimib piisavalt hästi juba ilma minutagi, siis ma seda ei tee.

Uuringute käigust annan jooksvalt ülevaate leheküljel: fb.com/laiapea/notes/

Praegu panen siia lõpetuseks kirja vaid oma esimesed programmilised seisukohad:

* Kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele (selle otsustamine ei kuulu kohaliku omavalitsuse pädevusse, aga omavalitsused saavad esitada ettepanekuid seaduste muutmiseks) ja sisse tuleks viia ka linnapeade otsevalimine. Kuni seda ei ole tehtud, seni peab see ametikoht kuuluma valimistel enim hääli saanud nimekirja kandidaadile.

* Kaasava eelarve hääletusele peavad minema kõik nõuetele vastavaks tunnistatud ideed.