Koalitsioonilepingust

Sündiva valitsuse koalitsioonilepingus lubatakse “analüüsida” rahvaalgatuse kehtestamise ja rahvahääletuse laiendamise võimalusi. Senise koalitsiooni tegevuskavas lubati “kaaluda” võimalusi laiendada rahvahääletuste kasutamist.

Meenutuseks, et Keskerakond lubas 2015. aasta Riigikogu valimistel oma valimisplatvormis:

1. Anname rahvale õiguse algatada seaduseelnõusid. Seaduseelnõu, mille Riigikogu peab arutlusele võtma, saavad esitada vähemalt 25000 hääleõiguslikku kodanikku.

2. Kehtestame tühistamisreferendumi. Referendumi kaudu võib osaliselt või täielikult tühistada kehtiva Eesti Vabariigi seaduse. Referendumi kvoorum on 50% hääleõiguslikest elanikest, referendumile pandud seadus tühistatakse, kui tühistamise poolt hääletab osalenud kodanike enamus. Tühistamisreferendumi saavad algatada vähemalt 25000 hääleõiguslikku kodanikku.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond lubas oma valimisprogrammis: töötame välja õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks.

Isamaa ja Res Publica Liit lubas oma programmis: laiendame rahvahääletuse kasutamist, kaotades rahvahääletuse seotuse parlamendi usaldusega ning jagame rahvahääletused nõuandvateks ja õiguslikult siduvateks hääletusteks.

Kuidas sai erakondade poolt valijatele kindlas kõneviisi antud lubadustest ümmargune jutt analüüsimisest? Ja kas see jutt on väärt rohkem kui senise koalitsiooni tühi lubadus neid asju kaaluda?

Mina algataksin opositsiooni asemel nüüd Riigikogus pärast uue valitsuse ametisse astumist esimese asjana eelnõu, kus on pandud kokku need valitsuserakondade programmilised lubadused. Kui uus koalitsioon selle maha hääletab, siis saab see hakkama enda avaliku blameerimisega, aga kui asi lõpuks läbi läheb, siis korjab opositsioon valijate silmis plusspunkte teema tõstatamise eest.

Kuidas saada töötav valitsus?

Täna pööratakse Eesti poliitikaelus mitte lihtsalt uus lehekülg, vaid alustatakse lausa uut peatükki. Milliseks see kujuneb, see sõltub aga palju ka esimestest suletõmmetest.

Juba eelmisel aastal oli selge, et Reformierakonna juhitud valitsus püsib ainult realistliku alternatiivi puudumise tõttu.

Sellegi poolest oli veidi ootamatu, et see murenes nüüd sisuliselt juba enne Keskerakonna kongressi.

Ilmselt otsustasid SDE ja IRL lihtsalt ennetada reetmist, mis neile peagi osaks oleks saanud. See oli nende poolt vaadates mõistlik käik, mis hoidis nähtavasti ära Reformi- ja Keskerakonna koalitsiooni sünni, tagades nii vasak- kui ka parempoolsetele kohad tsentristide valitsuses.

Vähemalt poliitiline matemaatika ütleb, et uue valitsuse peaks moodustama just Keskerakond, SDE ja IRL. Kuid oleks hea, kui see koalitsioon säilitab konstruktiivsed suhted ka nende väiksemate jõududega, mis praegu Reformierakonda kukutada aitavad. Parim viis seda teha on võtta koalitsioonilepingusse ning viia ka ellu mõningaid nende programmilisi lubadusi.

Näiteks rahvahääletuste laialdasem võimaldamine, mida lubasid oma valimisprogrammides nii SDE kui ka IRL, oli kirjas juba lagunenud kolmikliidu koalitsioonilepingus, aga seda lubadust ei täidetud. Opositsioonis võitlesid selle eest nii EKRE kui ka Keskerakond. Nüüd ei tohiks olla ju enam ühtegi takistust, et põhiseadusesse lõpuks vajalikud muudatused sisse viia.

Jüri Ratas seisab samas muidugi silmitsi ka vajadusega konsolideerida omaenda erakonda. See tähendab, et ta peab arvestama ka kohtade jagamisel selle leeriga, mille juhiks on kujunenud Yana Toom. Erakonna kongressi ajal tunnistas Toom, et on huvitatud kandideerimisest Tallinna linnapeaks, kuid sellele kohale sobiks nüüd paremini praegune abilinnapea Mihhail Kõlvart. Toom võiks saada hoopis sotsiaalministriks.

Praegu jagavad sotsiaalministeeriumi Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahkna, aga valitsuse vahetumine peaks tooma kaasa ka ministrikohtade ümberjagamise, mitte seisnema üksnes selles, et Keskerakond võtab üle Reformierakonna positsioonid. Ossinovski võiks saada välisministriks ning Tsahkna kaitseministriks. Need portfellid vastaksid paremini nende kui erakonnajuhtide staatusele.

Põhimõtteliselt võiks ju panna siia kirja kogu uue kohtade jaotuse, aga kuna ma pole kindel, et minu arvamus nende portfellide jagamisel kedagi tegelikult huvitab, siis ei hakka vaeva nägema. Igatahes saab töötava valitsuse loomine olema huvitav tasakaalumäng.

Ka toimiva koalitsioonilepinguni jõudmine võib osutuda keeruliseks, eriti maksuküsimustes. Kõige mõistlikum oleks nüüd kiiresti teatada, et selles vallas enne järgmiseid parlamendivalimisi põhimõttelisi muudatusi ei tule. See võtaks ka praegu äärmiselt destruktiivselt käituvalt Reformierakonnalt, mis on seadnud ennast kõrgemaks riigist endast, ära võimaluse õõnestada Eesti uue valitsuse jalgealust juba enne selle sündimist jutuga tohutust vasakpöördest, mis toob astmelise tulumaksu ja tõstab kõiki teisi makse.

Vabariikliku Partei tulevikust

Sel nädalal valitakse Ameerika Ühendriikidele mitte üksnes uus president, vaid ka USA Esindajatekoja uus koosseis ja kolmandik senaatoritest. Näib olevat küllaltki tõenäoline, et katastroof nimega Donald Trump läheb vabariiklastele maksma enamuse USA Kongressi mõlemas kojas. Vabariiklikule Parteile mõjuks selline suur kaotus valimistel kindlasti tervendavalt.

Kui endine Texase kuberner Rick Perry ütles eelmisel aastal, et Trumpi kandidatuur on konservatismile vähkkasvaja, mis tuleb ära lõigata ja minema visata, siis mõjus see tema reitingule nii halvasti, et ta loobus vabariiklaste presidendikandidaadiks pürgimisest juba enne eelvalimiste algust, aga minu arvates pani ta õige diagnoosi ning kirjutas välja ka vajaliku ravi. Kui Perry ise hiljem Trumpi kandidatuuri toetama asus, siis tegi ta seda austusest protsessi, mitte armastusest Trumpi vastu. Nii on olnud ka paljude teiste vabariiklastega.

logo-gopErakonna poliitiline kaardivägi oli teatavasti algusest peale Trumpi vastu. Ta sai vabariiklaste presidendikandidaadiks üksnes tänu lihtsakoelisi sõnumeid armastavale meediale, mis teda pidevalt pildis hoidis, ja sellest meediast mõjutatud tavalistele valijatele, kes on registreerinud end vabariiklastena, mitte tänu ise aktiivselt poliitikaga tegelevatele inimestele. Partei toetab teda vastumeelselt.

Vabariiklaste eelvalimistel sai Trump samas tegelikult suhteliselt väikese osa häältest. Teda aitas see, et erakonnaga orgaanilisemalt seotud kandidaadid ei asunud õigeaegselt koonduma. Nii väikese toetusega saadi vabariiklaste presidendikandidaadiks viimati 1960-ndatel, aga siis käis erakonnas tõsine jõukatsumine meeste vahel, kes olid osa selle loomulikust näost ja esindasid suuri poliitilisi voole (1964. aastal vastamisi Barry Goldwater ja Nelson Rockefeller, 1968. aastal Richard Nixon ja Ronald Reagan), mille taga oli tugev organisatoorne ja intellektuaalne baas.

Trump on aga Vabariiklikus Parteis praegu siiski võõrkeha. Tema võib jätta erakonnale tugevama jälje üksnes juhul, kui tal õnnestub presidendivalimised võita. Kuna ma ei usu, et see juhtub, siis selle võimalusega siinkohal ei arvesta.

Kaotus valimistel tõestaks kõigile vabariiklastele selgelt, et Trumpi lähenemine ei toimi (trumpism saab lihtsalt lüüa). Hillary Clinton on osutunud nii haavatavaks kandidaadiks, et teda võiks vabalt võita ükskõik kes, ainult mitte Trump – kui vabariiklaste kandidaadiks oleks saanud Ted Cruz või Marco Rubio, siis ei oleks praegu enam mingit kahtlust selles, kes valitakse järgmiseks USA presidendiks.

Kui lisaks Valgele Majale lähevad nüüd demokraatide kätte ka USA Kongressi mõlemad kojad, siis loob see head eeldused vabariiklaste naasmiseks tervemõistusliku ja inimväärikust austava jõuna. Sõnumitoojaks tulevikust võib nendel valimistel osutuda Evan McMullin, kes kandideerib presidendiks hoopis sõltumatuna, kuid esindab Vabariikliku Partei poliitilisi seisukohti sisuliselt paremini kui selle ametlik presidendikandidaat.

Evan McMullini kandidatuur

mcmullin

McMullin (sünd. 1976), endine CIA operatiivohvitser, kes on töötanud viimastel aastatel vabariiklaste nõunikuna USA Esindajatekojas, teatas presidendiks kandideerimisest alles augustis, tuues põhjenduseks, et Trump on presidendiks sobimatu ning Clintoni liberalism vastuvõetamatu. Ta näeb endas konservatiivset alternatiivi ja mõnel pool ennustavad küsitlused talle suhteliselt head tulemust, Utah osariigis koguni esikohta.

Kui ta selle tõesti saama peaks, siis võib tegelikult juhtuda, kui Trumpi ja Clintoni heitlus tuleb väga tasavägine, et presidendivalimised lähevad edasi USA Esindajatekoja kätte, mis peab langetama valiku kolme enim hääli saanud kandidaadi vahel. Nii on tal isegi olemas teoreetiline võimalus presidendiks saada. Aga tõenäosus selle juhtumiseks on muidugi väike. Mitmetes osariikides ei saagi nüüd üldse tema poolt hääletada ning paljudes ei ole tema nimi kantud valimissedelile (hääletamiseks tuleb see sinna ise kirjutada). Sellegi poolest väärib tema tulemus tähelepanu.

Kui see saab olema silmapaistvalt hea, siis võib just McMullini konstruktiivne lähenemine hakata iseloomustama eelseisvatel aastatel Vabariikliku Partei poliitilist suunda laiemalt. Kongressis enamust omadest on vabariiklased kaldunud nüüd sageli obskurantismi, lihtsalt blokeerinud riigiorganite tööd, et demokraadist presidendi algatused läbi ei läheks, aga täielikult opositsiooni langedes peaksid nad paratamatult keskenduma rohkem sisekaemusele, enda uueks loomisele, et järgmine kord taas korralikult võimule tulla. McMullini kandidatuurist võibki saada algus sellisele ümberkujunemisele.

mcmullin_finn_logo

“Hillary Clintoni tegevus välisministrina näitab, et ta ei suuda olla aus ja kompetentne juht,” märgib McMullin oma kampaanialehel. “Donald Trump ei mõista üldse seda, et juhtimine on enamat kui karjumine “Ameerika ennekõike” ja kuulutamine, et ta sõlmiks “paremaid tehinguid”. See ei tähenda üksinda juhtimist või nende alliansside, kokkulepete ja julgeolekustruktuuride hülgamist, mis on teeninud USA huve peaaegu 70 aastat.”

“Alliansid teiste vabade riikidega on kaua olnud üks USA jõu olulisemaid allikaid maailmas. Tõeline juhtimine ei ole kaitseräkit või palgasõdurite armee, kus USA võtab teistelt tasu julgeoleku tagamise eest. Pigem on see pikaajaliste partnerluste rajamine riikidega, mis jagavad meie väärtusi,” selgitab McMullin enda arusaamu Eestile eriti olulistes julgeolekuküsimustes.

“Neis julgeolekupartnerlustes on USA rääkinud ja jätkab avameelselt rääkimist sellest, et liitlastel on vaja kanda oma osa koormast,” lisab ta samas. “Seevastu mõista andmine, et Ameerika Ühendriigid võivad hüljata oma liitlased, kes seisavad silmitsi välise ohuga, on avalik kutse Hiinale, Venemaale, Iraanile ja teistele laiendada oma mõjusfääre ning tekitada ohtlikke konflikte, mis võivad tõmmata meid sõtta.”

Ühe USA jaoks olulise väärtusena on McMullin toonud välja näiteks usuvabaduse. “Usuvabadus on südametunnistuse vabadus, lahutamatult seotud tegude ja väljendustega; see on väärikus lasta teistel järgida nende veendumusi ja valmisolek tervitada erinevate ideede turuplatsi. See vabadus on keskse tähtsusega Ameerika eksperimendile ning seda tuleks kaitsta, mitte halvustada,” rõhutab ta.

“Ajal, mil üleilmne religioosne tagakiusamine on rekordtasemel, peab USA seadma selle põhilise inimõiguse kaitsmise prioriteediks meie diplomaatilistes püüdlustes. Meie moraalne autoriteet usuvabaduse kaitsmisel välismaal sõltub usuvabaduse elujõust siin kodus,” selgitab McMullin samas.

Mulle tundub, et Vabariikliku Partei jaoks oleks kõige parem, kui see nüüd valimistel põrub, aga Evan McMullin saab valijatelt korraliku toetuse. See tagaks kõige kindlamalt vabariiklaste eemaldumise trumpismist, looks eeldused suureks tagasitulekuks 2020. aasta valimistel.

“Foorum” riigieelarvest

“Foorum” oli seekord pühendatud järgmise aasta riigieelarvele, aga kuna poliitikute jutt oli suht üldsõnaline, siis sai kommenteeritud seda Twitteris samas stiilis säutsudega, mida siin nüüd veidi laiendan.

* Ainus maksupoliitiline meede majanduse elavdamiseks on maksude alandamine, aga see ei saa jätkuda lõputult

Kui räägitakse vajadusest elavdada majandust maksupoliitiliste meetmetega, siis maksude tõstmine seda otstarvet ilmselt täita ei saa, aga samas ei ole Eestis enam nähtavasti ruumi maksukoormuse alandamiseks. Seda mängitakse küll üksikute maksude vahel ümber, aga üldine maksukoormus on vaikselt kasvanud.

* Probleem on mitte see, et Eestis makstakse toetusi liiga vähe, vaid see, et mujal Euroopas makstakse neid liiga palju

Kadri Simson, Andres Herkel ja Martin Helme kritiseerisid kooris seda, et Eestis makstakse põllumeestele vähem toetusi kui teistes riikides, kuid ei tohiks siiski unustada, et tegelikult on probleem neis teistes riikides, mis suuri toetusi makstes vaba turumajanduse vastu töötavad. Just nii tuleks küsimus tõstatada Euroopa Liidu tasandil.

* Tavaliste inimeste jaoks on palkade kasvust olulisem ostujõu kasv. Kui inflatsioon palkade kasvu ära sööb, siis…

Poliitikud rääkisid saates palju palgakasvust, aga unustasid täiesti ära inflatsiooni. Veel paari kuu eest võinuks seda mõista, kuid augustis sai deflatsioon läbi ja septembris jätkus tarbijahinnaindeksi kasv veelgi hoogsamalt, kusjuures mitte üksnes alkoholi ja tubaka, vaid ka riiete ja jalatsite, söögi, teenuste jms. kallinemise tõttu.

* Prognooside puhul on häda selles, et kõik ei olegi prognoositav, vastasel korral ei oleks ju plaanimajandus ebaõnnestunud

Herkel ja Helme kritiseerisid teravalt rahandusministeeriumi majandusprognoose, mis on osutunud liiga optimistlikeks. Helme leidis, et “järelikult on mudelis mingi viga sees”. Võimalik, et seal esineb ka soovmõtlemist, aga pigem on asi selles, et muutujaid on liiga palju. Ja näiteks tarbijahindade tõus vastas nüüd prognoosile.

* Laenu tasub riigil võtta siis, kui on olemas mõistlik plaan nii saadud raha kasutamiseks, aga seda ei ole täna ka opositsioonil

Sarnaseid seisukohti väljendasid stuudios Remo Holsmer, Kalvi Kõva ja Andres Herkel. Kadri Simson esindas opositsiooni, pakkudes projektidena välja Tallinn-Tartu maantee, Tallinn-Pärnu maantee ning Tallinna linnahalli. Sven Sester rääkis, et tuleb mitte laenu võtta, vaid kasutada paremini ära eurorahasid.

Järgmise aasta riigieelarvest oli juttu seega üsna vähe. Mina vastavat eelnõu lugenud ei ole. Tundus, et seda ei olnud eriti palju teinud ka stuudios olnud poliitikud – nende jutus oli selleks lihtsalt liiga vähe konkreetsust. Kui jätta kõrvale mõned üksikud jutupunktid, siis räägiti üldisemat juttu, mindi kergema vastupanu teed.

Kaasavast eelarvest

Minu poolt Viljandi linna kaasava eelarve jaoks esitatud ettepanek püstitada mälestusmärk Lilli Suburgile läbis ka sel aastal esimese valikusõela, mille käigus kontrolliti ettepaneku vastavust kaasava eelarve nõuetele. Seetõttu sain taas kutse ilmuda raekotta, et osaleda nõupidamisel, kus “nüüd valib ekspertidest ja ideede esitajatest koosnev komisjon välja 10 parimat ettepanekut, mis lähevad rahvahääletusele.” Minu arvates on selline filter fundamentaalselt väär, rahvahääletusele peaksid minema kõik 21 nõuetele vastavaks tunnistatud ettepanekut. Sellest tulenevalt saatsin kutsele järgmise vastuse…

Tere!

Annan käesolevaga teada, et mul ei ole oma ettepanekule hetkel midagi lisada ja ma ei pea võimalikuks osaleda esitatud ideede sõelumises, sest leian jätkuvalt, nagu kirjutasin linnavolikogule juba eelmisel aastal, et ettepanekute esitajate endi osalemine nende sõelumises sisaldab otsest huvide konflikti. Kui linnavalitsuse ja volikogu liikmete puhul nõutakse õigustatult, et nad ei osaleks neid ennast puudutavate otsuste langetamises, siis on elementaarne, et samu standardeid järgitaks kaasava eelarve menetlemisel. Sellest tulenevalt kordan eelmisel aastal linnavolikogule edastatud soovitust muuta kaasava eelarve reglementi, loobuda sellisest sõelumisest, et hääletusele pääseksid edaspidi kõik nõuetele vastavad ideed. See suurendaks kindlasti hääletajate arvu, kaasates protsessi rohkem inimesi, andes ühtlasi paremat tagasisidet ettepanekute esitajatele.

Kõike head!

Lisaks
Ettepanek ise
Lilli Suburg Jakobsonist

Ilvese ametiaja algusest

Täna on kogu meedia täis tagasivaateid president Toomas Hendrik Ilvese kümnele ametiaastale. Mina ei hakka seda tegema, vaid lihtsalt taasavaldan oma vana sõnavõtu, mis ilmus 2006. aasta 26. septembril arvamusportaalis Terve Mõistuse Sündikaat, mida toimetas Martin Helme. Ilves oli siis juba presidendiks valitud, kuid ei olnud veel ametivannet andnud.

Mis on Ilvese sõnum?

Juubeldavate rahvamasside rõõmukisa saatel väljus laupäeval valimiskogust võitjana kultuuritegelaste lemmik Toomas Hendrik Ilves, kes on lubanud pöörata presidendina senisest suuremat tähelepanu välispoliitikale. Tema ametliku ametisse pühitsemiseni on jäänud loetud päevad. Valimiste eelõhtul ETV stuudios oma eelkäija Arnold Rüütliga kohtunud Ilves märkis õigustatult, et Eestis toimuvate poliitiliste arutelude intellektuaalne tase on äärmiselt madal, inimesed räägivad loosungites ega tegele küsimuste põhjalikuma analüüsimisega. Kuid traagika seisneb selles, et ta ise ei küüni sellest üldisest tasemest palju kõrgemale. Suurejooneliste pooside, meeldejäävate sümbolite ja kaunite kõnekujundite abil võib küll võita tulihingelisi fänne ja laiade hulkade sümpaatia, kuid need puudutavad üksnes poliitiliste diskussioonide stiili, mitte sisulist sügavust.

Ilves heitis Rüütlile korduvalt ette seda, et Eesti ei ole Euroopa Liidus tõsiseltvõetav, sest meil puudub oma sõnum. Tuleb nõustuda Äripäeva arvamustoimetuse juhi Aivar Hundimäega, kes nentis, et seda mõtet korrutades sarnanes ta katkise grammofoniplaadiga. Kui Rüütel lõpuks küsis, milline oleks siis meie tulevase presidendi sõnum Euroopale ja maailmale, hakkas viimane rääkima vajadusest toetada aktiivselt Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika väljatöötamist. “Me oleme sajaprotsendiliselt sõltuvad Vene gaasist,” ahastas Ilves. “Kõik gaas tuleb Venemaalt!” Nojah, see on kahtlemata oluline probleem, aga kuidas peaks Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika väljatöötamine aitama meil saavutada sõltumatust Vene energiatarnetest? Nii või teisiti saavad Eesti tarbijad gaasi ja naftat ka edaspidi peamiselt Vene Föderatsioonist.

Vene gaasist ja naftast satub paratamatult järjest suuremasse sõltuvusse ka ülejäänud Euroopa, kus omad varud hakkavad aegamisi ammenduma. Loodetakse leevendust Iraani varudest, kuid kavandamisel olevad torujuhtmed ei pruugi seda oodatud ulatuses tuua, sest Teherani võimueliidi hulgas tugevneb järjest nende positsioon, kes eelistavad teha tihedamat koostööd India ja Hiinaga. Kõigi energianäljaste nõudlust ei suuda nad rahuldada. Pealegi avaldab Moskva tugevat survet, et iraanlased oma marjamaast eemal hoida, lubades vastutasuks diplomaatilist toetust rahvusvahelistes organisatsioonides. Eesti tihedam ühendamine Euroopa ühtsesse energiavõrku, mis on käimas juba praegu, võib lahendada logistilisi probleeme, muutmata seejuures asjaolu, et kogu selle võrgu toitmine langeb aina enam Vene Föderatsiooni kontrolli alla.

Milline on siis lahendus? Peaks olema selge, et energeetilise julgeoleku suudab tagada üksnes energeetiline sõltumatus. Kui sõjalise julgeoleku tagamiseks vajavad väikeriigid liitlasi, siis energeetiline julgeolek tagatakse kodumaiste alternatiivenergiate laialdase kasutuselevõtuga. Paraku inimesed ei saa sellest alati aru või ei taha seda tunnistada. Leidub neid, kes väidavad, et energeetilise julgeoleku tagab kuulumine mingisse suuremasse jaotusvõrku. Minu arvates on sellised inimesed kas rumalad, naiivsed või lihtsalt pahatahtlikud. On ju täiesti selge, et isikliku elektrigeneraatori omanik omab enese energiaga varustatuse üle suuremat kontrolli kui see tüüp, kes kuskil juhtme otsas naftat ootab. Kahetsusväärsel kombel ei näi Ilves taipavat, et Euroopa Liidu tihedama kokkulõimimisega seda probleemi ei lahenda.

Kurja juur Edgar Savisaar, kellega ei ole just sageli põhjust nõustuda, ütles laupäeval presidendivalimiste tulemusi kommenteerides tabavalt: “Vaadates seda rõõmupidu, mis praegu toimub, tuleb mulle meelde see aeg, mil Res Publica poliitikasse tuli. Annaks jumal, et Ilvesega ei läheks samamoodi kui Res Publicaga.” Tõepoolest. Ilves on ju juba jõudnud rõhutada, et ta tahab viia Eesti tugevamalt Euroopa keskmesse, meenutades sellega Res Publica valimisloosungit “Murrame läbi!”. Kuid antud juhul näib plaanitud läbimurre toimuvat rohkem Eesti, mitte niivõrd Euroopa suunas. Meie president peaks olema eelkõige Eesti esindaja Euroopas, mitte vastupidi. Kas Ilves on võimeline seadma Eesti huvid ettepoole nn. Euroopa ühishuvidest? Või hakkab ta kasutama oma uut ametiposti selleks, et ajada Brüsseli asja? Aeg näitab.

Üks on aga juba praegu kindel: kui Ilves tahab presidendina jätta Eestist maailmale positiivse ja meeldejääva mulje, siis ei saa ta jätkata senist hülgemöla ning üleolevat poosetamist. Peagi saabuvad siia Briti kuninganna Elizabeth II ja Ameerika Ühendriikide president George W. Bush. Nende külaskäigud kingivad talle suurepärase võimaluse eksponeerida ennast angloameerika meedias. Nende saabumiseks tuleks aegsasti valmistuda, mitte mütsiga lööma minna, sest Ilvese viimased avalikud ülesastumised on näidanud, et tema enesekindlus on täiesti põhjendamatu. Täpsemalt öeldes on tema etteasted olnud lihtsalt mitterahuldavad. Välisele stiilile rõhuva suhtumisega võib võluda meie kohalikke inimesi, kelle jaoks taoline lähenemine poliitikas mõjub uudselt, kuid laias maailmas võib saavutada edu üksnes siis, kui on ka midagi sisulist öelda.

Usalduspresident Kaljulaid

Kaljulaid

Meie tuleval esmaspäeval ametisse astuvale uuele presidendile kleebiti nüüd juba enne tema nime selgumist külge mitmeid epiteete, mis ei kõla just kuigi kaunilt. Mina nimetaksin teda usalduspresidendiks.

Kaljulaid ise ütles läinud nädalal oma väljavaateid kommenteerides korduvalt, et ta usaldab riigikogulasi. Eile avaldas talle usaldust 81 riigikogulast. Parlamendi nii suurt usaldust ei ole varem pälvinud ükski president. Ja oodatakse, et ka rahvas seda otsust usaldaks. Kaljulaid on ju lubanud seda usaldust õigustada.

Tema valimine presidendiks oli nii ootamatu, et vaevalt teab ta veel isegi, milline president temast täpselt tuleb. Mina usun, et temast tuleb püüdlik president, kelle suhtes tasub jääda äraootavale seisukohale, hinnanguid anda on vara (ta ei ole ju veel isegi ametivannet andnud).

Usun ühtlasi, et Kaljulaid suudab vastata EKRE esimehe Mart Helme tagasihoidlikele ootustele, sest paistab olevat tõesti eetiline, aus inimene. Võib-olla ei saa ta kõigist asjadest päris hästi aru ega ole kõigega hästi kursis, aga vähemalt kiirgub temast soovi mõista, olla omamoodi usaldusisik, rahva psühhoterapeut.

Seda ei olegi nii vähe, kui meenutada viimased kümme aastat valitsenud Ilvese vaimset terrorit.

Iseküsimus on muidugi, kas tema enda närvid sellel ametikohal vastu peavad. Telekast vaadates tundub, et ta on ikkagi kuidagi krampis, väga vabalt ja mugavalt ennast nüüd ei tunne. Lõpuks võib ju mõjuda halvasti ka liigne püüdlikkus.

Viskasin siin ise pärast valimiskogu õhku ühe teise nime, aga minu vaatepunktist on ka Kaljulaid täiesti vastuvõetav.

Minu meelest on kõige olulisem Eestil lähiajal ees seisev väljakutse Euroopa Liidu eesistumine ning saate “Eurominutid” järjepideva kuulajana olen ma veendunud, et Kaljulaid on ennast vajalike teemadega juba pikki aastaid kursis hoidnud, kuigi ma ei saa öelda, et temaga alati päris kõiges nõustunud oleksin.

Tema muude sõnavõttude vastu ei olnud ma varem huvi tundnud, kui mitte arvestada viimase nädala jooksul antud intervjuusid, aga lugesin nüüd poliitika.guru kokkuvõtet ja ka seal leidus sümpaatseid seisukohti. Presidendi volituste piiratust arvestades ei ole nendega küll eriti midagi peale hakata, aga tore teada ikkagi.

Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker saatis talle juba sõbraliku õnnitluse, milles väljendas lootust, et sellised teemad nagu töökohad, majanduskasv ja investeeringud ning konkurentsivõime parandamine digitaalse ühisturu tugevdamise ja energiasõltuvuse vähendamise kaudu on Kaljulaidile eriti südamelähedased, teatades ühtlasi, et ootab juba peatset kohtumist, et kõiki neid asju arutada. Hea algus.