Voltaire “Filosoofilised kirjad”

See raamat on olnud teel väga kaua. Esimene prantsuskeelne väljaanne ilmus 1734. aastal. Eestikeelne tõlge jõudis kirjastusse 2012. aasta alguses, aga laiema lugejaskonnani, kui nii võib öelda, alles eelmise aasta detsembris.

“Filosoofilised kirjad” sisaldab veerandsada esseed. Eesti keeles on varem avaldatud (1999. aastal Vikerkaares) ainult viimane, milles Voltaire (1694–1778) polemiseerib mitmete Blaise Pascali (1623–1662) seisukohtadega. See essee on kõige pikem, nii vormiliselt kui ka sisuliselt teistest mõnevõrra erinev. Ülejäänute kohta selle põhjal mingeid järeldusi teha ei maksa.

Voltaire’i tähtsus Prantsusmaa ja Euroopa ajaloos peaks olema üldiselt teada. Lühidalt on see võetud kokku näiteks 1943. aastal ajalehes Sakala, millest siinkohal väike kuvatõmmis.

Palju pikemalt ja põhjalikumalt on see kirjutatud lahti Marek Tamme saatesõnas, mille leiab kõnealusest raamatust. Tamm märgib, et Voltaire ei olnud küll filosoof selles mõttes, et ta oleks püüdnud töötada välja mingit oma algupärast mõistesüsteemi, kuid kindlasti oli ta seda “tähenduses, mille see sõna omandas 18. sajandi teise poole prantsuse keeles. /—/ Nimelt hakkas le philosophe 18. sajandi teisel poolel üha enam tähendama vabameelset mõtlejat, uute valgustusideaalide esindajat, kes kirjutas prantsuse keeles ja pöördus ennekõike avalikkuse poole.”

Selline avaliku intellektuaali (rahvavalgustaja) roll ongi see, mille tõttu Voltaire’i on hakatud tagantjärele pidama üheks Prantsuse revolutsiooni vaimseks ja ideeliseks ettevalmistajaks, kusjuures eriti suurt mõju omistataksegi just antud teosele.

Iroonilisel kombel kuulutab Voltaire ise selles: “Jaotage inimsugu kahekümneks osaks: üheksateist nendest moodustavad need, kes töötavad kätega ning ei saa mingi Locke’i olemasolust elades teada; viimases, kahekümnendas jaos aga pole neid, kes loevad, just kuigi palju. Ja nende hulgas, kes loevad, leidub kakskümmend sellist, kes loevad romaane, ühe sellise kohta, kes uurib filosoofiat. Mõtlevate inimeste hulk on äärmiselt väike – ja nemad juba maailma rahu häirima ei kipu.”

Voltaire toetub nendes esseedes enamasti Inglismaalt hangitud kogemustele (algne pealkiri “Kirjad inglastest”), viibis seal 1726–1729, võrreldes sealseid olusid Prantsusmaa omadega. Need võrdlused ei ole tegelikult alati prantslaste kahjuks. Näiteks: “Mis puudutab häid ajaloolasi, siis neid inglastel minu teada veel pole – nende endi ajaloo pidi kirjutama prantslane. Ehk pole inglise vaim, mis on kas jahe või tormakas, veel omandanud seda ajalookirjutuse siirast ilukõnelisust ning tema ilmet, mis on ühtaegu ülev ja lihtne; võib ka olla, et kõiki nende ajaloolasi on diskrediteerinud pilku hägustav parteivaim – pool rahvast on ülejäänud poolega alati riius.”

Esseedes käsitletud teemadest ma siin mingit üksikasjalikku loetelu tegema ei hakka. Osad neist pakuvad huvi vaid ajaloo vaatepunktist. Teiste puhul võib leida kokkupuutepunkte ka tänapäevaga. Näiteks vaktsineerimisvastastel soovitan lugeda Voltaire’i kirja rõugete pookimise kohta. Samuti on tal huvitavaid mõtteid teaduse rahastamise teemal.

Voltaire oli ühest küljest selgelt usulise sallivuse eestkõneleja, kuid samas võib leida tema tekstidest kohti, mis muudaksid ta tänapäeval kindlasti poliitiliselt täiesti ebakorrektseks autoriks. Pean silmas tema mõtteavaldusi juutide kohta: “Juudid on alati vabastajat oodanud; kuid nende vabastaja on nende ja mitte meie jaoks. Nemad ootavad messiast, kes teeks juutidest kristlaste valitsejad; meie ootame, et messias liidaks ühel päeval juudid kristlastega; nad on selles suhtes meiega täpselt vastupidisel arvamusel. /—/ Juute ei vihatud mitte sellepärast, et nad uskusid ainujumalasse, vaid sellepärast, et nad vihkasid naeruväärsel kombel teisi rahvaid, sest nad olid barbarid, kes halastamatult tapsid võidetud vaenlasi, sest see labane, ebausklik, rumal, kunstideta, kaubanduseta rahvas põlgas kõige tsiviliseeritumaid rahvaid.”

Ei ole küll mingit põhjust arvata, et Voltaire oleks toetanud holokausti, aga just sellised kirjakohad olid ilmselt põhjus, miks ta sobis hiljem ka natsidele ning miks teda võis tõsta Saksa okupatsiooni ajal Eestis esile Euroopa kultuurikandjana. Natukene sarnane on tegelikult ju lugu ka tema ja Prantsuse revolutsiooniga. Mina ei ole küll kindel, et Voltaire sellist verevalamist toetanud oleks, kui ta selleni elanuks.

Euroopa liberaalide uued juhid

Möödunud aasta oli Euroopas pöördeline mitmete liberaalsete erakondade jaoks. Nii mõnigi partei valis endale uue juhi. Järgnevalt on tutvustatud neist kolme, kellest Eesti meedias sageli juttu ei ole.

Euroopa liberaalsete parteide ühendusega ALDE, kuhu kuuluvad ka Eesti Keskerakond ja Reformierakond, on seotud 70 erakonda. Neis kõigis toimuvatel arengutel ei suuda ilmselt keegi silma peal hoida. Siinkohal peatun vaid kolmel väiksemal, mis kõiguvad praegu elu ja surma piiril. Neile valitud uued juhid on kõik võtnud enda õlgadele raske koorma.

Rootsi: Nyamko Sabuni

Rootsi Liberaalid valisid pärast eurovalimistel põrumist (2014 koguti 9,9%, aga 2019 ainult 4,1% häältest; saadud kohtade arv langes kahelt ühele) juunis toimunud erakorralisel kongressil erakonna juhiks Nyamko Sabuni (sünd. 1969), kellest sai Rootsis esimene Aafrika päritolu erakonnajuht. Sabuni vanemad saabusid riiki poliitiliste pagulastena, kui tüdruk oli 12-aastane. Parlamenti valiti ta esimest korda 2002. aastal.

2006. aastal Sabuni uuesti valituks ei osutunud, kuid sai sellest hoolimata integratsiooni- ja soolise võrdõiguslikkuse ministriks. Valitsusse jäi ta 2013. aasta alguseni, mil astus ametist tagasi, sest otsustas 2014. aasta parlamendivalimistel enam mitte kandideerida.

Sabuni nimetamist ministriks kritiseerisid mõned islamiorganisatsioonid, mis süüdistasid teda islamofoobias ja populismis. Nimelt oli ta avaldanud valimiskampaania ajal raamatu Rootsis nn. “aukultuuri” all kannatavatest naistest ja tüdrukutest. Sabuni kuulutas, et koolides tuleb viia sisse kõigile tüdrukutele kohustuslik günekoloogiline kontroll, et ennetada nende suguelundite sandistamist (ümberlõikamist). Samuti propageeris ta hidžaabi keelamist alla 15-aastastele tüdrukutele ja nn. “aumõrvade” sisseviimist eraldi kategooriana Rootsi kriminaalkoodeksisse.

Sabuni isa on kristlane, ema moslem, kuid ta ise ei pea ennast religioosseks inimeseks. Ta on paistnud silma ka religioossete vabakoolide terava kriitikuna. Need õppeasutused on Rootsis aga valdavalt kristliku suunitlusega.

2012. aastal andis Rootsi humanistide ühing Sabunile oma iga-aastase auhinna, mis on saanud nime filosoof Ingemar Hedeniuse (1908–1982) järgi, keda teatakse eelkõige organiseeritud kristluse vastustajana. Põhjenduseks toodi, et Sabuni on oma poliitilise tegevuse käigus üritanud väsimatult luua tingimusi, kus kõik lapsed ja noorukid, sõltumata nende päritolust või religioonist, omaksid ligipääsu samadele õigustele. Humanistide hinnangul kannustavad Sabunit sügavad humanistlikud veendumused. Tema eestvedamisel olla jõutud ajaloolise pöördepunktini võitluses nn. “auvägivalla” ja sundabielude vastu.

Jutud sellest, et Sabuni tuleks valida erakonna juhiks, hakkasid liberaalide suust kõlama juba pärast 2018. aasta parlamendivalimisi. Loodeti, et tema juhtimisel suudetakse lõpuks väljuda saabunud madalseisust (2002 koguti parlamendivalimistel 13,4%, aga 2006 – 7,5%, 2010 – 7,1%, 2014 – 5,4%, 2018 – 5,5% häältest). Küsitlused näitavad, et vähemalt esialgu ei ole erakonna reiting paranenud.

Novembris toimunud Liberaalide korralisel kongressil toetati Sabuni jätkamist erakonna juhina. Kongressil peetud kõnes rõhutas ta vajadust mõelda, milline võiks Rootsi olla kümne aasta pärast ning mida saavad Liberaalid teha, et see selliseks muutuks. Ühe olulise asjana tõi ta välja võrdseid võimalusi loova, korralikult toimiva haridussüsteemi – Sabuni sõnul on just see nii parim sotsiaalpoliitika kui ka parim integratsioonipoliitika.

Venemaa: Nikolai Rõbakov

Detsembris toimus Moskvas liberaalse erakonna Jabloko XXI kongress, kus erakonna uueks juhiks valiti Nikolai Rõbakov (sünd. 1978), senine Jabloko aseesimees, kes ühines erakonnaga juba 16-aastaselt. Neli aastat varem kandideeris ta samuti erakonna juhiks, kuid jäi siis kolmandaks.

Peterburist pärit Rõbakov osutus viie kandidaadi hulgast valituks esimeses voorus, kus teda toetas 69 delegaati 132-st. 40 häält sai Lev Šlosberg, kes juhib Jabloko Pihkva organisatsiooni ning on Pihkva oblasti seadusandliku kogu liige. 2015. aastal erakonna juhiks valitud Emilija Slabunova jätkamist sellel ametikohal toetas ainult 19 delegaati.

Ilmselt tagas Rõbakovile võidu see, et ta juhtis Jabloko valimisstaapi septembris toimunud Moskva Linnaduuma valimistel, mis osutusid erakonnale edukaimateks läbi kogu selle ajaloo. Jabloko sai Moskva Linnaduumas neli kohta 45-st. Nüüd loodetakse, et tema juhtimisel õnnestub saavutada 2021. aastal läbimurre ka Venemaa Riigiduuma valimistel.

1993. aastal asutatud Jabloko langes Riigiduumast välja 2007. aasta valimistega. Erakonda algusest peale juhtinud Grigori Javlinski astus seejärel kõrvale. Uue juhiks valiti Sergei Mitrohhin, kes kuulus siis ja kuulub nüüd taas Moskva Linnaduumasse. 2015. aastal tehti panus Slabunovale, kuid tema juhtimisel saadi 2016. aasta parlamendivalimistel ainult 2% häältest. Javlinskit toetas 2018. aastal presidendivalimistel 1% valijatest. Ta esines erakonna kongressil küll taas poliitilise ettekandega, kuid ei kavatse enam rohkem presidendiks kandideerida.

Rõbakov juhtis ka Javlinski viimast presidendivalimiste kampaaniat. 2016. aastal oli ta Jabloko esinumber Leningradi oblasti seadusandliku kogu valimisel. Toona saadi seal tema juhtimisel ametlike tulemuste kohaselt 3,7% häältest.

Küsitluste kohaselt toetaks Jablokot praegu parlamendivalimistel 1–2% valijatest. Vaja oleks saada vähemalt 5% häältest. Kongressil peetud kõnes nimetaski Rõbakov erakonna peamiseks probleemiks praegu usu puudumist enda jõusse. Lisaks on vaja ületada nüüd erakonna sees põlvkondadevahelised lahkhelid.

Moskvas toimusid eelmisel aastal enne valimisi suured meeleavaldused, sest linna keskvalimiskomisjon keeldus paljude opositsiooniliste kandidaatide registreerimisest. Vahistati arvukalt inimesi ja osa neist mõisteti aastateks vangi. Moskva metroojaamades toimuvad igal reedel Jabloko algatatud piketid poliitvangide vabastamise toetuseks.

Ungari: Anett Bősz

Ungari Liberaalse Partei uueks juhiks valiti novembris Anett Bősz (sünd. 1986). Erakonda alates selle asutamisest 2013. aastal juhtinud Gábor Fodor astus augustis tagasi, tuues põhjenduseks, et riigis loodud autoritaarsele režiimile vastu seismiseks on vaja opositsiooniliste jõudude vahel uut laadi koostööd. Ta märkis, et selleks on vaja uut juhti, keda ei koormaks varasemate aastate poliitiliste debattide taak.

Fodor on Ungari praeguse võimupartei Fidesz kunagine aseesimees, kes ei pooldanud Viktor Orbáni autoritaarset suunda. Tema eestvedamisel asutatud Ungari Liberaalne Partei on osalenud Ungari parlamendivalimistel kahel korral koalitsioonis sotsidega. 2014. aastal pääses nende nimekirja kaudu parlamenti Fodor, 2018. aastal Bősz.

Bősz kuulus parlamenti esialgu sõltumatu saadikuna, kuid ühines nüüd 2011. aastal sotsidest eraldunud sotsiaalliberaalse Demokraatliku Koalitsiooni fraktsiooniga, sest võimupartei kavandab enda positsioonide kindlustamiseks seal muudatusi, millega piiratakse fraktsioonitute saadikute õigusi ja kaotatakse võimalus fraktsiooni vahetada.

Eurovalimistel Ungari Liberaalne Partei eelmisel aastal ei osalenud. Tegemist on väga väikese erakonnaga, kuhu kuulub vaid sadakond inimest, kuid Bősz peab siiski vajalikuks jätkamist omaette poliitilise jõuna, sest ükski teine partei ei seisa Ungaris nii järjekindlalt liberaalsete väärtuste eest. Tema sõnul on erakonna missiooniks näidata, et liberalism ei ole tegelikult selline deemon, kellena Orbán seda kujutab. Ühtlasi näeb ta suurt potentsiaali erakonna kasvuks. Küsitluste kohaselt on Ugaris järel veel 400–500 tuhat inimest, kes määratlevad ennast ise liberaalina – ka neile on vaja poliitilist kodu.

“Ungari Liberaalse Partei elus algab uus ajajärk. Alustame üleriigilist ülesehitustööd, avades erakonna väravad vabadust armastavate inimeste ees. Jätkame Orbani valitsuse suhtes tugevat ja stabiilset opositsioonilist poliitikat, tehes kõik meist oleneva, et me saaksime Fideszi 2022. aastal üheskoos välja vahetada,” ütles Bősz erakonna juhiks saamise järel antud pressikonverentsil. “Meie tahame esindada neid, kes usuvad euroopalikesse väärtustesse, vabadusse ja põhilistesse inimõigustesse. Neid, kes on pahased ja rahulolematud praeguse valitsuse poliitikaga vabadust piirata. Neid, kes tahavad elada ausas, õiglases ja solidaarses Ungaris. Neid, kes ei soovi hirmu ja vihkamise õhutamist.”

Artikkel ilmus 15. jaanuaril 2020 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Pall on opositsiooni käes

On üsna arusaamatu, miks liberaalne opositsioon ei ole ikka veel kasutanud võimalust moodustada varivalitsus, mis võiks pakkuda tõsiseltvõetavat, positiivset alternatiivi praegusele valitsuskoalitsioonile.

Läinud aasta kevadel, kui valimistel lüüa saanud peaminister Jüri Ratas oli juba pidanud oma ametiseisundit kuritarvitades Stenbocki majas EKRE ja Isamaa juhtidega koalitsiooniläbirääkimisi (hoolimata sellest, et president Kersti Kaljulaid oli lubanud teha ettepaneku valitsuse moodustamiseks valimised võitnud erakonna juhile), avaldasin arvamust, et Reformierakonna juht Kaja Kallas võiks leppida presidendi poolt määratud (ametlikuks) peaministrikandidaadiks saades sotside, roheliste ja erakonnaga Eesti 200 kokku alternatiivses koalitsioonis, sõlmida koalitsioonilepingu ning moodustada valitsuse. Parlamendis jäänuks see valitsus siis ilmselt ametisse kinnitamata ja võimule tulnuks ikkagi see koosseis, mis viibib seal praegu, aga nii saanuks vähemalt loodud laiapõhjaline varivalitsus, mis olnuks valmis riigi juhtimise iga hetk üle võtma.

Minu soovitus lähtus äratundmisest, et pärast Jüri Ratase teise valitsuse ametisse astumist satuvad Keskerakond ja Isamaa kahvlisse. Tooni hakkab andma EKRE, sest see erakond on uues koalitsioonis ainus osapool, kellel ei ole midagi kaotada, kui see valitsus kokku kukub. Tugev varivalitsus kujutanuks endast vajalikku vastukaalu EKRE survele.

Sisuliselt sama soovitust on jaganud hiljem mitmed teisedki. Kantar Emori juhataja Karin Niines kirjutas Eesti Päevalehes, et Reformierakond võib jääda neljaks aastaks opositsiooni vinduma või moodustada koos sotsidega varivalitsuse, kuhu võiks kaasata ka Eesti 200, mis muutuks kujunenud olukorras moraalseks majakaks neile, kellele EKRE retoorika närvidele käib. Turu-uuringute AS-i uuringujuht Juhan Kivirähk leidis ühes Eesti Rahvusringhäälingu kaudu edastatud poliitikakommentaaris, et lihtsalt valitsuse kritiseerimise asemel oleks Reformierakonnal mõistlikum demonstreerida oma erimeelsusi selgete alternatiivide pakkumisega läbi varivalitsuse moodustamise.

Uuringufirmade esindajate jutu saab muidugi heita kõrvale väitega, et nad lähtuvad vaid oma erialasest huvist: tahavad hakata viima läbi uuringuid, kus võrreldakse valitsuse ja varivalitsuse populaarsust. Aga kas see ei oleks siis ka opositsiooni huvides, kui need näitaksid, et varivalitsus on populaarsem? Või on liberaalne opositsioon tõesti nii enesekriitiline, et eeldab vastupidist tulemust?

Minu meelest peaks olema ammu selge, et Keskerakonna ja Isamaa tänane ladvik seda valitsuskoalitsiooni ei lõhu. See võib laguneda kas EKRE tahtel või hoopis altpoolt, Riigikogu tasandil, kui Keskerakonna ja Isamaa rahulolematud saadikud lähevad üle opositsiooni poolele. Et see juhtuks, peavad nad aga nägema tõsiseltvõetavat alternatiivi praegusele valitsusele.

Kui küsisin novembri lõpus Kaja Kallaselt, millal moodustavad Reformierakond ja sotsid varivalitsuse, mis oleks valmis kohe võimule tulema, kui praegune valitsus kaotab parlamendis enamuse toetuse, rääkis ta, et Reformierakonnal on valitsuse moodustamiseks sisuliselt siiski ainult kaks varianti: kas Keskerakonnaga või Isamaa ja sotsidega. “Ja need mõlemad variandid on ju ikkagi laua peal,” arvas ta.

Kallas möönis, et varivalitsusi võidakse küll moodustada riikides, kus võimul on korraga üks erakond, aga leidis, et koalitsioonide puhul ei ole selline lähenemine mõistlik. Samuti märkis ta, et neil on erakonnas ja Riigikogu fraktsioonis väga palju tublisid inimesi ja kui hakata ütlema, et üks neist on varivalitsuses minister ja teine ei ole, siis ei pruugi see omavahelisele koostööle hästi mõjuda. Kõige olulisem oli aga ikkagi see, et nii pandaks kinni võimalus moodustada valitsus Keskerakonna või Isamaaga.

Eelmisel nädalal uurisin, kas ta usub endiselt, et Keskerakonna või Isamaa juhtide kannatus võib katkeda ja võimalus nendega koalitsiooni tegemiseks on jätkuvalt laual. Või oleks opositsioonil siiski mõistlikum lähtuda eeldusest, et seda ei juhtu? Kallas tunnistas nüüd, et pidevad skandaalid, mis mööduvad kiiresti, muudavad EKRE koalitsioonipartnereid järjest tuimemaks. “Me oleme arvestanud sellega, et me peame olema opositsioonis pikalt,” rääkis ta, “aga see ei tähenda seda, et me jätkuvalt ei töötaks Keskerakonna ja Isamaa inimestega, et seda olukorda muuta ja uut valitsust moodustada, sest et see alternatiiv on ju endiselt olemas…”

Ilmselt oleks nüüd siiski mõistlikum moodustada laiapõhjaline varivalitsus. Sellega võetaks tõesti laualt võimalus teha koalitsioon Keskerakonna või Isamaaga, aga selline võimalus näib olevat nii või teisiti vaid teoreetiline, sisuliselt soovmõtlemine. Samas pandaks sellega selge valiku ette need Keskerakonna ja Isamaa saadikud, kes praeguse koalitsiooniga rahul ei ole: kas kuulata oma südametunnistust ehk toetada alternatiivset lahendust või jääda ustavaks parteile? See aga avaldaks omakorda Keskerakonna ja Isamaa juhtidele survet tegeleda senisest tugevamalt EKRE ohjeldamisega, et nende fraktsioonid parlamendis (Raimond Kaljulaidi eeskuju järgides) lihtsalt laiali ei jookseks.

Eestis on varivalitsusi moodustatud seni ainult valimiskampaaniate ajal tähelepanu saamiseks (viimati tegid seda nii EKRE kui ka Eesti 200, samuti kuulutati pidulikult välja erakondadeülene Eesti ökoriigi varivalitsus), aga pärast valimisi ei ole neist enam midagi kuulda olnud. Tegelikult peaks varivalitsuse töö – vastutustundlike alternatiivide pakkumine valitsuse poliitilistele algatustele – siis alles algama. Mõnel pool, näiteks Soomes ja Rootsis, koostavad opositsioonilised erakonnad isegi alternatiivseid riigieelarveid. Ja alternatiivide pakkumine on ju alati konstruktiivsem tegevus kui lihtsalt obstruktsiooni kasutamine.

Isamaa hoidumine Mart Helme toetamisest viimasel tema vastu algatatud umbusaldushääletusel Riigikogus ei olnud kindlasti märk koalitsiooni peatsest lagunemisest. See oli kõigest väike noomitus selle eest, et senjöör alfaisane tekitas täiesti tühjalt kohalt pingeid suhetes sõbraliku naaberriigiga. Isamaa halli kardinali Urmas Reinsalu jaoks ületas lihtsalt talutavuse piiri, et Helme sõitis nii süüdimatult sisse valdkonda, mille eest tema praegu ministrina vastutab.

Jüri Ratas ei tee uut poliitilist kannapööret ja Keskerakonnas ei puhke tema vastu mingit mässu, sest kõik võtmetähtsusega isikud on seal praegu just nendel ametikohtadel, kus nad olla tahavad.

Läinud aasta tõestas ilmekalt, et EKRE koalitsioonipartnerite kannatus on kummist. Seda kummi saab venitada tõenäoliselt veel pikalt. Võib-olla isegi aastaid. Kas Reformierakond tahab oodata tõesti nii kaua, et Keskerakonna ja Isamaa juhtidel hakkaks järsku piinlik ning nad tunnistaksid avalikult, et EKRE laskmine valitsusse oli viga? Mina ei usu, et see üldse kunagi juhtub.

Artikkel ilmus 14. jaanuaril 2020 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Meie sõda Iraaniga

Seoses viimase nädala jooksul pingestunud rahvusvahelise olukorraga toon siin ära ühe algselt 2004. aasta 18. novembril Maalehes avaldatud artikli, milles lahkasin veidi nüüd taas fookusesse tõusnud teemat. USA neokonservatiivide loosungiks oli juba enne Iraaki tungimist “Bagdad – Damaskus – Teheran”, ning sõda Iraaniga oli 15 aastat tagasi lähemal, kui võiks täna arvata. Võib-olla päästis sellest lõpuks ainult see, et IAEA toonane peadirektor Mohamed El-Baradei keeldus sobiva ettekäände andmisest – ilmselt oli see ka tegelik põhjus, miks talle anti 2005. aastal Nobeli rahupreemia. Nüüd on küll kära meedias palju rohkem, olukord näib kriitilisem, kuid see ei tähenda, et sõda tingimata tuleb. Vähemalt USA relvajõudude valmisolek selleks on täna väiksem kui 15 aastat tagasi. Ka sõjapoliitika toetajate rahvusvaheline positsioon on nõrgem.

Meie sõda Iraaniga

Kas me oleme valmis toetama veel ühte sõda, mis läheb vastuollu rahvusvahelise õigusega ja suurendab terroriohtu?

Kui heita pilk sellele, mis on Eesti avalikus ruumis leidnud aset pärast seda, kui Bagdadis hukkus järjekordne Eesti kaitseväelane, siis võib näha, et ebapopulaarsed poliitikud on kasutanud populaarset kaitseväge puhvrina, mille abil leevendati ebapopulaarse poliitika tõttu saadavat tagasilööki. Puhver on toiminud nii edukalt, et nüüd valmistatakse juba pinda ette Lähis-Ida transformeerimise teiseks etapiks.

Wayne Madsen, kes on töötanud nii USA Riikliku Julgeolekuagentuuri kui ka välisministeeriumi heaks, väitis möödunud kuul Valge Maja siseinfole tuginedes, et ühel mitteametlikul töökohtumisel, millest võttis osa ka Eesti kaitseminister, arutati võimalike sõjaliste operatsioonide läbiviimist mitte ainult Iraagis, vaid ka Iraanis. Eesti kaitseministeeriumist öeldi, et see väide ei vasta tõele, sest “nimetatud kohtumisel Iraani teemat ei käsitletud.”

Kuid millisele positsioonile asuks Eesti, kui USA ja/või selle liitlased ründavad ilma ÜRO autoriseeringuta sihtmärke, mis asuvad Iraani territooriumil? “Välisministeerium ei tegele ennustamisega,” vastati Eesti välisministeeriumist.

Iraani tuumaprogramm

Samal ajal kinnitavad nii mõnedki inimesed, et Iraanil on tuumarelva väljatöötamiseks salajane programm, millega tuleks midagi ette võtta. Kahe aasta eest olid need enesekindlad isikud veendunud, et Iraak toodab salaja massihävitusrelvi ning kavatseb kolmveerand tunni pärast pool maailma õhku lasta. ÜRO relvastusinspektoreid juhtinud Hans Blix ei andnud toona järele poliitilisele survele. Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri peadirektor Mohamed El-Baradei, kelle ülesandeks on teostada järelevalvet Iraani tuumaprogrammi üle, peab oma töös kinni samast põhimõttest. Aeg-ajalt tuleks kasuks uurida ÜRO allorganisatsioonide raporteid, mitte esitada faktidena poliitiliselt motiveeritud süüdistusi.

Iraani ametnikud tunnistavad, et riik omab võimet luua tuumarelv, aga ei kavatse seda teha. Majanduslikult võttes on tuumaenergeetika rakendamine Iraani jaoks tohutult kasulik ja rahvastiku kiire kasvu tõttu koguni vältimatu. Majandusliku tõusuga kaasneb sageli poliitilise mõju kasv. Seetõttu ongi paar riiki otsustanud, et Iraani tuumaprogramm tuleb lõpetada. Näiteks Iisraeli ajakirjandus on kogu sügise arutanud “ennetava löögi” andmist.

Nii nagu Iraagi ründamine ei omanud ÜRO autoriseeringut ega olnud NATO missioon, läheks rahvusvahelise õigusega vastuollu ka Iraani pommitamine.

Selle mitteametliku töökohtumise (kus kaitseministeeriumi kinnitusel Iraaniga seonduvat ei arutatud) eesmärk näis Wayne Madseni sõnul olevat koalitsiooni moodustamine, nagu Iraagis. “Osalenud kaitseministrid esindasid ainult väikest rühma peamiselt Ida-Euroopa riike. Suurbritannia, Austraalia ja Itaalia boikoteerisid seda kohtumist,” kinnitas Madsen mulle möödunud kuul. “Kõigil osalenud riikidel on head suhted iisraellastega.”

Suurbritannia välisminister Jack Straw on öelnud, et Iraani ründamine ei oleks millegagi õigustatav. Kuid diplomaatilistes tagatubades peetavate lahingute tulemus on endiselt lahtine. Kindlalt on Iraani ründamise vastu Saksamaa, mis nähtavasti loodab, et Euroopa Liidu arengust huvitatud riigid omavad sama hoiakut.

Režiimimuutus 2

Okupatsiooni alates võeti Saddam Husseinilt kõige muu kõrval üle rühmitus Mojahedin-e Khalq, mis on Iraagist lähtudes sooritanud terrorirünnakuid Iraanis valitseva teokraatia vastu. Terroristliku taktika kasutamise tõttu on see kaotanud Iraanis oma kunagise toetusbaasi, kuid asjaolu, et tuhandetest võitlejatest koosnevaid üksusi ei ole laiali saadetud, lubab oletada, et neid kavatsetakse kunagi veel kasutada.

Võib-olla ei piirduks Iraanile antav löök tuumarajatiste ründamisega. Washingtonist vaadates on vajalik režiimimuutus, mis avaks Iraani neile suurkorporatsioonidele, mille juhatused oma liikmeid aeg-ajalt Valgesse Majja tööle saadavad.

Washington Post väitis paari kuu eest, et Iraani ei ole rünnatud seetõttu, et kõik Pentagonis läbi mängitud stsenaariumid on näidanud: USA ei suudaks seda sõda võita. Kuid võib-olla on juba möödunud päev, mil üks selline mäng, mis päris maailmas realiseeruda ei pruugi, osutus võidukaks.

Kas me oleme valmis selleks, kui ühel päeval taas teatatakse, et tänutundest minevikus tehtud heategude ees ja kohusetundest tulevaste põlvede vastu oleme me otsustanud anda endast parima rahvusvahelise õiguse õõnestamiseks ja terroriohu suurendamiseks?

Liechtenstein – eeskuju või hoiatus?

Liechtensteini Vürstiriigis valitseb omapärane hübriidrežiim, mille puhul on küll suur roll otsedemokraatial, kuid samal ajal võib vürst vetostada rahvahääletuste otsuseid. Selline riigikorraldus vastab sealsete kodanike tahtele.

1921 andis Liechtensteini vürst Johann II riigile uue põhiseaduse, millega ühendas konstitutsioonilise monarhia parlamentaarse demokraatia ja otsedemokraatiaga. Valimisõiguse said kõik vähemalt 21-aastased meessoost kodanikud. Ühtlasi loodi mitmeid mehhanisme erinevate rahvahääletuste algatamiseks. Kodanikud said isegi õiguse algatada rahvahääletus parlamendi laialisaatmise ja uute valimiste korraldamise küsimuses.

Esimesed rahvahääletused toimusid Liechtensteinis siiski juba paar aastat varem. Hääleõiguslikelt meestelt küsiti, kas nad toetavad riigi Maapäeva otsevalitavate liikmete arvu suurendamist 12-lt 17-le ja valimisea langetamist 24-lt eluaastatelt 21-le. Mõlemad küsimused said eitava vastuse, aga vürst sellest ei hoolinud.

Poliitilise maastiku kujunemine

1862. aasta põhiseaduse alusel oli Maapäeval 15 liiget. Neist kolm nimetas vürst ning ülejäänud pandi paika kaudsete valimistega, mille puhul tuli valida kõigepealt igast kogukonnast valimisõiguslike meeste poolt iga saja elaniku kohta kaks valijameest. Esimesed otsevalimised toimusid alles 1918. Need olid ühtlasi esimesed valimised, millest võtsid osa erakonnad.

Liechtensteini poliitilisel maastikul on domineerinud algusest peale kaks erakonda. Esimesena loodi Kristlik-Sotsiaalne Rahvapartei, mis pooldas demokraatia laiendamist, sotsiaalsemat ja liberaalsemat poliitikat. Reaktsioonina sellele ja otsevalimiste sisseviimisele asutati Progressiivne Kodanlik Partei (PKP), mis on konservatiivsem, monarhistlikum ja kirikumeelsem (katoliiklikum).

1936 ühines Kristlik-Sotsiaalne Rahvapartei väikese parlamendivälise erakonnaga Liechtensteini Kodumaateenistus, mis oli oma ajastu vaimu järgides propageerinud parteiriigi asendamist korporatiivse riigiga. Selle ühinemise tulemusel võeti uueks nimeks Isamaaline Liit (IL), mille all tegutsetakse tänini. Kodumaateenistuse ridadest tulid mitmed hiljem IL-i liikmetena mõjukatele kohtadele tõusnud tegelased, aga programmiliselt jätkati põhiosas Rahvapartei liini (ühinemiseni viinud koostöögi sai 1935 alguse sellest, et mõlemad erakonnad soovisid asendada siis majoritaarse valimissüsteemi proportsionaalsega).

1961 asutati Kristlik-Sotsiaalne Partei (KSP), mis osales seejärel neli korda edutult parlamendivalimistel ja läks lõpuks laiali. 1985 asutatud sotsiaaldemokraatlikku ja rohelist ideoloogiat kandev Vaba Nimekiri pääses parlamenti kolmandal katsel ega ole sealt hiljem välja langenud, aga on püsinud kogu selle aja opositsioonis. 2013. aasta parlamendivalimiste eel asutati parempopulistlik erakond Sõltumatud, mille tuumik kuulus varem IL-i ridadesse. See jõud pääses kohe parlamenti ja omab seal praegu viit kohta 25-st.

Seistes silmitsi natsidest lähtuva hädaohuga (riigisakslaste liikumine taotles Liechtensteini ühendamist Suur-Saksamaaga, toimus isegi väike riigipöördekatse), leppisid PKP ja IL 1939. aastal kokku proportsionaalse valimissüsteemi kasutuselevõtus, kuid äärmuslike jõudude tõrjumiseks kehtestati esialgu künniseks 18% häältest. 1962 valimistel 10% häältest saanud KSP esitas selle kohta kaebuse, mille peale kohus otsustaski lõpuks, et selline valimiskünnis ei ole põhiseaduspärane. 1973. aastast on künniseks 8%. KSP oli selleks ajaks hääbunud, aga Vaba Nimekiri ja Sõltumatud pääsesid hiljem parlamenti just tänu künnise langetamisele.

Kogemused rahvahääletustega

On ammu teada tõsiasi, et need, kes omavad võimu, ei taha seda tingimata jagada nendega, kellel seda ei ole. Seda on üsna lihtne seletada inimeste sooviga teiste üle domineerida. Liechtensteini puhul on aga ilmnenud veel üks nähtus, millele on raskem loogilist seletust leida: küllaltki palju leidub ka selliseid inimesi, kes ei soovi näha enda suuremat võimestamist.

1919. aasta rahvahääletustel oli enamik hääleõiguslikest meestest mitte ainult valimisea langetamise, vaid ka Maapäeva otsevalitavate liikmete arvu suurendamise vastu. Valgustunud monarh sõitis nende tahtest üle. 1921. aasta põhiseadusega langetati valimisiga, ja vürst loobus õigusest nimetada osad parlamendisaadikud ise.

Liechtenstein oli Euroopas viimane riik, mis andis naistele valimisõiguse. 1984 toimunud rahvahääletusel kiitsid mehed selle heaks häältega 51,3% poolt, 48,7% vastu. Varem oli see rahvahääletusel juba kolmel korral tagasi lükatud, kuigi kõik erakonnad toetasid naistele valimisõiguse andmist. Esimene rahvahääletus toimus sel teemal 1968. Sellest lasti võtta erandkorras osa ka naistel. Nende hääled jagunesid: 50,5% poolt, 49,5% vastu. Üllatavalt suur osa naistest, kellele anti võimalus toetada endale valimisõiguse andmist, hääletas selle vastu.

Kuidas seda küll seletada? Kas põhjuseks oli Liechtensteini ühiskonnas sügavalt juurdunud patriarhaalne kultuur, mille tõttu paljud naised lihtsalt võõristasid poliitikat ega näinud seal enda jaoks mingit rolli? Või hoopis see, et 1968. aasta rahvahääletus korraldati põhiseadusest mööda minnes ja oli üksnes nõuandva iseloomuga? Kas endale hääleõiguse andmise vastu hääletades protesteerisid osad naised selle vastu, et mehed ei olnud seda neile juba andnud? Pakutud on mõlemat seletust. Ja võib-olla ongi mõlemas mingi tõetera – ühesuguselt käituvate inimeste motiivid võivad ju olla täiesti erinevad, mõnikord lausa vastupidised.

Mitmed teisedki küsimused on olnud rahvahääletusel korduvalt. 1945 ja 1972 lükati parlamendisaadikute arvu tõstmine 15-lt 21-le tagasi. 1985 oli korraga hääletusel kaks konkureerivat ettepanekut – üks nägi ette tõsta parlamendisaadikute arv 21-le, teine 25-le. Mõlemat kokku toetas 82,6% hääletanutest, aga kumbki ei saanud absoluutset enamust. 1988 kiideti viimaks heaks ettepanek tõsta saadikute arv 25-le. 1989 hääletati maha ettepanek võimaldada rahvahääletusi ka rahvusvaheliste lepingute osas, aga kolm aastat hiljem kiideti see heaks.

Erinevalt paljudest teistest riikidest saab Liechtensteinis panna rahvahääletusele ka maksuküsimusi. 1929 kiideti heaks maksu kehtestamine alkohoolsetele jookidele – 1968 lükati tagasi ettepanek see kaotada. Rahvahääletustega kiideti seal heaks ka näiteks tulumaksu sisseviimine, kohustusliku pensionikindlustuse loomine, tulumaksumäära tõstmine jne. Sel teel on otsustatud peretoetuste suurendamist, muudetud parlamendi töökorraldust ja kohustatud riiki maksma kahjutasu konkreetsele isikule, kelle vara oli sundvõõrandatud.

Rahvahääletusele on jõudnud suured projektid elektrijaamade, kanalite, teede, tunnelite, haiglate, kultuuri- ja konverentsikeskuste ehitamiseks. Alati ei ole taolisi algatusi muidugi toetatud. Rahvas on hääletanud maha ka mõned parlamendi otsused suurte suusavõistluste ja muusikaürituste rahastamiseks. Samas on toetatud rahvahääletustel korduvalt naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise lihtsustamist.

Kas meil on sealt midagi õppida?

Samuti kiitis rahvas heaks sooneutraalse partnerlusseaduse. 2011 toimunud rahvahääletuse algatasid selle oponendid, kes soovisid parlamendis vastuvõetud seaduse tühistamist, kuid rahvas kiitis selle heaks häältega 68,8% poolt, 31,2% vastu. Abordi küsimuses on lükatud aga tagasi nii ettepanekud selle lubamiseks (praegu on abordi tegemine Liechtensteinis keelatud) kui ka keelustamiseks juba põhiseaduse tasandil.

2003 kiideti rahvahääletusel heaks vürstikoja algatatud muudatused põhiseaduses, millega Liechtenstein muutus kriitikute sõnul absoluutseks monarhiaks (vürst võib valitsuse laiali saata, määrata ametisse kohtunikke ja vetostada kõiki seadusi). Samal ajal oli hääletusel konkureeriv ettepanek, millega taotleti vürstikoja võimu piiramist, aga see kukkus läbi. Praegune vürst Hans-Adam II ähvardas minna selle läbimineku korral eksiili, asuda elama Viini. Suur enamus rahvast seda näha ei soovinud.

Päris absoluutseks monarhiaks Liechtensteini tegelikult siiski pidada ei saa, sest 2003. aasta muudatustega sai rahvas ühtlasi õiguse vürstile umbusaldust avaldata ja monarhia kaotada (ilma, et vürst seda otsust vetostada saaks). Samas on aga selge, et praegune valitseja ei kavatse kiita heaks ühtegi otsust, millega ta isiklikult ei nõustu – just tema ähvardus vetostada abordi lubamine oli ilmselt see, mille mõjul jäi rahvahääletusel üsna napilt peale selle täielik keelustamine.

Kahtlemata leidub Eestiski monarhistliku riigikorralduse pooldajaid, kuid katsed seda juurutada mõjuvad siin parimal juhul naljana (nagu omaaegne kuningriiklaste tegevus Riigikogus), muidu aga lihtsalt halekoomiliselt. Samuti poleks minu arvates hea mõte hakata otsustama rahvahääletustega nii spetsiifilisi küsimusi nagu kalastuslubade andmine välismaalastele (Liechtensteinis toimus rahvahääletus küsimuses, kas seda lubada või mitte, aga sarnaseid väga kitsa valdkonna küsimusi on jõudnud seal rahvahääletusele teisigi).

Kindlasti võiks aga viia rahvaalgatuse seadustamisel ja rahvahääletuste kasutamise laiendamisel Eestis sisse võimaluse algatada rahvahääletus parlamendi laialisaatmiseks, et toimuda saaksid erakorralised valimised. Liechtensteinis ei ole olnud saja aasta jooksul küll ühtegi sellist rahvahääletust, kuid sellise võimaluse olemasolu distsiplineeriv mõju sealsete poliitikute käitumisele on vaieldamatu.

Artikkel ilmus 18. detsembril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Avaliku halduse alused

On inimlikult mõistetav, et ebapopulaarsed poliitikud tahavad kujundada toiduahelaid, mis aitaksid neil võimule jääda, kuid selline tegevus ei ole mingil juhul avalikes huvides.

Praeguse valitsuse koalitsioonilepingus on must-valgel kirjas üks lihtne põhimõte, millega peaks nõustuma iga aus kodanik: “Peame ametnike valikul esmatähtsaks nende erialast kompetentsust ning ei luba avaliku teenistuse politiseerimist.” See on nii elementaarne, et võib tekkida küsimus, miks see oli vaja üldse koalitsioonilepingusse kirja panna.

Tuleb välja, et selline meeldetuletus on koalitsioonile siiski vajalik. Viimasel ajal on just valitsuskoalitsiooni enda ridadest hakanud kostuma bravuurikat juttu, millega seatakse sisuliselt kahtluse alla vajadus seda põhimõtet järgida.

EKRE esimees Mart Helme armastab tsiteerida Stalini tuntud ütlust, mille kohaselt kaadrid otsustavad kõik. Teatavasti pillas Stalin selle fraasi 1935. aastal sõjaväeakadeemia lõpetajatega kohtudes – juba järgmisel aastal käivitati Nõukogude Liidus suur terror, mille käigus kaotas elu umbes miljon inimest. Puhastus viidi läbi ka parteis, riigiaparaadis ja punaarmees. Teiste hulgas litsuti nende hammasrataste vahel surnuks Jaan Anvelt, Hans Pöögelmann, Artur Vallner, kunagine Tallinna linnapea Voldemar Vöölmann ja paljud teised Eestist põgenenud kommunistid.

Nii tehti nõukogude võimu- ja sunniaparaadis ruumi uuele, pärast 1917. aasta oktoobripööret täiskasvanuks saanud põlvkonnale. Vanad seltsimehed kustutati fotodelt ja heideti ajaloo prügikasti, et esile saaksid astuda uued inimesed, keda sidus tugevam lojaalsussuhe Stalini endaga.

Loomulikult ei ole põhjust karta, et see protsess võiks nüüd Eestis samal kujul korduda. On küll iseenesest kummaline, et ühe ennast rahvuslikuks nimetava Eesti erakonna juht tsiteerib pidevalt Stalinit ja Mao Zedongi, mitte Jannsenit või Jakobsoni, aga küllap seob teda siis nendega suurem hingesugulus. See ilmselt aga siiski ei tähenda seda, et EKRE liikmed võiks hakata inimesi Eestis samal moel karpi taguma – neil ei ole selleks lihtsalt jõudu. Või kardab keegi tõesti mingit kaugel noorusajal toimunud kaklustega praalivat 70-aastast vanurit ja sotsiaalmeedias uhkete tukkidega poseerivaid noorsante, kes on viilinud kõrvale ajateenistusest?

Pole põhjust. Selline näiline jõulisus, mis kätkeb endas varjatud vägivallaähvardust, on EKRE puhul lõpuks ikkagi vaid retooriline võte (möla), millega varjatakse oma argumentide intellektuaalset nõrkust.

Hoopis tõsisemat ohtu meie riigile kujutab soov ajada parteilised kombitsad sügavamale ametnikkonda. Seda õigustatakse jutuga, et poliitikutel peab olema võimalus luua poliitika elluviimiseks oma meeskond. Näitena tuuakse eeskujuks küll Ameerika Ühendriike, kuid sisuliselt vastab see ka Eestis juba praktikas proovitud bolševistlikule käsitlusele partei juhtivast rollist ühiskonnaelu suunamisel.

Ei saa öelda, et selline lähenemine on sündinud tühjalt kohalt. Veidi utreerides võib seda nimetada isegi Eesti viimaste kümnendite poliitiliste arengute kulminatsiooniks. Oluline vahe on aga selles, et vahetult pärast Eesti iseseisvuse taastamist, mil nõukogude kogemus oli kõigil värskelt meeles, ei söendanud ükski poliitiline jõud seada avalikult kahtluse alla seda, et poliitiliselt sõltumatu ametnikkond on omaette väärtus. Tõsiasja, et seda printsiipi tegudes pahatihti ei järgitud, võis optimist pidada vaid üheks mineviku igandiks, mis kestab inertsist edasi, kuid millest aja jooksul aegamisi välja kasvatakse. Nüüd on asutud seadma kahtluse alla juba seda põhimõtet ennast. Ametnikkonna väidetava politiseerituse vastu tahetakse võidelda tema veelgi suurema politiseerimisega.

EKRE juhtide poolt sõnastatud suund on saanud nähtavasti ka koalitsioonipartnerite vaikiva heakskiidu. Mõned keskerakondlased, näiteks Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Oudekki Loone, on seda isegi avalikult toetanud. Mida selline lähenemine endaga kaasa toob, selle kohta leiab Eestist sobivaid näiteid palju.

Tartus pidi esitama hiljuti lahkumisavalduse keskerakondlasest abilinnapea Monica Rand, kellele koalitsioonipartneritel ja opositsioonil mingeid etteheiteid ei olnud, aga keda erakonna uued kohalikud juhid süüdistasid väheses pühendumises parteitööle. Asi läks koguni nii inetuks, et tema hirmutamiseks teatas üks 80-aastane naisterahvas: “Kui sa kohast ei loobu, leiad oma lapse kirstust.”

Antud juhul käis kemplus poliitilise ametikoha pärast. Võib muidugi väita, et abilinnapead peaksidki olema erakonna poolt vabalt tagandatavad. Aga küsimus on ka selles, kas abilinnapea peaks keskenduma enda otseste tööülesannete korralikule täitmisele või tegelema parteitööga. Kumb on rohkem avalikes huvides? Igaüks, kes ei ole mõne erakonna fanaatiline jünger, teab selle küsimuse vastust.

Milleni viib siis see, kui ametikohti hakatakse täitma senisest enam poliitilistel alustel? Eks ikka selleni, et ametisse võetaksegi järjest enam erialaselt asjatundmatuid, kuid ustavaid parteisõdureid, kelle tööülesannete hulka kuulub ka näiteks internetikommentaaride kirjutamine, et aidata jätta muljet erakonna suurest toetajaskonnast ning tümitada kõiki kriitikuid ja oponente, et nad vait jääksid.

USA meile selles osas eeskujuks ei sobi. Tartu Ülikoolis räägitakse tulevastele riigiteadlastele avaliku halduse aluste aines ühe esimese asjana sellest, et Euroopa ja USA haldustraditsioonid kujunesid ajalooliselt välja erinevas olukorras. Euroopas pidi ametnikkond olema algselt lihtsalt valitseja tahte elluviija. See eeldas ametnike kompetentsust. Ameerikas hakati jagama ametikohti inimestele, kes aitasid erakonnal võimule tulla. Sellisest patronaažisüsteemist on jäänud tänaseks alles tegelikult ainult jäämäe veepealne osa. Ka seal toetutakse nüüd suuresti professionaalsele, poliitiliselt neutraalsele ametnikkonnale, keda moodsad politrukid on hakanud sildistama “süvariigiks”.

Oluline on ka mastaapide erinevus. USA saab lubada endale seda, et saadab teistesse riikidesse suursaadikuteks erakondadele suuri annetusi teinud poliitiliste ambitsioonidega ärimehi, kelle eest teevad reaalse töö ära elukutselised karjääridiplomaadid, aga Eestil sellist luksust ei ole. Seal leidub loendamatu hulk ülikoole ja mõttekodasid, kus võimuga kaasnevatest positsioonidest ilma jäänud partei ajud saavad vahepeal jalga puhata, aga meil selliseid võimalusi ei ole. See peaks olema selge kõigile, kes nende teemade peale vähegi mõelda viitsivad.

Koalitsioonilepingus on antud sõnaselge lubadus pidada ametnike valikul esmatähtsaks nende erialast kompetentsust ja mitte lubada avaliku teenistuse politiseerimist. See leping ei oma küll mingit juriidilist tähtsust ega ole nähtavasti kellegi jaoks siduv, kuid selle sõlminud osapooltel võiks nüüd olla vähemalt nii palju sündsustunnet, et nad hoiduvad igasugustest avaldustest, millega seda põhimõtet kahtluse alla seatakse.

Soovitatav oleks muidugi järgida seda ka praktikas.

Artikkel ilmus 17. detsembril 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Rootsi Keskerakonnal läheb hästi

Rootsi Keskerakond kiitis oma üldkogul heaks terve rea uusi poliitikapakette. Nii mõnigi neis toodud ettepanek vääriks järgimist ka Eestis. Kõige raskem valik seisab erakonnal siiski veel ees.

Teatavasti järgnes eelmisel sügisel Rootsis toimunud parlamendivalimistele pikem lehmakauplemine, mis päädis tänavu jaanuaris kokkuleppega, mis lasi jääda võimule sotside ja roheliste punarohelisel valitsusel. Keskerakond ja liberaalid nõustusid toetama selle püsimist (kuigi kuulusid valimistel opositsioonilisse paremtsentristlikku allianssi), et hoida valitsusest eemal Vasakpartei ja Rootsi Demokraatide mõju. Pikemalt oli sellest juttu käesoleva aasta 23. jaanuaril Kesknädalas ilmunud artiklis “Keeruline olukord Rootsi valitsemises jätkub”.

“Saavutatud kokkulepe on kaugel meie unistustest, kuid see on parim lahendus raskes parlamentaarses olukorras,” rõhutas siis Keskerakonna esinaine Annie Lööf. “Tuginedes sellele liberaalsele reformiagendale, saame lasta sotsiaaldemokraadi peaministri ametikohale. Me oleme ka valmis tegema koostööd eelarve osas, võttes iga aastat eraldi. See aga eeldab, et kõik neli erakonda seisavad selle kokkuleppe taga.”

Jaanuaris sõlmitud kokkulepe on seni pidanud ning tänu sellele on Keskerakond näinud või peagi nägemas ka mitmete oma ettepanekute, valimistel antud lubaduste teostumist. Näiteks langeb alates 1. jaanuarist poole võrra osaühingu asutamisel nõutava osakapitali suurus. See saab olema 25 tuhat Rootsi krooni ehk umbes 2340 eurot – seega isegi väiksem kui meil Eestis, kuigi olukord ei ole päris täpselt võrreldav, sest siin saab osaühingu asutada ka sissemakset tegemata (sellisel juhul ei saa sealt lihtsalt kasumit välja võtta).

Sarnane alampiiri langetamine viidi läbi 2010. aastal, mil võimul oli paremtsentristlik allianss. Selle tagajärjel kasvas Rootsis hüppeliselt uute ettevõtete asutamine. Umbes 95% ettevõtetest asutatakse seal väikseima nõutava algkapitaliga. Nüüd loodetakse näha samasugust mõju.

Keskerakonna sõna maksab

Tuleva aasta riigieelarve osas valitsusparteidega peetud läbirääkimised olid Keskerakonnale samuti edukad. Saavutati mitmeid maksukärpeid, millest saavad otsest rahalist kasu nii maapiirkondade elanikud kui ka pensionärid. Samas aga suurenevad investeeringud raudteedesse ja rongidesse, teede korrashoidu ja maapiirkondi kiire internetiühendusega varustava lairibavõrgu ehitamisse. Keskerakond seisis ka selle eest, et kasvaksid toetused päikesepaneelide paigaldamiseks ja negatiivse emissiooniga (kasvuhoonegaase siduvate) tehnoloogiate kasutuselevõtuks.

Lisaraha läheb veel sotsiaalhoolekandesse ja tervishoidu (näiteks laste ja täiskasvanute psühhiaatriale, et vähendada järjekordasid) ning tööhõive parandamisega seotud meetmetele, sealhulgas asüülitaotlejate keeleõppe parandamisse. Lühidalt: tulemusega võib rahul olla.

Tundub, et asjade senise käiguga on jäänud enam-vähem rahule ka Keskerakonna valijad. Eelmise aasta septembris koguti valimistel 8,6% häältest, mis andis parlamendis 31 kohta 349-st. Praktiliselt sama tulemus saadi aastal 1991, pärast seda kõiguti valimistel 5–8% vahel. Küsitlused näitavad, et praegu püsib erakonna reiting eelmisel aastal valimistel saavutatud tasemel.

Punarohelise valitsuse toetamisega võttis Keskerakond riski kaotada osa senistest valijatest, sest valimistele oli mindud ju paremtsentristliku alliansi liikmena, aga vähemalt seni ei ole see risk realiseerunud. Keskerakonna tulevasi valimisstrateegiaid silmas pidades peaks sellest saama ilmselt tõsine mõtlemise koht.

Rootsi Keskerakond sündis 1913. aastal agraarparteina (praegune nimi võeti 1957. aastal), mis tegi 1933–1957 korduvalt valitsuskoostööd sotsidega, kuid hakkas neile seejärel vastanduma. Tänu sellele tõusti vahepeal isegi kodanliku bloki juhtivaks jõuks, aga külma sõja lõpuks oli see strateegia ennast ammendanud. 1994–1998 tegi Keskerakond sotside vähemusvalitsusega koostööd samalaadse kokkuleppe alusel, milleni jõuti tänavu. Toona järgnes sellele valimistel ränk tagasilöök – 1998. aastal koguti vaid 5,1% häältest, millest kehvem tulemus on saadud üksnes 1914. aastal, kui erakond oli alles tegevust alustanud, veel suhteliselt väike ja tundmatu.

1998. aasta krahhi järel pöörduti tagasi oma varasemate liitlaste juurde. Paremtsentristliku alliansi liikmena oli Keskerakond valitsuses aastatel 2006–2014. Käesoleval sajandil on erakonnas järjest tugevnenud neoliberaalne suund, sisuliselt nihkumine paremale. Nüüd aga näib, et Keskerakonna valijad on siiski valmis neelama alla ka koostöö sotsidega, kui see teenib nende huve, vastab nende väärtustele, aitab ohjeldada äärmusparteide (ühelt poolt Vasakpartei, teiselt poolt Rootsi Demokraatide) mõju valitsuse poliitikale.

Üldkogul seati sihte tulevikuks

26.–29. septembril Karlstadis toimunud üldkogul valiti uuesti ametisse erakonna juhtkond. Esinaisena jätkab Annie Lööf (sünd. 1983), kes on täitnud seda rolli juba kaheksa aastat. Juhatuses on ka uusi nimesid, aga suuri muudatusi seal siiski ei tehtud, sest selleks ei ole hetkel mingit põhjust. Põhitähelepanu läks üldkogul uute poliitikapakettide heakskiitmisele.

“Keskerakond on selline erakond, mis võtab vastutuse. Meie oleme ka edaspidi Rootsi liberaalne mootor. Eelarvesse saime me sisse palju oma olulisi ettepanekuid ja nüüd langetame oma erakonna üldkogul otsuseid asjade kohta, mis saavad tegelikkuseks eelseisvatel aastatel,” kuulutas Lööf, kelle sõnul seistakse lühidalt öeldes selle eest, et Rootsil oleks vabam, rohelisem ja turvalisem tulevik.

Kõige põhjalikumalt võeti üldkogul ette tervishoiupoliitika, kliimapoliitika ja maaelupoliitika. Siinkohal peatun vaid mõningatel punktidel, mis puudutavad Euroopa Liitu laiemalt, sest need võivad ju mõjutada ka meid.

Kliimapoliitika osas tahab Rootsi Keskerakond seada rangemaid eesmärke nii Rootsile kui ka Euroopa Liidule tervikuna, et saavutada aastaks 2040 kliimaneutraalsus. See tähendab, et õhku ei tohiks paisata rohkem kasvuhoonegaase kui parajasti siduda suudetakse. Selle saavutamiseks tahetakse karmistada järk-järgult ka kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemist. Ühtlasi leitakse, et Euroopa Liidu kaasinvesteeringud energeetikasse ei tohiks minna fossiilkütustega seotud harudesse.

Maaelupoliitika osas tahetakse viia Euroopa Liidu tasandil sisse üldine ja tugev loomakaitseseadusandlus, mis tõstaks loomakaitse kogu liidus vähemalt Rootsi tasemele. Samas leitakse, et Euroopa Liidu solidaarsusfondi vahendeid, mis on nähtud ette liikmesriikide abistamiseks suurte looduskatastroofide korral, peaks saama kasutada ka ennetavate meetmete rahastamiseks. Üle tahetakse vaadata Euroopa Liidu regulatsioonid relvaseaduste kohta, et takistada ühest küljest relvade ebaseaduslikku levikut ja kasutamist, aga hõlbustada teisest küljest jahimeestel ja sportlastel seaduslikult reisimist ja kauplemist oma relvadega Euroopas.

Need on vaid mõned sihid ja eesmärgid, mille saavutamise nimel Rootsi Keskerakond eelseisvatel aastatel töötab. See, kui edukaks see töö osutub, sõltub muidugi paljuski sellest, kas samas suunas saadakse liikuma ka Rootsi valitsus. Hetkel näib, et väljavaated on selles osas head.

Keskerakonna järgmine korraline üldkogu toimub 2021. aasta septembris, mil parlamendivalimisteni jääb vaid aasta. Selleks ajaks tuleb mõelda enda jaoks selgeks ka see, kuidas nendele valimistele minnakse – kas taas osana paremtsentristlikust blokist või hoopis blokkidevälise tsentristliku jõuna, mis kuulutab juba enne valimisi, et on valmis jagama valitsusvastutust nii kodanlike erakondade kui ka sotsidega. Praeguse seisuga võiks soovitada pigem viimast.

Artikkel ilmus 20. novembril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.