Reformierakond, SDE, Eesti 200 ja rohelised võiks teha varivalitsuse

Tänaseks on peaaegu kindel, et Jüri Ratas jätkab peaministrina valitsuses, mille poliitikat hakkab dikteerima EKRE. Koalitsioonilepingu tekst ei pruugi tulla isegi väga hull. Probleem on selles, mis hiljem toimuma hakkab.

Pärast selle uue valitsuse ametisse astumist ei ole Keskerakonnal ja Isamaal enam taganemisteed. EKRE võib aga iga hetk ähvardada valitsusest välja jalutada, survestades sellega oma värskeid partnereid, et nad oleksid järeleandlikumad Mart ja Martin Helme nõudmiste suhtes.

Koalitsiooni lagunemine tähendaks Keskerakonna ja Isamaa jaoks, et nad peaksid minema häbistatult Reformierakonna ette, paluma, et Kaja Kallas annaks neile andeks. Kõik saavad aru, et sellises olukorras ei võtaks Reformierakond neid koalitsiooni nii headel tingimustel, mida oldi valmis praegu pakkuma. Ainus alternatiiv sellisele enesealandamisele on siis erakorralised valimised, kuid need tähendaksid Keskerakonnale ja Isamaale ilmselt hävingut. Seetõttu üritavad nad, kui see valitsus nüüd lõpuks moodustatud saab, loodud koalitsiooni lagunemist iga hinna eest vältida. See annabki kõik trumbid EKRE-le, kelle jaoks erakorralised valimised või lihtsalt tagasi opositsiooni minek ei oleks mingi probleem.

On raske öelda, kui kaua selline koalitsioon püsida võib. Minu meelest on olemas täiesti realistlik võimalus, et nad ei suuda panna kokku isegi järgmise aasta riigieelarvet. Sellisel juhul tuleksid samuti erakorralised valimised.

Välistada ei saa aga muidugi ka seda, et loodav valitsus jääbki ametisse neljaks aastaks.

President on lubanud teha ettepaneku valitsuse moodustamiseks kõigepealt Kaja Kallasele kui valimised võitnud erakonna juhile. Keskerakond ja Isamaa on demonstreerinud soovimatust temaga läbirääkimisi pidada. Kallas kavatseb kohtuda nüüd sotsidega, et koostada oma alternatiivne plaan valitsuse moodustamise aluste kohta ning lasta seda Riigikogus ka hääletada.

Aga miks piirduda ainult sotsidega? Roheliste peasekretär Joonas Laks märkis juba vahetult pärast valimisi, et 9% valijate häältest jääb nüüd Riigikogus esindamata ning tulevasel peaministril oleks mõistlik mingi osa neist kaasata. “Seda enam, et ministriks sobivaid inimesi neid hääli esindavates erakondades on küll ja veel,” kirjutas ta oma blogis.

Kaja Kallase valitsus ei pea jääma sündimata. Reformierakond, SDE, Eesti 200 ja rohelised omavad head võimalust koostada koalitsioonileping ja moodustada valitsus. Pidada järgmise kahe nädala jooksul sarnaseid läbirääkimisi, mida on pidanud viimastel nädalatel Keskerakond, Isamaa ja EKRE. Selle vahega, et neid läbirääkimisi juhiks presidendi poolt määratud peaministrikandidaat, kes on saanud juba ametlikult ülesande uue valitsuse moodustamiseks, mitte mõni omavolitsev isetegevuslane, kes kuritarvitas seda tehes enda ametiseisundit.

Kahe nädala pärast peaks toimuma siis Riigikogus hääletus tulevase valitsuse moodustamise aluste kohta. Tõenäoliselt kukuks Kallas seal läbi (kuigi arvestades vastumeelsust, mida osad keskerakondlased ja isamaalased tunnevad EKRE suhtes, ei ole ette kindel, et see nii läheb). Sel juhul saaks tema valitsus jätkata ju lihtsalt varivalitsusena, mis on valmis juhtimise riigis iga hetk üle võtma (mõeldes pingetele, mida koalitsioon EKRE-ga vältimatult kaasa toob, polegi ehk võimatu, et see ühel päeval juhtub).

Viimastel nädalatel on muretsetud Eestis palju selle pärast, et asjad paistavad liikuvat siin samas suunas, kuhu on läinud Ungari ja Poola. Nendes riikides on aga üheks väga suureks probleemiks just opositsiooni killustatus, opositsiooniliste erakondade suutmatus omavahel koostööd teha. Eestis on nüüd õnneks võimalik näidata, et sündivale EKRE, Keskerakonna ja Isamaa koalitsioonile on olemas tugev, tõsiseltvõetav ja positiivne alternatiiv. Hiljem on võib-olla hilja kahetseda, kui see võimalus praegu käest lasta.

Igatahes saaks nii loodud vajalik vastukaal survele, mida EKRE koalitsioonis kindlasti avaldama hakkab. Oht, et nad tõmbavad Keskerakonna ja Isamaa lõpuks täiesti ära enda orbiidile, on vägagi reaalne. Sellega tuleks tõsiselt arvestada.

PS. Ma üldiselt ei poolda mingeid sookvoote, aga lihtsalt mängu ilu pärast võiks ministrite sooline jaotus Kallase valitsuses olla kooskõlas soolise jaotusega ühiskonnas tervikuna. Oleks ju heaks kontrastiks sellele üsna üksluise ilmega kabinetile, mida pakub nüüd Keskerakonna, EKRE ja Isamaa poliitiline kartell.

Iisraelis võib tulla võimupööre

Järgmisel teisipäeval, 9. aprillil toimuvad Iisraelis parlamendivalimised, kus esikoha pärast rebivad peaminister Benjamin Netanyahu konservatiivne Likud ning tsentristlike erakondade valimisliit Kahol Lavan.

Tänavu 70-aastaseks saav Netanyahu tõusis esimest korda peaministriks 1996. aastal, olles toona noorim valitsusjuht Iisraeli ajaloos. 1999. aastal sai ta valimistel lüüa ja läks seejärel tööle erasektorisse. Sinna ei jäänud ta siiski kauaks. 2002-2003 oli ta Iisraeli välisminister, 2003-2005 rahandusminister. 2005. aasta lõpus valiti Netanyahu uuesti Likudi esimeheks. 2006. aasta märtsis toimunud parlamendivalimiste järel jäi erakond tema juhtimisel opositsiooni. Peaminister sai temast taas 2009. aasta märtsis.

Iisraeli 120-kohaline parlament valitakse ametisse neljaks aastaks, kuid valimised toimuvad väga sageli ennetähtaegselt. Riigi poliitikaelu on äärmiselt elav ja dünaamiline. Erakonnad sünnivad ja surevad, liituvad ja lagunevad. Juba üks vanasõna ütleb, et kus on kaks juuti, seal kolm parteid.

Valitseb poliitiline mitmekesisus

Valimised toimuvad ühes üleriigilises valimisringkonnas proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Süsteem on loodud teadlikult selline, mis välistaks võimu koondumise ainult ühe erakonna kätte.

Valimiskünniseks kehtestati 1949. aastal 1%. Pärast holokausti leidsid juudid, et nende oma riigis peab ka väikseimatel poliitilistel vähemustel olema võimalik ennast parlamendi kaudu kuuldavaks teha. Aja jooksul kasvasid aga peale uued põlvkonnad, kellel puudus selline isiklik poliitilise õigusetuse kogemus, mis mõjutas väga tugevalt selle riigi rajajaid. Suuremad erakonnad tüdinesid vajadusest arvestada pidevalt väikeparteidega, ja hakkasid valimiskünnist tõstma. 1992. aastal kehtestati künniseks 1,5%, seejärel 2003. aastal 2% ja lõpuks 2014. aastal 3,25%.

2015. aastal ületas künnise kümme nimekirja, kuid neist kolm olid mitmest erakonnast koosnevad valimisliidud. Teiseks platseerus siis Likudi järel vasaktsentristlik Sionistlik Liit, mille moodustasid sotsiaaldemokraatlik Iisraeli Tööpartei ning Tzipi Livni liberaalne Liikumine. Livni teatas veebruaris, et ta lahkub poliitikast. Tema erakond nüüd valimistel ei osale.

Likudi peamiseks rivaaliks tõusnud valimisliit Kahol Lavan koosneb kolmest erakonnast. Eelmine kord osales neist valimistel ainult üks, liberaalne Yesh Atid, mis oli kuulunud varem Netanyahu koalitsiooni, aga läks siis pärast valimisi opositsiooni. Ülejäänud kaks on päris uued erakonnad, mis loodi jõustruktuuridega seotud inimeste eestvedamisel.

Peastaabist poliitikasse

Iisraelis ei ole erakonna registeerimiseks vaja palju liikmeid. Eelmise aasta detsembris asutatud Vastupidavus Iisraelile, mida juhib kaitsejõudude peastaabi endine ülem Benny Gantz, sai asutamisdokumentidele 109 allkirja. Gantz oli peastaabi ülem aastatel 2011-2015. Pärast seda oli tal kolme aasta jooksul parlamenti kandideerimine keelatud. Selle seadusega ettenähtud perioodi möödumisel hakkaski ta erakonda looma.

Tänavu jaanuaris asutas uue erakonna Moshe Ya’alon, kes oli peastaabi ülem aastatel 2002-2005. Tema valiti 2009. aastal parlamenti Likudi liikmena. 2009-2013 oli ta luuretegevust koordineeriv strateegiliste asjade minister, 2013-2016 kaitseminister. Ühtlasi oli ta siis ka pikalt asepeaminister. Netanyahuga tekkinud erimeelsuste tõttu lahkus Ya’alon lõpuks nii kaitseministri kohalt kui ka erakonnast.

Ya’aloni uus erakond ning Gantzi partei sõlmisid koostöölepingu jaanuari lõpus. 21. veebruaril, kui oli kandidaatide registeerimise viimane päev, teatati valimisliidust erakonnaga Yesh Atid, mida juhib endine ajakirjanik Yair Lapid, kes oli 2013-2014 rahandusminister. Parlamendi nüüd ametist lahkuvas koosseisus kuulus ta väliskomisjoni, riigikaitsekomisjoni ning luure- ja julgeolekteenistuste alamkomisjoni.

Valimisliidu kandidaatide nimekirja juhivad Gantz ja Lapid. Nad on leppinud kokku, et kui valimisliit võidab valimised ja moodustab valitsuse, on esimesed kaks aastat peaminister Gantz ja järgmised kaks Lapid, kellest saab esialgu välisminister. Kaitseministriks saab alguses Ya’alon, kelle vahetab kahe aasta pärast välja Gantz.

Neljas kandidaat selles valimisnimekirjas on Gabi Ashkenazi, kes oli kaitsejõudude peastaabi ülem aastatel 2007-2011, enne Gantzi. Tema ametiajast on teada, et 2010. aastal tahtis Netanyahu korraldada õhurünnakuid Iraani pihta. Valitsuse salajasel istungil olid Ashkenazi ja luureteenistuste juhid üksmeelselt selle vastu. Tänu sellele ei läinud valitsus Netanyahu plaaniga kaasa.

Julgeolekuteemad on olulised

Iraani ründamise vastu oli peastaabi ülemana ka Gantz. Tema järel sellele kohale saanud Gadi Eisenkot ütles nüüd jaanuaris ametist lahkumise puhul ajalehele New York Times antud intervjuus, et viimastel aastatel on Iisrael andnud tuhandeid lööke (seda avalikult kuulutamata, vastutust võtmata) Iraani sisseimbumise vastu Süürias. Varem oli piirdutud rünnakutega Iraani käsilaste vastu, kuid 2017. aasta jaanuaris kiitis valitsus heaks uued reeglid, mis võimaldasid sihtmärkide ringi laiendada.

Nüüd peastaabi ülemaks saanud Aviv Kochavi ei olnud peaminister Netanyahu eelistus. Kui kaitseminister Avigdor Liberman tema nime eelmisel aastal välja käis, olla Netanyahu nõudnud, et ta Kochavi kandidatuuri valitsuse ette ei tooks. Lieberman teda kuulda ei võtnud, kuid astus juba järgmisel kuul ametist tagasi ja Netanyahu võttis enda kanda ka kaitseministri ülesanded.

Kahol Lavan koondabki sisuliselt neid, kes on vastu sellele väga riskantsele julgeolekupoliitikale, mida üritavad suruda peale Netanyahu ning tema toetajad. Valimisliidu programm näeb ette suhete arendamist rahumeelsete araabia riikidega ja valmisolekut läbirääkimisteks palestiinlastega. Samas välistatakse edasine maade loovutamine. Leitakse, et Jeruusalemm peab olema Iisraeli jagamatu pealinn, Iisrael jääma juudiriigiks ja palestiinlased tagasipöördumisõiguseta. Kohustus läbida ajateenistus peaks aga laienema kõigile Iisraeli kodanikele, sõltumata nende usulistest veendumustest.

Ühtlasi tahetakse piirata peaministri ametiaeg kolme ametiaja või kaheksa aastaga, et vältida võimu liigset koondumist ühe inimese kätte. Keelata tõsistes õigusrikkumistes süüdistuse saanud või süüdimõistetud poliitikutel avalikesse ametitesse kandideerimine. Kindlustada ajakirjandusvabadust, meedia sõltumatust poliitilis-majanduslikest sobingutest.

Mitmed toodud punktidest on suunatud otseselt Netanyahu vastu. Nimelt esitas Iisraeli peaprokurör veebruari lõpus talle süüdistuse, mille kohaselt oli Netanyahu sõlminud mõningate juhtivate meediakontsernide omanikega kokkuleppeid, et aitab suruda läbi nende ärihuve teenivaid seadusi, saades vastutasuks positiivset meediakajastust.

Viimased küsitlused näitavad, et Kahol Lavan võib valimised võita, aga see muidugi ei garanteeri veel nende poolt valitsuse moodustamist. Künnise peaks sel korral ületama 12-13 nimekirja. Milline koalitsioon neist lõpuks kokku pannakse, seda ei tea täna keegi.

Artikkel ilmus 3. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Võimu haarab häälekas vähemus

Paistab, et küünikutel oli siiski õigus. Tuleb välja, et EKRE portaalist Uued Uudised on saamas võimupartei häälekandja, Pravda ja Rahva Hääle nüüdisaegne kehastus. Ei oleks tõesti uskunud, et selline nali Eestis tänapäeval juhtuda võib.

Valimistulemuste põhjal olnuks kõige loogilisem, et uue koalitsiooni moodustavad Reformierakond ja Keskerakond, Kaja Kallas saab peaministriks ja Jüri Ratas läheb Riigikogu esimeheks. Selline lahendus oleks teoreetiliselt veel võimalik, kui keskerakondlased loobuksid kollektiivse poliitilise enesetapu sooritamisest.

Paraku ei käitu poliitikud alati mõistuspäraselt.

Ei ole üllatav, et tänane Isamaa eelistab Reformierakonnale ja sotsidele koalitsiooni, kuhu kuulub EKRE. Ühe hiljuti sellest erakonnast lahkunud inimese sõnul ütlevad Helmed kõva häälega välja seda, mida Helir-Valdor Seeder vaikselt mõtleb.

Tasub meenutada, et Mart Helme sai suursaadikuks Lennart Meri soosikuna, töötas hiljem aastaid eurosaadik Tunne Kelami nõunikuna ja sehkendas vahepeal koos pojaga ka Res Publica loomise juures, kuigi sellest projektist jäid nad lõpuks kõrvale. Isamaa ja EKRE ei erine teineteisest enam rohkem kui rohelised ja Elurikkuse Erakond.

Keskerakonna valik on aga hämmastav. Väited, et Kaja Kallas käitus nendega üleolevalt ja ülbelt, ei mõju isegi naeruväärselt, vaid kõlavad lihtsalt väga hädise eneseõigustusena. Vaevalt keskerakondlased isegi sellist jura usuvad. Neile jutupunkte koostav Janek Mäggi on tõestanud ennast nüüd küll eeskujuliku variseri, aga mitte hea suhtekorraldajana.

Mis neile küll pähe lõi?

Keskerakonna esimees Jüri Ratas oli võidus nähtavasti juba ette nii kindel, et ei suutnud valimistel saadud kaotusega psühholoogiliselt kuidagi leppida. See, et ta peaministriks jäämise nimel EKRE poole pöördudes enda sõnu sööma hakkab, tundus talle ilmselt ebaoluline. Küllap arvas, et Keskerakonna valijatele ei lähe see korda ja nelja aasta pärast on kõik selle juba nagunii unustanud.

Kuid see U-pööre EKRE poole oli nüüd siiski kollektiivne otsus, mida ei saa taandada ainult ühe inimese isiklikele võimuambitsioonidele. Kindlasti mängisid selle juures oma rolli ka varasem kibestumine (Kaja Kallasele taheti maksta kätte selle eest, et tema isa juhtimisel Reformierakonna poolt langetatud valikute tõttu jäi Keskerakond aastail 1999 ja 2003 valimiste järel opositsiooni) ja inimeste isiklikud suhtevõrgustikud (näiteks see, et Kadri Simson ja Martin Helme käisid ülikoolis samal kursusel).

Kahtlemata oli mingi mõju sellelgi, et juhtivad keskerakondlased said oma valimiskampaania raames ukselt-uksele joostes pahatihti sõimata vihaste EKRE toetajate käest. Kuna see partei tegi valimistel korraliku tõusu, võis neil ehk tõesti tekkida ettekujutus, et EKRE kaasamine valitsusse oleks väga riigimehelik ja aitaks maandada ühiskonnas esinevaid pingeid.

Milline grandioosne valearvestus!

EKRE-le andis oma hääle veidi enam kui kümnendik, täpsemalt 11,2% kõigist hääleõiguslikest kodanikest. Tähelepanuväärne, kuid siiski suhteliselt väike vähemus. Samas olid küsitlused juba varem näidanud, et neist oli saanud Eestis kõige ebapopulaarsem erakond ning inimeste suurimaks hirmuks oligi valimiste eel just paremäärmuslaste võimuletulek. Peab olema päris suures meeltesegaduses, et nendega sellises olukorras koalitsiooni tegema hakata. Praegu kokkuklopsitav valitsus on algusest peale opositsioonis suurema osaga rahvast.

Jutud, et EKRE tuleb võtta nüüd tingimata valitsusse, sest muidu võivad selle valijad solvuda ja tänavatel märatsema hakata (kas nad on siis tõesti poolearulised metslased?), on sisuliselt samaväärsed väitega, et sotside juhil Jevgeni Ossinovskil on praegu õigustatud ootus saada peaministriks – Lätis ju tehti hiljuti valitsus, mida juhib kõige napimalt valimiskünnise ületanud erakonna esindaja.

Väga hea, et EKRE tuumikvalijatele suunatud propagandasaade “Räägime asjast” nüüd laiema avalikkuse huviorbiiti jõudis. Soovitan kuulata ka selle vanemaid osi. Need leiab aadressilt https://www.mixcloud.com/raadiosaade/

Lakkamatu enesekultus, millega kaasneb kõigi teisitimõtlejate jõhker mõnitamine, selgitab üheaegselt nii EKRE populaarsust kui ka ebapopulaarsust. EKRE fännidele tundub, et selliste ärplevate jutupaunikute näol on tegemist mingite eriti kõvade meestega. Paljud teised peavad neid moraalseks lumpeniks, patoloogilisteks valetajateks, kelle suu suitseb, nii et silm ka ei pilgu.

Iga tervemõistuslik poliitik pidanuks nägema ette, et EKRE kaasamine valitsusse ärritab üles ühiskonna vaikiva enamuse. Neid toetanud häälekas vähemus võib küll rahul olla, kuid selle hinnaks on palju suurema hulga inimeste väljavihastamine.

Lootus, et EKRE juhid enda käitumist parandavad, ei arvesta sellega, et teistele inimestele emotsionaalselt haiget tegemine pakub neile mingit perversset naudingut. Tänu sellele saavad nad tähelepanu, millest võiksid muidu ainult unistada, tunnevad ennast tegijatena. Kui tegemist oleks teismelistega, võiks tõesti loota selle perioodi möödumist, aga nemad on juba väljakujunenud isiksused. On väga naiivne loota, et nad muutuvad.

Ja nad ei saagi muutuda. EKRE juhid on omaenda retoorika pantvangid. Nad lihtsalt peavad nüüd samas stiilis jätkama. Vastasel korral võib jääda mulje, et nad on ise süvariigi agendid, kelle ülesandeks oli lihtsalt rahulolematute valijate hääled kokku korjata, et kanda need globalistide huvides kartellipoliitika altarile.

Mine tea, võib-olla see ongi nii…

Artikkel ilmus 2. aprillil 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Ukraina presidendiks on tõusmas teletäht

Pühapäeval leiab Ukrainas aset presidendivalimiste esimene voor. Küsitluste kohaselt peaks kolm nädalat hiljem toimuvast teisest voorust väljuma võitjana Volodõmõr Zelenski, kes on tuntud eelkõige näitlejana.

Zelenski saamine presidendiks ei ole kindlasti kõige halvem, mis Ukrainaga juhtuda saab. Vähemalt on ta jõudnud seda rolli juba pikalt harjutada. Nimelt on ta mänginud mitu hooaega telesarjas “Rahva teener”, mida näitas ka ETV+, Ukraina presidenti.

2015. aasta sügisel ekraanidele jõudnud humoorikas telesari räägib ajalooõpetajast, kes purskab ühel päeval endast välja kõik, mida ta ümberringi toimuvast arvab. Üks tema õpilastest filmib seda mobiiltelefoniga ja riputab salvestuse internetti, kus see kogub miljoneid vaatajaid. Mees saab ootamatult väga populaarseks ja nõustub oma õpilaste pealekäimisel osalema kandidaadina Ukraina presidendivalimistel. Valimispäevale järgneval hommikul algab tema jaoks täiesti uus elu.

2016. aastal valmis täispikk mängufilm, kus vaid ligi pool aastat ametis olnud president seisab silmitsi majanduse stagneerumise, hinnatõusu ja rahvusvaluuta devalveerimisega. Rahva usaldus tema vastu kuivab kiiresti kokku. Olukorra stabiliseerimiseks on vaja saada IMF-ilt rahalist abi, kuid selle saamiseks tuleb teostada riigis ulatuslikke reforme, võtta vastu korruptsioonivastased seadused. Ülemraada, mida juhivad varjatult mõjuvõimsad oligarhid, blokeerib vajalikke muudatusi. President on sunnitud otsima abi oma poliitiliselt oponendilt, endiselt peaministrilt, kelle ta ise ühe korruptsiooniskandaali järel trellide taha lasi panna. Vana rivaal on nõus aitama, kui saab vastutasuks amnestia. Plaan näeb ette, et oligarhide vahel tuleb kutsuda kunstlikult esile tõsine huvide konflikt, mis sunniks lõpuks Ülemraadat saadikute hulgas ebapopulaarsed korruptsioonivastased seadused heaks kiitma.

2017. aastal läks eetrisse sarja teine hooaeg. Seal astub peategelane pärast IMF-i poolt nõutud reformide ebaõnnestumist ametist tagasi, kuid seab oma kandidatuuri järgmistel presidendivalimistel uuesti üles. Ta üritab võita rahva armastust tagasi pilkupüüdva valimisprogrammi abil.

Telesarjast sündis poliitiline jõud

Kohe teise hooaja järel registreeriti Ukrainas ka erakond nimega “Rahva teener”. Seda tegid telesarja tootnud produktsioonifirma Kvartal 95 inimesed ise, põhjendades seda sooviga hoida ära populaarse telesarja nime ärakasutamine küünilistel poliitilistel eesmärkidel teiste poolt. Erakond ei arendanud mingit tegevust ega oma mingit vara, eksisteerides täna vaid formaalselt.

2017. aasta detsembris tehtud küsitlus näitas aga, et seda sisuliselt olematut erakonda toetanuks siis parlamendivalimistel 4% ukrainlastest. Tänaseks on sellest saanud Ukraina populaarseim partei. Viimase küsitluse kohaselt saaks erakond “Rahva teener” parlamendivalimistel 26,4% häältest. Eriti kiiresti hakkas reiting kasvama pärast seda, kui jaanuaris kinnitati, et Zelenski osaleb nüüd selle erakonna kandidaadina presidendivalimistel.

Leidub kriitikuid, kelle arvates oli tema osalemine valimistel mõeldud lihtsalt reklaamitrikina, et saada populaarsele sarjale veelgi rohkem vaatajaid. Juhtumisi läheb just täna õhtul, 27. märtsil eetrisse telesarja kolmanda hooaja esimene osa (kogu seda sarja saab vabalt vaadata ka interneti kaudu, kõik osad leiab aadressilt http://youtube.com/sluga95).

Vandenõuteoreetikud aga väidavad, viidates sarja alapealkirjale “järgmise presidendi lugu”, et kogu sari ise oligi mõeldud selleks, et valmistada ette Zelenski saamist Ukraina presidendiks. Nende nägemuse kohaselt on praegu kulmineerumas Venemaa eriteenistuste aastaid kestnud operatsioon Ukraina ülevõtmiseks.

Minu arvamus: ilmselt otsustas sarja taga olev meeskond kasutada nüüd võimalust tõstatada valimistel osalemise kaudu neid Ukrainas reaalselt esinevaid probleeme, mille käsitlemine humoorikas võtmes selle sarja nii populaarseks on muutnud, kuid vaevalt arvestasid nad võimalusega, et Zelenski need valimised päriselt võidab.

Ukraina võib saada hea presidendi

1978. aastal sündinud teletäht ei ole tegelikult õppinud näitlemist. Ingliskeele eriklassis käinud Zelenski unistas keskkooli ajal hoopis diplomaadiks saamisest ja valmistus isegi astuma Moskva Riiklikku Rahvusvaheliste Suhete Instituuti. See plaan langes siiski ära. Ta sai juristihariduse oma sünnilinnas, Krõvõi Rigis asuvas majandusinstituudis, mis kuulub Kiievi Riikliku Majandusülikooli alla.

Zelenski isa on samas professor, informaatika ja rakendustarkavara osakonna juhataja. Ema töötas insenerina. Mõlemad vanemad on juudid. 16-aastaselt võitis Zelenski TOEFL-i konkursi, millega kaasnes stipendium Iisraelis õppimiseks, aga isa ei lubanud tal siis sinna minna.

Juristina ei ole Zelenski töötanud (va. kaks kuud praktikat). Juba ülikooli esimesel kursusel, 17-aastaselt haaras teda venekeelses maailmas ülipopulaarne intelligentselt humoorikas ja meelelahutuslik võistkonnamäng KVN. Zelenski meeskond “95. kvartal” tõusis seal kõrgliigasse ning tuuritas aastaid mööda SRÜ alasid. Tema tulevane abikaasa, kellega Zelenski oli käinud paralleelklassis ja kes õppis toona arhitektuuri, hakkas kirjutama neile tekste.

Sellest KVN-i meeskonnast kasvaski lõpuks välja produktsioonifirma, mis tootis nüüd Zelenski võimsa poliitilise sööstu taga olnud telesarja. Tegemist on väga tugeva sõpruskonnaga, kes on tegelenud viimastel aastatel seda sarja tootes Ukraina ees seisvate probleemide süstemaatilise läbihekseldamisega. See on tegelikult hea alus, millele toetudes seda riiki juhtima hakata.

Zelenski esindab liberaalset peavoolu

Kvartal 95 toetas euromaidani liikumist ja hiljem Ukraina armee tegevust Donbassis (nii esinemiste kui ka rahaliste annetustega). Tänaseks on Zelenski sõnul selge, et Minski kokkulepped ei toimi ning sõjalist lahendust seal ei ole – vaja on pidada venelastega läbirääkimisi, otsida kompromissi.

Kui ta hakkas tegema sõja puhkedes oma esinemistes nalja Venemaa poliitikute ja Ida-Ukraina separatistide üle, läksid tema projektid Venemaal kinni ning algatati isegi ametlik uurimine selle kohta, kas teda ja teisi Ukraina kultuuritegelasi rahastatakse Ukraina eriteenistuste poolt. Samal ajal võttis Zelenski aga sõna selle vastu, et Ukrainas kehtestati sissesõidukeelde Venemaa kultuuritegelastele ja tuldi välja mõttega keelata ära seal toodetud telesarju.

Esimene seadus, mille ta on lubanud presidendiks saamise korral algatada, puudutab rahvaalgatusõigust rahvahääletuste korraldamiseks. Samuti soovib Zelenski võtta Ukrainas kasutusele e-valimised ja muuta valimisseadusi, viia sisse avatud nimekirjad ning luua mehhanismi saadikute tagasikutsumiseks.

Euroopa Liidu ja NATO liikmeks astumine talle isiklikult meeldiks ning Ukraina ongi Zelenski arvates juba eurointegratsiooni valinud. Samas rõhutab ta siiski, et liikmelisus nendes ühendustes tuleb otsustada lõpuks rahvahääletuse korras.

Keskseks väärtuseks, mida poliitikat kujundades silmas peetakse, peab aga olema inimene. “Riik on inimese jaoks, mitte inimene riigi jaoks. Austus inimväärikuse vastu peab saama riigi tegevuse peamiseks põhimõtteks,” öeldakse Zelenski valimisprogrammis.

Viie aasta eest presidendiks valitud Petro Porošenko heitleb praegu Julia Tõmošenkoga teise ja kolmanda koha pärast. Tema katsed Ukrainat sügavast sise- ja välispoliitilisest kriisist välja tuua on jooksnud sisuliselt ummikusse. Mida on ukrainlastel Zelenskit valides kaotada? Paljude arvates mitte midagi.

Artikkel ilmus 27. märtsil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Helen Rappaport “Võidujooks Romanovite päästmise nimel”

Briti ajaloolane Helen Rappaport on Eesti lugejatele tänaseks juba vana tuttav. “Võidujooks Romanovite päästmise nimel” (inglise keelest tõlkinud Lauri Vahtre) on kolmas osa Romanovitele pühendatud triloogiast, mille kaks esimest osa osutusid siingi üsna menukateks. Eelmisel aastal käis ta esinemas isegi Tallinnas kirjandusfestivalil HeadRead.

Tallinn vilksab läbi ka kõnealusest raamatust. Juttu on sellest, et kuningas Edward VII tegi 1908. aastal Venemaale ametliku visiidi, kohtudes “Nikolaiga Läänemere-äärses Eesti sadamas Revalis (nüüdne Tallinn), mis siis oli veel Vene impeeriumi osa.” Rappaport leiab koguni, et kuningas George V võis hiljem olla mõjutatud sellega kaasnenud teravast kriitikast, kui võttis tagasi pakkumise Romanovitele asüüli anda.

“1908. aastal mõisteti George’i isa Edward VII laialdaselt hukka kohtumise eest “verega määritud” Nikolaiga Tallinnas ja leiboristlik partei organiseeris visiidi vastu petitsiooni,” märgib Rappaport. “1917. aastal olid leiboristlik partei ja selle liidrid, rääkimata suurest osast Briti ajakirjandusest, nii ägedalt tsaari ja tema perekonna Inglismaale asumise vastu, et kuningas George’il ei jäänud tahes-tahtmata muud võimalust, kui kaaluda läbi selle sammu hukatuslikud tagajärjed oma monarhiale.”

Nagu ülaltoodud videolõigust selgub, andiski autorile raamatu kirjutamiseks tõuke levinud arvamus, et Romanovite surmas oli süüdi kuningas George V, kes neid ei päästnud. Rappaport tundis, et see asi ei olnud nii lihtne ja vajab üksikasjalikumat uurimist.

Ta on töötanud koos oma abilistega läbi palju materjali, tutvustab mitmesuguseid plaane ja jõupingutusi, mida Romanovite päästmiseks tehti. Lõpuks jõuab järeldusele, et ainuke ajaline aken põgenemiseks oli enne Nikolai troonist loobumist.

“Lõpuks – ja sõltumata sellest, kas me oleme Romanovite toetajad või vastased – jääb sõelale üksainus püsiv ning valus tõde, mis seisneb selles, et Vene viimane keiserlik perekond oleks mistahes asjaoludel päris kindlasti keeldunud Venemaalt lahkumast, eelistades surra üheskoos maal, mida nad armastasid,” leiab Rappaport.

Kas nende järeldustega nõustuda või mitte, see on muidugi igaühe enda otsustada. Minu meelest tuleb sellest raamatust üsna selgelt välja, et Briti valitsus ei olnud Romanovitele asüüli andmisest huvitatud ja ka kuningakoda, mida hirmutas väljavaade langeda samuti revolutsiooni ohvriks, ei olnud selles osas just eriti entusiastlik.

Lugedes tundub vahepeal, et Rappaport üritab tegeleda lihtsalt vastutuse hajutamisega, et brittide roll selles loos ei paistaks nii reeturlik nagu see paljude silmis on. Samas on ka selge, et nad pididki arvestama omaenda sisepoliitilist olukorda ning Romanovite äratoomine Venemaalt olnuks nii või teisiti keeruline ja väga riskantne operatsioon.

PS. Douglas Smith mainis oma raamatus Rasputinist, et Nikolai ja Aleksandra tarvitasid sõja ajal mõlemad kokaiini (Aleksandrale kirjutas seda välja arst). Rappaport sellest küll juttu ei tee, aga tema toodud kirjeldused nende kohati kummalisest käitumisest sobivad sellega kokku, räägivad justkui narkomaania kõrvalnähtudest.

EKRE valitsus võib suurendada väljarännet ja tekitada depressiooni

EKRE asejuht Martin Helme kuulutas Eesti Päevalehele antud intervjuus, et tema poolest võivad praegu loomisel oleva koalitsiooni pärast muretsevad inimesed Kanadasse kolida. Kui vaadata, mis on muutunud pärast tema suure eeskuju Donald Trumpi võimuletulekut USA noorte hoiakutes, võib oletada, et selline lõhestav suhtumine oma rahvasse ei jää tagajärgedeta.

Gallupi uuringud näitavad, et kui president George W. Bushi ametiajal tahtis asuda võimaluse korral alaliselt mujale elama keskmiselt 11% ja Barack Obama ajal 10% ameeriklastest, siis Trumpi ajal on see näitaja 16%. Lahkuda soovivad eelkõige noored naised. Lausa viiendik kõigist naistest ja 30% 15-29-aastastest ameeriklastest koliks oma kodumaalt hea meelega minema.

Reaalsuses ei ole kõigil selleks muidugi võimalust. Enamik neist, kes ennast nüüd Trumpi pärast ebamugavalt tunnevad, ei koli kuhugi. Kuid ametlik statistika näitab, et väljaränne on tõesti kasvanud.

Trumpi esimesel ametiaastal asus Kanadasse umbes 2000 ameeriklast rohkem kui tavapäraselt. Varem andis Kanada sinna õppima läinud USA kodanikele keskmiselt 6000 viisat aastas. Trumpi ajal kasvas see arv kohe tuhande võrra.

Helme usub, et EKRE valitsus tooks Soomest tagasi rohkem inimesi kui nende pärast Eestist lahkub. Arvestades, et tagasiränne Eestisse on viimastel aastatel juba niigi olnud suurem väljarändest, tähendaks see üksnes senise trendi jätkumist. Küll aga võib öelda, et kui see trend peaks muutuma, võib selle kirjutada ilmselt EKRE arvele.

Ameerikas näitavad sotsioloogilised uuringud selgelt, et kõige rahulolematumad Trumpi režiimiga on seal just noored, sünnitusealised naised. Pole põhjust arvata, et siin tema kohalike jüngrite puhul asi teisiti läheks. Suurenev väljaränne on seejuures muidugi vaid üks selle rahulolematuse sümptomitest. Samal ajal on näiteks jõudsalt kasvanud ka antidepressantide kasutamine.

Artikkel ilmus 22. märtsil 2019 EPL/Delfi arvamusveebis. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

Jens Stoltenberg 60

Uuringud näitavad, et inimeste huvi poliitika vastu on suuresti pärilik. Poliitiliselt aktiivsetel vanematel on sageli ka poliitiliselt aktiivsed lapsed. Põhjus ei ole ilmselt geneetiline. Tegemist on lihtsalt õpitud käitumisega. Lapsed kalduvad matkima oma vanemaid, astuma nende jälgedes.

NATO peasekretär Jens Stoltenberg, kes tähistas laupäeval oma kuuekümnendat sünnipäeva, põlvneb suguvõsast, mis on andnud Norrale mitmeid tuntud riigimehi. Juba tema vana-vana-vana-vana-vana-vanaisa vennapoeg Carl Peter Stoltenberg (1770-1830) osales 1814. aastal saadikuna asutaval kogul, kus võeti vastu Norra põhiseadus, millega vormistati eraldumine Taanist, ja valiti hiljem mitmel korral parlamenti.

Jens Stoltenbergi isa Thorvald Stoltenberg (1931-2018) alustas 1958. aastal karjääridiplomaadina, aga teenis oma riiki hiljem ka kaitseministri ja välisministrina. Samuti täitis ta erinevaid rolle ÜRO süsteemis ja oli üheksa aastat Norra Punase Risti president. Tema ema Karin (1931-2012), kes põlvnes samavõrd silmapaistvast Heibergide suguvõsast, alustas riigiteenistust 1968. aastal loodud Norra Arengukoostöö Agentuuris ja töötas hiljem samuti mitmetes ministeeriumides.

Lisaks vanematele ümbritsesid noort Jensi juba varakult teised sarnased tegelased. Tema sotsiaalantropoloogist tädi Marianne Heiberg (1945-2004) töötas teadurina Norra Välispoliitika Instituudis. Ta oli üks Norra suurimaid eksperte Lähis-Ida alal. Tädi Marianne abikaasa Johan Jørgen Holst (1937-1994) teenis Norrat samuti, nagu Jensi isa, nii kaitseministri kui välisministrina. Koos oma naisega oli ta üks Iisraeli ja palestiinlaste vahel sõlmitud Oslo kokkulepete peamistest arhitektidest.

Kasvades üles sellises keskkonnas, keset inimesi, kes olid pühendunud sellele, et teenida oma riiki ja maailma laiemalt, hakkas ka Jens tegelema poliitikaga muidugi juba nooruses. Tema isa oli tõusnud enda üliõpilaspäevil Norra Üliõpilasliidu presidendiks. Jens, kes oli astunud Tööpartei liikmeks juba 14-aastaselt, piirdus Tööpartei noorteühenduse juhtimisega.

Poliitikasse tõmbasid teda mitte otseselt vanemad, vaid vanem õde Camilla (sünd. 1958), kellega koos hakati käima USA saatkonna juures toimunud meeleavaldustel, kus protesteeriti Vietnami sõja vastu. Jensi isa oli nooruses abistanud Ungarist 1956. aasta ülestõusu mahasurumisel saabunud põgenikke. Tädi Marianne juhtis hiljem ÜRO Palestiina Pagulaste Abiorganisatsiooni (UNRWA).

Ülikooli astus Jens pärast ajateenistuse läbimist. Ta lõpetas Oslo Ülikooli 1987. aastal majandusteaduste kandidaadina. Lõputööks oli empiiriline analüüs teemal “Makromajanduslik planeerimine ebakindlates tingimustes”. Samal aastal abiellus ta Ingrid Schulerudiga (sünd. 1959), kes põlvneb samuti silmapaistvast suguvõsast.

Stoltenberg ja Schulerud tutvusid juba keskkooliajal, kui olid 17-aastased. Kui koolist valiti esindajat Norra Üliõpilasliitu, sai Stoltenberg oma tulevaselt abikaasalt lüüa. Naine asus hiljem tööle välisteenistuses ja on praegu Norra suursaadik Belgias. Vahepeal töötas ta välisministeeriumis erinevatel ametikohtadel, tegeledes peamiselt Balti riike ja Kesk-Euroopat puudutavate asjadega.

Stoltenbergi esimene töökoht oli Tööparteile kuulunud ajalehes Arbeiderbladet aastatel 1979-1981. Pärast ülikooli lõpetamist läks ta tööle Norra statistikaametisse ja andis ühtlasi loenguid Oslo Ülikoolis. See ei kestnud siiski kaua. 1990. aastal sai Stoltenbergist Tööpartei Oslo osakonna juhataja ja ta läks tööle keskkonnaministeeriumi. 1993. aastal valiti ta esimest korda parlamenti.

1993-1996 teenis Stoltenberg tööstus- ja energeetikaministrina. Välisministriks oli samas valitsuses alguses tema isa, kuid tema lahkus sellelt kohalt enne oma poja valitsusse tulekut, seejärel tädimees, kes aga varsti suri. 1996-1997 oli Stoltenberg rahandusminister.

1997. aasta valimiste eel teatas Tööpartei toonane juht Thorbjørn Jagland, et kui erakonna tulemus jääb alla eelmistel valimistel saadule, astub valitsus tagasi ja erakond läheb opositsiooni. Eelmine kord oli saadud 37%, nüüd saadi 35% häältest. Tööpartei oli jätkuvalt Norra populaarseim erakond ja omas võimalust peaministri kohta enda käes hoida. Jagland otsustas aga pidada antud sõna. Tema jaoks oli see olulisem kui võim.

2000. aastal varises paremtsentristide valitsus kokku. Stoltenberg, kellest oli saanud Tööpartei aseesimees ja parlamendifraktsiooni juht, tõusis peaministriks. 2001. aasta parlamendivalimistele mindi siiski Jaglandi juhtimisel. Ja saadi rängalt lüüa. 2002. aastal valiti Stoltenberg lõpuks Tööpartei esimeheks. Kuni järgmiste valimisteni oldi opositsioonis. 2005-2013 istus ta aga peaministri toolil.

Stoltenbergi ametiaega Norra peaministrina jäi teatavasti rahvuspopulismist pimestatud Anders Behring Breiviki terroristlik rünnak sotside vastu. Breivik mõrvas külmavereliselt 77 inimest. Peaministri büroo juures lõhatud autopomm tappis kaheksa, vigastada sai üle kahesaja, nende hulgas palju juhuslikke möödujaid. Utøya saarel sooritas Breivik massimõrva Tööpartei noorteühenduse suvelaagris. Seal nõudsid kuulid 69 inimelu, haavata sai üle saja teismelise, neist paljud raskelt.

Samal ajal, kui Breivik saarel lapsi tappis, valmistas Stoltenberg ette kõne, mille ta seal järgmisel päeval pidada kavatses. Veidi varem oli käinud saarel noortele esinemas endine peaminister Gro Harlem Brundtland, kes oli Norra esimene naispeaminister ja kuulus samuti Breiviki sihtmärkide hulka. Liiklusseisakute tõttu jõudis mõrtsukas saarele siis, kui naine oli sealt juba lahkunud.

“Vastus vägivallale on rohkem demokraatiat, rohkem avatust, aga mitte kunagi naiivselt,” rõhutas Stoltenberg vahetult pärast seda rünnakut. Järgnenud nädalatel said Norra erakonnad ning eriti nende noorteühendused enneolematult palju uusi liikmeid.

Breiviki võikad tapatööd on leidnud paraku jäljendamist mitmel pool maailmas. Viimati alles läinud nädalal Uus-Meremaal, kus üks teda imetlenud 28-aastane paremäärmuslane tappis 50 inimest. Mitmetes riikides, näiteks Poolas ja Tšehhis, on suudetud sarnaseid terroriakte ka ära hoida. Seal on vahistatud inimesi, kes tegid alles ettevalmistusi, kogusid relvi ja lõhkeaineid.

Kaitsepoliitika osas iseloomustas Stoltenbergi ametiaega peaministrina Norra sõjalise võimekuse parandamine, millega kombineerus tugev rõhuasetus rahvusvahelisele diplomaatiale. Sama joont on ta ajanud hiljem NATO peasekretärina.

Stoltenberg on pooldanud alati ka Norra astumist Euroopa Liitu. 2012. aastal, kui Euroopa Liidule anti Nobeli rahupreemia, ütles ta meid sel puhul õnnitledes, et see on selge tunnistus Euroopa Liidu tähtsusest püsivale stabiilsusele ja julgeolekule Euroopas. “Kahe maailmasõja õudused viisid äratundmisele, et riigid peavad leidma ühisosa. Euroopa Liit aitas kaasa Lõuna-Euroopa endiste diktatuuride demokratiseerumisele. Pärast müüri langemist jätkas Euroopa Liit rahu kindlustamist laienemisega uutesse demokraatiatesse Kesk- ja Ida-Euroopas,” selgitas ta. “See on oluline ajalooline projekt, mis on aidanud kaasa rahu ja stabiilsuse tagamisele Euroopas.”

Nii rääkis tõeline riigimees, kelle seljataga on sajandite jooksul, läbi mitmete põlvkondade akumuleerunud tarkus.

Artikkel ilmus 20. märtsil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.