Eestis on loomisel uus erakond

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Elver Loho

Paari kuu eest registreeritud MTÜ Eesti Otsedemokraatliku Erakonna Algatusgrupp on seadnud sihiks koguda kokku 500 liiget, et reorganiseeruda erakonnaks ja osaleda järgmisel aastal Riigikogu valimistel. Algatusgrupi ideoloog Elver Loho selgitas ettevõtmisega seonduvat.

Otsedemokraatide lubaduste kohaselt hakkavad nende saadikud hääletama Riigikogus igas küsimuses täpselt nii nagu rahvas e-hääletab samas küsimuses nende veebilehel. Samuti esitavad nad ainult neid eelnõusid, mida toetab e-hääletusel enamus hääletanutest.

Kuidas tuli mõte luua selline ebatavaline erakond?

Loho: Sellise erakonna loomine on olnud tehnoloogiliselt võimalik juba väga pikka aega, kuid minu pähe tekkis mõte otsedemokraatliku erakonna võimalikkusest alles aastal 2011. Tol ajal ei näinud ma sellise erakonna järgi vajadust. Täna on vajadus olemas.

Ajakirjandus paljastab iga päev neid vigu ja probleeme, mis sünnivad tänases esindusdemokraatia süsteemis. Selle tulemusel – mis juhtub? Vanad on väsinud poliitikast ja eelistavad erakondi ja liidreid, kes lubavad senise võimusüsteemi pea peale keerata. Noored ei taha poliitikasse minna, sest läbi ajakirjanduse on selge, et seal peab valetama, oma südametunnistuse maha müüma ja käituma partei juhiste järgi. Väga palju häid ja tarku inimesi ei taha ennast määrida poliitikaga. Eesti kannatab, sest head inimesed hoiavad võimust eemale. Otsedemokraatlik erakond pakub siin selget ja väga idealistlikku alternatiivi. Tule ja õpeta rahvast, aga lase rahval otsustada!

Erakonna algatusgrupp on juba tutvustanud oma ideed avalikel aruteludel Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Mida inimesed sellest arvavad?

Loho: Sellise erakonna idee selgitamine on olnud kohati väga raske. Isegi paar ajakirjanikku on jätnud kodutöö tegemata ja erakonna tööpõhimõttest täiesti valesti aru saanud. Õnneks tänaseks on meil kodulehel (www.otsedem.ee) erakonda tutvustav animatsioon, mis annab asja sisu edasi ühe minutiga. Kes on ideest aru saanud, need jagunevad üldiselt kahte kategooriasse. On neid, kes tahavad, et Riigikogus oleks väike fraktsioon otsedemokraate. Ja on neid, kes kardavad, et Eesti rahvas on liiga loll, et osaleda poliitika otsustamises.

Küünikud armastavad öelda, et parim argument demokraatia vastu on viieminutiline vestlus keskmise valijaga. (Seda ütlust omistatakse ekslikult Winston Churchillile, kuid tema oli keskmisest valijast tegelikult palju kõrgemal arvamusel.) Kas te ei karda, et selles on omajagu tõtt?

Loho: Tuleb rääkida kauem kui viis minutit. Kui suhelda inimesega pealiskaudselt, siis võib temast jääda hea mulje. Kui suhelda inimesega süvitsi, siis jääb ka reeglina hea mulje. Viis minutit on kõige halvem periood, sest selle ajaga jõuad heas esmamuljes pettuda, aga ei jõua inimese sisuni.

Veebihääletustest osavõtt võib jääda väga tagasihoidlikuks. Kas ei oleks parem tugineda Riigikogus nupule vajutades sotsioloogilistele uuringutele, mis võivad anda adekvaatsema pildi rahva hulgas domineerivatest seisukohtadest?

Loho: Tänased erakonnad juba teevad seda üsna palju. Muidugi on täiesti võimalik, et suure osa valijate jaoks ongi tänane esindusdemokraatia süsteem piisav ja vajadus otsedemokraatliku erakonna järgi ühiskonnas ei ületa Riigikogu valimiste künnist. See on valijate ühine otsus kas nad soovivad tänast esindusdemokraatia süsteemi täiendada väikese otsedemokraatide fraktsiooniga või mitte.

Mida teeksite Riigikogus siis, kui mõnes küsimuses (näiteks narkopoliitika osas) läheks e-hääletuse kaudu saadav suunis sügavalt vastuollu teie enda veendumustega?

Loho: Hääletaksin nii nagu rahvas soovib. Tõenäoliselt ropendaksin natuke. Ütleksin, et rahvas otsustas valesti. Põhjendaksin. Aga hääletaksin ikka nii nagu rahvas soovib. Selleks mind sinna ju valiti.

Kuidas tagada seda, et teie e-hääletusi ei hakka kasutama enese huvides ära teised erakonnad, mis saavad ju suunata oma tuhandeid liikmeid hääletama ühe või teise otsuse poolt või vastu?

Loho: Nad on teretulnud seda tegema. Erakonna liikmeks olemine ei ole patt. Enda maailmavaate järgi hääletamine ka mitte. Las inimesed hääletavad nii nagu soovivad. Kui erakond soovitab rahval hääletada ühel või teisel viisil mingis küsimuses ja nad põhjendavad oma seisukohta piisavalt hästi, et rahvas tõesti teeb seda, siis see ongi ju demokraatia. Kui mõnele suurele muutusele on selge rahva toetus, siis see muutus tekitab ühiskonnas vähem jamasid. Otsedemokraatliku erakonna rahvahääletused aitavad kindlasti legitimiseerida mitmeid suuri otsuseid ja riiklikke eksperimente, mis võivad meile potentsiaalselt palju tulu tuua. Samuti saab läbi otsedemokraatia luhtunud eksperimente efektiivselt tagasi pöörata. Meie erakond teeb tänase süsteemi ühtlasi nii paindlikumaks kui ka sitkemaks.

Eestis tegutseb ka otsedemokraatia edendamise sihtasutus Terve Rahvas, mis nõuab rahvaalgatuse ja rahva algatusel toimuva rahvahääletuse institutsioonide taastamist meie esimestes põhiseadustes esinenud kujul. Mida te sellest arvate?

Loho: Rahvalt riigipöördega röövitud õiguste taastamine on suurepärane idee turunduslikult. Aga loomulikult ma arvan, et Otsedemokraatliku Erakonna pakutav otsedemokraatia mudel on lihtsam, selgem, paindlikum, sõbralikum ja sobib paremini tänasesse ühiskonda.

[ Vana-Kreeka linnriikides rakendati otsedemokraatiat juba antiikajal ja ka elektroonilise otsedemokraatia juurutamine ei ole enam uus idee. Esimest korda leidis see maailmas laiemat kõlapinda 1990-ndatel aastatel, kui tehnoloogiaettevõtja Ross Perot tõstatas selle ühe olulise teemana USA presidendiks kandideerides.

Esimesed erakonnad, mille ideeks sai elektroonilise otsedemokraatia rakendamine oma saadikute kaudu esindusdemokraatia raames, loodi siiski alles käesoleva sajandi alguses.

2002. aasta kohalike valimistega pääses Rootsis ühe kohaga Vallentuna volikokku erakond Demoex, mille saadik hääletas volikogus vastavalt eelnevalt veebis toimunud hääletuste tulemustele. Ühtlasi pakkus see kohalike noorte loodud erakond oma veebikeskkonna registreeritud kasutajatele võimalust eelnõude algatamiseks. Demoex sai Vallentuna volikogus ühe koha ka järgmisel kahel korral.

2014. aastal ühinesid Demoex ja veel kaks sarnast kohaliku tasandi väikeparteid erakonnaks Otsedemokraadid, mis üritas pääseda Rootsi parlamenti. See ei õnnestunud ja samal aastal langesid otsedemokraadid välja ka Vallentuna volikogust.

Sarnaseid erakondi, mis kujutavad endast vaid tehnilist platvormi otsedemokraatia rakendamiseks esindusdemokraatia raames, on loodud kümnetes riikides. Valimistel on nende tulemused jäänud siiski tagasihoidlikuks. Rekord kuulubki Demoexile, mis sai 2006. aastal Vallentunas 2,85% häältest.

Paremini on läinud erakondadel, mis rakendavad küll elektroonilist otsedemokraatiat oma poliitika kujundamisel ja otsuste langetamisel, kuid omavad ka laiemat programmi ehk poliitilist platvormi. Edukaim selline erakond on praegu Itaalias tegutsev Viie Tähe Liikumine. ]

Orbáni režiim püsib opositsiooni killustatusel

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Gergely Karácsony on praegu Ungari opositsiooni populaarseim juht

Ungaris pühapäeval toimuvad parlamendivalimised ei too kaasa võimuvahetust, kuid nendega on kerkimas rohkem esile mitmed uue põlvkonna poliitikud, kes võivad tõusta riigi etteotsa järgmiste valimistega.

Küsitlused näitavad, et umbes kolmandikel ungarlastel puudub kindel erakondlik eelistus. Viimased kaheksa aastat riiki valitsenud peaminister Viktor Orbáni parempoolne Fidesz ja sellega valimistel ühiselt osalev Kristlik-Demokraatlik Rahvapartei (KDRP) võivad arvestada ainult kolmandike ungarlaste toetusega.

Reaalses valimisolukorras tähendab see neile aga selget võitu, sest opositsioon on killustunud ning kasutatav valimissüsteem toetab tugevalt kõige populaarsemat jõudu.

Parlamendi 199-st liikmest 106 valitakse ühemandaadilistest ringkondadest, kust osutub valituks lihtsalt enim hääli saanud kandidaat. Ülejäänud kohad jaotatakse erakondade vahel üleriigiliselt proportsionaalsuse põhimõtte alusel.

Praktikas on selline süsteem kindlustanud tugevalt koondunud, hästi organiseerunud vähemuse võimutsemist enamuse üle: nelja aasta eest said Fidesz ja KDRP valimistel 44,9% häältest, kuid parlamendis 66,8% kohtadest. Neile andis hääle vaid 27,7% kõigist valimisõiguslikest kodanikest.

Võimu konsolideerimine

1963. aastal sündinud Orbán pääses parlamenti juba 1990. aastal, esimestel pärast 1945. aastat Ungaris toimunud vabadel valimistel. Peaministriks tõusis ta esimest korda 1998. aastal ja seda üsna napilt. Enim hääli said toona sotsid, kuid Fidesz võitis kohtade arvestuses ning suutis koos väiksemate konservatiivsete erakondadega koalitsiooni teha. Järgmised kahed valimised kaotas Fidesz aga sotsidele, kes moodustasid valitsemiseks koalitsiooni liberaalidega.

2010. aastal õnnestus siiski saavutada suur võit: Fidesz ja KDRP said ühiselt 52,7% häältest, mis andis neile parlamendis toona kehtinud valimisseaduse alusel 68,1% kohtadest. Nii hea tulemus saadi paraku suuresti tänu sellele, et sotside populaarsus langes järsult, kui meediasse lekkis salvestus ühest väga avameelsest kõnest, mille nende juht Ferenc Gyurcsány eelnenud valimiste järel ühel kinnisel koosolekul erakonnakaaslastele pidas. Nimelt tunnistas ta seal otsesõnu, et riik on omadega p…ses ja valimiste võitmise nimel oli päevad läbi valetatud.

Fidesz ja KDRP kasutasid pärast valimisi kohe võimalust, et suruda kõigi teiste erakondade vastuseisust hoolimata läbi uus põhiseadus, millele tuginedes võeti vastu praegu kehtiv valimisseadus. Selle eesmärk oli kindlustada enda ainuvõimu.

2014. aasta valimised näitasid, et uus seadus toimis nagu soovitud. Nüüd on Fidesz oma võidus nii kindel, et ei ole suvatsenud isegi valimisprogrammi koostada. Erakond lubab lihtsalt senise poliitika jätkumist.

Orbán esineb valijatele peetud kõnedes rahvusliku juhina, kes kaitseb ungarlasi immigrantide ja globalistide eest. Tema väitel on praegu rünnaku all kogu kristlik Euroopa, mida paljud valitsused immigrante sisse tuues hävitada aitavad. Samal ajal levitatakse agaralt ka vandenõuteooriaid, mille kohaselt on opositsiooni taga George Soros oma rahadega.

Ungaris on lastud seega käiku sisuliselt sama poliittehnoloogia, mida on kasutatud võimu konsolideerimiseks edukalt Venemaal: kodanikele sisendatakse, et riik on justkui rünnaku all või piiramisrõngas, poliitilised oponendid on vaenlaste mõjuagendid ning tõelistel patriootidel tuleb koonduda oma rahvusliku juhi taha.

Opositsioon on killustunud

Küsitlused kinnitavad, et enamik täiskasvanud ungarlasi sellist lapsikut propagandat ei usu, kuid paljud on poliitikale käega löönud. Valimisaktiivsus järjest langeb. Kõigi opositsiooniliste jõudude toetus kokku on küll võrdne võimuparteide omaga, aga neid lõhestavad omavahelised lahkhelid ei ole lasknud jõuda toimiva koostööni.

20,2% häältest sai eelmistel valimistel Liikumine Parema Ungari Nimel (Jobbik), mida on Eesti laiatarbemeedias nimetatud sageli “paremäärmuslikuks”, kuid mis ise peab parem-vasak jaotust mõttetuks. Jobbik sündis äärmiselt euroskeptilise jõuna, aga on oma vaadet Euroopa Liidule viimastel aastatel kõvasti revideerinud. Enam ei nõuta liidust lahkumist, vaid soovitakse Ungari võimalikult kiiret ühinemist euroalaga.

Jobbik on lähenenud selles osas teistele suurematele opositsioonierakondadele ning kaotanud seda tehes osa oma senisest toetajaskonnast, kuid muutunud poliitiliselt salongikõlbulikumaks. Erakonna juhi Gábor Vona sõnul peaks keskenduma nüüd ideoloogiliste küsimuste asemel sotsiaalsete pingete ja vastuolude vähendamisele ning võitlemisele Ungaris vohava korruptsiooni vastu.

Vona on endine ajalooõpetaja, varasem Fideszi liige, kes kuulus kunagi Orbáni lähikonda, kuid pettus temas. Kui vaadata seda, keda ungarlased sooviksid näha peaministrina, siis on opositsiooni poolelt temast siiski populaarsemad Gergely Karácsony ja Bernadett Szél. Nemad kandideerisid 2010. aastal parlamenti mõlemad uue erakonna Teistsugune Poliitika on Võimalik (TPV) ridades, aga läksid 2014. aasta valimiste eel erinevaid teid.

TPV kasvas välja ühendusest, mis propageeris Ungari poliitilise süsteemi kaasajastamist, demokraatia süvendamist. 2010. aasta valimistel saadi 7,5% häältest. Kui Fidesz ja KDRP viisid seejärel ellu oma reaktsioonilised reformid, siis kerkis varsti üles mõte kõigi opositsiooniliste jõudude ühendamisest, et need pärast 2014. aasta valimisi tagasi keerata. See tekitas TPV ridades lõhe.

Tulevad uue põlvkonna poliitikud

Karácsony (politoloog, kelle uurimisvaldkonnaks olid just valimissüsteemid ja valijate käitumine) propageeris ühinemist opositsiooniliste erakondade valimisliiduga, kuid TPV kongress lükkas selle ettepaneku tagasi. Lõpuks pani ta koos oma toetajatega aluse erakonnale Dialoog, mis osales 2014. aastal valimistel viiest erakonnast koosnevas valimisliidus Ühtsus, kus mängisid juhtivat rolli sotsid.

See valimisliit kogus 25,6% häältest ja lagunes varsti pärast valimisi, kuid Dialoog ja sotsid jätkasid koostööd ja osalevad nüüd valimistel ühiselt. Karácsony on sel korral nende peaministrikandidaat.

TPV sai 2014. aastal 5,3% häältest, ületades seega vaid napilt viieprotsendilise valimiskünnise. Szél (ökonomist, kes töötas varem Ungari teaduste akadeemias ja riigi statistikaametis) valiti TPV parlamendifraktsiooni juhiks eelmisel aastal. Sügisel sai ka temast peaministrikandidaat. TPV on võtnud nüüd valimistel enda hõlma alla väikese paremtsentristliku erakonna Uus Algus.

Karácsony, Szél ja Vona kuuluvad 1970-ndate teisel poolel sündinud poliitikute põlvkonda. Neil on küll erimeelsusi muudes küsimustes, kuid kõik nad rõhutavad vajadust muuta põhiseadust, et minna üle proportsionaalsemale valimissüsteemile. Tänapäevaste tehnoloogiate rakendamist demokraatia teenistusse pooldavad seejuures mitte ainult TPV taustaga inimesed, vaid ka Jobbik, mis taotleb nii rahvahääletuste laialdasemat võimaldamist, üleminekut presidendi otsevalimisele kui ka e-valimiste sisseviimist.

2014. aastal kõigi suuremate opositsiooniliste jõudude valimisliidu loomine ei õnnestunud ja selleni ei jõutud ka sel korral, aga ei maksa imestada, kui järgmiste valimiste eel siiski jõutakse, sest see on ilmselt ainus viis Orbáni võimumonopoli murdmiseks.

Linnavolikogu istungitest

Viimasel kahel korral ei juhtunud ma Viljandi linnavolikogu istungite otseülekandeid kuulama ja pidin seega hiljem järelkuulama salvestusi, aga et see on tehniliselt veidi ebamugav, siis jäi nendest istungitest kokkuvõtete tegemine venima, mistõttu jõudsingi selleni alles nüüd, käesoleva aasta kolmanda istungi eel. Ühtlasi saatsin linnavalitsusele täna alljärgneva kirja, milles soovitan ühte lihtsat lahendust, mis istungite järelkuulamise palju mugavamaks teeks.

Lugupeetud linnavalitsus!

Soovitan lasta suunata Viljandi linnavolikogu istungite internetipõhised ülekanded ja salvestused edaspidi veebikeskkonda YouTube, nagu seda tehakse näiteks Riigikogu istungitega, kust neid on tavakodanikel nii kergem leida kui ka oluliselt mugavam jälgida ning järelvaadata. Sinna ei ole vaja panna iga päevakorrapunkti üles eraldi videolõiguna, vaid saab kasutada järjehoidjat, mis võimaldab hüpata valitud päevakorrapunkti juurde. YouTube ei võta videode majutamise eest ka raha, vaid võimaldab hoopis teenida nende juurde reklaamide näitamise pealt. Usun, et selle keskkonna kasutamisel suureneks nii linnavolikogu istungite otseülekannete kui ka salvestuste vaadatavus. Kui sellist muudatust ei peeta võimalikuks hetkel kehtiva hankelepingu raames, siis soovitan seda tõsiselt kaaluda vähemalt järgmise hanke korraldamisel.

Kui mälu mind ei peta, siis ma tegelikult juba kunagi aastaid tagasi saatsin neile ühe sellise kirja. Või vähemalt mõtlesin selle saatmise peale. Igatahes ei ole see istungite järelkuulamise ebamugavus mingi uus probleem.

25. jaanuari istungil olid suuremad arutelud seotud linna käesoleva aasta eelarve, ühe Ranna puiesteel asuva kinnistuosa võõrandamise, järveäärse ujula ja spaahotelli detailplaneeringu, sotsiaaltoetuste maksmise tingimuste ja korra ning mitmete protseduuriliste küsimustega, mis ei paku ilmselt laiemat huvi.

Istung oli pikk ning selle lõpuks oli jäänud saali rohkem linnavalitsuse esindajaid kui volinikke. Selles mõttes kipuvad volikogu istungid sarnanema paraku Riigikogu omadele, kuigi seal on asi muidugi veel palju hullem. Kavas olnud päevakorrapunktide arutamise ajal oli enamik volinikke siiski kohal. Lihtsalt lõpus, kui jutuks tuli volikogu kirjavahetus, millele järgnesid veel sõnavõtud ja linnavalitsuse informatsioon, vajus kaader laiali.

22. veebruari istungil olid pikemalt jutuks tänavanimede muutmisega seonduv, Riia mnt 55 linnale kuuluva mitteeluruumi võõrandamine ning varaliste kohustuste võtmine Männimäe lasteaia energiatõhususe parandamiseks ja linna tänavate aastaringse hoolduse riigihanke korraldamiseks, linna haridusasutustele toitlustusteenuse ostmisega seonduv, aga ka muudatused, mis puudutasid sotsiaaltoetusi ja huvikoolide õppetasusid.

Räägiti vajadusest vaadata üle linna praegune arengukava ja eelarvestrateegia ning loodi ajutine komisjon, mis hakkab koostama linna arengukava ja eelarvestrateegiat aastateks 2020-2024. Komisjoni esimeheks valiti Helmut Hallemaa, Keskerakonnast kuulub sinna veel Karl Õmblus. Reformierakonda esindavad Tiit Jürmann ja Taavi Kerner, IRL-i Harri Juhani Aaltonen ja Marko Tiitus. SDE poolt on seal Juhan-Mart Salumäe ja Tiiu Männiste, EKRE leerist Jana Pähklemäe ja Rein Suurkask.

Volikogu kirjavahetuse osas tõstatusid taas nii selle Ranna puiestee kinnistuosa võõrandamise kui ka järveäärse spaa detailplaneeringuga seonduv. Viimasest räägiti veel sõnavõttude rubriigis ja sellel peatus hiljem paari sõnaga ka linnapea. Sel korral oli linnavalitsuse informatsiooni kuulama jäänud rohkem inimesi ja selgeks räägiti mitmeid huvitavaid küsimusi.

Selle istungiga seoses peatun siin paaril asjal, mis ei olnud arutusel olnud teemadest ilmselt kõige olulisemad, aga väärivad siiski eraldi tähelepanu.

Esimese päevakorrapunkti juures, kus otsustati anda Side tänavale tagasi Itaalia nimi, tõstatus küsimus, kas selles piirkonnas ei tuleks võtta ette kunagiste tänavanimede taastamine laiemalt. Minu arvates võiks sellest hoiduda. Tänavanimede muutmine toob elanikele kaasa siiski hulga sekeldusi. Kui nende hulgas leidub aktiviste, kes suudavad oma naabreid selle vajalikkuses veenda, siis võib volikogu muidugi oma heakskiidu anda, aga linn ise ei peaks selles osas kindlasti mingit initsiatiivi haarama.

Teema puudutab Tehnika, Terase, Vase, Malmi, Vabriku, Lennuki, Tina ja Metalli tänavat, mis võiksid saada osade arvates tagasi kunagised nimed: Prantsuse, Belgia, Serbia, Jaapani, Inglise, Ungari, Rootsi ja Poola. Ma ei tea, kas sealsed elanikud tunneksid ennast siis paremini. Minu arvates ei ole neil praegustel nimedel viga midagi. Igatahes ei ole need sellised, mida oleks vaja tingimata muutma hakata.

Teine teema. Linnale kuuluva kinnisvarafondi korrastamise käigus otsustati müüa maha (hinnaga 48 tuhat eurot) Riia mnt 55 kümnendal korrusel asuv raadiostuudio, kus tegutses kunagi Mulgi Raadio. Seda linnalt rentiv AS Eesti Meedia ostmisest huvitatud ei olnud ja nõustus üürilepingu lõpetamisega. Raadio Kuku peatoimetaja Hindrek Riikoja kinnitas linnavalitsusele, et saated Viljandist jätkuvad ja ettevõte otsib endale ise uued ruumid.

Riia mnt 55 maja läheb renoveerimisele, tööd peaks algama tuleva aasta jaanuaris, seega tulnuks raadiostuudio sealt ilmselt nii või teisiti mujale kolida. (Meil just praegu renoveerimistööd käivad ja võin kinnitada, et sellise müra taustal raadiosaateid küll teha ei saaks.) Teoreetiliselt oleks kõige parem avada uus stuudio Sakala majas, sest tegemist on sama kontserniga ja saateid teevad siin Kukule põhiliselt Sakala ajakirjanikud, aga eks asjaosalised ise teavad neid asju paremini. Samas oleks huvitav, kui AS Eesti Meedia hakkaks arendama nüüd Sakala baasil midagi sellist nagu on praegu Äripäeva raadio.

Siinkohal soovitan kuulata ka volikogu istungite eel eetris olnud Viljandi Linnatunni saateid, kus kohalikud poliitikud lahkasid lähemalt mõningaid õhtul arutamisele tulnud teemasid.

Üks asi, mida selle saatega seoses märkima peab, on aga Jaak Madisoni järjekindel puudumine. Kuna ta ei ole jõudnud tänavu veel ka ühelegi linnavolikogu istungile, siis paistab, et tema valimiseelne jutt valmisolekust panustada oma aega Viljandi kohalikku ellu, oligi lihtsalt jutt. Kui sellel tähtsal poliitikuhärral on mujal nii palju tegemist, et ta ei suuda ennast isegi kord kuus Viljandisse volikogu istungile vedada, siis oleks õigem loovutada oma koht seal mõnele erakonnakaaslasele, kes päriselt Viljandis elab.

EKRE esineb siin üldse väga kahvatult. Põhiliselt võtavad volikogu istungitel opositsiooni poolelt sõna ikkagi sotsid. Nende vanade tegijate kõrval, nagu Juhan-Mart Salumäe ja Randel Länts, paistavad samas asjalike küsimustega silma ka uued tulijad, eriti Liis Aedmaa.

Hollandis jõuti rahvahääletustega ummikusse

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Mõne aasta eest jõustus Hollandis seadus, mis võimaldab kutsuda kodanikel rahvaalgatuse korras esile nõuandvaid rahvahääletusi vastuvõetud seaduste ja ratifitseeritud lepingute tühistamiseks. Nüüd aga üritatakse seda seadust ilma rahvahääletust korraldamata tühistada.

Võitlus rahvaalgatusõiguse eest on kestnud Hollandis juba kaua. 20. sajandi esimesel poolel olid selle eestkõnelejateks sotsiaaldemokraadid ja vasakliberaalid, aga ka kommunistid, kuid toona poliitilisel maastikul domineerinud kristlikud erakonnad ei tahtnud sellest midagi kuulda.

Teema tõusis tõsisemalt päevakorda pärast seda, kui 1966. aastal asutati erakond Demokraadid 66 (D66), mis seadis oma sihiks Hollandi ühiskonna ja poliitilise süsteemi radikaalse demokratiseerimise. Tühistamisreferendumite sisseviimine oli siis üks selle erakonna peamistest eesmärkidest. Esialgu kukkusid katsed seda teha parlamendis läbi, kuid lõpuks võeti ühe valitsuskriisi järel D66 survel vastu ajutine referendumiseadus, mis kehtis aastatel 2002-2005.

See seadus nägi ette, et tühistamisreferendumid on siduva iseloomuga ja nende esilekutsumiseks tuleb kõigepealt esitada taotlus, millel on vähemalt 40 tuhat allkirja, seejärel aga koguda kuue nädala jooksul kokku vähemalt 600 tuhat allkirja, mille andmiseks peab igaüks isiklikult linnavalitsusse kohale minema. Need nõudmised olid nii karmid, et ühtegi rahvahääletust selle seaduse alusel ei korraldatud.

Euroopa-teemad tekitavad tüli

2005. aastal viidi aga eraldi seaduse alusel läbi nõuandev rahvahääletus Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu üle. Vastava eelnõu algatasid siis D66, punarohelised ja sotsiaaldemokraadid. Valitsus seda ei toetanud, kuid parlamendis olid selle vastu ainult kolm kristlikku erakonda.

Rahvahääletuse eel tegid eelnõu algatanud jõud kampaaniat JAH poolt, aga kristlikest erakondadest kaks väiksemat kuulus EI-leeri. Võitis viimane. Kuna sama leping oli mõned päevad varem Prantsusmaal juba rahvahääletusel tagasi lükatud, siis ei omanud see enam suurt sisulist tähtsust, sest jõustumiseks vajas see kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide heakskiitu, kuid selle rahvahääletuse tulemus on oluline edasiste arengute mõistmiseks.

Pärast seda ei tahtnud paremliberaalid enam toetada rahvahääletuste võimaldamist. Uuesti hakkasid asjad liikuma 2013. aastal tänu vahepeal kerkinud euroskeptilisele Vabadusparteile, millega rahvaalgatusõiguse toetajad said parlamendi mõlemas kojas vajaliku enamuse. 2014. aastal toimunud hääletusel olid seal uue seaduse vastu paremliberaalid ja kolm kristlikku erakond. Kõik teised toetasid.

Selle seaduse alusel tuleb nõuandva tühistamisreferendumi esilekutsumiseks koguda kõigepealt nelja nädala jooksul vähemalt 10 tuhat allkirja esialgsele taotlusele, seejärel kuue nädala jooksul vähemalt 300 tuhat allkirja lõplikule taotlusele. Tühistamisreferendumi võib algatada pea iga seaduse või lepingu suhtes, mis on vastu võetud või ratifitseeritud, kuid ei ole veel jõustunud.

Kuningakoja, eelarve ja põhiseadusega seotud asjade kohta see ei kehti, aga rahvusvaheliste lepingute suhtes käib küll. Kui rahvahääletusest võtab osa vähemalt 30% valimisõiguslikest kodanikest, siis peab selle tulemusega arvestama. See tähendab, et tagasilükkamise korral läheb asi tagasi parlamendi ette, kus seda hakatakse uuesti arutama, heidetakse kõrvale või viiakse sisse muudatusi.

Problemaatilised tulemused

Seadus jõustus 2015. aasta suvel. Esimene rahvahääletus toimus selle alusel 2016. aasta kevadel, kui häältega 38,2% poolt, 61,0% vastu ja 0,8% tühje sedeleid lükati tagasi Ukraina ja Euroopa Liidu vahel sõlmitud assotsiatsioonilepe. Hääletusest võttis osa kõigest 32,3% kodanikest.

Enne rahvahääletust kuulutas parlamendi alamkoja enamus, mis oli selle lepingu juba eelnevalt heaks kiitnud, et austab rahvahääletuse otsust, kui osavõtt tuleb enam kui 30% (eriarvamusele jäid paremliberaalid ja D66, kes seda lepingut kõige enam pooldasid). Hiljem üritati saavutada lepingus muudatusi ning seati tingimusi selle interpreteerimiseks, kuid lõpuks see läinud aastal siiski ratifitseeriti.

Hollandis tehti katseid kutsuda esile rahvahääletusi ka Euroopa Liidu poolt Moldova ja Gruusiaga sõlmitud assotsiatsioonilepete tagasilükkamiseks. Need algatused ei suutnud palju allkirju koguda, kuid mõjutasid poliitikute suhtumist rahvaalgatusõigusesse.

D66 oli olnud rahvahääletuste võimaldamise kõige järjekindlam toetaja ja lubas jätkata seda võitlust ka eelmisel aastal toimunud parlamendivalimistel, kuid nõustus lõpuks paremliberaalide ja kristlike erakondade nõudmisega panna koalitsioonilepingusse kirja 2015. aastal jõustunud seaduse tühistamine. Ja vastavat eelnõu pidi parlamendis kaitsma nüüd just selle ridadesse kuuluv siseminister.

Parlamendi alamkoda kiitis nõuandvate tühistamisreferendumite kaotamise veebruaris juba häältega 76:69 heaks. Tõenäoliselt läbib see peagi ka parlamendi ülemkoja. Tühistamisreferendumi esilekutsumist selle otsuse enda suhtes soovitakse vältida selle kiire jõustamisega.

Viimane rahvahääletus

Läinud nädalal toimus Hollandis aga teine rahvaalgatuse korras esile kutsutud tühistamisreferendum. See puudutas riigi uut julgeolekuseadust, mille algatas eelmine valitsuskoalitsioon, kuhu kuulusid paremliberaalid ja sotsiaaldemokraadid.

Algatusega referendumi korraldamiseks tulid välja neli üliõpilast, kelle hinnangul mindi selle seadusega eriteenistuste õigusi laiendades liiga kaugele. Sama meelt olid D66, punarohelised, sotsialistid, loomaõiguslased. Paremliberaalid, sotsiaaldemokraadid, kristlikud erakonnad ja Vabaduspartei leidsid, et tegemist on vajalike muudatustega, mis aitavad tagada kodanike turvalisust.

Rahvahääletuse ametlikud tulemused tehakse teatavaks homme, kuid esialgsete tulemuste kohaselt saavutas EI-pool napi ülekaalu. Samas oli nii palju tühje sedeleid, et seda toetasid siiski vähem kui pooled hääletamas käinutest. Viimased küsitlused ennustasid JAH-poole kindlat võitu, kuid läks teisiti.

Sel korral võtsid rahvahääletusest osa enam kui pooled kodanikest ja seda ei saa kirjutada üksnes sellega üheaegselt toimunud kohalike valimiste arvele, sest nendest osavõtt oli mõnes kohas hoopis madalam. Nähtavasti läksid paljud hollandlased hääletama, et väljendada nii ühtlasi enda vastuseisu tühistamisreferendumite kaotamisele.

Seda kinnitavad mingil määral kohalike valimiste tulemused. Eelmise korraga võrreldes kaotasid kõvasti maad nii D66, mis toetas parlamendis tühistamisreferendumite kaotamist, kui ka sotsiaaldemokraadid, kes pooldavad uut julgeolekuseadust, kuid tõusid punarohelised, kes esindavad mõlemas küsimuses vastupidist seisukohta. Nende arvates vajavad nii rahvaalgatusõigus kui ka uus julgeolekuseadus lihtsalt parandamist.

Kas tuleb uus erakond?

Arutelud selle üle, kas enne Riigikogu valimisi võidakse asutada Eestis uus erakond, meenutavad kuulsat kohta komöödiafilmist “Noor pensionär”, kus jahimees küsib restoranis: “Kas tuleb jaht või ei tule?” (publik naerab).

Asi ei ole selles, et uue erakonna järele puuduks nõudlus. Viimaste kuude jooksul tehtud küsitlused näitavad, et ligi 30% valimisõiguslikest Eesti elanikest ei oma kindlat erakondlikku eelistust.

Ka mina ei oska täna öelda, millisele erakonnale minu hääl järgmise aasta märtsis läheb. Eks neil kõigil ole omad head ja vead. Ja muidugi võiks pakkumine, mille hulgast valida, olla laiem. Suurem konkurents erakonnamaastikul tuleks Eestile kasuks, sest sunniks erakondi panustama valijate poolehoiu võitmiseks senisest enam poliitika kvaliteeti. Kui pakkumine turul on suur, siis lihtsalt reklaamist ei piisa – vaja on ka head toodet.

Tõsi, mõnikord võivad reklaamikampaaniad inimeste tarbimisotsuseid päris palju mõjutada (muidu neid ju ei tehtaks). Kui mõne toote ostjate vahel lubatakse loosida välja näiteks auto või aastane juustuvaru, siis selle läbimüük suureneb, kuigi võita õnnestub vaid vähestel. Poliitikute ja nende lubadustega ei ole asi teisiti.

Tarbimisühiskonnas on poliitikud sisuliselt kaupmehed, kes müüvad valijatele ennast, oma erakonda ja selle programmi. Kui majanduses peetakse vaba konkurentsi üldiselt edasiviivaks nähtuseks, lausa arengu mootoriks, siis poliitikas on Riigikogus esindatud parteid kehtestanud turule sisenemiseks barjääri: uue erakonna registreerimiseks tuleb saada kõigepealt kokku 500 liiget.

MTÜ tasandil on Eestis praegu registreeritud nii e-erakonna, Piraadipartei kui ka Eesti Otsedemokraatliku Erakonna algatusgrupp, mille üks eestvedajatest on Viljandist pärit Elver Loho. Lisaks veel Eesti Ellujäämisliikumine ning liikumine Tark ja Terve Eesti, mille sihiks on samuti erakonna asutamine. Võib julgelt öelda, et Riigikogu valimisteks neist ühtegi erakonnana ei registreerita.

E-erakonna algatusgrupp on sisuliselt tegevuse lõpetanud. Selle eestvedaja Mati Vaartnõu astus vahepeal EKRE liikmeks, kuid lahkus sealt enne kohalikke valimisi, sest osales ühes konkureerivas valimisliidus, mille taga oli Maria Kaljuste, kes läks kange saare naisena tülli perekond Helmega ja visati selle tõttu erakonnast välja. Kaljuste ja tema kaasvõitlejad panidki püsti liikumise Tark ja Terve Eesti.

Piraadipartei liikmete nimekirjas on praegu 58 inimest, kuid viimastel aastatel ei ole neid sinna oluliselt lisandunud. Taolistel nišiparteidel ongi Eestis raske kriitilist massi kokku saada.

Sama kehtib otsedemokraatliku erakonna algatusgrupi kohta. Rootsis on sarnane erakond pääsenud küll varem mõne esindajaga kohalikesse volikogudesse, kuid 2014. aasta parlamendivalimistel saadi ainult 0,02% häältest ja kohalikel valimistel oli nende parim tulemus siis 0,83%. Otsedemokraatliku erakonna idee on iseenesest huvitav, aga paraku ei ole vähimatki lootust, et see Eestis praegu erakonnana registreerumiseks vajaliku liikmete arvu kokku saaks.

Me elame küll väidetavalt infoühiskonnas, kuid see häkkerite subkultuur, millest on võrsunud nii piraadiparteide kui ka kaasaegsete otsedemokraatide uutele tehnoloogiatele tuginev lähenemine, ei ole siiski (veel) massiliikumine.

Ellujäämisliikumise tuumik koosneb valdavalt varem Eesti Iseseisvusparteiga seotud isikutest, aga sinna kuulub ka Tarmo Kask, kes kuulus kunagi EKRE juhatusse, kuid visati sellest erakonnast perekond Helme algatusel tagaselja välja. Helmed väitsid, et ta on kapo agent, aga Kask sellega ei nõustu. Tema sõnul on Helmed kõrvaldanud selliste ebaausate võtetega erakonnast kümneid inimesi, kes nendega milleski eriarvamusele on jäänud.

Ellujäämisliikumine, Tark ja Terve Eesti, Eesti Iseseisvuspartei ja Rahva Ühtsuse Erakond kokku moodustaksid ehk arvestatava jõu, mis Helmede kompaniiga samas sektoris valimistel konkureerida suudaks, aga praegu ei paista sellist koondumist toimuvat. EIP on sisuliselt riiulipartei ning RÜE liikmete arv võib langeda varsti alla viiesaja, mistõttu ähvardab seda registrist kustutamine. Valimistel saavad oma nimekirjaga osaleda aga ainult registreeritud erakonnad.

On veel ka Kurjategijate Eesti Erakonna algatusgrupp, mis võitleb vangide õiguste eest, kuid selle püüdlustele seab piirid see, et kohtu poolt süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvad isikud ei saa Riigikogu valimistel isegi hääletada, rääkimata kandideerimisest.

Paul Lettensi kavandatud Eesti Seenioride Erakond jääb nähtavasti samasuguseks miraažiks nagu kuulus Jaan Männiku partei, millest räägiti küll palju meedias, kuid päriselt ei jõutud isegi algastugrupi registreerimiseni MTÜ-na. Facebooki avarustest võib ju leida teisigi sarnaseid erakonnahakatisi, alates Eesti Kodanike Erakonnast ja lõpetades Rahvaparteiga.

Valimisteni on jäänud vähem kui aasta ning võib-olla ongi parem, kui nii hilja enam ühtegi päris uut erakonda turule ei tule, sest valijatele jääks selle poolt pakutavaga tutvumiseks liiga vähe aega. Nii saavad esineda nüüd uute tulijatena üksnes rohelised, kes 2011. aastal Riigikogust välja langesid. Loodetavasti on vahepeal möödunud aeg aidanud neil küpsemaks saada.

Artikkel ilmus 20. märtsil 2018 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Ksenija Sobtšak – vene liberaalide uus juht

Artikkel ilmus algselt Kesknädala veebilehel (paberlehte ei läinud). Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

Sobtšak valimisjaoskonnas

Ksenija Sobtšak oli Venemaa äsjastel presidendivalimistel ainuke kandidaat, kelle kohta küsitlused näitasid, et tema saamine presidendiks oleks enamikele venelastest vastumeelne. Ja ometigi oli ta ainuke lootusekiir, mis nüüd Venemaad valgustas.

Igale kaine pilguga vaatlejale pidanuks olema selge, et mingit intriigi nendel valimistel ei ole.

Kuna presidendi uude ametiaega jääb Vladimir Putini 70. sünnipäev, siis seletasid osad kommentaatorid agaralt, et kõige huvitavam on vaadata, kas tulemuseks tehakse 70:70 (valimisaktiivsus vähemalt 70% ja 70% häältest Putinile). Kuid see, et Putin saab enam kui 70% häältest, oli selge juba siis, kui Sergei Mironov otsustas mitte kandideerida (tema erakond Õiglane Venemaa toetas Putini kandidatuuri) ja Aleksei Navalnõi kandidatuur jäeti registreerimata.

Navalnõi ise suurendas Putini häälte osakaalu sellega, et kutsus enda toetajaid üles valimisi boikoteerima. Tänu sellele jäid koju ilmselt paljud, kelle hääle oleks muidu saanud tõenäoliselt Ksenija Sobtšak või Grigori Javlinski.

Kui on mõni opositsionäär, keda Putin oma isikliku rekordi eest (76,7% häältest) tänama peaks, siis ongi see just Navalnõi, kes kasutas enda autoriteeti selleks, et opositsiooniliselt meelestatud inimesed jätaksid oma hääle valimistel kuuldavaks tegemata.

Mis puudutab valimisaktiivsust, siis piisab meenutamisest, et enam kui 70% oli see Venemaal viimati 1991. aastal. Selge see, et nii kõrge ei oleks see saanud nüüd kuidagi tulla, sest tulemuste võltsimine muutunuks liiga ilmseks.

Ebaõiglaselt alandatud naine

Eestis jooksis Sobtšak enne valimisi uudistest kõige enam läbi sellega, et viskas ühes teledebatis Vladimir Žirinovskile vett näkku ja hakkas teises tema räuskamise peale nutma. Pole just presidendile kohane käitumine. Mõnede arvates oli see lausa kokkulepitud lavastus.

Kuid mulle meenus seda nähes esimene küsimus, mille Sobtšak esitas eelmiste presidendivalimiste lõpuspurdi ajal intervjuus Mihhail Prohhorovile: “Ma mäletan, et kui olid esimesed debatid Žirinovskiga, siis teatasite avalikult, et kui ta solvab teie naisi, siis te talle, pehmelt öeldes, vastate, annate vastu lõugu. Eilses debatis see juhtuski. [Žirinovski mõnitas Alla Pugatšovat, kes oli presidendivalimistel Prohhorovi toetaja.] Miks te ei astunud välja Alla Borissovna eest?”

Žirinovski esinemised võivad kõrvalt vaadates osadele nalja teha, aga kui sellist räiget avalikku mõnitamist tuleks neil endil mõne suure telekanali eetris taluda, siis reageeriksid paljud tavalised inimesed täpselt samal moel. Mitte ei kuulaks rahulikult, kuidas neid valimatult sõimatakse.

Kõige jälgim on olnud viimastel kuudel tegelikult mitte Žirinovski käitumine, sest see oli ju etteaimatav, vaid see üleolev ilkumine, millega Sobtšakki on kohelnud osad Navalnõi toetajad, poliitilised pagulased ja Putini kriitikud. Ta on kuulutatud lihtsalt glamuuritariks, Kremli projektiks ja butafooriks, kes kaob poliitikast kohe pärast presidendivalimisi.

No kuulge! Tegemist on ikkagi poliitikute perekonnast pärit tugeva iseloomuga isiksusega, kes on õppinud rahvusvahelisi suhteid ja politoloogiat, sisuliselt alles jõudnud oma valitud eriala juurde.

Kandidaat kõigi vastu

Kummalisel kombel ei ole Sobtšaki opositsioonilised kriitikud pööranud eriti tähelepanu sellele, mida ta ise oma kandidatuuri kohta on rääkinud. Ta selgitas kohe alguses, et esineb protestikandidaadina, sest kõigile on selge, et presidendiks jääb Putin.

Vaja oli kasutada võimalust tähelepanu tõmbamiseks opositsiooni nõudmistele (poliitvangide vabastamine, sõnavabaduse tagamine, poliitilise süsteemi liberaliseerimine jne.). Valimiste boikoteerimisega oleks kaotatud võimalus ennast kuuldavaks teha, aga nüüd sai ta ligipääsu suurtele üleriigilistele telekanalitele ja rääkis nende eetris kuude kaupa tõtt olukorrast riigis.

“Ma mäletan, kuidas algas meie riigis perestroika,” ütles ta oma valimisjärgsel pressikonverentsil. “Ma mäletan, kui oluline oli haarata mikrofon ning rääkida, et sind kuuldaks.”

Loomulikult ei oleks Sobtšak pääsenud registreeritud kandidaatide hulka ilma Kremli loata. Täpselt nagu Navalnõi poleks saanud kandideerida 2013. aastal Moskva linnapeaks, kui ta ei oleks aktsepteerinud allkirju, mis tulid selle toetuseks võimupartei Ühtne Venemaa saadikutelt. Selles mõttes täitis ta toona sama rolli, milles süüdistati nüüd Sobtšakki: jätta mulje poliitilise konkurentsi olemasolust olukorras, kus seda tegelikult ei eksisteerinud.

Navalnõi osutus siis liiga edukaks (kogus 27,2% häältest) ja pärast seda löödi talle kohe uksega vastu nina. Eelmistel presidendivalimistel 8% häältest saanud Prohhorovi tabas osaliselt sama häda. Tema juhtimisel loodud erakond Kodanike Platvorm nulliti ära, et see kohaliku tasandi kaudu võimuparteid üleriigiliselt ohustavaks jõuks ei saaks kasvada.

Muutuste partei

Paradoksaalsel kombel tuleb Sobtšaki ebapopulaarsus talle selles mängus kasuks, sest ta näib võimuparteile piisavalt ohutu. Sobtšaki enda toetajad lootsid saada presidendivalimistel 2-2,5% häältest, kuid tuli 1,7%. Vähe, aga märgatavalt rohkem kui Javlinskil ning rohkem kui Maksim Suraikinil ja Sergei Baburinil kahepeale kokku. Viimane on oluline, sest Sobtšak esindab sisuliselt nende ideoloogilist vastandpoolust – klassikalist liberalismi.

Liberaalid võitlevad Venemaal praegu mitte võimu pärast, vaid selle nimel, et oma ideedega üldse kuidagi pildis püsida ja inimesteni jõuda. Sobtšaki poolt koos Dmitri Gudkoviga nüüd erakonna Kodanikualgatus baasil kavandatav muutuste partei võib täita selles osas olulist rolli.

Viktor Tsoi laul soovist muutuste järele sobib küll hästi selle partei hümniks, kuid ei väljenda kahjuks täna Venemaal valitsevaid meeleolusid. “Ühiskonnas puudub kriitiline mass inimestest, kes sooviksid radikaalset suunamuutust. Erinevalt Läänes levinud eksiarvamusest on Vene noorsugu kõige konservatiivsem ja Putini-meelsem grupp ühiskonnas,” märkis Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson veebiajakirjas Edasi.

Võib-olla seob mind Sobtšaki ja Gudkovi püüdlustega liiga tugev mõistmine ja põlvkondlik solidaarsus, aga loodan, et nende ettevõtmine vene noorte ümberpööramisel osutub edukaks.

Itaalias oodatakse juba uusi valimisi

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Matteo Salvini 20 aastat tagasi Padaania kommunistide univormis

Itaalia parlamendivalimised andsid küll oodatult segase tulemuse, kuid tõid siiski ka üllatusi. Nüüd on seis selline, et paljude arvates on ainsaks lahenduseks uued valimised. Kuigi pole kindel, et need midagi muudaksid.

Parempoolsete erakondade poolt valimisteks loodud koalitsioon kogus 37% häältest, aga erakondade arvestuses võitis populistlik Viie Tähe Liikumine, mida toetas ligi kolmandik valijatest. Valimiseelsed küsitlused näitasid kuni viimase hetkeni, et parempoolsete koalitsiooni tugevaim jõud on Silvio Berlusconi partei Forza Italia, kuid valimistel jäi peale hoopis Lega Nord, mille juht Matteo Salvini nõuab nüüd endale peaministri kohta.

Sama ametiposti tahab aga ka Luigi Di Maio, kelle taga olev Viie Tähe Liikumine sai üle viie miljoni hääle rohkem kui Salvini partei. 31-aastane Di Maio, kes pääses parlamenti alles eelmiste valimistega viie aasta eest, on kuulutanud ennast ise “antipoliitikuks”. Kujutleda teda Itaalia peaministrina on enam-vähem sama raske nagu Jaak Madisoni, näiteks, Eesti siseministrina.

See võrdlus ei olnud siin sugugi ülekohtune. Di Maio erakonna oodatust veelgi suurema valimisedu taga on eelkõige lubadus viia sisse kodanikupalk. Madison hullutab inimesi aga üleskutsega luua Euroopa Liidus palgaliit, mis kehtestaks kõigis liikmesriikides võrdsed palgad. Reaalsustaju ning arusaamist majanduse toimimisest on mõlema idee taga täpselt sama palju.

Populismi tähetund

Eestis kiputakse sõna “populism” tajuma sageli automaatselt halvustavana, aga Itaalias, kust see mõiste algselt pärinebki, kuulutavad paljud poliitikud ennast ise uhkusega populistideks. Sellega tahetakse anda mõista, et asutakse rahva, mitte eliidi poolel.

Lega Nordi on Eesti laiatarbemeedias nimetatud “paremäärmuslikuks”, kuid täpsem on määratleda ka seda populistliku erakonnana. Tegelikult kannab isegi Lega ametlik häälekandja nime Il Populista. Matteo Salvini aga alustas oma poliitilist karjääri kommunistina ega häbene seda tänagi.

“Me oleme seotud klassikaliste vasakpoolsete teemadega, riigi tugevast kohalolekust kuni kergete narkootikumide lubamiseni,” selgitas Salvini 20 aastat tagasi seda, mida teevad kommunistid tema juhtimisel Milano linnavolikogus, kuhu ta valiti juba 1993. aastal, kui ta oli kõigest 20-aastane.

Viimastel aastatel on Salvini oma punaminevikku ise mitmetes debattides nostalgiliselt meenutanud, rõhutades, et tema jaoks tähendas kommunistiks olemine, et ta on tööliste, mitte pankurite poolel. Ta on tunnistanud, et marssis nooruses ringi Che Guevara pildiga särgis.

Lega Nord on nüüd Itaalia poliitilisel maastikul paremtiiva juhtiv jõud, kuid see loodi Põhja-Itaalia regionaalparteide liiduna, mis pidi ühendama regionaliste nende maailmavaatest sõltumata. Ka selle esimene juht Umberto Bossi kuulus nooruses kommunistide ridadesse.

Seda tausta on oluline teada, et mõista selle erakonna olemust. Lega Nord ei ole iseenesest parem- ega vasakpoolne, seda juhtiv ideoloogia on regionalism. Parem- või vasakpoolset retoorika kasutatakse vahendina, mille abil võita toetajaid oma sügavama eesmärgi poole liikumiseks.

Kes on Matteo Salvini?

Salvinit on sildistatud tema kohati ksenofoobsete avalduste tõttu “fašistiks”, kuid palju paremini võtavad tema poliitilise platvormi tuuma kokku tema enda sõnad: “Ma olen föderalist, mitte natsionalist.” Ta ei ole uus Benito Mussolini.

Eesti suursaadik Celia Kuningas-Saagpakk ja Matteo Salvini aastal 2016

2004. aastal valiti Salvini europarlamenti ja selle liige on ta tänagi. Ta on liikunud kogu elu mööda poliitilisi ametikohti, aga esineb valijatele eliidivastase tõekuulutajana, kes asub väikeste inimeste poolel. Ilmselt just tänu sellele õnnestus Lega Nordil edestada Forza Italiat, mis seadis oma peaministrikandidaadiks praeguse Euroopa Parlamendi presidendi Antonio Tajani.

Mäletatavasti põrusid alles sügisel Saksamaal toimunud valimistel rängalt sotsiaaldemokraadid, kelle esinumber oli europarlamendi eelmine president Martin Schulz. Sarnaselt neile sai nüüd Itaalias oma ajaloo halvima tulemuse Berlusconi partei, mis panustas Tajanile. Tundub, et see ei ole juhus. Euroopa Liidu ladvik ei ole valijate hulgas lihtsalt kuigi populaarne.

Lega Nord, mida toetas eelmine kord vaid 4,1% valijatest, sai nüüd 17,4% häältest, kuid selle katse tõusta kogu riiki katvaks jõuks kukkus sisuliselt läbi. Lõuna-Itaalias saadi enamasti 5-6% häältest, mõnes piirkonnas veelgi vähem. Viie Tähe Liikumine esines tugevalt kogu riigis.

Salvini, Eesti ja Venemaa

Salvini ei ole Eestis käinud, kuid on kohtunud Eesti suursaadikuga Itaalias. See ei tähenda automaatselt, et ta Eestisse soojalt suhtub.

2014. aastal, kui Eestist saadeti välja Itaalia ajakirjanik-poliitik Giulietto Chiesa, endine eurosaadik, kelle poliitiline karjäär algas samuti kommunistide ridades, tõstatas Salvini selle teema Euroopa Parlamendis.

“Arvestades seda, et teda ei süüdistatud üheski kuriteos, võis vabalt olla, et ta vahistati oma vaadete tõttu, mis on üldiselt Venemaa-meelsed ning vastuolus hoiakuga, mille on võtnud praegune Eesti valitsus, mille suhted Venemaaga on mõneti pingelised,” märkis ta toona.

“Kui osutub, et see oli nii, siis tuleb härra Chiesa vahistamises ja kinnipidamises näha kõigile Euroopa Liidu kodanikele tagatud põhiõiguste rikkumist, eriti mõtte- ja väljendusvabaduse ning vaba liikumise,” lisas Salvini, soovides samas, et Euroopa Komisjon teema Eestiga üles võtaks.

Kui eelmisel suvel tutvustati europarlamendis Eesti eesistumise tegevuskava, siis rõhutas ta Rahvaste ja Vabaduste Euroopa fraktsiooni nimel sõnavõtuga esinedes, et tuleks “eemaldada sanktsioonid Venemaa vastu, mis peab olema majanduspartner ja mitte vaenlane ning mis ei hakka ründama midagi ega kedagi.”

Mis nüüd edasi saab?

Jumal teab. Mina isiklikult arvan, et Itaalia valijad vääriksid valitsust, mille moodustavad Viie Tähe Liikumine ja Lega Nord kahekesi, sest neid toetasid kokku enam kui pooled valimas käinutest. Sellise valitsuse sündi vääriksid ka Salvini ja Di Maio fännid mujal Euroopas, sealhulgas Eestis.

Aga elu ei ole alati õiglane. Alati ei lasta valijatel näha oma valikute tagajärgesid.