IRL otsustab koalitsiooni püsimise

Artikkel ilmus 3. mail 2017 toimetatud kujul ajalehes Kesknädal

HELIR-VALDOR SEEDER. Kas see mees viib valitsuse langemiseni? Elame-näeme.

13. mail valib Isamaa ja Res Publica Liit endale uue esimehe või -naise. Valitakse mitte üksnes isikute vahel, vaid ka seda suunda, kuhu erakond liikuma hakkab. Kaia Iva ja Helir-Valdor Seeder on küll mõneti sarnased, kuid nad esindavad siiski konservatismi erinevaid voole. Neist üks võib viia praeguse valitsuskoalitsiooni lagunemiseni.

Mõlemad kandidaadid on sündinud 1964. aastal, töötanud õpetajana ning olnud linnapead. Mõlemad tulevad Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnast, kuid erinevatest maakondadest. Viljandis sündinud Seeder kogus viimastel Riigikogu valimistel enam kui 4/5 saadud häältest Viljandimaalt, Türil sündinud Iva seevastu Järvamaalt. Kuna Viljandimaal elab tunduvalt rohkem valijaid, siis oli erakonna kandidaatide nimekirja esinumbriks selles ringkonnas Seeder, kuid Iva häältepotis oli kõrvalmaakonnast saadud häälte osakaal suurem kui temal ja erakonna saak Järvamaal protsentuaalselt parem kui Viljandimaal.

Juba 1990-ndate algusest poliitikas tegutsev Seeder on suutnud ehitada endale Viljandimaal üles tugeva toetusbaasi, aga Iva võimalik kandepind riigis tervikuna näib olevat laiem. Seetõttu ei saa hästi nõustuda väitega nagu näitaks senised valimistulemused, et IRL saavutaks valimistel kindlasti suuremat edu, kui selle juhiks valitakse Seeder, mitte Iva. Kui vaadata ainult nende poolt kogutud häälte arve, siis jääb analüüs nõrgaks. Tuleb vaadata ka nende arvude taga olevat matemaatikat. Pealegi ei ole tulevik mitte kunagi lihtsalt mineviku projektsioon.

Võrdselt tugevad kandidaadid

Mõlemad kandidaadid on juba kogenud poliitikud. Seeder töötas kümme aastat Viljandi maavanemana, seitse aastat põllumajandusministrina. Ta on valitud neljal korral Riigikogu liikmeks ning on praegu erakonna volikogu esimees. Tema kandidatuuri toetavad nii erakonna eelmine juht Urmas Reinsalu kui ka praegune parlamendifraktsiooni esimees Priit Sibul. Vana isamaalasena on Seeder järjekindlalt rõhutanud, et IRL on rahvuslik-konservatiivne erakond ning tema taha ongi koondunud nüüd nii erakonna rahvuslikum kui ka konservatiivsem tiib.

Iva kuulus samuti juba Isamaaliitu, aga astus sinna alles 1999. aastal. Tema on puutunud rohkem kokku nö. päris eluga ehk selle maailmaga, mis jääb väljapoole poliitilisi ametikohti. Ühtlasi on ta tegutsenud ka kohaliku omavalitsuse tasandil pikemalt kui Seeder, kes läks sealt esimesel võimalusel riigipalgale. Samas pääses temagi juba kümne aasta eest Riigikokku, juhtis seal vahepeal isegi IRL-i fraktsiooni ja sai läinud aastal ministriks vabariigi valitsuses. Ettepaneku kandideerida tegi talle erakonna naiskogu. Iva esindab erakonna liberaalsemat tiiba, mis on lähemal euroopalikule peavoolu konservatismile (mitte kinni dogmades, vaid praktilisi lahendusi otsiv).

Kui Seeder asetuks ühte ritta selliste meestega nagu Mart Laar ja Jaan Tõnisson, kes on mõlemad samuti pärit Viljandimaalt (IRL ei põlvne küll otseselt Tõnissoni parteist, kuid paljud vanad isamaalased peavad ennast tema poliitilisteks järeltulijateks), siis Iva oleks ilmselt rohkem võrreldav Angela Merkeli, Theresa May ja teiste selliste tänapäeva Euroopa konservatiividega.

Koalitsioon võib laguneda

Alles hiljuti ministriks saanud Iva loomulikult paati kõigutama ei hakka ning ongi juba teatanud, et ei näe põhjust ministrite hulgas vahetusi teha. Tema juhtimisel jätkaks IRL nüüd kindlasti valitsuses. Praegu parlamendis konutav Seeder oleks erakonna esimehena aga hoopis teistsuguses positsioonis. Kuna ta esindab seda tiiba, mille jaoks koostöö Keskerakonnaga on juba niigi ideoloogiliselt raskem, siis tunneks Seeder kohalike valimiste eel tugevat survet praegune valitsus põhja lasta. Kas IRL-i langenud reiting selle mõjul tõesti tõusma hakkaks, see on omaette teema, aga lootus taas Keskerakonnale vastandumisega madalseisust välja tulla võib kahtlemata tekkida.

Esimene suurem katsumus on tõenäoliselt seotud riigi eelarvestrateegiaga järgmiseks neljaks aastaks, mille valitsus eelmisel nädalal juba heaks kiitis. See läheb selgelt vastuollu selle konservatiivse eelarvepoliitikaga, mida IRL on varem jutlustanud ja oma valijatele lubanud. Erakonnal on ju väga keeruline võita tagasi kaotatud usaldust, kui nii põhimõttelises küsimuses tehakse selliseid kannapöördeid, millega on esinenud nüüd rahandusminister Sven Sester. Seetõttu võib oodata Riigikogus eelarveküsimustes suuremaid vaidlusi.

IRL on poliitiliselt raskes olukorras. See on praeguses valitsuses ainuke traditsiooniliselt parempoolne erakond, aga samas koalitsiooni kõige väiksem osapool ega saa oma tahet teistele lihtsalt peale suruda. Vähemalt mitte kõigis küsimustes. Erakonna toetus vasakpoolsetele algatustele on peletanud sellest eemale varasemad valijad. Valitsuse langemisel moodustaksid nüüd uue koalitsiooni tõenäoliselt Reformi- ja Keskerakond ning IRL saaks lihtsalt enda kaela süü selle eest, et Reformierakond pääseb jälle võimule. Opositsioonis oleks neil aga veelgi raskem eristuda EKRE-st ja Vabaerakonnast. Viimastel on samas see eelis, et nemad ei ole üldse valitsusse kuulunud.

Ükskõik, kes IRL-i juhiks valitakse, tema ees laual ei ole selliseid häid ja kergeid valikuid, mis erakonna kiiresti madalseisust välja võiksid tuua. Opositsiooni minek võib tunduda selles olukorras ahvatlev, aga ei ole üldse kindel, et see soovitud tulemusi annaks. Pigem võib IRL seal lihtsalt marginaliseeruda.

EKRE tõetund läheneb

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Eelmistel kohalikel valimistel saadud viletsat tulemust, mis jäi kõvasti alla isegi Rahvaliidu neli aastat varem kogutud ülimalt tagasihoidlikule häältesaagile, põhjendasid Helme & Co. sellega, et erakond oli alles “loomisel”, kuigi tegelikult oli tegemist ju mitte päris uue erakonna, vaid lihtsalt ümberpakendatud Rahvaliiduga. Sel aastal nad enam sellist vabandust kasutada ei saa.

Kui eelmise aasta oktoobris kuulutas Mart Helme, et EKRE läheb oma nimekirjaga kohalikele valimistele seitsmekümnes omavalitsuses, siis käesoleva aasta märtsis käis jutt juba poole väiksemast arvust. 2013. aastal suutis EKRE tulla oma nimekirjaga välja ainult kolmeteistkümnes omavalitsuses. Eks paistab kui palju neid sel korral lõpuks tegelikult katta suudetakse, aga pealahing tuleb kindlasti Tallinnas.

Eelmistel kohalikel valimistel kogus EKRE Tallinnas 2.72% häältest, jäädes sellega kindlalt valimiskünnise alla, kuid 2014. aasta eurovalimistel saadi juba 3.23% ja 2015. aastal Riigikogu valimistel 5.98% häältest. Nüüd näitavad küsitlused, et seda erakonda võib toetada sügisel kohalikel valimistel pealinnas umbes seitse protsenti valijatest. See oleks juba arvestatav tulemus.

Kuid küsitlused on üks asi ja valimised teine. Kohalikel valimistel on vaja ka tugevat kandidaatide nimekirja. Eelmine kord oli EKRE kandidaat Tallinna linnapea ametikohale erakonna esimees Mart Helme, kes kandideerib nüüd hoopis Pärnu linnapeaks. Tallinna linnapeaks tahab sel korral saada tema poeg Martin Helme, kes kandideeris Pärnu linnapeaks 2009. aastal valimisliidu “Aus Pärnu” esinumbrina.

Pärnus üritas Martin saavutada edu sellega, et kuulutas senised linnajuhid korrumpeerunud lurjusteks ning lubas linnapeaks saamise korral enda palka poole võrra vähendada, aga tema häältesaak jäi tagasihoidlikuks. “Aus Pärnu” kogus 3.75% häältest. Helme ise sai seal siis vähem hääli kui neli kuud varem toimunud eurovalimistel, kuigi valimas käinute arv tuli kõvasti suurem.

On loogiline, et ta nüüd Tallinnas oma isa asemel linnapeaks kandideerib, sest tegelikult sai ta temast rohkem hääli juba 2013. aasta kohalikel valimistel, aga Mart Helme kandideerimine Pärnus nõrgestab samas paratamatult EKRE nimekirja Tallinnas. Kui ka teised tuntumad tegijad seal nüüd oma panust ei anna, siis võib valimiskünnise ületamine osutuda erakonnale ju lõpuks ikkagi ületamatult raskeks.

Nii lähevad omavahel vastuollu soov tulla enda nimekirjaga välja võimalikult paljudes omavalitsustes ja eesmärk pääseda Tallinna volikokku.

Martin Helme kuulutas erakonna kongressil, et just EKRE õlgadel lasub Keskerakonna väljavahetamine Tallinnas, sest IRL on kokku varisemas ja Reformierakond pakub lahjat programmi lahja esinumbriga. Reformierakonna linnapeakandidaat ei ole tegelikult küll veel teada (Kristen Michali asemel võib selleks saada lõpuks siiski hoopis Eerik-Niiles Kross, kellel on näidata ette tugev tulemus 2013. aastast IRL-i linnapeakandidaadina), aga kindlasti kuulub teiste paremerakondade nõrkus nende faktorite hulka, mis aitavad kaasa EKRE edule valimistel.

Põhiküsimus on seega, kas teised Tallinnas opositsiooni kuuluvad jõud on ennast valijate silmis piisavalt täis teinud selleks, et nende nõrkus kaaluks üles EKRE puudused. Vastuse saame 15. oktoobril.

PS. Fotol on eelmiste kohalike valimiste eel EKRE poolt loodud “Tallinna valitsemise varikabinet”, millest ei olnud pärast valimisi enam midagi kuulda, sest erakond linnavolikokku ei pääsenud.

Trump ei ole Reagan ega Bush


Eile astus ametisse Ameerika Ühendriikide 45. president Donald Trump, keda tema toetajad Eestis on võrrelnud kahe varasema vabariiklasest presidendi, Ronald Reagani ja George W. Bushiga. Tegelikult ei saaks miski olla kaugemal tõest.

Reagan oli küll endine näitleja, aga mitte poosetaja. Ta võis teha dramaatilisi avaldusi, kuid ei lõksutanud lõugu lihtsalt niisama. Kui tema tahtis, et üks müür maha lõhutaks, siis Trump nõuab nüüd teise ehitamist. Üks oli müüride lõhkuja, teine on nende ehitaja. Mõlemad olid alguses demokraadid, aga Reagan ei olnud poliitiline tuulelipp.

“Mina ei lahkunud Demokraatlikust Parteist, Demokraatlik Partei jättis mind,” ütles Reagan korduvalt, selgitades, et kui tema nooruses demokraate valis, siis seisis see erakond bürokraatia ja valitsuskulude vähendamise, osariikide ja kohalike omavalitsuste autonoomia suurendamise, madalamate tollimaksude ja rahvusvahelise kaubanduse eest. Vabariiklik Partei tuli samal ajal välja protektsionistlikumate algatustega.

Mõlemad erakonnad muutusid. Ajapikku said vabariiklastest vabakaubanduse eestvõitlejad ja see oli Ronald Reagan, kes hiljem kuulutas, et tema arvates on konservatismi südameks ja hingeks libertaarsus. Trump, kes tuli võimule vabakaubanduslepinguid rünnates, esindab sisuliselt hoopis teistsugust lähenemist.

Reagan võitis 1980. aastal presidendivalimised pea enneolematu ülekaaluga. Tema taga oli 44 osariiki ja üle kaheksa miljoni hääle rohkem kui Jimmy Carteril. Trump sai seevastu ligi kolm miljonit häält vähem kui Hillary Clinton, saades nüüd presidendiks üksnes tänu USA valimissüsteemi omapäradele, kusjuures pärast seda on ameeriklaste toetus talle veelgi langenud.

Trump maandus vabariiklaste hulka võõrkehana, kes esindab anti-intellektuaalset suunda, aga Reagani suur võit oli konservatiivide aastakümneid kestnud intellektuaalse võitluse tulemus. Tema sai selle võidu, mis jäi 1964. aastal saamata Barry Goldwateril, keda Reagan tugevalt toetas ning kelle võitlust ta Vabariikliku Partei sees jätkas. Goldwateri vabariiklaste intellektuaalse tuumiku moodustasid suuresti endised Trumani demokraadid, kelle ideoloogilised mantlipärijad ja järglased olid nüüd kõik Trumpi presidendiks valimise vastu.

Täiesti kohatu on ka tema võrdlemine George W. Bushiga, kes tegi küll kohutavaid vigu, kuid seda ilmselt oma kohatisest lihtsameelsusest, mitte selle pärast, et ta olnuks jõhkard, halva iseloomuga mees.

Trumpi ja Bushi tõenäoliselt kõige tõsisemate tagajärgedega erinevus on nende lähenemine islamile ja moslemitele. Bush, kelle ametiaega jäi 9/11, hoidus oma sõnavõttudes väga hoolikalt islami kui sellise demoniseerimisest ja põhimõttelisest vastandumisest moslemitele, sest sai aru, et suur võitlus käib islamimaailma enda sees. Trump muudab oma retoorikaga USA jaoks aga võimatuks sealt liitlaste leidmise. Kui ta kujutab vaenlastena moslemeid, mitte lihtsalt islamiste, siis kallutab ta neid järjest enam islamistide leeri, sest muudab ka mõõdukate moslemite jaoks võimatuks ameeriklastega koostöö tegemise. Sellisel lähenemisel võivad olla lõpuks täiesti katastroofilised geopoliitilised tagajärjed, Türgist Pakistanini.

Reagan ja Bush apelleerisid oma poliitikat kujundades sisuliselt ühiskonna peavoolule, aga Trump panustas sellele, et tekitada inimestes mingit ohvrimentaliteeti, mis motiveeriks neid teda toetama. Need on põhjapanevalt erinevad lähenemised. Reagan ja Bush ehitasid üles suuri poliitilisi koalitsioone, aga Trump tuli nüüd võimule lihtsalt vastandumise kaudu. Kui ta oma esimese ametiaja üle elab, siis teiseks teda tõenäoliselt ei valita, aga Reagan ja Bush võitsid mõlemad oma teise ametiaja veel kindlamalt kui esimese. Nemad olid tõelised konservatiivid. Trump on lihtsalt populist.

Riik ja religioon

Eesti Päevaleht küsib sel nädalal erakondadelt, mida nad arvavad presidendi ja usu suhtest, luteriusu rollist ning mošee rajamisest Eestisse. Küsimustele on juba vastanud Krista Aru (Vabaerakond) ja Mart Helme (EKRE). Allpool on toodud minu (erakondliku eelistuseta parteitu konservatiiv) vastused.

Kas Eesti president peaks käima jõulude ajal kirikus või näitama muul moel üles positiivset suhtumist usu ja usklike vastu?

Meie põhiseadus ütleb, et Eestis on igaühel südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba, riigikirikut ei ole. Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ning kedagi ei tohi sundida neid muutma. Seega, kui president ei taha, siis ei pea ta kirikus käima.

Jõulude tähistamine ei ole muide kohustuslik ka kristlastele, näiteks Jehoova tunnistajad seda ei tee, vaid hoopis usuvad, et Jumal ei kiida seda heaks, sest jõulud said alguse paganlikest kommetest ja tavadest. Jeesus ise ütles, et tuleks tähistada tema surma-, mitte sünnipäeva, ning tema apostlid ja algkristlased jõule ei tähistanud. Pealegi ei ole ühtegi tõendit, et Jeesus sündis just sellel päeval.

Presidendi usulised veendumused ja suhtumine religiooni on tema isiklik asi, aga Eesti riigipeana peaks ta näitama üles austust kõigi Eesti elanike usuliste veendumuste vastu. See ei tähenda seda, et ta peaks hakkama külastama erinevaid usutalitusi. Pigem võiks president tulla välja algatusega muuta pühade ja tähtpäevade seadust, et sealt kaoksid usupühad, kuid kõik töötajad saaksid selle arvelt juurde õiguse võtta vabu päevi just siis, kui nende usutunnistus seda nõuab. Selline muudatus võib aidata isegi kaasa usulisele ärkamisele, suurendada Eestis usklike arvu.

Kas Eesti riik peaks kohtlema luteriusku ja luterikirikut teistest paremini – näiteks eelistades luteri vaimulikke riiklikel tseremooniatel, toetades pühakodade kordategemist jms?

Juba meie esimene põhiseadus ütles, et riigiusku Eestis ei ole. Eestis ei ole riigikirikut. EELK on üritanud seda rolli küll mingil määral täita, aga viimase rahvaloenduse andmetel peab ennast ise luterlasteks vähem kui kümme protsenti Eesti elanikest. Riik peaks kohtlema kõiki religioone ja konfessioone võrdselt, olema nende suhtes neutraalne, eelistamata ühte teisele.

Mis puudutab pühakodade kordategemist, siis saab riigi eesmärgiks olla siin ainult arhitektuurimälestiste kaitse. Eesti on kahjuks täis lagunevaid kirikuhooneid, mida nende omanikud ei suuda korras hoida. Toetuste jagamist pühakodade programmi kaudu tuleks vastavalt võimalustele laiendada ka sellistele hoonetele, kus jumalateenistusi ei toimu. Mõnel juhul võib osutuda otstarberkaks ka hoone funktsiooni muutmine: tühjalt seisva, ilma koguduseta pühakoja ümberkujundamine lihtsalt kontserdisaaliks, külamajaks või kohalikuks muuseumiks.

Kas edukamaks sisserändajate Eesti ühiskonda lõimimiseks oleks vaja suurendada meie ühiskonna usklikkust või hoopis ilmalikkust? Kuidas seda saavutada?

Tugeva enamuse Eesti uusasukatest moodustavad nii praegu kui ka kogu ettenähtavas tulevikus Venemaalt ja Ukrainast pärit inimesed, kes kuuluvad valdavalt õigeusku. Viimase rahvaloenduse andmetel on see Eestis juba levinuim usk. Sisserändajate edukamaks lõimimiseks Eesti ühiskonda on vaja tugevdada keeleõpet, et ei toimuks getostumist keelelisel pinnal. Ühiskonna usklikkus või ilmalikkus sõltub vabas maailmas ikkagi inimestest, kes selle ühiskonna moodustavad, mitte riiklikest regulatsioonidest. Viimaste abil saab reguleerida seda, kui palju ja keda kusagilt juurde lastakse, aga mitte muuta inimeste usulisi veendumusi. Vastasel korral ei valitse Eestis enam usuvabadus.

Üldhariduskoolide programmi tuleks viia mitte usuõpetus, vaid võrdlev usundilugu, et anda õpilastele korralik ülevaade nii religiooni ja ateismi ajaloost Eestis kui ka tänapäeval maailmas laiemalt levinud religioonide kujunemisest ja põhiseisukohtadest, et noortel oleks kergem ümbritsevas maailmas orienteeruda. See aitaks kaasa ka sisserändajate lõimimisele Eesti ühiskonda, suurendaks vastastikust mõistmist erineva usutunnistusega inimeste vahel.

Millal ja mis tingimustel võiks püstitada mošee Tallinna või mujale Eestisse?

Uute pühakodade, sealhulgas mošeede püstitamine ei kuulu riigi pädevusse. Sellega võivad tegeleda kogudused või kohalik islamikogukond ise, kui projektile rahastus suudetakse leida. Riik ei pea selles küsimuses üldse mingit seisukohta võtma. Tingimuseks on aga loomulikult see, et tuleb järgida Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi, näiteks planeerimisseadust ja ehitusseadustikku.

Peavoolu konservatism

Kas teile ei tundu kohati, et maailm on hulluks läinud? Poliitikas valitsevad emotsioonid. Tasakaalukus ja terve mõistus on surutud tagaplaanile lärmakate vähemuste poolt, kes omavahel vastandudes ühiskonnas pingeid kruvivad. Võitlus nn. poliitilise korrektsuse vastu on saanud õigustuseks elementaarse viisakuse puudumisele.

Meedia valab muudkui õli tulle, et leegid järjest suuremaks kasvaksid, sest need toidavad klikimajandust (mis on ju ajakirjanike leib!). Nii muutubki vaikiva enamuse rahulik hääl järjest vaiksemaks ning toimub ühiskonna polariseerumine.

Konservatism on muutunud Eestis ühtede suus sõimusõnaks, millega tähistatakse uusreaktsionäärsust, tagurlust. Teised teevad kõik endast oleneva, üritades suruda kogu ühiskonnale peale enda vaateid ning sildistades kõik teisitimõtlejad valimatult vasakliberaalseteks kultuurimarksistideks, et andagi sellele sõnale selline sisu.

On kõlanud väiteid, et inimeste nimetamine reaktsionäärideks on nõukogudelik igand, mis ei sobi demokraatlikku ühiskonda, aga…

Kuidas võiks siis nimetada neid, kelle jaoks progressiivsus ehk edumeelsus on sõimusõna, kes seisavad progressi ehk arengu vastu juba semantilisel tasandil, kes defineerivad ennast ise progressile vastandumise kaudu, kasutavad enda poliitiliste oponentide sildistamiseks halvustavalt sõna progressivistid? Kui need ei ole reaktsionäärid, siis kes nad on? Või miks ei või neid nii nimetada, kui nad seda on?

19. sajandil, kui Robert Peel tegi tooridest Konservatiivse Partei, mõistis ta sõna konservatiivne just vastandina reaktsioonilisele. See tähendas alalhoidlikku uuendusmeelsust, arusaama, et kui tahetakse jääda püsima, siis on vajalikud reformid.

Peavoolu konservatism ei ole dogmaatiline ideoloogia, vaid on teatud hoiak, vaatepunkt ja viis poliitika kujundamiseks: suunatud näoga tuleviku poole, aga teadlik ka minevikus toimunust; mitte ajalugu eitav, vaid selle õppetunde arvestav; avatud silmadega maailma vaatav, mitte iseendasse kapselduv; tasakaalukas ja rahulik, mitte agressiivne ja vihane.

Euroopas esindavad seda suunda poliitilisel tasandil eelkõige Euroopa Rahvapartei ning Konservatiivide ja Reformistide Liit Euroopas ehk nende liikmeserakonnad. Teoreetiliselt peaks Eestis olema seega juhtiv konservatiivne erakond Isamaa ja Res Publica Liit, kuid praktikas ei ole see poliitilisel väljal toimuvas ideoloogilises, maailmavaatelises võitluses märgatav.

Eesti parempoolset inforuumi kujundavad tugevalt EKRE alt-right portaal Uued Uudised ja uusreaktsionäärse SAPTK propagandistlik Objektiiv. Mina kavatsen aga lähtuda siin oma poliitikakommentaarides euroopalikust peavoolu konservatismist, mis on suunatud mitte vaenlaste otsimisele, vaid sotsiaalse sidususe ja stabiilse arengu (progressi) kindlustamisele.

Need kord nädalas ilmuvad sõnavõtud ei esinda ühegi Eesti erakonna seisukohti, vaid väljendavad üksnes minu enda vaateid, aga vähemalt teoreetiliselt võiks neid jagada ka IRL.

Mida toob aasta 2017?

Kuna eraelulistel põhjustel, millest ma ei kirjuta, tuleb alanud aastal tõenäoliselt siiski hoopis vähem mööda kultuuriüritusi jooksmist kui eelmisel, siis kandub selle ajaveebi fookus nüüd ilmselt ikkagi rohkem poliitikale. Seetõttu alustangi sellest.

Läinud aasta tõi Eestile uue presidendi ja uue valitsuse.

Kersti Kaljulaid sai presidendiks ootamatult ja ebatavalisel moel, kuid on minu silmis talle antud usaldust juba õigustanud. Mõnda tema sõnavõttu olen küll isegi kritiseerinud, aga üldiselt avaldab ta positiivset mõju kogu Eesti poliitilisele kliimale. Rohkem siirust ja vähem silmakirjalikkust võiks jääda tema tegevuspõhimõtteks ka edaspidi, kuigi kohati võib see kutsuda muidugi esile ka nurinat.

Meie president ise ütles oma aastavahetuse tervituses: “Ja et teha paremini, on mõistlik vahel olla ka konstruktiivselt kriitiline.”

Just konstruktiivne (mõistuspärane, ülesehitav ja edasiviiv) kriitika on see, mida võiks alanud aastal rohkem olla. Niisama lahmimine, mis tugineb peamiselt emotsioonidele, ei pea lugu faktidest ega paku välja positiivset programmi, tekitab juurde ainult negatiivset energiat, aga seda on maailmas juba niigi palju. Pealegi on see minu meelest sama kahjulik nagu kriitikameele puudumine.

Samavõrd ootamatult sai Eesti ka uue valitsuse. Sellega seoses on minu tunded täna veidi vastuolulisemad. Ühest küljest oli väga vaja, et selline võimupööre toimuks, aga teisest küljest olen ma ise ikkagi pigem parempoolsete vaadetega ega usu, et kõik uue koalitsiooni poolt pakutavad muudatused on head, praktikas hästi toimivad.

Ma ei näe Riigikogu praegust koosseisu vaadates hetkel võimalust parema koalitsiooni moodustamiseks ega ole põhimõtteliselt selle valitsuse vastu, aga võib juhtuda, et hakkan tegema mõningates küsimustes peenhäälestatud kriitikat.

Kuidas kohalikud valimised mõjutavad Eestis üleriigilist positsioonide jaotust, sel teemal ei hakka ma üldse spekuleerima, sest minu meelest on nende valimiste tulemused ennustamatud. Ise ma nüüd ei kandideeri, vaid tegelen Avatud Nimekirjade koordineerimisega (hetkel tundub, et vähemalt Tallinnas peaks selline valimisliit tõesti loodud saama).

Milline saab olema Donald Trumpi poliitika USA presidendina, see on paljuski tegelikult jätkuvalt üks suur küsimärk. Näiteks Venemaa osas võib tema seniste avalduste põhjal justkui eeldada suhete paranemist, aga sama hästi võib juhtuda, et Trump tunneb nüüd, et peab hakkama tõestama, et ta ei ole venelaste poolt pukki pandud kasulik idioot – see viiks hoopis USA-Vene suhete veelgi suurema pingestumiseni.

Mis puudutab Euroopat, siis loodan ja usun, et Prantsusmaa presidendiks valitakse kevadel François Fillon ja vabariiklased võidavad seal ka suvel toimuvad Rahvusassamblee (parlamendi alamkoja) valimised. Saksamaa kantslerina jätkab Angela Merkel (kui tal just tervis üles ei ütle) ning Geert Wildersi Vabaduspartei ei suuda Hollandis esimeseks tõusta.

Aga, nagu alati… aeg näitab.

2016. aasta maailmas 2/2

Jätkub ülevaade lahkuval aastal maailma poliitikaelus toimunust. Täna on vaatluse all teine poolaasta. See ülevaade ei ole loomulikult kõikehõlmav, vaid puudutab neid paiku, kus toimuvat ma ise rohkem jälgin.

Juulis toimusid Austraalias parlamendivalimised, kus saavutas taas võidu konservatiivne Austraalia Liberaalne Partei koos oma väikeste liitlastega. Eelmiste valimistega võrreldes kaotati Esindajatekojas 14 kohta (täpselt nii palju sai neid samas juurde vasaktsentristlik Austraalia Tööpartei). Koalitsioonile jäi seal napp enamus, 76 kohta 150-st. Peaministrina jätkas Malcolm Turnbull.

Jaapanis valiti ümber pool parlamendi ülemkojast. Kohti said juurde valitsevad konservatiivsed erakonnad, Liberaal-Demokraatlik Partei ja Komeito, millel on nüüd ülemkojas kokku 146 kohta 242-st, aga ka kommunistid, kes tõusid seal neljandaks erakonnaks (14 kohta), samas kui vasaktsentristlik Demokraatlik Partei kaotas 11 kohta, jäi ainult 49.

Tokio prefektuuris toimunud kohalikel valimistel oli samuti edukas konservatiivne Liberaal-Demokraatlik Partei, traditsiooniline võimuerakond, aga Tokio kuberneriks valitud Yuriko Koike, kes on olnud nii keskkonnaminister kui ka kaitseminister, osales valimistel hoopis sõltumatu kandidaadina. Erakonna ametlik kandidaat oli Hiroya Masuda, kunagine siseminister. LDP kohalik osakond ähvardas rakendada meetmeid liikmete vastu, kes toetavad Koike kandidatuuri, kuid paljud silmapaistvad tegelased seda ikkagi tegid, samas kui peaminister Shinzō Abe, kelle esimesel ametiajal Koike 2007. aastal paar kuud kaitseminister oli (lahkus ametist erakonna sisemise võimuvõitluse tõttu), ja mitmed teised LDP juhtivad tegelased hoidusid nüüd poole valimisest. Koike (sünd. 1952) tuli poliitikasse väikeste uuendusmeelsete erakondade kaudu ning oli juba LDP-ga ühinedes kolmandat ametiaega parlamendi alamkoja liige, temast sai peaminister Junichiro Koizumi lähedane liitlane ning keskkonnaminister (2003-2006). 2008. aastal, kui Koizumi mantlipärija Abe oli oma kehva reitingu ja tervisehädade tõttu kõrvale tõmbunud, kandideeris Koike ka LDP juhiks, jäädes siis viie kandidaadi hulgas kolmandaks. Ta oli Jaapani esimene naissoost kaitseminister ja on nüüd Tokio esimene naissoost kuberner ning võib juhtuda, et temast saab kunagi ka riigi esimene naissoost peaminister.

Augustis toimus Tais rahvahääletus põhiseaduse üle, millega 2014. aastal sõjalise riigipöördega võimule tulnud hunta kindlustas enda võimu ka nüüd järgnevaks üleminekuperioodiks. See näeb ette, et kõik senaatorid määratakse ametisse hunta enda poolt ja Senat omab Esindajatekoja üle vetoõigust küsimustes, mis puudutavad põhiseaduse muutmist. Peaminister võidakse aga määrata ka väljastpoolt parlamenti. Eelnõu kritiseerimine oli keelatud, vaatlejaid hääletust jälgima ei lastud. Opositsioonilised aktivistid võeti kinni ja anti sõjaväekohtu alla ning vahistati ka neid valijaid, kes kuulutasid, et kavatsevad hääletada selle vastu. Ametlike tulemuste kohaselt oli valimisaktiivsus 59.40% ja uue põhiseaduse poolt oli 61.35% hääletanutest.

Septembris olid Hong Kongis valimised, kus Pekingi toetajad said kohalikus seadusandlikus kojas kokku 40 kohta 70-st. Samas kaotasid nii nemad kui ka opositsioonilised demokraadid varasemaga võrreldes kolm kohta. Sisse tulid uued, 2014. aasta meeleavaldustest välja kasvanud jõud, mis toetavad enesemääramisõigust ning soovivad selles küsimuses rahvahääletuse korraldamist. Kokku on neil nüüd kuus kohta. Kuus kandidaati diskvalifitseeriti, sest nad toetasid otsesõnu Hong Kongi iseseisvumist.

Valgevenes ja Venemaal toimusid parlamendivalimised, millega võimuladvik kindlustas enda juhtivat rolli. Venemaal ei ole jätkuvalt alternatiivi erakonnale Ühtne Venemaa. Riigiduumas sai küll ühe koha ka Kodanike Platvorm, aga see erakond ei ole enam päris see, mida sellest luua üritati. Valgevenes sai paar kohta ka süsteemiväline opositsioon, kuid 98.2% parlamendist kuulub siiski president Lukašenka lojalistidele.

Berliinis ja Mecklenburg-Vorpommernis toimunud valimised kinnitasid juba märtsis ilmnenud trende: kristlikud demokraadid ja sotsiaaldemokraadid langevad, Alternatiiv Saksamaale teeb võimsaid sööste ja liberaalid taastuvad madalseisust. Berliinis moodustati esmakordselt puna-puna-roheline koalitsioon, võimule kaasati Vasakpartei, mis tõusis kolmandaks jõuks. Eelmine kord üllatanud Piraadipartei jäi seal aga nüüd valimiskünnise alla.

Horvaatias andsid parlamendivalimised taas ebaselge tulemuse, nagu eelmisel aastal, kuid endine peaminister Zoran Milanović otsustas tunnistada sotsiaaldemokraatide juhitud vasaktsentristliku koalitsiooni kaotust, et hoida ära järjekordse patiseisu tekkimine, võimaldades konservatiivse Horvaatia Demokraatliku Liidu koalitsioonil jõuda tsentristide toetusel valitsuse moodustamiseni. Peaministriks sai Andrej Plenković.

Hispaanias valiti regionaalparlamente Baskimaal ja Galiitsias. Baskimaal on riiki valitseva Rahvapartei kohalik haru suhteliselt väike jõud, mis kogus 10.1% häältest ja parlamendis üheksa kohta 75-st, aga Galiitsias tuli Rahvapartei taas esimeseks: 47.6% häältest ning 41 kohta 75-st.

Oktoobris kukkus Kolumbias rahvahääletusel väga napilt läbi rahuleping valitsuse ja mässuliste vahel, mis pidi lõpetama aastakümneid kestnud verevalamise. Lepingu poolt olid peaaegu kõik erakonnad, sealhulgas Kolumbia Konservatiivne Partei, aga selle vastu olnud konservatiivid heitsid ette, et leping annab mässulistele amnestia ning automaatselt kümme kohta parlamendis, et see seadustab sisuliselt narkokaubanduse ja legitimiseerib riigis vägivalla kasutamist. Kõik küsitlused näitasid, et leping kiidetakse ülekaalukalt heaks, aga hääletusest osavõtt tuli lõpuks ainult 37.43% ja 50.22% hääletas vastu. Pole päris selge, mis sellest rahuprotsessist edasi saab.

Ungaris kukkus samas läbi rahvahääletus, kus küsiti, kas ollakse nõus sellega, et Euroopa Liit saaks anda korralduse mitteungarlaste kohustuslikuks ümberasustamiseks Ungarisse isegi ilma Ungari parlamendi nõusolekuta. 98.36% hääletanutest sellega nõus ei olnud, aga kuna osavõtt oli 40.04%, mis jäi alla seal seaduses nõutule, siis loeti referendum läbikukkunuks. Võrdluseks, et viimastel eurovalimistel oli valimisaktiivsus Ungaris ainult 28.97%.

Tšehhis toimusid kohalikud valimised ning valiti ümber kolmandik senaatoritest. Enim hääli kogus paremtsentristlik ANO 2011, sotsiaaldemokraadid langesid teiseks. Kodanike Demokraatlik Partei, mis on osa Konservatiivide ja Reformistide Liidust Euroopas, sai Senati valimisel 11.71% häältes, omades seal nüüd kümmet kohta, ning kohalikel valimistel 9.47% häältest.

Gruusias tugevdas parlamendivalimistel enda positsioone valitsev Gruusia Unelm, mis sai 115 kohta 150-st.

Leedus tõusis riigi juhtivaks jõuks Leedu Talurahva ja Roheliste Liit, mis sai eelmistel parlamendivalimistel ainult ühe koha, kuid nüüd 54 kohta 141-st. Tulemuse taga nähakse protesti vanade erakondade vastu, valijate soovi näha poliitikas uusi nägusid. Peaministriks sai Saulius Skvernelis, koalitsioon moodustati sotsiaaldemokraatidega. Talurahva ja Roheliste Liit soovis esialgu teha suure koalitsiooni, kus oleks lisaks konservatiivne Isamaaliit – Leedu Kristlikud Demokraadid, kuid see erakond välistas taolises kolmevalitsuses osalemise.

Islandis sai parlamendivalimistel parima tulemuse konservatiivne Iseseisvuspartei, mis ei saanud aga hakkama koalitsiooni moodustamisega. Sama ei õnnestunud ka teiseks platseerunud Vasakrohelisel Liikumisel ja kolmandaks tulnud Piraadiparteil, mille juht Birgitta Jónsdóttir sai presidendilt mandaadi valitsuse moodustamiseks detsembri alguses. Pärast tema ebaõnnestumist teatas president, et ei hakka kellelegi praegu enam uut mandaati andma, sest erakondade juhid peaksid arutama asja omavahel mitteametlikult, et jõuda lõpuks ikkagi töövõimelise valitsuse moodustamiseni.

Novembris toimus Bulgaarias rahvahääletus kolmes küsimuses, mis puudutavad muudatusi poliitilises süsteemis. Osavõtt oli 50.81%, aga kuna see jäi veidi väiksemaks kui eelmistel parlamendivalimistel, siis ei oma tulemused siduvat iseloomu. Samas jätkub arutelu nende asjade üle parlamendis. 74.02% pooldas erakondade riigipoolse rahastamise sidumist valijatelt saadud häältega (iga eelnenud parlamendivalimistel saadud hääl annab erakonnale ühe levi aastas), mida Eestis propageeris mäletatavasti MTÜ Radikaaldemokraadid. 73.80% toetas mõtet minna parlamendivalimistel üle kahevoorulisele süsteemile. 63.48% toetas valimistest osavõtu muutmist kohustuslikuks.

Samal ajal toimusid seal presidendivalimised, kust väljus teises voorus võitjana erukindral Rumen Radev, endine Bulgaaria õhuväe komandör, kelle sõltumatut kandidatuuri toetas vasaktsentristlik opositsioon. Eelmine president Rosen Plevneliev sai ametisse parempoolse võimupartei toetusel, mille kandidaat Tsetska Tsacheva nüüd teises voorus alla jäi.

Moldova presidendiks valiti venemeelsete sotside juht Igor Dodon, kellele jäi teises voorus alla euromeelsete liberaalide kandidaat Maia Sandu.

Ameerika Ühendriikide presidendiks valiti Donald Trump, kes sai samas ligi kolm miljonit häält vähem kui Hillary Clinton. USA valimistel ma siin praegu pikemalt ei peatu, sest neist on räägitud juba niigi piisavalt.

Prantsusmaal võitis vabariiklaste eelvalimised mõõdukas konservatiiv François Fillon, kellest sai sellega vabariiklaste kandidaat tuleval aastal toimuvatel presidendivalimistel, mille tulemusel temast saab kõigi eelduste kohaselt Prantsusmaa järgmine president.

Saksamaa kantsler Angela Merkel teatas, et kandideerib järgmisel aastal neljandaks ametiajaks.

Detsembris jõudsid viimaks lõpule Austria presidendivalimised, mille tulemusel sai peatutud juba varem.

Itaalias lükati rahvahääletusel tagasi muudatused poliitilises süsteemis, mille läbiminekuga peaminister Matteo Renzi oli sidunud enda jätkamise valitsusjuhina. Hiljem ta tunnistas, et see oli viga. Renzi astus ametist tagasi, peaministriks sai Paolo Gentiloni.

Rumeenias võitis parlamendivalimised Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Parlamenti pääses küll kolm uut parteid, kuid neist kaks on moodustatud vanade baasil. Liberaalse Reformierakonna ja Konservatiivse Partei ühinemisel sündinud Liberaalide ja Demokraatide Liit (ALDE) moodustas nüüd sotsidega koalitsiooni, mille valitsus astub ametisse jaanuaris. Peaministriks saab Sorin Grindeanu.