Rubriik: poliitika

ALDE Partei seisab raske valiku ees

Laupäeval toimub Brüsselis ALDE Partei nõukogu erakorraline koosolek, mille päevakorras on ainult üks küsimus: Katalaani Euroopaliku Demokraatliku Partei (KEDP) eemaldamine ALDE ridadest. Teema on kütnud kirgi juba mitmeid kuid.

KEDP asutati küll alles 2016. aasta suvel, kuid on uus erakond üksnes formaalselt. Toona toimus erakonna Kataloonia Demokraatlik Konvergents (KDK) viimane kongress, mis kasvas sujuvalt üle KEDP esimeseks kongressiks. Nimelt otsustasid KDK liikmed luua uue erakonna, et distantseeruda suurtest korruptsiooniskandaalidest, mis seda poliitilist jõudu olid tabanud.

KDK sündis poliitilise liikumisena juba 1974. aasta sügisel. Järgmisel aastal suri lõpuks diktaator Francisco Franco ja algas Hispaania üleminek demokraatiale. 1976. aastal formeeriti KDK ümber erakonnaks.

Pikk valitsusaeg viis halvale teele

1979. aastal võeti Hispaanias vastu seadus, millega Kataloonia sai autonoomseks piirkonnaks ja taastati sealne parlament. 1980. aastal toimunud valimised võitis KDK, mille esimees Jordi Pujol (sünd. 1930) sai Kataloonia valitsusjuhiks ja jäi sellele ametikohale 2003. aasta lõpuni, mil ta otsustas seitsmendaks ametiajaks enam mitte kandideerida. KDK langes opositsiooni, kuid tuli 2010. aastal uuesti võimule. Madalamal tasemel omati häid positsioone ka vahepeal.

Pujoli järel sai 2003. aastal KDK juhiks Artur Mas, kelle eestvedamisel toimus hiljem erakonna ümbersündimine KEDP-ks. Selle esimehena jätkas ta käesoleva aasta jaanuarini.

Artur Mas, Guy Verhofstadt ja Jordi Pujol

Eelmisel aasta märtsis keelas kohus Masil kaheks aastaks avalikus ametis olemise ja määras 36500 eurot trahvi selle eest, et 2014. aastal oli ta Kataloonia valitsusjuhina eiranud Hispaania kohtu keeldu ja lasknud korraldada mittesiduva rahvaküsitluse Kataloonia enesemääramise küsimuses. 2016. aastal keskendus Mas erakonna ümberkujundamisele; valitsusjuhiks sai Carles Puigdemont, samast erakonnast, kes tõrjuti läinud aastal iseseisvusliikumise toetamise pärast eksiili.

Tänavu mais tuli lõpuks võimule Kataloonia uus valitsus, mille juht Quim Torra ei kuulu ühtegi erakonda, kuid pooldab iseseisvumist ja toetub koalitsioonile, mille on moodustanud KEDP ja Kataloonia Vabariiklikud Vasakpoolsed.

Viimastel aastatel Kataloonias toimunud tormiliste arengute taustal on kahtlemata mõistetav, kui KEDP vaenamise taga nähakse Hispaania ühtsuse toetajaid, aga samas ei saa vaadata nüüd mööda ka nendest suurtest korruptsiooniskandaalidest, mis ilmsiks on tulnud.

Tänavu jaanuaris langetas kohus juba süüdimõistva otsuse, mille kohaselt sai KDK aastatel 1999-2009 ehitusfirmalt Ferrovial 6,6 miljonit eurot ebaseaduslikku vahendustasu avalike töödega seotud lepingute eest. Pistist tuli maksta 3-4% lepingute mahust. Sel moel saadud raha kanditi paari sihtasutuse kaudu nii KDK kassasse kui ka mõningate sellega seotud isikute taskusse. Mitmed tegelased mõisteti aastateks vangi ning peavad maksma suuri trahve. Mas, kelle lähikonda osad neist kuulusid, lahkus KEDP esimehe kohalt.

KDK asutaja Jordi Pujol ja tema pojad jäid maksuametile vahele juba 2014. aastal ning said süüdistuse rahapesus ja maksudest kõrvalehoidumises. Pujol tunnistas, et päris kunagi oma isalt salajased välismaised pangakontod. Ta vabandas, et ei olnud sellest teavitanud, ning teatas, et need miljonid said lõpuks deklareeritud ja maksud makstud. Ühtlasi lahkus ta KDK auesimehe kohalt.

Pujoli rahaskandaalid said põhjuseks, miks KDK liikmed toetasid selle ümberkujundamist KEDP-ks, kuid tagantjärele on selle taga nähtud ka Masi soovi vabastada erakond vastutusest tegude eest, mis ulatusid ka aega, mil seda juhtis juba tema. 2016. aastal vastavad uurimised juba käisid. Tänavu tuli süüdimõistev otsus, millega vahepeal justkui olematuks muutunud KDK kohustati ebaseaduslikult saadud 6,6 miljonit eurot riigile maksma.

Suvel laiendati uurimist, nii et selle alla sattus ka KEDP kui KDK järglane. Just see vallandaski protsessi KEDP eemaldamiseks ALDE ridadest.

Kas käimas on iseseisvuslaste lintšimine?

KEDP esindajate sõnul on korruptsioonijuhtumitega seonduv vaid ettekääne nende tõrjumiseks. Nad rõhutavad, et nende suhted ALDE-ga hakkasid halvenema pärast seda, kui nimetatud ühendusega liitus 2016. aastal uus liberaalne erakond Kodanikud, mis on tugevalt katalaanide rahvusliku liikumise vastu. ALDE juhtkond aga väidab, et küsimus KEDP eemaldamisest ei ole seotud KEDP toetusega Kataloonia iseseisvumisele.

ALDE individuaalsete liikmete hulgas on kogu see problemaatika tekitanud viimasel ajal kohati äärmiselt teravaks muutunud arutelusid. Protestiks ALDE nõukogu erakorralise koosoleku kokkukutsumise vastu lahkus individuaalsete liikmete juhtivkomiteesse kuulunud Robert Schliessler koguni ALDE Partei ridadest. Tema hinnangul näitas protsessi alustamine KEDP eemaldamiseks, et ALDE ei suuda mängida Kataloonia iseseisvumise küsimuses enam konstruktiivset rolli.

Schliessler ja tema mõttekaaslased nõustusid nüüd KEDP enda käsitlusega, mille kohaselt rünnatakse seda erakonda praegu Kataloonia iseseisvumise toetamise pärast. Paljud leidsid, et õige koht selle küsimuse arutamiseks oleks mitte ALDE nõukogu erakorraline koosolek, vaid juba tuleval kuul Madridis toimuv kongress.

Teised on aga seisukohal, et KDK/KEDP suured korruptsiooniskandaalid heidavad lähenevate eurovalimiste eel halba varju ALDE Parteile tervikuna ning nende liikmelisuse küsimus on vaja lahendada just enne Madridi kongressi, mille võõrustajaks on erakond Kodanikud, sest kui see asi tuleks hääletamisele seal, jääks veelgi enam mulje, et küsimus on tegelikult suhtumises Kataloonia võimalikku iseseisvumisse.

Minu hinnangul ei ole KDK/KEDP korruptiivse tegevuse suhtes toimuvad juurdlused tingitud sellest, et tegemist on katalaani iseseisvuslaste tugevaima poliitilise jõuga.

Need on pigem märgid Hispaania prokuratuuri ja kohtusüsteemi üldisest tugevnemisest, mis leidis aset seoses Kataloonia küsimuses toimunud kohtuvaidlustega, kuid on viinud ka konservatiivse Rahvapartei valitsuse langemiseni Madridis. Kompromissitute otsustega Kataloonia küsimuses jõuti enesekindluseni, mis võimaldas minna lõpuks traditsiooniliste võimuparteide kallale, et need aastaid kestnud korruptsiooni eest vastutusele võtta. Ja see on iseenesest hea.

Küsimus on nüüd selles, mida ALDE Partei selliste liikmetega tegema peaks? Ükskõik milline otsus laupäeval langetatakse, halb on see igal juhul. KEDP väljaviskamise korral jääks paljudele mulje, et neid karistatakse poliitiliste seisukohtade (Kataloonia iseseisvumise toetamise) pärast. Kui nad otsustatakse liikmeks jätta, näiks see paljudele korruptsiooni tolereerimisena.

Ilmselt oleks vaja palju selgemaid reegleid selle kohta, millistele tingimustele ALDE liikmeserakonnad vastama peavad, sest sarnaseid probleemseid parteisid kuulub selle ridadesse ju ka teistest riikidest. Ja neid reegleid tuleks jõustada ühevõrra karmilt kõigi suhtes.

Artikkel ilmus 24. oktoobril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Applebaum “Punane näljahäda”

2007. aastal, kui möödus 75 aastat Nõukogude Liidu poolt Ukrainas kunstlikult esile kutsutud suure näljahäda (holodomor) algusest, kirjutasin artikli pealkirjaga “Holodomor, vene identiteet ja Eesti”, mis ilmus juhuslikult samal päeval, kui Tõnismäelt teisaldati pronkssõdur. Ma ei arva, et see oli hea lahendus tekkinud kriisile (“Pronkssõduri teisaldamine kuhugi kõrvalisse paika ei oleks lahendus, see üksnes suurendaks märtrioreooli, mida see ebajumal neostalinistide silmis omab. Samuti jätkuksid kuju uues asupaigas kogunemised, mille kaudu levitatakse Eesti riigi suhtes vaenulikku ideoloogiat.”), olin ise soovitanud hoopis radikaalsemat, aga Tõnismäel selleks hetkeks kujunenud olukorras ei jäänud ilmselt enam muud valikut. Valitsus oli asetatud sundolukorda, kus tuli tegutseda kiiresti.

Eesti akadeemilistes ringkondades oli populaarne süüdistada pronkssõduri kriisis Ansipi valitsust, täpsemalt Reformierakonda, mis olevat seadnud selle kuju oma valimiskampaania teenistusse. Hiljem üritati jätta mõnes artiklis koguni muljet, et see teisaldati siis juba enne valimisi, et saada eestlastelt rohkem hääli. Valimiskampaaniate raames seda teemat kohalike poliitikute poolt kahtlemata ekspluateeriti, kuid kriis ise oli minu meelest tingitud siiski Kremli sõjast ajaloo vastu, katsetest manipuleerida sellega oma tänapäevastes geopoliitilistes huvides.

Ukraina puhul oli siis üheks lahinguväljaks selles sõjas ka mälestus holodomorist. Nõukogude ajal üritati seda lihtsalt maha vaikida. 2007. aastal Venemaa küll enam näljahäda toimumist ametlikult ei eitanud, kuid kahtluse alla seati selle olemus ning ulatus. Väideti, et näljahäda ei kutsutud Ukrainas esile sihilikult ja see ei olnud seal suurem kui mitmetes teistes Nõukogude Liidu piirkondades. Sarnane käsitlus domineerib Venemaal režiimitruude ajaloolaste hulgas ka praegu.

Anne Applebaum rõhutab oma raamatus “Punane näljahäda. Stalini sõda Ukrainas”, mis ilmus inglise keeles alles 2017. aastal, korduvalt, et seda ei ajendanud kirjutama viimastel aastatel Ukrainas ja Ukraina-Venemaa suhetes toimunud arengud. Ta märgib, et “esimest korda arutasin seda, kas oleks vaja koostada uus näljahäda ajalugu, oma kolleegidega Harvardi Ukraina-uuringute instituudist 2010. aastal. /—/ Tollal ei olnud vähimatki põhjust arvata, et 1932.–1933. aasta sündmuste uut uurimist võiks tõlgendada mingiski mõttes poliitilise seisukohavõtuna. /—/ Ma ei taha sellega öelda, nagu ei oleks Ukraina revolutsioon, ukraina eliidi jõhker represseerimine ja golodomor praeguste sündmustega seotud. Vastupidi: need moodustavad võtmetähtsusega tausta ja aluse, mis aitavad praegustest sündmustest aru saada.”

Ma küll ei nõustu sellega, et tollal ei olnud vähimatki põhjust arvata, nagu võiks selle teema käsitlemist tõlgendada mingiski mõttes poliitilise seisukohavõtuna (poliitiliselt nii tundliku teema käsitlemine on paratamatult ka poliitiline seisukohavõtt), kuid see ei tähenda, et Applebaumi käsitlus oleks poliitiliselt kallutatud. Veidi annab tunda üksnes see, et raamat on suunatud esmajoones USA lugejatele – see ilmselt mõjutas alateemade valikut, vaatepunkti, toodud näiteid ja võrdlusi jms.

Applebaum ei kirjuta ainult 1932.–1933. aasta näljahädast. Umbes pool tekstist on pühendatud sellele eelnenud arengutele, alates 1917. aasta revolutsioonist ja 1920-ndate kriisidest ukrainlaste vastuhakkude ning põllumajanduse kollektiviseerimise läbikukkumiseni. See loob tausta, mis selgitab nii NSV Liidu juhtide motiive suure näljahäda esilekutsumisel kui ka nende kohapealsete käsilaste tegevust. Samuti kirjutab ta järgnenud kinnimätsimisest ning sellest, kuidas holodomor on kajastunud ajalookirjutuses ja mälestustes.

Rahvuslikult meelestatud Ukraina ajaloolased kalduvad mõnikord süüdistama toona sooritatud kuritegudes üksnes nö. “võõraid” (juute ja moskoviite, nagu tehti juba Saksa okupatsiooni ajal), kuid Applebaumi sõnul olid need enamasti siiski kohalikud elanikud, kes viisid jõhkralt läbi toiduainete sundvõtmist (saades mõnikord osa äravõetud toidust endale), mis lõppes paljudele näljasurmaga, ning oma kodust väljaaetud jõukamate naabrite elamised laiali tassisid.

Põhiline vastutus juhtunu eest lasub samas loomulikult režiimil, mis inimesi sel moel käituma kallutas, tõugates neid üle selle õhukese piiri, mis lahutab tsivilisatsiooni barbaarsusest.

Applebaum peatub ka sellel, kuidas Ukrainas tekkinud olukorda üritati toona ka Läänes ilustada, näljahäda pisendada ning selle tekkemehhanisme hägustada. Ma ei ole uurinud, kuidas seda siis Eestis üldiselt nähti, aga esimesed kirjeldused holodomorist mida kunagi lapsepõlves lugesin, ilmusid 1930-ndatel luterlikus ajakirjas Ärataja. Need mõjusid mulle siis küll üsna vapustavalt, aga ei olnud tegelikult pooltki nii õõvastavad kui Applebaumi raamatus leiduvad lood kannibalismist, ebainimlikust jõhkrusest, kirjeldused nälgivatest massidest ja üksikisikutest.

Selle raamatu suurim väärtus ei seisne aga muidugi näljahäda kujutamises, vaid selle õuduse taga peitunud poliitiliste valikute valgustamises. Applebaum näitab, et holodomor kutsuti esile täiesti teadlikult, eesmärgiga murda ukraina talurahvas ning laiemalt sealsed rahvuslikult meelestatud kihid, et hoogustada Ukraina sovetiseerimist, mis tähendas ühtlasi venestamist. See täitis sisuliselt sama poliitilist eesmärki, mida Eestis 1949. aasta märtsiküüditamine, kuid oli sellest lihtsalt veelgi kohutavam ja hullem.

Minu hinnangul võib seda nimetada objektiivseks ajalookäsitluseks, aga teema üldise politiseerituse kontekstis mõjub see loomulikult ka poliitilise seisukohavõtuna, mistõttu kalduvad nõukogude režiimi apologeedid ja Venemaa praeguse juhtkonna poolehoidjad käsitlema seda poliitiliselt kallutatuna. Mis parata, kui kõik ei ole valmis tõde tunnistama.

Applebaumi raamatust on kirjutanud ka Jaan Martinson ja Edward Lucas. Ingliskeelsest inforuumist võib leida ka kriitilisemaid arvustusi, näiteks on juhtinud mitmetele selle raamatu puudustele tähelepanu Christopher Gilley ja Mark Trager, kuigi eriti viimase puhul seguneb õigustatud kriitika tema enda kinnisideedega, mis ei kannata üldse mingit kriitikat.

Poliitikavaatleja vahekokkuvõte

Möödunud on aasta kohalikest valimistest. Paras aeg teha väike vahekokkuvõte.

Nagu teised tavakodanikud, olen minagi jälginud Viljandi linnavolinike tegevust täiesti isehakanud poliitikavaatlejana. See tähendab sõltumatu kõrvalseisjana, kes ei oma mingit siseinfot ega ole seotud ühegi erakonna kohaliku kontoriga. Tuginen üksnes sellele, milline mulje on jäänud avalikest allikatest kättesaadava info põhjal.

Kõigepealt veidi ühest tehnilisest pisiasjast, mida ei saa kahjuks jätta mainimata.

On väga hea, et Viljandi linnavolikogu istungite ülekandeid ja salvestusi interneti kaudu vaadata saab. Nõnda võib igaüks oma kõrvaga kuulda, mida seal räägitakse. Paraku on seda aga praegu tehniliselt veidi ebamugav teha.

Viljandi vald teeb oma volikogu istungitest ülekandeid tuntud veebikeskkonda YouTube, kust neid on tavakasutajatel kergem leida ning mugavam jälgida ja jagada. Leian, et linn võiks järgida valla eeskuju. Ei ole vaja nokitseda mingite kohalike lahenduste kallal, kui käeulatuses on palju kasutajasõbralikum ja odavam võimalus videode majutamiseks.

Sakala arvamuskülge lugedes võib jääda mulje, et Viljandi linnas käib opositsiooni ja koalitsiooni vahel kõva andmine. Volikogu istungitel nii teravas toonis üldiselt ei esineta. Kohe alguses jaurasid sotsid ja ekrelased küll pikalt selle pärast, et koalitsioonisaadikud tahtsid nimetada neid “vähemuseks”, mitte “opositsiooniks”, aga tegelikult ei ole nad volikogus enamasti ei vähemuses ega opositsioonis – otsuseid võetakse sageli vastu konsensuslikult.

Sotsiaal-natsionalistliku opositsiooni, kui kasutada neile endile meeldivat sõna, juhtivaks jõuks on selgelt sotsiaaldemokraadid. Minu valimiseelne arvamus (eelmise aasta 14. septembri Sakalas ilmunud arvamusloos “Põhimõtteline valik”), et EKRE esinumbrina Viljandi linnapeaks pürginud Jaak Madisonist oleks volikogus rohkem tüli kui tulu, osutus nähtavasti ekslikuks – ta jooksis poole pealt minema juba esimeselt istungilt ning ongi osutunud üheks suurimaks puudujaks.

Kui tähtsal poliitikuhärral on mujal nii palju tegemist, et ta ei jõua isegi kord kuus Viljandisse volikogu istungile, oleks erakonna huvidest lähtudes kahtlemata mõistlikum loovutada oma koht seal mõnele enda aatekaaslasele, kes päriselt Viljandis elab. Usun, et pärast Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimisi nii juhtubki.

Madison võib muidugi väita, nagu riigikogulastel kombeks, et põhiline töö käib komisjonides (sotside ettepanekul sai temast majanduskomisjoni aseesimees), aga seda ei ole võimalik kuidagi kontrollida, sest nende istungitest ülekandeid ei tehta ning protokollid ei ole veebist leitavad.

EKRE on üllatanud ka sellega, et ei kasuta võimalust saata oma esindaja raadiosaatesse “Viljandi Linnatund”, kus kohalikud poliitikud arutavad volikogu tööga seotud asju.

Tundub nagu loodaksid ekrelased selle peale, et ka järgmine kord piisab Viljandi linnavolikokku pääsemiseks erakonna üldisest reitingust ning vahepeal ei ole vaja siin oma kohalike poolehoidjate toetuse säilitamise nimel vaeva näha. Mine tea, võib-olla neil ongi õigus. EKRE tulihingelised toetajad on ju tuntud vankumatu truuduse poolest parteile, mis üritab kujutada ennast meie ajastu au, mõistuse ja südametunnistusena.

Siinkohal tuleb muidugi tänada neid, kes tõesti viitsivad volikogu töös osaleda. Usun, et see on õpetanud neile kõigile kannatlikkust. Istungid venivad mõnikord päris pikaks. Rõhk sõnal “venivad”. Vähemalt ülekandeid kuulates on kerge muutuda kärsituks. Kui eeldada, et enamik volikogu liikmetest käib korralikult ka komisjonide istungitel (või toimuvad need tänapäeval juba enamasti elektrooniliselt?) ja teeb päevakorrapunktidega põhjalikult kodutööd, võib seda ametit, mille eest palka ei maksta, nimetada lausa täiskohaga hobiks.

Mõni ime siis, et volikogu istungitel domineerivadki Viljandis enamasti elukutselised või poolelukutselised poliitikud, riigikogulased ja erakondade funktsionäärid. Inimesed, kes ei ürita ennast kuidagi parteiliinis teostada (poliitilist karjääri teha), jäävad üldjuhul nende varju. Kuid samas on just neil sageli öelda midagi sisuliselt olulist.

Lõpetuseks veidi tulevikust. Ilmselt võivad kohalikku poliitikaelu mõjutada ka lähenevad Riigikogu valimised. Peagi aktiviseeruvad kindlasti need, kes üritavad kasutada linnavolikogu ära platvormina oma parlamendivalimiste kampaania tegemiseks. Samas võib parlamendivalimiste tulemus aga mängida jõujooni ümber ka linnavolikogus.

Viljandi on traditsiooniliselt olnud üks Isamaa tugevamaid kantse, kuid vähemalt praegu ennustavad küsitlused sellele erakonnale üleriigiliselt hoopis valimiskünnise alla jäämist. Mis juhtub sellisel juhul Viljandis? Kas varsti tuleks siis võimule uus koalitsioon, kuhu kuuluvad ikkagi ka kohalikel valimistel enim hääli saanud sotsid? Elame-näeme. Selge on see, et poliitikas ei ole miski kunagi päris kindel.

Artikkel ilmus 18. oktoobril 2018 toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Kas otsedemokraatia on kriisis?

Eestis on terve koolkond demagooge, kes üritavad kujutada rahvahääletusi ohuna demokraatiale. Nende hirmujutud rahva võimu ohustavast rahvast on ajuvabad, kuid see ei tähenda, et rahvahääletuste kasutamisega ei oleks seotud üldse mingeid probleeme.

Mina ei ole kindlasti ainuke, kelle hinnangul on meie praeguse valitsuskoalitsiooni suurim viga olnud see, et loomata on jäänud õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks, mida lubasid enda valimisprogrammides kõik selle koalitsiooni osapooled. Seda võib nimetada ju lausa esindusdemokraatia kriisiks.

Kõik viimastel aastatel tehtud vastavad küsitlused on kinnitanud, et väga suure osa eestimaalaste arvates ei ole rahval praegu piisavat võimalust osaleda poliitiliste otsuste langetamises. Veel rohkem on neid, kelle arvates tuleks anda rahvale õigus algatada rahvahääletusi. Seda arvestades ei ole üllatav, et 2015. aasta parlamendivalimistel said rahvahääletuste laialdasemat kasutamist lubanud erakonnad Riigikogus kokku 63 kohta – mitte ühegi teise lubaduse elluviimiseks ei saanud poliitikud valijatelt nii tugevat ja laiapõhjalist mandaati.

Rahvahääletuste laialdasema kasutamise vastu olid siis ainult stagnatsiooniparteiks muutunud Reformierakond ning populistlik Vabaerakond, mille loosung “Anname riigi rahvale tagasi!” mõjus selles valguses eriti orwellikult. Ka suurim isiklik vastutus nimetatud erakonna languse eest lasub tõenäoliselt mitte Andres Herkelil või Artur Talvikul, vaid hoopis Jüri Adamsil, kes on teinud väsimatult propagandat rahvahääletuste kasutamise vastu ja tõestanud sellega veenvalt, et Vabaerakonna arusaam demokraatiast ei hõlma võimu andmist otse rahva kätte.

Ei ole juhus, et samal ajal on langenud rängalt ka Isamaa reiting. Just selle erakonna ridadesse kuulub justiitsminister Urmas Reinsalu, kelle juhtimisel teostatud “analüüs” rahvaalgatuse kehtestamise ja rahvahääletuse laiendamise võimaluste kohta osutus naeruväärseks asendustegevuseks, mis lõppes ümmarguse nulliga. EKRE aga tõusis, sest nemad tagusid rahvaalgatuste ja rahvahääletuste trummi muudkui edasi – ainult nemad mõistsid, kui oluline on see teema paljude valijate jaoks, eriti sotsiaalkonservatiivses sektoris.

Rahvahääletus ei pruugi tuua lahendust

Paljude konservatiivsete valijate tugev toetus rahvaalgatuse seadustamisele ja rahvahääletuste laialdasemale kasutamisele on seotud sellega, et ühiskonda tervikuna peetakse konservatiivsemaks kui poliitilist klassi. Usutakse, et otsedemokraatlike mehhanismide abil õnnestub suruda läbi või blokeerida muudatusi, mille puhul ei leita oma seisukohtadele piisavat toetust parlamenti valitud rahvasaadikute hulgas.

Ka suur osa vastuseisust otsedemokraatlike mehhanismide juurutamisele tuleneb Eestis tegelikult samast arusaamast. Leidub ju terve rida kõrgetel positsioonidel olevaid nö. lugupeetud inimesi, kes peavad ennast ise nähtavasti osaks mingisugusest “valgustunud” eliidist, kelle rolliks ongi juhtida ja ohjeldada “rumalat” massi. Lühidalt: sisuliselt umbusaldatakse omaenda rahvast.

Kui sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks hakkas tegema kampaaniat rahvaalgatusõiguse taastamiseks, oli see selgelt seotud Riigikogus vastuvõetud sooneutraalse partnerlusseadusega, lootusega see rahvaalgatuse teel ja rahvahääletuse kaudu tühistada. Nende liberaalne vastasrind kultuurisõjas pöördus seevastu kohe rahvaalgatusõiguse taastamise vastu (sotsid unustasid, et olid andnud oma valimisprogrammis lubaduse luua õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks), sest kartis, et juhtuda võibki just see, mida sotsiaalkonservatiivid lootsid.

Tegelikult on siin ilmselt ühevõrra ülepingutatud nii ühtede lootused kui ka teiste hirmud. Heaks kinnituseks selle kohta on hiljuti Rumeenias toimunud rahvahääletus, millega taheti muuta põhiseadust selliselt, et abielu oleks määratletud liiduna ühe mehe ja ühe naise vahel.

Vastava muudatuse panek rahvahääletusele algatati seal rahvaalgatuse korras. Peamiselt kristliku taustaga konservatiivseid vabaühendusi koondav Koalitsioon Perekonna Poolt kogus selle toetuseks üle kolme miljoni allkirja, kuigi vaja olnuks pool miljonit. Parlament hakkas asja suunamisega rahvahääletusele venitama ja rahvahääletuse õiguspärasus vaidlustati kohtus, aga lõpuks see nüüd ikkagi toimus. Tulemus: rahvahääletus kukkus läbi, sest hääletamas käis vaid 21,1% hääleõiguslikest kodanikest. Neist 93,4% toetas põhiseaduse muutmist, kuid võitjaks kuulutasid ennast muudatusettepaneku oponendid, kes olid kutsunud üles rahvahääletust boikoteerima.

Sarnane lugu leidis vaid nädal varem aset Makedoonias, kus 94,2% hääletamas käinutest pooldas Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinemist, kiites selle eeltingimusena heaks Kreekaga sõlmitud lepingu, mis näeb ette riigi nime muutmise Põhja-Makedoonia Vabariigiks, kuid rahvahääletus kukkus läbi, sest nõutud kvoorumit ei saadud kokku. Seal kutsusid just konservatiivid üles rahvahääletust boikoteerima.

Boikott võib osutuda kasulikumaks osalemisest

On kahtlemata täiesti loomulik, et rahvahääletustel kehtib enamasti mingisugune kvoorum, sest muidu võib hakata nende abil riiki suunama täiesti tühine vähemus, näiteks 0,01% kodanikest. Eestis seda praegu ei ole ning see on ilmselt üks Jüri Adamsi juhtimisel koostatud põhiseaduse suurtest vigadest. Selge see, et rahvaalgatusõiguse taastamisel tuleks see parandada.

Kvoorumi sisseviimine muudab aga boikoti keskpärase valimisosalusega riikides, mille hulka kuulub ju ka Eesti, täiesti mõistlikuks valikuks nende jõudude jaoks, kes tunnevad, et võivad rahvahääletusel alla jääda.

Rumeenias piisanuks põhiseaduse muutmiseks sellest, kui hääletamas oleks käinud 30% ja kehtivaks loetud hääle (pole vahet, kas poolt või vastu) oleks andnud 25% hääleõiguslikest kodanikest. On küllaltki tõenäoline, et ilma oponentide boikotita olekski see muudatus, mida konservatiivid taotlesid, seal põhiseadusesse sisse viidud. Nüüd jääb see aga ilmselt tegemata.

Makedoonias toimunud rahvahääletus oli küll nõuandva iseloomuga, kuid andis siiski tagasilöögi valitsusele, mis lootis võita selle abil laiemat toetust oma välispoliitilisele kursile parlamendis. Seal näeb põhiseadus ette, et rahvahääletus loetakse kehtivaks, kui hääletamas käib enam kui 50% hääleõiguslikest kodanikest. Kui samasugune nõue kehtinuks 2003. aasta euroreferendumi ajal Eestis ja EI-pool otsustanuks seda rahvahääletust boikoteerida, ei oleks me praegu võib-olla Euroopa Liidus.

Võib tuua veel teisigi näiteid riikidest, kus poliitilised jõud on avastanud, et neil õnnestub kallutada rahvahääletusi enda poolt soovitud suunas kõige paremini boikoti abil – see tähendab neid lihtsalt läbi kukutades. Kuid see ei tähenda seda, et rahvahääletuste kasutamine iseenesest oleks väär. On vaja lihtsalt hoolikalt läbi mõelda, kuidas teha süsteem piisavalt lollikindlaks.

Mina arvan, et Eesti senist valimisaktiivsust arvestades võiks siin olla rahvahääletustel kvoorumiks 1/3 hääleõiguslikest kodanikest. Liberaalsem oleks muidugi 25% – sellisel juhul boikott siin vaevalt kunagi toimiks. Kuid neile, kes on üldse rahvahääletuste kasutamise vastu, peab loomulikult jääma alati võimalus neid boikoteerida. Kedagi ju sunniviisil demokraadiks teha ei saa.

Artikkel ilmus 17. oktoobril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Iga erakond on kellegi projekt

“Projektipartei” on muutunud Eestis samasuguseks sõimusõnaks nagu “kartellierakonnad”. Kohati on uute tulijate vastu suunatud kriitika loomulikult õigustatud, kuid selline sildistamine ei aita kaasa poliitilise dialoogi tekkimisele.

“Kartellipartei” on tänapäeval ka politoloogias kasutatav mõiste. Varem räägiti üsna sarnases tähenduses “parteide oligarhiast”, millest kirjutas näiteks Karl Jaspers (1883-1969) oma kuulsas raamatus “Kuhu läheb Lääne-Saksamaa?” (1967), mis ilmus juba 1970. aastal ka eesti keelde tõlgituna. “Projektierakond” on aga propagandistlik väljend, mille definitsiooni ühestki sõnaraamatust ega entsüklopeediast ei leia.

Mida selle all üldse mõeldakse? Ilmselgelt kasutatakse seda sõna halvustavas tähenduses, et alavääristada mõnda poliitilist jõudu, mille suhtes ollakse meelestatud negatiivselt. Üldiselt leitakse, et projektiparteisid luuakse vaid ühtedeks valimisteks, kuid eesmärgiga tulla võimule. Ja sageli seostatakse neid lihtsate loosungite ning koondumisega mõne karismaatilise juhi ümber.

Projektiparteide võidukäik?

“Kui kõik kalduvad olema nn. projektiparteid, mille keskendavaks jõuks on karismaatiline liider, korporatiivsed sidemed ja poliitiline mängurlus, siis pole lootagi selgusest lähtuvat poliitilist stabiilsust,” märkis Rein Veidemann aastal 1997, kommenteerides toona meie poliitilisel maastikul kujunenud olukorda.

Veidemann pidas eriti silmas parlamendis toimunud killustumist – viiendik riigikogulastest ei kuulunud enam ühtegi fraktsiooni, paljud neist olid seotud juba järgmiste poliitiliste projektidega. Täna ei ole see probleem nii suur ja ravi selle vastu on olnud alati teada: kehtestada reegel, et lahkudes erakonnast, mille nimekirjas inimene osutus valituks, peab ta lahkuma ka parlamendist. Ainus asi, mis sellise muudatuse tegemist takistab, on kõigi erakondade lootus, et just neil õnnestub meelitada üle saadikuid teistest parteidest.

Hiljem on nimetatud Eesti esimeseks projektiparteiks erakonda Res Publica, mis tuli, võitis (2003. aasta valimistel kogus enim hääli Keskerakond, aga peaministriks sai Juhan Parts) ja langes. Kuid see viimane ei olnud ilmselt osa Res Publica plaanist. Nii lihtsalt juhtus. Nagu oli juba varem juhtunud valimisliiduga Isamaa, mis võitis 1992. aasta valimised, kuid pudises seejärel laiali. Ja nagu oli juhtunud valimisliiduga Koonderakond ja Maarahva Ühendus, mis võitis valimised 1995. aastal. Need kõik olid projektid võimule pääsemiseks, aga lagunesid pärast sinna jõudmist.

Iga poliitiline jõud, olgu see siis erakond, valimisliit või liikumine, on ju oma liikmete projekt mingite eesmärkide saavutamiseks. Üldiselt ongi parteide sihiks võimule tulla (välja arvatud neil, kelle juhid tahavadki opositsioonis tiksuda, sest neile on nii mugavam), et saada võimalus oma programmi teostamiseks.

Probleem on aga selles, et häälte saamiseks antakse sageli lubadusi, mida ei ole hiljem võimalik täita. Kui jäädakse opositsiooni, saab süüdistada kõiges koalitsiooni, kuid võimule pääsedes on valijate toetust raskem hoida – kui see kaob, laguneb ka sisemine ühtsus.

Res Publica loodi selgelt eesmärgiga võtta võim, aga mitte mõttega see mõne aasta pärast kaotada. Paljuski oli see erakond Isamaa 2.0, nagu EKRE on praegu Isamaa 3.0. Kasutatakse sisuliselt sama poliittehnoloogiat, alustades loosungitest (Plats puhtaks! Vali kord! Anname tuld!) ning lõpetades katsetega näidata ennast sõjaeelsete poliitiliste liikumiste mantlipärijatena (nagu EKRE, nii üritas ka Res Publica jätta omal ajal muljet, et tegemist on uute vabadussõjalastega; Isamaa puhul viitas juba nimi 1930-ndate teisel poolel valitsenud režiimi toetajatele).

Usun, et ükski neist kolmest ei ole olnud mõeldud olema projektipartei. Kõigi hädad saavad aga alguse samast allikast: oma häältesaagi kasvatamise nimel kruvitakse sotsiaalset rahulolematust revolutsiooniliste meeleoludeni (äärmiselt irooniline, et kõik need jõud ise, mille keskseks lubaduseks on olnud poliitilise status quo hävitamine, määratlevad ennast konservatiivsetena), kuid sel moel võidetud toetajaskonda ei suudeta võimule pääsedes hoida.

Tundub, et EKRE juhid on seda mõistnud. Seetõttu teevadki nad kõik endast oleneva, et jääda ka edaspidi opositsiooni. Võimule pääsemine oleks neile tõeline karistus selle eest, mida nad on Eesti ühiskonnaga teinud.

Mart Helme saamine peaministriks, Martin Helme saamine majandus- või justiitsministriks ja Jaak Madisoni saamine sise- või kultuuriministriks oleks suurim probleem nende endi jaoks. Sellisel juhul seisaks nendel ülikõrge enesehinnanguga jutupaunikutel ees üsna karm kohtumine reaalsusega. Laari süüdistatakse ju tänini Eesti põllumajanduse hävitamises ja Partsi aega ei meenutata samuti hea sõnaga. Päris huvitav, milline oleks EKRE tänaste toetajate suhtumine erakonna juhtidesse siis, kui nad on paar aastat võimul olnud.

Kas meil leidub mõni projektipartei?

Kas Eestis on mõni erakond, mis on loodud teadlikult ainult ühtedeks valimisteks?

Rohelised pääsesid 2007. aastal parlamenti, aga langesid sealt juba järgmiste valimistega välja. Kuid nende nimetamine “projektiparteiks” on minu meelest ebaõiglane, sest meeleheitlikud katsed seda erakonda elus hoida ju jätkuvad. Tallinnas toimuv koostöö Keskerakonnaga näitab, et rohelisi juhivad pragmaatikud, kes ei jäta avanevaid võimalusi kasutamata, kuid samas on ikkagi tegemist maailmavaatelise jõuga, mille sihiks ei ole iga hinna eest võimule pääseda.

Veidi enam sarnaneb projektiparteile praegu Riigikogus esindatud Vabaerakond. Selles võis ju näha projekti Andres Herkeli poliitilise karjääri jätkamiseks olukorras, kus ta oli Isamaa ja Res Publica Liidus kõrvale tõrjutud. Vabaerakond tuli küll turule üsna klassikalise populistliku erakonnana, mis vastandus ülejäänud poliitilisele klassile ja lubas võimu rahvale tagasi anda, aga vaevalt oli seegi mõeldud vaid ühtedeks valimisteks. Nii näib nüüd lihtsalt välja kukkuvat.

Kõige stiilipuhtam projektipartei oli 2015. aastal Rahva Ühtsuse Erakond, mis loodi vahetult enne valimisi ühe tuntud poliitiku ümber, kes oli varasemast koduerakonnast välja visatud. Kristiina Ojuland tegi siis hämmastava poliitilise U-pöörde, muutudes paduliberaalsest eurofanaatikust ultrakonservatiivseks eurovastaseks, aga see mõjus muidugi oportunistlikult. Pole üllatav, et RÜE soovib heita nüüd EKRE rüppe.

Mis puudutab uusi erakondade algatusgruppe, näen mina neid vaadates pigem seltskondi, kes ei ole leidnud enda mõtetele head väljundit praegusel erakonnamaastikul. Eesti 200 jäänuks tõenäoliselt sündimata, kui IRL valinuks eelmisel aastal uueks juhiks Kaia Iva ja võtnuks liberaalsema ilme. Valiti konservatiivsem suund, et võita tagasi toetajaid EKRE käest, aga see ei õnnestunud – kaotati hoopis ka liberaalsem leer. Elurikkuse Erakonna algatusgrupp tuleb aga ringkondadest, mis võiks tegelikult olla roheliste tugevaimaks baasiks.

Artikkel ilmus 10. oktoobril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Makedoonia ajaloo ristteel

Makedoonia Vabariiki pikalt vaevanud nimetüli naabermaa Kreekaga ei ole veel kaugeltki lahendatud. Pühapäeval toimunud rahvahääletus oli vaid väike samm õiges suunas. Olukord on jätkuvalt väga keeruline.

Probleemi juured ulatuvad tuhandete aastate taha, kui toona regioonis valitsenud roomlased ühendasid Vana-Makedoonia ja Paionia provintsiks nimega Macedonia Salutaris (e.k. Terve Makedoonia). Paioonlased on tänaseks ajaloo näitelavalt kadunud, kuid nende kunagisel territooriumil elab hiljem saabunud slaavi hõimudega segunemisel sündinud rahvas, kes nimetab ennast ise makedoonlasteks. Ja oma keelt, mis on lähedane bulgaaria keelele, nimetab see rahvas makedoonia keeleks.

Nii ei ole see muidugi alati olnud. Rooma impeeriumi lagunemise järel käisid kunagised Paionia alad läbi teiste regionaalsete suurvõimude käest. Need olid pikalt seotud Bulgaaria impeeriumiga, seejärel kaua Osmanite võimu all. Nagu mitmel pool mujal, hakkas rahvusliku identiteedi tähtsus ka seal tõusma alles 19. sajandil, kui toimus kirjaoskuse levik massidesse (standardiseeritud kirjakeel lõi Euroopas rahvused nende tänapäevasel kujul).

Kohalikud elanikud asusid identifitseerima ennast järjest enam makedoonlastena Osmani impeeriumi lagunemisel, kui ülemvõimu pärast selles piirkonnas konkureerisid teravalt Kreeka, Bulgaaria ja Serbia. Nad leiutasid ennast aegamisi neist eraldiseisva rahvusena, et pääseda suurest geopoliitilisest võitlusest, mis seda paika tükkideks oli rebimas.

Rahutu 20. sajand

Teine Balkani sõda lõppes 1913. aastal sellega, et Kreeka sai enda koosseisu valdavalt kreeklastega asustatud Lõuna-Makedoonia (ehk Vana-Makedoonia) ja Põhja-Makedoonia läks Serbia võimu alla. Esimene maailmasõda olukorda ei muutnud, kuid makedoonlaste rahvuslik liikumine oli selleks ajaks juba hoo sisse saanud. Bulgaaria toetusel tegutses see põranda all, kasutades kohati terroristlikku taktikat, mis oli võetud omaks juba 19. sajandil Osmanite ülemvõimu vastu võideldes.

1920-ndatel aastatel asus makedoonlaste rahvuslikke püüdlusi toetama Komintern (Kommunistlik Internatsionaal), mis tunnistas esimese rahvusvahelise organisatsioonina makedoonlaste kui eraldi rahvuse ning makedoonia keele olemasolu koos sellest tulenevate õigustega enesemääramisele. Makedoonia küsimuse lahendusena nägid kommunistid autonoomiat kõiki Balkani riike ühendava föderatsiooni koosseisus. Makedoonia intellektuaalid üritasid registreerida Serbias ka legaalselt tegutsevat makedoonlaste erakonda, aga seda ei lubatud. Nii kasvas rahvuslikus liikumises põrandaaluste kommunistide mõju.

Teise maailmasõja ajal tervitati Bulgaaria vägesid Põhja-Makedoonias vabastajatena. Isegi sealsete kommunistide üks juhtidest Metodija Šatorov keeldus nende nimetamisest okupantideks, kuigi Jugoslaavia Kommunistlik Partei oli andnud talle vastavad juhtnöörid, ja taotles hoopis kohalike kommunistlike organisatsioonide viimist Bulgaaria Kommunistliku Partei koosseisu.

Bulgaaria oli üritanud jääda esialgu neutraalseks, kuid pidi 1941. aastal Saksamaa survel sõtta astuma. Okupeeritud aladel üritati aga viia siis läbi bulgariseerimist ning sellest kasvas rahulolematus, mis toitis vastupanuvõitlust. 1944. aasta augustis kuulutasid Põhja-Makedoonia kommunistid välja Makedoonia riigi loomise (Jugoslaavia föderatsiooni koosseisus), kus makedoonia keelest saab ametlik keel. Pärast seda asusid ka sakslased toetama iseseisva Makedoonia riigi loomist, mis kujutaks endast alternatiivi kommunistide projektile, kuid olid jäänud sellega juba lootusetult hiljaks.

1944. aasta sügisel algas Põhja-Makedoonia kommunistide hulgas bulgaariameelsete isikute kõrvaldamine. Šatorov ilmselt mõrvati ja paljud tema liini toetajad langesid repressioonide ohvriks. Järgmisel aastal loodi Josip Broz Tito juhtimisel Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik, kuhu kuulus ka Makedoonia Rahvavabariik. (1963. aastal nimetati need rahvavabariikidest ümber sotsialistlikeks vabariikideks.)

Bulgaaria mõju vähendamiseks asuti küll tugevdama makedoonia identiteeti, kuid seda sai teha siiski ainult teatud piirini. Makedoonia Rahvavabariigi esimene president Metodija Andonov-Čento, kes taotles suuremat autonoomiat, pidi 1946. aastal tagasi astuma ja pandi vangi, süüdistatuna selles, et ta olevat töötanud “täielikult iseseisva Makedoonia” nimel. Čento suri vanglas toimunud piinamiste tõttu saadud haiguse tagajärjel 1957. aastal ja rehabiliteeriti alles 1991. aastal, kui Makedoonia ennast Jugoslaavia lagunemisel iseseisvaks kuulutas.

Erinevalt teistest Jugoslaavia osadest iseseisvus Makedoonia täiesti vägivallatult. 1991. aasta septembris toimunud rahvahääletusel, millest võttis osa 75,7% hääleõiguslikest elanikest, toetas seda 96,4% hääletanutest. Esimese riigina tunnustas Makedoonia iseseisvust Bulgaaria.

Samas boikoteerisid seda rahvahääletust albaanlased. 1994. aastal läbiviidud rahvaloenduse andmetel moodustasid nad 22,9% riigi elanikkonnast. 1999. aastal tuli Kosovo konflikti ajal juurde veel 360 tuhat sõjapõgenikku. Albaanlased tahtsid, et neid loetaks riigi teiseks nimirahvuseks ja albaania keelest saaks teine riigikeel. Kui makedoonlased otsustasid piirata albaania keele kasutamist ametiasutustes ning keelata Albaania lipu heiskamise, pinged kasvasid. 2000. aasta lõpus jõudsid need relvastatud kokkupõrgeteni, mis kestsid üle poole aasta.

OSCE ja NATO vahendusel saavutati 2001. aastal küll kokkulepe, mis pidi tagama rahu, kuid üksikuid paljude hukkunutega tulevahetusi on toimunud ka hiljem. Osa albaanlasi ei ole ilmselt loobunud mõttest võidelda välja autonoomia või Makedooniast eraldumine.

Nimetüli Kreekaga

Kogu selle keerulise ajaloo taustal võib Makedoonia nimetüli Kreekaga näida esmapilgul täiesti naeruväärne, teisejärguline probleem. Vaidlused selle üle, kellel on õigus pidada ennast iidsete makedoonlaste järeltulijaks, on kõrvalt vaadates muidugi tobedad. Macedonia Salutaris koosnes ju nii tänapäeva Kreeka koosseisu kuuluvast Makedoonia provintsist kui ka neist aladest, kus asub riik, mille kohta on Kreeka nõudmisel kasutatud rahvusvahelistes organisatsioonides nimetust: endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik.

Kellel võiks olla midagi selle vastu, kui lõpuks sõlmitakse kompromiss, mille tulemusel Makedoonia Vabariigist saab Põhja-Makedoonia Vabariik? See on ju ajalooliselt täpne ja peaks rahuldama mõlemat osapoolt!

Tuleb välja, et nii see ei ole. Makedoonia president on kuulutanud selle “rahvuslikuks reetmiseks” ning nüüd toimunud rahvahääletus oli üksnes nõuandva iseloomuga. Põhiseaduse muutmiseks peab seda toetama 2/3 parlamendi koosseisust, aga neid hääli praegu koos ei ole. Rahvahääletus oligi seal mõeldud selleks, et mõjutada opositsiooni. Hääletanud toetasid küll ülekaalukalt valitsuse suunda, aga valimisaktiivsus jäi suhteliselt tagasihoidlikuks – see ongi just see, millele oponendid panustasid.

Kreekas ei ole olukord parem. Seal on sõlmitud kokkuleppe vastu mitte üksnes suur osa opositsioonist, vaid ka valitsuskoalitsiooni kuuluv rahvuslik-konservatiivne erakond Iseseisvad Kreeklased, mille juht on ähvardanud koalitsioonist lahkuda, kui see parlamendis ratifitseerimisele tuleb. Samal ajal on asi läinud tänavatel nii kaugele, et marurahvuslased peksid Türgist saabunud turiste, keda nad pidasid eksikombel makedoonlasteks.

Neid kohapealseid vastasseise võimendab muidugi ka suurjõudude jätkuv geopoliitiline rivaliteet (ühelt poolt EL ja USA, teiselt poolt Venemaa), mis ei näita vaibumise märke.

Artikkel ilmus 5. oktoobril 2018 Kesknädala veebilehel. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

Vähemusvalitsused Euroopa Liidus

Vähemusega on kahtlemata raskem valitseda kui enamusega, kuid midagi väga ebatavalist vähemusvalitsustes ei ole. Euroopas on praegu ligi kümmekond riiki, mida juhivad just sellised valitsused.

Eestis on räägitud viimasel ajal taas palju võimalusest, et enne valimisi jääb koalitsioonile parlamendis vähemus, sest valimisnimekirjades paremaid kohti jahtivad riigikogulased lähevad üle opositsiooni poolele. Marko Mihkelson astus Reformierakonda, Peeter Ernits ekrestus. See rida võib muidugi jätkuda, aga mingit katastroofi selles näha ei maksa.

Viimati tekkis Eestis vähemusvalitsus 2009. aastal, kui sotsid enne eurovalimisi ust paugutasid. Nad lootsid, et nii õnnestub saavutada valimistel parem tulemus, kuid pidid pettuma. Nüüd võib proovida teha midagi sarnast erakond Isamaa, mille reiting on langenud valimiskünnise alla, aga vaevalt see neidki aitaks. Taoline samm oleks liiga läbinähtavalt poliittehnoloogiline.

Nii või teisiti ei ole kuigi tõenäoline, et vaid loetud kuud enne valimisi võiks sündida uus koalitsioon. Kui praegune koalitsioon kaotab vahepeal parlamendis enamuse, jääb võimule vähemusvalitsus. Selliseid valitsusi võib leida nii lähemalt kui kaugemalt.

Vähemusvalitsuste pikk rida

Alati ei ole muidugi kerge öelda, kas tegemist on vähemus- või enamusvalitsusega, sest mõnel juhul ei olegi see ju päris selge. Mitmed valitsused kõiguvad kusagil nende kahe piiril. Paljud sõltuvad kokkulepetest pooleldi opositsiooniliste erakondadega.

Soome. Põhjanaabrite juures on Keskerakonna poolt juhitaval koalitsioonil parlamendis küll veel väike enamus, aga eelmise aasta detsembris toimunud usaldushääletusel toetas valitsust ainult 99 saadikut 200-st. Kui see koalitsioon 2015. aastal sündis, oli sellel parlamendis 124 kohta. Tänaseks on jäänud neid ametlikult 104, kuid mitmed saadikud on nö. kõikuva iseloomuga.

Rootsi. Viimased neli aastat on riiki valitsenud vasaktsentristlik vähemusvalitsus. Mõne nädala eest toimunud valimised selget võitjat ei andnud. On küllaltki tõenäoline, et ka järgmine valitsus saab olema vähemusvalitsus.

Taani. Vähemusvalitsused on valitsenud riiki juba alates 2014. aasta veebruarist, kui Sotsialistlik Rahvapartei lähenevate valimiste eel oma reitingu parandamiseks koalitsioonist lahkus. Edu see neile ei toonud. Esialgu jäi riiki juhtima vasaktsentristlik vähemusvalitsus, pärast valimisi said ohjad enda kätte paremtsentristid.

Iirimaa. 2017. aastal tuli võimule peaminister Leo Varadkar, kelle ametisse nimetamist toetas parlamendis vaid 57 saadikut 158-st (tema enda erakond Fine Gael ja seitse sõltumatut saadikut). 50 saadikut hääletas vastu, 45 jäi erapooletuks ja neli jättis hääletamata.

Portugal. 2015. aastal valitsuse moodustanud Sotsialistlikul Parteil on parlamendis ainult 86 kohta 230-st. Valitsus püsib kommunistide, roheliste ja teiste vasakpoolsete toetusel, kuid ei saa sellele igas küsimuses kindel olla.

Hispaania. Tänavu suvel tuli võimule sotside vähemusvalitsus, millel on parlamendis kõigest 84 kohta 350-st. Selle püsimine sõltub ligi kümnekonnast väikeparteist, mis ajavad igaüks omaenda poliitikat. Ühendav faktor oli see, et sooviti saada lahti konservatiivse Rahvapartei valitsusest, millega seotud korruptsiooniskandaalid hispaanlastel harja punaseks olid ajanud.

Tšehhi. Võimul on oma immigratsioonivastaste seisukohtadega Eestiski tulihingelisi fänne kogunud miljardär Andrej Babiš, kelle taskupartei on teinud sotsidega koalitsiooni, millel on parlamendis 93 kohta 200-st. Valitsus püsib tänu kommunistide toetusele.

Horvaatia. Valitsuskoalitsioon koosneb kahest paremtsentristlikust erakonnast, millel on praegu parlamendis kokku ainult 60 kohta 151-st, samas kui opositsiooniliste jõudude käes on 75 kohta. Ülejäänud 16 saadikut lihtsalt toetavad valitsuse püsimist.

Sloveenia. Riigi ajaloo esimene vähemusvalitsus kinnitati ametisse alles 13. septembril. Viiest erakonnast koosneval koalitsioonil, kuhu kuulub ka Kaasaegne Keskerakond, on parlamendis 43 kohta 90-st, kuid valitsust toetab seal ka üks väike vasakpartei ja vähemusrahvuste esindajad.

Ka Norras, mis Euroopa Liitu ei kuulu, kuid on ühena põhjamaadest meile väga lähedane, on praegu võimul vähemusvalitsus. Ja piiri peal, nagu nüüd Eestis, kõigub koalitsioon veel näiteks Hollandis, kus sellel on 76 kohta 150-st.

Kas see on uus normaalsus?

Varem olid vähemusvalitsused Euroopas siiski suhteliselt haruldased. Järjest enam ongi need hakanud vohama alles pärast 2007. aasta finantskriisi ning ilmselt suuresti just selle mõjul. Põhjus on nähtavasti selles, et võim ei ole poliitikutele enam nii ahvatlev, sest võimul olles tuleb teha sageli raskeid otsuseid ja sõlmida kompromisse, mis kahandavad erakondade populaarsust valijate hulgas.

Palju lihtsam on ju opositsioonis räusata ning jagada seal suuri lubadusi, mida ei ole vaja hakata kunagi ellu viima. Kui puudub vajadus sõlmida koalitsioonipartneritega poliitilisi kompromisse, saab esineda väga põhimõttekindla mehena, kuigi mingit reaalset mõju riigi poliitikale ei omata. Seetõttu tunnevadki paljud poliitikud, et neile isiklikult (palk ju jookseb!) on kasulikum opositsioonis olla.

Iseloomulik on seejuures, et samal ajal räägivad kõik ikkagi soovist võimule tulla. Keegi ei saa ju oma valijatele avameelselt tunnistada, et nad istuvad tegelikult hea meelega opositsioonis, sest seal ei pea kandma võimuga kaasnevat vastutust. Nii üritatakse rahvale näidata nagu tahetaks kangesti võimule pääseda, kuid esitatakse samas ebarealistlikke nõudmisi, mis sisuliselt välistavad sinna jõudmise – selline on populistide tavapraktika.

Kas see on uus normaalsus, kus poliitikast on saamas “meelelahutusäri koledatele inimestele”, nagu seda kirjeldas kunagi Martin Helme? Tundub nii. Vähemalt on meediaajastul vältimatu, et poliitikas teevad ilma ka edevad klounid ja ärplevad tühikargajad, kellel puudub sügavam sisu. Jääb ainult üle loota, et asjalikud inimesed, kes on päriselt valmis kandma riigi juhtimisega kaasnevat vastutust, seda ka teevad.

Artikkel ilmus 26. septembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.