10 küsimust Jaak Madisonile

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond osaleb sel aastal oma nimekirjaga kohalikel valimistel ka Viljandi linnas. Hiljuti teatati, et seda nimekirja juhib Jaak Madison, kes on praegu Riigikogu noorim liige. Madison vastas mõningatele küsimustele, mis võivad pakkuda huvi Viljandi valijatele.

LAIAPEA: Eelmine kord kandideerisite kohalikel valimistel Albu vallas. Miks teete seda nüüd Viljandis, mitte loodavas Järva vallas või hoopis Tallinnas, mis on saanud Riigikogus töötamise ajal ju ilmselt teie kodulinnaks?

MADISON: Kandideerin Viljandis, kuna see on osa Järva- ja Viljandimaa ringkonnast, kust valijad andsid mandaadi Riigikogu valimistel. Tallinnat olen välistanud, sest mu peamine side on siiski Kesk-Eestiga ja pealinn on vaid koht, kus peatud töö tõttu.

LAIAPEA: Hetkel kehtiva seaduse järgi võivad kohalikel valimistel konkreetses omavalitsuses kandideerida ainult need, kelle püsiv elukoht asub hiljemalt valimisaasta 1. augustil vastavas vallas või linnas. Kas kavatsete teha nüüd fiktiivse sissekirjutuse või soetate endale Viljandisse tõesti püsiva elukoha?

MADISON: Möödunud aastal jäi silm peale ühele korterile, mis asus Grand hotelli kõrval asuvas majas ning oli tükk aega mõte, et ehk võiks selle soetada. Samas on mul kodukoht Albu vallas, elan ise nädala sees Tallinnas ja seega ma pole leidnud aega, et soetada kinnisvara näiteks Viljandisse, veel. Seega sellele küsimusele ei ole mul hetkel vastust – mõlemad variandid on võimalikud.

LAIAPEA: EKRE oli kahe tooli seaduse vastu ja teie erakonna esimees Mart Helme tunnistas pärast selle vastuvõtmist, et see ehitab üles võimuvertikaali, suurendab korruptsiooniohtu, rikub tegelikult võimude lahususe printsiipi. Kas jätkate parlamendis võitlemist reeglite muutmise nimel või jäätegi nüüd nende järgi mängima?

MADISON: Konservatiivne Rahvaerakond on toetanud ja jääb toetama seisukohta, et kahe tooli seadust ei oleks tarvis. Seega kindlasti oleme poolt, et see seadus tühistada, kuid praegusel hetkel ei saa me siiski ka end karistada ja seada kordades kehvemasse positsiooni võrreldes kartellierakondadega. See, et nemad on midagi läbi surunud, ei anna neile õigust eeldada, et me nüüd jäämegi nurgas nukrutsema ja vaatama, kuidas nad seda seadust täiel määral kasutavad.

LAIAPEA: Albus kandideerisite kohalikel valimistel EKRE liikmena Isamaa ja Res Publica Liidu valimisnimekirjas. Viljandis leppis IRL vabaerakondlastega nüüd juba kokku valimisliidu loomise, selle saatus on hetkel küll veidi lahtine [vahepeal teatas IRL, et osaleb Viljandis valimistel ikkagi parteinimekirjaga, vabaerakondlased on nördinud], aga kas EKRE oleks põhimõtteliselt valmis osalema siin ka mõnes valimisliidus? Näiteks rahvaliitlased tegid omal ajal tugevat koostööd sotsidega valimisliidus Kodune Viljandi, mis oli valimistel väga edukas, omaette nimekirjaga läks neil palju halvemini.

MADISON: Tõsi on, et 2013. aastal sattusin ka IRLi valimisnimekirja. Põhjus oli selles, et lubasin olla liidus vallavanemaga, kes oli üle 20 aasta juhtinud valda valimisliiduga, olles küll ise vana isamaaliitlane. Paraku aga IRLi peakontor surus vallavanemale peale, et ta peab nüüd panema välja erakonna nimekirja ning ma ei hakanud seeõttu jalgu trampima. Selle aasta kohalikel valimistel on eesmärk see, et suudame panna välja võimalikult paljudes kohtades erakonna nimekirja, st 40-50 omavalitsuses. Koostöö on kindlasti võimalik ja seda eriti just peale valimisi, kuid praegu on otsus see, et inimestel peab olema võimalus toetada Konservatiivset Rahvaerakonda, kes on selgelt eristunud oma programmi ja ideoloogiaga.

LAIAPEA: Olete juba kinnitanud, et ei ole lihtsalt peibutuspart, vaid olete valmis tulema valituks osutumise korral isegi volikogu lihtliikmeks. See on kena plaan, aga kas olete hoidnud ennast kursis ka Viljandi linnavolikogu senise tegevusega? Jälginud ülekandeid selle istungitest? Kas te olete kindel, et leiaksite Riigikogus töötamise kõrvalt aega osalemiseks linnavolikogu istungitel ja volikogu komisjonide koosolekutel?

MADISON: Olen hoidnud end kursis läbi informatsiooni, mida annavad mulle Viljandi osakonna liikmed, Sakala ajaleht veebis ja minu enda käigud Viljandisse.

LAIAPEA: Kuidas või kust te üldse ammutate praegu infot Viljandis toimuva kohta? Sakala on ikka tellitud?

MADISON: Sakala veebis on väga hea väljaanne ja paberkujul loen Riigikogu raamatukogus, seega eraldi tellimine oleks topelttöö.

LAIAPEA: EKRE valimisprogramm on alles valmimisel, kuid lubasite viljandlastele juba rahvahääletuste kaudu otsedemokraatia suurendamist. See on küll iseenesest väga meeldiv, aga tekitas samas veidi nõutust, sest tõite konkreetse näitena välja nn. ametite maja lammutamise ning selle asemele Vabadussõja ausamba püstitamise, mis olevat vaja panna rahvahääletusele. Minu teada jäid tulisemad vaidlused selles asjas paari aasta taha, kusjuures Vabadussõja ausamba taastamise teema tõstatasid toona Riigikogu valimiste eel just EKRE enda liikmed, ja asi on juba sisuliselt otsustatud, protsess käimas. Mida te nüüd selle kohta rahvahääletusel küsida tahate?

MADISON: Vabadussõja ausamba taastamiseks on loodud MTÜ, kus on EKRE liikmeid ja kes on teinud mitmeid kohtumisi ka linnapea Ando Kivibergiga. Samas on siiani konkreetne otsus linnavalitsuses tegemata, et ametite maja läheb lammutamisele ja et finantseering ausamba taastamiseks oleks olemas. Seetõttu saab öelda, et on toimunud arenguid, kuid lõplikult paigas pole midagi. Kui mainida Konservatiivse Rahvaerakonna seotust sellega, siis jah – mina näiteks toetan ausamba taastamise ideed. Samas ma tean, et nii ei arva väga paljud ja sellest johtuvalt oleks mõistlikum saada ka linnaelanike arvamus läbi rahvaküsitluse.

LAIAPEA: Samuti olete juba rõhutanud, et “üks suur ülesanne saab olema Viljandis ka pugejatest linnavalitsuse tuulutamine”. Mida selle all täpselt silmas peate? Kas lihtsalt võimupöörde korraldamist? Või on kavas hakata tegema “puhastust” ametnike hulgas?

MADISON: Iga ametniku tööjätkamine sõltub tema kompetentsist ja võimetest. Igal juhul peab uus linnavalitsus seda üle hindama ja vajadusel korrektuure tegema. Ma võrdleks seda ministeeriumitega, kus ametnike ridade puhastamine on kriitilise tähtsusega küsimus. Pugejalikkus seisneb aga selles, et samade parteide esindajad on võimul nii Viljandis kui ka riigi tasandil (IRL), kuid puudub isegi elementaarne julgus väljendada oma seisukohta, et kohalike omvalitsuste rahastamine oleks pidanud ammu olema kriisieelsel tasemel. Põhiline probleem on selles, et enamus kardavad öelda probleeme välja, sest äkki erakonna juhatuses keegi pahandab. See ongi pugejalikkus.

LAIAPEA: Muide, keda te ise näete Viljandis enda võimalike koalitsioonipartneritena? Või eelistaksite põhimõtteliselt jääda opositsiooni?

MADISON: Selline küsimus juba, et “kas eelistate jääda põhimõtteliselt opositsiooni”, on täis eelarvamusi ja ebakorrektne. Iga erakond, kes osaleb valimistel, peab olema valmis võtma ka juhtimisvastutust ja seda teeb ka Konservatiivne Rahvaerakond. Me pole kunagi välistanud koostööd kellegagi ja eriti veel kohalikul tasandil. Õnneks on kohalikes omavalitsustes erakondlik maailmavaade või ideoloogia tagaplaanil ja küsimus on ikkagi tegevusplaanis ja nende kattuvuses. Seega koostööd on võimalik teha Viljandis kõigi volikogus esindatud jõududega, arvestades eriti veel seda, et kõik nad on saanud inimestelt toetuse.

LAIAPEA: Viimane küsimus. Rõhutate kõvasti “eestluse” tähtsust, aga eestluse aluseks on teatavasti kultuur. Milliseid kultuuriüritusi te Viljandis viimati külastasite?

MADISON: Kuna kõige vabamad hetked on üldiselt suvel, siis viimane üritus oli Viljandi folk. Õnneks olen aga Riigikogus mulgi toetusrühma liige ja sealt nad saadavad püsivalt infot Viljandimaal laiemalt toimuva kohta.

IRL otsustab koalitsiooni püsimise

Artikkel ilmus 3. mail 2017 toimetatud kujul ajalehes Kesknädal

HELIR-VALDOR SEEDER. Kas see mees viib valitsuse langemiseni? Elame-näeme.

13. mail valib Isamaa ja Res Publica Liit endale uue esimehe või -naise. Valitakse mitte üksnes isikute vahel, vaid ka seda suunda, kuhu erakond liikuma hakkab. Kaia Iva ja Helir-Valdor Seeder on küll mõneti sarnased, kuid nad esindavad siiski konservatismi erinevaid voole. Neist üks võib viia praeguse valitsuskoalitsiooni lagunemiseni.

Mõlemad kandidaadid on sündinud 1964. aastal, töötanud õpetajana ning olnud linnapead. Mõlemad tulevad Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnast, kuid erinevatest maakondadest. Viljandis sündinud Seeder kogus viimastel Riigikogu valimistel enam kui 4/5 saadud häältest Viljandimaalt, Türil sündinud Iva seevastu Järvamaalt. Kuna Viljandimaal elab tunduvalt rohkem valijaid, siis oli erakonna kandidaatide nimekirja esinumbriks selles ringkonnas Seeder, kuid Iva häältepotis oli kõrvalmaakonnast saadud häälte osakaal suurem kui temal ja erakonna saak Järvamaal protsentuaalselt parem kui Viljandimaal.

Juba 1990-ndate algusest poliitikas tegutsev Seeder on suutnud ehitada endale Viljandimaal üles tugeva toetusbaasi, aga Iva võimalik kandepind riigis tervikuna näib olevat laiem. Seetõttu ei saa hästi nõustuda väitega nagu näitaks senised valimistulemused, et IRL saavutaks valimistel kindlasti suuremat edu, kui selle juhiks valitakse Seeder, mitte Iva. Kui vaadata ainult nende poolt kogutud häälte arve, siis jääb analüüs nõrgaks. Tuleb vaadata ka nende arvude taga olevat matemaatikat. Pealegi ei ole tulevik mitte kunagi lihtsalt mineviku projektsioon.

Võrdselt tugevad kandidaadid

Mõlemad kandidaadid on juba kogenud poliitikud. Seeder töötas kümme aastat Viljandi maavanemana, seitse aastat põllumajandusministrina. Ta on valitud neljal korral Riigikogu liikmeks ning on praegu erakonna volikogu esimees. Tema kandidatuuri toetavad nii erakonna eelmine juht Urmas Reinsalu kui ka praegune parlamendifraktsiooni esimees Priit Sibul. Vana isamaalasena on Seeder järjekindlalt rõhutanud, et IRL on rahvuslik-konservatiivne erakond ning tema taha ongi koondunud nüüd nii erakonna rahvuslikum kui ka konservatiivsem tiib.

Iva kuulus samuti juba Isamaaliitu, aga astus sinna alles 1999. aastal. Tema on puutunud rohkem kokku nö. päris eluga ehk selle maailmaga, mis jääb väljapoole poliitilisi ametikohti. Ühtlasi on ta tegutsenud ka kohaliku omavalitsuse tasandil pikemalt kui Seeder, kes läks sealt esimesel võimalusel riigipalgale. Samas pääses temagi juba kümne aasta eest Riigikokku, juhtis seal vahepeal isegi IRL-i fraktsiooni ja sai läinud aastal ministriks vabariigi valitsuses. Ettepaneku kandideerida tegi talle erakonna naiskogu. Iva esindab erakonna liberaalsemat tiiba, mis on lähemal euroopalikule peavoolu konservatismile (mitte kinni dogmades, vaid praktilisi lahendusi otsiv).

Kui Seeder asetuks ühte ritta selliste meestega nagu Mart Laar ja Jaan Tõnisson, kes on mõlemad samuti pärit Viljandimaalt (IRL ei põlvne küll otseselt Tõnissoni parteist, kuid paljud vanad isamaalased peavad ennast tema poliitilisteks järeltulijateks), siis Iva oleks ilmselt rohkem võrreldav Angela Merkeli, Theresa May ja teiste selliste tänapäeva Euroopa konservatiividega.

Koalitsioon võib laguneda

Alles hiljuti ministriks saanud Iva loomulikult paati kõigutama ei hakka ning ongi juba teatanud, et ei näe põhjust ministrite hulgas vahetusi teha. Tema juhtimisel jätkaks IRL nüüd kindlasti valitsuses. Praegu parlamendis konutav Seeder oleks erakonna esimehena aga hoopis teistsuguses positsioonis. Kuna ta esindab seda tiiba, mille jaoks koostöö Keskerakonnaga on juba niigi ideoloogiliselt raskem, siis tunneks Seeder kohalike valimiste eel tugevat survet praegune valitsus põhja lasta. Kas IRL-i langenud reiting selle mõjul tõesti tõusma hakkaks, see on omaette teema, aga lootus taas Keskerakonnale vastandumisega madalseisust välja tulla võib kahtlemata tekkida.

Esimene suurem katsumus on tõenäoliselt seotud riigi eelarvestrateegiaga järgmiseks neljaks aastaks, mille valitsus eelmisel nädalal juba heaks kiitis. See läheb selgelt vastuollu selle konservatiivse eelarvepoliitikaga, mida IRL on varem jutlustanud ja oma valijatele lubanud. Erakonnal on ju väga keeruline võita tagasi kaotatud usaldust, kui nii põhimõttelises küsimuses tehakse selliseid kannapöördeid, millega on esinenud nüüd rahandusminister Sven Sester. Seetõttu võib oodata Riigikogus eelarveküsimustes suuremaid vaidlusi.

IRL on poliitiliselt raskes olukorras. See on praeguses valitsuses ainuke traditsiooniliselt parempoolne erakond, aga samas koalitsiooni kõige väiksem osapool ega saa oma tahet teistele lihtsalt peale suruda. Vähemalt mitte kõigis küsimustes. Erakonna toetus vasakpoolsetele algatustele on peletanud sellest eemale varasemad valijad. Valitsuse langemisel moodustaksid nüüd uue koalitsiooni tõenäoliselt Reformi- ja Keskerakond ning IRL saaks lihtsalt enda kaela süü selle eest, et Reformierakond pääseb jälle võimule. Opositsioonis oleks neil aga veelgi raskem eristuda EKRE-st ja Vabaerakonnast. Viimastel on samas see eelis, et nemad ei ole üldse valitsusse kuulunud.

Ükskõik, kes IRL-i juhiks valitakse, tema ees laual ei ole selliseid häid ja kergeid valikuid, mis erakonna kiiresti madalseisust välja võiksid tuua. Opositsiooni minek võib tunduda selles olukorras ahvatlev, aga ei ole üldse kindel, et see soovitud tulemusi annaks. Pigem võib IRL seal lihtsalt marginaliseeruda.

EKRE tõetund läheneb

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Eelmistel kohalikel valimistel saadud viletsat tulemust, mis jäi kõvasti alla isegi Rahvaliidu neli aastat varem kogutud ülimalt tagasihoidlikule häältesaagile, põhjendasid Helme & Co. sellega, et erakond oli alles “loomisel”, kuigi tegelikult oli tegemist ju mitte päris uue erakonna, vaid lihtsalt ümberpakendatud Rahvaliiduga. Sel aastal nad enam sellist vabandust kasutada ei saa.

Kui eelmise aasta oktoobris kuulutas Mart Helme, et EKRE läheb oma nimekirjaga kohalikele valimistele seitsmekümnes omavalitsuses, siis käesoleva aasta märtsis käis jutt juba poole väiksemast arvust. 2013. aastal suutis EKRE tulla oma nimekirjaga välja ainult kolmeteistkümnes omavalitsuses. Eks paistab kui palju neid sel korral lõpuks tegelikult katta suudetakse, aga pealahing tuleb kindlasti Tallinnas.

Eelmistel kohalikel valimistel kogus EKRE Tallinnas 2.72% häältest, jäädes sellega kindlalt valimiskünnise alla, kuid 2014. aasta eurovalimistel saadi juba 3.23% ja 2015. aastal Riigikogu valimistel 5.98% häältest. Nüüd näitavad küsitlused, et seda erakonda võib toetada sügisel kohalikel valimistel pealinnas umbes seitse protsenti valijatest. See oleks juba arvestatav tulemus.

Kuid küsitlused on üks asi ja valimised teine. Kohalikel valimistel on vaja ka tugevat kandidaatide nimekirja. Eelmine kord oli EKRE kandidaat Tallinna linnapea ametikohale erakonna esimees Mart Helme, kes kandideerib nüüd hoopis Pärnu linnapeaks. Tallinna linnapeaks tahab sel korral saada tema poeg Martin Helme, kes kandideeris Pärnu linnapeaks 2009. aastal valimisliidu “Aus Pärnu” esinumbrina.

Pärnus üritas Martin saavutada edu sellega, et kuulutas senised linnajuhid korrumpeerunud lurjusteks ning lubas linnapeaks saamise korral enda palka poole võrra vähendada, aga tema häältesaak jäi tagasihoidlikuks. “Aus Pärnu” kogus 3.75% häältest. Helme ise sai seal siis vähem hääli kui neli kuud varem toimunud eurovalimistel, kuigi valimas käinute arv tuli kõvasti suurem.

On loogiline, et ta nüüd Tallinnas oma isa asemel linnapeaks kandideerib, sest tegelikult sai ta temast rohkem hääli juba 2013. aasta kohalikel valimistel, aga Mart Helme kandideerimine Pärnus nõrgestab samas paratamatult EKRE nimekirja Tallinnas. Kui ka teised tuntumad tegijad seal nüüd oma panust ei anna, siis võib valimiskünnise ületamine osutuda erakonnale ju lõpuks ikkagi ületamatult raskeks.

Nii lähevad omavahel vastuollu soov tulla enda nimekirjaga välja võimalikult paljudes omavalitsustes ja eesmärk pääseda Tallinna volikokku.

Martin Helme kuulutas erakonna kongressil, et just EKRE õlgadel lasub Keskerakonna väljavahetamine Tallinnas, sest IRL on kokku varisemas ja Reformierakond pakub lahjat programmi lahja esinumbriga. Reformierakonna linnapeakandidaat ei ole tegelikult küll veel teada (Kristen Michali asemel võib selleks saada lõpuks siiski hoopis Eerik-Niiles Kross, kellel on näidata ette tugev tulemus 2013. aastast IRL-i linnapeakandidaadina), aga kindlasti kuulub teiste paremerakondade nõrkus nende faktorite hulka, mis aitavad kaasa EKRE edule valimistel.

Põhiküsimus on seega, kas teised Tallinnas opositsiooni kuuluvad jõud on ennast valijate silmis piisavalt täis teinud selleks, et nende nõrkus kaaluks üles EKRE puudused. Vastuse saame 15. oktoobril.

PS. Fotol on eelmiste kohalike valimiste eel EKRE poolt loodud “Tallinna valitsemise varikabinet”, millest ei olnud pärast valimisi enam midagi kuulda, sest erakond linnavolikokku ei pääsenud.

Trump ei ole Reagan ega Bush


Eile astus ametisse Ameerika Ühendriikide 45. president Donald Trump, keda tema toetajad Eestis on võrrelnud kahe varasema vabariiklasest presidendi, Ronald Reagani ja George W. Bushiga. Tegelikult ei saaks miski olla kaugemal tõest.

Reagan oli küll endine näitleja, aga mitte poosetaja. Ta võis teha dramaatilisi avaldusi, kuid ei lõksutanud lõugu lihtsalt niisama. Kui tema tahtis, et üks müür maha lõhutaks, siis Trump nõuab nüüd teise ehitamist. Üks oli müüride lõhkuja, teine on nende ehitaja. Mõlemad olid alguses demokraadid, aga Reagan ei olnud poliitiline tuulelipp.

“Mina ei lahkunud Demokraatlikust Parteist, Demokraatlik Partei jättis mind,” ütles Reagan korduvalt, selgitades, et kui tema nooruses demokraate valis, siis seisis see erakond bürokraatia ja valitsuskulude vähendamise, osariikide ja kohalike omavalitsuste autonoomia suurendamise, madalamate tollimaksude ja rahvusvahelise kaubanduse eest. Vabariiklik Partei tuli samal ajal välja protektsionistlikumate algatustega.

Mõlemad erakonnad muutusid. Ajapikku said vabariiklastest vabakaubanduse eestvõitlejad ja see oli Ronald Reagan, kes hiljem kuulutas, et tema arvates on konservatismi südameks ja hingeks libertaarsus. Trump, kes tuli võimule vabakaubanduslepinguid rünnates, esindab sisuliselt hoopis teistsugust lähenemist.

Reagan võitis 1980. aastal presidendivalimised pea enneolematu ülekaaluga. Tema taga oli 44 osariiki ja üle kaheksa miljoni hääle rohkem kui Jimmy Carteril. Trump sai seevastu ligi kolm miljonit häält vähem kui Hillary Clinton, saades nüüd presidendiks üksnes tänu USA valimissüsteemi omapäradele, kusjuures pärast seda on ameeriklaste toetus talle veelgi langenud.

Trump maandus vabariiklaste hulka võõrkehana, kes esindab anti-intellektuaalset suunda, aga Reagani suur võit oli konservatiivide aastakümneid kestnud intellektuaalse võitluse tulemus. Tema sai selle võidu, mis jäi 1964. aastal saamata Barry Goldwateril, keda Reagan tugevalt toetas ning kelle võitlust ta Vabariikliku Partei sees jätkas. Goldwateri vabariiklaste intellektuaalse tuumiku moodustasid suuresti endised Trumani demokraadid, kelle ideoloogilised mantlipärijad ja järglased olid nüüd kõik Trumpi presidendiks valimise vastu.

Täiesti kohatu on ka tema võrdlemine George W. Bushiga, kes tegi küll kohutavaid vigu, kuid seda ilmselt oma kohatisest lihtsameelsusest, mitte selle pärast, et ta olnuks jõhkard, halva iseloomuga mees.

Trumpi ja Bushi tõenäoliselt kõige tõsisemate tagajärgedega erinevus on nende lähenemine islamile ja moslemitele. Bush, kelle ametiaega jäi 9/11, hoidus oma sõnavõttudes väga hoolikalt islami kui sellise demoniseerimisest ja põhimõttelisest vastandumisest moslemitele, sest sai aru, et suur võitlus käib islamimaailma enda sees. Trump muudab oma retoorikaga USA jaoks aga võimatuks sealt liitlaste leidmise. Kui ta kujutab vaenlastena moslemeid, mitte lihtsalt islamiste, siis kallutab ta neid järjest enam islamistide leeri, sest muudab ka mõõdukate moslemite jaoks võimatuks ameeriklastega koostöö tegemise. Sellisel lähenemisel võivad olla lõpuks täiesti katastroofilised geopoliitilised tagajärjed, Türgist Pakistanini.

Reagan ja Bush apelleerisid oma poliitikat kujundades sisuliselt ühiskonna peavoolule, aga Trump panustas sellele, et tekitada inimestes mingit ohvrimentaliteeti, mis motiveeriks neid teda toetama. Need on põhjapanevalt erinevad lähenemised. Reagan ja Bush ehitasid üles suuri poliitilisi koalitsioone, aga Trump tuli nüüd võimule lihtsalt vastandumise kaudu. Kui ta oma esimese ametiaja üle elab, siis teiseks teda tõenäoliselt ei valita, aga Reagan ja Bush võitsid mõlemad oma teise ametiaja veel kindlamalt kui esimese. Nemad olid tõelised konservatiivid. Trump on lihtsalt populist.

Riik ja religioon

Eesti Päevaleht küsib sel nädalal erakondadelt, mida nad arvavad presidendi ja usu suhtest, luteriusu rollist ning mošee rajamisest Eestisse. Küsimustele on juba vastanud Krista Aru (Vabaerakond) ja Mart Helme (EKRE). Allpool on toodud minu (erakondliku eelistuseta parteitu konservatiiv) vastused.

Kas Eesti president peaks käima jõulude ajal kirikus või näitama muul moel üles positiivset suhtumist usu ja usklike vastu?

Meie põhiseadus ütleb, et Eestis on igaühel südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba, riigikirikut ei ole. Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ning kedagi ei tohi sundida neid muutma. Seega, kui president ei taha, siis ei pea ta kirikus käima.

Jõulude tähistamine ei ole muide kohustuslik ka kristlastele, näiteks Jehoova tunnistajad seda ei tee, vaid hoopis usuvad, et Jumal ei kiida seda heaks, sest jõulud said alguse paganlikest kommetest ja tavadest. Jeesus ise ütles, et tuleks tähistada tema surma-, mitte sünnipäeva, ning tema apostlid ja algkristlased jõule ei tähistanud. Pealegi ei ole ühtegi tõendit, et Jeesus sündis just sellel päeval.

Presidendi usulised veendumused ja suhtumine religiooni on tema isiklik asi, aga Eesti riigipeana peaks ta näitama üles austust kõigi Eesti elanike usuliste veendumuste vastu. See ei tähenda seda, et ta peaks hakkama külastama erinevaid usutalitusi. Pigem võiks president tulla välja algatusega muuta pühade ja tähtpäevade seadust, et sealt kaoksid usupühad, kuid kõik töötajad saaksid selle arvelt juurde õiguse võtta vabu päevi just siis, kui nende usutunnistus seda nõuab. Selline muudatus võib aidata isegi kaasa usulisele ärkamisele, suurendada Eestis usklike arvu.

Kas Eesti riik peaks kohtlema luteriusku ja luterikirikut teistest paremini – näiteks eelistades luteri vaimulikke riiklikel tseremooniatel, toetades pühakodade kordategemist jms?

Juba meie esimene põhiseadus ütles, et riigiusku Eestis ei ole. Eestis ei ole riigikirikut. EELK on üritanud seda rolli küll mingil määral täita, aga viimase rahvaloenduse andmetel peab ennast ise luterlasteks vähem kui kümme protsenti Eesti elanikest. Riik peaks kohtlema kõiki religioone ja konfessioone võrdselt, olema nende suhtes neutraalne, eelistamata ühte teisele.

Mis puudutab pühakodade kordategemist, siis saab riigi eesmärgiks olla siin ainult arhitektuurimälestiste kaitse. Eesti on kahjuks täis lagunevaid kirikuhooneid, mida nende omanikud ei suuda korras hoida. Toetuste jagamist pühakodade programmi kaudu tuleks vastavalt võimalustele laiendada ka sellistele hoonetele, kus jumalateenistusi ei toimu. Mõnel juhul võib osutuda otstarberkaks ka hoone funktsiooni muutmine: tühjalt seisva, ilma koguduseta pühakoja ümberkujundamine lihtsalt kontserdisaaliks, külamajaks või kohalikuks muuseumiks.

Kas edukamaks sisserändajate Eesti ühiskonda lõimimiseks oleks vaja suurendada meie ühiskonna usklikkust või hoopis ilmalikkust? Kuidas seda saavutada?

Tugeva enamuse Eesti uusasukatest moodustavad nii praegu kui ka kogu ettenähtavas tulevikus Venemaalt ja Ukrainast pärit inimesed, kes kuuluvad valdavalt õigeusku. Viimase rahvaloenduse andmetel on see Eestis juba levinuim usk. Sisserändajate edukamaks lõimimiseks Eesti ühiskonda on vaja tugevdada keeleõpet, et ei toimuks getostumist keelelisel pinnal. Ühiskonna usklikkus või ilmalikkus sõltub vabas maailmas ikkagi inimestest, kes selle ühiskonna moodustavad, mitte riiklikest regulatsioonidest. Viimaste abil saab reguleerida seda, kui palju ja keda kusagilt juurde lastakse, aga mitte muuta inimeste usulisi veendumusi. Vastasel korral ei valitse Eestis enam usuvabadus.

Üldhariduskoolide programmi tuleks viia mitte usuõpetus, vaid võrdlev usundilugu, et anda õpilastele korralik ülevaade nii religiooni ja ateismi ajaloost Eestis kui ka tänapäeval maailmas laiemalt levinud religioonide kujunemisest ja põhiseisukohtadest, et noortel oleks kergem ümbritsevas maailmas orienteeruda. See aitaks kaasa ka sisserändajate lõimimisele Eesti ühiskonda, suurendaks vastastikust mõistmist erineva usutunnistusega inimeste vahel.

Millal ja mis tingimustel võiks püstitada mošee Tallinna või mujale Eestisse?

Uute pühakodade, sealhulgas mošeede püstitamine ei kuulu riigi pädevusse. Sellega võivad tegeleda kogudused või kohalik islamikogukond ise, kui projektile rahastus suudetakse leida. Riik ei pea selles küsimuses üldse mingit seisukohta võtma. Tingimuseks on aga loomulikult see, et tuleb järgida Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi, näiteks planeerimisseadust ja ehitusseadustikku.

Peavoolu konservatism

Kas teile ei tundu kohati, et maailm on hulluks läinud? Poliitikas valitsevad emotsioonid. Tasakaalukus ja terve mõistus on surutud tagaplaanile lärmakate vähemuste poolt, kes omavahel vastandudes ühiskonnas pingeid kruvivad. Võitlus nn. poliitilise korrektsuse vastu on saanud õigustuseks elementaarse viisakuse puudumisele.

Meedia valab muudkui õli tulle, et leegid järjest suuremaks kasvaksid, sest need toidavad klikimajandust (mis on ju ajakirjanike leib!). Nii muutubki vaikiva enamuse rahulik hääl järjest vaiksemaks ning toimub ühiskonna polariseerumine.

Konservatism on muutunud Eestis ühtede suus sõimusõnaks, millega tähistatakse uusreaktsionäärsust, tagurlust. Teised teevad kõik endast oleneva, üritades suruda kogu ühiskonnale peale enda vaateid ning sildistades kõik teisitimõtlejad valimatult vasakliberaalseteks kultuurimarksistideks, et andagi sellele sõnale selline sisu.

On kõlanud väiteid, et inimeste nimetamine reaktsionäärideks on nõukogudelik igand, mis ei sobi demokraatlikku ühiskonda, aga…

Kuidas võiks siis nimetada neid, kelle jaoks progressiivsus ehk edumeelsus on sõimusõna, kes seisavad progressi ehk arengu vastu juba semantilisel tasandil, kes defineerivad ennast ise progressile vastandumise kaudu, kasutavad enda poliitiliste oponentide sildistamiseks halvustavalt sõna progressivistid? Kui need ei ole reaktsionäärid, siis kes nad on? Või miks ei või neid nii nimetada, kui nad seda on?

19. sajandil, kui Robert Peel tegi tooridest Konservatiivse Partei, mõistis ta sõna konservatiivne just vastandina reaktsioonilisele. See tähendas alalhoidlikku uuendusmeelsust, arusaama, et kui tahetakse jääda püsima, siis on vajalikud reformid.

Peavoolu konservatism ei ole dogmaatiline ideoloogia, vaid on teatud hoiak, vaatepunkt ja viis poliitika kujundamiseks: suunatud näoga tuleviku poole, aga teadlik ka minevikus toimunust; mitte ajalugu eitav, vaid selle õppetunde arvestav; avatud silmadega maailma vaatav, mitte iseendasse kapselduv; tasakaalukas ja rahulik, mitte agressiivne ja vihane.

Euroopas esindavad seda suunda poliitilisel tasandil eelkõige Euroopa Rahvapartei ning Konservatiivide ja Reformistide Liit Euroopas ehk nende liikmeserakonnad. Teoreetiliselt peaks Eestis olema seega juhtiv konservatiivne erakond Isamaa ja Res Publica Liit, kuid praktikas ei ole see poliitilisel väljal toimuvas ideoloogilises, maailmavaatelises võitluses märgatav.

Eesti parempoolset inforuumi kujundavad tugevalt EKRE alt-right portaal Uued Uudised ja uusreaktsionäärse SAPTK propagandistlik Objektiiv. Mina kavatsen aga lähtuda siin oma poliitikakommentaarides euroopalikust peavoolu konservatismist, mis on suunatud mitte vaenlaste otsimisele, vaid sotsiaalse sidususe ja stabiilse arengu (progressi) kindlustamisele.

Need kord nädalas ilmuvad sõnavõtud ei esinda ühegi Eesti erakonna seisukohti, vaid väljendavad üksnes minu enda vaateid, aga vähemalt teoreetiliselt võiks neid jagada ka IRL.

Mida toob aasta 2017?

Kuna eraelulistel põhjustel, millest ma ei kirjuta, tuleb alanud aastal tõenäoliselt siiski hoopis vähem mööda kultuuriüritusi jooksmist kui eelmisel, siis kandub selle ajaveebi fookus nüüd ilmselt ikkagi rohkem poliitikale. Seetõttu alustangi sellest.

Läinud aasta tõi Eestile uue presidendi ja uue valitsuse.

Kersti Kaljulaid sai presidendiks ootamatult ja ebatavalisel moel, kuid on minu silmis talle antud usaldust juba õigustanud. Mõnda tema sõnavõttu olen küll isegi kritiseerinud, aga üldiselt avaldab ta positiivset mõju kogu Eesti poliitilisele kliimale. Rohkem siirust ja vähem silmakirjalikkust võiks jääda tema tegevuspõhimõtteks ka edaspidi, kuigi kohati võib see kutsuda muidugi esile ka nurinat.

Meie president ise ütles oma aastavahetuse tervituses: “Ja et teha paremini, on mõistlik vahel olla ka konstruktiivselt kriitiline.”

Just konstruktiivne (mõistuspärane, ülesehitav ja edasiviiv) kriitika on see, mida võiks alanud aastal rohkem olla. Niisama lahmimine, mis tugineb peamiselt emotsioonidele, ei pea lugu faktidest ega paku välja positiivset programmi, tekitab juurde ainult negatiivset energiat, aga seda on maailmas juba niigi palju. Pealegi on see minu meelest sama kahjulik nagu kriitikameele puudumine.

Samavõrd ootamatult sai Eesti ka uue valitsuse. Sellega seoses on minu tunded täna veidi vastuolulisemad. Ühest küljest oli väga vaja, et selline võimupööre toimuks, aga teisest küljest olen ma ise ikkagi pigem parempoolsete vaadetega ega usu, et kõik uue koalitsiooni poolt pakutavad muudatused on head, praktikas hästi toimivad.

Ma ei näe Riigikogu praegust koosseisu vaadates hetkel võimalust parema koalitsiooni moodustamiseks ega ole põhimõtteliselt selle valitsuse vastu, aga võib juhtuda, et hakkan tegema mõningates küsimustes peenhäälestatud kriitikat.

Kuidas kohalikud valimised mõjutavad Eestis üleriigilist positsioonide jaotust, sel teemal ei hakka ma üldse spekuleerima, sest minu meelest on nende valimiste tulemused ennustamatud. Ise ma nüüd ei kandideeri, vaid tegelen Avatud Nimekirjade koordineerimisega (hetkel tundub, et vähemalt Tallinnas peaks selline valimisliit tõesti loodud saama).

Milline saab olema Donald Trumpi poliitika USA presidendina, see on paljuski tegelikult jätkuvalt üks suur küsimärk. Näiteks Venemaa osas võib tema seniste avalduste põhjal justkui eeldada suhete paranemist, aga sama hästi võib juhtuda, et Trump tunneb nüüd, et peab hakkama tõestama, et ta ei ole venelaste poolt pukki pandud kasulik idioot – see viiks hoopis USA-Vene suhete veelgi suurema pingestumiseni.

Mis puudutab Euroopat, siis loodan ja usun, et Prantsusmaa presidendiks valitakse kevadel François Fillon ja vabariiklased võidavad seal ka suvel toimuvad Rahvusassamblee (parlamendi alamkoja) valimised. Saksamaa kantslerina jätkab Angela Merkel (kui tal just tervis üles ei ütle) ning Geert Wildersi Vabaduspartei ei suuda Hollandis esimeseks tõusta.

Aga, nagu alati… aeg näitab.