Kunagi Edgar Savisaare ajal Keskerakonna heaks töötanud EKRE propagandahoor Jüri Kukk (alias “Paul Lootsmann”) – vana alkohoolik ja väike parasiit, kes saab EKRE Riigikogu fraktsiooni palgalise nõunikuna iga kuu riigieelarvest tuhandeid eurosid maksumaksjate raha selle eest, et ta EKRE portaali Uued Uudised tegevtoimetaja ja sotsiaalmeedia libakontode haldajana päevad läbi internetis inimesi mõnitaks – juhtis täna tähelepanu kõnele, mille Helena Lotman pidas eile Vabadussõja mälestussamba juures Karksis.
Minu arvates väga hea kõne. Eelmine nii hea kõne, mis Eestis peeti, oli Mari-Liis Lille “Mis on sellel pildil valesti?” (2013. aastal, loomeliitude pleenumi 25. aastapäeva tähistamisel). Lotmani “Kelle või mille eest peame meie täna end ühiselt kaitsma?” sobiks kohe selle järel mõnda silmapaistvate ja omas ajas ühiskondlikult oluliste kõnede kogumikku, kus võetakse kokku Eesti retoorikakunsti paremik läbi aegade.
EKRE valimisprogrammi ei pea ma vajalikuks siin kommenteerima hakata, sest tänaseks on juba lõplikult selge, et valitsusse neil pärast neid valimisi asja ei ole ning seega ei oma ka see programm reaalses maailmas pea mitte mingit tähtsust. Märgin vaid, et seda lugedes meenus mulle alltoodud muusikavideo…
Inglise ajaloolane, kirjanik ja kolumnist Andrew Norman Wilson ei ürita vähimalgi määral varjata enese kiindumust ajajärku, millele see raamat on pühendatud, kuid see ei muuda tema maalitud pilti minevikust ilustatuks.
“Kui saaksin valida endale ideaalse elamisaja, siis valiksin sündimise 1830. aastatel kirikuõpetaja pojana, kes on pärinud oma vanematelt head hambad,” kuulutab ta. “Hambaravi paranemine on kahtlemata üks väheseid selgeid eeliseid, mida 20. sajand on inimkonnale toonud.”
Wilson sündis aga hoopis 1950. aastal. Ta märgib, et tema põlvkond on viimane, kes kuulis kuninganna Victoria ajal elanud inimeste mälestusi ja puutus kokku selle füüsiliste detailidega (nagu gaasilambid Briti raudteejaamade ootesaalides). Kuid samas ei ole viktoriaanide loodud maailm tänaseks täielikult kadunud. Maailm on muutunud, aga paljud probleemid on samad. Ja neist paljude juured ulatuvad sellesse aega.
“Igasugune ajalookirjutus on selektiivne ja hinnanguid andev – kui mitte otseselt, siis kaudselt. Sellises raamatus, nagu see on, peegelduvad paratamatult minu enda ja meie praeguse ajastu prioriteedid,” tunnistab autor.
“Viktoriaanid” ilmus ingliskeelses väljaandes esmakordselt juba 2002. aastal. Kirjutatud on see ajal, mil ei olnud veel toimunud 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud, järgnenud sõjad Afganistanis ja Iraagis jne. Võib arvata, et täna oleks sellist raamatut kirjutades mõned rõhuasetused teised. Mõned teemad ja piirkonnad saaksid rohkem tähelepanu kui selle kirjutamise ajal vajalik näis olevat.
Kuninganna Victoria tõusis troonile 1837. aastal, kui oli 18-aastane, ja lahkus sealt 1901. aastal surres. On huvitav fakt, et see Suurbritannia hiilgeaja sümbol ei osanud kuni oma kolmanda eluaastani inglise keelt (tema ema oli saksa printsess). Viimastel elutundidel hoidis tema kätt aga Saksa keiser Wilhelm II – Victoria tütrepoeg.
Kuninganna Victoria järgi sai ajajärk küll nime, aga tema ei ole selles raamatus tegelikult enim mainitud tegelane. Selleks on hoopis kauaaegne riigimees, toona kokku 12 aastat peaministriks olnud William Ewart Gladstone.
Wilson ise liigitab oma teose “ajastuportreeks”, ja seda see ongi. Raamat on jagatud kuueks osaks, iga neist hõlmab umbes kümmet aastat. Selline liigendus on ühest küljest loogiline, aga tekitab samas ka segadust. Teema, mille lahkamist alustatakse ühes kohas, võib jätkuda alles paarsada lehekülge hiljem teise kümnendi all ning jõuda lõpplahenduseni hoopis kolmandas punktis.
Sisse on tulnud ka mitmeid kohti, kus autor kordab juba varem öeldut. Sellised meeldetuletused võivad küll olla mõnele lugejale vajalikud, aga mõjusid teose niigi suurt mahtu arvestades üleliia koormavalt.
Lühidalt: selle raamatu ülesehitusega ma väga rahul ei ole. Tundus kuidagi liiga romaanilik, hakitud ja hüplik. Kogu perioodi käsitlemine eraldi teemade kaupa olnuks lugejasõbralikum, kuid siis meenutanuks “Viktoriaanid” ilmselt liiga palju referaati, sest Wilson tugineb suures osas ikkagi teiste autorite teostele – tema on loonud nende põhjal ühe ajastu koondportree.
Juttu ei ole selles muidugi päris kõigest, aga palju puudu ei jää. Mõnikord on autor andnud teadlikult rohkem ruumi asjadele ja tegelastele, keda tema hinnangul on valesti mõistetud või alahinnatud. Hinnanguid on selles raamatus seejuures suht palju. Näiteks Robert Peel oli Wilsoni hinnangul tooride kõigi aegade parim juht. Mõnda teist tegelast nimetab ta otsesõnu idioodiks.
Muide, Peeli viimased sõnad parlamendis olnud: “Mis on see diplomaatia? See on rahu säilitamise kulukas masin. See on tähelepanuväärne instrument, mida tsiviliseeritud riigid kasutavad sõja ärahoidmiseks.” Mõned päevad hiljem ta suri.
Hiljem, kirjutades Briti koloniaalpoliitikast (ja puhkenud vastuhakkudest) Indias, märgib Wilson: “Ei saa olla mingit kõlbelist ekvivalentsust rahva vahel, kes mis iganes koletutegi vahenditega püüab võidelda oma vabaduse eest elada nii, nagu nad soovivad, ilma sissetungijate sekkumiseta, ja sissetungijate võimu vahel, kes äärmise jõhkrusega kehtestab mitte ainult füüsilist, vaid ka poliitilist ülemvõimu selle rahva üle.”
Selles osas on tema autoripositsioon kompromissitu.
Teisal tunnistab ta, et “mõnikord saame möödunud põlvedest rohkem teada, lugedes autoreid, kes nende ajal populaarsed olid ning on nüüd jälge jätmata unustusse vajunud, selle asemel et uurida taas surematuid klassikuid.”
Viktoriaanliku maailma ja tänapäeva suurim ning erakordseim erinevus on Wilsoni hinnangul naiste muutunud roll ja staatus ühiskonnas. Briti monarhia ellujäämise saladuseks peab ta aga selle poliitilist tähtsusetust, mis muutis 20. sajandil teisi riike laastanud revolutsioonide toimumise seal sisuliselt mõttetuks. “Asjaolu, et monarhia Inglismaal püsima jäi, ei näidanud selle tugevust, vaid tühisust,” leiab Wilson.
Pressinõukogu ja Avaliku Sõna Nõukogu said minult täna alljärgneva kaebuse ajakirjanduseetika rikkumise kohta EKRE portaali Uued Uudised poolt. Kuna jõudude vahekord on nii ebavõrdne (ühel pool ju terve parlamendipartei oma palgaliste propagandatöötajate, tuhandete liikmete ja kümnete tuhandete toetajatega, teisel pool tavaline üksikisik, lihtne inimene, tavakodanik), saab ka minu vastus olla üksnes asümmeetriline, apelleerida eetikale, tugineda seadustele. Eks paistab, kas see kaebus üldse menetlusse võetakse. Põhimõtteliselt saaks selle ju ka lihtsalt kõrvale heita, sest rangelt võttes on Uued Uudised mitte ajakirjandusväljaanne, vaid selleks maskeerunud turunduskanal. Võib-olla peaks pöörduma hoopis tarbijakaitseametisse…
Kaebus ajakirjanduseetika rikkumise kohta EKRE portaali Uued Uudised poolt
13. detsembril 2018 avaldas ennast uudiste- ja arvamusportaaliks nimetav veebiväljaanne Uued Uudised, mille omanik ja vastutav väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, artikli pealkirjaga “Meeleavaldused Toompeal ja Vabaduse väljakul: vägivaldne jõud tuli alati väljaspoolt”, milles esitati terve rida sihilikult lugejaid eksitavaid väiteid, mis puudutasid minu poolt kirjutatud ning päev varem ajalehes Kesknädal avaldatud artiliklit “Poliitilise vägivalla oht püsib kõrge”.
Saatsin selle peale samal päeval vastulause/selgituse, mille avaldmisest portaali Uued Uudised tegevtoimetaja Jüri Kukk keeldus 14. detsembril 2018 põhjendusega, et tegemist on ideoloogiliselt kallutatud väljaande, erakondliku meediakanaliga. 15. detsembril 2018 avaldas Uued Uudised juhtkirja pealkirjaga “Uued Uudised kajastavad ainult rahvuskonservatiivset maailmavaadet, mitte meie vaenajate solvumisi”, milles korrati sisuliselt sama argumenti. Sellest tulenevalt esitasin 16. detsembril 2018 EKRE (kui kõnealuse portaali omaniku ning vastutava väljaandja) juhatusele taotluse lõpetada väärinfo levitamine; tunnistada portaalis Uued Uudised, et tegemist oli väärinfo levitamisega; avaldada samas avalik vabandus selle levitamise pärast. Kuna see taotlus on jäänud mõistliku aja (kümne päeva) jooksul rahuldamata, pöördun teie poole kaebusega ajakirjanduseetika rikkumise kohta EKRE portaali Uued Uudised poolt.
Sellised erakondadega seotud meediakanalid rikuvad Eesti ajakirjanduseetika koodeksit küll juba olemuslikult (need ei ole ju sõltumatud) ning nende nimetamine ajakirjandusväljaanneteks on rangelt võttes eksitav, kuid palun käesolev kaebus siiski täie tõsidusega läbi vaadata, mitte automaatselt kõrvale heita. Leian, et antud juhtum võimaldaks luua pretsedendi, millele saaksid edaspidi toetuda ka teised kodanikud, kes selliste parteiliselt kallutatud propagandakanalite hambusse jäävad. Sellised väljaanded (mitte üksnes Uued Uudised, vaid ka teised) ei pruugi ajakirjanduseetikast lugu pidada, aga see ju ometigi ei tähenda, et seda ei võiks neilt nõuda.
Minu konkreetsed etteheited portaalis Uued Uudised ilmunud artiklile on järgmised:
Väide, et käsitlesin potentsiaalsete breivikutena vaid vihaseid EKRE toetajaid, on eksitav. Kogu loo puänt oli just hoopis selles, et karta tuleks ka EKRE toetajate ja liikmete vastu suunatud vägivalda.
Väide, et vaatlesin kõnealuses loos vägivalda ainult läbi paremäärmusluse, on eksitav. Fookus oli küll paremäärmuslikul terrorismil, kuid samas oli juttu ka vasakäärmuslikust. Välja sai toodud isegi konkreetne Eestit puudutav näide.
Väide, et see artikkel oli ideoloogiatöötaja kirjutatud, on samuti eksitav. Kesknädal maksab artiklite eest küll (üsna tagasihoidlikku) honorari, kuid mina olen siiski tavaline isehakanud poliitikavaatleja, kes väljendas lihtsalt enda isiklikku arvamust, mitte mõne erakonna palgal olev propagandatöötaja (nagu seda on portaali Uued Uudised tegevtoimetaja Jüri Kukk ise) või mõne erakonna veendunud toetaja.
Kokkuvõttes leian, et EKRE portaal Uued Uudised rikkus antud juhul Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punkte 1.2. (“Ajakirjandus teenib avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta.”), 1.4. (“Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon.”), 4.1. (“Uudised, arvamused ja oletused olgu selgelt eristatavad. Uudismaterjal põhinegu tõestataval ja tõenditega tagatud faktilisel informatsioonil.”), 5.2. (“Vastulausega on õigus parandada avaldatud materjalis esinevaid faktivigu ja tsitaate.”) ning 5.3. (“Ebaõige informatsiooni ilmumise korral tuleb avaldada parandus.”).
Lisaks on portaali Uued Uudised tegevtoimetaja Jüri Kukk läbivalt vastuolus ajakirjanduseetika koodeksi punktidega 2.1. (“Ajakirjanik ei võta vastu ametikohti, soodustusi, tasu ega kingitusi, mis tekitavad seoses tema ajakirjanikutööga huvide konflikti ja võivad vähendada tema usaldusväärsust.”) ning 2.3. (“Ajakirjanik ei tohi olla kajastatava asutuse või institutsiooni teenistuses.”).
Ma ei palu anda hinnangut sellele, kas Uued Uudised on sõltumatu ajakirjandusväljaanne või mitte, sest seda see (ka enese avameelse ülestunnistuse kohaselt) ilmselgelt ei ole. Küll aga palun hinnata antud juhtumi valguses seda, kas sõltuvusega ühest erakonnast võib õigustada ajakirjanduseetika koodeksi rikkumist ka teistes punktides. Teisi sõnu: kas otsene (ja täiesti teadlik) väärinfo levitamine ongi selliste parteiliste väljaannete puhul lubatav – või tuleks neilt siiski nõuda ajakirjanduseetika järgimist? Usun, et see on lähenevaid valimisi silmas pidades ühiskondlikult üsna oluline küsimus, mis väärib tõsist vaagimist.
Lõppeval aastal toimunud arengutele tagasi vaadates jääb silma üks oluline faktor, mis ühendab tänapäeval üha suuremat hulka poliitilisi protsesse: algoritmide võim. Seda võib nimetada ka tehisintellektuaalse ajastu saabumiseks.
Paari nädala eest toimus Valges Majas tehnoloogiahiidude tippjuhtide (esindatud Microsoft, Google, IBM ja teised sama suurusjärgi tegijad) kinnine nõupidamine, kus arutati tulevikutehnoloogiatega seonduvat. President Donald Trump astus ürituselt läbi alles selle lõpus ja rääkis USA meediasse lekkinud info kohaselt hoopis kaubanduspoliitikast, kuid kunagine USA välisminister ja riiklik julgeolekunõunik Henry Kissinger jagas oma hirme seoses tehisintellektiga.
Tänavu 95-aastaseks saanud Kissinger on aktiivsest tegevpoliitikast küll juba ammu loobunud, aga omab silmapaistva avaliku intellektuaalina sellele jätkuvalt märkimisväärset mõju. Samuti kohtub ta aeg-ajalt kõrgete riigitegelastega nii Washingtonis kui ka Pekingis ja Moskvas, jagab nendega oma autoriteetseid vaateid maailma asjadele.
Kui kaitseminister Jim Mattis, kes kuulub USA praeguse administratsiooni tervemõistuslikumasse tiiba, saatis mais presidendile memo, milles selgitas vajadust luua riiklik strateegia tehisintellektiga tegelemiseks, tsiteeris ta lõpetuseks just Kissingeri ja lisas koopia ajakirjas The Atlantic ilmunud pikast artiklist “How the Enlightenment Ends”, milles Kissinger leiab, et inimühiskond ei ole täna filosoofiliselt ega intellektuaalselt valmis tehisintellekti esiletõusuks.
Ei ole kindel, et Trump ise seda artiklit luges (väidetavalt ei pea ta igasuguste taustamaterjalide, eriti pikkade tekstidega tutvumist oluliseks), kuid tema administratsioon on hakanud vaikselt tegutsema.
Pentagon peab teemat oluliseks
Juhtivat rolli mängib selles vallas, nagu uute tehnoloogiatega seotud küsimuste puhul juba tavaks, kaitseministeerium. Pentagon teatas juunis, et loob vastava tegevuse koordineerimiseks eraldi keskuse (Joint Artificial Intelligence Center).
Avalikele allikatele tuginedes on sellises suuresti salastatud sfääris toimuvast tervikpilti kokku panna muidugi raske. Info jookseb kokku väikeste kildude kaupa. Teave kaitseminister Mattise memo kohta, näiteks, jõudis avalikkuse ette alles augustis, kui sellest kirjutas ajalehe New York Times tehnoloogiakorrespondent Cade Metz. (Tema artikleid soovitan ma lugeda kõigil, keda tehisintellekti ning teiste uute tehnoloogiatega seotud arengud huvitavad.)
Tuginedes asjaga kursis olevale allikale, kellel ei olnud luba sellest avalikult rääkida, teatas Metz, et kaitseministeerium tahab suunata järgmise viie aasta jooksul uuele keskusele kokku 1,7 miljardit dollarit. Küllaltki kaalukas summa. Umbes 1,5 miljardit eurot ehk enam kui 13% Eesti järgmise aasta riigieelarvest. See näitab teema olulisust sealsete kaitseplaneerijate jaoks.
Kissingeri silmis on tehisintellektiga seoses üheks murekohaks samas just autonoomsed relvad, mille kasutamisel võivad olla ettearvamatud tagajärjed maailmas, kus masinad peavad hakkama võtma vastu eetilisi otsuseid. “Kõik, mida ma saan teha nende väheste aastate jooksul, mis mulle on jäänud, on neid teemasid tõstatada,” ütles ta juulis ajalehele Financial Times antud intervjuus. “Ma ei teeskle, et mul on olemas vastused.”
Pärast seda, kui ajakirjas The Atlantic ilmus tema murelik artikkel, olid paljud entusiastid süüdistanud Kissingeri asjatundmatuses ja tehnofoobias. Kuid tema soovituseks ei olnud tegelikult ludiitlik masinate lõhkumine. Vastupidi. Kissinger leidis, et saabuv tehnoloogiline murrang on vältimatu, teised riigid (nimetamata, kuid pidades eelkõige silmas Hiinat) on teinud tehisintellekti arendamisest olulise riikliku projekti ning ka USA peab hakkama sellele tõsiselt tähelepanu pöörama, et mitte jääda tulevikus hätta.
Paljud inimesed on sügavalt mures
Just hirm selle ees, millist ohtu võivad hakata inimestele kujutama autonoomsed relvad, oli aga ka põhjus, mis viis tuhanded Google töötajad tänavu ühinema protestikirjaga ettevõtte osalemise vastu projektis “Maven”. See on pilootprojekt tehisintellekti kasutamiseks, et tuvastada selle abil droonide sihtmärke, mis allkirjastati USA kaitseministeeriumiga eelmise aasta septembris. Avalikkust sellest ei teavitatud. Kui info asjast veebruaris Google tavaliste töötajateni jõudis, pani see aga häirekellad helisema. Kümned inimesed lahkusid protesti märgiks töölt.
Juunis teatas Google, et kui praegune leping kaitseministeeriumiga tuleval aastal läbi saab, seda enam ei pikendata. Google tegevjuht Sundar Pichai avaldas rea põhimõtteid, millest ettevõte tehisintellekti arendamisel ja rakendamisel edaspidi juhindub. Üks neist on hoidumine selliste relvade või muude tehnoloogiate kallal töötamisest, mille peamine eesmärk või rakenduslik otstarve on tekitada või otseselt aidata tekitada viga inimestele.
Olulisi eetilisi probleeme tõstatas hiljuti e-riigi juhtimiskonverentsil “UX tulevikku” esinedes ka meie president Kersti Kaljulaid. Tema ei rääkinud küll sellest, et tehisintellekt võib hakata kujutama endast ohtu inimestele, vaid vaatas asja hoopis teise nurga alt.
Kes kaitseks roboteid inimeste eest?
Kaljulaidi arvates on jõudnud kätte aeg hakata rääkima tõsiselt sellest, mida inimesed robotitega teha võivad. “Kuidas me neisse suhtume? Kuidas me neid kohtleme? Kuidas see, kuidas me nendega suhtleme ja neid kohtleme, mõjutab meie omavahelist ühiskonnana toimimist?” rääkis ta.
“Veel keerulisem küsimus minu jaoks on see, oletame, et meil on inimnäolised, inimkujulised robotid, mida nendega teha võib?” küsis president. “Kas need on asjad, mis on inimene-inimese suhetes? Mõtleme kasvõi seksuaalsuhetele lastega. Kui meil on selline robot, siis see on ju masin! Mida võib? Mida ei või? Need on väga keerulised küsimused ja ma panin need praegu enda jaoks kõige valusamasse nurka.”
“Leebemates väljendites on see koguaeg olemas,” lisas ta samas. “Kas teda võib lüüa? Kas teda võib jalaga lüüa? Kuidas hakkab meid mõjutama see, mida me teeme robotitega, endi keskel? Meie suhtumist teistesse inimestesse?”
President tõstatas väga tõsise teema, kuid sai kaela irvitavate kommentaaride laviini, sest klikimeedia, mis üritab koguda “löövate” pealkirjade abil võimalikult palju klikke, kajastas tema sõnu meelevaldselt moonutades. Mingit tõsist arutelu ei järgnenud.
Seegi on üks näide algoritmide võimust, mille mõjul poliitiline debatt kipub taanduma lööklausete pildumiseks ja pealiskaudseks teravmeelitsemiseks, muutes inimesed kergeks saagiks tehisintellektile. Võib-olla võib inimkonna praegust olukorda tõesti võrrelda, nagu seda teeb Kissinger, inkade omaga hispaanlaste saabumisel.
Artikkel ilmus 19. detsembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
Postimehe toimetaja Aarne Seppel kirjutab juba mõnda aega sotsmeediakommentaare, milles vaatleb poliitilistel Facebooki-kontodel toimuvat. Huvitav lugemine, kuid metoodika sisaldab üht suurt viga. Nimelt ei saa kuidagi kindlaks teha, kui suur osa interaktsioonidest (jagamised, laikimised, kommenteerimised jms.) on tõelised ja kui suure osa moodustab libakontode abil tekitatud näilisus.
Toon konkreetse näite aktuaalsest juhtumist, kus EKRE portaal Uued Uudised levitab täiesti teadlikult ja sihilikult mind puudutavaid valeväiteid. UU kommentaariumi jäetud linki minu vastavale postitusele kommenteeris keegi Paul Lootsmann.
Kes on Paul Lootsmann? Sellist inimest ei ole olemas. Tegemist on libakontoga. Google otsingu abil võib igaüks kergesti veenduda, et Paul Lootsmann esineb kommentaatorina üksnes portaalis Uued Uudised. Ta ilmus lavale käesoleva aasta juulis. Kokku on selle nime alt jäetud umbes 60 kommentaari, kusjuures selle taha peituv isik paistab haldavat ka mitmeid teisi sarnaseid libakontosid. Mõnel juhul näib ta olevat astunud UU kommentaariumis debatti iseendaga.
Kes peitub selle nime taga? Paul Lootsmann ilmus esimest korda välja artikli all, mille autoriks on märgitud Jüri Kukk, EKRE fraktsiooni palgaline propagandatöötaja, portaali Uued Uudised tegevtoimetaja. Kukk võis nüüd minu blogipostituse peale kahtlemata vihastada, aga miks oleks ta pidanud juba varem EKRE enda portaali Paul Lootsmanni nime all kommentaare kirjutama?
On teada, et osades väljaannetes makstakse artiklitele saadud interaktsioonide pealt töötajatele tulemustasu. Kui EKRE kasutab sarnast süsteemi, on Kukk kahtlemata peamine kahtlusalune. Sellisel juhul võib ta olla tegelenud nüüd sisuliselt enda tööandja petmisega. Majanduslikule motivatsioonile viitab ka see, et Lootsmann/Kukk ise peab seda määravaks minu puhul.
Lootsmanni kommentaari lugedes meenus aga ka Jaak Madison (seda võib-olla põhjusel, et ta ennast nüüd ise mulle postkasti saadetud jõulukaardiga meelde tuletas), kes armastab seostada enda vihaobjekte (Viljandi paremtsentristlik võimukoalitsioon, Helir-Valdor Seeder jt.) prostitutsiooniga. Stiil vastab ju tema omale.
Tegelikult võis Madison vabalt kirjutada ka selle artikli, millele oma vastulause/selgituse esitasin. Või siis kirjutab selle anonüümseks jääda soovinud autor ka Jaak Madisoni nime all ilmuvaid artikleid.
Vähemalt on Madison mulle varem Sakala veergudel vastates tegelenud samalaadse lugejate eksitamisega, kasutanud malakana samuti sõna “paskvill” ning lähtunud ühtlasi ka veidrast ettekujutusest, et “poliitikavaatleja” on mingi tähtis tiitel (a la riigikogulane, EKRE aseesimees), mitte lihtsalt tühi tähistaja, mille arvamustoimetajad kirjutavad autori nime juurde siis, kui sinna midagi paremat panna ei ole.
Ma ei tea, kuidas need UU anonüümsed sopakad täpselt sünnivad. Võib ju olla, et tegemist on kollektiivse loominguga. Tüübid istuvad fraktsioonis laua ümber koos, joovad viskit ja nuputavad kambakesi selliseid “vastulööke” neile, kelle sõnadest ennast solvatuna tunnevad. Seegi on võimalik. Vastutust portaalis ilmuva eest kannab nii või teisiti EKRE tervikuna.
Samas, jällegi, miks peaks Madison kasutama UU kommentaariumis sellist libakontot? Sellel ei oleks küll ühtegi loogilist seletust. Isegi ebaloogilist on raske välja mõelda.
Kas tegemist on EKRE tuumikvalijaga?
Kas tegemist on lihtsalt mõne EKRE toetajaga, kes ei taha mingil põhjusel avaldada oma tõelist identiteeti?
Tema poolt jäetav kuvand näib igatahes vastavat levinud ettekujutusele EKRE tuumikvalijast. Lootsmann vihkab peavoolumeediat (“…peavoolumeedia peab Eestist kaduma.”), jumaldab Donald Trumpi (“Trumpi mõistus on nagu tõrvik, mis süüdati pimedas koopas.”), vihkab Venemaad (või vähemalt üritab jätta sellist muljet) ja põlgab eurooplasi (“Võiks Prantsusmaa ja Saksamaa NATO’st välja visata.”).
Jaan Männiku ja Siiri Sisaski võimalik kandideerimine EKRE nimekirjas oli talle täiesti vastuvõetamatu (“EKRE valimisnimekirja AINULT pikaajalised partei liikmed, kes on igati tõestanud oma ustavust eesti rahvusele.”), aga Peeter Ernits on tema silmis õige mees (“Tundub ok mees ja sobilik EKRE valimisnimekirja.”). Samuti hindab ta kõrgelt Maria Kaljustet (“…vanem kaabu peaks erru minema. Ei saa hakkama. Maria Kaljustel oli õigus. Milline idiootsus kaotada selline naine.”).
Erakonna juhist Mart Helmest ta samas heal arvamusel ei ole (“Mart Helme on EKRE pidur.”, “Mart Helme ei ole enam sobiv kedagi juhtima.”), kahtlustab teda reetmises (“Kelle tellimusi täidab Mart Helme?”).
Lootsmanni kommentaaridest ei tule päris hästi välja, kas selle nime all kirjutav isik on EKRE liige või mitte. Kohati tundub nagu oleks, teisal aga nagu poleks. Selles osas sobiks jälle propagandatöötaja Jüri Kukk, kes on küll erakonna palgal, aga mitte selle liige.
Kas tegemist on tulevase breivikuga?
Vähemalt kommentaaride põhjal otsustades näib Lootsmann olevat potentsiaalne terrorist. Ta tegeleb väga järjekindlalt poliitiliste teisitimõtlejate dehumaniseerimisega, mängib mõttega nende kõrvaldamisest.
Lootsmann (06.07.2018): “Paljud eestlaste hulka arvatud inimesed on meile olnud häbiks põlvkondade kaupa. Peame neist mitte hoolima ja omad eestlaste massist üles leidma ja kokku koonduma.”
Lootsmann (19.07.2018): “Eesti kapitali ärastas agent malt laal Nõukogude Eesti nomenklatuurile. Nende väljavalitud eesti rahva reeturite rahvus on antieestlane. Tuleks magama panna. Ainus ravi.”
Lootsmann (30.07.2018): “Terad tuleb sõkaldest eraldada ja liberastid suunata sundkorras elama no-go zone’desse. Kas pole progressiivne? Miks see inimrämps tahab elada inkognito tervete valgete inimeste keskel. Nagu tõvestavad bakterid, olla märkamatu.”
Lootsmann (21.09.2018): “Ausalt öeldes olen ise mõelnud, et meil peaks neist rumalatest inimestest silo olema ja väärtustama ainult rahvuslikult konservatiivselt maailma tunnetavaid inimesi. Arvan, et see on geneetiline. Meil muide sigib rämps siin selles liberastlikus keskkonnas nagu lehmakoogis. Repsil kuus, Rattal neli jne kommud.”
Lootsmann (17.10.2018): “Vasakpoliitikute juhtimisel süüakse eurooplased ära. Paralleel loodusest: parasiidid söövad peremeesorganismi ära, kui vastumürk puudub. Vasakpooksus loodi võõraste poolt, et oleks kergem eurooplasi allutada oma tahtele ja nende tööviljadest elada. Tuleb tagasi pöörduda eurooplastele fenomenaalset edu ja globaalse võimu toonud väärtuste juurde.”
Lootsmann (18.10.2018): “Naljakas on see, et kartellierakondade valijad ei suuda millestki aru saada, üha toetatakse tuimalt edasi. Ei teadvusta kui neile pederastlikult taha pannakse nende endi poolt valitud esindusdemokraatide poolt. Ausalt, sellised inimesed tekitavad kiusatuse üha uuteks nurjatusteks.”
Lootsmann (05.11.2018): “Sotsid plaan ongi Eesti eraldada USA toetusest ning siis üksi jäänud eestlased hävitada nagu 1940. Nad teevad hetkel kõik selleks, et keegi USA oluline ametnik ikka lõpuks kuuleb seda kisa ja vaenuavaldusi, mida esitatakse kui Eesti. Ma ei saanud 1991 sügisel aru, miks peab olema suuremeelne ja halastav eesti kommude suhtes, kes pool sajandit eesti rahvast tapsid, rõhusid, taga kiusasid, Eesti territooriumi ümber rahvastasid, venestasid ja Kremli ees lipitsesid. Madudel tuleb pea maha lõigata. Nemad pole Eesti nimel rääkijad. 1940 aastal Eesti pettusega ja võõrvõimu abil usurpeerinud ISIS’e tüüpi terroristide lapsed on need nüüd õiged siin?”
Lootsmann (07.11.2018): “Kõik halb, mis riigis roimub tuleneb debiilsetest valijatest.”
Lootsmanni kommentaaride eest kannab juriidilist kaasvastutust EKRE (erakond tervikuna) kui portaali Uued Uudised omanik ja vastutav väljaandja, kes on loonud platvormi nende levikuks. Moraalselt võib EKRE juhte ja neile alluvaid propagandatöötajaid pidada vastutavaks sellise vaimse kliima loomise eest, kus taolised kommentaarid sünnivad.
Veel üks seletus (vandenõuteooria)
Kui lugeda Lootsmanni kommentaare üksteisest eraldivõetuna, võib jääda mulje, et need on siirad vihapursked. Neid kõiki koos tervikuna vaadates aga tekib tunne, et see on üks suur pettus. Keegi tegeleb väga külmavereliselt kalkuleerides süstemaatilise mõjutustegevusega, mille eesmärk on aidata kaasa EKRE toetajate eraldumisele ülejäänud ühiskonnast, et nad kapselduksid oma suletud maailmapilti ning pöörduksid kõigi teiste erakondade ja nende valijate vastu. See seletaks ka seda, miks Paul Lootsmann ei esine kommentaatorina mitte kusagil mujal.
Kes on selle mõjutuskampaania taga? EKRE juhtkond? Kui keegi sealt, siis ilmselt mitte Mart Helme teadmisel. Võib-olla mõni EKRE tegelane, kes peab taolisi arenguid mingil põhjusel soovitavaks. Aga võib-olla hoopis mõni teine kohalik poliitiline jõud, mis peab seda endale kuidagi kasulikuks. Või siis hoopis meie suure idanaabri eriteenistused, mis üritavad Euroopas segadust tekitada, näidata Eestit ebastabiilse riigina ja saavutada siinsete rahvuslaste radikaliseerimise kaudu nende poliitiline tasalülitamine. Inimestel, kes kasutavad sedasi libakontosid, võivad kahtlemata olla mingid varjatud motiivid, mis on vastuolus nende näiliste sihtidega.
Selle ajaveebi postitustelt sai siin kommenteerimisvõimalus maha võetud, sest praktikas kasutasid seda põhiliselt spämmirobotid, kelle saadetud rämpsu kustutamisele ma ei pidanud vajalikuks enam oma aega raisata. Teen nüüd selle postituse puhul erandi. Kommentaarium on avatud. Tule, Paul, tutvusta ennast!
PS. Paul Lootsmann on kõigest üks mitte kümnetest, vaid sadadest, võib-olla isegi tuhandetest mitteinimestest, väljamõeldud tegelastest, kes Eestis sotsiaalmeedias ja veebiväljaannete kommentaariumites möllavad. Nende eristamine päris inimestest ei ole alati nii kerge nagu antud juhul.
Ennast ise uhkelt uudiste- ja arvamusportaaliks tituleeriva EKRE propagandaväljaande Uued Uudised tegevtoimetaja Jüri Kukk tunnistas, et tegemist on ideoloogiliselt äärmiselt kallutatud kanaliga, mis ei ole mõeldud mingite ajakirjanduslike mõttevahetuste jaoks. Nii võib lugeda välja vastusest minu vastulausele/selgitusele, mille avaldamisest ta keeldus.
Neljapäeval avaldas Uued Uudised anonüümseks jääda soovinud autori poolt kirjutatud laimuartikli, milles esitati mitmeid mind puudutanud valeväiteid. Saatsin nende ümberlükkamiseks vastulause/selgituse, mis jäeti avaldamata. Artiklit küll selle peale veidi täiendati (ülaltoodud ekraanitõmmisel on hiljem lisatud osa punasega alla joonitud), aga oma lugejate (kahtlemata täiesti teadlikku ja sihilikku) eksitamist ei lõpetatud.
Minu vastulause/selgitus
Tulenevalt tõsiasjast, et 13. detsembril 2018 portaalis Uued Uudised avaldatud artiklist “Meeleavaldused Toompeal ja Vabaduse väljakul: vägivaldne jõud tuli alati väljaspoolt” võib jääda väär ettekujutus sellest, mida ma kirjutasin päev varem ajalehes Kesknädal ilmunud artiklis “Poliitilise vägivalla oht püsib kõrge”, pean vajalikus esitada vastulause/selgituse.
Kõigepealt olgu märgitud, et Kesknädalas avaldatud artikkel sai kirjutatud juba 1. detsembril ja see ilmus ajalehes oluliselt lühendatud kujul. Tehtud kärpeid minuga paraku ei kooskõlastatud, mistõttu moondusid mõnevõrra ka artiklis väljendatud mõtted.
Artikli täisversiooni saab vabalt lugeda aadressil http://laiapea.eu/poliitilise-vagivalla-oht-pusib-korge/ (internetis on viisakas panna ka link enda poolt kritiseeritavale materjalile, et lugejad saaksid sellega tutvuda ja ise omad järeldused teha).
1. Väide, et käsitlesin potentsiaalsete breivikutena vaid vihaseid EKRE toetajaid, on eksitav. Kogu loo puänt oli just hoopis selles, et karta tuleks ka EKRE toetajate ja liikmete vastu suunatud vägivalda. Selle kirjutamisele järgnenud erakonna Eesti 200 liikmete ebaõnnestunud provokatsioon (Odini sõdalased reageerisid sellele minu hinnangul adekvaatse vaoshoitusega) näib seda igatahes kinnitavad, kuigi see leidis aset meeleavaldusel, mis ei olnud EKRE korraldatud.
Mis puudutab Indrek Tarandi käitumist 26. novembri meeleavaldusel, siis seda kommenteerisin juba samal päeval sotsiaalmeedias, vastava postituse leiab aadressilt https://www.facebook.com/la…, ega pidanud vajalikuks talle hiljem rohkem tähelepanu pöörata, sest just enne valimisi tähelepanu saamise nimel ta ju ilmselgelt tegutseski.
2. Väide, et vaatlen kõnealuses loos vägivalda ainult läbi paremäärmusluse, on eksitav. Fookus on küll paremäärmuslikul terrorismil, kuid samas on juttu ka vasakäärmuslikust. Välja on toodud isegi konkreetne Eestit puudutav näide.
On selge, et ühes artiklis, mille maht on piiratud, ei saa kirjutada korraga kõigest. Mis puudutab moslemite ja vasakäärmuslastega seotud vägivalda, siis mina isiklikult olen kirjutanud sellest viimase juba enam kui 15 aasta jooksul väga palju (sealhulgas kunagi tegutsenud arvamusportaalis Terve Mõistuse Sündikaat, mida toimetas Martin Helme). Kui Uued Uudised tahab minult sel teemal lugu tellida, siis andke teada!
3. Väide, et see artikkel oli ideoloogiatöötaja kirjutatud, on samuti eksitav. Kesknädal maksab artiklite eest küll honorari, aga need summad ei ole ausalt öeldes väga suured. Hakkasin nimetatud väljaandele kirjutama ajal, mil Keskerakond võimu riigis üle võttis, kuid nende palgale ma ei läinud ja nende poliitilisi seisukohti tingimata ei jaga.
See tähendab, et ma olen samasugune isehakanud poliitikavaatleja nagu tuhanded teised tavakodanikud, kes poliitikas toimuvale tähelepanu pööravad. Oma mõtete avaldamiseks kasutan Kesknädalat, sest selle kaudu jõuavad need kõige kindlamini nii praeguse võimupartei liikmete ja suurimate toetajate kui ka konkurentide ning vihaseimate oponentideni (nagu ilmekalt tõestas ka see jutuke, mille peale on kirjutatud käesolev vastulause/selgitus).
Jüri Kukk: me oleme erakondlik meediakanal!
Järgneb Uute Uudiste tegevtoimetaja Jüri Kuke vastus. Ülal on näha ka ekraanitõmmis nimetatud tegelase Facebooki profiilist. Kukk on seal see väike mustsärklane (pildil olevad naised sümboliseerivad ilmselt mehikese unistust pääseda nn. džihadistide paradiisi), kes paistab olevat eriti uhke oma nahavärvi ja rahvuse üle (asjad, mis sõltuvad inimesest endast kõige vähem – iseenesest muidugi väga kurb, kui tal millegi muu üle uhkust tunda polegi).
Juhin tähelepanu sellele, et meie väljaanne kaitseb rahvuskonservatiivset ideoloogiat ja mõistagi me lähtumegi oma lugudes ainult sellest. Kui keegi on esinenud meie suhtes vaenuliku kriitikaga, siis lükkame selle ümber meie seisukohtadest lähtuvalt – teise ideoloogiaga väljaanded võivad Teie seisukohti täiega kiita. Olen kindel, et Keskerakonna toetaja ja Kesknädala lugeja leidis selle loo väga õige olevat. Meie mitte.
Lugu “Poliitilise vägivalla oht püsib kõrge” on suunitlusega, mis jätab süü vägivallas EKRE kaela ja on igas mõttes meie vastu. Meie oleme vastupidisel seisukohal, sealhulgas ka allakirjutanu, kes viibis ise kohal ja nägi toimunut oma pilguga. Seega ei saa me kuidagi olla rahul Teie käsitlusega Kesknädalas.
[Lisan vahele, et videosalvestusi EKRE meeleavaldusest võib näha selle lingi taga. Soovitan kuulata-vaadata just täispikkuses versiooni, kus on sees ka parteilaste sütitavad kõned.]
Juba avalause “EKRE meeleavaldus Toompeal, mis väljus kontrolli alt ning sellele järgnenud Martin Helme ähvardus jätkata olukorra eskaleerimist..” on igas mõttes EKRE-t demoniseeriv (miiting vältas kaks tundi, intsident 3-4 minutit). Või “…EKRE poolt üleskeeratud inimeste väljumine kontrolli alt…” – see on suhtumine, mida me püüame igal võimalusel ümber lükata, sest meie meelest olid meeleavaldusel just mures inimesed, mitte üleskeeratud. Selliseid momente on kogu loos ohtralt. Inimene, kes selle loo läbi loeb, ongi edaspidi EKRE suhtes vaenulikult meelestatud ja seda tänu Teile. Teil on õigus nii mõelda ja meil on õigus Teie seisukohti kritiseerida.
Me oleme erakondlik meediakanal, kes võitleb oma aadete eest. Me kritiseerime iga päev paljusid inimesi, kes meie meelest valet poliitikat ajavad. Me ei algata seejuures oma kitsal meediapinnal diskussioone sel teemal, kellel võiks rohkem õigus olla – näiteks sotsidel on oma ideoloogia ja me kritiseerime seda ideoloogiat pidevalt ja karmilt, neile vastulauseks sõna andmata – miks peaksime me andma neile õigust meie meedias meievastast kriitikat teha? Praegune moment ehk Teie lugu Kesknädalas ja meie vihje Uutes Uudistes ei ole ajakirjanduslik mõttevahetus, vaid maailmavaadete kokkupõrge. Ajakirjanikuna teate te ilmselt väga hästi.
Eesti meedias ilmub iga päev kümneid EKRE-vastaseid lugusid, mis teevad meile halba. Meilt ei küsi keegi, kas see meile meeldib. Kui me arvaksime, et meil on vale ideoloogia, läheksime laiali. Me paraku usume oma ideedesse. Seetõttu kaitseme neid ja kui keegi meid ründab, teeme sama meie seisukohtadest lähtuvalt, et inimestele meie põhimõtteid selgitada. Nii lihtne see ongi.
Minu vastus
Kui te arvate, et ideoloogiline kallutatus annab teile õiguse süüdimatult valesid levitada, siis olete küll sügavalt eksinud. Kui te jätate selle vastulause/selgituse avaldamata, siis olen paraku sunnitud rakendama teie korrale kutsumiseks karmimaid meetmeid.
Lisaks
Lisan praegu vaid nii palju, et nende valede levitamise eest vastutab mitte üksnes Jüri Kukk isiklikult, kuigi tema roll selles on kahtlemata väga suur (Kukk on EKRE Riigikogu fraktsiooni palgaline nõunik, kelle igapäevane põhitöö ongi selliseid valedest kubisevaid laimuartikleid vorpida – paljud neist avaldab ta nime all “Uued Uudised”, sest muidu oleks liiga arusaadav, et sisuliselt on tegemist maksumaksjate kulul parasiteeriva parteilise propagandatöötajaga), juriidiliselt vastutab EKRE tervikuna (domeen uueduudised.ee on registreeritud erakonna nimele, portaali vastutavaks väljaandjaks on märgitud erakond ning seega vastutab erakond tervikuna ka kõige eest, mis seal avaldatakse, eriti kui seda on tehtud nime “Uued Uudised” all) – see on äärmiselt märkimisväärne asjaolu, millele soovitan pöörata tähelepanu ka kõigil teistel (ja neid ei ole vähe!), kelle kohta seal on avaldatud sarnaseid valedest kubisevaid laimuartikleid.
Täiendus
Soovitan lugeda ka seda, kuidas see argpükslik valevorst Jüri Kukk, kes ei julge oma sopakatele isegi enda nime alla kirjutada, üritab EKRE portaali lugejate ees taas musta valgeks rääkida. On äärmiselt kahetsusväärne, et sellised bolševistliku mentaliteediga nürimeelsed jätised esinevad nüüd Eestis rahvuskonservatiividena.
Pean endale jälle tuhka pähe raputama. Kevadel sai väljendatud skeptilisust juttude suhtes, et enne Riigikogu valimisi võidakse asutada Eestis uus erakond (vaata 20. märtsil Sakalas ilmunud arvamuslugu “Kas tuleb uus erakond?”), aga nüüdseks on neid registreeritud lausa kolm tükki.
Tõsi, ükski aasta enne valimisi tegutsenud algatusgrupp erakonna ametliku registreerimiseni jõudnud ei ole. Eesti 200 tegi küll lendstardi, selle seltskonna suund parteistumisele oli ju selge enne selle avalikku tunnistamist, aga ülejäänud kaks ilmusid välja täiesti ootamatult. Päris selgest taevast sadas alla erakond Rahva Tahe, millest ei olnud enne selle registrisse kandmist üldse midagi kuulda.
Kuidas on Eestis võimalik saada kokku erakonna registreerimiseks vajalikud 500 liiget, kui ei ole isegi avalikult teada, et sellist erakonda luua tahetakse? Paratamatult tekib kahtlus, et midagi on siin mäda ehk kõik liikmete nimekirja kantud isikud ei pruugi olla sellest ise teadlikudki.
Õnneks on erakondade liikmete nimekirjad Eestis avalikud. Igaüks saab e-äriregistri teabesüsteemist järgi kontrollida, kas ta kuulub mõne erakonna nimekirja või mitte. Samas saab esitada ka avalduse erakonnast lahkumiseks.
Eks surnud hingi ole ju palju ka vanades erakondades. Kui erakondade liikmeteks loetaks ainult need, kes tasuvad liikmemaksu, peaks olema juba registrist kustutatud nii Eestimaa Rohelised, Vabaerakond kui ka Isamaa. Ülejäänutel ei ole selles osas samuti millegagi uhkustada. Riigipoolset toetust saavate erakondade tuludest moodustavad liikmemaksud praegu kõigest üks kuni kolm protsenti.
Seega ei saa siiski hästi nõustuda nendega, kelle väitel ei ole erakondade registreerimisel nõutav liikmete arv Eestis põhjendamatult kõrge. Jah, uusi erakondi küll registreeritakse, kuid vajadus kampaania korras liikmeid värvata muudab need teatud mõttes väga sarnasteks.
Kus on meie feministlik partei, humanistlik partei, loomaõiguslaste erakond ja teised sellised väikesed nišiparteid, mis mujal Euroopas poliitilist maastikku rikastavad? Neid ei ole, sest ükski vastav algatusgrupp ei saaks siin vajalikku liikmete arvu kokku.
Inimeste koondamiseks kalduvad uued tulijad panustama populismile selle sõna klassikalises tähenduses. See tähendab, et senist poliitilist klassi kujutatakse ühiskonnast võõrandununa, tegelikke probleeme eiravana. Apelleeritakse rahva tahtele, mille parimaks või ainsaks tõeliseks väljendajaks peetakse ennast. EKRE, Vabaerakond, Eesti 200, Elurikkuse Erakond – nende sihid ja suunad on küll veidi erinevad, stiil samuti, kuid poliitiline lähenemine põhiolemuselt sama.
Vanade erakondade jutud sellest, kuidas nad uusi tulijaid tervitavad, mõjuvad samas aga oma silmakirjalikkuses tülgastavalt.
EKRE konspiroloogilise maailmapildi kohaselt on kõigi teiste erakondade taga süvariik. Noh, see on vähemalt siiras ajuvabadus. Hoopis vastikumalt käituvad need võimulolevad variserid, kes on survestanud nüüd uute algatusgruppidega ühinenud riigiametnikke valima erakonna ja töö vahel, kuigi avalikes väljaütlemistes on uute erakondade tulekut tervitatud.
Kui tahetakse poliitiliselt täiesti sõltumatut ametnikkonda, tuleb lihtsalt keelata ametnikel erakondadesse kuulumine, mitte hakata neid vastavalt erakondlikule kuuluvusele töölt lahti kangutama. Ka see on ju üks ametnikkonna politiseerimise vorm, kui n-ö “vale” erakondlikku kuuluvust peetakse ametisse sobivusel olulisemaks inimese erialasest pädevusest.
Kas mõni uus erakond võib pääseda parlamenti? Eelmiste valimiste eel tundus samal ajal, et Vabaerakond ja EKRE jäävad mõlemad valimiskünnise alla, aga läks teisiti. Praegu ei paista uute tulijate väljavaated olevat palju paremad.
Eesti 200 on figureerinud märkimisväärsete tulemustega reitingutabelites ja nende taga on ka jõukaid ettevõtjaid, kelle raha abil saab korraliku reklaamikampaania teha, kuid võimalikest kandidaatidest on teada vähe. Järva- ja Viljandimaa valimisringkonna tõenäolise esinumbrina on meedias mainitud Ruslan Trochynskyit. Kes on siin nende teised kandidaadid? Seni ei ole kuulda olnud ühtegi nime.
Elurikkuse Erakonna liikmete nimekirja vaadates jäi silma päris palju Viljandimaal elavaid või siit pärit inimesi. Tõenäoliselt saaksid nad meie valimisringkonnas kokku täiesti korraliku kandidaatide nimekirja. Igal pool ei pruugi see aga neilgi õnnestuda. Pealegi võib kujuneda probleemiks kandidaatide ülesseadmisel nõutava kautsjoni tasumine.
Nende erakondade jaoks, kes endale ise riigieelarvest suuri toetusi võtavad või mõne rikka ärimehe tasku peal elavad, ei ole raske iga kandidaadi kohta 500 eurot kautsjoniks välja käia. Kui selle raha peab panema mängu iga kandidaat ise, on seevastu juba keeruline täisnimekirja kokku saada. Eriti juhul, kui küsitlused näitavad, et erakonnal jääb kautsjoniks makstud raha pärast valimisi tõenäoliselt tagasi saamata.
Kahju, et Vabaerakonna ettepanek lubada Riigikogu valimistele ka erakondade valimisliite põrkus parlamendis nüüd vanade erakondade vastuseisule. Seegi näitab, kui ebasiirad nad on tegelikult uusi tulijaid tervitades. Võimalus taoliste valimisliitude loomiseks oleks vajalik just väikestele, alles alustavatele erakondadele, mis ei ole jõudnud veel tugevaks kasvada.
Artikkel ilmus 11. detsembril 2018 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.
