2016. aasta maailmas 2/2

Jätkub ülevaade lahkuval aastal maailma poliitikaelus toimunust. Täna on vaatluse all teine poolaasta. See ülevaade ei ole loomulikult kõikehõlmav, vaid puudutab neid paiku, kus toimuvat ma ise rohkem jälgin.

Juulis toimusid Austraalias parlamendivalimised, kus saavutas taas võidu konservatiivne Austraalia Liberaalne Partei koos oma väikeste liitlastega. Eelmiste valimistega võrreldes kaotati Esindajatekojas 14 kohta (täpselt nii palju sai neid samas juurde vasaktsentristlik Austraalia Tööpartei). Koalitsioonile jäi seal napp enamus, 76 kohta 150-st. Peaministrina jätkas Malcolm Turnbull.

Jaapanis valiti ümber pool parlamendi ülemkojast. Kohti said juurde valitsevad konservatiivsed erakonnad, Liberaal-Demokraatlik Partei ja Komeito, millel on nüüd ülemkojas kokku 146 kohta 242-st, aga ka kommunistid, kes tõusid seal neljandaks erakonnaks (14 kohta), samas kui vasaktsentristlik Demokraatlik Partei kaotas 11 kohta, jäi ainult 49.

Tokio prefektuuris toimunud kohalikel valimistel oli samuti edukas konservatiivne Liberaal-Demokraatlik Partei, traditsiooniline võimuerakond, aga Tokio kuberneriks valitud Yuriko Koike, kes on olnud nii keskkonnaminister kui ka kaitseminister, osales valimistel hoopis sõltumatu kandidaadina. Erakonna ametlik kandidaat oli Hiroya Masuda, kunagine siseminister. LDP kohalik osakond ähvardas rakendada meetmeid liikmete vastu, kes toetavad Koike kandidatuuri, kuid paljud silmapaistvad tegelased seda ikkagi tegid, samas kui peaminister Shinzō Abe, kelle esimesel ametiajal Koike 2007. aastal paar kuud kaitseminister oli (lahkus ametist erakonna sisemise võimuvõitluse tõttu), ja mitmed teised LDP juhtivad tegelased hoidusid nüüd poole valimisest. Koike (sünd. 1952) tuli poliitikasse väikeste uuendusmeelsete erakondade kaudu ning oli juba LDP-ga ühinedes kolmandat ametiaega parlamendi alamkoja liige, temast sai peaminister Junichiro Koizumi lähedane liitlane ning keskkonnaminister (2003-2006). 2008. aastal, kui Koizumi mantlipärija Abe oli oma kehva reitingu ja tervisehädade tõttu kõrvale tõmbunud, kandideeris Koike ka LDP juhiks, jäädes siis viie kandidaadi hulgas kolmandaks. Ta oli Jaapani esimene naissoost kaitseminister ja on nüüd Tokio esimene naissoost kuberner ning võib juhtuda, et temast saab kunagi ka riigi esimene naissoost peaminister.

Augustis toimus Tais rahvahääletus põhiseaduse üle, millega 2014. aastal sõjalise riigipöördega võimule tulnud hunta kindlustas enda võimu ka nüüd järgnevaks üleminekuperioodiks. See näeb ette, et kõik senaatorid määratakse ametisse hunta enda poolt ja Senat omab Esindajatekoja üle vetoõigust küsimustes, mis puudutavad põhiseaduse muutmist. Peaminister võidakse aga määrata ka väljastpoolt parlamenti. Eelnõu kritiseerimine oli keelatud, vaatlejaid hääletust jälgima ei lastud. Opositsioonilised aktivistid võeti kinni ja anti sõjaväekohtu alla ning vahistati ka neid valijaid, kes kuulutasid, et kavatsevad hääletada selle vastu. Ametlike tulemuste kohaselt oli valimisaktiivsus 59.40% ja uue põhiseaduse poolt oli 61.35% hääletanutest.

Septembris olid Hong Kongis valimised, kus Pekingi toetajad said kohalikus seadusandlikus kojas kokku 40 kohta 70-st. Samas kaotasid nii nemad kui ka opositsioonilised demokraadid varasemaga võrreldes kolm kohta. Sisse tulid uued, 2014. aasta meeleavaldustest välja kasvanud jõud, mis toetavad enesemääramisõigust ning soovivad selles küsimuses rahvahääletuse korraldamist. Kokku on neil nüüd kuus kohta. Kuus kandidaati diskvalifitseeriti, sest nad toetasid otsesõnu Hong Kongi iseseisvumist.

Valgevenes ja Venemaal toimusid parlamendivalimised, millega võimuladvik kindlustas enda juhtivat rolli. Venemaal ei ole jätkuvalt alternatiivi erakonnale Ühtne Venemaa. Riigiduumas sai küll ühe koha ka Kodanike Platvorm, aga see erakond ei ole enam päris see, mida sellest luua üritati. Valgevenes sai paar kohta ka süsteemiväline opositsioon, kuid 98.2% parlamendist kuulub siiski president Lukašenka lojalistidele.

Berliinis ja Mecklenburg-Vorpommernis toimunud valimised kinnitasid juba märtsis ilmnenud trende: kristlikud demokraadid ja sotsiaaldemokraadid langevad, Alternatiiv Saksamaale teeb võimsaid sööste ja liberaalid taastuvad madalseisust. Berliinis moodustati esmakordselt puna-puna-roheline koalitsioon, võimule kaasati Vasakpartei, mis tõusis kolmandaks jõuks. Eelmine kord üllatanud Piraadipartei jäi seal aga nüüd valimiskünnise alla.

Horvaatias andsid parlamendivalimised taas ebaselge tulemuse, nagu eelmisel aastal, kuid endine peaminister Zoran Milanović otsustas tunnistada sotsiaaldemokraatide juhitud vasaktsentristliku koalitsiooni kaotust, et hoida ära järjekordse patiseisu tekkimine, võimaldades konservatiivse Horvaatia Demokraatliku Liidu koalitsioonil jõuda tsentristide toetusel valitsuse moodustamiseni. Peaministriks sai Andrej Plenković.

Hispaanias valiti regionaalparlamente Baskimaal ja Galiitsias. Baskimaal on riiki valitseva Rahvapartei kohalik haru suhteliselt väike jõud, mis kogus 10.1% häältest ja parlamendis üheksa kohta 75-st, aga Galiitsias tuli Rahvapartei taas esimeseks: 47.6% häältest ning 41 kohta 75-st.

Oktoobris kukkus Kolumbias rahvahääletusel väga napilt läbi rahuleping valitsuse ja mässuliste vahel, mis pidi lõpetama aastakümneid kestnud verevalamise. Lepingu poolt olid peaaegu kõik erakonnad, sealhulgas Kolumbia Konservatiivne Partei, aga selle vastu olnud konservatiivid heitsid ette, et leping annab mässulistele amnestia ning automaatselt kümme kohta parlamendis, et see seadustab sisuliselt narkokaubanduse ja legitimiseerib riigis vägivalla kasutamist. Kõik küsitlused näitasid, et leping kiidetakse ülekaalukalt heaks, aga hääletusest osavõtt tuli lõpuks ainult 37.43% ja 50.22% hääletas vastu. Pole päris selge, mis sellest rahuprotsessist edasi saab.

Ungaris kukkus samas läbi rahvahääletus, kus küsiti, kas ollakse nõus sellega, et Euroopa Liit saaks anda korralduse mitteungarlaste kohustuslikuks ümberasustamiseks Ungarisse isegi ilma Ungari parlamendi nõusolekuta. 98.36% hääletanutest sellega nõus ei olnud, aga kuna osavõtt oli 40.04%, mis jäi alla seal seaduses nõutule, siis loeti referendum läbikukkunuks. Võrdluseks, et viimastel eurovalimistel oli valimisaktiivsus Ungaris ainult 28.97%.

Tšehhis toimusid kohalikud valimised ning valiti ümber kolmandik senaatoritest. Enim hääli kogus paremtsentristlik ANO 2011, sotsiaaldemokraadid langesid teiseks. Kodanike Demokraatlik Partei, mis on osa Konservatiivide ja Reformistide Liidust Euroopas, sai Senati valimisel 11.71% häältes, omades seal nüüd kümmet kohta, ning kohalikel valimistel 9.47% häältest.

Gruusias tugevdas parlamendivalimistel enda positsioone valitsev Gruusia Unelm, mis sai 115 kohta 150-st.

Leedus tõusis riigi juhtivaks jõuks Leedu Talurahva ja Roheliste Liit, mis sai eelmistel parlamendivalimistel ainult ühe koha, kuid nüüd 54 kohta 141-st. Tulemuse taga nähakse protesti vanade erakondade vastu, valijate soovi näha poliitikas uusi nägusid. Peaministriks sai Saulius Skvernelis, koalitsioon moodustati sotsiaaldemokraatidega. Talurahva ja Roheliste Liit soovis esialgu teha suure koalitsiooni, kus oleks lisaks konservatiivne Isamaaliit – Leedu Kristlikud Demokraadid, kuid see erakond välistas taolises kolmevalitsuses osalemise.

Islandis sai parlamendivalimistel parima tulemuse konservatiivne Iseseisvuspartei, mis ei saanud aga hakkama koalitsiooni moodustamisega. Sama ei õnnestunud ka teiseks platseerunud Vasakrohelisel Liikumisel ja kolmandaks tulnud Piraadiparteil, mille juht Birgitta Jónsdóttir sai presidendilt mandaadi valitsuse moodustamiseks detsembri alguses. Pärast tema ebaõnnestumist teatas president, et ei hakka kellelegi praegu enam uut mandaati andma, sest erakondade juhid peaksid arutama asja omavahel mitteametlikult, et jõuda lõpuks ikkagi töövõimelise valitsuse moodustamiseni.

Novembris toimus Bulgaarias rahvahääletus kolmes küsimuses, mis puudutavad muudatusi poliitilises süsteemis. Osavõtt oli 50.81%, aga kuna see jäi veidi väiksemaks kui eelmistel parlamendivalimistel, siis ei oma tulemused siduvat iseloomu. Samas jätkub arutelu nende asjade üle parlamendis. 74.02% pooldas erakondade riigipoolse rahastamise sidumist valijatelt saadud häältega (iga eelnenud parlamendivalimistel saadud hääl annab erakonnale ühe levi aastas), mida Eestis propageeris mäletatavasti MTÜ Radikaaldemokraadid. 73.80% toetas mõtet minna parlamendivalimistel üle kahevoorulisele süsteemile. 63.48% toetas valimistest osavõtu muutmist kohustuslikuks.

Samal ajal toimusid seal presidendivalimised, kust väljus teises voorus võitjana erukindral Rumen Radev, endine Bulgaaria õhuväe komandör, kelle sõltumatut kandidatuuri toetas vasaktsentristlik opositsioon. Eelmine president Rosen Plevneliev sai ametisse parempoolse võimupartei toetusel, mille kandidaat Tsetska Tsacheva nüüd teises voorus alla jäi.

Moldova presidendiks valiti venemeelsete sotside juht Igor Dodon, kellele jäi teises voorus alla euromeelsete liberaalide kandidaat Maia Sandu.

Ameerika Ühendriikide presidendiks valiti Donald Trump, kes sai samas ligi kolm miljonit häält vähem kui Hillary Clinton. USA valimistel ma siin praegu pikemalt ei peatu, sest neist on räägitud juba niigi piisavalt.

Prantsusmaal võitis vabariiklaste eelvalimised mõõdukas konservatiiv François Fillon, kellest sai sellega vabariiklaste kandidaat tuleval aastal toimuvatel presidendivalimistel, mille tulemusel temast saab kõigi eelduste kohaselt Prantsusmaa järgmine president.

Saksamaa kantsler Angela Merkel teatas, et kandideerib järgmisel aastal neljandaks ametiajaks.

Detsembris jõudsid viimaks lõpule Austria presidendivalimised, mille tulemusel sai peatutud juba varem.

Itaalias lükati rahvahääletusel tagasi muudatused poliitilises süsteemis, mille läbiminekuga peaminister Matteo Renzi oli sidunud enda jätkamise valitsusjuhina. Hiljem ta tunnistas, et see oli viga. Renzi astus ametist tagasi, peaministriks sai Paolo Gentiloni.

Rumeenias võitis parlamendivalimised Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Parlamenti pääses küll kolm uut parteid, kuid neist kaks on moodustatud vanade baasil. Liberaalse Reformierakonna ja Konservatiivse Partei ühinemisel sündinud Liberaalide ja Demokraatide Liit (ALDE) moodustas nüüd sotsidega koalitsiooni, mille valitsus astub ametisse jaanuaris. Peaministriks saab Sorin Grindeanu.

2016. aasta maailmas 1/2

Lugejate tungival soovil avaldan siin siiski lühikese kokkuvõtte ka möödunud aastast maailma poliitikaelus. Täna on vaatluse all esimene poolaasta ning jutt jookseb Portugalist Hispaaniani.

Jaanuaris toimusid Portugalis presidendivalimised. Võitis paremtsentristide kandidaat Marcelo Rebelo de Sousa, mõõdukas konservatiiv, katoliiklane, kelle esimene ametlik visiit presidendina viis Vatikani.

Veebruaris olid Iirimaal parlamendivalimised. Seni valitsenud paremtsentristlik Fine Gael ja sotsiaaldemokraatlik Tööpartei kaotasid mõlemad päris palju kohti, aga FG sai neid siiski rohkem kui ükski teine erakond ning moodustas vähemusvalitsuse, mis püsib suurima opositsioonierakonna Fianna Fáil armust. Tööpartei oli selle ametisse kinnitamise vastu. Valitsusjuhina jätkas Enda Kenny, kes asus ühtlasi kaitseministriks.

Šveitsis kukkus rahvahääletusel napilt läbi Šveitsi Kristlik-Demokraatliku Rahvapartei algatus muuta põhiseadust, et abielus olevaid paare ei saaks maksustada kõrgemalt kui lihtsalt kooselus olevaid. Algatusega taheti ühtlasi lisada põhiseadusesse klausel, mille kohaselt abielu on liit ühe mehe ja ühe naise vahel, välistades nii võimaluse homoabielude ja polügaamia seadustamiseks. Poolt hääletasid enam kui pooled kantonid, aga kokkuvõttes oli 50.8% hääletanutest muudatuse vastu. Läbi kukkusid ka Šveitsi Rahvapartei algatus välismaalastest kurjategijate väljasaatmise hoogustamiseks (vastu 58.9%) ja noorsotside algatus toiduainetega spekuleerimise lõpetamiseks (vastu 59.9%).

Märtsis oli Uus-Meremaal rahvahääletus, mille tulemusel otsustati jätta riigile alles praegune lipp.

Slovakkias toimusid parlamendivalimised, kus sotsid kaotasid küll kõvasti kohti, aga jäid ikkagi riigi tugevaimaks jõuks. Peaministrina jätkas Robert Fico, kes moodustas koalitsiooni kolme väikese paremerakonnaga, nende hulgas Slovaki Rahvuspartei. Suurimaks opositsioonierakonnaks tõusis Vabadus ja Solidaarsus, mis kuulub Konservatiivide ja Reformistide Liitu Euroopas. Parlamendist langesid välja nii Kristlik-Demokraatlik Liikumine kui ka Slovaki Demokraatlik ja Kristlik Liit – Demokraatlik Partei, mis on mõlemad Euroopa Rahvapartei liikmed. Parlamenti pääses lausa neli sellist erakonda, mida seal varem ei olnud, kõik parempopulistliku kallakuga. Slovaki Rahvusparteile lisaks ületas nüüd künnise marurahvuslik Rahvapartei – Meie Slovakkia (said kahepeale kokku 16.7% häältest ja 29 kohta 150-st).

Saksamaal olid valimised Hessenis ja mitmetel liidumaadel. Kristlik-Demokraatlik Liit ja SDP kaotasid kõikjal hääli ja kohti, samas kui Alternatiiv Saksamaale võimsalt tõusis ning liberaalid oma vahepealsest madalseisust taastusid. Vasakparteil ja rohelistel oli nii tõuse kui ka langusi – selget trendi välja ei tulnud.

Aprillis lükkasid hollandlased rahvahääletusel tagasi Euroopa Liidu ja Ukraina vahel sõlmitud assotsiatsioonilepingu ratifitseerimise. 61% hääletas vastu, aga hääletamas käis ainult 32.3% hääleõiguslikest. Rahvahääletus oli küll nõuandva iseloomuga, kuid enamik parlamendierakondadest teatas enne selle toimumist, et kui osavõtt on vähemalt 30%, siis austavad nad tulemust. Peaminister Mark Rutte juhitavad paremliberaalid samas sellist lubadust ei andnud ja otsivad nüüd ikkagi võimalusi leppe ratifitseerimiseks.

Mais toimusid Suurbritannias kohalikud valimised, kus nii konservatiivid, leiboristid kui ka liberaaldemokraadid hääli kaotasid, UK Iseseisvuspartei ja rohelised aga juurde said. Londoni linnapeaks valiti leiborist Sadiq Khan. Boris Johnson enam ei kandideerinud. Šoti parlamendi valimisel tõusis Šoti Konservatiivne Partei seevastu esmakordselt teiseks jõuks, leiboristid langesid kolmandaks.

Austrias jooksis presidendivalimiste teine voor protseduuriliste rikkumiste tõttu ummikusse, mis lahenes detsembris uute valimistega, kust väljus võitjana osaliselt Eesti päritolu Alexander Van der Bellen, kes esines sõltumatu kandidaadina, aga kuulub roheliste hulka ning olnud varem sotside ridades. Võit oli väga napp, ta sai vaid 50.35% häältest. Alla pidi vanduma Austria Vabaduspartei kandidaat Norbert Hofer, kes teda esimeses voorus edestanud oli.

Juunis lükkasid šveitslased rahvahääletusel ülekaalukalt tagasi nn. kodanikupalga kehtestamise (seda toetas vaid 23.1% hääletanutest).

Britid aga kiitsid napilt heaks Euroopa Liidust lahkumise, mida küsitluste kohaselt pärast kohe kahetsema hakkasid. Peaminister David Cameron võitis eelmisel aastal parlamendivalimised sellist rahvahääletust lubades, kuid toetas ise Euroopa Liitu jäämist. Pärast tulemuste selgumist teatas ta, et lahkub ametist. Juulis sai konservatiivide uueks juhiks ning peaministriks Theresa May, senine siseminister. Konservatiivide euroskeptilise tiiva etteotsa tõusnud Boris Johnson pandi välisministriks.

Itaalias toimusid kohalikud valimised, kus valitsev vasaktsentristlik Demokraatlik Partei kogus üleriigiliselt kokku vaid 0.01% rohkem hääli kui Beppe Grillo populistlik Viie Tähe Liikumine. Paremtsentristlik Forza Italia jäi neist häälte koguarvult kõvasti maha, aga sai enda kontrolli alla veidi rohkem kommuune. Hästi läks ka teistel konservatiivsetel jõududel.

Islandi presidendiks valiti ajaloolane Guðni Th. Jóhannesson, kes osales valimistel sõltumatu kandidaadina ega olnud ka varasemalt seotud ühegi erakonnaga. Ta rõhutas oma kampaanias, et president peab olema lähedane kogu rahvale, mitte esindama vaid üht või teist kildkonda, ning tuleb jätkata põhiseaduse muutmist, et rahvas saaks lõpuks õiguse rahvaalgatuse korras rahvahääletusi esile kutsuda ega peaks nõudma otsedemokraatiat ühes käes petitsioon ja teises tõrvik. Tänaseks toetab teda küsitluste kohaselt 97% islandlastest, mis on täiesti enneolematu reiting mitte üksnes Islandil, vaid ilmselt kogu maailmas.

Hispaanias toimusid parlamendivalimised, kus konservatiivne Rahvapartei peaminister Mariano Rajoy juhtimisel oma positsioonid mitte üksnes säilitas, vaid neid isegi tugevdas. Nende valimisloosung oli muide lihtsalt “A favor” (e.k. poolt).

Koalitsioonilepingust

Sündiva valitsuse koalitsioonilepingus lubatakse “analüüsida” rahvaalgatuse kehtestamise ja rahvahääletuse laiendamise võimalusi. Senise koalitsiooni tegevuskavas lubati “kaaluda” võimalusi laiendada rahvahääletuste kasutamist.

Meenutuseks, et Keskerakond lubas 2015. aasta Riigikogu valimistel oma valimisplatvormis:

1. Anname rahvale õiguse algatada seaduseelnõusid. Seaduseelnõu, mille Riigikogu peab arutlusele võtma, saavad esitada vähemalt 25000 hääleõiguslikku kodanikku.

2. Kehtestame tühistamisreferendumi. Referendumi kaudu võib osaliselt või täielikult tühistada kehtiva Eesti Vabariigi seaduse. Referendumi kvoorum on 50% hääleõiguslikest elanikest, referendumile pandud seadus tühistatakse, kui tühistamise poolt hääletab osalenud kodanike enamus. Tühistamisreferendumi saavad algatada vähemalt 25000 hääleõiguslikku kodanikku.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond lubas oma valimisprogrammis: töötame välja õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks.

Isamaa ja Res Publica Liit lubas oma programmis: laiendame rahvahääletuse kasutamist, kaotades rahvahääletuse seotuse parlamendi usaldusega ning jagame rahvahääletused nõuandvateks ja õiguslikult siduvateks hääletusteks.

Kuidas sai erakondade poolt valijatele kindlas kõneviisi antud lubadustest ümmargune jutt analüüsimisest? Ja kas see jutt on väärt rohkem kui senise koalitsiooni tühi lubadus neid asju kaaluda?

Mina algataksin opositsiooni asemel nüüd Riigikogus pärast uue valitsuse ametisse astumist esimese asjana eelnõu, kus on pandud kokku need valitsuserakondade programmilised lubadused. Kui uus koalitsioon selle maha hääletab, siis saab see hakkama enda avaliku blameerimisega, aga kui asi lõpuks läbi läheb, siis korjab opositsioon valijate silmis plusspunkte teema tõstatamise eest.

Kuidas saada töötav valitsus?

Täna pööratakse Eesti poliitikaelus mitte lihtsalt uus lehekülg, vaid alustatakse lausa uut peatükki. Milliseks see kujuneb, see sõltub aga palju ka esimestest suletõmmetest.

Juba eelmisel aastal oli selge, et Reformierakonna juhitud valitsus püsib ainult realistliku alternatiivi puudumise tõttu.

Sellegi poolest oli veidi ootamatu, et see murenes nüüd sisuliselt juba enne Keskerakonna kongressi.

Ilmselt otsustasid SDE ja IRL lihtsalt ennetada reetmist, mis neile peagi osaks oleks saanud. See oli nende poolt vaadates mõistlik käik, mis hoidis nähtavasti ära Reformi- ja Keskerakonna koalitsiooni sünni, tagades nii vasak- kui ka parempoolsetele kohad tsentristide valitsuses.

Vähemalt poliitiline matemaatika ütleb, et uue valitsuse peaks moodustama just Keskerakond, SDE ja IRL. Kuid oleks hea, kui see koalitsioon säilitab konstruktiivsed suhted ka nende väiksemate jõududega, mis praegu Reformierakonda kukutada aitavad. Parim viis seda teha on võtta koalitsioonilepingusse ning viia ka ellu mõningaid nende programmilisi lubadusi.

Näiteks rahvahääletuste laialdasem võimaldamine, mida lubasid oma valimisprogrammides nii SDE kui ka IRL, oli kirjas juba lagunenud kolmikliidu koalitsioonilepingus, aga seda lubadust ei täidetud. Opositsioonis võitlesid selle eest nii EKRE kui ka Keskerakond. Nüüd ei tohiks olla ju enam ühtegi takistust, et põhiseadusesse lõpuks vajalikud muudatused sisse viia.

Jüri Ratas seisab samas muidugi silmitsi ka vajadusega konsolideerida omaenda erakonda. See tähendab, et ta peab arvestama ka kohtade jagamisel selle leeriga, mille juhiks on kujunenud Yana Toom. Erakonna kongressi ajal tunnistas Toom, et on huvitatud kandideerimisest Tallinna linnapeaks, kuid sellele kohale sobiks nüüd paremini praegune abilinnapea Mihhail Kõlvart. Toom võiks saada hoopis sotsiaalministriks.

Praegu jagavad sotsiaalministeeriumi Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahkna, aga valitsuse vahetumine peaks tooma kaasa ka ministrikohtade ümberjagamise, mitte seisnema üksnes selles, et Keskerakond võtab üle Reformierakonna positsioonid. Ossinovski võiks saada välisministriks ning Tsahkna kaitseministriks. Need portfellid vastaksid paremini nende kui erakonnajuhtide staatusele.

Põhimõtteliselt võiks ju panna siia kirja kogu uue kohtade jaotuse, aga kuna ma pole kindel, et minu arvamus nende portfellide jagamisel kedagi tegelikult huvitab, siis ei hakka vaeva nägema. Igatahes saab töötava valitsuse loomine olema huvitav tasakaalumäng.

Ka toimiva koalitsioonilepinguni jõudmine võib osutuda keeruliseks, eriti maksuküsimustes. Kõige mõistlikum oleks nüüd kiiresti teatada, et selles vallas enne järgmiseid parlamendivalimisi põhimõttelisi muudatusi ei tule. See võtaks ka praegu äärmiselt destruktiivselt käituvalt Reformierakonnalt, mis on seadnud ennast kõrgemaks riigist endast, ära võimaluse õõnestada Eesti uue valitsuse jalgealust juba enne selle sündimist jutuga tohutust vasakpöördest, mis toob astmelise tulumaksu ja tõstab kõiki teisi makse.

Vabariikliku Partei tulevikust

Sel nädalal valitakse Ameerika Ühendriikidele mitte üksnes uus president, vaid ka USA Esindajatekoja uus koosseis ja kolmandik senaatoritest. Näib olevat küllaltki tõenäoline, et katastroof nimega Donald Trump läheb vabariiklastele maksma enamuse USA Kongressi mõlemas kojas. Vabariiklikule Parteile mõjuks selline suur kaotus valimistel kindlasti tervendavalt.

Kui endine Texase kuberner Rick Perry ütles eelmisel aastal, et Trumpi kandidatuur on konservatismile vähkkasvaja, mis tuleb ära lõigata ja minema visata, siis mõjus see tema reitingule nii halvasti, et ta loobus vabariiklaste presidendikandidaadiks pürgimisest juba enne eelvalimiste algust, aga minu arvates pani ta õige diagnoosi ning kirjutas välja ka vajaliku ravi. Kui Perry ise hiljem Trumpi kandidatuuri toetama asus, siis tegi ta seda austusest protsessi, mitte armastusest Trumpi vastu. Nii on olnud ka paljude teiste vabariiklastega.

logo-gopErakonna poliitiline kaardivägi oli teatavasti algusest peale Trumpi vastu. Ta sai vabariiklaste presidendikandidaadiks üksnes tänu lihtsakoelisi sõnumeid armastavale meediale, mis teda pidevalt pildis hoidis, ja sellest meediast mõjutatud tavalistele valijatele, kes on registreerinud end vabariiklastena, mitte tänu ise aktiivselt poliitikaga tegelevatele inimestele. Partei toetab teda vastumeelselt.

Vabariiklaste eelvalimistel sai Trump samas tegelikult suhteliselt väikese osa häältest. Teda aitas see, et erakonnaga orgaanilisemalt seotud kandidaadid ei asunud õigeaegselt koonduma. Nii väikese toetusega saadi vabariiklaste presidendikandidaadiks viimati 1960-ndatel, aga siis käis erakonnas tõsine jõukatsumine meeste vahel, kes olid osa selle loomulikust näost ja esindasid suuri poliitilisi voole (1964. aastal vastamisi Barry Goldwater ja Nelson Rockefeller, 1968. aastal Richard Nixon ja Ronald Reagan), mille taga oli tugev organisatoorne ja intellektuaalne baas.

Trump on aga Vabariiklikus Parteis praegu siiski võõrkeha. Tema võib jätta erakonnale tugevama jälje üksnes juhul, kui tal õnnestub presidendivalimised võita. Kuna ma ei usu, et see juhtub, siis selle võimalusega siinkohal ei arvesta.

Kaotus valimistel tõestaks kõigile vabariiklastele selgelt, et Trumpi lähenemine ei toimi (trumpism saab lihtsalt lüüa). Hillary Clinton on osutunud nii haavatavaks kandidaadiks, et teda võiks vabalt võita ükskõik kes, ainult mitte Trump – kui vabariiklaste kandidaadiks oleks saanud Ted Cruz või Marco Rubio, siis ei oleks praegu enam mingit kahtlust selles, kes valitakse järgmiseks USA presidendiks.

Kui lisaks Valgele Majale lähevad nüüd demokraatide kätte ka USA Kongressi mõlemad kojad, siis loob see head eeldused vabariiklaste naasmiseks tervemõistusliku ja inimväärikust austava jõuna. Sõnumitoojaks tulevikust võib nendel valimistel osutuda Evan McMullin, kes kandideerib presidendiks hoopis sõltumatuna, kuid esindab Vabariikliku Partei poliitilisi seisukohti sisuliselt paremini kui selle ametlik presidendikandidaat.

Evan McMullini kandidatuur

mcmullin

McMullin (sünd. 1976), endine CIA operatiivohvitser, kes on töötanud viimastel aastatel vabariiklaste nõunikuna USA Esindajatekojas, teatas presidendiks kandideerimisest alles augustis, tuues põhjenduseks, et Trump on presidendiks sobimatu ning Clintoni liberalism vastuvõetamatu. Ta näeb endas konservatiivset alternatiivi ja mõnel pool ennustavad küsitlused talle suhteliselt head tulemust, Utah osariigis koguni esikohta.

Kui ta selle tõesti saama peaks, siis võib tegelikult juhtuda, kui Trumpi ja Clintoni heitlus tuleb väga tasavägine, et presidendivalimised lähevad edasi USA Esindajatekoja kätte, mis peab langetama valiku kolme enim hääli saanud kandidaadi vahel. Nii on tal isegi olemas teoreetiline võimalus presidendiks saada. Aga tõenäosus selle juhtumiseks on muidugi väike. Mitmetes osariikides ei saagi nüüd üldse tema poolt hääletada ning paljudes ei ole tema nimi kantud valimissedelile (hääletamiseks tuleb see sinna ise kirjutada). Sellegi poolest väärib tema tulemus tähelepanu.

Kui see saab olema silmapaistvalt hea, siis võib just McMullini konstruktiivne lähenemine hakata iseloomustama eelseisvatel aastatel Vabariikliku Partei poliitilist suunda laiemalt. Kongressis enamust omadest on vabariiklased kaldunud nüüd sageli obskurantismi, lihtsalt blokeerinud riigiorganite tööd, et demokraadist presidendi algatused läbi ei läheks, aga täielikult opositsiooni langedes peaksid nad paratamatult keskenduma rohkem sisekaemusele, enda uueks loomisele, et järgmine kord taas korralikult võimule tulla. McMullini kandidatuurist võibki saada algus sellisele ümberkujunemisele.

mcmullin_finn_logo

“Hillary Clintoni tegevus välisministrina näitab, et ta ei suuda olla aus ja kompetentne juht,” märgib McMullin oma kampaanialehel. “Donald Trump ei mõista üldse seda, et juhtimine on enamat kui karjumine “Ameerika ennekõike” ja kuulutamine, et ta sõlmiks “paremaid tehinguid”. See ei tähenda üksinda juhtimist või nende alliansside, kokkulepete ja julgeolekustruktuuride hülgamist, mis on teeninud USA huve peaaegu 70 aastat.”

“Alliansid teiste vabade riikidega on kaua olnud üks USA jõu olulisemaid allikaid maailmas. Tõeline juhtimine ei ole kaitseräkit või palgasõdurite armee, kus USA võtab teistelt tasu julgeoleku tagamise eest. Pigem on see pikaajaliste partnerluste rajamine riikidega, mis jagavad meie väärtusi,” selgitab McMullin enda arusaamu Eestile eriti olulistes julgeolekuküsimustes.

“Neis julgeolekupartnerlustes on USA rääkinud ja jätkab avameelselt rääkimist sellest, et liitlastel on vaja kanda oma osa koormast,” lisab ta samas. “Seevastu mõista andmine, et Ameerika Ühendriigid võivad hüljata oma liitlased, kes seisavad silmitsi välise ohuga, on avalik kutse Hiinale, Venemaale, Iraanile ja teistele laiendada oma mõjusfääre ning tekitada ohtlikke konflikte, mis võivad tõmmata meid sõtta.”

Ühe USA jaoks olulise väärtusena on McMullin toonud välja näiteks usuvabaduse. “Usuvabadus on südametunnistuse vabadus, lahutamatult seotud tegude ja väljendustega; see on väärikus lasta teistel järgida nende veendumusi ja valmisolek tervitada erinevate ideede turuplatsi. See vabadus on keskse tähtsusega Ameerika eksperimendile ning seda tuleks kaitsta, mitte halvustada,” rõhutab ta.

“Ajal, mil üleilmne religioosne tagakiusamine on rekordtasemel, peab USA seadma selle põhilise inimõiguse kaitsmise prioriteediks meie diplomaatilistes püüdlustes. Meie moraalne autoriteet usuvabaduse kaitsmisel välismaal sõltub usuvabaduse elujõust siin kodus,” selgitab McMullin samas.

Mulle tundub, et Vabariikliku Partei jaoks oleks kõige parem, kui see nüüd valimistel põrub, aga Evan McMullin saab valijatelt korraliku toetuse. See tagaks kõige kindlamalt vabariiklaste eemaldumise trumpismist, looks eeldused suureks tagasitulekuks 2020. aasta valimistel.

“Foorum” riigieelarvest

“Foorum” oli seekord pühendatud järgmise aasta riigieelarvele, aga kuna poliitikute jutt oli suht üldsõnaline, siis sai kommenteeritud seda Twitteris samas stiilis säutsudega, mida siin nüüd veidi laiendan.

* Ainus maksupoliitiline meede majanduse elavdamiseks on maksude alandamine, aga see ei saa jätkuda lõputult

Kui räägitakse vajadusest elavdada majandust maksupoliitiliste meetmetega, siis maksude tõstmine seda otstarvet ilmselt täita ei saa, aga samas ei ole Eestis enam nähtavasti ruumi maksukoormuse alandamiseks. Seda mängitakse küll üksikute maksude vahel ümber, aga üldine maksukoormus on vaikselt kasvanud.

* Probleem on mitte see, et Eestis makstakse toetusi liiga vähe, vaid see, et mujal Euroopas makstakse neid liiga palju

Kadri Simson, Andres Herkel ja Martin Helme kritiseerisid kooris seda, et Eestis makstakse põllumeestele vähem toetusi kui teistes riikides, kuid ei tohiks siiski unustada, et tegelikult on probleem neis teistes riikides, mis suuri toetusi makstes vaba turumajanduse vastu töötavad. Just nii tuleks küsimus tõstatada Euroopa Liidu tasandil.

* Tavaliste inimeste jaoks on palkade kasvust olulisem ostujõu kasv. Kui inflatsioon palkade kasvu ära sööb, siis…

Poliitikud rääkisid saates palju palgakasvust, aga unustasid täiesti ära inflatsiooni. Veel paari kuu eest võinuks seda mõista, kuid augustis sai deflatsioon läbi ja septembris jätkus tarbijahinnaindeksi kasv veelgi hoogsamalt, kusjuures mitte üksnes alkoholi ja tubaka, vaid ka riiete ja jalatsite, söögi, teenuste jms. kallinemise tõttu.

* Prognooside puhul on häda selles, et kõik ei olegi prognoositav, vastasel korral ei oleks ju plaanimajandus ebaõnnestunud

Herkel ja Helme kritiseerisid teravalt rahandusministeeriumi majandusprognoose, mis on osutunud liiga optimistlikeks. Helme leidis, et “järelikult on mudelis mingi viga sees”. Võimalik, et seal esineb ka soovmõtlemist, aga pigem on asi selles, et muutujaid on liiga palju. Ja näiteks tarbijahindade tõus vastas nüüd prognoosile.

* Laenu tasub riigil võtta siis, kui on olemas mõistlik plaan nii saadud raha kasutamiseks, aga seda ei ole täna ka opositsioonil

Sarnaseid seisukohti väljendasid stuudios Remo Holsmer, Kalvi Kõva ja Andres Herkel. Kadri Simson esindas opositsiooni, pakkudes projektidena välja Tallinn-Tartu maantee, Tallinn-Pärnu maantee ning Tallinna linnahalli. Sven Sester rääkis, et tuleb mitte laenu võtta, vaid kasutada paremini ära eurorahasid.

Järgmise aasta riigieelarvest oli juttu seega üsna vähe. Mina vastavat eelnõu lugenud ei ole. Tundus, et seda ei olnud eriti palju teinud ka stuudios olnud poliitikud – nende jutus oli selleks lihtsalt liiga vähe konkreetsust. Kui jätta kõrvale mõned üksikud jutupunktid, siis räägiti üldisemat juttu, mindi kergema vastupanu teed.

Kaasavast eelarvest

Minu poolt Viljandi linna kaasava eelarve jaoks esitatud ettepanek püstitada mälestusmärk Lilli Suburgile läbis ka sel aastal esimese valikusõela, mille käigus kontrolliti ettepaneku vastavust kaasava eelarve nõuetele. Seetõttu sain taas kutse ilmuda raekotta, et osaleda nõupidamisel, kus “nüüd valib ekspertidest ja ideede esitajatest koosnev komisjon välja 10 parimat ettepanekut, mis lähevad rahvahääletusele.” Minu arvates on selline filter fundamentaalselt väär, rahvahääletusele peaksid minema kõik 21 nõuetele vastavaks tunnistatud ettepanekut. Sellest tulenevalt saatsin kutsele järgmise vastuse…

Tere!

Annan käesolevaga teada, et mul ei ole oma ettepanekule hetkel midagi lisada ja ma ei pea võimalikuks osaleda esitatud ideede sõelumises, sest leian jätkuvalt, nagu kirjutasin linnavolikogule juba eelmisel aastal, et ettepanekute esitajate endi osalemine nende sõelumises sisaldab otsest huvide konflikti. Kui linnavalitsuse ja volikogu liikmete puhul nõutakse õigustatult, et nad ei osaleks neid ennast puudutavate otsuste langetamises, siis on elementaarne, et samu standardeid järgitaks kaasava eelarve menetlemisel. Sellest tulenevalt kordan eelmisel aastal linnavolikogule edastatud soovitust muuta kaasava eelarve reglementi, loobuda sellisest sõelumisest, et hääletusele pääseksid edaspidi kõik nõuetele vastavad ideed. See suurendaks kindlasti hääletajate arvu, kaasates protsessi rohkem inimesi, andes ühtlasi paremat tagasisidet ettepanekute esitajatele.

Kõike head!

Lisaks
Ettepanek ise
Lilli Suburg Jakobsonist