poliitika – Lehekülg 13

Pettunud valija murekiri

Valimiste lähenedes võib iga kord kuulda manitsusi, et kõik peaksid kindlasti valima minema, sest valimistel loeb iga hääl ja kaalul on rohkem kui kunagi varem. Mida aga peaks tegema valija, kelles ükski erakond ei tekita enam erilist entusiasmi?

2011. aastal valisin Reformierakonda, sest nad andsid oma valimisplatvormis lubaduse viia riigieelarve aastaks 2013 struktuursesse ülejääki ja hoida seda seejärel kõigil kasvuaastatel. Euroopa võlakriisi haripunktis pidasin oma häält andes oluliseks rõhutada, et Eesti peaks järgima konservatiivset eelarvepoliitikat.

Kas see lubadus täideti? Palju sõltub sellest, kuidas struktuurset eelarvepositsiooni arvutada, aga pigem mitte. Euroopa Komisjoni hinnangul oli meil väikese struktuurse ülejäägiga ainult 2016. aasta riigieelarve.

Tehtud valikus jõudsin pettuda siiski juba 2012. aastal, kui käisin koguni kahel meeleavaldusel, mille kutsus esile reformierakondlaste ebaadekvaatne käitumine. Kõigepealt ACTA küsimuses, seejärel seoses erakonda tabanud rahastamisskandaaliga (Silvergate). Minu hääl oli aidanud neil valimised võita ja sellest tulenevalt tundsin kodanikuna kohustust protesteerida, kui nad minu arvates eksisid.

2015. aastal valisin sotse, sest nad lubasid luua õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks. Pärast valimisi selgus paraku, et kooseluseaduse ümber toimunu oli sotsid nii ära hirmutanud, et nad olid hakanud nägema rahvahääletustes pigem ohtu.

Kuna sisuliselt sama oli lubanud IRL (uue nimega Isamaa), läks koalitsioonilepingusse küll kirja punkt “kaaluda” võimalusi laiendada rahvahääletuste kasutamist, kuid enne Reformierakonna asendamist Keskerakonnaga selle täitmiseni ei jõutud. Uus kolmikliit lubas seda “analüüsida” ning seda tõesti tehti. Justiitsminister Urmas Reinsalu juhtimisel teostatud asendustegevuse tulemus on ümmargune null.

Mina isiklikult olin 2016. aastal peaministripartei väljavahetamise poolt. Sellel oli mitmeid põhjuseid. Reformierakond oli võimulolemisega liiga ära harjunud, muutunud sisuliselt stagnatsiooniparteiks. Keskerakond oleks vanas vaimus jätkates, nagu tunnistas Kadri Simson ühes intervjuus Pärnu Postimehele, “hääbunud mingisuguseks kibestunud opositsioonijõuks” (pidades silmas nende suuresti venekeelset valijaskonda nägin selles Eesti jaoks potentsiaalset julgeolekuohtu). Pealegi tundus, et Jüri Ratas oleks lihtsalt parem peaminister kui Taavi Rõivas.

Üks oluline põhjus oli aga see, et Keskerakondki oli lubanud valijatele õiguslike aluste loomist rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks. Seda ei ole tehtud, kuigi kõik praeguse koalitsiooni osapooled seda lubasid.

2007. aastal andsin hääle Rahvaliidule, sest leidsin, et selline maapiirkondi esindav jõud peaks siiski parlamenti kuuluma. Noh, nendega läks nagu läks. Rahvaliidu varemetele rajati hiljem EKRE. Kas peaksin valima nüüd neid?

Siinkohal meenub üks poliitikute jutusaade, kus Isamaa juht Helir-Valdor Seeder märkis, et Eestis on vaja hakata kaitsma ka viljakat põllumaad, et seda maju täis ei ehitataks. EKRE esimees Mart Helme kuulutas selle peale, et see pole mingi probleem, sest põllud saab vajadusel lihtsalt teise kohta transportida – mujal maailmas nii tehakse.

Vastab tõele. Selles mõttes, et maailmas leidub tõesti kohti, kus nii tehakse. Kuid selle pakkumine lahendusena Eesti oludes on elukauge utopism, märk reaalsustaju puudumisest – paraku väga iseloomulik nimetatud erakonnale üldisemalt.

Isamaaga on jälle see häda, et neid ma juba valisin 2003. aastal, kui nad olid Res Publica tõusu tõttu sarnases kriitilises seisus nagu täna EKRE pärast. Kaua võib! Pealegi peaksin eelpool toodud põhjusel kogu praegusele koalitsioonile punast kaarti näitama.

Rohelised olid nüüd ainsad, kes kutsusid mind oma nimekirjas kandideerima. Võib-olla peaksin valima hoopis neid, kuigi lootust parlamenti pääseda neil ilmselt ei ole. Ja seda suuresti just selle tõttu, et neil ei ole piisavalt tuntud kandidaate.

Meie ringkonnas kandideerivad rohelised olid minu jaoks kõik tundmatud nimed. Sakalas ilmunud intervjuu põhjal jäi nende siinsest esinumbrist küll asjalik mulje, aga erinevalt kohalike vabaerakondlaste juhist ei ole ta varasemalt ajalehes poliitiliste sõnavõttudega esinenud. Kahju. Enne kui kedagi valida, tahaks tema vaadetest ikkagi rohkem teada.

Elurikkuse Erakonna kandidaatide nimekiri on lühem, kuid selles mõttes tugevam. Pärast valimisi võiksid nad ühineda rohelistega. Siis oleks 2023. aastal vähemalt veidigi lootust, et selle (laias plaanis ju sama) maailmavaate esindajad parlamenti pääsevad. Praegune olukord meenutab kahjuks omavahel tülitsevate vasakparteilaste katset osaleda valimistel kahe konkureeriva nimekirjaga.

Eesti 200 ja Vabaerakond jäid vaatluse alt välja, sest ajaleht ei ole kummist. Nende puhul leiaksin samuti sada põhjust, miks neid mitte valida.

Artikkel ilmus 8. veebruaril 2019 toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Mida teha Venetsueelaga?

Viimastel nädalatel on maailma pilgud pööratud taas Venetsueelale. Seal on juba pikalt vindunud sügav sotsiaal-majanduslik ja poliitiline kriis. Sõjalise sekkumisega seda lahendada ei saa.

Eestis oli huvi Venetsueela vastu suurim tõenäoliselt 1990-ndate algupoolel, kui siinsetelgi teleekraanidel jooksid “Tahmanägu” ja teised toona ülipopulaarsed Venetsueela seebikad ning väliseestlane Harry Männil, kes endale seal suure varanduse kokku oli ajanud, taas sünnimaa radu käis. See oli aeg, mil meil leidus kompetentseid inimesi, kes osanuks võib-olla vastata pealkirjas toodud küsimusele.

Ilmselt tänu Männilile ja Vaino Väljasele, kes oli olnud 1980-1986 NSV Liidu suursaadik Venetsueelas, oli see Kariibi mere ääres asuv Ladina-Ameerika riik 1991. aastal üks meie iseseisvuse taastamise kiiremaid tunnustajaid (sel ajal olid seal muide võimul sotsid). Hiljem ei ole sellest siiski suurt sõprust arenenud.

Männil on surnud, Väljas ammu tegevpoliitikast erru läinud. Eestil on Venetsueelas küll üks aukonsul, kuid kontaktid kahe riigi vahel on peaaegu olematud. Vastastikuseid visiite ei ole toimunud, mingeid kahepoolseid lepinguid ei ole sõlmitud. Kaubavahetus on ülimalt tagasihoidlik. Võib öelda, et Eesti vaatepunktist on Venetsueela kauge maa, kus meil praktiliselt puuduvad otsesed huvid.

Mängukaart ideoloogilises sõjas

Viimase kahekümne aasta jooksul on Venetsueela muutunud Eestis aga justkui mängukaardiks vasak- ja parempoolsete ideoloogilises sõjas. Pärast seda, kui seal tuli 1999. aastal võimule Hugo Chávez, hakkasid osad Lääne vasakpoolsed nägema sealsetes reformides järgimist väärivat eeskuju. Hiljem võeti lausa kasutusele loosung “21. sajandi sotsialism”, millel leidus toetajaid ka Eestis.

Täna võib neid tikutulega taga otsida. Nüüd on käes parempoolsete kord parastada.

Justiitsminister Urmas Reinsalu (Isamaa) kuulutas dramaatilises avalduses, et Eesti peab Venetsueela presidendina viivitamatult tunnustama Juan Guaidót, mitte Nicolás Madurot. “Me ei tohi ÜRO Julgeolekunõukogu koha nimel tasalülitada selget väärtuspõhist välispoliitilist liini,” teatas Reinsalu. “See et paljudele ebademokraatlikele riikidele maailmas Maduro meeldib, see et ka Euroopa sotsialistide seas leiame tema fänne, ei tähenda et peaksime loobuma selgest seisukohast.”

“Meie peavoolumeediast ei loe, ei kuule ega näe, kui sotsialism kuskil nii-öelda halvas valguses on; ja Venetsueela on üks traagilisemaid näiteid sellest, kuidas täiesti normaalne riik sotsialismiga tuksi keerati,” seletas raadiosaates “Räägime asjast” aga Martin Helme (EKRE). “Mind õudselt vihastab see, kuidas meie padupunane meedia absoluutselt ei räägi sellest, mis Venetsueelas toimub.”

Tegelikult on Eesti peavoolumeedia, eriti ERR, kajastanud viimaseid arenguid Venetsueelas isegi üllatavalt aktiivselt ja objektiivselt. Nii näiteks spekuleeris oma vasakpoolsete sümpaatiate poolest tuntud Arni Alandi juba 14. jaanuari “Välisilmas”, et Madurot võib oodata kunagise Rumeenia diktaatori Nicolae Ceaușescu saatus.

Teatavasti lasti 71-aastane Ceaușescu ja tema abikaasa Elena 1989. aastal toimunud revolutsiooni käigus maha. Nad olid viimased inimesed, kes Rumeenias enne surmanuhtluse kaotamist hukati. Tagantjärele on rumeenlaste hinnangud sellele siiski üsna erinevad, umbes nagu venelaste omad tsaariperekonna tapmisele.

Maduroga läbirääkimisi ei peeta

Olukord Venetsueelas on väga keeruline. Ma ei hakka kordama üle seda, millest juba kirjutasin 16. augustil 2017 Kesknädalas ilmunud artiklis “Demokraatia lõpp Venetsueelas” (kes tahab, see leiab selle internetist).

Eelmisel aastal toimusid seal presidendivalimised, kus Maduro sai ametlike tulemuste kohaselt 67,8% häältest. 2015. aastal parlamendis enamuse saanud opositsiooniliste jõudude koalitsioon otsustas valimisi boikoteerida, protesteerides nii osade poliitikute ning erakondade valimistelt kõrvaldamise vastu, kuid kõik selle liikmed valitud strateegiat ei toetanud.

Varasemalt ka võimupartei ridadesse kuulunud Henri Falcón märkis, et valimisboikotid ei tööta peaaegu kunagi (seda kinnitavad vastavad teaduslikud uuringud), valimistel osalemisest loobunud opositsioonilised jõud kaotavad lihtsalt pinda ja lasevad valitsejatel oma võimu konsolideerida.

Varem olid pidanud teda reeturiks võimupartei esindajad, presidendivalimistel osalemisega muutus ta selleks ka teiste opositsionääride silmis. Falcón arvas siis, et neid ootab poliitikute ja erakondadena ees hääbumine, sest nad ei mõista seda, et rahvas ootab lahendusi, mitte konflikti. Valimistel sai ta ametlike tulemuste kohaselt 20,9% häältest, kuid toimunud ulatuslike rikkumiste tõttu ei tunnistanud ka tema nende valimiste legitiimsust. Seda ei teinud ka teised opositsioonilised kandidaadid.

Tänavu jaanuaris otsustas parlament kuulutada presidendivalimiste tulemused lõpuks õigustühiseks. Presidendi ajutiseks kohusetäitjaks määrati parlamendi spiiker Juan Guaidó. Maduro poolt ametisse nimetatud ülemkohus kuulutas selle sammu põhiseadusvastaseks. Maduro ja tema toetajad asusid kujutama toimuvat USA poolt korraldatud riigipöördena, mille eesmärk on haarata enda kontrolli alla Venetsueela naftavarud.

Tänavatel toimuvad suured meeleavaldused. Guaidó on kutsunud relvajõude üles endaga liituma, kuid ei poolda sõjalist sekkumist väljastpoolt. Reedel teatas Maduro, et on valmis pidama läbirääkimisi, kuid Guaidó lükkas selle pakkumise tagasi, sest tema hinnangul ei oleks see dialoog siiras. Opositsioon on seega teinud selgelt panuse Maduro kukutamisele. Tema taga olevate jõududega üritatakse aga ilmselt jõuda kokkuleppele.

Guaidól on tugev rahvusvaheline toetus

Reinsalu ja Helme sidusid Venetsueela kriisi USA ja Venemaa vastasseisuga ning kujutasid pahalastena sotsialiste, kuid selline käsitlus on veidi eksitav. Guaidó, Falcón ja paljud teised Venetsueela opositsiooni tuntumad tegelased on nimelt sotsiaaldemokraadid.

Eelmisel nädalal Santo Domingos kogunenud Sotsialistliku Internatsionaali nõukogu võttis Venetsueela küsimuses vastu deklaratsiooni, milles märgiti, et just parlament on see legitiimne võimuorgan, mis peab juhtima naasmist demokraatia juurde, tunnustati Guaidó püüdlusi selles osas ning kutsuti Venetsueela rahvast üles lahendama oma erimeelsusi rahumeelselt.

Euroopa Parlament võttis omakorda vastu resolutsiooni, millega kutsuti Euroopa Komisjoni ja liikmesriike asuma ühtsele seisukohale, tunnustama Guaidód Venetsueela ainsa seadusliku üleminekupresidendina. “Euroopa Liidul on olemas suur võimekus mõjutada ning seda hooba kasutatakse, et leida Venetsueela kriisile rahumeelne ja kokkulepitud lahendus,” rõhutas Ramón Jáuregui (Hispaania Sotsialistlik Töölispartei), kes osales sotside fraktsiooni nimel selle resolutsiooni koostamises.

Mida peaks tegema Eesti?

Minu arvates oleks mõistlik liikuda Euroopa Liidu ühtse poliitika kujundamist toetades Hispaania kiiluvees. Eestit ei seo Venetsueelaga peaaegu miski, aga Hispaania sidemed selle maaga on juba ajalooliselt väga tihedad. Seal elab sadu tuhandeid Hispaania kodanikke ja sajad tuhanded on põgenenud sealt viimastel aastatel Hispaaniasse. Hispaania poliitikud ning diplomaadid on pingutanud kõvasti selle nimel, et võimupartei ja opositsioon jõuaksid Venetsueelas rahumeelset lahendust võimaldava kokkuleppeni. Ja need jõupingutused kahtlemata jätkuvad.

Artikkel ilmus 6. veebruaril 2019 ajalehes Kesknädal. (Kirjutatud 2. veebruaril.) Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Douglas Smith “Rasputin”

Tauno Vahter märkis oma arvustuses, et see “on vähemalt seitsmes Rasputini elulugu eesti keeles ja normaalne sõltuvusprobleemita inimene pärast seda enam ühtegi järgmist lugema ei peaks.”

Mina ei olnud varem lugenud ühtegi Rasputini elulugu. Hea, et esimesena sattus ette just see. Ühtegi teist ma lugeda ei kavatse.

“Rasputin” on korralik telliskivi. See ei hõlma küll päris kõike, mida nimitegelasest teada võiks, kuid sisaldab piisavalt infot selleks, et lugeda teema enda jaoks lõpetatuks.

Smith selgitab sissejuhatuses, et ta jõudis Rasputini juurde, kui kirjutas raamatut aadli saatusest Venemaal pärast 1917. aasta revolutsioone. Vana korra lõpuaastaid uurides oli ta korduvalt rabatud Rasputini kõikjalolekust. Milliseid allikaid ta ka ei uurinud, kõikjalt vaatas vastu Rasputin.

See on tõesti hämmastav kui laialdaselt ta siis inimeste meeli köitis, kui tugevalt neid painas. Smith käsitleb Rasputini lugu tragöödiana, milles võib tajuda Venemaa enda lugu 20. sajandi alguses. Ta näitab, et suur osa tema kohta levinud väidetest olid väljamõeldised, valed.

“Usk üleloomulikku, pimedatesse jõududesse, kes salaja juhivad Venemaad apokalüpsise suunas, kurja enda vaieldamatusse kohalolekusse – see kõik ühines, kujundades üldlevinud ettekujutuse Rasputinist,” kirjutab Smith. “Pole võimalik ülerõhutada, et Rasputini maine, mis arenes aastatel enne suurt sõda, maine, mis on siiani säilinud, oli loodud vähem Rasputini kui inimese järgi – tema tegeliku olemuse ja tegude järgi – kui 1900. aastate alguse Venemaa haige ajastuvaimu kohaselt. Kosmilised jõud võitlesid Venemaa tuleviku pärast ja asjaolu, et lihtne talupoeg oli suutnud mitte ainult jõuda tsaari paleesse, vaid nii põhjalikult võita tema usalduse, võis tähendada ainult ühte kahest: ta oli kas Jumala läkitatud ingel või saatana teener.”

Smithi käsitluses ei olnud Rasputin ei kurat ega pühak. Ühes selle raamatu ilmumisega seoses antud intervjuus ütles ta lõpetuseks: “Ta ei meeldi mulle. Aga ma tunnen, et mõistan teda paremini. Ja ma näen, et ta ei olnud see kahjulik mõju, kelleks teda on nii kaua peetud. Temast tehti sobiv patuoinas Venemaa ületamatute probleemide eest.”

Kaasaegsete ettekujutustes muutus Rasputin niiditõmbajaks, kes juhtis tahtejõuetu tsaari otsuseid, kuid Smithi suhtumist temasse näivad olevat mõjutanud kõige rohkem mõned Rasputini nõuanded, mida tsaar ei järginud.

1914. aastal oli Rasputin vastu Venemaa astumisele sõtta. “Ma tean, et nad kõik soovivad sinult sõda, ilmselgelt mõistmata, et see tähendab hävingut. Raske on Jumala karistus, kui ta võtab ära mõistuse, see on lõpu algus. Sina oled tsaar, rahva Isa, ära luba hullumeelsetel võidutseda ja hävitada ennast ja rahva. Jah, nad vallutavad Saksamaa, aga mis saab Venemaast? Kui mõelda, siis pole keegi kunagi niimoodi kannatanud nagu Venemaa, uputatuna omaenese verre. Suur saab olema häving, ääretu lein,” teatas ta tsaarile kirjas, mida tuleb Smithi hinnangul pidada “kõige tähelepanuväärsemaks ja prohvetlikumaks kirjaks, mille on kunagi Vene tsaarile üks tema alam kirjutanud.”

“Kui Nikolai oleks järginud Rasputini nõuannet, siis oleks mitte ainult Venemaa ajaloo, vaid kogu maailma ajaloo kulg olnud radikaalselt erinev. Kui Venemaa oleks sõjast eemale jäänud, siis on raske ette kujutada, et seal oleks toimunud revolutsioon või vähemalt nii vägivaldne ja katastroofiline. Kannatused, mida oleks saanud vältida, on kujuteldamatud. Ja ilma Venemaa 1917. aasta revolutsioonideta on raske ette kujutada natsliku Saksamaa tõusu. Kuid taas eiras Nikolai Rasputini sõnu – sõnu, mis oleksid päästnud tema valitsemise, tema elu ja tema perekonna; sõnu, mis enam kui kompenseerisid selle kahju, mida Rasputin oli põhjustanud ja hiljem põhjustas trooni prestiižile.”

1915. aastal asus Rasputin lõpuks toetama progressiivse bloki ideed nimetada ametisse tõeliselt rahva toetust omavad ministrid, kellega duuma võiks koos töötada. “Nikolai keeldumine Rasputini nõuannet kuulda võtta põhjustas selle, mida võiks pidada pöördumatuks trooni ja duuma suhete kahjustamiseks. Nii nagu ka sõtta astumise otsuse puhul, võib ainult oletada, mis oleks võinud olla, kui keiser oleks Rasputinit kuulanud ja progressiivse bloki koostööpakkumise vastu võtnud,” kirjutab Smith.

1916. aastal oli Rasputin eriti nördinud seaduse üle, mis keelas tavalistel sõduritel sõja ajal pealinnas trammiga sõita. “Ta pidas seda nii mõttetuks ja ebaõiglaseks kui ka sõdurite viha ja pahameele põhjustajaks ohvitseride vastu, kellel oli lubatud sõita. Rasputini arvates tuli selline poliitika lõpetada ja selles oli Rasputinil õigus, sest see mõttetu ja alandav seadus sai oluliseks teguriks, mis õhutas Veebruarirevolutsioonini viinud viha,” märgib Smith.

Samuti muretses ta juba varakult toidukriisi pärast linnades. “Jaanuarist alates oli Rasputin olnud mures kasvavate leivasabade, toidupuuduse ja kõrgete hindade pärast – need probleemid, nagu ta selgepilguliselt nägi, ei olnud mitte üksnes rasked linna vaestele, vaid võisid põhjustada rahutusi ja õõnestada riiki,” kusjuures “Rasputinil olid konkreetsed ettepanekud selle kohta, kuidas toitu saaks pakendada ja müüa kiiremini, et leevendada pikki järjekordi, mis olid vihaste juttude kasvupinnaseks. Ta andis kõik need ideed edasi, kuid midagi ei tehtud,” kirjutab Smith, märkides, et revolutsioonitule süütasid lõpuks just leivamässud.

Ajalugu olekseid ei tunne, kuid selline whatifism võib suhtumist Rasputinisse muidugi parandada, sest tema loendamatute nõuannete hulgas leidus tõesti ka selliseid, mis väärinuks järgimist, kuid heideti kõrvale. Rasputini tapmine, leiab Smith, aitas monarhia lõppu kiirendada. Samas aitas Rasputin oma lähedusega troonile seda aga (ilmselt tahtmatult) ka esile kutsuda. Mulje, mis temast selle raamatu põhjal jääb, ei ole meeldiv, aga päris üheplaanilise karikatuurse tegelasena ta pärast selle lugemist enam ei paista.

Lätis tuli võimule kaotajate koalitsioon

Lätis kulus nüüd uue valitsuse moodustamiseks üle kolme ja poole kuu. Enim hääli kogunud erakond jäeti koalitsioonist välja. Peaministriks tõusis kõige napimalt valimiskünnise ületanud partei esinumber.

Eelmise aasta oktoobris Lätis toimunud valimistel sai kõige rohkem hääli sotsiaaldemokraatlik erakond Koosmeel. Neid toetas 19,8% valijatest. See andis parlamendis 23 kohta sajast. Tegemist oli juba kolmanda korraga järjest, mil peamiselt venelaste häältele toetuv Koosmeel valimised võitis, kuid pärast seda etniliste läti parteide poolt opositsiooni jäeti.

Ei aidanud neid demoniseeritud õlgmehikese rollist välja ka see, et läti rahvuslaste poolt vihatud Riia linnapea Nils Ušakovsi asemel pandi sel korral erakonna peaministrikandidaadiks Vjačeslavs Dombrovskis.

Dombrovskis läheb europarlamenti

Enne valimisi sai märgitud (8. augustil 2018 Kesknädalas ilmunud artiklis “Olud enne parlamendivalimisi Lätis segased”), et Koosmeele häältesaaki ohustab kõige rohkem see, kui erakonnale seni edu taganud valijate koalitsioon koost laguneb. Dombrovskise mõõdukam liin vene vähemuse huvide eest seismisel ja varasem tuntus parempoolse majanduspoliitika toetajana ähvardas viia valijaid teiste erakondade taha.

Valimistulemused näitasid, et mõningal määral see juhtuski. 2014. aastaga võrreldes kaotas Koosmeel nüüd 3,2% kõigist valimistel antud häältest. Nende arvelt tõusid uus vasakliberaalne erakond Progressiivid (neid toetas 2,6% valijatest) ja radikaalsem Läti Vene Liit (said 3,2% häältest ehk poole rohkem kui eelmine kord).

Kokkuvõttes jäi Koosmeele taga olev valijate koalitsioon aga püsima. Viimaste küsitluste kohaselt on erakonna reiting valimistega võrreldes isegi kasvanud. Osad vahepeal nende teiste parteide poole kaldunud valijad on Koosmeele taas üles leidnud. See tõotab erakonnale väga head tulemust ka lähenevatel eurovalimistel, kus nende esinumbriks on Dombrovskis.

“Nendeks valimisteks seame me üles inimese, kes on mitte üksnes populaarne, vaid omab ka suurt kogemust poliitikas ja täitevvõimu teostamisel,” kommenteeris seda otsust Ušakovs. “Need on meie maa jaoks tõesti tähtsad valimised. Pärast aastat 2020 võib Läti kaotada kuni 20% eurofondide vahenditest, see on umbes 800 miljonit eurot. Lätis ei viida praktiliselt ühtegi arendusprojekti ellu Euroopa Liidu kaasrahastuseta – alates koolihoonete ja elumajade renoveerimisest kuni teede remondi ja uute parkide rajamiseni. Keegi sellest praegu küll ei räägi, aga selle raha kaotamine lööb esmajärjekorras Läti tavakodanikke.”

Ušakovsi sõnad annavad veidi aimu sellest, millele Koosmeel kavatseb nüüd oma eurovalimiste kampaanias keskenduda. Peateemaks saab võitlemine eurorahade eest, millele Dombrovskise kogemused ja Koosmeele aktiivne osalemine Euroopa Sotsialistide Parteis kaasa peaks aitama.

2014. aastal tabas neid eurovalimistel sisuliselt läbikukkumine. Koosmeel sai siis 13,0% häältest, mis andis ühe koha Lätile eraldatud kaheksast. Nende esinumber Boriss Cilevičs samas valituks ei osutunud. Europarlamenti pääses Andrejs Mamikins, kellest sai läinud aastal hoopis erakonna Läti Vene Liit peaministrikandidaat. Praegu ei ole Koosmeelel europarlamendis seega tegelikult enam ühtegi saadikut.

Dombrovskise valituks osutumine on nüüd üsna kindel. Lahtine on vaid see, kas lisaks temale saab Koosmeel endale europarlamenti ka teise esindaja.

Valitsust ühendab vaen Koosmeele vastu

Koalitsioonist jäeti välja ka Roheliste ja Talurahva Liit, mille ridadesse kuulub viimased kolm aastat Läti peaministriks olnud Māris Kučinskis. Parlamendis toimunud hääletusel oli valitsuse ametisse kinnitamise vastu ka viis saadikut esmakordselt valimistel osalenud korruptsioonivastasest erakonnast “Kellele kuulub riik?”, mis kuulub ametlikult koalitsiooni.

Valitsust toetas 61, vastu oli 39 saadikut.

Nende arvude põhjal võib esmapilgul näida, et Läti uuel valitsusel on päris tugev seljatagune. Paraku nõrgestab seda aga tõsiasi, et koalitsioon koosneb viiest osapoolest ja peaministriks sai neist kõige väiksema esindaja.

Paremtsentristlik erakond Ühtsus oli oktoobris toimunud valimistel suurim kaotaja. See kogus vaid 6,7% häältest, varasemast 23-st kohast jäi alles kõigest kaheksa. Viimased küsitlused näitavad, et äsja Läti peaministriks saanud Krišjānis Kariņši koduerakond ei ületaks täna isegi valimiskünnist. Langenud on ka kõigi teiste koalitsiooniparteide reiting.

“Krišjānis Kariņši ministrite kabinet läheb ajalukku valitsusena, kuhu läinud erakonnad ütlesid kohe pärast valimisi lahti oma lubadustest, hülgasid oma valijad. Enneolematu pretsedent: valitsust ennast juhib valimised kaotanud erakonna soosik,” kommenteeris tekkinud olukorda Dombrovskis. “Pärast valimisi heitsid tagasivalitud erakonnad endalt kibekähku maha lambanahad ning hakkasid hundiisuga tõmbama teineteiselt ministriportfelle, unustades selle, mida olid valijatele lubanud alles mõned kuud tagasi. Valitsuse deklaratsioonist jääb teil leidmata 99% nendest kõvadest, üsna konkreetsetest lubadustest, mida uue koalitsiooni osapooled andsid valimiskampaania ajal.”

“Praegu õigustab Kariņš ennast jutuga, et lubadusi hakatakse täitma alates aastast 2020 – kui riigis on näha majanduskasvu. Aga Kariņši valitsuse deklaratsioon on majanduse, rahvamajanduse vallas täielik null. Seal on muidugi palju õigeid sõnu sellest, et on vaja tõmmata ligi investeeringuid, parandada ettevõtluskeskkonda, toetada eksporti ja tõsta tootlikkust. Ainult need sõnad on tühjad ja loosunglikud, reaalset plaani riigi majanduse arendamiseks ei ole,” lisas Dombrovskis.

“Samas võib aga ikkagi julgelt öelda, et vähemalt üks valimiseelne lubadus – Koosmeele valijad eemal hoida – on täidetud,” märkis ta. “See on ka sisuliselt ainus, mida Kariņši koalitsioon pakub.”

Kui peaministri koduerakond peaks kaotama mõne oma neljast partnerist, kaotab tema koalitsioon parlamendis kohe enamuse. Seega võib neist igaüks teda sellega survestades endale soovitud suunas kallutada, sest on selge, et järgmine peaminister oleks keegi teine. Kariņši positsioon on selles mõttes väga nõrk. Samas on tegemist juba üsna kogenud poliitikuga.

Kes on Läti uus peaminister?

Krišjānis Kariņš sündis 1964. aastal Ameerika Ühendriikides, läti emigrantide perekonnas. Tal on Läti-USA topeltkodakondsus. 1996. aastal kaitses ta Pennsylvania Ülikoolis doktorikraadi keeleteaduse alal. (Sama õppeasutuse kasvandik oli ka Toomas Hendrik Ilves.) 1994. aastal kolis ta Lätisse ja hakkas tegelema ettevõtlusega. 1995-1998 pidas ta ühtlasi loenguid Läti Ülikoolis.

2002. aastal kuulus Kariņš erakonna Uus Aeg (Res Publica analoog) asutajate hulka. 2002-2004 juhtis ta selle erakonna fraktsiooni parlamendis, 2004-2006 oli majandusminister. 2009. aastal valiti ta europarlamenti. 2011. aastal oli Uus Aeg üks erakonna Ühtsus moodustajatest ja selle nimekirjas osutus Kariņš europarlamenti valituks ka 2014. aastal.

Venemaa meediakanalites levib nüüd käsitlus, mille kohaselt on sisuliselt tegemist Washingtonist määratud nukuvalitsejaga, kuid seda võib pidada sama alusetuks nagu Koosmeele seostamist Venemaa võimuringkondadega.

Artikkel ilmus 30. jaanuaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Keeruline olukord Rootsi valitsemises jätkub

Rootsis järgnesid eelmise aasta septembris toimunud parlamendivalimistele pikad ja keerulised läbirääkimised, mis viisid lõpuks senise peaministri ametis jätkamiseni. Tema jalgealune on siiski üsna ebakindel.

“Saavutatud kokkulepe on raskete, kuid konstruktiivsete läbirääkimiste tulemus. Keegi ei võitnud kõike, kõik võitsid midagi,” kommenteeris sotside juht Stefan Löfven, kes on olnud Rootsi peaminister alates 2014. aastast, nüüd Keskerakonna, liberaalide ja rohelistega sõlmitud kokkulepet. “See kokkulepe tähendab, et me võtame enda kanda vastutuse Rootsi eest. See on hea Rootsi majandusele ning heaolule. See tähendab, et me saame seista selgelt populismi ja antidemokraatlike jõudude vastu.”

Rootsi poliitikaelu on juba väga kaua iseloomustanud kodanlike ja vasakpoolsete erakondade vastasseis, nende hoidumine omavahelisest koostööst. Sellise blokkide poliitika jätkamine muutus aga järjest raskemaks pärast 2010. aastat, mil parlamenti pääses rahvuspopulistlik erakond Rootsi Demokraadid, keda kõik teised käsitlesid paariana.

Viimastel valimistel said Rootsi Demokraadid 17,5% häältest. See andis neile parlamendis 62 kohta 349-st. Vasakpoolsed (sotsid, rohelised ja Vasakpartei) said kokku 144 kohta. Ülejäänud 143 kohta läksid paremtsentristlike erakondade alliansile (Keskerakond, moderaadid, kristlikud demokraadid ja liberaalid). Enne valimisi olid kõik lubanud, et Rootsi Demokraatidega nad koostööd tegema ei hakka.

Löfven parlamendi usaldust ei oma

Pärast valimisi avaldasid paremtsentristid ja rahvuspopulistid parlamendis peaministrile umbusaldust. Löfven aga teatas selle peale, et tema sotside esimehe kohalt tagasi ei astu ning on valmis osalema läbirääkimistel uue valitsuse moodustamiseks. Ta pidas täiesti mõeldamatuks, et paremtsentristlik allianss saaks moodustada kunagi valitsuse, kui tahab pidada kinni lubadusest mitte teha koostööd Rootsi Demokraatidega.

Esimesena sai parlamendi spiikrilt ülesande valitsuse moodustamiseks moderaatide juht Ulf Kristersson. Paar nädalat hiljem ta loobus sellest, teatades samas, et tahab endiselt peaministriks saada. Ta ei suutnud lihtsalt luua toimivat koalitsiooni. Valitsuse püsimiseks olnuks alliansil vaja Rootsi Demokraatide toetust, aga Keskerakond ja liberaalid olid nendega koostööle mineku vastu. Selle asemel pakkusid nad välja valitsuse tegemise koos sotsidega, kuid see ei sobinud jälle moderaatidele.

Järgmisena sai ülesande valitsuse moodustamiseks Löfven, kuid temagi ei suutnud siis kokkuleppeni jõuda. Parlamendi spiiker Andreas Norlén, kes kuulub ise moderaatide ridadesse, esitas seejärel ametlikult valitsusjuhi kandidaadiks Kristerssoni.

Keskerakonna esinaine Annie Lööf oli oodanud, et kolmandana jõuab järg temani ja ta saab moodustada suure koalitsiooni, kuhu kuuluvad nii teised paremtsentristliku alliansi liikmed kui ka sotsid ja rohelised. Paraku tahtsid moderaadid suruda vägisi läbi oma plaani. Keskerakond ja liberaalid otsustasid, et nemad sellega kaasa ei lähe.

Kristersson pakkus välja moderaatide ja kristlike demokraatide vähemusvalitsuse, mida toetaksid parlamendis Rootsi Demokraadid. Keskerakond ja liberaalid olid aga hääletusel koos vasakpoolsetega tema peaministriks kinnitamise vastu, sest ei tahtnud, et Rootsi Demokraadid saavutaksid valitsuse üle mõju. Allianss lagunes.

Seejärel sai Lööf lõpuks oma võimaluse, kuid pidi ennast nädal hiljem siiski lööduks tunnistama, sest moderaadid ja sotsid ei olnud valmis kompromissideks. Mõlemad suured tahtsid peaministri kohta tingimata endale.

Järgmisena läks pall jälle Löfveni kätte. Keskerakond teatas, et võib teda toetada, kui tema uus valitsus teeb poliitilisi järeleandmisi. Liberaalide juht Jan Björklund tegi peagi sarnase avalduse, kuigi tema erakonnas oli selles osas rohkem erimeelsusi.

Spiiker Norlén nimetas Löfveni ametlikult peaministrikandidaadiks, aga 14. detsembril parlamendis toimunud usaldushääletusel kukkus ta läbi. Keskerakond ja liberaalid ei olnud siis läbirääkimistel saavutatud järeleandmistega rahul ja jäid hääletusel tema vastu.

Rootsis ei pea enamus parlamendist hääletama valitsuse poolt. Piisab, kui enamus ei hääleta vastu. Erapooletuks jäämine tähendab passiivset toetust. Eelmised neli aastat valitses sotside ja roheliste vähemusvalitsus Vasakpartei toetusel, kuid Keskerakonnale ja liberaalidele on nimetatud partei sama vastuvõetamatu nagu Rootsi Demokraadid.

Vasakpartei võib valitsuse põhja lasta

“Löfven ei ole suutnud katkestada sidemeid Vasakparteiga. Need asjad, kus sotsid olid kõige järelandmatumad kompromisside tegemisel, on just need samad asjad, mille leiab Vasakpartei nõudmiste nimekirjast,” selgitas Lööf detsembris langetatud otsust. “Keskerakonna jaoks on ülitähtis, et ei Vasakpartei ega Rootsi Demokraadid omaks mõju valitsuse poliitika üle.”

Norlén teatas pärast seda hääletust, et jätkab erakondadega läbirääkimisi lahenduse leidmiseks, kuid valmistub samas ka ennetähtaegsete valimiste väljakuulutamiseks.

11. jaanuaril teatasid sotsid, rohelised, Keskerakond ja liberaalid lõpuks, et on saavutanud kokkuleppe ummikust väljumiseks. Vasakparteid see kokkulepe ei hõlmanud. Hoopis rõhutati, et Vasakpartei valitsuse poliitikale enam mingit mõju ei avalda. Eeldati, et nende passiivse toetusega, mis oli vajalik Löfveni ametisse kinnitamiseks, võib sellele vaatamata arvestada.

Vasakpartei juht Jonas Sjöstedt arvas teisiti. “Me oleme üllatunud ja pettunud selle pärast, kui kaugele paremale Stefan Löfven on läinud, et saavutada kokkulepe Keskerakonna ja liberaalidega,” teatas ta eelmise nädala alguses, lisades, et sotside juhiga on võetud ühendust edasiste läbirääkimiste pidamiseks – Vasakpartei soovib näha peaministrina küll teda, kuid ei saa selle lepingu peale kollast vajutada.

Reedel jäädi hääletusel siiski erapooletuks. Sjöstedti arvates olnuks nüüd alternatiiviks mitte uued valimised, vaid see, et Keskerakond ja liberaalid nõustuvad siiski moderaatide plaaniga teha koostööd Rootsi Demokraatidega. Ta kuulutas Vasakpartei vasakpoolseks opositsiooniks ja teatas, et toetus valitsusele on tingimuslik – kui parlamendi ette tuuakse mõningaid kokkuleppes lubatud majandusreforme, hääletatakse Löfveni umbusaldamise poolt.

See seab parajasse kahvlisse parempoolsed. Liberaalide juht Björklund märkis, et majanduspoliitika osas sisaldab saavutatud kokkulepe rohkem parempoolset poliitikat kui kodanlik allianss varem kaheksa võimul oldud aasta jooksul kokku leppida suutis.

Keskerakond ja liberaalid jäid reedel samuti erapooletuks. Nii kinnitati Löfven ametisse häältega 115 poolt, 153 vastu, 77 erapooletut. Neli saadikut puudus. Tema mandaat on nõrk, kuid mitte kõige nõrgem sõjajärgse Rootsi ajaloos.

Keskerakond loeb ennast opositsiooniks

“Saavutatud kokkulepe on kaugel meie unistustest, kuid see on parim lahendus raskes parlamentaarses olukorras. Tuginedes sellele liberaalsele reformiagendale, saame me lasta sotsiaaldemokraadi peaministri ametikohale. Me oleme ka valmis tegema koostööd eelarve osas, võttes iga aastat eraldi. See aga eeldab, et kõik neli erakonda seisavad selle kokkuleppe taga,” rõhutas Lööf.

“Keskerakonnast on saanud seega liberaalne opositsioonipartei, mis võtab vastutuse Rootsi eest ja edendab liberaalset reformipoliitikat,” märkis ta samas. Lööfi sõnul sõlmiti see kokkulepe peamiselt kolmel põhjusel: 1. Rootsi vajas valitsust; 2. Vasakpartei ja Rootsi Demokraatide mõju tuli valitsusest eemal hoida; 3. õnnestus edendada liberaalset reformipoliitikat, mida pole juba mõnda aega nähtud.

Kui kaua selline lahendus koos püsib, seda näitab muidugi tulevik. Ebakindlusele viitavaid märke on täna palju. Alguses süüdistasid moderaadid ja kristlikud demokraadid Keskerakonda ja liberaale reetmises, kuid reedel parlamendis peetud kõnes ütles Kristersson, et nende sõlmitud kokkulepe on nagu “mõistuseabielu osapoolte vahel, kes ei ole teineteist kunagi armastanud”. Ta kuulutas, et “ühel päeval koonduvad ühiste väärtustega inimesed poliitiliselt taas ühte. Teevad taas koostööd. Taotlevad taas ühiselt võimu, nagu teevad sõbrad, kes tahavad midagi ära teha.”

Artikkel ilmus 23. jaanuaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Kes moodustavad järgmise valitsuse?

Ma ei ole selgeltnägija. Kui teaksin vastust pealkirjas toodud küsimusele, ei oleks vaja selle peale pikemalt mõeldagi. Vabade valimistega kaasneb alati mingi annus määramatust.

Valimismaratoni lõpuspurt seisab küll alles ees, enne hääletamise algust jõuavad paljud kandidaadid ennast veel hingetuks joosta, kuid mõningaid oletusi valimistele järgneva kohta saab praeguse seisu põhjal juba teha.

Rohelised, Elurikkuse Erakond (ERE) ja Vabaerakond on ilmselt suurest mängust väljas. Tõenäoliselt jääb neil valimiskünnis ületamata. Ma ei taha sellega öelda, et nende toetajad peaksid jätma oma hääle valimistel andmata. Sugugi mitte. Kui tahetakse, et mõni neist erakondadest üldse ellu jääks, tasub seda kindlasti valida.

Esiteks, iga saadud hääl annab neile jätkamiseks innustust. Teiseks, kui õnnestub koguda vähemalt 2% kõigist häältest, saab erakond järgmised neli aastat riigieelarvest 30 tuhat eurot aastas. Seda on kõvasti vähem kui parlamendiparteid sealt endale krabavad, kuid väiksematele erakondadele on seegi kahtlemata suureks abiks.

Ja viimaks, see ei ole kaugeltki vähem tähtis, näitab valimistulemus siiski erakonna või mingi poliitilise suuna toetajate osakaalu ühiskonnas. Sellega arvestavad mingil määral kindlasti nii teised erakonnad kui ka ajakirjanikud, kes poliitikas toimuvat kajastavad.

Ära ei maksa unustada sedagi, et parem tulemus annab väikestele erakondadele pärast valimisi parema positsiooni läbirääkimistel, mis puudutavad nende võimalikke ühinemisi teiste jõududega. Rohelised ja ERE sobiksid kõige paremini kokku omavahel ja nende jaoks ei ole see ehk väga oluline, aga vabaerakondlaste väärtus sõltub suuremate parteide silmis otseselt nende valimistulemustest.

Seega, kui soovitakse nende jätkamist poliitikas, tasub ikkagi valida ka selliseid erakondi ja kandidaate, kelle väljavaated parlamenti pääseda näivad olevat nüüd kesised, et mitte öelda praktiliselt olematud.

Isamaa ja Eesti 200 on kriitilisele piirile nii lähedal, et nende tegelikke tulemusi on üsna raske ette aimata. Kas künnise ületavad mõlemad, üks või mitte kumbki? Isamaa puhul tundub see tõenäolisem, aga seda võib-olla ainult Viljandist vaadates. Nii või teisiti jäävad nad nii nõrgaks, et saavad täita tulevases valitsuses üksnes kõrvalosa.

EKRE on ennast nii nurka mänginud, et ei pääseks valitsusse ilmselt isegi valimiste võitmise korral. Kui Isamaa sealt välja peaks langema, võib ehk oodata järgmise nelja aasta jooksul konservatiivsete erakondade ühinemist, mis annaks paremad šansid 2023. aastal, kuid vahepeal jääks see suund valitsuses täiesti esindamata.

Praegu on Isamaa ja sotsid täitnud koalitsioonis teineteist tasakaalustavat rolli. Keskerakond on olnud nende vahel justkui teljeks, millele toetudes nad kiiguvad. Kui üks pool võrrandist ära võtta, tasakaal kaob. Ka varasemad kolmikliidud Reformierakonnaga olid selles mõttes palju paremad kui need valitsused, kuhu oravate kõrval kuulusid ainult sotsid või ainult isamaalased.

Lõpuks sõltub kõik kohtade jaotusest parlamendis. Kuna EKRE on sellest mängust väljas, ei saagi võib-olla moodustada pärast neid valimisi valitsust, kuhu kuuluvad sotsid või isamaalased eraldi. Nad jagavad sama saatust. Ja kui peaks juhtuma, et Eesti 200 ületab künnise, tuleb Reformi- või Keskerakonnal võib-olla nemadki valitsusse võtta, et parlamendis enamus saada.

Neljast osapoolest koosnev segasumma koalitsioon oleks arvatavasti väga ebastabiilne ja laguneks juba enne järgmiseid valimisi. Reformi- ja Keskerakond eelistaksid sellele kindlasti omavahelist kaksikliitu.

See ei oleks nende kummagi esimene eelistus, sest siis oleks raskem valimistel teineteisele vastandudes hääli koguda, aga see võib kujunevas jõudude vahekorras olla parim lahendus. Kui nad muidugi kahepeale kokku parlamendis enamuse saavad.

Tegelikult võib ju juhtuda, et Reformi- ja Keskerakond ei saagi kahekesi enamusvalitsust moodustada. Sellisel juhul sõltub palju sellest, kes kaasatakse kolmandaks. Isamaa, sotsid või Eesti 200. Igaüks neist mõjutaks valitsuse poliitikat veidi erinevas suunas.

Kellest saab peaminister?

Ei ole mingi uudis, et Jüri Ratasel on head šansid sellel ametikohal jätkamiseks. Küsitlused näitavad, et tema isiklik reiting on kõrgem erakonna omast. Minu arvates on ka Kaja Kallas tugev poliitik. Kindlasti saaks temast hea justiitsminister. Kunagi võib-olla ka peaminister. Praegu ei ole lihtsalt nii selge, kuidas tema seda rolli täidaks.

Ühest vastust pealkirjas toodud küsimusele täna ei ole. Valijate häältest sõltub selles suures toolide mängus kahtlemata palju. Kindla erakondliku eelistuseta inimesel ei ole valikut langetada kerge. Eriti kui mõelda selle peale, kuidas erakonnad on täitnud oma varasemaid valimislubadusi. Aga see on juba järgmine teema.

Artikkel ilmus 17. jaanuaril 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Joseph Muscat 45

Malta peaminister Joseph Muscat, kes saab 22. jaanuaril 45-aastaseks, on kodumaal jätkuvalt väga populaarne. Väidetavalt soovib ta aga saada juba detsembris hoopis Euroopa Ülemkogu järgmiseks eesistujaks.

1974. aastal sündinud Muscat on juhtinud vasaktsentristlikku Tööparteid üle kümne aasta, alates 2008. aasta juunist. Ta valiti selle esimeheks pärast seda, kui Tööpartei oli parlamendivalimistel kolm korda järjest lüüa saanud.

Maltal valitseb kaheparteisüsteem. Võimu pärast võitlevad Tööpartei ja paremtsentristlik Rahvuslik Partei. Kord on peal üks, kord teine. Muscat on juhtinud Tööpartei kahel korral valimisvõiduni nii eurovalimistel (2009 ja 2014) kui ka kohalikel parlamendivalimistel (2013 ja 2017) ning praegu toetab tema erakonda küsitluste kohaselt enam kui 60% maltalastest.

Parlament valitakse seal ametisse viieks aastaks, kuid valitsus võib kutsuda esile ka ennetähtaegsed valimised. Just nii juhtus 2017. aastal. Hoolimata korruptsiooniskandaalidest, millega olid seotud Muscati lähedased võitluskaaslased (pikemalt on sellest juttu 2017. aasta 7. juuni Kesknädalas ilmunud artiklis “Korruptsioonisüüdistused ei suutnud murda Malta peaministrit”), õnnestus Tööparteil saavutada isegi veidi parem tulemus kui 2013. aastal. Erakonda toetas 55% valijatest, parlamendis saadi 37 kohta 67-st.

Muscat oli küll murdnud mõningaid 2013. aastal antud lubadusi (näiteks kuulutas ta enne valimisi, et tema valitsus ei saa kunagi olema suurem kui 13-liikmeline, kuid pärast valimisi astus ametisse Malta ajaloo suurim, 15-liikmeline valitsus, millele lisandus hiljem veel üks liige; 2017. aasta parlamendivalimiste järel moodustatud valitsuses on 14 ministrit), kuid valijad jäid tema esimese ametiajaga üldiselt siiski rahule.

Ametiühinguliikumisest võrsunud Tööpartei on ametlikult jätkuvalt sotsiaaldemokraatlik erakond. Rahvusvaheliselt kuulub see Euroopa Sotsialistide Partei ridadesse. Euroopa Parlamendis istuvad Tööpartei saadikud, neid on seal kolm, sotside fraktsioonis. Aga sisuliselt on see erakond hakanud ajama liberaalset, tsentristlikku poliitikat, mis erineb kohati palju traditsioonilisest vasakpoolsusest.

Muscat oli üks erakonna ümberkujundamise veduritest juba enne selle esimeheks saamist. Tema poliitiline karjäär algas 1990-ndatel aktivistina erakonna noorteühenduses. Samal ajal töötas ta ajakirjanikuna sellega seotud või seda toetavates meediakanalites (Tööparteil on oma raadio- ja telekanal, Muscat toimetas ka erakonna uudisteportaali ja tema kolumn ilmus ühes ametiühingutele kuuluvas päevalehes). 2001-2003 töötas ta haridusküsimuste eest vastutajana erakonna büroos.

Ise on Muscat õppinud Malta Ülikoolis ärijuhtimist ja avalikku poliitikat ning saanud sealt 1997. aastal magistrikraadi Euroopa uuringute alal. Hiljem, 2007. aastal, kaitses ta Bristoli Ülikoolis doktoritöö teemal “Fordism, rahvusvahelised ettevõtted ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted Maltal”.

2003. aasta sügisel juhatas Muscat aga Tööpartei üleriigilist kongressi. Sama aasta märtsis oli toimunud rahvahääletus Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses. Tööpartei oli teinud kampaaniat selle sammu astumise vastu. “See viib meie riigi konkurentsivõime nõrgenemiseni,” selgitas Muscat siis ajalehele New York Times, lisades, et sellise juhtimisega struktuuris nagu Euroopa Liit ei ole sellisel riigil nagu Malta tegelikult ju mingisugust häält. Rahvuslik Partei oli seevastu tugevalt Euroopa Liiduga ühinemise poolt ja seda toetas ka 54% rahvahääletusel osalenutest.

Pärast rahvahääletust moodustas Tööpartei töögrupi, kuhu kuulus ka Muscat, mis töötas erakonnale välja uue poliitika Euroopa Liidu suhtes. Kuna olukord oli Euroopa Liitu astumisega kardinaalselt muutunud, tuli võtta omaks teistsugune lähenemine. Nii said euroskeptikutest Euroopa Liidu raames tehtava koostöö eestkõnelejad ja toetajad. Jõuti järeldusele, et liitu kuuludes teenib Malta huve kõige paremini aktiivne panustamine.

2003. aasta novembris toimunud Tööpartei kongressil kiideti see uus poliitika heaks. Muscat ise kinnitati samas Tööpartei kandidaadiks 2004. aasta eurovalimistel. Valimised toimusid üksiku ülekantava hääle meetodil. Kandidaadid olid nimekirjades tähestikulises järjekorras. Muscat oli Tööpartei valimisnimekirjas viimane, kuid kogus rohkem hääli kui ükski teine selle erakonna kandidaat. Seega võib kirjutada tema arvele tegelikult ka toona Tööpartei poolt eurovalimistel saadud võidu, kuigi erakonna esimees oli siis veel teine.

2008. aasta Malta parlamendivalimistel Muscat (eurosaadikuna) üldse ei osalenudki, aga pärast Tööpartei juhiks saamist võeti ta opositsioonijuhina ühe oma erakonnakaaslase asemel, kes tagasi astus ja hiljem europarlamenti läks, siiski kohaliku rahvusparlamendi liikmeks (Maltal on selline vangerdus võimalik). Esimest korda osales ta kohalikel parlamendivalimistel alles 2013. aastal.

Muscati esimesel ametiajal peaministrina hakkas Malta majanduslik olukord selgelt paranema. Majanduskasv hoogustus, riigieelarve väljus kroonilisest defitsiidist (2013. aastal oli veel -2,4%, aga 2017. aastal juba +3,9%) ning avaliku sektori võlakoorem vähenes (2013. aastal oli see 68,7% SKP-st, 2017. aastal 50,8%). Samal ajal viidi sisse mitmeid muudatusi, mis parandasid eelkõige vaesemate inimeste, lastega perede ning noorte elujärge. Üle väga pika aja tõsteti pensione.

Vastu võeti ka sooneutraalne kooseluseadus, mida Tööpartei oli oma valijatele lubanud. Ja teise ametiaja alguses, 2017. aastal, jõuti samasooliste abielu seadustamiseni. Kooseluseaduse puhul oli konservatiivne Rahvuslik Partei hääletust boikoteerinud, aga 2017. aastal lubasid nemadki juba oma valimismanifestis samasooliste abielu (küsitlused näitasid, et seda toetas ka enamik nende valijatest).

Soovi saada Euroopa Ülemkogu järgmiseks eesistujaks ei ole Muscat avalikult kuulutanud, kuid Malta meedia on sellest korduvalt kirjutanud. Lisaks sotsidele olevat tema võimalikeks liitlasteks selle koha poole liikumisel Prantsusmaa president Emmanuel Macron ning Euroopa Liberaalide ja Demokraatide Liit (ALDE).

Artikkel ilmus 16. jaanuaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.