10 küsimust Martin Helmele

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond annab tänavu kohalikel valimistel Tallinnas tuld Martin Helme juhtimisel. Praegu juhib Helme EKRE fraktsiooni Riigikogus. Linnapeakandidaat vastas mõningatele küsimustele.

LAIAPEA: Eelmine kord oli EKRE kandidaat Tallinna linnapea ametikohale erakonna esimees Mart Helme. Miks te nüüd sellise vahetuse tegite? Kas isa kavatseb pensionile jääda ja järgmistele Riigikogu valimistele läheb juba kogu erakond vastu uue esinumbriga?

HELME: Olen väga seda meelt, et poliitik peaks reeglina kandideerima ühes ja samas kohas. Siis on valijal võimalus oma valikule ka järgmine kord hinnang anda ja poliitiku seisukohalt on tal teadmine, et see ongi tema ringkond, kus ei saa pada ja udu ajada – tuleb siin ka tulevikus valijale silma vaadata. Poliitiku jaoks on pluss muidugi see, et ta on selles kohas end juba üles töötanud ja tuttav nägu, see annab konkurentsieelise. Mart kandideeris 2015 Pärnus – väga edukalt! – ja mina Tallinnas. Oluline on ka see, et Mart on pärnakas ja niipalju kui mina mäletan alati heietanud Pärnusse tagasi kolimise teemal. Pensionile ta kindlasti jääda ei plaani ja erakonna juhi ametit maha panna ka ei plaani. Miks ta peaks? Tema esimeheks oleku ajal on partei viidud parlamenti, tõusnud vaikselt aga kindlalt kõige väiksemast parlamendierakonnast populaarsuselt kolmandaks ja kui luure vastab tõele, siis paneme kohalikel valimistel nimekirjasid rohkem välja kui kaks valitsusparteid. Oleks jabur selline esimees välja vahetada. Ja me alles kogume hoogu!

LAIAPEA: EKRE on tulnud välja algatusega jätta mittekodanikud kohalikel valimistel hääleõiguseta, kuid praegu on see neil olemas ja umbes viiendik Tallinna elanikkonnast ei oma Eesti kodakondsust. Kas üritate püüda siiski kuidagi ka selliste valijate hääli, kellel ei peakski teie arvates üldse hääleõigust olema?

HELME: Ei, me ei ürita vene hääli püüda. Meie suhtumine on, et Eesti on eestlaste poolt eestlaste jaoks loodud riik, kus kõigil teistel võib hea olla, eestlastel peab hea olema. See tähendab, et siinsed mitte-eestlased on selle sõna sisulises tähenduses integreerunud, austavad siinset maad ja rahvast, on tänulikud, et saavad siin oma elu ehitada ja ei esita pretensioone või nõudmisi, vaid näitavad head tahet. Selliseid venelasi on Eestis küll. Need on need, kes valisid 90-ndate alguses nö meie poole ja kipuvad oma kibestumiseks avastama, et meie poliitiline eliit on järgmised 25 aastat lipitsenud ja kapituleerunud revanšistlike šovinistide, putinistide ees, kiitnud neid “omadeks” ja “lojaalseteks” – mida nad ei ole – kuid jätnud tegelikult lojaalsed mitte-eestlased täiesti tähelepanuta. Kuid nende hulgas on nii konservatiive kui Eesti patrioote ja mõned neist hääletavad ka meie poolt. Ilma, et me peaks neile vene keeles lubama venekeelseid lasteaedu või vägisi pähe määritud kodakondsust.

LAIAPEA: Tänavu omavad kohalikel valimistel hääleõigust juba 16-aastased. EKRE oli valimisea langetamise vastu, aga kas teil on nüüd siiski kavas pöörduda kuidagi eraldi ka selliste noorte valijate poole? Mujal Euroopas on mõned sarnased erakonnad, näiteks Austria Vabaduspartei, noorte hulgas ju küllaltki populaarsed.

HELME: Meil on oma kampaaniaplaan olemas ja selles on tähelepanu pööratud ka küsimusele, kuidas jõuda noorteni. Nii sõnumi kui meediumi mõttes. Me olemegi noorte hulgas popid. Me kõnetame neid nii oma rahvusliku sõnumi kui oma poliitilise stiiliga, mis kasvab välja meie siirast ja kirglikust lähenemisest poliitikale. Ma ei usu siiski, et noorte hääl seekord valimistulemusi kuigivõrd mõjutab. Neid on liiga vähe ja nende valimisaktiivsus on väga väike. Küsimus on ikka pika perspektiivi realiseerimises.

LAIAPEA: Kandideerite ise Mustamäe valimisringkonnas, kus küsitlused ennustavad kõige madalamat valimisaktiivsust. Kas teil on endal mingi teooria või arvamus selle kohta, millest see võib olla tingitud?

HELME: Minu teooria on see, et küsitlustel on valim nii väike, et taolisi linnaosa põhiseid asju ei saa väga tõsiselt võtta. Üldine reegel on see: kui valijad tunnevad, et neist midagi sõltub, siis nad on aktiivsed, kui nad ei usu, et midagi muutub, siis nad ei tule välja.

LAIAPEA: Ütlete oma valimisplatvormis, et Tallinnas tuleb lõpetada “Keskerakonna ainuvõim”. Kas seda tuleb mõista nii, et olete valmis minema koalitsiooni Keskerakonnaga? Selles mõttes, et ainsaks realistlikuks alternatiiviks näib ju olevat koalitsioon Kristen Michali ja sotsidega.

HELME: Olen üpris kindel, et mitte keegi – kahjuks ka meie mitte – ei võta seekord Tallinnas ainuvõimu. See tähendab, et tuleb koalitsioon. Millised kombinatsioonid üldse võimalikuks osutuvad ja kellel on milline kauplemispositsioon, seda otsustab valija. Mulle ei meeldi välistamisloosungid. Esiteks, teades poliitikuid väga lähedalt, ei usu ma suuremat osa neist. Teiseks on see väga rumal viis enda nurka mängimiseks. Kõige olulisem on ikkagi see, et sa saaks ellu viia oma programmi ja valimislubadusi, tegemata järeleandmisi oma põhimõtetes. Ma ei näe kuidagi võimalust, et me saaks oma peamisi valimislubadusi eestluse kaitsest, korruptsiooni välja juurimisest, bürokraatia vähendamisest jne jne ellu viia Keskerakonnaga. Aga mis puutub sotse, siis nemad muudkui välistavad järjest kõiki, mis tähendab, et nad sisuliselt kas valetavad valijatele poliitilisi poose võttes või kavatsevad olla need, kes blokeerivad ühisrinde tegemise Keskerakonna vastu ja sellega aitavad Keskil Tallinna valitsemist jätkata. Mage.

LAIAPEA: Tallinnas osaleb sel korral valimistel ka palju valimisliite. Teiste hulgas Kristiina Ojulandi partei eestvedamisel loodud Meie Tallinn, mille linnapeakandidaat on EKRE-st välja visatud Maria Kaljuste. Ojulandi jutust jääb mulje, et nende nimekirjas kandideerib ka EKRE praeguseid liikmeid. Kui tõsiseks te seda konkurenti peate? Ja kas need EKRE liikmed, kes kandideerivad konkureeriva valimisliidu nimekirjas, peaksid erakonnast lahkuma?

HELME: Meie erakonna põhikiri ütleb, et liikmed, kes tegutsevad erakonna konkurentide heaks visatakse välja. Juhatus otsustas eelmisel koosolekul, et kõik liikmed, kes kandideerivad kohtades, kus on meie enda nimekiri kas mõnes teises nimekirjas või ka üksikkandidaadina visatakse selle puntki alusel erandeid tegemata välja. Kui kellelgi on soovi minna mõne teise jõuga peaks tal olema korrektsust ja viisakust enne ise välja astuda. Ja asi ei puuduta üldse ainult Tallinnat, vaid kõiki omavalitsusi. Ojulandi valimisliitu me konkurendiks ei pea.

LAIAPEA: Küsitlused näitavad küll, et EKRE on tõusnud Eestis populaarseimaks konservatiivseks jõuks, kuid samas sektoris püüavad siiski hääli ka Isamaa ja Res Publica Liit, vabaerakondlik Vaba Tallinna Kodanik ja osaliselt isegi Reformierakond. Kas ei oleks mõistlikum, kui EKRE, IRL ja Vabaerakond osaleksid Tallinnas kohalikel valimistel ühiselt, moodustaksid konservatiivide valimisliidu? Praegu võib ju juhtuda, et kõik need nimekirjad jäävad napilt künnise alla ja volikogus esindamata.

HELME: Esiteks, kõik nimetatud seltskonnad võivad küll flirtida konservatiivsete ja ka rahvuslike teemadega, aga päriselt nad seda maailmavaadet ei kanna. Just sellepärast olemegi me kõigist teistest selgelt ees. Teiseks, valimiskünnis võib hirmutada mõnda teist erakonda või ka valimisliitu, meid mitte. Kolmandaks, valimisliidud ei huvita meid, me ehitame üles üleriigilist tugevat erakonda ja see tähendab, et meil peab organisatsiooni kohalik tasand olema kõikjal nii tugev, et suudab end kehtestada. See tulebki raskelt. Valimisliitu minek on kergema vastupanu teed minemine ja väga lühikese perspektiiviga poliitika tegemine. Ja lõpetuseks, meid ei häiri, kui mõni pärapartei lõplikult kustub. Pakun, et valijaid ka mitte. Konkurents on ka poliitikas edasiviiv jõud.

LAIAPEA: IRL-i linnapeakandidaat Raivo Aeg on soojendanud üles vana idee, millega tulid kunagi välja USA saatkonna sagedased külalised Jüri Luik ja Marko Mihkelson, nimetada Lembitu park ümber Reagani pargiks. Nähtavasti soovivad nad tähistada nii seda, et tänavu möödub 800 aastat Madisepäeva lahingust, kus meie legendaarne väepealik oma rahva vabadust ja iseseisvust kaitstes langes. Kas toetate seda eestlaste rahvusliku ajaloomälu vastu suunatud psühholoogilise sõja operatsiooni? Kas Tallinna lennujaam peaks kandma Lennart Meri asemel Donald Trumpi nime?

HELME: Inimesena, kelle jaoks Reagan oli juba nõukogude ajal iidol ja keda ma pean ka tänasel päeval 20. sajandi üheks suurimaks riigimeheks, ei toeta ma seda plaani üldse kohe. Esiteks ei meeldi mulle kohanimede ümber tegemine, eriti nõme on, kui seda tehakse mingi lööktöö korras. Arusaadavalt on tegemist piinliku katsega tähelepanu saada ja teisalt tähelepanu kõrvale juhtida sellelt, et IRL-il pole Tallinnas mingit sõnumit. Riigis ka tegelikult mitte.

LAIAPEA: Vabaerakondlased ja nendega seotud valimisliidud propageerivad ideed nö. “depolitiseerida” omavalitsuste juhtimine. See tähendab panna linnavalitsus paika avaliku konkursi teel. Mida te sellest arvate?

HELME: Piinlik populism. Milleks siis üldse valimised, palkame parima personalifirma ja see paneb linnavalitsuse paika! Kuidas küll keegi varem pole millegi nii geniaalse peale tulnud, eks? Avalik võim saab legitiimsuse valimistel. Kampaania käigus on läbi nämmutatud eri parteide peamised plaanid, mida on kas toetatud või mitte. Valimiste järel võimule tulevatele inimestele on antud mandaat. Kust tuleb depolitiseeritud (linna)valitsuse mandaat? Tema legitiimsus? Ei ole vaja depolitiseeritud linnapead. Valimised ongi see konkurss, mis tehakse. On vaja maha hääletada võim, mis ei teeni (linna)rahvast. Konkurss ametnikele ja võimalikult hea tasemega spetsialistide palkamine peaks olema iga poliitilise juhi loogiline käitumine, sest ametnike poolt tehtud hea töö eest nopib ju loorberid poliitik. Et selle asemel on meil ebakompetentsed parteibroilerid näitab, et juhtimistasandil ei saada aru, kuidas tulemust saavutada, vaid käsitletakse avalikku võimu isikliku hüvena. Sellist mõtteviisi ei muuda, see tuleb võimult maha hääletada ja loota, et uued inimesed teenivad isikliku hüve asemel ühishüve.

LAIAPEA: Viljandi linnapeaks kandideeriv Jaak Madison, teie erakonnakaaslane, on lubanud, et tuleb valituks osutumise korral isegi linnavolikogu lihtliikmeks. Olete ilmselt samuti nõus, et kahe tooli seadus on põhimõtteliselt väär, aga kui sellised mängureeglid kehtestati, siis tuleb nende järgi mängida. Kas olete valmis andma valijatele kindlas kõneviisis lubaduse asuda Tallinna volikogu liikmeks isegi juhul, kui EKRE peaks jääma seal opositsiooni?

HELME: Jah, olime kahe tooli seaduse vastu. Isegi kui ta kuulutati olevat kooskõlas põhiseadusega ei muuda see fakti, et tegu on väga halva seadusega. Kahe tooli seadus pärsib kohalikul tasandil värske vere esiletõusmist, uute nägude tulemist poliitikasse. Ta loob eelise vanadele olijatele ja Toompeal olevatele jõududele. See kõik ahendab poliitilist vereringlust. Aga seadus pandi kehtima ja me peame siis vastavalt sellele oma valijate huve kaitsma. See tähendab, et kõik meie Riigikogu saadikud kandideerivad. Ja loomulikult hakkavad nad tööle kohalikus volikogus. Selle lisatööga peab hakkama saama. Võin anda kindla lubaduse, et hakkan tööle Tallinna volikogus. Juhin tähelepanu, et kahe tooli seadus mõte selles oligi, et Riigikogu kohast ei pea selleks loobuma, lihtsalt tööd tuleb juurde. Palju parem küsimus on, et kui tekiks võimalus asuda Tallinna linnapea kohale – mis ei ole ühitatav Riigikogu mandaadiga – kumma siis valiks. Olen seda meelt, et kui tekib võimalust Riigikogust pealinna meeriks minna, siis tuleb see võimalus realiseerida.

Jaak Madisoni tõetund

Artikkel ilmus 24. augustil 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

See inimene, kes ahvatles Jaak Madisoni nüüd Viljandi linnapeaks kandideerima, oli tõeliselt salakaval, sest need valimised võivad lüüa jalad alt ambitsioonika noorpoliitiku edasiselt karjäärilt.

Madison pääses 2015. aastal Riigikokku mitte tänu enda tuntusele, vaid üksnes põhjusel, et oli kõrgel kohal EKRE üleriigilises nimekirjas ning esinumber Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas. Üheksa kuud varem kogus innukas parteiaktivist eurovalimistel kogu riigist kokku kõigest 89 häält, jäädes EKRE nimekirjas selgelt tuntumate tegelaste varju. Riigikokku kandideerides toimis ta erakonna kohapealse lipukandjana, keda valisid ka Mart ja Martin Helme toetajad, kes usaldasid oma iidolite valikut. See tagas talle näiliselt tugeva mandaadi.

Tegelikult jäi EKRE saak meie valimisringkonnas alla riigi keskmisele. Veel madalam oli see ainult Tallinnas, Tartus ja Ida-Virumaal, kus muukeelsete valijate osakaal on tunduvalt suurem. Järva- ja Viljandimaa pidanuks olema osa EKRE tuumikalast, kuid jäi teistest selgelt eesti valijaskonnaga piirkondadest maha. See näitab, et Madison oli toona tegelikult suhteliselt nõrk esinumber, kes ei suutnud erakonna potentsiaali siin täielikult realiseerida.

Järgnenud aastatel on ta tõestanud ennast hea müügimehe, osava eneseturundajana, kellel jutt jookseb ludinal ega takerdu kunagi, kuigi ei pruugi olla alati väga sisukas. Meedia armastab teda, sest tema bravuurikad ja kohati vastuolulised avaldused toovad kergesti klikke, see tähendab raha reklaamiandjatelt. Facebook ja veebiväljaannete kommentaariumid on samas täis EKRE trolle, kelle arvates selle partei liikmed peaksid asuma väljaspool igasugust kriitikat. Nii võib jääda kergesti mulje, et Madison ongi juba tõsiseltvõetav poliitik, kellel on oma suur toetajaskond.

Selliste järeldustega tasuks olla siiski ettevaatlik, sest meediareaalsus on üks asi, tegelikkus teine. Ja tõde selgub alles valimispäeval.

Ei ole raske mõista, millised kalkulatsioonid ajendasid Jaak Madisoni kandideerima nüüd kohalikel valimistel Viljandi linnas. Ta on seda juba ise avalikult tunnistanud. Tegemist on Järva- ja Viljandimaa valimisringkonna elanike arvult suurima omavalitsusega. See ongi kõik.

Paraku on jäänud Madisoni kalkulatsioonidest välja tõsiasi, et nüüd tulevadki kohalikud, mitte Riigikogu valimised. Kohalikud volikogud on mõeldud kohalike elanike jaoks. Hetkel kehtiv valimisseadus ütleb selgelt, et kandideerida võivad need, kelle püsiv elukoht asub vastavas vallas või linnas. Seejuures arvestatakse rahvastikuregistri andmeid. Rahvastikuregistri seadus omakorda ütleb, et elukohateates ei tohi esitada valeandmeid.

Eelmine õiguskantsler Indrek Teder märkis just seoses kohalike valimistega, et “rahvastikuregistri seaduse kohaselt ei saa suvalise aadressi andmist elukoha aadressina pidada juriidiliselt korrektseks.” Võib ju olla, et meie praegune õiguskantsler (kes sai ametisse, sest lubas riigikogulastele, et ei ole kahe tooli seaduse vastu) asuks selles asjas liberaalsemale seisukohale, kuid see ei muudaks kuidagi fakti, et Madisoni püsiv elukoht ei asu Viljandis. Fiktiivne sissekirjutus muudab ta üksnes valetajaks, mitte viljandlaseks.

Täpselt sama reha otsa astus juba 2009. aastal Martin Helme. Tema otsustas kandideerida siis kohalikel valimistel Pärnus, juhtides valimisliitu “Aus Pärnu”, sest oli saanud sealt mõned kuud varem eurovalimistel suhteliselt palju hääli. Valimisaktiivsus tuli kohalikel valimistel tunduvalt suurem, aga Helme poolt kogutud häälte arv langes ning tema valimisliidul ei õnnestunud seal volikokku pääseda. Pärnakad ju teadsid, et tegemist ei ole pärnakaga. Miks pidanuks nad ta siis kohalikku volikokku valima?!

Kui Madisoni avantüür osutub Viljandis edukamaks, siis räägib see nii mõndagi ka Viljandi valijate kohta. Eelkõige näitaks see muidugi viljandlaste suurt avatust poliitilistele immigrantidele, sisserändajatest õnneotsijatele. Teisalt kõneleks see aga ka sallivusest, valmisolekust vaadata patustajate tegudele läbi sõrmede.

Portaal Objektiiv, mida peab SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, märkis hiljuti oma juhtkirjas, et konservatiivse elukäsituse aluseks olevate ideaalide kaitsmine ei alga suurtest sõnadest ja kõlavatest loosungitest, vaid isiklikest valikutest ning personaalsest eeskujust. Hoolega uudisvoogu jälginutel ei ole ilmselt raske aimata, keda Objektiivi toimetajad seda kirjutades silmas pidasid.

Seega võib lõpetuseks öelda, et Madisoni tõetund saab olema ühtlasi konservatiivsuse test Viljandi valijate jaoks. Tema häältesaak näitab, kui palju on siin tõeliselt avatud ja sallivaid valijaid.

Käes on aeg täielikeks isikuvalimisteks

Artikkel ilmus 27. juulil 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

Keskerakonna suured siseheitlused valimisnimekirjade koostamisel Tallinnas ja Ando Kivibergi võimaliku kandideerimise või mittekandideerimise saaga Viljandis on järjekordseks kinnituseks, et kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele.

2013. aastal osalesin Viljandi linnas valimistel protestikandidaadina just selleks, et propageerida ideed võtta volikogude valimisel kasutusele kord, mille kohaselt osutuvad valituks valijatelt enim hääli saanud kandidaadid. See tähendab, et erakondade valimisnimekirjad kaotavad mõtte.

Kui võtta kohalikel valimistel kasutusele üksiku ülekantava hääle meetod, mis on ennast praktikas hästi tõestanud sellistes Eestiga võrreldavates väikeriikides nagu Iirimaa ja Malta, siis kanduvad hääled kandidaatide vahel edasi vastavalt valijate endi poolt märgitud eelistustele.

Kutsusin 2013. aastal üles valima mitte ennast kui inimest, vaid andma häält selle idee poolt, mida ma valimistel esindasin – selle rõhutamiseks lubasin valijatele üksnes seda, et astun valituks osutumise korral koheselt tagasi. Mul õnnestus koguda siis Viljandis kokku 1,3 protsenti häältest. Märkimisväärne tulemus, kui arvestada, et esimeseks ja kolmandaks platseerunud erakondade vahe jäi väiksemaks. Vägagi võimalik, et Reformierakonnal või sotsidel jäid selle tõttu siin valimised toona võitmata.

Need hääled ei tulnud mulle kui inimesele, sest mina volikokku ei pürginud, vaid antigi just selle idee poolt, mida ma valimistel esindasin. Küll väike, kuid siiski arvestatav hulk valijaid saatis oma häält andes sõnumi, et kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele.

Kahjuks näitasid järgnenud aastad, et ükski Eestis praegu eksisteeriv erakond, sealhulgas oma retoorikas “poliitilisele kartellile” vastanduvad Vabaerakond ja EKRE, ei ole valmis toetama seda ega ka teisi sama radikaalseid ideid Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamiseks.

Vaatamata sellele olen jätkuvalt veendunud, et selline muutus on vajalik. Eelkõige moraalsetel, eetilistel põhjustel.

Üleminek täielikele isikuvalimistele jätaks kohalikel valimistel kandideerima ainult need, kes tõesti tahavad ja on valmis kohalikes volikogudes kohalikke elanikke esindama. Kaoksid nii peibutuspardid kui ka sundparteistamine, mis tulenevad otseselt hetkel kehtivast valimisseadusest, sest praegu on erakondade huvides tulla välja võimalikult pikkade valimisnimekirjadega ja tuua kohalikele valimistele hääli koguma igasuguseid tuntud tegelasi, kes hiljem volikogu töös ei osale.

Riigikogulased võtsid küll vahepeal vastu nn. kahe-tooli-seaduse, mis võimaldab istuda neil taas ka kohalikes volikogudes, ja lubavad nüüd seda tõesti tegema hakata, kuid tõe kriteeriumiks on teatavasti praktika.

Paljud seda võib-olla enam ei mäleta, aga kui riigikogulastel juba kunagi varem oli selline võimalus, siis kujunes üheks probleemiks see, et nad ei jõudnud sageli volikogu istungitele, sest samal ajal tuli ette midagi olulisemat, mis nõudis pealinnas viibimist. Inimesed ikkagi ei ole kummist ja ka riigikogulased ei ole mingid üliinimesed, kuigi neile endile võib mõnikord tunduda teisiti.

Lisaks tuleb muidugi pidada meeles, et poliitikute jutt ei pruugi maksta mitte midagi. Nad võivad anda lubadusi, mida neil ei ole kavaski täita. Näiteks eelmiste kohalike valimiste eel saadeti viljandlaste postkastidesse valimisreklaam üleskutsega valida Keskerakonna esinumber Priit Toobal linnavolikokku, aga kui valijad seda tegid, siis ta sinna ei läinud. Ta ei ole jõudnud sinna ka pärast Riigikogust lahkumist.

Nüüdki võib ju juhtuda, et mõni kandidaat annab siin oma erakonnale hääli kogudes valijatele küll lubaduse volikokku minna, aga hiljem seda enam ei mäleta. Täielike isikuvalimiste korral oleks selline asi välistatud, sest selliste kandidaatide valimistel osalemisel ei oleks lihtsalt enam mingit mõtet.

Samuti muutub sellisel juhul palju konkreetsemaks poliitiline vastutus, mida valitud valijate ees kandma peavad. Kui praegu kipub see vahest laiali hajuma, siis täielike isikuvalimiste korral on selge, et iga rahvasaadik vastustab enda valijate ees isiklikult kõigi otsuste eest, mida ta nende valitud esindajana nende nimel toetab. See ongi ju esindusdemokraatia mõte.

Nii et täielike isikuvalimiste ideed ei maksa siiski maha matta. Kui praegune kord tekitab erakondades valimisnimekirjade koostamisel suuri pingeid ja sisemisi lahkhelisid, siis ehk jõuab ka Eesti poliitiline klass kunagi ikkagi äratundmisele, et see vajab muutmist, väljavahetamist lollikindlama süsteemi vastu.

10 küsimust Madis Timpsonile

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Reformierakonnast on tulnud sel sajandil juba kolm Viljandi linnapead. Nüüd on nende kandidaadiks sellele ametikohale Madis Timpson, jurist, praegu linnavolikogu liige. Timpson on ühtlasi Reformierakonna Viljandi piirkonna juht.

LAIAPEA: EKRE kandidaat Viljandi linnapea ametikohale on sageli klikimeedias figureeriv Jaak Madison. Kas reformierakondlased ei kaalunud võimalust tuua siia oma linnapeakandidaadiks mõni sarnane terava ütlemisega värvikas kuju, näiteks Jürgen Ligi, kelle nimi valijatele tutvustamist ei vaja? Sakala juhtkirjas ju nagu leiti, et teie nimi ei ole piisavalt kõlav, kuigi Viljandi linnavolikogu liikmeks valiti teid juba 2005. aastal.

TIMPSON: Eks see ole iga erakonna siseasi, kelle nad linnapeakandidaadiks ülesse seavad. Mina EKRE asemel oleks ikka kellegi kohaliku esitanud, sest praegusel puhul jätab härra Madison veidi sellise peibutuspardi mulje. Mis puudutab Reformierakonda, siis meil ei tulnud sellist mõtet kordagi isegi lauale. Kohalikud valimised peaks olema ikka kohalike inimeste asi. Mis minu kandidatuuri puudutab, siis erakonnakaaslased arvasid, et aeg oleks keerata uus lehekülg ning mind valiti linnapeakandidaadiks konsensuslikult. Tõepoolest, ma pole ehk nii kuulus kui mõni Riigikogu liige, aga ega ma ei kavatse nüüd igal õhtul sellepärast patjasid märjaks nutta. Eks juristidel olegi veidi raskem silma paista, hüvesid me otseselt ei jaga ja meile meeldib sisuline töö. Ma olen täiesti teadlikult valinud selle tee, et parem tegeleda probleemidega sisuliselt, mitte vormiliselt. Niisama targutada targutamise pärast mulle ei meeldi, kuigi see võib tuua tähelepanu ja kuulsust.

LAIAPEA: Töötasite aastaid nõunikuna erinevates ministeeriumites Tallinnas ja viskasite 2012. aastal koguni õhku idee lasta inimestel hääletada, võib-olla isegi kandideerida kohalikel valimistel mitmes omavalitsuses korraga. Kas oletegi nüüd päriselt Viljandis tagasi või jagate oma elu jätkuvalt mitme paiga vahel? Praeguse linnapea kogemus justkui näitab, et kui elukoht on tegelikult mujal, siis võib sellise ameti pidamine muutuda keeruliseks.

TIMPSON: Kõik sai alguse sellest, et lahkusin Viljandi linnavalitsusest 2007. aasta alguses, kus töötasin linnasekretärina. Kes veel ei tea, siis see on see ametikoht, kus seaduse järgi peab olema jurist ning kes siis kirjutab alla koos linnapeaga linna õigusaktidele. Ühel päeval helistas mulle tollane justiitsminister Rein Lang ja kutsus mind omale õigusnõunikuks. Otsustasin pakkumise vastu võtta, mis tähendas siis seda, et iga esmaspäeva hommikul startisin Tallinna poole ja reedel tagasi. Elukoht jäi ikka siia ja minu maksud pole kunagi kuhugi mujale laekunud kui Viljandi linna. Ja makse olen ma päris palju maksnud. Ausalt öeldes ega ma ise ka ei uskunud, et see pidev kurseerimine trassil Viljandi-Tallinn-Viljandi nii pikaks kujuneb. Ise ma pole ennast ühelegi ministrile pakkumas käinud, tavaliselt on nemad helistanud mulle.

Momendi seisuga ma enam ennast kahe linna vahel ei jaga, elan igapäevaselt Viljandis Paalalinnas, kuhu olen sisse kirjutatud juba aastast 1975, kui isale eraldati korter. Esimese eluaasta veetsin kunagise Viljandi linnapea August Maramaa kuulsas valges majas Uueveskil. Kuhugi kolida ei ole mul plaanis.

Mis seda mitmes kohas hääletamist puudutab, siis olen jätkuvalt seda meelt, et ideel on jumet.

LAIAPEA: Väljastpoolt vaadates paistab, et kuulute Reformierakonna siseringi või omate vähemalt häid suhteid selle erakonna tuumikuga. Keskvõimu tasandil on Reformierakond kompinud viimasel ajal võimalusi moodustada parempoolne koalitsioon, kuhu kuuluks ka EKRE. Kas see mõjutab kuidagi ka kohalikul tasandil tehtavaid valikuid? Näiteks: kui sügisel peaks tekkima Viljandis olukord, kus Reformierakonnal on valida kas koalitsioon sotsidega või parempoolne koalitsioon, kuhu tuleks võtta nii IRL kui ka EKRE ja võib-olla veel lisaks vabaerakondlaste valimisliit, siis kumba eelistate?

TIMPSON: Ma ei oska öelda, misasi see Reformierakonna sisering on ja kas ma kuulun sinna. Tõsiasi on see, et mind on kutsunud omale nõunikuks ja ma olen koos töötanud nii Rein Langi, Kristen Michali, Hanno Pevkuri kui ka Arto Aasaga. Viimase kümne aasta jooksul olen osalenud iganädalaselt nii peaminister Ansipi kui ka peaminister Rõivase ametiruumides Stenbocki majas erinevatel nõupidamistel. Eks aastatega teki ikka tuttavaid või õigem oleks öelda sõpru. Mulle tundub, et see siseringi temaatika on veidi ülemütologiseeritud. Kuigi ma polnud ei minister ega Riigikogu liige, ei tundnud mina, et mind poleks kuulatud, kui mul midagi öelda oli.

Viljandi Reformierakonnale ei tule peakontorist käske, kellega peab siinset koalitsiooni tegema. Me oskame siin ise ka mõelda. Oleme otsustanud, et ei hakka enne valimistulemuste selgumist mingeid eelleppeid sõlmima ega diile tegema ning olen selle ka välja öelnud. Eelmine kord sotsid ja IRL leppisid kokku enne valimisi, et Reform tuleb opositsiooni saata ja tegidki nii. Praeguseks on olukord taas muutunud. Partnereid peaks ühendama ikka ühised sisulised eesmärgid, mitte ärategemise rõõm. Üldiselt on viha ja poliitmängurlus halvad kaaslased, mille najal pikaajaliselt ei ole võimalik edukas olla. Aga mis erinevaid koalitsioone Viljandis puudutab, siis mina ei välistaks koalitsioone mitte ühegi partneriga. Kui meie eesmärgid klapivad, siis miks mitte.

LAIAPEA: Olete muu hulgas Reformierakonnaga seotud Liberalismi Akadeemia liige. Selle mõttekoja eesmärgiks on “edendada liberaalset maailmavaadet, et seista vastu sotsialistlike meeleolude tõusule ühiskonnas.” Kas kavatsete teha seda kuidagi ka kohalikul tasandil? Kui lugeda Reformierakonna saadetud esimest valimisreklaami, siis on seal ju puha lubadused rajada, renoveerida, suurendada toetusi jne. Teisi sõnu: sisuliselt lubate omavalitsuse suuremat sekkumist, et parandada inimeste elukeskkonda. Mõned nimetavad seda sotsialismiks.

TIMPSON: Olen tõepoolest Liberalismi Akadeemia liige. Korraldame erinevaid konverentse, seminare, anname välja raamatuid jne. Viimane raamat, mille välja andsime, oli Coudenhove-Kalergi “Totaalne riik – totaalne inimene. Paneuroopast”. Ma ise sattusin seda lugema esmakordselt üle paarikümne aasta tagasi ja soovitan soojalt. Aga mis puudutab meie valimislubadusi, siis mul on tunne, et ei koolistaadione ega lasteaedasid ei renoveeri küll keegi muu kui omanik ehk kohalik omavalitsus. Kelle jaoks sotsialism, kelle jaoks omaniku hool oma vara üle.

LAIAPEA: Sotside linnapeakandidaat Helmen Kütt teatas sotsiaaldemokraatide valimisreklaamis: “Meie kõigi ühine eesmärk on luua Viljandi, kus saaks end koduselt tunda iga inimene.” Samas osaleb siin nüüd valimistel ka EKRE, mis tahab võtta kohalikel valimistel mittekodanikelt hääleõiguse ja saata koju tagasi kõik pagulased. Mõned neist ongi nüüd juba ise Viljandist lahkunud. Kuhu te sellel EKRE-SDE teljel paigutute? Kas pooldate kah muulaste vaenamist või olete nn. tolerast?

TIMPSON: Mina olen liberaal ja ausalt öeldes mind ei häiri muust rassist inimesed. Kui muust rassist inimene soovib olla meie ühiskonna osa, siis miks seda talle ette heita. Sõpradele EKRE-st ütlen, et muulaste valimisõiguse äravõtmine on õiguslikult päris problemaatiline, vähemalt senikaua kui me oleme Euroopa Liidus.

LAIAPEA: Reformierakonna suur eesmärk aastateks 2017-2021 on muuta Viljandi kasvava elanikkonnaga linnaks. Mäletan, et eelmiste kohalike valimiste eel rääkis sama juttu praegune linnapea Ando Kiviberg. Sellele vaatamata on Viljandi elanike arvu langus järjekindlalt jätkunud. Mida te nüüd siis reaalselt teha kavatsete, et seda protsessi peatada? On teil selles osas ka mingeid konkreetseid plaane?

TIMPSON: Ausalt öeldes pole see olnud ainult praeguse linnapea jutt. Ma arvan, et see ambitsioon peab olema. Pole ju mingi saladus, et Eestis on ainult kaks linna, kus elanike arv kasvab ja need on Tallinn ja Tartu, igalpool mujal väheneb. Samuti arvan, et selles pole midagi halba, kui noored inimesed lähevad Viljandist väljaspoole õppima, olgu siis kas Tartusse, Tallinnasse või hoopiski piiri taha. Aga nad võiks siia tagasi tulla, et pere luua jne. Ma ise õppisin viis aastat Tartu Ülikoolis ja tulin tagasi. Aga et inimesed siia tuleksid, on vaja häid töökohti ja mugavat elukeskkonda, üks ilma teiseta ei tööta. Üldiselt ma usun, et Viljandil potentsiaali on.

LAIAPEA: Viljandi on küll jätkuvalt suhteliselt turvaline paik, rahulik väikelinn, aga viimastel aastatel on leidnud siin aset mitmed laia tähelepanu äratanud mõrvad, mis on kahjustanud paratamatult ka linna mainet. Eesti esimene koolitulistamine, lasud trepikojas, kägistamine järve ääres. See pilt, mis avaneb krimiuudistest, ei muuda Viljandit võimalike uusasukate silmis ilmselt just kuigi ligitõmbavaks. Kas ka omavalitsus peaks midagi tegema, et see olukord kuidagi paraneks? Praegune siseminister on ju tulnud välja mõttega suurendada omavalitsuste õigusi avaliku korra tagamisel. Mida te sellest arvate?

TIMPSON: Need kolm sündmust on tõepoolest kurvad, aga kohalik omavalitsus ei lase inimesi ennetähtaegselt vanglast vabaks, ei tekita haiglasse kohti ega pane püssi lapsele kooli kaasa. Eks kogu see asi algab pihta ikka kodust, kui minu arvamust kuulda tahate.

Mõelda võiks küll aga linna kaamerasüsteemi uuendamisele. Mind ei sega kaamerad avalikus ruumis, kui need tagavad suuremat turvalisust. Terve London neid täis ja ometigi on sealkandis demokraatiaga hoopis pikaajalisemad kogemused kui meil.

Mis aga siseministri mõtet puudutab, siis mina näen siin soovi probleem “oma hoovi” pealt ära saada. Ühesõnaga, ma ei toeta seda. Pigem võiks mõelda selles suunas, et väljaõppinud politseinikud, kes on oma ala profid, ei peaks tegelema plekimõlkimiste registreerimisega ja muu taolise tühja-tähjaga.

LAIAPEA: Korjate nüüd linnakodanikelt ettepanekuid selle kohta, mida võiks Viljandis teha. Kui aktiivselt on teile vastuseid saadetud? Kas on tulnud ka selliseid uusi, säravaid ideid, millest ei ole varem avalikult juttu olnud?

TIMPSON: Otsustasime jah seekord küsida kõikide linnakodanike käest, mida nemad arvavad meie ideedest ning andsime võimaluse ka ise mõtteid välja pakkuda. Muidu kõik räägivad kaasamisest ja inimeste kuulamisest, aga tegudeni pole eriti jõutud. Tegime selle nüüd teoks ja ei kahetse. Vastuseid tuli päris suur hulk ja ma tänan neid inimesi, kes vaevaks võtsid oma aega kulutada. Mõtteid tuli seinast-seina, alates sellest, et lossimägedesse oleks vaja uus kiik teha kuni selleni, et peaksime kutsuma Edgar Savisaare Viljandi linnapeaks. Sellest viimasest pole tõepoolest ennem juttu olnud, aga kas ta nüüd särav mõte on, las see jääb igaühe otsustada.

LAIAPEA: Jaak Madisoni arvates tuleks korraldada Viljandis rahvahääletus nn. ametite maja lammutamise ja selle asemele Vabadussõja ausamba püstitamise küsimuses. Kas te pooldate sellise rahvahääletuse korraldamist või tuleks see asi lihtsalt ära teha?

TIMPSON: Minu arvates on see vana parteimaja lihtsalt kole ja pealegi amortiseerunud ning selle peaks maha võtma. See avaks lauluväljaku ja lossimäed rohkem linnale. Seda meelt olen küll, et kuidagi peaksime Vabadussõjas hukkunute panust meeles pidama ja ausamba püstitamise poolt olen ma ka. Ma ei välistaks rahvaküsitlust, aga ega ma eriti usu, et inimestel midagi ausamba vastu on.

LAIAPEA: Lõpetuseks. Viljandi linna ja valla võimalikust ühinemisest ei ole viimasel ajal küll enam eriti juttu olnud, aga kuna neli aastat on pikk aeg, siis võib see teema linnavolikogu järgmisel ametiajal taas päevakorda kerkida. Milline on teie seisukoht selles küsimuses?

TIMPSON: Ma ei tea, kas just nelja aasta pärast, aga pikas perspektiivis see ühinemise teema kindlasti lauale tõusetub. Minu arvates on see just see koht, kus peab korraldama rahvaküsitluse ja küsima inimeste käest, mida nad arvavad.

Vanad programmid uuesti välja

Artikkel ilmus 21. juunil 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

Kohalike valimiste lähenedes on erakonnad ja valimisliidud asunud koguma elanikelt taas ettepanekuid selle kohta, mida nad võiksid võimule saades ära teha. Kõik uus ei ole küll ammu unustatud vana, aga uute valimisprogrammide koostamist on mõistlik alustada vanadest. Samuti tasub Viljandis uurida kaasava eelarve jaoks esitatud ideid, sest nendegi hulgast leiab palju häid mõtteid, mis väärivad teostamist.

Mõned võivad muidugi ironiseerida selle üle, kui valimistel tullakse nüüd välja samade lubadustega, millega esineti eelmine kord. Näiteks veekeskuse osas on need paljusid ammu ära tüüdanud, sest lubatud on seda korduvalt, aga muna on jäänud lõpuks ikkagi munemata. Kuid see ju ei tähenda, et mõte ise on põhimõtteliselt vale. Loodkem siis, et harjutamine teeb meistriks ja viimaks veekeskus siiski kerkib.

Kohaliku omavalitsuse toimimist võib lihtsustatult võrrelda arvutimänguga, kus tuleb järgmisele tasemele jõudmiseks lahendada hulk ülesandeid. Kui üks mängija sellega piisavalt hästi hakkama ei saa, siis on mäng tema jaoks läbi. Ja valijad võivad anda kellelegi teisele võimaluse kätt proovida. Lahendamist vajavad ülesanded jäävad seejuures suuresti samaks: teede ja tänavate remont ning teised sellised igapäevased, jooksvad asjad, millega kohalik võim pidevalt tegelema peab.

Lisanduvad veel muud valimislubadused, millega erakonnad üritavad valijate tähelepanu püüda, üksteisest eristuda, kuid nendegi osas on hea hoida järjepidevust. Kui iga kord tullakse enne valimisi välja uute suurte lubadustega, siis ei pruugi lõpuks midagi tehtud saada, vaid toimub lihtsalt sihitu rapsimine erinevates suundades.

Seetõttu soovitan mina erakondadel võtta nüüd kõigepealt ette enda varasemad valimislubadused. Kriipsutada nende hulgast maha need, mis on juba täidetud või tunduvad täna ebamõistlikud, kuid tulla ülejäänutega julgelt uuesti valijate ette, et saada rahvalt taas mandaat nende täitmiseks.

Veelgi enam. Soovitan võtta häbenematult üle ka teiste erakondade varasemaid lubadusi, kui need tunduvad mõistlikud. Valijate jaoks ei ole suurt vahet, kes vajalikud asjad ära teeb. Peaasi, et need lõpuks tehtud saavad.

Näiteks osales 2009. aastal Viljandis kohalikel valimistel erakond Eesti Kristlikud Demokraadid, mis lubas muuta linnavalitsuse poolt korraldatavad üritused alkoholivabaks. Seda erakonda enam ei ole, aga minu arvates on see hea mõte. Nii näitaks linnavalitsus ühest küljest positiivset eeskuju, toetaks karskusliikumist, aga teisest küljest hoiaks ka veidi raha kokku – pole ju tegelikult vaja maksumaksjate raha eest šampust ja veini juua.

Karskusteema võib muidugi tunduda valimiste kontekstis triviaalne, tähtsusetu pisiasi, kuid see ei ole alati nii olnud. Juba vahva sõdur Švejk ju ütles, et valitsus, kes tõstab õlle hinda, ei püsi kaua. Jah, see oleks ilmselt ebapopulaarne teema. 90 aastat tagasi, kui Viljandimaa maavolikogu valimisel oli Eesti Rahvaerakonna ja Kristliku Rahvaerakonna töökavas sees kaks lubadust karskuse alal (“kaasaaitamine, et maal vähem joogikohti avataks ja praeguseid võimalust mööda suletaks” ning “salaalkoholi kauplemise vastu energiline võitlus”), ei saanud nende nimekiri maavolikogus ühtegi kohta. 2009. aastal ei ületanud Eesti Kristlikud Demokraadid valimiskünnist.

Sellegi poolest on huvitav vaadata, kas nüüd Viljandis kohalikel valimistel osalev Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, mis üritab esitleda ennast teatavasti just kristlik-konservatiivse jõuna, mingis mõttes Jaan Tõnissoni ja Jaan Lattiku kunagiste erakondade ideoloogilise järglasena, nende valimiste eel karskusteema tõstatab või mitte. Ja kuidas reageerivad sellele siis teised erakonnad, eriti Isamaa ja Res Publica Liit.

Vanade programmide kõrval väärivad aga kindlasti tähelepanu ka need ettepanekud, mis juba esitati linnakodanike poolt kaasava eelarve jaoks. See ideekorje on toimunud Viljandis nüüd mitmeid aastaid ja nii on saadud kokku kümneid väga häid, sageli ka küllaltki praktilisi ettepanekuid, mis võiksid leida endale koha erinevate erakondade valimislubaduste hulgas. Pole tingimata vaja mõelda välja midagi täiesti uut. Võib lubada teha lihtsalt seda, mida rahvas on juba välja pakkunud.

Tartu kogemus näitab, et kaasav eelarve on omamoodi viitsütikuga pomm, mis võib tükk aega mulla all sisiseda, enne kui lõpuks plahvatab. Loodi ju seal nüüd lausa eraldi valimisliit, mis sündis seetõttu, et üks kaasava eelarve jaoks esitatud suurejooneline idee ei leidnud toetust erakondade poolt. Mina ei oska hinnata, kas Tartusse uhke linnahalli ehitamine oleks mõistlik või mitte (võib ju juhtuda, et sellest saabki hiljem sarnane koorem nagu on praegu Tallinna linnahall), aga asja eestvedajad on igatahes hakkamist täis ning nende valimisliidu pääsemine volikokku paistab üpriski tõenäoline.

Viljandis võiksid erakonnad sellest õppida ja ise linnakodanike poolt kaasava eelarve jaoks esitatud ideed omaks võtta. Seda enam, et siin ei ole pakutud välja nii kulukaid megaprojekte.

10 küsimust Juhan-Mart Salumäele

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Juhan-Mart Salumäe on sotsiaaldemokraatide Viljandi osakonna esimees. Ta juhib praegu sotside fraktsiooni linnavolikogus ja on kohalikel valimistel nende kandidaat volikogu esimehe ametikohale. Salumäe töötab ühiskonnaõpetuse õpetajana Viljandi Gümnaasiumis.

LAIAPEA: Viljandi sotsiaaldemokraatide juht olete teie, kuid linnapeakandidaadiks kinnitati hoopis Helmen Kütt. Miks nii? Kas tundus, et kogemustest jääb linna juhtimiseks veel vajaka? Näiteks EKRE linnapeakandidaat Jaak Madison on ju teie eakaaslane. Tema küll nii tagasihoidlik ei ole.

SALUMÄE: Ma ei oska öelda, kas ma olen tagasihoidlik, kuid meie nimekiri soovib pakkuda linnapea kohale enda seast parima kandidaadi. Vanus vanuseks, kokkuvõttes loevad kogemused. Meie peamiseks kriteeriumiks esikandidaadi valikul saigi see, kes meist omab linnapeaks olemiseks kõige paremat ettevalmistust. Võime vaadata seda olukorda mistahes nurga alt, aga erinevalt Helmen Kütist ei ole mul abilinnapeaks, ministriks ja Riigikogu sotsiaalkomisjoni juhiks olemise kogemust. Helmen Kütt on täna välja käidud linnapeakandidaatidest selgelt kõige parema poliitilise karastusega ning ühtlasi tõestanud ennast omas valdkonnas väga tugeva juhina. Leian, et ta on meie nimekirjast parim kandidaat ning mul on hea meel, et ta oli nõus linnapeaks kandideerima.

LAIAPEA: Mida arvate vabaerakondlaste ideest valida linnapea avaliku konkursi teel, et ta ei oleks ühegi erakonna esindaja? Nende arvates suurendaks see linnajuhtimises professionaalsust, parandaks poliitilist kultuuri ja vähendaks ebastabiilsust.

SALUMÄE: Teoorias võivad sellisel plaanil eelised olla, aga praktikas ei pruugi see kõik nõnda välja mängida. Esiteks ei garanteeri miski, et konkursiga satuks linna juhtima inimene, kes saab sellega hakkama, nagu ei tähenda poliitilisel teel linnapea valimine kindlasti väiksemat professionaalsust. Kokkuvõttes peab linnapeakandidaat mõlemal juhul välja teenima volikogu heakskiidu ja usalduse. Eksida võivad mõlemad.

Mis puudutab poliitilist kultuuri ja ebastabiilsust, siis see on suuresti kinni linnavolinikes ja erinevate fraktsioonide omavahelises suhtluses. Üks inimene seda iseenesest ei muuda. Ka konkursi teel valitud linnapea vastutusalas ei pruugi saadikurühmad olla ühel meelel. Sellistel juhtudel on poliitiliselt valitud linnapea ehk isegi parem variant, sest siis on tegu suurema tõenäosusega kohaliku inimesega, kes tunneb volinikke ja teab, millistele nuppudele vajutada, et ärevates olukordades aur välja lasta.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et nii linna juhtimise kultuur, professionaalsus kui ka stabiilsus sõltuvad suuresti linnavolinikest. Kui volikogu enamus ikkagi linnavalitsuse ideedega kaasa ei tule, ei tehta ka otsust.

LAIAPEA: Kas kõik sotside nimekirjas kandideerivad isikud, sealhulgas linnapeakandidaat Helmen Kütt, kavatsevad võtta valituks osutumise korral vastu koha linnavolikogus? Või leidub teie hulgas ka peibutusparte? Jaak Madison tuleks enese sõnul ju isegi volikogu lihtliikmeks.

SALUMÄE: Julgen kinnitada, et inimesed, kes meie nimekirjas kandideerivad, tulevad valituks osutumisel volikokku, sealhulgas Helmen Kütt.

LAIAPEA: Eelmiste kohalike valimiste järel moodustasid sotsid Isamaa ja Res Publica Liiduga koalitsiooni, mis 2015. aasta kevadel lagunes. Pärast seda olete olnud opositsioonis. See annab hea võimaluse võrrelda seda, kuidas asjad erinevatest vaatepunktidest paistavad. Mil määral arvestab praegune koalitsioon Viljandis opositsiooni arvamustega? Kui palju te seda ise koalitsioonis olles tegite?

SALUMÄE: Eks seda on raske objektiivselt hinnata ning tõenäoliselt oskavad kõrvalseisjad paremini analüüsida, kuivõrd kaasav oli üks või teine võimuliit. Kui aga omapoolne nägemus asjadest anda, siis julgeksin arvata, et püüdsime arvestada opositsiooni arvamustega nii palju kui võimalik. Ühe näitena sellest võin välja tuua seiga, kui meie osalusel tegutsenud koalitsioonil oli plaanis komisjonide moodustamise aluseid muuta. Vaatamata sellele, et koalitsioon oli jõudnud enda hinnangul juba toimiva lahenduseni, võtsime tol korral opositsiooni poolt tehtud kriitikat kuulda ning toona jäid muudatused ikkagi tegemata. Esile toodud murekohad olid asjakohased.

Püüdsime enne volikogu istungeid võimalikult paljudes teemades opositsiooniga ühistele kokkulepetele jõuda. Mõnikord see õnnestus, teinekord mitte. Aga diskussioonid opositsiooniga olid elavad ning julgeks väita, et konstruktiivsed.

Tänast koalitsiooni kommenteerides valitsevad vastakad tunded. Ühelt poolt julgen väita, et tänane volikogu esimees Tiit Jürmann on püüdnud leida saadikurühmade vahel ühist keelt, kuid linnavalitsuse otsuseid vaadates ma sama öelda ei saa. Kogu ujula saaga juures on opositsioon teinud mitmeid tähelepanekuid, millest linnavalitsus sujuvalt üle libiseb. Kogu veekeskuse rajamise protsess on samuti toimunud ilma sisulise opositsiooni kaasamiseta. Näiteks veekeskuse rajamise otsus SEB panga krundile toimus opositsiooni ja isegi linnavolikogu kaasamata. Ka piirkondliku konkurentsivõime tõstmise meetme projekti kirjutamisel on arvestatud kaunis vähe opositsiooni tähelepanekutega.

LAIAPEA: 2013. aastal Viljandis enim hääli kogunud IRL läheb nüüd valimistele vastu ülimadala reitingu ja sisemiste segaduste kütkes, aga uute tulijatena üritavad lüüa samas sektoris läbi EKRE ja vabaerakondlaste valimisliit. Hetkel tundub, et pärast valimisi ei pruugi olla head alternatiivi sotside ja Reformierakonna koalitsioonile, kuid volikogus olete olnud juba pikemat aega vastandjõud: kord üks koalitsioonis ja teine opositsioonis, siis jälle vastupidi jne. Kas peate sellise koalitsiooni sündi põhimõtteliselt võimalikuks või on sotside ja reformierakondlaste erimeelsused Viljandis nii suured, et see ei saa üldse kõne allagi tulla?

SALUMÄE: Oleme varasemaltki väljendanud, et eos ei välista me koostööd kellegagi. Kui leidub neid, kellega meie mõtted linna juhtimisest kattuvad, leiame viisi nendega koostööd teha, sealhulgas Reformierakonnaga. Kui lugesin Reformierakonna esimest valimisflaierit, siis ma ei ütleks, et seal midagi sellist oleks kirjas olnud, millele me kategooriliselt vastu oleksime. Iseasi, kuidas nad seda kõike plaanivad saavutada.

Lõpuks sõltub kõik valimistulemustest. Eks vaatame, milliseks kujunevad erinevate nimekirjade programmid ja mitu kohta keegi saab.

LAIAPEA: Reformierakonna linnapeakandidaat Madis Timpson teatas juba viljandlastele postkasti saadetud valimisreklaamis ühe esimese asjana, et reformierakondlaste arvates on vaja “teha korda linna süda, kus lammutatud parteimaja asemel on avar linnaväljak vaatega lossimägedele ja lauluväljakule”. Jaak Madisoni arvates tuleks korraldada lausa rahvahääletus küsimuses, kas viljandlased pooldavad nn. ametite maja lammutamist ja Vabadussõja ausamba taastamist. Milline on sotside seisukoht selles asjas?

SALUMÄE: Linna süda tuleb kahtlemata korda teha ning planeerida sedasi, et see vastaks linna vajadustele. Idee ametite maja lammutamisest puht selleks, et selle asemele monument panna, ei kõla kuigi terviklikult. Mis puudutab vaate avamist, siis vaade avaneks lisaks lauluväljakule ka pikalt tühjalt seisnud mõisale, mis samuti ei rikasta kesklinna.

Lühidalt võib öelda, et linna süda tuleb korda teha ning hoolega planeerida. Pelgalt samba püsitamiseks hoonet lammutada oleks lühinägelik samm. Vaja on terviklikku ja linna vajadusi arvestavat plaani, mida täna välja pakutud pole.

LAIAPEA: Keskerakonna linnapeakandidaat Helmut Hallemaa on tõstnud nende valimiste ühe olulisima teemana esile tasuta ühistranspordi, vähemalt eakate ning laste ja õpilaste jaoks tasuta bussisõidu tagamise ka Viljandi linnas. Kas sotsidel on samuti mõni selline konkreetne teema, mida te nüüd kuidagi eriti tähtsaks peate?

SALUMÄE: Ma ei ütleks, et oleks üks kindel teema, sest linna areng seisab väga paljude valdkondade samaaegse arendamise taga. Seega läheneme tervikliku plaaniga. Mis aga kõiki valdkondi korraga ja samaaegselt puudutab, on investeerimissuutlikkus.

Viljandi linn pole viimasel paaril aastal olnud projektide finantseerimisel kuigi edukas välisrahastuse taotleja. See tähendab, et suured investeeringud on jäänud kas tegemata või lahendatud odavama lahendusega enda eelarvest. Nii võib juhtuda, et tehtavad lahendused on poolikud nagu näiteks Viljandi staadion ja Sakala keskus ning jätta lahendamata tegelikud probleemid. Samuti vähendab välisrahastuse väike osakaal linna võimekust oma allasutuste töötajate palkasid tõsta.

Eelnevat arvesse võttes seame järgmise nelja aasta eesmärgiks parandada linna võimekust välisrahastuse taotlemisel. Kui suudame selle probleemi lahendada, saame tõsisemalt rääkida koolide staadionite renoveerimisest ja bussitranspordi parandamisest.

LAIAPEA: Eelmiste valimiste järel viidi Viljandis sotside algatusel sisse kaasava eelarve koostamine, mis on iseenesest väärt ettevõtmine, kuid pole kukkunud välja just kõige paremini. Kas kavatsete uuesti võimule saades kaasava eelarve menetlemise korda muuta või ei näe te vajadust seda parandada?

SALUMÄE: Väita, et kaasava eelarve protsess oleks täna veatu, oleks iseenesele näkku valetamine. Hetkel on esinenud mõningad puudujäägid nn sõelumisprotsessis, kuid samas ei saa öelda, et Viljandis oleks tehtud midagi kardinaalselt erinevalt kui näiteks Tartus. Aga eks me peame tõsisemalt analüüsima, kuidas ikkagi sõelumisprotsessi parandada ning paremini läbi mõtlema projekteerimist puudutavad punktid. Samuti leian, et kaasava eelarve maht on liiga väike, et sellel täna korralik mõju oleks.

LAIAPEA: Teine suur murelaps on olnud Viljandi noortevolikogu, mille esimehed vahetusid vahepeal sellise hooga, et keegi ei suutnud enam järge pidada. Nüüd olete saanud selle rolli enda kanda. Kas ei oleks mõistlikum reorganiseerida see linnavolikogu ajutisest komisjonist korralikuks noortevolikoguks, mille esimees valitakse selle enda liikmete poolt ega pea kuuluma linnavolinike hulka? Selline noortevolikogu toimib edukalt näiteks Tõrva linnas.

SALUMÄE: Mai lõpus korraldasime noortevolikogu noortega meeskonna arenguseminari, kus lisaks liikmetele endile osalesid ka Viljandi Hariduse Arengufondi juht Urmo Reitav, haridus- ja kultuuriameti kultuuri ja noorsootöö spetsialist Vilja Volmer ning Eesti Noorteühenduste Liidu osaluskogude koordinaator Heiki Viisimaa. Enne seda kohtusid noortevolikogu esindajad ka volikogu eestseisusega. Nende diskussioonide tulemusel jõuti järeldusele, et juhendaja küsimus tuleb lahendada. Oldi ühel meelel, et volikogu poolt määratud esimehel ei pruugi olla seda kompetentsi, mis on tarvilik osaluskogu juhendamiseks. Rõhutan, et küsimus on juhendamises, mitte juhtimises, sest juhtimise funktsioon ongi juba noorte valitud spiikril. Spiiker ja esimees moodustavad omamoodi tandemi, kus üks on juhendavas positsioonis ja teine reaalselt juhtimas. Julgen väita, et minu esimeheks oleku ajal on see ka nii toiminud.

Arenguseminaril ja eestseisuse koosolekul leiti aga sedagi, et ajutise komisjoni staatuses olemine annab unikaalsed eelised, kuna siis on antud noortele otsesem kanal volikogu eelnõude sisusse panustamiseks ning ka osaluskogu eelarvestamine on noorte jaoks lihtsam ning tegelikult ka läbipaistvam. Kõik peab toimuma sarnastel alustel kui linnavolikogu komisjonides. Seega Viljandi mudel on noorte osaluskogude kontekstis unikaalne, aga tänu sellele ka omade selgete eelistega.

Viljandi Noorte Volikogu (VNV) on noorte osaluskogu nagu iga teinegi, mis tähendab, et selle edukaks ja jätkusuutlikkuks toimimiseks on vaja oma mentorit või lausa mentoreid. Vastasel korral kipuvad sellised ühendused olema kõikuva tegevusaktiivsusega. Kuna volikogu poolt määratud esimees ei kipu olema selleks parim isik, aga ajutise komisjonina jätkamine tema olemasolu eeldab, siis pakub noortevolikogu enne selle koosseisu tegevuse lõppu välja rea VNV põhimääruse muudatusi. Üks osa muudatustest muudaksid VNV nõuandvateks liikmeteks ja abijuhendajateks Viljandi Avatud Noortetoa juhataja ning haridus- ja kultuuriameti kultuuri ja noorsootöö spetsialisti, kes oma tööülesannetest lähtuvalt puutuvadki pidevalt noortevaldkonnaga kokku. Nii oleks noortele toeks kolm inimest, kellest üks oleks otsene side volikoguga, teine linnavalitsusega ning kolmas noortetoaga ehk nende kanalitega, mis annavad neile sisulist infot kui ka pakuvad taristulist abi.

Kriitilisem isik võiks küsida, et kas sellised muudatused mitte ei too lisaks kahte kontrollijat, kes piiravad noorte tegevust, kuid vaidleksin siin vastu. Tavapärane praktika on, et ühe õppeaasta möödudes muutub VNV koosseis väga laias ulatuses, mis tähendab, et liikmeteks tulevad noored, kes pole millegi sellisega kunagi varem kokku puutunud. Siin ongi vaja mentoreid. Et aga mentorlus oleks osaluskogule kohane, ongi vaja siin inimesi, kes tunnevad noorsootöö aluseid ning kes ei oleks poliitilistest mängudest sõltuvad nagu seda võib olla volikogu liige. Nii oleks olemas ka lülid, mis aitavad hoida osaluskogu järjepidevana. Koolides toimuvad õpilasesindused sarnase loogika järgi ning julgen väita, et Viljandi Gümnaasiumis selline lähenemine töötab.

Samuti leiti, et volikogu poolt valitud inimene ei tohiks kulgeda parteilist kuuluvust arvestades.

LAIAPEA: Sotsid paistsid eelmine kord silma selle poolest, et kandidaatide nimekirjas oli suhteliselt palju noori, nende hulgas teie ise. Nüüd saavad kohalikel valimistel hääleõiguse juba 16-aastased. Uuringud näitavad, et need noored, kes ei lähe valima juba esimesel võimalusel, ei tee seda suure tõenäosusega ka edaspidi. Neist saavadki sageli mittevalijad. Kas teil on kavas seda esmavalijate gruppi Viljandis nüüd kuidagi eraldi kõnetada, et valimisaktiivsus siin tulevikus päris kängu ei jääks? Eelmine kord käisid ju Viljandis valimas napilt pooled hääleõiguslikud linnakodanikud.

SALUMÄE: Konkreetne vastus – jah! Täpsema plaani selleks jätan hetkel enda ja oma nimekirja teada.

Ühe valimisliidu sünd

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Käisin eile õhtul ühe valimisliidu asutamiskoosolekul. Viljandi lokaalis Legend kogunes käputäis vabaerakondlasi, et panna alus valimisliidule Kogukondlik Viljandi, millega oodatakse ühinema neid, kes ei taha kandideerida kohalikel valimistel ühegi erakonna nimekirjas.

Esialgu oli vabaerakondlastel kavas teha valimisliit koos Isamaa ja Res Publica Liidu kohalike tegelastega, aga kui IRL valis oma uueks juhiks Viljandist pärit Helir-Valdor Seederi, siis taganes selle erakonna kohalik osakond oma varasemast plaanist ja otsustas tulla Viljandis ikkagi välja parteinimekirjaga. Vabaerakondlased jäid truuks mõttele luua valimisliit.

Kui ma poole kuue paiku Legendi jõudsin, siis istus seal ühes nurgalauas kolm meest. Rohkem külastajaid ei olnud. Tellisin omale magustoidu nimega “Viljandi rippsild” (maitsev, kuid veidi kallis). Samal ajal jõudis kohale ka fotograaf, kelle Delfi oli saatnud pilte tegema. Rohkem ajakirjanikke ei tulnud.

Vabaerakondlased olid reserveerinud oma ürituse tarbeks eraldi laua, varunud kohvi ja kooki. Peagi ühines nende laudkonnaga üks naisterahvas, hiljem ka teine. Jäin sinna umbes pooleks tunniks. Selle aja jooksul käis Legendis veel oma kümmekond inimest. Tundus, et neist keegi selle koosoleku vastu huvi ei tundnud. Seega oli see üsna tagasihoidlik üritus.

Valimistel osaletakse kindlasti

Vabaerakonna Järva- ja Viljandimaa piirkonna juht Ain Ostra, kes kavatseb ise kandideerida tulevases Põhja-Sakala vallas, rääkis, et ajaraam jäi natukene kitsaks, sest taheti võimalikult kiiresti välja öelda, et valimistele minnakse ikkagi oma nimekirjaga, valimisliiduga. “Mitmed inimesed ei saanud täna tulla,” märkis Ostra. “See tuli nii kiiresti, et nad ei jõudnud reageerida. Ja mis seal salata, on ka paar sellist inimest, kes täna ei taha veel oma näoga siia tulla.”

Põhijõud olid aga kohal. Ettevõtja Indrek Palu, valimisliidu võimalik esinumber, ütles, et miinimumplaan on panna valimistel välja 15 inimest, 27-liikmeline nimekiri ei ole omaette eesmärk. Ta kinnitas samas veel ka hiljem üle, et plaan on oma nimekirjaga valimistele kindlasti välja minna. Nii et küllap see siis ka juhtub.

Kuna eelmistel kohalikel valimistel kandideeris Palu hoopis Karksi vallas (2013. aastal sai tema juhitud valimisliit Vaba Karksi Kodanik seal 6% häältest ja ühe koha volikogus), siis küsisin, kas ta on nüüd ise päriselt Viljandi kodanik. “Nüüd ma olen Viljandi kodanik juba,” vastas Palu. “Nüüd ma olen otsapidi siin Viljandis oma ettevõttega, äriga, tegelikult kõik harrastused, hobid ja kõik elu on siin. Karksi-Nuias on praegu ainult veel pind, kus ma elan.”

Osades viljandlastes võib tekitada ilmselt veidi segadust see, et Indrek Palu nime kandvaid isikuid on mitu ja Viljandiga on neist mõningal määral seotud ka mõni teine. Antud juhul käib jutt inimesest, keda võis näha mõne aasta eest saates “Meie inimesed” (veebis järelvaadatav).

Linnapeakandidaati ei tulegi

Eile allkirjastati valimisliidu loomiseks vajalik seltsinguleping ja asjaosalised kinnitasid, et teevad sellele nüüd Facebooki ka lehekülje, kuhu pannakse üles kõik oma teesid ja esialgsed programmilised lubadused, et neid seal arutada saaks. Mõningatest asjadest aga muidugi juba räägiti. Teistega võrreldes on üks suurimaid erinevusi ilmselt see, et kindlasti ei kuulutata välja oma linnapeakandidaati.

Ostra ja Palu rõhutasid, et linnapea tuleks valida avaliku konkursi korras. Valimistel tuleks valida nende nägemuse kohaselt üksnes volikogu, mitte linnapäid. Kui linnapea pannakse paika avaliku konkursiga, siis ei ole ta ühegi erakonna esindaja ning see suurendaks linnajuhtimises professionaalsust ja stabiilsust, vähendaks erakondade üksteisele ärapanemist. “Kohalik omavalitsus ei ole see koht, kus erakonnad peaksid omavahel sõdima,” rõhutas Ostra, “jätame selle omavahelise sõdimise riigi tasandile.”

Kui juhtisin tähelepanu sellele, et avalikud valimisdebatid on toimunud siin varasematel kordadel üldiselt linnapeakandidaatide vahel, siis ütles Palu, et sinna saadetaks ikka keegi, et ta seletaks ära, miks ei ole seda vaja teha. Suuremad otsused peaks tema sõnul käima ikka läbi komisjonide ning komisjonide töö peaks olema avalik. Kui märkisin, et varasemad katsed istungeid rohkem rahvale avada ei ole Viljandis eriti tulemusi andnud, sest huvilisi tuleb väga vähe, siis arvas ta, et liiga ruttu löödi käega ja seal on kindlasti võimalusi asju paremini teha.

Mis puudutab kaasavat eelarvet, siis sellega tuleks Palu sõnul kindlasti jätkata ning selle süsteemi tõhustamine on nende valimisprogrammis sees. Samuti tahetakse luua eraldi noortele suunatud programm. “Viljandi noorel peaks tekkima arusaamine, et linn toetab ka tema väikeseid mõtteid, mis teinekord võivad üpris suurteks osutuda,” rõhutas Palu. “See oleks nagu präänik nendele noorematele valijatele.”

Toetused väikeettevõtlusele

Eraldi tõi Palu välja ka vajaduse toetada väikeettevõtlust. “Väikeettevõtluse toetamine ei ole linnas praegu prioriteetne,” ütles ettevõtja, lisades, et näiteks Karksi vallas on selline toetus täiesti olemas. Kui märkisin, et Viljandi linnal ei ole selliste toetuste maksmiseks raha, siis leidis ta, et see ei peagi olema materiaalne.

“Mingi sorteerimise, valiku peaks ikka tegema,” tunnistas Palu, lisades samas, et “on kohti kust saab ka kokku tõmmata. Mingeid publitsistlikke rahajagamisi ma väga ei salli. Ma ei ole väga kursis ka Viljandi linna eelarvega praegu, aga kohti kust kokku tõmmata leiaks ikka.”

Tema arvates aitaks väikeettevõtluse toetamine ka noori paremini Viljandi jätta. “Me oleme kultuuripealinn siin ja see kõik peaks toetama seda, et see väike käsitööline või see väikene präänikutegija, et nad suudaksid kõik siin ära elada. Selle mudeli, ma arvan, me töötaksime välja oma meeskonnaga, see peab saama toimima, mujal maailmas see toimib taolistes kohtades. See ei ole nii võimatu,” rääkis Palu, rõhutades, et selles osas tuleb teha siin kindlasti mingeid muudatusi.

Samuti tuleks püüda leida uuesti kontakt nende inimestega, kes on Viljandist ära läinud, et neid tagasi tuua, ning tõhustada noorsootööd. “Mul endal on 15-aastane baas noorsootööst,” ütles Palu. “Ma olen kõrvalt vaadanud seda Viljandi noorsootööd ja noortega tegelemist ning siin on ka üht-teist, mis kindlasti läheb meie programmi sisse.”

Kogukonnad ja haldusreform

Mis puudutab Viljandi linna ja valla võimalikku ühinemist, siis ütles Palu: “Kindlasti esialgu koostöö, miks mitte ka ühinemine.” Kui küsisin, kas kohalik võim ei liiguks sedasi elanikest liiga kaugele, siis arvas ta, et võib-olla saavad tulla siis just esile ka väiksemad kogukonnad, külad jne. Ta tõi näiteks Taani haldusreformi, kus tehti suured omavalitsused, kuid võitnud olevat sellest väiksemad kogukonnad. “Igat asja kannatab teha. Kui õieti teha ja hästi teha, siis õnnestub,” arvas Palu.

Ostra meenutas Vabaerakonna ideed luua kahetasandilised omavalitsused, kus väikestele omavalitsustele ülejõukäivad ülesanded on delegeeritud maakonna tasandile. “Siis ei koondu võim ainult ühte kohta, ta ei kaugene, see osavald jääb ikkagi sinna alles,” rääkis ta.

Mis puudutab valimisliidu nime Kogukondlik Viljandi, siis ütles Ostra, et see otsus tehti suht kiiresti ning mõne hinnangul on see kohmakas, ebaõnnestunud, aga tema arvates väljendab see sellist kogukonnaga arvestamist, mida on palju sees ka valmivas programmis. Palu sõnul valiti Kogukondlik Viljandi nimeks selle pärast, et kogukond teebki omavalitsuse. Kui küsisin, kas neil on olnud nüüd siin kontakte ka kohalike kogukonnaaktivistidega, siis ütles Palu, et ta ise on kah väike aktivist siin, Seasaare teatri näitleja ja aktiivne seltsiliige, aga läbirääkimised selliste seltsingute moodi asjadega siin veel käivad, ei ole teada kuhu need viivad.

“Ega me täna ei tea veel ka seda, mis saab IRL-i nimekirjast,” märkis Ostra, tuues välja, et otsuse valimisliidu kasuks langetasid kohalikud irlikad esialgu siiski mingisugustele tõekspidamistele tuginedes ja nemadki ei pruugi nüüd kõik parteinimekirja minna.