Rubriik: poliitika

Järgmisel teisipäeval, 9. aprillil toimuvad Iisraelis parlamendivalimised, kus esikoha pärast rebivad peaminister Benjamin Netanyahu konservatiivne Likud ning tsentristlike erakondade valimisliit Kahol Lavan.

Tänavu 70-aastaseks saav Netanyahu tõusis esimest korda peaministriks 1996. aastal, olles toona noorim valitsusjuht Iisraeli ajaloos. 1999. aastal sai ta valimistel lüüa ja läks seejärel tööle erasektorisse. Sinna ei jäänud ta siiski kauaks. 2002-2003 oli ta Iisraeli välisminister, 2003-2005 rahandusminister. 2005. aasta lõpus valiti Netanyahu uuesti Likudi esimeheks. 2006. aasta märtsis toimunud parlamendivalimiste järel jäi erakond tema juhtimisel opositsiooni. Peaminister sai temast taas 2009. aasta märtsis.

Iisraeli 120-kohaline parlament valitakse ametisse neljaks aastaks, kuid valimised toimuvad väga sageli ennetähtaegselt. Riigi poliitikaelu on äärmiselt elav ja dünaamiline. Erakonnad sünnivad ja surevad, liituvad ja lagunevad. Juba üks vanasõna ütleb, et kus on kaks juuti, seal kolm parteid.

Valitseb poliitiline mitmekesisus

Valimised toimuvad ühes üleriigilises valimisringkonnas proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Süsteem on loodud teadlikult selline, mis välistaks võimu koondumise ainult ühe erakonna kätte.

Valimiskünniseks kehtestati 1949. aastal 1%. Pärast holokausti leidsid juudid, et nende oma riigis peab ka väikseimatel poliitilistel vähemustel olema võimalik ennast parlamendi kaudu kuuldavaks teha. Aja jooksul kasvasid aga peale uued põlvkonnad, kellel puudus selline isiklik poliitilise õigusetuse kogemus, mis mõjutas väga tugevalt selle riigi rajajaid. Suuremad erakonnad tüdinesid vajadusest arvestada pidevalt väikeparteidega, ja hakkasid valimiskünnist tõstma. 1992. aastal kehtestati künniseks 1,5%, seejärel 2003. aastal 2% ja lõpuks 2014. aastal 3,25%.

2015. aastal ületas künnise kümme nimekirja, kuid neist kolm olid mitmest erakonnast koosnevad valimisliidud. Teiseks platseerus siis Likudi järel vasaktsentristlik Sionistlik Liit, mille moodustasid sotsiaaldemokraatlik Iisraeli Tööpartei ning Tzipi Livni liberaalne Liikumine. Livni teatas veebruaris, et ta lahkub poliitikast. Tema erakond nüüd valimistel ei osale.

Likudi peamiseks rivaaliks tõusnud valimisliit Kahol Lavan koosneb kolmest erakonnast. Eelmine kord osales neist valimistel ainult üks, liberaalne Yesh Atid, mis oli kuulunud varem Netanyahu koalitsiooni, aga läks siis pärast valimisi opositsiooni. Ülejäänud kaks on päris uued erakonnad, mis loodi jõustruktuuridega seotud inimeste eestvedamisel.

Peastaabist poliitikasse

Iisraelis ei ole erakonna registeerimiseks vaja palju liikmeid. Eelmise aasta detsembris asutatud Vastupidavus Iisraelile, mida juhib kaitsejõudude peastaabi endine ülem Benny Gantz, sai asutamisdokumentidele 109 allkirja. Gantz oli peastaabi ülem aastatel 2011-2015. Pärast seda oli tal kolme aasta jooksul parlamenti kandideerimine keelatud. Selle seadusega ettenähtud perioodi möödumisel hakkaski ta erakonda looma.

Tänavu jaanuaris asutas uue erakonna Moshe Ya’alon, kes oli peastaabi ülem aastatel 2002-2005. Tema valiti 2009. aastal parlamenti Likudi liikmena. 2009-2013 oli ta luuretegevust koordineeriv strateegiliste asjade minister, 2013-2016 kaitseminister. Ühtlasi oli ta siis ka pikalt asepeaminister. Netanyahuga tekkinud erimeelsuste tõttu lahkus Ya’alon lõpuks nii kaitseministri kohalt kui ka erakonnast.

Ya’aloni uus erakond ning Gantzi partei sõlmisid koostöölepingu jaanuari lõpus. 21. veebruaril, kui oli kandidaatide registeerimise viimane päev, teatati valimisliidust erakonnaga Yesh Atid, mida juhib endine ajakirjanik Yair Lapid, kes oli 2013-2014 rahandusminister. Parlamendi nüüd ametist lahkuvas koosseisus kuulus ta väliskomisjoni, riigikaitsekomisjoni ning luure- ja julgeolekteenistuste alamkomisjoni.

Valimisliidu kandidaatide nimekirja juhivad Gantz ja Lapid. Nad on leppinud kokku, et kui valimisliit võidab valimised ja moodustab valitsuse, on esimesed kaks aastat peaminister Gantz ja järgmised kaks Lapid, kellest saab esialgu välisminister. Kaitseministriks saab alguses Ya’alon, kelle vahetab kahe aasta pärast välja Gantz.

Neljas kandidaat selles valimisnimekirjas on Gabi Ashkenazi, kes oli kaitsejõudude peastaabi ülem aastatel 2007-2011, enne Gantzi. Tema ametiajast on teada, et 2010. aastal tahtis Netanyahu korraldada õhurünnakuid Iraani pihta. Valitsuse salajasel istungil olid Ashkenazi ja luureteenistuste juhid üksmeelselt selle vastu. Tänu sellele ei läinud valitsus Netanyahu plaaniga kaasa.

Julgeolekuteemad on olulised

Iraani ründamise vastu oli peastaabi ülemana ka Gantz. Tema järel sellele kohale saanud Gadi Eisenkot ütles nüüd jaanuaris ametist lahkumise puhul ajalehele New York Times antud intervjuus, et viimastel aastatel on Iisrael andnud tuhandeid lööke (seda avalikult kuulutamata, vastutust võtmata) Iraani sisseimbumise vastu Süürias. Varem oli piirdutud rünnakutega Iraani käsilaste vastu, kuid 2017. aasta jaanuaris kiitis valitsus heaks uued reeglid, mis võimaldasid sihtmärkide ringi laiendada.

Nüüd peastaabi ülemaks saanud Aviv Kochavi ei olnud peaminister Netanyahu eelistus. Kui kaitseminister Avigdor Liberman tema nime eelmisel aastal välja käis, olla Netanyahu nõudnud, et ta Kochavi kandidatuuri valitsuse ette ei tooks. Lieberman teda kuulda ei võtnud, kuid astus juba järgmisel kuul ametist tagasi ja Netanyahu võttis enda kanda ka kaitseministri ülesanded.

Kahol Lavan koondabki sisuliselt neid, kes on vastu sellele väga riskantsele julgeolekupoliitikale, mida üritavad suruda peale Netanyahu ning tema toetajad. Valimisliidu programm näeb ette suhete arendamist rahumeelsete araabia riikidega ja valmisolekut läbirääkimisteks palestiinlastega. Samas välistatakse edasine maade loovutamine. Leitakse, et Jeruusalemm peab olema Iisraeli jagamatu pealinn, Iisrael jääma juudiriigiks ja palestiinlased tagasipöördumisõiguseta. Kohustus läbida ajateenistus peaks aga laienema kõigile Iisraeli kodanikele, sõltumata nende usulistest veendumustest.

Ühtlasi tahetakse piirata peaministri ametiaeg kolme ametiaja või kaheksa aastaga, et vältida võimu liigset koondumist ühe inimese kätte. Keelata tõsistes õigusrikkumistes süüdistuse saanud või süüdimõistetud poliitikutel avalikesse ametitesse kandideerimine. Kindlustada ajakirjandusvabadust, meedia sõltumatust poliitilis-majanduslikest sobingutest.

Mitmed toodud punktidest on suunatud otseselt Netanyahu vastu. Nimelt esitas Iisraeli peaprokurör veebruari lõpus talle süüdistuse, mille kohaselt oli Netanyahu sõlminud mõningate juhtivate meediakontsernide omanikega kokkuleppeid, et aitab suruda läbi nende ärihuve teenivaid seadusi, saades vastutasuks positiivset meediakajastust.

Viimased küsitlused näitavad, et Kahol Lavan võib valimised võita, aga see muidugi ei garanteeri veel nende poolt valitsuse moodustamist. Künnise peaks sel korral ületama 12-13 nimekirja. Milline koalitsioon neist lõpuks kokku pannakse, seda ei tea täna keegi.

Artikkel ilmus 3. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Pühapäeval leiab Ukrainas aset presidendivalimiste esimene voor. Küsitluste kohaselt peaks kolm nädalat hiljem toimuvast teisest voorust väljuma võitjana Volodõmõr Zelenski, kes on tuntud eelkõige näitlejana.

Zelenski saamine presidendiks ei ole kindlasti kõige halvem, mis Ukrainaga juhtuda saab. Vähemalt on ta jõudnud seda rolli juba pikalt harjutada. Nimelt on ta mänginud mitu hooaega telesarjas “Rahva teener”, mida näitas ka ETV+, Ukraina presidenti.

2015. aasta sügisel ekraanidele jõudnud humoorikas telesari räägib ajalooõpetajast, kes purskab ühel päeval endast välja kõik, mida ta ümberringi toimuvast arvab. Üks tema õpilastest filmib seda mobiiltelefoniga ja riputab salvestuse internetti, kus see kogub miljoneid vaatajaid. Mees saab ootamatult väga populaarseks ja nõustub oma õpilaste pealekäimisel osalema kandidaadina Ukraina presidendivalimistel. Valimispäevale järgneval hommikul algab tema jaoks täiesti uus elu.

2016. aastal valmis täispikk mängufilm, kus vaid ligi pool aastat ametis olnud president seisab silmitsi majanduse stagneerumise, hinnatõusu ja rahvusvaluuta devalveerimisega. Rahva usaldus tema vastu kuivab kiiresti kokku. Olukorra stabiliseerimiseks on vaja saada IMF-ilt rahalist abi, kuid selle saamiseks tuleb teostada riigis ulatuslikke reforme, võtta vastu korruptsioonivastased seadused. Ülemraada, mida juhivad varjatult mõjuvõimsad oligarhid, blokeerib vajalikke muudatusi. President on sunnitud otsima abi oma poliitiliselt oponendilt, endiselt peaministrilt, kelle ta ise ühe korruptsiooniskandaali järel trellide taha lasi panna. Vana rivaal on nõus aitama, kui saab vastutasuks amnestia. Plaan näeb ette, et oligarhide vahel tuleb kutsuda kunstlikult esile tõsine huvide konflikt, mis sunniks lõpuks Ülemraadat saadikute hulgas ebapopulaarsed korruptsioonivastased seadused heaks kiitma.

2017. aastal läks eetrisse sarja teine hooaeg. Seal astub peategelane pärast IMF-i poolt nõutud reformide ebaõnnestumist ametist tagasi, kuid seab oma kandidatuuri järgmistel presidendivalimistel uuesti üles. Ta üritab võita rahva armastust tagasi pilkupüüdva valimisprogrammi abil.

Telesarjast sündis poliitiline jõud

Kohe teise hooaja järel registreeriti Ukrainas ka erakond nimega “Rahva teener”. Seda tegid telesarja tootnud produktsioonifirma Kvartal 95 inimesed ise, põhjendades seda sooviga hoida ära populaarse telesarja nime ärakasutamine küünilistel poliitilistel eesmärkidel teiste poolt. Erakond ei arendanud mingit tegevust ega oma mingit vara, eksisteerides täna vaid formaalselt.

2017. aasta detsembris tehtud küsitlus näitas aga, et seda sisuliselt olematut erakonda toetanuks siis parlamendivalimistel 4% ukrainlastest. Tänaseks on sellest saanud Ukraina populaarseim partei. Viimase küsitluse kohaselt saaks erakond “Rahva teener” parlamendivalimistel 26,4% häältest. Eriti kiiresti hakkas reiting kasvama pärast seda, kui jaanuaris kinnitati, et Zelenski osaleb nüüd selle erakonna kandidaadina presidendivalimistel.

Leidub kriitikuid, kelle arvates oli tema osalemine valimistel mõeldud lihtsalt reklaamitrikina, et saada populaarsele sarjale veelgi rohkem vaatajaid. Juhtumisi läheb just täna õhtul, 27. märtsil eetrisse telesarja kolmanda hooaja esimene osa (kogu seda sarja saab vabalt vaadata ka interneti kaudu, kõik osad leiab aadressilt http://youtube.com/sluga95).

Vandenõuteoreetikud aga väidavad, viidates sarja alapealkirjale “järgmise presidendi lugu”, et kogu sari ise oligi mõeldud selleks, et valmistada ette Zelenski saamist Ukraina presidendiks. Nende nägemuse kohaselt on praegu kulmineerumas Venemaa eriteenistuste aastaid kestnud operatsioon Ukraina ülevõtmiseks.

Minu arvamus: ilmselt otsustas sarja taga olev meeskond kasutada nüüd võimalust tõstatada valimistel osalemise kaudu neid Ukrainas reaalselt esinevaid probleeme, mille käsitlemine humoorikas võtmes selle sarja nii populaarseks on muutnud, kuid vaevalt arvestasid nad võimalusega, et Zelenski need valimised päriselt võidab.

Ukraina võib saada hea presidendi

1978. aastal sündinud teletäht ei ole tegelikult õppinud näitlemist. Ingliskeele eriklassis käinud Zelenski unistas keskkooli ajal hoopis diplomaadiks saamisest ja valmistus isegi astuma Moskva Riiklikku Rahvusvaheliste Suhete Instituuti. See plaan langes siiski ära. Ta sai juristihariduse oma sünnilinnas, Krõvõi Rigis asuvas majandusinstituudis, mis kuulub Kiievi Riikliku Majandusülikooli alla.

Zelenski isa on samas professor, informaatika ja rakendustarkavara osakonna juhataja. Ema töötas insenerina. Mõlemad vanemad on juudid. 16-aastaselt võitis Zelenski TOEFL-i konkursi, millega kaasnes stipendium Iisraelis õppimiseks, aga isa ei lubanud tal siis sinna minna.

Juristina ei ole Zelenski töötanud (va. kaks kuud praktikat). Juba ülikooli esimesel kursusel, 17-aastaselt haaras teda venekeelses maailmas ülipopulaarne intelligentselt humoorikas ja meelelahutuslik võistkonnamäng KVN. Zelenski meeskond “95. kvartal” tõusis seal kõrgliigasse ning tuuritas aastaid mööda SRÜ alasid. Tema tulevane abikaasa, kellega Zelenski oli käinud paralleelklassis ja kes õppis toona arhitektuuri, hakkas kirjutama neile tekste.

Sellest KVN-i meeskonnast kasvaski lõpuks välja produktsioonifirma, mis tootis nüüd Zelenski võimsa poliitilise sööstu taga olnud telesarja. Tegemist on väga tugeva sõpruskonnaga, kes on tegelenud viimastel aastatel seda sarja tootes Ukraina ees seisvate probleemide süstemaatilise läbihekseldamisega. See on tegelikult hea alus, millele toetudes seda riiki juhtima hakata.

Zelenski esindab liberaalset peavoolu

Kvartal 95 toetas euromaidani liikumist ja hiljem Ukraina armee tegevust Donbassis (nii esinemiste kui ka rahaliste annetustega). Tänaseks on Zelenski sõnul selge, et Minski kokkulepped ei toimi ning sõjalist lahendust seal ei ole – vaja on pidada venelastega läbirääkimisi, otsida kompromissi.

Kui ta hakkas tegema sõja puhkedes oma esinemistes nalja Venemaa poliitikute ja Ida-Ukraina separatistide üle, läksid tema projektid Venemaal kinni ning algatati isegi ametlik uurimine selle kohta, kas teda ja teisi Ukraina kultuuritegelasi rahastatakse Ukraina eriteenistuste poolt. Samal ajal võttis Zelenski aga sõna selle vastu, et Ukrainas kehtestati sissesõidukeelde Venemaa kultuuritegelastele ja tuldi välja mõttega keelata ära seal toodetud telesarju.

Esimene seadus, mille ta on lubanud presidendiks saamise korral algatada, puudutab rahvaalgatusõigust rahvahääletuste korraldamiseks. Samuti soovib Zelenski võtta Ukrainas kasutusele e-valimised ja muuta valimisseadusi, viia sisse avatud nimekirjad ning luua mehhanismi saadikute tagasikutsumiseks.

Euroopa Liidu ja NATO liikmeks astumine talle isiklikult meeldiks ning Ukraina ongi Zelenski arvates juba eurointegratsiooni valinud. Samas rõhutab ta siiski, et liikmelisus nendes ühendustes tuleb otsustada lõpuks rahvahääletuse korras.

Keskseks väärtuseks, mida poliitikat kujundades silmas peetakse, peab aga olema inimene. “Riik on inimese jaoks, mitte inimene riigi jaoks. Austus inimväärikuse vastu peab saama riigi tegevuse peamiseks põhimõtteks,” öeldakse Zelenski valimisprogrammis.

Viie aasta eest presidendiks valitud Petro Porošenko heitleb praegu Julia Tõmošenkoga teise ja kolmanda koha pärast. Tema katsed Ukrainat sügavast sise- ja välispoliitilisest kriisist välja tuua on jooksnud sisuliselt ummikusse. Mida on ukrainlastel Zelenskit valides kaotada? Paljude arvates mitte midagi.

Artikkel ilmus 27. märtsil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

EKRE asejuht Martin Helme kuulutas Eesti Päevalehele antud intervjuus, et tema poolest võivad praegu loomisel oleva koalitsiooni pärast muretsevad inimesed Kanadasse kolida. Kui vaadata, mis on muutunud pärast tema suure eeskuju Donald Trumpi võimuletulekut USA noorte hoiakutes, võib oletada, et selline lõhestav suhtumine oma rahvasse ei jää tagajärgedeta.

Gallupi uuringud näitavad, et kui president George W. Bushi ametiajal tahtis asuda võimaluse korral alaliselt mujale elama keskmiselt 11% ja Barack Obama ajal 10% ameeriklastest, siis Trumpi ajal on see näitaja 16%. Lahkuda soovivad eelkõige noored naised. Lausa viiendik kõigist naistest ja 30% 15-29-aastastest ameeriklastest koliks oma kodumaalt hea meelega minema.

Reaalsuses ei ole kõigil selleks muidugi võimalust. Enamik neist, kes ennast nüüd Trumpi pärast ebamugavalt tunnevad, ei koli kuhugi. Kuid ametlik statistika näitab, et väljaränne on tõesti kasvanud.

Trumpi esimesel ametiaastal asus Kanadasse umbes 2000 ameeriklast rohkem kui tavapäraselt. Varem andis Kanada sinna õppima läinud USA kodanikele keskmiselt 6000 viisat aastas. Trumpi ajal kasvas see arv kohe tuhande võrra.

Helme usub, et EKRE valitsus tooks Soomest tagasi rohkem inimesi kui nende pärast Eestist lahkub. Arvestades, et tagasiränne Eestisse on viimastel aastatel juba niigi olnud suurem väljarändest, tähendaks see üksnes senise trendi jätkumist. Küll aga võib öelda, et kui see trend peaks muutuma, võib selle kirjutada ilmselt EKRE arvele.

Ameerikas näitavad sotsioloogilised uuringud selgelt, et kõige rahulolematumad Trumpi režiimiga on seal just noored, sünnitusealised naised. Pole põhjust arvata, et siin tema kohalike jüngrite puhul asi teisiti läheks. Suurenev väljaränne on seejuures muidugi vaid üks selle rahulolematuse sümptomitest. Samal ajal on näiteks jõudsalt kasvanud ka antidepressantide kasutamine.

Artikkel ilmus 22. märtsil 2019 EPL/Delfi arvamusveebis. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

Uuringud näitavad, et inimeste huvi poliitika vastu on suuresti pärilik. Poliitiliselt aktiivsetel vanematel on sageli ka poliitiliselt aktiivsed lapsed. Põhjus ei ole ilmselt geneetiline. Tegemist on lihtsalt õpitud käitumisega. Lapsed kalduvad matkima oma vanemaid, astuma nende jälgedes.

NATO peasekretär Jens Stoltenberg, kes tähistas laupäeval oma kuuekümnendat sünnipäeva, põlvneb suguvõsast, mis on andnud Norrale mitmeid tuntud riigimehi. Juba tema vana-vana-vana-vana-vana-vanaisa vennapoeg Carl Peter Stoltenberg (1770-1830) osales 1814. aastal saadikuna asutaval kogul, kus võeti vastu Norra põhiseadus, millega vormistati eraldumine Taanist, ja valiti hiljem mitmel korral parlamenti.

Jens Stoltenbergi isa Thorvald Stoltenberg (1931-2018) alustas 1958. aastal karjääridiplomaadina, aga teenis oma riiki hiljem ka kaitseministri ja välisministrina. Samuti täitis ta erinevaid rolle ÜRO süsteemis ja oli üheksa aastat Norra Punase Risti president. Tema ema Karin (1931-2012), kes põlvnes samavõrd silmapaistvast Heibergide suguvõsast, alustas riigiteenistust 1968. aastal loodud Norra Arengukoostöö Agentuuris ja töötas hiljem samuti mitmetes ministeeriumides.

Lisaks vanematele ümbritsesid noort Jensi juba varakult teised sarnased tegelased. Tema sotsiaalantropoloogist tädi Marianne Heiberg (1945-2004) töötas teadurina Norra Välispoliitika Instituudis. Ta oli üks Norra suurimaid eksperte Lähis-Ida alal. Tädi Marianne abikaasa Johan Jørgen Holst (1937-1994) teenis Norrat samuti, nagu Jensi isa, nii kaitseministri kui välisministrina. Koos oma naisega oli ta üks Iisraeli ja palestiinlaste vahel sõlmitud Oslo kokkulepete peamistest arhitektidest.

Kasvades üles sellises keskkonnas, keset inimesi, kes olid pühendunud sellele, et teenida oma riiki ja maailma laiemalt, hakkas ka Jens tegelema poliitikaga muidugi juba nooruses. Tema isa oli tõusnud enda üliõpilaspäevil Norra Üliõpilasliidu presidendiks. Jens, kes oli astunud Tööpartei liikmeks juba 14-aastaselt, piirdus Tööpartei noorteühenduse juhtimisega.

Poliitikasse tõmbasid teda mitte otseselt vanemad, vaid vanem õde Camilla (sünd. 1958), kellega koos hakati käima USA saatkonna juures toimunud meeleavaldustel, kus protesteeriti Vietnami sõja vastu. Jensi isa oli nooruses abistanud Ungarist 1956. aasta ülestõusu mahasurumisel saabunud põgenikke. Tädi Marianne juhtis hiljem ÜRO Palestiina Pagulaste Abiorganisatsiooni (UNRWA).

Ülikooli astus Jens pärast ajateenistuse läbimist. Ta lõpetas Oslo Ülikooli 1987. aastal majandusteaduste kandidaadina. Lõputööks oli empiiriline analüüs teemal “Makromajanduslik planeerimine ebakindlates tingimustes”. Samal aastal abiellus ta Ingrid Schulerudiga (sünd. 1959), kes põlvneb samuti silmapaistvast suguvõsast.

Stoltenberg ja Schulerud tutvusid juba keskkooliajal, kui olid 17-aastased. Kui koolist valiti esindajat Norra Üliõpilasliitu, sai Stoltenberg oma tulevaselt abikaasalt lüüa. Naine asus hiljem tööle välisteenistuses ja on praegu Norra suursaadik Belgias. Vahepeal töötas ta välisministeeriumis erinevatel ametikohtadel, tegeledes peamiselt Balti riike ja Kesk-Euroopat puudutavate asjadega.

Stoltenbergi esimene töökoht oli Tööparteile kuulunud ajalehes Arbeiderbladet aastatel 1979-1981. Pärast ülikooli lõpetamist läks ta tööle Norra statistikaametisse ja andis ühtlasi loenguid Oslo Ülikoolis. See ei kestnud siiski kaua. 1990. aastal sai Stoltenbergist Tööpartei Oslo osakonna juhataja ja ta läks tööle keskkonnaministeeriumi. 1993. aastal valiti ta esimest korda parlamenti.

1993-1996 teenis Stoltenberg tööstus- ja energeetikaministrina. Välisministriks oli samas valitsuses alguses tema isa, kuid tema lahkus sellelt kohalt enne oma poja valitsusse tulekut, seejärel tädimees, kes aga varsti suri. 1996-1997 oli Stoltenberg rahandusminister.

1997. aasta valimiste eel teatas Tööpartei toonane juht Thorbjørn Jagland, et kui erakonna tulemus jääb alla eelmistel valimistel saadule, astub valitsus tagasi ja erakond läheb opositsiooni. Eelmine kord oli saadud 37%, nüüd saadi 35% häältest. Tööpartei oli jätkuvalt Norra populaarseim erakond ja omas võimalust peaministri kohta enda käes hoida. Jagland otsustas aga pidada antud sõna. Tema jaoks oli see olulisem kui võim.

2000. aastal varises paremtsentristide valitsus kokku. Stoltenberg, kellest oli saanud Tööpartei aseesimees ja parlamendifraktsiooni juht, tõusis peaministriks. 2001. aasta parlamendivalimistele mindi siiski Jaglandi juhtimisel. Ja saadi rängalt lüüa. 2002. aastal valiti Stoltenberg lõpuks Tööpartei esimeheks. Kuni järgmiste valimisteni oldi opositsioonis. 2005-2013 istus ta aga peaministri toolil.

Stoltenbergi ametiaega Norra peaministrina jäi teatavasti rahvuspopulismist pimestatud Anders Behring Breiviki terroristlik rünnak sotside vastu. Breivik mõrvas külmavereliselt 77 inimest. Peaministri büroo juures lõhatud autopomm tappis kaheksa, vigastada sai üle kahesaja, nende hulgas palju juhuslikke möödujaid. Utøya saarel sooritas Breivik massimõrva Tööpartei noorteühenduse suvelaagris. Seal nõudsid kuulid 69 inimelu, haavata sai üle saja teismelise, neist paljud raskelt.

Samal ajal, kui Breivik saarel lapsi tappis, valmistas Stoltenberg ette kõne, mille ta seal järgmisel päeval pidada kavatses. Veidi varem oli käinud saarel noortele esinemas endine peaminister Gro Harlem Brundtland, kes oli Norra esimene naispeaminister ja kuulus samuti Breiviki sihtmärkide hulka. Liiklusseisakute tõttu jõudis mõrtsukas saarele siis, kui naine oli sealt juba lahkunud.

“Vastus vägivallale on rohkem demokraatiat, rohkem avatust, aga mitte kunagi naiivselt,” rõhutas Stoltenberg vahetult pärast seda rünnakut. Järgnenud nädalatel said Norra erakonnad ning eriti nende noorteühendused enneolematult palju uusi liikmeid.

Breiviki võikad tapatööd on leidnud paraku jäljendamist mitmel pool maailmas. Viimati alles läinud nädalal Uus-Meremaal, kus üks teda imetlenud 28-aastane paremäärmuslane tappis 50 inimest. Mitmetes riikides, näiteks Poolas ja Tšehhis, on suudetud sarnaseid terroriakte ka ära hoida. Seal on vahistatud inimesi, kes tegid alles ettevalmistusi, kogusid relvi ja lõhkeaineid.

Kaitsepoliitika osas iseloomustas Stoltenbergi ametiaega peaministrina Norra sõjalise võimekuse parandamine, millega kombineerus tugev rõhuasetus rahvusvahelisele diplomaatiale. Sama joont on ta ajanud hiljem NATO peasekretärina.

Stoltenberg on pooldanud alati ka Norra astumist Euroopa Liitu. 2012. aastal, kui Euroopa Liidule anti Nobeli rahupreemia, ütles ta meid sel puhul õnnitledes, et see on selge tunnistus Euroopa Liidu tähtsusest püsivale stabiilsusele ja julgeolekule Euroopas. “Kahe maailmasõja õudused viisid äratundmisele, et riigid peavad leidma ühisosa. Euroopa Liit aitas kaasa Lõuna-Euroopa endiste diktatuuride demokratiseerumisele. Pärast müüri langemist jätkas Euroopa Liit rahu kindlustamist laienemisega uutesse demokraatiatesse Kesk- ja Ida-Euroopas,” selgitas ta. “See on oluline ajalooline projekt, mis on aidanud kaasa rahu ja stabiilsuse tagamisele Euroopas.”

Nii rääkis tõeline riigimees, kelle seljataga on sajandite jooksul, läbi mitmete põlvkondade akumuleerunud tarkus.

Artikkel ilmus 20. märtsil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Homme, 21. märtsil annab Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest (ALDE Partei), kuhu kuuluvad ka Eesti Keskerakond ja Eesti Reformierakond, Brüsselis ametlikult avapaugu eurovalimiste valimiskampaaniale, mille keskseks teemaks on sel korral vastuseis rahvuspopulismile.

Eelmisel nädalal saatis tuntud Belgia poliitik Guy Verhofstadt, kes juhib praegu ALDE fraktsiooni Euroopa Parlamendis, peaminister Jüri Ratasele e-kirja, milles kutsus teda üles mitte looma koalitsiooni Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga (EKRE).

Verhofstadt märkis, et “selline koostöö oleks kahjulik Eesti ühiskonnale ja Eesti geopoliitilisele positsioonile ning põhjustaks ühtlasi korvamatut kahju meie suurepärasele koostööle liberaalses perekonnas.”

“Ma arvan, et Brüssel ei peaks nüüd ette kirjutama Eestile, et missugune on meie uus koalitsioon,” vastas Keskerakonna esimees seda kommenteerides ERR-ile. Tema on olnud enese väitel ühenduses mitme ALDE peaministriga, kes on öelnud toetavaid sõnu.

Mina ei ole olnud ühenduses ühegi ALDE peaministriga, kuid võin öelda, et ALDE Partei individuaalsete liikmete hulgas on Eesti Keskerakonna plaan tekitanud üksnes hämmastust, pettumust ja viha. Kaugemalt vaadates on lihtsalt võimatu mõista, miks Ratas eelistab samuti ALDE ridadesse kuuluvale Reformierakonnale koalitsiooni EKRE-ga.

Sõnade ja tegude vastuolu hukutab

“Eelseisvatel Euroopa valimistel oleme meie vastujõuks populismile ning alternatiiviks vasakpoolsetele ja konservatiivsetele gruppidele,” kinnitati alles veebruaris Helsingis toimunud ALDE peaministrite kohtumisel tehtud ühisavalduses, millele kirjutas teiste hulgas alla ka Jüri Ratas.

Kui Eestis sünnib nüüd Keskerakonna juhtimisel koalitsioon, kuhu on kaasatud ka EKRE, läheb see otseselt vastuollu ALDE peamise kampaaniasõnumiga ja võib seega kahjustada eelseisvatel valimistel selle ühenduse liikmeserakondade väljavaateid teisteski riikides. Jutt vastuseisust rahvuspopulismile ei mõju lihtsalt usutavalt, kui üks ALDE Partei liikmetest täpselt samal ajal rahvuspopulistidega koalitsiooni teeb.

Verhofstadti kirjaga seoses käis Eestist juba üle väike hüsteeriahoog. Reformierakondlasi hakati süüdistama Brüsseli kaudu infosõja pidamises. Nagu lõpuks selgus, oli tegemist Igor Gräzini väljamõeldisega. Verhofstadtiga oli Eestis toimuvast rääkinud hoopis Yana Toom (Keskerakond), kelle käest Verhofstadt küsis, kas ta peaks Ratasele helistama.

Helistamise asemel ta kirjutas ja kiri lekitati ajakirjandusse. See oli tingitud sellest, et ajakirjanikud hakkasid Brüsselis küsima Verhofstadti kommentaari Keskerakonna plaanile EKRE-ga koalitsioon teha. Verhofstadt otsustas seda ALDE jaoks ebameeldivat teemat meediaväljaannetele esialgu otseselt mitte kommenteerida, andis oma vastuse diplomaatilisemal kujul.

Probleem on nüüd selles, et kui kõnealune koalitsioon sünnib, tuleb tal Brüsselis lõpuks aga ikkagi seda puudutavatele küsimustele vastama hakata. Lõputult lihtsalt ei õnnestu pead liiva alla peita. Ja mitte üksnes temal Brüsselis. Eurovalimiste lähenedes hakkavad ajakirjanikud ALDE Partei liikmeserakondade esindajatelt Eestis toimuva kohta küsima kindlasti teisteski Euroopa Liidu liikmesriikides.

Eestis võivad keskerakondlased muidugi leida ka argumente, mis toetavad EKRE eelistamist Reformierakonnale, aga mujal on liberaalidel võimatu seda valikut kaitsta.

Analoogiat teiste riikidega ei ole

Mõned erakond Isamaa juhtivkujud on viidanud Verhofstadti kirja kommenteerides sellele, et tema enda kodupartei valitses Belgiat alles hiljuti koalitsioonis flaami rahvuslaste erakonnaga Uus-Flaami Allianss (UFA). See võrdlus näitab täielikku välispoliitilist võhiklikkust. EKRE analoog Belgia poliitilisel maastikul on Vlaams Belang, mitte UFA. Seda viimast ei ole kunagi peetud “paremäärmuslikuks”.

Eelmiste eurovalimiste järel kaalus UFA, mis pooldab Flandria iseseisvumist ning esindab avatud rahvuslust, isegi liitumist ALDE fraktsiooniga. Lõpuks otsustati minna Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni, kuid paljudes küsimustes on see erakond liberaalsem kui nüüd EKRE kiiluvees liikuv Isamaa.

Selle fraktsiooni taga seisab eurorealiste ühendav Konservatiivide ja Reformistide Liit Euroopas, millega EKRE vahepeal suhteid arendada üritas. Toona pöörduti sealt EKRE kohta taustakontrolli tehes ka minu poole. Minu vastus oli siis lühike: neil on vähe intellektuaalset võimekust, suur potentsiaal tekitada mainekahju. EKRE-st selle organisatsiooni liiget ei saanud.

Küll aga võeti EKRE noorteühendus Sinine Äratus sellega seotud noorteühenduste liitu Euroopa Noored Konservatiivid. Poole aasta pärast visati nad sealt välja, sest Sinise Äratuse rõhutatult etnonatsionalistlik suund läks vastuollu organisatsiooni alusväärtustega.

EKRE samastamine Põlissoomlastega on samuti kohatu, sest Timo Soini juhtimisel ei olnud nad kunagi nii radikaalsed nagu EKRE täna. Pealegi on EKRE juhid öelnud selgelt välja, et nemad soinistuma ei hakka.

ALDE Partei liikmeserakonnad teevad mõnel pool võimu nimel koostööd küll üsna äärmuslike jõududega (parim näide on praegu Andaluusias), kuid lähemal vaatlusel ei kannata ükski neist välja võrdlust EKRE-ga. Ja mitte kunagi ei ole mindud sellisele koostööle olukorras, kus saanuks teha parlamendis enamust omava koalitsiooni koos mõne teise ALDE Partei liikmeserakonnaga. Eestis praegu toimuv on selles osas pretsedenditu.

Keskerakond peab tegema valiku

Eeltoodu valguses on täiesti mõistetav, miks mõned teiste riikide liberaalid on teinud nüüd sotsiaalmeedias juba üleskutseid Eesti Keskerakond ALDE Parteist välja visata. Lugedes meediast uudiseid koalitsioonikõnelustest EKRE-ga tundub neile, et ALDE Partei alusväärtused (liberaalne demokraatia, õigusriiklus, inimõigused, sallivus jms.) ei ole Keskerakonna jaoks olulised.

Seda muljet, mis väljapoole jääb, on ilmselt võimatu muuta. Teistes riikides elavad inimesed ei hakka ju süvenema Eesti sisepoliitika nüanssidesse. Üritades asjast täpsemat pilti saada, leiavad nad guugeldades mõne Martin Helme ingliskeelse intervjuu või Ruuben Kaalepi esinemise. Võrreldes neid Kaja Kallasest rääkivate artiklitega, jookseb neil Keskerakonna valikut analüüsides juhe kokku.

Eesti Keskerakond on asetanud oma partnerid ALDE Parteist praegu pehmelt öeldes väga ebameeldivasse olukorda. Homme antakse valimiskampaania avapauk. Brüsselis toimub sellega seoses ka ALDE Partei nõukogu koosolek. Arvata, et keegi seal Keskerakonna valikut mõistab, on enese petmine.

“Tegelikult ei ole EKRE rassistlik partei,” säutsus ALDE fraktsiooni poliitikanõunik Alexandre Krauss, kui jagas Twitteris eelmisel nädalal Martin Helme poolt Deutsche Welle saatele “Conflict Zone” antud intervjuud, mis nüüd kulutulena on levinud. “See on natsipartei.” Need sõnad väljendavad praegu valdavat arusaama ja suhtumist.

Keskerakonna poolt oleks mõistlik, kui soovitakse tõesti minna koalitsiooni EKRE-ga, esitada nüüd nii teiste kui ka enda säästmiseks ise avaldus ALDE Parteist lahkumiseks (või vähemalt liikmelisuse peatamiseks). Vastasel korral seistakse varsti silmitsi sellise rahvusvahelise survega, mille kõrval Verhofstadti kiri on vaid väike köömes.

Mis saab Euroopa Liidust?

Märtsi alguses korraga kuuele suurele Euroopa ajalehele antud intervjuus märkis Verhofstadt, et pärast eurovalimisi on liberaalsetel, tsentristlikel jõududel viimane võimalus võita Euroopa Liidu päästmiseks tagasi pinda rahvuspopulistidelt.

“Miski ei ole igavene. Mitte miski. Kõik poliitilised institutsioonid ei ole igavesed. Reformide teostamine on meie kohustus,” selgitas Verhofstadt, “ning kui me ebaõnnestume, siis see tragöödia, siis see õudusunenägu saab reaalsuseks.”

Kas te tahate kaost või stabiilsust, hirmu või lootust, purustajaid või ehitajaid, vingujaid või tegijaid, kaeblejaid või võitlejaid, vihkamist või austust, võltsi või tegelikku? ALDE Partei väitel on see valik meie kõigi kätes. Valida saab 26. mail.

Artikkel ilmus 20. märtsil 2019 kärbitud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.