Kolm küsimust erakondade noortekogudele

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Seoses lähenevate valimistega sai esitatud mõned küsimused ka erakondade noortekogudele. Vastasid nelja noortekogu esindajad.

Sel korral on kohalikel valimistel hääleõigus ka 16- ja 17-aastastel. Kas teil on kavas selliseid noori esmavalijaid nüüd kuidagi eraldi kõnetada, et neist võimalikult paljud just teie erakonda toetaksid?

Sirle Rosenfeldt (IRL Noored): “Plaanime pöörata tähelepanu kõigile noortele, kes on valimisealised. Siiski tasub meeles pidada, et noored pole monoliitne grupp ning nende huvid ja soovid on väga erinevad.

Aktuaalne Kaamera tegi loo Noortest valimisvalvuritest ja ühes lühikeses intervjuus ütles noor naisterahvas: “Oluline on tõsta noorte teadlikkust, et ei tehtaks valesid valikuid.” Meie ülesanne ei ole öelda noortele kas nende valik on õige või mitte. Parim mida me teha saame, on noorte kaasamine ja teavitamine. See on tore, kui noored leiavad, et just meie programm neid kõnetab, kuid peamine eesmärk on äratada noorte huvi poliitika vastu. Seetõttu püüame rohkem tähelepanu pöörata sellele, et noored üldse valima läheksid ning selles osas võtame omalt poolt ülesandeks info jagamise ja tuletame noortele meelde olulisi valimistega seotud kuupäevi.

On oluline, et noored oleksid rohkem kaasatud oma kodukoha tegemistesse ning seda on võimalik teha vaid siis, kui kaasame noori senisest rohkem otsustusprotsessidesse ning anname neile võimaluse oma sõna sekka öelda. IRL Noorte programmis on mitmeid ideid, kuidas noorte hääli nende kodukohas võimendada ning sellest tulenevalt on valimiste üheks eesmärgiks meie ideedele toetuse leidmine.”

Monika Maljukov (Noored Sotsiaaldemokraadid): “Kas just eraldi kõnetada. Muidugi me ootame noori sotsiaaldemokraate toetama, aga siinjuures ei ole vanus oluline. Me näeme täna endal ja tegelikult ka teistel poliitilistel noorteorganisatsioonidel olulist rolli hääletamisõigusest teavitamisel, seega muidugi tahame me, et esmavalijad toetaksid meid, kuid seal kõrval ootame, et nad oleksid oma õigusest kohalikel valimistel hääletada teadlikud ja täidaksid kodanikukohustust.”

Kristiina Kull (Vabad Noored): “16.-17.-aastaste seas meil erinevuste tekitamist ei ole. Kohtleme kõiki oma valijaid võrdselt, kuid siiski paneme noortele südamele mitte lasta ennast mõjutada kallutatud seisukohtadest, mis võivad nendeni jõuda nii kodu- kui kooliseinte vahel. Tasub mõelda kriitiliselt, võrrelda erinevaid seisukohti ja maailmavaateid ning teha otsus täiesti ise.”

Sten Laansoo (Reforminoored): “Loomulikult on noortele oluline tähelepanu pöörata. Samuti tuleb meeles pidada, et esmavalijaid on rohkem kui ainult 16-17 aastased. Eelkõige on meie jaoks oluline, et noored huvituksid poliitikast ja läheksid valima. Selles osas pöörame noortele rohkem tähelepanu, et neid teavitada valimisea langetamisest, suunata noori esmavalijaid valima minema ning kaasa mõtlema oma kodukoha probleemide lahendamisel. Noortel peab olema võimalus kaasa rääkida ning nende arvamusega tuleb arvestada, seeläbi muutes noored aktiivseks ja tegusateks.”

Laiatarbemeedia on võtnud üldiselt negatiivse hoiaku koolides valimiskampaania tegemise suhtes. Postimees ja Eesti Päevaleht on oma juhtkirjades koguni leidnud, et valimistel kandideerivad poliitikud ei tohiks üldse koolides esinemas käia. Mida teie sellest arvate? Kas poliitikud tuleks enne valimisi koolidest eemal hoida? Või oleks just parem, kui nad seal nüüd oma vaateid tutvustamas käiksid?

Sirle Rosenfeldt (IRL Noored): “Haridus- ja Teadusministeerium, Õiguskantsler ning Eesti Noorteühenduste Liit on koostöös välja töötanud dokumendi “Valimised ja kool: põhimõtted, kuidas tagada haridusasutuse neutraalsus KOV valimiste ajal”, mis on justkui hea tava lepe, millest plaanime koos teiste erakondade ja noortekogudega ka lähtuda valimiste perioodi ajal. ENL on ka omalt poolt ulatanud abikäe ning korraldavad koolides debatid, kuhu on kutsutud kindlasti kõigi nimekirjade esindajad. Seega, me arvame, et tasakaalustatud info levitamine koolides on kindlasti oluline. Poliitikud pole kollid, keda kartma peaks. Ükski valija ei peaks langetama oma valikuid meediakajastuse põhjal. Kindlasti avaneb debattide käigus võimalus kandidaatidelt küsimusi küsida ning see on iseenesest positiivne.”

Monika Maljukov (Noored Sotsiaaldemokraadid): “Koostöös noorteühenduste liiduga välja töötatud valimiste hea tava, mis puudutab väga suurel määral just koolis toimuvat, on meelespea kõigile poliitikutele ja kandidaatidele. Koolil endal on päris suur otsustusõigus selles osas, kuidas ja kas erakondade või valimisliitude esindajad aktiivsel valimisperioodil kooliga suhestuda saavad. Isiklikult leian, et isiklik lauspropaganda ei peaks olema koolis lubatud, kuna mitmetel koolijuhtidel ja õpetajatel on võimupositsioon, mida võidakse kurjasti ära kasutada. Küll aga on mõistlik võrdsetel alustel korraldada debatte ja arutelusid, kuhu on kaasatud erinevad osapooled. See aitab kindlasti noortel ka oma valikuid teha ja aru saada, mida kohalikud kandidaadid kodukohas ära teha tahavad. Usun, et koolijuhid on mõistlikud ja lähtuvad võrdsuse printsiibist ega eelista üht konkreetset poliitilist liikumist või kandidaati.”

Kristiina Kull (Vabad Noored): “Leiame, et poliitikuid sajaprotsendiliselt koolist eemal hoidma ei peaks, kuid lisaks nendele peaksid koolide programmidesse olema kaasatud ka külalisesinejad Vabariigi Valimiskomisjonist, Riigikogu kantseleist jne. Samuti võiks olla noortele valijatele kättesaadavad ka erinevaid debatid, kus on esindatud suurimad kandideerijad erakondadest ning valimisliitudest. See oleks hea viis koolides poliitikat noortele lähemale tuua.”

Sten Laansoo (Reforminoored): “Poliitikal ja poliitikutel on kindlasti oma koht koolikeskkonnas. Poliitika ongi suuresti ideed ja nendele toetuse leidmine. Nüüd, kus valimisõigus on antud 16-17 aastatele on neil ka sama suur õigus saada ja tarbida poliitilist informatsiooni ning kes parem mõnda erakonda või maailmavaadet tutvustama kui poliitikud või koolis korraldatud nendevaheline debatt. Seeläbi on õpilastel võimalik kohalikelt poliitikutelt küsimusi küsida ning nende mõtetega lähemalt tutvuda.

Otse loomulikult peab seejuures säilima koolikeskkonna neutraalsus ning sellele aitab kindlasti kaasa koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumi, Õiguskantsleri ning Eesti Noorteühenduste Liidu poolt välja töötatud hea tava lepe. Kuid kindlasti on oluline, et tasakaalustatud info nii erakondadest kui valimistest jõuks ka kooli – eesmärk on ju ikkagi, et noor oleks teadlik valija, kes on valmis minema hääletama ja oma kodukoha muredes kaasa rääkima. Mõistliku suhtumisega on poliitilist informatsiooni ja kooli võimalik ühildada. Lõpliku valiku, keda valida, teeb ikkagi igaüks ise oma südametunnistuse järgi.”

Mis on teie arvates noorte jaoks nendel valimistel kõige olulisemad teemad? Mida te ise nüüd oma kampaanias rõhutada kavatsete?

Sirle Rosenfeldt (IRL Noored): “Poliitikud peavad arvestama, et ühiskond on pidevas muutumises. Üks olulisemaid asju, mis on viimaste kümnendite jooksul muutunud on see, kuidas noored oma vaba aega veedavad. Vanem põlvkond ei mõista tänavaspordi ega e-spordi võlusid, kuid tegemist on harrastusaladega, mis koguvad üha enam populaarsust. Kas teadsite, et augusti alguses lõppes üks maailma tuntumaid e-spordi turniire “Dota2 – The International”? Turniiri auhinnafond oli 24 miljonit dollarit ning finaali vaatas rohkem kui 400 000 inimest.

Eestis toimub üksikuid e-spordi üritusi nagu näiteks “MängudeÖÖ”, mille vastu tunnevad huvi tuhanded noored. Kohalikud omavalitsused peaksid selliseid üritusi toetama ning nende läbi noortega kontakti otsima. MängudeÖÖl tutvustatakse mängutööstuse tagamaid. Kohalik omavalitsus saaks selliste ürituste raames noori oma tegevustesse kaasata. Selleks võiks kasutada gamification meetodit. USAs on rakendatud programme, kus mentorlust, töö- või praktikavõimalusi pakutakse mängude vahendusel. Mäng ei pea olema keeruline, kuid selle tuum peaks olema seotud kohaliku elu edendamisega.

Noored saavad ja tarbivad infot teisiti. See ei tohiks tähendada, et ebamugava infosüsteemi tõttu jäävad nad kohaliku elu korraldamisest kõrvale. Võtame näiteks Tallinna Linnavalitsuse Infosüsteemi AKTAL. Selle abil on nii noortel kui täiskasvanutel keeruline end linnas toimuvaga kursis hoida. Tuleks töötada välja tehniline lahendus, mis oleks kasutajasõbralik ja teeks linna õigusaktide jälgmise lihtsamaks.

Selleks, et toetada noorte algatusi toetame ka kaasava eelarve kasutuselevõttu kõigis omavalitsustes. See on üks kõige otsesemaid viise, kuidas kohalikud elanikud s.h noored saavad oma kodukoha juhtimises kaasa rääkida. See omakorda suurendab huvi linnajuhtimise vastu üldiselt.”

Monika Maljukov (Noored Sotsiaaldemokraadid): “Ei ole olemas ainult noorte teemasid, on mured ja ideed, mis kõnetavad kohalikul tasandil erinevas vanuses inimesi. Kohalikud valimised on kogukonda ja kohalikku elu puudutavad, seega keskselt ühte suurt ideed ei ole võimalik kõikjal rakendada. Lähtuda tuleb kohalikest oludest, kohalike elanike vajadustest ja selle põhjal luua programm, mida valimisvõidu korral omavalitsuse ellu viia. Universaalsematest ideedest oleme noortega oluliste teemadena kirja pannud nii kaasava eelarve põhimõtte rakendamise kõikides omavalitsustes kui ka linna/valla keskkonda – heakorda, haljastust, valgustust, sportimisvõimalusi jmt puudutavad küsimused.”

Kristiina Kull (Vabad Noored): “Noorte jaoks kõige olulisem oleks kindlasti kvaliteetse hariduse omandamine, koolielu mitmekülgsus, kaugemates piirkondades elavatele noortele on kindlasti valuküsimuseks ka kooli- ja kodu vaheline sujuv transport ning sisukad vaba aja veetmise võimalused.

Kuna üha rohkem noori hakkab töökoha leidmisele mõtlema suhteliselt varakult, siis kindlasti peaks tõstatama ka töö leidmise küsimuse oma kodulinnas või lähemas ringkonnas. Kas ja millisel määral oleks töö leidmine oma kodu ümbruses üldse võimalik või tuleb sealt lahkuda? Millised need võimalused on ja kas need oleksid üldse pädevad?”

Sten Laansoo (Reforminoored): “Ühtset suurt teemat, mis kõnetaks kõiki noori ilmselt olemas ei ole. Noored ei ole ka ühtne valijagrupp, vaid neil on palju erinevaid vajadusi ja huvisid. Küll aga peame oluliseks noorte kaasamist ning nende arvamuse kuulda võtmist sh läbi kaasava eelarve rakendamise kohalikes omavalitsustes ning noorte projektide ja sündmuste toetamist omavalitsuste poolt. Kindlasti on noortele olulised vabaaja- ja sportimisvõimalused. Igal noorel peab olema võimalus tegelda enda poolt valitud huvialaga vastavas huvikoolis.”

10 küsimust Harri Juhani Aaltonenile

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Isamaa ja Res Publica Liidu kandidaadiks Viljandi linnapea ametikohale on nüüd praegune linnavolikogu aseesimees, erakonna eestseisuse ja volikogu liige Harri Juhani Aaltonen, Soome kodanik, kes on olnud Viljandiga seotud juba veerand sajandit.

LAIAPEA: Eelmiste kohalike valimiste eel valis IRL Viljandis oma linnapeakandidaadiks esialgu Tarmo Looduse, kes aga taandas enda kandidatuuri veel samal nädalal, sest oli sattunud nn. hansaskandaali (tuli välja, et ta oli Herfordi hansapäevadel Viljandit esindades ebakaines olekus lavale taidlema läinud). Teie ümber puhkes veidi sarnane skandaal aasta tagasi, kui teil tekkis ühest pubist teise liikudes mingi möödarääkimine või arusaamatus kohalike araablastega. Seetõttu sooviks teada, millised on teie suhted alkoholiga. Ja kas te toetate mõtet muuta volikogu ja linnavalitsuse vastuvõtud alkoholivabaks (kunagi propageeris seda Viljandis erakond Eesti Kristlikud Demokraadid, mille juhtkond ühines hiljem Isamaa ja Res Publica Liiduga)?

AALTONEN: Küsimusele eelnenud selgitus on küll natukene ebatäpne ja nende kahe “skandaali” ühine tegur on poliitvastase tahe toimunut üles puhuda. Minul on hea suhe alkoholiga. Toetan ka seda, et kõik linna korraldatud üritused oleksid alkoholivabad. NO PROBLEMS!

LAIAPEA: Te olete juba öelnud, et teie enda jaoks oli linnapeakandidaadiks hakkamise puhul kõige keerulisem see, et pidite jõudma iseendaga kokkuleppele küsimuses, kas olete nõus loobuma Soome kodakondsusest. Linnapeaks saamine seda eeldab. Samas jäi nüüd Sakala juhtkirjast mulje, et kui IRL neid valimisi ei võida, siis te Eesti kodakondsust ei võta. Kas see ongi nii või tõlgendas ajaleht teie plaane valesti? Teisi sõnu: kas te olete otsustanud nüüd kindlasti kodakondsuseksami ära teha või sõltub see veel ikkagi valijate tahtest?

AALTONEN: Minu tulevane saatus on linnakodanike otsustada.

LAIAPEA: Sel korral osaleb Viljandis valimistel oma nimekirjaga ka EKRE, mille programmis on kirjas, et kohalikel valimistel peaks olema hääleõigus ainult Eesti kodanikel. Samas on nende endi linnapeakandidaadiks siin inimene, kes ei ole mitte kunagi Viljandis elanud. Mis te arvate, kas kohalikel valimistel tuleks lasta kandideerida ainult neil, kelle püsiv elukoht on ka päriselt selles omavalitsuses, kus nad kandideerida tahavad?

AALTONEN: Minu teada juba kehtib seadus, mis lubab kandideerida inimesel vaid omavalitsuses kus tema elab. Jäägu see valija otsustada kes päriselt elab Viljandis ja tahab ka päriselt olla pikaajaline linnapea.

LAIAPEA: Praegune linnapea Ando Kiviberg otsustas nüüd IRL-i nimekirjas mitte kandideerida, sest erakond ei olnud valmis rahuldama tema nõudmisi mehe edasise poliitilise karjääri kindlustamiseks. Kas teie ambitsioonid piirduvad Viljandi linnapea ametikohaga või tahate samuti saada edaspidi Riigikogu liikmeks? Kui võtate nüüd Eesti kodakondsuse, kas kandideerite siis ka järgmistel Riigikogu valimistel? Varem on ju Viljandi linnapead korduvalt poole ametiaja pealt ära Riigikokku läinud.

AALTONEN: Mina tegutsen selle nimel, et Viljandi oleks ka edaspidi Eesti ilusaim ja parim paik elamiseks. Kindlasti ei kandideeri 2019 Riigikogu valimistel ja tahaksin teada ka teiste linnapeakandidaatide olukorda, ehk mis nemad teevad 2019?

LAIAPEA: 2013. aastal saatis IRL viljandlastele postkasti valimisreklaami, mille peal oli pilt teist koos Kivibergiga ja lubadus Viljandi ühiselt paremaks teha. Praegu pole veel teada, kas Kiviberg neil valimistel Viljandis kandideerib, aga IRL-i nimekirjas ta seda igatahes ei tee. Mida te arvate sellest vabaerakondlaste eestvedamisel loodavast valimisliidust, millega ta nüüd läbirääkimisi on pidanud? Pooldasite te ju isegi esialgu ühise valimisliidu loomist. Kas usute, et sellest võiks kujuneda IRL-ile tugev koostööpartner?

AALTONEN: Meie nimekiri on avatud kõikidele inimestele kes jagavad meie väärtusi ja tahavad linnarahva heaks töötada, ka Andole. Meie pole kunagi sulgenud koostöö tegemist Andoga, vaid oleme teda pikalt ja lojaalselt toetanud. Kui millegipärast valimisliitu ei sünni, kutsun seda plaaninud inimesi liituma meiega, sest Viljandi vajab aktiivseid ja mõtlevaid kodanikke.

LAIAPEA: Lõpuks langetatud otsus osaleda Viljandis valimistel ikkagi parteinimekirjaga on küll mõistetav, sest IRL sai siit pärit esimehe, kuid erakonna reiting on jätkuvalt suhteliselt madal, väljavaated valimistel edu saavutada seetõttu üsna kesised. Milline on valimistulemus, millega te ise Viljandis rahule jääksite?

AALTONEN: IRL-i edu on alati olnud suurem kui bränd, sest meil on õiged väärtused ja head inimesed. Mina olen rahul tulemusega, mis on sündinud vabas riigis elavate inimeste vabast tahtest.

LAIAPEA: Tallinnas ja üleriigiliselt on IRL vastandunud varem kõvasti Keskerakonnale, kuid Riigikogus kuulutakse nüüd koos koalitsiooni. Viljandis ei ole IRL ja Keskerakond seni koos võimul olnud, kuigi valimislubadused on olnud küll kohati hämmastvalt sarnased (näiteks 2013. aastal andsite lubaduse teha koos naabervallaga Viljandis tasuta bussisõidu ja “tasuta ühistransport” on jätkuvalt ka Keskerakonna loosungiks). Kas peate koalitsiooni Keskerakonnaga nüüd, kui see on sündinud keskvõimu tasandil, Viljandis põhimõtteliselt mõeldavaks? Või on see IRL-i jaoks siin välistatud?

AALTONEN: Jälle küsimuse seletav osa pole tõsi. IRL ja Keskerakond on varem kuulunud samasse koalitsiooni mitu, mitu aastat. IRL hakkab koalisiooni moodustama alles peale valimisi ja kindlasti meie ei välista ennetavalt ühtegi volikogusse saavat rühmitust.

[Täpsustus: IRL ja Keskerakond kuulusid Viljandis aastaid koos koalitsiooni, mida juhtis Reformierakond. Millegipärast oli küsitlejal tekkinud selle koha peale mäluauk. – Laiapea]

LAIAPEA: IRL-i ja sotside koalitsioon lagunes 2015. aastal Viljandis terava sõnasõja saatel. Kas tänaseks on läbisaamine paranenud?

AALTONEN: Jah, tervitame teineteist.

LAIAPEA: Reformierakond on kuulutanud nüüd oma suureks eesmärgiks muuta Viljandi kasvava elanikkonnaga linnaks. Sama rääkisid eelmiste valimiste eel ka Ando Kiviberg ja teised irlikad, kuid sellele vaatamata on jätkunud Viljandi elanike arvu langemine (kui 2013. aastaks langes see alla 19 tuhande, siis nüüd on see juba alla 18 tuhande). Mida teha, et see protsess peatada?

AALTONEN: Mingeid imenippe pole olemas, kui me just ei taha tuua Viljandi linna hulgaliselt inimesi välismaalt. Ise ei poolda sellist käitumist. Võiks ka arutada, et kas ainult kasv saab olla ainukene eesmärk. Võiksime olla rahul ja õnnelikud ka tänase rahvaarvuga. Üldiselt on mul hea meel, et väga mitu IRL-i aasta 2013 lubadustest on nüüd ka konkurentide programmis.

LAIAPEA: Ja viimaks. Veekeskus. Kas pooldate selle rajamist varasema plaani järgi (Kaalu tänava äärde, nagu näeb ette viimase arhitektuurivõistluse võidutöö) või peate mingil põhjusel (kui jah, siis võiksite seda lähemalt selgitada) vajalikuks lõhkuda maha hoone, kus asub praegu SEB Panga kontor, ja korraldada uus arhitektuurivõistlus?

AALTONEN: Mina arvan, et kõige realistlikum ja kindla ajakava järgi teostatav võimalus on Kaalu tänava versioon. Selleks et seda teha saaks peame leidma kompromissi VTÜ-ga ja loodan et ka nemad tunnistavad endale, kui suur vastutus nendel on nii enda liikmete (kes suurelt osalt on ka linna/valla elanikud) kui ka teiste linna/valla kodanike ees. Veekeskus on ÜHINE projekt.

10 küsimust Martin Helmele

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond annab tänavu kohalikel valimistel Tallinnas tuld Martin Helme juhtimisel. Praegu juhib Helme EKRE fraktsiooni Riigikogus. Linnapeakandidaat vastas mõningatele küsimustele.

LAIAPEA: Eelmine kord oli EKRE kandidaat Tallinna linnapea ametikohale erakonna esimees Mart Helme. Miks te nüüd sellise vahetuse tegite? Kas isa kavatseb pensionile jääda ja järgmistele Riigikogu valimistele läheb juba kogu erakond vastu uue esinumbriga?

HELME: Olen väga seda meelt, et poliitik peaks reeglina kandideerima ühes ja samas kohas. Siis on valijal võimalus oma valikule ka järgmine kord hinnang anda ja poliitiku seisukohalt on tal teadmine, et see ongi tema ringkond, kus ei saa pada ja udu ajada – tuleb siin ka tulevikus valijale silma vaadata. Poliitiku jaoks on pluss muidugi see, et ta on selles kohas end juba üles töötanud ja tuttav nägu, see annab konkurentsieelise. Mart kandideeris 2015 Pärnus – väga edukalt! – ja mina Tallinnas. Oluline on ka see, et Mart on pärnakas ja niipalju kui mina mäletan alati heietanud Pärnusse tagasi kolimise teemal. Pensionile ta kindlasti jääda ei plaani ja erakonna juhi ametit maha panna ka ei plaani. Miks ta peaks? Tema esimeheks oleku ajal on partei viidud parlamenti, tõusnud vaikselt aga kindlalt kõige väiksemast parlamendierakonnast populaarsuselt kolmandaks ja kui luure vastab tõele, siis paneme kohalikel valimistel nimekirjasid rohkem välja kui kaks valitsusparteid. Oleks jabur selline esimees välja vahetada. Ja me alles kogume hoogu!

LAIAPEA: EKRE on tulnud välja algatusega jätta mittekodanikud kohalikel valimistel hääleõiguseta, kuid praegu on see neil olemas ja umbes viiendik Tallinna elanikkonnast ei oma Eesti kodakondsust. Kas üritate püüda siiski kuidagi ka selliste valijate hääli, kellel ei peakski teie arvates üldse hääleõigust olema?

HELME: Ei, me ei ürita vene hääli püüda. Meie suhtumine on, et Eesti on eestlaste poolt eestlaste jaoks loodud riik, kus kõigil teistel võib hea olla, eestlastel peab hea olema. See tähendab, et siinsed mitte-eestlased on selle sõna sisulises tähenduses integreerunud, austavad siinset maad ja rahvast, on tänulikud, et saavad siin oma elu ehitada ja ei esita pretensioone või nõudmisi, vaid näitavad head tahet. Selliseid venelasi on Eestis küll. Need on need, kes valisid 90-ndate alguses nö meie poole ja kipuvad oma kibestumiseks avastama, et meie poliitiline eliit on järgmised 25 aastat lipitsenud ja kapituleerunud revanšistlike šovinistide, putinistide ees, kiitnud neid “omadeks” ja “lojaalseteks” – mida nad ei ole – kuid jätnud tegelikult lojaalsed mitte-eestlased täiesti tähelepanuta. Kuid nende hulgas on nii konservatiive kui Eesti patrioote ja mõned neist hääletavad ka meie poolt. Ilma, et me peaks neile vene keeles lubama venekeelseid lasteaedu või vägisi pähe määritud kodakondsust.

LAIAPEA: Tänavu omavad kohalikel valimistel hääleõigust juba 16-aastased. EKRE oli valimisea langetamise vastu, aga kas teil on nüüd siiski kavas pöörduda kuidagi eraldi ka selliste noorte valijate poole? Mujal Euroopas on mõned sarnased erakonnad, näiteks Austria Vabaduspartei, noorte hulgas ju küllaltki populaarsed.

HELME: Meil on oma kampaaniaplaan olemas ja selles on tähelepanu pööratud ka küsimusele, kuidas jõuda noorteni. Nii sõnumi kui meediumi mõttes. Me olemegi noorte hulgas popid. Me kõnetame neid nii oma rahvusliku sõnumi kui oma poliitilise stiiliga, mis kasvab välja meie siirast ja kirglikust lähenemisest poliitikale. Ma ei usu siiski, et noorte hääl seekord valimistulemusi kuigivõrd mõjutab. Neid on liiga vähe ja nende valimisaktiivsus on väga väike. Küsimus on ikka pika perspektiivi realiseerimises.

LAIAPEA: Kandideerite ise Mustamäe valimisringkonnas, kus küsitlused ennustavad kõige madalamat valimisaktiivsust. Kas teil on endal mingi teooria või arvamus selle kohta, millest see võib olla tingitud?

HELME: Minu teooria on see, et küsitlustel on valim nii väike, et taolisi linnaosa põhiseid asju ei saa väga tõsiselt võtta. Üldine reegel on see: kui valijad tunnevad, et neist midagi sõltub, siis nad on aktiivsed, kui nad ei usu, et midagi muutub, siis nad ei tule välja.

LAIAPEA: Ütlete oma valimisplatvormis, et Tallinnas tuleb lõpetada “Keskerakonna ainuvõim”. Kas seda tuleb mõista nii, et olete valmis minema koalitsiooni Keskerakonnaga? Selles mõttes, et ainsaks realistlikuks alternatiiviks näib ju olevat koalitsioon Kristen Michali ja sotsidega.

HELME: Olen üpris kindel, et mitte keegi – kahjuks ka meie mitte – ei võta seekord Tallinnas ainuvõimu. See tähendab, et tuleb koalitsioon. Millised kombinatsioonid üldse võimalikuks osutuvad ja kellel on milline kauplemispositsioon, seda otsustab valija. Mulle ei meeldi välistamisloosungid. Esiteks, teades poliitikuid väga lähedalt, ei usu ma suuremat osa neist. Teiseks on see väga rumal viis enda nurka mängimiseks. Kõige olulisem on ikkagi see, et sa saaks ellu viia oma programmi ja valimislubadusi, tegemata järeleandmisi oma põhimõtetes. Ma ei näe kuidagi võimalust, et me saaks oma peamisi valimislubadusi eestluse kaitsest, korruptsiooni välja juurimisest, bürokraatia vähendamisest jne jne ellu viia Keskerakonnaga. Aga mis puutub sotse, siis nemad muudkui välistavad järjest kõiki, mis tähendab, et nad sisuliselt kas valetavad valijatele poliitilisi poose võttes või kavatsevad olla need, kes blokeerivad ühisrinde tegemise Keskerakonna vastu ja sellega aitavad Keskil Tallinna valitsemist jätkata. Mage.

LAIAPEA: Tallinnas osaleb sel korral valimistel ka palju valimisliite. Teiste hulgas Kristiina Ojulandi partei eestvedamisel loodud Meie Tallinn, mille linnapeakandidaat on EKRE-st välja visatud Maria Kaljuste. Ojulandi jutust jääb mulje, et nende nimekirjas kandideerib ka EKRE praeguseid liikmeid. Kui tõsiseks te seda konkurenti peate? Ja kas need EKRE liikmed, kes kandideerivad konkureeriva valimisliidu nimekirjas, peaksid erakonnast lahkuma?

HELME: Meie erakonna põhikiri ütleb, et liikmed, kes tegutsevad erakonna konkurentide heaks visatakse välja. Juhatus otsustas eelmisel koosolekul, et kõik liikmed, kes kandideerivad kohtades, kus on meie enda nimekiri kas mõnes teises nimekirjas või ka üksikkandidaadina visatakse selle puntki alusel erandeid tegemata välja. Kui kellelgi on soovi minna mõne teise jõuga peaks tal olema korrektsust ja viisakust enne ise välja astuda. Ja asi ei puuduta üldse ainult Tallinnat, vaid kõiki omavalitsusi. Ojulandi valimisliitu me konkurendiks ei pea.

LAIAPEA: Küsitlused näitavad küll, et EKRE on tõusnud Eestis populaarseimaks konservatiivseks jõuks, kuid samas sektoris püüavad siiski hääli ka Isamaa ja Res Publica Liit, vabaerakondlik Vaba Tallinna Kodanik ja osaliselt isegi Reformierakond. Kas ei oleks mõistlikum, kui EKRE, IRL ja Vabaerakond osaleksid Tallinnas kohalikel valimistel ühiselt, moodustaksid konservatiivide valimisliidu? Praegu võib ju juhtuda, et kõik need nimekirjad jäävad napilt künnise alla ja volikogus esindamata.

HELME: Esiteks, kõik nimetatud seltskonnad võivad küll flirtida konservatiivsete ja ka rahvuslike teemadega, aga päriselt nad seda maailmavaadet ei kanna. Just sellepärast olemegi me kõigist teistest selgelt ees. Teiseks, valimiskünnis võib hirmutada mõnda teist erakonda või ka valimisliitu, meid mitte. Kolmandaks, valimisliidud ei huvita meid, me ehitame üles üleriigilist tugevat erakonda ja see tähendab, et meil peab organisatsiooni kohalik tasand olema kõikjal nii tugev, et suudab end kehtestada. See tulebki raskelt. Valimisliitu minek on kergema vastupanu teed minemine ja väga lühikese perspektiiviga poliitika tegemine. Ja lõpetuseks, meid ei häiri, kui mõni pärapartei lõplikult kustub. Pakun, et valijaid ka mitte. Konkurents on ka poliitikas edasiviiv jõud.

LAIAPEA: IRL-i linnapeakandidaat Raivo Aeg on soojendanud üles vana idee, millega tulid kunagi välja USA saatkonna sagedased külalised Jüri Luik ja Marko Mihkelson, nimetada Lembitu park ümber Reagani pargiks. Nähtavasti soovivad nad tähistada nii seda, et tänavu möödub 800 aastat Madisepäeva lahingust, kus meie legendaarne väepealik oma rahva vabadust ja iseseisvust kaitstes langes. Kas toetate seda eestlaste rahvusliku ajaloomälu vastu suunatud psühholoogilise sõja operatsiooni? Kas Tallinna lennujaam peaks kandma Lennart Meri asemel Donald Trumpi nime?

HELME: Inimesena, kelle jaoks Reagan oli juba nõukogude ajal iidol ja keda ma pean ka tänasel päeval 20. sajandi üheks suurimaks riigimeheks, ei toeta ma seda plaani üldse kohe. Esiteks ei meeldi mulle kohanimede ümber tegemine, eriti nõme on, kui seda tehakse mingi lööktöö korras. Arusaadavalt on tegemist piinliku katsega tähelepanu saada ja teisalt tähelepanu kõrvale juhtida sellelt, et IRL-il pole Tallinnas mingit sõnumit. Riigis ka tegelikult mitte.

LAIAPEA: Vabaerakondlased ja nendega seotud valimisliidud propageerivad ideed nö. “depolitiseerida” omavalitsuste juhtimine. See tähendab panna linnavalitsus paika avaliku konkursi teel. Mida te sellest arvate?

HELME: Piinlik populism. Milleks siis üldse valimised, palkame parima personalifirma ja see paneb linnavalitsuse paika! Kuidas küll keegi varem pole millegi nii geniaalse peale tulnud, eks? Avalik võim saab legitiimsuse valimistel. Kampaania käigus on läbi nämmutatud eri parteide peamised plaanid, mida on kas toetatud või mitte. Valimiste järel võimule tulevatele inimestele on antud mandaat. Kust tuleb depolitiseeritud (linna)valitsuse mandaat? Tema legitiimsus? Ei ole vaja depolitiseeritud linnapead. Valimised ongi see konkurss, mis tehakse. On vaja maha hääletada võim, mis ei teeni (linna)rahvast. Konkurss ametnikele ja võimalikult hea tasemega spetsialistide palkamine peaks olema iga poliitilise juhi loogiline käitumine, sest ametnike poolt tehtud hea töö eest nopib ju loorberid poliitik. Et selle asemel on meil ebakompetentsed parteibroilerid näitab, et juhtimistasandil ei saada aru, kuidas tulemust saavutada, vaid käsitletakse avalikku võimu isikliku hüvena. Sellist mõtteviisi ei muuda, see tuleb võimult maha hääletada ja loota, et uued inimesed teenivad isikliku hüve asemel ühishüve.

LAIAPEA: Viljandi linnapeaks kandideeriv Jaak Madison, teie erakonnakaaslane, on lubanud, et tuleb valituks osutumise korral isegi linnavolikogu lihtliikmeks. Olete ilmselt samuti nõus, et kahe tooli seadus on põhimõtteliselt väär, aga kui sellised mängureeglid kehtestati, siis tuleb nende järgi mängida. Kas olete valmis andma valijatele kindlas kõneviisis lubaduse asuda Tallinna volikogu liikmeks isegi juhul, kui EKRE peaks jääma seal opositsiooni?

HELME: Jah, olime kahe tooli seaduse vastu. Isegi kui ta kuulutati olevat kooskõlas põhiseadusega ei muuda see fakti, et tegu on väga halva seadusega. Kahe tooli seadus pärsib kohalikul tasandil värske vere esiletõusmist, uute nägude tulemist poliitikasse. Ta loob eelise vanadele olijatele ja Toompeal olevatele jõududele. See kõik ahendab poliitilist vereringlust. Aga seadus pandi kehtima ja me peame siis vastavalt sellele oma valijate huve kaitsma. See tähendab, et kõik meie Riigikogu saadikud kandideerivad. Ja loomulikult hakkavad nad tööle kohalikus volikogus. Selle lisatööga peab hakkama saama. Võin anda kindla lubaduse, et hakkan tööle Tallinna volikogus. Juhin tähelepanu, et kahe tooli seadus mõte selles oligi, et Riigikogu kohast ei pea selleks loobuma, lihtsalt tööd tuleb juurde. Palju parem küsimus on, et kui tekiks võimalus asuda Tallinna linnapea kohale – mis ei ole ühitatav Riigikogu mandaadiga – kumma siis valiks. Olen seda meelt, et kui tekib võimalust Riigikogust pealinna meeriks minna, siis tuleb see võimalus realiseerida.

Jaak Madisoni tõetund

Artikkel ilmus 24. augustil 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

See inimene, kes ahvatles Jaak Madisoni nüüd Viljandi linnapeaks kandideerima, oli tõeliselt salakaval, sest need valimised võivad lüüa jalad alt ambitsioonika noorpoliitiku edasiselt karjäärilt.

Madison pääses 2015. aastal Riigikokku mitte tänu enda tuntusele, vaid üksnes põhjusel, et oli kõrgel kohal EKRE üleriigilises nimekirjas ning esinumber Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas. Üheksa kuud varem kogus innukas parteiaktivist eurovalimistel kogu riigist kokku kõigest 89 häält, jäädes EKRE nimekirjas selgelt tuntumate tegelaste varju. Riigikokku kandideerides toimis ta erakonna kohapealse lipukandjana, keda valisid ka Mart ja Martin Helme toetajad, kes usaldasid oma iidolite valikut. See tagas talle näiliselt tugeva mandaadi.

Tegelikult jäi EKRE saak meie valimisringkonnas alla riigi keskmisele. Veel madalam oli see ainult Tallinnas, Tartus ja Ida-Virumaal, kus muukeelsete valijate osakaal on tunduvalt suurem. Järva- ja Viljandimaa pidanuks olema osa EKRE tuumikalast, kuid jäi teistest selgelt eesti valijaskonnaga piirkondadest maha. See näitab, et Madison oli toona tegelikult suhteliselt nõrk esinumber, kes ei suutnud erakonna potentsiaali siin täielikult realiseerida.

Järgnenud aastatel on ta tõestanud ennast hea müügimehe, osava eneseturundajana, kellel jutt jookseb ludinal ega takerdu kunagi, kuigi ei pruugi olla alati väga sisukas. Meedia armastab teda, sest tema bravuurikad ja kohati vastuolulised avaldused toovad kergesti klikke, see tähendab raha reklaamiandjatelt. Facebook ja veebiväljaannete kommentaariumid on samas täis EKRE trolle, kelle arvates selle partei liikmed peaksid asuma väljaspool igasugust kriitikat. Nii võib jääda kergesti mulje, et Madison ongi juba tõsiseltvõetav poliitik, kellel on oma suur toetajaskond.

Selliste järeldustega tasuks olla siiski ettevaatlik, sest meediareaalsus on üks asi, tegelikkus teine. Ja tõde selgub alles valimispäeval.

Ei ole raske mõista, millised kalkulatsioonid ajendasid Jaak Madisoni kandideerima nüüd kohalikel valimistel Viljandi linnas. Ta on seda juba ise avalikult tunnistanud. Tegemist on Järva- ja Viljandimaa valimisringkonna elanike arvult suurima omavalitsusega. See ongi kõik.

Paraku on jäänud Madisoni kalkulatsioonidest välja tõsiasi, et nüüd tulevadki kohalikud, mitte Riigikogu valimised. Kohalikud volikogud on mõeldud kohalike elanike jaoks. Hetkel kehtiv valimisseadus ütleb selgelt, et kandideerida võivad need, kelle püsiv elukoht asub vastavas vallas või linnas. Seejuures arvestatakse rahvastikuregistri andmeid. Rahvastikuregistri seadus omakorda ütleb, et elukohateates ei tohi esitada valeandmeid.

Eelmine õiguskantsler Indrek Teder märkis just seoses kohalike valimistega, et “rahvastikuregistri seaduse kohaselt ei saa suvalise aadressi andmist elukoha aadressina pidada juriidiliselt korrektseks.” Võib ju olla, et meie praegune õiguskantsler (kes sai ametisse, sest lubas riigikogulastele, et ei ole kahe tooli seaduse vastu) asuks selles asjas liberaalsemale seisukohale, kuid see ei muudaks kuidagi fakti, et Madisoni püsiv elukoht ei asu Viljandis. Fiktiivne sissekirjutus muudab ta üksnes valetajaks, mitte viljandlaseks.

Täpselt sama reha otsa astus juba 2009. aastal Martin Helme. Tema otsustas kandideerida siis kohalikel valimistel Pärnus, juhtides valimisliitu “Aus Pärnu”, sest oli saanud sealt mõned kuud varem eurovalimistel suhteliselt palju hääli. Valimisaktiivsus tuli kohalikel valimistel tunduvalt suurem, aga Helme poolt kogutud häälte arv langes ning tema valimisliidul ei õnnestunud seal volikokku pääseda. Pärnakad ju teadsid, et tegemist ei ole pärnakaga. Miks pidanuks nad ta siis kohalikku volikokku valima?!

Kui Madisoni avantüür osutub Viljandis edukamaks, siis räägib see nii mõndagi ka Viljandi valijate kohta. Eelkõige näitaks see muidugi viljandlaste suurt avatust poliitilistele immigrantidele, sisserändajatest õnneotsijatele. Teisalt kõneleks see aga ka sallivusest, valmisolekust vaadata patustajate tegudele läbi sõrmede.

Portaal Objektiiv, mida peab SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, märkis hiljuti oma juhtkirjas, et konservatiivse elukäsituse aluseks olevate ideaalide kaitsmine ei alga suurtest sõnadest ja kõlavatest loosungitest, vaid isiklikest valikutest ning personaalsest eeskujust. Hoolega uudisvoogu jälginutel ei ole ilmselt raske aimata, keda Objektiivi toimetajad seda kirjutades silmas pidasid.

Seega võib lõpetuseks öelda, et Madisoni tõetund saab olema ühtlasi konservatiivsuse test Viljandi valijate jaoks. Tema häältesaak näitab, kui palju on siin tõeliselt avatud ja sallivaid valijaid.

Käes on aeg täielikeks isikuvalimisteks

Artikkel ilmus 27. juulil 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

Keskerakonna suured siseheitlused valimisnimekirjade koostamisel Tallinnas ja Ando Kivibergi võimaliku kandideerimise või mittekandideerimise saaga Viljandis on järjekordseks kinnituseks, et kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele.

2013. aastal osalesin Viljandi linnas valimistel protestikandidaadina just selleks, et propageerida ideed võtta volikogude valimisel kasutusele kord, mille kohaselt osutuvad valituks valijatelt enim hääli saanud kandidaadid. See tähendab, et erakondade valimisnimekirjad kaotavad mõtte.

Kui võtta kohalikel valimistel kasutusele üksiku ülekantava hääle meetod, mis on ennast praktikas hästi tõestanud sellistes Eestiga võrreldavates väikeriikides nagu Iirimaa ja Malta, siis kanduvad hääled kandidaatide vahel edasi vastavalt valijate endi poolt märgitud eelistustele.

Kutsusin 2013. aastal üles valima mitte ennast kui inimest, vaid andma häält selle idee poolt, mida ma valimistel esindasin – selle rõhutamiseks lubasin valijatele üksnes seda, et astun valituks osutumise korral koheselt tagasi. Mul õnnestus koguda siis Viljandis kokku 1,3 protsenti häältest. Märkimisväärne tulemus, kui arvestada, et esimeseks ja kolmandaks platseerunud erakondade vahe jäi väiksemaks. Vägagi võimalik, et Reformierakonnal või sotsidel jäid selle tõttu siin valimised toona võitmata.

Need hääled ei tulnud mulle kui inimesele, sest mina volikokku ei pürginud, vaid antigi just selle idee poolt, mida ma valimistel esindasin. Küll väike, kuid siiski arvestatav hulk valijaid saatis oma häält andes sõnumi, et kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele.

Kahjuks näitasid järgnenud aastad, et ükski Eestis praegu eksisteeriv erakond, sealhulgas oma retoorikas “poliitilisele kartellile” vastanduvad Vabaerakond ja EKRE, ei ole valmis toetama seda ega ka teisi sama radikaalseid ideid Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamiseks.

Vaatamata sellele olen jätkuvalt veendunud, et selline muutus on vajalik. Eelkõige moraalsetel, eetilistel põhjustel.

Üleminek täielikele isikuvalimistele jätaks kohalikel valimistel kandideerima ainult need, kes tõesti tahavad ja on valmis kohalikes volikogudes kohalikke elanikke esindama. Kaoksid nii peibutuspardid kui ka sundparteistamine, mis tulenevad otseselt hetkel kehtivast valimisseadusest, sest praegu on erakondade huvides tulla välja võimalikult pikkade valimisnimekirjadega ja tuua kohalikele valimistele hääli koguma igasuguseid tuntud tegelasi, kes hiljem volikogu töös ei osale.

Riigikogulased võtsid küll vahepeal vastu nn. kahe-tooli-seaduse, mis võimaldab istuda neil taas ka kohalikes volikogudes, ja lubavad nüüd seda tõesti tegema hakata, kuid tõe kriteeriumiks on teatavasti praktika.

Paljud seda võib-olla enam ei mäleta, aga kui riigikogulastel juba kunagi varem oli selline võimalus, siis kujunes üheks probleemiks see, et nad ei jõudnud sageli volikogu istungitele, sest samal ajal tuli ette midagi olulisemat, mis nõudis pealinnas viibimist. Inimesed ikkagi ei ole kummist ja ka riigikogulased ei ole mingid üliinimesed, kuigi neile endile võib mõnikord tunduda teisiti.

Lisaks tuleb muidugi pidada meeles, et poliitikute jutt ei pruugi maksta mitte midagi. Nad võivad anda lubadusi, mida neil ei ole kavaski täita. Näiteks eelmiste kohalike valimiste eel saadeti viljandlaste postkastidesse valimisreklaam üleskutsega valida Keskerakonna esinumber Priit Toobal linnavolikokku, aga kui valijad seda tegid, siis ta sinna ei läinud. Ta ei ole jõudnud sinna ka pärast Riigikogust lahkumist.

Nüüdki võib ju juhtuda, et mõni kandidaat annab siin oma erakonnale hääli kogudes valijatele küll lubaduse volikokku minna, aga hiljem seda enam ei mäleta. Täielike isikuvalimiste korral oleks selline asi välistatud, sest selliste kandidaatide valimistel osalemisel ei oleks lihtsalt enam mingit mõtet.

Samuti muutub sellisel juhul palju konkreetsemaks poliitiline vastutus, mida valitud valijate ees kandma peavad. Kui praegu kipub see vahest laiali hajuma, siis täielike isikuvalimiste korral on selge, et iga rahvasaadik vastustab enda valijate ees isiklikult kõigi otsuste eest, mida ta nende valitud esindajana nende nimel toetab. See ongi ju esindusdemokraatia mõte.

Nii et täielike isikuvalimiste ideed ei maksa siiski maha matta. Kui praegune kord tekitab erakondades valimisnimekirjade koostamisel suuri pingeid ja sisemisi lahkhelisid, siis ehk jõuab ka Eesti poliitiline klass kunagi ikkagi äratundmisele, et see vajab muutmist, väljavahetamist lollikindlama süsteemi vastu.

10 küsimust Madis Timpsonile

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Reformierakonnast on tulnud sel sajandil juba kolm Viljandi linnapead. Nüüd on nende kandidaadiks sellele ametikohale Madis Timpson, jurist, praegu linnavolikogu liige. Timpson on ühtlasi Reformierakonna Viljandi piirkonna juht.

LAIAPEA: EKRE kandidaat Viljandi linnapea ametikohale on sageli klikimeedias figureeriv Jaak Madison. Kas reformierakondlased ei kaalunud võimalust tuua siia oma linnapeakandidaadiks mõni sarnane terava ütlemisega värvikas kuju, näiteks Jürgen Ligi, kelle nimi valijatele tutvustamist ei vaja? Sakala juhtkirjas ju nagu leiti, et teie nimi ei ole piisavalt kõlav, kuigi Viljandi linnavolikogu liikmeks valiti teid juba 2005. aastal.

TIMPSON: Eks see ole iga erakonna siseasi, kelle nad linnapeakandidaadiks ülesse seavad. Mina EKRE asemel oleks ikka kellegi kohaliku esitanud, sest praegusel puhul jätab härra Madison veidi sellise peibutuspardi mulje. Mis puudutab Reformierakonda, siis meil ei tulnud sellist mõtet kordagi isegi lauale. Kohalikud valimised peaks olema ikka kohalike inimeste asi. Mis minu kandidatuuri puudutab, siis erakonnakaaslased arvasid, et aeg oleks keerata uus lehekülg ning mind valiti linnapeakandidaadiks konsensuslikult. Tõepoolest, ma pole ehk nii kuulus kui mõni Riigikogu liige, aga ega ma ei kavatse nüüd igal õhtul sellepärast patjasid märjaks nutta. Eks juristidel olegi veidi raskem silma paista, hüvesid me otseselt ei jaga ja meile meeldib sisuline töö. Ma olen täiesti teadlikult valinud selle tee, et parem tegeleda probleemidega sisuliselt, mitte vormiliselt. Niisama targutada targutamise pärast mulle ei meeldi, kuigi see võib tuua tähelepanu ja kuulsust.

LAIAPEA: Töötasite aastaid nõunikuna erinevates ministeeriumites Tallinnas ja viskasite 2012. aastal koguni õhku idee lasta inimestel hääletada, võib-olla isegi kandideerida kohalikel valimistel mitmes omavalitsuses korraga. Kas oletegi nüüd päriselt Viljandis tagasi või jagate oma elu jätkuvalt mitme paiga vahel? Praeguse linnapea kogemus justkui näitab, et kui elukoht on tegelikult mujal, siis võib sellise ameti pidamine muutuda keeruliseks.

TIMPSON: Kõik sai alguse sellest, et lahkusin Viljandi linnavalitsusest 2007. aasta alguses, kus töötasin linnasekretärina. Kes veel ei tea, siis see on see ametikoht, kus seaduse järgi peab olema jurist ning kes siis kirjutab alla koos linnapeaga linna õigusaktidele. Ühel päeval helistas mulle tollane justiitsminister Rein Lang ja kutsus mind omale õigusnõunikuks. Otsustasin pakkumise vastu võtta, mis tähendas siis seda, et iga esmaspäeva hommikul startisin Tallinna poole ja reedel tagasi. Elukoht jäi ikka siia ja minu maksud pole kunagi kuhugi mujale laekunud kui Viljandi linna. Ja makse olen ma päris palju maksnud. Ausalt öeldes ega ma ise ka ei uskunud, et see pidev kurseerimine trassil Viljandi-Tallinn-Viljandi nii pikaks kujuneb. Ise ma pole ennast ühelegi ministrile pakkumas käinud, tavaliselt on nemad helistanud mulle.

Momendi seisuga ma enam ennast kahe linna vahel ei jaga, elan igapäevaselt Viljandis Paalalinnas, kuhu olen sisse kirjutatud juba aastast 1975, kui isale eraldati korter. Esimese eluaasta veetsin kunagise Viljandi linnapea August Maramaa kuulsas valges majas Uueveskil. Kuhugi kolida ei ole mul plaanis.

Mis seda mitmes kohas hääletamist puudutab, siis olen jätkuvalt seda meelt, et ideel on jumet.

LAIAPEA: Väljastpoolt vaadates paistab, et kuulute Reformierakonna siseringi või omate vähemalt häid suhteid selle erakonna tuumikuga. Keskvõimu tasandil on Reformierakond kompinud viimasel ajal võimalusi moodustada parempoolne koalitsioon, kuhu kuuluks ka EKRE. Kas see mõjutab kuidagi ka kohalikul tasandil tehtavaid valikuid? Näiteks: kui sügisel peaks tekkima Viljandis olukord, kus Reformierakonnal on valida kas koalitsioon sotsidega või parempoolne koalitsioon, kuhu tuleks võtta nii IRL kui ka EKRE ja võib-olla veel lisaks vabaerakondlaste valimisliit, siis kumba eelistate?

TIMPSON: Ma ei oska öelda, misasi see Reformierakonna sisering on ja kas ma kuulun sinna. Tõsiasi on see, et mind on kutsunud omale nõunikuks ja ma olen koos töötanud nii Rein Langi, Kristen Michali, Hanno Pevkuri kui ka Arto Aasaga. Viimase kümne aasta jooksul olen osalenud iganädalaselt nii peaminister Ansipi kui ka peaminister Rõivase ametiruumides Stenbocki majas erinevatel nõupidamistel. Eks aastatega teki ikka tuttavaid või õigem oleks öelda sõpru. Mulle tundub, et see siseringi temaatika on veidi ülemütologiseeritud. Kuigi ma polnud ei minister ega Riigikogu liige, ei tundnud mina, et mind poleks kuulatud, kui mul midagi öelda oli.

Viljandi Reformierakonnale ei tule peakontorist käske, kellega peab siinset koalitsiooni tegema. Me oskame siin ise ka mõelda. Oleme otsustanud, et ei hakka enne valimistulemuste selgumist mingeid eelleppeid sõlmima ega diile tegema ning olen selle ka välja öelnud. Eelmine kord sotsid ja IRL leppisid kokku enne valimisi, et Reform tuleb opositsiooni saata ja tegidki nii. Praeguseks on olukord taas muutunud. Partnereid peaks ühendama ikka ühised sisulised eesmärgid, mitte ärategemise rõõm. Üldiselt on viha ja poliitmängurlus halvad kaaslased, mille najal pikaajaliselt ei ole võimalik edukas olla. Aga mis erinevaid koalitsioone Viljandis puudutab, siis mina ei välistaks koalitsioone mitte ühegi partneriga. Kui meie eesmärgid klapivad, siis miks mitte.

LAIAPEA: Olete muu hulgas Reformierakonnaga seotud Liberalismi Akadeemia liige. Selle mõttekoja eesmärgiks on “edendada liberaalset maailmavaadet, et seista vastu sotsialistlike meeleolude tõusule ühiskonnas.” Kas kavatsete teha seda kuidagi ka kohalikul tasandil? Kui lugeda Reformierakonna saadetud esimest valimisreklaami, siis on seal ju puha lubadused rajada, renoveerida, suurendada toetusi jne. Teisi sõnu: sisuliselt lubate omavalitsuse suuremat sekkumist, et parandada inimeste elukeskkonda. Mõned nimetavad seda sotsialismiks.

TIMPSON: Olen tõepoolest Liberalismi Akadeemia liige. Korraldame erinevaid konverentse, seminare, anname välja raamatuid jne. Viimane raamat, mille välja andsime, oli Coudenhove-Kalergi “Totaalne riik – totaalne inimene. Paneuroopast”. Ma ise sattusin seda lugema esmakordselt üle paarikümne aasta tagasi ja soovitan soojalt. Aga mis puudutab meie valimislubadusi, siis mul on tunne, et ei koolistaadione ega lasteaedasid ei renoveeri küll keegi muu kui omanik ehk kohalik omavalitsus. Kelle jaoks sotsialism, kelle jaoks omaniku hool oma vara üle.

LAIAPEA: Sotside linnapeakandidaat Helmen Kütt teatas sotsiaaldemokraatide valimisreklaamis: “Meie kõigi ühine eesmärk on luua Viljandi, kus saaks end koduselt tunda iga inimene.” Samas osaleb siin nüüd valimistel ka EKRE, mis tahab võtta kohalikel valimistel mittekodanikelt hääleõiguse ja saata koju tagasi kõik pagulased. Mõned neist ongi nüüd juba ise Viljandist lahkunud. Kuhu te sellel EKRE-SDE teljel paigutute? Kas pooldate kah muulaste vaenamist või olete nn. tolerast?

TIMPSON: Mina olen liberaal ja ausalt öeldes mind ei häiri muust rassist inimesed. Kui muust rassist inimene soovib olla meie ühiskonna osa, siis miks seda talle ette heita. Sõpradele EKRE-st ütlen, et muulaste valimisõiguse äravõtmine on õiguslikult päris problemaatiline, vähemalt senikaua kui me oleme Euroopa Liidus.

LAIAPEA: Reformierakonna suur eesmärk aastateks 2017-2021 on muuta Viljandi kasvava elanikkonnaga linnaks. Mäletan, et eelmiste kohalike valimiste eel rääkis sama juttu praegune linnapea Ando Kiviberg. Sellele vaatamata on Viljandi elanike arvu langus järjekindlalt jätkunud. Mida te nüüd siis reaalselt teha kavatsete, et seda protsessi peatada? On teil selles osas ka mingeid konkreetseid plaane?

TIMPSON: Ausalt öeldes pole see olnud ainult praeguse linnapea jutt. Ma arvan, et see ambitsioon peab olema. Pole ju mingi saladus, et Eestis on ainult kaks linna, kus elanike arv kasvab ja need on Tallinn ja Tartu, igalpool mujal väheneb. Samuti arvan, et selles pole midagi halba, kui noored inimesed lähevad Viljandist väljaspoole õppima, olgu siis kas Tartusse, Tallinnasse või hoopiski piiri taha. Aga nad võiks siia tagasi tulla, et pere luua jne. Ma ise õppisin viis aastat Tartu Ülikoolis ja tulin tagasi. Aga et inimesed siia tuleksid, on vaja häid töökohti ja mugavat elukeskkonda, üks ilma teiseta ei tööta. Üldiselt ma usun, et Viljandil potentsiaali on.

LAIAPEA: Viljandi on küll jätkuvalt suhteliselt turvaline paik, rahulik väikelinn, aga viimastel aastatel on leidnud siin aset mitmed laia tähelepanu äratanud mõrvad, mis on kahjustanud paratamatult ka linna mainet. Eesti esimene koolitulistamine, lasud trepikojas, kägistamine järve ääres. See pilt, mis avaneb krimiuudistest, ei muuda Viljandit võimalike uusasukate silmis ilmselt just kuigi ligitõmbavaks. Kas ka omavalitsus peaks midagi tegema, et see olukord kuidagi paraneks? Praegune siseminister on ju tulnud välja mõttega suurendada omavalitsuste õigusi avaliku korra tagamisel. Mida te sellest arvate?

TIMPSON: Need kolm sündmust on tõepoolest kurvad, aga kohalik omavalitsus ei lase inimesi ennetähtaegselt vanglast vabaks, ei tekita haiglasse kohti ega pane püssi lapsele kooli kaasa. Eks kogu see asi algab pihta ikka kodust, kui minu arvamust kuulda tahate.

Mõelda võiks küll aga linna kaamerasüsteemi uuendamisele. Mind ei sega kaamerad avalikus ruumis, kui need tagavad suuremat turvalisust. Terve London neid täis ja ometigi on sealkandis demokraatiaga hoopis pikaajalisemad kogemused kui meil.

Mis aga siseministri mõtet puudutab, siis mina näen siin soovi probleem “oma hoovi” pealt ära saada. Ühesõnaga, ma ei toeta seda. Pigem võiks mõelda selles suunas, et väljaõppinud politseinikud, kes on oma ala profid, ei peaks tegelema plekimõlkimiste registreerimisega ja muu taolise tühja-tähjaga.

LAIAPEA: Korjate nüüd linnakodanikelt ettepanekuid selle kohta, mida võiks Viljandis teha. Kui aktiivselt on teile vastuseid saadetud? Kas on tulnud ka selliseid uusi, säravaid ideid, millest ei ole varem avalikult juttu olnud?

TIMPSON: Otsustasime jah seekord küsida kõikide linnakodanike käest, mida nemad arvavad meie ideedest ning andsime võimaluse ka ise mõtteid välja pakkuda. Muidu kõik räägivad kaasamisest ja inimeste kuulamisest, aga tegudeni pole eriti jõutud. Tegime selle nüüd teoks ja ei kahetse. Vastuseid tuli päris suur hulk ja ma tänan neid inimesi, kes vaevaks võtsid oma aega kulutada. Mõtteid tuli seinast-seina, alates sellest, et lossimägedesse oleks vaja uus kiik teha kuni selleni, et peaksime kutsuma Edgar Savisaare Viljandi linnapeaks. Sellest viimasest pole tõepoolest ennem juttu olnud, aga kas ta nüüd särav mõte on, las see jääb igaühe otsustada.

LAIAPEA: Jaak Madisoni arvates tuleks korraldada Viljandis rahvahääletus nn. ametite maja lammutamise ja selle asemele Vabadussõja ausamba püstitamise küsimuses. Kas te pooldate sellise rahvahääletuse korraldamist või tuleks see asi lihtsalt ära teha?

TIMPSON: Minu arvates on see vana parteimaja lihtsalt kole ja pealegi amortiseerunud ning selle peaks maha võtma. See avaks lauluväljaku ja lossimäed rohkem linnale. Seda meelt olen küll, et kuidagi peaksime Vabadussõjas hukkunute panust meeles pidama ja ausamba püstitamise poolt olen ma ka. Ma ei välistaks rahvaküsitlust, aga ega ma eriti usu, et inimestel midagi ausamba vastu on.

LAIAPEA: Lõpetuseks. Viljandi linna ja valla võimalikust ühinemisest ei ole viimasel ajal küll enam eriti juttu olnud, aga kuna neli aastat on pikk aeg, siis võib see teema linnavolikogu järgmisel ametiajal taas päevakorda kerkida. Milline on teie seisukoht selles küsimuses?

TIMPSON: Ma ei tea, kas just nelja aasta pärast, aga pikas perspektiivis see ühinemise teema kindlasti lauale tõusetub. Minu arvates on see just see koht, kus peab korraldama rahvaküsitluse ja küsima inimeste käest, mida nad arvavad.

Vanad programmid uuesti välja

Artikkel ilmus 21. juunil 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

Kohalike valimiste lähenedes on erakonnad ja valimisliidud asunud koguma elanikelt taas ettepanekuid selle kohta, mida nad võiksid võimule saades ära teha. Kõik uus ei ole küll ammu unustatud vana, aga uute valimisprogrammide koostamist on mõistlik alustada vanadest. Samuti tasub Viljandis uurida kaasava eelarve jaoks esitatud ideid, sest nendegi hulgast leiab palju häid mõtteid, mis väärivad teostamist.

Mõned võivad muidugi ironiseerida selle üle, kui valimistel tullakse nüüd välja samade lubadustega, millega esineti eelmine kord. Näiteks veekeskuse osas on need paljusid ammu ära tüüdanud, sest lubatud on seda korduvalt, aga muna on jäänud lõpuks ikkagi munemata. Kuid see ju ei tähenda, et mõte ise on põhimõtteliselt vale. Loodkem siis, et harjutamine teeb meistriks ja viimaks veekeskus siiski kerkib.

Kohaliku omavalitsuse toimimist võib lihtsustatult võrrelda arvutimänguga, kus tuleb järgmisele tasemele jõudmiseks lahendada hulk ülesandeid. Kui üks mängija sellega piisavalt hästi hakkama ei saa, siis on mäng tema jaoks läbi. Ja valijad võivad anda kellelegi teisele võimaluse kätt proovida. Lahendamist vajavad ülesanded jäävad seejuures suuresti samaks: teede ja tänavate remont ning teised sellised igapäevased, jooksvad asjad, millega kohalik võim pidevalt tegelema peab.

Lisanduvad veel muud valimislubadused, millega erakonnad üritavad valijate tähelepanu püüda, üksteisest eristuda, kuid nendegi osas on hea hoida järjepidevust. Kui iga kord tullakse enne valimisi välja uute suurte lubadustega, siis ei pruugi lõpuks midagi tehtud saada, vaid toimub lihtsalt sihitu rapsimine erinevates suundades.

Seetõttu soovitan mina erakondadel võtta nüüd kõigepealt ette enda varasemad valimislubadused. Kriipsutada nende hulgast maha need, mis on juba täidetud või tunduvad täna ebamõistlikud, kuid tulla ülejäänutega julgelt uuesti valijate ette, et saada rahvalt taas mandaat nende täitmiseks.

Veelgi enam. Soovitan võtta häbenematult üle ka teiste erakondade varasemaid lubadusi, kui need tunduvad mõistlikud. Valijate jaoks ei ole suurt vahet, kes vajalikud asjad ära teeb. Peaasi, et need lõpuks tehtud saavad.

Näiteks osales 2009. aastal Viljandis kohalikel valimistel erakond Eesti Kristlikud Demokraadid, mis lubas muuta linnavalitsuse poolt korraldatavad üritused alkoholivabaks. Seda erakonda enam ei ole, aga minu arvates on see hea mõte. Nii näitaks linnavalitsus ühest küljest positiivset eeskuju, toetaks karskusliikumist, aga teisest küljest hoiaks ka veidi raha kokku – pole ju tegelikult vaja maksumaksjate raha eest šampust ja veini juua.

Karskusteema võib muidugi tunduda valimiste kontekstis triviaalne, tähtsusetu pisiasi, kuid see ei ole alati nii olnud. Juba vahva sõdur Švejk ju ütles, et valitsus, kes tõstab õlle hinda, ei püsi kaua. Jah, see oleks ilmselt ebapopulaarne teema. 90 aastat tagasi, kui Viljandimaa maavolikogu valimisel oli Eesti Rahvaerakonna ja Kristliku Rahvaerakonna töökavas sees kaks lubadust karskuse alal (“kaasaaitamine, et maal vähem joogikohti avataks ja praeguseid võimalust mööda suletaks” ning “salaalkoholi kauplemise vastu energiline võitlus”), ei saanud nende nimekiri maavolikogus ühtegi kohta. 2009. aastal ei ületanud Eesti Kristlikud Demokraadid valimiskünnist.

Sellegi poolest on huvitav vaadata, kas nüüd Viljandis kohalikel valimistel osalev Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, mis üritab esitleda ennast teatavasti just kristlik-konservatiivse jõuna, mingis mõttes Jaan Tõnissoni ja Jaan Lattiku kunagiste erakondade ideoloogilise järglasena, nende valimiste eel karskusteema tõstatab või mitte. Ja kuidas reageerivad sellele siis teised erakonnad, eriti Isamaa ja Res Publica Liit.

Vanade programmide kõrval väärivad aga kindlasti tähelepanu ka need ettepanekud, mis juba esitati linnakodanike poolt kaasava eelarve jaoks. See ideekorje on toimunud Viljandis nüüd mitmeid aastaid ja nii on saadud kokku kümneid väga häid, sageli ka küllaltki praktilisi ettepanekuid, mis võiksid leida endale koha erinevate erakondade valimislubaduste hulgas. Pole tingimata vaja mõelda välja midagi täiesti uut. Võib lubada teha lihtsalt seda, mida rahvas on juba välja pakkunud.

Tartu kogemus näitab, et kaasav eelarve on omamoodi viitsütikuga pomm, mis võib tükk aega mulla all sisiseda, enne kui lõpuks plahvatab. Loodi ju seal nüüd lausa eraldi valimisliit, mis sündis seetõttu, et üks kaasava eelarve jaoks esitatud suurejooneline idee ei leidnud toetust erakondade poolt. Mina ei oska hinnata, kas Tartusse uhke linnahalli ehitamine oleks mõistlik või mitte (võib ju juhtuda, et sellest saabki hiljem sarnane koorem nagu on praegu Tallinna linnahall), aga asja eestvedajad on igatahes hakkamist täis ning nende valimisliidu pääsemine volikokku paistab üpriski tõenäoline.

Viljandis võiksid erakonnad sellest õppida ja ise linnakodanike poolt kaasava eelarve jaoks esitatud ideed omaks võtta. Seda enam, et siin ei ole pakutud välja nii kulukaid megaprojekte.