António Guterres 70

António Guterres on esimene ÜRO peasekretär, kes sündis pärast selle organisatsiooni loomist. USA välisministeerium alustas plaanide koostamist uue maailmaorganisatsiooni rajamiseks juba kümme aastat enne tema sündi. Rahvasteliit oli asutatud 1919. aastal president Woodrow Wilsoni (Demokraatlik Partei) algatusel, kuid võimule tulnud isolatsionistlike vabariiklaste survel jäi USA ise sellest kõrvale. See osutus veaks. Ilma ameeriklasteta ei suutnud Rahvasteliit kutsuda korrale teisi suurriike. 1939. aastaks oli selge, et see on maailmarahu hoidjana ebaõnnestunud. Sellest tulenevalt asutigi president Franklin D. Roosevelti (Demokraatlik Partei) korraldusel kavandama täiesti uut organisatsiooni, mis looks kogu maailma ühendades raamistiku riikidevaheliste erimeelsuste rahumeelseks lahendamiseks. ÜRO harta allkirjastamiseni jõuti 1945. aasta suvel, mõned kuud pärast Roosevelti surma. Harta jõustus sama aasta sügisel, kui selle olid ratifitseerinud ÜRO julgeolekunõukogu kõik viis alalist liiget ja suurem osa allakirjutanud riikidest. Guterrese sünnini jäi siis veel üle kolme aasta. Ta sündis 1949. aasta 30. aprillil.

ÜRO peasekretäriks valiti Guterres 2016. aastal, kuid ametisse astus ta 2017. aasta jaanuaris. Teatavasti astus just samal kuul ametisse ka USA praegune president Donald Trump, kes on muutnud vastuseisu “globalismile” rahvusvaheliseks lööksõnaks ja kujutab ühe oma vaenlasena ka seda organisatsiooni, mida Guterres juhib. Sama teevad Trumpi fännid mujal maailmas, sealhulgas Eestis. ÜRO ei ole täna õnneks küll sama räsitud seisus nagu Rahvasteliit 1939. aastal, kuid on selge, et praegu ei ole selle jaoks kõige paremad ajad. Rahvusvahelise õiguse püsimine sõltub kokkuvõttes ikkagi riikide valmisolekust selle loomises osaleda ja selle norme järgida. Kui see valmisolek kaob, hakkab kord maailmas mõranema. Lõpuks astub õiguse asemele toores jõud. Maailm, kus valitseb džungliseadus, võib ehk meeldida mõnele suurriigile või selle juhile, kuid väikeriikide huvidele see ei vasta. Seetõttu väärivad Guterrese püüdlused ÜRO süsteemi maailmas jätkuvalt relevantsena hoida kindlasti ka Eesti toetust.

Tegemist on samas isikuga, kes sobib hästi vandenõuteooriate peategelaseks. Elektrotehnikat õppinud Guterres alustas oma karjääri 1971. aastal küll üsna poliitikakaugel alal, nimelt süsteemiteooria ja telekommunikatsiooni (signaalide) õppejõuna, kuid sukeldus poliitikasse kohe pärast 1974. aasta nelgirevolutsiooni, mis viis Portugalis demokraatia taastamiseni. Tegelikult astus ta 1973. aastal eksiilis asutatud Sotsialistliku Partei liikmeks juba enne pööret, kuuludes seega esialgu põrandaaluste sotsialistide hulka.

Üleminekuperiood lõppes Portugalis 1976. aastal, kui võeti vastu uus põhiseadus ning toimusid esimesed vabad parlamendi- ja presidendivalimised. Parlamendivalimised võitis Sotsialistlik Partei. 1977-1979 oli Guterres parlamendi majandus ja rahanduskomisjoni esimees. Samal ajal allutati raskete majandusprobleemide käes vaevlev riik olukorra stabiliseerimiseks Rahvusvahelise Valuutafondi programmidele. Ühtlasi osales Guterres läbirääkimistel Portugali ühinemiseks Euroopa Liiduga, kuid selle sammu astumisega läks veel aega. 1979. aastal tulid võimule paremtsentristid. Sotsialistide käes oli riigitüür uuesti aastatel 1983-1985 ning selle tulemusel sai Portugalist 1986. aasta 1. jaanuarist ametlikult Euroopa Liidu liige. Sama teed läks siis ka Hispaania. Pärast seda, kui sotsialistid oli Portugalis parlamendivalimistel kolm korda järjest lüüa saanud, tõusis Guterres 1992. aastal nende juhiks. Enne teda oli erakonnal olnud kuue aasta jooksul kolm peasekretäri, aga tema jäi sellele ametikohale kümneks aastaks. 1995-2002 oli ta ühtlasi Portugali peaminister ja 1999-2005 Sotsialistliku Internatsionaali president.

Peaministriks tõusis Guterres lubadustega vähendada eelarvedefitsiiti ja inflatsiooni, et riik vastaks euro kasutuselevõtu tingimustele, kuid suurendada samal ajal sotsiaalkulutusi. Need vastandlikud lubadused said täidetud ulatuslike erastamiste hinnaga. Tema teisel ametiajal hakkas olukord majanduses siiski halvenema. 2001. aasta detsembris said sotsialistid kohalikel valimistel lüüa paremtsentristidelt, keda juhtis José Manuel Barroso (hilisem Euroopa Komisjoni president). Guterres teatas ootamatult, et astub ametist tagasi. Tema hinnangul näitasid kohalikel valimistel saadud kehvad tulemused, et valitsus on kaotanud rahva toetuse. 2002. aasta ennetähtaegsete parlamendivalimistega läkski võim riigis paremtsentristidele. Käesoleval kümnendil on küsitlused aga korduvalt näidanud, et portugallased peavad Guterrest kogu 1974. aastale järgnenud perioodi kõige paremaks peaministriks.

Guterres on praktiseeriv katoliiklane, kuid Portugali poliitilist vasaktiiba iseloomustab üldiselt pigem ilmalikkus ja isegi antiklerikalism. 1995. aastal tunnistas ta avalikult, et talle ei meeldi homoseksualism ning see häirib teda, kuid just tema teisel ametiajal seadustati samasooliste kooselu. 1998. aastal oli Guterres rahvahääletusel abordiseaduse liberaliseerimise vastu, kuigi suurem osa tema erakonnast seda toetas. Vastav muudatus lükati siis napilt tagasi, aga läks läbi 2007. aasta rahvahääletusel, mille eel Sotsialistlik Partei ei jäänud enam ametlikult neutraalseks, vaid tegi kampaaniat JAH-poolel. Guterrese ajal dekriminaliseeriti Portugalis narkootikumide kasutamine – narkomaaniat hakati käsitlema tervishoiualase probleemina, sõltlaste karistamise asemel panustati võõrutusravile ja ennetustööle, mis on andnud seal üsna häid tulemusi.

Juba 1983. aastal juhatas Guterres ENPA rahvastiku-, rände- ja pagulastekomisjoni tööd. 1991. aastal kuulus ta Portugali Pagulaste Nõukogu asutajate hulka ning 2005-2015 oli ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ülemkomissar. Ta on leidnud alati, et selles vallas peaksid valitsema rahvusvaheliselt kokkulepitud reeglid, mitte kaootiline olukord, kus iga riik peab ise vaatama kuidas hakkama saab. Just see on teinud temast viimastel aastatel vandenõuteoreetikute erilise vihaobjekti.

Artikkel ilmus 24. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Kes võidab eurovalimised?

Lähenevad eurovalimised võivad kujuneda Eestis rahvahääletuseks praeguse koalitsiooni üle, kuid see ei tähenda, et valijad ei peaks oma häält andes mõtlema ka selle peale, mida nende häälele toetudes järgmise viie aasta jooksul tehakse.

Küsitlused ennustavad üldiselt võitu Reformierakonnale, kuid lõpuks võivad selle napsata hoopis sotsid, kellel on kõige populaarsem esinumber. Või siis EKRE, sest ekrelastel on kõige aktiivsemad ja andunumad fännid (loe: valijad).

Eurovalimised on toonud Eestis alati suuri üllatusi. 2004. aastal teati, et Toomas Hendrik Ilves on populaarne, aga keegi ei oodanud, et ta kogub üksinda ligi kolmandiku kõigist häältest. 2009. aastal oli selge, et Indrek Tarand teeb suletud nimekirjade vastu protesteerides hea tulemuse, aga nii head tulemust (vaid tuhat häält vähem kui valimised võitnud Keskerakonnal) ei osanud ta vist isegi unes näha. Viie aasta eest üllatas Yana Toom, kes tõusis Keskerakonna kandidaatide nimekirja lõpust esimeseks, tehes ära isegi Edgar Savisaarele.

Kandidaadid reastuvad nüüd küll pärast valimisi vastavalt saadud häälte arvule ümber, kuid reeglina osutuvad valituks siiski nimekirjade esinumbrid. Eelmine kord õnnestus tagant tõusta ainult Toomil. 2004. aastal said sama trikiga hakkama Siiri Oviir ja Ivari Padar. Pole kindlasti välistatud, et sel korral õnnestub see rohkematel.

Reformierakonna reiting on viimastel kuudel kasvanud peamiselt tänu sellele, et paljud kodanikud eelistaks näha peaministrina Kaja Kallast, mitte EKRE toetusel jätkavat Jüri Ratast. Eurovalimistel on erakonna esinumbriteks aga Andrus Ansip ja Taavi Rõivas, mitte Kaja Kallas.

Ansip tulistas endale ise jalga sellega, et seisis Euroopa Komisjoni digivolinikuna järjekindlalt nn. tsensuurimasinate läbisurumise eest (vaata: https://isoc.ee/kampaania/). Kaja Kallas esindas europarlamendis täpselt vastupidist seisukohta. Paari aasta eest tunnistas ta isegi avalikult, et Ansip on valmistanud digiküsimustega kursis olevatele progressiivsetele inimestele väga suure pettumuse.

Rõivas on samuti äärmiselt vastakaid tundeid tekitav kuju. Viimased parlamendivalimised kinnitasid, et temagi populaarsus on varasemaga võrreldes kõvasti langenud. Ei imestaks, kui Urmas Paet (ja võib-olla ka mõni teine) nüüd tänu kogutud häälte arvule temast ette läheb.

Reformierakond ja Keskerakond kuuluvad Euroopa tasandil mõlemad ALDE Partei ridadesse. Astusin eelmisel aastal selle individuaalseks liikmeks, et saada paremini aimu sellest, millega nad seal tegelevad. Rõivas juhtis töörühma, mis pani kokku ALDE Partei üleeuroopalise valimismanifesti. Selle tööga sai ta enam-vähem hakkama.

Valimismanifesti koostamise käigus esitati eri riikide parteide poolt väga palju muudatusettepanekuid. Keskerakonnalt neid mulle teadaoleva info kohaselt ei laekunud. Tõenäoliselt ei tähenda see seda, et nad kõige seal kirjas olevaga nõustuvad, vaid on lihtsalt märk vähesest aktiivsusest.

Keskerakonna esinumber on nüüd Toom, kelle varasemad valijad jäävad osaliselt arvatavasti koju või annavad oma hääle protestiks Keskerakonnast lahkunud Raimond Kaljulaidile, kes osaleb valimistel üksikkandidaadina. Ma ei usu, et Kaljulaid osutub valituks, aga teda võib toetada siiski arvestatav hulk Keskerakonna praeguses ladvikus pettunud inimesi.

Neid võib ju tegelikult olla isegi nii palju, et Keskerakonna nimekirjast pääseb europarlamenti hoopis Igor Gräzin. Erakonna valimisplatvormis mainitakse ühe Euroopa Liidu ees seisva raske väljakutsena euroskeptikute populaarsuse kasvu, aga euroskeptikuna esinev Gräzin alustas nüüd oma valimiskampaaniat jutuga, et Euroopa Komisjon tuleks likvideerida. Pole päris selge, mida Keskerakonna valijad tegelikult saavad.

VoteWatch Europe andmetel on eelmisel aastal (veel Reformierakonnas olles) Kaja Kallase asendusliikmena europarlamenti pääsenud Gräzin hääletanud üldiselt, täpsemalt 83% kordadest, nagu suurem osa ALDE fraktsioonist. Silma paistab ta hoopis ühe teise näitaja poolest. Nimelt on tema osavõtt hääletustest olnud suhteliselt tagasihoidlik. Gräzin on jätnud vahele 45% nimelistest hääletustest.

EKRE esimees Mart Helme kuulutas koalitsiooniläbirääkimiste ajal raadiosaates “Räägime asjast”, et nende võimaliku nurjumise “tulemuseks saab see, et meie võtame väga selge hoiaku Eesti väljaviimiseks Euroopa Liidust”, aga pärast võimule saamist ta enam nii avatud kaartidega ei mängi. Selle partei esinumbrid on tunnistanud, et nemad ei kavatse europarlamenti minna.

Äärmiselt irooniline, kuigi antud isikute puhul mitte üllatav, et samad mehed, kes kritiseerisid varem kartelliparteisid valimistel peibutuspartide kasutamise eest, esinevad nüüd ise samas rollis. See aga parandab kindlasti Jaak Madisoni väljavaateid.

Kuidas läheb Riho Terrasel? Mitu häält saab Lauri Hussar? Kas nende valimiste “mustaks hobuseks” osutub Evelin Ilves, Artur Talvik, Erik Orgu või hoopis Maria Kaljuste? Pole õrna aimugi. Kõik on valijate kätes.

Artikkel ilmus 25. aprillil 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Madison läheb valimistele valejuttu puhudes

Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest (ALDE Partei), kuhu kuuluvad ka Eesti Keskerakond ja Reformierakond, ei nimetanud tänavu Euroopa Parlamendi valimisteks ühte esikandidaati. Välja käidi seitse nime.

EKRE aseesimees Jaak Madison väitis hiljuti veebisaates “Otse Postimehest”, et kõik teised Euroopa Parlamendi grupid peale EKRE toetusel loodava euroskeptikute fraktsiooni on “juba enne valimisi ära otsustanud, kes on nende Euroopa Komisjoni presidendi kandidaat: lepitakse kokku, kord saavad selle koha sotsid, teinekord EPP, kolmas kord näiteks ALDE. Valimistulemustest sõltub väga vähe. Euroopa Liidu kodanikud Euroopa Komisjoni presidenti valida ei saa. Kõige suurem täidesaatev võim Euroopa Liidus on Euroopa Komisjonil, ja see on kõige vähem demokraatlikult valitud organ.”

Madisoni arvates ei oleks üldse halb see, kui Euroopa Komisjoni president valitaks otse rahva poolt. “Hetkel oleme nõus selles uues poliitgrupis läbi käinud ideega, et Euroopa Komisjoni president valitakse Euroopa Parlamendis pärast europarlamendi valimisi,” ütles ekrelane, “mitte et enne tehakse kokkulepped ära, et seekord saate teie, aga järgmine kord saame meie.”

Paraku oli EKRE aseesimehe jutt kas sihilikult ja/või rumalusest mõnevõrra eksitav, et mitte öelda teadlik vale. Vaatame, kuidas on asjad tegelikult!

Eurodemokraatia ei pruugi praktikas hästi toimida

Demokraatia defitsiit Euroopa Liidu juhtimises on olnud jutuks juba pikemat aega. Meetodeid selle vähendamiseks on mõeldud välja mitmeid. Praktikas ei ole need andnud kahjuks alati häid tulemusi.

Lissaboni leping näeb ette, et esitades europarlamendile heakskiitmiseks kandidaadi Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale peab Euroopa Ülemkogu võtma arvesse eurovalimiste tulemusi. Kusagil ei ole öeldud, kuidas seda täpselt teha tuleb, aga 2014. aasta valimiste eel sõlmisid Euroopa Liidu riigi- ja valitsusjuhid, Euroopa Parlament ja suuremad Euroopa tasandi erakonnad kokkuleppe, mille kohaselt saab Euroopa Komisjoni presidendiks valimistel Euroopa Parlamendis enim kohti saanud europartei “esikandidaat”.

Jutumärgid olid siin täiesti omal kohal, sest valimised toimuvad ikkagi igas liikmesriigis eraldi, kogu Euroopa Liitu hõlmavat valimisringkonda ei ole. Seega saavad tavakodanikud europartei esikandidaati otse valida siiski vaid ühes liikmesriigis. Ja sedagi üksnes juhul, kui ta üldse kusagil valimistel kandideerida suvatseb. Mingit kohustust seda teha ei ole.

2014. aastal sai just sel moel Euroopa Komisjoni presidendiks Luksemburgi kauaaegne peaminister Jean-Claude Juncker, kes oli alistanud eelnevalt Euroopa Rahvapartei sisevalimistel prantslase Michel Barnier. Riigi- ja valitsusjuhtidest koosnev Euroopa Ülemkogu otsustas siis varem sõlmitud kokkulepet austada. Junckeri vastu olid seal hääletusel ainult Briti peaminister David Cameron ning Ungari peaminister Viktor Orbán. Ülejäänud hääletasid poolt. Parlamendis kiideti tema kandidatuur heaks häältega 422 poolt, 250 vastu ja 47 erapooletut.

Ilmselt peavad ka toonased Junckeri toetajad tunnistama, et tegemist ei olnud õnnestunud valikuga. Euroopa Komisjoni praegune president ei jäta Euroopa Liidu seisukorrast just väga head muljet. Pehmelt öeldes tundub, et teda valides ei langetatud päris kainet otsust. Samas oli aga see protsess, mis Junckeri ametisse saamiseni viis, kõige demokraatlikum, mida saab ühes riikide liidus kasutada.

Üleminekuga Euroopa Komisjoni presidendi otsevalimisele, mis eeldab üleliidulise valimisringkonna loomist, eemaldutaks otsustavalt riikide liidu põhimõttest. Kui neli aastat Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonis istunud Madison, kes üritab esitleda ennast Euroopa Liidu küsimustes suure eksperdina, ei ole seda ikka veel mõistnud, ei ole ta mõistnud selles vallas toimuvast mitte midagi.

Praegune protsess ei ole ALDE Partei huvides

Tänavu on Euroopa Rahvapartei esikandidaadiks sakslane Manfred Weber, kellele jäi sisevalimistel alla Soome poliitik Alexander Stubb. Sotside esikandidaadiks valiti Frans Timmermans, endine Hollandi välisminister, kes on praegu Euroopa Komisjoni asepresident. Eelmine kord juhtis neid valimistulle Saksa sotsiaaldemokraat Martin Schulz, kes oli siis Euroopa Parlamendi president.

ALDE Partei esikandidaadiks oli viie aasta eest teatavasti Guy Verhofstadt, endine Belgia peaminister, kes on juhtinud viimased kümme aastat ALDE fraktsiooni Euroopa Parlamendis. Sel korral otsustati aga tulla välja terve nimekirjaga inimestest, keda nüüd debattides suuremate europarteide esikandidaatide vastu saadetakse.

Nende hulgas on Euroopas laiemalt tuntud (Guy Verhofstadt, Emma Bonino, Margrethe Vestager) kui ka vähem tuntud nimesid. Kõigil ei ole mõtet siin peatuma hakata. Minul isiklikult on väga hea meel selle üle, et nimekirja pääses ungarlanna Katalin Cseh (sünd. 1988), üks liberaal-konservatiivse erakonna Liikumine Momentum asutajatest. Eelmisel aastal sai see erakond Ungari parlamendivalimistel ainult 3,1% häältest, mis parlamenti pääsemist ei taganud. Väga hea õnne korral võivad nad nüüd europarlamendis siiski ühe koha saada. Cseh on nende valimisnimekirja esinumber. Võib-olla on just kuulumine ALDE Partei esikandidaatide nimekirja see, mis annab Ungaris otsustava tõuke tema toetajaskonna kasvuks.

Tõenäosus, et ALDE Partei need valimised võidab, on sisuliselt olematu. Seega pole ka põhjust toetada protsessi, mis kindlustab Euroopa Komisjoni presidendi ametikoha andmise Euroopa Rahvapartei või sotside esikandidaadile.

Liberaalid on üldiselt populaarsemad väikeriikides. Euroopa Ülemkogus on ALDE Partei liikmete käes praegu rohkem kohti kui sotsidel ning vaid üks vähem kui Euroopa Rahvapartei ridadesse kuuluvate jõudude esindajatel. Seda arvestades oleks ALDE Partei jaoks kasulikum, kui Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale ei saaks automaatselt mõne suurema Euroopa tasandi erakonna kandidaat.

Ka laiemalt võiks liberaali nimetamine sellele kohale olla sobivaks poliitiliseks kompromissiks olukorras, kus põrkuvad konservatiivide ja sotside vastandlikud huvid. Just nii sai 1999. aastal ametisse Romano Prodi, kelle ametiaega, kuhu jäi ka Eesti astumine Euroopa Liitu, võib tagantjärele pidada palju edukamaks kui José Manuel Barroso ja Junckeri omi.

Kas Jaak Madison on salaföderalist?

Kõige tugevam praeguse protsessi oponent on Madisoni poolt põlatud Prantsusmaa president Emmanuel Macron. Tema erakond La République En Marche! ei ole ALDE Partei liige, kuid teineteisele lähenemine siiski vaikselt jätkub. Macroni vastuseisu võib suuresti seletada sellega, et tema erakond ei kuulu Euroopa Rahvapartei ega eurosotside ridadesse, vaid üritab olla alternatiiviks mõlemale.

Euroopa Ülemkogu liikmete hulgas on aga ka mitmeid teisi, kellele see esikandidaatide süsteem ei meeldi. Tegemist on valdavalt väljaspool tuumik-Euroopat asuvate riikide juhtidega, kes saavad suurepäraselt aru, et praeguse süsteemi puhul saab Euroopa Komisjoni presidendiks mõni Saksamaa, Prantsusmaa või Beneluxi riikide poliitik, kusjuures veelgi kindlamalt tagaks selle üleminek otsevalimisele.

Kui tahame, et Euroopa Liit oleks riikide liit, ei ole Euroopa Komisjoni presidendi otsevalimine ja europarlamendi rolli suurendamine mingil juhul meie huvides. Sellisel juhul peame võitlema selle eest, et Euroopa Ülemkogu saaks tagasi suurema vabaduse presidendikandidaadi nimetamisel (ei peaks arvestama nii palju eurovalimiste tulemustega). Volinikukandidaatide nimetamine peab jääma liikmesriikide pädevusse. Piisab sellest, et europarlament saab hääletada nende ametisse sobivuse üle.

Kokkuvõttes tundub, et Jaak Madison võib tegelikult olla salaföderalist, kes ainult nimetab ennast rahvusriikide liidu pooldajaks, sisuliselt aga toetab ideid, mis viivad hoopis Euroopa Liidu föderaliseerumise suunas. See on väga kummaline, kuid samas loogiline, et rahvuspopulistide kasvanud populaarsuse tõttu üritavad föderalistide agendid pugeda ka nende ridadesse.

Artikkel ilmus 24. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal oluliselt toimetatud ja lühendatud kujul. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Presidendivalimised Põhja-Makedoonias

Põhja-Makedoonia Vabariigis toimub pühapäeval presidendivalimiste esimene voor. Praegune president Gjorge Ivanov ei saanud enam kandideerida, sest tal täitub juba teine järjestikune ametiaeg, aga uus president võib jääda valimata.

President valitakse ametisse viieks aastaks. Kandidaat peab olema vähemalt 40-aastane ning elanud viimasest viieteistkümnest aastast kümme riigis kohapeal. Esimeses voorus valituks osutumiseks peab teda toetama vähemalt 50% kõigist registreeritud valijatest. Seni on see juhtunud ainult ühel korral, 1994. aastal, kui riigipeana jätkas Makedoonia Sotsialistliku Vabariigi viimane president Kiro Gligorov, kes oli juhtinud liiduvabariigi iseseisvumist, lahkumist Jugoslaavia koosseisust.

Valimiste teine voor toimub 5. mail. Selle tulemus loetakse kehtivaks, kui valimisaktiivsus on vähemalt 40%.

Varem nõuti, et valimisaktiivsus oleks teises voorus vähemalt 50%, aga 2009. aastal toodi seda künnist vahetult enne valimisi allapoole. Kuna valimistest osavõtt oli järjest langenud ja lähenes juba kriitilisele piirile, kartsid poliitikud, et süsteem võib muidu lihtsalt kokku joosta. Järgnenud valimised näitasid, et need hirmud ei olnud alusetud. Teises voorus käis siis valimas kõigest 42,6% registreeritud valijatest.

2014. aastal toimus presidendivalimiste teine voor üheaegselt parlamendivalimistega, mis leidsid aset ennetähtaegselt. Esimeses voorus oli siis valimisaktiivsus 48,9%, teises 54,4%, aga parlamendivalimistel samal ajal 63,0%. Varem on valimisaktiivsus olnud teises voorus alati väiksem kui esimeses. Nüüd parlamendivalimisi, mis seda seal kergitada aitaks, ei toimu. Kolmes omavalitsuses leiavad presidendivalimistega üheaegselt aset linnapeade valimised, aga need osalusprotsenti ilmselt oluliselt ei mõjuta.

Mis juhtub, kui põhiseadusega nõutud valimisaktiivsus jääb 5. mail presidendivalimiste teises voorus saavutamata? Sellisel juhul peaksid toimuma varsti uued valimised. Aga kui valimised jäävadki korduma, sest valimisaktiivsus ei tõuse? Sellele makedoonlastel praegu head vastust ei ole. Üks võimalus on muidugi see, et hakatakse kiiresti põhiseadust muutma, et uus president lõpuks ikkagi valitud saaks.

Reegel, mis kehtestati kunagi kahtlemata heade kavatsustega (taheti kindlustada, et riigi presidendil oleks rahvalt saadud korralik demokraatlik mandaat), ähvardab viia nüüd ummikusse.

Konservatiivide ja sotside vastasseis

Põhja-Makedoonias tegutseb väga palju erakondi, kuid poliitilisel maastikul domineerib 1990-ndate algusest saadik kaks suurt jõudu, mis on loonud endale arvukatest väiksematest liitlastest koosnevad valimiskoalitsioonid.

Sotsialistlikul perioodil ainuvõimu omanud Makedoonia Kommunistide Liit reorganiseerus 1991. aastal erakonnaks Makedoonia Sotsiaaldemokraatlik Liit (SDSM), mis oli juhtivaks jõuks president Gligorovi ajal. Selle ridadest tuli ka 2004-2009 presidendiks olnud Branko Crvenkovski. 2009. aastal jäi nende kandidaat Ljubomir Frčkoski aga Ivanovile alla ning viis aastat hiljem juhtus sama Stevo Pendarovskiga, kes kandideerib nüüd uuesti.

Pendarovski (sünd. 1963) on politoloogiadoktor, dotsent ühes Skopje ülikoolis. Tema uurimisvaldkonnad on rahvusvahelised suhted, luure ja riiklik julgeolek, geopoliitika, globaliseerumine, USA välispoliitika, Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika ning väikeriigid rahvusvahelistes suhetes. Esimese astme kõrghariduse sai ta õigusteaduses, aga magistritöö kirjutas üleminekuaja Makedoonia uuest geopoliitikast ning doktoritöö Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitikast seoses väikeriikidega.

Osalemine poliitika praktilises kujundamises ei ole Pendarovskile samuti tundmatu. Pärast kõrghariduse omandamist läks ta tööle siseministeeriumi, kus temast sai analüüsiosakonna juhataja. Ühtlasi oli ta samal ajal kolm aastat ministeeriumi kõneisik. 2001. aastal sai temast aga president Boris Trajkovski vanemnõunik välis- ja julgeolekupoliitika alal. Samal ametikohal jätkas ta ka president Crvenkovski ajal.

1999. aastal presidendiks valitud Trajkovski, kes hukkus oma esimese ametiaja viimasel aastal toimunud lennuõnnetuses, kuulus erakonda Makedoonia Sisemine Revolutsiooniline Organisatsioon – Demokraatlik Partei Makedoonia Rahvusliku Ühtsuse Poolt (VMRO-DPMNE), mis on oma nimele vaatamata üsna konservatiivne jõud (nime esimene pool on võetud 19. sajandil loodud rahvusliku vastupanuliikumise järgi, mida VMRO-DPMNE peab enda ideoloogiliseks eelkäijaks). Selle partei ridadest on pärit ka praegune president Ivanov.

Rahvusvaheliselt on VMRO-DPMNE seotud Euroopa Liidus domineeriva Euroopa Rahvaparteiga. SDSM aga Euroopa Sotsialistide Parteiga, mis on üheaegselt nii Euroopa Rahvapartei peamine rivaal kui ka koostööpartner Euroopa Parlamendis.

VMRO-DPMNE presidendikandidaadiks on nüüd professor Gordana Siljanovska-Davkova (sünd. 1955), silmapaistev õigusteadlane. Tema doktoritöö puudutas reeglite ja reaalsuse vahekorda kohalikes omavalitsustes. Uurimisvaldkondadeks on lisaks veel konstitutsiooniline õigus ja poliitilised süsteemid. 1992-1994 kuulus ta valitsusse (portfellita ministrina), mida juhtis SDSM. 1999-2002 oli president Trajkovski juures tegutsenud riikliku soolise võrdõiguslikkuse komisjoni liige.

Siljanovska-Davkova on kuulunud eksperdi ning Makedoonia esindajana ka arvukatesse rahvusvahelistesse töörühmadesse, mis on tegutsenud kas Euroopa Nõukogu või ÜRO egiidi all. Samuti on ta seotud Makedoonia Teaduste Akadeemia käimasoleva projektiga, mis puudutab Makedoonia õigussüsteemi viimist kooskõlla Euroopa Liidu omaga.

Küsitluste kohaselt käib kahe juhtiva kandidaadi vahel tasavägine rebimine. Neist tagapool tuleb valimistel sõltumatu kandidaadina osalev Blerim Reka (sünd. 1960), keda toetab paar väiksemat albaanlasi esindavat parteid. Reka on rahvusvahelise õiguse professor. 2006-2010 oli ta Makedoonia suursaadik Euroopa Liidu juures Brüsselis.

Ja rohkem kandidaate ei olegi.

Kandidaatide vähesus maksab kätte

Varem, kui jätta kõrvale 1994. aasta, on valimistel osalenud keskmiselt viis kandidaati. Eelmine kord oli neid neli. Kandidaatide suhteliselt väike arv on tingitud küllaltki rangetest nõudmistest nende registreerimisel. Kandidaadi registreerimiseks tuleb koguda vähemalt 10 tuhat toetusallkirja hääleõiguslikelt kodanikelt (Eesti mõõtkavas teeks see umbes 5000 allkirja) või 30 parlamendisaadikutelt (Makedoonias on 120-kohaline parlament).

Allkirju asus sel korral koguma üheksa kandidaati, aga kokku õnnestus need saada kolmel. Pendarovski ja Siljanovska-Davkova taga on ka piisav arv parlamendisaadikuid.

Kandidaatide registreerimisel kehtiv künnis pidi tagama, et valimistele jõuavad ainult tõsiseltvõetavad kandidaadid, kellel on ühiskonnas olemas arvestatav toetajaskond. See eesmärk on täidetud. Paraku on aga just väiksemate tegijate kõrvale jätmine mõjunud negatiivselt valimisaktiivsusele. Kandidaadid, kes osalevad presidendivalimistel sisuliselt ainult enda ja/või oma erakonna reklaamimiseks, reaalse lootuseta valituks osutuda, ei ole rangelt võttes tõsiseltvõetavad, kuid valijate suurema osaluse kindlustamiseks on nemadki vajalikud.

Kõik praegu valimistel osalevad kandidaadid on korralikud, intelligentsed inimesed, kellest saaksid Makedooniale tõenäoliselt head presidendid. Kui valimised peaksid minema liiga madala valimisaktiivsuse tõttu kordamisele, võivad astuda lavale aga juba hoopis teised tegelased.

Artikkel ilmus 17. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Soomes sotsid tõusevad, populistid langevad

Pühapäeval toimuvad Soomes parlamendivalimised, kus kindlat võitu ennustatakse sotsidele, kes said alles nelja aasta eest valimistel oma ajaloo halvima tulemuse ja kuulutati juba pöördumatult hääbuvaks jõuks.

Juulis täitub 120 aastat päevast, mil toimus Soome Tööerakonna asutamiskoosolek. 1903. aastal võeti selle uueks nimeks Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei (SDP), mille all ollakse tuntud ka praegu. Tegemist on vanima tänini tegutseva Soome erakonnaga.

SDP oli algusest peale tihedalt ametiühinguliikumisega seotud massipartei. 1906. aastal kehtestati Venemaa Keisririigi koosseisu kuulunud Soome Suurvürstiriigis üldine valimisõigus ning 1907. aastal toimusid esimesed parlamendivalimised – SDP võitis need tulemusega 37,03% häältest, mis andis siis parlamendis 80 kohta 200-st.

1916. aastal saadi koguni absoluutne enamus – 103 kohta. Tegemist oli esimese ja viimase korraga, mil see seal mõnel erakonnal on õnnestunud.

Kuni käesoleva sajandi alguseni kogusid sotsid enim hääli pea kõigil Soomes toimunud parlamendivalimistel. Erandiks osutusid vaid aastad 1929, 1962 ja 1991, kui võitis Keskerakond (1964. aastani Maaliit), ning 1958, kui peale jäi kommunistide poolt juhitud Soome Rahva Demokraatlik Liit (SKDL), millest kasvas hiljem välja Vasakliit.

Sotside langustrend on lõppenud

Teise maailmasõja järel, kui loodi SKDL, jäi SDP saagiks valimistel keskmiselt 25-26% häältest. Esimene mõõnaperiood, mil saadi vähem kui 30%, oli olnud juba 1920-ndatel, kui valimistel tuli konkureerida varasemate selliste vasakpoolsete koalitsioonidega, kus mängisid juhtivat rolli kommunistid.

Veel 2003. aastal oli SDP taga 24,5% valijatest, kuid võidu võttis siis Keskerakond. 2007. aastal langesid sotsid kolmandaks, jäädes alla ka paremtsentristlikule Koonderakonnale, mis võitis valimised 2011. aastal. 2015. aastal langeti juba neljandaks (Põlissoomlased rebisid samuti ette), saades vaid 16,5% häältest.

Varem oli SDP langusega valimistel kaasnenud tavaliselt Vasakliidu eelkäijate tõus (häälte jaotumisel kehtis nn. ühendatud anumate printsiip), aga käesoleval sajandil on ka Vasakliit kõigil valimistel järjest langenud.

Kahe suurima vasakerakonna paralleelset langemist kalduti seletama muutustega ühiskonna struktuuris – nende sotsiaalseks toetusbaasiks olnud traditsiooniline, organiseeritud töölisklass kuivas kokku. Kuid nüüd ennustatakse mõlemale korraga selget tõusu. Samuti näitavad küsitlused roheliste tugevat kasvu. Nemadki kuuluvad Soome poliitilisel maastikul vasaktsentristide hulka.

Sisuliselt on valijaskonna eelistustes toimumas nihe paremalt tagasi vasakule. Paljuski võib seda seletada pettumisega tänases valitsuses ja Põlissoomlastes, kes muide liigitasid ennast varem samuti vasaktsentristlikuks töölisparteiks (lihtsalt oma hoiakutelt konservatiivseks, mitte liberaalseks).

Põlissoomlaste allakäik jätkub

Nelja aasta eest võitis valimised Keskerakond, mis oli kuulunud varem neli aastat opositsiooni. Koalitsioon tehti vahepeal valitsust juhtinud Koonderakonna ja Põlissoomlastega.

Tavatarkus ütleb, et see oli Põlissoomlaste jaoks üldse esimene kord valitsusse pääseda. Nii lihtne see lugu siiski pole.

Põlissoomlaste juured ulatuvad tagasi aastasse 1959, kui Maaliidust (tänane Keskerakond) eraldunud seltskond, mida juhtis president Urho Kaleva Kekkoneni vana rivaal ja häälekas kriitik Veikko Vennamo, asutas Soome Maapartei (SMP). 1979. aastal võttis SMP juhtimise üle tema poeg Pekka, kellest sai 1983. aasta parlamendivalimiste järel neljaks aastaks rahandusminister.

1987-1989 oli ta transpordiminister, seejärel aga lahkus poliitikast riikliku posti- ja telekommunikatsiooniettevõtte direktoriks. SMP, mis oli valitsusse kuuludes juba niigi toetajaid kaotanud, kannatas peagi veel kõvasti selle tõttu, et oma uues ametis postivõrku korrastades lasi Pekka Vennamo sulgeda palju maapostkontoreid, vihastades sellega välja varasemaid SMP valijaid.

Erakonna esimehed ja peasekretärid hakkasid kiiresti vahetuma. 1992. aastal said nendeks Raimo Vistbacka ja Timo Soini, kelle juhtimisel saadi 1995. aasta valimistel 1,3% häältest, mis andis erakonnale parlamendis ühe koha. Kuna SMP sattus siis väga raskesse rahalisse seisu, sisuliselt pankrotistus, asutati veel samal aastal uus erakond, mille juhtimist jätkasid samad mehed. Ka ülejäänud liikmed ning ideoloogilised alused võeti kaasa vanast parteist. Loodi lihtsalt uus juriidiline keha, mille nimeks sai Põlissoomlased.

1997. aastal asus Soini erakonna peasekretäri kohalt esimeheks. 1999. aasta valimistel toetas Põlissoomlasi 0,99% valijatest. Vistbacka säilitas siiski oma koha parlamendis (ta läks poliitikast erru alles 2011. aastal). Selliselt tasemelt alustades saigi erakond järgnenud valimistel ainult tõusta: 2003. aastal 1,57% (kolm kohta), 2007. aastal 4,05% (viis kohta), 2011. aastal 19,05% häältest (39 kohta).

2015. aasta valimistel saabus küll juba väike langus, saadi 17,65% häältest ja 38 kohta (36 tuhat häält vähem kui neli aastat varem), kuid samas tõusti erakondade arvestuses kolmandalt kohalt teiseks (Keskerakond läks siis küll jälle ette, aga Koonderakond ning sotsid langesid tahapoole). Nii pääsetigi taas valitsusse.

Soini: minu erakond kaaperdati

2017. aastal teatas mõõdukas populist Soini, kes oli juhtinud Põlissoomlasi 20 aastat, et tema enam erakonna esimeheks ei kandideeri. Kui uueks juhiks valiti Jussi Halla-aho, kes on tuntud käremeelse euroskeptiku ning immigratsioonivastasena (tema retoorika jääb siiski maha näiteks EKRE ladvikut iseloomustavast kõnepruugist), tekkis aga kohe tõsine probleem, sest Keskerakonna ja Koonderakonna juhid teatasid, et nemad Halla-aho poolt juhitavate Põlissoomlastega koostööd ei tee.

Põlissoomlased visati koalitsioonist välja, kuid 20 nende parlamendisaadikut lahkus erakonnast ja moodustas uue fraktsiooni, millega koostöö jätkus. Soini süüdistas oma erakonna kaaperdamises ühendust Suomen Sisu (midagi sarnast nagu oli Eesti Rahvuslik Liikumine, mille aktivistide ühinemisel Rahvaliiduga sündis EKRE), kuhu Halla-aho ja tema lähemad kaasvõitlejad kuuluvad.

Põlissoomlaste fraktsioonist lahkunute baasil loodi peagi erakond Sinine Tulevik, mida juhib Sampo Terho, kes oli Põlissoomlaste esimeheks kandideerides Halla-ahole alla jäänud. Nemad võivad saada nüüd parlamendis parimal juhul ühe koha.

Sinine Tulevik ei ole osutunud kuigi populaarseks (ei saa muidugi välistada võimalust, et nad hakkavad sarnaselt kunagi Soini poolt juhitud Põlissoomlastele vaikselt kasvama), kuid Põlissoomlaste langus on sellest sõltumata jätkunud.

Kohalikel valimistel said nad 2012. aastal 12,34%, aga 2017. aastal (need valimised toimusid kevadel, enne Halla-aho saamist erakonna juhiks) 8,8% häältest. Presidendivalimistel toetas nende kandidaati 2012. aastal 9,40%, aga 2018. aastal 6,93% valijatest. Mõlemal juhul saadi eelmise korraga võrreldes enam kui 80 tuhat häält vähem.

Nüüd ennustatakse Põlissoomlastele langemist viiendaks, tahapoole rohelistest. Halla-aho ei ole peaministrikandidaadina täna palju populaarsem kui Vasakliidu esinaine Li Andersson. Kõige enam eelistatakse näha sellel ametikohal roheliste juhti Pekka Haavistot. Tõenäoliselt saab selleks aga siiski SDP esimees Antti Rinne, kelle isiklik populaarsus jääb küll Haavisto omale alla, kuid erakonna oma mitte.

Artikkel ilmus 10. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Argumentum ad Hitlerum

Hitleri mängu toomist poliitilistes debattides peetakse üldiselt halvaks tooniks. Leitakse, et see on mõeldud lihtsalt debati lämmatamiseks ning näitab tegelike argumentide puudumist.

Näiteks see, et Hitler oli taimetoitlane, ju ei tähenda, et kõik veganid jagavad tema suhtumist juutidesse. See, et natside hulgas leidus algselt homoseksualiste, ei muuda olematuks nende süstemaatilist tagakiusamist natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Loosung, mille kohaselt seal ehitati üles tuhandeaastast rahuriiki, ei tee Hitlerist kaasaegse rahuliikumise rajajat.

USA konservatiiv Jonah Goldberg üritab oma raamatus “Liberal Fascism” (2008) jätta muljet, et fašistide tänapäevasteks järglasteks on liberaalid. Tema mõttekäik on absurdne ja põhineb liberalismi mittetundmisel, kuid leidnud kordamist paljude teiste poolt, kes soovivad seda demoniseerida.

Eestiski on need jutupunktid käiku lastud. EKRE apologeedid üritavad jätta muljet, et vastuseis selle erakonna kaasamisele valitsusse kujutab endast vastuseisu demokraatiale. Liberaalset demokraatiat kaitsva sanitaarkordoni vajalikkus vajab siin veel nähtavasti põhjendamist. Paraku ei saa seda tehes üle ega ümber Hitlerist.

Demokraatia kriitikud kipuvad väitma, et sakslased ise valisid Hitleri võimule. See väide vaatab aga mööda tõsiasjast, et vabadel valimistel ei saanud Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (NSDAP) mitte kunagi enamust.

1932. aastal toimunud presidendivalimistel sai Hitler kõigest 36,8% häältest. Presidendina jätkas Paul von Hindenburg. Samal aastal leidsid aset parlamendivalimised, kus NSDAP eelmise korraga võrreldes koguni langes. Neid toetas 33,1% valijatest. Sellele vaatamata sai Hitlerist 1933. aasta jaanuaris Saksamaa kantsler.

Pärast võimule pääsemist koondas ta kõik ohjad muidugi kiiresti (vähem kui aastaga) enda kätte, hävitas liberaalse demokraatia.

NSDAP, mis oli hakanud vabadel valimistel juba alla käima, kehtestas riigis totalitaarse režiimi. Paljude arvates ei oleks seda saanud juhtuda, kui peamiselt katoliiklasi esindanud Saksa Keskerakond jätnuks 1933. aasta jaanuaris sõlmimata kokkuleppe võimu jagamiseks natsidega. Konservatiivne Saksa Rahvuslik Rahvapartei (DNVP) oli alustanud nendega koostöö tegemist juba varem.

Kui parlamendis pandi hiljem hääletusele Hitleri volituste ulatuslik laiendamine, läksid keskerakondlaste hääled küll pooleks, kuid said siiski otsustavateks. Osad neist leidsid juba toona, et see oli kõige kohutavam asi, mis seal kunagi parlamendis hääletusele pandud. Teised jäid uskuma Hitleri lubadusi austada presidendi vetoõigust, usuvabadust jms.

Vaid mõne kuuga peksti (selle sõna kõige otsesemas tähenduses) kõik teised erakonnad peale NSDAP natside poolt Saksamaal laiali. Keskerakond pidas vastu kõige kauem, võttis ennast päästa üritades üle paljud natside seisukohad, ent pidi vanduma lõpuks siiski alla jõule, mille oli äsja ise võimule aidanud.

Kui riigitüüri juurde lastakse inimesed, kes usuvad rusikavõimu, ei järgne sellele iialgi midagi head.

NSDAP oli tuntud väga käremeelse jõuna, mis ei olnud kunagi varjanud enda põlgust liberaalse demokraatia vastu. Nendega kokkuleppele läinud keskerakondlased arvasid, et see oli ainult retoorika, et päriselt võimule saades muutuvad natsid leebemaks. Tuli välja, et nad eksisid. Võim tegelikult hoopis suurendas natside radikaalsust, võimaldas sellel vabamalt avalduda.

Selle eksimuse hind oli Saksamaa ja maailma jaoks laiemalt väga kõrge. Mõõdetav kümnetes miljonites inimeludes, kujuteldamatutes kannatustes, rääkimata tohututest materiaalsetest purustustest.

See ongi põhjus, miks sõjajärgses Euroopas on paljudes riikides rakendatud kristlike demokraatide, sotsiaaldemokraatide ja liberaalide poolt nn. sanitaarkordonit erakondade suhtes, mis seavad kahtluse alla liberaalse demokraatia. 1930-ndatel juhtunust tehti järeldus, et süsteem ei ole nii tugev, et lasta võimule neid, kes tahavad seda hävitada.

Loomulikult on tänapäeva Euroopas raske leida mõnda parlamendierakonda, mis oleks oma vaadetelt sama äärmuslik nagu NSDAP. Kui otsida 1930-ndate Saksamaalt EKRE analoogi, sobiks selleks pigem DNVP. Kuid põlgus liberaalse demokraatia suhtes ühendab EKRE-t ka natsidega.

Mind on viimasel ajal EKRE juhi Mart Helmega tehtud intervjuusid kuulates äärmiselt hämmastanud see, et kui ta siunab neis otsesõnu liberaalset demokraatiat, ei ole tema käest mitte kunagi korralikult uuritud, mida ta selle juures täpsemalt vihkab.

Kas talle ei meeldi siis võimude lahusus? Inimõigused? Sõnavabadus? Vabad valimised? Kodanikuõigused? Poliitilised vabadused? Õigusriik? Avatud ühiskond? Turumajandus? Õigus eraomandile? Või on talle vastumeelne kogu see pakett tervikuna?

Mulle on alati tundunud, et probleem on mitte liberaalses demokraatias, vaid selle puudulikus rakendamises. Poliitikutelt, kes seavad kahtluse alla liberaalse demokraatia enda, tuleks kindlasti väga üksikasjalikult uurida, mida nad pakuvad selle asemele. Vastasel korral on vältimatu, et nad tekitavad paljudes inimestes hirmu, sest kõik maailmas seni proovitud alternatiivid on olnud hullemad.

Artikkel ilmus 4. aprillil 2019 portaalis Telegram. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Telegrami veebilehel.

Reformierakond, SDE, Eesti 200 ja rohelised võiks teha varivalitsuse

Tänaseks on peaaegu kindel, et Jüri Ratas jätkab peaministrina valitsuses, mille poliitikat hakkab dikteerima EKRE. Koalitsioonilepingu tekst ei pruugi tulla isegi väga hull. Probleem on selles, mis hiljem toimuma hakkab.

Pärast selle uue valitsuse ametisse astumist ei ole Keskerakonnal ja Isamaal enam taganemisteed. EKRE võib aga iga hetk ähvardada valitsusest välja jalutada, survestades sellega oma värskeid partnereid, et nad oleksid järeleandlikumad Mart ja Martin Helme nõudmiste suhtes.

Koalitsiooni lagunemine tähendaks Keskerakonna ja Isamaa jaoks, et nad peaksid minema häbistatult Reformierakonna ette, paluma, et Kaja Kallas annaks neile andeks. Kõik saavad aru, et sellises olukorras ei võtaks Reformierakond neid koalitsiooni nii headel tingimustel, mida oldi valmis praegu pakkuma. Ainus alternatiiv sellisele enesealandamisele on siis erakorralised valimised, kuid need tähendaksid Keskerakonnale ja Isamaale ilmselt hävingut. Seetõttu üritavad nad, kui see valitsus nüüd lõpuks moodustatud saab, loodud koalitsiooni lagunemist iga hinna eest vältida. See annabki kõik trumbid EKRE-le, kelle jaoks erakorralised valimised või lihtsalt tagasi opositsiooni minek ei oleks mingi probleem.

On raske öelda, kui kaua selline koalitsioon püsida võib. Minu meelest on olemas täiesti realistlik võimalus, et nad ei suuda panna kokku isegi järgmise aasta riigieelarvet. Sellisel juhul tuleksid samuti erakorralised valimised.

Välistada ei saa aga muidugi ka seda, et loodav valitsus jääbki ametisse neljaks aastaks.

President on lubanud teha ettepaneku valitsuse moodustamiseks kõigepealt Kaja Kallasele kui valimised võitnud erakonna juhile. Keskerakond ja Isamaa on demonstreerinud soovimatust temaga läbirääkimisi pidada. Kallas kavatseb kohtuda nüüd sotsidega, et koostada oma alternatiivne plaan valitsuse moodustamise aluste kohta ning lasta seda Riigikogus ka hääletada.

Aga miks piirduda ainult sotsidega? Roheliste peasekretär Joonas Laks märkis juba vahetult pärast valimisi, et 9% valijate häältest jääb nüüd Riigikogus esindamata ning tulevasel peaministril oleks mõistlik mingi osa neist kaasata. “Seda enam, et ministriks sobivaid inimesi neid hääli esindavates erakondades on küll ja veel,” kirjutas ta oma blogis.

Kaja Kallase valitsus ei pea jääma sündimata. Reformierakond, SDE, Eesti 200 ja rohelised omavad head võimalust koostada koalitsioonileping ja moodustada valitsus. Pidada järgmise kahe nädala jooksul sarnaseid läbirääkimisi, mida on pidanud viimastel nädalatel Keskerakond, Isamaa ja EKRE. Selle vahega, et neid läbirääkimisi juhiks presidendi poolt määratud peaministrikandidaat, kes on saanud juba ametlikult ülesande uue valitsuse moodustamiseks, mitte mõni omavolitsev isetegevuslane, kes kuritarvitas seda tehes enda ametiseisundit.

Kahe nädala pärast peaks toimuma siis Riigikogus hääletus tulevase valitsuse moodustamise aluste kohta. Tõenäoliselt kukuks Kallas seal läbi (kuigi arvestades vastumeelsust, mida osad keskerakondlased ja isamaalased tunnevad EKRE suhtes, ei ole ette kindel, et see nii läheb). Sel juhul saaks tema valitsus jätkata ju lihtsalt varivalitsusena, mis on valmis juhtimise riigis iga hetk üle võtma (mõeldes pingetele, mida koalitsioon EKRE-ga vältimatult kaasa toob, polegi ehk võimatu, et see ühel päeval juhtub).

Viimastel nädalatel on muretsetud Eestis palju selle pärast, et asjad paistavad liikuvat siin samas suunas, kuhu on läinud Ungari ja Poola. Nendes riikides on aga üheks väga suureks probleemiks just opositsiooni killustatus, opositsiooniliste erakondade suutmatus omavahel koostööd teha. Eestis on nüüd õnneks võimalik näidata, et sündivale EKRE, Keskerakonna ja Isamaa koalitsioonile on olemas tugev, tõsiseltvõetav ja positiivne alternatiiv. Hiljem on võib-olla hilja kahetseda, kui see võimalus praegu käest lasta.

Igatahes saaks nii loodud vajalik vastukaal survele, mida EKRE koalitsioonis kindlasti avaldama hakkab. Oht, et nad tõmbavad Keskerakonna ja Isamaa lõpuks täiesti ära enda orbiidile, on vägagi reaalne. Sellega tuleks tõsiselt arvestada.

PS. Ma üldiselt ei poolda mingeid sookvoote, aga lihtsalt mängu ilu pärast võiks ministrite sooline jaotus Kallase valitsuses olla kooskõlas soolise jaotusega ühiskonnas tervikuna. Oleks ju heaks kontrastiks sellele üsna üksluise ilmega kabinetile, mida pakub nüüd Keskerakonna, EKRE ja Isamaa poliitiline kartell.