Ste Wou tsükliline luulekogu

Mõne aasta eest, kui Kender & Co. oli võtnud ette avantüüri Sirbi toimetuses, avaldasin arvamust, et nende pehmeks maandumiseks tuleks taasluua ajakiri Noorus. Hiljem sündinud nihilist.fm ei ole küll päris see, aga täidab kohati sama rolli.

Ma ei ole nihika pidev lugeja, aga see ei ole ka selline kanal, mida boikoteeriksin, nagu mõned seda väidetavalt teevad (näides olevat samas üllatavalt hästi kursis sellega, mida seal kirjutatakse), näiteks viimati lugesin sealt Ste Wou luulekogu, mis on avaldatud tsüklite kaupa.

Probleemne tsükkel on päris kõva räpp (sõna on vaba ja ta kõnnib teie seas/sõna on elav nii halvas kui ka heas), mis sisaldab nii armastusavaldusi (mis ma sinuta küll teen/mu kallis ibuprofeen), poliitilisi deklaratsioone (ISIS’t vihkan rohkem kui EKRE’t,/sest klounidest erinevalt on nad täistõprad) kui ka lausa sõjakuulutust (kuulutan püha sõja sisemise/ma ei mõtle teisiti vaid ise).

Veetsükkel sarnaneb loodusteaduslikule konspektile, sisaldades järeldusi, milleni on viinud autori pikemaajalised uuringud ning jõgede ja jõgikondade, vee temperatuuride ja olekute, vee liikumise ja liikumatuse jälgimine. Seejuures on oluline fakt, et inimeses on 65% vett. Näiteks üks järeldus: süütute veri terve inimkonna kätel, seda ei pese maha.

Õudne tsükkel sisaldab usuluulet (aint rahu toogu need read/mõelge, öelge, tehke head), mida lugedes meenus Yusuf Islami (varasema nimega Cat Stevens) loeng islami ilust. Selliseid inimesi nagu mina, kelle mõtlemine on liiga ratsionaalne selleks, et midagi tõepoolest uskuda, isegi kui seda tahta, nii muidugi usku ei pööra, aga huvitav ikkagi. Eriti tabava kujundina tundus usu leidmise seitsmes tasand (hullumajast põgenemine).

Asukohakeskne tsükkel omab ühendusi teiste, erinevate tsüklitega ega moodusta seetõttu sisemiselt väga ühtset tervikut. Mulle meeldis kõige rohkem viimane ots, kus on juttu Õismäest – see koht on kommunismi utoopia ülim žest, kus me elame üksteise kõrval päevast-päeva/tühiste termiitidena pesades ja tornides, aga see koht on minu sotsiaalne maltoosa,/kust mind välja ei juuri ükski vägi.

Näljane tsükkel sisaldab samuti temaatiliselt ja stiililiselt väga erinevaid tekste, kattes kõige pikemat perioodi (2002-2015), millest toon siin isu tekitamiseks välja mõned varaseimad read: ma tahan ja vajan midagi/kuid ma ei tea mida,/muidu poleks elul vigagi/kui puuduks see viga.

Häireline tsükkel on kõige kurvem, nukram, masendavam, depressiivsem, misiganes sõna selle kohta kasutada, sealhulgas ka väga enesekriitiline (minu riimikordused on lihtsalt naeruväärsed). Veidi isegi nagu selline Lermontovi “On igav ja kurb” meeleolu.

Allegooriline tsükkel on… allegooriline. Sealt tulevad ka järgnevad read, mis sobivad seda väikest tutvustust siin nüüd hästi lõpetama (aga klikkige ikka läbi ka kõik need ülaltoodud lingid ja lugege mis seal taga veel kirjas on).

kõige ilusam asi siin maailmas on kandev paus
———————————————————— aplaus

Piero Messina “Ootus”

Kinokolmapäeval Sakala Keskuses sai vaadatud Piero Messina “Ootus” (“L’attesa”), millest jäänud muljed said nüüd mõned päevad settida, et jõuaksin kirjutada Messina kohta enne väikese sissekande eestikeelsesse Vikipeediasse.

Kui ma sellest filmist esimest korda kuulsin, siis meenus kohe Dino Buzzati “Tatarlaste kõrb” – Itaalia film nimega “Ootus” tuletas automaatselt meelde raamatu, mille ühesõnaline sisukokkuvõte võiks olla just selline: ootus.

Kui Buzzati romaanis raiskab peategelane terve oma elu oodates lahingut, milles tal ei ole määratud lõpuks osaleda, siis Messina filmis oodatakse kadunud poja tagasitulekut, ülestõusmist, mis jääb saabumata.

Intriig hakkab hargnema sellest, et ootamatult saabub poisi tüdruksõber (Lou de Laâge), kellele leinav ema (Juliette Binoche), kes ei ole veel isegi oma poja surmaga leppinud, ei suuda öelda, et poiss on surnud.

ootusMinu meelest on selle filmi kõige nõrgem koht just see, mida võib näha algsel plakatil (Prantsusmaal pandi sinna hoopis teised pildid), kus surnud poeg ema kujutlusvõimest justkui elavana, tagasi koju tulnuna vaatajate silme ette kuvatakse.

Nähtamatut nii otse näidates läks Messina kergema vastupanu teed. Ja see valmistas väikese pettumuse, sest üldiselt on tema esimene täispikk mängufilm päris tugev, kuigi sisaldab veidi liiga palju igasuguseid viiteid, kristlikku sümbolismi.

Samas, kes olen mina, et teha teistele taolisi etteheiteid, kui alustasin ise juba ühte oma esimestest luuletustest sõnadega:

tatarlaste kõrbes
kulgeb needuste allee
see on meie ainus lootus
meie ainus tee…

– esimeses reas viide Buzzati romaanile, teises aga Roger Zelazny ulmekale “Needuste allee”. Messina filmis on igasuguseid sümboleid ja viiteid pea sama tihedalt, iseasi kui paljud vaatajad (eriti Eestis, kus katoliiklus oma tavade ja kommetega on siiski suhteliselt võõras) neid märkavad – osadele võib see kõik tunduda ju lihtsalt mingi jamana.

Film põhineb ametliku tutvustuse kohaselt ühel Luigi Pirandello näidendil, aga tema teosed olid stsenaariumi kirjutamisel (sellega tegeles neli inimest ja kogu protsess kestis neli aastat)  tegelikult rohkem inspiratsiooniks kui aluseks.

Palju selliseid vaateid ja kaadreid, millest saaks sobivaid pilte ajakirja National Geographic.

Ühtegi eestikeelset arvustust ma selle filmi kohta ei leidnud, vaid väike sisukokkuvõte PÖFFi ajast, aga inglise keeles pakuvad lugemist näiteks Hollywood Reporter, Variety ja The Film Stage (viimane avaldas huvitava intervjuu Messina endaga).

PS. Ugala Teatrikino toob täna viljandlasteni László Nemesi debüüdi “Sauli poeg”, mis sai hiljuti Oscari võõrkeelsete filmide kategoorias. Tõenäoliselt kordumatu võimalus näha seda siin suurelt ekraanilt.

Juhuslikke kokkulangevusi

Selle nädala laul on ilmselt “Moon River”, sest ei ole möödunud päevagi, mil see ennast mulle justkui juhuslikult meelde ei tuletaks.

Esmaspäeval oli selliseks meeldetuletuseks FB-s teade homse muusikaviktoriini kohta, mida illustreerib pilt filmist “Breakfast at Tiffany’s” just selle koha pealt, kus Audrey Hepburn seda laulu esitab (oletatavasti vihje sellele, et sel neljapäeval on teemaks filmimuusika, aga võib-olla ka mitte).

Eile õhtul esinesid Viljandi Jazziklubi üritusel kohvikus Fellin kultuuriakadeemia tudengid, kes esitasid muu hulgas ka selle laulu, soovitades samas publikul ära arvata, mis filmist see pärineb.

Hea küll. Viljandi on väike linn ning ei saa ilmselt välistada võimalust, et nad said oma kava jaoks inspiratsiooni sellest esmaspäeval FB-s ilmunud teatest. See näitaks head, kiiret reageerimist parajasti õhus olevatele teemadele.

Siiani oli kõik mõistuspäraselt seletatav.

Aga kui tõenäoline on see, et ma avan täna hommikul FB ja esimese asjana vaatab mulle vastu ühe ameeriklase postitatud link selle laulu loole? Tuleb välja, et see on äärmiselt tõenäoline, sest just nii juhtuski.

Loomulikult võis ka tema märgata seda esmaspäevast teadet, kui ma ennast muusikaviktoriinil osalejaks märkisin, saada sellest mingi tõuke, jõuda just tänu sellele lõpuks toodud lingi postitamiseni. Kuid on ikkagi ülimalt kummaline, et see laul ennast mulle iga päev meelde tuletab.

Mida ma peaksin sellest välja lugema? Nendest sõnadest…

Moon river, wider than a mile,
I’m crossing you in style some day.
Oh, dream maker, you heart breaker,
wherever you’re goin’, I’m goin’ your way.
Two drifters, off to see the world.
There’s such a lot of world to see.
We’re after the same rainbow’s end –
waitin’ ‘round the bend,
my huckleberry friend,
moon river, and me.

Tundub, et mingi märguanne see nüüd on. Mängus oleks justkui jälle mingid salapärased jõud, mis üritavad mind kuhugi suunata, kuigi… võib-olla on see ainult minu fantaasia.

Fantaasiamaailmast

Uus näitus #kondasekeskus #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kondase Keskuses avati eile jälle üks uus näitus. Siin sellest pikemalt juttu ei tule. Huvilistel soovitan vaadata AK videolõiku, pilte Sakala veebilehelt (tasuline) ja/või ise kohale minna. Terje Kiho “Maria” (2012), mis ilutseb ka näituse plakatil, sobib aga hästi seda postitust illustreerima.

Hiljuti tõstatas üks inimene FB-s küsimuse, milliseid ulmekaid peaks kindlasti lugema. Mulle tuli selle peale kohe pähe Aleksandr Grini “Lainetel tõttaja”, aga kuna tegemist ei ole päris klassikalise ulmekaga ja selle lugemisest oli möödunud juba enam kui pool elu, siis lugesin selle nüüd ka ise uuesti läbi, et see endale meelde tuletada.

Sellest raamatust on pärit üks minu lemmikkohti…

“Varem või hiljem, vanaduse lähenedes või elu õitseeas kutsub Olematu meid ja me pöörame pead, püüdes taibata, kust see kutse tuleb. Siis virgume ehmunult keset oma maailma ja peame kalliks iga päeva, aina süüvides pilguga ellu ja püüdes kogu oma olemusega mõista, kas Olematu ei hakka teoks saama. Äkki on ta pale nüüd selginud? Äkki pole nüüd enam tarvis muud kui sirutada käsi, et tabada tema nõrku hajuvaid piirjooni?”

…millega riimuvad minu peas mõned read, mille on pannud kirja Michel Butor oma novellis “Saint-Lazair’i jaam”…

“…ja meie hulgas on palju neid, kes trepist üles jõudes ja ooteruumi astudes leiavad ilma erilise üllatuseta ja üha kasvava väsimusega, et kõigist pingutustest, hingetuks jooksmisest ja valatud higist hoolimata ei jõua nad õigele rongile…”

Nende meeleoludega haakub ka Alain-Fournier “Suur Meaulnes”, mida samuti taas lugeda kavatsen, kui selle üles leian.

Kõik need kolm teost on segunenud minus mitte üheks looks, vaid mingiks hägusate piiridega väljaks, kus neis sisalduvad meeleolud omavahel kohati põimuvad ja kattuvad. See väli hargneb ja laieneb ilmselt lõputult, hõlmates ka teisi kunstivorme.

Grini raamatuga seostub mulle veel näiteks Metro Luminali laul “Igatsus tume”, kuigi tema poolt sõnastatud igatsus on mitte tume, vaid hele – “Lainetel tõttaja” on määratletav ka kui fantastiliste sugemetega romantiline seiklusjutt. Õnneliku lõpuga.

Nende viimaste sõnade peale käis praegu krõks ja kõik ülalmainitud teosed ning lisaks veel üks eile vaadatud video andsid tõuke panna kirja järgnevad read, mida võib kokkuvõttes nimetada luuletuseks.

ta tuleb
ning kaob
näitab teed
mil lõppu ei ole
üle tumeda vee
kaugustesse
läheb see

“Lainetel tõttaja” – mitte just päris selline nagu Grini romaanis, kuid inspireeritud kindlasti ka sellest raamatust.

Lõpetuseks tulen siin aga siiski maagilisest realismist välja.

Kinokolmapäev Sakala Keskuses tõi eile vaatajateni Manfred Vainokivi uue filmi “Punane varietee”, mis kujutab endast minu meelest eriti karmi kinnitust väitele, et glamuuri ei ole tegelikult olemas (vaadake treilerit, lugege Peeter Sauteri arvustust).

Filmi keskne tegelane Kalju Saareke (1926-2015) mõjub kohati väga kibestununa, kuigi tõstatab seejuures ka tõesti olulisi teemasid (nagu see, et inimesi märgatakse hinnata sageli alles pärast nende surma, mitte elu õitseeas – samas ei takista see muidugi tal endal suhtumast äärmiselt üleolevalt mitmetesse noorematesse tegijatesse). Tema mälestusteraamat “Elu kui kabaree” (2005) jätab parema mulje, mõjub positiivsemalt.

Mõningaid muljeid eilsest

Eilsest päevakavast oli siin veidi juttu juba teisipäeval. Järgnevalt vaid mõningaid muljeid neist asjust, millest mõned lugejad veel huvitatud võivad olla, et otsustada, kas neid vaadata-kuulata.

Kadri Kõusaare “Ema” suhtes ei ole minu arvamus selgem kui pärast esimest vaatamist. Seal on liiga palju kihte, liiga palju erinevaid nurki ja teemasid, et need kuidagi lühidalt kokku saaks võtta. Veider film.

Lõpuks sain aru, et “Ema” koloriit meenutab mulle 17. sajandi Madalmaade maalikunsti, konkreetselt Pieter de Hoochi maale, näiteks “Ema kohus”, millel valitsev meeleolu on sügavas vastuolus filmis domineerivaga. Sellest tulenebki ilmselt teatav emotsionaalne dissonants, mida see film minus tekitab.

Peaks vaatama seda kunagi ka kolmandat korda, aga mitte kohe, vaid mingi aja pärast, kui esmased muljed on hajunud.

* * *

Tõnis Saadoja näituse avamisele Hobusepea Galeriis jõudsin siis, kui see oli juba avatud. See tähendab, et sissejuhatust ei kuulnud. Käisin ringi peale, aga ei hakanud isegi selgitavaid tekste lugema, vaid otsustasin lähtuda ainult muljest, mille jätavad pildid ise.

Välja on pandud suureformaadiline minimalism (mitte kunstiteaduslikus, vaid kõnekeelses tähenduses), mis eeldab vaatajatelt kujutlusvõime, fantaasia olemasolu. Teema “Etüüdid klaverile ja lõuendile” viib mõtted muidugi sellele, et tegemist on illustratsioonidega helidele, kujutluspiltidega, mis on tulnud pähe klaveri taga istudes ja vaikselt klahve näppides.

Eriti jäi meelde üks kustunud küünal, mis seostus kohe mõningate noorte Eesti kunstnike omakäelise lahkumisega siit ilmast käesoleval sajandil, meie ajajärgul. Selle heliribaks sobiks hästi näiteks Mozarti “Requiem aeternam”, millest ta jõudis lõpetada enne surma ainult avamängu.

Plaadid, kook, jook #plaadiesitlus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kate & Ilona Aasvere esitlesid oma värsket plaati “Tallinn – Haapsalu” Perrooni Kohvikus. Hinnaklass: Tiramisu kook 2.50, mustsõstra-kama keefirijook 2.50 (valmistatakse loksutamise teel ning maitseb umbes nagu mustsõstramaitseline kama). Rohkem fotosid leiab Õhtulehest.

Rahvast oli suht palju ja kõlas hulk lisalugusid. Ma küll väga ringi ei vaadanud, aga paistis, et kohal olid siiski valdavalt minust vanemad inimesed. Ja eks see oli minu endagi jaoks väike nostalgialaks – Kate’i “Teisel pool” ja Folkmilli “Topeltrosin” olid mul nende ilmumise ajal päris aktiivses käibes helikassettidena, mistõttu tundus huvitav kuulda, mida nad nüüd koos teevad.

Laule on plaadil nii keskmisi, aeglasemaid kui ka hoogsamaid. Ja sihtgrupp umbes 35+, mis tähendab, et varsti võin hakata kuulama.

* * *

Päeva lõpuks, kui ette oli löönud juba tänane kuupäev, jõudsin äratundmisele, et peaks kirjutama iga päev vähemalt kolm rida luulet, sest…

kõik ütlemata jäetud sõnad
tulevad meie juurde tagasi
tuhandekordse vaikusena

Tallinna sõites lugesin läbi ka Loomingu Raamatukogu alanud aasta esimese numbri, aga sellest tuleb nädalavahetusel eraldi postitus, sest kui hakata siia kõiki eilseid teemasid kokku kuhjama, siis veniks see lihtsalt kohutavalt pikaks.

“Orgaaniline Hallutsinoos”

Ebastabiilne Element, tuntud ka nime all Kristel Mägedi, üllitas juba 2014. aastal luulekogu “Orgaaniline Hallutsinoos”, mille minagi eile õhtul lõpuks omandasin nii füüsilisel kui ka vaimsel kujul (st. ostsin raamatu ja lugesin läbi).

Ma olen jälginud pikemat aega Mägedi YT kanalit ja lühemat aega SC voogu, kuid pean häbiga tunnistama, et tema luuletusi ei olnud varem lugenud, kuigi võinuks – ikkagi ju kodulinna poeet, eakaaslane, kellest elan pealegi vaid 300-400 meetri kaugusel. Aga, noh, parem hilja kui mitte kunagi.

Orgaaniline hallutsinoos on psüühikahäirete klassifikatsiooni kohaselt “häire püsivate või korduvate, tavaliselt visuaalsete või akustiliste hallutsinatsioonidega, mis esinevad selge teadvuse foonil ja mida patsient ise ei pea haiguseks.” (Muide, see oli juba Sigmund Freud, kes märkis, et hullust ei tunne mitte kunagi ära keegi, kes on selles ise osaline.) Sellest lähtudes võiks arvata, et taolise pealkirja all ilmusid päris kreisid ja pöörased, lausa hullumeelsed värsid, aga nii see siiski ei ole.

Minu jaoks olid need ootamatult, rabavalt rahulikud, sest eeldasin midagi hoopis teravamat. Mõned valitud stiilinäited…

avaneb järgemööda uksi
mille taga keegi ei oota

*

ära kauaks vaatama jää
kui kardad kaduda endasse

*

vahel ei loe kui valmis on tiivad
vaid kui tugevad on kandvad tuuled

*

tahaksin joosta ära
kuid kuhu põgeneda
iseenda eest

*

mõtted on lihtsad ja tavalised
aastatega tajud nende
korduvust

Sellised meeleolud, sekka muidugi ka teisi ja segasemaid, kuid üldiselt minoorsed teemad. Luulekogu on sobilik lugejate laiemale ringile, aga hankida saab seda ainult autori enda käest.

Laulusõnade remiksimine

Laulude remiksimine on aeganõudev tegevus, milleks läheb vaja eraldi programme ja päris kõvasti harjutamist, aga laulusõnade remiksimiseks piisab palju vähemast.

Minu valik 1977. aasta Briti singlitabelitest sisaldab kolmekümmend laulu, kuid vaja läks ainult kolme, et saada kokku alltoodud tekst.

Proovige ise! Laulusõnade remiksimine ei nõua mingeid erilisi oskusi, aga see on huvitav, lõbus ja samal ajal ühtlasi ka arendav tegevus.

The last thing I want (is to drive you away)

what can I do
what can I say
the last thing I want
is to drive you away

the first time I stood
close to you
I made a little
toast to you

may you remain
forever free
but spend the rest
of your life with me

you are the one
who makes me happy
when everything else
turns to gray

what can I do
what can I say
the last thing I want
is to drive you away