Tulekul enesetappude hooaeg

kustunud

See postitus on ajendatud eile uudistesse jõudnud teatest Nadežda Tšernobai (1985-2015) surma kohta, aga ei räägi temast, sest mina teda ei tundnud.

Politseinike hinnangul viitab esialgne info küll sellele, et tegu oli tõenäoliselt vabasurmaga, kuid kommentaarid sotsiaalvõrgustikes näitavad, et paljude jaoks on see uskumatu, mõistetamatu. Tundus, et tal ei olnud mingit põhjust seda teha.

Ei hakka spekuleerima, kuidas antud juhul lugu tegelikult olla võis, sest ei tea sellest midagi lähemat, vaid märgin üksnes seda, et teiste sisse me ju ei näe.

Pealegi, psühhiaatrite arvates puudub enesetappudel enamasti üldse ratsionaalne põhjus – nende taga võib olla ka lihtsalt mingi ootamatu välkidee, eriti selliste tundlikumate natuuride puhul, kes oma kunsti väga sügavalt sisse elavad – kui minna liiga sügavale, siis ei pruugi sealt enam välja tulla.

Samas tuuakse välja, et enesetapukatseid esineb sagedamini mitte jõulude ajal, nagu tihtipeale arvatakse, vaid vahetult enne ja pärast jõule, jaanuaris ja kevadel. Jõulude ajal enesetappude arv tegelikult hoopis väheneb.

Selle põhjuseks arvatakse, et pühadega kaasnev läbikäimine sugulaste ja sõpradega annab jõudu neile, kes tunnevad ennast kaitsetute ning abitutena, uue aasta saabumine sisendab lootust, et asjad lähevad paremaks, aga seejärel vajub kohe taas sisse must masendus.

Sama juhtub kevadel, kui loodus talveunest uuele elule ärkab, aga inimesed ei näe oma väljavaadete paranemist.

Ekspertide sõnul on enesetapud küll mitte alati, aga enamasti seotud depressiooniga, kuid leiavad sageli aset mitte sügavaimas põhjas, vaid hoopis just siis, kui inimene näib juba august välja tulevat ja kui tema meeleolu paistab paranevat.

Need oma elu ise lõpetanud inimesed, kellega mina olen rohkemal või vähemal määral kokku puutunud, olid väliselt üldiselt üsna positiivse ellusuhtumisega, kasvõi näiteks Sergei Hohlov, kes näis mereväes mulle ühe rõõmsameelseima ohvitserina, aga vaid mõned kuud hiljem juhtus selline kohutav asi.

Esimese hooga tundus see ilmselt kõigile temaga kokku puutunud inimestele täiesti uskumatu, mõistetamatu, absurdne, aga samas selgus kohe, et mehel olid kaelas suured mured ja probleemid. Nähtavasti kujutas ta endale ette, et leidis neist nii väljapääsu, kuigi see oli lihtsalt õudne lõpp, mitte lahendus.

Kuna ma ei taha lõpetada seda postitust päris nii süngetes toonides, siis panen siia ühe oma vana luuletuse, mille nüüd ka eesti keelde tõlkisin. See ei ole seotud ühegi enesetapuga, vaid räägib maskidest, mille taha inimesed ju pahatihti varjuvad, kuid mille taha meil tuleks siiski üritada näha.

stranger*

I don’t remember
                         your face
maybe I’ve never seen
                         the true one
you always hide
                         behind your smile
who could tell
                       what else is there

ma ei mäleta
                    su nägu
võib-olla pole ma kunagi näinud
                    seda õiget
sa varjud alati
                    oma naeratuse taha
kes võiks öelda
                    mis on seal veel

stranger – võõras, tundmatu lähedane

Viive Noor Kondases

Kondase Keskuses avati eile Viive Noore graafikanäitus “Armastuse puu”, mis on seni kõige täielikum sama nime all tehtud väljapanek. Lisaks on seal riputatud üles tema illustratsioonid Tiia Toometi peagi ilmuvale lasteraamatule “Mailill ja ülane”.

Viive-Noor

Väljapanek koosneb seega kahest osast. Esimesest annab aimu see lisatud kuulutus (klõpsa pildil), aga teine on lasteraamatutele kohaselt palju värvikirevam ja mitte päris samas stiilis nagu need eelkõige täiskasvanutele mõeldud tööd.

Jaan Kaplinski märkis neist mõne kohta, et need on väga luulelised, väljendatavad ka kuidagi sõnadega, ning autor ütleski selle peale, et ta alustab sageli sõnast, lähtub sellest, annab oma tõlgenduse ja edasiarenduse. Piltide teemad ongi sellele vastavalt sageli kirjanduslikud: Alice Imedemaal, Oscar Wilde jne.

Muu hulgas rääkisid nad, et inimesed mõistavad kunsti ja ka luulet mõnikord hoopis erinevalt sellest, mida autor ise mõtles (Kaplinski hiljutist põrkumist poliitikutega ei mainitud, aga see oli ju tegelikult samuti üks väga ere näide sellest kui erinevalt võidakse millestki aru saada). Ja mõlemad pidasid oluliseks tähelepanu detailidele.

Töö selle peagi ilmuva lasteraamatu kallal, nagu ma aru sain, on käinud pikemat aega, tekst ongi kirjutatud just Viive Noore piltidele ja piltide põhjal otsustades tuleb sellest üks päris kena ja meeldiv asi. Aga… minge vaadake neid ise! Kunsti kirjeldamine on nii raske, et ma parem ei üritagi seda teha. Seda tuleb ise vaadata, mitte lugeda teiste kirjeldusi. (Piiluda saab muidugi ka eilse AK video kaudu.)

Näitus jääb avatuks jaanuari lõpuni. Matti Miliuse mälestusnäitust saab samas vaadata veel vaid järgmisel nädalal.

Lihtsalt üks luuletus

Aja katkematu kulg jätkub raudse hooga. Minu valik 1971. aasta Briti singlitabelitest tuli küllaltki helge, nagu see ülaltoodud laul, mistõttu sai kirjutatud tasakaalustuseks üks luuletus süngemates toonides – tuli ingliskeelne, nagu need laulud, aga tegin kohe ka tõlke otsa.

the darkest sky is grey

I am the dark of the night
you are the light of the day
how could we ever be something
more than just an imagination
I do not know, I do not know

tumedaim taevas on hall

mina olen öö pimedus
sina oled päeva valgus
kuidas võiksime me iialgi olla
midagi enamat kui vaid üks kujutelm
ma ei tea, ma ei tea

Selle peale võib muidugi tekkida küsimus, kas öö pimedus ja päeva valgus ei peaks olema kirjutatud kokku. Ei peaks, need sõnad on kirjutatud täiesti teadlikult, sihilikult lahku, sest: öö pimedus ei ole lihtsalt ööpimedus, vaid see on see pimedus, mis teeb öö mustaks; päeva valgus ei ole lihtsalt päevavalgus, vaid see on see valgus, mis teeb päeva valgeks. Ja kuidas need kaks kokku võiksid saada, seda ma ei tea, aga, nagu vahest öeldakse, the darkest hour is just before the dawn (pimedaim tund on just enne koidikut).

PS. Kui keegi märkas, et seda luuletust on võimalik mõista eesti ja inglise keeles ka täiesti erinevalt, sisuliselt vastupidistes tähendustes, siis see huvitav paradoks tuleb tõsiasjast, et tõlkes lähebki, nagu siin varemgi märgitud, peaaegu alati midagi kaduma või muutub. Pealegi, nagu täheldas kunagi Derrida: keel on kommunikatsioonihäire. Mina tajun seda viimasel ajal üha selgemalt. Tundub järjest raskem ennast kuidagi arusaadavalt väljendada või saada täpselt aru teistest.