Rubriik: muusika

Väike väljasõit Moostesse 2/2

Les Anciens de La Farandole #baltica2016 #mooste #rahvamuusika #musique

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Jutt jäi pooleli selle koha peal, kus kell sai viis ning Mooste folgikojas algas rahvusvahelise pärimuspeo Baltica 2016 avatseremoonia, mille lavastaja ja üks õhtujuhtidest oli Maili Metssalu (laiemalt tuntud ansamblist Rüüt).

Seal siis peeti kõnesid, tutvustati jaanikombeid, jagati auhindasid ja lühikeste kavadega astus üles veel ka rida selliseid esinejaid, kelle pikemaid etteasteid ma varem kuulama ei jõudnud, näiteks Šveitsi folklooriansambli La Farandole de Courtepin veteranide sektsioon oma alpisarvedega.

Katkend Mooste pärimuspäeva laulust #baltica2016 #mooste #rahvamuusika

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kerisin nüüd kiiresti edasi tseremoonia lõpus kõlanud päevakohase ühislauluni, eeslaulja Urmas Kalla, sest kõike ju siia kirja panna ei jõua ja ma arvan, et sellest tehti ka videosalvestus (vähemalt üks Vanemuise Seltsi tegelane seal oma väikese kaameraga ringi liikus), mis kunagi kuhugi veebi üles pannakse, et kõik seda vaadata saaksid.

Pruuniks 23. juuniks. Head jaani! #baltica2016 #mooste #muusikmees #rahvamuusika #orkester

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Artistide hulgast tuleb tuua siin veel eraldi välja MuusikMees ehk peojuht ja pillimees Ivar Kanarik, kes ei olnud küll osa ametlikust programmist, vaid esines seal endises silotornis avatud vabalaval, hiljem samas folgikoja ees ja tuleplatsil, aga tõmbas selgelt möödujate tähelepanu. Päris mitmed uurisid seal ka võimalusi teda kuhugi oma erapidudele (juubelid jms.) esinema kutsuda ja graafik pidi tal olema päris tihe.

Nii et esindatud oli ka selline suund, mis ei liigitu küll rangelt võttes pärimusmuusikaks, aga on väga rahvalik ja selles mõttes folk.

Publik jälgib Mooste jaanitule süütamist #baltica2016 #mooste #eesti #jaanituli

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Baltica piduliku avatseremoonia järel osa kaugemalt tulnud publikust lahkus, aga samas tuli ka juurde palju kohalikke elanikke, sest pärimuspidu kasvas sujuvalt üle Mooste jaanipeoks ning rahvamängud, laulud, tantsud jätkusid veel kaua.

Kuna viimasel ajal on mul kujunenud välja 32-tunnine tsükkel (24 tundi ärkvel ja kaheksa tundi magamist), mille tõttu uimane ja väsinud ma alati näin (hah-hah-haa! hah-hah-haa!), siis lõpetasin vaatlused peoalal umbes kella 11 paiku, kui taevasse vaadates avanes see alltoodud kaunis vaade.

Loojang (22. juuni 2016) #eesti #mooste

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ööseks sain peavarju veskiteatris. Tundus jälle üks huvitav koht, kuigi öösel ei hakanud ma seal eriti ringi kolama ning hommikul lahkusin kohe pärast ärkamist, et liikuda Tartu kaudu Viljandi.

Katsetasin taas seda vanamoodsat hääletamist. Kui mai alguses Tallinnast tulles tuli oodata ligi tund aega esimest autot, mis mind peale võtaks, siis nüüd sain ühe autoga Ahjani, teisega edasi Tartu, kolmandaga sealt Viljandi ja kusagil ei kulunud hääletamisele üle viie minuti. Seega paistab see transpordiliik toimivat mõnel pool jätkuvalt täitsa hästi.

Põlvamaal liikusin viimati eelmisel kuul, läbisõidul Lätimaale, aga enne seda viimati vist eelmisel sajandil, kui käisin Piusa koobastes, kus sai siis veel vabalt uidata ja ekselda. Nüüd kutsuti ning peaaegu isegi lubasin (võib-olla, ei ole välistatud) juba tuleval kuul jälle minna. Huvitav kant. Ja inimestel on seal omapärane huumorimeel, näiteks üks kohalik mees ütles naljatades, et “me oleme mitte eestlased, vaid kagueestlased” – proovi sa kusagil mujal sarnast nalja visata, ei kõla üldse nii hästi, aga seal tundus väga diip.

Väike väljasõit Moostesse 1/2

Käisin eile Eesti Folkloorinõukogu kutsel Mooste pärimuspäeval, millega algas rahvusvaheline pärimuspidu Baltica 2016, et saaksin sellest siin kirjutada.

Ilus oled Eestimaa #eesti #teel #ontheroad #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Teekond algas Helme kandist, viies umbes 100 kilomeetrit itta, kohati läbi mulle seni tundmatute maaliliste maastike, näiteks ülal üks pildike Valgjärve lähistelt.

21. juuni oli see ajalooline päev, mil Helme, Hummuli, Põdrala ja Tõrva volikogud sõlmisid ühinemislepingu. Tilk tõrva meepotis oli see, et uue omavalitsuse nimeks otsustati võtta Tõrva vald, kuigi rahvaküsitlused näitasid kõikjal, sealhulgas Tõrva linnas, et selge enamus soovis, et ühendomavalitsuse nimeks saaks Helme vald. Tulemused heideti kõrvale põhjendusega, et küsitlustest võttis osa suhteliselt vähe hääleõiguslikke kodanikke, aga ma ei imestaks, kui järgmisel aastal toimuvad kohalikud valimised võidab seal just see jõud, mis lubab anda ajaloolise Helme kihelkonna aladel asuvale uuele vallale Helme nime.

See väike kõrvalepõige ei olnud siin täiesti teemaväline, sest Mooste vald kavatseb kuuldavasti ühineda Põlva vallaga ehk saada selle osaks. Seal on ilmselt loomulik, et omavalitsuse nimeks jääb siis Põlva, mis tähendab, et hääbumise vältimiseks vajab Mooste mingit oma nišši. Ja see paistab olevat juba leitud. Vähemalt tundus nii selle ühe päeva põhjal, kuigi… mina ei olnud varem Moostes käinud ja võinuks ajada selle vabalt segamini Toolsega, nüüd olen targem, aga ega ma sealset kohapealset olukorda ju kohe automaatselt läbi ja lõhki ei tunne.

Mooste Rahvamuusikakooli õpilased #baltica2016 #rahvamuusika #folk #mooste

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Päris üllatav oli avastada Mooste alevikust, kus elab vaid veidi üle neljasaja inimese, täiesti korralik väike rahvamuusikakool (avas uksed 2012. aastal, direktor Krista Sildoja, kes on ühtlasi Baltica 2016 sisujuht), mis on koguni nii hea, et mõni pere ollagi lausa selle pärast põhjarannikult Moostesse elama kolinud. Samuti paistab see tõmbavat ära õpetajaid suurematest keskustest, näiteks Võru muusikakoolist Kadri Lepassoni (laiemalt tuntud triost Soon / Piho / Lepasson).

Kui olin kuulanud ära kohaliku rahvamuusikakooli õpilaste esinemise ning seejärel samas ka Võru muusikakooli ja loovuskooli kandleõpilased, siis läksin Folgikojaks ristitud hoonesse, mis osutus kuni 600 külalist mahutavaks kontsertsaaliks (ehitatud aastal 2010 ümber kunagisest karjalaudast). Ei tea, kuidas neil seal tavaliselt täituvusega lood on, aga eile üldiselt rahvast jätkus, kuigi päris kõik kohad alguses täis ei tulnud, sest üheaegselt toimus terve rida erinevaid kontserte.

Chveneburebi #baltica2016 #chveneburebi #folk #music #rahvamuusika #georgia #mooste

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Chveneburebi ehk külalised Georgiast läksid nii hoogu, et lahkusin nende kontserdilt enne lõppu, sest tahtsin näha ka mida endast kujutab Leedu pärimusmuusikute ansambel Visi, mis esines Mooste Põhikooli majas ehk kunagises häärberis (vaatasin seal pikemalt ringi juba varem, jälle üks äärmiselt armas ja kena kohake). Aga nende algus lükkus veidi edasi, sest Chveneburebi hoidis publikut folgikojas kinni.

Talurahvas lööb mõisas tantsu #mooste #baltica2016 #rahvatants #leedu #visi #folk

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ja vabu kohti, nagu näha, oli seal ka hiljem. Nii et rahvast oli sel päeval Moostes palju, aga oleks mahtunud veel rohkem. Häärberist läksin tagasi folgikotta, kus tuli lavale Valgevene grupp Guda, mille repertuaarist suutsin tuvastada isegi ühe endale varasemast tuttava pala.

Valgevene folklooriansambel Guda #folk #baltica2016 #mooste #rahvamuusika #rahvatants

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Aga see selleks. Umbes tunnike hiljem läksin folgikojast jälle häärberi, kus esinesid ukrainlased, kollektiiv Rozhanytsia.

Ukraina pulmakommete tutvustamine #baltica2016 #mooste #ukraina #rahvamuusika #rozhanytsia #rahvakultuur

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kõige temperamentsemad tegelased, keda seal näha õnnestus. Nende esinemine jättis nii võimsa mulje, et publik tõusis lõpuks plaksutades püsti.

Pärast neid tuli folgikojas Baltica pidulik avapidu, kus astusid üles kõik ülalnimetatud ja veel rida kooslusi, peeti kõnesid, toimus pärimuskultuuri auhindade üleandmine jne. Aga sellest ja muust järgnenust tuleb juttu homme, sest ei taha seda postitust siin liiga pikaks venitada, üle koormata. Tänaseks juba piisavalt linke, mida ajaviiteks klõpsida!

Roman Toist Raul Kellerini jne.

Viljandi Vanas Veetornis avati eile näitus “Roman Toi 100”, mis jääb avatuks augusti lõpuni. Eriti soovitan seal lugeda tõmmist ühest Toi kirjast Veljo Tormisele, milles ta selgitab kuidas saada inglise keele baasil paika eestikeelne hääldus. Sama näitus, mis valmis Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ning VEMU/EÕK koostöös, on praegu üleval ka Torontos.

Roman Toi suure juubeli puhul, mis möödus küll juba laupäeval, leiab lühemat lugemist Eesti Elu veergudelt. Pikemaks lugemiseks sobivad tema enda mälestused, mis on Viljandis müügil Pauluse kiriku raamatuletis hinnaga 15 eurot, aga saadaval ka Raamatukoi kaudu.

Enne seda avamist astusin läbi helikunsti galeriist Supersonicum, kus vibreerib õhus Raul Kelleri “mem”. Seda ei soovita ma neile, kes ei talu pimedaid ruume ja sumisevat heli; ülejäänutel tasuks liikuda seal ühest nurgast teise, mööda seinaääri, käia ka ruumi keskel. Lühidalt: mitte seista jahmunult paigal, vaid liikuda võnkesageduste sees ringi.

Külastada oleks neid mõistlikum vastupidises ehk ülaltoodud järjekorras (kõigepealt Veetorn, siis Supersonicum), et saaks hiljem filosofeerida selle üle kuidas helikunsti ühest vormist on jõutud teiseni.

Raul Rajangu “Eesti Naine ja ZIL 157” (1989 ja 2006) #raulrajangu #maal #painting #kunst #art #tehnika

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Edasi viis tee Kondase Keskusesse, kus on alates läinud neljapäevast üleval Raul Rajangu maalid Mart Eriku kogust. See näitus, millele pidi juulis tulema veel üks pidulikum avamine, jääb avatuks 11. septembrini.

Peaks siis juulis uurima, mis lugu on siin ülaltoodud teose aastaarvude taga – kõigepealt valmis Eesti Naine ja 17 aastat hiljem tuli juurde ZIL 157?

Kondases on vahepeal avatud festivali Arteground raames ka ühe kaheksaliikmelise Soome joonistusklassi-kunstnikerühma joonistusnäitus Alltogether, kust mulle jäid meelde tegelikult hoopis tõmmised Maaria Märkälä maalidest, mida sai vaadata tema raamatust “Places for Being Happy” – sirvisin seal seda raamatut ja vaatasin nüüd Märkälä veebilehte, kus samad pildid üleval, ning mulle meeldib tema stiil tõesti väga.

Juss Piho “Colour therapy” (2016) #kunst #arteground #jusspiho #art #painting #therapy

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Linnaraamatukogu lahtiolekuaegu on suvel piiratud ja sealt eile enam läbi astuda ei õnnestunud, aga raamatukogu hoones asuvas Viljandi Linnagaleriis on jätkuvalt üleval paari nädala eest avatud äärmiselt esinduslik rahvusvaheline näitus, kus võib näha ka seda Juss Piho värviteraapilist maali värviteraapiast, mis kannab nime “Värviteraapia” (2016).

Sigitas Kancevyčiuse fotonäitus #viljandi #fotonäitus #kancevyčius #photography

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Raamatukogu trepihallis on avatud Leedu fotograafi Sigitas Kancevyčiuse näitus, mis sobib sinna nagu valatult, sest näituse teemaks ongi just raamatud ja lugemine.

Need kaks viimati mainitud näitust, mida olen vaadanud juba varem, jäid seega eile nägemata, aga hiljem käisin ühes kohas vaatamas ühte filmi, mida ei olnud varem näinud, kuigi see tuli välja juba aastal 2001 (nagu “A Beautiful Mind” ja “Amélie”, kui mainida paari tuntumat) ja kuulub nõndanimetatud kultusfilmide hulka.

2001. aasta veetsin suuremalt jaolt mereväes, alguses seal filmide vaatamiseks aega ei jäänud ja võimalust ei antud. Esimene mereväes nähtud film oli “15 Minutes”, mille vaatamiseks sai marsitud rühmaga läbi linna kinno. Aga ma ei mäleta enam isegi seda, kas Sõprusesse või Kosmosesse. Ja filmi sisu pidin tuletama nüüd meelde Vikipeedia abil – nimi oli jäänud meelde, aga sisust ei meenunud mitte midagi.

Hiljem sai küll tegeletud seal palju piraatlusega ja osad filmid nähtud ka järgnenud aastatel, aga Vikipeedia vastaval lehel loetletud 2001. aasta laiema levikuga filmidest on mul tänaseks nähtud mitte rohkem kui veerand, umbes 30-35 filmi.

Valisin sealt nüüd välja veel kümme filmi, mille ära võiks vaadata: “The Tailor of Panama”, “Along Came a Spider”, “Angel Eyes”, “Crazy/Beautiful”, “Original Sin”, “American Outlaws”, “The Glass House”, “Serendipity”, “Vanilla Sky” ja “The Majestic”.

Eile nähtud film, “Donnie Darko” (vaadatud sai selle mõned aastad hiljem avaldatud director’s cut), suurte kassahittide hulka ei kuulunud, aga ma saan täiesti aru, miks sellest on saanud kultusfilm. Endal tuli kah mõte, et peaks seda veel vaatama.

Tallinn Art Week sai kena stardi

Asi võtab ilmet #tallinnartweek #kunst #kurtvonnegut #portree #artweek #tallinn #art #maaritmurka

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui mina jõudsin ennelõunal Vabaduse väljakule, kus Tallinn Art Week eile suure avalöögi sai, siis olid ettevalmistused täies hoos. Võis näha kuidas Maarit Murka maale tõstis ja Kiwa akutrelliga kruve keeras.

Kunstnik töötab #tallinnartweek #kiwa #artweek #tallinn #kunst #art

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Nii sai iga möödakäija oma silmaga veenduda kui alusetu on müüt, et kunstnikud imevad muudkui pintslit ega tee üldse füüsilist tööd. Teoste näitustele viimine ja ülespanek on ju ka tavaolukorras sageli nende endi õlgadel. Rääkimata pingutustest, mida tuleb teha nende valmimiseks.

Ürituse korraldajad #tallinnartweek #artweek #tallinn #ekspositsioon #art #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Hea, kui keegi kunstnikele üldse abikäe ulatab, nagu selle nüüd esmakordselt toimuva kunstinädala korraldajad Andra Orn ja Kadri Uus, kes on ühtlasi veebikeskkonna noar.eu eestvedajad.

Fotol seisab nende kõrval Matti Milius ehk tema kuju, mida võis näha ka läinud aastal Viljandis toimunud mälestusnäitusel, aga päris Miliuse tüüpi tegelastega (vist?) siiski tegemist ei ole. Nemad on ikkagi nagu rohkem kuntsimetseenid-galeristid, mitte ise skandalistid.

Artists in action #tallinnartweek #artweek #tallinn #markomäetamm #kiwa #kunst #art

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Aga kohal olid ka vanad skandalistid, näiteks Marko Mäetamm, kes esitles samas raamatut “Juubeliaasta”, mis tähistab tema enda viiekümnendat eluaastat, olles ühtlasi kirjastuse paranoia juubelitoode (kahekümne viies).

Ansambel Karamell superhitiga “Loomad kosmoses” #karamell #tallinnartweek #artweek #tallinn #music #experimental

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Mäetamme raamatuesitluse raames andis õhtupoole kontserdi värske space-rock–ansambel Karamell (mitte ajada segamini Brigita Murutari uue ansambliga!). Publik oli vaimustuses ja “Loomad kosmoses” tuli esitamisele koguni kaks korda, ka lisaloona. Täispikkuses saab seda kuulata FB-s.

Valmimas on kilemaal #tallinnartweek #sänk #artweek #tallinn #kunst #graffiti #art

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Nooremat põlvkonda esindasid näiteks Sänk, kes lasi kile peale ühe kena kitsekese, ning väljapanek Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputöödest (galerii Noorus), mille hulgast torkas eriti silma “Eesti jahiloomade karusnahkade kasutamine rõivadisaini arenduses”.

Kui praegu on üldiselt moes karusanahavaba liikumine, siis Therese Sild, otse vastupidiselt, soovis teadvustada oma lõputööga probleemi, et Eesti jahimehed ei leia rakendust tapetud loomade nahkadele, ning lõi selleks kopranahast vestide kollektsiooni.

Kohal oli ka SprayPrinter, mille abil valmis üks Edward von Lõnguse teos (Lõngust ennast ei olnud). Seintel olid väljas veel näiteks Robin Nõgisto, Alar Tuul ning terve rida teisi nooremaid tegelasi.

Pärnu galerii Avangard väljasõidul Tallinnas #tallinnartweek #artweek #tallinn #avangardgallery #kunst #art

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Oma väljapanekutega olid esindatud läinud aastal Pärnus avatud galerii Avangard, Fahle, Haus, kunstilaenutus Kaleidoskoop ja võib-olla veel mõni tähtis institutsioon, mis jäi ülalpool mainimata. Ürituse kandev telg oli muidugi noar.eu.

Lisaks piltide vaatamisele võis jätta seintele oma sõnumeid, taguda poksikotti ja kuulata arutelusid (mille kohta kirjutan võib-olla eraldi postituse, sest muidu veniks see siin liiga pikaks). Konferansjee rolli täitis Ingrid Peek, resident-luuletaja oli Jürgen Rooste.

Giidiga tuur kevadnäitusel #tallinnartweek #artweek #tallinn #kunstihoone #kevadnäitus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Vahepeal käisin Tallinna Kunstihoones avatud Eesti Kunstnike Liidu aastanäitusel, kust jäi eriti meelde Virge Jõekalda “Valulävi”, sest mõtlesin seda nähes (enne nime teadmata) juba kaugelt “Oi, see on valus!” – nüüd vaatasin, et noar.eu kaudu saab seda osta, hinnaga 1200 eurot. Näitusel maksab täispilet 3.50, giidiga tuur toimub ka tuleval laupäeval.

Sel ajal, kui mina kunstihoones viibisin, hakkas väljas sadama vihma, aga see üritusele lõppu peale ei teinud, kuigi mõjus loomulikult päevakava häirivalt. Lõpetuseks esines seal õhtul hoopis Siiri Sisask, kes esitas oma Uku Masingu tekstidele kirjutatud laule.

Päris lõpuni teda ei kuulanud, sest läksin Eesti Blogiauhindade jagamisele (sellest üritusest tuleb siin juttu homme).

Päeva lõpuks / at the end of the day #rainbow #tallinnartweek #artweek #tallinn

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui samas kõrval kohvikus Wabadus toimunud blogiauhindade jagamine läbi sai, siis avanes aknast ülatoodud vaade. Välja minnes selgus, et ka peakorraldajad ise olid endale tunked selga ajanud ja panid asju kokku. Väga tublid!

Lühidalt: soovitan tallinlastel ja teistel seal viibivatel inimestel kindlasti tutvuda terve kunstinädala programmiga ja neid üritusi võimaluse korral külastada.

Veidi rohkem pilte panin flickrisse (veel rohkem näeb neid portaalis GoodNews), kust leiab ka fotosid neljapäeval toimunud Iris Kivisalu näituse avamisest, millest siin juba juttu oli, Tammsaare pargis – minge vaadake ka seda!

Kunstist helinani telefonis

“ALLTOGETHER/ÜHESKOOS” Viljandi Linnagaleriis #näitus #viljandi #arteground #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Linnagaleriis avati eile rahvusvaheline kunstinäitus “ALLTOGETHER/ÜHESKOOS”, millega algas ühtlasi kunstifestival Arteground. Oma töödega on väljas ligi poolsada tegelast meilt ja mujalt, eelkõige Soomest – avamisel visati nalja, et pooled Helsingi kunstnikud on praegu Viljandis.

Kui see festival alguse sai, siis oligi see mõeldud just Soome kunsti ja kunstnike viimiseks maailma. Teisi sõnu: pidi andma neile sobiva ettekäände, et teha suvel üks suur ühine väljasõit meie maalilisse Viljandisse. Alguses olidki festivaliga kaasnenud näitused pühendatud seetõttu kitsalt Soome kunstile, aga juba eelmisel aastal Viljandis toimunud rahvusvaheliste hansapäevade ajal haare laienes ja nüüd on esindatud lausa üheksa riiki.

Tõsi, seda küll üsna formaalselt, sest näiteks Iraaki esindavad mõned pagulased, Taanit viimased kümme aastat Tartus elanud Per William Petersen, Brasiiliat Helsingis elav Fabu Pires ja Türgit Nurhayat Polat, kes elab samuti Helsingis. Kui jätta kõrvale veel mõned Läti ja Eesti ning paar Rootsi kunstnikku, siis ongi kõik ülejäänud Soomest. Seega on näitus küll rahvusvaheline, aga tugevalt Soome poole kaldu.

Seal nähtavat siin lahkama ei hakka, sest sellest on kavas kirjutada pikemalt ühes teises kohas ja selleks pean kõigepealt minema seda täna uuesti vaatama – avamiste juures on huvitav jutt, aga näituste vaatamiseks sobivad paremini inimtühjad kunstisaalid. Läksin eile küll kohale juba paarkümmend minutit enne avamist, aga selleks ajaks oli saal juba kahjuks rahvast täis.

Kunstifestivali Arteground avamine #viljandi #arteground #kunstifestival #kunst

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Või õnneks, sest olnuks ju piinlik, kui see olnuks teisiti.

Üks kohalik kunstnik märkis seal, et tavaliselt on siin avamistel umbes 12 inimest. Tundus, et sel korral oli kohalikke vähemalt poole rohkem, aga sellest veel rohkem oligi festivali ajaks Viljandi sõitnud kunstnikke, kelle enda tööd sellele näitusele üles said. Kusjuures mõni, kes ei ole veel ametlikult pagulase staatust saanud, ei saanudki avamisele tulla – piirid on Euroopas küll lahti, aga mitte kõigile.

Edasi läksin Viljandi Antikvariaadi juurde, kus tähistati pidulikult selle neljakümnendat sünnipäeva. Sinna jõudsid ka mitmed teised näituse avamisel viibinud, nende hulgas linnapea Ando Kiviberg, kes meenutas oma sõnavõtus, et kui ta 1987. aastal paberid Viljandi tõi, et siin õppima asuda, siis hämmastas teda kaks asja: see, et nii väikeses linnas on nukuteater ja antikvariaat.

Tänapäeval võib siit leida muidugi ka muud hämmastavat, näiteks üks on see eile avatud näitus ja teine helikunsti galerii Supersonicum, kus avatakse homme õhtul kell kaheksa Raul Kelleri installatsioon – kui oleks juba võimalik kasutada teleportatsiooni, mis mind vahetult enne seda lõppevalt EKA tudengite lühifilmide linastuselt Tallinnast tagasi lennutaks, siis viibiksin kindlasti seal, aga kahjuks ei jõua.

Antikvariaadi sünnipäeval räägiti loomulikult palju ajaloost. Lahkusin varsti pärast sõnavõtte, kui käis oksjon, et minna Lennukitehases toimunud kitarrist Laur Uusbergi diplomikontserdile. Jõudsin sinna esimese loo ajal, mille peale kõlasid sellised krõksud, et tundus nagu oleks mängus helikunsti avangard.

Kotermann puges mikrisse!? #helidefektid

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Nii diibilt nad siiski ei jätkanud. Vahepeal tuli küll veel sisse radioheadilik vilin, aga muidu eriti helidefekte ei kasutatud, vaid rockiti üsna puhtalt, liiguti öise navigatsiooni radadel, tehti isegi midagi džässilikumat jne.

Kui üldiselt on jäänud mulje, et kultuuriakadeemia tudengid triivivadki rohkem folgist džässini ja rockilainel eriti ei lenda, siis eilne õhtu näitas, et seda siiski tehakse. Hiljem andis samas oma diplomikontserdi trummar Vsevolod Tšelepis, kelle bänd Emphasis pritsis veel raskemat kütet.

Mõtlesin kasutada jupikesi neist esinemistest selleks, et õrritada nüüd veidi inimesi, kes ise kohal ei käinud, aga kuna mõlemad kontserdid on juba UTTV veebilehele täispikkuses üles pandud, siis lendas see plaan vastu taevast. (Samast leiab ka saksofonist Taavi Toomsalu diplomikontserdi, mida siin juba varem tungivalt soovitatud sai.) Saan vaid öelda, et saund oli kohapeal parem kui salvestustes kuuldav.

väike groove #viljandi #tyvka #diplomikontsert #lauruusberg #groove

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Lõpetuseks. Mõtlesin, et peaks panema selle ülaltoodud koha Uusbergi kontserdist omale telefonile uueks helinaks. Praegu on selleks Depeche Mode’i “Never Let Me Down Again (Aggro Mix)”, aga seda alati hästi ei kuule, vaja oleks midagi kärisevamat. Midagi sellist nagu Iggy Popi “The Passenger” või Edwyn Collinsi “A Girl Like You”, aga mitte neid, sest need on liiga tuntud (ei tahaks iga kord telefoni otsima hakata, kui need kusagilt juhuslikult kostuvad).

Või siis hoopis midagi sellist nagu “See You” – helget ja head, aga mitte nii nostalgilist, sest… Doe Paorol on õigus: nostalgia meid tapab. Eriti mind. Ja seda enam on põhjust otsida oma telefonile uus helin…

Kas see tuli piisavalt veider ja ekstravagantne postitus?

Eilne kultuuriprogramm

Näituse avamine, kontsert ja tantsulavastus ning nende vahel loetud paarkümmend lehekülge raamatut, kusjuures kõige peale kokku kulus alla kolme tunni – see on vist võimalik ainult Viljandis, kus vahemaad on lühikesed, aga toimub palju.

Veetornist avanev vaade kellatornile #viljandi #tornid

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kultuuriakadeemia visuaaltehnoloogia tudengite näituse “Materjal” avamisele vanas veetornis ei kogunenud just ülemäära suurel hulgal rahvast. Sissepääs veetorni oli avamise puhul tasuta, aga seda võimalust ei kasutatud eriti agaralt. Kahju, sest isegi kui näitus ei huvita, siis sealt avaneb igas suunas selline vaade, mida on aeg-ajalt värskendav näha – tornist vaadates avardub silmapiir (näiteks ka üks muuseumiööl tehtud pilt).

Tavaliselt maksab sissepääs veetorni kaks eurot, õpilastele ja tudengitele poole vähem. See ei pruugi tunduda suur raha, aga Maximast saab ühe euro eest viis pakki makarone ehk kogu nädala varu (ja kümme senti jääb veel ülegi) ning kaltsukast kaks hilpu. Seega tasuks vaestel tudengitel kasutada ära absoluutselt kõik võimalused pääseda veetorni tasuta. Seda enam, et näituste avamisel võib kuulda sageli midagi harivat.

Näiteks eile sain teada, et mõnikord maalitakse lavastuste dekoratsioonideks prinditud pilte vähemalt osaliselt üle, et lisada neile ruumilist efekti. Minu jaoks oli see üllatav, uus informatsioon. Viis mõtted sellele, et sama meetodit ehk sellist segatehnikat saaks kasutada ju veel mängulisemas võtmes, et luua midagi tõeliselt huvitavat mitte dekoratsiooniks, vaid nö. niisama vaatamiseks ning seinale riputamiseks.

Kristi Kooli diplomikontsert #tyvka #kristikool #viljandi #muusika #filming

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Pärimusmuusika Aidas toimunud Kristi Kooli diplomikontserdil “Sillad minuni” seevastu publikut vähe ei olnud, saal oli kenasti rahvast täis ja salvestus sellest on pea täispikkuses (ligi 34 minutit, kuid ilma lisaloota, mille diplomant mängis koos oma emaga, kellele see tuli täieliku üllatusena) juba üleval UTTV veebilehel, mistõttu ei hakka seda pikalt kommenteerima, vaid soovitan lihtsalt kuulata.

Enne ja pärast kontserti sai loetud ajatäiteks kirjatuselt Varrak saadud Claire Northi romaani “Harry Augusti esimesed viisteist elu”, mis peagi Facebookis arutusele tuleb. Lugu räägib mehest, kes sünnib kogu aeg uuesti sama inimesena, mäletades seejuures oma eelmisi elusid. Juba varem loetud esimese kolmekümne lehekülje jooksul juhtus selles nii palju, et mõtlesin: huvitav, millest räägivad järgmised 300? Jõudsin 15. peatükini, mis algab 53. leheküljelt.

Üks minut Anni Zuppingu tantsulavastusest “Läige” #annizupping #tantsulavastus #läige

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Anni Zuppingu tantsulavastusest “Läige” saab näha siin vaid ühe minuti eriti viletsat instapilti, mis ei anna asjast üldse adekvaatset ettekujutust. Lavana oli kasutusel tegelikult mitte üksnes lava, vaid kogu teatrisaal (koos publikuga), mis sisaldas mitmeid erinevaid fragmente – selline tükk, mida on (praegu veel) sisuliselt võimatu filmida ja päris samal kujul korrata.

Minu jaoks oli teema lahendus üllatav, aga samas pakkus see inimestele ka äratundmisrõõmu, võimalusi samastumiseks. Endal oleks mõte läinud selle teemaga seoses küll ilmselt pigem hoopis juuste ja silmade läikele ning hiljem meenuski algus ühest luuletusest…

see läige su silmades
ei tule joodud veinist
kui purjus oleksid
sa kaine peaga

Järgnes veel kaks salmi, mida ma enam ei mäleta, nagu ka mitte autorit (oli keegi tundmatu autor). Lugesin seda kunagi 1990-ndate lõpus veebist, aga guugeldades seda eile ei leidnud, vaid jõudsin hoopis ühe teise luuletuseni, mille kirjutas keegi armunu Rael aastal 2012. Jäin tema blogi pikemalt lugema, saades lõpuks nii ka päris tugeva annuse luulet, ikka korraliku doosi, kõva laksu.

PS. Viljandi tänane kultuurikava: 17:00 üks näituse avamine; 17:30 antikvariaat 40; 18:00 Laur Uusbergi diplomikontsert; 20:00 Vsevolod Tšelepise diplomikontsert. Vägagi võimalik, et midagi toimub veel, aga rohkem FB mulle näidanud ei ole. (Ja kõigile üritustele pääseb tasuta.)

Minu õhtune meelelahutus

Uuringute kohaselt vaatavad Eesti elanikud telekat keskmiselt 3 tundi ja 45 minutit päevas. Mina üldiselt telekat ei vaata, aga erinevatele üritustele on kulunud viimastel päevadel kokku keskmiselt enam-vähem sama palju aega.

Kondase Keskuses toimus eile üritus teemal “Vestlus linna tulevikust – 50 aastat hiljem”, lähtepunktiks samas kohas täpselt pool sajandit varem toimunud arutelu, mille kutsus kokku 1966. aastal äsja Viljandi peaarhitektiks saanud Ülo Stöör. Jutt keerleski põhiliselt toonaste plaanide ja vahepeal toimunud arengute ümber, tulevikku vaatamist oli vähem, kuigi leidus ka seda.

Minu arvamus: kui 1966. aastal oli Viljandi kasvav, siis praegu on see jätkuvalt kahanev linn (ainuüksi viimase viie aastaga on elanike arv langenud üle tuhande inimese võrra, täpsemalt 5.4% ehk keskmiselt protsent aastas), kus päris uute ehitiste rajamise kõrval muutub järjest suuremaks väljakutseks rakenduse leidmine juba olemasolevatele hoonetele. Plaane võib ju teha, aga nende realiseerumine on iseasi.

Karita Paul “Hetk” #karitapaul #tants

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Õhtune kultuurikava algas kell seitse Sakala Keskuses, kus tantsurühm Hebe andis oma kevadkontserdi, mille algusest pärineb ka ülalnähtav hetk gümnasist Karita Pauli lühipalast “Hetk” (autori enda esituses). Kenad ja harmoonilised esinemised, ilus vaadata, aga lahkusin siiski juba vaheajal, et minna kaheksaks Valgesse, kus esietendus Karoline Suhhovi tantsulavastus “Suitsune transs tinapaberis”.

Tutvustust ma eelnevalt muidugi ei lugenud, teadsin vaid pealkirja ning seda, et mäng käib Fernando Pessoa ainetel (tema ühest luuletusest on kulunud pähe read: Päikest naudi, kui saad, ning varjugi, kui tahad varju, / saatust, nii nagu saatus on antud.). Lasin ennast voolul kanda.

Tüki nimi tekitas minus esialgu küsimuse, kas seal jagatakse publikule hõbepaberist mütsikesi, aga see sai kiiresti vastuse: ei jagatud. Vaadates tuli pähe mõte, et saalist puudub veel vaid oopiumisuits, muidu võiks tõesti transsi langeda.

Lugesin hiljem ka tutvustust ja pikemat intervjuud Suhhovi endaga, mis andis loomulikult hoopis teise perspektiivi, aga kuna juba sissejuhatava osa heliribaga assotsieerus mulle Underworldi “Born Slippy”, siis tundus algusest peale, et loo teemaks on mingi sürreaalne koosviibimine, narkomaanide pidu, mis kandus vaid ööklubist kitsamasse ringi, kus kõik kolm osalist olid eelnevalt triipu pannud.

Tegelikult seal vist päris narkotsi võtmist ei kujutatud; tubaka ja alkoholi tarvitamist aga küll ning sellega kaasnenud nähtusid, millest jäi mulje, et kõik tegelased on laksu all. Lühidalt: depressiivne tükk. 2. juunil võib seda näha Tartus, 9. juunil Tallinnas.

Kella üheksast algas samas Viljandi Lennukitehase ruumes Tanel Tingi monoetendus “Üksindusse”, aluseks tõestisündinud lugu Christopher McCandlessist, sihitust seiklejast, kes 1992. aastal Alaskas surnuks nälgis. Tema traagiline saatus on mõjunud inspireerivalt paljudele (eriti pärast seda kui sellest Hollywoodis film tehti), Ting kuulub TÜ VKA teatrikunsti 11. lennu andekaimate tegelaste hulka ja sai selle esitamisega kenasti hakkama.

Mina aga mõtlesin, et 50 aastat tagasi oleks mängitud siin hoopis midagi Nikolai Virta romaanil “Üksindus” põhinevat – lugesin kunagi seda raamatut, aga ei ole näinud selle põhjal tehtud filmi ja kui nüüd seda veebist otsisin, siis avastasin, et legendaarsel Odessa Kinostuudiol on YouTube-is lausa oma kanal (nagu ka Mosfilmil ja Lenfilmil, kui keegi veel ei tea), kust leiab palju häid vanu filme.

Tšehhovi “Kajakas” gümnasistide esituses #teater #kooliteater #vgteater #tšehhov #kajakas

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Esmaspäeval läksin õhtul kella kuueks muusikakooli orkestrimajja, kus toimusid TÜ VKA rütmimuusika ansamblite kontsert-ettemängud. Sealt kella seitsmeks TÜ VKA peahoonesse, vaatama ühte lühikest tantsukat. Seejärel Sakala Keskusesse, kus toimus Viljandi Gümnaasiumi teatripäev, kavas muu hulgas Tšehhovi “Kajakas” ning Piibel, mida esitati kah päris vaimukalt.

Vahepeal on esinenud nende ürituste vahel küll ka lihtsalt niisama tüütut passimist, aga kokku ei ole kulunud selle peale ilmselt rohkem aega kui läheks telekast reklaamide vahtimisele.