Rubriik: muusika

#seepolesulmingitrainspotting

#ugala #moraal #seepolesulmingilutsukevade

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ugala @ Viljandi Lennukitehas tõi eile Marika Palmi lavastuses välja Heinrich Christenseni näidendi “Moraal”, žanrimääratlusega musical lecture, mis ongi sisuliselt moraalijutlus tänapäevasel kujul.

Tehniliselt hästi teostatud, suht tagasihoidlike vahenditega saavutati peaaegu maksimaalne tulemus. Adeele Sepp ja Rait Õunapuu tegid head näitlejatööd, vahetasid karaktereid nagu kuubi. Kaarel Kuusk läbivas kõrvalosas oli samuti igati omal kohal. Selles mõttes oli kõik enam-vähem paigas, aga tükk ise tekitas ebamäärasemaid tundeid. Ja põhjuseid selleks on terve rida.

Alustades sellest, et ma ei kuulu ilmselt sihtgruppi ega saa tegelikult hästi aru, kes üldse on selle sihtgrupp.

Ugala reklaamib seda noortelavastusena, mis on alla 14-aastastele keelatud. Christenseni koduteatri Mungo Park veebilehel seisab, et see on soovitatav alates 8. klassist. Esikal viibis nüüd hulgaliselt minust vanemaid inimesi, kes kujutatud teismeliste üle hoogsalt naerda lõkerdasid, aga ise mõtlesin seal vahepeal, et ülempiir on kuskil 18, kuigi tegelikult võib selline lihtsakoeline moralism juba varem naeruväärselt mõjuda.

Kui Richard Ashcroft laulis kunagi, et “the drugs don’t work, they just make you worse”, siis mõjus see usutavalt ja veenvalt, sest ta laulis ju endast, aga Christenseni uuskristlik moralism (mängitakse läbi seitse surmapattu) ei erine tegelikult palju Jehoova tunnistajate katsetest noori tänaval jumalasõna abil õigele teele kallutada. Peamine vahe on selles, et tema meetodiks on mitte veenmine, vaid naeruvääristamine, teisi sõnu: inimeste üle irvitamine.

Ugala eelreklaam jättis mulje, et tuleb midagi šokeerivat (kasutati loosungit #seepolesulmingilutsukevade, millest on inspireeritud ka selle postituse pealkiri), aga kunagistele PDO fännidele see Viljandis ilmselt šokeerivalt ei mõju. Tänapäeva noorte kohta ei oska eriti midagi öelda, kuid neile võib jääda juba veidi kaugeks kogu see vihjete jada popkultuurile, mida tükk sisaldab.

“Pulp Fiction” ja Madonna poolt ülessoojendatud “Don’t Cry For Me Argentina” olid kuumad siis, kui mina olin teismeline, aga tänaseid teismelisi ei pruugi sellised vihjed ju üldse kõnetada. Rääkimata jutust, mis puudutab Elvist ja tema nõksuvaid puusi, millega Christensen on seostanud teismeliste tekkimise – ajalooliselt mitte just kuigi korrektne, sest nähtus ise (need teismelised nimelt, kes selles tükis kõik justkui lollpeadeks kuulutatakse) esineb juba palju varasemast ajast.

Äärmiselt veidralt mõjus ka see, kui mingi ravimina (justkui popkultuuriga seotud) surmapattude vastu pakuti pidevalt välja džässi, mille juured on ju samuti päris metsikud. Pealegi, paljude arvates lähtub kogu tänapäeva popmuusika džässist, sest “biit tuli Lääne muusikasse jazzi kaudu”, nagu märgib Joachim E. Berendt oma ka eesti keeles ilmunud “Jazziraamatus”, mida väga lugeda soovitan. Ja ma ei saanudki lõpuni aru, kas see oli mingi peen inside joke või mõeldi seda täiesti tõsiselt.

Lühidalt: ma pole üldse vaimustuses näidendist endast. Kui tahetakse moraliseerida, siis ei maksa seda minu arvates kunagi teha väga otse ja utreeritult, aga siin tehti just seda. See on selline tükk, mille pileti võib osta vanaema oma lapselapsele, kelle pärast ta on mures, aga lapselaps mõtleb pärast etendust: “WTF?! Miks mul oli vaja tulla seda jama vaatama?” – äärmuslik näide, aga minu meelest asjakohane.

Paistis, et publikule see eile küll üldiselt meeldis, naerdi ja plaksutati kõvasti, mitmed etendused on ka juba välja müüdud, aga kuna ma ei saa aru, kellele see on mõeldud, kes ja milleks seda vaatama peaks, siis soovitan käia seda vaatamas võimalikult ruttu, sest ma ei usu, et see väga kauaks mängukavasse jääb. Seda enam, et publikuhuvi puudumisel võivad teatrid võtta mängukavast maha ka juba väljakuulutatud etendusi, nagu mõni nüüd on teinud.

* * *

Kui teatrit käisin vaatamas õhtul, siis hommikul sai vaadatud kinokolmapäeval Sakala Keskuses ära “Uhiuus testament”, mis oli jälle veidi teistpidi mäng kristlikel teemadel, kuigi samuti komöödia. Kohati päris vaimukas, kohati päris jura, teist korda ei vaataks.

Lisaks selline tähtis teade, et olen nüüd kah snapchatis (kasutajanimi: minginimi). Võib-olla teen täna õhtul muusikaauhindade jagamiselt sinna ülekande. Pean otsima enne YT-st mõne tutoriali, et vaadata kuidas see värk üldse toimib.

Rihards Libietise helimaastikud

Rihards Libietis Orchestra #viljandi #jazziklubi #kohvikfellin

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Jazziklubi eilsel üritusel kohvikus Fellin esinesid Rihards Libietise orkestri kidrad, bass, tšello ja trummar-klaverimängija.

Tema eelmisel aastal ilmunud albumi “Scream, Breathe, Cry” peal, kust eilne kava suuresti pärines, astub lisaks Libietisele endale üles veel 11 muusikut. Juba 2014. aasta sügisel tehtud “RL Elektronix” on valmistatud aga üksinda.

Viimati nimetet plaat kujutab endast kirjelduse kohaselt looduse, tunnete, igapäevaste sündmuste tõlkimist muusikasse, olles ühtlasi elektrooniline eksperiment, sest kõik lood on tehtud Logic Pro X abil (lisatud siiski kidrad, bass).

“Peamine eesmärk oli saavutada heli kaudu filmilik kogemus,” seisab plaadiümbrisel. Ja see on tal ka päris hästi õnnestunud. Nagu heliriba olematule filmile, mida igaüks võib endale ise ette kujutada. “Lihtsalt sulge oma silmad ja lase oma meelel täita tühikud.”

Värskema albumi “Scream, Breathe, Cry” nimi võib jätta mulje, et tegemist on millegi masendavaga, aga nii see ei ole. See plaat on tegelikult isegi helgem kui “RL Elektronix”, mille pealt kostub ka süngemaid teemasid.


Hoiatus video juurde: suitsetamine kahjustab teie tervist!

Teine album jätkab sarnasel helipiltide lainel, kuid on mitte filmilik, vaid pigem kirjanduslik, sarnaneb rohkem raamatule, mis koosneb jutustustest. Plaadiümbriselt leiab iga loo kohta illustratsiooni ja sissejuhatava rea, näiteks ülaltoodule: The mist fell in love with the mountain ehk udu armus mäkke.

Eksperimenteeritud on erinevate tehnikate-stiilidega. Ja see muudab terviku meeldivalt mitmekesiseks, vaheldusrikkaks, nagu tuli selgelt välja ka eilsel kontserdil, kus ei tekkinud kordagi sellist tunnet, et hakkaks haigutama.

Tasub silm peal hoida – vaadata, mida ta järgmiseks teeb, sest ega kaks ju kolmandata jääda saa.

Millegipärast tuli mulle neid kuulates eile meelde Autumn’s Grey Solace – kuulake ka neid, väga hea.

Tänapäeva nõiakunst

Elektrooniline folk #mirjamtally #meelikahainsoo #eestikontsert

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Aidas toimus täna Eesti Kontserdi käesoleva aasta residenthelilooja Mirjam Tally esitluskontsert (kuulake tema helipilve).

Nuppe keeras helilooja ise. Tema töövahenditeks olid suuresti helilained ja kaja, mida traditsiooniline rahvamuusika tehniliste võimaluste puudumise tõttu eriti ei tundnud, aga mis said nüüd taustaks müstilistele, maagilistele regilauludele.

Hääle andis neile Meelika Hainsoo (Lepaseree laulja, kelle ansambli samavõrd nõiduslikust, kuid siiski hoopis teistsugusest esikplaadist siingi hiljuti juttu oli). Igale laulule eelnes väike sissejuhatus, mis näitas kuulajatele kätte teeotsa nende muinasjutuilma.

Sellist kraami oleks kõige parem kuulata muidugi kusagil lebades, silmad kinni, täielikult lugude sisse vajudes.

Sirbis ilmus reedel Tally enda pikem kirjutis, mida soovitan kindlasti lugeda, kus ta märgib muu hulgas: “Muusikaelu on muutumises ja mingil põhjusel on sellest saamas kallis hobi, millega on võimalus oma aega sisustada vähestel.”

Tänane kontsert oli suht eksklusiivne, paarikümnele inimesele. Ma ei tea, kas siin leidub mõni lugeja Türilt, kus nad esinevad homme ehk esmaspäeva õhtul kell 18 kultuurikeskuses, aga minu arvates tasuks sõita sinna selle pärast kohale isegi kaugemalt.

Suvel on neil küll kavas astuda sama kavaga üles ka Viru Folgil, aga ega sinna ei ole lihtsam sattuda kui Türile.

Mõningaid muljeid eilsest

Eilsest päevakavast oli siin veidi juttu juba teisipäeval. Järgnevalt vaid mõningaid muljeid neist asjust, millest mõned lugejad veel huvitatud võivad olla, et otsustada, kas neid vaadata-kuulata.

Kadri Kõusaare “Ema” suhtes ei ole minu arvamus selgem kui pärast esimest vaatamist. Seal on liiga palju kihte, liiga palju erinevaid nurki ja teemasid, et need kuidagi lühidalt kokku saaks võtta. Veider film.

Lõpuks sain aru, et “Ema” koloriit meenutab mulle 17. sajandi Madalmaade maalikunsti, konkreetselt Pieter de Hoochi maale, näiteks “Ema kohus”, millel valitsev meeleolu on sügavas vastuolus filmis domineerivaga. Sellest tulenebki ilmselt teatav emotsionaalne dissonants, mida see film minus tekitab.

Peaks vaatama seda kunagi ka kolmandat korda, aga mitte kohe, vaid mingi aja pärast, kui esmased muljed on hajunud.

* * *

Tõnis Saadoja näituse avamisele Hobusepea Galeriis jõudsin siis, kui see oli juba avatud. See tähendab, et sissejuhatust ei kuulnud. Käisin ringi peale, aga ei hakanud isegi selgitavaid tekste lugema, vaid otsustasin lähtuda ainult muljest, mille jätavad pildid ise.

Välja on pandud suureformaadiline minimalism (mitte kunstiteaduslikus, vaid kõnekeelses tähenduses), mis eeldab vaatajatelt kujutlusvõime, fantaasia olemasolu. Teema “Etüüdid klaverile ja lõuendile” viib mõtted muidugi sellele, et tegemist on illustratsioonidega helidele, kujutluspiltidega, mis on tulnud pähe klaveri taga istudes ja vaikselt klahve näppides.

Eriti jäi meelde üks kustunud küünal, mis seostus kohe mõningate noorte Eesti kunstnike omakäelise lahkumisega siit ilmast käesoleval sajandil, meie ajajärgul. Selle heliribaks sobiks hästi näiteks Mozarti “Requiem aeternam”, millest ta jõudis lõpetada enne surma ainult avamängu.

Plaadid, kook, jook #plaadiesitlus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kate & Ilona Aasvere esitlesid oma värsket plaati “Tallinn – Haapsalu” Perrooni Kohvikus. Hinnaklass: Tiramisu kook 2.50, mustsõstra-kama keefirijook 2.50 (valmistatakse loksutamise teel ning maitseb umbes nagu mustsõstramaitseline kama). Rohkem fotosid leiab Õhtulehest.

Rahvast oli suht palju ja kõlas hulk lisalugusid. Ma küll väga ringi ei vaadanud, aga paistis, et kohal olid siiski valdavalt minust vanemad inimesed. Ja eks see oli minu endagi jaoks väike nostalgialaks – Kate’i “Teisel pool” ja Folkmilli “Topeltrosin” olid mul nende ilmumise ajal päris aktiivses käibes helikassettidena, mistõttu tundus huvitav kuulda, mida nad nüüd koos teevad.

Laule on plaadil nii keskmisi, aeglasemaid kui ka hoogsamaid. Ja sihtgrupp umbes 35+, mis tähendab, et varsti võin hakata kuulama.

* * *

Päeva lõpuks, kui ette oli löönud juba tänane kuupäev, jõudsin äratundmisele, et peaks kirjutama iga päev vähemalt kolm rida luulet, sest…

kõik ütlemata jäetud sõnad
tulevad meie juurde tagasi
tuhandekordse vaikusena

Tallinna sõites lugesin läbi ka Loomingu Raamatukogu alanud aasta esimese numbri, aga sellest tuleb nädalavahetusel eraldi postitus, sest kui hakata siia kõiki eilseid teemasid kokku kuhjama, siis veniks see lihtsalt kohutavalt pikaks.

Vahepeal jälle Kafkast

Tõelise oportunistina kirjutan vahelduseks taas praegu blogosfääris ülipopulaarsel kirjandusteemal, et pöörata inimesi Kafka-usku. Ma saan ise väga hästi aru, et näin selles osas mõnele juba nagu mingi Jehoova tunnistaja, kes räägib kogu aeg sama juttu, aga lugemine ei ole ju kellelegi kohustuslik.

Tänases postituses vaatan veidi neid kirju, mille Kafka kirjutas 1917. aastal ehk “kolmekümne nelja aastaselt, ülimalt küsitavate kopsude ja veelgi küsitavamate inimsuhetega”.

1917. aasta augustis sai Kafka teada, et põeb tuberkuloosi. Alles juulis oli ta kihlunud uuesti Felice Baueriga, kellega oli juba korra kihluse katkestanud, kuid pärast diagnoosi saamist ei näinud ta oma elul enam pikemat perspektiivi ja detsembri lõpus katkestas taas kihluse.

“Igatahes suhtun ma täna tuberkuloosi nagu laps ema seelikusabasse, millest ta kinni hoiab,” kirjutab Kafka septembris Max Brodile. “Alalõpmata otsin ma haigusele seletust, sest ise ma seda haigust endale ju ei hankinud. Mõnikord paistab mulle, nagu oleksid aju ja kopsud minu teadmata kokkuleppele jõudnud. “Nii see edasi ei lähe,” ütles aju ja viie aasta pärast olid kopsud valmis kaasa aitama.”

“Kummaline, mida ma võiksin lõpuks siiski tähele panna, on see, et kõik inimesed on minu vastu üle igasuguse määra head, ja kui tahan, siis kohe ohvrivalmis, minu jaoks kõige alamaist kuni kõrgeimateni välja. Ma tegin sellest järelduse inimloomuse kohta üldiselt ja tundsin end seeläbi veelgi rusutumalt. Kuid tõenäoliselt pole see õige, nad on sellised läbinisti vaid nende vastu, keda inimesed üldse aidata ei saa. Eriline haistmismeel juhatab neile sellise juhtumi kätte,” mõtiskleb ta ühes teises samal kuul Brodile saadetud kirjas.

“Kas ma pean tänama selle eest, et ei saanud abielluda? Ma oleksin siis otsekohe saanud selleks, milleks nüüd lähen aegamööda: hulluks. Ikka lühemate puhkepausidega, mil mitte mina, vaid see teine kogub jõudu,” teatab ta samas.

Kafka kirjeldab pikalt raviprotseduure, kuid poetab ühes septembri lõpus Brodile saadetud kirjas muu hulgas ka järgmise lause: “Kindel on ainult see, et pole midagi, millele ma võiksin anduda täielikuma usaldusega kui surmale.”

1917. aastal saadetud kirjad võtavad selles kogumikus enda alla ligi 70 lehekülge, neis on palju juttu toidust ning hiirtest. Tuberkuloosi diagnoosimisest jäi Kafka surmani pea seitse aastat, kuid kirjade põhjal tundub, et ta oli selleks valmis juba järgmisel kuul.

PS. Postituse alguses on toodud eile surnud David Bowie repertuaarist üks laul, mis ei ole minu arvates kaugeltki tema parim, aga sobib selle postituse meeleoluga vist paremini kui ükski teine.

“Ema” groteskne sotsrealism

Eile õhtul, kui Kadri Kõusaare uus mängufilm “Ema” esilinastus Jõhvi kontserdimajas, vaatasin seda Männimäe Külalistemaja salongkinos.

Saal oli rahvast täis, aga ekraan siiski väike, mistõttu kavatsen vaadata filmi tuleva kolmapäeva ennelõunal ikkagi ka Sakala Keskuses, kus see on vaid veidi suurem. Loogiline, eks?!

Kuna plaan hakata korrapäraselt magama on viinud selleni, et magan praegu umbes viis tundi ööpäevas, siis ei ole kindel, et filmi tajumist ei mõjutanud eile liiga palju õhtuks minu pähe saabunud “higher state of consciousness”.

Ma ei suuda veel otsustada, mida sellest filmist kokkuvõttes arvata.

Alguses tundus, et lugu ei saa hästi vedama, aga siis läks käima ja lõpus sai päris järsult pidama. Puänt ei olnud täiesti ootamatu, sest vihjeid sellele anti juba ette, aga see oli loole hea punkt õigel hetkel, et see pikemalt venima ei jääks.

Tegijad on määratlenud “Ema” thrilleriks, kuid mulle tundus, et teha üritati hoopis mingit omapärast komöödiat. Kahjuks need naljad alati hästi ei toiminud, jätsid kuidagi osavõtmatuks. Ei tekkinud sellist tunnet, et elan filmi sisse, vaid jäingi nagu kõrvaltvaatajaks.

Samas oli see stiilselt tehtud ning läbi käidi terve rida olulisi ja ka valusaid teemasid. Kui võtta kokku ainult kahe sõnaga, siis oleks minu määratlus: groteskne sotsrealism. Selles mõttes, et üle vindi keeratud sotsiaalne realism, mitte sotsialistlik realism vms.

Võimalik, et hommikul puhanud peaga vaadates jääb teistsugune mulje. Eks järgmisel nädalal paistab.

Teemavahetus: instagrameerusin.

#koolijazz #jazzikool #viljandi #udupilt

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Põhiliselt selleks, et teiste pilte vahtida, aga ka selleks, et panna aeg-ajalt üles fotosid, mida toppida seejärel siia postitustesse, nagu see kolmekordne Koolijazz-Jazzikooli lõpetamiselt. Võtke luup kätte ja vaadake lähemalt, sest paljusid neist võib näha muusikalavadel kindlasti ka edaspidi. Publikule meeldis see kontsert hästi 🙂

Jazzikooli staaresinejad

Koolijazz=Jazzikooli raames esinesid eile sellest osavõtjatele ja teistele huvilistele Iñaki Sandoval ja Trump Conception. Järjest, eraldi, kuigi väga huvitav võiks olla muidugi ka see, kui nad teeksid midagi koos, ühiselt.

Sandoval (kui keegi veel ei tea, siis tegemist kultuuriakadeemia uue rektoriga, kes on pärit Hispaaniast) mängis klaveril oma loomingut, sealhulgas paar värsket pala, kirjutatud siin, üks nimega “Viljandi”.

Veidi kummaline asi juhtus seoses ühe tema vanema looga, mis meeldis mulle isegi kõige rohkem. Seda kuulates torkas kohe pähe New York ja mõtisklesingi suurema osa ajast selle linnaga seonduvast.

Pärast teatas Sandoval, et see oli inspireeritud Paul Austeri romaanist “The Brooklyn Follies”.

Mul lihtsalt ei ole sõnu, väga hästi tabatud, soovitan nii lugu, millel nimeks “Hotel Existence” (siin toodud loomulikult plaadil leiduv versioon), kui ka raamatut.

Tegelikult ikkagi hämmastav, et muusika kaudu võib anda ühe linna meeleolu edasi nii hästi, et kuulates tulebki mulle pähe just see linn. Andekas tegelane see Sandoval, kuigi “Viljandi” mulle selle pealkirja teadmata ilmselt siiski Viljandiga seostunud ei oleks.

* * *

Vähem kui aasta eest tegevust alustanud Trump Conception annab tänu Hooandjale aprillis välja juba oma debüütplaadi, kuid esinenud olid nad varem ainult kahel õhtul augustis Philly Joe’s. Sellest on ka mõned salvestused veebis. Kuulake oma kõrvaga!

Kavas on neil veel palju muud, sealhulgas uuemat kraami.

Vaatasin statistikast järgi, et enamik selle blogi lugejatest tuleb Tallinnast. See tähendab, lugupeetud kodanikud, et teil on võimalik neid täna õhtul ise kaema minna. Nad esinevad asutuses nimega Kivi Paber Käärid.

Kollektiivi nimimees Janno Trump ütles eilsel üritusel, et tuleks Viljandisse hea meelega ka kevadel plaadiesitluskontserdile, kuid mingit kindlat lubadust siiski selles osas veel ei andnud.

Eks see väikelinnades esinemine ole, jah, kümneliikmelise orkestri puhul üsna riskantne ettevõtmine. Praegu oli kuulamas küll suht palju jazzikooli tulnud noori ja kutluuriakadeemia tudengeid, aga mõnel teisel korral ei pruugi piletituludest isegi sõidukulusid tagasi saada, rääkimata muust.

Nii et ka nendel viljandlastel, kes eile võimalust ei kasutanud, tasuks hoida silmad lahti suuremates linnades toimuvate kontsertide suhtes, mitte oodata, et Trump Conception kohe jälle, kui nende plaat kevadel ilmub, koju kätte tuleb.

* * *

Sandoval oli andnud jazzikoolis noortele soovituse kirjutada rohkem oma muusikat. Täiesti õige mõte, aga soovitaks kuulata lisaks hästi palju teiste loomingut. Seda ei ole mõtet hakata matkima, aga see kindlasti on arendav ja õpetlik.

Ma ise kuulasin pärast õhtul veel plaaditäie Gershwini – see NY-teema jäi nii kummitama, et ei saanud teisiti.