Vahur Laiapea “Afganistani vang”

Vahur Laiapea oli ilmselt üks minu tuntumaid sugulasi juba enne oma viimast Afganistanis käiku. Seda näitab tõsiasi, et kui jätta kõrvale minu isa (ning varasest kooliajast ka vanem õde ja vend), siis ei ole kellegi teise kohta minu nime kuuldes nii palju küsitud, kas ta on minu sugulane. On küsitud, kas ma olen tema poeg, kas ma olen tema vend. Ükskord küsiti isegi, kas mina olen Vahur Laiapea. Ei ole. Ta on minu vanaonu pojapoeg.

Kõik need küsimused kinnitavad, et tema filmid on vaatajatele korda läinud, neid kuidagi puudutanud. Tema nimi on inimestele meelde jäänud. Ja seda perekonnanime uuesti kuuldes tuntakse kohe huvi, kas esineb mingi seos. Jah, kõik Laiapead on omavahel sugulased. Nimi on pärit Rapla kihelkonnast, Valtu mõisavallast, ühest sealsest talukohast, esinedes algselt kujul Layapea (Leiapea).

Nii palju siis sellest. Olgu veel vaid lisatud (täpsustuseks), et Laipead on üks hoopis teine suguvõsa (saanud oma nime Laiba talu järgi, mis asus Jõelähtme kihelkonnas).

Kõnealuse raamatuga on selline lugu, et seda mõtlesin ma küll lugeda juba siis, kui see ilmus, kuid lükkasin seda kogu aeg edasi. Ma kuulasin ja lugesin neid intervjuusid, mis ta pärast Eestisse tagasi jõudmist andis, Postimehes avaldatud katkendeid ja artikleid ning isegi raamatuarvustusi (vaatasin ka esitlust). Raamatut ennast aga ei hankinud, kuigi mõtlesin korduvalt seda teha.

Ühest küljest vaevas mind muidugi uudishimu, et mis seal siis täpselt juhtus, aga teisest küljest… ma olen juba varem lugenud küllaltki võikaid kirjeldusi olukorrast Afganistani ja teiste islamimaade vanglates. Tekkis nagu mingi tõrge.

Umbes selline tunne nagu siis, kui leidsin kunagi “Gulagi arhipelaagist” viite ühele tundmatule naissugulasele (mainitud vaid perekonnanime), kes hukkus 1954. aastal vangilaagris puhkenud ülestõusu mahasurumisel tankiroomikute all. Ma ei tea, kes see inimene oli, kuid piisas teadmisest, et tegemist oli ilmselt mõne minu kauge sugulasega, et see detail kohe mällu sööbiks – “Gulagi arhipelaagis” on tuhandeid kirjeldusi tapmistest ja piinamistest, paljud neist üksikasjalikumad ja võikamad kui see, aga mina mäletan vaid seda. Kõik ülejäänu on ununenud.

Võõraste inimeste lood võivad küll samuti liigutada, aga omaenda sugulastega seonduv, isegi kui neid isiklikult ei tunne, puudutab emotsionaalsel tasandil ikkagi kuidagi sügavamalt, jääb pikemalt painama. Seetõttu ma veidi kartsin selle raamatu lugemist, seda mis sealt leida võib.

Miks seda nüüd ikkagi lugesin? Minu ämm oli selle endale ostnud. Ta sattus kuulama raadiost järjejuttu. See oli nii kaasahaarav, et ta hankis ka raamatu ning luges selle kohe läbi. Soovitas mullegi. Nii tähistasingi pühapäeval vabariigi aastapäeva sellega, et lugesin Vahur Laiapea raamatut “Afganistani vang”. Oli tõesti kaasahaarav, ladus lugemine, kuigi teemad rasked ja tõsised.

Tal oli hullupööra õnne, et sealt eluga tagasi pääses, aga asi ei olnud ilmselt ainult õnnes. Tundsin nii mõnegi koha peal, et mina ei oleks suutnud seal rahulikuks jääda, kaotanuks enesevalitsuse ning selle tulemusel tõenäoliselt ka elu.

Afganistanist ja sealsest vanglaelust maalib ta üsna trööstitu ja ilustamata pildi. Sellega seoses olgu mainitud, et kui rahvusvahelises õiguses näpuga järge ajada, siis tuleb välja, et Eesti riik vastutab tegelikult ka meie missioonisõdurite poolt kriisikolletes vahistatute saatuse eest kinnipidamisel. Kunagi, kui puhkes Abu Ghraibi skandaal, üritasin ma isegi uurida, kas keegi meie vastavates struktuurides omab sellest üldse mingit ülevaadet, aga see ei viinud siis kuhugi.

Uskusin aastaid, et sõda Iraagis oli ohtlik avantüür, kuid sekkumine Afganistanis möödapääsmatu ja vajalik. Täna on seal aga jätkuvalt tõeline “värdriik”, nagu seda nimetab minu kauge sugulane.

Jälgides uudiseid ameeriklaste ja Talibani läbirääkimiste kohta tekib paratamatult kahtlus kogu vahepealse operatsiooni mõttekuses. Täna paluvad Afganistani naised, et kokkuleppe sõlmimisel võetaks kuulda ka nende hääli, kuid reaalsuses seda paraku ilmselt ei tehta. Tõenäoliselt võib sealt mõne aja pärast oodata uusi suuri põgenikelaineid. Ka kõnealusest raamatust tuleb hästi välja, kuidas inimesed sealt nüüd minema üritavad pääseda. Paljude jaoks on Afganistan ise üks suur vangla.

Väga sünge olukord. Et lõpetada veidi positiivsemal toonil, toon sellest raamatust tsitaadi hoopis teisel teemal (seda võib käsitleda ka lihtsalt kasuliku nõuandena): “Mul ei ole kodus juba üle kümne aasta televiisorit. See on hoidnud mu taju puhtana saastast, mis täidab enamiku telejaamade programmist. Usun, et see on mulle kui filmitegijale kasuks tulnud.”

PS. Vahur Laiapea avaldas hiljuti ka luulekogu. Pole lugenud, aga kunagi saab see kindlasti tehtud.

Kallifatides “Veel üks elu”

Oli raske aeg. Viimane romaan oli mu täielikult välja kurnanud. Olin omadega täitsa läbi ja kaalusin igasuguse kirjutamise lõpetamist…

Nende sõnadega algab Theodor Kallifatidese “Veel üks elu” (rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär), mida võib ilmselt nimetada autobiograafiliseks või autobiograafiliste sugemetega jutustuseks.

1938. aastal sündinud Kallifatides emigreerus Kreekast kahekümne viie aastaselt. Ta asus elama Rootsi, kus debüteeris 1969. aastal luulekoguga, kuid saavutas laiema tuntuse romaanikirjanikuna.

Kallifatides kirjutas oma teosed algusest peale rootsi keeles. “Veel üks elu” avaldati 2017. aastal, kui temalt oli ilmunud juba 35 raamatut, mille kirjutamisele ta oli pühendanud pool sajandit – suure osa oma elust.

Nagu avangu põhjal arvata võib, saab see jutustus alguse kirjutamisblokist. Ma ei ole päris kindel, kas see tabas autorit ka tegelikult või on tegemist lihtsalt sobiva ilukirjandusliku motiiviga. Ta kirjutab nii lihvitult, et see ei mõju küll kuidagi pingutatult.

Igatahes, isegi kui see blokk oli tõeline, on ta sellest üle saanud. Eelmisel aastal ilmus temalt uus romaan “Lahing Trooja pärast” (Slaget om Troja), mida ei ole veel eesti keelde tõlgitud.

“Veel üks elu” ongi sisuliselt nii kokkuvõte käidud teest, tagasivaade, kui ka omamoodi üleminek, mis annab märku sellest, et kõik ei ole veel lõppenud – üks elu on veel ees – vara on selle raamatu autorit kirjanikuna maha kanda.

Jutt ei keerle samas muidugi ainult kirjanduse, kirjutamise ja mittekirjutamise ümber. Palju on mõtisklusi Rootsi ja Kreeka ühiskonnast, neis toimunud muutustest, majandus- ja rändekriisist, vanadusest, üldse elust. Korra on mainitud isegi Eestit.

Mõned stiilinäited…

Ühel õhtul, pärast järjekordset lühemat marssi, kogunesime ühte äsja avatud restorani ja Olof Palme ilmus välja, et öelda paar sõna. See omapärane poliitik oli juba lugenud minu esimest luulekogu ja tsiteeris sellest üht värssi, mitte selleks, et seda kiita, vaid et sellele vastu vaielda. Nüüd seda värssi vaadates punastan häbi pärast, aga kirjutades uskusin sellesse täielikult. Mõnikord ma mõtlen, et vanaduse mõte ongi oma nooruse pärast häbeneda.

/—/

Ka mina ise olin muutunud. Ma ei olnud enam see kahekümne viie aastane mees, kes sõitis Rootsi. Ma olin vanem mees, kes oli rohkem kui pool sajandit Rootsis elanud. Isegi kui ma oleksin üles leidnud selle Kreeka, mida ma mäletasin, ei olnud ma enam kindel, kas see mulle meeldiks.

/—/

Vaatasin ikka ja uuesti ringi, lootuses, et miski minus ärkab, midagi kõigest sellest, mida ma mäletasin, aga ikka oli tunne, nagu vaataksin mingit ähmast vana filmi.

Jutustuse lõpus külastab minategelane koos oma abikaasaga enda sünnimaad. Päris nostalgiliseks seda taaskohtumist nimetada ei saa, kuigi ka teisiti on seda raske määratleda.

Järeldus on lihtne. Iga keel on ainulaadne. Ühte raamatut ei saa kirjutada kahes erinevas keeles. Kirjutad raamatu, mis sarnaneb sellega, mille sa juba oled kirjutanud.

See on kõik.

Põhja-Korea ei ole muutunud

USA president Donald Trump arvab, et leidis endale Põhja-Korea diktaatori näol hea partneri. Tema lootus näha sealse tuumaprogrammi lõppu on paraku rajatud soovmõtlemisele.

Trump esines oma ametiaja alguses Põhja-Korea suunas terve rea teravate säutsudega, kuid andis tegelikult juba valimiskampaania ajal mõista, et on avatud ka dialoogile. Sellele vaatamata tuli paljudele täiesti ootamatult, et ta tegi eelmisel aastal suhtumises Põhja-Koreasse justkui U-pöörde. Varem irooniliste pilgete objektiks olnud Kim Chŏng-un muutus tema silmis äkitselt salongikõlbulikuks.

Läinud aasta juunis Singapuris toimunud tippkohtumisel allkirjastasid Trump ja Kim ühisavalduse, millega pühendusid USA ja Põhja-Korea suhete normaliseerimisele, et jõuda ühiste pingutuste kaudu Korea poolsaarel kindla ja püsiva rahuni.

Diplomaatilise ilukõne tuum seisnes selles, et Põhja-Korea kohustus töötama Korea poolsaare täieliku tuumarelvadest vabastamise suunas. President Trump aga kohustus andma Põhja-Koreale julgeolekugarantiisid. Ühtlasi lepiti kokku kõrgetasemeliste kohtumiste jätkumine.

Trump: ma hoidsin ära suure sõja

“Kui mind ei oleks valitud Ameerika Ühendriikide presidendiks, oleksime me just praegu, minu arvates, Põhja-Koreaga suures sõjas, potentsiaalselt miljonite tapetutega,” teatas Trump eelmisel nädalal USA Kongressi ees peetud kõnes “Olukorrast riigis”.

“Palju tööd jääb veel teha, aga minu suhe Kim Chŏng-uniga on hea,” lisas Trump samas. “Ja esimees Kim ning mina kohtume taas 27. ja 28. veebruaril Vietnamis.”

Pea kõigis rahvusvahelises meedias ilmunud kommentaarides, mis sellele avaldusele on järgnenud, märgitakse, et sisuliselt mitte keegi, kes teab midagi Põhja-Koreast, ei usu, et Kim Chŏng-un loobub tuumarelvadest. Ekspertide hinnangul näeb Põhja-Koreas valitsev režiim neis enda peamist julgeolekugarantiid.

USA meediasse lekkinud info kohaselt näitab äsja ÜRO Juleolekunõukogu sanktsioonide komiteele esitatud konfidentsiaalne raport, et ei ole mingeid märke nagu kavatseks Põhja-Korea tuumarelvadest loobuda. Selle asemel tegeletakse seal hoopis järjekindlalt vastavate programmide hajutamisega, et varjata neid paremini USA võimalike sõjaliste löökide eest.

Põhja-Korea juhtidel on silme ees nii Saddam Husseini ja Muammar Gaddafi kui ka Ukraina saatus. Iraaki ja Liibüat ei oleks tõenäoliselt rünnatud, kui need riigid poleks andnud järele survele oma relvastusprogrammid kokku tõmmata, vaid jõudnuks tuumarelvade valmistamiseni. Venemaa käitumine Ukrainaga olnuks kindlasti vaoshoitum, kui Ukraina poleks tuumarelvadest loobunud.

Mis sellest asjast nüüd edasi saab?

Mitmed kommentaatorid on avaldanud arvamust, et president Trump võib teha USA poliitikas järjekordse U-pöörde, kui talle jõuab lõpuks kohale, et Põhja-Korea ei kavatse tuumarelvadest loobuda. Nad kardavad, et sellisel juhul tunneb ta ennast isiklikult solvatuna ning võtab varasemast veelgi teravama ja sõjakama tooni.

Mulle tundub see siiski ebatõenäoline. Trump on läinud Kim Chŏng-uni kiitmisega nii kaugele, et ei elaks sellist U-pööret poliitiliselt enam üle. Sellega näitaks ta ennast juba liiga ebastabiilse riigijuhina.

Pealegi ei ole USA sisuliselt valmis reaalseks sõjaliseks konfrontatsiooniks riigiga, millel on olemas nii tuumarelvad kui ka võimekus toimetada need ballistiliste rakettidega USA läänerannikule. Trumpi soojenemine Põhja-Korea suhtes tulenes eelkõige just sellest tõsiasjast.

Tõenäolisem tundub see, et sõlmitakse mingisugune relvastuskontrolli kokkulepe ja Põhja-Korea pikendab moratooriumit tuumakatsetuste tegemisele. Sellega antakse Trumpile võimalus näidata nagu oleks tema poliitika olnud edukas, kuigi Põhja-Korea loobumiseni tuumarelvadest see ei vii. USA leevendab vastutasuks Põhja-Korea suhtes kehtestatud sanktsioone.

Sisuliselt tähendaks selline lahendus, et Kim Chŏng-un saab oma tahtmise: tuumarelvad, mis tagavad Põhja-Koreas valitseva režiimi puutumatuse, jäävad alles, kuid suhted ülejäänud maailmaga normaliseeruvad.

Seda võib nimetada ka lihtsalt reaalsuse aktsepteerimiseks. Pöördumine tagasi varasema poliitika juurde, mis ju tõestas enda mittetoimivust, ei annaks midagi. Minek veelgi teravama konfrontatsiooni teed võib aga viia tõesti just selleni, mille ärahoidmise eest Trump ennast kiitis.

Koreade taasühinemist lähiajal ei tule

Suhted kahe Korea vahel on nüüd küll paranemas, kuid nende taasühinemist silmapiiril siiski ei paista. Kahe riigi poliitilised ja majanduslikud süsteemid on liiga erinevad selleks, et neid lähiajal kokku saaks lõimida.

10. märtsil toimuvad Põhja-Koreas “valimised”, mis on valimised muidugi ainult nime poolest. Viieks aastaks ametisse astuv 687-liikmeline Kõrgem Rahvakogu (parlament) sarnaneb kunagisele Eesti NSV Ülemnõukogule. See kutsutakse mõneks päevaks kokku vaid kord või paar aastas. Istungite vaheajal on võim delegeeritud presiidiumile, mille kummitemplina Rahvakogu toimib.

Kõrgema Rahvakogu Presiidiumi esimees on alates 1998. aastast olnud Kim Yŏng-nam, kes on tegelikult ka Põhja-Korea de jure riigipea. Enne seda oli ta 15 aastat välisminister. Suurim muudatus, mis saabuvate valimistega kaasneda võib (aga ei pruugi), on see, et äsja 91. sünnipäeva tähistanud Kim Yŏng-nam suundub lõpuks vanaduspuhkusele.

Valimisteks on moodustatud ühemandaadilised valimisringkonnad. Igas ringkonnas seatakse üles üks kandidaat. Formaalselt seatakse kandidaadid üles rahvakoosolekute poolt. Sisuliselt langetatakse otsus parteikomitees.

Põhja-Korea on iseenda pantvang

Paljudele tuleb võib-olla üllatusena, et Põhja-Koreas ei valitse ametlikult üldse üheparteiline režiim. Demokraatlik Rinne Isamaa Taasühendamiseks (Isamaarinne), mille ridadesse kõik kandidaadid kuuluvad, koosneb kolmest parteist ja tervest reast ühingutest.

Mitmeparteilisus on siiski vaid näiline. Isamaarindes domineerib Korea Tööpartei, mille juhtivat rolli kõik peavad tunnistama. Teised parteid osalesid kunagi Isamaarinde loomises, kuid rapiti vahepeal nii jõhkralt läbi, et neist said juba ammu sisuliselt Tööpartei variorganisatsioonid, mida kasutatakse propagandistlikel eesmärkidel. Tegemist ei ole iseseisvate poliitiliste jõududega.

Sellegi poolest on huvitav vaadata, kas kohtade jaotus parlamendis nüüd muutub. Korea Sotsiaaldemokraatlikule Parteile on seal viimastel kordadel eraldatud 50, Tšenudani Usuparteile (Taevase Tee Usu Noorte Sõprade Partei) aga 22 kohta. Mõned kimnoloogid arvavad, et märkimisväärsed muudatused neis arvudes võivad anda märku Tööpartei esimehe Kim Chŏng-uni valmisolekust muuta Põhja-Korea poliitilist süsteemi laiemalt.

Mina isiklikult suhtun sellisesse väljavaatesse siiski skeptiliselt. Tõenäoliselt mängitakse maha tavapärane valimisfarss, kus ametlikud tulemused näitavad, et hääletamas käis pea 100% valijatest ja neist 100% hääletas oma ringkonnas üles seatud kandidaadi poolt.

Lõuna-Korea tõeliselt mitmeparteilise, demokraatliku riigikorraldusega on Põhja-Korea poliitilist süsteemi kokku sobitada võimatu. See muudab aga võimatuks ka Koreade taasühinemise. Vähemalt seni, kuni praegune režiim Põhja-Koreas püsib. Ja mingit režiimimuutust seal nüüd ette näha ei ole.

Artikkel ilmus 13. veebruaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Mida teha Venetsueelaga?

Viimastel nädalatel on maailma pilgud pööratud taas Venetsueelale. Seal on juba pikalt vindunud sügav sotsiaal-majanduslik ja poliitiline kriis. Sõjalise sekkumisega seda lahendada ei saa.

Eestis oli huvi Venetsueela vastu suurim tõenäoliselt 1990-ndate algupoolel, kui siinsetelgi teleekraanidel jooksid “Tahmanägu” ja teised toona ülipopulaarsed Venetsueela seebikad ning väliseestlane Harry Männil, kes endale seal suure varanduse kokku oli ajanud, taas sünnimaa radu käis. See oli aeg, mil meil leidus kompetentseid inimesi, kes osanuks võib-olla vastata pealkirjas toodud küsimusele.

Ilmselt tänu Männilile ja Vaino Väljasele, kes oli olnud 1980-1986 NSV Liidu suursaadik Venetsueelas, oli see Kariibi mere ääres asuv Ladina-Ameerika riik 1991. aastal üks meie iseseisvuse taastamise kiiremaid tunnustajaid (sel ajal olid seal muide võimul sotsid). Hiljem ei ole sellest siiski suurt sõprust arenenud.

Männil on surnud, Väljas ammu tegevpoliitikast erru läinud. Eestil on Venetsueelas küll üks aukonsul, kuid kontaktid kahe riigi vahel on peaaegu olematud. Vastastikuseid visiite ei ole toimunud, mingeid kahepoolseid lepinguid ei ole sõlmitud. Kaubavahetus on ülimalt tagasihoidlik. Võib öelda, et Eesti vaatepunktist on Venetsueela kauge maa, kus meil praktiliselt puuduvad otsesed huvid.

Mängukaart ideoloogilises sõjas

Viimase kahekümne aasta jooksul on Venetsueela muutunud Eestis aga justkui mängukaardiks vasak- ja parempoolsete ideoloogilises sõjas. Pärast seda, kui seal tuli 1999. aastal võimule Hugo Chávez, hakkasid osad Lääne vasakpoolsed nägema sealsetes reformides järgimist väärivat eeskuju. Hiljem võeti lausa kasutusele loosung “21. sajandi sotsialism”, millel leidus toetajaid ka Eestis.

Täna võib neid tikutulega taga otsida. Nüüd on käes parempoolsete kord parastada.

Justiitsminister Urmas Reinsalu (Isamaa) kuulutas dramaatilises avalduses, et Eesti peab Venetsueela presidendina viivitamatult tunnustama Juan Guaidót, mitte Nicolás Madurot. “Me ei tohi ÜRO Julgeolekunõukogu koha nimel tasalülitada selget väärtuspõhist välispoliitilist liini,” teatas Reinsalu. “See et paljudele ebademokraatlikele riikidele maailmas Maduro meeldib, see et ka Euroopa sotsialistide seas leiame tema fänne, ei tähenda et peaksime loobuma selgest seisukohast.”

“Meie peavoolumeediast ei loe, ei kuule ega näe, kui sotsialism kuskil nii-öelda halvas valguses on; ja Venetsueela on üks traagilisemaid näiteid sellest, kuidas täiesti normaalne riik sotsialismiga tuksi keerati,” seletas raadiosaates “Räägime asjast” aga Martin Helme (EKRE). “Mind õudselt vihastab see, kuidas meie padupunane meedia absoluutselt ei räägi sellest, mis Venetsueelas toimub.”

Tegelikult on Eesti peavoolumeedia, eriti ERR, kajastanud viimaseid arenguid Venetsueelas isegi üllatavalt aktiivselt ja objektiivselt. Nii näiteks spekuleeris oma vasakpoolsete sümpaatiate poolest tuntud Arni Alandi juba 14. jaanuari “Välisilmas”, et Madurot võib oodata kunagise Rumeenia diktaatori Nicolae Ceaușescu saatus.

Teatavasti lasti 71-aastane Ceaușescu ja tema abikaasa Elena 1989. aastal toimunud revolutsiooni käigus maha. Nad olid viimased inimesed, kes Rumeenias enne surmanuhtluse kaotamist hukati. Tagantjärele on rumeenlaste hinnangud sellele siiski üsna erinevad, umbes nagu venelaste omad tsaariperekonna tapmisele.

Maduroga läbirääkimisi ei peeta

Olukord Venetsueelas on väga keeruline. Ma ei hakka kordama üle seda, millest juba kirjutasin 16. augustil 2017 Kesknädalas ilmunud artiklis “Demokraatia lõpp Venetsueelas” (kes tahab, see leiab selle internetist).

Eelmisel aastal toimusid seal presidendivalimised, kus Maduro sai ametlike tulemuste kohaselt 67,8% häältest. 2015. aastal parlamendis enamuse saanud opositsiooniliste jõudude koalitsioon otsustas valimisi boikoteerida, protesteerides nii osade poliitikute ning erakondade valimistelt kõrvaldamise vastu, kuid kõik selle liikmed valitud strateegiat ei toetanud.

Varasemalt ka võimupartei ridadesse kuulunud Henri Falcón märkis, et valimisboikotid ei tööta peaaegu kunagi (seda kinnitavad vastavad teaduslikud uuringud), valimistel osalemisest loobunud opositsioonilised jõud kaotavad lihtsalt pinda ja lasevad valitsejatel oma võimu konsolideerida.

Varem olid pidanud teda reeturiks võimupartei esindajad, presidendivalimistel osalemisega muutus ta selleks ka teiste opositsionääride silmis. Falcón arvas siis, et neid ootab poliitikute ja erakondadena ees hääbumine, sest nad ei mõista seda, et rahvas ootab lahendusi, mitte konflikti. Valimistel sai ta ametlike tulemuste kohaselt 20,9% häältest, kuid toimunud ulatuslike rikkumiste tõttu ei tunnistanud ka tema nende valimiste legitiimsust. Seda ei teinud ka teised opositsioonilised kandidaadid.

Tänavu jaanuaris otsustas parlament kuulutada presidendivalimiste tulemused lõpuks õigustühiseks. Presidendi ajutiseks kohusetäitjaks määrati parlamendi spiiker Juan Guaidó. Maduro poolt ametisse nimetatud ülemkohus kuulutas selle sammu põhiseadusvastaseks. Maduro ja tema toetajad asusid kujutama toimuvat USA poolt korraldatud riigipöördena, mille eesmärk on haarata enda kontrolli alla Venetsueela naftavarud.

Tänavatel toimuvad suured meeleavaldused. Guaidó on kutsunud relvajõude üles endaga liituma, kuid ei poolda sõjalist sekkumist väljastpoolt. Reedel teatas Maduro, et on valmis pidama läbirääkimisi, kuid Guaidó lükkas selle pakkumise tagasi, sest tema hinnangul ei oleks see dialoog siiras. Opositsioon on seega teinud selgelt panuse Maduro kukutamisele. Tema taga olevate jõududega üritatakse aga ilmselt jõuda kokkuleppele.

Guaidól on tugev rahvusvaheline toetus

Reinsalu ja Helme sidusid Venetsueela kriisi USA ja Venemaa vastasseisuga ning kujutasid pahalastena sotsialiste, kuid selline käsitlus on veidi eksitav. Guaidó, Falcón ja paljud teised Venetsueela opositsiooni tuntumad tegelased on nimelt sotsiaaldemokraadid.

Eelmisel nädalal Santo Domingos kogunenud Sotsialistliku Internatsionaali nõukogu võttis Venetsueela küsimuses vastu deklaratsiooni, milles märgiti, et just parlament on see legitiimne võimuorgan, mis peab juhtima naasmist demokraatia juurde, tunnustati Guaidó püüdlusi selles osas ning kutsuti Venetsueela rahvast üles lahendama oma erimeelsusi rahumeelselt.

Euroopa Parlament võttis omakorda vastu resolutsiooni, millega kutsuti Euroopa Komisjoni ja liikmesriike asuma ühtsele seisukohale, tunnustama Guaidód Venetsueela ainsa seadusliku üleminekupresidendina. “Euroopa Liidul on olemas suur võimekus mõjutada ning seda hooba kasutatakse, et leida Venetsueela kriisile rahumeelne ja kokkulepitud lahendus,” rõhutas Ramón Jáuregui (Hispaania Sotsialistlik Töölispartei), kes osales sotside fraktsiooni nimel selle resolutsiooni koostamises.

Mida peaks tegema Eesti?

Minu arvates oleks mõistlik liikuda Euroopa Liidu ühtse poliitika kujundamist toetades Hispaania kiiluvees. Eestit ei seo Venetsueelaga peaaegu miski, aga Hispaania sidemed selle maaga on juba ajalooliselt väga tihedad. Seal elab sadu tuhandeid Hispaania kodanikke ja sajad tuhanded on põgenenud sealt viimastel aastatel Hispaaniasse. Hispaania poliitikud ning diplomaadid on pingutanud kõvasti selle nimel, et võimupartei ja opositsioon jõuaksid Venetsueelas rahumeelset lahendust võimaldava kokkuleppeni. Ja need jõupingutused kahtlemata jätkuvad.

Artikkel ilmus 6. veebruaril 2019 ajalehes Kesknädal. (Kirjutatud 2. veebruaril.) Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Lätis tuli võimule kaotajate koalitsioon

Lätis kulus nüüd uue valitsuse moodustamiseks üle kolme ja poole kuu. Enim hääli kogunud erakond jäeti koalitsioonist välja. Peaministriks tõusis kõige napimalt valimiskünnise ületanud partei esinumber.

Eelmise aasta oktoobris Lätis toimunud valimistel sai kõige rohkem hääli sotsiaaldemokraatlik erakond Koosmeel. Neid toetas 19,8% valijatest. See andis parlamendis 23 kohta sajast. Tegemist oli juba kolmanda korraga järjest, mil peamiselt venelaste häältele toetuv Koosmeel valimised võitis, kuid pärast seda etniliste läti parteide poolt opositsiooni jäeti.

Ei aidanud neid demoniseeritud õlgmehikese rollist välja ka see, et läti rahvuslaste poolt vihatud Riia linnapea Nils Ušakovsi asemel pandi sel korral erakonna peaministrikandidaadiks Vjačeslavs Dombrovskis.

Dombrovskis läheb europarlamenti

Enne valimisi sai märgitud (8. augustil 2018 Kesknädalas ilmunud artiklis “Olud enne parlamendivalimisi Lätis segased”), et Koosmeele häältesaaki ohustab kõige rohkem see, kui erakonnale seni edu taganud valijate koalitsioon koost laguneb. Dombrovskise mõõdukam liin vene vähemuse huvide eest seismisel ja varasem tuntus parempoolse majanduspoliitika toetajana ähvardas viia valijaid teiste erakondade taha.

Valimistulemused näitasid, et mõningal määral see juhtuski. 2014. aastaga võrreldes kaotas Koosmeel nüüd 3,2% kõigist valimistel antud häältest. Nende arvelt tõusid uus vasakliberaalne erakond Progressiivid (neid toetas 2,6% valijatest) ja radikaalsem Läti Vene Liit (said 3,2% häältest ehk poole rohkem kui eelmine kord).

Kokkuvõttes jäi Koosmeele taga olev valijate koalitsioon aga püsima. Viimaste küsitluste kohaselt on erakonna reiting valimistega võrreldes isegi kasvanud. Osad vahepeal nende teiste parteide poole kaldunud valijad on Koosmeele taas üles leidnud. See tõotab erakonnale väga head tulemust ka lähenevatel eurovalimistel, kus nende esinumbriks on Dombrovskis.

“Nendeks valimisteks seame me üles inimese, kes on mitte üksnes populaarne, vaid omab ka suurt kogemust poliitikas ja täitevvõimu teostamisel,” kommenteeris seda otsust Ušakovs. “Need on meie maa jaoks tõesti tähtsad valimised. Pärast aastat 2020 võib Läti kaotada kuni 20% eurofondide vahenditest, see on umbes 800 miljonit eurot. Lätis ei viida praktiliselt ühtegi arendusprojekti ellu Euroopa Liidu kaasrahastuseta – alates koolihoonete ja elumajade renoveerimisest kuni teede remondi ja uute parkide rajamiseni. Keegi sellest praegu küll ei räägi, aga selle raha kaotamine lööb esmajärjekorras Läti tavakodanikke.”

Ušakovsi sõnad annavad veidi aimu sellest, millele Koosmeel kavatseb nüüd oma eurovalimiste kampaanias keskenduda. Peateemaks saab võitlemine eurorahade eest, millele Dombrovskise kogemused ja Koosmeele aktiivne osalemine Euroopa Sotsialistide Parteis kaasa peaks aitama.

2014. aastal tabas neid eurovalimistel sisuliselt läbikukkumine. Koosmeel sai siis 13,0% häältest, mis andis ühe koha Lätile eraldatud kaheksast. Nende esinumber Boriss Cilevičs samas valituks ei osutunud. Europarlamenti pääses Andrejs Mamikins, kellest sai läinud aastal hoopis erakonna Läti Vene Liit peaministrikandidaat. Praegu ei ole Koosmeelel europarlamendis seega tegelikult enam ühtegi saadikut.

Dombrovskise valituks osutumine on nüüd üsna kindel. Lahtine on vaid see, kas lisaks temale saab Koosmeel endale europarlamenti ka teise esindaja.

Valitsust ühendab vaen Koosmeele vastu

Koalitsioonist jäeti välja ka Roheliste ja Talurahva Liit, mille ridadesse kuulub viimased kolm aastat Läti peaministriks olnud Māris Kučinskis. Parlamendis toimunud hääletusel oli valitsuse ametisse kinnitamise vastu ka viis saadikut esmakordselt valimistel osalenud korruptsioonivastasest erakonnast “Kellele kuulub riik?”, mis kuulub ametlikult koalitsiooni.

Valitsust toetas 61, vastu oli 39 saadikut.

Nende arvude põhjal võib esmapilgul näida, et Läti uuel valitsusel on päris tugev seljatagune. Paraku nõrgestab seda aga tõsiasi, et koalitsioon koosneb viiest osapoolest ja peaministriks sai neist kõige väiksema esindaja.

Paremtsentristlik erakond Ühtsus oli oktoobris toimunud valimistel suurim kaotaja. See kogus vaid 6,7% häältest, varasemast 23-st kohast jäi alles kõigest kaheksa. Viimased küsitlused näitavad, et äsja Läti peaministriks saanud Krišjānis Kariņši koduerakond ei ületaks täna isegi valimiskünnist. Langenud on ka kõigi teiste koalitsiooniparteide reiting.

“Krišjānis Kariņši ministrite kabinet läheb ajalukku valitsusena, kuhu läinud erakonnad ütlesid kohe pärast valimisi lahti oma lubadustest, hülgasid oma valijad. Enneolematu pretsedent: valitsust ennast juhib valimised kaotanud erakonna soosik,” kommenteeris tekkinud olukorda Dombrovskis. “Pärast valimisi heitsid tagasivalitud erakonnad endalt kibekähku maha lambanahad ning hakkasid hundiisuga tõmbama teineteiselt ministriportfelle, unustades selle, mida olid valijatele lubanud alles mõned kuud tagasi. Valitsuse deklaratsioonist jääb teil leidmata 99% nendest kõvadest, üsna konkreetsetest lubadustest, mida uue koalitsiooni osapooled andsid valimiskampaania ajal.”

“Praegu õigustab Kariņš ennast jutuga, et lubadusi hakatakse täitma alates aastast 2020 – kui riigis on näha majanduskasvu. Aga Kariņši valitsuse deklaratsioon on majanduse, rahvamajanduse vallas täielik null. Seal on muidugi palju õigeid sõnu sellest, et on vaja tõmmata ligi investeeringuid, parandada ettevõtluskeskkonda, toetada eksporti ja tõsta tootlikkust. Ainult need sõnad on tühjad ja loosunglikud, reaalset plaani riigi majanduse arendamiseks ei ole,” lisas Dombrovskis.

“Samas võib aga ikkagi julgelt öelda, et vähemalt üks valimiseelne lubadus – Koosmeele valijad eemal hoida – on täidetud,” märkis ta. “See on ka sisuliselt ainus, mida Kariņši koalitsioon pakub.”

Kui peaministri koduerakond peaks kaotama mõne oma neljast partnerist, kaotab tema koalitsioon parlamendis kohe enamuse. Seega võib neist igaüks teda sellega survestades endale soovitud suunas kallutada, sest on selge, et järgmine peaminister oleks keegi teine. Kariņši positsioon on selles mõttes väga nõrk. Samas on tegemist juba üsna kogenud poliitikuga.

Kes on Läti uus peaminister?

Krišjānis Kariņš sündis 1964. aastal Ameerika Ühendriikides, läti emigrantide perekonnas. Tal on Läti-USA topeltkodakondsus. 1996. aastal kaitses ta Pennsylvania Ülikoolis doktorikraadi keeleteaduse alal. (Sama õppeasutuse kasvandik oli ka Toomas Hendrik Ilves.) 1994. aastal kolis ta Lätisse ja hakkas tegelema ettevõtlusega. 1995-1998 pidas ta ühtlasi loenguid Läti Ülikoolis.

2002. aastal kuulus Kariņš erakonna Uus Aeg (Res Publica analoog) asutajate hulka. 2002-2004 juhtis ta selle erakonna fraktsiooni parlamendis, 2004-2006 oli majandusminister. 2009. aastal valiti ta europarlamenti. 2011. aastal oli Uus Aeg üks erakonna Ühtsus moodustajatest ja selle nimekirjas osutus Kariņš europarlamenti valituks ka 2014. aastal.

Venemaa meediakanalites levib nüüd käsitlus, mille kohaselt on sisuliselt tegemist Washingtonist määratud nukuvalitsejaga, kuid seda võib pidada sama alusetuks nagu Koosmeele seostamist Venemaa võimuringkondadega.

Artikkel ilmus 30. jaanuaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Keeruline olukord Rootsi valitsemises jätkub

Rootsis järgnesid eelmise aasta septembris toimunud parlamendivalimistele pikad ja keerulised läbirääkimised, mis viisid lõpuks senise peaministri ametis jätkamiseni. Tema jalgealune on siiski üsna ebakindel.

“Saavutatud kokkulepe on raskete, kuid konstruktiivsete läbirääkimiste tulemus. Keegi ei võitnud kõike, kõik võitsid midagi,” kommenteeris sotside juht Stefan Löfven, kes on olnud Rootsi peaminister alates 2014. aastast, nüüd Keskerakonna, liberaalide ja rohelistega sõlmitud kokkulepet. “See kokkulepe tähendab, et me võtame enda kanda vastutuse Rootsi eest. See on hea Rootsi majandusele ning heaolule. See tähendab, et me saame seista selgelt populismi ja antidemokraatlike jõudude vastu.”

Rootsi poliitikaelu on juba väga kaua iseloomustanud kodanlike ja vasakpoolsete erakondade vastasseis, nende hoidumine omavahelisest koostööst. Sellise blokkide poliitika jätkamine muutus aga järjest raskemaks pärast 2010. aastat, mil parlamenti pääses rahvuspopulistlik erakond Rootsi Demokraadid, keda kõik teised käsitlesid paariana.

Viimastel valimistel said Rootsi Demokraadid 17,5% häältest. See andis neile parlamendis 62 kohta 349-st. Vasakpoolsed (sotsid, rohelised ja Vasakpartei) said kokku 144 kohta. Ülejäänud 143 kohta läksid paremtsentristlike erakondade alliansile (Keskerakond, moderaadid, kristlikud demokraadid ja liberaalid). Enne valimisi olid kõik lubanud, et Rootsi Demokraatidega nad koostööd tegema ei hakka.

Löfven parlamendi usaldust ei oma

Pärast valimisi avaldasid paremtsentristid ja rahvuspopulistid parlamendis peaministrile umbusaldust. Löfven aga teatas selle peale, et tema sotside esimehe kohalt tagasi ei astu ning on valmis osalema läbirääkimistel uue valitsuse moodustamiseks. Ta pidas täiesti mõeldamatuks, et paremtsentristlik allianss saaks moodustada kunagi valitsuse, kui tahab pidada kinni lubadusest mitte teha koostööd Rootsi Demokraatidega.

Esimesena sai parlamendi spiikrilt ülesande valitsuse moodustamiseks moderaatide juht Ulf Kristersson. Paar nädalat hiljem ta loobus sellest, teatades samas, et tahab endiselt peaministriks saada. Ta ei suutnud lihtsalt luua toimivat koalitsiooni. Valitsuse püsimiseks olnuks alliansil vaja Rootsi Demokraatide toetust, aga Keskerakond ja liberaalid olid nendega koostööle mineku vastu. Selle asemel pakkusid nad välja valitsuse tegemise koos sotsidega, kuid see ei sobinud jälle moderaatidele.

Järgmisena sai ülesande valitsuse moodustamiseks Löfven, kuid temagi ei suutnud siis kokkuleppeni jõuda. Parlamendi spiiker Andreas Norlén, kes kuulub ise moderaatide ridadesse, esitas seejärel ametlikult valitsusjuhi kandidaadiks Kristerssoni.

Keskerakonna esinaine Annie Lööf oli oodanud, et kolmandana jõuab järg temani ja ta saab moodustada suure koalitsiooni, kuhu kuuluvad nii teised paremtsentristliku alliansi liikmed kui ka sotsid ja rohelised. Paraku tahtsid moderaadid suruda vägisi läbi oma plaani. Keskerakond ja liberaalid otsustasid, et nemad sellega kaasa ei lähe.

Kristersson pakkus välja moderaatide ja kristlike demokraatide vähemusvalitsuse, mida toetaksid parlamendis Rootsi Demokraadid. Keskerakond ja liberaalid olid aga hääletusel koos vasakpoolsetega tema peaministriks kinnitamise vastu, sest ei tahtnud, et Rootsi Demokraadid saavutaksid valitsuse üle mõju. Allianss lagunes.

Seejärel sai Lööf lõpuks oma võimaluse, kuid pidi ennast nädal hiljem siiski lööduks tunnistama, sest moderaadid ja sotsid ei olnud valmis kompromissideks. Mõlemad suured tahtsid peaministri kohta tingimata endale.

Järgmisena läks pall jälle Löfveni kätte. Keskerakond teatas, et võib teda toetada, kui tema uus valitsus teeb poliitilisi järeleandmisi. Liberaalide juht Jan Björklund tegi peagi sarnase avalduse, kuigi tema erakonnas oli selles osas rohkem erimeelsusi.

Spiiker Norlén nimetas Löfveni ametlikult peaministrikandidaadiks, aga 14. detsembril parlamendis toimunud usaldushääletusel kukkus ta läbi. Keskerakond ja liberaalid ei olnud siis läbirääkimistel saavutatud järeleandmistega rahul ja jäid hääletusel tema vastu.

Rootsis ei pea enamus parlamendist hääletama valitsuse poolt. Piisab, kui enamus ei hääleta vastu. Erapooletuks jäämine tähendab passiivset toetust. Eelmised neli aastat valitses sotside ja roheliste vähemusvalitsus Vasakpartei toetusel, kuid Keskerakonnale ja liberaalidele on nimetatud partei sama vastuvõetamatu nagu Rootsi Demokraadid.

Vasakpartei võib valitsuse põhja lasta

“Löfven ei ole suutnud katkestada sidemeid Vasakparteiga. Need asjad, kus sotsid olid kõige järelandmatumad kompromisside tegemisel, on just need samad asjad, mille leiab Vasakpartei nõudmiste nimekirjast,” selgitas Lööf detsembris langetatud otsust. “Keskerakonna jaoks on ülitähtis, et ei Vasakpartei ega Rootsi Demokraadid omaks mõju valitsuse poliitika üle.”

Norlén teatas pärast seda hääletust, et jätkab erakondadega läbirääkimisi lahenduse leidmiseks, kuid valmistub samas ka ennetähtaegsete valimiste väljakuulutamiseks.

11. jaanuaril teatasid sotsid, rohelised, Keskerakond ja liberaalid lõpuks, et on saavutanud kokkuleppe ummikust väljumiseks. Vasakparteid see kokkulepe ei hõlmanud. Hoopis rõhutati, et Vasakpartei valitsuse poliitikale enam mingit mõju ei avalda. Eeldati, et nende passiivse toetusega, mis oli vajalik Löfveni ametisse kinnitamiseks, võib sellele vaatamata arvestada.

Vasakpartei juht Jonas Sjöstedt arvas teisiti. “Me oleme üllatunud ja pettunud selle pärast, kui kaugele paremale Stefan Löfven on läinud, et saavutada kokkulepe Keskerakonna ja liberaalidega,” teatas ta eelmise nädala alguses, lisades, et sotside juhiga on võetud ühendust edasiste läbirääkimiste pidamiseks – Vasakpartei soovib näha peaministrina küll teda, kuid ei saa selle lepingu peale kollast vajutada.

Reedel jäädi hääletusel siiski erapooletuks. Sjöstedti arvates olnuks nüüd alternatiiviks mitte uued valimised, vaid see, et Keskerakond ja liberaalid nõustuvad siiski moderaatide plaaniga teha koostööd Rootsi Demokraatidega. Ta kuulutas Vasakpartei vasakpoolseks opositsiooniks ja teatas, et toetus valitsusele on tingimuslik – kui parlamendi ette tuuakse mõningaid kokkuleppes lubatud majandusreforme, hääletatakse Löfveni umbusaldamise poolt.

See seab parajasse kahvlisse parempoolsed. Liberaalide juht Björklund märkis, et majanduspoliitika osas sisaldab saavutatud kokkulepe rohkem parempoolset poliitikat kui kodanlik allianss varem kaheksa võimul oldud aasta jooksul kokku leppida suutis.

Keskerakond ja liberaalid jäid reedel samuti erapooletuks. Nii kinnitati Löfven ametisse häältega 115 poolt, 153 vastu, 77 erapooletut. Neli saadikut puudus. Tema mandaat on nõrk, kuid mitte kõige nõrgem sõjajärgse Rootsi ajaloos.

Keskerakond loeb ennast opositsiooniks

“Saavutatud kokkulepe on kaugel meie unistustest, kuid see on parim lahendus raskes parlamentaarses olukorras. Tuginedes sellele liberaalsele reformiagendale, saame me lasta sotsiaaldemokraadi peaministri ametikohale. Me oleme ka valmis tegema koostööd eelarve osas, võttes iga aastat eraldi. See aga eeldab, et kõik neli erakonda seisavad selle kokkuleppe taga,” rõhutas Lööf.

“Keskerakonnast on saanud seega liberaalne opositsioonipartei, mis võtab vastutuse Rootsi eest ja edendab liberaalset reformipoliitikat,” märkis ta samas. Lööfi sõnul sõlmiti see kokkulepe peamiselt kolmel põhjusel: 1. Rootsi vajas valitsust; 2. Vasakpartei ja Rootsi Demokraatide mõju tuli valitsusest eemal hoida; 3. õnnestus edendada liberaalset reformipoliitikat, mida pole juba mõnda aega nähtud.

Kui kaua selline lahendus koos püsib, seda näitab muidugi tulevik. Ebakindlusele viitavaid märke on täna palju. Alguses süüdistasid moderaadid ja kristlikud demokraadid Keskerakonda ja liberaale reetmises, kuid reedel parlamendis peetud kõnes ütles Kristersson, et nende sõlmitud kokkulepe on nagu “mõistuseabielu osapoolte vahel, kes ei ole teineteist kunagi armastanud”. Ta kuulutas, et “ühel päeval koonduvad ühiste väärtustega inimesed poliitiliselt taas ühte. Teevad taas koostööd. Taotlevad taas ühiselt võimu, nagu teevad sõbrad, kes tahavad midagi ära teha.”

Artikkel ilmus 23. jaanuaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Joseph Muscat 45

Malta peaminister Joseph Muscat, kes saab 22. jaanuaril 45-aastaseks, on kodumaal jätkuvalt väga populaarne. Väidetavalt soovib ta aga saada juba detsembris hoopis Euroopa Ülemkogu järgmiseks eesistujaks.

1974. aastal sündinud Muscat on juhtinud vasaktsentristlikku Tööparteid üle kümne aasta, alates 2008. aasta juunist. Ta valiti selle esimeheks pärast seda, kui Tööpartei oli parlamendivalimistel kolm korda järjest lüüa saanud.

Maltal valitseb kaheparteisüsteem. Võimu pärast võitlevad Tööpartei ja paremtsentristlik Rahvuslik Partei. Kord on peal üks, kord teine. Muscat on juhtinud Tööpartei kahel korral valimisvõiduni nii eurovalimistel (2009 ja 2014) kui ka kohalikel parlamendivalimistel (2013 ja 2017) ning praegu toetab tema erakonda küsitluste kohaselt enam kui 60% maltalastest.

Parlament valitakse seal ametisse viieks aastaks, kuid valitsus võib kutsuda esile ka ennetähtaegsed valimised. Just nii juhtus 2017. aastal. Hoolimata korruptsiooniskandaalidest, millega olid seotud Muscati lähedased võitluskaaslased (pikemalt on sellest juttu 2017. aasta 7. juuni Kesknädalas ilmunud artiklis “Korruptsioonisüüdistused ei suutnud murda Malta peaministrit”), õnnestus Tööparteil saavutada isegi veidi parem tulemus kui 2013. aastal. Erakonda toetas 55% valijatest, parlamendis saadi 37 kohta 67-st.

Muscat oli küll murdnud mõningaid 2013. aastal antud lubadusi (näiteks kuulutas ta enne valimisi, et tema valitsus ei saa kunagi olema suurem kui 13-liikmeline, kuid pärast valimisi astus ametisse Malta ajaloo suurim, 15-liikmeline valitsus, millele lisandus hiljem veel üks liige; 2017. aasta parlamendivalimiste järel moodustatud valitsuses on 14 ministrit), kuid valijad jäid tema esimese ametiajaga üldiselt siiski rahule.

Ametiühinguliikumisest võrsunud Tööpartei on ametlikult jätkuvalt sotsiaaldemokraatlik erakond. Rahvusvaheliselt kuulub see Euroopa Sotsialistide Partei ridadesse. Euroopa Parlamendis istuvad Tööpartei saadikud, neid on seal kolm, sotside fraktsioonis. Aga sisuliselt on see erakond hakanud ajama liberaalset, tsentristlikku poliitikat, mis erineb kohati palju traditsioonilisest vasakpoolsusest.

Muscat oli üks erakonna ümberkujundamise veduritest juba enne selle esimeheks saamist. Tema poliitiline karjäär algas 1990-ndatel aktivistina erakonna noorteühenduses. Samal ajal töötas ta ajakirjanikuna sellega seotud või seda toetavates meediakanalites (Tööparteil on oma raadio- ja telekanal, Muscat toimetas ka erakonna uudisteportaali ja tema kolumn ilmus ühes ametiühingutele kuuluvas päevalehes). 2001-2003 töötas ta haridusküsimuste eest vastutajana erakonna büroos.

Ise on Muscat õppinud Malta Ülikoolis ärijuhtimist ja avalikku poliitikat ning saanud sealt 1997. aastal magistrikraadi Euroopa uuringute alal. Hiljem, 2007. aastal, kaitses ta Bristoli Ülikoolis doktoritöö teemal “Fordism, rahvusvahelised ettevõtted ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted Maltal”.

2003. aasta sügisel juhatas Muscat aga Tööpartei üleriigilist kongressi. Sama aasta märtsis oli toimunud rahvahääletus Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses. Tööpartei oli teinud kampaaniat selle sammu astumise vastu. “See viib meie riigi konkurentsivõime nõrgenemiseni,” selgitas Muscat siis ajalehele New York Times, lisades, et sellise juhtimisega struktuuris nagu Euroopa Liit ei ole sellisel riigil nagu Malta tegelikult ju mingisugust häält. Rahvuslik Partei oli seevastu tugevalt Euroopa Liiduga ühinemise poolt ja seda toetas ka 54% rahvahääletusel osalenutest.

Pärast rahvahääletust moodustas Tööpartei töögrupi, kuhu kuulus ka Muscat, mis töötas erakonnale välja uue poliitika Euroopa Liidu suhtes. Kuna olukord oli Euroopa Liitu astumisega kardinaalselt muutunud, tuli võtta omaks teistsugune lähenemine. Nii said euroskeptikutest Euroopa Liidu raames tehtava koostöö eestkõnelejad ja toetajad. Jõuti järeldusele, et liitu kuuludes teenib Malta huve kõige paremini aktiivne panustamine.

2003. aasta novembris toimunud Tööpartei kongressil kiideti see uus poliitika heaks. Muscat ise kinnitati samas Tööpartei kandidaadiks 2004. aasta eurovalimistel. Valimised toimusid üksiku ülekantava hääle meetodil. Kandidaadid olid nimekirjades tähestikulises järjekorras. Muscat oli Tööpartei valimisnimekirjas viimane, kuid kogus rohkem hääli kui ükski teine selle erakonna kandidaat. Seega võib kirjutada tema arvele tegelikult ka toona Tööpartei poolt eurovalimistel saadud võidu, kuigi erakonna esimees oli siis veel teine.

2008. aasta Malta parlamendivalimistel Muscat (eurosaadikuna) üldse ei osalenudki, aga pärast Tööpartei juhiks saamist võeti ta opositsioonijuhina ühe oma erakonnakaaslase asemel, kes tagasi astus ja hiljem europarlamenti läks, siiski kohaliku rahvusparlamendi liikmeks (Maltal on selline vangerdus võimalik). Esimest korda osales ta kohalikel parlamendivalimistel alles 2013. aastal.

Muscati esimesel ametiajal peaministrina hakkas Malta majanduslik olukord selgelt paranema. Majanduskasv hoogustus, riigieelarve väljus kroonilisest defitsiidist (2013. aastal oli veel -2,4%, aga 2017. aastal juba +3,9%) ning avaliku sektori võlakoorem vähenes (2013. aastal oli see 68,7% SKP-st, 2017. aastal 50,8%). Samal ajal viidi sisse mitmeid muudatusi, mis parandasid eelkõige vaesemate inimeste, lastega perede ning noorte elujärge. Üle väga pika aja tõsteti pensione.

Vastu võeti ka sooneutraalne kooseluseadus, mida Tööpartei oli oma valijatele lubanud. Ja teise ametiaja alguses, 2017. aastal, jõuti samasooliste abielu seadustamiseni. Kooseluseaduse puhul oli konservatiivne Rahvuslik Partei hääletust boikoteerinud, aga 2017. aastal lubasid nemadki juba oma valimismanifestis samasooliste abielu (küsitlused näitasid, et seda toetas ka enamik nende valijatest).

Soovi saada Euroopa Ülemkogu järgmiseks eesistujaks ei ole Muscat avalikult kuulutanud, kuid Malta meedia on sellest korduvalt kirjutanud. Lisaks sotsidele olevat tema võimalikeks liitlasteks selle koha poole liikumisel Prantsusmaa president Emmanuel Macron ning Euroopa Liberaalide ja Demokraatide Liit (ALDE).

Artikkel ilmus 16. jaanuaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.