Itaalias tulevad üldvalimised

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

SILVIO BERLUSCONI. Itaalia poliitlise maastiku paremtsentris kaua domineerinud Berlusconi annab tõenäoliselt oma viimast etendust. Tema lavalt lahkumisel avaneb võimalus juhtrolli haaramiseks ka väiksematele meestele.

Pühapäeval toimuvad Itaalias üldvalimised, mille tulemused on tiheda konkurentsi ja keerulise valimisseaduse tõttu raskesti prognoositavad. Üldiselt ennustatakse küll paremtsentristliku opositsiooni võitu, kuid enne häälte lugemist ei ole miski päris selge.

Kaugemalt vaadates võib näida, et nende valimistega jookseb Itaalia poliitiline süsteem kokku, aga itaallaste endi jaoks on poliitikaelu turbulentsus juba tavapärane nähtus. Pole põhjust arvata, et seal nüüd midagi päris katastroofilist juhtub.

Tulemused ennustamatud

Viie aasta eest valimised võitnud erakondade koalitsioon, mida juhtis vasaktsentristlik Demokraatlik Partei, kogus siis Esindajatekoja valimisel 29,5% häältest, kuid sai seal absoluutse enamuse ehk 345 kohta 630-st. Vahepeal on valimisseadust kõvasti muudetud, aga valimissüsteem ei läinud selle käigus lihtsamaks.

Korraga valitakse nii Esindajatekoja kui ka 315-liikmelise Senati uus koosseis. 37% kohtadest jaotakse mõlema puhul nüüd ühemandaadilistes valimisringkondades, kus valituks osutub enim hääli saanud kandidaat. 61% kohtadest jaotakse erakondade vahel proportsionaalsuse põhimõtte alusel (Esindajatekoja puhul üleriigiliselt, aga Senati puhul regioonide kaupa). 2% saadikutest valitakse välismaal moodustatud valimisringkondadest.

Tegelikult on valimissüsteem veelgi keerulisem, kui sellest lühikesest kokkuvõttest paistab. Detailidesse ei ole siin mõtet laskuda.

Küsitluste kohaselt on praegu populaarseim parempoolsete erakondade poolt valimisteks moodustatud koalitsioon, kuhu kuuluvaid jõude kavatseb toetada kokku 37-38% itaallastest. Demokraatliku Partei vasaktsentristlik koalitsioon ning populistlik Viie Tähe Liikumine konkureerivad teise ja kolmanda koha pärast (mõlemat plaanib valida 27-28% küsitletutest). 5-6% häältest võib saada väiksemate vasakparteide koalitsioon Vaba ja Võrdne.

Nende protsentide põhjal ei saa aga ennustada kohtade jaotust parlamendis, sest palju sõltub ühemandaadilistes valimisringkondades toimuvast. Samuti ei ole varasema praktika põhjal otsustades kindel, et valimisteks moodustatud koalitsioonid pärast valimisi koos püsivad. Näiteks eelmine kord võitnud blokk lagunes juba paar kuud pärast valimisi, kui selle osapooled läksid parlamendis eri teid.

Populistide võidukäik

Erakondade arvestuses on nüüd jätkuvalt populaarseim Viie Tähe Liikumine, mis võitis selle võiduajamise juba 2013. aastal, kui seda toetas 25,6% valijatest. Muide, sellele andsid toona oma hääle tervelt pooled Eestis valimas käinud itaallastest.

Tegemist on ühendusega, mis kasvas välja interneti kaudu koondunud vastuseisust Itaalia senisele poliitilisele klassile, kuid on jäänud paraku vaid protestihäälte kanaliseerijaks. Liikumise algatanud koomik Beppe Grillo on sellest vaikselt eemaldunud ega kandideerigi enam valimistel. Erakonna püsivalt kõrge reiting näitab, et see ei olnud rajatud üksnes tema populaarsusele, kuid valitsusvastutuse kandmiseks nad vist siiski valmis ei ole.

Viie Tähe Liikumine rõhutab otsedemokraatia tähtsust ja on kasutanud seda ka oma valimisprogrammi koostamisel. Tulemuseks on kompott vastukäivatest lubadustest, mis sobivad omavahel kokku umbes sama hästi nagu suhkur ja sinep.

Näitekas tahavad nad viia sisse kodanikupalga, mis läheks maksma hinnanguliselt 15-20 miljardit eurot aastas, rakendades samal ajal ulatuslikke riiklikke programme noorte tööhõive parandamiseks. Itaalia avaliku sektori võlakoorem lubatakse langetada kümne aastaga neljakümne protsendini SKP-st (viimastel andmetel on see 137%), aga samal ajal tahetakse vabastada täielikult tulumaksust sissetulek kuni 10 tuhat eurot aastas.

Viie Tähe Liikumine ja mitmed teised erakonnad, nende hulgas mõned ennast parempoolseteks nimetavad parteid, pakuvad võluvitsana Itaalia probleemide lahenduseks välja seda, et saadetaks prügikasti Euroopa Liidu reegel, mille kohaselt ei tohi riigi eelarvedefitsiit olla suurem kui 3% SKP-st. Teisi sõnu: arvatakse, et tuleks lihtsalt raha juurde trükkida.

Rebimine paremtiival

Paremerakondade poolt nüüd valimisteks moodustatud koalitsiooni juhtiv jõud on Silvio Berlusconi partei Forza Italia, kuid kohe selle kannul tammub Lega Nord, mis sündis Põhja-Itaalia regionaalparteide liiduna, aga üritab tõusta nende valimistega kogu riiki katvaks jõuks.

Itaalia paremtsentris kaua domineerinud Berlusconi on juba 81-aastane ja tema aeg poliitikas hakkab lõpuks ümber saama. Praegu käib võitlus ka selle pärast, kelle täita jääb paremtiival juhtiv roll pärast tema lahkumist. Selles mõttes on oluline vaadata, kuidas jaotuvad hääled erakondade vahel parempoolse bloki sees.

Forza Italia lubab nüüd kehtestada ühetasase tulumaksu, esialgse määraga 23%, mida edaspidi järjest langetataks, ning tõsta maksuvaba miinimumi 12-tuhande euroni aastas. Lega Nord tahab kehtestada maksumääraks kohe 15%. Ühe lahendusena sedasi tekkiva tohutu augu täitmiseks näevad ka nemad ette lihtsalt eelarve puudujääki laskmist.

Praegu valitsev Demokraatlik Partei lubab teha samuti kõvasti maksukärpeid ning kehtestada riiklikult palga alammääraks 10 eurot tunnis. Nende valimisprogrammi teostamine läheks hinnangute kohaselt maksma siiski oluliselt vähem kui opositsioonierakondade suurte lubaduste elluviimine.

Milliseks jõujooned parlamendis kujunevad, see sõltub suuresti sellestki, milline tuleb valimisaktiivsus erinevate valijagruppide lõikes. Näiteks üliõpilaste ja pensionäride hulgas võidaks küsitluste kohaselt Demokraatliku Partei vasaktsentristlik koalitsioon, millele ennustatakse muidu parempoolsetest kehvemat saaki.

Saksamaa saatus on sotside kätes

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

MARTIN SCHULZ. Saksa sotsid lootsid, et Euroopa Parlamendi endine president suudab kukutada Angela Merkeli, kuid tema juhtimisel said nad valimistel hoopis rängalt lüüa. Schulz oli suures koalitsioonis jätkamise vastu, aga tegi president Steinmeieri ja teiste vanade sotside survel poliitilise kannapöörde. Selle peale langes ta noorsotside terava kriitika alla ja otsustas nüüd erakonna juhtimisest üldse taanduda.

Saksamaa kristlikud demokraadid nõustusid tegema tugeva valitsuskoalitsiooni moodustamiseks sotsiaaldemokraatidele suuri järeleandmisi. Nüüd peavad sotsid otsustama, kas neid peetakse piisavaks.

Sotsiaaldemokraadid said läinud aastal Saksamaa parlamendivalimistel halvima tulemuse pärast 1933. aastat, kui riigis tulid võimule natsionaalsotsialistid. Nende juht Martin Schulz välistas esialgu suure koalitsiooni jätkamise, sest ebaedu üheks peamiseks põhjuseks peeti seda, et eelmise nelja aasta jooksul jäädi valitsuses liigselt kristlike demokraatide varju.

Kristlikud demokraadid alustasid kõigepealt eelläbirääkimisi koalitsiooni moodustamiseks roheliste ja liberaalidega. Kokkuleppele jõuti väga lähedale, kuid liberaalid hüppasid viimasel hetkel alt ära, sest kartsid, et poliitilised kompromissid, mis on koalitsiooni minnes vältimatud, viivad neilt taas valijate toetuse. Nõnda juhtus 2013. aastal, kui nad esmakordselt sõjajärgse Saksamaa ajaloos parlamendist välja langesid.

Schulz tegi poliitilise kannapöörde

Pärast seda pöördus Saksamaa president Frank-Walter Steinmeier sotside poole palvega oma seisukoht üle vaadata, et riik saaks siiski stabiilse valitsuse. Steinmeier ise juhtis sotside fraktsiooni parlamendis aastatel 2009-2013, kui erakond kuulus opositsiooni.

Schulz oli varem öelnud, et koalitsioonis jätkamine oleks sotsiaaldemokraatide jaoks katastroof, kuid tegi Steinmeieri ja mitmete teiste mõjukate isikute survel poliitilise kannapöörde. Detsembris toimus sotside kongress, kus kiideti heaks eelläbirääkimiste alustamine. Schulzi jätkamist sotside juhina toetas kongressil 82% delegaatidest.

Samas alustas erakonna noortekogu kampaaniat suure koalitsiooni jätkamise vastu. Noorsotside analüüsi kohaselt oleks nüüd kasulikum opositsioonis istuda, sest seal saavad sotsid oma toetajaskonda kasvatada, et tõusta järgmiste valimistega ise Saksamaa populaarseimaks parteiks. Nad kardavad, et valitsuses jäädaks taas liigselt kristlike demokraatide varju.

Jaanuaris toimus sotside erakorraline kongress, kus kiideti heaks ametlike koalitsiooniläbirääkimiste alustamine. Seal toimunud hääletus tõi aga välja juba sügavama lõhe erakonna sees: poolt hääletas 362, vastu 279 delegaati, üks jäi erapooletuks.

Kristlikud demokraadid andsid järele

Kristlikud demokraadid tegid koalitsiooniläbirääkimistel Angela Merkeli juhtimisel suuri järeleandmisi, et kindlustada stabiilse valitsuse sünd. Sotsid peaksid saama valitsuses senise viie koha asemel kuus. Neile on lubatud isegi rahandusministri portfell.

177-leheküljeline koalitsioonileping sisaldab nii palju sotside lubadusi, et Merkel ja teised läbirääkijad langesid lausa kriitika alla omaenda erakonnakaaslaste ja toetajate poolt. Tegemist on aga siiski suhteliselt hea kompromissiga. Poliitika keskpunkti lubatakse seada perekonnad, lapsed ja haridus, näiteks tõsta lastetoetusi kahekümne viie euro võrra ja suunata viis miljardit eurot koolide kaasajastamisse.

Pikemalt on koalitsioonilepingust põhjust teha juttu siis, kui kõik osapooled on selle heaks kiitnud. Esimesena tegi seda Baieri Kristlik-Sotsiaalne Liit. Ülejäänud Saksamaa paremtsentriste ühendav Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Liit teeb seda 26. veebruaril toimuval kongressil. Kostunud nurinale vaatamata ei ole vaja karta, et see seal tagasi lükatakse.

Küll aga on ettearvamatu see, millise valiku langetavad lõpuks sotsid, kes otsustasid lasta hääletada selles küsimuses kõigil erakonna liikmetel.

Kaalul on ka sotside endi saatus

Sotsiaaldemokraatlik Partei on Saksamaal suurima liikmete arvuga erakond. Läinud nädala alguses kuulus sinna ligi 464 tuhat inimest, kes saavad nüüd kõik posti teel hääletada, et uus koalitsioonileping kas heaks kiita või tagasi lükata. Tulemused peaksid selguma 4. märtsiks.

Noorsotside kampaania suure koalitsiooni jätkamise vastu on olnud väga terav. Nende juht Kevin Kühnert kutsus jaanuaris koguni üles liituma erakonnaga kõiki, kes on sellise koalitsiooni vastu. Selle peale sai erakond lühikese ajaga juurde tuhandeid uusi liikmeid. Kuidas sotside hääled lõpuks jagunevad, seda ei oska täna keegi ennustada.

Seda, kui noatera peal sotside valik võib praegu kõikuda, näitas Schulzi otsus loobuda valitsusse välisministriks minekust ja anda erakonna juhtimine üle sotside parlamendifraktsiooni esinaisele. Kuna teda oli hakatud süüdistama kriitikute poolt selles, et ta seadis enda huvid kõrgemale erakonna omadest, siis taandus ta ettevõtmisest, millesse ta ise tegelikult ilmselt eriti ei usugi.

Kogu liikmeskonda hõlmav hääletus oli algselt mõeldud selleks, et anda erakonna juhtkonnale tugevam mandaat koalitsiooni minekuks, aga nüüd võib see viia hoopis erakonna veelgi teravama lõhenemiseni. Kui tulemus peaks tulema väga tasavägine, siis sotside sisemine kriis nii või teisiti üksnes süveneb.

Tuld ja tõrva Trumpi ajast

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Michael Wolffi käsitlus Donald Trumpi presidentuurist ei ole kaugeltki täiuslik, kuid väärib lugemist.

Wolff kavatses esialgu kirjutada Trumpi presidentuuri esimesest sajast päevast raamatu, mille tööpealkiri oli “The Great Transition: The First 100 Days of the Trump Administration”, kuid lõpuks jõudsid kaante vahele sündmused, mis leidsid aset enam kui kahesaja päeva jooksul. Ja ka pealkiri tuli teine.

Esimese intervjuu tegi ta tulevase presidendiga tema kodus Beverly Hillsis 2016. aasta mai lõpus, kui oli juba selge, et Trump võidab vabariiklaste eelvalimised ja saab nende presidendikandidaadiks, kuid tema peremehetsemist Valges Majas oli veel raske kujutleda. Sellest kohtumisest ilmus ajakirjas Hollywood Reporter pikk lugu, mis meeldis Trumpile nii väga, et ta nõustus lubama Wolffi hiljem Valge Maja tagatubadesse.

Taolise priviligeeritud ligipääsu võimaldamises presidendile ja tema lähikonnale ei ole iseenesest midagi enneolematut. USA presidentidel ongi üldiselt kombeks lasta mõnel endale meelepärasel autoril oma ametiajast täpsem pilt saada, et nad selle ajaloo tarbeks raamatusse raiuksid.

Trumpile see peegeldus ei meeldinud

Antud juhul ei vastanud lõpuks valminud pilt aga ilmselt Trumpi ootustele ja seetõttu üritasid tema advokaadid raamatu avaldamist kohtu kaudu peatada. President ise säutsus, et ta ei olnud andnud Wolffile mingit ligipääsu Valgele Majale ega temaga kunagi raamatu tarbeks rääkinud. Tema sõnul olevat see raamat üldse täis valesid, väärtõlgendusi ja tuginemist olematutele allikatele.

“Minu usaldusväärsust seab kahtluse alla mees, kelle usaldusväärsus on väiksem kui võib-olla ükskõik kellel, kes on kuni praeguse hetkeni kunagi maapinnal kõndinud,” vastas sellistele süüdistustele Wolff, kelle sõnul õhutas Trump ise teda oma presidentuuri esimesest sajast päevast raamatut kirjutama.

Probleem on nüüd selles, et oodatud panegüürika asemel saadi “kogu-tõde-otse-letti” tüüpi litakas vastu lõugu. See on üheaegselt nii selle raamatu suurim tugevus kui ka nõrkus. Tugevus, sest võimaldab saada lugejatel asjadest ilustamata ettekujutuse. Nõrkus, sest autor läheb kohati võib-olla isegi liiga hoogsalt kaasa igasuguste spekulatsioonide ja kuulujuttudega, mida ta Valge Maja koridorides kuulis.

Näiteks on saanud USA ajakirjanduses palju kriitikat see, et Wolff annab kaudselt mõista nagu oleks presidendil abieluväline intiimsuhe Nikki Haleyga, kes on praegu USA suursaadik ÜRO juures. Äärmiselt ambitsioonikas Haley olevat pugenud presidendi külje alla, sest loodab saada tema ametijärglaseks. On kahtlemata võimalik, et Wolff sellist juttu Valges Majas kellegi käest kuulis, aga see veel ei tähenda, et taolistel juttudel on ka alust.

Võimuvõitluses vahendeid ei valita

Väga suure osa raamatust võtab enda alla Valge Maja sisemise võimuvõitluse kajastamine. Trumpi ja Haley kohta räägitud kuulujutud näivad olevat osa sellest. Trumpi enda ja mitmete varasemate USA presidentide teod annavad neile justkui usutavust, kuid nende tagant paistab siiski selgelt soov lihtsalt Haleyle kaikaid kodaratesse loopida.

Wolffi käsitluse kohaselt on Haley, keda ta nimetab Trumpile lähedasemaks kui ühtegi teist valitsuskabineti liiget, jõudnud järeldusele, et Trumpi presidentuur kestab, parimal juhul, ühe ametiaja, ning pärast seda võiks tema ise Trumpi toetusel presidendiks saada.

Trumpi laiemale välis- ja julgeolekupoliitika meeskonnale olevat saanud järjest selgemaks, et praeguse välisministri Rex Tillersoni vältimatu tagasiastumise järel on Trumpi perekonna valikuks sellele ametikohale Haley. Steve Bannon, kes töötas Trumpi ametiaja esimesed seitse kuud Valge Maja juhtiva strateegina, pidas aga seevastu paremaks vahetada Tillerson välja praegu USA Luure Keskagentuuri juhtiva Mike Pompeo vastu.

Hämarad vihjed Trumpi ja Haley initiimsele läbikäimisele peaksid nähtavasti tekitama Haley vastu usaldamatust Trumpi perekonna teistes liikmetes. Jutud ambitsioonist presidendiks saada pingeid tema suhetes Trumpi endaga. Ja eesmärgiks on ilmselt hoida ära tema tõusmine välisministriks. Nii on ka see raamat ise saanud osaks Trumpi administratsiooni sisemisest võimuvõitlusest.

Välispoliitika saab vähe tähelepanu

Eestit ei mainita selles raamatus kordagi. Samuti ka teisi Balti riike ja põhjamaid, Poolat või isegi Prantsusmaad (kuigi korraks käib läbi Marine Le Peni nimi). Saksamaa saab mõned tabamused, kuid sisuliselt Euroopa juhtivast riigist juttu ei ole.

Ühes kohas võrdleb Bannon tänapäeva Hiinat natsionaalsotsialistliku Saksamaaga: “Hiinlased, nagu sakslased, on kõige ratsionaalsemad inimesed maailmas, kuni nad ei ole. Ja nad lähevad laperdama nagu Saksamaa kolmekümnendatel. Tuleb hüpernatsionalistlik riik, ja kui see juhtub, siis ei saa seda džinni enam tagasi pudelisse.” Nii selgitab ta seda, miks USA jaoks peaks olema praegu kõige olulisem Hiinaga tegelemine.

Teises kohas kirjeldab Wolff veidi pikemalt president Trumpi, tema tütre ja väimehe visiiti G20 tippkohtumisele Hamburgis, mille ajal Trumpi meeskonna omavahelised arutelud keerlesid peamiselt hoopis selle ümber, kuidas vastata peagi ühele ajalehes New York Times ilmuvale loole Trumpi poja kohtumisest venelastega, mida Bannon pidas, nagu sellest raamatust selgub, riigireeturlikuks ja ebapatriootlikuks.

Venemaale on pühendatud eraldi peatükk, samuti ka välispoliitikale laiemalt, kuid neid teemasid käsitletakse seal rohkem USA sisepoliitika vaatepunktist. Raamatu keskmes asub ikkagi Trumpi administratsioon ise, mitte selle poliitika ühes või teises küsimuses.

Bannon on jätnud liiga sügava jälje

Wolff tugines kõnealust raamatut kirjutades 18 kuu jooksul tehtud enam kui kahesajale intervjuule nii Trumpi enda, teda ümbritseva kõrgema ešeloni kui ka väiksemate tegelastega, kes selles seltskonnas liikusid. Kõige tugevama jälje on jätnud tema raamatule aga Bannon, keda võib nimetada lausa selle teiseks peategelaseks.

Bannoni nägemuses olevat USA lõhenemine kaheks vaenutsevaks pooleks, globalistideks ja natsionalistideks, millel on erinevad väärtused ja sihid, mitte kunstlik lihtsustamine, vaid reaalsus. Ameerika Ühendriigid olevatki tõesti muutunud kahe vaenutseva rahvaga maaks, kus üks peab võitma ja teine kaotama, või siis üks domineerima ja teine marginaliseeruma.

Vabariiklaste edu valimistel tagab Bannoni arvates just see, mida äärmuslikumad näivad olevat nende kandidaadid, sest “seda tõenäolisemalt esitavad demokraadid kandidaaditeks vasakpoolseid hulle, kes on veelgi vähem valitavad kui parempoolsed hullud.” Trump oli alles algus. Praegu olevat vaja kaitsta trumpismi Trumpi enda eest. Revolutsioon jätkub.

Kas see nii juhtub või mitte, seda näitab aeg. Ennast ise “rahvuslik-patriootliku liikumise juhiks” nimetanud Bannoni teened Trumpi valimisvõidu kindlustamisel on vaieldamatud, kuid Valges Majas talle enam kohta ei ole ning pärast selle raamatu ilmumist pidi ta lahkuma isegi Breitbarti uudistevõrgustiku juhi kohalt, sest ettevõtte omanikud ei pidanud teda enam oma ärile kasulikuks.

Palju kära tekitanud raamat jõuab juunis müügile ka eesti keeles.

Küprose president püsib kiriku toetusel

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

TÕUSEV TÄHT. Nikolas Papadopoulos sel korral Küprose presidendivalimiste teise vooru ei pääsenud, kuid vaatlejate arvates võib temast saada president järgmiste valimistega. Parlamenti kuulub ta alates 2006. aastast, juhtides seal praegu eelarve- ja rahanduskomisjoni.

Küprosel pääsesid pühapäeval presidendivalimiste esimesest voorust edasi teise mõõdukas konservatiiv Nikos Anastasiadis, kelle taga on Euroopa Rahvaparteisse kuuluv paremtsentristlik Demokraatlik Koondis, ning vasakpoolne Stavros Malas, keda toetab Töörahva Progressiivne Partei.

Küprosel on juhtunud korduvalt, et esimeses voorus rohkem hääli saanud kandidaat jääb teises alla, aga väga tõenäoline see tänavu ei ole. Samad mehed pistsid rinda ka viie aasta eest, kui Anastasiadis võitis teise vooru ülekaaluga, millest parema tulemuse on varem presidendivalimistel teinud ainult peapiiskop Makarios III, kes oli riigipeaks aastatel 1960-1977.

Nii kindla võidu saigi Anastasiadis ilmselt suuresti tänu sellele, et tema kandidatuuri asus avalikult toetama Küprose Õigeusu Kirik, mille mõju saare elanikele on küllaltki suur (Küpros on üks religioossemaid riike Euroopas).

Sel korral tuli meeste vahe esimeses voorus tunduvalt väiksem (2013. aastal oli see 18,55%, nüüd 5,25%), aga toona koondusid juba enne seda Anastasiadise taha ka varem vasakpoolsetega koostööd teinud tsentristlik Demokraatlik Partei ja osaliselt mõned väiksemad jõud. Nüüd olid tsentristid väljas oma kandidaadiga, kes jäi esimeses voorus kolmandaks.

Tsentristid võitlesid väärikalt

2013. aastal Demokraatliku Partei juhiks saanud Nikolas Papadopoulos (sünd. 1973), keda toetas 25,74% valijatest, on samas mees, keda peetakse Anastasiadise kõige tõenäolisemaks ametijärglaseks. Tema isa Tassos Papadopoulos (1934-2008) oli Küprose president aastatel 2003-2008.

“Loomulikult olen ma tulemuses pettunud, aga ma austan rahva otsust,” teatas Papadopoulos pühapäeva õhtul valimistulemusi kommenteerides. “Tean, et paljud sõbrad tunnevad kibestumust ja pettumust – nii ka mina. Aga vaatamata sellele lahingule ja mudale, mida meie pihta kampaania ajal loobiti, võime me olla uhked, sest meie (vastupidiselt teistele) esitasime ettepanekuid. Meie võitlesime väärikalt.”

Papadopoulos oli eriti uhke selle üle, et tal õnnestus tuua oma kandidatuuri abil kokku tsentristlikud erakonnad ja näidata, et need võivad seista ühiselt status quo vastu. Teda toetasid presidendivalimistel ka vasaktsentristlik Liikumine Sotsiaaldemokraatiasse, konservatiivne Solidaarsusliikumine ja rohelised, kellega on kavas jätkata koostööd parlamendis.

Üldse osales sel korral valimistel üheksa, viie aasta eest 11 kandidaati.

Tšehhi õppetund: kogemus loeb

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

RÄPANE KAMPAANIA. Zemani valimisreklaamides hirmutati valijaid immigrantidega. Küllap võib sarnaseid plakateid näha varsti ka Eestis.

Tšehhi presidendivalimiste teisest voorust väljus laupäeval võitjana senine riigipea Miloš Zeman. Küsitlused olid juba alates eelmise aasta kevadest näidanud, et selle võidaks tema tugevaim rivaal Jiří Drahoš, kuid pärast valimiste esimest vooru olukord muutus. Miks?

Üks põhjus oli kindlasti see, et Zemani parem tulemus esimeses voorus tõmbas tema taha neid valijaid, kes kalduvad eelistama alati eeldatavat võitjat. Drahoš tegi oma kampaanias mõned suured valearvestused, mille tõttu ta näis lõpuks nõrgema kandidaadina.

Valearvestused valimiskampaanias

Enne esimest vooru peetud valimisdebattides osalemisest oli Zeman keeldunud. Pärast seda pakkus ta välja, et võiks korraldada neli teledebatti. Drahoš nõustus kahega, et saaks keskenduda eelnevalt valimiskampaania tegemisele piirkondades, kus tema tulemus oli nõrgem. See oli suur viga. Telestuudio on poliitikute jaoks suhteliselt turvaline keskkond, aga rahva vahetud reaktsioonid võivad olla ettearvamatud.

Kui Drahoš käis ühel jäähokimatšil ergutamas oma lemmikmeeskonda, siis vilistasid vastasmeeskonna toetajad ta välja. Pärast seda fikseerisid küsitlused kohe järsu muudatuse kandidaatide reitingutes. Nähtavasti leidsid Tšehhi hokifännid, et selline erapoolikus ei ole potentsiaalsele presidendile sobilik.

Loomulikult sai Drahoš jaheda vastuvõtu osaliseks ka siis, kui külastas piirkondi, kus oligi rohkem Zemani toetajaid. Mõte oli ju iseenesest hea: kõnetada ka sealseid valijaid. Aga tulemuseks see, et esimeses Zemaniga peetud valimisdebatis oli ta silmnähtavalt ebakindel. Samas mõjus ametisolev president temast isegi värskemana, sest Drahoš oli käinud juba enne esimest vooru läbi mitukümmend sarnast debatti – tema jutus ei olnud publiku jaoks enam midagi uudset, see kõlas juba kulunult.

Need eelnenud debatid olid kahtlemata vajalikud, sest muidu ei oleks Drahoš võib-olla üldse valimiste teise vooru pääsenud, kuid lõpuks kaotas ta nende tõttu ühe oma suurima trumbi: uudsuse võlu. Kui esialgu oli tal vaja ennast valijatele tutvustada, sest ta ei olnud varem valimisvõitluses osalenud, siis viimaks muutus see liiga pikaks veninud valimiskampaania paljudele lihtsalt tüütuks.

Räpane poliittehnoloogia

Lisaks ei tasu alahinnata räpaste poliittehnoloogiliste trikkide mõju. Zemani toetajad avaldasid teise vooru eel meedias reklaame üleskutsega “Peata immigrandid ja Drahoš! See maa on meie oma! Vali Zeman!”, millega üritati jätta muljet, et Drahoš pooldab immigratsiooni. Tegelikult ta seda ei tee ja on sarnaselt Zemanile kvootide alusel pagulaste ümberjagamise vastu. Erinevalt presidendist on ta aga väljendanud mure võõrpäritolu inimeste dehumaniseerimise pärast.

Veelgi kaugemale läksid Zemani toetajad sotsiaalmeedias, kus levitati agaralt väiteid nagu oleks Drahoš pedofiil, kes kuritarvitab seksuaalselt väikeseid poisse, ja varastaks oma kolleegide uurimistulemusi (sellistele vargustele pidavat olema ehitatud üles kogu tema karjäär teadlasena). Samuti kuulus Drahoš netitrollide väitel kommunistliku salapolitsei agentide hulka.

Sarnane teadlikele valedele rajatud räpane kampaania viidi vahetult enne eelmiste presidendivalimiste teist vooru Zemani toetajate poolt läbi Karel Schwarzenbergi vastu. Toona see toimis, ja toimis nähtavasti ka nüüd.

Tsirkus jätkub

Iroonilisel kombel näeb teiseks ametiajaks valitud president Tšehhi järjekordse valitsuskriisi lahendust aga just selles, et viimased parlamendivalimised võitnud populistlik erakond ANO moodustaks valitsuse koos sotside ja kommunistidega.

Alles detsembris ametisse saanud vähemusvalitsus ei läbinud 16. jaanuaril parlamendis usaldushääletust ja ANO juht Andrej Babiš, keda kahtlustatakse Euroopa Liidu põllumajandustoetuste ulatuslikus (miljonite eurode) väljapetmises, kaotas saadikupuutumatuse. Tõuke tema valitsuse langemiseks andis Euroopa Pettustevastase Ameti lõppraport, mis kinnitas Tšehhi politsei ja prokuratuuri varasemaid kahtlustusi.

Babiš toetas presidendivalimistel Zemani kandidatuuri. Tema erakond oma kandidaati üles ei seadnud. Seda ei teinud ka sotsid ja kommunistid, kelle hulgas oli samuti palju Zemani toetajaid. Konservatiivsed jõud koondusid teise vooru eel Drahoši taha.

Soome presidendivalimised: valik on lai, aga võitja ette teada

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

KALJULAID JA NIINISTÖ. Kersti Kaljulaid tegi oma esimese visiidi presidendina Soome. Põhjanaabritelt on meil tõesti palju õppida. Näiteks tasuks võtta üle nende presidendi valimise kord.

Pühapäeval toimuvad meie põhjanaabrite juures presidendivalimised. Kõigi eelduste kohaselt väljub juba esimesest voorust võitjana praegune riigipea Sauli Niinistö. Ülejäänud seitse kandidaati väärivad aga samuti tähelepanu.

Tänavu seitsmekümneseks saav Niinistö on hariduselt jurist ja pidas pärast ülikooli lõpetamist kümme aastat õigusbürood. Ühtlasi oli ta samal ajal Salo volikogu ja linnavalitsuse liige. 1987. aastal pääses ta kolmandal katsel Soome parlamenti. 25 aastat järjest opositsioonis olnud liberaal-konservatiivne Rahvuslik Koonderakond, mida Niinistö juhtis aastatel 1994-2001, pääses juba siis valitsusse, kuid Niinistö jäi sealt esialgu välja.

Tema koolitus parlamendis kestis kaks ametiaega, 1993-1995 oli ta seal põhiseaduskomisjoni esimees. Erakonna juhiks saanuna läks Niinistö pärast 1995. aasta valimisi justiitsministriks, aga seadis ennast juba järgmisel aastal sisse rahandusministeeriumis, kuhu jäi 2003. aasta parlamedivalimisteni.

Pikk tee presidenditoolini

Presidendiks valiti Niinistö kuue aasta eest, kuid sellesse ametisse kandideerima ärgitasid erakonnakaaslased teda juba sajandivahetusel. Toona mees keeldus, soovides selle asemel hoopis vaikselt poliitikast taanduda. Presidendiks sai siis sotsiaaldemokraat Tarja Halonen, kes oli kuulunud parlamenti alates 1979. aastast.

2001. aastal andis Niinistö üle erakonna juhtimise, 2003 lahkus ka rahandusministeeriumist ja parlamendist ning asus tööle Euroopa Investeerimispanga asepresidendina, kuid poliitikaga lõpparvet teha ta siiski ei suutnud. 2006. aasta presidendivalimistel pääses ta Koonderakonna kandidaadina teise vooru, jäädes seal mõne protsendiga alla ametisolevale presidendile.

2007. aastal valiti Niinistö taas parlamenti, kusjuures ta kogus rohkem hääli kui keegi teine Soome parlamendivalimiste ajaloos. 2007-2011 oli ta Soome parlamendi spiiker ehk esimees ja 2012. aastal valiti lõpuks presidendiks.

Selline pikk ülevaade Niinistö poliitilisest elukäigust sai toodud mitte lihtsalt kombe pärast, vaid näitamaks, et stabiilse, täiskasvanud demokraatiaga riigis ei valita riigipeaks juhuslikke inimesi. Niinistö kasvas selle ametikohani läbi pikki aastaid kestnud töö kohalikus omavalitsuses, parlamendis ja valitsuses, omades ühtlasi arvestatavat erialast töökogemust väljaspool poliitilist sfääri.

Kui vaadata, kes on valitud Soomes rahva poolt presidendiks enne teda (olgu siis päris otse või varasemalt valijameeste valimise kaudu), siis võib julgelt öelda, et Eesti poliitikute hulgas levinud hirmud presidendi otsevalimise ees on alusetud. Ei ole ju mingit põhjust arvata, et meie rahvas langetaks endale presidenti valides rumalamaid otsuseid kui soomlased.

Kandidaate igale maitsele

Samas annavad otsevalimised igale kodanikule võimaluse tunda ennast protsessis osalejatena, sest kandidaate leidub tõesti igale maitsele.

Küsitlused näitavad, et Niinistö järel on nüüd populaarseim eelmine kord valimiste teise vooru pääsenud Pekka Haavisto, roheliste kandidaat. Sel korral tõenäoliselt siiski teist vooru ei tule.

Viimastel nädalatel on kerkinud kiiresti Paavo Väyrynen, kes osales eelmine kord valimistel Keskerakonna kandidaadina, kuid asutas 2016. aasta kevadel euroskeptilise Kodanikepartei, mis propageerib Soome lahkumist euroalast, ja astub nüüd üles sõltumatu kandidaadina. Väyrynen jäi 2012. aastal esimeses voorus Haavisto järel napilt kolmandaks ja praegu ennustatakse sama seisu.

Keskerakonna tänavune kandidaat Matti Vanhanen, kes jäi kolmandaks 2006. aasta presidendivalimistel ja oli aastatel 2003-2010 Soome peaminister, jääb seetõttu ilmselt tahapoole. Huvitavam saab olema selle erakonna kandidaadi käekäik järgmistel valimistel, kui lõpeb Niinistö teine ametiaeg ja ta enam ei kandideeri ning ka Väyrynen vanaduse tõttu valimistest kõrvale jääb.

Erakondadeülene president

Sõltumatu kandidaadina osaleb nendel valimistel muide ka Niinistö, kes lahkus 2012. aastal presidendiks saades Koonderakonnast, et täita paremini riigipea rolli kogu rahva ühendajana. Koonderakond sel korral eraldi kandidaati üles ei seadnud, vaid toetab Niinistö jätkamist presidendina.

Sama teevad Kristlikud Demokraadid. Nende liikmete hulgas läbiviidud küsitlusele vastanutest väike enamus pooldas küll oma kandidaadi ülesseadmist, kuid erakonna juht Sari Essayah, kes jäi eelmine kord viimaseks, nüüd teist korda presidendiks kandideerida ei soovinud. Tema sõnul vastab Niinistö välis- ja julgeolekupoliitiline liin erakonna Kristlikud Demokraadid seisukohtadele.

Euroopa tasandil on Koonderakond ja Kristlikud Demokraadid mõlemad seotud paremtsentristliku Euroopa Rahvaparteiga. Nende koondumine ühe presidendikandidaadi taha on selles mõttes mõistetav, kuigi nende poliitilised programmid päris kõiges üks-ühele ei kattu.

Soomes saavad esitada presidendivalimisteks kandidaate kõik eelnenud parlamendivalimistel künnise ületanud erakonnad. Sõltumatu kandidaadina osalemiseks tuleb koguda vähemalt 20 tuhat toetusallkirja. Niinistö kogus neid 156 tuhat, Väyrynen sai allkirju kokku just nõutud arvu jagu.

Uued näod mänguplatsil

Eeltoodust võib jääda mulje, et ühtegi päris uut presidendikandidaati nendel valimistel nüüd ei olegi. Nii see siiski pole. Pooled osalejad ei ole varem presidendiks kandideerinud, kuigi mõni neist on selleks pürginud.

Tuula Haatainen (2003-2005 haridusminister, 2005-2007 sotsiaal- ja tervishoiuminister) üritas saada sotsiaaldemokraatide presidendikandidaadiks juba eelmine kord, aga jäi siis erakonna sisevalimistel alla Paavo Lipponenile, endisele peaministrile, kes hiljem presidendivalimistel põrus. Sotside ridadest tulid küll järjest Soome kolm eelmist presidenti, kuid viimased kümmekond aastat on nende käsi käinud üha halvemini kõigil valimistel – erakond on jõudnud oma pika ajaloo madalaimasse punkti.

Põlissoomlaste täht on samuti langenud. Nende presidendikandidaat Laura Huhtasaari on paistnud silma omapäraste seisukohtadega (väljaõppinud usuõpetajana arvab ta, et evolutsiooniteooria on täielik jama, maailma lõi Jumal; loomulikult on ta ka suur Donald Trumpi fänn ja soovib Soome lahkumist Euroopa Liidust), kuid tema ülesanne on näidata nendel valimistel lihtsalt selle erakonna jätkuvat olemasolu.

Põlissoomlastest eraldunud Sinine Tulevik oma kandidaati üles seadnud ei ole ega toeta ametlikult ka ühtegi teist. Nimetatud erakonnaga ühines enamik Põlissoomlaste nimerkirjas parlamenti valitud saadikutest, aga kuna see ei osalenud eelnenud parlamendivalimistel, siis pidanuks nad koguma oma kandidaadi ülesseadmiseks nõutavad 20 tuhat toetusallkirja. Seda kaaluti, kuid otsustati loobuda.

Vasakliitu esindab nendel valimistel eurosaadik Merja Kyllönen, kes oli aastatel 2011-2014 Soome transpordiminister. Rootsi Rahvapartei Soomes on panustanud samuti eurosaadikule. Nende kandidaat Nils Torvalds kuulus aastatel 1969-1982 Soome Kommunistliku Partei ridadesse, kuid on nüüd suur NATO liikmelisuse pooldaja.

Väiksemate erakondade jaoks on presidendivalimised koht, kus ennast näidata ja seisukohti tutvustada. Valituks osutub lõpuks ikka keegi selline, kelle taga on mõni suurem, ühiskonnas laiemat kandepinda omav jõud.

Konrad Lorenz “Niinimetatud kurjus”

Prantsuse kirjanik Romain Rolland esitas psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freudi kunagi Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks, sest Freudil ei õnnestunud saada kuidagi Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinda. Loomade (sealhulgas inimese) käitumist uuriva teadusharu etoloogia üks rajajatest Konrad Lorenz selle auhinna sai, aga sama hästi võinuks ta saada ka kirjandusauhinna. Seda kinnitab tema kolmas eesti keeles ilmunud raamat.

Lorenzi “Kuningas Saalomoni sõrmus” ja “Inimene leiab sõbra” said mul loetud juba lapsepõlves. Nüüd eesti keeles avaldatud (saksa keelest tõlkinud Mari Tarvas) “Niinimetatud kurjus: Agressiooni looduslugu” päris nooremale koolieale küll sobilik ei ole, aga seegi on mõeldud siiski laiemale lugejaskonnale, mitte kitsalt eraialainimestele. Viimased leiavad sellest kindlasti palju sellist, mida annab teaduslikust vaatepunktist kritiseerida, aga puht ülesehituslikult on kõnealune teos lugejat kergesti köitev, kaasahaarav lugemine.

Saksa keeles ilmus “Niinimetatud kurjus” esmakordselt 1963. aastal, Nobeli preemia sai Lorenz kümme aastat hiljem. Vahepeal on mõningad üldlevinud seisukohad muidugi muutunud.

Näiteks: kui Lorenz kirjutab, et “Austraalias tekkisid primitiivsetest eellastest eukalüptipuud ja kängurud, Euroopas ja Aasias aga tammepuud ja inimene”, siis täpsustab tõlkija, et “uuemate andmete kohaselt tekkisid inimesed Aafrikas.”

Mõningate veel uuemate andmete kohaselt võis inimese eellane kujuneda välja siiski Aasias ja Euroopas, kuid eks teooriad olegi vastuolulised ning lõplik tõde ei pruugi selguda kunagi. See kehtib mitte üksnes bioloogilise evolutsiooni, vaid ka selliste käitumuslike protsesside kohta, mille vaatlemisele Lorenz on selles raamatus pühendunud. Kuni teadus elab, seni ta otsib. Uute avastuste ja teooriate valguses võivad vanad seletused kaotada oma veenvuse.

“Niinimetatud kurjus”, mida peetakse Lorenzi tähtteoseks, keskendub liigisisese agressiooni temaatikale. Lorenzi kohaselt ei ohusta loomaliigi olemasolu vahetult mitte kunagi röövvaenlane, vaid ikkagi toidukonkurent. Liigisisese võitluse tähtsus seisneb liigi säilimise seisukohalt aga selles, et sama liigi loomad üksteist vältides liigile tervikuna soodsaimal viisil üle kogu kasutatava ruumi ära jaotuksid. Inimene ei ole selles osas erand.

Suurem osa raamatust koondab näiteid teiste liikide käitumisest, mille abil Lorenz näitab liigisisese agressiivsuse evolutsioonilist kujunemist. Autori mure on samas loomulikult seotud inimesega, kelle areng on jõudnud nii kaugele, et see võib seada ohtu kogu planeedi, kui me oma loomupärast agressiivsust kontrolli alla ei saa.

Lahendust leida ei ole lihtne. Lorenz märgib, et teoreetiliselt on küll võimalik agressioonitung sihipärase eugeenika abil tõuaretuse teel välja lülitada, kuid praktikas ei saa sellist meedet kuidagi soovitada. Väljaelamata agressiooni tagajärjel suureneb seevastu kalduvus sattuda õnnetustesse. Nii näeb ta lahendust agressiooni ümbersuunamises, näiteks sporti.

Lorenz usub, et just meie oleme kaua otsitud vahelüli loomade ja tõeliselt humaansete inimeste vahel. Jääb tegelikult arusaamatuks, millel selline optimism põhineb. Kui arvestada, et valmisolek käituda agressiivselt suureneb hulgana kokkusurutuse tagajärjel ja seda soodustab ka anonüümsus (kuulumine parve), siis võiks pigem arvata, et asjad arenevad praegu maailmas halvemas suunas.

Näib, et inimkonna ainus lootus on nüüd enese elajalikkuse teadlik ületamine, kuid selleks on seda ja sellega kaasnevaid ohte vaja endale kõigepealt teadvustada. Ja sellele aitab Lorenzi raamat kahtlemata kaasa. Soovituslik lugemine kõigile riigikogulastele.