Saksamaa saatus on sotside kätes

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

MARTIN SCHULZ. Saksa sotsid lootsid, et Euroopa Parlamendi endine president suudab kukutada Angela Merkeli, kuid tema juhtimisel said nad valimistel hoopis rängalt lüüa. Schulz oli suures koalitsioonis jätkamise vastu, aga tegi president Steinmeieri ja teiste vanade sotside survel poliitilise kannapöörde. Selle peale langes ta noorsotside terava kriitika alla ja otsustas nüüd erakonna juhtimisest üldse taanduda.

Saksamaa kristlikud demokraadid nõustusid tegema tugeva valitsuskoalitsiooni moodustamiseks sotsiaaldemokraatidele suuri järeleandmisi. Nüüd peavad sotsid otsustama, kas neid peetakse piisavaks.

Sotsiaaldemokraadid said läinud aastal Saksamaa parlamendivalimistel halvima tulemuse pärast 1933. aastat, kui riigis tulid võimule natsionaalsotsialistid. Nende juht Martin Schulz välistas esialgu suure koalitsiooni jätkamise, sest ebaedu üheks peamiseks põhjuseks peeti seda, et eelmise nelja aasta jooksul jäädi valitsuses liigselt kristlike demokraatide varju.

Kristlikud demokraadid alustasid kõigepealt eelläbirääkimisi koalitsiooni moodustamiseks roheliste ja liberaalidega. Kokkuleppele jõuti väga lähedale, kuid liberaalid hüppasid viimasel hetkel alt ära, sest kartsid, et poliitilised kompromissid, mis on koalitsiooni minnes vältimatud, viivad neilt taas valijate toetuse. Nõnda juhtus 2013. aastal, kui nad esmakordselt sõjajärgse Saksamaa ajaloos parlamendist välja langesid.

Schulz tegi poliitilise kannapöörde

Pärast seda pöördus Saksamaa president Frank-Walter Steinmeier sotside poole palvega oma seisukoht üle vaadata, et riik saaks siiski stabiilse valitsuse. Steinmeier ise juhtis sotside fraktsiooni parlamendis aastatel 2009-2013, kui erakond kuulus opositsiooni.

Schulz oli varem öelnud, et koalitsioonis jätkamine oleks sotsiaaldemokraatide jaoks katastroof, kuid tegi Steinmeieri ja mitmete teiste mõjukate isikute survel poliitilise kannapöörde. Detsembris toimus sotside kongress, kus kiideti heaks eelläbirääkimiste alustamine. Schulzi jätkamist sotside juhina toetas kongressil 82% delegaatidest.

Samas alustas erakonna noortekogu kampaaniat suure koalitsiooni jätkamise vastu. Noorsotside analüüsi kohaselt oleks nüüd kasulikum opositsioonis istuda, sest seal saavad sotsid oma toetajaskonda kasvatada, et tõusta järgmiste valimistega ise Saksamaa populaarseimaks parteiks. Nad kardavad, et valitsuses jäädaks taas liigselt kristlike demokraatide varju.

Jaanuaris toimus sotside erakorraline kongress, kus kiideti heaks ametlike koalitsiooniläbirääkimiste alustamine. Seal toimunud hääletus tõi aga välja juba sügavama lõhe erakonna sees: poolt hääletas 362, vastu 279 delegaati, üks jäi erapooletuks.

Kristlikud demokraadid andsid järele

Kristlikud demokraadid tegid koalitsiooniläbirääkimistel Angela Merkeli juhtimisel suuri järeleandmisi, et kindlustada stabiilse valitsuse sünd. Sotsid peaksid saama valitsuses senise viie koha asemel kuus. Neile on lubatud isegi rahandusministri portfell.

177-leheküljeline koalitsioonileping sisaldab nii palju sotside lubadusi, et Merkel ja teised läbirääkijad langesid lausa kriitika alla omaenda erakonnakaaslaste ja toetajate poolt. Tegemist on aga siiski suhteliselt hea kompromissiga. Poliitika keskpunkti lubatakse seada perekonnad, lapsed ja haridus, näiteks tõsta lastetoetusi kahekümne viie euro võrra ja suunata viis miljardit eurot koolide kaasajastamisse.

Pikemalt on koalitsioonilepingust põhjust teha juttu siis, kui kõik osapooled on selle heaks kiitnud. Esimesena tegi seda Baieri Kristlik-Sotsiaalne Liit. Ülejäänud Saksamaa paremtsentriste ühendav Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Liit teeb seda 26. veebruaril toimuval kongressil. Kostunud nurinale vaatamata ei ole vaja karta, et see seal tagasi lükatakse.

Küll aga on ettearvamatu see, millise valiku langetavad lõpuks sotsid, kes otsustasid lasta hääletada selles küsimuses kõigil erakonna liikmetel.

Kaalul on ka sotside endi saatus

Sotsiaaldemokraatlik Partei on Saksamaal suurima liikmete arvuga erakond. Läinud nädala alguses kuulus sinna ligi 464 tuhat inimest, kes saavad nüüd kõik posti teel hääletada, et uus koalitsioonileping kas heaks kiita või tagasi lükata. Tulemused peaksid selguma 4. märtsiks.

Noorsotside kampaania suure koalitsiooni jätkamise vastu on olnud väga terav. Nende juht Kevin Kühnert kutsus jaanuaris koguni üles liituma erakonnaga kõiki, kes on sellise koalitsiooni vastu. Selle peale sai erakond lühikese ajaga juurde tuhandeid uusi liikmeid. Kuidas sotside hääled lõpuks jagunevad, seda ei oska täna keegi ennustada.

Seda, kui noatera peal sotside valik võib praegu kõikuda, näitas Schulzi otsus loobuda valitsusse välisministriks minekust ja anda erakonna juhtimine üle sotside parlamendifraktsiooni esinaisele. Kuna teda oli hakatud süüdistama kriitikute poolt selles, et ta seadis enda huvid kõrgemale erakonna omadest, siis taandus ta ettevõtmisest, millesse ta ise tegelikult ilmselt eriti ei usugi.

Kogu liikmeskonda hõlmav hääletus oli algselt mõeldud selleks, et anda erakonna juhtkonnale tugevam mandaat koalitsiooni minekuks, aga nüüd võib see viia hoopis erakonna veelgi teravama lõhenemiseni. Kui tulemus peaks tulema väga tasavägine, siis sotside sisemine kriis nii või teisiti üksnes süveneb.

Tuld ja tõrva Trumpi ajast

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Michael Wolffi käsitlus Donald Trumpi presidentuurist ei ole kaugeltki täiuslik, kuid väärib lugemist.

Wolff kavatses esialgu kirjutada Trumpi presidentuuri esimesest sajast päevast raamatu, mille tööpealkiri oli “The Great Transition: The First 100 Days of the Trump Administration”, kuid lõpuks jõudsid kaante vahele sündmused, mis leidsid aset enam kui kahesaja päeva jooksul. Ja ka pealkiri tuli teine.

Esimese intervjuu tegi ta tulevase presidendiga tema kodus Beverly Hillsis 2016. aasta mai lõpus, kui oli juba selge, et Trump võidab vabariiklaste eelvalimised ja saab nende presidendikandidaadiks, kuid tema peremehetsemist Valges Majas oli veel raske kujutleda. Sellest kohtumisest ilmus ajakirjas Hollywood Reporter pikk lugu, mis meeldis Trumpile nii väga, et ta nõustus lubama Wolffi hiljem Valge Maja tagatubadesse.

Taolise priviligeeritud ligipääsu võimaldamises presidendile ja tema lähikonnale ei ole iseenesest midagi enneolematut. USA presidentidel ongi üldiselt kombeks lasta mõnel endale meelepärasel autoril oma ametiajast täpsem pilt saada, et nad selle ajaloo tarbeks raamatusse raiuksid.

Trumpile see peegeldus ei meeldinud

Antud juhul ei vastanud lõpuks valminud pilt aga ilmselt Trumpi ootustele ja seetõttu üritasid tema advokaadid raamatu avaldamist kohtu kaudu peatada. President ise säutsus, et ta ei olnud andnud Wolffile mingit ligipääsu Valgele Majale ega temaga kunagi raamatu tarbeks rääkinud. Tema sõnul olevat see raamat üldse täis valesid, väärtõlgendusi ja tuginemist olematutele allikatele.

“Minu usaldusväärsust seab kahtluse alla mees, kelle usaldusväärsus on väiksem kui võib-olla ükskõik kellel, kes on kuni praeguse hetkeni kunagi maapinnal kõndinud,” vastas sellistele süüdistustele Wolff, kelle sõnul õhutas Trump ise teda oma presidentuuri esimesest sajast päevast raamatut kirjutama.

Probleem on nüüd selles, et oodatud panegüürika asemel saadi “kogu-tõde-otse-letti” tüüpi litakas vastu lõugu. See on üheaegselt nii selle raamatu suurim tugevus kui ka nõrkus. Tugevus, sest võimaldab saada lugejatel asjadest ilustamata ettekujutuse. Nõrkus, sest autor läheb kohati võib-olla isegi liiga hoogsalt kaasa igasuguste spekulatsioonide ja kuulujuttudega, mida ta Valge Maja koridorides kuulis.

Näiteks on saanud USA ajakirjanduses palju kriitikat see, et Wolff annab kaudselt mõista nagu oleks presidendil abieluväline intiimsuhe Nikki Haleyga, kes on praegu USA suursaadik ÜRO juures. Äärmiselt ambitsioonikas Haley olevat pugenud presidendi külje alla, sest loodab saada tema ametijärglaseks. On kahtlemata võimalik, et Wolff sellist juttu Valges Majas kellegi käest kuulis, aga see veel ei tähenda, et taolistel juttudel on ka alust.

Võimuvõitluses vahendeid ei valita

Väga suure osa raamatust võtab enda alla Valge Maja sisemise võimuvõitluse kajastamine. Trumpi ja Haley kohta räägitud kuulujutud näivad olevat osa sellest. Trumpi enda ja mitmete varasemate USA presidentide teod annavad neile justkui usutavust, kuid nende tagant paistab siiski selgelt soov lihtsalt Haleyle kaikaid kodaratesse loopida.

Wolffi käsitluse kohaselt on Haley, keda ta nimetab Trumpile lähedasemaks kui ühtegi teist valitsuskabineti liiget, jõudnud järeldusele, et Trumpi presidentuur kestab, parimal juhul, ühe ametiaja, ning pärast seda võiks tema ise Trumpi toetusel presidendiks saada.

Trumpi laiemale välis- ja julgeolekupoliitika meeskonnale olevat saanud järjest selgemaks, et praeguse välisministri Rex Tillersoni vältimatu tagasiastumise järel on Trumpi perekonna valikuks sellele ametikohale Haley. Steve Bannon, kes töötas Trumpi ametiaja esimesed seitse kuud Valge Maja juhtiva strateegina, pidas aga seevastu paremaks vahetada Tillerson välja praegu USA Luure Keskagentuuri juhtiva Mike Pompeo vastu.

Hämarad vihjed Trumpi ja Haley initiimsele läbikäimisele peaksid nähtavasti tekitama Haley vastu usaldamatust Trumpi perekonna teistes liikmetes. Jutud ambitsioonist presidendiks saada pingeid tema suhetes Trumpi endaga. Ja eesmärgiks on ilmselt hoida ära tema tõusmine välisministriks. Nii on ka see raamat ise saanud osaks Trumpi administratsiooni sisemisest võimuvõitlusest.

Välispoliitika saab vähe tähelepanu

Eestit ei mainita selles raamatus kordagi. Samuti ka teisi Balti riike ja põhjamaid, Poolat või isegi Prantsusmaad (kuigi korraks käib läbi Marine Le Peni nimi). Saksamaa saab mõned tabamused, kuid sisuliselt Euroopa juhtivast riigist juttu ei ole.

Ühes kohas võrdleb Bannon tänapäeva Hiinat natsionaalsotsialistliku Saksamaaga: “Hiinlased, nagu sakslased, on kõige ratsionaalsemad inimesed maailmas, kuni nad ei ole. Ja nad lähevad laperdama nagu Saksamaa kolmekümnendatel. Tuleb hüpernatsionalistlik riik, ja kui see juhtub, siis ei saa seda džinni enam tagasi pudelisse.” Nii selgitab ta seda, miks USA jaoks peaks olema praegu kõige olulisem Hiinaga tegelemine.

Teises kohas kirjeldab Wolff veidi pikemalt president Trumpi, tema tütre ja väimehe visiiti G20 tippkohtumisele Hamburgis, mille ajal Trumpi meeskonna omavahelised arutelud keerlesid peamiselt hoopis selle ümber, kuidas vastata peagi ühele ajalehes New York Times ilmuvale loole Trumpi poja kohtumisest venelastega, mida Bannon pidas, nagu sellest raamatust selgub, riigireeturlikuks ja ebapatriootlikuks.

Venemaale on pühendatud eraldi peatükk, samuti ka välispoliitikale laiemalt, kuid neid teemasid käsitletakse seal rohkem USA sisepoliitika vaatepunktist. Raamatu keskmes asub ikkagi Trumpi administratsioon ise, mitte selle poliitika ühes või teises küsimuses.

Bannon on jätnud liiga sügava jälje

Wolff tugines kõnealust raamatut kirjutades 18 kuu jooksul tehtud enam kui kahesajale intervjuule nii Trumpi enda, teda ümbritseva kõrgema ešeloni kui ka väiksemate tegelastega, kes selles seltskonnas liikusid. Kõige tugevama jälje on jätnud tema raamatule aga Bannon, keda võib nimetada lausa selle teiseks peategelaseks.

Bannoni nägemuses olevat USA lõhenemine kaheks vaenutsevaks pooleks, globalistideks ja natsionalistideks, millel on erinevad väärtused ja sihid, mitte kunstlik lihtsustamine, vaid reaalsus. Ameerika Ühendriigid olevatki tõesti muutunud kahe vaenutseva rahvaga maaks, kus üks peab võitma ja teine kaotama, või siis üks domineerima ja teine marginaliseeruma.

Vabariiklaste edu valimistel tagab Bannoni arvates just see, mida äärmuslikumad näivad olevat nende kandidaadid, sest “seda tõenäolisemalt esitavad demokraadid kandidaaditeks vasakpoolseid hulle, kes on veelgi vähem valitavad kui parempoolsed hullud.” Trump oli alles algus. Praegu olevat vaja kaitsta trumpismi Trumpi enda eest. Revolutsioon jätkub.

Kas see nii juhtub või mitte, seda näitab aeg. Ennast ise “rahvuslik-patriootliku liikumise juhiks” nimetanud Bannoni teened Trumpi valimisvõidu kindlustamisel on vaieldamatud, kuid Valges Majas talle enam kohta ei ole ning pärast selle raamatu ilmumist pidi ta lahkuma isegi Breitbarti uudistevõrgustiku juhi kohalt, sest ettevõtte omanikud ei pidanud teda enam oma ärile kasulikuks.

Palju kära tekitanud raamat jõuab juunis müügile ka eesti keeles.

Küprose president püsib kiriku toetusel

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

TÕUSEV TÄHT. Nikolas Papadopoulos sel korral Küprose presidendivalimiste teise vooru ei pääsenud, kuid vaatlejate arvates võib temast saada president järgmiste valimistega. Parlamenti kuulub ta alates 2006. aastast, juhtides seal praegu eelarve- ja rahanduskomisjoni.

Küprosel pääsesid pühapäeval presidendivalimiste esimesest voorust edasi teise mõõdukas konservatiiv Nikos Anastasiadis, kelle taga on Euroopa Rahvaparteisse kuuluv paremtsentristlik Demokraatlik Koondis, ning vasakpoolne Stavros Malas, keda toetab Töörahva Progressiivne Partei.

Küprosel on juhtunud korduvalt, et esimeses voorus rohkem hääli saanud kandidaat jääb teises alla, aga väga tõenäoline see tänavu ei ole. Samad mehed pistsid rinda ka viie aasta eest, kui Anastasiadis võitis teise vooru ülekaaluga, millest parema tulemuse on varem presidendivalimistel teinud ainult peapiiskop Makarios III, kes oli riigipeaks aastatel 1960-1977.

Nii kindla võidu saigi Anastasiadis ilmselt suuresti tänu sellele, et tema kandidatuuri asus avalikult toetama Küprose Õigeusu Kirik, mille mõju saare elanikele on küllaltki suur (Küpros on üks religioossemaid riike Euroopas).

Sel korral tuli meeste vahe esimeses voorus tunduvalt väiksem (2013. aastal oli see 18,55%, nüüd 5,25%), aga toona koondusid juba enne seda Anastasiadise taha ka varem vasakpoolsetega koostööd teinud tsentristlik Demokraatlik Partei ja osaliselt mõned väiksemad jõud. Nüüd olid tsentristid väljas oma kandidaadiga, kes jäi esimeses voorus kolmandaks.

Tsentristid võitlesid väärikalt

2013. aastal Demokraatliku Partei juhiks saanud Nikolas Papadopoulos (sünd. 1973), keda toetas 25,74% valijatest, on samas mees, keda peetakse Anastasiadise kõige tõenäolisemaks ametijärglaseks. Tema isa Tassos Papadopoulos (1934-2008) oli Küprose president aastatel 2003-2008.

“Loomulikult olen ma tulemuses pettunud, aga ma austan rahva otsust,” teatas Papadopoulos pühapäeva õhtul valimistulemusi kommenteerides. “Tean, et paljud sõbrad tunnevad kibestumust ja pettumust – nii ka mina. Aga vaatamata sellele lahingule ja mudale, mida meie pihta kampaania ajal loobiti, võime me olla uhked, sest meie (vastupidiselt teistele) esitasime ettepanekuid. Meie võitlesime väärikalt.”

Papadopoulos oli eriti uhke selle üle, et tal õnnestus tuua oma kandidatuuri abil kokku tsentristlikud erakonnad ja näidata, et need võivad seista ühiselt status quo vastu. Teda toetasid presidendivalimistel ka vasaktsentristlik Liikumine Sotsiaaldemokraatiasse, konservatiivne Solidaarsusliikumine ja rohelised, kellega on kavas jätkata koostööd parlamendis.

Üldse osales sel korral valimistel üheksa, viie aasta eest 11 kandidaati.

Tšehhi õppetund: kogemus loeb

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

RÄPANE KAMPAANIA. Zemani valimisreklaamides hirmutati valijaid immigrantidega. Küllap võib sarnaseid plakateid näha varsti ka Eestis.

Tšehhi presidendivalimiste teisest voorust väljus laupäeval võitjana senine riigipea Miloš Zeman. Küsitlused olid juba alates eelmise aasta kevadest näidanud, et selle võidaks tema tugevaim rivaal Jiří Drahoš, kuid pärast valimiste esimest vooru olukord muutus. Miks?

Üks põhjus oli kindlasti see, et Zemani parem tulemus esimeses voorus tõmbas tema taha neid valijaid, kes kalduvad eelistama alati eeldatavat võitjat. Drahoš tegi oma kampaanias mõned suured valearvestused, mille tõttu ta näis lõpuks nõrgema kandidaadina.

Valearvestused valimiskampaanias

Enne esimest vooru peetud valimisdebattides osalemisest oli Zeman keeldunud. Pärast seda pakkus ta välja, et võiks korraldada neli teledebatti. Drahoš nõustus kahega, et saaks keskenduda eelnevalt valimiskampaania tegemisele piirkondades, kus tema tulemus oli nõrgem. See oli suur viga. Telestuudio on poliitikute jaoks suhteliselt turvaline keskkond, aga rahva vahetud reaktsioonid võivad olla ettearvamatud.

Kui Drahoš käis ühel jäähokimatšil ergutamas oma lemmikmeeskonda, siis vilistasid vastasmeeskonna toetajad ta välja. Pärast seda fikseerisid küsitlused kohe järsu muudatuse kandidaatide reitingutes. Nähtavasti leidsid Tšehhi hokifännid, et selline erapoolikus ei ole potentsiaalsele presidendile sobilik.

Loomulikult sai Drahoš jaheda vastuvõtu osaliseks ka siis, kui külastas piirkondi, kus oligi rohkem Zemani toetajaid. Mõte oli ju iseenesest hea: kõnetada ka sealseid valijaid. Aga tulemuseks see, et esimeses Zemaniga peetud valimisdebatis oli ta silmnähtavalt ebakindel. Samas mõjus ametisolev president temast isegi värskemana, sest Drahoš oli käinud juba enne esimest vooru läbi mitukümmend sarnast debatti – tema jutus ei olnud publiku jaoks enam midagi uudset, see kõlas juba kulunult.

Need eelnenud debatid olid kahtlemata vajalikud, sest muidu ei oleks Drahoš võib-olla üldse valimiste teise vooru pääsenud, kuid lõpuks kaotas ta nende tõttu ühe oma suurima trumbi: uudsuse võlu. Kui esialgu oli tal vaja ennast valijatele tutvustada, sest ta ei olnud varem valimisvõitluses osalenud, siis viimaks muutus see liiga pikaks veninud valimiskampaania paljudele lihtsalt tüütuks.

Räpane poliittehnoloogia

Lisaks ei tasu alahinnata räpaste poliittehnoloogiliste trikkide mõju. Zemani toetajad avaldasid teise vooru eel meedias reklaame üleskutsega “Peata immigrandid ja Drahoš! See maa on meie oma! Vali Zeman!”, millega üritati jätta muljet, et Drahoš pooldab immigratsiooni. Tegelikult ta seda ei tee ja on sarnaselt Zemanile kvootide alusel pagulaste ümberjagamise vastu. Erinevalt presidendist on ta aga väljendanud mure võõrpäritolu inimeste dehumaniseerimise pärast.

Veelgi kaugemale läksid Zemani toetajad sotsiaalmeedias, kus levitati agaralt väiteid nagu oleks Drahoš pedofiil, kes kuritarvitab seksuaalselt väikeseid poisse, ja varastaks oma kolleegide uurimistulemusi (sellistele vargustele pidavat olema ehitatud üles kogu tema karjäär teadlasena). Samuti kuulus Drahoš netitrollide väitel kommunistliku salapolitsei agentide hulka.

Sarnane teadlikele valedele rajatud räpane kampaania viidi vahetult enne eelmiste presidendivalimiste teist vooru Zemani toetajate poolt läbi Karel Schwarzenbergi vastu. Toona see toimis, ja toimis nähtavasti ka nüüd.

Tsirkus jätkub

Iroonilisel kombel näeb teiseks ametiajaks valitud president Tšehhi järjekordse valitsuskriisi lahendust aga just selles, et viimased parlamendivalimised võitnud populistlik erakond ANO moodustaks valitsuse koos sotside ja kommunistidega.

Alles detsembris ametisse saanud vähemusvalitsus ei läbinud 16. jaanuaril parlamendis usaldushääletust ja ANO juht Andrej Babiš, keda kahtlustatakse Euroopa Liidu põllumajandustoetuste ulatuslikus (miljonite eurode) väljapetmises, kaotas saadikupuutumatuse. Tõuke tema valitsuse langemiseks andis Euroopa Pettustevastase Ameti lõppraport, mis kinnitas Tšehhi politsei ja prokuratuuri varasemaid kahtlustusi.

Babiš toetas presidendivalimistel Zemani kandidatuuri. Tema erakond oma kandidaati üles ei seadnud. Seda ei teinud ka sotsid ja kommunistid, kelle hulgas oli samuti palju Zemani toetajaid. Konservatiivsed jõud koondusid teise vooru eel Drahoši taha.

Soome presidendivalimised: valik on lai, aga võitja ette teada

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

KALJULAID JA NIINISTÖ. Kersti Kaljulaid tegi oma esimese visiidi presidendina Soome. Põhjanaabritelt on meil tõesti palju õppida. Näiteks tasuks võtta üle nende presidendi valimise kord.

Pühapäeval toimuvad meie põhjanaabrite juures presidendivalimised. Kõigi eelduste kohaselt väljub juba esimesest voorust võitjana praegune riigipea Sauli Niinistö. Ülejäänud seitse kandidaati väärivad aga samuti tähelepanu.

Tänavu seitsmekümneseks saav Niinistö on hariduselt jurist ja pidas pärast ülikooli lõpetamist kümme aastat õigusbürood. Ühtlasi oli ta samal ajal Salo volikogu ja linnavalitsuse liige. 1987. aastal pääses ta kolmandal katsel Soome parlamenti. 25 aastat järjest opositsioonis olnud liberaal-konservatiivne Rahvuslik Koonderakond, mida Niinistö juhtis aastatel 1994-2001, pääses juba siis valitsusse, kuid Niinistö jäi sealt esialgu välja.

Tema koolitus parlamendis kestis kaks ametiaega, 1993-1995 oli ta seal põhiseaduskomisjoni esimees. Erakonna juhiks saanuna läks Niinistö pärast 1995. aasta valimisi justiitsministriks, aga seadis ennast juba järgmisel aastal sisse rahandusministeeriumis, kuhu jäi 2003. aasta parlamedivalimisteni.

Pikk tee presidenditoolini

Presidendiks valiti Niinistö kuue aasta eest, kuid sellesse ametisse kandideerima ärgitasid erakonnakaaslased teda juba sajandivahetusel. Toona mees keeldus, soovides selle asemel hoopis vaikselt poliitikast taanduda. Presidendiks sai siis sotsiaaldemokraat Tarja Halonen, kes oli kuulunud parlamenti alates 1979. aastast.

2001. aastal andis Niinistö üle erakonna juhtimise, 2003 lahkus ka rahandusministeeriumist ja parlamendist ning asus tööle Euroopa Investeerimispanga asepresidendina, kuid poliitikaga lõpparvet teha ta siiski ei suutnud. 2006. aasta presidendivalimistel pääses ta Koonderakonna kandidaadina teise vooru, jäädes seal mõne protsendiga alla ametisolevale presidendile.

2007. aastal valiti Niinistö taas parlamenti, kusjuures ta kogus rohkem hääli kui keegi teine Soome parlamendivalimiste ajaloos. 2007-2011 oli ta Soome parlamendi spiiker ehk esimees ja 2012. aastal valiti lõpuks presidendiks.

Selline pikk ülevaade Niinistö poliitilisest elukäigust sai toodud mitte lihtsalt kombe pärast, vaid näitamaks, et stabiilse, täiskasvanud demokraatiaga riigis ei valita riigipeaks juhuslikke inimesi. Niinistö kasvas selle ametikohani läbi pikki aastaid kestnud töö kohalikus omavalitsuses, parlamendis ja valitsuses, omades ühtlasi arvestatavat erialast töökogemust väljaspool poliitilist sfääri.

Kui vaadata, kes on valitud Soomes rahva poolt presidendiks enne teda (olgu siis päris otse või varasemalt valijameeste valimise kaudu), siis võib julgelt öelda, et Eesti poliitikute hulgas levinud hirmud presidendi otsevalimise ees on alusetud. Ei ole ju mingit põhjust arvata, et meie rahvas langetaks endale presidenti valides rumalamaid otsuseid kui soomlased.

Kandidaate igale maitsele

Samas annavad otsevalimised igale kodanikule võimaluse tunda ennast protsessis osalejatena, sest kandidaate leidub tõesti igale maitsele.

Küsitlused näitavad, et Niinistö järel on nüüd populaarseim eelmine kord valimiste teise vooru pääsenud Pekka Haavisto, roheliste kandidaat. Sel korral tõenäoliselt siiski teist vooru ei tule.

Viimastel nädalatel on kerkinud kiiresti Paavo Väyrynen, kes osales eelmine kord valimistel Keskerakonna kandidaadina, kuid asutas 2016. aasta kevadel euroskeptilise Kodanikepartei, mis propageerib Soome lahkumist euroalast, ja astub nüüd üles sõltumatu kandidaadina. Väyrynen jäi 2012. aastal esimeses voorus Haavisto järel napilt kolmandaks ja praegu ennustatakse sama seisu.

Keskerakonna tänavune kandidaat Matti Vanhanen, kes jäi kolmandaks 2006. aasta presidendivalimistel ja oli aastatel 2003-2010 Soome peaminister, jääb seetõttu ilmselt tahapoole. Huvitavam saab olema selle erakonna kandidaadi käekäik järgmistel valimistel, kui lõpeb Niinistö teine ametiaeg ja ta enam ei kandideeri ning ka Väyrynen vanaduse tõttu valimistest kõrvale jääb.

Erakondadeülene president

Sõltumatu kandidaadina osaleb nendel valimistel muide ka Niinistö, kes lahkus 2012. aastal presidendiks saades Koonderakonnast, et täita paremini riigipea rolli kogu rahva ühendajana. Koonderakond sel korral eraldi kandidaati üles ei seadnud, vaid toetab Niinistö jätkamist presidendina.

Sama teevad Kristlikud Demokraadid. Nende liikmete hulgas läbiviidud küsitlusele vastanutest väike enamus pooldas küll oma kandidaadi ülesseadmist, kuid erakonna juht Sari Essayah, kes jäi eelmine kord viimaseks, nüüd teist korda presidendiks kandideerida ei soovinud. Tema sõnul vastab Niinistö välis- ja julgeolekupoliitiline liin erakonna Kristlikud Demokraadid seisukohtadele.

Euroopa tasandil on Koonderakond ja Kristlikud Demokraadid mõlemad seotud paremtsentristliku Euroopa Rahvaparteiga. Nende koondumine ühe presidendikandidaadi taha on selles mõttes mõistetav, kuigi nende poliitilised programmid päris kõiges üks-ühele ei kattu.

Soomes saavad esitada presidendivalimisteks kandidaate kõik eelnenud parlamendivalimistel künnise ületanud erakonnad. Sõltumatu kandidaadina osalemiseks tuleb koguda vähemalt 20 tuhat toetusallkirja. Niinistö kogus neid 156 tuhat, Väyrynen sai allkirju kokku just nõutud arvu jagu.

Uued näod mänguplatsil

Eeltoodust võib jääda mulje, et ühtegi päris uut presidendikandidaati nendel valimistel nüüd ei olegi. Nii see siiski pole. Pooled osalejad ei ole varem presidendiks kandideerinud, kuigi mõni neist on selleks pürginud.

Tuula Haatainen (2003-2005 haridusminister, 2005-2007 sotsiaal- ja tervishoiuminister) üritas saada sotsiaaldemokraatide presidendikandidaadiks juba eelmine kord, aga jäi siis erakonna sisevalimistel alla Paavo Lipponenile, endisele peaministrile, kes hiljem presidendivalimistel põrus. Sotside ridadest tulid küll järjest Soome kolm eelmist presidenti, kuid viimased kümmekond aastat on nende käsi käinud üha halvemini kõigil valimistel – erakond on jõudnud oma pika ajaloo madalaimasse punkti.

Põlissoomlaste täht on samuti langenud. Nende presidendikandidaat Laura Huhtasaari on paistnud silma omapäraste seisukohtadega (väljaõppinud usuõpetajana arvab ta, et evolutsiooniteooria on täielik jama, maailma lõi Jumal; loomulikult on ta ka suur Donald Trumpi fänn ja soovib Soome lahkumist Euroopa Liidust), kuid tema ülesanne on näidata nendel valimistel lihtsalt selle erakonna jätkuvat olemasolu.

Põlissoomlastest eraldunud Sinine Tulevik oma kandidaati üles seadnud ei ole ega toeta ametlikult ka ühtegi teist. Nimetatud erakonnaga ühines enamik Põlissoomlaste nimerkirjas parlamenti valitud saadikutest, aga kuna see ei osalenud eelnenud parlamendivalimistel, siis pidanuks nad koguma oma kandidaadi ülesseadmiseks nõutavad 20 tuhat toetusallkirja. Seda kaaluti, kuid otsustati loobuda.

Vasakliitu esindab nendel valimistel eurosaadik Merja Kyllönen, kes oli aastatel 2011-2014 Soome transpordiminister. Rootsi Rahvapartei Soomes on panustanud samuti eurosaadikule. Nende kandidaat Nils Torvalds kuulus aastatel 1969-1982 Soome Kommunistliku Partei ridadesse, kuid on nüüd suur NATO liikmelisuse pooldaja.

Väiksemate erakondade jaoks on presidendivalimised koht, kus ennast näidata ja seisukohti tutvustada. Valituks osutub lõpuks ikka keegi selline, kelle taga on mõni suurem, ühiskonnas laiemat kandepinda omav jõud.

Konrad Lorenz “Niinimetatud kurjus”

Prantsuse kirjanik Romain Rolland esitas psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freudi kunagi Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks, sest Freudil ei õnnestunud saada kuidagi Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinda. Loomade (sealhulgas inimese) käitumist uuriva teadusharu etoloogia üks rajajatest Konrad Lorenz selle auhinna sai, aga sama hästi võinuks ta saada ka kirjandusauhinna. Seda kinnitab tema kolmas eesti keeles ilmunud raamat.

Lorenzi “Kuningas Saalomoni sõrmus” ja “Inimene leiab sõbra” said mul loetud juba lapsepõlves. Nüüd eesti keeles avaldatud (saksa keelest tõlkinud Mari Tarvas) “Niinimetatud kurjus: Agressiooni looduslugu” päris nooremale koolieale küll sobilik ei ole, aga seegi on mõeldud siiski laiemale lugejaskonnale, mitte kitsalt eraialainimestele. Viimased leiavad sellest kindlasti palju sellist, mida annab teaduslikust vaatepunktist kritiseerida, aga puht ülesehituslikult on kõnealune teos lugejat kergesti köitev, kaasahaarav lugemine.

Saksa keeles ilmus “Niinimetatud kurjus” esmakordselt 1963. aastal, Nobeli preemia sai Lorenz kümme aastat hiljem. Vahepeal on mõningad üldlevinud seisukohad muidugi muutunud.

Näiteks: kui Lorenz kirjutab, et “Austraalias tekkisid primitiivsetest eellastest eukalüptipuud ja kängurud, Euroopas ja Aasias aga tammepuud ja inimene”, siis täpsustab tõlkija, et “uuemate andmete kohaselt tekkisid inimesed Aafrikas.”

Mõningate veel uuemate andmete kohaselt võis inimese eellane kujuneda välja siiski Aasias ja Euroopas, kuid eks teooriad olegi vastuolulised ning lõplik tõde ei pruugi selguda kunagi. See kehtib mitte üksnes bioloogilise evolutsiooni, vaid ka selliste käitumuslike protsesside kohta, mille vaatlemisele Lorenz on selles raamatus pühendunud. Kuni teadus elab, seni ta otsib. Uute avastuste ja teooriate valguses võivad vanad seletused kaotada oma veenvuse.

“Niinimetatud kurjus”, mida peetakse Lorenzi tähtteoseks, keskendub liigisisese agressiooni temaatikale. Lorenzi kohaselt ei ohusta loomaliigi olemasolu vahetult mitte kunagi röövvaenlane, vaid ikkagi toidukonkurent. Liigisisese võitluse tähtsus seisneb liigi säilimise seisukohalt aga selles, et sama liigi loomad üksteist vältides liigile tervikuna soodsaimal viisil üle kogu kasutatava ruumi ära jaotuksid. Inimene ei ole selles osas erand.

Suurem osa raamatust koondab näiteid teiste liikide käitumisest, mille abil Lorenz näitab liigisisese agressiivsuse evolutsioonilist kujunemist. Autori mure on samas loomulikult seotud inimesega, kelle areng on jõudnud nii kaugele, et see võib seada ohtu kogu planeedi, kui me oma loomupärast agressiivsust kontrolli alla ei saa.

Lahendust leida ei ole lihtne. Lorenz märgib, et teoreetiliselt on küll võimalik agressioonitung sihipärase eugeenika abil tõuaretuse teel välja lülitada, kuid praktikas ei saa sellist meedet kuidagi soovitada. Väljaelamata agressiooni tagajärjel suureneb seevastu kalduvus sattuda õnnetustesse. Nii näeb ta lahendust agressiooni ümbersuunamises, näiteks sporti.

Lorenz usub, et just meie oleme kaua otsitud vahelüli loomade ja tõeliselt humaansete inimeste vahel. Jääb tegelikult arusaamatuks, millel selline optimism põhineb. Kui arvestada, et valmisolek käituda agressiivselt suureneb hulgana kokkusurutuse tagajärjel ja seda soodustab ka anonüümsus (kuulumine parve), siis võiks pigem arvata, et asjad arenevad praegu maailmas halvemas suunas.

Näib, et inimkonna ainus lootus on nüüd enese elajalikkuse teadlik ületamine, kuid selleks on seda ja sellega kaasnevaid ohte vaja endale kõigepealt teadvustada. Ja sellele aitab Lorenzi raamat kahtlemata kaasa. Soovituslik lugemine kõigile riigikogulastele.

Tšehhi võib saada viisaka presidendi

Arikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Tšehhi presidendivalimiste esimesest voorust väljus laupäeval võitjana Praha lossi praegune peremees Miloš Zeman, kuid teises voorus võib jääda peale Jiří Drahoš, kellele on avaldanud toetust mitmed väljalangenud kandidaadid.

73-aastane Zeman on vastuoluline kuju, kelle unistus saada presidendiks täitus viie aasta eest. Tema poliitiline karjäär algas siiski palju varem. 1968. aasta Praha kevade ajal astus ta kommunistliku partei liikmeks, aga visati sealt paar aastat hiljem välja. 1990-ndatel tõusis ta esile sotsiaaldemokraatide juhina: 1996-98 oli Tšehhi parlamendi spiiker, 1998-2002 peaminister.

Esimest korda üritas Zeman saada Tšehhi riigipeaks 2003. aastal, mil president valiti veel parlamendi poolt. Kui see ei õnnestunud, siis tõmbus ta poliitikast tagasi, kuid naasis 2010. aasta parlamendivalimisteks uue erakonnaga. Kodanikuõiguste Partei – Zemanovlased, mille üheks suurimaks rahastajaks oli Vene naftakompanii Lukoil esindaja Tšehhis, ei suutnud valimiskünnist ületada, aga Zemanist endast sai mõned aastad hiljem Tšehhi esimene otsevalitud president.

Zeman ei ole lihtne mees

Kriitikute sõnul on Zeman venelaste “Trooja hobune”, kuid see on ilmselt liiga primitiivne käsitlus sellest keerukast persoonist, kes on tuntud oma kohati vulgaarse kõnepruugi poolest. Presidendina on ta pälvinud rahvusvahelise meedia tähelepanu lahmivate ütlustega moslemite aadressil, kuid Tšehhis on Zeman varasemalt kaotanud arvukalt kohtuasju, kus poliitilised oponendid süüdistasid teda valede levitamises ja laimamises.

Zemani peamise valijabaasi moodustavad ühiskonna madalamad kihid, vaesemad ning vähem haritud inimesed, kellele selline põrutamine hästi peale läheb, aga paljudel teistel tšehhidel on praeguse riigipea pärast lihtsalt piinlik.

Pealegi on ta ka suur joodik ja ahelsuitsetaja, keda vaevab nii palju tervisehädasid, et ta peaks olema tegelikult töövõimetuspensionil. Zeman on viibinud avalikel üritustel korduvalt ebakaines olekus ning uhkeldas 2013. aasta valimiskampaania ajal ise, et ta joob iga päev vähemalt kuus klaasi veini ja kolm pitsi kangemat. Kui osadel tšehhidel aitab see temaga kergemini samastuda, siis teised leiavad, et riiki tuleks juhtida kaine peaga.

Kui palju on Zemani bravuurikas käitumises teesklust, mis ongi mõeldud vaid teatud osa valijate peibutamiseks, seda teab ilmselt üksnes tema ise. Tasub märkida, et kui pärast oma poliitilist tagasitulekut on ta esinenud (vähemalt sõnades) otsedemokraatia toetajana, siis 1990-ndatel argumenteeris ta rahvahääletuste kasutamise vastu sellega, et suur osa rahvast ei suuda mõista probleemide keerukust ning tugineb lihtsakoelisele mustvalgele maailmapildile.

Toona jagas Zeman arvamust, mille kohaselt kolmandik tšehhidest on nõrga vaimuga ning iga seitsmes on debiilne, dementne või alkohoolik. Sellest tulenevalt, leidis Zeman, ei tohi usaldada suuri otsuseid rahva kätte. Näib aga, et ta ise ongi pühendunud eelkõige selliste valijate häälte püüdmisele, et need ohutult kanaliseeritud saaksid. Mis puudutab tervisehädasid, mis on muutnud raskeks ilma kõrvalise abita liikumise, siis on Zeman öelnud, et valitsetakse mitte jalgade, vaid ajuga.

Drahoš esindab Tšehhi eliiti

68-aastane Jiří Drahoš on erialalt keemik ega ole kuulunud kunagi ühtegi erakonda, kuid Tšehhi Teaduste Akadeemia juhina (2005-2009 oli ta selle asepresident, 2009-2017 president) elas ta üle viis peaministrit ja viis valitsuskoalitsiooni, hankides seejuures ka väärtuslikke kogemusi praktilise poliitika vallast, kui poliitikud tahtsid teha suuri eelarvekärpeid, mis oleksid viinud teaduste akadeemia likvideerimiseni.

Drahoš osaleb valimistel sõltumatu kandidaadina ning ütles juba eelmise aasta märtsis, kui teatas enda kandideerimisest, et ei taotle ühegi erakonna toetust, vaid soovib olla kogu ühiskonda ühendav president. Drahoš rõhutas, et tema kandideerimise peamine põhjus “on mure tänapäeva Tšehhi demokraatia saatuse pärast. Ma ei ole ükskõikne ekstremismi ja populismi tõusu ning kodanike teatud apaatia pärast elementaarsete demokraatlike väärtuste suhtes.” Tema kandidaadina ülesseadmiseks andis allkirja enam kui 141 tuhat inimest, Zeman sai neid kokku ligi 104 tuhat.

Poliitilistelt vaadetelt on Drahoš mõõdukas tsentrist, kes üritab koondada enda taha erinevaid valijagruppe, kuid tema peamiseks toetusbaasiks on siiski Tšehhi poliitilise maastiku konservatiivsem tiib. Kristlikud demokraadid ja samuti Euroopa Rahvaparteiga seotud paremtsentristlik erakond Linnapead ja Sõltumatud ei hakanudki üldse oma kandidaate üles seadma, vaid avaldasid kohe toetust Drahošile. Tema nõuandjate ring koosneb peamiselt tuntud akadeemikutest ning tema valimiskampaaniat rahastasid mitmed Tšehhi suurärimehed.

Valimiste esimeses voorus osales üheksa kandidaati. Zeman sai 38,56% ja Drahoš 26,60%, aga seitsmest välja langenud kandidaadist viis, kellele läks kokku ligi kolmandik häältest, soovitab valida enda toetajatel teises voorus Drahoši. Zeman võib arvestada nüüd toetusega paremäärmuslastelt, kellele sümpatiseerivad tema teravad valangud moslemite ja islami pihta, kuid tema võime mujalt hääli juurde saada näib olevat väiksem.

Eelmine kord tõusis Zeman teises voorus esimeses välja langenud vasakpoolsete arvelt, aga nüüd sotsiaaldemokraadid oma kandidaati üles ei seadnudki ega kutsunud erakonnana üles toetama ka ühtegi teist. Kui nende noortekogu tegi avalduse Drahoši toetuseks, koondusid osad vanemad seltsimehed kohe Zemani taha.

Läänlaste ja slavofiilide vastasseis

Need kaks kandidaati esindavad poliitilisi suundi, mis omavad teatud kattumust, aga ka mõningaid erinevusi. Zemani võib tinglikult nimetada slavofiiliks ja Drahoši läänlaseks, kuid mitte nende mõistete ajaloolises tähenduses.

Zeman ei vaidlusta Tšehhi kuulumist Euroopa Liitu ega NATO-sse. NATO liikmeks saadi ajal, kui ta oli peaminister, ja Euroopa Liidu lipp hakkas Praha lossis lehvima siis, kui ta sai presidendiks (Václav Klausi ajal seda seal ei olnud). Ta on kritiseerinud küll põgenike jagamist kvootide alusel, kuid pooldab eurole üleminekut ja kirjutas presidendina alla Tšehhi osalemisele euroala päästemehhanismides. Zeman on nimetanud ennast ise euroföderalistiks ja peab vajalikuks ühist fiskaalpoliitikat. Tema nimetamine eurovastaseks näitab lihtsalt asjatundmatust. Kandidaatide erinevus seisneb muus.

Kui Drahoš leiab, et Tšehhi ei saa toimida sillana Ida ja Lääne vahel, sest on ise osa Euroopa Liidust, siis Zemani hinnangul on Tšehhi huvides ajada avatud uste poliitikat kõigis suundades. Tema lähenemise aluseks näib olevat slaavi vendluse idee.

Juba 1990-ndate alguses võttis ta parlamendis sõna tšehhide ja slovakkide ühisriigi säilitamise poolt, tegi ettepaneku luua Tšehhi-Slovaki Liit. Ta pooldab Serbia kiiret võtmist Euroopa Liitu ja on avaldanud arvamust, et tulevikus võiks saada selle liikmeks ka Venemaa. Zeman on võtnud sõna Poola rahvusliku valitsuse toetuseks, kuid Ukraina sündmuste tõttu Venemaa vastu kehtestatud sanktsioone ta ei poolda ning sealset valitsust ja Stepan Bandera auks korraldatud tõrvikumarsse on ta teravalt kritiseerinud, sest näeb ukraina rahvuslastes slaavi ühtsuse lõhkujaid, sakslaste agente.

2015. aasta 9. mail oli Zeman muidugi Moskvas, et “väljendada tänu tõsiasja eest, et me ei pea rääkima selles riigis saksa keelt,” nagu ta seda kodumaal põhjendas. Eelmine kord alistas ta presidendivalimiste teises voorus toonase välisministri Karel Schwarzenbergi paljuski tänu sellele, et sai mängida tšehhide saksavastastel meeleoludel, aga nüüd tal seda eelist ei ole. Drahoši isa ja onu olid Teise maailmasõja ajal tšehhi partisanid.

Põgenikekriis ja inimõigused

Drahoš kirjutas 2015. aastal alla Tšehhi teadlaste ühispöördumisele hirmu ja vihkamise leviku vastu, milles väljendati muret põgenikekriisi mõjul ühiskonnas pead tõstnud ksenofoobsete meeleolude pärast, kuid Zeman on neid meeleolusid agaralt ekspluateerinud ja veelgi tagant õhutanud.

Zeman on enese määratluse kohaselt “tolerantne ateist”, aga islami suhtes täiesti sallimatu. Tema arvates saab põgenikeprobleemi lahendada sõja abil. Drahoš on mittepraktiseeriv katoliiklane ja pooldab tasakaalukamat lähenemist.

“Me peame tegelema tagajärgede ja põhjustega üheaegselt,” rõhutab Drahoš. “Euroopa peab kaitsma paremini välispiiri ja kontrollima neid, kes meie juurde tulevad. Terrorirünnakute ohu vähendamiseks peame me tugevdama kõiki kaitsekomponente, sealhulgas salateenistusi. Tänu Euroopa majanduslikule jõule saab probleeme lahendada seal, kus need tekivad. Iga uus kaev ja niisutussüsteem toidu tootmiseks Sahara-taguses Aafrikas vähendab kohalike elanike motivatsiooni migreeruda. Euroopa peaks oma jõupingutused suunama sinna, mitte kohustuslikesse kvootidesse.”

Zeman on arendanud presidendiks olles tihedalt suhteid Hiinaga, mida ta peab eeskujuks majanduskasvu elavdamisel ja ühiskonna stabiliseerimisel. Hiina investeeringute nimel on ta loobunud Tšehhi traditsioonilisest toetusest inimõiguste edendamisele ning Taiwani ja tiibetlaste püüdlustele. Drahoš ei pea Hiina investeeringuid nii oluliseks, et nende nimel oma väärtusi maha salata. Samuti on Drahoš kritiseerinud Hispaania politsei vägivaldset käitumist Kataloonias, kuigi väljendas samas mõistmist Hispaania valitsuse püüdluste suhtes seal toimunud rahvahääletust ära hoida.

Põhjapanevaid erimeelsusi esineb ka muudes küsimustes. Zeman eitab näiteks inimtegevuse mõju kliimamuutustele, kuid Drahoš kinnitab, et see on vaieldamatu tõsiasi. Samuti erinevad meeste muusikamaitsed. Drahošile meeldib ooper, aga ta kuulab ka selliseid artiste nagu Eric Clapton, John Mayall, Beatles ja Rolling Stones. Zemani lemmikbänd on ABBA.