Eurodemokraatia praktikas

Euroopa Liidu tasandil tegutsev ALDE Partei võtab lisaks erakondadele vastu individuaalseid liikmeid. Andsin ligi poole aasta eest sisse avalduse selleks saada, et vaadata kuidas katse luua internatsionaalseid demokraatlikke mehhanisme praktikas töötab.

On räägitud juba kaua demokraatia defitsiidist Euroopa Liidus. Paljud leiavad, et see on vältimatu, sest Euroopal puudub demokraatia korralikuks toimimiseks hädavajalik demos ehk ühtne rahvas.

Euroopa ei ole selline suur rahvaste sulatuspott nagu USA. Liikmesriike lahutavad ajaloost tulenevad keelelis-kultuurilised, majanduslikud ja poliitilised erinevused, mis muudavad sarnase mudeli rakendamise siin võimatuks. Sellest tingituna olevatki demokraatia defitsiit Euroopa Liidu vältimatu pärisosa – demokraatia võib edukalt toimida rahvusriikide, aga mitte Euroopa Liidu kui terviku tasandil.

Pean tunnistama, et minagi kuulun pigem skeptikute, et mitte öelda pessimistide hulka. Veelgi enam. Leian, et eurointegratsiooni süvenedes kandub kurikuulus demokraatia defitsiit Euroopa Liidu tasandilt järjest enam ka liikmesriikidesse. On üha vähem asju, mida kodanikud saavad oma riigis valimiste kaudu vabalt otsustada ja muuta, sest poliitikute käed on seotud Euroopa Liidus kokkulepitud reeglitega.

Selline tõdemus muudab süngeks olukorras, kus Euroopa Liidule näib puuduvat hea alternatiiv. Aga mida siis teha? Äkki ongi ikkagi õigus neil, kes seovad oma lootused Euroopa Liidu demokratiseerimisega?

ALDE Partei suur eksperiment

Riikideülese demokraatia arendamiseks on astutud Euroopa Liidus mitmeid samme, alates Euroopa kodanikualgatuse sisseviimisest ja lõpetades Euroopa tasandi erakondade esikandidaatide (spitzenkandidaten) nimetamisega Euroopa Parlamendi valimistel, et anda eurovalimistele rahvusvahelisem mõõde.

Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest ehk ALDE on läinud aga veelgi kaugemale. ALDE Partei on võtnud kasutusele individuaalsete liikmete institutsiooni, mille kaudu peaks justkui saama võimaluse enese väljendamiseks ja vormimiseks Euroopa demos. Individuaalsete toetajate võrgustik on küll olemas ka Euroopa Rohelistel, kuid nende puhul on see mõeldud siiski lihtsalt rahvusvahelise koostöö edendamiseks.

Üldiselt kujutavad europarteid endast erinevates liikmesriikides tegutsevate erakondade summat või täpsemalt öeldes summa, milles liikuvad osakesed võivad olla kohati täiesti erinevate sihtide, nii positiivsete kui negatiivsete laengutega. Nende osakeste ühisnimetajaks on toetumine konkreetse riigi poliitilisele ruumile. Individuaalsete liikmete institutsioon peaks seevastu aitama kaasa Euroopas ühtse poliitilise ruumi kujunemisele. Vähemalt on see nii teoorias.

ALDE Partei individuaalseks liikmeks saada on iseenesest üsna lihtne. Veebis tuleb täita vastav avaldus ning tasuda liikmemaks (20 eurot aastas, noortel 10 eurot, aga samas võib teha ka hoopis suurema annetuse). Mõne aja pärast saadetakse postkasti liikmekaart. Seejärel saab hakata osalema erakonna töös.

Liikmeks astumisel ei ole vaja soovitajaid, aga inimeselt nõutakse kinnitust, et ta järgib ALDE Partei ning Euroopa Liidu alusväärtusi. Kuuluda ei tohi mõne teise europartei liikmeserakonda. Samuti ei võeta vastu neid, kes on mõnest ALDE Partei liikmeserakonnast välja visatud.

Individuaalne liige ei tohi rääkida ALDE Partei nimel, kuid omab loomulikult võimalust öelda oma sõna sekka ALDE Partei seisukohtade kujundamisel. Liikmete endi tegevust koordineerib juhtivkomitee, mis koosneb viiest liikmest, kes valitakse üksiku ülekantava hääle meetodil. Hääleõigust omavad ainult need liikmed, kellel on tasutud liikmemaks.

Väikesearvuline, kuid kasvav seltskond

Juhtivkomitee loodi 2014. aasta kevadel ja toona toimusid ka selle esimesed valimised. Järgmised olid 2015. aasta sügisel, siis 2017. aasta sügisel. Just sel ajal, kui minust sai ALDE Partei liige, tulid aga vahevalimised, sest üks sügisel juhtivkomitesse valitud isik oli sealt (mulle teadmata põhjusel) välja langenud.

Registreeritud oli kuus kandidaati. Toetasin nendel valimistel avalikult Sofia Afonso Ferreirat, kes osutuski valituks. Ma ei tundnud teda, kuid ta näis sobivat kõige paremini selleks, et kaasata ettevõtmisse uusi inimesi. Ferreira elab Portugalis, kus liberaalid on suhteliselt nõrgad ja vajavad toetust. Tema eestvedamisel on seal asutamisel uus liberaalne erakond (Democracia21). Eelmisel aastal üks selline (Iniciativa Liberal) küll juba registreeriti, aga ju siis tuntakse vajadust ka teise järele. Leidsin, et juhtivkomitee liikmeks saamine võib aidata tal oma sihte Portugalis paremini saavutada.

ALDE Partei hääleõiguslikke individuaalseid liikmeid oli kevadel 1680, aga oma hääle andis siis neist vaid 634 ehk 38%. Seevastu 2014. aastal oli valimisaktiivsus 74%, aga hääleõiguslikke kokku kõigest 294. Välja ongi kujunenud selge trend: valimisaktiivsus järjest langeb, kuid hääletamisest osavõtnute arv kasvab.

Suvel valisime delegaate novembris Hispaania pealinnas Madridis toimuvale ALDE Partei kongressile. Individuaalsete liikmete delegaatide arv sõltub hääleõiguslike liikmete arvust. Kuna see tõusis üle kahe tuhande, saime valida neli delegaati. Valimisaktiivsus oli endiselt 38%, saime endale ühe delegaadi iga 189 hääletanu kohta.

Kandidaadiks võis esitada ennast igaüks, kuid registreeriti ainult need, kelle kandidatuuri toetas veel vähemalt kolm hääleõiguslikku liiget. Mina toetasin ühte hollandlast, kes ei osutunud valituks. Registreeriti 18 kandidaati. Hääle võis anda kuni neljale. Enim hääli (271) kogus Hispaanias elav Silvia Fernandez. Andsin talle isegi ühe oma häältest.

Kasvuraskused, aktivistide vähesus

Individuaalsete liikmete jooksvad arutelud toimuvad põhiliselt vastavas Facebooki grupis. Delegaatide valimise eel ilmnesid seal paljud sellele keskkonnale iseloomulikud hädad: möödarääkimised, tülitsemised, solvumised ja solvamised, süüdistamised, väljaviskamine, uste paugutamine.

Valitud delegaatide ülesandeks on esindada ALDE Partei kongressil individuaalsete liikmete seisukohti. Prioriteediks on seatud kahe resolutsiooni vastuvõtmine, mille sisul siin peatuma ei hakka, sest jutt läheks muidu liiga pikaks. Kirjeldan vaid veidi nende eelnõude sündimise protsessi.

Individuaalsete liikmete sisekorra kohaselt peab eelnõude koostamine toimuma juhtivkomitee suunamisel demokraatliku ja kollektiivse protsessi kaudu. Juhtivkomitee on otsustanud kasutada selleks veebikeskkonda Slack. ALDE Partei individuaalsetel liikmetel on seal oma kanal, kus igaüks võis tulla välja mõne algatusega, mida siis arutati ja vajadusel täiendati.

Lõpuks pidi eelnõud toetama vähemalt 20 ALDE Partei hääleõiguslikku individuaalset liiget, et see pääseks hääletusele, kus valiti välja kaks kõige prioriteetsemat. Toetasin kolme algatust, mis kõik vajaliku toetajate arvu kokku said. Hiljem võis hääle anda kuni kahele eelnõule.

Kuulusin mõlema võitnud ettepaneku algsete toetajate hulka ja võin seega tulemusega rahule jääda. Protsess ise tekitas vastakamaid tundeid, sest Slack ei ole selliste arutelude läbiviimiseks siiski väga hea koht. Individuaalsete liikmete kanali jälgijaks registreerunute arv ületas seal küll tuhande piiri, kuid statistika näitas, et aktiivselt hoidis sellel silma peal kõigest 30-40 inimest nädalas. Facebooki grupil on samuti üle tuhande liikme, aga aktiivselt osaleb sealgi aruteludes vaid 30-40 inimest.

Individuaalsete liikmete sektor ei ole ALDE Parteis praegu seega suurem kui mõni keskmise suurusega Eesti erakond. Kogu Euroopa kohta on seda väga vähe. Samas on just see põhjus, miks eestlastelgi tasub sellega ühineda – kui kogu ettevõtmine on alles nii väike, siis on meil ju kergem seal oma ideedega mõjule pääseda.

Artikkel ilmus 12. septembril 2018 toimetatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Esitleti uut õpikut

Neljapäeval esitleti Tartu Ülikooli raamatukogus uut õpikut “Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse”, mis on esimene selline eesti autorite poolt kirjutatud eestikeelne raamat nüüdisaegses Eestis. Raamatu autorite poolt esinesid sõnavõttudega Eiki Berg ja Rein Toomla. Tartu Ülikooli Kirjastust esindas Ivo Volt.

“Rahvusvaheliste suhetega on tegeletud pea sama kaua, kui inimkond on toiminud siin maamunal, aga rahvusvaheliste suhete akadeemiline käsitlus sai alguse alles umbes sadakond aastat tagasi,” seletas Berg. Tartus hakati neid tema sõnul esmakordselt õpetama alles 1993. aastal.

Õpiku valmimiseks kulus viis aastat.

Berg märkis, et üks murranguline hetk oli 2015. aastal, kui otsustati avada ingliskeelne magistriõppe programm rahvusvahelistes suhetes. See tähendas, et eesti keeles neid Tartus enam magistritasemel ja doktorantuuris õppida ei saanud. Kuna Berg oli ise selle rahvusvahelistumise ehk ingliskeelsele õppekavale ülemineku eestvedaja, siis tundis ta karmavõlga, vajadust kompenseerida seda läbi eestikeelse õppevahendi valmistamise. Kõige suurema töö tegi tema sõnul ära Toomla, kelleta seda õpikut ei oleks tulnud.

“Kui keegi oleks öelnud viis aastat tagasi, et raamat on valmis viie aasta pärast, siis ma ei oleks hakanud edasi kirjutamagi,” teatas Toomla. Ta arvas alguses, et umbes aasta otsa kirjutatakse, siis pool aastat korrastatakse ja kahe aasta pärast ongi kõik valmis.

Seni on kasutatud erinevaid ingliskeelseid õpikuid. Toomla märkis, et nendega võrreldes on uus õpik täiesti universaalne, midagi häbenema ei pea. Käsitletud probleemistik on aga isegi laiem kui paljudes inglikeelsetes õpikutes. Eriti tõstis Toomla esile seda, et sisse pandi eraldi peatükk väikeriikide kohta. Selles on ka üsna palju viiteid Eestile.

Eesti kohta eraldi peatüki kirjutamist välditi teadlikult, kuid Toomla ei välistanud selle lisamist mõnda järgmisse trükki. Kui vaadata kohanimede registrit, siis leiab, et Eestit on mainitud raamatus 51 korda – vaid veidi vähem kui Ameerika Ühendriike. Selles mõttes seega ikkagi suhteliselt Eesti-keskne raamat, siinsetele lugejatele sobilik.

Kõige olulisema erinevusena tõi Toomla välja selle, et kui tavaliselt on sarnased õpikud kirjutatud ühe-kahe inimese poolt, kes lähtuvad mõnest kindlast vaatepunktist, mida nad peavad ainuõigeks, siis see õpik ehitati üles tõlgendustele. Raamatul on seitse autorit, kuid see ei tähenda, et igaüks esindab lihtsalt oma -ismi. Täiesti unikaalne on Toomla sõnul see, et peatükid on seletatud lahti erinevate -ismide kaudu, mis on tihtipeale teineteisega vastuolus. Ingliskeelsetest õpikutest sellist lähenemist naljalt ei leia.

Varem eesti keeles ilmunud raamatutest mainis ta seal Michael Nicholsoni kirjutatud õpikut “Rahvusvaheliste suhete alused” (e.k. 2004) ja Tiit Made raamatut “Rahvusvahelised suhted” (2002). Viimane on tema sõnul oma laadilt veidi entsüklopeediline (tegelikult ongi see määratletud leksikonina), Nicholsoni õpik katab aga vaid umbes 2/3 kogu probleemistikust.

Toomla rõhutas, et “Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse” ei ole mõeldud kõigile. See on õpik ülikoolidele, mitte õhtukapiraamat. See nõuab süvenemist – ülikoolis õpitakse sellest üks-kaks semestrit.

Ivo Volt, kes on Tartu Ülikooli Kirjastuse peatoimetaja, ütles siiski, et see sobib ka ülikooliharidusega iseõppijatele.

Õpik ilmus suure riikliku kõrgkooliõpikute programmi raames, mis kestab edasi. Volt rääkis, et üheksa aasta jooksul on TÜ Kirjastus andnud selle programmi raames välja 21 õpikut, millel on kokku 91 autorit. Kõige rohkem autoreid, 18, oli semiootikaõpikul. Kokku teeb see 11 tuhat lehekülge õppematerjali. Viis aastat ei ole tema sõnul sugugi kõige pikem aeg, mis ühe õpiku valmimiseks on kulunud, eriti arvestades autorite kollektiivi suurust. Kirjastuse poolt vaadates olnud koostöö selle õpiku valmimisel väga kiire, asjalik ja töine.

“Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse” tuleb välja ka e-raamatuna.

Volt märkis, et kui raamatuid tehakse, siis kiputakse lõpuks alati midagi unustama. Nii juhtus nüüd, et raamatu sees jäi mainimata, mida kujutab selle kaanele pandud foto. Volt pakkus, et see võiks olla esimeseks kvalifitseerumisküsimuseks tudengitele.

Tallinnas toimub raamatu esitlus reedel, 14. septembril algusega kell 14 Õpetajate Majas.

Omalt poolt lisan, et loenguid rahvusvahelistest suhetest on peetud Tartu Ülikoolis siiski ka enne Eesti iseseisvuse taastamist, tegelikult juba sõjaeelsel ajal. Ja 1932. aastal ilmunud “Nüüdne maailmapoliitika ja Eesti”, mille autor on Ants Piip, on küll lihtsalt populaarteaduslik raamat, mitte otseselt õpik, aga oli omas ajas küllaltki hea sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse. Minu arvates huvitav lugeda ka tänapäeval, sobib isegi öökapiraamatuks.

Rootsi valimistel on kõik veel lahtine

Viimaste küsitluste kohaselt kavatseb Rootsi Keskerakonda pühapäeval toimuvatel parlamendivalimistel toetada 8-9% valijatest. Kadunud ei ole lootus, et keskerakondlased suudavad nüüd koos oma liitlastega võimule tulla.

Küsitlused ennustavad võitu sotsiaaldemokraatidele, kes moodustasid nelja aasta eest koos rohelistega vähemusvalitsuse, mida toetab parlamendis ka Vasakpartei. Keskerakond kuulub varem kaheksa aastat järjest valitsenud paremtsentristlikku allianssi, mida juhivad moderaadid. Selle ridades on ka liberaalid ja kristlikud demokraadid. Võiduajamine käibki nüüd nende kahe leeri vahel. Vasakpoolsed on praegu ees, aga nende edumaa ei ole väga suur.

Paremtsentristliku alliansi väljavaateid on parandanud see, et kristlikud demokraadid ei kõigu enam neljaprotsendilise valimiskünnise piiril. Neile ennustatakse kindlalt parlamenti jäämist.

Vahepeal erakondade arvestuses sotsidega juba esikoha pärast rebinud immigrantidevastane erakond Rootsi Demokraadid näib olevat valimiste lähenedes toetajaid kaotanud. Praegu on nende reiting enam-vähem võrdne moderaatide omaga.

Rootsi Demokraatide langusele on kaks seletust, milles mõlemas võib olla oma iva. Ühe kohaselt on neil raskem kui teistel võita toetajaid juurde inimeste hulgast, kellel puudus varem kindel erakondlik eelistus. Teise kohaselt ei julge aga osad nende poolehoidjad lihtsalt tunnistada, et nad toetavad sellist paljude poolt põlatud erakonda. 2014. aastal näitasid viimased valimiseelsed küsitlused, et Rootsi Demokraadid võivad saada 10-11% häältest, kuid tegelikult toetas neid 12,9% valijatest.

Valitsuse moodustamine saab olema raske

Selge on see, et tulemus selgub ka nüüd alles siis, kui hääled on lõpuks loetud. Kui ei tule mingeid suuri üllatusi, on valitsuse moodustamine aga nii või teisiti raske, sest enamust ei saa parlamendis ilmselt vasak- ega paremleer. Puht aritmeetiliselt võttes kaalukeele rolli täitvad Rootsi Demokraadid on jätkuvalt paariaerakond, millega koalitsiooni moodustamise on välistanud kõik teised parlamendierakonnad.

Rootsi Demokraadid ise on lubanud hääletada iga valitsuse vastu, mis ei toeta nende immigratsioonipoliitikat. 2014. aasta detsembris õnnestus neil peaaegu kutsuda esile ennetähtaegsed parlamendivalimised, kui nad toetasid riigieelarve hääletusel opositsioonilist paremtsentristlikku allianssi. Tegemist olnuks esimese korraga pärast 1958. aastat, mil Rootsis toimuvad ennetähtaegsed valimised. Olukord lahenes lõpuks sellega, et valitsevad vasakpoolsed sõlmisid paremtsentristidega kokkuleppe, mis pidi tagama riigis poliitilise stabiilsuse vähemalt aastani 2022.

Raamatud parima hinnaga

See kokkulepe nägi ette, et peaministriks saab kandidaat, kes suudab koguda parlamendis suurima toetuse, ning vähemusvalitsusel lastakse oma eelarve vastu võtta. Kokkuleppega ühinenud opositsioonilised erakonnad lubasid jätta eelarvehääletusel osalemata.

2015. aastal sai aga kristlike demokraatide juhiks Ebba Busch Thor, kes otsustas sõlmitud kokkuleppest taganeda. Pärast seda kuulutas moderaatide toonane juht, et see kokkulepe on kaotanud kehtivuse. Keskerakond, moderaadid ja liberaalid on küll võimaldanud praegusel vähemusvalitsusel võimul püsida, kuid ei ole päris selge, mis saab pärast valimisi, kui parlamendis valitseb sarnane jõudude tasakaal.

Keskerakonna juht Annie Lööf kuulus selle kokkuleppe tugevate toetajate hulka. Sotsiaaldemokraatide juht Stefan Löfven üritas meelitada teda isegi valitsuskoalitsiooni, kuid Lööf otsustas jääda truuks koostööle paremtsentristliku alliansi liikmetega. Idee poolest pidanuks sõlmitud kokkulepe tagama, et paremtsentristlik allianss saab moodustada nüüd valimisvõidu korral stabiilse vähemusvalitsuse.

Rootsi Demokraadid jäävad opositsiooni

Millise kokkuleppeni Rootsis pärast neid valimisi jõutakse, seda ei oska täna keegi öelda, kuid üks asi on juba täiesti kindel: Rootsi Demokraatidega keegi mingeid läbirääkimisi pidama ei hakka. Moderaatide juht Ulf Kristersson on kinnitanud, et nendega ei hakata rääkima ei valitsuse moodustamise ega selle võimaliku toetamise teemal. Samuti ei hakka paremtsentristlik allianss otsima neilt tuge riigieelarve vastuvõtmiseks.

Kunagi paremäärmuslikest ringkondadest välja kasvanud Rootsi Demokraadid on üritanud küll muutuda salongikõlbulikuks, pääsesid tänu sellele 2010. aastal parlamenti ja kasvatasid kiiresti toetajaskonda, kuid flirdivad siiski jätkuvalt ka ideedega, mis muudavad nad teistele vastuvõetamatuks. Osaliselt on see tingitud vajadusest kaitsta ennast samas nišis tegutsevate konkurentide eest.

Rootsi Demokraatide suurimaks konkurendiks on erakond Alternatiiv Rootsile, mis registreeriti alles eelmise aasta detsembris ja alustas tegevust tänavu märtsis. See loodi Rootsi Demokraatide varasema noorteühenduse baasil. Nimelt ütlesid Rootsi Demokraadid 2015. aastal oma noorteühendusest lahti, süüdistades seda sidemetes neonatslike organisatsioonidega, ja asutasid täiesti uue noorteühenduse.

Nende organisatsioonide esindajad, millega seotuse tõttu Rootsi Demokraadid oma noorteühendusega igasugused sidemed katkestasid, on muide osalenud EKRE noorteühenduse Sinine Äratus korraldatud tõrvikurongkäikudel. Rootsikeelses Vikipeedias on toodud paremäärmusliku noorteühenduse Nordisk Ungdom kohta käivas artiklis isegi ära foto, millel on näha selle juht Fredrik Hagberg koos Ruuben Kaalepiga, kes on praegu EKRE välispoliitika toimkonna juhataja, Tallinnas rahvale kõnet pidamas. Rootsi Demokraatidele olid sellised sidemed 2015. aastal liig. EKRE juht Mart Helme neis siis mingit probleemi ei näinud.

Parlamendivalimistega üheaegselt toimuvad Rootsis nüüd ka kohalikud valimised. Meedia on toonud välja, et neil kandideerivad Rootsi Demokraatide nimekirjades mitmed isikud, kes kuulusid varem erakonda Natsionaalsotsialistlik Rinne, mis ennast 2008. aastal laiali saatis. Mõned neist on nüüd öelnud, et on täna täiesti teised inimesed, aga osad ei ole tahtnud seda kuidagi kommenteerida. Samas on visatud Rootsi Demokraatide hulgast välja mitmeid tegelasi, kes on teinud veebis antisemiitlikke nalju holokausti jms. teemadel, ülistanud natsionaalsotsialistlikku Saksamaad või toetanud rahaliselt neonatslikke organisatsioone.

Alternatiiv Rootsile sellistes asjades probleemi ei näe. Rootsi Demokraadid näevad. See ongi nende põhiline erinevus.

Välja on tulnud aga ka üks huvitav sarnasus. Rootsi kaitseväe uuringukeskus avalikustas, et viimasel ajal on kõvasti kasvanud valimistega seotud teemadel Twitteris säutsuvate robotite arv ning neist 47% toetab Rootsi Demokraate, 29% erakonda Alternatiiv Rootsile. Kas selle taga on lihtsalt nende erakondade kampaaniameistrite sarnane poliittehnoloogiline mõtlemine või hoopis mõne võõra jõu sekkumine Rootsi valimistesse, selle üle võib siin üksnes spekuleerida.

Artikkel ilmus 5. septembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Norra raadioreform ei vääri järgimist

Mõnikord on ebapopulaarsed otsused tõesti valed. Eelmisel aastal esimesena maailmas täielikult digitaalsele audiolevile üleminekut alustanud Norra tahtis olla teerajaja, kuid sai hoopis hoiatavaks näiteks teistele riikidele.

Plaan võtta raadiosignaalide edastamisel kasutusele digitaalse raadioringhäälingu standard (DAB) kõlas esmapilgul kaunilt. DAB võimaldab pakkuda paremat levi ja helikvaliteeti ning rohkem kanaleid kui sagedusmodulatsiooni (FM) kasutamine. Lisaks aitab see hoida kokku ülekandekulusid. Nii tunduski see paljudele poliitikutele mõistliku mõttena.

“Kuulajad saavad ligipääsu laiemale ja mitmekesisemale raadiosisule ning nautida paremat helikvaliteeti ja uusi funktsioone,” teatas 2015. aastal Norra kultuuriminister Thorhild Widvey (Konservatiivne Partei), kes langetas siis lõpliku otsuse üleriigiliste jaamade FM-saatjad 2017. aastal välja lülitada. “Digitaliseerumine parandab ühtlasi kõvasti hädaolukordadeks valmisoleku süsteemi, aitab tuua suurema konkurentsi ning pakub uusi võimalusi innovatsiooniks ja arenguks.”

Tegemist ei olnud välguga selgest taevast. Norra alustas katsetusi DAB-saatjatega 1995. aastal ning põhimõttelise otsuse täielikult digitaalsele audiolevile ülemineku kohta langetas parlament juba 2011. aastal. Kahe paralleelse süsteemi tööshoidmine oli kulukas ning paljud vanad FM-saatjad vajanuks peagi väljavahetamist. Lõpuks tuli teha valik.

Rahvas oli raadioreformi vastu

Parem helikvaliteet ja suurem kanalite valik on küll head, aga kui selle pärast tuleb vahetada välja raadiovastuvõtjad või osta 100-200 eurot maksev adapter, et saaks ka edaspidi autos raadiot kuulata, on tavakodanike pahameel garanteeritud.

Üleriigiliste jaamade FM-saatjate väljalülitamine algas 2017. aasta jaanuaris riigi põhjaosast ja jõudis detsembriks lõunatippu. 2016. aasta lõpus tehtud küsitlus näitas, et reformi toetas ainult 17% norralastest, 66% oli vastu. Rahulolematus sellega ei ole vaibunud.

Digipöörde üheks eesmärgiks oli parandada levi, et raadiot oleks paremini kuulda ka tunnelites ja mägede vahel ning erakorralised teated (näiteks varingute ja laviinide kohta) jõuaksid selle kaudu võimalikult paljudeni. Tulemuseks on aga, et üleriigiliste raadiojaamade kuulatavus on langenud enneolematult madalale tasemele.

Enne digipööret kuulas iga päev autoga sõites raadiot 73% ja vähemalt kord nädalas juhtus raadio ette 93% norralastest. Suvel on raadiokuulamine tavaliselt tagasihoidlikum, aga sel suvel on see langenud eriti rängalt. Kui juulis tuli uudis, et 27. nädalal kuulas iga päev raadiot vaid 51,2% elanikest, leidis Norra Keskerakonna kultuuripoliitika kõneisik Åslaug Sem-Jacobsen, et käes on aeg FM-saatjad uuesti sisse lülitada.

“Need uued rekordmadalad kuulajanumbrid on dramaatilised. Meedia mitmekesisuse ja riigi hädaolukordadeks valmisoleku jaoks on kiiresti vaja, et raadio kuulatavus oleks hoopis teisel tasemel. Selleks, et kindlustada raadio tulevik, peame me riikliku FM-võrgu uuesti sisse lülitama, enne kui veelgi enam inimesi raadio kuulamisest loobub,” ütles Sem-Jacobsen.

Tema hinnangul ei ole kuulatavuse langus tingitud sellest, et halvenenud oleks raadioprogrammide sisu. “Minu arvates tuleb see sellest, et paljud inimesed ei saa kuulata raadiot nii nagu nad tahavad, nimelt FM-i. Selle tõttu ütlebki 57% elanikkonnast, et nad on rahulolematud sellega, et FM-i vahetas välja DAB, nagu näitas viimane meediauuring,” selgitas keskerakondlane. “Minu meelest provotseerib paljusid see, et neid sunnitakse viskama minema korralikult töötavad FM-raadiod ja kulutama raha DAB peale.”

NRK on kaotanud palju kuulajaid

DAB-raadiote müüginäitajad on jäänud samas oodatust tagasihoidlikumaks. Ühest küljest on kasvanud väikeste kohalike raadiojaamade kuulatavus, millel on lubatud edastada signaali FM-saatjate kaudu 2022. aastani. Neid kuulab nüüd 55% norralastest. Võrdluseks, et Norra avalik-õigusliku ringhäälingu NRK kõigi kanalite kuulatavus kokku oli 27. nädalal kõigest 35%, kuigi samal ajal tegi see jalgpalli maailmameistrivõistlustelt ülekandeid, mis on kuulajate arvu tavaliselt suurendanud.

Teisest küljest on üleriigilised kanalid kaotanud aga kõvasti kuulajaid voogedastusplatvormidele, mida on tänu mobiilse interneti levikule järjest mugavam kasutada ka autoga sõites. Spotify kasutajaskond on suurenenud Norras koguni nii hoogsalt, et ettevõte sai lubada endale seal sel aastal premium-teenuse kuutasu tõstmist: inimesed tahavad kuulata muusikat ja on valmis selle eest maksma.

Samuti on suurenenud naabermaa Rootsi raadiojaamade kuulatavus ning 17% norralastest eelistab nüüd autoga sõites üldse vaikust. DAB kasutajad on paranenud helikvaliteedi ja laienenud valikuga rahul (uued kanalid on võtnud enda alla 34% turust), kuid üldiselt ei ole rõõmustamiseks põhjust.

“Üht kindlaimat massimeediumit meie riigis ei kasuta järsku enam ligi pooled meist. See viib kiiresti selleni, et headesse raadioprogrammidesse investeerimises ei nähta enam nii suurt väärtust. Ja kehvem sisu viib päris kindlasti selleni, et veelgi enam inimesi hülgab raadio,” märkis Sem-Jacobsen.

Keskerakond tegi 2016. aastal küll ettepaneku FM-saatjate väljalülitamine edasi lükata, kuid ei leidnud piisavalt toetust. “Nüüd peavad poliitikud julgema teha seda, mida on vaja,” ütles Sem-Jacobsen. “Oli viga lülitada riiklik FM-võrk välja enne, kui DAB oli korralikult välja arendatud ning piisavalt paljud inimesed seda kasutada tahtsid.”

Digipöörde entusiastlikud eestvedajad peavad seevastu veaks hoopis seda, et väikestele kohalikele raadiojaamadele anti DAB-standardile üleminekuks kauem aega. Nende sõnul tulnuks asi korraga ja kiiresti ära teha, see motiveerinuks inimesi ostma rohkem DAB-seadmeid ning ühelt standardilt teisele üleminekuga kaasnenud probleemid olnuks väiksemad.

Õppetund ka Eesti jaoks

Eestis katsetati DAB-saatjaga programmide edastamist aastail 2000-2005 ning Eesti Rahvusringhääling (ERR) tahab alustada sellega nüüd uuesti Tallinna piirkonnas (kasutades DAB+ standardit, mis on DAB täiustatud versioon).

ERR-i raadio tehnika ja salvestusosakonna juhataja Vytautas Martinonis rääkis eelmisel aastal seoses Norra digipöördega portaalile geenius.ee, et ainult DAB kasutamisel saaks ERR hoida saatekuludelt kokku kuni 60% eelarvest, mille võiks suunata näiteks raadioprogrammide arendusse. Tehnilise Järelevalve Ameti sagedushalduse osakonna juhataja asetäitja Tanel Vinkel ütles aga Postimehele, et põhimõtteliselt võiks sellega Eestis alustada kasvõi kohe. Norra kogemus näitab paraku, et head nahka sellest ei tuleks.

Läti otsustas oma DAB+ katsetused eelmisel aastal lõpetada, leides, et üleminek uuele standardile oleks liiga kallis ja sisuliselt kontraproduktiivne olukorras, kus tuleb konkureerida mobiilse internetiga. Sama järeldus peaks kehtima ka Eesti jaoks.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Läti võib saada venelasest peaministri

Lätis on parlamendivalimiste eel valitsev seis tavapäraselt segane. Rohkem kui konkreetsetest poliitilistest ideedest ja ettepanekutest räägitakse praegu jõudude ettearvamatust jaotusest parlamendi uues koosseisus ja võimaliku tulevase peaministri isikust.

Populaarseim erakond on jätkuvalt sotsiaaldemokraatlik Koosmeel, mis kogus valimistel enim hääli ka eelmisel kahel korral, kuid jäeti siis teiste parteide poolt opositsiooni.

Varem juhtis Koosmeele nimekirja Riia linnapea Nils Ušakovs, kuid tänavu tema parlamendivalimistel ei kandideeri. See ei tähenda seda, et ta oleks erakonna juhtimisest taandunud. Koosmeel on üritanud muuta ennast lihtsalt vastuvõetavamaks teistele Läti erakondadele, et saada lõpuks võimalus osaleda riigi valitsemises. Ušakovsi kõrvalejäämine valimistelt on üks samm sellel teel, sest paljud etnilised läti poliitikud on ennast teda demoniseerides nii nurka mänginud, et ei suudaks Koosmeelega koalitsiooni minekut oma valijatele kuidagi põhjendada.

1976. aastal sündinud Ušakovs on küll juba üsna suurte kogemustega, kuid siiski alles suhteliselt noor poliitik, kes jätkab Läti poliitikataevas lendamist kindlasti veel kaua. Aga sel korral otsustati teha panus teisele kaardile.

Veel üks Dombrovskis

Koosmeele kandidaat peaministri ametikohale on nüüd Vjačeslavs Dombrovskis, kes on juba olnud Läti haridus- ja teadusminister ning majandusminister. Temaga koostöö tegemist oleks varem Ušakovsi demoniseerinud jõududel kergem õigustada, kuid vastuoluline ja Lätis vastakaid tundeid tekitav kuju on ka tema.

2013. aastal, kui Dombrovskis sai haridus- ja teadusministriks, teatasid mõned ingliskeelsed kanalid, et ta on peaminister Valdis Dombrovskise vend; aga päris nii see siiski ei ole. 1977. aastal Riias sündinud Vjačeslavs räägib emakeelena vene keelt ning lõpetas venekeelse keskkooli. Ta sai Läti kodakondsuse 1997. aastal naturalisatsiooni korras ja kandis algselt hoopis perekonnanime Galuščenko.

Dombrovskise selgituse kohaselt võttis ta passi saamisel kasuisa perekonnanime, sest tema lihane isa hülgas perekonna juba varsti pärast tema sündi. Kriitikud on näinud selle taga aga tema suuri ambitsioone: nimevahetus toimus nende väitel alles 2009. aastal, kui Läti peaministriks tõusis Valdis Dombrovskis ja väljavaated sellise perekonnanimega Läti ühiskonnas edu saavutada näisid lihtsalt paremad.

Parlamenti valiti Dombrovskis, jutt käib ikka Vjačeslavsist, 2011. aastal Zatlersi Reformierakonna liikmena. See paremtsentristlik partei, mille maskotina kasutati 2007-2011 Läti presidendiks olnud Valdis Zatlersit, kogus 20,82% häältest, tulles sellega Koosmeele järel teiseks, kuid pärast valimisi kuivas erakonna toetus kiiresti kokku. Dombrovskis juhtis sel ajal parlamendis majanduskomisjoni ja Reformierakonna fraktsiooni.

2014. aasta valimistel Reformierakond ei osalenud. Paljud selle ridadesse kuulunud poliitikud, nende hulgas Dombrovskis, kandideerisid siis suurima paremtsentristliku erakonna Ühtsus nimekirjas. 2014. aasta jaanuarist novembrini oli Dombrovskis majandusminister, kuid pärast valimisi talle uues valitsuses kohta ei leitud.

2015. aasta kevadel alustati Reformierakonna likvideerimisprotsessi ja erakonna juhatuse viimaseks esimeheks olnud Dombrovskis läks dokumentidesse kirja selle ametliku likvideerijana. Samal ajal teatas ta tegevpoliitikast lahkumisest ja loobus oma kohast parlamendis.

Haritud mees, keerulise eraeluga

Enne poliitikasse sukeldumist õppis Dombrovskis majandust ja rahandust Läti Ülikoolis ning sai majandusteaduste doktori kraadi Clark’i Ülikoolist (mainekas USA erakõrgkool, Dombrovskis oli seal USA välisministeeriumi poolt jagatava Fulbrighti stipendiumiga). Ta töötas vanemteadurina Balti Rahvusvahelises Majanduspoliitika Uuringute Keskuses (BICEPS) ja dotsendina Stockholmi Kõrgemas Majanduskoolis Riias. Ühtlasi kuulus ta enne 2011. aasta valimisi Läti Sorose Fondi nõukokku. Parlamendist lahkudes asutas ta aga majanduspoliitikale keskendunud mõttekoja Certus.

Varsti pärast parlamenti pääsemist jõudis Dombrovskis kollase meedia veergudele ühe armuafääriga. Veidi hiljem jättis ta maha oma abikaasa ja kaks väikest last. Seejärel figureeris kõmuuudistes veel mitmete naisterahvastega. 2017. aastal abiellus aga uuesti.

Ušakovsi tunneb Dombrovskis hästi juba üliõpilaspäevilt. Reformierakonna liikmena pooldas ta 2011. aastal Koosmeelega koalitsiooni moodustamist, aga jäi erakonna sees teistele alla. Muu hulgas kritiseeris ta oma vana sõpra toona selle eest, et Ušakovs tahtis vene keelele Lätis teise ametliku keele staatust. Dombrovskis tõi õigustatult välja, et selline soov takistas erakonna pääsemist valitsusse.

Koosmeele ridadest tänavu lahkunud eurosaadik Andrejs Mamikins, kes on nüüd erakonna Läti Vene Liit peaministrikandidaat, tunneb Dombrovskist juba ajast, kui ta käis keskkoolis. Nad käisid samas koolis, Mamikins oli klass eespool.

Sellistele vanadele sidemetele viidates levitavad läti rahvuslased vandenõuteooriat, mille kohaselt on Dombrovskis järjekordne Kremli projekt Läti Vabariigi ülevõtmiseks. Ta on pandud täitma sama rolli, milles oli varem Ušakovs. Rahvuslaste arvates peaks see aitama mobiliseerida neil lätlasi valimistel taas enda taha. Pinge on kruvitud nii suureks, et politoloog Ivars Ījabs ütles ajalehele Neatkarīgā Rīta Avīze antud intervjuus: “Kui keegi täna Koosmeelega koalitsiooni teeks, oleksid inimesed tänavatel.”

Koosmeel on tule all nii paremalt kui vasakult

Valitsuses olles kõvasti toetajaid kaotanud läti rahvuslastel Koosmeele poolehoidjaid ilmselt enda taha võita ei õnnestu, sest nende valijaskonnad üldiselt ei kattu. Rahvuslaste retoorika on suunatud lihtsalt ühiskondliku kliima mõjutamisele, et Koosmeele asemel ise ka järgmisse koalitsiooni kaasatud saada. Kui vaja, siis tänavapoliitika, rahutuste ja meeleavaldustega ähvardades.

Koosmeele häältesaaki ohustab rohkem see, kui erakonnale seni edu taganud valijate koalitsioon koost laguneb. Mõningaid märke selle juhtumisest on näha.

Dombrovskise mõõdukam liin vene vähemuse huvide eest seismisel võib anda nüüd tuult tiibadesse erakonnale Läti Vene Liit, mis esindab radikaalsemat suunda. Väidetavalt oli isegi Koosmeele loobumine koostöölepingust Venemaa võimuparteiga Ühtne Venemaa tingitud sellest, et Dombrovskis seadis selle tingimuseks, kui Ušakovs teda peaministrikandidaadiks hakkama veenis.

Dombrovskise tuntus parempoolse majanduspoliitika toetajana ähvardab aga viia valijaid nii uue vasakliberaalse erakonna Progressiivid kui ka ühe Läti Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei ja Kristlik-Demokraatliku Partei eestvedamisel loodud valimisühenduse taha.

Uued jõujooned pannaks Lätis paika 6. oktoobril.

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Kuuba saab uue põhiseaduse

Kuuba uus põhiseadus lubab küll mitmes valdkonnas liberaalseid reforme, kuid ei kõrvalda suurimat takistust riigi edasise arengu teelt: see ei näe ette loobumist üheparteisüsteemist.

Formaalselt ei ole mittekommunistlike parteide olemasolu Kuubal enam ammu keelatud. Riiki on juba üle poole sajandi valitsenud Kuuba Kommunistlik Partei (KKP), aga alates 1992. aastast on lubatud ka teiste erakondade registreerimine. Paraku ei ole neil aga lubatud inimesi oma tegevusest teavitada, viia läbi valimiskampaaniaid ja rahvakogunemisi.

Sisuliselt valitseb üheparteiline režiim. Võimupartei täitis tänavu märtsis enda toetajatega kõik 605 kohta Kuuba parlamendis ning opositsioon ei suutnud seada üles ühtegi kandidaati isegi eelmisel aastal toimunud kohalikel valimistel. Kristlik-Demokraatlik Partei, mida peetakse tugevaima organisatsiooniga opositsiooniliseks jõuks, viib oma kongresse läbi Miamis (USA, Florida osariik) ja seda juhivadki väliskuubalased.

Kuna meedia allub KKP juhtimisele, valitseb range tsensuur ning ajakirjanikele on riigi sisemise korra ja poliitilise süsteemi õõnestamise, vaenlase propaganda ja lubamatute uudiste levitamise jms. kuritegude eest nähtud ette pikad vanglakaristused, ei ole võimalik praktiliselt kuidagi hinnata, mil määral praegune režiim ja selle tegevus vastab Kuuba rahva tegelikule tahtele.

Selge on see, et sellist aega, mis oli enne 1959. aasta revolutsiooni, Kuubal tagasi ei igatseta, aga tõenäoliselt ei ole ka järgnenu vastanud paljude kuubalaste ootustele. Üheparteilise süsteemi puudused peaksid olema eestlastel küll veel hästi meeles, kuid paar näidet sellest tasub kõnealuse teemaga seoses siiski tuua.

Üheparteilise süsteemi hädad

“Viimastel aastatel on Kesk-Ameerikas tekkinud laiaulatuslik rahvaliikumine USA monopolide ja nende käsilaste – kohalike diktaatorite vastu. Selle liikumise kõige jõulisemaks ja eredamaks kehastuseks osutus hiljutine revolutsioon Kuubal,” kirjutas noor nõukogude propagandatöötaja Tunne Kelam 1960. aastal ilmunud brošüüris “Kesk-Ameerika maad”.

Kelam leidis toona, et “revolutsioon Kuubal oli poliitilises, majanduslikus ja sotsiaalses mõttes tõeline revolutsioon, mille kõige silmatorkavamaks iseärasuseks on just see, et ta pole Batista kukutamisest saadik kordagi peatunud, vaid areneb pidevalt edasi rahvahulkade enneolematu vaimustuse ja initsiatiivi õhkkonnas.” Ta oli veendunud, et “Kesk-Ameerika rahvad on valmis järgnema Kuuba eeskujule.”

Kelam oli nende ridade kirjutamise ajal Eesti NSV Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühingu rahvusvahelise olukorra lektor ning EKP Tartu Linnakomitee, EKP Tartu Rajoonikomitee, Tartu Linna Rahvasaadikute Nõukogu ja Tartu Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja Edasi (tänase nimega Postimees) väliskommentaator. Jutu järgi otsustades ideeline kommunist. Tema katsed astuda EKP liikmeks seisid aga alles ees ja ilmselt oli just nende ebaõnnestumine põhjus, miks temast sai hiljem hoopis innukas antikommunist.

Kui võimupartei sellised ambitsioonikad, suure võimuihaga või lihtsalt kõrget ühiskondlikku staatust ja positsiooni ihkavad inimesed eemale tõrjub, ei jäägi neil üheparteisüsteemis üle muud kui muutuda süsteemivastasteks dissidentideks. Mitmeparteilises liberaalses demokraatias, kus eksisteerib võimalus võimupartei vahetumiseks, kanaliseeruks nende energia lihtsalt mõne teise erakonna kaudu ega pöörduks süsteemi enda vastu.

Lisaks muudab suletud ühiskonnad kokkuvõttes olemuslikult ebastabiilseks see, et võimupartei endagi liikmed ei saa oma seisukohti vabalt väljendada, vaid peavad pidama kinni parteiliinist.

“Sotsialistliku majanduse rajamise praktika Kuubal on näidanud, et mitmekülgsete majanduslike kontaktide tihenemine sotsialismimaade vahel on väga tähtsaks teguriks, võimaldamaks Kuuba majandusel dünaamiliselt areneda, kasutada sotsialistliku tootmisviisi eeliseid ja tänapäeva teaduslik-tehnilise revolutsiooni saavutusi,” kuulutas majandusteadlane, Eesti Infoinstituudi teadusdirektor Tiit Made 1981. aastal avaldatud kogumikus “Muutuv maailm. Ladina-Ameerika”, tutvustades Kuuba majanduslikku integreerumist teiste sotsialismimaadega.

1980-ndate teisel poolel NSV Liidus vallandunud glasnosti ja perestroika tuultes kirjutas Made aga juba alla isemajandava Eesti ideele. 1989. aastal astus ta ühena esimestest välja NLKP-st ning temast sai eraettevõtlust, kapitalistlikule turumajandusele üleminekut propageerinud Eesti Ettevõtjate Erakonna asutaja ja eestvedaja. Nii palju siis tema truudusest sotsialismi ideele.

Need näited said toodud siin mitte konkreetsete isikute inkrimineerimiseks, vaid üksnes illustreerimaks seda, kui raske on praegu Kuubalt kostuvate avalduste põhjal ennustada midagi kindlat riigi edasise arengu kohta. Sellise poliitilise režiimiga riikides ei ütle inimesed alati seda, mida nad tegelikult mõtlevad. Ja isegi väikestena näivad muudatused võivad panna liikuma laviini, mis kujundab ümber kogu maastiku.

Uus põhiseadus lubab eraettevõtlust

Kuuba parlament kiitis uue põhiseaduse eelnõu juba ühehäälselt heaks, kuid selle teksti ei ole veel tervikuna avalikustatud. Nüüd peaks see minema arutamisele augustis ja novembris toimuvatele rahvakoosolekutele, kus inimesed saavad esitada muudatusettepanekuid. Lõplik rahvahääletus Kuuba uue põhiseaduse heakskiitmiseks viiakse läbi tõenäoliselt alles järgmisel aastal.

Seni avalikustatud punktidest on saanud rahvusvahelises meedias enim tähelepanu see, et abielu kavatsetakse määratleda liiduna kahe inimese, mitte tingimata mehe ja naise vahel. KKP oma ühiskonnaelu juhtivat rolli loovutada ei kavatse, kuid riigi eesmärgiks ei ole uue põhiseaduse kohaselt enam liikumine kommunismi poole – selle asemel on seatud sihiks lihtsalt sotsialistliku ühiskonna ülesehitamine.

Uus põhiseadus tunnistab eraomandit ja turu rolli majanduses, kuid samas rõhutatakse vajadust piirata omandi koondumist. Sellega luuakse lõpuks põhiseaduslik alus reaalsuses juba tekkinud väikeettevõtlusele, mis on praegu rangelt võttes põhiseadusvastane. Esmapilgul väike muudatus, aga sisuliselt väga põhimõtteline. Samal ajal kinnitatakse muidugi püsimist sotsialistlikul arenguteel.

Tähelepanuväärsed reformid leiavad aset ka riigi juhtimises. Fidel Castro ajal koondati võimutäius Kuubal ühe isiku kätte, kuid nüüd lahutatakse riigipea ja valitsusjuhi ametikohad. President ei saa olla edaspidi ametis rohkem kui kaks järjestikust ametiaega (kokku kümme aastat).

Kas kavandatud muudatused viivad Kuubal praeguse režiimi kindlustumise või kadumise suunas, seda saab hinnata aga alles tagantjärele ehk tulevikus.

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Donald Trumpi tõejärgne ajastu

Donald Trump tegi seda jälle. USA president esines NATO tippkohtumisel oma tavapärases stiilis. Ta pildus ähvardusi ning esitas väiteid, mida võib nimetada pehmelt öeldes ebatäpseteks.

Kui kuulata pressikonverentsi, mille USA president pärast tippkohtumist andis, võib jääda mulje, et kõik on kõige paremas korras. Trumpi sõnul on NATO tugevam kui kunagi varem. Tema väitel tehti tippkohtumisel tohutuid edusamme ja liikmesriigid kohustusid tõstma oma kaitsekulutused kiiresti kahe protsendini SKP-st. Pikemas perspektiivis olevat sihiks lausa neli protsenti.

Teised riigijuhid selliste kokkulepete saavutamist ei kinnitanud. Küll aga jõudis meediasse info, mille kohaselt öelnud Trump suletud uste taga toimunud kohtumisel, et USA läheb edasi üksinda, kui nad kohe kiiresti kaitsekulutusi suurendama ei hakka. Kas see oli ähvardus NATO uks pauguga kinni lüüa, selle üle vaidlused veel kestavad.

USA meedia on toonud välja, et Trump esitas oma pressikonverentsil terve rea väiteid, mis lihtsalt ei vasta tõele. Tema sõnul kulutab USA praegu relvajõududele 4,2% SKP-st, kuid tegelikult on see viimastel andmetel 3,6%. Tema väitel katab USA 90% NATO kuludest, kuid tegelikult on see 22%. (Trumpi terava kriitika alla langenud Saksamaa kanda on samas 14% NATO eelarvest.) Jne.

“President Trumpi esinemine NATO tippkohtumisel Brüsselis oli pettumust valmistav, kuid kokkuvõttes mitte üllatav,” kommenteeris seda USA Senati relvajõudude komitee esimees John McCain, kes kandideeris vabariiklaste esindajana USA presidendiks kümne aasta eest. “Ei ole suurt mõtet lahata presidendi valeväiteid ja praalimist, tuleb vaid öelda seda, et need on ühe mehe sõnad.”

“Ameeriklased ja nende Kongress usuvad endiselt transatlantilisse liitu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) ning on selge, et ka meie liitlased usuvad veel meisse,” lisas senaator McCain. “See, et president Trump allkirjastas Brüsseli tippkohtumise deklaratsiooni ning väljendas lõpuks usku alliansi tulevikku, annab tunnistust meie vankumatute NATO partnerite kannatlikkusest, enesevalitsemisest ja pühendumusest.”

Trumpi demokraatidest kriitikud ennast muidugi nii hillitsetult ei väljendanud. Nende hulgas domineerivaid meeleolusid näitab hästi see, et läinud nädalal jagati sotsiaalmeedias agaralt linki väljaandes New York Magazine ilmunud pikemale artiklile pealkirjaga “What If Trump Has Been a Russian Asset Since 1987?“, milles spekuleeritakse võimalusega, et Trump on juba alates 1987. aastast venelaste usaldusisik.

Teema ei ole iseenesest uus. Sellest, et Trump avastas endas huvi poliitika vastu ja soovi saada USA presidendiks just pärast seda, kui käis 1987. aastal esimest korda Venemaal, on kirjutatud ka varem. Küllakutse esitas talle Juri Dubinin, toonane NSV Liidu suursaadik Washingtonis. Tehniliselt aitas visiiti korraldada Vitali Tšurkin, kellest sai hiljem Venemaa alaline esindaja ÜRO juures.

“Üks asi viis teiseni ning nüüd räägin ma suure luksushotelli ehitamisest, Kremli juurest otse üle tee, koostöös Nõukogude valitsusega. Nad kutsusid mind juuliks Moskvasse,” kirjutas Trump ise oma bestselleris “The Art of the Deal” (1987). “4. juulil lendasin ma koos Ivana, tema assistendi Lisa Calandra ja Normaga Moskvasse. See oli erakordne kogemus. Me sõitsime ringi poolel tosinal potentsiaalsel ehitusplatsil, sealhulgas mitmed Punase väljaku lähedal. Me peatusime hotelli “Natsional” Lenini sviidis ja mulle avaldasid muljet Nõukogude võimukandjate püüdlused sõlmida diil.”

See luksushotell jäi Moskvasse rajamata, kuid hiljem on hoidnud Trumpi ärilises mõttes pinnal paljuski vene raha, mis on jõudnud temani peamiselt suurte sularahatehingute kujul. Kuhu seda raha pidi liikudes välja jõuab, seda võib igaüks ise oletada. Paljude ameeriklaste valmisolek eeldada halvimat näitab eelkõige seda kui frustreerivalt Trumpi poliitika ja käitumine on neile mõjunud.

Paar kuud pärast Venemaalt naasmist lasi Trump avaldada ajalehes New York Times terve lehekülje ulatuses suure reklaami, milles süüdistas Jaapanit, Saudi Araabiat ja teisi riike (nimeliselt nimetamata) selles, et nad kasutavad ära Ameerika Ühendriikide sõjalist vihmavarju. Trumpi sõnul peaksid teised riigid ameeriklastele enda kaitsmise eest maksma. Sellega algasid tema poliitlised ambitsioonid.

Ja see on sisuliselt sama jutt, mida ta räägib tänapäeval. NATO tippkohtumisel antud pressikonverentsil kuulutas Trump, et USA relvatööstus on parim maailmas ja ta on valmis abistama riike sellega relvatehingute sõlmimisel. See on nähtavasti ka vastus küsimusele, kuhu peaks tema arvates minema see lisaraha, mille kulutamist riigikaitsele ta eurooplastelt nõuab: USA sõjalis-tööstusliku kompleksi kätte.

Kas Trump on Kremli ja/või USA relvatöösturite huve teeniv mõõdutundetu egomaniakk, nagu arvavad tema kriitikud, või “väga stabiilne geenius”, nagu ta ennast ise iseloomustada armastab, selle kohta langetavad kunagi lõpliku otsuse ajaloolased. Praegu on aga selge nii palju, et tema sõnad ei ole jätnud avaldamata mõju ameeriklaste hoiakutele laiemalt.

Uuringufirma Pew Research Center küsitluse kohaselt suhtub enamik ameeriklastest NATO-sse küll jätkuvalt positiivselt, kuid Trumpi ametiajal on lõhe erinevate poliitiliste leeride vahel ka selles küsimuses kasvanud. Demokraatidest pooldab NATO-t 78%, vabariiklastest vaid 47%. Ennast poliitiliselt sõltumatuna määratlenud ameeriklaste hulgas on vastav näitaja 59%.

Sarnane terav lahknevus on tekkinud suhtumises vabakaubandusse. 67% demokraatidest leiab, et vabakaubanduskokkulepped on olnud USA jaoks head asjad – vastupidist arvab neist vaid 19%. Vabariiklastest tunnistab seda aga kõigest 43%, samas kui 46% on nüüd veendunud, et need on olnud USA jaoks halvad, nagu Trump neile pidevalt sisendab. Varem kaldusid vabakaubandust toetama rohkem just vabariiklased.

Trump on seega mitte üksnes teatud osa ameeriklaste esindaja, vaid ka nende hoiakute aktiivne kujundaja. Tema juhtimisel on nüüd vabariiklaste hulgas süvenenud suund isolatsionismi ja protektsionismi, vastuseis vabakaubanduslepingutele ja sõjalistele liitudele teiste riikidega.

Seda, et tegemist on positsioonidega, mida toetab tegelikult vähemus USA ühiskonnast, kinnitavad tõenäoliselt ka sel sügisel toimuvad valimised, kus vabariiklastele ennustatakse enamuse kaotamist USA Esindajatekojas. Tänada võivad nad selle eest eelkõige president Trumpi.

Artikkel valmis 14. juulil 2018 ja ilmus 18. juulil ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.