Ma ei saada üldiselt jõulukaarte, isegi mitte internetis, aga vaatasin nüüd, et hea kontrasti praeguse sooja, kahvatu talvega moodustab fragment ühest mu vanast, lõpetamata maalist, millel puudub nimi. Rohkem lund ning jõulupuna palgeisse, mis siin muud ikka soovida!
PS. Päris huvitavaid e-kaarte igapäevaseks kasutamiseks leiab MoMA kollektsioonist, aga ka Guggenheimi omast.
Vaatasin (mingitel sentimentaal-nostalgilistel põhjustel, mida ei hakka siin nüüd pikemalt lahkama) uuesti Julian Schnabeli filmi “Basquiat” (1996) ja avastasin, et see on muu hulgas päris hea jõulukas, kuigi jõuludest on selles juttu vaid lauludes.
Kondase Keskuses avati eile Viive Noore graafikanäitus “Armastuse puu”, mis on seni kõige täielikum sama nime all tehtud väljapanek. Lisaks on seal riputatud üles tema illustratsioonid Tiia Toometi peagi ilmuvale lasteraamatule “Mailill ja ülane”.
Väljapanek koosneb seega kahest osast. Esimesest annab aimu see lisatud kuulutus (klõpsa pildil), aga teine on lasteraamatutele kohaselt palju värvikirevam ja mitte päris samas stiilis nagu need eelkõige täiskasvanutele mõeldud tööd.
Jaan Kaplinski märkis neist mõne kohta, et need on väga luulelised, väljendatavad ka kuidagi sõnadega, ning autor ütleski selle peale, et ta alustab sageli sõnast, lähtub sellest, annab oma tõlgenduse ja edasiarenduse. Piltide teemad ongi sellele vastavalt sageli kirjanduslikud: Alice Imedemaal, Oscar Wilde jne.
Muu hulgas rääkisid nad, et inimesed mõistavad kunsti ja ka luulet mõnikord hoopis erinevalt sellest, mida autor ise mõtles (Kaplinski hiljutist põrkumist poliitikutega ei mainitud, aga see oli ju tegelikult samuti üks väga ere näide sellest kui erinevalt võidakse millestki aru saada). Ja mõlemad pidasid oluliseks tähelepanu detailidele.
Töö selle peagi ilmuva lasteraamatu kallal, nagu ma aru sain, on käinud pikemat aega, tekst ongi kirjutatud just Viive Noore piltidele ja piltide põhjal otsustades tuleb sellest üks päris kena ja meeldiv asi. Aga… minge vaadake neid ise! Kunsti kirjeldamine on nii raske, et ma parem ei üritagi seda teha. Seda tuleb ise vaadata, mitte lugeda teiste kirjeldusi. (Piiluda saab muidugi ka eilse AK video kaudu.)
Näitus jääb avatuks jaanuari lõpuni. Matti Miliuse mälestusnäitust saab samas vaadata veel vaid järgmisel nädalal.
Minu tänane horoskoop: Täna annab endast märku mõni unustusse kadunud tuttav. Teie peas küpseb üks suur ja eriline plaan. Viige see kindlasti täide ja te ei kahetse ;).
Eile värvisin ära ühe ukse ja hakkasin taas maalima. Kuna mul selles vallas mingeid sihte või ambitsioone ei ole, siis võin vabalt mängida ja eksperimenteerida ega pea otsima mingit kindlat käekirja, mille järgi mind ära hakataks tundma. Kes on minu varasemaid pilte näinud, need teavad, et need on peaaegu kõik erinevas tehnikas ja enamasti isegi signeerimata.
Minu jaoks on selles osas huvitav protsess ise, katsetamine, kuigi mitte päris lambist ja huupi, vaid lähtudes siiski mingist ideest ja ettekujutusest, mis võib samas muidugi töö käigus muutuda ega pruugi ka alati soovitud kujul realiseeruda. Praegu paistab, et antud juhul peaks pilt kukkuma välja enam-vähem selline, nagu ma seda ette kujutan, aga ei taha ära sõnuda.
Vaatamiseks meeldib mulle endale kõige rohkem impressionism ja postimpressionism ning sellel on olemas äärmiselt lihtne seletus: Cézanne, Renoir, Toulouse-Lautrec jne. olid esimesed kunstnikud, kelle nimed mulle mällu sööbisid, sest need vaatasid lapsepõlves riiulis olevate raamatute selgadelt vastu just silmade kõrgusel.
Raamatud kuulusid vanemale õele, kellest võinuks saada tõesti kunstnik, aga läks teisiti… Mina vaatasin neist alguses pilte, hiljem ka lugesin. Ma ei mäleta enam midagi sellest, mida meile õpetati siis koolis kunstiõpetuse tunnis või milliseid pilte lasti teha lasteaias, aga ma mäletan neid raamatuid. Need on minu jaoks lähtepunkt, kõige hilisema alus.
Erilise salapära lisas asjale see, et mul ei lubatud neid raamatuid alguses lapata, sest kardeti, et ma lõhun need kogemata ära, sodin sinna midagi sisse vms. – mõnega see vist nii juhtuski. Seega oli minu jaoks tegemist keelatud kunstiga. Ja eks keelatud asjad ongi ju lastele sageli need kõige huvitavamad ja põnevamad, vähemalt mulle siis küll olid.
Laul tänaseks päevaks: Soquelle “Cancer”. Jälle üks mulle varem tundmatu esineja, kes mind Twitteris jälgima hakkas, aga kes ajab sellist rida, mis mulle täitsa meeldib.
Kondase Keskuses avati täna Matti Miliuse mälestusnäitus, mis jääb avatuks 13. detsembrini ehk kuuks ajaks. Üles on pandud väike valik nendest tema kunstikogust pärit teostest, mille Tartu Kunstimuuseum endale ostis.
Päris huvitav oli kuulata tema vanade sõprade ja teiste temaga kokku puutunud inimeste meenutusi Miliuse küllaltki kirevast elust, neist igasugustest juhtumustest ja seikadest.
Muu hulgas räägiti üks naljakas lugu Riiast, millega seoses tuli mõte, et peaks nüüd kah kunagi jälle sinna minema, pole ammu käinud.
Oli tegelikult ka veidi veider tunne näha seal mõnda sellist pilti, mida olen aastaid tagasi juba kusagil näitusel näinud.
Mõtlesin siis, et peaks ikkagi ka ise uuesti maalima hakkama. Värvid peaks kusagil veel alleski olema, vaja ainult lõuendit ja mõnda head kohta, kus seda rahulikult teha saab.
Mis puudutab üldse kunstinäitusi, siis vaatamas soovitan ma käia neid tavalistel päevadel, kui inimesi eriti ei ole ja saab keskenduda teostele, aga avamistel tasub käia just selleks, et kuulda igasuguseid huvitavaid lugusid, mida on kombeks sellistel puhkudel rääkida.
Kinokolmapäev Sakala Keskuses tõi täna Priit Pärna Animafilmifestivali raames Viljandi rahvani sel aastal Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud tudengite animatsiooni, tähistades nii rahvusvahelist animapäeva.
Mitmed tööd võis küll liigitada päris selgelt nn. Pärna koolkonda, kuid kõigil tegijatel oli siiski teistest erinev, omanäoline käekiri nii puht tehnilise teostuse, teemade valiku kui ka loo jutustamise mõttes.
Kõige enam eristus ülejäänutest Lilli-Krõõt Repnau “Päeva lõpus”, mis kujutas endast vaid üht pilti valgest lehest pimeda ööni – iseenesest ju lihtne idee, aga proovige seda ise sedasi teha, siis ei tundu enam üldse lihtne, hoopis väga raske on.
Samuti jäid selles mõttes teiste hulgast silma Teemu Hotti “Ö pidu” (sisu: tähtede pidu lõpeb alfabeetide sõjaga) ja “Tänavaelu”, kus liiklusmärgid tänaval ellu ärkasid – viimane just oma idee poolest, mida annaks ju arendada edasi lõputult, näiteks mingi seriaali kujul.
Pooltes töödes oli rohkem sellist Eesti animaatoritele tavapärast musta absurdihuumorit, aga samas oli kõigil autoritel ikkagi täiesti omanäoline lähenemine, mitte kuidagi teineteist kopeeriv või kedagi otseselt jäljendav. Tugevad tegijad.