(R)EVOLUTSIOON / Perekonnavaled / Viirusekandur

Kondase Keskuses avati eile TÜVKA teatrikunsti visuaaltehnoloogia erialade näitus “(R)EVOLUTSIOON”, mis vahetas välja veebruaris avatud näituse “Segatud meediumid”, kus võis näha vilistlaste ja nende õppejõudude plaaniväliseid töid.

Tudengite poolt kuni 17. aprillini okupeeritud kahes ruumis tegutseb visuaalistani vabariik. Ühes asub must kapp, millel on veerandsada ust, neist iga taga omaette maailm, näiteks ühes väike mudel samast ruumist koos keset seda asuva kapiga.

Mul ei tulnud seal meelde uurida, kes on selle autor, aga kui mina oleksin nende õppejõud, siis annaksin ma talle kindlasti lisapunkti teravmeelsuse eest, sest seda vaadates meenus mulle kohe vana hea “Ühes mustas-mustas…” õudusjutt.

Lisaks tegelikult ka “Cube”-triloogia (millele, nagu nüüd Wikipediast lugesin, kavandatakse järge), aga see on juba veidi liiga creepy.

Ülejäänud maailmad ulatusid paberist metsast kõrvalruumis elava robotini (rühmatöö). Oli näha, et tudengitel fantaasia lendab – mitte kõigil ühes, vaid erinevates suundades.

Eilsel avamisel oli vist isegi rohkem rahvast kui mina seal kunagi varem näinud olen. Ja aprillis rändab näitus edasi Tallinna, mais Pärnu (täpsemalt hoiab kursis visuaaltehnoloogide FB lehekülg).

Lisaks näitustele on visuaaltehnoloogia õppekava 25. juubeliaasta tähistamiseks kavas veel temaatiline konverents, mis toimub 22. märtsil ja on huvilistele tasuta. Registreeruda tuleb 18. märtsiks, täpsema info leiab selle lingi tagant.

* * *

Kinokolmapäeval sai nähtud Valentin Kuigi ja Manfred Vainokivi “Perekonnavaled”, mille sisu võtab lühidalt kokku fraas c’est la vie kõigi oma varjunditega.

See ei ole selline film, mida tingimata ka teist korda vaadata tahaks, aga pärast selle nägemist võib olla rahul, et seda sai nähtud: meeldiv, ilus, hea, tugev film, mis käib sujuvalt ja isegi justkui kergelt, hõljudes läbi rea sügavaid, tõsiseid teemasid.

Pärnus filmitud loo tegevus hargneb kaunites, rahulikes kaadrites, klassikalise muusika taustal ja suuresti orkestrimaailmas, aga samas kaugeltki mitte ainult seal; töö-, pere- ja intiimsuhete (vaatajate silme ees) üha keerulisemaks muutuvas puntras.

Nagu jaanuaris esilinastunud Kadri Kõusaare “Ema”, nii puudutab ka “Perekonnavaled” riivamisi omastehoolde teemat, mis on vananeva rahvastikuga Eestis nähtavasti järjest aktuaalsem, jõudes seetõttu ka filmidesse, kuigi siin ei ole see üldse kuidagi kesksel kohal.

Mingit ühte väga keskset, kogu lugu kandvat teemat sellel filmil tegelikult ei olegi, see on nagu lihtsalt c’est la vie, vaade ellu, mis algab äratundmisega, et iga elu läheneb kord lõpule, ning lõpeb tõdemusega, et peagi sündimas on uus.

Ja kõik kestab edasi, kogu see värk.

Minge kinno!

Lisaks veel üks c’est la vie film: “Viirusekandur”, eile telelinastunud Andres Maimiku ja Rain Tolki dokumentaal Kalev Rajangust, mida saab vaadata ETV veebilehel.

Tegelikult ju päris kurb lugu, aga selline on elu, sellised on inimesed, kellest me tänaval mööda kõnnime.

Köleri konverentsist

Sakala Keskuses toimus eile Johann Köleri 190. sünniaastapäevale pühendatud konverents, kuhu ma jõudsin alles pärastlõunal, mis tähendab, et esimesed ettekanded jäid kuulmata.

Kuna neist tehtud salvestused on aga kõige esimesed failid, mis lähevad Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks loodavasse kultuuritegijate mälupanka, siis avaneb ilmselt kunagi võimalus neid järelkuulata.

Need seitse ettekannet, mida mul eile kuulda õnnestus, olid küllaltki erineva sisuga, ulatudes ajaloolistest ülevaadetest kaasaegse kunsti problemaatikani.

visand

Teiste hulgas esines professor Darja Kollegova, Peterburi Kunstide Akadeemia õppejõud ja ka ise hinnatud kunstnik, kes rääkis oma ettekandes sellest koolist, kus õppis ja õpetas ka Köler, ning tegi vahepeal ajaviiteks inimestest visandeid, näiteks minust selle juuresoleva.

Kollegova ostis koos oma mehe Mstislav Pavloviga, kes on samuti silmapaistev kunstnik, Suure-Jaani maja. Nad kutsusid kõiki külla ja kavatsevad end edaspidi tihedamalt Eestiga siduda. Konverentsi lõpus avati Sakala Keskuse teisel korrusel näitus, kus pandud välja mõned nende maalid.

Darja Kollegova näituse avamine #kunst #viljandi #avamine

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Esimesel korrusel on jätkuvalt (1. aprillini) avatud May ja Ursula Aavasalu keraamikanäitus, kus võib näha samuti päris huvitavaid asju. Lisaks on seal nüüd üleval mõned koopiad Köleri töödest ning teisel korrusel veel ka väljapanek Johann Köleri Seltsi tegemistest.

Minu poolt kuuldud ettekanded kestsid kokku umbes kolm tundi ja ma ei tee isegi katset nende kõigi sisu siin kuidagi lühidalt kokku võtta või edasi anda, sest see oleks sisuliselt võimatu.

Misti Pavlovi vaade kirikule #kunst #viljandi

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ettekannetele järgnenud arutelu lõppes aga küsimusega, kuidas või millega seoses võiks Kölerit kahekümne aasta pärast koolihariduse kaudu esile tõsta ja meeles pidada. Kõlama jäi kaks mõtet, millel mõlemal oli mitmeid toetajaid.

Kunstnike ja kunstiteadlaste poolt: aktuaalsem on küsimus, kuidas siduda inimesi kaasaegse kunstiga – kui Kölerit õnnestub kasutada kuidagi selleks, siis on hea.

Ajaloolaste ja muuseumitöötajate poolt: Kölerit tuleks meenutada rohkem ka kui rahvusliku liikumise tegelast.

Mis puudutab esimest, siis EKKM-i jagatav Köler Prize, millest rääkis selle värskeim laureaat Anu Vahtra, kes on ka üks kunstnikupalga saajatest, ja Köleri teostel kujutatuga mängimine õppeotstarbel, millest rääkis EKA õppejõud Alar Nurkse, kujutavad endist ju kah samme selles suunas.

Võib-olla tasuks tegeleda aga veelgi julgemalt Köleri remiksimisega ehk kasutada tema nime ära tähelepanu tõmbamiseks kaasaegse kunsti kontekstis.

Köler 190 / Kanter

Alles see oli, kui tähistati Johann Köleri 175. sünniaastapäeva, nüüd juba 190. Aeg lendab kiiresti.

Muuseumis avati eile väljapanek, kus on näha mõned Köleri maalid. Esmaspäeval toimub Sakala Keskuses temaatiline konverents, mille kava leiab selle lingi tagant. Sissepääs tasuta.

Lähemalt hoiab sel aastal Kölerile pühendatud üritustega kursis spetsiaalne FB lehekülg.

Linda Kanter Quartet #viljandi #jazziklubi #kohvikfellin #lindakanter #jannotrump

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Jazziklubi eilsel üritusel kohvikus Fellin esines Linda Kanteri kvartett. KKK ehk kaunis kena kava, nagu huvilistel on võimalik veenduda juba neljapäeval Tartus ja reedel Tallinnas. Soovitan seda teha.

Fantaasiamaailmast

Uus näitus #kondasekeskus #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kondase Keskuses avati eile jälle üks uus näitus. Siin sellest pikemalt juttu ei tule. Huvilistel soovitan vaadata AK videolõiku, pilte Sakala veebilehelt (tasuline) ja/või ise kohale minna. Terje Kiho “Maria” (2012), mis ilutseb ka näituse plakatil, sobib aga hästi seda postitust illustreerima.

Hiljuti tõstatas üks inimene FB-s küsimuse, milliseid ulmekaid peaks kindlasti lugema. Mulle tuli selle peale kohe pähe Aleksandr Grini “Lainetel tõttaja”, aga kuna tegemist ei ole päris klassikalise ulmekaga ja selle lugemisest oli möödunud juba enam kui pool elu, siis lugesin selle nüüd ka ise uuesti läbi, et see endale meelde tuletada.

Sellest raamatust on pärit üks minu lemmikkohti…

“Varem või hiljem, vanaduse lähenedes või elu õitseeas kutsub Olematu meid ja me pöörame pead, püüdes taibata, kust see kutse tuleb. Siis virgume ehmunult keset oma maailma ja peame kalliks iga päeva, aina süüvides pilguga ellu ja püüdes kogu oma olemusega mõista, kas Olematu ei hakka teoks saama. Äkki on ta pale nüüd selginud? Äkki pole nüüd enam tarvis muud kui sirutada käsi, et tabada tema nõrku hajuvaid piirjooni?”

…millega riimuvad minu peas mõned read, mille on pannud kirja Michel Butor oma novellis “Saint-Lazair’i jaam”…

“…ja meie hulgas on palju neid, kes trepist üles jõudes ja ooteruumi astudes leiavad ilma erilise üllatuseta ja üha kasvava väsimusega, et kõigist pingutustest, hingetuks jooksmisest ja valatud higist hoolimata ei jõua nad õigele rongile…”

Nende meeleoludega haakub ka Alain-Fournier “Suur Meaulnes”, mida samuti taas lugeda kavatsen, kui selle üles leian.

Kõik need kolm teost on segunenud minus mitte üheks looks, vaid mingiks hägusate piiridega väljaks, kus neis sisalduvad meeleolud omavahel kohati põimuvad ja kattuvad. See väli hargneb ja laieneb ilmselt lõputult, hõlmates ka teisi kunstivorme.

Grini raamatuga seostub mulle veel näiteks Metro Luminali laul “Igatsus tume”, kuigi tema poolt sõnastatud igatsus on mitte tume, vaid hele – “Lainetel tõttaja” on määratletav ka kui fantastiliste sugemetega romantiline seiklusjutt. Õnneliku lõpuga.

Nende viimaste sõnade peale käis praegu krõks ja kõik ülalmainitud teosed ning lisaks veel üks eile vaadatud video andsid tõuke panna kirja järgnevad read, mida võib kokkuvõttes nimetada luuletuseks.

ta tuleb
ning kaob
näitab teed
mil lõppu ei ole
üle tumeda vee
kaugustesse
läheb see

“Lainetel tõttaja” – mitte just päris selline nagu Grini romaanis, kuid inspireeritud kindlasti ka sellest raamatust.

Lõpetuseks tulen siin aga siiski maagilisest realismist välja.

Kinokolmapäev Sakala Keskuses tõi eile vaatajateni Manfred Vainokivi uue filmi “Punane varietee”, mis kujutab endast minu meelest eriti karmi kinnitust väitele, et glamuuri ei ole tegelikult olemas (vaadake treilerit, lugege Peeter Sauteri arvustust).

Filmi keskne tegelane Kalju Saareke (1926-2015) mõjub kohati väga kibestununa, kuigi tõstatab seejuures ka tõesti olulisi teemasid (nagu see, et inimesi märgatakse hinnata sageli alles pärast nende surma, mitte elu õitseeas – samas ei takista see muidugi tal endal suhtumast äärmiselt üleolevalt mitmetesse noorematesse tegijatesse). Tema mälestusteraamat “Elu kui kabaree” (2005) jätab parema mulje, mõjub positiivsemalt.

Kaido Rätsep Kondase Keskuses

Kaido Rätsep räägib oma maalidest #kunst #kondasekeskus #naivism

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kondase Keskuses avati täna Kaido Rätsepa näitus “Elu ja ülirohkesti”, kus on pandud välja tema “koomiksilaadsed kristlikud punkpildid”, mille võib liigitada ka loomulikuks naivismiks.

Rätsep hakkas kunstiga tegelema lasteaias, kus korraldas juba 4-aastaselt rühmakaaslastele oma esimese isikunäituse, aga ei ole seda õppinud ega kedagi teadlikult jäljendanud. Samas harmoneeruvad tema tööd väga hästi Kondase omadega, sobides täiuslikult just sellesse kohta. Ja ühtlasi praeguse ajaga, kui õhus on juba tunda läheneva kevade hõngu, aga väljas veel sünk ja sopane – täpselt õige hetk, et minna vaatama selliseid rõõmsailmelisi pilte.

Avamisel rääkis ta pikalt oma elukäigust. Lapsepõlvest. Siis sellest, kuidas temast sai punkar (ansambli The Shitheads laulja), kes võttis punki väga tõsiselt ja sõprade mõjul alla käis. Ikka päris põhja: narkomaan, alkass, kodutu, kes magas kus juhtus, koos teiste asotsiaalidega külmas majas odekolonni jõi jne. Aegamisi saabunud kristlikust ärkamisest, mis tal august välja aitas tulla.

Ka näituse pealkiri on viide ühele kirjakohale Johannese evangeeliumis: Siis ütles Jeesus taas: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mina olen uks lammaste jaoks. Kõik, kes on tulnud enne mind, on vargad ja röövlid, ja lambad ei ole neid kuulanud. Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad. Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.”

Kõlasid mõned laulud, palju usujuttu, autor tutvustas lähemalt piltidel leiduvat. Tahes-tahtmata tuli seda kõike kuulates pähe küsimus, kas nii sügavalt põhjast on üldse võimalik tulla välja ilma mõnele religioonile toetumata. Ega näiteid selle kohta eriti ei ole. Ja kui ise sama teed läbi ei ole käinud, siis ju tegelikult ei tea, kuigi tahaks loota, et ka ateistidel on siiski mingi võimalus, et kõik ei pea tingimata usklikeks hakkama, et päästetud saada.

Pildid pärinevad viimastest aastatest, värskeimad sellest aastast, ning tegema hakkas Rätsep neid oma vennatütre mõjul. Alguses oli joonistanud talle ühe küünilise, musta huumoriga naljapildi, aga see ei meeldinud. Lõpuks leidis siis sellise elurõõmsama stiili.

Mõningaid muljeid eilsest

Eilsest päevakavast oli siin veidi juttu juba teisipäeval. Järgnevalt vaid mõningaid muljeid neist asjust, millest mõned lugejad veel huvitatud võivad olla, et otsustada, kas neid vaadata-kuulata.

Kadri Kõusaare “Ema” suhtes ei ole minu arvamus selgem kui pärast esimest vaatamist. Seal on liiga palju kihte, liiga palju erinevaid nurki ja teemasid, et need kuidagi lühidalt kokku saaks võtta. Veider film.

Lõpuks sain aru, et “Ema” koloriit meenutab mulle 17. sajandi Madalmaade maalikunsti, konkreetselt Pieter de Hoochi maale, näiteks “Ema kohus”, millel valitsev meeleolu on sügavas vastuolus filmis domineerivaga. Sellest tulenebki ilmselt teatav emotsionaalne dissonants, mida see film minus tekitab.

Peaks vaatama seda kunagi ka kolmandat korda, aga mitte kohe, vaid mingi aja pärast, kui esmased muljed on hajunud.

* * *

Tõnis Saadoja näituse avamisele Hobusepea Galeriis jõudsin siis, kui see oli juba avatud. See tähendab, et sissejuhatust ei kuulnud. Käisin ringi peale, aga ei hakanud isegi selgitavaid tekste lugema, vaid otsustasin lähtuda ainult muljest, mille jätavad pildid ise.

Välja on pandud suureformaadiline minimalism (mitte kunstiteaduslikus, vaid kõnekeelses tähenduses), mis eeldab vaatajatelt kujutlusvõime, fantaasia olemasolu. Teema “Etüüdid klaverile ja lõuendile” viib mõtted muidugi sellele, et tegemist on illustratsioonidega helidele, kujutluspiltidega, mis on tulnud pähe klaveri taga istudes ja vaikselt klahve näppides.

Eriti jäi meelde üks kustunud küünal, mis seostus kohe mõningate noorte Eesti kunstnike omakäelise lahkumisega siit ilmast käesoleval sajandil, meie ajajärgul. Selle heliribaks sobiks hästi näiteks Mozarti “Requiem aeternam”, millest ta jõudis lõpetada enne surma ainult avamängu.

Plaadid, kook, jook #plaadiesitlus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kate & Ilona Aasvere esitlesid oma värsket plaati “Tallinn – Haapsalu” Perrooni Kohvikus. Hinnaklass: Tiramisu kook 2.50, mustsõstra-kama keefirijook 2.50 (valmistatakse loksutamise teel ning maitseb umbes nagu mustsõstramaitseline kama). Rohkem fotosid leiab Õhtulehest.

Rahvast oli suht palju ja kõlas hulk lisalugusid. Ma küll väga ringi ei vaadanud, aga paistis, et kohal olid siiski valdavalt minust vanemad inimesed. Ja eks see oli minu endagi jaoks väike nostalgialaks – Kate’i “Teisel pool” ja Folkmilli “Topeltrosin” olid mul nende ilmumise ajal päris aktiivses käibes helikassettidena, mistõttu tundus huvitav kuulda, mida nad nüüd koos teevad.

Laule on plaadil nii keskmisi, aeglasemaid kui ka hoogsamaid. Ja sihtgrupp umbes 35+, mis tähendab, et varsti võin hakata kuulama.

* * *

Päeva lõpuks, kui ette oli löönud juba tänane kuupäev, jõudsin äratundmisele, et peaks kirjutama iga päev vähemalt kolm rida luulet, sest…

kõik ütlemata jäetud sõnad
tulevad meie juurde tagasi
tuhandekordse vaikusena

Tallinna sõites lugesin läbi ka Loomingu Raamatukogu alanud aasta esimese numbri, aga sellest tuleb nädalavahetusel eraldi postitus, sest kui hakata siia kõiki eilseid teemasid kokku kuhjama, siis veniks see lihtsalt kohutavalt pikaks.

Tulekul enesetappude hooaeg

kustunud

See postitus on ajendatud eile uudistesse jõudnud teatest Nadežda Tšernobai (1985-2015) surma kohta, aga ei räägi temast, sest mina teda ei tundnud.

Politseinike hinnangul viitab esialgne info küll sellele, et tegu oli tõenäoliselt vabasurmaga, kuid kommentaarid sotsiaalvõrgustikes näitavad, et paljude jaoks on see uskumatu, mõistetamatu. Tundus, et tal ei olnud mingit põhjust seda teha.

Ei hakka spekuleerima, kuidas antud juhul lugu tegelikult olla võis, sest ei tea sellest midagi lähemat, vaid märgin üksnes seda, et teiste sisse me ju ei näe.

Pealegi, psühhiaatrite arvates puudub enesetappudel enamasti üldse ratsionaalne põhjus – nende taga võib olla ka lihtsalt mingi ootamatu välkidee, eriti selliste tundlikumate natuuride puhul, kes oma kunsti väga sügavalt sisse elavad – kui minna liiga sügavale, siis ei pruugi sealt enam välja tulla.

Samas tuuakse välja, et enesetapukatseid esineb sagedamini mitte jõulude ajal, nagu tihtipeale arvatakse, vaid vahetult enne ja pärast jõule, jaanuaris ja kevadel. Jõulude ajal enesetappude arv tegelikult hoopis väheneb.

Selle põhjuseks arvatakse, et pühadega kaasnev läbikäimine sugulaste ja sõpradega annab jõudu neile, kes tunnevad ennast kaitsetute ning abitutena, uue aasta saabumine sisendab lootust, et asjad lähevad paremaks, aga seejärel vajub kohe taas sisse must masendus.

Sama juhtub kevadel, kui loodus talveunest uuele elule ärkab, aga inimesed ei näe oma väljavaadete paranemist.

Ekspertide sõnul on enesetapud küll mitte alati, aga enamasti seotud depressiooniga, kuid leiavad sageli aset mitte sügavaimas põhjas, vaid hoopis just siis, kui inimene näib juba august välja tulevat ja kui tema meeleolu paistab paranevat.

Need oma elu ise lõpetanud inimesed, kellega mina olen rohkemal või vähemal määral kokku puutunud, olid väliselt üldiselt üsna positiivse ellusuhtumisega, kasvõi näiteks Sergei Hohlov, kes näis mereväes mulle ühe rõõmsameelseima ohvitserina, aga vaid mõned kuud hiljem juhtus selline kohutav asi.

Esimese hooga tundus see ilmselt kõigile temaga kokku puutunud inimestele täiesti uskumatu, mõistetamatu, absurdne, aga samas selgus kohe, et mehel olid kaelas suured mured ja probleemid. Nähtavasti kujutas ta endale ette, et leidis neist nii väljapääsu, kuigi see oli lihtsalt õudne lõpp, mitte lahendus.

Kuna ma ei taha lõpetada seda postitust päris nii süngetes toonides, siis panen siia ühe oma vana luuletuse, mille nüüd ka eesti keelde tõlkisin. See ei ole seotud ühegi enesetapuga, vaid räägib maskidest, mille taha inimesed ju pahatihti varjuvad, kuid mille taha meil tuleks siiski üritada näha.

stranger*

I don’t remember
                         your face
maybe I’ve never seen
                         the true one
you always hide
                         behind your smile
who could tell
                       what else is there

ma ei mäleta
                    su nägu
võib-olla pole ma kunagi näinud
                    seda õiget
sa varjud alati
                    oma naeratuse taha
kes võiks öelda
                    mis on seal veel

stranger – võõras, tundmatu lähedane