Rubriik: kirjandus

Michel Houellebecq kirjutab, et avastas H. P. Lovecrafti 16-aastaselt. “Šokiks olnuks seda vähe nimetada. Ma ei teadnud, et kirjandus võib niimoodi mõjuda,” väljendab ta enda vaimustust.

Mina jõudsin Lovecraftini 15-aastaselt, kui lugesin antoloogiast “Olend väljastpoolt meie maailma” tema lühijuttu “Külm õhk”. See oli küll hea, aga mitte nii muljetavaldav, et oleksin võtnud ette ka samal ajal eesti keeles ilmunud Lovecrafti enda lühijuttude kogu “Pimeduses sosistaja”. Mitmete teiste autorite loomingu vastu tärkas minus siis huvi just tänu sellele antoloogiale, näiteks said kohe hangitud Hanns Heinz Ewersi “Alraune” ja Gustav Meyrinki “Golem” (Grin, Beljajev ja Čapek olid veidi tuttavad juba varasemast), aga Lovecrafti “Külm õhk” mõjus pigem häirivalt.

Häirivalt mitte selles mõttes, et see lugu oleks tekitanud minus siis kohutavat õudu või olnud kuidagi vastumeelne, vaid hoopis põhjusel, et Lovecrafti visandatud tehniline lahendus inimese surmajärgse eksistentsi tagamiseks jäi väga üldsõnaliseks ning minajutustaja otsus kõik selle kohta käinud materjalid hävitada ei olnud vähemalt minu jaoks psühholoogiliselt usutav – ise oleksin ma samas olukorras ju kindlasti teisiti talitanud ehk suure teadlase uurimistööd jätkanud, aga see on juba teine teema.

Niisiis. Kuna esimese tema sulest pärineva jutu puhul, mida lugema juhtusin, mõjusid mõned asjaolud veidi häirivalt, siis ei olegi ma neid rohkem lugenud.

Houellebecqi ei olnud seni üldse lugenud, sest suhtun sellistesse populaarsetesse trendikirjanikesse üldiselt väikese negatiivse eelarvamusega (Eestist sobib võrdluseks näiteks Andrus Kivirähk). Tema raamatut Lovecraftist lugesin nüüd üksnes seetõttu, et selle avaldas Loomingu Raamatukogu, mille uued numbrid olen võtnud nõuks kõik järjest läbi lugeda.

“Tagantjärele on mul tunne, et ma kirjutasin selle raamatu siin teataval kombel oma esimese romaanina,” kirjutab Houellebecq sellele prantsuse keeles juba 1991. aastal avaldatud teosele hiljem lisatud eessõnas. “Romaanina, kus on ainult üks tegelane (H. P. Lovecraft ise); romaanina selle piiranguga, et kõik ära toodud faktid, kõik tsiteeritud tekstid peavad olema tõesed; kuid siiski teatavat sorti romaanina.”

Raamatu tagakaanel öeldakse, et “Lovecraftist inspireerituna visandab ta ühtlasi oma tõe romaanikunstist ning kirjanduse nägemuslikust jõust.”

Tuleb tunnistada, et see romaan on hästi kirjutatud ja sisaldab kohati tabavaid tähelepanekuid, huvitavaid mõtteavaldusi, kuid sellegi poolest ei tekitanud see minus tahtmist rohkem Lovecrafti või Houellebecqi lugeda. Mind häirib nende lähtepunkt, millele viitab juba pealkiri: maailma vastu, elu vastu.

“Elu on piinarikas ja masendav. Seetõttu on mõttetu kirjutada uusi realistlikke romaane,” arvab Lovecraft, vabandust, Houellebecq, teda imetlev andunud jünger. “Meil on vaja sõltumatut vastumürki kõigi realismi vormide vastu.”

Ja selleks nö. vastumürgiks, mida nad pakuvad, on mitte fantastiliste õhulosside ehitamine, vaid õudustäratav fantaasiamaailm, mis peab rabama lugejaid oma realistlikkusega. Milleks? Kui elu on juba niigi piinarikas ja masendav, siis miks seda ise sihilikult veel hullemaks mõelda? Mina sellest aru ei saa, aga ma ei ole ka kunagi olnud suur õuduskirjanduse lugeja.

Joaquim Maria Machado de Assis (1839–1908) oli üks Brasiilia suurimaid kirjanikke, kuid oma eluajal ta väljaspool kodumaad laialdast tuntust ei saavutanud. Selleni jõudis ta alles palju hiljem.

Nüüd teenib ta küll lausa ülivõrdes kiidusõnu, aga pikka aega jäi ta isegi ingliskeelses ruumis peaaegu märkamatuks. Põhjuseks peetakse seda, et tema raamatute esimesed tõlked olid üsna viletsad ega suutnud seetõttu lugejate huvi köita. Alles 1990-ndatel uuesti tõlgituna leidsid need palju soojemat vastuvõttu.

Loomingu Raamatukogus avaldatud jutustus “Hulluarst”, mis ilmus portugali keeles juba 1882. aastal, on Indrek Koffi tõlkes vägagi loetav, hästi neelatav, ja tekitas huvi tutvuda lähemalt ka autori ülejäänud loominguga.

Eesti keeles on juba 1973. aastal ilmunud üks tema peateostest, “Dom Casmurro”, mis nüüd kohe lugemisnimekirja sai lisatud. Millal järg lõpuks selleni jõuab, see on muidugi iseküsimus, aga küllap kirjutan sellest siis ka siin.

“Hulluarst” ei ole väga pikk kirjatükk, vaevalt poolsada lehekülge, mille läbimiseks kulub rahulikus tempos umbes poolteist tundi. Hea liigendus, kokku 13 pildikest, muudavad selle teekonna päris ladusaks, hoogsalt kulgevaks.

Lugu räägib, nagu arvata võib, hulluarstist. Tegemist on mehega, kelle algatusel avatakse ühes väikeses linnakeses hullumaja.

Ettepanek ajas kogu linnakese põnevile ja kutsus esile tugevat vastuseisu – eks ole ju absurdseid või koguni kahjulikke harjumusi alati väga raske välja juurida. Mõte panna hullud ühte majja üheskoos elama tundus nii mõnelegi otsekui hullumeelsuse märk ning leidus neidki, kes tohtri enda abikaasale sellesisulisi vihjeid tegid.

Ma siin kogu lugu ümberjutustama ei hakka. Mainin vaid, et kui hulluarst lõpuks teise ilma läks, siis hakkas kohe levima kuulujutt, et selles linnas ei ole peale tema kunagi ühtegi teist hullu olnudki. Nii et igaüks võib nüüd ise kujutleda, mis seal vahepeal juhtus. Machado de Assis pani kirja vaid ühe võimaliku stsenaariumi. Ja tegi seda hästi.

Tema jutustuses saab hullumaja nimeks Roheline Maja (seda värvi akende järgi). Viljandis tegutseb teatavasti samanimeline pood ja kohvik. Mingit ühisosa oli siin võimatu tuvastada, aga ma arvan, et “Hulluarst” meeldiks ka selle asutuse klientidele. Hea raamat. Väga humoorikas, kuid samas tõsine.

Harold Bloom on võrrelnud Machado de Assisi stiili Laurence Sterne’i omaga, öeldes, et kui ta loeb aeg-ajalt üle Sterne’i suurt meistriteost “Tristram Shandy”, siis võib ta vanduda, et Sterne, kes elas 18. sajandil, oli lugenud Machadot. Tabav võrdlus.

Marusja Klimova nime all ilmunud “Majake Bois-Colombes’is” on järg sama autori romaanile “Siniveri”, kohati esinevad neis samad tegelased (eelkõige kirjaniku alter ego Marusja), kuid loetav ka täiesti iseseisva teosena. Kui “Siniveri” pakkus lugejatele pildikesi elust Leningradis, mis ei olnud veel saanud uuesti Peterburiks, siis “Majake…” viib publiku 1990-ndate Prantsusmaale, kus ka autor ise toona mõnda aega periooditi elas.

Klimova kujutab prantslasi ja elu Prantsusmaal küllaltki tülgastavana.

Pierre ei pühkinud kunagi tatikolle ära, vaid tegi alati keelega lõmpsti ja neelas need ahnelt alla. See harjumus oli jäänud ajast, mil ta mööda Prantsusmaad ringi hulkus – tol ajal oli tal sageli kõht tühi ja ta sõi oma tatikolle, need maitsesid nagu teod, prantslaste lemmikroog, ja see pakkus veidi lohutust.

Tema tegelased, nende hulgas palju venelasi, sobravad toitu otsides prügikastides ning elavad maailmas, kus prantsuse meeste elu mõte näib olevat logelemine, seks ja joomine. Vene naisi kujutatakse samas nende eest põgenevate ohvritena.

Autori stiili iseloomustavad sagedased katsed teravmeelitseda. Kui naljakad tema vaimukused tunduvad, see sõltub muidugi lugeja huumorimeelest.

“Perse, perse!” vastas kaaslane talle vene keeles, sest Pierre suhtles põhiliselt venelastega, tema kodus elasid kogu aeg venelased. Just venelased olid talle õpetanud roppusi ja kõiksugu räigeid väljendeid, kuid mõnda sõna ta siiski ei mõistnud. Kui raevu aetud Galja ütles talle “vana sokk” ja “tropp”, jäi nende sõnade tähendus Pierre’ile kaua arusaamatuks. Tookord Pierre’i majas elanud vene kunstnikud Nastja ja Valera seletasid talle, et “vana sokk” – see on justkui “mõnus mees”, “oma jope”, “tropp” aga tähendavat “tarkpead”. Esialgu Pierre ei uskunud neid eriti, kuid pühapäeval, kui kohtas Olivier de Serre’i tänava kirikus väriseva peaga muldvana ätti, “vene valget”, kelle nupp enam eriti ei nokkinud, patsutas ta ätti õlale ja küsis:

“Noh, kuda läheb, vana sokk?”

Ätt vahtis talle häguse pilguga otsa ega vastanud midagi, ainult naeratas ebakindlalt, Pierre aga laksas veel korra talle õlale ja hüüdis:

“Oled ikka tõeline tropp!”

Kuid taas ei järgnenud äti poolt mingit reaktsiooni, vana vaid itsitas omaette. See veenis Pierre’i lõplikult nende sõnade positiivses tähenduses.

Rahvusküsimus ei ole romaanis kuidagi esiplaanil, kuid on seda sisuliselt läbiv teema.

Pierre ei pesnud ennast iialgi, ei puhastanud hambaid ega kõrvu – ta arvas, et sel viisil võib saada valgustatud ja ühineda täielikult loodusega. Pealegi tekitab näiteks harjaga pesemine inimesele liigseid kannatusi, aga kannatada Pierre ei tahtnud ja valu ta kartis. Samal põhjusel ei puhastanud ta ka hambaid, ta ei tahtnud raisata raha hambapastale, mille mõtlesid välja kapitalistid, et rikkaks saada! Kõik venelased on masohhistid ja armastavad kannatada, sellepärast leiutasid nad saunad, kus nad ennast vihtadega nüpeldavad. Aga prantslased – nagu Dima talle selle peale vastas – leiutasid lõhnaõli, et sopa ja sita haisu eemale peletada. Kuningas Loius XIV õukonnas polnud muide üldse kemmerguid ja kõik roojasid otse treppide ja pargipuude alla. Seda kuulis Dima Versailles’ ekskursioonil.

Kokkuvõttes jääb mulje, et Prantsusmaa on mitte tõotatud imedemaa, vaid lihtsalt üks mandunud mülgas.

Esmapilgul näib see olevat justkui dekatentlik romaan, kuid lõpus jääb kõlama teistsugune moraal. Kirjeldused inimeste allakäigust kulmineeruvad peategelaste osalemisega suurel homoparaadil, millele järgneb Marusja naasmine Venemaale.

Vene keeles ilmus “Majake…” 1998. aastal, kui Vladimir Putin oli alles FSB direktor ning paljud venelased nägid Läänes veel suurt eeskuju. Klimova maalib lugejatele Prantsusmaast aga just sellise roiskunud pildi, mis vastab ka uusreaktsionääride kujutlustele, kuigi ta ise ilmselt nende hulka ei kuulu.

Elo Viidingu “Lühikesed ja lihtsad lood” on vaid paari tunniga läbitav jutukogu, mis sisaldab viisteist lugu – seega võib seda lugeda üle kahe nädala, kui võtta iga päev, näiteks hommikuti, läbi mõned leheküljed.

Mina lugesin õhtul ja ühe jutiga. See ei olnud hea, sest nii ei jätnud ma endale aega loetu üle mõtisklemiseks, sündmused ja tegelased kuhjusid liigselt üksteise otsa ega jäänud hästi meelde. Möödunud ei ole veel paari päevagi, aga enam ei piisa lihtsalt pealkirjade lugemisest, et kõik uuesti meenuks. Mõni pealkiri ei ütle mulle midagi.

Nii pean nüüd seda väikest raamatukest lehitsema, et oma mälu värskendada. Löön selle lahti suvalistest kohtadest ja loen mõned read – sellest piisab, et meenuks, millest konkreetne lugu rääkis.

Autor ise kirjutab saateks, et millegipärast saavad inimesed sageli pahaseks, kui nad tema raamatuid loevad. Mina pahaseks ei saanud ja mulle ei tundunud ta loetu põhjal otsustades ebameeldiv, antisotsiaalne ja kuri inimene.

Tõsi, kohati kehtib tema lugude kohta väide, et looming õitseb inimviletsusel. Need ei räägi sageli meeldivatest asjadest, näitavad maailma pigem hallides toonides, porise sügise karva mantlis, mis ei sisenda optimismi. Mitte et need tekitaksid päris musta masendust, aga neis lugudes mängib ikkagi mingi kurbnukker meloodia. Kaunis, aga raskemeelne, kuigi krutskeid täis. Ja lõpuks jääb suhu mõrumagus maik, mis on rohkem mõru kui magus.

Viiding ise kirjutab: “Kirjutamine eeldab suurt loovust. Loovust saab kindlasti määratleda üsna erinevatel viisidel, erinevatest eesmärkidest ja kontekstidest lähtudes, aga mina määratlen loovust kui võimet kehtestada jõuliselt isiklikku ja ebastandardset maailmanägemist eluliste nähtuste tajumisel ja selle kunstilisel väljendamisel.”

“Loovus jällegi eeldab keskmisest tugevamat enesekehtestamisvõimet ja kartmatut omapära,” lisab ta samas. “Ja kartmatust selle eest ka arvustustes tümitada saada.”

Kuna ma ei ole arvustusi lugenud, siis ei tea, kas teda on nüüd selle raamatu eest kusagil tümitatud, aga nende kaante vahelt võib leida ka päris läbinähtavaid torkeid teiste autorite pihta, näiteks selline lause: “Tal on käes meediakuulsus Ofelia Sokkineni ajalooline raamat, mille kaanel toretseb verise rinna ja väljakistud südamega naine, sinimustvalge lipp ainsaks alakehakatteks.”

Ei tea, kas Sofi Oksanen kah vahest raamatutele arvustusi kirjutab? Oleks huvitav lugeda, mida tema sellest Viidingu jutukogust arvab. Mõni Eesti väljaanne võiks tellida talt selle kohta arvustuse.

Rumeenia kirjandusklassiku Mateiu Caragiale (1885-1936) tuntuim teos “Curtea-Veche kuningad” (rumeenia keelest tõlkinud Riina Jesmin) on väga omapärane romaan. Mõningate elumeeste seikluste kaudu maalitakse satiiriline pilt eluolust Bukarestis enne Esimest maailmasõda.

Raamatu läbimiseks kulub rahulikult lugedes 3-4 tundi ning see on jagatud neljaks osaks. Lugemist soovitan alustada kõige lõpust ehk tõlkija kirjutatud saatesõnast, mis annab hea lühikese ülevaate Caragiale vastuolulisest isikust, elust ja loomingust. Kuna tegelaste prototüüpideks peetakse autorit ennast ning tema sõpru ja lähikondseid, siis tasubki alustada just sellest.

“Curtea-Veche kuningad” ilmus 1929. aastal, aga kirjutama hakkas Caragiale seda 1916 ning mõte sellise romaani kirjutamiseks tuli talle juba 1910, kust algab ka minajutustaja silme läbi edasi antud tegevus.

Kohtumine kuningatega. Romaani esimeses osas tutvustab autor tegelasi, leida võib küllaltki värvikaid kirjeldusi, näiteks:

“Gore Pirgu oli ennenägematu ja kirjeldamatu limukas. Oma magedate ülbe õuenarri naljadega saavutas ta nutika poisi maine, millele lisandus – miks, pole teada – hea poisi kuulsus, ehkki hea oli ta vaid pahategudes. Sel sunnikunahal oli timuka ja hauakaevaja hing. Maast madalast üdini rikutud, osav kossi ning kulli ja kirja mängija, teenijatüdrukutega ameleja, kõikide kupeldajate ja valemängijate semu, oli ta kohviku “Cazes” lemmik ja pordumajade keerub. Mulle oli vastumeelt uurida lähemalt seda kuivetut ja kurba loomust, mis tundis haiglast huvi vaid selle vastu, mis oli räpane ja rikutud. Pirgu veres voolas ihk meie endisaegse ohjeldamatu mustlaselu järele, mille juurde kuulusid aguliarmukesed, pummelungid kloostrites, ropud laulud, jälkused ja rõvedused. Peale kaardimängu, mis oli tal elukutse eest, ja suguhaiguste, mis ta enneaegu ära kurnasid, olid need ainsad asjad, millest ta oskas rääkida, kirjeldades neid lustiga, mis võlus sääraseid, kes tema tobedust hindasid. Ja ometi ei leidnud Pașadia, kes teda muide avalikult põlgas ning iga kord, kui võimalus avanes, halastamatult solvas ja alandas, kedagi teist, kellest oma kaaslast teha.”

Pummeldamine, prassimine, priiskamine, looderdamine, liiderdamine, laaberdamine – tundub, et selline ongi Curtea-Veche kuningate elu.

Kolm palverännakut. Kuid teises osas selgub, et nende päevi täidavad ka jutustused, fantastilised lookesed, mille visandamisel on Caragiale samavõrd meisterlik.

“Pajatus lookles pikkamisi, põimides oma lopsakasse vanikusse kõigi rahvaste kirjandusest nopitud õilsaid õisi. Meisterliku sõnakunstnikuna leidis ta hõlpsalt mooduseid – ja veel keeles, millega ta polnud enam harjunud –, et kirjeldada loomuse, ajastu, kauguste kõige tabamatumaid ja ebakindlamaid jooni, nii et illusioon oli alati täielik. Otsekui nõiduse kütkes tegin temaga kujutluses kaasa pikki reise, reise, millest mulle polnud antud undki näha… mees rääkis. Mu silme ees avanes ilmsi võluväeline nägemuste jada.”

Pihtimused. Kolmas osa sisaldab palju ülestunnistusi, mälestusi, kuulujutte jms. kraami, mis taustu avada aitab, fooni loob.

“Isegi kui mina oma soo üle uhke ei ole, peaks too minu üle olema. Ilusamat lõppu ei saakski olla. Suguvõsa õilsad ja kirglikud jooned, ohvrimeelsus, loomulik tung suursugususe poole, lisaks ka too teatud veetlus, mis aitas hakkama saada ja edu saavutada igal pool, kuhu saatus viis, ühinesid minus kõik nii täielikus kooskõlas arvatavasti selle pärast, et minu soontes ei külva vimma võõras veri: minu vanemad olid lähisugulased – nõod. Enam-vähem ühevanused, mõlemad orvud, kasvasid nad koos ja nende vahel puhkes varakult õide lembus, mille nad eelarvamustest hoolimata abielus põlistasid.”

Kuningate loojak. Neljandas, mis on kõige pikem osa, intriigid jätkuvad ja saabub kulminatsioon, lõpuks aga tõmmatakse otsad kokku.

“Pașadia suri kõrghetkel; mürk, unetus, pahe hävitasid tema keha, kahjustamata ometi karvavõrdki hinge, mis säilitas lõpuni kogu oma jaheda selguse, särava nagu koidutäht pakaseste ööde kristallis. Ja tal oli õnn surra õigel ajal, nii et ta polnud sunnitud pärast sõda vanuigi jälle vaesuse alandust taluma, ei pidanud taluma vahest valusamatki pettumuse piina, mida valmistanuks tõsiasi, et mitte temal, vaid Pirgul oli õigus, ega nägema, et Pirgu on rohkem kui kümnekordne miljonär, rikka pärijannaga abielus ja pististega hüvasti jätnud, nägema Pirgut prefektina, saadikuna, senaatorina, suursaadiku abina, kes on Rahvasteliidu intellektuaalse koostöö allkomisjoni eesistuja ning pakub oma Rumeeniasse tulnud kolleegidele kogutud või “uurimistööga” saadud raha eest uhket ja sübariitlikku külalislahkust oma ajaloolises Transilvaania kindluses.”

Läbivaid tegelasi on romaanis suht vähe, kõrvalosades esinejaid seevastu päris palju.

Caragiale kujutas tüüpe, keda ta ilmselt hästi tundis. Viimase osa alguses ütleb seesama Pirgu minajutustajale: “Täna, enne kui sa tulid, räägiti, et sa oled hakanud Bukaresti kommetest romaani kirjutama, ja ma püüdsin kõigest väest naerma pahvatada. Tõsiselt: sina ja Bukaresti kombed! Võib-olla Hiina kombed, sest selles asjas oled sa hiinlane. Kuidas sa saad kommetest midagi teada, kui sa kedagi ei tunne. Kas sa käid kusagil, kohtud kellegagi? Kui sa just ei kavatse kirjeldada meid: Pașat, mind, Pantat; ma ei tea, et sul kellegi teisega pistmist oleks… ah! jaa, sõber Popneliga. Noh, kui sa käiksid majades, peredes, oleks teine asi, siis alles näeksid, kui palju teemasid sa leiad, milliseid tüüpe!”

Rumeenia kirjanduskriitikud valisid selle koguni XX sajandi parimaks rumeenia romaaniks. Kas sellega nõustuda või mitte, aga vähemalt stiil on tõesti omapärane, huvitav ja meeldejääv.

Olli Jaloneni “Poisiraamat” (soome keelest tõlkinud Piret Saluri) peaks nime poolest olema poistekas, aga sobib minu meelest paremini vanematele lugejatele, kes tahavad heita pilgu omaenda lapsepõlveaega.

Raamat ilmus soome keeles 2010. aastal, kui Jalonen sai 56-aastaseks, aga tegevus leiab aset paarkümmend aastat pärast sõda, kui autor oli umbes sama vana nagu selle teose peategelane, kes kannab samuti nime Olli.

Ei saa öelda, et see pilk, millega Jalonen sellele ajale tagasi vaatab, on läbini nostalgiline, kuigi esineb ka selliseid toone. Pigem jääb siit rohkem kõlama mingi valulik noot. Jalonen kujutab seda aega päris jõhkrana. Koolivägivalda, peksmist ja alandamist on palju.

Kõige rohkem häiris mind lugedes see, et autor näib tunnistavat ainult äärmuste olemasolu. Nii on neist kahest õpetajast, kellest ta lugejatele pildi maalib, üks peaaegu sadistlik distsipliinifriik ja teisel läheb kord klassis täiesti käest ära.

Mõlema tegelaskuju näol on sisuliselt tegemist karikatuuridega, üks kehastab soomlust ja teine sellest loobumist, mille visandamisel läheb autor nii kaugele, et üks mees laseb ennast lõpuks õhku ja teine vallandatakse, sest tema tunnis kõlab biitlite “All My Loving”.

Soome toonasest ühiskonnast annab “Poisiraamat” küll ehk mingi pildi, aga kindlasti mitte head läbilõiget. Näiteks poliitjõududest on leidnud mainimist ainult Koonderakond, kuhu kuuluvad mitmed mehed, ja kommunistid, kelle vastu peetakse võitlust valimistel.

Tegelikult domineerisid sel ajal Soome poliitilisel maastikul hoopis Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid. Rahvuslik Koonderakond hoiti opositsioonis ja seda toetas vaid 13-15% valijatest. Jaloneni raamatus on aga just see ainuke erakond, mille liikmed ja toetajad omavad nime ja nägu.

Nii et tegemist on ikkagi lihtsalt romaani, ilukirjandusliku teosega, mitte katsega anda ilukirjanduslikus vormis võimalikult täpset pilti ühest ajajärgust. Raamat on küll hästi kirjutatud, aga kohustusliku kirjanduse loetellu ma seda ei lisaks.

Noortele lugejatele sobib sellest hoopis paremini Jouko Puhakka “Tippmailer” (e.k. 1973), mis ilmus soome keeles just sel samal ajal, kus leiab aset Jaloneni “Poisiraamatu” tegevus. “Tippmailer” meeldib ka mulle endale rohkem.