Choco Philly Joe’s

Philly Joe’s esines eile Choco, käisin kuulamas.

Nädal tagasi ei teadnud ma sellest koosseisust ega ka kohast veel midagi. Leidsin need vaid tänu sellele, et üks inimene, keda ma Facebookis jälgin, märkis ennast üritusest osavõtjaks. Nii et pange seal ikka kõik kirja, kus te käite, siis võivad ka teised sedasi enda jaoks midagi uut avastada.

Huvi äratas see ürituse lehel viidatud video. Mulle meeldib see laul ja nende seade sellest. Mitte päris nii palju nagu üks teine versioon, aga siiski piisavalt, et selle pärast Tallinna sõitsin (tegelikult oli seal ka veidi muud tegemist, aga see ei olnud määrav).

Philly Joe’s, tuleb välja, avati juba eelmise aasta kevadel. Asub otse Vabaduse väljaku juures, aga nurgatagune koht, kuhu suured sildid ei juhata. Kui ei teaks kuhu minna, siis naljalt sinna ei satuks. Hinnaklass: suur apelsinimahl maksis kaks eurot.

Asutus määratleb ennast džässiklubina, aga vahele lastakse ka muud huvitavat. Kõige meeldivam, et inimesed kogunevadki sinna selleks, et kuulata muusikat – mitte ei ole mõni söömakoht, kus keegi lihtsalt nurgas mängib. Tallinlastel on vedanud.

Choco nägi ilmavalgust alles sel aastal ning esitab klassikavõtmes pop- ja rockhitte. Minu kõrvadele kõlasid need kohati palju meelepärasemalt kui originaalid ning nende seadete põhjal otsustades tasuks neil proovida luua ka midagi päris algupärast. Potentsiaali selleks on küll. Eile toimus neil selle kavaga esimene ametlikum kontsert, muidu on aga esinetud juba päris hoogsalt.

Lugesin seal vahepeal ajaviiteks Kafka kirju. Kafka kirjutas 1904. aasta jaanuaris Oskar Pollakile: “Ma usun, et tuleb ainult niisuguseid raamatuid lugeda, mis sind pistavad ja torgivad. Kui raamat, mida me loeme, ei ärata meid nagu rusikahoop lagipähe, milleks me seda raamatut siis loeme? Et ta meid õnnelikuks teeks, nagu Sa kirjutad? Jumal küll, õnnelikud oleksime ka siis, kui meil raamatuid polekski, ja selliseid raamatuid, mis meid õnnelikuks teevad, võiksime hädapärast ise kirjutada. Aga me vajame raamatuid, mis mõjuksid meile nagu õnnetus, mis meile väga haiget teeb, nagu mõne inimese surm, keda me armastasime rohkem kui ennast, nagu aetaks meid laantesse, kõigist inimestest kaugele, nagu enesetapp, raamat peab olema kirves meis jäätanud mere jaoks.”

Kui rakendada seda Kafka kriteeriumit muusika puhul, siis Choco sellele muidugi ei vasta. Nemad on mitte nagu terav kirves, vaid pehme ja soe tulekuma, millega saab aga jää vastu ilmselt isegi paremini – see lihtsalt sulab. Ilus, harmooniline, kaunis jne. kõik sellised sõnad.

* * *

Nädalavahetusel kiidetud Rakitin pani nüüd kohe spontaanselt kokku veel ühe albumi, millel kõlavad ainult tema hääl, kidra ja sünt. Laulud kõik küll uued ei ole, aga need minimaalsed versioonid on värsked. Ja mulle väga meeldivad. Hea töö!

Kunst läbi valu

“Kaie Kõrb. Unistuste nimel”, kirja pannud Anneli Ammas. Tekstist umbes 2/3 on Kaie Kõrbi jutt, ülejäänu teiste meenutused ja mõned niisama vahetekstid. Palju fotosid (enam kui kolmandiku raamatu mahust moodustavad pildid). Juttu on küll ka eraelust, perekonnast ja lapsepõlvest, aga peamiselt siiski sellest, mis seostub kuidagi balleti ja teatrieluga. Lisaks loetelu rollidest, aunimetustest ja preemiatest.

“Nagu baleriinide puhul sageli, tundub kõrvaltvaatjaile, et kaunites kostüümides ja prožektorite valgel lendleb tantsija elu kergelt kui pilvedes. Lähivaates aga on baleriini elu täis meeletut igapäevast pingutust ja sageli ka valu,” kirjutab koostaja raamatu eessõnas.

Minul kõrvaltvaatajana lugema hakates mingeid illusioone ei olnud, sest kuulsin juba üsna varases nooruses ühe endise balletikooli õpilase käest, et ta jättis asjaga tegelemise katki, sest tahtis vabaneda söömishäiretest ja saada terveid varbaid. Seda, et need probleemid on baleriinide puhul pigem reegel kui erand, kinnitas ka nüüd loetud raamat.

Näiteks mälestused kooliajast…

“Õhtuti käis treener tubadest läbi, et meil poleks kuhugi toiduaineid peidetud – nõukogude ajal oli see asi väga karm ja isegi väikseid tüdrukuid kaaluti pidevalt. /—/ Mõtlesime välja kavalaid nippe, kuidas ja kuhu endale midagi kõrvale panna, et õhtul näkitsemist oleks. Triikisime salaja akna peal saiaviile – et need hästi õhukesed oleksid – ja peitsime madratsi alla. Kapid vaadati õhtul üle, aga madratsi alt ei osatud otsida.”

“Peaaegu kogu aeg olime näljased – see toit, mida meile sööklas anti, mulle sageli ei maitsenud. Loomaliha, mida ma ei suutnud suhugi panna, poetasin taskusse kilekotikesse. “Kas sõid ära?” kuulen veel praegugi koka küsimust ning näen end innukalt noogutamas ja punastamas, endal loomalihasoust taskus auramas. Virnade kaupa vedasime sööklast välja hoopis leiba. “Kas sul veel leiba on?” kõlas tavaline omavaheline küsimus.”

Või veidi hilisemast…

“Baleriin peab tõesti peenike olema – nii ilu pärast kui ka selleks, et partner tõsta jõuaks. Samas teadmine, et pead kogu aeg vaatama, mida sööd, et liigseid kilosid ei tekiks, tekitab hirmsa isu kõige keelatu järele. Kõige raskem oli esimesel aastal: tahtsin meeletult süüa. /—/ Vahel ei suutnud vastu panna ja lausa õgisin end täis, pärast jälle paar päeva ei söönud üldse, vaid nälgisin. Seda rohkem tahtsin pärast süüa!”

“Küpsetasime keset ööd saia ja sõime seda kahe suupoolega – ma võisin ka üksi pätsi nahka pista – ning siis jõime lahtistit peale. Või jõime kolm liitrit mahla ja siis võtsime vee väljaajajat – baleriin peab ka veega mõõdukas olema. Täiesti arutu käitumine, mis õnneks pikalt ei kestnud ja tervist nahka ei keeranud. Lõpuks jäid ühel korral reisile minnes tabletid koju ja nii sain sundvõõrutusega sellest jamast lahti.”

Samas mainitakse, et üks sõbranna jõudis välja anoreksiani ja sai lõpuks koguni invaliidsusgrupi peale.

Varvastest…

Eelmine abikaasa: “Kui Kaie etenduse õhtul koju tuli, olid ta varbad nagu lihatombud – lausa verised. Tegin jalgadele massaaži, kui need krampi kiskusid ning ta valust nuttis.”

Endine priimabaleriin, Kaie Kõrbi õpetaja Tiiu Randviir: “Baleriinil tuleb õppingute algusest peale õppida valu kannatama: iga päev võib midagi valutada. Veelgi enam – see päev on imelik, kui kuskilt ei valuta. /—/ Kas või esimestel kordadel, kui balletiõpilane varvaskingades tantsima hakkab – kui jalgu eelnevalt ei plaasterdata, on pärast varvaste vahel rakud ja verised villid. Siin ei aita päriselt isegi ettevaatus – baleriini varbad on alati kistastesse varvaskingadesse kängitsetud ja tantsida tuleb läbi valu. Loomulikult jalad harjuvad, aga päriselt vaevustest ei pääse – mu enda baleriini jaoks suurevõitu keskmised varbad on endiselt justkui kokkusurutud tänu aastatepikkusele varvaskinga kängitsusele.”

Üks sõbranna: “Tantsijatel on pidevad vaevused umbsete ja kitsaste varvaskingade pärast. Kaie-sugusel baleriinil, kes teeb tõesti päevad läbi tööd, olid varvaste vahel kogu aeg rakud. Nüüd on tantsijail küll natuke lihtsam, sest kinga sisse on välja mõeldud igasugu silikoonpadjad, mis varba asendit korgi peal pehmendavad, kuid ikkagi peavad nad varbaid plaasterdama. Isegi kannad on baleriinidel aeg-ajalt kaktki.”

Need teemad moodustavad loomulikult vaid väikese osa kogu loost, aga toodud näited kinnitasid neid eelarvamusi, mille tõttu on ballett kutsunud minus ikka esile vastuolulisi tundeid: ühest küljest ilus vaadata, aga teisest küljest… kas see on seda kõike väärt? Näiteks meeste kastreerimisest ooperilauljateks on ju üldiselt loobutud.

Kummalisel kombel viskas mulle nüüd just seda raamatut lugedes samas kõrval arvutiekraanil ette ühe meeldiva laulu, mille video siia postitusse hästi sobib.

Tõesti ilus vaadata, aga… ma ei tea, see asjaga kaasnev pidev enesepiinamine mõjub kuidagi väga häirivalt.

Soodushinnaga ostes maksis raamat ainult 1.50, aga praegu on kümme korda kallim.

Bolaño “Liuväli”

BolanoLoomingu Raamatukogus ilmunud Roberto Bolaño “Liuväli” on määratletav olustikuromaanina, kuigi kiri tagakaanel ütleb hoopis…

“Nimetu Kataloonia rannikulinna lämmatavas suves hargneb mõrvamüsteerium. Legendaarse Tšiili kirjaniku lühiromaanis leidub autori omailma mitmeid olulisi motiive: üksteisega põimuvad vasturääkivad jutustajahääled, kriminaalromaanile omane sündmustik, pahaendeline atmosfäär, purunenud armastuse ja unelmate teemad, kodutus ja kodumaatus, bolañolik mõru huumor.”

Seda kõike tõesti leidub, kuid krimkaga sõna tavapärases tähenduses (Agatha Christie, Rex Stout jne.) tegemist ei ole. Suures osas on tekst küllaltki olmeline, näiteks teile selline lõik…

“Peamiselt rääkisid nad sellest, millised sead inimesed on. Kõik nende öised istumised keerlesid sita ümber selle mitmesugustes vormides, nagu oleks tegemist keelega, mida nad asjatult dešifreerida püüavad. Neilt sain teada, et inimesed situvad duširuumi põrandale, käimlapoti mõlemale küljele ja selle äärele – täpset tasakaalu nõudev toiming, milles ei puudu teatav lihtne ja sügav virtuoossus. Sitaga kirjutati ustele ja sitaga määriti kraanikausid. Kõigepealt situti ja siis laotati see sitt sümboolsetesse ja nähtavatesse kohtadesse: peeglile, tulekustutile, kraanidele; sitt, mida mätsiti ja millest seejärel nikerdati loomakujukesi (kaelkirjakud, elevandid, Miki-Hiir), jalgpalliloosungeid, kehaorganeid (silmad, südamed, peenised). Õdedes valmistas suurimat nördimust see, et naiste tualetis toimus seesama, küll mitte nii sageli…”

Jutt käib ühest kämpingust, mille külastajad sedasi koristajatele peavalu valmistasid. Sellist teravat naturalismi ei ole raamatus ülemäära palju, aga see peaks juba nö. maitse kätte andma.

Ma ei tea, kas seda probleemi nii ekstreemsel kujul kusagil tegelikult esineb või oli tegemist Bolaño väikese ilukirjandusliku liialdusega, aga üks tuttav, kes töötas siis ühes Eesti rannakämpingus, kurtis kunagi samuti, et inimesed sittavad seal kõik kohad täis.

Nii et päris laest võetud ei pruukinud see kõik olla. Aga kuna ei ole ise otseselt kokku puutunud ning teistele sellistest asjadest ju tavaliselt väga ei räägita, siis ei tea.

PS. Lõpetasin selle horoskoobijama siin ära, sest ei viitsi neid praegu enam ise lugeda. Need peavad paika tegelikult üllatavalt sageli, aga minu jaoks ilmselt liiga deep, jooksutavad juhtme kokku – võib-olla just selle pärast, et need on sageli nii tabavad.

Vähemalt mulle mõjub küll hirmuäratavalt mõte, et meie saatust määravad tähed, mitte meie ise.

Isegi kui see peaks olema vaid illusioon, tahan omada illusiooni, et “ma olen oma saatuse isand, oma hinge kapten” (isegi kui ma sõidan karile). Pidev horoskoopide lugemine, isegi kui neid väga tõsiselt ei võta, kallutab aga vaikselt ja endalegi märkamatult fatalismi.

Viive Noor Kondases

Kondase Keskuses avati eile Viive Noore graafikanäitus “Armastuse puu”, mis on seni kõige täielikum sama nime all tehtud väljapanek. Lisaks on seal riputatud üles tema illustratsioonid Tiia Toometi peagi ilmuvale lasteraamatule “Mailill ja ülane”.

Viive-Noor

Väljapanek koosneb seega kahest osast. Esimesest annab aimu see lisatud kuulutus (klõpsa pildil), aga teine on lasteraamatutele kohaselt palju värvikirevam ja mitte päris samas stiilis nagu need eelkõige täiskasvanutele mõeldud tööd.

Jaan Kaplinski märkis neist mõne kohta, et need on väga luulelised, väljendatavad ka kuidagi sõnadega, ning autor ütleski selle peale, et ta alustab sageli sõnast, lähtub sellest, annab oma tõlgenduse ja edasiarenduse. Piltide teemad ongi sellele vastavalt sageli kirjanduslikud: Alice Imedemaal, Oscar Wilde jne.

Muu hulgas rääkisid nad, et inimesed mõistavad kunsti ja ka luulet mõnikord hoopis erinevalt sellest, mida autor ise mõtles (Kaplinski hiljutist põrkumist poliitikutega ei mainitud, aga see oli ju tegelikult samuti üks väga ere näide sellest kui erinevalt võidakse millestki aru saada). Ja mõlemad pidasid oluliseks tähelepanu detailidele.

Töö selle peagi ilmuva lasteraamatu kallal, nagu ma aru sain, on käinud pikemat aega, tekst ongi kirjutatud just Viive Noore piltidele ja piltide põhjal otsustades tuleb sellest üks päris kena ja meeldiv asi. Aga… minge vaadake neid ise! Kunsti kirjeldamine on nii raske, et ma parem ei üritagi seda teha. Seda tuleb ise vaadata, mitte lugeda teiste kirjeldusi. (Piiluda saab muidugi ka eilse AK video kaudu.)

Näitus jääb avatuks jaanuari lõpuni. Matti Miliuse mälestusnäitust saab samas vaadata veel vaid järgmisel nädalal.

“Paljajalu kõrrepõllul”

Minu tänane horoskoop: Suudad mõndagi ära teha, aga kõige tähtsam on see, et oleksid õigel hetkel õiges kohas. Usaldage ennast rohkem, tegelege meeldivate asjadega.

“Kersti Kreismann. Paljajalu kõrrepõllul”, autoriteks Margit Kilumets ning Kersti Kreismann üheskoos, sai loetud eelmisel nädalal liinil Viljandi-Helme, Tõrva-Tartu, Tartu-Viljandi bussis loksudes.

Elulugusid on ikka huvitav lugeda, eriti kui need on hästi kirjutatud, sest miski pole ju põnevam kui päris elu. Väljamõeldised selle vastu minu arvates ei saa.

Mina olen näinud selle teose peategelast laval ainult telelavastustes, aga ma isegi ei mäleta, mis ajast sellise näitleja olemasolu mäletan – ilmselt väga varasest lapsepõlvest.

Palju on muidugi juttu teatrist, aga ka muust, näiteks Mati Undist lahkumineku teemal mõtiskleb Kreismann: “Miks me Matiga ikkagi lahku läksime? Ma ei oska seda seletada. Oluline on, et nii läks ja me mõlemad, küll eraldi, jälle õnnelikuks saime. Kõik see, mis oli alguses nii ilus ja romantiline, ei jäänud kestma. Olime koos tõstnud mässu argipäeva vastu, nüüd vajus seesama argipäev meile kuhjaga kaela. Mis meil muud üle jäi kui hakata mässama teineteise vastu?”

Väga huvitav ja samas õpetlik. Kõik inimesed on küll erinevad, aga eks igaühe loost võib leida selliseid asju, mida tasub kõrvataha panna, et ise edaspidi veidi ettevaatlikum ja tähelepanelikum olla. Raamatud ju ikka pakuvad lugejatele võimalusi tegelastega samastumiseks.

Muna challenge. Üks asi, mille poolest minu kogemus peategelase omast täielikult erineb, on aga seotud munade koorimisega.

“Ega ta ise söögitegija olnud, aga kord, kui keedumune koorisin, õpetas ta, kuidas koore kergemini ära saab: kõigepealt tuleb muna pihu all mööda lauda kergelt surudes veeretada,” pajatas ta oma isa kohta.

Mulle õpetas ema, et muna tuleb pärast keetmist kohe külma vette panna, siis ei jää koor selle külge kinni.

Proovisin nüüd mõlemat nippi ning mõlemaga sai täiesti korraliku, puhta muna, aga veeretatud muna oli mul raskem koorida (võib-olla lihtsalt harjumatum), sest koor läks palju väiksemateks tükkideks ja muna oli endiselt tuline, kõrvetas veidi näppe.

Seega, ma ei tea, proovige ise, leidke just endale sobiv viis munade koorimiseks.

Sooduskampaania ajal maksis raamat ainult kaks eurot, aga nüüd on jälle kordades kallim.

Tänaseks päevaks tuleb laul või õigemini lihtsalt heliriba aastast 2003. See ei ole kõige veidram kompositsioon, mille ma kunagi kokku olen keeranud. Leidub veel kreisimaid.

Muusikast on muide juttu ka selles raamatus. Tuleb välja, et Kersti Kreismann on samuti üks paras melomaan.

Mõttetult pikk postitus

Käisin laupäeval venna sünnipäeva tähistamas, tähendab Tallinnas, kingiks Margit Kilumetsa kirjutet “Jaak Joala. Kuulsuse ahelad”, mille sõidu ajal ja seal muidugi kohe ka ise läbi lugesin.

Muljeid raamatust: Eesti on ikka uskumatult väike ja uskumatu, et Joalast võis saada kuulsuse tipul, kui tal pidanuks olema parimad võimalused enda loominguliseks teostamiseks, selline orav rattas.

Autor juhatas lugejatele muu hulgas kätte, et raamatule nime andnud “Kuulsuse ahelad” on tõlgendus Paul Jonesi laulust “Privilege” (õieti küll selle soomekeelsest tõlgendusest), millega sama nime kandvas Peter Watkinsi mängufilmis (1967) kehastab Jones popstaari, keda koormavad just need (filmis see laul ei kõla).

Jonesi, eriti Manfred Manni koosseisus, olen ma isegi kuulanud, aga sellest laulust ei olnud varem midagi kuulnud. Kuna teema tundus huvitav, siis tõmbasin eile filmi (treiler | torrent) ja vaatasin ära.

Sellest sai kohe üks minu kolmest sel ajal tehtud lemmikfilmist (teised kaks on Truffaut “Fahrenheit 451” ja Antonioni “Blow-Up”, mis tulid välja aasta varem). Ja pärast selle vaatamist tundus Kilumetsa poolt raamatule valitud pealkiri mingi eriti peen inside joke – ja eriti tabav, aga see selleks.

Joala repertuaarist on mulle vist kõige tuttavam “Laul verelilledest” (kusagil peaks olema isegi veel alles vinüül, mille peal see leidub), mis kirjutati ilmselt sõjas langenute mälestuseks, aga mis omandas 1990-ndatel Eestis vahepeal omamoodi kultuslaulu staatuse veidi teises tähenduses (seda võib kuulda ka näiteks Marko Raadi diplomitöö “Öine navigatsioon” lõpus).

Kulinaariast. Mind hakkas kohe lugedes painama üks lause Joala lapsepõlve kohta: “Kui midagi teistele lastele Jaagu juures imelik tundus või närvidele käis, siis see, et poisile meeldis süüa suhkruga segatud pärmi.” (lk. 44)

Mulle meeldis kah lapsena suhkruga segatud pärmi süüa, kui võimalus avanes (kui ema taigent tegi ja seda sealt vahepeal võtta õnnestus vms.). Kas väike Joala tegi endale söömiseks siis ise pidevalt suhkruga segatud pärmi, et see kuidagi imelik tundus, või miks see teistele lastele närvidele käis? Nii või teisiti väga imelik, vajaks selgitamist.

Kuna see pärmi-küsimus ei andnud mulle nüüd rahu isegi unes, siis avaldan siin oma eilse menüü (osad kellaajad ei pruugi olla päris täpsed).

6.50 kruus tomatimahla

8.15 mõned võileivad (tegelikult ramasai maksapasteediga; üks ramaleib vorsti ja paprikaga, teine juustu ja tomatiga), kaks kruusi mustsõstrateed (tehtud kuivatatud lehtedest; üks meega, teine ilma), paar mandariini

12.15 kapsasupp (sees ka kartul, porgand, liha) piimaga (kaks taldrikutäit)

14.15 klaas vett

16.30 täpselt sama, mis oli lõunaks

16.45 neli pähklitäidisega kompvekki

20.30 väike kausitäis marineeritud kõrvitsat viineritega (külmalt)

Kas see tundub imelik ja käib närvidele? Olge mureta, selliseid pikki heietusi ei ole kavas siin edaspidi rohkem avaldada. Aga kuna vend arvas, et võiksin kirjutada siin rohkem/pikemalt, siis teen täna tema sünnipäeva puhul erandi. Palju õnne!

Veel üks katkend. 1968. aasta suvel muretses peategelase vanaema Aliide, kes ta sisuliselt üles kasvatas, oma päevikus selle pärast, miks noor Joala ei ole “kõigiti korralik, riides – mitte midagi silmatorkavat, juuksed normaalselt. Miks sa ahvid järgi neid viimaseid? Kas sulle siis tõesti meeldivad need ahvinäod siin meie nurgal oma pügamata juustega?” (lk. 115)

Kuna ma olen kah lasknud oma juustel nüüd jälle vabalt kasvada (mitte veel päris Frank Zappa kõrgmood, aga liigun vaikselt selles suunas), siis on võimalik selle teemaga samuti haakuda: huvitav, kui paljudel võib tulla ka mind nähes mingeid selliseid mõtteid, mille Joala vanaema pani kirja oma päevikusse?

Tahaks siiski loota, et suhkruga segatud pärmi söömisele ja pikkadele juustele tänapäeval enam nii viltu ei vaadata.

Lõpetuseks siia aga nüüd ka midagi arukat: panen kirja oma eilse meediatarbimise.

Hommikune meedialaks: lugesin ühte sotsiaalmeedias viidatud arvamuslugu, kuulasin laupäevast Publikumärki, vaatasin ära eelmise õhtu Tagesschau (viibin uudistedieedil – päevauudiseid maailmas toimuva kohta saangi põhiliselt selle telesaate kaudu).

Pärastlõunal lugesin ERR-i uudistevoost pealkirju ja vaatasin sealt saatelõiku Andres Kõpperiga (NOËP), mis avas muu hulgas hästi loomeprotsessi kogu selle keerukuses – väga hea, et selliseid asju näidatakse, muidu mõned võib-olla arvavadki, et istu ainult maha, pane rütmimasin tiksuma ning viie minutiga on laul valmis.

Nii lihtsalt need asjad enamasti tegelikult ju siiski ei käi. Näiteks ainuüksi selle postituse kirjutamiseks lugesin läbi terve raamatu, vaatasin ära filmi, nägin und, ajasin päeva jooksul omale suust sisse igasuguseid asju ja kuulasin, vaatasin, lugesin veel ka ajakirjandust, rääkimata YouTube-is kolamisest.

Ma oleksin teinud seda kõike loomulikult isegi siis, kui ei oleks seda postitust kirjutanud (mõte selline postitus teha tuligi alles pärast seda, kui suurem osa sellest kõigest juba tehtud oli), aga selle kõige kirja panemine võttis nüüd samuti omajagu aega – seetõttu teen siin edaspidi ikkagi lühemalt, et oleks rohkem aega kõige selle jaoks, millest siin kirjutan.

Gombrowiczi kunstist

Loomingu Raamatukogu avaldatud valikuke Witold Gombrowiczi juttudest on minu meelest täiesti loetav, aga paratamatult tõusevad peas võrdluseks selle kõrvale tema näidendid ning “Päevaraamat”. Ja need meeldisid mulle rohkem.

Kõigepealt üks stiilinäide, üks lõik tema juttudest: “Klaas oli umbes kolme sentimeetri paksune. Selle pinnal ei olnud ühtki kriimu ega pragu, ainult ühte kohta oli puuritud väike õhuauk. Võtke üks ilmatu suur muna ja torgake sellesse nõelaga auk – just sellise muna sisse olin ma sattunud, ja mul oli selles sama palju ruumi kui tibul muna sees.” (jutust “Seiklused”)

See oli valitud lõik, mitte juhuslik. Gombrowicz kasutab sarnaseid võrdlusi oma juttudes päris sageli, aga see jäi mulle kõige paremini meelde, tundus kõige vaimukam ja tabavam.

Kuna tema eesti keeles ilmunud näidendite kogu mul endal riiulist võtta ei ole, siis ei saa sellest siia kõrvale ühtegi näidet tuua, aga minu jaoks on ta jätkuvalt eelkõige näitekirjanik (olen lugenud teda ainult eesti keeles, mis tähendab, et tema romaane ma lugenud ei ole).

On ju ka täiesti loomulik, et tema kirjanikutee alguses, juba 1928-1937 (Gombrowicz elas 1904-1969) kirjutatud jutud mõjuvad nõrgemalt kui valdavalt hiljem valminud näidendid või päris lõpuperioodi hõlmav “Päevaraamat”, kuhu on koondatud tema akumuleerunud elutarkus.

Viimasest lõpetuseks üks väike mõtisklus aastast 1960: “Kunsti jõud, kompromissitus, aina uuenev igavikulisus johtub sellest, et kunsti kaudu väljendab end indiviid. Üksikisik. Eraldiseisev inimene.”

Gombrowiczi sõnul kunst “on eraomand, privaatsem kõigest, mida inimene eales endale soetanud. Kunst on nii privaatne, nii isiklik, et õieti alustab iga kunstnik seda algusest – ja igaüks teeb selle endas, enda jaoks – see on ühe eksistentsi, ühe saatuse, ühe eraldi maailma väljendus. Tagajärgedes, toimemehhanismides – ühiskondlik, tekkimises ja hinges – individuaalne, eraldiseisev, konkreetne, ainukordne.”

Võib muidugi vaielda, kas kõigi kirjanike looming ikka vastab sellele määratlusele (ja kui ei vasta, kas siis on üldse tegemist kunstiga?), aga Gombrowiczi enda puhul peab see kindlasti paika. Tema oli tõesti üks suur kunstnik. Mina ütleksin isegi, et geniaalne, aga seejuures ikkagi inimene, nagu kõik geeniused.