Raamatusõbra kamasuutra

Loomingu Raamatukogus ilmunud Alexander Genise “Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra” sisaldab aastatel 2009-2013 ajalehes Novaja Gazeta avaldatud mõtisklusi kirjandusest. Kui keegi sellisest mehest varem midagi kuulnud ei ole, siis lühikese tutvustuse võib leida nüüd ka eestikeelsest Vikipeediast, kuhu ma selle just kirjutasin.

Kaante vahele on koondatud üle kolmekümne killu ning õigem oleks lugeda need läbi mitte mõne hingetõmbega, nagu tegin mina, vaid võtta sisse üks igal hommikul, et saaks teemade üle päeva jooksul ise rahulikult edasi mõtiskleda. “Lugejameisterlikkust lihvitakse kogu elu, iialgi ülempiirini jõudmata,” nagu kirjutab Genis, “sest lugemisel ei ole muud eesmärki kui nauding.”

Leidub häid soovitusi, mida on kerge jagada, näiteks: “Kuidas siis klassikuid lugeda? Tolstoid jaokaupa, Dostojevskit ühe hingetõmbega. Esimene talub maratoni rütmi, teine ainult hüsteerilist sprinti, mis kihutab lugeja surnuks, vahel sõna otseses mõttes. Ühe romaaniga on hea elada suvilas, vaheldades peatükke jõe, teejoomise ja seenelkäiguga. Teise raamatuid loetakse haigena – kodunt välja minemata, voodist tõusmata, valgust kustutamata.”

Samas esineb ka häirivalt kategoorilisi väiteid, millega on raske täielikult nõustuda, näiteks: “Komöödia on alati alustanud madalalt ega ole sealt palju kõrgemale jõudnud. /—/ Tragöödia tegeleb üldise, komöödia üksikuga.” – selline üldistamine ei ole minu meelest kunagi hea, see on liiga lahmiv ega ütle tegelikult midagi sisukat.

Palju tabavaid tähelepanekuid erinevate autorite kohta, näiteks üks: “Nagu igasugune mõistujutt, on Kafka tekst mitmeti tõlgendatav. Öeldakse ühte, mõeldakse teist. Raskused algavad sellest, et me ei mõista päriselt mitte ainult teist, vaid ka esimest. Tarvitseb meil oma interpretatsiooni õigsust uskuma jääda, kui autor sellest välja vingerdab.” – mulle just see Kafka puhul meeldibki.

Arusaamatud on mõned toimetuslikud valikud. Tõlkija Toomas Kall kirjutab oma järelsõnas: “Igatahes väga paljusid neist raamatutest, millest kirjutab Genis, saame ka meie lugeda oma emakeeles. Kuid ilmnesid ka olulised lüngad, näiteks Vene luules (Brodsky, Mandelštam), mistõttu tundus otstarbekas Genise neid autoreid puudutavad esseed praegu veel eesti keeles avaldamata jätta.”

Mina ei ole nüüd kindlasti ainuke Loomingu Raamatukogu tellija, kes on lugenud ka neid autoreid. Brodsky nimi käib Genise esseedest läbi vist sagedamini kui kellegi teise oma. Kummaline, et spetsiaalselt talle pühendatud jupp välja jäeti, aga hea, et see raamat eesti keeles üldse ilmus, kuigi veidi kärbitud kujul.

Fantaasiamaailmast

Uus näitus #kondasekeskus #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kondase Keskuses avati eile jälle üks uus näitus. Siin sellest pikemalt juttu ei tule. Huvilistel soovitan vaadata AK videolõiku, pilte Sakala veebilehelt (tasuline) ja/või ise kohale minna. Terje Kiho “Maria” (2012), mis ilutseb ka näituse plakatil, sobib aga hästi seda postitust illustreerima.

Hiljuti tõstatas üks inimene FB-s küsimuse, milliseid ulmekaid peaks kindlasti lugema. Mulle tuli selle peale kohe pähe Aleksandr Grini “Lainetel tõttaja”, aga kuna tegemist ei ole päris klassikalise ulmekaga ja selle lugemisest oli möödunud juba enam kui pool elu, siis lugesin selle nüüd ka ise uuesti läbi, et see endale meelde tuletada.

Sellest raamatust on pärit üks minu lemmikkohti…

“Varem või hiljem, vanaduse lähenedes või elu õitseeas kutsub Olematu meid ja me pöörame pead, püüdes taibata, kust see kutse tuleb. Siis virgume ehmunult keset oma maailma ja peame kalliks iga päeva, aina süüvides pilguga ellu ja püüdes kogu oma olemusega mõista, kas Olematu ei hakka teoks saama. Äkki on ta pale nüüd selginud? Äkki pole nüüd enam tarvis muud kui sirutada käsi, et tabada tema nõrku hajuvaid piirjooni?”

…millega riimuvad minu peas mõned read, mille on pannud kirja Michel Butor oma novellis “Saint-Lazair’i jaam”…

“…ja meie hulgas on palju neid, kes trepist üles jõudes ja ooteruumi astudes leiavad ilma erilise üllatuseta ja üha kasvava väsimusega, et kõigist pingutustest, hingetuks jooksmisest ja valatud higist hoolimata ei jõua nad õigele rongile…”

Nende meeleoludega haakub ka Alain-Fournier “Suur Meaulnes”, mida samuti taas lugeda kavatsen, kui selle üles leian.

Kõik need kolm teost on segunenud minus mitte üheks looks, vaid mingiks hägusate piiridega väljaks, kus neis sisalduvad meeleolud omavahel kohati põimuvad ja kattuvad. See väli hargneb ja laieneb ilmselt lõputult, hõlmates ka teisi kunstivorme.

Grini raamatuga seostub mulle veel näiteks Metro Luminali laul “Igatsus tume”, kuigi tema poolt sõnastatud igatsus on mitte tume, vaid hele – “Lainetel tõttaja” on määratletav ka kui fantastiliste sugemetega romantiline seiklusjutt. Õnneliku lõpuga.

Nende viimaste sõnade peale käis praegu krõks ja kõik ülalmainitud teosed ning lisaks veel üks eile vaadatud video andsid tõuke panna kirja järgnevad read, mida võib kokkuvõttes nimetada luuletuseks.

ta tuleb
ning kaob
näitab teed
mil lõppu ei ole
üle tumeda vee
kaugustesse
läheb see

“Lainetel tõttaja” – mitte just päris selline nagu Grini romaanis, kuid inspireeritud kindlasti ka sellest raamatust.

Lõpetuseks tulen siin aga siiski maagilisest realismist välja.

Kinokolmapäev Sakala Keskuses tõi eile vaatajateni Manfred Vainokivi uue filmi “Punane varietee”, mis kujutab endast minu meelest eriti karmi kinnitust väitele, et glamuuri ei ole tegelikult olemas (vaadake treilerit, lugege Peeter Sauteri arvustust).

Filmi keskne tegelane Kalju Saareke (1926-2015) mõjub kohati väga kibestununa, kuigi tõstatab seejuures ka tõesti olulisi teemasid (nagu see, et inimesi märgatakse hinnata sageli alles pärast nende surma, mitte elu õitseeas – samas ei takista see muidugi tal endal suhtumast äärmiselt üleolevalt mitmetesse noorematesse tegijatesse). Tema mälestusteraamat “Elu kui kabaree” (2005) jätab parema mulje, mõjub positiivsemalt.

Tänane doos Kafkat

1919. aastal Franz Kafka poolt Max Brodile saadetud kirjadest tõstan esile iseloomustuse, mille ta andis Julie Wohryzekile, kellega Kafka tutvus Schelesenis ravil olles ja kellega ta hiljem veel samal aastal abielluda kavatses.

Veebruaris teatas Kafka: “Juudilik on üks noor neiu, loodetavasti vaid vähe haige. Tavaline ja üllatav nähtus. Ei juut ega mitte-juut, ei sakslanna ega mitte-sakslanna, armunud kinosse, operettidesse ja lustmängudesse, puudrisse ja looridesse, terve ammendamatu ja kinnipidamatu hulga kõige häbematumate žargoonsõnade valdaja, ühtekokku väga võhiklik, rohkem lõbus kui kurb – umbes selline ta on. Kui tahta täpselt määratleda tema rahvuslikku kuuluvust, siis tuleb öelda, et ta kuulub kontoripreilide rahvusse. Ja seejuures on ta südamest vapper, aus, ennastunustav – nii suured omadused olevuses, kellel kindlasti ei puudu kehaline ilu, kuid kes on nii tühine nagu näiteks sääsk, kes lendab vastu mu lambisirmi. Selles ja muus sarnane preili Bl-ga, keda Sa ehk vastumeelselt mäletad. Kas Sa võiksid laenata mulle tema jaoks “Sionismi kolmanda faasi” või midagi muud, mida Sa õigeks pead? Ta ei saa sellest aru, see ei paku talle huvi, ma ei käi talle sellega peale – aga sellest hoolimata.”

Märtsi alguses, kui Brodilt saadud raamat oli loetud, kirjutas Kafka: “Kallis Max, nüüd pole ma Sind isegi tänanud ilusa raamatu eest. Mõjub hästi, kui elada mõnda aega raamatu vaimus. Minul on seejuures veel see eelis või puudus, et noorpõlvemälestused ja noorpõlvetunded segunevad mul kõigesse.

Ka preili laseb Sind väga tänada, ta luges seda põhjalikult ja – mis torkas silma – isegi mõistis, seda küll tollel tüdrukutele omasel hetkemõistmise erilisel viisil. Muuseas, sionismiga seoses polegi tal nii vähe suhteid, kui ma esiti mõtlesin. Tema sõjas langenud peigmees oli sionist, ta õde käib juudi ettekandeid kuulamas, tema parim sõbratar on “sini-valgete” juures ega “jäta kuulamata ühtki ettekannet Max Brodilt”.

Mis minusse puutub, siis mina veedan aega lõbusalt (jämedalt arvestades pole ma viimase viie aasta sees nii palju naernud kui viimastel nädalatel), kuid see on ka raske aeg. Noh, esialgu kannan ma seda, kuid mitte põhjuseta ei lähe mu tervisel väga hästi.”

Veel samal kevadel teatas Kafka ühes Brodile saadetud kirjas: “püssilask oleks parim. Ma lihtsalt tulistan end minema kohalt, kus ma ei ole. Hästi, see oleks arg, argus jääb arguseks, isegi kui mõnel juhtumil esineks ainult argust. See mõni juhtum on siin, siin on olukord, mis tuleb iga hinna eest kõrvaldada, aga keegi peale arguse ei tee seda, julgus muudab ta ainult krambiks. Ja krambi juurde asi jääbki, ära tunne muret.”

Novembrisse oli kavandatud seevastu juba abielu, aga see jäi Kafka vanemate jäiga vastuseisu tõttu ära, põhjuseks nähtavasti kuuldused Julie seksuaalsest lodevusest. 1920. aasta juulis katkestas Kafka lõpuks kihluse, sest oli leidnud endale uue kiindumuse Milena Jesenská näol.

Wohryzek ja Jesenská surid mõlemad 1944. aastal, kakskümmend aastat pärast Kafkat. Üks Auschwitzis, teine Ravensbrückis.

Siin ja praegu raamatutest

Haaran kinni blogijate raamatuväljakutsest, lisades lõppu veel ühe kategooria, et ei oleks vaja teha selle kohta eraldi postitust.

Hetkel pooleli…

Neid on koguni kolm: Franz Kafka “Kirjad 1902-1924”, Aleksandr Grini “Lainetel tõttaja”, Anil Menoni “Half of What I Say”. Esimesest on juba korduvalt olnud ning tuleb veel korduvalt juttu selles blogis. Viimase kohta soovitan lugeda seda arvustust, mis mind nüüd selle raamatuni juhatas.

Lapsepõlves meeldis…

Neid oli palju, aga praegu tuli esimesena pähe Nikolai Nossovi “Totu Kuul”. Ega täpselt ei mäleta, millest selles kirjutati. Kui läinud aastal ilmus teine trükk, siis kuulasin kommentaare. Peeter Helme soovitas, Hardo Pajula tegi maha. Võib-olla peaks uuesti lugema.

Jäi pooleli…

Neid on ikka olnud (ja mitte vähe), aga kui raamat jääb pooleli selle tõttu, et see mulle ei meeldi, siis ei jää see tavaliselt ka meelde. Seetõttu ei hakka praegu konkreetseid pealkirju nuputama.

Veel rohkem on neid, mida vaatangi pisteliselt, vastavalt vajadusele. Eriti lähevad siia kategooriasse mahukamad kogumikud ajaloo, poliitika ja filosoofia teemadel, mida kasutan rohkem nagu entsüklopeediaid, näiteks “20. sajandi mõttevoolud”, Brotze “Estonica” jms.

Mind mõjutas…

Ma arvan, et enamik loetud raamatuid on mind mingil määral, kuidagi ja vähemalt mõneks ajaks mõjutanud. Mõned, mis võisid avaldada kunagi väga suurt mõju, ei pruugi aga enam meeleski olla. Need mõjutused tulevad ja lähevad, tulevad järjest uued.

Nüüd meenus esimesena Vladimir Amlinski “Õigeks mõistetud saab iga hetk…”, aga seda ilmselt põhjusel, et viidatud blogis, kust see raamatuväljakutse võetud, on toodud selle punkti all välja Sofi Oksaneni “Stalini lehmad”.

Oksaneni ma lugenud ei ole, lihtsalt ei ole tekkinud tahtmist seda teha, aga Amlinksi mälestused räägivad just Stalini ajast, tema enda lapsepõlveajast, toona toimunud teaduse politiseerimisest ja sellega kaasnenud repressioonidest. Raamat on pühendatud suuresti tema isale, kes oli silmapaistev bioloog, aga üks tegelane on veel näiteks Anna Ahmatova, kelle sõnadest on inspireeritud ka teose pealkiri.

Kui oleks nimekiri kohustuslikust kirjandusest, kuhu võib minna ainult üks seda perioodi käsitlev teos, siis soovitaksin just seda.

Uuesti võtan kätte…

Praegu pooleliolevatest on selline Grini “Lainetel tõttaja”, mida lugesin kunagi eelmisel sajandil. See on mind ilmselt samuti mõjutanud, sest muidu ju tõenäoliselt uuesti ei loeks.

Tegelikult ma raamatuid teist korda sageli ei loe, ainult vahest harva, aga terve rida on neid, millest vaatan aeg-ajalt üle mõne koha, mis on jätnud kuidagi eriti sügava mulje.

Viimati loetud…

Vahepeal kingituseks saadud Jan Jõemetsa luulekogu “Teiste sõnadega” (mõne aja eest oli siin juttu temast tehtud dokfilmist). Kohati täitsa huvitav, kuigi ei saa öelda, et see päris minu maitse oleks. Palju on tal muidugi vihjeid filosoofidele, kõige rohkem vist Nietzschele.

Palju on ka üksinduse ja üksilduse teemat. Paar stiilinäidet:

igaühe jaoks
on keegi
esmapilgul teine
mitte kusagil
vaid kohe siin
tunnetuse kaugusel
ainult mina
olen üksi
…pole ükski
julgenud

* * *

ma tahan ainult
sind ja ainult seda
mis sinust minu teeb
…mitte sinu keha
mitte sinu hinge
…ainult seda
ja ma tean
see on palju
tahetud

Jah, see on palju tahetud. Hästi kirjutatud, aga mõttekäik ise, see soov näha teises ainult ennast (vaid esmapilgul teine, tahan ainult seda), räägib ehk suurest vajadusest läheduse järele, aga kõlab liiga egoistlikult. Selle tulemuseks saabki ju olla vaid üksindus ja üksildus, selline lõputu kurbus, mida selles luulekogus leidub.

PS. See eelmine postitus veganluse teemal on tekitanud elevust, mis läheneb enamasti naerule, aga juhin tähelepanu tõsiasjale, et eilse päeva jooksul täitus sellega haakuvatest teemadest peaaegu kogu progressiivne meedia (Müürileht, Alkeemia, Telegram), nii et midagi on õhus. The Times They Are a-Changin’, nagu laulis kunagi Bob Dylan ja tema järel paljud teised.

Kafka abielunõustajana

Kui selle postituste seeria eelmises osas katkestas Kafka teistkordselt kihluse, siis 1918. aastal Max Brodile saadetud kirjades astub ta üles abielunõustaja rollis. Tema jutt on kohati muidugi päris kafkalik.

“Meie viimane õhtu polnud hea, sealtpeale oleksin Sinult meelsasti mõne teate saanud. Õhtu polnud hea sellepärast, et mina (loomulikul viisil abitu, aga sellest polnud mul midagi) olin Sind abituna näinud, ja seda ma peaaegu ei suuda välja kannatada, kuigi püüdsin ka seda abitust endale seletada nii, et kui vana iket esimest korda raputada ja seda ilmselt paigalt liigutada, siis ei õnnestu kohe leida seda õiget sammu. Nii oli ka Sinu toas edasi-tagasi käimine ebakindel, kui ütlesid midagi ebakindlat. Ja seejuures paistis mulle – teisel viisil sellele vastates –, et Sinu naisel oli nii palju rohkem õigus kui Sinul, nagu naistele on vahest üldse – asendamaks muid asju – rohkem õigust antud. Etteheide, et Sa ei kõlba abieluks, kõlab vähemalt tema suust õigena. Väidad Sa vastu, et just see ongi Sinu kannatus, jääb talle vastus, et Sa poleks pidanud seda ka tema omaks tegema, sest see polnud ju tema kannatus. Sulle jääks nüüd vastus, et ta on lihtsalt naine ja see on tema asi. Aga see viib asja taas nii kõrge kohtu ette, mis otsust ei langeta ja laseb protsessil uuesti alata,” kirjutab ta ühes jaanuari keskel saadetud kirjas.

“Seda “abieluks kõlbmatust” näeb tema ja mina koos temaga (ei, nii väga ei taha ma end Sinu naisega siduda, ta näeb seda siiski teisiti) selles, et Sul on abielu küll vaja, kuid ainult osaliselt, sellal kui Sinu teine olemus tõmbab Sind eemale ja seepärast sikutab ka abielumehe osa kallal ja kisub nõnda just tema läbi, kes seda üldse ei taha, abielupõranda üles. Muidugi abiellusid Sa tervikuna, kuid pilguga, mis sihtis kaugusse kummaski suunas, mida Sa esialgu sundisid küll kõõritama, aga see ei saanud kõlvata. Nii nagu Sa näiteks abiellusid oma naisega ja koos temaga ning üle tema kirjandusega, nii abielluksid Sa praegu mõne teisega ning koos temaga ja üle tema Palestiinaga. Need on aga võimatud, ehkki vahest vajalikud. Üks tõeline abielumees seevastu peaks – nii võiks see teoorias seista – oma naise näol küll abielluma maailmaga, aga mitte nii, et ta näeb naisest kaugemal maailma, millega tuleb abielluda, vaid näeb läbi maailma oma naist. Kõik muu on naisele piinaks, aga vahest samas pääsemine või pääsemisvõimalus mehe jaoks, nagu mõnes ideaalabielus,” lisab Kafka samas.

Veel samal kuul kirjutab ta Brodile ka Oskar Baumi külaskäigust: “Tema siin olles ei tajunud ma asja olemusest mitte vähematki või vahest ainult midagi väikest viimasel päeval, aga siin oli see ainult tavaline ja edasist uurimist mittevääriv nõrkusetunne, väsimustunne, nagu see juba kord näitab end selgemini kahe inimese vahel kui ühe isiku sees. Samuti olime nädal otsa lõbusad, vahest liigagi lõbusad, pärast seda, kui olime end esimestel päevadel Oskari õnnetuse kallal väsinuks mõtelnud. Muide, kogemust mööda väsin ma kergemini kui keegi teine minu tutvuskonnast. Aga tegelikult ei tule siin sellest rääkida, ja kui see jutt peaks siiski levima, siis jõutaks seeläbi kindlasti jälile ka millelegi puhtajaloolisele vanast kannatusloost.”

“Ka Oskari õnnetus ei ole sellega otseselt seotud,” jätkab Kafka oma heietust. “Aga Sa küsid mult selle kohta ja ma mainisin seda seni ainult seetõttu üldiselt, et see oli usaldatud mulle veidi varem mitte just saladusena, kuid siiski ülestunnistusena, ja veel, kuna ma ei tahtnud, et Sul oleks kohe esimest korda Oskariga kokku saades need mõtted peas, ja kuna see lõpuks polnud ka seetõttu väga vajalik, et Sa oled selle juhtumi puhul õigele ju ikka väga lähedal olnud. Õnnetusel on nii-öelda kolm nägu (aga esialgu peab see tõesti meie saladus olema), kuid lähemalt vaadates tuleb neid veelgi juurde. Esiteks ei suuda ta terve rea arvutuid kordi läbi mõeldud põhjuste tõttu taluda abielu oma naisega, ei suuda juba viis aastat mitte – arvan, et ta on seitse aastat abielus. Teiseks ilmneb, kui selle kohta küsida, et ta räägib küll alati kõigepealt oma naise võimatustest (kes, muide, on seksuaalses mõttes talle igati sobiv ja kes on tema meelest oma piirides väga armastusväärne), kuid peab sellega silmas abielu võimatust, abielu üldse.”

“Kindlasti jääb mulle siia lahendamata jääk, mida iseloomustab näiteks novellistlik katse, mille ta tegi kord omaenda abielude teemal terve hulga talle hästi tuttavate naiste ja neidudega, misjuures lõpuks ilmnes ikka täielik võimatus,” lisab Kafka. “Kolmandaks võiks ta – siin algavad päris suured kahtlused – oma naisest ehk lahku minna, ta usub, et tal on seesmised ja välised õigustused selleks raske julmusena tajutud teoks, kuid oma poja osas, ehkki tegelikult mitte isatundest, ei suuda ta seda süüd enda peale võtta, kuigi teab, et see lahkuminek oleks ainuõige ja selle tegematajätmine ei lase tal iialgi rahu leida.”

Abieluga seonduv tõstatub nende kahe kirjavahetuses 1918. aastal veel korduvalt, mõnikord seoses kirjandusega, näiteks ühes märtsi alguses saadetud kirjas teatab Kafka: “Kierkegaardi eksisin ma ehk tõesti ära, ma märkasin seda imestusega, kui lugesin Sinu ridu tema kohta. See on tõepoolest nii, nagu Sa ütled: abielu teokstegemise probleem on talle peaasjaks…”

“Kolmteist Eesti kirja”

“Tere!” – see on sõna, millega algasid päris paljud läinud aasta sügisel kahe kuu jooksul Maarja Kangro poolt saadetud meilid, nagu selgub Loomingu Raamatukogu selle aasta esimesest numbrist, kogumikust “Kolmteist Eesti kirja”, kuhu on koondatud naisautorite fiktiivsed “kirjad”, mis on mõeldud kajastama ajastu hetkeseisu.

Hiljuti riigikirjaniku staatuse saanud Kangro valis kõige kergema tee ehk panigi lihtsalt järjest kirja enda poolt kahe kuu jooksul saadetud meilide tervitussõnad või nende puudumisel esimesed kaks sõna. Kokku sai nii täis neli lehekülge. Lugejate jaoks muidugi “väga huvitav” informatsioon. Huvitav, kas leidub keegi, kes need leheküljed sõna-sõnalt läbi on lugenud (peale Kangro enda)?

Mina lähen nüüd veel kergema vastupanu teed: panen selle postituse suuremalt jaolt kokku ülejäänud kirjades leiduvatest lausetest (ise ei peagi midagi välja mõtlema), mis annavad loodetavasti aimu sellest, et kui Kangro tekst kõrvale jätta, siis kannatab see väike raamatuke isegi lugeda – oluline on nende esimeste lehekülgede peale mitte murduda, tülpinult käega lüüa, raamatut sulgeda.

“Ma ei usu eriti, et riik saab teha inimesi õnnelikumaks,” kirjutab Jelena Skulskaja saturnielanikule. “Hea riik on nagu värvitu ja lõhnatu keemiline ühend, mis ei lämmata ega kõrveta.”

“Sa olid esimene ja ainuke pagulane, keda ma olen lähemalt tundma õppinud. Aga see tutvus avardas meie mõlema maailmapilti,” kirjutab Anu Saluäär kurdi sõbrale. “Ja kõikvõimalikele pagulastele mõtlemine on praegu Eestis aktuaalne.”

“Kuidas saaksin sulle edasi anda seda, mida tahan öelda? Vist ei saagi, sest see aeg on möödas,” kirjutab Helga Nõu oma isale. “Siis kui oli võimalus, ma ei osanud.”

“Herneulm, kas taipad milles uba?” küsib Eda Ahi kirjas herneulmale.

“Miks Sa läksid veekeskuses üle pea sügavusse vette, kui Sa ujuda ei osanud? Mõtlen selle üle järjest rohkem,” kirjutab Triin Soomets uppunud Jelenale (nimi muudetud). “Usaldasid, et kui jääd hätta, siis Sind päästetakse. Tuuakse välja, elustatakse ja nii pääsed igal juhul eluga. Toodi välja ja elustati, aga eluga ei pääsenud.”

“Vanaema ja mina uskusime Jumalasse. Vanaema luges minule piiblit, aga me ei käinud kunagi kirikus. Meie Jumal oli noor Jeesus, kes päästis meid merel, pommivarjendites, ja kui olime ühel hirmsal ööl kesk pommirünnakut Hausberge pööningul, tõi ta meile kannutäie piima. Nägin teda ise,” kirjutab Elin Toona oma vanavanaisale Ernst Ennole. “Ema ei uskunud mind.”

“Enne Sinu sündimist nägin korduvalt unes, et Sul on suur süda. Kuna kipun sageli tõlgendama unenägusid (halbade) ennetena, seda enam, et Sinust üks aasta vanemal nõol oli kaasasündinud südamerike, kohkusin ja otsisin arstilt nõu,” kirjutab Tiina Ann Kirss oma armsale Linnea Elisabethile. “Ultraheli järgi oli Sinu füüsilise südamega kõik korras ja Sa sündisid täiesti tervena.”

“Ma saan neljakümneselt teada, et Sa oled juba kümme aastat maetud Rahumäe kalmistule, Peeteli koguduse poolele; mitte vanale ja väärikale, vaid kõige uuemale alale – sinna, kuhu maetakse neid, kes pole surmaks nii hästi valmistunud kui teised,” kirjutab Elo Viiding ühele oma lapsepõlve mängukaaslasele. “Sa ei sattunud kunagi Pariisi, Kaubamaja Toidumaailma ega Kadrioru parki. Ja Sa ei ole nüüd enam Sina, Elle.”

Carolina Pihelgas teatab kirjas kodust:

mu sõbrad arutavad:
kas praegu on nagu kolmekümnendad
kas pärast kolmekümnendaid tulevad neljakümnendad
kas meis kõneleb juba hirm
seesama hirm, mis katab silmad, kõrvad, suu
millest saab südame vangikong

“Sain hiljuti meilikasti anonüümkirja. Olen neid varemgi saanud, aga õnneks vähe. Tundmatutelt aadressidelt tulnud kirju ma üldiselt ei avagi,” pihib Kärt Hellerma.

“Siin hea tüdruk. Hea tüdruk on jumala halb olla. Hea tüdruk olemine hakkab tervise peale. Veel enam, see võib isegi tappa,” kirjutab Kätlin Kaldmaa (tüdrukutele). “Kui mul oleks veel üks laps, olgu ta poiss või tüdruk, ma kasvataksin temast täiesti metsiku tegelase.”

“Ma ei kahetse ühtki rida, mis Sulle kirjutatud. Ja parem oleks, kui ei tunneks kahetsust ka nende pärast, mis kirjutamata on jäänud. Ja jäävadki,” kirjutab Veronika Kivisilla kirjas pärast kõiki kirju.

Naiste kirjad, nagu toodud katkenditest näha, puudutavad valdavalt tõsiseid, süngeid ja kurbi teemasid. Kangro “Horisontaalne reipus”, mille pealkiri võiks sama hästi olla “Keep Smiling”, moodustab seega omamoodi kontrasti suurema osaga ülejäänust. See on halb, sest nii võibki jääda kokkuvõttes mulje, et elurõõm on sisutühi. Ja see on minu arvates väga vale lähtepunkt.

Ahh, et miks olen siin Kangro suhtes nii kriitiline?

Noh, tema tekst omaks mingit väärtust, kui see oleks originaalne, aga sama võtet on kasutatud ju kümneid, sadu, võib-olla tuhandeid kordi. Ma ise panin ühe sellise teksti kokku eelmisel sajandil, gümnaasiumis käies. Võin kinnitada, et see ei olnud midagi maailmas ainulaadset ja uut ka toona. Ja see ei ole tegelikult kirjandus – see on vaid sõnade järjestamine, automatiseeritud tekstiloome üks lihtsamaid vorme.

Ma saan muidugi aru, et “Horisontaalne reipus” valmis tal enne riigikirjanikuks saamist, aga see uus staatus lausa kohustab taset tõstma, mistõttu pean õigustatuks ka sellist kriitikat (muidu poleks sellele väikesele “teosele” siin võib-olla üldse tähelepanu pööranud).

“Orgaaniline Hallutsinoos”

Ebastabiilne Element, tuntud ka nime all Kristel Mägedi, üllitas juba 2014. aastal luulekogu “Orgaaniline Hallutsinoos”, mille minagi eile õhtul lõpuks omandasin nii füüsilisel kui ka vaimsel kujul (st. ostsin raamatu ja lugesin läbi).

Ma olen jälginud pikemat aega Mägedi YT kanalit ja lühemat aega SC voogu, kuid pean häbiga tunnistama, et tema luuletusi ei olnud varem lugenud, kuigi võinuks – ikkagi ju kodulinna poeet, eakaaslane, kellest elan pealegi vaid 300-400 meetri kaugusel. Aga, noh, parem hilja kui mitte kunagi.

Orgaaniline hallutsinoos on psüühikahäirete klassifikatsiooni kohaselt “häire püsivate või korduvate, tavaliselt visuaalsete või akustiliste hallutsinatsioonidega, mis esinevad selge teadvuse foonil ja mida patsient ise ei pea haiguseks.” (Muide, see oli juba Sigmund Freud, kes märkis, et hullust ei tunne mitte kunagi ära keegi, kes on selles ise osaline.) Sellest lähtudes võiks arvata, et taolise pealkirja all ilmusid päris kreisid ja pöörased, lausa hullumeelsed värsid, aga nii see siiski ei ole.

Minu jaoks olid need ootamatult, rabavalt rahulikud, sest eeldasin midagi hoopis teravamat. Mõned valitud stiilinäited…

avaneb järgemööda uksi
mille taga keegi ei oota

*

ära kauaks vaatama jää
kui kardad kaduda endasse

*

vahel ei loe kui valmis on tiivad
vaid kui tugevad on kandvad tuuled

*

tahaksin joosta ära
kuid kuhu põgeneda
iseenda eest

*

mõtted on lihtsad ja tavalised
aastatega tajud nende
korduvust

Sellised meeleolud, sekka muidugi ka teisi ja segasemaid, kuid üldiselt minoorsed teemad. Luulekogu on sobilik lugejate laiemale ringile, aga hankida saab seda ainult autori enda käest.