“Kolmteist Eesti kirja”

“Tere!” – see on sõna, millega algasid päris paljud läinud aasta sügisel kahe kuu jooksul Maarja Kangro poolt saadetud meilid, nagu selgub Loomingu Raamatukogu selle aasta esimesest numbrist, kogumikust “Kolmteist Eesti kirja”, kuhu on koondatud naisautorite fiktiivsed “kirjad”, mis on mõeldud kajastama ajastu hetkeseisu.

Hiljuti riigikirjaniku staatuse saanud Kangro valis kõige kergema tee ehk panigi lihtsalt järjest kirja enda poolt kahe kuu jooksul saadetud meilide tervitussõnad või nende puudumisel esimesed kaks sõna. Kokku sai nii täis neli lehekülge. Lugejate jaoks muidugi “väga huvitav” informatsioon. Huvitav, kas leidub keegi, kes need leheküljed sõna-sõnalt läbi on lugenud (peale Kangro enda)?

Mina lähen nüüd veel kergema vastupanu teed: panen selle postituse suuremalt jaolt kokku ülejäänud kirjades leiduvatest lausetest (ise ei peagi midagi välja mõtlema), mis annavad loodetavasti aimu sellest, et kui Kangro tekst kõrvale jätta, siis kannatab see väike raamatuke isegi lugeda – oluline on nende esimeste lehekülgede peale mitte murduda, tülpinult käega lüüa, raamatut sulgeda.

“Ma ei usu eriti, et riik saab teha inimesi õnnelikumaks,” kirjutab Jelena Skulskaja saturnielanikule. “Hea riik on nagu värvitu ja lõhnatu keemiline ühend, mis ei lämmata ega kõrveta.”

“Sa olid esimene ja ainuke pagulane, keda ma olen lähemalt tundma õppinud. Aga see tutvus avardas meie mõlema maailmapilti,” kirjutab Anu Saluäär kurdi sõbrale. “Ja kõikvõimalikele pagulastele mõtlemine on praegu Eestis aktuaalne.”

“Kuidas saaksin sulle edasi anda seda, mida tahan öelda? Vist ei saagi, sest see aeg on möödas,” kirjutab Helga Nõu oma isale. “Siis kui oli võimalus, ma ei osanud.”

“Herneulm, kas taipad milles uba?” küsib Eda Ahi kirjas herneulmale.

“Miks Sa läksid veekeskuses üle pea sügavusse vette, kui Sa ujuda ei osanud? Mõtlen selle üle järjest rohkem,” kirjutab Triin Soomets uppunud Jelenale (nimi muudetud). “Usaldasid, et kui jääd hätta, siis Sind päästetakse. Tuuakse välja, elustatakse ja nii pääsed igal juhul eluga. Toodi välja ja elustati, aga eluga ei pääsenud.”

“Vanaema ja mina uskusime Jumalasse. Vanaema luges minule piiblit, aga me ei käinud kunagi kirikus. Meie Jumal oli noor Jeesus, kes päästis meid merel, pommivarjendites, ja kui olime ühel hirmsal ööl kesk pommirünnakut Hausberge pööningul, tõi ta meile kannutäie piima. Nägin teda ise,” kirjutab Elin Toona oma vanavanaisale Ernst Ennole. “Ema ei uskunud mind.”

“Enne Sinu sündimist nägin korduvalt unes, et Sul on suur süda. Kuna kipun sageli tõlgendama unenägusid (halbade) ennetena, seda enam, et Sinust üks aasta vanemal nõol oli kaasasündinud südamerike, kohkusin ja otsisin arstilt nõu,” kirjutab Tiina Ann Kirss oma armsale Linnea Elisabethile. “Ultraheli järgi oli Sinu füüsilise südamega kõik korras ja Sa sündisid täiesti tervena.”

“Ma saan neljakümneselt teada, et Sa oled juba kümme aastat maetud Rahumäe kalmistule, Peeteli koguduse poolele; mitte vanale ja väärikale, vaid kõige uuemale alale – sinna, kuhu maetakse neid, kes pole surmaks nii hästi valmistunud kui teised,” kirjutab Elo Viiding ühele oma lapsepõlve mängukaaslasele. “Sa ei sattunud kunagi Pariisi, Kaubamaja Toidumaailma ega Kadrioru parki. Ja Sa ei ole nüüd enam Sina, Elle.”

Carolina Pihelgas teatab kirjas kodust:

mu sõbrad arutavad:
kas praegu on nagu kolmekümnendad
kas pärast kolmekümnendaid tulevad neljakümnendad
kas meis kõneleb juba hirm
seesama hirm, mis katab silmad, kõrvad, suu
millest saab südame vangikong

“Sain hiljuti meilikasti anonüümkirja. Olen neid varemgi saanud, aga õnneks vähe. Tundmatutelt aadressidelt tulnud kirju ma üldiselt ei avagi,” pihib Kärt Hellerma.

“Siin hea tüdruk. Hea tüdruk on jumala halb olla. Hea tüdruk olemine hakkab tervise peale. Veel enam, see võib isegi tappa,” kirjutab Kätlin Kaldmaa (tüdrukutele). “Kui mul oleks veel üks laps, olgu ta poiss või tüdruk, ma kasvataksin temast täiesti metsiku tegelase.”

“Ma ei kahetse ühtki rida, mis Sulle kirjutatud. Ja parem oleks, kui ei tunneks kahetsust ka nende pärast, mis kirjutamata on jäänud. Ja jäävadki,” kirjutab Veronika Kivisilla kirjas pärast kõiki kirju.

Naiste kirjad, nagu toodud katkenditest näha, puudutavad valdavalt tõsiseid, süngeid ja kurbi teemasid. Kangro “Horisontaalne reipus”, mille pealkiri võiks sama hästi olla “Keep Smiling”, moodustab seega omamoodi kontrasti suurema osaga ülejäänust. See on halb, sest nii võibki jääda kokkuvõttes mulje, et elurõõm on sisutühi. Ja see on minu arvates väga vale lähtepunkt.

Ahh, et miks olen siin Kangro suhtes nii kriitiline?

Noh, tema tekst omaks mingit väärtust, kui see oleks originaalne, aga sama võtet on kasutatud ju kümneid, sadu, võib-olla tuhandeid kordi. Ma ise panin ühe sellise teksti kokku eelmisel sajandil, gümnaasiumis käies. Võin kinnitada, et see ei olnud midagi maailmas ainulaadset ja uut ka toona. Ja see ei ole tegelikult kirjandus – see on vaid sõnade järjestamine, automatiseeritud tekstiloome üks lihtsamaid vorme.

Ma saan muidugi aru, et “Horisontaalne reipus” valmis tal enne riigikirjanikuks saamist, aga see uus staatus lausa kohustab taset tõstma, mistõttu pean õigustatuks ka sellist kriitikat (muidu poleks sellele väikesele “teosele” siin võib-olla üldse tähelepanu pööranud).

“Orgaaniline Hallutsinoos”

Ebastabiilne Element, tuntud ka nime all Kristel Mägedi, üllitas juba 2014. aastal luulekogu “Orgaaniline Hallutsinoos”, mille minagi eile õhtul lõpuks omandasin nii füüsilisel kui ka vaimsel kujul (st. ostsin raamatu ja lugesin läbi).

Ma olen jälginud pikemat aega Mägedi YT kanalit ja lühemat aega SC voogu, kuid pean häbiga tunnistama, et tema luuletusi ei olnud varem lugenud, kuigi võinuks – ikkagi ju kodulinna poeet, eakaaslane, kellest elan pealegi vaid 300-400 meetri kaugusel. Aga, noh, parem hilja kui mitte kunagi.

Orgaaniline hallutsinoos on psüühikahäirete klassifikatsiooni kohaselt “häire püsivate või korduvate, tavaliselt visuaalsete või akustiliste hallutsinatsioonidega, mis esinevad selge teadvuse foonil ja mida patsient ise ei pea haiguseks.” (Muide, see oli juba Sigmund Freud, kes märkis, et hullust ei tunne mitte kunagi ära keegi, kes on selles ise osaline.) Sellest lähtudes võiks arvata, et taolise pealkirja all ilmusid päris kreisid ja pöörased, lausa hullumeelsed värsid, aga nii see siiski ei ole.

Minu jaoks olid need ootamatult, rabavalt rahulikud, sest eeldasin midagi hoopis teravamat. Mõned valitud stiilinäited…

avaneb järgemööda uksi
mille taga keegi ei oota

*

ära kauaks vaatama jää
kui kardad kaduda endasse

*

vahel ei loe kui valmis on tiivad
vaid kui tugevad on kandvad tuuled

*

tahaksin joosta ära
kuid kuhu põgeneda
iseenda eest

*

mõtted on lihtsad ja tavalised
aastatega tajud nende
korduvust

Sellised meeleolud, sekka muidugi ka teisi ja segasemaid, kuid üldiselt minoorsed teemad. Luulekogu on sobilik lugejate laiemale ringile, aga hankida saab seda ainult autori enda käest.

Vahepeal jälle Kafkast

Tõelise oportunistina kirjutan vahelduseks taas praegu blogosfääris ülipopulaarsel kirjandusteemal, et pöörata inimesi Kafka-usku. Ma saan ise väga hästi aru, et näin selles osas mõnele juba nagu mingi Jehoova tunnistaja, kes räägib kogu aeg sama juttu, aga lugemine ei ole ju kellelegi kohustuslik.

Tänases postituses vaatan veidi neid kirju, mille Kafka kirjutas 1917. aastal ehk “kolmekümne nelja aastaselt, ülimalt küsitavate kopsude ja veelgi küsitavamate inimsuhetega”.

1917. aasta augustis sai Kafka teada, et põeb tuberkuloosi. Alles juulis oli ta kihlunud uuesti Felice Baueriga, kellega oli juba korra kihluse katkestanud, kuid pärast diagnoosi saamist ei näinud ta oma elul enam pikemat perspektiivi ja detsembri lõpus katkestas taas kihluse.

“Igatahes suhtun ma täna tuberkuloosi nagu laps ema seelikusabasse, millest ta kinni hoiab,” kirjutab Kafka septembris Max Brodile. “Alalõpmata otsin ma haigusele seletust, sest ise ma seda haigust endale ju ei hankinud. Mõnikord paistab mulle, nagu oleksid aju ja kopsud minu teadmata kokkuleppele jõudnud. “Nii see edasi ei lähe,” ütles aju ja viie aasta pärast olid kopsud valmis kaasa aitama.”

“Kummaline, mida ma võiksin lõpuks siiski tähele panna, on see, et kõik inimesed on minu vastu üle igasuguse määra head, ja kui tahan, siis kohe ohvrivalmis, minu jaoks kõige alamaist kuni kõrgeimateni välja. Ma tegin sellest järelduse inimloomuse kohta üldiselt ja tundsin end seeläbi veelgi rusutumalt. Kuid tõenäoliselt pole see õige, nad on sellised läbinisti vaid nende vastu, keda inimesed üldse aidata ei saa. Eriline haistmismeel juhatab neile sellise juhtumi kätte,” mõtiskleb ta ühes teises samal kuul Brodile saadetud kirjas.

“Kas ma pean tänama selle eest, et ei saanud abielluda? Ma oleksin siis otsekohe saanud selleks, milleks nüüd lähen aegamööda: hulluks. Ikka lühemate puhkepausidega, mil mitte mina, vaid see teine kogub jõudu,” teatab ta samas.

Kafka kirjeldab pikalt raviprotseduure, kuid poetab ühes septembri lõpus Brodile saadetud kirjas muu hulgas ka järgmise lause: “Kindel on ainult see, et pole midagi, millele ma võiksin anduda täielikuma usaldusega kui surmale.”

1917. aastal saadetud kirjad võtavad selles kogumikus enda alla ligi 70 lehekülge, neis on palju juttu toidust ning hiirtest. Tuberkuloosi diagnoosimisest jäi Kafka surmani pea seitse aastat, kuid kirjade põhjal tundub, et ta oli selleks valmis juba järgmisel kuul.

PS. Postituse alguses on toodud eile surnud David Bowie repertuaarist üks laul, mis ei ole minu arvates kaugeltki tema parim, aga sobib selle postituse meeleoluga vist paremini kui ükski teine.

Kafka (100 aastat hiljem)

Lugesin 2016. aasta saabumise puhul sellest sügisel ostetud Kafka kirjade kogust, millest siin juba korduvalt juttu on olnud, läbi 1916. aastast pärinevad kirjad, mida oli kokku alla paarikümne lehekülje.

Esimene kiri on alles 5. juulist, saadetud Marienbadist Max Brodile. Kafka kirjutab: “Päeva tujule mõjus, muide, ka jube unenägu, mille kummalisus seisnes selles, et see ei kujutanud midagi jubedat. Ainult tavaline kohtumine tuttavatega tänaval. Üksikasju ei mäleta ma üldse, arvan, et Sind polnud seal juures. Jubedus oli aga selles tundes, mis mul oli neist tuttavatest ühe vastu. Sellist laadi unenägu pole mul veel ehk üldse olnudki.”

Andsin endale – Kafka, aga ka ühe Telegrami ajakirjast loetud inteka mõjul – lubaduse hakata korrapäraselt magama, öösiti. Ja sedasi, et unenäod meelde jäävad. Tahaks siiski teada, mida ma unes näen. Õpetuse unenägude meeldejätmiseks leidsin Delfi Naistekast.

Juuli keskel saatis Kafka Brodile pikema kirjelduse Belzi rabi ja Jiří Langeri külaskäigust Marienbadi, millega seoses meenus see laul, just Nina Stilleri esituses, väga kafkalik.

Edasi tuli ainult kirjavahetus kirjastajaga, millest toon välja ühe katkendi hoopis 1915. aasta oktoobrist:

“Viimati Te kirjutasite, et “Metamorfoosile” joonistab kaanepildi Ottomar Starke. Noh, mind tabas väike ja tõenäoliselt väga ülearune kohkumus, nii palju kui ma kunstnikku “Napoleoni” põhjal tunnen. Kuna Starke ju tõepoolest illustreerib, siis torkas mulle pähe, et ta võiks tahta näiteks joonistada putukat ennast. Seda mitte, palun seda mitte! Ma ei taha tema võimuvalda kitsendada, vaid üksnes paluda sel põhjusel, et loomulikult tunnen ma lugu paremini. Putukat ennast ei või joonistada. Teda ei või isegi kaugelt näidata.”

Starke putukat ei joonistanud, aga hiljem ei ole Kafka õpetust enam üldse järgitud. Vastupidi, pea kõike on hakatud võtma sõna-sõnalt, saamata aru, et putukas on tegelikult vaid kujund, sümbol.

Kafka ei olnud religioosne kirjanik, kuid tema meetod lähtub selgelt juudi müstikast, kabalistikast. Katsed tema tekste visualiseerida on määratud enamasti juba ette ebaõnnestumisele, nagu näitavad ka tema teoste põhjal tehtud filmid, mis on olnud minu meelest kõik suured läbikukkumised.

Henriksoni “Saatuse sõrmed”

HenriksonLoomingu Raamatukogu selle aasta viimane number.

“Kui ma saaksin pöörata aega tagasi,” laulis kunagi Cher, “siis võtaksin ma tagasi need sõnad, mis tegid sulle haiget, ja sa jääksid.”

“Kui ma vaid saaksin pöörata aega tagasi. Kui ma vaid oleksin öelnud, mida ma ikka veel varjan,” kahetses hiljem Aqua. “Kui ma vaid saaksin pöörata aega tagasi, ma jääksin ööseks.”

Kui lauludes pööratakse aega tagasi tavaliselt isiklikus plaanis, siis kirjanduses sageli ühiskondlikus, ajaloolises, luues alternatiivseid stsenaariume sündmuste arenguks laiemas ulatuses. Eestis on viljelenud seda žanri näiteks Mart Laar.

Rootsi kirjanik Alf Henrikson laseb muuta sündmuste kulgu saatusejumalannal endal. Tema “Saatuse sõrmed” on ühest küljest iroonia alternatiivajalugude aadressil, aga teisest küljest üheaegselt nii tunnistus ajaloo juhuslikkusest kui ka ettemääratusest. Humoorikas raamat.

Vaid üks näide. Kui Rootsi oleks võitnud Poltava lahingu, kas see oleks siis siiamaani suurriik?

“Muidugi,” kinnitab üks taevastest daamidest, aga “selles riigis on rumalad rootslased muidugi vähemuses. Pommeris, Bremenis, Verdenis ja Wismaris elavad sakslased, Liivimaal, Eestis ja Karjalas räägivad aadel ja kodanlus samuti saksa keelt, lätlased, liivlased ja eestlased laulavad oma isamaalisi rahvalaule igaüks omas keeles, Soomes elavad soomlased, Ingerimaal Käkisalme läänis venelased, ja endise Novgorodi suurvürstiriigi rahvaarv ületab mitmekordselt võiduka Rootsi hõreda elanikkonna, kes väheste eranditega elab kasinalt, kuid ausalt maal oma taludes, ägades suure maksukoorma all riigi ühtsuse kaitseks.”

“Kunagi ei kostunud kaebusi riigimaksude üle, sest pisimatki piuksu trahviti rangelt,” selgitab autor samas.

Rootslased on kirjutanud ka tõsimeelset alternatiivajalugu, kus Poltava lahingu võitmine muudabki kogu ajaloo kulgu, ilma irooniata, aga Henrikson naerab selle üle üsna varjamatult, sest tõsiasi on ju see, et suurriigi pidamine oligi rootslastele päris koormav.

Minu jaoks on ajalugu vaid õppetund tuleviku jaoks – kui ma saaksin pöörata aega tagasi, siis jätaksin selle tegemata.* See on moraal, mida ka Henrikson paistab jagavat. Ta vaid mängib ajaloo muutmise mängu, aga teeb seda huvitavalt.

* Ühiskondlikus plaanis. Isiklikus plaanis ma selles nii kindel ei ole, aga kahjuks või õnneks reaalses maailmas sellist võimalust ei eksisteeri, muidu võib-olla keriks pidevalt aega tagasi, ilma et see kokkuvõttes midagi oluliselt muudaks.

PS. “Love Life”, Roman Neimanni film lumelauduritest, nüüd veebis kõigile vabalt vaadatav.

Poolik kirjavahetus

Lugesin jälle Kafka kirju (sooduskampaania ajal maksid kõigest 4.90, aga ka praegu suht odavad), millest siin vahepeal juba üks katkend toodud sai, jõudes välja 1915. aasta lõppu.

Mind tõsiselt häirib see, et samas ei ole avaldatud neid kirju, millele Kafka vastas. See on umbes nagu lugeda mõnda romaani nii, et iga teine lehekülg jääb vahele, või siis kuulda dialoogist ainult ühe osapoole teksti.

Kafka ise oli vägagi huvitatud sellest, mida oli öelda neil, kellega ta kirjavahetust pidas. “Päevikupidamist ei tohi Sa katki jätta! Ja veelgi parem oleks, kui te kõik päevikuid peaksite ja need mulle saadaksite,” kirjutas ta 1912. aastal Max Brodile.

Väga kahju, et Brod ei pannud seda kogumikku koostades sisse nii enda kui ka teiste kirju Kafkale. Ühest küljest võib mõista, et nii oleks see paisunud liiga mahukaks, ei oleks mahtunud ühte köitesse, aga sisuliselt olnuks see õigem, sest praegusel kujul on kogu see suur kirjavahetus ikkagi poolik.

Kafka kirjad on küll nii haaravad, et neid lugedes läksid mul kapsad pliidi peal kõrbema, aga ainult tema kirju lugedes ei ole ju alati aru saada, mille peale ta midagi kirjutab.

Iseküsimus on muidugi, kui paljud neist teiste kirjadest on üldse säilinud, näiteks Franz ise teatas 1914. aastal ühes kirjas oma õele, Ottla Kafkale: “Tervita kõiki! Kirja ei pea Sa ei näitama ega vedelema jätma. Kõige parem, rebi ta puruks ja puista väikeste tükkidena rõdult kanadele hoovi, nende ees pole mul saladusi.”

See kiri jäi aga alles ning küllap leidunuks ka neid, mis saadeti teiste poolt Franzile.

Mis puudutab Kafka kirjade sisu, siis see ei käi kaugeltki ainult kirjanduse ja eraelu kohta. Näiteks siin tema muljed 1913. aastal Viinis toimunud Sionistlikult Kongressilt:

“Need Viini-päevad tahaksin oma elust kõige parema meelega välja rebida ja seda juurest alates, see oli tulutu jahtimine ja midagi tulutumat kui selline kongress on raske välja mõelda. Sionistlikul Kongressil istusin ma otsekui täiesti võõral üritusel, tõsi küll, et nii mõnigi asi ahistas mind ja tegi hajameelseks (nüüd vaatab mulle aknast sisse üks poiss ja ilus gondoljeer), ja kui ma ka just ei pildunud paberkuulikesi alla delegaatide peale, nagu keegi preili vastasrõdul, siis sünge olin ma küllalt.”

Ja sünguseks oli ka põhjust, nagu hilisem ajalugu kinnitas. Franz ise suri juba 1924. aastal, aga Ottla mõrvati kolmkümmend aastat pärast seda kongressi Auschwitzis ning holokaustis kustusid ka tema teiste õdede eluküünlad.

Kafka kirjadest tuleb siin kunagi edaspidi kindlasti veel juttu, kui ma neid jälle edasi loen. Korraga ehk järjest ma neid kõiki lugeda ei taha, sest minusuguse Kafka-uskliku jaoks on need nagu pühakirjad, mida peab vahepeal veidi seedima.

Mälestusi muinasjuttudest

Ma ei mäleta, et mulle oleks lapsepõlves loetud mingeid jõulujutte. Või õigemini… päkapikkudest oli jutte küll, aga piiblitegelastest kindlasti mitte. Ja talvega seostub kõigepealt hoopis Hans Christian Anderseni “Vankumatu tinasõdur”. Huvitav, sest selle tegevus ei leia aset talvel. Tõenäoliselt on põhjuseks selles loos kaminas põlev tuli, mis seostub mulle talvega.

Ma ei mäleta, et seda mulle kunagi üldse loetud oleks, aga mäletan seda multikat, mida sai vaadatud korduvalt suure põnevusega, sest see oli ju nii dramaatiline, kaunis ja kurb, täis müstikat ja salapära. Ja tuleb lisada, et ka väga hästi tehtud.

Pealegi tundus majade järgi otsustades, et selle tegevus leiab aset siinsamas Eestis, Tallinnas (naksitrallid seiklesid ju koguni Viljandis, kuigi mingil seletamatul põhjusel mina neid küll kunagi linnas ringi liikumas ei näinud).

Andersen

Kogusin lapsepõlves vahepeal muu hulgas ka marke (lisaks veel suitsupakke, õllepurke, nätsupabereid jne.) ja sain endale ükskord sellise Poola margi, millel on kujutatud Anderseni tinasõdur, aga “vales” mundris. Ma olin harjunud, et on sinine kuub ja valged püksid, aga selle peal on punane kuub ja kollased püksid.

Originaalis on tegelikult hoopis punane kuub ja sinised püksid – selline oli Taani armee vorm.

Anderseni “Pöial-Liisi” ja “Lumekuninganna” said mulle loetud, “Metsluiged” nähtud filmina. Tugeva mulje jätsid ka teised Helle Karise filmid (“Nukitsamees” ja “Karoliine hõbelõng”).

Sarjast “Saja rahva lood” on jäänud eriti meelde Rootsi ja Ungari muinasjutud. Ungarlastelt veel lisaks Emil Kolozsvári Grandpierre “Imeflööt”, kus leiduvaid lugusid ma ikka väga kuulata armastasin. Samuti oli suur kangelane tšehhide röövel Rumcajs.

Eesti muinasjutte ja lasteraamatuid ma sellest ajast nii hästi ei mäleta. Või siiski, meenub näiteks Heino Väli “Vapustav tulikametsa lugu”. Ja kui pikemalt mõtlema hakata, siis tuleb neid veel, aga mitte esimeses järjekorras. Kõige esimene on ikkagi H. C. Andersen oma maagiliste lugudega, mis sobivad minu arvates hästi ka jõuluaega.