Kafka armastuskirjadest

Üle pika aja taas veidi kafkaistikat. Kui selle postituste seeria eelmises osas sai kirjutatud, et Kafka katkestas kihluse Julie Wohryzekiga, sest oli leidnud endale uue kiindumuse Milena Jesenská näol, siis tegelikult mahtus nende kahe vahele Minze Eisner, kellele 1920. aastal saadetud kirjadest ongi toodud alljärgnevad katkendid, mis näitavad, et Kafka armastuskirjad olid kohati samuti päris kafkalikud.

“On hea oma unistustele järele joosta, kuid halb, nagu see siis enamasti lõpeb, kui nemad sind tagant kihutavad. Ja maailm on küll suur ja lai, nagu Te kirjutate, aga ei juuksekarvagi võrra suurem, kui seda endale teha osatakse. Selles otsatuses, milles Te maailma praegu näete, on ju julge südame tõe kõrval ka 19-aastase illusioon. Te võite seda kergesti järele kontrollida selle varal, et Teile paistab niisama otsatu olevat näiteks 40-aastane vanus, mis siiski, nagu Teile näitab kogu Teie ümbrus, ei kätke endas vähemalt seda otsatust, millest Teie unistate.”

“Kummaline, et Teie kirjas seisavad “kaunid tunnid” ja “rumalused” nii lähestikku. Need ei saa ju ometi ükssama olla, pigem vastandlikud. “Kaunis” on ju ometi see tund, mil sa oled parem, ja “rumal” see, mil halvem. “Kauneid tunde” ei saa osta mornide meeleolude eest, vastupidi, “kaunid tunnid” annavad veel valgust kõigele hallile tulevikule. “Rumaluste” eest makstakse küll õpiraha ja seda jalamaid, isegi siis, kui seda ei teata, vasaku käega teed sa rumaluse ja paremaga maksad ühtaegu lakkamatult õpiraha, kuni ei suuda enam edasi minna. Ja “rumalusi” teeb küll iga inimene, armas Minze, ja kui palju, kui palju veel! Sellega ollakse nii üliväga tegevuses, et vaevalt jääb aega millekski muuks. Mis pole aga mingi põhjus, et sellega leppida ja seda ei tee Teiegi kindlasti mitte, muidu poleks Te ju mingi armas Minze.”

“Mis soovid need olid, mille ma unustasin? Ega ometi mitte minu pilt. Seda ei saatnud ma sihilikult. Kui mu silmad on Teie mälestuses, Minze, tõepoolest selged, noored, rahulikud, siis jäägu nad seal niisuguseks, siis on nad seal paremini hoitud kui minu pool, sest siin on nad hägused küllalt ja 36-aastases lahtiolemises väikeste kõikumistega ikka ebakindlamaks läinud. Fotol ei paista see küll välja, aga seda tarbetum see siis on. Kui mu silmad peaksid ükskord ilusamaks ja puhtamaks minema, siis saate pildi, aga siis pole seda jälle vaja, sest siis näeksid nad ju selle jõuga, mis on puhastel inimsilmadel, kuni Karlsbadini otse Teie südamesse, sellal kui nad nüüd vaid vaevaliselt ekslevad Teie siiski siiral ja seepärast armsal kirjal.”

“Mis piltidesse puutub, siis palun jätame asja sinnapaika, Minze, juba sellepärast, et pimedas on teineteist paremini kuulda (mõtlen, et kui teineteist näha pole). Ja me tahame teineteist hästi kuulda. Seepärast on ka palju parem, kui me teineteist nüüd Prahas ei näe, ei meelega ega juhuslikult, ma mõtlen seda tõsiselt.”

“Minu ees lebab piltidega kirjutis “Ahlemi aianduskoolist”. Noh, seal on tore ja oma järgmiseks sünnipäevaks ei soovi ma endale midagi paremat kui saada 19-aastaseks ja Ahlemisse sattuda – see nimelt on Teie Simoni-kool. Muuseas, aianduskool tüdrukutele on sisse seatud alles pärast sõda, senini oli ainult poiste aianduskool ja tüdrukute majapidamiskool. Seegi tugevdab ehk lootust, et Teid vastu võetakse. Juhtugu see varsti!”

“Armas Minze, sa lebad haigena, sul on kerge palavik vana ja juba külgekasvanud harjumuse järgi, ning siis tulete veel Teie ja teatate, et Teid ei võetud Ahlemisse vastu. Nad oleksid siiski võinud Teile ühe kohakese leida, ilmselt nad ei tea seal, kui väikeseks Te oskate ennast kerra tõmmata.”

“Muuseas, Teie kirja lugedes lohutab mind veel üks asi: kindlasti oskate veel – ärge salake seda, Minze – mõnikord niiviisi naerda nagu tookord verandal (rõdul ei kõlanud see enam nii heledalt).”

“Armas Minze, pilt on tore, viissada Kleopatrat väärt, see tegi mulle palju rõõmu. Mõtlikud (muuseas veidi ebavõrdsed) silmad, mõtlik suu, mõtlikud põsed – kõik mõtleb järele, ja selles kummalises maailmas on ju ka nii palju, mille üle järele mõelda. Kui mina laps olin, oli meil kodus väike kogu Shakespeare’i naistepiltidest, üks neist, vist Porcia, meeldis mulle ikka eriti hästi, see pilt meenutab mulle seda ammu-unustatut, temalgi olid lühikesed juuksed.”

“Armas preili Minze, alles täna sain järele saadetuna Teie kirja, selle lisa siiski mitte, see ootab mind Prahas, ma äratan ta uuesti ellu. Selleks puhuks, kui ma ei peaks seda veel öelnud olema, ütlen ma seda täna: Te olete armas ja hea.”

Eugen Ruge “Cabo de Gata”

Cabo de GataLoomingu Raamatukogus ilmunud “Cabo de Gata” on Eugen Ruge teine romaan, kirjutatud 2011. aasta novembrist 2012. aasta augustini, kuid tegevus leiab aset Saksamaa taasühinemisele järgnenud aastatel, 1990-ndate esimesel poolel.

2011. aastal ilmunud Ruge debüütromaan “Kahaneva valguse aegu”, mis andis läbi ühe perekonna saatuse pildi SDV ajaloost, oli sügavalt autobiograafiline. Tema enda vanavanemad olid kommunistid, kes emigreerusid pärast Hitleri võimuletulekut Saksamaalt Nõukogude Liitu. Tema isa, kes oli siis 16-aastane, viibis hiljem aastaid GULAG-is, naasis pärast vabanemist naise ja lastega Ida-Saksamaale, aga ei lakanud olemast marksist. Ruge ise põgenes veidi enne Berliini müüri langemist Lääne-Saksamaale. “Cabo de Gata” puudutab seda tausta vaid vilksamisi, alguses, kui peategelane viibib veel Saksamaal ja kohtub oma isaga.

“Minu tegevusest kaugelt tähtsamaks pidas ta iseenda oma. Nimelt kirjutas ta ikka veel, ka seitsmekümneselt, ajaloofilosoofilisi artikleid ajalehtedele, mis talle honorari ei maksnud. Neis oli pidevalt juttu Euroopa suurtest revolutsioonidest, niisiis inimkonna küsimustest, nagu ta seda nimetas. Ka sel päeval rääkis ta ühest kusagil ilmunud kirjutisest Prantsuse revolutsiooni kohta, põgusalt, šifreeritult, nagu alati vaikimisi oletades, et tema artikli ajalooline taust on kõigile teada, nõnda et ma tundusin endale – ja see on see, mida ma tegelikult mäletan – taas kord juhmina.”

“Selle loo ma leiutasin selleks, et rääkida, kuidas see oli,” kuulutab autor ise sissejuhatuseks, aga tõlkija Tiiu Relve järelsõnast võib lugeda, et sarnaselt Ruge debüütromaanile “on ka see ilmselgelt küllaltki autobiograafiline.”

Minajutustaja on mees, kirjanik, kes meenutab aastaid hiljem ühte perioodi oma elust.

“Mul on meeles, nagu ei oleks ma oma olukorda tõsiselt võtnud, nagu oleksin seisnud iseenda kõrval ja vaadanud ennast nagu romaanitegelast, ja kui ma olen selle põhjendamatu rõõmuhetke, nagu ka teised vähem tähtsad hetked oma mälus säilitanud, siis on asi ilmselt selles, et ma tollal, kas selsamal hetkel või siiski järgmisel või ülejärgmisel, kontrollisin materjali kõlbulikkuse seisukohalt järele kõike, mida ma tegin või mis minuga juhtus; et samal ajal, kui ma veel oma elu läbi elasin, hakkasin ma seda prooviks juba kirjeldama.”

Tegelane oli jõudnud sügava kriisini ja pakkis oma elu Saksamaal täiesti kokku.

“Ma ei mäleta enam detailselt, mis ma üles ütlesin, aga ma ütlesin kõik üles. Mul õnnestus end vabastada koguni kohustuslikust tervisekindlustusest (argumendiga, nagu viibiksin ma määramata ajani välismaal), aga kui ma viimaks veel passilauda läksin, kus ma kummalisel kombel pidin väljaregistreerimiseks esitama oma üürileandja tõendi, siis selgus, et välja registreerida sai ainult siis, kui kandsid väljaregistreerimisblanketile oma tulevase elukoha. Ma ei mäleta enam selle naise nägu. Mäletan, et ta oli blond (värvitud). Ja mäletan tädilikku armulikkust tema hääletoonis, kui ta ütles: Te peate ju ometi teadma, kuhu te minna tahate.”

Aga tema täpselt ei teadnud, vaid läks lihtsalt Barcelona rongi peale.

“Täpsemalt öeldes läksin ma Baseli rongi peale, et sealt siis öise rongiga Barcelonasse sõita. Nagu raudteeinfost selgus, oli see kõige lihtsam ja odavam ühendus lõunasse suundumiseks, ja sinna ma ju minna tahtsin.”

Barcelonas viibimise teisel päeval leidis ta ühes kohvikus ajalehte sirvides lõpuks endale sihtpunkti.

“Ei mäleta enam, millal tegin otsuse veel samal päeval Barcelonast lahkuda, kindel on ainult see, et otsus oli juba tehtud, kui ma seal istusin… /—/ …lehitsesin lehte vähemasti pro forma, kuigi minu hispaania keel oli isegi suuretiraažilise lehe jaoks liiga hädine. Kusagilt, võib-olla juba esimeselt leheküljelt, leidsin ilmateate, millest ma aru sain, sest see koosnes peamiselt maakaardist. Värvispekter sinisest oranžini näitas sooja jaotumist Hispaania mandril ja kaardi väljalõiked Vahemere saartel, ja kõige tugevam oranž laik oli maa kagutipus, ühe punkti ümber, mille nimi – ma ei saanud täpselt aru, kas see hõlmas kogu regiooni tervikuna või üht kindlat kohta – oli Cabo de Gata.”

Tegemist oli talveperioodiga, Andaluusias asuv Cabo de Gata on üks Hispaania soojemaid paiku. Olles sinna jõudnud, kavatses ta aga kohe tuldud teed tagasi minna.

“Kui ma selleks ööks Cabo de Gatasse jäin, siis sellepärast, et vana naise kinnitust mööda ei sõitnud pärastlõunal ühtki bussi Almeríasse tagasi. Mäletan, kuidas ma risti ja põiki läbi inimtühja asula kõndisin, et leida hotelli või pansionaati. Peast käis läbi sõna kummituslinn. Kõikjal haigutavatel tühermaadel hulkusid kassid. Peaaegu kõik kõrtsid olid suletud, ja selles ühes, mille ma avatuna eest leidsin, konutasid pimedas nurgas laest alla rippuvate seasinkide all paar kohalikku ja silmitsesid mind tummalt, kui ma peremehelt ulualuse võimalust pärisin.”

Hiljem selgus, et vana naine valetas, pärastlõunal buss ikkagi sõitis, aga selleks ajaks oli peategelane juba jäänud pidama kohta, kus ta sada kakskümmend kolm päeva püüdis asjatult romaani kirjutada, kuni tal lõpuks raha otsa sai. “Cabo de Gata” räägibki põhiliselt sellest, mida ta seal tegi, nägi, mõtles, tundis jne.

Tegemist on juba kolmanda nüüd hiljuti Loomingu Raamatukogus ilmunud Hispaania-ainelise teosega. Eelmised kaks, Roberto Bolaño “Liuväli” ja Jaan Unduski “Teekond Hispaania”, mulle nii palju ei meeldinud, aga “Cabo de Gata” on kuidagi väga lähedaselt realistlik. Ja juba mais võib selle autorit näha-kuulda Tartus, kirjandusfestivalil Prima Vista.

Ste Wou tsükliline luulekogu

Mõne aasta eest, kui Kender & Co. oli võtnud ette avantüüri Sirbi toimetuses, avaldasin arvamust, et nende pehmeks maandumiseks tuleks taasluua ajakiri Noorus. Hiljem sündinud nihilist.fm ei ole küll päris see, aga täidab kohati sama rolli.

Ma ei ole nihika pidev lugeja, aga see ei ole ka selline kanal, mida boikoteeriksin, nagu mõned seda väidetavalt teevad (näides olevat samas üllatavalt hästi kursis sellega, mida seal kirjutatakse), näiteks viimati lugesin sealt Ste Wou luulekogu, mis on avaldatud tsüklite kaupa.

Probleemne tsükkel on päris kõva räpp (sõna on vaba ja ta kõnnib teie seas/sõna on elav nii halvas kui ka heas), mis sisaldab nii armastusavaldusi (mis ma sinuta küll teen/mu kallis ibuprofeen), poliitilisi deklaratsioone (ISIS’t vihkan rohkem kui EKRE’t,/sest klounidest erinevalt on nad täistõprad) kui ka lausa sõjakuulutust (kuulutan püha sõja sisemise/ma ei mõtle teisiti vaid ise).

Veetsükkel sarnaneb loodusteaduslikule konspektile, sisaldades järeldusi, milleni on viinud autori pikemaajalised uuringud ning jõgede ja jõgikondade, vee temperatuuride ja olekute, vee liikumise ja liikumatuse jälgimine. Seejuures on oluline fakt, et inimeses on 65% vett. Näiteks üks järeldus: süütute veri terve inimkonna kätel, seda ei pese maha.

Õudne tsükkel sisaldab usuluulet (aint rahu toogu need read/mõelge, öelge, tehke head), mida lugedes meenus Yusuf Islami (varasema nimega Cat Stevens) loeng islami ilust. Selliseid inimesi nagu mina, kelle mõtlemine on liiga ratsionaalne selleks, et midagi tõepoolest uskuda, isegi kui seda tahta, nii muidugi usku ei pööra, aga huvitav ikkagi. Eriti tabava kujundina tundus usu leidmise seitsmes tasand (hullumajast põgenemine).

Asukohakeskne tsükkel omab ühendusi teiste, erinevate tsüklitega ega moodusta seetõttu sisemiselt väga ühtset tervikut. Mulle meeldis kõige rohkem viimane ots, kus on juttu Õismäest – see koht on kommunismi utoopia ülim žest, kus me elame üksteise kõrval päevast-päeva/tühiste termiitidena pesades ja tornides, aga see koht on minu sotsiaalne maltoosa,/kust mind välja ei juuri ükski vägi.

Näljane tsükkel sisaldab samuti temaatiliselt ja stiililiselt väga erinevaid tekste, kattes kõige pikemat perioodi (2002-2015), millest toon siin isu tekitamiseks välja mõned varaseimad read: ma tahan ja vajan midagi/kuid ma ei tea mida,/muidu poleks elul vigagi/kui puuduks see viga.

Häireline tsükkel on kõige kurvem, nukram, masendavam, depressiivsem, misiganes sõna selle kohta kasutada, sealhulgas ka väga enesekriitiline (minu riimikordused on lihtsalt naeruväärsed). Veidi isegi nagu selline Lermontovi “On igav ja kurb” meeleolu.

Allegooriline tsükkel on… allegooriline. Sealt tulevad ka järgnevad read, mis sobivad seda väikest tutvustust siin nüüd hästi lõpetama (aga klikkige ikka läbi ka kõik need ülaltoodud lingid ja lugege mis seal taga veel kirjas on).

kõige ilusam asi siin maailmas on kandev paus
———————————————————— aplaus

Piero Messina “Ootus”

Kinokolmapäeval Sakala Keskuses sai vaadatud Piero Messina “Ootus” (“L’attesa”), millest jäänud muljed said nüüd mõned päevad settida, et jõuaksin kirjutada Messina kohta enne väikese sissekande eestikeelsesse Vikipeediasse.

Kui ma sellest filmist esimest korda kuulsin, siis meenus kohe Dino Buzzati “Tatarlaste kõrb” – Itaalia film nimega “Ootus” tuletas automaatselt meelde raamatu, mille ühesõnaline sisukokkuvõte võiks olla just selline: ootus.

Kui Buzzati romaanis raiskab peategelane terve oma elu oodates lahingut, milles tal ei ole määratud lõpuks osaleda, siis Messina filmis oodatakse kadunud poja tagasitulekut, ülestõusmist, mis jääb saabumata.

Intriig hakkab hargnema sellest, et ootamatult saabub poisi tüdruksõber (Lou de Laâge), kellele leinav ema (Juliette Binoche), kes ei ole veel isegi oma poja surmaga leppinud, ei suuda öelda, et poiss on surnud.

ootusMinu meelest on selle filmi kõige nõrgem koht just see, mida võib näha algsel plakatil (Prantsusmaal pandi sinna hoopis teised pildid), kus surnud poeg ema kujutlusvõimest justkui elavana, tagasi koju tulnuna vaatajate silme ette kuvatakse.

Nähtamatut nii otse näidates läks Messina kergema vastupanu teed. Ja see valmistas väikese pettumuse, sest üldiselt on tema esimene täispikk mängufilm päris tugev, kuigi sisaldab veidi liiga palju igasuguseid viiteid, kristlikku sümbolismi.

Samas, kes olen mina, et teha teistele taolisi etteheiteid, kui alustasin ise juba ühte oma esimestest luuletustest sõnadega:

tatarlaste kõrbes
kulgeb needuste allee
see on meie ainus lootus
meie ainus tee…

– esimeses reas viide Buzzati romaanile, teises aga Roger Zelazny ulmekale “Needuste allee”. Messina filmis on igasuguseid sümboleid ja viiteid pea sama tihedalt, iseasi kui paljud vaatajad (eriti Eestis, kus katoliiklus oma tavade ja kommetega on siiski suhteliselt võõras) neid märkavad – osadele võib see kõik tunduda ju lihtsalt mingi jamana.

Film põhineb ametliku tutvustuse kohaselt ühel Luigi Pirandello näidendil, aga tema teosed olid stsenaariumi kirjutamisel (sellega tegeles neli inimest ja kogu protsess kestis neli aastat)  tegelikult rohkem inspiratsiooniks kui aluseks.

Palju selliseid vaateid ja kaadreid, millest saaks sobivaid pilte ajakirja National Geographic.

Ühtegi eestikeelset arvustust ma selle filmi kohta ei leidnud, vaid väike sisukokkuvõte PÖFFi ajast, aga inglise keeles pakuvad lugemist näiteks Hollywood Reporter, Variety ja The Film Stage (viimane avaldas huvitava intervjuu Messina endaga).

PS. Ugala Teatrikino toob täna viljandlasteni László Nemesi debüüdi “Sauli poeg”, mis sai hiljuti Oscari võõrkeelsete filmide kategoorias. Tõenäoliselt kordumatu võimalus näha seda siin suurelt ekraanilt.

Brontë “Vihurimäe” ainetel

kingitusLP saatis aprillis ilmuma hakkava uue raamatusarja “Aegumatud armastuslood” avateose, milleks on Emily Brontë “Vihurimäe”. Ei olnud seda varem lugenud, aga olin näinud mitmeid selle ainetel tehtud filme.

Raamat sai loetud tegelikult juba eelmisel nädalavahetusel Eesti Laulul käies (üks olmeline vahemärkus: Tallinnas maksab üks ots linnaliinidel nüüd sama palju nagu Viljandi-Tallinn edasi-tagasi, st. kaks eurot), aga vaatasin vahepeal uuesti üle ka need filmid.

Selle raamatu põhjal on tehtud kümneid filme, mina olen näinud vaid kolme: aastaist 1939, 1970 ja 1992. Ükski neist ei järgi täpselt raamatu teksti, muudetud on tegelaskujusid, sündmustikku, ühe tegelase tekst pandud hoopis teise suhu jne.

Mõnes filmis leidub ka asju, mis on olemas teises, aga puuduvad raamatus. Kui keegi kirjutaks nende põhjal raamatu, kuhu lähevad sisse kõik muudatused, siis erineks see ilmselt oluliselt Brontë teosest, kuigi põhiliin on siiski äratuntav.

Neist kolmest meeldib mulle enim 1992. aasta film. Kriitikud sellest küll vaimustuses ei olnud, aga raamatut annab see edasi kõige ulatuslikumalt, kuigi samuti mitte täht-tähelt, kaugel sellest.

Pealegi mängib seal Juliette Binoche, kes on üks mu lemmiknäitlejaid alates päevast, kui teda esimest korda ekraanil nägin.

BleuTegelikult võib-olla veel varasemast – hetkest, mil nägin Rubiini vaateaknal seda juuresolevat plakatit, mis jäi kohe silma ja tekitas minus suure tahtmise kinno minna.

Kieślowski “Trois couleurs: Bleu” (1993) läks Binoche’i filmograafiasse kirja järgmisena, pärast Brontë teose ekraniseeringut, aga mina nägin seda esimesena ja tõenäoliselt on tema roll selles mõjutanud ka seda, kuidas ma näen teda teistes filmides.

“Bleu” on tõeline meistriteos, mille kõrval sellele eelnenud film kahvatub, aga… ka see on vaadatav.

Ja ma soovitan seda vaadata, kui veel näinud ei ole, pärast raamatu lugemist, sest film annab ette konkreetse pildi, mis võib seada hiljem lugemisel raamid enda kujutlusvõimele, aga pärast raamatu lugemist on ju huvitav vaadata, milline film selle põhjal on tehtud.

Ma hakkasin ise neid filme nüüd uuesti vaatama seetõttu, et lugemise ajal tekkis pidevalt tunne, et filmides olid mõned asjad kuidagi teisiti, aga ma täpselt enam ei mäletanud kuidas. Nüüd siis jälle tean – kuni uuesti unustan.

Mis puudutab seda uut raamatusarja, siis selles ilmuvad teosed on kõik juba varem eesti keeles avaldatud, aga valdavalt läbi müüdud või saadaval kõrgema hinnaga kui see kuus eurot (miinus üks sent), millega neid nüüd pakutakse.

Kokku kolmkümmend teost. Mina ei ole kunagi olnud suur armastuslugude neelaja, aga olin lugenud neist seni läbi kuus, lisandus seitsmes. Kõik on tõesti täiesti loetavad – selles mõttes tundub tehtud valik päris hea.

Aga selle sarja tellijat minust siiski ei saa, sest eelistan osta raamatuid üldiselt veel odavamalt (maksimaalse allahindlusega) või siis saada täiesti tasuta, nagu tuli see.

Pealegi on riiulites niigi palju selliseid, mis ootavad lugemist, aga milleni ma ei ole veel jõudnud. Tegelikult peaks tegema endale neist mingi lugemisnimekirja ja sellest ka kinni pidama, eraldama iga päev tunni või paar ilukirjandusele, nagu olen üritanud teha nüüd filmide ja muusikaga.

Kui jutt juba muusikani jõudis, siis ei saanud muidugi jätta siia lõppu lisamata Kate Bushi käsitlust antud teemast, mis täidab ühtlasi ka raamatu sisukokkuvõtte rolli.

Mis puudutab minu iganädalast kokkuvõtet YT muusikavoost, siis selle leiab selle lingi tagant.

Lisaks soovitan kuulata Heron Oblivioni, üks minu viimase aja lemmikutest, omanimelist kauamängivat.

Margit Tali / “Mao embus”

Margit Tali ja Andres Vago trio #viljandi #jazziklubi #kohvikfellin #margittali #andresvago

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

See on nüüd taas selline postitus, mis sisaldab mitut erinevat teemat, mida seovad omavahel vaid selle postituse raamid.

Jazziklubi eilsel üritusel kohvikus Fellin esinesid Margit Tali ja Andres Vago trio (lingid: Facebook, Instagram, Soundcloud, YouTube).

Publikut ei olnud lõpuks just ülemäära palju, aga kontsert oli tõesti päris imeline. Soovitan tutvuda nende esinemiste kavaga, leida sealt enda jaoks sobiv koht ja minna kuulama. Või siis hoopis tellida nad esinema mõnele oma üritusele, näiteks pulma või juubelile.

* * *

Ugala Teatrikinos sai pühapäeval vaadatud Ciro Guerra “Mao embus”, mis oli tänavu nomineeritud ka võõrkeelse filmi Oscarile, olles üldse esimene sellise tunnustuse osaliseks saanud Kolumbia mängufilm. (20. märtsil on seal kavas László Nemesi “Sauli poeg”, mis saigi nüüd selles kategoorias Oscari.)

Ma olin selle kohta eelnevalt lugenud ainult Maria Ulfsaki soovitust Ekspressist (tasuline) ning NY Timesis ilmunud Nicholas Casey väga head ja huvitavat artiklit filmi tegemisest Amazonase vihmametsades: kõigepealt selgitati kogu ettevõtmist šamaanile, kes veetis seejärel öö üksinda džunglis, kus ta “selgitas seda projekti metsale”; osatäitjad võeti kohalikest hõimudest jne.

Hiljem guugeldasin, et näha mida on kirjutatud filmi kohta veel eesti keeles. Palju arvustusi ei leidnud, aga kõik olid oodatult positiivsed.

Parima sisukokkuvõtte annab Helina Koldek @ kultuur.info, tugevaima avaldusega esineb Siim Sinamäe @ nihilist.fm: “Esiteks, see film on kõva. Põhimõtteliselt kutsun ma üles juba kõiki arvustusi tegelikult pikalt saatma, k.a käesoleva, ja minna seda filmi lihtsalt vaatama…” (torrentit ma ei leidnud, seega tuleks jälgida tõesti kinokavasid).

Kristiina Rebane @ EPL (tasuline) näeb selles filmis oodi kaotatud paradiisile, mis “näitab, kui destruktiivset mõju avaldas kolonialism Amazonase põliskultuurile.” Madis Kolk @ Sirp aga leiab, et “filmist saame õppida nii põlisrahva kui ka okupandi eluvaadet ning mõista ka nende mõlema ülest loodut ja Loojat. Vaatepunkti saame valida vastavalt oma eelhäälestusele.”

Põhimõtteliselt nõus, aga Kolgi enda eelhäälestus mõjus mulle seejuures kõige häirivamalt. Tema jutt on kõige pikem (7600 tähemärki) ning minu meelest kohati täiesti mööda.

Juba kolmandas lõigus on tal selline kergelt irooniline piste: “Ajal, mil koguni üks osa meie kultuuritegelastest räägib Google’i ja YouTube’i tarkuste tuules tõsimeeli “ravikanepist”, on valge teadlase yakruna-otsing ilmekas kujund maailmavaadete kokkupõrke kujutamiseks.” – oo, ignorantsuse talumatu kergus! Eestis on ravikanep tegelikult juba lubatud, vaid selle taotlemine on absurdselt keeruline.

Meenus, kuidas EKRE juht Mart Helme vastas enne valimisi Telegramile antud intervjuus küsimusele, mis puudutas tema arvamust kanepi dekriminaliseerimisest või legaliseerimisest: “Üks minu poegadest, kes õpib arstiks, võttis ka selle teema kodus üles, aga meie abikaasaga võtsime mõlemad väga eitava seisukoha. /—/ Ma ei tea kanepist midagi. /—/ …ma ei ole selle vastu ka huvi tundnud.”

Okei, retooriline küsimus: mille poolest selline dogmaatika erineb indiaanlaste ebausust?

(Muide, homme toimub Centrumis vestlusring kanepi legaliseerimise teemal – mina kaldun pooldama pigem Portugali lahendust, mis on veidi teistsugune, aga soovitan sellele üritusele võimaluse korral kindlasti kohale minna.)

Viimaks jõuab Kolk otsesõnu välja mõisteni new age, mis on minu meelest selle filmi kontekstis suht off topic, pigem võiks rääkida antropoloogiast.

Lõpetuseks ka raamatusoovitus: Ricardo Palma “Peruu pärimused”, mis sisaldab muu hulgas värvikaid näiteid Amazonase indiaanlaste kummalistest kommetest, tavadest ja uskumustest, siinkohal vaid üks: “Kui täid hakkavad lahkuma haige indiaanlase peast ja kehalt, siis on see märk, et peagi algab lõpuagoonia.”

Huvitav tähelepanek, kusjuures võib ju tõesti olla, et enne surma jääb inimene nii nõrgaks, et isegi täid ei taha enam tema seljas elada – võimalik, et see leiaks isegi teaduslikult kinnitamist, kui keegi vaevuks seda uurima.

Seoses Hispaaniaga

Jaan UnduskLoomingu Raamatukogus ilmunud Jaan Unduski “Teekond Hispaania” on autori enda järelsõna kohaselt “rahmeldamine õige teksti otsinguil”.

“Üks masina kuumaks väntamise viise on rääkida sellesama teksti kirjutamisest, mida parajasti kirjutad,” selgitab ta juba esimeses peatükis.

Seda väntamist on tõesti kõvasti. Lähtepunktiks 1999. aasta augustis toimunud autobussimakt Hispaania, kuid tegemist mitte tavapärase reisikirjelduse, vaid vist rohkem ilukirjanduslike sugemetega heietusega, mis läheneb sellele, mille kohta Undusk ise kasutab sõna “unenäoreaalsus”.

Kolm peatükki ilmus juba aastaid tagasi ajakirjas Vikerkaar, üks neist raadioteatrile kirjutatud kuuldemänguna. Vahele pistetud kaks varem avaldamata osa, kuid needki kirjutatud valmis põhiliselt juba aastatel 2000-2001. Teos on valminud seega veel suhteliselt värskete muljete pinnalt.

Palju on juttu kirjandusest (vanemast), kirjutamisest ja keelest, kilde ajaloost ja üldisemaid mõtisklusi, aga vähe tänapäeva Hispaaniat (kui jätta kõrvale lugu koos hoidev romantiline seiklus, mis näib pärinevat autori unenäost – ma muidugi ei tea, võib-olla leidis see kõik aset nö. päriselt).

Tekst on päris omapärane ja hästi komponeeritud, aga seda läbivad märksõnad tavalised: Franco, härjavõitlus, katoliiklus, baski terrorist, don Juan, don Quijote jne.

Minu Hispaania sai alguse nimest.

Mu enda nimest, sest Hispaanias on üpris levinud nimi Andrés ja lisaks sain juba lasteaias käies hüüdnime Sancho (mitte Cervantese loodud tegelaskuju järgi, vaid ühest lastefilmist, kus oli peategelaseks poiss nimega Sancho Rodriguez, kellele ma mitmeti sarnanesin), mis oli väga aktiivselt käibel umbes minu kümnenda eluaastani (leidus isegi neid, nagu veel hiljem välja tuli, kes minu õiget nime ei teadnudki, vaid tundsidki mind ainult selle all).

Seejärel hakkasid minu jaoks Hispaaniat defineerima peamiselt Hemingway teosed, aga ka sellised raamatud nagu Santiago Carrillo “Mis tuleb pärast Francot?” (olen ka hiljem lugenud Hispaania enda autoritelt peamiselt just ühiskondlikku publitsistikat, poliitikaga seotud tekste, mitte ilukirjandust – täiesti vastupidiselt näiteks Portugali omadele; need hispaaniakeelsed kirjanikud, kelle teoseid, mille tegevuspaigaks sageli Hispaania, ma olen lugenud, on enamasti tulnud hoopis Lõuna-Ameerikast, mitte Hispaaniast endast).

Lugesin siis vahepeal läbi ka ühe iseõppijatele mõeldud hispaania keele õpiku, mille tulemusel oskan öelda yo no hablo español – ma ei räägi hispaania keelt, aga see kõlab minu kõrvadele lähedaselt ja ma saan sellest mõningal määral aru. Muidugi kaugeltki mitte kõigest, aga piisavalt, et lugeda vahest veebist El Mundo uudiseid ja teisi selliseid lihtsamaid tekste.

Kui ma 2003. aasta augustis Barcelona jõudsin, siis oli seal parajasti kuumalaine. “Alguses ei suuda ma jätta endale etteheiteid tegemata selle pärast, et olen tulnud Euroopa kõige kuumemasse kohta suve haripunktil. Peegeldus kirdest edelasse näib olevat liiga radikaalne, et hästi lõppeda. Ja hiljem ei suuda ma end sellesama asja pärast ära kiita. Sest kuumuseproov kujuneb meie reisi üheks kõige olulisemaks tulemuseks,” kirjutab Undusk neli aastat varem tehtud retke kohta.

Mina ei hakanud ennast piinama, vaid hääletasin kiiresti tagasi parasvöötmesse. Minu viibimine Hispaanias piirdus ühe päevaga ning rohkem ei ole ma seal käinud, kuid hispaanlastega on hiljem olnud kokkupuuteid küll.

Juba selle reisi lõpus, kui jõudsin tagasi Eestisse. Ma olin põlenud Hispaanias ühe päevaga näost nii pruuniks, et Leedu piirivalvurid kahtlustasid, et olen valepassiga reisiv illegaalne immigrant. Nendega sai asja paari lausega korda, aga kui jõudsin Eestisse, siis ei võtnud peale enam ükski auto, sest nägin välja nagu oleksin saabunud otse Iraagist – praegu kutsutaks sellist kahtlast tüüpi nähes kohale ilmselt Odini sõdalased. Lõpuks peatus siiski üks itaalia tšikk, kelle poika oli hispaanlane. Nemad olid ringreisil Põhja-Euroopas ja parajasti teel Pärnu, viskasid siis ka mind Viljandi.

Ma ei ole Hispaania kultuuri alal mingi asjatundja, ülevaade sealsest filmikunstist on sama puudulik nagu ilukirjandusest, aga olen üritanud sellest 2003. aasta külaskäigust alates hoida veidi silma peal nende popiskene elektroonilisemal tiival. Viimaste aastate üks huvitavamaid tegijad on selles osas minu meelest La Bien Querida nime all esinev Ana Fernández-Villaverde, kelle värskeim muusikavideode triloogia (režissöör Juanma Carrillo) siin postituses juba toodud sai. Rohkem kuulamist leiab selle lingi tagant.

Hispaanias käimine tegi selgeks, et mina seal küll elada ei saaks, vähemalt mitte Barcelonas, sest seal võib muutuda minu jaoks nii talumatult palavaks (üldse ei imesta, et inimesed seal vahest kuuma kätte ära surevad), aga niisama võiks sinna ju muidugi kunagi veel minna (uurides eelnevalt hoolikalt ilmateadet, et saaks jääda veidi kauemaks kui üks päev).