Rubriik: film

Käesoleva aasta esimene kvartal möödus nii, et vaatasin keskmiselt ühe mängufilmi kuus, ja sama hoogsalt läksid ka järgmised kolm kuud. Kõik filmid olid nüüd muidugi hoolikalt valitud.

“The Vanishing of Sidney Hall” räägib noorest kirjanikust (Logan Lerman), kes saavutab varakult suure läbimurde, laialdase tuntuse ning tunnustuse, kuid siis järsku silmapiirilt kaob. Miks? Mis juhtus? Mis temast sai? Tema jälgi ajab mees, keda kehastav Kyle Chandler jäi juba eelmisel sajandil meelde telesarjast “Homsed uudised”, mida ma omal ajal järjepidevalt vaatasin. Mõtlesin, et peaks nüüd vaatama, kuhu ta oma näitlejateel tänaseks välja on jõudnud. Chandler sobis rolli päris hästi, kuigi käis mõnes mõttes taas juba nimetatud telesarjas sissetallatud rada. Teemad on tõsised. Lugu kokkuvõttes üsna kurb.

“Miami” sai valitud vaatamiseks režissööri pärast. Zaida Bergroth teeb praegu oma järgmist filmi “Marian lapset”, kus ma taustanäitlejana osalen. Võtted toimuvad suuresti Olustveres. Vaatasin tema eelmist filmi, et otsustada, kas ma üldse tahan tema uues filmis kaasa teha. “Miami” on talle korralik soovituskiri. Teiste hulgas käib ekraanilt läbi Juhan Ulfsak. “Marian lapset” idee on samuti intrigeeriv ning ma olen lugenud ka selle stsenaariumi, aga ega tegelikult väga hästi ette ei kujuta, mis sellest lõpuks välja tuleb. Selles mõttes, et mis võtmes see film üldse tuleb. “Miami” selle arvamist lihtsamaks ei teinud.

“Nostalgia” valisin selle järgi, et filmi stsenaariumi üks autoritest on Alex Ross Perry, kelle “Golden Exits” tekitas tahtmise vaadata ka tema varasemaid filme. “Nostalgia” on tehtud hiljem, jõudis kinodesse käesoleval aastal. Reziššöör Mark Pellington. Ka see film koosneb, nagu “Golden Exits”, sisuliselt lugude jutustamisest selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Inimesed lihtsalt räägivad. Erinevad inimesed, erinevad lood, kuid otsapidi omavahel seotud. Perry filme peab edasi vaatama. Kui aega saan, siis ka varasemaid.

Keskmiselt üks film kuus on küll äärmiselt vähe, mingit ülevaadet filmimaailmas toimuvatest arengutest sedasi ei saa, aga samas jätab see muljetele aega settimiseks, laseb filmidel paremini nö. kohale jõuda. Eks paistab, kas suudan sellist tempot hoida.

Käesoleva aasta kolme esimese kuu jooksul olen ma jõudnud vaadata kolm täispikka mängufilmi ja kolm dokumentaalfilmi. Piisavalt vähe selleks, et saaks teha neist nüüd lühikesed kokkuvõtted ühes postituses, enne kui need meelest lähevad.

Mängufilmid

“Everybody Loves Somebody” on romantiline komöödia edukast naistearstist (Karla Souza), kellel on keeruline eraelu. Kui tema vanemad otsustavad lõpuks abielluda, siis värbab Clara ühe meeldiva töökaaslase täitma oma kaaslase rolli nende pulmas, kuhu ilmub kohale ka tema endine armastatu, kelle ootamatu lahkumine murdis kunagi naise südame. Mis siis edasi saab? Pole raske arvata. Lühidalt: kerge meelelahutus, kuid hästi tehtud. [treiler]

“Golden Exits” on antiromantiline draama tavalistest inimestest, kes tegelikult midagi ei tee. Kuigi selle keskne tegelane (Emily Browning) ütleb ühe vestluse käigus, et sellistest inimestest kunagi filme ei tehta, on režissöör Alex Ross Perry üritanud teha nähtavasti just seda. Ma vist ei ole ühtegi tema varasemat filmi näinud. Peaks vaatama. Teemaks jälle keerulised inimsuhted, aga neist isegi huvitavam on režissööri käekiri. [treiler]

“Please Stand By” on koomiliste sugemetega, aga tegelikult küllaltki tõsine draama noorest autistlikust naisest (Dakota Fanning), kes põgeneb hoolekandeasutusest, et viia oma käsikiri kultussarja “Star Trek” stsenaariumisvõistlusele. Mõned autistid on filmi arvustades märkinud, et peategelast kujutatakse päris tõepäraselt, talle omaseid jooni on nemad täheldanud ka enda puhul. Hea, et selline film on tehtud. Paneb mõtlema. [treiler]

Dokumentaalfilmid

“Nõukogude hipid” räägib hipiliikumisest Nõukogude Liidus, aga ulatub välja ka tänapäeva. Näha võib mitmeid vanu hipisid. Huvitav, kuidas kommenteeriks seda endine EELK peapiiskop Andres Põder, kes olla olnud nooruses “hipipastor”. Ilmselt oli see liikumine siiski palju mitmekesisem ja eripalgelisem kui sellest filmist paistab. Kokkuvõttes pigem hoiatusfilm. Mitte küll “Reefer Madness”, aga kinnistab teatud stereotüüpe. [treiler]

“Tabamata ime” on saanud ilmselt nime Eduard Vilde tuntud näidendi järgi, aga võinuks laenata selle sama hästi tema tädipoja Eduard Bornhöhe teoselt “Kuulsuse narrid”, kuigi siis muutunuks režissööri suhtumine nii varjamatult selgeks, et võib-olla keeldunuks loo tegelased isegi projektis osalemisest. Päris kindel selles muidugi olla ei saa. Iseenesest ülikõva dokk, lausa potentsiaalne kultusfilm. Veebis täispikkuses vaadatav. Soovitan.

“Rodeo” viib ekskursioonile Mart Laari esimese valitsuse aega, kapates hoogsalt läbi terve rea toonaseid sündmusi, katsumusi ja probleeme. Film on üsna hästi tehtud, kuid juurde tasub kindlasti lugeda ajakirjas Teater.Muusika.Kino ilmunud Jaak Alliku arvustust. “Rodeo” on praegu ETV lehel täispikkuses järelvaadatav (vaid seitse päeva, kasutage võimalust!). Sobib mingil kummaliselt veidral viisil kokku ka nende teiste dokkidega.

PS. Päevapoliitiline avaldus: Minu arvates võiks Mart Laar veel viis aastat Eesti Panga nõukogu esimees olla, kui ta on ise jätkuvalt nõus seda ametit pidama. Mulle tundub, et kogu sel teemal käiv ažiotaaž on seotud vaid erakondade võimuvõitluse, mitte tema isikuga.

Kogonada on korea päritolu USA videoesseist, kelle esimene täispikk mängufilm “Columbus” esilinastus jaanuaris Sundance’i filmifestivalil ja on pälvinud pärast seda ohtralt kiidusõnu kriitikutelt, kuid ei ole jõudnud väga laia publiku ette.

Tegevus leiab aset Indiana osariigis asuvas väikelinnas (umbes 47 tuhat elanikku) nimega Columbus (seal kogus see küll läbi aegade enim vaatajaid), mis on tuntud oma modernistliku arhitektuuri poolest. Annie Groer märkis eile ajalehes Washington Post: “On kahju, et Hollywood ei anna Oscarit parima toetava arhitektuuri eest, sest “Columbus” oleks olnud pretendent.”

Arhitektuur mängib olulist rolli, aga head tööd teevad ka näitlejad. Kogonada ise oli nii stsenarist, lavastaja kui ka monteerija.

Lühidalt sisust: kui tuntud arhitektuuriõppejõud, kes on tulnud linna loengut pidama, ootamatult kokku kukub, siis saabub sinna ka tema poeg Jin (John Cho), kes tutvub juhuslikult noore neiuga (Haley Lu Richardson), kellest saab tema teejuht Columbuse suurimate vaatamisväärsuste juurde – nad liiguvad linnas ringi, vaatavad mitmesuguseid ehitisi ja vestlevad seejuures erinevatel teemadel.

Päris nii sirgjooneliselt lugu tegelikult muidugi ei kulge ja tegevusliine leidub rohkem, kuid ühe lausega võiks selle võtta kokku just sedasi nagu nüüd siin eelnevas lõigus sai tehtud. Hea, rahulik film, kus ei puudu ka dramaatika, keerulised inimsuhted ja muud tõsised teemad.

Mõneti sarnane nagu kevadel vaadatud Jim Jarmuschi “Paterson” ja Emily Tingi “Already Tomorrow in Hong Kong”, mis olid mõlemad samuti suhteliselt lihtsate vahenditega tehtud, kuid eeskujulikud autorifilmid; pühendatud konkreetsetele linnadele ja samas väga poeetilised lood inimestest, kes neis linnades elasid või viibisid.

Selgelt on tunda ka Kogonada vaimustust neorealismist.

Film on saadaval suuremate vabalevivõrgustike kaudu. Rohkem lugemist pakub IndieWire.

“Gifted” 8/10

Meeldivate näitlejatega südamlik peredraama tõsistel teemadel. Mary on väike tüdruk, keda tema onu Frank kasvatab ühes kõrvalises väikelinnas. Mary ema oli andekas matemaatik, kuid sooritas enesetapu. Frank on asetanud õetütre keskkonda, kus ta võiks saada tavalise lapsepõlve, aga kui Mary kooli läheb, siis tuleb kohe välja ka tema erakordne andekus matemaatika valdkonnas. Välja ilmub vanaema Evelyn, kes tahab saata Mary erikooli, kasvatada teda tema võimetele vastavalt. Frank usub, et tema õde oleks soovinud oma tütrele teistsugust lapsepõlve.

Järgneb kohtulahing hooldusõiguse pärast, mis päädib kompromissiga anda tüdruk hoopis kasuperre, mis asub geograafiliselt justkui kahe vaenupoole vahel. See oli minu arvates kõnealuse loo kõige nõrgem koht. Ma ei ole selles vallas muidugi mingi asjatundja (võib ju olla, et kusagil Ameerikas on laste hooldusõiguse üle vaieldes tõesti sõlmitud selliseid kummalisi kompromisse), aga see tundus täiesti absurdne ja ebausutav. Muidu päris hea film.

“Before I Fall” 7/10

Eelkõige teismelistele mõeldud müstiliste sugemetega draama. Samantha on umbes 17-aastane koolitüdruk, kes hukub ühel õhtul koos oma sõbrannadega inetuks läinud peolt lahkudes autoõnnetuses, kuid ärkab seejärel üles sama päeva hommikul, mäletades ise kõike, mis juhtus ehk juhtuma hakkab. See tsükkel tuleb tal läbida veel korduvalt. Ta saab elada seda päeva küll erinevalt, asju muuta, kuid lõpp on viimaks ikkagi pöördumatu. See film peaks ärgitama vaatajaid, eriti teismelisi, mõtlema selle üle, kuidas nad käituvad, kuidas nad tahavad teistele meelde jääda. Tegelaskujud on minu meelest küll kohati veidi liiga karikatuursed, kuid loo moraal kokkuvõttes positiivne ja tugev, just teismelistele sobilik.

“The Last Word” 7/10

Dramaatiline komöödia, kus sarnaseid teemasid lahatakse veidi teises võtmes. Harriet on vana ärinaine, kes valmistub elust lahkuma, kuid on harjunud kõike kontrollima ning tahab enne veel kindlustada, et saab korraliku järelehüüde. Kohalikus ajalehes nende kirjutamisega tegelev noor ajakirjanik Anne saabki nii ülesandeks tema tuttavad läbi kammida, et see nende ütlustele tuginedes valmis teha, kuid ei kuule neilt tema kohta midagi head. Harriet asub tegutsema, et jätta endast maha parem mälestus. Selle käigus areneb naiste vahel omamoodi sõprus. Ka see film lõpeb surmaga.

Kaks eluloodraamat andekatest meestest, kes surid suht noorelt tuberkuloosi – nii võiks nende mängufilmide sisu kõige lühemalt kokku võtta, aga kirjutan neist siin nüüd siiski ka veidi pikemalt.

“The Man Who Knew Infinity”

Film põhineb Robert Kanigeli samanimelisel raamatul India matemaatiku Srinivasa Ramanujani (1887-1920) elust. Režisöör ja stsenaariumi autor Matthew Brown, peaosas Dev Patel. Kaasa teeb rida tuntud Briti näitlejaid eesotsas Jeremy Ironsi ja Toby Jonesiga.

Ramanujan oli autodidakt, kes paistis juba lapsepõlves silma erakordse andekusega, aga kui tema kinnisideeks muutus matemaatika, siis jäid teised ained unarusse ja õpingud seetõttu lõpetamata. Ta elas äärmises vaesuses. Ema korraldas talle küll abielu, kuid Ramanujani huvitas siiski rohkem matemaatika. Ja tema tööd selles vallas pälvisid ka järjest enam tähelepanu.

1913. aastal õnnestus Ramanujanil äratada enda vastu huvi mõningates Briti matemaatikutes, kellele ta oli saatnud oma valemeid. Teda kutsuti kohe Inglismaale. Esialgu ta keeldus, kuid lõpuks oli nõus. 1914. aasta kevadel maabus ta Londonis.

Filmi keskmes ongi Ramanujani elu Inglismaal, kus tema mentoriks oli G. H. Hardy. Tegevuspaigaks peamiselt Cambridge’i Ülikooli Trinity kolledž, kus ta kohtus akadeemilise maailma nõudmistega, näiteks vajadusega oma teoreeme ka tõestada. Kui esialgu oldi tema suhtes veidi skeptilised, siis lõpuks saabus ikkagi ka tunnustus, aga selleks ajaks oli tal juba diagnoositud tuberkuloos.

1919. aastal sõitis Ramanujani tagasi Indiasse, kus peagi suri, olles vaid 32-aastane.

“Genius”

See film põhineb A. Scott Bergi raamatul “Max Perkins: Editor of Genius”, mille nimikangelane on USA raamatutoimetaja Max Perkins (1884-1947), kes avastas lugejate jaoks sellised autorid nagu Ernest Hemingway, F. Scott Fitzgerald ja Thomas Wolfe. Põhitähelepanu läheb siin tema lävimisele viimati nimetatud tegelasega, kes ongi siis ilmselt see geenius, kellele pealkiri viitab.

Wolfe (1900-1938), kes suri veidi enne 38. sünnipäeva tuberkuloosi, ei ole Eestis kaugeltki nii tuntud nagu Hemingway ja Fitzgerald, kes on selles filmis vaid kõrvaltegelasteks, aga tema teosed on tugevalt mõjutanud ka selliseid autoreid nagu Jack Kerouac, Ray Bradbury ja Hunter S. Thompson, keda teatakse siin kindlasti paremini. Lühidalt: veel üks hull geenius.

Inglane Michael Grandage tegi sellega oma debüüdi täispikkade mängufilmide alal, kuid oli lavastanud varem juba 20 aastat teatris. Näha võib jälle suurepäraseid näitlejaid: Colin Firth, Jude Law, Nicole Kidman jt.

Mõlemas filmis on keskseks tegevusliiniks vanema mentori suhe noore geeniusega, kes on kergelt maniakaalsete kalduvustega, nende noorte geeniuste saamine omal ala tunnustatud tegijateks, viimaks nende enneaegselt saabuv lõpp. Ja palju dramaatikat leidub mõlemas, kuid detailides on need lood siiski väga erinevad, nagu olid ilmselt ka Ramanujan ja Wolfe inimestena.

Kaks filmi, vaadata kõlbavad mõlemad, aga esimene on siiski küllaltki traagilise alatooniga, kuid teine päris huumori rikas ehk humoorikas.

“Chce sie zyc”

Poola draama, mille peategelane on raske füüsilise puudega sündinud Mateusz (Dawid Ogrodnik), kes ei ole võimeline ei rääkima ega ka kirjutama. Arstid arvavad, et tal on ka sügav vaimne puue, aga tegelikult see nii ei ole. Filmis jälgitakse tema kasvamist. Vaatajatele näidatakse maailma läbi Mateusze silmade. Tema katseid näidata inimestele, et ta saab kõigest aru, et ta ei ole “juurvili”. Lõpuks õnnestubki see selgeks teha ning leida moodus suhtlemiseks märkide keeles. Vahepeal juhtub aga nii mõndagi.

Maciej Pieprzyca 2013. aastal valminud mängufilm põhineb osaliselt Przemek Chrzanowski elul, millest Ewa Pięta tegi juba ligi kümme aastat varem dokfilmi “Jak motyl”, mis erinevatel festivalidel kõvasti auhindu võitis. Kui Pięta vaid paar aastat hiljem (38-aastaselt) vähki suri, siis tuli Pieprzyca mõttele teha samal teemal mängufilm. Chrzanowski pilti näidatakse ka selle filmi lõpus, aga pärast seda, kui film kinodesse jõudis ja samuti festivalidelt auhindu kogus, süüdistasid Chrzanowski ja tema ema režisööri lihtsalt nende ärakasutamises.

Poola tabloidi Super Express reporter Vanessa Nachabe-Grzybowska, kes selle loo 2001. aastal esimesena avalikkuse ette tõi, kirjutas 2013. aasta sügisel, et Chrzanowski ei saanud alguses isegi kutset filmi esilinastusele. Filmitegijad lubasid teda rahaliselt aidata, aga pärast esilinastust ei olnud ta neist enam midagi kuulnud. Chrzanowski elas endiselt äärmises vaesuses. Tema filmi edust osa ei saanud.

Pieprzyca üritas alguses neid süüdistusi tõrjuda, väites, et ajakirjanik moonutas fakte ja rebis sõnu kontekstist välja (samuti rõhutas ta, et see film ei ole Chrzanowski lugu, vaid põhineb sellel üksnes osaliselt; lepingu loo kasutamiseks allkirjastas filmi produtsent, mitte tema; Chrzanowski emale oli siiski makstud paartuhat zlotti (ehk alla viiesaja euro); pealegi oli Chrzanowski lugu teada juba 10-12 aastat ja seega ei saa vastutust tema viletsa olukorra eest asetada Pieprzyca õlgadele – Nachabe-Grzybowska ise ei teinud Pieprzyca sõnul samuti midagi, et Chrzanowskit abistada), kuid lõpuks teatas lihtsalt, et rohkem ta seda teemat ei kommenteeri.

Asi läks seega päris inetuks. Aga film on hea. See oli meeldinud ka Chrzanowskile ja tema emale. Ogrodnik mõjub Mateuszt kehastades väga elutruult (vähemalt minusugusele vaatajale, kes ei ole selliste inimestega päriselt kokku puutunud).

“Asphalte”

Prantsuse komödraama, südamlik film, mis põhineb režisöör Samuel Benchetrit’ väidetavalt autobiograafilise romaani “Les Chroniques de l’Asphalte” esimesel osal, toob vaatajate ette kolm lugu, mida ühendab üks kortermaja.

Teisel korrusel elav Sterkowitz (Gustave Kervern) ei taha maksta oma osa uue lifti ostmiseks, sest tema lifti ei kasuta. Teised majaelanikud on sellega nõus tingimusel, et siis ei tohi ta hakata kasutama ka seda uut lifti. Peagi jääb Sterkowitz ratastooli. Selleks, et mitte jääda vahele lifti kasutamisega, hakkab ta käima väljas ainult öösiti – endale haigla toiduautomaadist süüa toomas. Nii tutvub ta juhuslikult ühe haiglaõega (Valeria Bruni Tedeschi), väites talle, et on fotograaf.

Jeanne Meyer (Isabelle Huppert) on vananev näitleja, kes alles sisse kolib. Temaga tutvub naabripoiss Charly (Jules Benchetrit), kui naine vajab abi oma korteriukse avamisel. John McKenzie (Michael Pitt) on astronaut, kes maandub mingi eksituse tõttu selle kortermaja katusel. Tema koputab proua Hamida (Tassadit Mandi) uksele, et paluda luba helistamiseks.

Need lood on rohkem nagu linnalegendid, mida noored rääkida armastavad, mitte tõestisündinud asjadest, kuigi midagi täiesti ulmelist neis ei ole. Selles mõttes… kes teab kui palju seal üldse fantaasiat on, võib-olla tõesti midagi sellist kunagi kusagil juhtus.