Rubriik: film

(R)EVOLUTSIOON / Perekonnavaled / Viirusekandur

Kondase Keskuses avati eile TÜVKA teatrikunsti visuaaltehnoloogia erialade näitus “(R)EVOLUTSIOON”, mis vahetas välja veebruaris avatud näituse “Segatud meediumid”, kus võis näha vilistlaste ja nende õppejõudude plaaniväliseid töid.

Tudengite poolt kuni 17. aprillini okupeeritud kahes ruumis tegutseb visuaalistani vabariik. Ühes asub must kapp, millel on veerandsada ust, neist iga taga omaette maailm, näiteks ühes väike mudel samast ruumist koos keset seda asuva kapiga.

Mul ei tulnud seal meelde uurida, kes on selle autor, aga kui mina oleksin nende õppejõud, siis annaksin ma talle kindlasti lisapunkti teravmeelsuse eest, sest seda vaadates meenus mulle kohe vana hea “Ühes mustas-mustas…” õudusjutt.

Lisaks tegelikult ka “Cube”-triloogia (millele, nagu nüüd Wikipediast lugesin, kavandatakse järge), aga see on juba veidi liiga creepy.

Ülejäänud maailmad ulatusid paberist metsast kõrvalruumis elava robotini (rühmatöö). Oli näha, et tudengitel fantaasia lendab – mitte kõigil ühes, vaid erinevates suundades.

Eilsel avamisel oli vist isegi rohkem rahvast kui mina seal kunagi varem näinud olen. Ja aprillis rändab näitus edasi Tallinna, mais Pärnu (täpsemalt hoiab kursis visuaaltehnoloogide FB lehekülg).

Lisaks näitustele on visuaaltehnoloogia õppekava 25. juubeliaasta tähistamiseks kavas veel temaatiline konverents, mis toimub 22. märtsil ja on huvilistele tasuta. Registreeruda tuleb 18. märtsiks, täpsema info leiab selle lingi tagant.

* * *

Kinokolmapäeval sai nähtud Valentin Kuigi ja Manfred Vainokivi “Perekonnavaled”, mille sisu võtab lühidalt kokku fraas c’est la vie kõigi oma varjunditega.

See ei ole selline film, mida tingimata ka teist korda vaadata tahaks, aga pärast selle nägemist võib olla rahul, et seda sai nähtud: meeldiv, ilus, hea, tugev film, mis käib sujuvalt ja isegi justkui kergelt, hõljudes läbi rea sügavaid, tõsiseid teemasid.

Pärnus filmitud loo tegevus hargneb kaunites, rahulikes kaadrites, klassikalise muusika taustal ja suuresti orkestrimaailmas, aga samas kaugeltki mitte ainult seal; töö-, pere- ja intiimsuhete (vaatajate silme ees) üha keerulisemaks muutuvas puntras.

Nagu jaanuaris esilinastunud Kadri Kõusaare “Ema”, nii puudutab ka “Perekonnavaled” riivamisi omastehoolde teemat, mis on vananeva rahvastikuga Eestis nähtavasti järjest aktuaalsem, jõudes seetõttu ka filmidesse, kuigi siin ei ole see üldse kuidagi kesksel kohal.

Mingit ühte väga keskset, kogu lugu kandvat teemat sellel filmil tegelikult ei olegi, see on nagu lihtsalt c’est la vie, vaade ellu, mis algab äratundmisega, et iga elu läheneb kord lõpule, ning lõpeb tõdemusega, et peagi sündimas on uus.

Ja kõik kestab edasi, kogu see värk.

Minge kinno!

Lisaks veel üks c’est la vie film: “Viirusekandur”, eile telelinastunud Andres Maimiku ja Rain Tolki dokumentaal Kalev Rajangust, mida saab vaadata ETV veebilehel.

Tegelikult ju päris kurb lugu, aga selline on elu, sellised on inimesed, kellest me tänaval mööda kõnnime.

“Noorus” vanadusest

Kinokolmapäeval sai nähtud Paolo Sorrentino “Noorus”, mis räägib rohkem vanadusest, vananemisest, aja kulgemisest.

Originaalitsev autorifilm, mille keskmes on kaks vana meest oma lugudega ja Šveitsis asuv kuurort, mille asukatest on saadud palju väikeseid pildikesi ekraaniaja täitmiseks. Vaadatav ka sellisel kujul, kuid võinuks olla vabalt pool tundi lühem.

Cannes’is jäi “Noorusel” kuldne palmioks saamata, aga Euroopa Filmiakadeemia valis selle läinud aastal parimaks Euroopa filmiks. See ei ole kindlasti halb film, aga kas just nii hea, selles julgen ma veidi kahelda.

Sorrentino panustab kõvasti vanadele staaridele (Michael Caine, Harvey Keitel, Jane Fonda) ehk nendega kaasnevale pagasile, mis mõjub vaatajatele juba omaette lummavalt. Huvitav mõtteharjutus: milline mulje jääks siis, kui nendes rollides oleksid sama head, aga täiesti tundmatud näitlejad?

Samuti on toodud sisse hulgaliselt muud tähesära: Paloma Faith, Miss Universum, tegelaskuju nimega Maradona jne. Luca Moroderi tüpaaž on võetud legendaarse Itaalia DJ Giorgio Moroderi pealt. Jne. Jne. Jne. Selliseid vihjeid on väga palju, kohati muutuvad need koormavaks ja kõiki ma seejuures veel ilmselt ära ei tabanudki.

Kui kogu ajatäide, bling-bling ja omapäratsemine kõrvale jätta, siis jääb aga alles päris korralik lugu, millest võinuks saada minu arvates veel parema filmi siis, kui see oleks tehtud lihtsamalt, tavapärasemalt, kuigi sellisel juhul ei oleks seda ju tõenäoliselt valitud Euroopa aasta parimaks filmiks.

Muide. Otsisin eelmisel nädalal veebist seda Berlinalel nüüd parima lavastajatöö eest hõbekaru saanud Mia Hansen-Løve filmi “L’avenir”, mida sai siin juba korra mainitud. Ei leidnud, liiga uus.

Aga komistasin selle ingliskeelse pealkirja järgi sellise filmi otsa nagu juba 80 aastat tagasi, 1936. aastal valminud ulmekas “Things to Come” (stsenaariumi autor H. G. Wells), milles ennustatakse üsna täpselt ette Teise maailmasõja puhkemine ja õhuvägede suurenev sõjaline roll.

Selle filmi kohaselt kestis sõda aga mitukümmend aastat kauem, viies täieliku sotsiaalse kokkuvarisemiseni, langemiseni tagasi keskaega. Seejärel hakkasid võimutsema sõjapealikud, kes sümboliseerisid iseseisvaid suveräänseid riike.

Lõpuks lõi ülekaalukale õhujõule toetuv vanadest inseneridest ja mehhaanikutest koosnev ühendus “Wings over the World” (mille esindaja iseloomustas seda sõnadega: “We have ideas in common; the freemasonry of efficiency – the brotherhood of science. We are the natural trustees of civilisation when everything else has failed.”; aga üks sõjapealik nii: “I felt there was this conspiracy of air bus drivers brewing somewhere in the world.”) nn. “ühinenud õhumeeste uue maailma”, areng jätkus, viies selleni, et juba 2036. aastal lastakse esimesed inimesed kosmosepüssiga Kuule.

Kui keegi tahab näha midagi väga veidrat, siis selle lingi taga see asub. Siia vahepeale sai üles pandud üks laul, mis mulle seda filmi vaadates meenus.

Kino Viljandi moodi

Käisin neljapäeval Viljandi värskeimas filmiklubis, mis asub Ameerika teabepunktis. Kavas oli Woody Alleni “Annie Hall” (1977). Olin seda küll juba korra näinud, aga see juhtus väga ammu, umbes 20 aastat pärast selle valmimist.

Filmi näidati plasmaekraanilt ehk suurest telekast ning seansi alguseks olin kohal mina ja kuus pensionäri. Neist neli lahkus enne filmi lõppu, aga vahepeal tuli mõni vaataja ka juurde.

Pärast trehvasin tänaval juhuslikult ühte inimest, kes ei olnud sellise ürituse toimumisest kuulnudki. Nähtavasti jäi reklaami väheks, mistõttu oli nüüd paslik alustada seda postitust just nii, kuigi jutt kandub järgnevalt ka mujale.

Ameerika filmiklubi raames ongi plaanis (loodetavasti asi ikka jätkub!), nagu sissejuhatuseks räägiti, näidata eelkõige vanemaid väärtfilme.

“Annie Hall” on väga sõnaline film ja oli seal ilma subtiitriteta, mistõttu oli vanematel inimestel seda ilmselt raske jälgida, aga kultuuriakadeemia peaks ju põhimõtteliselt varustama Viljandit ka noorema publikuga selliste filmide jaoks.

* * *

Mulle oli see samas päris kõva nostalgialaks ka seetõttu, et meenus üks varasem “kinoelamus” ajast, kui Täht ei näidanud enam filme kinosaalis, vaid oli jäänud ainult kohvikuks, kus mängis tavaline telekas.

Käisin sealsetel filmiseanssidel täpselt ühe korra, vaatamas surematut šedöövrit “Billy Madison” (1995), peaosas Adam Sandler – oma läbi aegade geniaalseimas rollis. Filmi näidati VHS kassetilt ja sissepääs maksis kaks krooni, mis jäi meelde, sest see oli siis minu jaoks (telekast filmi vaatamise eest) ikkagi suht kirves hind.

Toona koosnes publik minust ja mõningatest vanaprouadest, kes seal samal ajal ühtlasi kohvitasid ja kooki sõid.

Ameerika filmiklubi on vaatajatele tasuta.

* * *

Eelmisel nädalavahetusel küsis üks välisviljandlane (st. Viljandist pärit välismaal elav isik) minu käest, kas Viljandi saab nüüd lõpuks tõesti taas korraliku, kaasaegse kinosaali.

Elame-näeme. Mina ei tea viimastest plaanidest rohkem kui ajaleht kirjutab. Aga kui lugeda kokku kõik need plaanid, mida on selles osas tehtud alates kavadest Tähe ja Rubiini renoveerimiseks, siis tuleb neid vist küll juba üle kümne. Seni ei ole ühestki asja saanud.

Pealegi, nagu olen varemgi märkinud, kinotehnika areneb pidevalt edasi. Ja juba viie või kümne aasta pärast võivad olla saavutanud maailmas läbimurde hologrammfilmid, mille kõrval praegused paistavad umbes sama vanamoodsad nagu täna tummfilmid.

* * *

Mujalt. Berlinalel läinud nädalavahetusel karukesi saanute nimekirja vaadates torkas silma, et Mia Hansen-Løve sai oma filmiga “L’avenir” hõbekaru parima lavastajatöö eest. Tema eelmised filmid on väga head, tõenäoliselt tasub ka see vaatamisnimekirja panna.

* * *

Lõpetuseks veidi veel kohalikest teemadest (huvilistele kaugemalt). Viljandis on puhkenud hull poleemika seoses vabariigi aastapäeva tähistamisega, sest 23. veebruaril linna poolt Pärimusmuusika Aidas korraldatud kontsert-aktusel oli saal osaliselt tühi.

Minu meelest ei olnud asi nii hull nagu mõningatest kommentaaridest võib paista. Inimesi oli kohal kindlasti rohkem kui 200 – all saalis ei olnud tühje kohti silma järgi otsustades rohkem kui kolmandik ja rõdu oli rahvast täis.

Eelmise aastaga ei saa tänavust üritust hästi võrrelda, sest siis korraldasid vald ja linn selle koos, aga nüüd tehti eraldi kontsert-aktused – peale minu oli küll veel neid, kes käisid mõlemal, kuid tõenäoliselt mitte väga palju.

Kui linna rahvastik järjest kahaneb ja vananeb, siis on täiesti loomulik, et vaikselt kuivab ka nende inimeste hulk, kes taolistel üritustel käivad. Pealegi ei olnud ilm sel päeval jalakäijatele just kõige sobivam, mistõttu ma isegi mõtlesin, kas ikka hakkan minema.

* * *

Linna kontsert-aktusest oli juba varem juttu. Kui see oli lavastuslik ja professionaalne, kandvateks jõududeks teatri, akadeemia ja aidaga seotud inimesed, siis valla oma hubane ja maalähedane: esinesid Mulgi segakoor, meeskoor Sakala, tantsurühm Vabajalg, ansambel Lõõtsavägilased (neilt plaksutati välja isegi üks lisalugu), pilgu ajalukku heitis Heiki Raudla. Väga huvitav, justkui Viljandi kaks erinevat nägu.

PS. Postituse alguses on toodud minu tavapärane iganädalane kokkuvõte YT muusikavoost.

Kolm lühikest arvustust

Eile sai vaadatud kaks filmi ja üks etendus, millest siin täna siis hästi lühidalt juttu tuleb: “Bølgen”, “Brooklyn” ja “Erakordselt heatahtlik mees”.

“Laine” (“Bølgen”) oli nüüd Norra kandidaadiks võõrkeelse filmi Oscarile, kuid nominentide hulka ei jõudnud. Korralik katastroofifilm. Kõvasti realistlikum kui “San Andreas”, kuigi sisaldab samuti ebausutavat. Kaunid maastikud, head näitlejatööd, aga loos endas ei olnud midagi silmapaistvalt uut, erilist. Mulle see raputavalt ei mõjunud. Võib-olla olen vaadanud selliseid filme lihtsalt juba liiga palju.

“Brooklyn” sai BAFTA auhindade jagamisel pärjatud kategoorias silmapaistev Briti film ja on nomineeritud ka Oscarile kolmes kategoorias, sealhulgas parima filmi omas. Lugu tagasihoidlikust iiri tüdrukust, kes suundub sünnimaa perspektiivitutest oludest New Yorki, leiab seal oma õnne, tuleb korraks tagasi vanale kodumaale, aga otsustab lõpuks ikkagi Ameerika kasuks – valik käib ühtlasi kahe mehe vahel. Vana teema, aga kohati päris huvitavate kildude ja pööretega. Samas äärmiselt stiilipuhas, hästi tehtud film.

“Erakordselt heatahtlik mees” on eelmisel nädalal Ugalas esietendunud Sirkku Peltola näidend Tanel Ingi lavastuses, peaosas Egon Nuter. See on traditsioonilisemat laadi koomiline draama, mis toob vaatajate ette rea pilte, kus läbivateks teemadeks on inimeste üksildus ja suhtlemishäired, sisaldab nii naljakaid kui ka tõsiseid kohti. Publik paistis olevat valdavalt 40+ või isegi 50+, kuid leidus siiski ka minust nooremaid. Mõne koha peal jäi näitlejate hääl nii vaikseks, et vanematel inimestel oli raskusi selle kuulmisega, aga muidu okei.

Dokke vaatamisnimekirja

Kinokolmapäev Sakala Keskuses tõi eile vaatajateni Manhattani hundid ehk eelmisel aastal Sundance’i Filmifestivalil žüriilt USA dokfilmide kategoorias peapreemia saanud loo “The Wolfpack” kuuest vennast, kes kasvasid üles lukustatuna koduseinte vahele, kus nad vahtisid kõvasti filme ja neid samas ise läbi hakkasid mängima. Huvitav teema, aga film võinuks olla veel parem. Sellele tahaks näha mingit “elu pärast” järge, kus vaadatakse, mis neist edasi saab, kuidas läheb nende kohanemine suure ja laia maailmaga.

Jaanuari lõpus jagati Sundance’is välja selle aasta auhinnad. Ma ei ole näinud veel ühtegi seal pärjatud filmi, aga kuulasin lõike nende YT kanalilt ja Democracy Now! intervjuusid.

USA kontekstis tundub mulle dokkidest kõige olulisem Dawn Porteri “Trapped”, mis räägib abordiõigusega seonduvast ning sai nüüd žürii eripreemia sotsiaalse mõjuga filmitegemise eest. Eesti vaatajatele võib see jääda kaugeks ja ebahuvitavaks, sest USA olukord on selles osas äärmiselt spetsiifiline, aga kui kedagi siiski huvitab, siis selle lingi taga asub pikem temaatiline intervjuu.

Silma jäi veel “Life, Animated” (lugu ühest autistlikust poisist, kes ei suutnud aastaid rääkida, aga jättis meelde kümneid Disney kompanii filme ning hakkas lõpuks nende dialoogidele tuginedes maailmaga suhtlema), mille eest Roger Ross Williams sai lavastajapreemia. Pikemat lugu sel teemal saab näha selle lingi taga.

Samuti ka “Audrie & Daisy”, mis “räägib kahe teismelise tüdruku loo, kes läksid pidudele, jõid alkoholi, kaotasid pildi eest ja kellele tungiti seksuaalselt kallale poiste poolt, keda nad pidasid enda sõpradeks. Pärast avastasid mõlemad tüdrukud, et need kuriteod salvestati mobiiltelefonidega. Videosid ja pilte levitati. Nende elud muutusid igaveseks.” Üks sooritas enesetapu, teise juttu võib kuulata selle lingi taga leiduvast videost (alates 25:45). Ühtegi auhinda see ei saanud, aga teema peaks olema aktuaalne ka Eesti vaatajate jaoks.

Tähelepanuväärsed filmid

Briti Filmi- ja Telekunsti Akadeemia jagab pühapäeval välja oma iga-aastased auhinnad, millega seoses sai ühe inimesega veidi arutatud, milline film võiks saada kuulutatud nüüd parimaks.

Mina pakkusin, et selleks võiks olla “The Revenant” – põhjus võib-olla ka selles, et see sai vaadatud nomineeritutest viimasena, mistõttu on mulje praegu kõige tugevam. Tegelikult on muidugi kõik viis kõvad filmid. Ja kõik üsna erinevad nii teemadelt kui teostuselt, mistõttu on neid raske omavahel võrrelda.

“Spotlight” annab väga hea pildi uuriva ajakirjanduse toimimisest. Kuluks ära ka pereväärtustest rääkivatele traditsionalistidele, eriti katoliiklastele. Selle kohta oleks päris huvitav lugeda näiteks Varro Vooglaiu ja EKRE tegelaste filmikommentaare – “Objektiiv” ja “Uued Uudised” saaks midagi rabavat oma kultuurirubriiki. Mulle tundub, et sellel on kõvad šansid saada sel aastal parima filmi Oscar, kui sedagi ei saa just “The Revenant”.

“Bridge of Spies” on korralik külma sõja lugu, mida tasub vaadata isegi neil, kes on näinud juba kümneid selliseid lugusid. “The Big Short” humoorikas käsitlus 2007. aasta finantskriisist, “Carol” siin juba veidi pikemalt jutuks olnud.

Tema aga ütles, et BAFTA peaks andma parima filmi auhinna ühele filmile, mida ei olegi üldse selles kategoorias nomineeritud – “45 Years”. Kuna ma ei olnud seda näinud, siis vaatasin nüüd ära.

Lugu hakkab hargnema sellest, et vanapaar valmistub tähistama 45. pulma-aastapäeva, kui saabub kiri, milles Šveitsi võimud teatavad mehele, et leitud on tema viiekümne aasta eest Alpides lõhesse libisenud tüdruksõbra täiuslikult säilinud keha.

Tempo on rahulik nagu elu ise, aga sisu samavõrd dramaatiline, puudutades seda, kui palju ning mida inimesed oma varasematest suhetest teineteisele räägivad. Ja mis saab siis, kui need lõpuks sedasi esile kerkivad.

Lugu antakse paljuski edasi tegelaste omavaheliste vestluste kaudu.

Ekraanil nähtav tegevus leiab aset kuue päeva jooksul ja on kõige igapäevasemat laadi: hommikune jalutuskäik koeraga (minut), kohtumine postiljoniga (pool minutit), tuppa ja üleriided seljast (umbes sama), jutuajamine köögis (viis minutit) ja samas vaimus edasi. Esimene päev lõpeb enam kui viieminutilise voodistseeniga, mis kujutab endast jutuajamist ammu möödunud asjadest. Järgmisel hommikul taas jalutuskäik koeraga jne.

Kummalisel kombel ei teki seda vaadates aga igavust. Pinge kerib ennast vaikselt üles ja lugu haarab järjest rohkem kaasa.

Film on saanud arvukalt auhindu festivalidelt ning leidnud koha ka Eesti Filmiajakirjanike Ühingu koostatud eelmise aasta levifilmide esikümnes. BAFTA auhinnale on see nomineeritud kategoorias silmapaistev Briti film.

Fantaasiamaailmast

Uus näitus #kondasekeskus #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kondase Keskuses avati eile jälle üks uus näitus. Siin sellest pikemalt juttu ei tule. Huvilistel soovitan vaadata AK videolõiku, pilte Sakala veebilehelt (tasuline) ja/või ise kohale minna. Terje Kiho “Maria” (2012), mis ilutseb ka näituse plakatil, sobib aga hästi seda postitust illustreerima.

Hiljuti tõstatas üks inimene FB-s küsimuse, milliseid ulmekaid peaks kindlasti lugema. Mulle tuli selle peale kohe pähe Aleksandr Grini “Lainetel tõttaja”, aga kuna tegemist ei ole päris klassikalise ulmekaga ja selle lugemisest oli möödunud juba enam kui pool elu, siis lugesin selle nüüd ka ise uuesti läbi, et see endale meelde tuletada.

Sellest raamatust on pärit üks minu lemmikkohti…

“Varem või hiljem, vanaduse lähenedes või elu õitseeas kutsub Olematu meid ja me pöörame pead, püüdes taibata, kust see kutse tuleb. Siis virgume ehmunult keset oma maailma ja peame kalliks iga päeva, aina süüvides pilguga ellu ja püüdes kogu oma olemusega mõista, kas Olematu ei hakka teoks saama. Äkki on ta pale nüüd selginud? Äkki pole nüüd enam tarvis muud kui sirutada käsi, et tabada tema nõrku hajuvaid piirjooni?”

…millega riimuvad minu peas mõned read, mille on pannud kirja Michel Butor oma novellis “Saint-Lazair’i jaam”…

“…ja meie hulgas on palju neid, kes trepist üles jõudes ja ooteruumi astudes leiavad ilma erilise üllatuseta ja üha kasvava väsimusega, et kõigist pingutustest, hingetuks jooksmisest ja valatud higist hoolimata ei jõua nad õigele rongile…”

Nende meeleoludega haakub ka Alain-Fournier “Suur Meaulnes”, mida samuti taas lugeda kavatsen, kui selle üles leian.

Kõik need kolm teost on segunenud minus mitte üheks looks, vaid mingiks hägusate piiridega väljaks, kus neis sisalduvad meeleolud omavahel kohati põimuvad ja kattuvad. See väli hargneb ja laieneb ilmselt lõputult, hõlmates ka teisi kunstivorme.

Grini raamatuga seostub mulle veel näiteks Metro Luminali laul “Igatsus tume”, kuigi tema poolt sõnastatud igatsus on mitte tume, vaid hele – “Lainetel tõttaja” on määratletav ka kui fantastiliste sugemetega romantiline seiklusjutt. Õnneliku lõpuga.

Nende viimaste sõnade peale käis praegu krõks ja kõik ülalmainitud teosed ning lisaks veel üks eile vaadatud video andsid tõuke panna kirja järgnevad read, mida võib kokkuvõttes nimetada luuletuseks.

ta tuleb
ning kaob
näitab teed
mil lõppu ei ole
üle tumeda vee
kaugustesse
läheb see

“Lainetel tõttaja” – mitte just päris selline nagu Grini romaanis, kuid inspireeritud kindlasti ka sellest raamatust.

Lõpetuseks tulen siin aga siiski maagilisest realismist välja.

Kinokolmapäev Sakala Keskuses tõi eile vaatajateni Manfred Vainokivi uue filmi “Punane varietee”, mis kujutab endast minu meelest eriti karmi kinnitust väitele, et glamuuri ei ole tegelikult olemas (vaadake treilerit, lugege Peeter Sauteri arvustust).

Filmi keskne tegelane Kalju Saareke (1926-2015) mõjub kohati väga kibestununa, kuigi tõstatab seejuures ka tõesti olulisi teemasid (nagu see, et inimesi märgatakse hinnata sageli alles pärast nende surma, mitte elu õitseeas – samas ei takista see muidugi tal endal suhtumast äärmiselt üleolevalt mitmetesse noorematesse tegijatesse). Tema mälestusteraamat “Elu kui kabaree” (2005) jätab parema mulje, mõjub positiivsemalt.