Juha Hurme “Neem”

Raamatu tagakaanelt võib lugeda, et see on “2017. aasta ilukirjanduse Finlandia auhinna pälvinud romaan”, mis “on täis fakte, viiteid ja üksikasju, tsitaate, üllatavaid vaatenurki, aga ka mängulist fiktsiooni, nii et tegu on pigem ilukirjanduslikult emotsionaalse kroonikaga.” Lugedes tuleb muidugi välja, et see on rohkem jutustus ajaloost kui romaan selle sõna tavapärases tähenduses. Lugu algab aegade algusest ja jõuab välja 1809. aastani, kui tänapäeva Soome alad, mille kohta autor kasutabki nimetust “Neem”, läksid Venemaa alla.

Samas ei piirdu ta kitsalt selle ühe geograafilise piirkonnaga. Hurme käsitluse kohaselt on kogu elu maakeral tagasiviidav umbes nelja miljardi aasta taha, kui ürgmeres sündis kõige elava, mis meie planeedil leidub, ainurakne vanaema. “Inimene on evolutsiooni produkt, juhusliku varieerumise ja loodusliku valiku tulemus,” märgib ta. “Meie looduslik süsteem, mille tööviljadeks on püramiidid ja luulekunstki, osutab tervikuna, et tegemist on järjepideva muutumisega. Kõik üksteisest erinevana paistvad liigid on vaid näilisus, vahevormid teel uute vormide poole.” Sellest arusaamast lähtub Hurme ka neemlaste kujunemist lahates: põlissoomlasteks võib nimetada ehk vaid neandertallasi – hilisemad soomlased on rändesulam ja nende keel, nagu mütoloogiagi, toodi sisse mujalt. Neeme ajalugu on tihedalt seotud kogu ülejäänud maailmaga, mistõttu on selles raamatus leidnud koha isegi omapärased seletused suuremate maailmareligioonide (judaism, kristlus, islam, hinduism, budism jne.) tekkimisest, ajaloost ja olemusest.

Hurme läheneb ajaloole üldiselt teadaolevatele faktidele toetudes, kuid omast vaatenurgast, kannab seda nägemust lugejate ette üldarusaadavas, rahvalikus keeles. Mõned stiilinäited:

Birgitta võttis kätte ja läks Rooma ning elas seal vaga ja rõõmsat elu kuni oma surmani aastal 1373. Roomas olid kõik seda meelt, et kui üldse on mõni püha tots, siis Birgitta. Ega läinudki kaua aega, kui paberid sisse anti, ja 1391. aastal kuulutati Birgitta pühaks. Juba aastal 1384 rajati Vadstenasse esimene birgitiini klooster, järgmisel aastasajal saadi säherdune ka Naantalisse. (lk 136)

Meie kõik, kes me maksame riigile rõõmsal meelel ja nurisemata märkimisväärseid makse, et see omas individuaalsest tarkusest kõrgemas tarkuses tasandaks sissetulekute erinevusi ja ehitaks kõigile kodanikele edasiviivat struktuuri, näiteks raamatukogusid ja noorte huvikeskusi, kus elada, pingutada, kultuurseks saada ja armastada, meenutame hea sõnaga Thomase järglast, Turu viiendat piiskoppi, läänegötamaalast Berot, kes sokutas osa piiskopina saadud viljamaksust oma sugulasele, kes juhtus töötama Rootsi kuningana. See tähendas Neemele ilmaliku riikliku maksustamise algust, kuna piiskopimaks muutus kroonumaksuks. (lk 152-153)

Umbes sellist, üsna sisutihedat seletamist on selles raamatus kuskil 390 lehekülge. Lisatud on ka isikunimede register. Kahjuks puudub kohanimede oma. Põhirõhk on küll kultuuriajalool, kuid sellega põimuvad Hurme jutustuses tihedalt läbi ka teised sektorid: sõjaline, poliitiline, majanduslik jne.

Neeme ja neemlaste ajalugu haakub vaatlusalusel perioodil kohati päris tugevalt tänapäeva Eesti alade ja siinse elanikkonna omaga, mistõttu võiks see raamat pakkuda huvi ka neile, keda huvitab kitsamalt Eesti, mitte niivõrd Soome ajalugu. Mõningaid asju aitab see kindlasti paremini konteksti asetada. Näiteks: Enn Kippel kujutas romaanis “Kui Raudpea tuli” seda, kuidas Rootsi kuningas Karl XII lasi ehitada oma vägedel Põhjasõja ajal Eestis laagris olles jäälossi ja mängida lumesõda. On teada, et midagi sellist leidis siis aset ka päriselt. Hurme tsiteerib aga pikalt (lk 218-219) juba 16. sajandi keskpaigast pärit Olaus Magnuse ladinakeelset “Põhjarahvaste ajalugu”, millest nähtub, et selline jääkindluste vallutamine, nende pärast lahingute pidamine oli toona põhjamaades sõjalise väljaõppe tegemisel levinud tava – Kippeli romaanis kujutatu oli seega mitte mingi veider kurioosum, nagu võib tänapäeval esmapilgul näida, vaid ilmselt osa tavapärasest sõjalisest väljaõppest. Selliseid huvitavaid kilde leiab sellest raamatust palju.

Kaarel Piirimäe “Roosevelt, Churchill ja Stalin ning Balti küsimus Teises maailmasõjas”

Raamatu kaanele on kirjutatud “Sama hästi kui venelaste maa”, kuid sisu võtab minu arvates paremini kokku alapealkiri, mistõttu sai kasutatud seda ka siin postituse pealkirjas. Raamatu aluseks on Kaarel Piirimäe 2010. aastal Cambridge’i Ülikoolis kaitstud doktoritöö, mille Palgrave Macmillan avaldas 2014. aastal pealkirjaga “Roosevelt, Churchill, and the Baltic Question: Allied Relations during the Second World War”. Nagu autor ise rõhutab, ei ole eestikeelne väljaanne aga tegelikult ingliskeelse teose tõlge, vaid hoopis täiendatud ja ümber kirjutatud versioon, kuhu on lisatud ingliskeelsest välja jäänud materjali, isiklikke seisukohti ja hinnanguid, mis ei sobinud rangelt akadeemilisse väljaandesse. Lühidalt: eestikeelne on põhjalikum ja otsekohesem.

“Sama hästi kui venelaste maa” olevat öelnud Balti riikide kohta 1943. aastal USA president Franklin Delano Roosevelt. Piirimäe raamatus on selle kohta kirjas (lk 141): Hiljem, 1943. aastal, olevat ta öelnud: “Jah, ma arvan tõesti, et need 1941. aasta piirid on sama head kui mis tahes muud /…/ ja kõik need Balti vabariigid on sama hästi kui venelaste maa.” Allikana viitab ta John Lamberton Harperi raamatule “American Visions of Europe: Franklin D. Roosevelt, George F. Kennan, and Dean G. Acheson” (1996), kus väide on toodud (lk 81) sisuliselt samas sõnastuses: FDR himself reportedly said in 1943, “Yes I really think those 1941 frontiers are just as good as any … and all those Baltic republics are as good as Russian.”

Kui seda ingliskeelset lauset guugeldada, leiab paar raamatut, millest tuleb välja ka täpsemaid asjaolusid.

Susan Butleri teosest “Roosevelt and Stalin: Portrait of a Partnership” (2015) selgub, et FDR oli jõudnud sellise järelduseni 1943. aasta novembriks ning poetas vastava lause vestluses kellegi leitnant Milesiga, keda Butler nimetab tema abikaasa Eleanori sõbraks.

Frank Costigliola raamatus “Roosevelt’s Lost Alliances: How Personal Politics Helped Start the Cold War” (2013) minnakse selle ilmselt küllaltki avameelse jutuajamise vahendamisel (lk 191) veelgi detailsemaks. Tuleb välja, et FDR poetas vastava lause üsna möödaminnes, kui rääkis rohkem hoopis Poola eksiilvalitsuse pretensioonidest suurtele aladele, mis jäävad tänapäeval Valgevene ja Ukraina piiresse, leides, et Lviv “peaks minema Poolale”, aga see “ülejäänud piirkond oli kõigepealt Venemaa all, ja kõik need Balti vabariigid on sama hästi kui venelaste.” Enne seda oli ta öelnud, et ei ole kindel, kas aus rahvahääletus Poola idapoolsetes provintsides ei näitaks, et need eelistavad minna tagasi Venemaa alla.

Vastav koht Costigliola raamatus kattub tema juba 2008. aastal ajakirjas Diplomatic History avaldatud artiklis “Broken Circle: The Isolation of Franklin D. Roosevelt in World War II” leiduvaga. Allikana viitab ta seejuures Briti välisministeeriumi arhiivist pärit ettekandele (FO 371/38516), mida ei ole kahjuks muudetud kättesaadavaks digitaliseeritud kujul. Nii et väite algallikas on küll täiesti tuvastatav, aga sellega tutvumiseks tuleb minna kohale Briti rahvusarhiivi. Piirimäe on seal hoitavaid välisministeeriumi materjale küll ulatuslikult kasutanud, aga sellele konkreetsele ma tema raamatust viidet ei leidnud.

Arhiiviviite järgi otsides leiab viite sellele 1943. aasta 20. detsembri kuupäeva kandvale dokumendile ka ühest teisest Costigliola artiklist, kus on märgitud, et Milesi visiit lõppes 2. novembril. Selle artikli edasiarendus ilmus omakorda kogumikus “Challenging US Foreign Policy: America and the World in the Long Twentieth Century” (2011). Samuti tuleb välja, et samale allikale viitas juba Robert Dallek oma raamatus “Franklin D. Roosevelt and American Foreign Policy, 1932–1945” (1979), aga seal on kasutatud (lk 436-437) sellest ainult poolakate nõudmisi puudutavat osa. Dalleki raamatut on kasutanud samas ka Piirimäe.

Nii et kokkuvõttes võib öelda, et Eesti uurijatel on siiski põhjust ka edaspidi Briti rahvusarhiivi külastada, et vaadata järgi, mida see FDR leitnant Milesile (tema enda väitel) ikkagi täpselt ütles. Mis muidugi ei tähenda, et Piirimäe uurimistöö oleks kuidagi puudulik. Vastupidi, see on olnud väga põhjalik, lihtsalt selline detailidesse süvenemine ongi lõputu töö.

Siinkohal soovitan aga kuulata veebist autori vestlust kirjastaja Andres Adamsoniga ja raamatuesitlusel toimunud jutuajamist Eerik-Niiles Krossiga, mis annavad selle teose sisust kahtlemata parema ülevaate kui käesolev postitus.

Seppo Zetterberg “Konstantin Päts ja Soome”

Seppo Zetterbergi “Konstantin Päts ja Soome. Unistus kaksikriigist” (soome keelest tõlkinud Sirje Olesk) algab sellega, kuidas 1906. aastal poliitilise pagulasena Soome saabunud Päts hakkas unistama Eesti-Soome kaksikriigist, ning lõpeb tema nn. “poliitilise testamendiga”, milles ta selle idee juurde 1940. aastal tagasi pöördus. Vahepeal on aga käsitletud iseseisva Eesti riigi sündi, kahe riigi suhteid, riigipeade visiite ning eriti muidugi Konstantin Pätsi tegevust laiemalt.

Noore Pätsi väljendatud mõtetest Soome silla osas kirjutas Zetterberg ka oma raamatus “Kultuurisillad ja revolutsioonituuled. Helsingi eesti kogukond 20. sajandi alguses” (2013), kuid nüüd on ta peatunud neil pikemalt. Samas annab see varasem raamat põhjalikuma ettekujutuse sellest kontekstist, kuhu need omal ajal paigutusid. Zetterbergi viimane raamat on ikkagi üsna tugevalt Pätsi-keskne, avades ajalugu eelkõige tema isikuga seonduva kaudu, mis võib jätta tema rollist ilmselt ka mõnevõrra võimendatud mulje.

Mis loomulikult ei tähenda seda, et see roll olnuks väike, aga… on huvitav märkida, et Päts pani idee võimalikust Eesti-Soome kaksikriigist sisse ka sellesse (tema koostatud) protesti, mille eesti vallavanemad esitasid 1918. aasta aprillis Liivimaa Maakogul, kus baltisakslased ja nende toetajad kiitsid heaks oma hertsogiriigi plaani, kuid see jäeti lõplikust tekstist välja, sest vallavanemad leidsid, et neil puuduvad volitused taolise teema tõstatamiseks – see sümboliseerib mingis mõttes hästi üksikisiku, antud juhul siis Pätsi tegevusruumi piiratust.

1940. aastal veidi enne Venemaale küüditamist soomlastele läkitatud märgukirjas visandas Päts alused, millele tulnuks Eesti riiklus tema arvates pärast sõda Uue Euroopa ülesehitamisel rajada: Eesti peaks ühinema Soomega liitriigiks, millel on ühine riigipea (kuningas), ühine kaitse-, välis-, majandus- ja rahapoliitika, kuid samas ikkagi ka eraldi seadusandluse ja valitsemise asutused, eraldi kohtusüsteemid jne. Laiema avalikkuse ette jõudis see dokument 1964. aastal, kui avaldati Rootsis ilmuvas eestikeelses ajalehes Rahvuslik Kontakt. Aasta varem Stockholmis surnud August Rei, kes oli 1945–1963 peaministrina presidendi ülesandeis Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse edasikandja, oli pidanud Pätsi märgukirja poliitiliselt kirjaoskamatuks ega soovitanud seda levitada.

Zetterberg toob ka välja, viitega ühele 1995. aastal Akadeemias ilmunud Eero Medijaineni artiklile, et Soome kaitsepolitsei sai 1940. aasta suvel oma agentuuri kaudu teate, et Pätsile tehti siis korrapäraselt süste, kuhu arvati olevat segatud mingit uimastavat ainet, mistõttu ta oli muutunud justkui veidi infantiilseks. “Kas ei seleta see versioon paremini ka tolle testamendi sünnilugu? K. Päts ei saanud ehk päris adekvaatselt aru, mida räägib või kirjutab,” märkis Medijainen.

Samas õnnestus mul endal vastata nüüd alles läinud kuul ühele Norstati küsitlusele, milles uuriti muu hulgas seda, kuidas ma hääletaksin, kui toimuks rahvahääletus Eesti ühinemiseks Soomega. Nii et see vana idee elab ikka veel edasi ning keegi peab seda koguni nii aktuaalseks, et tellis isegi vastava küsitluse.

Zetterberg on kasutanud kõvasti arhiiviallikaid ja vanu ajalehti, andes neile tuginedes ka küllaltki huvitavaid ülevaateid ajakirjanduse omaaegsetest hoiakutest Eesti-Soome suhteid puudutavates küsimustes, aga toetunud loomulikult ka teiste ajaloolaste varasematele uurimustele. Näiteks Eesti-Soome salajase sõjalise koostöö osas tasub siin mainida Jari Leskineni raamatut “Vendade riigisaladus” (1999, e.k. 2000), mille viimased eksemplarid on hetkel veel poodidest saadaval.

Eesti riigitegelastest esinevad Zetterbergi raamatus peale Pätsi kõige sagedamini Jaan Tõnisson, Hans Rebane (1927–1928 välisminister Tõnissoni valitsuses, hiljem 1931–1937 Eesti saadik Soomes), Johan Laidoner ja Ants Piip; Soome tegelastest P. J. Hynninen (1933–1940 Soome saadik Eestis), Rudolf Holsti (1919–1922 välisminister, 1923–1927 Soome saadik Eestis, 1927–1940 Soome esindaja Rahvasteliidus, 1936–1938 ühtlasi ka välisminister) ning Pehr Evind Svinhufvud, kelle kohta on ilmunud eesti keeles lausa üks eraldi raamat – Erkki Räikköneni “P. E. Svinhufvud ja Soome iseseisvuse sünd” (1935, e.k. 1938), milles on pikalt juttu ka selle tuntud riigimehe, kellest sai 1931. aastal Soome kolmas president, 1918. aasta märtsis toimunud seiklusrikkast reisist Tallinna kaudu Berliini.

Loomingus ilmus mõne aasta eest Jouko Vanhaneni jutt sellest, kuidas Soome kaheksas president Urho Kaleva Kekkonen üle jäätunud Soome lahe suuskadel salaja Eestis käis, kuid see oli ilukirjanduslik fantaasia. Svinhufvudi retk jäälõhkujal Tarmo, mis leidis aset päriselt, ei jää sellest oma seikluslikkuses palju maha – sobiks vabalt aluseks mõne põnevusfilmi stsenaariumile.

Zetterbergi raamatut võib kõrvutada ka Pekka Lilja ja Kulle Raigi raamatuga “Urho Kekkonen ja Eesti” (2006, e.k. 2007). Zetterberg mainib Kekkoneni vaid korra möödaminnes. Lilja ja Raigi raamatus võtab sõjaeelne periood enda alla enam kui poolsada lehekülge, kusjuures üks oluline tegelane on selles osas muidugi Päts. Sisuliselt on need raamatud teineteist täiendavad. Soovitan lugeda mõlemat. Heino Arumäe “Eesti ja Soome. Sõjast sõjani” (2018) käsitleb kohati samu teemasid, kuid on läbinärimiseks raskem telliskivi. Zetterberg pakub sellest kergemat lugemist, peatudes mõnel asjal samas siiski põhjalikumalt.

Näiteks kirjutab ta Erkki Reijoneni (Soome esindaja, asjur ja lõpuks täievoliline saadik Eestis aastatel 1919–1923) päevikule ja kirjadele tuginedes üksikasjalikult sellest, kuidas Soome leidis saatkonnale koha Pätsile kuulunud hoonetekompleksis, mille mõne aasta pärast, kui Pätsil olid tekkinud majanduslikud raskused, temalt ära ostis, võimaldades jääda endisel omanikul selle ühte tiiba üürnikuna elama kuni 1940. aastani, mil Päts ise sealt lõpuks välja otsustas kolida. Üürisummasid määras Päts endale sisuliselt ise, seades Soome riigi lihtsalt fakti ette, et ei ole nõus suuremat üüri tasuma – esialgu maksis ta Soome poolt kavandatust pea kaks korda vähem, 1933. aastal aga kauples majanduskriisile viidates välja veel üüri alandamise 40%. Tänapäeval peetaks sellist lahendust ilmselt skandaalseks, räägitaks võimalikust korruptsioonist, äraostmisest.

Lõpetuseks veel üks huvitav fakt mälumänguritele. Millise riigi juht, kes ja millal tegi Soome presidendi juurde esimese ametliku riigivisiidi? Õige vastus: Eesti riigivanem Konstantin Päts, 1922. aasta mais. Varem ei olnud ühtegi sellist visiiti sinna toimunud. Miks aga olid 1931. aastal Pätsi külaskäiguga Svinhufvudi juurde alanud Eesti ja Soome riigipeade regulaarsed, iga-aastased kohtumised eraviisilised? Põhjus lihtne: eraviisilisi kõnelusi ei protokollitud, neil sai arutada vabamalt salajase sõjalise koostööga seonduvat jms. küsimusi.

Liisi Ojamaa “Kahel lahtisel käel” 2/5

Jätkub järjejutt Liisi Ojamaa postuumselt ilmunud koondkogust “Kahel lahtisel käel”, mis sisaldab kõiki tema eluajal avaldatud luulekogusid, aga ka palju varem avaldamata tekste. Esimeses osas olid vaatluse all 1990-ndate algupoolel ilmunud kaks esimest kogu, “Lõputu juuli” ja “Myyrid & wärawad”, mis saavutasid siis noorte lugejate hulgas küll suure populaarsuse, kuid võeti kriitikute poolt vastu kohati üsna üleoleva suhtumisega. Neile järgnes pikem paus, mille katkestas “Lootus” (2000).

Lootus

See luulekogu oli varasematest õhem, pälvides ka vähem tähelepanu, kuid hinnati kriitikute poolt neist tugevamaks, suutes liigutada isegi mõnda sellist meest, kes oli lugenud Ojamaad varem pika hambaga.

“Liisi Ojamaa teos on õnnestavalt õhuke ja loetav. Kõik need lapsikused, mis räsivad noorpoeete, on seljataga,” kirjutas Peeter Künstler ajalehes Sirp. “Suhe oma põlvkonnaga, moed, kiimas kuklaga jäised hoiakud, sübariitlik sääreväristamine, maailma avastamine, ülepingutatud hirmud gnoseoloogia vallas, profaanlikud jumalaotsingud – need on läinud. Ojamaad lugesin varem “pika hambaga”, sest ta oli nii “punkarlik”, nii väga eimiski manifesteerija, trenditootja vari, jubetis, igavus, fiktiivne tegevus. Nüüd ta on.” Andres Aule avaldas samas arvamust, et kui Ojamaa “loomingut võiski kunagi liigitada mingisse põlvkonda, siis nüüd on ta liikunud sellest eemale, ajast ära, ning “Lootus” on tema senistest kõige tugevam teos” – eelmistega võrreldes keeleliselt rikkam, sujuvam ja vahetum, säilitades oma intonatsiooni ja tundliku rütmi, aga sisemiselt ärapoolsem, kaugenedes pelgast linnaromantikast.

“Liisi Ojamaa luule on üksinduse luule,” märkis Hedda Maurer ajakirjas Looming. “Ojamaa lootus jääb väga kaugele näiteks Janika Sillamaa kunagise eurolaulu kekslevast lootusest. Luuletaja lootuse tekkimises on tumedaid alatoone: kurbust ja valu. Selle juures püsimine on vaevarikas, ja nii vastuoluline, kui see esmapilgul ka ei tunduks – isegi lootusetu.” Maurer leidis, et autori “kõige mõjuvamate luuletuste lihtsus on ehmatavalt siiras. Selle poolest on keerulisi tekste parem lugeda, sest neis kaovad tundmused konstruktsiooni varju ning lugejal pole vaja neisse süüvida, kui õudust ja ilu välja ei kannata.”

“Tahaks kangesti öelda, et Liisi Ojamaa on väe kinni püüdnud, aga see oleks kuidagi kohatu. Pigem on vägi teda puudutanud. Ja tema on saanud sellest aru ning see on üks suurimaid asju, mida luuletaja üldse suudab,” kirjutas ta samas.

Ojamaa luulekogu tõstsid 2000. aastal ilmunust kokkuvõtet tehes esile ka mitmed Vikerkaare ringküsitlusele vastanud arvustajad. Aule nimetas seda aasta kõige olulisemaks raamatuks. Ivar Sild pidas seda enda jaoks aasta parimaks raamatuks. Jne.

“Lootuse” avaluuletuse “Wana maailma lapsed” viimasest reast on võetud ilmselt ka koondkogu pealkiri “Kahel lahtisel käel”, mis võib eraldivõetuna kõlada ju iseenesest veidi kummaliselt, kuid omandab sel moel sügavama tähenduse. Künstler kirjutas oma arvustuses, et Ojamaad varem iseloomustanud suhe oma põlvkonnaga, jumalaotsingud jms. on kadunud, kuid tegelikult on need siiski täiesti leitavad. Aule, kelle kommentaare “Kahel lahtisel käel” sisaldab, toob välja, et kunagi mingis tõotatud kofikus yhe maailma lõpus (“Puudutus”) võib viidata Vennaskonna laulule “Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik” (albumilt “Rockpiraadid”, 1992). Omamoodi haakub sellega aga ka luulekogu lõpp:

Wahetult pärast maailma lõppu
kusagil unustust õhkuwas paaris
istud & pikkade kyyntega korjad
kõikide kadunud elude kilde…

Meeleolult meenutab Ojamaa “Lootus” samas isegi rohkem ühte teist Vennaskonna laulu, mis avaldati 1993. aastal ilmunud kauamängival “Usk. Lootus. Armastus”. Huvitav, kas see võis teda kuidagi inspireerida?

“Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus,” kuulutanud apostel Paulus kusagil meie kristliku ajaarvamise alguses. Ojamaa lootus tõukub selgelt samast kultuuritraditsioonist, ulatudes mässust Jumala vastu (Kui ka Jumal ise mind keelax / ma loodaxin ikka veel) peaaegu lootusetu fatalismini (Mis siis weel edasi saab / teab ainult Jumal taewas / Meie käia on kõigest / lootuse lyhike tee), mis ei peida endas kibedust möödunu pärast (Ära arwa, et ma kahetsen midagi, sest syndinud asjad on möödas.), kuid kõlab kohati siiski morbiidselt (Juba jälle on kewad ja jälle / keha kiwi all ärgata ihkab). Sarnaseid eksistentsialistlikke kujundeid leiab sealt palju (minu lemmik: Juba on öösiti jääkirme maas / kylma käes lõhkewad huuled, luuletusest “Kustunud kiwide linn”), kuid lootus siiski päriselt ei kao, sest on jäänud weel midagi muud pääle kehtiwa hetke (“Puudutus”).

Ärasaatmata kirjad

2002. aastal ilmunud kogu, mille trükikulude katteks eraldas kultuurkapital 18 tuhat eurot (toona päris suur summa), sisaldas nii varem avaldatud kui ka avaldamata tekste. Ühes neist, mis polnud varem trükivalgust näinud, jõudis Ojamaa juba viidatud armastuse ülemlaulu otsese tsiteerimiseni (aga suurim nendest on armastus / anna mulle pilet pimedusse), ühes teises aga kirjutab:

Mina olen hämarus.
Sina oled pimedus & walgus; Sina oled
maailma määratlew selgus, wahetegemise
nugateraw piirjoon, nagu alati taldadesse lõikaw.

Mina olen Lootus. Paljajalu & naerdes
ma tantsin Surma wikatiteral; tantsin
sest ma olen näinud walgust; ma olen
tõesti näinud Su nägu.

Siinkohal olgu märgitud, et koondkogu “Kahel lahtisel käel” viimane osa, mis sisaldab varem avaldamata luuletusi, kannab pealkirja “Hämara hääl” – see oli nüüd siis nö. võti selle mõistmiseks. “Ärasaatmata kirjad” veabki samas järjest enam väljapoole kombatavat reaalsust (jätame maha need kehad & hakkame laulux), mis näib muutuvat autori jaoks siis üha ebaolulisemaks (Enam ei olegi tähtis, kes me oleme, kas me yldse oleme praegu ja siin.), vähemalt luules, kuigi kuri kriitik ütleks muidugi (küüniliselt), et ta põgenes lihtsalt (talumatu) reaalsuse eest fantaasiamaailma.

“Lootuse” peale oli Märt Väljataga kuulutanud Loomingus avaldatud luuleaasta kokkuvõttes vaid: “Kardan, et Liisi Ojamaa butafoorseid kujundeid sisaldavat loitsiva rütmiga luulet teistsugusesse meediumi tõlkida ei anna.” Paul-Eerik Rummo, kes kirjutas Loomingule ülevaate 2002. aastal avaldatud eesti luulekogudest, leidis tema olemasolu markeerimiseks veelgi vähem sõnu: “Oma muutumatust hipi-rollist ei välju Liisi Ojamaa (“Ärasaatmata kirjad”).” Samas avaldati seal selle kohta siiski ka eraldi arvustus, mille autor Mihkel Oja märkis, et “Ärasaatmata kirjad” sisaldab nii palju juba varem avaldatud tekste, et tekib küsimus, kas seda saab üldse pidada uueks koguks.

“Saab ja ei saa ühteaegu. Vahel tundub, et kaante vahel on kaks või koguni neli raamatut. Siiski, et seirata Poetessi teekonda ning märgata uusi paiku (kas ka seal räägitakse linnalegende?) tuleb uudishimulik pilk suunata vaid uuemate tekstide kihile,” kirjutas Oja. “On märgatav, kuidas kümne või enama aasta lõikes liigub luuletaja järjest lähemale iseendale, kehale üldse. Varasemas loomingus olid piirjooned pigem õrnad, tütarlapselik-delikaatsed. /—/ Nüüdseks on tulnud teadlikkust. /—/ Uuemaks saanud keel aitab sisemist ja välist täpsemalt riivata, plahvatab üksikuis kohtades enneolematult jõuliseks ja ilusaks. /—/ Siiski ei ole hilisemais luuletustes füüsiline tunnetus tooniandev, Liisi Ojamaa luule pole juba algloomuselt säärane. Praeguses kontekstis pigem isegi vanamoeline, materiaalsust pelgav ja endiselt väga isiklik. Selle kõige tõttu nauditav. /—/ Kahju, et uusi luuletusi pole täis terve raamat.”

Vikerkaare ringküsitlusele vastanud kriitikutest mainis “Ärasaatmata kirju” ainult Jürgen Rooste, kes nimetaski seda siis Ojamaa senise luuleloomingu valikkoguks. Sirbis ilmunud arvustuses oli Rooste kirjutanud: “Kui ma suvel 1997 vanalinnas ülal rippusin ja sain sääl tuttavaks inimestega, kellest nii mõnigi on musse sügava jälje jätnud, kellest nii mõnigi on praegu kirjanduses see, keda arvatakse 1997. aasta generatsiooni hulka, siis oli Liisi Ojamaa meie jaoks mingis erilises staatuses. Tal oli just selline elusa luuletaja aura: tüdruk tänavakividelt, kes elab oma luulet, selline, nagu meiegi tahtsime olla, mitte kirjanik kabinetisügavustest… /—/ Hiljem on mind korduvalt jahmatanud, kuidas suure jao veidi vanemate kirjanduses olijate jaoks Ojamaa luule ei näikski nagu midagi tähendavat, et tema hingus ja sõnad ei jõua neile kohale.”

Rooste töötas sel ajal Sirbi kirjandustoimetajana. Möödunud kirjandusaastale tagasi vaadates oli ta kirjutanud: “Ojamaa peaks nüüd küll tõusma oma põlvkonna seas väärilisse staatusesse, teda on siiamaani miskipärast kohati maha vaikitud (“Varjatud ilus haigus”) või vääriti mõistetud…”

Maurer, Oja, Rooste kuulusid kõik sellesse nooremasse põlvkonda, keda Ojamaa looming oli tugevalt puudutanud. Nendele nimedele tuleb siinkohal kindlasti lisada Ivar Sild, kes kirjutas 2004. aastal üht Triin Soometsa luulekogu arvustades: “Soometsa kaaskassetlane Liisi Ojamaa on mitmel korral maininud, et just teismelistele on olnud tema looming väga suureks toeks. Oli toonane kassett minugi puberteedi saatjaks… Nagu siis, nõnda ka praegu võib leida mõningast mässumeelsust ja maailmavalu mõlema poetessi kogudest.” Ojamaa ja Sild sattusid neil aastatel ikka ja jälle esinema ühistel luuleõhtutel. Ühest sellisest kirjutas Sirbis siis Peeter Helme, kes oli toona alles hakanud endale kirjanduskriitikuna nime tegema. Temale tundus Ojamaa “võltspaatosliku, kohati ärritavalt noor-ja-popp-olla-tahtvana oma laulusõnu meenutavate reakorduste ja osalt ingliskeelsete pealkirjadega.”

Nii et ka noorema põlvkonna hinnang Ojamaale ei olnud siiski üksmeelselt tunnustav. Varem oli teda rappinud 18-aastane Juku-Kalle Raid, nüüd võttis teatepulga üle 25-aastane Helme.

Raamatud Eesti filmiloost

Kristiina Davidjants “Eesti filmi 100 aastat” (Post Factum, 2019)
Tristan Priimägi “101 Eesti filmi” (Varrak, 2020)

Mõlemad on laiemale lugejaskonnale suunatud ülevaated, mis avaldati Eestile pühendatud raamatusarjades. Autorid on peaaegu eakaaslased, üks sündinud 1974 ja teine 1976, mõlemad tuntud filmikriitikute ja -ajakirjanikena, üks õppinud dokumentaalfilmide režissööriks ja teine filmisemiootikat.

Davidjantsi raamat on väiksem nii formaadilt kui ka lehekülgede arvult, aga samas kasutatakse selles veidi suuremat fonti. Tõnu Virve kuulutas seda kritiseerides, et vaja oleks alternatiivset teost, sest raamatus esineb ebatäpsusi ja paljud olulised asjad on jäänud käsitlemata. Priimäe raamat ongi justkui see oodatud alternatiiv. Eesti Filmiajakirjanike Ühing kuulutas ta selle eest (kahtlemata õigustatult) lausa aasta filmiajakirjanikuks. Kui peaks valima neist kahest raamatust ühe, soovitaks isegi viimast, sest see on tõesti ka sisuliselt kaalukam, kuid täielikku ülevaadet kõigest ei suuda loomulikult anda seegi, ja mõnes osas on Davidjantsi käsitlus siiski põhjalikum.

Mängufilmid, sealhulgas lühimängufilmid, moodustavad Priimäe valikust vaid poole. Kui arvestada, et Eestis on toodetud umbes 300 täispikka mängufilmi, võinuks panna sellise raamatu kokku ka üksnes neist, kuid Priimägi läks teist teed. Kuskil neljandiku moodustavad dokumentaalfilmid, teist sama palju joonis- ja nukufilmid. Iga filmi kohta on toodud lühike sisututvustus, põhjalikumalt aga avatud konteksti. Nii on filme, millest raamatus rohkemal või vähemal määral juttu, tegelikult kõvasti rohkem kui 101 – registrist leiab ligi pooltuhat pealkirja. Davidjantsi raamatul on ainult isikunimede register, filmiregistrit seal ei ole. Kuna kohati, eriti lõpupoole, kaldub ta lihtsalt loetlema valminud filme, neil sisuliselt peatumata, pole see võib-olla puudus. Tema käsitlus on ehitatud üles enam-vähem kronoloogilise ülevaatena, mis algab juba 19. sajandist, kui äsja sündinud kinematograafia jõudis ka Eestisse. Priimäe valikus on esimene film “Karujaht Pärnumaal” (1914), sellele eelnenust ta palju ei kirjuta. Sõjaeelsest vabariigist on tema valikus viis filmi. Davidjantsi raamatust saab selle aja kohta veidi avarama ülevaate.

Teisest maailmasõjast hüppavad mõlemad autorid üle. Davidjants kirjutab, et see pani Eesti filmitööstuse pausile, kinokroonika hakkas elavnema alles pärast Eesti taasokupeerimist Nõukogude vägede poolt 1944. aastal, esimene mängufilm valmis 1947. aastal. Üldjoontes on see kahtlemata õige, kuid tuleb siiski märkida, et Eesti sündmusi kajastati ka Saksa kinokroonikates Ostland Woche ja Die Deutsche Wochenschau. Riias baseerunud Ostland Film GmbH valmistas 1942. aastal isegi mingi lühimängufilmi, millest tehti Juhan Kuslapi juhtimisel ka eestikeelne versioon. Priimäe kohaselt oli esimene kolme Balti riigi koostöös valminud mängufilm alles “Teesklejad” (2016). Tinglikult võib selleks pidada ehk siiski seda 1942. aastal valminud linateost, milleni jõuti ilmselt tänu juba enne 1940. aasta juunipööret kohalike filmitegijate poolt arutatud koostööplaanidele.

Eesti Sõna, 19. juuli 1942

“Eesti ja Läti filmimeeste vahel tekkis kohe mõte ühisfilmi lavastamise kohta. Samuti tekkis mõte Leedu kaasa tõmmata, kuna Eesti, Läti ja Leedu filmiturg on ühine,” kirjutas Postimees 1940. aasta aprillis “ühe Tartu filmitegelase” kohtumisest Läti filmitootmise toonase juhi Jānis Sīlisega, kes oli varasemalt olnud ka Eesti filmi “Esimese öö õigus” (1925) operaator. “Lätlased olid väga päri sellega, kui käsikirjaks oleks eesti autori teos ja seda linastada korraga kolmes keeles. Tehniliselt sünniks see nii, et seadeldis oleks ühine, samuti massistseenid ja kõrvalised tegelased, kuid peaosalised igalt maalt eraldi. Nii korduks iga üksik stseen kolm korda, s.o. kui eestlased on omas keeles lõpetanud, astuks asemele läti näitlejad ja siis leedulased. Sellega oleks suur kokkuhoid lavastus-kuludes ja muus seadeldises. Säärasest ühistööst on ka lätlased väga huvitatud…”

Seoses oma filmi “Kaluri poeg” (1939) linastumisega oli käinud 1940. aasta märtsis Eestis filmirežissöör Vilis Jānis Lapenieks, kes arutas siinsete filmitegijatega ühtlasi ka võimalusi Eesti-Läti ühisfilmide valmistamiseks ja filmikroonikate vahetamiseks. Eesti Kultuurfilm haaras sellest Balti koostöö mõttest kohe kinni. Lapenieksi lahkudes saabus Tallinna läbirääkimisi pidama Sīlis, kes arvas, et ühisfilmi aluseks võiks võtta mõne Tammsaare teose, sest pärast “Tõe ja õiguse” esimese osa tõlkimist läti keelde oli Tammsaare seal populaarne kirjanik. Seega võinuks isegi juhtuda, et selle ainetel valminuks mängufilm juba 1940-ndatel koostöös lätlastega. Kuna sõda tuli peale, need plaanid kavandatud kujul ei teostunud, kuid sisuliselt toimis Ostland Film GmbH hiljem siiski sakslaste poolt okupeeritud Balti riikide filmitegijaid ühendava asutusena, millega seonduv vajaks muidugi hoopis omaette põhjalikku uurimust.

Selles reaalsuses, kus meie elame, valmis Tammsaare “Tõe ja õiguse” esimese osa põhjal mängufilm alles 21. sajandil. Davidjants ja Priimägi lõpetavadki oma raamatud just sellega. Davidjants kirjutab, et see “pakub teatud mõttes sümboolset kokkuvõtet meie 100-aastasele filmiloole: oleme lõpuks jõudnud niikaugele, et pista rinda Eesti kultuuri tähtsaima tüvitekstiga.” Priimägi märgib aga, et “selline voolujooneline narratiivne ajalooline draama sobib riikliku tellimusena ideaalselt kaunistama meie paraadkultuuri kuuerevääri, aga kinematograafiliselt peaks Eesti film rajama endale tee kuskile käimata padrikusse, mitte teiste jälgedesse, peavoolusängi keskele. Uus filmisada võiks tuua selle hästi omandatud tehnilise ja kunstilise käsitööoskuse tõlkimise mingisse kummalisemasse dialekti, millest arusaamine poleks nii üksühene, aga mis kõlaks siiski täiesti meie oma keeles.”

Davidjantsi hinnangul oli Eesti filmiajaloos ainulaadne ajajärk, millele ei leia võrdset enne ega pärast, 1960-ndate lõpp. Priimäe valikus on samuti kõige tugevamalt esindatud 1960-ndate teine pool, kuid kümnendeid tervikuna vaadates hoopis 1970-ndad ja 1980-ndad. 1940-ndatest pääses tema valikusse ainult “Elu tsitadellis”, 1950-ndatest “Valgus koordis”, “Tagahoovis” ja “Vallatud kurvid”, 1960-ndate esimesest poolest “Ott kosmoses”, “Põrgupõhja uus vanapagan” ja “Operaator Kõps seeneriigis”. Eesti iseseisvuse taastamisele järgnes mõlema autori kohaselt 1990-ndatel järsk langus, mõõnaperiood, kuid käesoleval sajandil on sellest väljutud.

Lugedes süvenes järjest arusaam, et tegelikult oleks nüüd vaja ka eraldi põhjalikumaid käsitlusi filmidest, mis on valminud Eesti filmitegijate osalusel või kuidagi muul moel Eestiga seotud, kuid mida ei loeta Eesti filmideks. Need on jäänud meie kohalikel filmiloolastel vaatluse alt välja, mistõttu on lipsanud kohati sisse ka ebatäpsusi. Näiteks Lembit Ulfsak debüteeris Priimäe sõnul Tuisu Taavina filmis “Tuulevaikus” (1970). Davidjants kirjutab, et see oli “Ulfsaki esimesi filmirolle. Tema üleliidulist kuulsust tuli veel mõni aasta oodata, kuid juba oli näitleja potentsiaal täiesti hoomatav.” Tegelikult debüteeris Ulfsak hoopis aasta varem Vladimir Mjullerina Odessa kinostuudio filmis “Повесть о чекисте”, mida käidi NSV Liidus kinodes vaatamas rohkem kui ühtegi tema hilisemat filmi. “Моонзунд” (1987), mis on minu meelest üldse üks parimaid sõjafilme, ei liigitu samuti Eesti filmiks, kuigi tegevus leiab olulises osas aset tänapäeva Eesti aladel – selliste filmide jaoks oleks vaja ilmselt üht täiesti omaette raamatut või vähemalt mingit korralikku loetelu neist kusagil veebis.

“Romantikuna I maailmasõjas ja Petrogradis”

Läänemaalt pärit Mihkel Turmann (1882-1952) oli kolmandat põlve koolmeister. 1915. aasta alguses mobiliseeriti ta sõjaväkke. Juba mõne kuu pärast jõudis Turmann rindele, kuid sinna jäi ta vaid paariks nädalaks. 1915. aasta juulist 1917. aasta juulini baseerus ta Petrogradis, kuuludes Volõõnia kaardiväepolgu tagavarapataljoni, mis sai siis tuntuks kui esimene veebruarirevolutsiooni ajal ülestõusnute poole üle läinud väeosa. Turmann saatis lähedastele arvukalt kirju, millele tuginedes kirjutas pärast sõda kokku päeviku. Tema pojapoeg Tiit Kaljuste (perekonnanimi eestistati 1935. aastal), kes ei ole oma vanaisa kunagi näinud, koostas nüüd selle trükiversiooni, mis on varustatud peamiselt Ago Pajuri sulest pärit joonealuste kommentaaride, Kaljuste pikema sissejuhatuse ja järelsõna ning Peterburi ajaloolase Aleksei Kalistratovi kirjutatud lühikese ülevaatega Volõõnia kaardiväepolgu ajaloost.

Väljavõtted Turmanni päevikust ilmusid tegelikult juba käesoleva aasta veebruaris ja märtsis 15-osalise järjejutuna ajalehes Lääne Elu. Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi kaudu on need igaühele vabalt kättesaadaavad. Soovitan aga siiski lugeda raamatut, sest ajalehes on sissekanded päevikusse toodud kõvasti lühendatud kujul. Seal puuduvad nende konteksti selgitavad saatetekstid ja joonealused kommentaarid. Välja on jäetud ka (peamiselt Turmanni kirjutatud) luuletused, mida raamatus on umbes poolsada. Samuti ei ole ajalehes teksti illustreerivaid pilte – neid leiab sellest raamatust veel palju rohkemgi kui luuletusi.

Pajur märkis raamatu esitlusel Haapsalus, et erilise väärtuse annab sellele 1917. aasta veebruarirevolutsiooni erakordselt hea kirjeldus lihtsõduri silme läbi. 1917. aasta sündmused võtavad enda alla umbes 130, 1916. aasta omad 40 ja 1915. aasta omad 60 lehekülge. Saatetekste on kokku paarkümmend lehekülge. Isiku- ja kohanimede register puudub. Minu arvates on päris huvitavad ka Turmanni pikad kirjeldused Peterburi (toonase nimega Petrogradi) linnast ja sealsetest vaatamisväärsustest, aga ka soldatite igapäevaelust ja lihtsalt enda läbielamistest. Luulekoguna see raamat võib-olla väga suurt väärtust ei oma, kuid teatud tunnetust tollest ajast aitavad kahtlemata anda edasi isegi päevikusse pikitud salmikesed.

Pikemate mõtiskluste kõrval leiduvad lühiteated päevasündmustest ja uudistest ei ole samuti väärtusetud, vaid võivad rääkida kokkuvõttes küllaltki tähelepanuväärseid lugusid. Näiteks…

Haruldane juhtum: tramvai peal löönud keegi ohvitser soldatit, et see piletita sõitnud. Soldat lasknud ohvitseri kohe surnuks. Selsamal põhjusel saanud üks kindral tublide soldatite käest tuupi. Soldat pealekauba kiskunud selle “kõrgeaulise” sineli kaltsudeks lõhki. (lk 85)

Need ülaltoodud read pani Turmann kirja 1915. aasta sügisel. Sama teemat käsitleb ta hiljem veel korduvalt.

Päevauudised. Vaba sõit linnatramvail kõigile alamväelastele keisri poolt lubatud. (lk 94)

Tramvail sõit, mis kord soldatitel keelatud oli, on vana Kolja Inglise saadiku ettepanekul vabaks lubanud, kuid maksu eest. Maksu aga ei võeta meilt, selleks on rahvas kaastundlik. (lk 99)

Aeg-ajalt ja samm-sammult langevad laastud meitele kingitud ja lubatud õiguste küljest maha, mida riigi Kolja ise lubanud. Tramvail nõutakse, et peab olema уволънителъный билетъ ja teiseks уволънителъный билетъ ездитъ на трамвае ja veel kolmandaks проездной билетъ. Tähendab – keelatud! Vägisi surutakse sind inimeste hulgast välja loomade liiki! Neetud ülemus! (lk 103)

Sellised olid meeleolud ja arengud selles esmapilgul ehk mitte kõige tähtsamas olmelises küsimuses, mida on hakatud aga pidama üheks veebruarirevolutsioonini viinud (alamväelaste) kääriva rahulolematuse põhjuseks, 1916. aastal. 1917. aastal olukord muutus.

Soldatitele kuulutatakse vaba sõit tramvail, mis seni ikka vana riigikorra ajal sajad aresti alla pani. (lk 157)

Tähtjas selle tee ääres on vangimaja (endine teemaja, mis vana rezhiimi ajal vangimajaks ümber muudeti) täiesti ära lõhutud akende ja ustega. Teadagi päästeti siit vabaduse algel sajad soldat-vangid lahti, keda siin kas mõnele paksmaole au andmata jätmise pärast või tramvail sõidu pealt tabati ja siis vangi paigutati. (lk 162)

Turmanni tekst on üsna otsekohene ja avameelne. Muu hulgas kirjutab ta pikalt-laialt ka kirjavahetusest ning kohtumistest neidudega (ta oli sel ajal veel poissmees), mille tõttu võis jääda koguni kirikus käimata.

Trehvasin kokku Eesti neiudega, kes meid oma korteris väga lahkelt vastu võtsid. Söögiks anti teed ja saia, kotleta [kotlette] ja kartohlisi [kartuleid]. Aeg läks siin lõbusalt, nii et palvemajasse minek nõuks jäi sel päeval. (lk 104)

Kokkuvõttes päris meeleolukas ja huvitav lugemine. Kuna päevik on kirjutatud kokku siiski veidi hiljem, muutunud oludes (punkti pani Turmann oma kirjatööle 1920. aasta kevadel), võib arvata, et vähemalt midagi juhtunust jättis autor ka välja, võib-olla hindas mõningaid asju tagantjärele ümber (Kaljuste järelsõnas on veidi juttu ühest kummalisest fotost, millel on näha Turmann 1917. aasta sügisel rindel valimisagitatsiooni tegemas). Lugedes meenus mulle aga venelaste projekt “1917. Свободная история”, millega üritati anda 1917. aasta sündmustest (läbi nende kaasaegsete silmade) selline pilt, mis võiks avaneda tänapäev sotsiaalmeedias, kui see toona eksisteerinuks. Põnev.

Ferrante “Minu geniaalne sõbranna”

Kui puhkeks kodusõda, mõtlesin ma, nagu Romuluse ja Remuse, Mariuse ja Sulla, Caesari ja Pompeiuse vahel, oleksid neil samad näod, samad pilgud, samad poosid. (lk 140)

Kui võrrelda Elena Ferrante romaani “Minu geniaalne sõbranna” selle põhjal valminud telesarjaga, ei saa öelda, et viimane näib esimese kahvatu varjuna, sest ka see seriaal on väga hea, aga… olles vaadanud ise kõigepealt telesarja, kujutan ette, et neile, kes on lugenud kõigepealt raamatut, ei pruugi see nii sügavat muljet jätta, sest tahtmatult tulevad ju kohe pähe võrdlused raamatuga, mida lugedes jääb rohkem tegevusruumi igaühe enda kujutlusvõimele.

Telesari põhineb küll raamatul, aga see loomulikult ei tähenda seda, et see kordaks seda igas üksikasjas – lugu on üldjoontes sama, kuid detailides on tegelikult palju erinevusi. Kui alustada raamatust, võivad need lahknevused seriaali vaatamist hiljem segada, kuid vastupidises järjekorras ei mõjunud need sugugi häirivalt, vaid aitasid pigem tekitada hoopis põnevust – on ju huvitav saada teada, kuidas asjad tegelikult olid või juhtusid.

Eesti Päevalehe raamatusaates Lappaja, kus lahati Ferrante Napoli-sarja fenomeni, märkis Daniele Monticelli, et ei ole vist ühtegi telesarja, mis oleks parem kui selle aluseks olev raamat. See ei tähenda seda, et telesari oleks antud juhul kuidagi halb või ebaõnnestunud, aga… pärast raamatu lugemist tundus see nagu mingi… suurepärane visand, millele värvi lisamiseks tuleb lugeda raamatut.

Loo keskmes on, nagu sai siin juba toodud välja seoses tetraloogia kolmanda osaga, kaks tüdrukut. Esimesest osast saame teada, et mõlemad sündisid 1944. aasta augustis, kui vabastati Pariis ja langes Petseri. Praegu peaksid järelikult olema, kui veel elavad, 76-aastased. Esimese osa lõpuks on nad 16-aastased. Päris varane lapsepõlv on jäetud välja, alustatakse esimesest klassist. Seega 1950-ndate Itaalia. Tuntav on neorealismi mõju (kiire guugeldamine näitab, et see mõtteavaldus ei olnud siin kaugeltki originaalne – seda tabavamaks võib seda järelikult pidada).

Metroo oli tuubil täis unevaevas poisse ja tüdrukuid, esimeste sigarettide tossu. Mina ei suitsetanud, ei rääkinud kellegagi. Mõneminutise sõidu ajal kordasin õpitu veel hirmunult üle, surusin paaniliselt pähe võõraid keeli, naabruskonnast erinevaid kõlasid. Kartsin kohutavalt läbi põruda… (lk 126)

Ma ei taha teha siia suurt ümberjutustust, kuid hoiatan igaks juhuks (lapsevanemaid), et see raamat ei ole väga sobilik alla 16-aastastele. “Minu geniaalne sõbranna” räägib küll kahest tüdrukust ning sisututvustuse põhjal võib tunduda, et see on kena lugu nende sõprusest, aga mina seda nende eakaaslastele sünnipäevaks ei kingiks. Samas oleks aga nende asemel ilmselt ise huvitatud selle lugemisest.