Akadeemia nr. 6, 2017

* Arnold Unt, kes võttis 2007. aastal osa Tõnismäel asunud sõjahaua ekshumeerimistöödest ning koostas sellest arheoloogiafirma aruande, kirjutab antud problemaatikast. Üldiselt huvitav artikkel, kuid kohati häirib autori veidi üleolev toon.

Nagu näiteks: “Sedakorda möödus kümme aastat Tallinnas Tõnismäel asunud sõjahaua ekshumeerimisest ja sündmusele nime andnud monumendi teisaldamisest. Kuigi otsingusõnaga “pronkssõdur” saab internetist viiteid eesti-, inglise- ja venekeelsetele artiklitele kokku umbes 22 miljonit, pole viimase kümne aasta jooksul Tõnismäe sõjahaua kohta midagi asjalikku kirjutatud.”

Paistab, et oma kitsast professionaalsest vaatepunktist lähtudes ületähtsustab ta pronkssõduri kriisi puhul ekshumeerimise rolli. See monumentaalne konflikt tulenes ju hoopis muust ja võinuks puhkeda isegi siis, kui sinna olnuks maetud lihtsalt kastid saepuruga. Küsimus oli monumendis ja sellele omistatud tähendustes, mitte sõjahaudades.

* Martin Mölder kirjutab pikemalt Eesti kodanike liberaalsest ja konservatiivsest enesemääratlusest ning hoiakutest 2016. ja 2017. aastal, tuginedes juba palju kriitikat pälvinud uuringutele, kus paluti inimestel hinnata muu hulgas “homoseksuaalsuse õigustatust” (kümne punkti skaalal). Nagu mis mõttes, eks ole?

Eks see metoodika ja küsimuste sõnastus veidi küsitavad olid, aga laias plaanis võib ilmselt nõustuda järeldusega, et kodanike hoiakud on Eestis üldiselt küllaltki konservatiivsed, isegi kui nad ennast ise konservatiividena ei määratle, järjekindlaid liberaale on vähe.

* Toomas Kiho segab luuletuses “Eha” kokku uusi sõnu vanadel viisidel (“On jälle aeg / end koogutada / ja võtta kanda põlissüü.”), luues satiirilise hümni (“Me Liidu rahvaste ja riike seas / sa, Eesti, sammu esimeste kindlas reas!”), millega naeruvääristab Rail Balticu jüngrite eurousku, kuid selle laulu refrään on kurb (“On eha, / pole midagi teha.”).

* Toivo Meikar on kirjutanud väga hea, põhjaliku artikli teemal “Sajand riikliku metsatööstuse algusest Eestis”, kus vaatleb lähemalt aastaid 1915-1922, mil maailmasõja mõjul kutsuti ellu riiklikud küttekomiteed. Tuleb välja, et näiteks 1917. aasta algul oli ehitusvalitsusel kasutada kokku 10 tuhat raietöölist ja paartuhat hobusemeest. Pärast sõda vajadus riikliku metsatööstuse järele sellisel kujul kadus, kuid 1930-ndatel võeti üleilmse majanduskriisi mõjul taas suund riikliku metsatööstuse arendamisele. Nii et 1940. aastaks langes selle arvele juba 80% ülestöötatud metsast.

Eks võib ju selleski näha omamoodi väikest ettevalmistust nii 1917. aasta oktoobrirevolutsioonile Venemaal kui ka 1940. aasta juunipöördele Eestis: muutused ühiskonna majanduslikus struktuuris olid suures osas juba toimunud – järgnesid murrangud, mis muutsid ka selle poliitilist pealisehitist, viies edasi juba alustatud teel.

* Toivo Hinrikus ja Ain Raal kirjutavad Eesti esimesest ja viimasest farmakopöast. Mõiste tuleb kreekakeelsetest sõnadest pharmakon (ravim) ja poieō (teen). “Farmakopöa on ravimite koostisse kuuluvatele toimeainetele, aibiainetele ja droogidele esitatavate kvaliteedinõuete ning nende määramise eeskirjade kogumik, mille eesmärk on tagada ravimpreparaatide kvaliteet ja ohutus.”

Eesti farmakopöa ilmus trükist 1937. aasta jaanuaris. Tol ajal kehtis maailmas kõigest 26 farmakopöad, riiklike kõrval ka Euroopa ja Skandinaavia omad. Lätis valmis see 1940. aastaks. Vahepeal võeti siin kasutusele nõukogude farmakopöa, nüüd kehtib ingliskeelne Euroopa farmakopöa.

“Farmakopöal on seaduse jõud ja selles kehtestatud nõudeid on kohustatud täitma kõik ravimitootjad, valitsusasutused (ravimiametid), teadusasutused ja isikud, kes toodavad ja säilitavad ravimeid või kontrollivad nende kvaliteeti Euroopas,” kirjutavad Hinrikus ja Raal. Eestil on nüüd õigus teha ettepanekuid ja edastada oma ekspertide arvamusi Euroopa farmakopöa komisjonile, kuid omaette farmakopöa järele enam vajadust ei nähta. “Seegi on märk üleilmastumisest.”

* Avaldatud on mõned Jürgen Rooste luuletused (“usun eneseunustuseni sellesse et iga mu luuletus ja tegu muudabki maailmas midagi suurt ja olulist” – toodud näide on pärit tekstist pealkirjaga “Kas ma kunagi enam”).

* Päris huvitav lugemine on ka Frederic Jamesoni essee “Metakommentaar” (tõlkinud Indrek Ojam), mis on varustatud tõlkija põhjaliku kommentaariga. Väikene stiilinäide: “Koos subjekti ehk vaatepunkti moodustanud teadvuse lagunemisega kaotab romaan oma tegevus- ja karakteriühtsuse ning saab millekski, mida tunneme loo-vaba romaanina, ja selle justkui sisuta romaani puhul naaseb tõlgendamisküsimus uue teravusega.”

* Muusikateadlane Maris Kirme arvustab 2015. aastal ilmunud paksu kogumikku “Eesti puhkpillibibliograafia 1856-2012: Orkestrid ja ansamblid”, mis sisaldab 6050 kirjet ja hulga registreid. Ta toob välja rea puudusi ja küsitavusi, kuid leiab lõpetuseks, et see on siiski “omamoodi monument meie puhkpillimuusikale, mis sest, et väikeste mõradega.”

* Järjejutuna lähevad edasi Abu Yusufi ja Galileo Galilei klassikalised tööd.

Wittman ja Kinney “Kurjuse päevik”

Tallinnas sündinud ja kasvanud Alfred Rosenberg (1893-1946) oli üks kummaline mees. Kriitikute sõnul ei voolanud temas endas tegelikult tilkagi saksa verd, kuid sellele vaatamata sai temast üks saksa natsionaalsotsialistide juhtivaid ideolooge, kurikuulus rassiteoreetik, kelle tuline antisemitism aitas ilmselt valmistada ette sobivat pinnast holokausti toimumiseks. Teise maailmasõja ajal sai temast Saksamaa poolt okupeeritud idaalade (Balti riigid, Valgevene ja Ukraina) riigiminister, kelle vastutusalas toimus ka juutide massiline hukkamine.

Nürnbergi protsessil mõisteti Rosenberg süüdi kõigis neljas punktis, mis seal kohtualuste vastu tõstatati: osavõtt vandenõust kuritegude sooritamiseks rahu vastu; ründesõdade kavandamine, algatamine ja toetamine; sõjakuritegude ning lihtsalt inimsusvastaste kuritegude sooritamine. Ta ise süüd omaks ei võtnud, vaid koguni eitas, et oli teadlik juutide massilisest tapmisest. Rosenberg väitis, et tema ei pidanud juudiküsimuse lahendamise all silmas sellist lõpplahendust. Kuid sellele vaatamata mõisteti ta 1946. aastal sõjasüüdlasena surma ja poodi üles.

Kõnealuse raamatu tagakaanelt võib lugeda, et Rosenberg oli üks vähestest juhtivatest natsidest, kes pidas sel ajal päevikut. See leiti sõja lõpul ühest Baieri lossist, kuid läks Nürnbergi protsessi ajal arusaamatul kombel kaotsi. Päevik ilmus uuesti välja 2001. aastal, kui seda pakuti miljoni dollari eest müüa USA holokaustimuuseumile (selle kättesaamiseks kulus veel tosin aastat). “Kurjuse päevik” olevat “ühtaegu ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest Rosenbergi silme läbi ning detektiivilugu selle ajaloolise dokumendi jahtimisest ja kättesaamisest.”

Minu meelest on selline kokkuvõte veidi eksitav. See raamat on tõesti ühtaegu nii detektiivilugu ajaloolise dokumendi jahtimisest ja kättesaamisest kui ka ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest, kuid mitte “Rosenbergi silme läbi”. Seda päevikut, mille abil Wittman ja Kinney oma raamatut müüvad, on kasutatud selles tegelikult suhteliselt vähe. Üsna hea, kergesti loetav, kuigi ameeriklastele omaselt veidi sensatsioonimaiguline ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest antakse siin siiski hilisemate ajaloouurijate, mitte Rosenbergi silme läbi.

Rosenberg on üks selle jutustuse peategelastest, kuid mitte ainus. Teine võtmetegelane, kelle ümber lugu kootakse, on Robert Kempner (1899-1993), juudi päritolu Saksa jurist, kes üritas saavutada 1930-ndatel Preisi siseministeeriumi õigusnõunikuna Hitleri vastutusele võtmist ja natsipartei keelustamist. 1935. aastal oli ta sunnitud kodumaalt lahkuma, kuid kümme aastat hiljem naasis ta sinna ameeriklaste teenistuses, osaledes nende süüdistusmeeskonnas Nürnbergi protsessil. Tema oligi siis see, kes Rosenbergi päeviku kõrvale toimetas.

Raamatu tagakaanel on kirjas, et Rosenbergi päevikut kasutati Nürnbergi protsessil tõendusmaterjalina, ja seest võib lugeda, et sellele viidati tema esimesel ülekuulamisel, aga ka seda, et kui seda päevikut tahtsid kasutada tõendusmaterjalina Rosenbergi kaitsjad, siis ei suudetud seda enam leida. See võinuks ju olla põnev intriig, millele raamat üles ehitatakse. Seda enam, et toodud katked päevikust toetavad kohati Rosenbergi poolt Nürnbergi protsessil räägitut. Näiteks selles osas, mis puudutab tema vähest mõju idaalade riigiministrina ning soovi kohalikud rahvad sakslate poole võita, mitte kohelda neid nii brutaalselt, vaid võimaldada neile suuremat iseseisvust. Antud juhul on mindud aga teist teed.

Wittman tunnistas ajalehele New York Times, et selles päevikus ei ole ühtegi kohta, kus Rosenberg või Hitler ütleks, et juudid tuleb hävitada (räägitakse sellest, et nad tuleb Euroopast välja viia), kuid suur osa raamatust on pühendatud siiski sellele, et jutustada just juutide tagakiusamise ja hävitamise lugu.

Päevik ise on nüüd vabalt loetav USA holokaustimuuseumi veebilehel. Seal on avaldatud 425 lahtist lehte märkmetega aastaist 1936-1944, kuigi raamatus mainitakse vahepeal, et see võtab enda alla 500 lehekülge ja hõlmab kümmet aastat (alates 1934. aasta maist). Kuhu nüüd osa päevikust kadus või miks ei ole seda avalikustatud täielikult, seda ei ole kahjuks peetud vajalikuks selgitada.

Kempner olla aastaid hiljem leidnud, et Nürnbergi protsess toimus vähemalt aasta aega liiga vara ja pärast seda ilmnenud tõendite valguses ei oleks Rosenbergi surma mõistetud, aga seda kõnealuses raamatus, mis kannab inglise keeles veelgi kurjakuulatavamat pealkirja (“The Devil’s Diary: Alfred Rosenberg and the Stolen Secrets of the Third Reich”), muidugi ei mainita.

Tuleb märkida, et see raamat on küll varustatud registriga, kuid see on äärmiselt ebatäielik (Kempner on sealt täiesti välja jäänud ning Rosenbergi ja teiste puhul ei ole toodud ära kaugeltki kõiki lehekülgi, kus neist juttu). Kui on tahtmine hiljem midagi üles leida, siis tasub selle kohta ise lugemise ajal eraldi märkmeid teha.

Akadeemia nr. 5, 2017

Kui mõne aasta eest tähistas Akadeemia oma kahekümne viiendat aastapäeva, siis nüüd juba kaheksakümnendat. Aeg ei ole hakanud vahepeal kiiremini kulgema. Ajakirja esimene number ilmus 80 aastat tagasi, 1937. aastal, kuid mõned aastad hiljem läks see Eestis toimunud pöördeliste sündmuste mõjul hingusele. 1989. aastal hakkas see lõpuks uuesti ilmuma.

Seega võidi 2014. aastal õigustatult tähistada kahekümne viiendat aastapäeva, sest tegemist oli sisuliselt täiesti uue ajakirjaga. Ja nüüd kaheksakümnendat, sest ilma sõjaeelse Akadeemiata ei oleks ilmselt ka praegust, sest puudunuks eeskuju, mille järgi seda 1989. aastal looma hakata.

Kolm aastat on lühike aeg, kuid selle jooksul näib olevat toimunud eurotsoonis suur inflatsioon, raha väärtuse langus. Kui 2014. aastal pakuti Akadeemia sünnipäevakuu ajal 10 euro eest aastatellimust, siis praegu käiva kampaania raames ainult kaheksat numbrit. See on endiselt äärmiselt soodne pakkumine, kuid näitab võib-olla ka Akadeemia väärtuse kasvu.

Minu isiklik kokkupuude Akadeemiaga algas 1989-1991 ilmunud numbritest, millega tutvumist alustasin pärast “Pan Kleksi akadeemia” lugemist, sest neid meil siis kodus leidus ning ma lootsin, et sealt leiab midagi sama huvitavat. Hiljem olen lugenud seda ajakirja väga pisteliselt, vahepeal ka järjepidevalt, aga sõjaeelseid numbreid üldsegi mitte, kuigi need on digiteeritud kujul kõik veebis vabalt kättesaadavad.

Seetõttu oli nüüd meeldiv näha, et ajakirja praegune peatoimetaja Toomas Kiho on teinud selle värskes numbris kokkuvõtte 80 aasta tagasi ilmunud esimesest Akadeemiast. Järjepidevus ikkagi loeb.

Avanguks on samas tekst ülaltoodud videost, mis oli osa Ugala lavastusest “Y Generatsioon” (2013). See peaks näitama nüüd nähtavasti ka sidet noorema põlvkonnaga.

Avaldatud on ettekanne, mille Jaak Jõerüüt pidas emakeelepäeval Eesti Rahvusraamatukogus toimunud seminaril “Kas emakeelele lüüakse hingekella?”, kus ta juhtis muu hulgas tähelepanu Tartu Ülikooli ingliskeelestumisega seotud suurtele ohtudele.

“Mis kasu on kõikidest abstraktsetest, kaunitest loosunglausetest ükskõik millisest puldist ükskõik millisel päeval ükskõik kelle suust, kui samal ajal närib rahvusriigi, põhiseaduse ja eestlaste tuleviku vundamenti mingi konkreetne vaimsete termiitide vägi!? Mõned sellest seltskonnast isegi ei varja enam, et eesti keele säilimine on nende arvates teisejärguline,” pahandas Jõerüüt. “Nemad ehk ei mäletagi, et alles hiljuti olime olukorras, kus kodumaal oli igapäevaelus ikka raskem emakeelega hakkama saada, sest visa suurriiklik poliitika oli eesti keele tähtsuse ja rolli vähendamise suunas toiminud kaua, visalt ja igal tasemel ning kandis lõpuks kurja vilja. Mina mäletan. Mina tean ja mäletan sedagi, et Eesti riigi iseseisvuse taastamise üks katalüsaatoreid oli keele päästmise aktsioon.”

Teiste hulgas saab selles kontekstis tema käest võtta ka president Kersti Kaljulaid. Jõerüüt leiab, et “riiklikus aastapäevakõnes ei tohiks olla kohta emakeele suhtes kahtlaselt kahemõttelistel lausetel, ja teiseks oleks just seal olnud õige öelda mõni selge sõna rahvusülikooli tuleviku kohta. Sest ingliskeelestuv Tartu ülikool ei kuulu meie “unistuste Eestisse”, nagu kõlas üks kõnealuse kõne fraas.”

Hellar Lill, ajaloolane, endine kaitseministeeriumi ametnik ja praegune sõjamuuseumi direktor, kirjutab (artikkel tugineb 2013. aastal peetud ettekandele) pädevuskonfliktist Eesti riigikaitse juhtimisel pärast iseseisvuse taastamist, mis viis lõpuks 2011. aastal jõustunud muudatusteni põhiseaduses. Eks neid muudatusi saab muidugi käsitleda ka teise nurga alt, aga ei hakka seda teemat siin praegu pikemalt kommenteerima.

Peeter Olesk kirjutab pikalt Nobeli füüsikapreemia laureaatide Vitali Ginzburgi ja Pjotr Kapitsa kirjavahetustest oma abikaasadega. Jutt läheb kohe alguses nii detailseks, et jätsin selle praegu vahele.

Erki Lind on tõlkinud vanaülemsaksa keelest “Hildebrandi laulu”, mis on ainuke praegu teadaolev Saksa aladel kirja pandud germaani kangelaslaul, varustanud selle põhjalike kommentaaride ja saatesõnaga. Üllar Peterson on tõlkinud islamiõpetlase Abu Yusufi kuulsaima töö “Kitab al-kharadž”, mille avaldamine jätkub Akadeemia järgmises numbris. Lõpule jõuab eelmises numbris alanud François Recanati (tõlkinud Henrik Sova) arutluskäik literalismi ja kontekstualismi teemadel.

Irene Tiivel, kes on õpetanud inglise keelt üle viiekümne aasta, jagab oma kogemusi ja tähelepanekuid sellest vallast, tuues arvukalt vaimukaid näiteid. “Keele ehitusmaterjaliks on sõnad, mida korrastab grammatika. Ainult grammatiliselt ühendatud sõnavarast koosnev keel ei ole aga veel normaalne ega elav keel. Tulemuseks on puine matemaatiline keel, millest teise keele kõneleja võib küll enam-vähem aru saada, kuid sedagi mitte alati,” märgib Tiivel, rõhutades, et võõrkeele õpetamisel ja õppimisel on oluline selle keele eriomane ideomaatiline fraseoloogia.

Mart Velsker arvustab Jaan Unduski raamatut “Eesti kirjanike ilmavaatest”, teatades kohe alguses sissejuhatuseks, et “Unduski uurimuslikke kirjatöid saadab peaaegu üksmeelne imetlus” ning temalgi “ei ole kavatsust ebakõlesid tekitada ja kui ka mõni kriitiline märkus allpool ette tuleb, siis lähtub see arusaamast, et kriitiku peaülesanne pole imetluse kinnitamine – kuigi kinnitamisestki praegu ei pääse.” Nii et Unduski kultus kestab edasi, kuigi Velsker märgib, et “Eesti kirjanike ilmavaatest” on teatavast terviklikkusest hoolimata siiski artiklikogu.

Lõpus läheb veel edasi tavapärane järjejutt: Galileo Galilei “Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt”, mis on jõudnud XVIII osani.

H. G. Wells “Venemaa pimeduses”

“1917. aasta lõpus tabas Venemaad krahh, kõige täielikum, mis iial on ühe tänapäevase ühiskonnaga juhtunud. Kui Kerenski valitsusel ei õnnestunud rahu sobitada ja Briti sõjalaevastik ei suutnud leevendada olukorda Balti tiival, lahkusid Vene armee riismed, relvad käes, rindelt ja läksid tagasi Venemaale; relvastatud talupoegade laviin tulvas kodu poole lootuseta, varustuseta ja igasuguse distsipliinita. See hävinguaeg oli täieliku ühiskondliku kaose aeg. See oli ühiskonna lagunemine. Paljudes kohtades Venemaal puhkesid talupoegade ülestõusud. Mõisate põletamist saatsid sageli üsna kohutavad metsikused. See oli meeleheitel inimloomuse halvimate jõudude vallapääs, ja enamlased ei kanna nende toimepandud õuduste eest sugugi suuremat vastutust kui, ütleme, Austraalia valitsus. Peterburi ja Moskva tänavatel tungiti inimestele päise päeva ajal kallale ja nad rööviti paljaks, ilma et keegi oleks vahele astunud. Mõrvatute laibad vedelesid vahel päev otsa rentslis, ja pidevalt mööda voorivad jalakäijad ei teinud neist väljagi. Relvastatud mehed, kes sageli nimetasid end punakaartlasteks, tungisid majadesse, rüüstasid ja tapsid.”

Briti kirjanik Herbert George Wells (1866-1946) oli enese määratluse kohaselt “kollektivist”, kes unistas avaliku vandenõu kaudu saabuvast uuest maailmakorrast, mis kehtestaks ülemaailmse valitsuse. Seda arvestades võib näida isegi üllatav, et tema käsitlus toonasest Venemaast on nii kriitiline, kuid tegelikult siin vastuolu ei ole. Wells näeb enamlastes ideoloogilisi dogmaatikuid, kes on riigivalitsemises kogenematud, kuid mõistab nende püüdlusi.

“Marksistid on samasugused inimesed nagu kõik ja ma pean tunnistama, et oma loomulaadi ja elukogemuse tõttu suhtun ma neisse sooja sümpaatiaga. Nad peavad Marxi oma prohvetiks, sest usuvad, et Marx kirjutas klassisõjast, ekspluateeritavate halastamatust sõjast ekspluateerijate vastu ja ennustas ekspluateeritavate võitu, kõigi maade vabanenud tööliste juhtide diktatuuri (proletariaadi diktatuuri) ning sellest tõusvat kommunistlikku aastatuhandet. See doktriin ja ennustus on tugevasti mõjutanud kõigi maade noori inimesi, eriti energilisi ja vastuvõtlikke, kellel on puudulik haridus ning kes on vaesed ja takerdunud kehtiva süsteemi lootusetusse palgaorjusse. Nad tunnevad oma nahal meie süsteemi ühiskondlikku ebaõiglust, rumalat hoolimatust ja otsatut jõhkrust, mõistavad, et see solvab neid ja toob nad ohvriks, seepärast pühenduvadki nad selle purustamisele, et sellest vabaneda. Nendesuguste mässuliste tekkimiseks pole kurikavalat propagandat vajagi; neid hariduseta jätnud ja orjastanud ühiskondliku korra puudujäägid ise levitavad kommunistlikku liikumist kõikjal, kus iganes areneb tööstus. Marksistid oleksid esile kerkinud isegi siis, kui Marxi ennast poleks olnudki.”

Tema käsitluse kohaselt olid enamlased ainsad, kes olid piisavalt hästi organiseerunud ja ühtse sihiga, et maailmasõja mõjul kaosesse langenud Venemaal kord majja lüüa. Tema arvates võisid nad küll olla oma ettevõtmistes mõnes osas eksiteel, kuid olid oma püüdlustes ausad. Ta korrutab pidevalt, et Venemaa hädades ei ole süüdi enamlased ja need on hoiatuseks ka teistele riikidele, mis võivad minna sama teed, kui oma ühiskondlikku korda reformida ei suuda.

“Venemaa pimeduses” ilmus inglise keeles 1921. aastal, koondades juba varem ajalehes Sunday Express avaldatud artikleid, milles Wells kirjutas 1920. aasta septembri lõpus ja oktoobri alguses Venemaal nähtust ja kuuldust. Ta viibis seal vaid paar nädalat, kuid kohtus selle lühikese aja jooksul paljude inimeste, sealhulgas Lenini endaga.

Wells oli Venemaal vana sõbra Maksim Gorki külalisena. (1919. aasta lõpus Venemaalt põgenenud Dmitri Merežkovski kirjutas 1920. aasta novembris Wellsile adresseeritud avalikus kirjas, et Gorki on hullem kui enamlased, sest kui nood tapavad ihu, siis too tapab hinge.)

David Vseviov märgib väikesele raamatukesele lisatud põhjalikus järelsõnas, et “kuigi Wellsi muljed ja järeldused sisaldavad palju naiivsust, suutis ta paari nädala jooksul näha ja mõista ikkagi rohkem, kui paljud mitme kuu või isegi mitme aasta jooksul.”

“101 Eesti teatrisündmust”

Anneli Saro “101 Eesti teatrisündmust” on huvitav raamat, aga mitte täiuslik. Provintsist vaadates on häda selles, et pea kõik kirjeldatud sündmused leiavad aset Tallinnas või Tartus. Nii võibki jääda lugejatele mulje, et tõeline elu käib ainult seal.

Seda muljet süvendavad aeg-ajalt pillatud märkused, mis lasevadki asjadel paista just selles valguses. Näiteks, kirjutades Oskar Lutsu “Kevade” jõudmisest teatrilavale, teatab Saro möödaminnes: “Kõigepealt lavastati “Kevade” Ugalas autori enda versioonis, kuid see jäi siiski kohalikuks teatrisündmuseks.”

Viljandis tehtud lavastustest on tõstetud üleriigiliseks sündmuseks ainult “Armastus kolme apelsini vastu” (1991) ja sedagi paljuski ilmselt tänu televisioonile. “Kuna selle videoülesvõtet näidatakse regulaarselt ETV kanalitel, siis on “Armastusest kolme apelsini vastu” kujunenud omamoodi kultusteos, mille naljad ei kulu ka mitmekordsel vaatamisel,” teatab Saro.

Eessõnas tunnistab teatriteadlane, et peab selliste raamatute kirjutamist mänguks, sest “see on subjektiivne, autorikeskne nägemus teatrist”, kuid samas ei püüa ta enese sõnul “kehtivat teatrilookaanonit lõhkuda ega lammutada, pigem ikka kinnitada, edasi ehitada ja pisut laiendada.”

Seda silmas pidades ei ole tulemus Viljandi vaatepunktist kõige parem.

Näiteks muusikalist “Oklahoma”, mille lavale tulekut Ugalas 1988. aastal võib pidada Eesti teatriloos kindlasti üheks märgilise tähtsusega sündmuseks, ei ole raamatus juttu sõnagi. Saro hinnangul “kuulutas muusikaližanri peatset uut jõulist sissetungi Eesti teatrisse” hoopis järgmisel aastal Draamateatris lavastatud “Viiuldaja katusel”, mis läks ju tegelikult edasi juba mööda “Oklahoma” küntud rada.

Ugalat mainitakse veel seoses sellega, et Jaan Tooming oli Vanemuises töötades “1979-1983 ka Ugala peanäitejuht”, aga lisatakse, et “kahel vastutaval kohal ja kahes linnas töötamine oli väga kurnav.”

“1981. aastal avati Ugala uus maja Osvald ja Jaan Toominga kompositsiooniga “Rahva sõda” Vilde romaanide ja arhiividokumentide põhjal. Seda lavastust peeti täiuslikkuseni viidud vormiks ja ühtlasi ka Toominga folkloorse kooriteatri lõpp-punktiks,” kirjutab Saro.

Carl Robert Jakobsoni “Arthur ja Anna” saab teatrisündmuseks lavastusena Vanemuises. “Viljandi esietendusele (1873) autor halbade teeolude tõttu ei jõudnud,” torkab Saro samas, “kuid lavastuse menu oli tohutu.”

Viljandit on möödaminnes mainitud veel seoses sellega, et mõni näidend jõudis lavale ka siin (Maksim Gorki “Põhjas”, August Jakobsoni “Elu tsitadellis”), keegi on siin õppinud (Marika Vaarik, Juhan Ulfsak), õpetanud (Merle Karusoo) või suvelavastusi teinud (Paul Sepp), kuid üldiselt ei ole tulemus kiita.

Kui lavaka avamine on omaette sündmus, siis Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonnast sedasi eraldi juttu ei ole. Koidu seltsist või Giuseppe Verdi ooperi “Traviata” lavastamisest Viljandis 1928. aastal ammugi mitte. Selles raamatus ei ole mainitud kordagi isegi Jaak Allikut. Nüüdistantsust on küll juttu, aga mitte NOTAFE-st.

Kokkuvõttes: iseenesest väga huvitav raamat, aga tugevalt kaldu Tallinna ja Tartu poole. Viljandlastele kuluks nüüd seetõttu ära eraldi “101 Viljandi teatrisündmust”, mis oleks sama põhjalik ja ülevaatlik, aga keskenduks just sellele, et tutvustada laiemale lugejaskonnale siinset kohalikku teatrilugu.

Ajalugu (aprill 2017)

Ajakirja Ajalugu käesoleva kuu numbris on Eesti autoritelt kaks pikemat lugu.

Andres Adamson kirjutab usunditest Eestis muinasajast reformatsioonini, esindades vaadet, mille kohaselt kristlus saabus siia ristisõdadeta, enne seda valitses barbaarsus, aga pärast rikkus reformatsioon jälle kõik ära, eestlaste “muinasusund” on tuletatud alles uusajal kristlusest ning inkvisitsioon oli luterlikes maades toimunuga võrreldes näide “tervest mõistusest ja humanismist” (nii ongi kirjutatud).

Katoliiklased on vaimustuses, aga noh…

Hanno Ojalo on kirjutanud suhteliselt hea ülevaate 1944. aasta veebruaris toimunud Meriküla dessandist, mida rikuvad vaid mõned veidi vaieldavad spekulatsioonid.

“Plaani kohaselt pididki dessantlased ja 8. armee väeosad koos läbi lõikama maantee ja raudtee (Auvere jaama juures) ning seejärel oleks kogu armeegrupp “Narva” olnud sissepiiratud. Ilmselt nägi Leningradi rinde juhtkond juba oma unistustes uue “Stalingradi” korraldamist Narva juures ja sellele järgnevat ordenitesadu ning edasist pealetungi Tallinna suunas,” kirjutab Ojalo.

“Märkida tasub sedagi, et igal juhul on üks selgitus Meriküla dessandi toimumisele ka selline, et Balti laevastiku juhataja admiral Vladimir Tributs tahtis sellega lihtsalt ülemustele ja Narva rindel võitlevale maaväele näidata, nagu ka tema laevastik ikkagi sõdiks, mitte ei istuks tegevusetult,” lisab ta hiljem.

Esiteks, võrdlus Stalingradiga on küll ebaproportsionaalne, sest seal olid vastamisi miljonid mehed, kuid õige selles mõttes, et nähtavasti oli tõesti ka siin plaanis vaenlane kotti võtta ja sundida alistuma, nagu juhtus kindral Pauluse armeega. Seda arvestades oligi ju täiesti loomulik, et plaani kaasati ka Balti laevastik. Kummaline olnuks pigem see, kui taolist dessanti ei oleks proovitud. See ebaõnnestus, aga õnnestumise korral kujunenuks 1944. aasta Eestis ilmselt veidi teistsuguseks.

Teiseks, ordenid võivad sõjaväelastele küll olulised olla, aga ma ei usu, et need olid siis peamised asjad, mis Leningradi rinde juhtkonda motiveerisid. Alles mõned nädalad varem oli murtud Leningradi blokaad, mille ajal Nõukogude poolel langes ja suri nälga miljoneid inimesi. Tundub tõenäoline, et ordenitest rohkem motiveeris venelasi siis soov vaenlased kas täielikult hävitada või Venemaast võimalikult kaugele lüüa, nagu lõpuks juhtuski.

Ojalo seda ei maini, aga toona levitati Eesti ajakirjanduses ka võigast fotot tapetud noorest emast koos väikese lapsega, kes oli mõrvatud täägipistega pähe, ning vangistatud mereväelaste väidetavaid ülestunnistusi, mille kohaselt oli neile antud käsk tappa ka kõik ettejuhtuvad tsiviilisikud, sõltumata soost ja vanusest, sest tegemist olevat valdavalt vaenulikult meelestatud mittevene elanikkonnaga, mis võib osutada abi vaenlasele. See mõjus 1944. aastal Idarindel vastupanu osutanud eestlastele kindlasti motiveerivamalt kui lootus saada Raudrist.

Sõda on üldiselt ikkagi väga jõhker ja julm nähtus ning ordenid sageli ju vaid särav tänu veretööde eest, et inimeste tapmine näiks millegi ülla, mitte ebainimlikuna.

Arvustatud on kolme teost, kõik tõlkeraamatud.

Florian Illies “1913. Sajandi suvi” räägib sellest, mida tegid kunstnikud, kirjanikud ja riigimehed 1913. aasta suvel, enne ilmasõda (“Huvitav on lugeda, milline keiserliku Saksamaa patrioot oli 15-aastaselt hilisem maailmakuulus punakirjanik Bertold Brecht.”).

Stephen Hawkingi “Universum pähklikoores” olevat mõeldud olema veel lihtsam kui tema “Aja lühilugu”.

Carl Mothanderi “Rootsi kuninga valge laev” räägib rannarootslaste Eestist lahkumisest, aga ka muust. “Iseäranis vaenulikud olid tema [Mothanderi] tegevuse suhtes [rannarootslaste ümberasustamisel] aga hoopis eestlased, täpsemalt siinne poliitiline politsei ja omavalitsustegelased, kes olid natsimeelsemad kui sakslased ise ja püüdsid talle igal võimalusel takistusi teha,” kirjutab arvustaja.

Tuleb välja nagu teinuks eestlastest siis “natsimeelsed” see, et ei aidatud kaasa sajandeid siin elanud rootslaste lahkumisele nende etnilisele emamaale. Väga omapärane “natsluse” vorm. Peaks seda raamatut kunagi lugema.

Akadeemia nr. 3, 2017

Michael D. Kirby, kes oli 1996-2009 Austraalia ülemkohtu kohtunik, kirjutab Ilmar Tammelost, silmapaistvast õigusteadlasest, kes oli tema õppejõud Sydney Ülikoolis. Tammelo sünnist möödus veebruaris 100 ja surmast 35 aastat. Kirby peatub mitte üksnes Tammelo elukäigul, vaid veelgi enam tema tööl, arutatud teemadel.

“Igas ühiskonnas on teoreetikuid, kes varustavad kaitsvate ja kritiseerivate argumentidega poliitilisi organisatsioone, mida nad esindavad. Nõukogude doktriinis, mille järgi riik ning selle autoritaarne aparaat ja asutused surevad kommunismis välja, oli palju valskust. Ometi andis puhkenud arutelu nõukogude teooria petlikkuse ja illusoorsuse üle meile õppetunni, et ka Austraalia ühiskond on esitanud enda kohta mitmesuguseid vääri, tõest kaugel olevaid seisukohti,” meenutab Kirby. “Ehkki Tammelo võis koos teistega kritiseerida nõukogude õigusdoktriini ja selle hukka mõista, nõudis ta samasuguse rangusega, et üliõpilased pööraksid oma juriidilise analüüsi ja realismi valgusvihu omaenda riigi õigussüsteemile.”

“Marksistliku õigusteooria tuumaks olev tõetera seisneb selles, et iga hüpotees sünnitab antiteesi ja neist kahest kerkib lõppkokkuvõttes – kui mitte päris loogiliselt, siis vähemalt loomulikult – esile süntees,” leiab ta samas. “Just nõnda juhtus viimaks Nõukogude Liiduga, kui see kokku varises, osadeks lagunes ja lõpuks Vladimir Putini oligarhiliseks Venemaa Föderatsiooniks arenes. Samuti käib see Eesti kohta tema järjestikustes esinemisvormides. Ja vähem vägivaldsel moel käib see ka Austraalia kohta, mis samuti on läbinud pika arengutee, kui pidada silmas tema kohta Briti impeeriumis 1917. aastal ning tema praegust ühiskonda ja õigussüsteemi.”

Luuletustega esinevad Toomas Kiho (üks helevalge rahatuvi lendas üle eestimaa) ja Indrek Hirv (vanad puud ümber raamatukogu / on mõtetest rasked).

Jätkub Eli Pilve kirjutis Eesti Rahvaerakonna ja Eesti Maarahva Liidu maapoliitikast ning selle kujunemisest 1919. aasta maaseaduse eel. Autor ei suuda kuidagi mõista, millele nad lootsid, kui olid Asutavas Kogus radikaalse maareformi vastu. “Jääb mulje, et olnud kuni selle ajani rahva hulgas austatud ja vaikimisi järgitud kui esimesed eestluse ja eestlaste eestkõnelejad, ei osanud nad enam sellest aupaistest välja tulla ega tegelikkusega kontakti saavutada. Teravate klassivahede kaotamisega, mida vasakpoolsed taotlesid, oleksid kaotanud oma ainulaadsust, aristokraatset aupaistet ka poliitilised ja ideoloogilised juhid ise,” kirjutab ta etteheitvalt.

Mulle tundub, et nende vastuseisu taga oli pigem siiski põhjapanevalt teistsugune suhtumine eraomandisse. Mõisate riigistamine ja laiali jagamine läks ju vastuollu eraomandi puutumatuse põhimõttega. Sellest tulenesid ka plaanid mõisnikele võõrandatud maade eest tasu maksta. Samuti ei tahetud ajada suhteid veelgi teravamaks baltisakslastega. Vasakpoolsed esindasid vaesemaid kihte, kodanlikud erakonnad loomulikult jõukamate klasside huve. Ja olukorras, kus sõda oli toonud kaasa toiduainete puuduse, ei maksa alahinnata ka hirme, et radikaalne maareform seda veelgi süvendab. Seda, kui hästi tegelikkust mõisteti, näitab minu meelest just Rahvaerakonna seisukohtade muutumine (enne valimisi räägiti seda, mida massid siis kuulda tahtsid, aga pärast seisti selle eest, mida peeti tegelikult õigemaks).

Aleksei Lotman ja Kuno Kasak kirjutavad Euroopa Liidu ühisest põllumajanduspoliitikast, rõhuasetusega küsimusel, kuivõrd roheliseks seda pidada saab. “Otsetoetused, mis moodustavad lõviosa Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika eelarvest, kujutavad endast ilmselt keskkonnakaitseliselt kahjuliku subsiidiumi näidet,” leiavad nad lõpuks. “Kõnealusest rahajagamise viisist ei paista olevat ka nähtavat sotsiaalmajanduslikku kasu, sest kriis tabas turuolukorra muutudes tootjaid toetustest hoolimata. Toetuste ebavõrdsus moonutab konkurentsi ühisturul, nende osaline ümberjagamine tekitab samuti vaid kibestumist. Ilmselt ei leidu mõistlikku põhjust, miks peaks sellist ebaratsionaalset rahakulutamist pärast 2020. aastat jätkama.”

Avaldatud on ka tänavu surnud Inglise kirjaniku John Bergeri pikem mõtisklus loomade vaatamisest. Berger kirjutab: “Loomaaiad, realistlikud loomamänguasjad ja loomakujutiste laialdane kaubanduslik levitamine said kõik alguse siis, kui loomad hakkasid argielust taanduma. Võiks arvata, et niisugused uuendused midagi kompenseerivad. Aga tegelikult on need uuendused ise osa samast halastamatust liikumisest, mis ajas laiali loomad. Loomaaiad oma teatraalse, vaatamiseks välja pandud dekooriga demonstreerisid tegelikult seda, kuidas loomad on muutunud täiesti marginaalseks. /—/ Loomade marginaliseerimisele on nüüd järgnemas selle ainsa klassi marginaliseerimine ja kõrvaldamine, kes on läbi ajaloo jäänud loomadega tuttavaks ning alal hoidnud tarkust, mis niisuguse tuttavlikkusega kaasas käib: kesk- ja väiketalunikud.”

Indrek Männiste kirjutab D. H. Lawerence’i industrialismi- ja modernsusekriitikast. “Kui enamikus oma romaanides ja esseedes mõistab Lawrence võrdlemisi ühemõtteliselt industriaalsuse ja hüsteerilise söekaevandamise hukka, siis näiteks oma hilisemas essees “Nottingham and the Mining Countryside” (1929) on ta võrdlemisi leebe ning kirjutab isegi mõnevõrra üllatavalt, et “kaevandusšaht ei mehhaniseerinud mehi” ja et söekaevurid ei haletsenud ennast enne, kui “agitaatorid ja sentimentalistid õpetasid neid seda tegema”,” märgib Männiste. “Neid tema tavapärasest vägagi erinevaid väljaütlemisi võib ehk seletada kasvava nostalgiaga noorusaja mälestuste vastu vanaisast, isast (mõlemad olid kaevandusega seotud) ning “põllumajanduslikust Inglismaast”.”

Meelis Sütt ja Ants Parktal jätkavad oma sõnaseiklust Wilfred R. Bioni ainetel. “Sõna uni ja unenägu (uni on läänemeresoome-mordva tüvega) viitavad nii puhkeseisundile kui mitmes sugri-mugri keeles ka unustamisele, meelest minemisele. Reverie olemus on lähedane unenägemisele ärkvel olles, kuid unenägemises puudub seos meelesõõlaja teadliku keskendumisega patsiendi materjalile. Samas viitab unenägemine siiski inimese teatud võimele näha sõnalisi tähendusi sisaldavaid pildilisi vaatemänge. Siit sündis meie ettepanek reverie ümberpanemiseks eesti keelde: ilmamine.”

Arvustusi selles numbris kahjuks ei ole, aga tavapärane järjejutt Galileo Galilei sulest läheb ikka edasi.