Tartu Ülikooli peahoones toimus eile Läänemere maade naisajaloo võrgustiku esimene konverents. Sarnaseid üritusi on kavas korraldada nüüd edaspidi igal aastal, aga järgmisel aastal peaks see tulema juba mõnes teises riigis.
Loodud rahvusvaheline informaalne võrgustik kannab ingliskeelset nimetust Baltic Network of Women’s History, kuid see Baltic selle nimes viitab Läänemerele (Baltic Sea), mitte kitsalt Balti riikidele. See tähendab, et soovitakse ühendada ajaloouurijaid kõigist Läänemere ümber asuvatest maadest. Tartu Ülikooli õigeusu kirikuloo kaasprofessor Irina Paert, üks ürituse korraldajatest, rääkis konverentsi avamisel, et sihiks on minna ka naisajaloo uurimisel kaugemale rahvuslikest ajalugudest, jagada omavahel kogemusi ja teha koostööd.
Võrgustiku avakonverents toimus deviisi all “Out of the Shadows: Unearthing Women’s Stories of the Past” (“Varjust välja: toome naiste lood minevikust päevavalgele”). Kava koosnes kuuest ettekandest, lisaks lühemad ja pikemad arutelud ja niisama jutuajamised.
Ettekanded
Marianna Muravyeva (Helsingi Ülikool) rääkis raskustest, millega võib kohtuda naistevastast ja seksuaalvägivalda puudutavate arhivaalide otsimisel Venemaa arhiividest, aga ka mujalt. Registrid arhivaalide sisu kohta tavaliselt eriti infot ei anna ning tänapäevaste märksõnade abil ei ole neist pahatihti võimalik vajalikku infot leida. Näiteks: kui tahetakse leida tsaariaegseid allikaid seksuaalvähemuste ja nende vastu suunatud vägivalla kohta, tasub otsida märksõna грехопадение (pattulangemine) – on vaja seega teada, kuidas asju omal ajal nimetati. Samas väljendas ta valmisolekut jagada enda vastavat andmebaasi ka teiste uurijatega.
Julia Mannherz (Oxfordi Ülikool) rääkis kolmest 19. sajandi lõpu- ja 20. sajandi algupoolel Vene impeeriumi n-ö perifeersetes piirkondades tegutsenud naisest, nende kohta info otsimisest. Ettekande järel toimunud arutelus koorus välja huvitav tähelepanek selle kohta, et kultuurilised mõjutused liikusid mitte ainult Peterburist ja Moskvast provintsidesse, vaid ka vastupidi, ning neist suurtest keskustest kaugemal võis avaneda siis naistele mõnikord isegi suuremaid võimalusi eneseteostuseks.
Yuliya Yurchuk (Södertörni Ülikool) rääkis oma uurimistööst, mis puudutab rootsi pedagoogi ja feministi Ellen Key (1849–1926) ideede levikut Venemaal. Vene keelde olla tema raamatuid tõlgitud isegi kiiremini kui teistesse, näiteks inglise ja saksa keelde. Yurchuk märkis, et Rootsis teda veel teatakse, aga mujal tänapäeval enam mitte. Vaatasin järgi, et ka eestikeelses ajakirjanduses oli Key oma eluajal päris tuntud tegelane. Tema teostest on veebis eesti keeles vabalt loetavad “Ema ja laps” ning “Abielu ja armastus”.
Janet Laidla (Tartu Ülikool) rääkis oma käimasolevast uurimistööst naiste kohta Tartu ülikoolis enne eestikeelse rahvusülikooli loomist. Ta märkis, et parim töö selle kohta on seni kogumik “Vita academica, vita feminea” (1999), aga nüüd siis on võetud ette põhjalikum uurimistöö. Naised olid Tartu ülikooliga seotud juba tunduvalt varem kui neid sinna vabakuulajateks (1905) ja üliõpilasteks (1915) võtma hakati. 19. sajandil tegid ülikooli juures eksameid ämmaemandad, guvernandid, apteekriabilised, hambaarstid. Välismaa ülikoolides õppinud pidid tegema eksami, et saada ka Venemaal kehtiv diplom. Kokku oli selliseid kuidagi Tartu ülikooliga seotud naisi tuhandeid.
Irina Paert (Tartu Ülikool) rääkis oma uurimistööst õigeusu vaimulike naiste kohta Eestis tsaariajal, tuues huvitavaid näiteid konkreetsete isikute eluloost, kirjadest. Õigeusu vaimulike naised olid suhteliselt haritud, kuid ühiskondlikult väga silma ei paistnud, keskendudes rohkem kodule ja omaenda laste õpetamisele. Samas leidus nende hulgas igasuguseid kangeid tegelasi. Säilinud kirjade põhjal otsustades ka päris otsekoheseid.
Monika Rogers (Leedu Ajalooinstituut) rääkis Leedu naiste rollist nõukogudevastastes dissidentlikes võrgustikes, näiteks põrandaaluse kirjanduse levitamisel. Oluline roll oli seal samas selles osas ka katoliku kirikul. See teema tekitas pikema arutelu. Rogers märkis, et kiriku roll on Leedus ka tänapäeval suur – poliitikud kuulavad seda, mistõttu on näiteks jätkuvalt ratifitseerimata Istanbuli konventsioon.
Lõpetuseks
Arutati veel mitmeid muid teemasid. Arutelude toon oli üldiselt akadeemiline, see tähendab pigem alalhoidlik, mitte kuidagi radikaalne. Laidla rõhutas, et tuleks olla ettevaatlik, et mitte eeldada nagu oleks naised tahtnud minevikus kõik samu asju – pole see ju tänapäevalgi nii. Samas tõi ta näite, et üldise ettekujutuse kohaselt said baltisaksa naised väga konservatiivse kasvatuse, aga siis… loeb ta mõne noore baltisaksa naise päevikust, et ballil käies oli tema lemmikteema naisküsimus. Nii et pilt on väga keeruline.
Meeste osavõtt sellest konverentsist oli äärmiselt tagasihoidlik, et mitte öelda peaaegu olematu. Avamisel esines sõnavõtuga Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna poolt Riho Altnurme, kes rääkis naiste kasvavast osakaalust ülikoolis. Kuulajana viibisin samas mina, ja oligi kõik. Selles mõttes tundub, et naisajalooga tegelemine on Eestis ainult naiste asi, kuigi vähemalt huvi võiksid selle vastu tunda ju ka nende meeskolleegid.
Rahvusvaheline naisajaloo uurimise föderatsioon asutati juba 1987. aastal. Suurbritannias loodi sarnane naisajaloo võrgustik 1991. aastal ning paistab tegutsevat päris aktiivselt, kuid seal on see ametlikult registreeritud ühendus. Eks aeg näitab, mis sellest eile loodud võrgustikust edaspidi välja areneb. Algus oli küll päris hea.
Tore väike raamat, mis on valmistanud suurtele ja mõjukatele kriitikutele enamjaolt mõningase pettumuse. Ron Charles (Washington Post) leidis lausa, et Julian Barnes on üks maailma parimaid ingliskeelseid kirjanikke, kuid selle romaani võiks vahele jätta. Kas saaks olla veel paremat soovitust seda lugeda?
Minajutustajana esinev Neil üritab saada sotti, mis tegelane õigupoolest ikkagi oli see sõltumatu õpetlane Elizabeth Finch, kellest ta vaimustus jäädavalt, kui läbis kunagi kursust “Kultuur ja tsivilisatsioon”. Kursuse lõpuks tuli kirjutada essee, aga tal ei tulnud sellest midagi välja. Kui Finch aastaid hiljem suri, pärandas ta Neilile oma raamatukogu ja paberid, millele toetudes valmis lõpuks kirjatöö Julianus Apostata nime all tuntud Vana-Rooma keisrist.
“Aga mida keegi praegu ei vaja on see 48-leheküljeline üliõpilasessee Julianusest, mis istub “Elizabeth Finchi” keskel nagu tükk seedimata kartulit kurgus,” pahandas Charles. “See essee Julianusest võtab umbes 50 lehekülge. Kas on erutav lugeda 50 lehekülge Barnesi kehastumas kohmakalt Vana-Rooma ajaloos tuhnivaks amatööruurijaks? Ei, aga see ei ole nii igav, nagu te võite karta,” leebus siiski Molly Young (New York Times).
“Julian Barnesile on alati meeldinud hägustada piire ilu- ja aimekirjanduse vahel, kirjutades romaane, mis kõlavad nagu ajaloo- või kriitikateosed. Tema uus romaan, mis settib lugeja-eituseni, pühendab kolmandiku oma väikesest mahust 50-leheküljelisele esseele ajaloolistest vaadetest Rooma imperaatori Julianus Apostata kohta, kelle katse loobuda kristlusest ja viia Rooma tagasi paganluse juurde nurjus,” märkis Anthony Cummins (Guardian).
Sam Byers (Guardian) leidis, et romaan ärkas ellu Finchi surmaga (eestikeelses väljaandes lk 43), aga “on seda hämmastavam ja pettumust valmistavama, et just siis, kui saab ahvatlevalt nähtavaks, milline romaan “Elizabeth Finch” võinuks olla, saboteerib Barnes ennast, pühendades kogu raamatu keskmise osa Neili tundetule üliõpilasesseele Julianus Apostatast… /—/ Sellal, kui Neil töötab ühega selle romaani paljudest pooltoorestest ja integreerimata ideedest – monoteismi puudujäägid – läheb narratiiv lappama ega taastu enam kunagi.”
Eestikeelses väljaandes võtab kõnealune essee enda alla vaid 41 lehekülge, sellele eelneb 58 ja järgneb 47 lehekülge teksti, seega moodustab see kogu tekstist kõigest 28%. Ja minu hinnangul on tegemist selle raamatu kõige naljakama osaga, mida kirjutades agnostik Barnes pidi ilmselt sageli muigama. Ainuke puudus on see, et Finchi jäetud nimekirjast tegelaste kohta, kes on Julianuse elu ja tegevust hiljem käsitlenud, puudus meie oma Leo Metsar, kes pühendas talle lausa neli romaani.
Mitmetes arvustustes on märgitud, et Finchi tegelaskuju põhineb suuresti Inglise kirjanikul ja kunstiajaloolasel Anita Brookneril (1928–2016), kes oli Barnesi lähedane sõber. Ma ei tea, kas Brookner pidas Julianust sama oluliseks nagu Finch, aga kindlasti on just see kauge ajalooline isik võti viimase mõistmiseks. Selles mõttes jääks romaanist üsna vähe järele pigem siis, kui see kriitikutes hämmingut tekitanud essee sealt välja jätta. Sellisel juhul laguneks see tõesti koost, kaotaks oma telje, hajuks lihtsalt laiali.
“See romaan võib, teatud mõttes, olla austusavaldus Anita Brooknerile, kes on äratatud ellu Elizabeth Finchina. Barnesi õiglustundele on iseloomulik, et ta laseb Neilil lisada oma viimasesse peatükki kirja ühelt teiselt EF-i õpilaselt sellel kursusel, kes arvas temast halvasti ning leidis, et tal ei oleks lastud kunagi õpetada sedasi tänapäeval. Mis on muidugi kena kommentaar meie enda räbalale, närusele ajajärgule,” märkis Allan Massie (Scotsman).
PS. Barnesil on muu hulgas pikalt juttu (lk 138–140) Michel Butori eksperimentaalsest romaanist “Modifikatsioon” (1957, e.k. 1968), kust Neil toob välja apostasoloogide jaoks huvipakkuvad viited Julianusele, kuid ka tema tegelaskuju loomisel on Barnes saanud selgelt inspiratsiooni Butori kuulsast romaanist, mida siinkohal samuti lugeda soovitan, nagu ka tema teksti “Saint-Lazaire’i jaam” (1954, e.k. 1973 kogumikus “Prantsuse novell”).
Minajutustaja omaelulooline aruanne kohtumisest reaalsusega stalinistlikus Nõukogude Liidus viib lugejad reisile, mis algab Sergei Kirovi tapmisele järgnenud nn. puhastustest partei ridades ning lõpeb Hruštšovi sula ajal toimunud rehabiliteerimisega. See tähendab, et hõlmab aastaid 1935–1955.
Ginzburg (1904–1977) sündis Moskvas juudi keskklassi perekonnas, aga sattus juba väikese lapsena elama Kaasani. Tema vanemad pidasid seal apteeki ja tegid plaane saata vanim tütar õppima Genfi ülikooli, kuid siis lõi revolutsioon maailma segamini. Ginzburg õppis Kaasani ülikoolis alguses paar aastat ühiskonnateaduste teaduskonnas (ajaloolist materialismi, marksistlikku dialektikat jms.), kuid läks kolmandal kursusel üle pedagoogikainstituuti, kus õppis ka filoloogiat, aga lõpetas 1924. aastal siiski ajaloo erialal.
Samal aastal abiellus Leningradi meditsiiniinstituudis loenguid andnud arsti Dmitri Fjodoroviga ja sai temaga paar aastat hiljem poja, kellele pandi nimeks Aleksei. Isa ja poeg hukkusid Leningradi blokaadi ajal, mil Ginzburgi loksutati Kolõma sunnitöölaagrites, aga selleni veel jõuame.
Leningradis oli Ginzburg kaitsnud ka ajalooteaduste kandidaadi väitekirja, kuid tema ja Fjodorovi teed läksid siiski peagi lahku. Ta asus tööle Kaasanis pedagoogikainstituudi töölisfakulteedis, kus õpetas muu hulgas kommunistliku partei ajalugu.
Kiire tõus ja järsk langus nõukogude nomenklatuuris
1930. aastal tutvus pedagoogikainstituudi delegaadina Moskvas parteikonverentsil osaledes Pavel Aksjonoviga (1899–1991), kes oli pärit Pihkvamaalt ja kuulus parteisse juba alates 1918. aastast. Aksjonov, kes oli saabunud Kaasanisse parteitööle 1928. aastal, oli hiljuti saanud Kaasani linnanõukogu esimeheks. Kaks veendunud kommunisti leidsid kiiresti teineteist. 1932. aastal sündis neil poeg Vassili (hilisem tuntud kirjanik) ja Ginzburg sai viimaks ka ise kommunistliku partei liikmeks. 1934. aastal määrati ta instituudi juures äsja loodud marksismi-leninismi ajaloo osakonna juhatajaks.
Ginzburg oli õpetanud töölisfakulteedis ka vene keelt ja kirjandust. Ta valdas saksa ja prantsuse keelt, mida oli õppinud juba tütarlastegümnaasiumis, ning õppis juurde tatari keelt. Ta oli Literaturnaja Gazeta korrespondent, kohaliku oblastilehe Krasnaja Tatarija kaastöötaja.
Instituudis töötades tutvus Nikolai Elvoviga (1901–1937), kes saabus 1932. aastal juhatama vene ajaloo kateedrit. Peagi said neist töökaaslased ka Krasnaja Tatarija toimetuses. “Pärast ränka konflikti väljaande uue toimetaja Krasnovi ja ülejäänud töötajate vahel otsustas oblastikomitee toimetust värskendada ja saatis sinna tugevduseks mõned inimesed teadustöötajate seast,” kirjutas selle kohta Ginzburg ise (lk 20). “Mind määrati kultuuriosakonna juhatajaks, Elvovist sai rahvusvahelise informatsiooni osakonna juhataja.” Teisiti öeldes: partei vahetas vanad töötajad välja ustavama kaadri vastu.
1935. aastal hakati Elvovi süüdistama kaldumises trotskismi. Stalin leidis, et Jemeljan Jaroslavski toimetatud “ÜK(b)P ajaloo” 1905. aastat käsitlevas peatükis, mille kirjutas Elvov, esines vigu permanentse revolutsiooni teooria küsimuses. Elvov vahistati. Ginzburgi süüdistati ajalehe toimetuses toimunud parteikoosolekul selles, et ta ei olnud paljastanud seda “trotskistlikku kontrabandisti”, ei olnud võtnud tema vastu sõna koosolekutel ega olnud kirjutanud hävitavat retsensiooni Elvovi toimetatud Tatarimaa ajaloo materjalide kogumiku kohta, vaid oli sinna hoopis ise ühe artikli kirjutanud.
Surve tugevnes. Ümberringi vahistati järjest inimesi, keda süüdistati samavõrd veidrates asjades. Ginzburg üritas pingsalt tõestada, et tema ei ole milleski süüdi, ta ei ole midagi teinud – aga just selles teda süüdistatigi. 1937. aasta veebruaris ta lõpuks vahistati, süüdistatuna kuulumises trotskistlikku terroristlikku organisatsiooni. Ginzburg süüd omaks ei võtnud. Kaks aastat kestnud kinnipidamise järel tuli otsus määrata talle 10 aastat ja naine saadeti Kolõmale, kus vabanes küll 1947. aastal sunnitöölaagrist, kuid vahistati 1949. aastal kuuks ajaks uuesti – vaid selleks, et talle saaks vormistada eluaegse asumisele saatmise.
1953. aastal näis taas varitsevat oht saada vahistatud, aga siis suri Stalin ning paar aastat hiljem saabus hoopis rehabiliteerimine – kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Taastati isegi tema liikmelisus parteis.
Teos, mida ei tahetud avaldada, jõudis siiski trükki
Varsti pärast Ginzburgi vahistati 1937. aastal ka Aksjonov, kes oli saanud 1935. aastal Kaasani linnanõukogu täitevkomitee esimeheks (tänapäeva mõistes linnapeaks), kuulus nii Tatari ANSV kui ka NSV Liidu keskvalimiskomisjoni ja oli ühtlasi ülevenemaalise kesktäitevkomitee liige. Aksjonovile määrati 1939. aastal bolševistliku valvsuse minetamise eest surmanuhtlus, kuid see asendati peagi siiski sunnitööga – 15 aastat laagrit, millest kujunes ligi 18. Tema rehabiliteeriti 1956. aastal.
Ginzburgi ja Aksjonovi vahistamise järel jõudis Aleksei lõpuks oma isa juurde Leningradi, kus mõlemad 1941. aastal hukkusid, Aksjonovi esimesest abielust pärit tütar Maia leidis samuti peavarju sugulaste juures, aga Vassili pisteti alguses lastekodusse. Sugulastel õnnestus ta sealt siiski kätte saada ja pärast ema vabanemist jõudis ta 1948. aastal tema juurde Kolõma kuldsesse pealinna – Magadani, millega seoses pistan siia vahele nüüd ühe Vladimir Võssotski tuntud laulu (poeesial, mis aitab raskete katsumustega silmitsi seistes inimeseks jääda ja vastu pidada, on oluline koht ka selles raamatus).
Laagris tutvus Ginzburg samuti represseeritud krimmisakslasest arsti Anton Walteriga (1899–1959), kellest sai tema kolmas abikaasa, ning 1949. aastal adopteeris ühe väikese tüdruku (Antonina Aksjonova – hiljem tuntud näitleja). Oma mälestusi möödunud ajajärgust hakkas ta panema kirja 1959. aasta alguses, kui elas koos Walteriga suvilas Taga-Karpaatias, ning esimene umbes 400-leheküljeline käsikiri sai valmis 1964. aastal. See aga oli kirjutatud “erksa valu seisundis” ega olnud mõeldud avaldamiseks.
Kuna tekkis lootus, et midagi sellist võiks siiski ka trükki jõuda (1962. aastal oli ajakirjas Novõi Mir avaldatud Aleksandr Solženitsõni “Üks päev Ivan Denissovitši elus”), töötas Ginzburg kogu teose põhjalikult ümber, et muuta see tsensuurile vastuvõetavaks. Ta pakkus käsikirja ajakirjadele Junost ja Novõi Mir, aga see jäi nende toimetustes seisma. Samal ajal pääses see sealt siiski välja koopiatena ehk saavutas laialdase leviku samizdat-väljaandena. Nii jõudis see ka Läände, kus avaldati 1967. aastal autorile teadmata raamatuna ja tõlgiti peagi mitmetesse teistesse keeltesse.
Ginzburg 1967. aasta väljaandega rahule ei jäänud. Itaaliasse jõudis tema teos audiosalvestuse kujul, trükitud tekst sisaldas ohtralt kirjavigu ja hõlmas lõpuks valminud kolmest osast vaid esimest kahte (umbes 2/3 kogumahust – nüüd ilmunud eestikeelne väljaanne on 688 lehekülge). NSV Liidus avaldati “Ränk teekond” ametliku, tervikliku väljaandena vene keeles esimest korda 1989. aastal Riias. Seega alles 12 aastat pärast autori surma.
Ginzburgi teose ainetel on valminud kaks mängufilmi, “E cominciò il viaggio nella vertigine” (1974) ja “Within the Whirlwind” (2009), mis on mõlemad piisavalt kurvad, kuid jäävad siiski alla tekstile endale ega suuda selles väljendatut täielikult edasi anda. Itaallaste 1974. aasta versioon, peaosas Ingrid Thulin, on tehtud tagasihoidlikumate vahenditega, kuid meeldis mulle rohkem. See valmis küll teose selle versiooni põhjal, mille avaldamist autor ise heaks ei kiitnud, aga mõjub ilmselt just tänu sellele palju kompaktsemalt – hilisemas filmiversioonis üritatakse suruda ühte filmi kokku lihtsalt liiga palju.
Kommunisti patukahetsus, lugu silmade avanemisest
Loo alguses on Ginzburg veendunud, nagu paljud tema saatusekaaslased 1937. aastal, et juhtunud on lihtsalt mingi kohutav eksitus, sest tema on ju süütu. Hiljem võib lugeda kirjeldusi sellest, kuidas paljud juba sunnitöölaagrisse teel olnud kommunistid jumaldasid ikka veel Stalinit, sest arvasid, et ta on nagu mingi hea tsaar, kes ei tea toimuvast midagi. Või siis üritati seda enda jaoks kuidagi ratsionaalselt põhjendada, et mitte päris hulluks minna. Kogetu jõhkrus, üha süvenev õudus viis Ginzburgi siiski järk-järgult n-ö silmade avanemiseni.
“Leidus siiski ka inimesi, kellele minu raamat ei meeldinud,” kirjutab ta epiloogis. “Suur pettumus oli, et üheks neist osutus Tvardovski. Sel ajal, kui Novõi Miri proosaosakonnas suhtuti mu töösse kaasaelamise ja mõistmisega, lähenes peatoimetaja sellele miskipärast ilmse eelarvamusega. Mulle anti edasi, et ta oli öelnud: “Ginzburg märkas, et kõik ei ole korras, alles siis, kui istuma hakati panema kommuniste. Aga kui hävitati vene talurahvast, pidas ta seda täiesti loomulikuks.” See oli raske ja ebaõiglane süüdistus. Loomulikult oli mu sündmustest arusaamine kuni kolmekümne seitsmenda aastani äärmiselt piiratud, millest ma ka kogu otsekohesusega kirjutan. Kuid kuulnud Tvardovskilt oma töö kohta sellist hinnangut, mõtlesin ma, et vaevalt on ta seda läbigi lugenud, küllap sirvis vaid pealiskaudselt. Vastasel korral pidanuks ta märkama, et mu peamine valu, peamine kannatus on küsimus meist igaühe vastutusest.”
Aleksandr Tvardovski (1910–1971) oli kirjandusajakirja Novõi Mir peatoimetaja aastatel 1950–1954 ja 1958–1970. Ta oli pärit vaesest taluperest, kuid tema isa kuulutati siiski kulakuks ning kogu pere peale Aleksandri langes repressioonide alla. Kui tema põgenikust isa, kes üritas vältida vahistamist, ilmus 1931. aastal ootamatult Aleksandri töökohta, kutsus poeg ise miilitsad, kes isa kinni võtsid. Samal aastal avaldatud poeemis “Teekond sotsialismi” kujutas ta aga põllumajanduse kollektiviseerimist sammuna, mis on vajalik helge tuleviku ehitamiseks. Nii et kommunistliku noorena oli Tvardovski tegelikult olnud isegi päris pavlikmorozov.
Ginzburgi teos haakub hästi Sirpa Kähköneni romaaniga “Graniitmees”, kus tegevus leiab aset aastatel 1922–1937, sobib selle mõtteliseks järjeks, kuigi tegelased on teised. Mingi väga meeldiv lugemine see muidugi ei ole. Ginzburg ise rõhutab, et ta kirjutas ainult tõtt, aga mitte kogu tõtt – kujunenuks ilmselt muidu veel kohutavamaks. Möödaminnes on ta maininud ka kokkupuuteid eestlastega, pikemalt (lk 451–454) on juttu ühest Tartust pärit poolsakslasest.
Saksa dokumentalist Mario Damolin on teinud filmi “Gratwanderung. Erinnerungen an Jewgenia Ginsburg” (2015), kus Ginzburgi adopteeritud tütar Antonina, kes elab nüüd Saksamaal, käib Kolõmal neis paikades, millest räägib “Ränk teekond”. Allpool võib näha väikest filmi selle filmi tegemisest.
Ühe minu vanaemaga juhtunud kord Petseri gümnaasiumis selline lugu, et kooli tööle tulnud uus õpetaja käskis tal hakata kraanikausis lokke välja pesema, arvates nähtavasti, et need ei ole loomulikud. Koolitüdrukutel oli sel ajal keelatud lokke teha. Sellest raamatust võib lugeda, et mood kanda kohevaid lokkis juukseid levis Euroopas 1930-ndate lõpus ja 1940-ndate alguses aga selle tõttu, et üritati sarnaneda Hedy Lamarrile (1914–2000).
Juudi päritolu Lamarr (sündis Viinis, algse nimega Hedwig Eva Maria Kiesler) oli mänginud juba 1930-ndate alguses Austria ja Saksa mängufilmides ning saavutanud rahvuvahelise tuntuse Tšehhoslovakkia filmiga “Ekstaas” (1933), mille eest Gustav Machatý pärjati Veneetsia filmifestivalil koguni parima lavastaja auhinnaga. Nii kõrgelt ei hinnanud seda siiski katoliku kirik. Olles kuulnud kirjeldust filmis kujutatust, mõistis paavst Pius XI linateose hukka ja selle näitamine Itaalias lõpetati. Kirikut häiris siis näiteks see, et 18-aastane Hedy ujus ja jooksis filmis vahepeal ringi täiesti alasti. Samal aastal abiellus ta aga ühe jõuka relvakaupmehega ja tõmbus näitlemisest tagasi.
1937. aastal põgenes Hedy oma õnnetust abielust Pariisi, Londoni ja New Yorgi kaudu Hollywoodi, kuhu Metro-Goldwyn-Mayer teda tegelikult juba varem värvata oli üritanud, ning järgnenud aastatel valmisid seal tema osalusel filmid “Alžiir” (1938) ja “Daam troopikast” (1939), mis jooksid ka Eesti kinodes. Tema uuest elust Hollywoodis kirjutas päris agaralt ka eestikeelne ajakirjandus, mis ei unustanud muidugi mainida ka varem palju kõneainet pakkunud “Ekstaasi”.
Film ja Elu, 9. september 1938
Ma ei mäleta, et minu vanaema oleks kunagi Lamarri maininud (oma kooliaegseks lemmiknäitlejaks nimetas ta hoopis Johnny Weissmüllerit, tuntud ujujat, kes mängis Tarzani), aga sellest ajast pärit fotodel on tal kohati tõesti päris sarnane soeng, mille tõttu uus õpetaja võis ilmselt arvata, et ta üritab olla Lamarri moodi – ja sellist asja ei saanud ühes korralikus koolis muidugi lubada. Kujutan ette, kui šokeerivalt võis mõjuda õpetajale mõte, et õpilane jäljendab sellist näitlejannat.
“Kartmatu” on hea ajaviiteromaan, mis käsitleb põhiosas Lamarri elu aastatel 1933–1942. Charlotte Leonardi nime taga peitub saksa kirjanik Christiane Lind, kes on taustalt hoopis doktorikraadiga sotsiaalteadlane. See ei ole muutnud teksti kuidagi raskepäraseks, kuid on aidanud tõenäoliselt kaasa möödaniku eluolu kujutamisele usutavalt. Hedy põgenemine ahistavast abielust, kohanemine uuel kodumaal, eraelu ja töö Hollywoodis ei ole siin ju kaugeltki ainsad teemad. Olulisel kohal on ka tema püüdlused teha midagi natsionaalsotsialistide peatamiseks.
Lamarri hobiks oli leiutamine ning üks selle teose kandvaid telgesid ongi see, kuidas ta jõudis koos helilooja George Antheiliga sagedushüplemist kasutava salajase sidesüsteemi patenteerimiseni. USA merevägi seda kasutusele ei võtnud ning Lamarri ja Antheili nimetamine sagedushüplemise leiutajateks on minu meelest kunstiline liialdus, kuid fakt on see, et Saksamaal, Austrias ja Šveitsis tähistatakse Hedy Lamarri sünnipäeva 9. novembrit alates 2005. aastast leiutajate päevana. Seda küll mitteametlikult, paari entusiasti eestvedamisel, aga tähelepanuväärne ikkagi. Viinis antakse alates 2018. aastast välja ka Hedy Lamarri nimelist auhinda IT-valdkonnas silmapaistnud naistele.
Eestiga seotud tegelastest mainitakse selles romaanis Miliza Korjust (lk 90 – Lamarri endise korterinaabri Ilona Massey uus parim sõbranna). “Casablanca” (1942) kohta on toodud välja, et Lamarr ise väga soovis Ilsa Lundi rolli, mis läks lõpuks Ingrid Bergmanile, aga MGM-i boss Louis B. Mayer ei soostunud teda Warnerile laenama. Täienduseks tasub märkida, et “Casablanca” otseseks eeskujuks oli “Alžiir” ja see roll kirjutatigi väidetavalt just Lamarri silmas pidades, kuid täita õnnestus tal seda ainult paar aastat hiljem valminud kuuldemängus. Ricki osasse, mida täitis filmis Humphrey Bogart, olevat muide kaalutud ka noort Ronald Reaganit.
Ma ei oska hetkel isegi kujutleda “Casablancat” sellisena, et seal oleks Bergmani ja Bogarti asemel Lamarr ja Reagan, aga võib-olla mõni tehisintellekt teeb selle kunagi ära. Praegu toimuvad ju selles vallas nii kiired arengud, et ei tohiks olla enam kaugel aeg, mil vanu filme sedasi ümber saab hakata tegema.
Susan Rogers (sünd. 1956) on maineka Berklee Muusikakolledži professor, kes alustas kunagi melomaanist helitehnikuna, tegi helirežissööri ja produtsendina koostööd juhtivate USA popartistidega (Prince, Barenaked Ladies jms.), aga otsustas 40-ndate eluaastate keskel muusikatööstusest lahkuda ja ülikooli astuda (keskkool oli tal 17-aastaselt pooleli jäänud), et uurida kuidas ja miks just nii muusika inimesi mõjutab. Ogi Ogas on tema neuroteadlasest kaasautor (minajutustajana esineb raamatus Rogers).
Pirjo Jonas, kes tõlkis selle raamatu inglise keelest eesti keelde, märkis ajakirjas Muusika, et see “räägib väga lühidalt öeldes sellest, miks inimene muusikasse armub. Mis toimub tema ajus ja miks mõni teine armub hoopis teistsugusesse muusikasse? Kui mulle tööd pakuti, mõistsin kohe, et sellest ei tule tavaline retk. Tegemist oli neuroteadust, helirežiid, (pop)muusika ajalugu ja väga palju muud ühendava ning ülipõnevalt kirjutatud teosega, mis naelutas mu õhtute ja ööde kaupa YouTube’i, kus (taas)avastasin muusikat endale hoopis uues ja elumuutvas valguses.”
Rogers argumenteerib, et igal inimesel on oma ainulaadne kuulajaprofiil (uuringute kohaselt ei ole ainult 5–10% inimestest võimelised muusikast naudingut tundma), mis kutsub esile muusikat kuulates tekkivad mõtted, tunded ja füüsilised reaktsioonid. Sellel profiilil on seitse parameetrit: autentsus, realism, uudsus, meloodia, laulusõnad, rütm, tämber. Igale neist on pühendatud raamatus terve peatükk.
Autentsuse äärmuslikuks näiteks on The Shaggsi album “Philosophy of The World”. Nende ülim siirus on tekitanud hiljem vaimustust paljudes USA muusikutes ja muusikakriitikutes (Frank Zappa, Kurt Cobain jne.). Legendaarne Lester Bangs olla kunagi öelnud: “Nad ei oska nootigi mängida! Aga neil on enamjaolt õige suhtumine, mis on algusest peale olnud kogu rock’n’roll’i iva.” Tema hinnangul kujunes sellest albumist üks rockiajaloo jõulisemaid teetähiseid. Samas võib autentsust mõista ja tajuda erinevalt.
Kuulajaprofiili teiseks parameetriks on Rogersi kohaselt realism/abstraktsus. Realismi seostab ta akustiliste instrumentidega, abstraktsust elektroonilistega, kusjuures esimesed peaksid tekitama kuulajatel realistlikumaid kujutluspilte, teised ulmelisemaid. Ma ei tea, võib-olla on see põlvkondlik erinevus, aga mulle tundub selline vastandus tänapäeval küll veidi kunstlik. Samas on tal seal huvitavaid tähelepanekuid. Näiteks see, et digitaalse töötluse tulemusel on paljud tänapäeva salvestised tehniliselt täiuslikud (“vead” lõigatakse välja), kuid live’is on neid füüsilist võimatu esitada. Selle tagajärjeks võib aga olla ka kuulajate pettumine enda lemmikutes.
Kolmas parameeter on uudsus. Muusika populaarsus olevat selgelt seotud selle kõla uudsusega: kõige populaarsem (edetabelites) on selline muusika, mis kõlab üheaegselt nii tuttavlikult kui ka uudselt. Plaadimüügi mõttes on väga tuttav igihaljas muusika ja väga uudne eksperimentaalne muusika mõlemad palju väiksema potentsiaaliga. Samas aga arvab Rogers, et eksperimentaalse muusikaga on kergem läbi lüüa, sest seal on konkurents väiksem kui peavoolus. Ja samal ajal on pidevas muutumises see, mida uudseks peetakse, sest publik harjub muusikaliste arengutega, kusjuures kuulajate janu uudsuse järele pidavat nende vananedes enamasti taanduma – jäädakse kinni oma noorusaja muusikasse, millega seostuvad meeldivad mälestused.
Mono “Life In Mono”
Tõepoolest. Mullegi meeldivad jätkuvalt kõige rohkem või tunduvad kõige lähedasemad albumid, mida sai kuulatud väga palju juba 16–17-aastaselt: Mono “Formica Blues”, Portisheadi “Portishead”, Jimi Tenori “Intervision”, Depeche Mode’i “Ultra” jms. Kas kogu hilisem elu on tegelikult olnud vaid katse leida midagi sarnast? Vaadates 1997. aastal avaldatud albumite nimekirja, tundub mulle praegu tõesti, et nii huvitavat aastat ei ole popmuusikas enam hiljem olnud. Näiteks siin veel 20 kuulamissoovitust (A–Z) sellest aastast (mälu järgi otsustades olid need siis tähelepanuväärsed albumid).
Aphex Twin “Come to Daddy” Apollo 440 “Electro Glide in Blue” Atari Teenage Riot “The Future of War” Björk “Homogenic” Blur “Blur” The Chemical Brothers “Dig Your Own Hole” Cornershop “When I Was Born for the 7th Time” Daft Punk “Homework” Erykah Badu “Baduizm” Natalie Imbruglia “Left of the Middle” Oasis “Be Here Now” Pizzicato Five “Happy End of the World” Primal Scream “Vanishing Point” The Prodigy “The Fat of the Land” Radiohead “OK Computer” Roni Size & Reprazent “New Forms” Savage Garden “Savage Garden” Stereolab “Dots and Loops” Texas “White On Blonde” The Verve “Urban Hymns”
Seda nimekirja võiks veel pikendada. Ma ei usu, et suudaksin teha ühegi teise aasta albumitest sama esindusliku valiku. Samas on muidugi huvitav, mida võib sellest valikust järeldada minu kuulajaprofiili kohta…
Neljas parameeter Rogersi mudelis on meloodia (noodikõrguste järgnevus, põhineb kordustel). Kui esimesed kolm (autentsus, realism, uudsus) on binaarsed esteetilised dimensioonid, mis mõjuvad ka teiste kunstivormide puhul (filmid, romaanid), siis meloodia, laulusõnad, rütm ja tämber on omased ainult muusikale. Tore fakt: meloodiaid suudavad eristada ja nende tähendust mõista ka teised loomad, mitte ainult inimesed. Samas on keeltel erinev meloodiline kontuur ning kõige enam kõnetavad inimesi nende emakeele meloodiad, mida aju on imanud endasse juba enne sündi.
Kui vanemad kuulavad enne lapse sündi palju võõrkeelset muusikat, võib see nähtavasti mõjutada ka seda, milliseid meloodiaid inimene hiljem eelistab. Vaadates seda eelpool toodud albumite nimekirja nüüd sellest vaatepunktist, tundub mulle, et ma võisin viibida enne sündi suhteliselt palju mingisuguste põrisevate ja mürisevate masinate läheduses (küllaltki tõenäoline). Tänapäeva laste meloodiataju kujundavad aga siis nähtavasti ka pesumasinad jms. seadmed.
Laste puhul olevat kiire kasvuspurt muusikalise arengu mõttes 8–11-eluaasta vahel. Treenimata inimestel jäävat muusikalise kuulmise areng enamasti enne teismeiga seisma. Lastel, kes õpivad muusikat, esinevat aga teistest rohkem prosotsiaalset käitumist ja nad suudavad kuulmise järgi ka paremini uusi teadmisi omandada. Minu põhiline õpetaja oli selles osas siis vist küll MTV.
Laulusõnade osas märgib Rogers, et inimestel on kalduvus kuulata artiste, kelle muusika kinnitab nende enda identiteeti, kusjuures kuulajatele paremini meeldejäävad sõnad on sageli üheaegselt nii tuttavaid teemasid sisaldavad kui ka veidi segased või avaramalt tõlgendamisruumi jätvad, nagu näiteks Don McLeani “American Pie” – laul, mille panen siia vahele nüüd hoopis Madonna esituses, sest see versioon meenutab mulle minu enda noorusaega.
Madonna “American Pie”
Rütmitunnetus on inimestel subjektiivne. See tähendab, et ka rütmi tajutakse erinevalt, kuid esineb siiski ka päris rütmikurtust. Tantsimisel pidavat olema täiskasvanute keskmine meelistempo ligi 123 lööki minutis. Rütmituletusoskusi võib samas täheldada ka loomade puhul, kes suudavad vokaalselt areneda ehk jäljendada teise olendi häälitsusi.
Tämbri osas väidab Rogers, et mehed kipuvad eelistama naishäält, mis on mahe ja kähe, sest seda seostatakse instinktiivselt feminiinsusega. “Naise hääle külgetõmme (tajutuna meeste poolt) on tugev märk tema seksuaalsest lodevusest (hinnatuna vanuse järgi esimese vahekorra ajal, seksuaalpartnerite arvu ning selle järgi, mitu korda ta oma püsipartnerit petab). Tuleb välja, et seksika häälega naised seksivad rohkem kui seksika kehaga naised,” väidab ta koguni. Seal küll viidet juures ei ole, aga kasutatud kirjanduse loetelu on raamatu lõpus päris pikk, nii et tõenäoliselt toetub ta seda väites mingile konkreetsele uuringule.
Kuigi iga inimese kuulajaprofiil on ainulaadne, jagunevad kuulajad Rogersi kohaselt siiski ka kolmeks suureks kategooriaks: kriitikud, muusikud, rahvas. Need grupid hindavad muusikas laias laastus erinevaid asju ja kõigile korraga meeldida on peaaegu võimatu. Kuulajaprofiil moodustub geneetiliste soodumuste, kultuuriliste mõjude ning iga elu jooksul kogetud muusika kuulamise tagajärjel, kusjuures tänapäeval domineerib passiivne kuulamine (muusika mängib enamasti taustaks), aga uudset muusikat on võimalik väärtustada ainult aktiivse kuulamise kaudu.
Nagu mõni teine kohalik lugeja, nii ei suuda ka mina ennast selles raamatus toodud parameetritest lähtudes hästi kategoriseerida. Maitse on selleks liiga eklektiline ja minu melomaania sarnaneks ilmselt üldse hullumeelsusele või süvenevale narkosõltuvusele, kui seda teadlikult kontrolli all ei hoiaks. Lihtsalt tavalise kuulaja seisukohalt ei ole võib-olla tingimata vaja kõike seda teada, millest Rogers kirjutab (võtab nagu muusikast mingi maagia ära), aga raamat on iseenesest väga intrigeeriv ning ma soovitan seda kindlasti lugeda muusikutel ja kõigil teistel, kes on seotud muusika n-ö tootmisega. Muidugi ka muusikakriitikutel.
Kordustrükk esmakordselt 2002. aastal ilmunud teosest, mis sai uue kujunduse ja eessõna, kuid jäi muus osas suuresti muutmata. Vseviov põhjendab seda eessõnas sellega, et raamatu kaasautor Vladimir Sergejev (1951–2017) on vahepeal siitilmast lahkunud, üldine teave käsitletavatest sündmustest ei ole üldjoontes muutunud ning kui sajandi alguses vahetati kõnealustel teemadel mõtteid valdavalt teadusmaailmas kehtivatest arusaamadest lähtudes, siis praegu käimasoleva sõja kontekstis on ajalookirjutus muutunud selgelt ideoloogilise võitluse tandriks.
Kuigi raamatu pealkirjas viidatakse aegade algusele, nii kaugele siiski tagasi ei minda. Alguses on küll veidi juttu ka venelaste kaugematest esivanematest, aga põhjalikum ülevaade algab alles Vana-Vene ehk Kiievi-Vene riikluse tekkimise juurest 9.-10. sajandil, millega seoses on toodud muu hulgas välja (lk 60), et kui suurvürst Igor sõlmis 944. aastal, mil leidis aset tema järjekordne sõjakäik Konstantinoopoli peale, bütsantslastega lepingu, siis “esines saadikute nimede seas nii skandinaaviapäraseid kui ka slaavi, iraani ja soome-ugri nimesid. Pole välistatud, et saadikute hulka kuulus ka eesti päritoluga inimesi. Ajaloolased on oletanud, et 944. aasta lepingus toodud saadikute nimede hulgas võis neid olla kolm. Et kõik kolm olid lülitatud saadikute hulka, siis võib arvata, et nad olid suurvürsti lähedasimad sõjapealikud ja nende elupaigaks võis olla riigi pealinn.
Tõenäoliselt võtsid eestlaste (tšuudide) hõimud Vana-Vene riigi tekkimiseni viinud poliitilistest sündmustest aktiivselt osa. Näiteks nende osavõttu peetakse küllaltki kindlaks keskuse tekkimisel Volhovis. Väga suure tõenäosusega osalesid eestlased Olegi ja Igori sõjaretkedel Konstantinoopolisse ja hiljem, 980. aastal, Vladimiri sõjaretkel polovetside vastu. Jaroslav Targa ja tema järeltulijate ajal oli aga üks kõige väljapaistvamaid ja mõjuvõimsamaid bojaare suurvürsti õukonnas Mikola Tšudin – üks neljast bojaarist, kes koostasid Vana-Vene riigi esimese seadustekogu.”
Raamatu esimese trüki järel ilmunud arvustustes leiti, et selles võinuks kajastada pikemalt just soome-ugrilaste märkimisväärset mõju, aga ka teisi Eestit otseselt või kaudselt puudutavaid teemasid. Lisaks heideti ette seda, et ajaloolaste erinevatest seisukohtadest on küll juttu, kuid nimepidi mainitud autoritest on enamik surnud juba eelmise sajandi algupoolel või veelgi varem – kõige värskemaid käsitlusi eriti kasutatud ei ole.
Vahepeal on möödunud veel enam kui 20 aastat, mille jooksul neid on järjest riburada juurde tulnud. Näiteks ilmus 2012. aastal Venemaal nende kaugete sündmuste osas peamiseks allikaks oleva koondkroonika “Jutustus möödunud aegadest” kommenteeritud väljaanne (veebis vabalt kättesaadav), milles märgitakse, et “tšuudide” all mõeldakse vanavene kroonikates erinevaid russide riigielus tähtsat rolli mänginud soome-ugri rahvaid. Samas täpsustatakse, et sõna “чудь” võib olla sama päritolu nagu “чужой”, tulla koos sellega ühest germaani sõnast, mis tähistas rahvast, germaanlast, ning võeti siis slaavlaste poolt laenuna üle tähenduses иностранец, немец, чужак, mis tähendab, et “tšuudideks” (võõrasteks, mitteomadeks) võidi nimetada mistahes rahvast.
Olgu selle sõna päritoluga lood kuidas on (sel teemal võib spekuleerida ilmselt lõputult), aga minu teada valitseb ka eesti ajaloolaste hulgas juba pikemat aega seisukoht, et tšuude ei saa samastada eestlastega. Nii et seda silmas pidades näib Vseviovi ja Sergejevi käsitlus jätvat eestlaste rollist Vana-Vene riigis kohati hoopis ülepaisutatud mulje. Umbes nagu kujutada ette, et eestlastel on praegu tohutu mõju Venemaa poliitikale, sest Kremli personaliülem on Anton Vaino.
Kogu see jutustus möödunud aegadest jõuab välja Vassili III-ni, kelle valitsusajal (1505–1533) jõudis lõpule tema isa Ivan III (troonil 1462–1505) alustatud nn. vene maade kogumine ehk venelaste ühendamine ühe riigi poliitilise võimu alla. See tähendab, et Moskva suurvürstiriik muutus venelaste rahvusriigiks, mille valitsejast sai kõigi venelaste isevalitseja – iseseisvate vürstiriikide asemele tekkis tsentraliseeritud riik ühtsete piiride, territooriumi ja administratiivse korraldusega. Ühesõnaga: Venemaa.
Kui praeguse sõja ajal on avaldatud Eestis aeg-ajalt arvamust, et lahenduseks võiks või lausa saab olema Venemaa lagunemine, siis see raamat aitab ehk mõista, miks ei ole sellised ideed leidnud positiivset vastuvõttu Venemaa enda elanike hulgas. Perioodi, mil praegune Venemaa oli jagunenud iseseisvateks vürstiriikideks, iseloomustasid ju pidev omavaheline rivaalitsemine, vastastikused sõjakäigud ja lõpuks sunnitud allumine võimsamatele välisjõududele. See ei olnud mingi kuldaeg, mida tänapäeva venelased tagasi võiksid igatseda. Ei ole tegelikult kuigi raske mõista, miks paljud venemaalased võivad näha selles maa varasemas ajaloos hoopis kinnitust, et deržaava on parim lahendus ka üksikisiku ehk nende endi turvalisuse ja heaolu tagamiseks.
Samas ei maksa muidugi unustada, et keskaegseid riike ei saa samastada tänapäevaste rahvusriikidega. Näiteks: kui Leedu suurvürstiriik kasvas 14. sajandil nii suureks, et suurema osa selle territooriumist moodustasid endised vene alad (tänapäeva Valgevene, Ukraina jms), siis (lk 292) “hakkas Leedu ladvik täienema uute maade vürstide ja bojaaride arvel, kel oli mängida küllaltki oluline roll suurvürstiriigi sisepoliitilises elus. Et leedu kirjakeel polnud tolleks ajaks veel lõplikult välja kujunenud, siis muutus vanavene keel tema lääne variandis, mille alusel hiljem formeerusid valgevene ja ukraina keel, Leedu suurvürstiriigi kirjakeeleks. Täpselt samuti mängis Leedu seadusandluse kujunemisel suurt osa Vana-Vene seaduste kogu “Vene õigus”, mis aastaid kehtis Leedu suurvürstiriigi territooriumil ja oli oluliseks eeskujuks 15. sajandil koostatud Leedu suurvürsti ja Poola kuninga Kazimierz IV seadustekogule.”
Nii et kui õnnestub rääkida mõne venelasega, kelle arvates ei ole Leedu imperialistlikud ambitsioonid kuhugi kadunud, siis võib mainida, et Moskva-Leedu sõdade ajal oli Leedu suurvürstiriik Moskvale kultuuriliselt, poliitiliselt ja õiguslikult tõenäoliselt sarnasem kui tänapäeva Leedu. Võtab äkki hirme vähemaks!
Sirly Hiiemäe (sünd. 1976) kirjutatud Aimée Beekmani (sünd. 1933) elulooraamat “Ja kõik läheb mööda” (Eesti Raamat, 2021) põhineb suuresti tuntud kirjaniku endaga tehtud intervjuudel. See on pigem peenetundeline pühendusteos, mitte kriitiline käsitlus, ja sellisena mõnusalt loetav.
Meditsiiniõena töötanud Hiiemäe teed ristusid Aimée ja Vladimir Beekmaniga (1929–2009) esmakordselt 2009. aasta kevadel, kui Vladimir oli ravialuseks. Aastaid hiljem küsis ta Aiméelt mälestusi tema sõbranna Lilli Prometi (1922–2007) kohta. Samas lepiti kokku, et kui Prometist valmiv monograafia ilmub, otsustab Aimée selle põhjal, kas lubab kirjutada Hiiemäel raamatu ka endast. 2019. aasta alguses avaldatud “Kirjanik kübaraga. Lilli Prometi lugu” suutis seatud ootused täita.
Jaak Urmet märkis ajakirjas Keel ja Kirjandus, et Hiiemäe raamat Beekmani elust ja loomingust on hea, kuid võinuks olla veelgi parem. Urmet leidis, et see on küll informatiivne ja ladus ning täidab eesti kirjanduse elulookirjutuses olulise tühimiku, kuid jääb veidi pinnapealseks ning stiil on liiga ajakirjanduslik.
“Ja kõik läheb mööda” riimub sisuliselt hästi Vladimir Beekmani mälestusteraamatuga “Alles see oli…” (2008), aga kui selles Aimée Beekmanist eriti juttu ei ole, siis praegu kõnealuses teoses figureerib Vladimir Beekman päris sageli ja kohati võib-olla isegi liiga domineerivalt. Tänu sellele on lugu aga mõistetav ka teise Beekmani ehk Vladimiri mälestusi lugemata. Samas püsib lõpuni tunne, et midagi olulist jäetakse ütlemata…
Kuidas kirjutada nõukogudeaegstest kirjanikest?
Vladimir Beekmani mälestusteraamatut arvustades juhtis Jan Kaus kultuurilehes Sirp tähelepanu sellele, et ääretult detailsele ja värvirikkale mäletamisele sekundeerivad seal kummalised mälulüngad: “Beekmani enesepilt [esindab] nägemust inimesest, kes oli osa eestluse “viiendast kolonnist” nõukogude tingimustes ning kes tõesti ei peagi mõistma väidet, et igasugune osalemine süsteemis tegi toona süsteemi osaks.”
Urmet märkis, et Beekmanite biograafiaid lugedes peab kindlasti arvestama sellega, et nad kuulusid nõukogude ühiskonna eliidi hulka – sellest annavad tunnistust ka hulgalised välisreisid, sealhulgas kapitalistlikesse riikidesse, kus abikaasad käisid sageli koos, mida tavakodanikel üldiselt teha ei lastud.
Teise sellise reisisellidest abielupaari moodustasid siis muidugi Lilli Promet ja Ralf Parve. Nii nemad kui ka Beekmanid said mulle kõigepealt tuntuks just reisikirjanikena, sest reisikirjad olid lihtsalt esimesed nende teosed, mis kunagi kodus riiulist kätte juhtusid (või ei, näiteks “Sõnni Siim” ja “Tondinahad” olid tegelikult loetud juba varem, aga nende lugemise ajal ei pööranud ma erilist tähelepanu sellele, kes on autor). Prometi ja Parve “Kohtumine Marianne’iga” (külaskäigust Prantsusmaale) ilmus samal aastal, 1963, kui trükivalgust nägi Aimée Beekmani “Plastmassist südamega madonna. Reisikiri Itaaliast”.
Hiiemäe märgib (lk 125), et “rangelt kirjanduslikus mõttes ja kronoloogiliselt eelneb Aimée reisikiri romaanile “Väikesed inimesed” ning seda teost saab pidada pikemat proosat viljeleva kirjaniku raja alguseks” (sellega algab ka “Ja kõik läheb mööda” lõpus toodud Beekmani ilukirjanduslike teoste loend, kust ei leia samas aga tema järgmist reisikirja “Euroopa ristteedel”), kusjuures seda “saab tänapäevalgi vaadelda omanäoliselt ajastutruu dokumendina, mis pakub telegrammilaadsete olevikukirjelduste kaudu reibast pilti vana kultuuri hällist.”
Tema järgmise reisikirja, abikaasaga kahasse kirjutatud “Euroopa ristteedel. Reisimärkmeid Austriast ja Hollandist” (1965), kohta tunnistab Hiiemäe (lk 125-126), et sealt “käib läbi ajastukohane mõttekäik kapitalistliku ühiskonna hüvedest ja pahedest, kuid arvestades kirjutamise aastat on see täiesti mõistetav.” Samas lisab ta, et “poliitikast püüab Aimée ennast üldjuhul hoida mõõdukas kauguses, kuigi see alati ei õnnestu, toonane ideoloogia tõuseb keskmesse tema järgmises romaanis “Kaevupeegel” (1966).”
Mulle tundub, et ka tema esimestest teostest sellist püüdu küll kusagilt välja lugeda ei saa. Juba “Plastmassist südamega madonnast” võib leida vägagi otsekoheseid ja selgeid poliitilisi positsioneeringuid, näiteks (lk 18-19): “Nagu teada, saavutas Itaalia Kommunistlik Partei viimastel valimistel suure võidu. Kommunistide poolt hääletas iga neljas Itaalia kodanik. Itaallaste nihe vasakule on seaduspärane nähtus. Rahvamassid ei saa ega taha leppida kristlik-demokraatliku partei avantüristliku poliitikaga – see on kuulumine NATO agressiivsesse blokki ja raketibaaside olemasolu Itaalia territooriumil, mille tulemusena Itaalia kohale on tõusnud surmaoht. Teisalt on valitsuse autoriteet rahva silmis ka langenud sellepärast, et paljudesse viimasel aja sagenenud riigivarguste afääridesse ja muudesse räpastesse tehingutesse on segatud tuntud poliitikamehed.
Ühtki ausat itaallast ei saa jätta ükskõikseks mafia soosimine valitsuse poolt, põllumajanduse laostumine, arveteõiendamine demokraatlikest meeleavaldustest osavõtjatega.
Itaalia kommunistid seevastu tõstatavad loosungeid, mis on edasiviivaks jõuks nii sise- kui välispoliitilise olukorra reguleerimisel. Need on võitlus rahu eest, raketibaaside likvideerimine, Saksa Demokraatliku Vabariigi tunnustamine, frankistliku Hispaania isoleerimine. Sisemiste reformidena esitavad kommunistid rahva olukorda sisuliselt kergendavaid ettepanekuid. Nendeks on tootmise demokraatlik planeerimine, põllumajandussaaduste turu taastamine, farmaatsiatööstuse võõrandamine, samuti linnaehituseks vajalike maa-alade natsionaliseerimine, et töölised pääseksid spekulatiivsete korteriüüride maksmisest eraomanikele.
Kommunistliku partei laiahaardeline programm näeb muuhulgas ette ka keskaegse tsiviilkoodeksi muutmise, mis oma puritaanlike seadustega põhjustab palju tuska kaasaegsele itaallasele. Nii näiteks on Itaalias seniajani keelatud abielulahutused.
Katoliku kirik ja kehtiv seadusandlus on itaallasi sajandeid kasvatanud variserluse vaimus, millele nagu ikka on eriti vastuvõtlikud olnud väikekodanlikud kihid. Nii näiteks…” Jne. Jne.
See oli kindlasti väga ajastutruu. 1948–1987 tuli Itaalia Kommunistlik Partei nii parlamendi alamkoja kui ka ülemkoja valimisel kümme korda järjest teiseks (võitsid alati kristlikud demokraadid), kuid ei pääsenud enam kunagi valitsusse, kust see oli 1947. aastal USA survel minema aetud (ameeriklased seadsid Marshalli plaani raames Itaalia majandusliku abistamise eeltingimuseks kommunistide tõrjumise). Samas ei erine see poliitiline seisukohavõtt sisuliselt nendest, mida võib kohata ka näiteks Max Laossoni samast ajajärgust pärit reisikirjas “NATO-blokk turisti bloknoodis” (1962).
Promet, Parve, Beekmanid ja Laosson mängisid oma reisikirjadega vastuolulist rolli selles mõttes, et kui ühest küljest tõstsid nad rõhutatult esile kapitalistliku elukorralduse negatiivseid külgi, et jätta lugejatele justkui mulje nõukogude süsteemi paremusest, siis teisest küljest tõid raudse eesriide taha ikkagi ju teateid elust läänemaailmas, millega suurem osa siinsetest inimestest isiklikult tutvuda ei saanud. Eks see olnud ka põhjus, miks neid raamatuid varjamatust ideoloogilisest kallutatusest hoolimata toona Eestis üsna agaralt loeti.
Mitte ainult kirjanik, vaid ka filmioperaator ja stsenarist
Aimée Beekman on tänapäeval tuntud eelkõige kirjanikuna, kuid ülikoolis õppis ta Moskvas hoopis kinematograafiat (lisaks muidugi marksismi-leninismi aluseid, poliitökonoomiat jms. sel ajal kohustuslikke aineid). Pärast instituudi lõpetamist (1956) töötas ta mõned aastad operaatorina Tallinna Kinostuudios (Tallinnfilmiks nimetati see ametlikult ümber alles 1963. aastal, kuigi seda nimetust kasutati juba varem), kus väntas valmis näiteks Eesti esimese nukufilmi “Peetrikese unenägu” (1958), aga ka “Nõukogude Eesti” ringvaateid.
Raske haiguse (tuberkuloos) tõttu pidi ta sellest füüsiliselt raskest ja kurnavast tööst loobuma, kirjutades seejärel abikaasaga koos stsenaariumi (1960) mängufilmile “Ühe küla mehed” (1961), mis jõudis Eestis kinodesse 1962. aasta veebruaris. See oli Tallinna Kinostuudios esimene mängufilm, mis tehti kohalike autorite originaalstsenaariumi järgi. Ühtlasi režissöör Jüri Müüri ning operaatorite Jüri Garšneki ja Harry Rehe diplomitöö samas Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis, mille oli lõpetanud Beekman.
“Film näitab Eesti kalureid, kes kogemata Soome rannas randuvad. Stalinistlikud ajad on läbi, lugu, mis veel kümme aastat tagasi oleks lahendatud skemaatiliselt, näeme nüüd märksa inimlikumas võtmes. Tollase vaataja jaoks üllatuslikult ei sundinud filmi autorid publikut pooli valima ega tegelenud mõõdutundetult kapitalismi kriitikaga,” kirjutas selle kohta Kristiina Davidjants oma raamatus “Eesti filmi 100 aastat” (2019).
Panen siia vahele aga ka ühe 1962. aastal ajalehes Eesti Meremees avaldatud filmikommentaari, mis annab selle filmi sisust veidi täpsema ettekujutuse.
Lühidalt: Eesti kalurid satuvad tormiga Soome randa, kus nende juurde saabub samast külast pärit väliseestlane, kes meelitab mehi jääma kapitalistlikku maailma, kuid lõpuks pöörduvad nad siiski tagasi oma armastatud kodumaale ehk Nõukogude Eestisse. Minu meelest ei saa kuidagi väita, et selles süžees ei sisaldu mingit poliitilist seisukohavõttu. Tegemist on sisuliselt ikkagi teosega, mis peab sisendama publikule, et parem on elada nõukogudemaal kui põgeneda üle mere “vabasse maailma”.
NSV Liidus valitsenud ideoloogia kohaselt oli kapitalismi üldkriisi üheks osaks kriis filmitööstuses, mida Beekman kirjeldas “Plastmassist südamega madonnas” järgmiselt (lk 45): “Eks kapitalistliku maailma filmikriis anna tunda ka Itaalia filmitööstuses. Küll püütakse publikut haarata superkolossaalsete lavastustega ajaloolistel teemadel, küll tehakse “alasti” ja “poolalasti” linte, küll vähenõudlikke komöödiaid, kus “nalja” pakutakse arvestusega, et vaatajal puuduvad ajud, see-eest on aga hästiarenenud kõhumusklid. Ent kinod püsivad katastroofiliselt tühjadena, ehkki siin on inimeste mugavustele mõeldud, ei puudu isegi tuhatoosid käepidemetes või seljatugedes. Pealegi töötavad kõik kinod “non-stopina”, astu sisse ja vaata filmi või kolm korda järjest, seansi algust pole vaja oodata.
Loomulikult pole filmitööstuse kriis absoluutne. See on keeruline nähtus, kus ei puudu uute annete esilekerkimine, uute suundade tekkimine annab teinekord isegi äärmiselt huvitavaid teoseid, mis – paraku – tihtipeale kaovad massproduktsiooni ilmetusse üldpilti. Meil Nõukogude Liidus püsib Itaalia filmikunstist väga hea mulje tänu sellele, et omandatakse suurte meistrite väljapaistvaid töid. Aga Itaalias endas, kus igapäevane, ühetooniline erootikat ja õudust pakkuv programm jätab vaataja kunstilisest elamusest ilma – seal jäävad kinod tühjaks ja lakatakse armastamast filmikunsti. Raske on ju programmi sõkalde hulgast seda iva tabada, eriti kui filmiprahti enamasti agaramalt reklaamitakse.
Sõitsin Itaaliasse kindla kavatsusega vaadata mõnda Antonioni filmi, aga ei üheski linnas, kus viibisime, ei jooksnud üheski kinos selle kiiresti maailmakuulsaks saanud režissööri ükski film.”
Beekman käis Itaalias NSV Liidu filmitöötajate turismigrupi koosseisus 1962. aasta detsembris. Ilmselt lootis ta näha seal Antonioni “Varjutust” (1962), mis jooksis Eestis kinodes alles 1966/67, kuid see oli langenud siis Itaalias katoliku kiriku survel tsensuuri hambusse just väidetavalt liigse seksuaalse vabameelsuse tõttu. Stiilinäide allpool.
Beekman jätkas (lk 45-46): “Ent just tänu kodumaal nähtud Itaalia filmidele muutus see raskete sisemiste probleemidega maa kiiresti südamelähedaseks. Vaatasime nagu haruldust Naapoli sadamat piiravat malmvõret, mis lahutas meeleheitel Anna Zaccheod armastatud inimesest. Ferrarast läbi sõites ahmisime pilkudega paika, mis on ülihästi meeles suurepärasest filsooofilisest filmist “1943. aasta pikk öö”. Kindlusemüüri ees kinnine kivibarjäär, kus koidikul toimus mahalaskmine, üle tänava sammaskäik, selle kohal žalusii taga aken, milles me lausa otsisime liikumisvõime kaotanud mehe kahvatut nägu. Või Hispaania väljak Roomas, mis tuttav pole mitte niivõrd selle põgusast külastamisest, kuivõrd filmist “Neiud Hispaania väljakult”.
Selliseid filmidest mällusööbinud paiku on Itaalias igal sammul. Ehkki giid väldib meeleheitliku järjekindlusega Itaalia siseelu teravate vastuolude puudutamist, toovad need filmidega seotud kohad taas silme ette neorealistide halastamatud teosed. Nii rändab sinuga koos mööda Itaaliat itaallaste valu ja võitlus. Vaatamata sellele, et Itaalia vitriinsilmad on üpris muretud ja kergemeelsed.
Itaalias vaatasime samuti üht ameerika filmi, kõmutekitanud Nabokovi romaani “Lolita” ekraniseeringut.” Järgneb pikk ümberjutustus (poolteist lehekülge) selle filmi sisust. Beekmani kokkuvõtte: “Kogu see ilgus on andeka režissööri Stanley Kubricki poolt lavastatud täiesti ühese eesmärgiga: tekitada sensatsiooni, võita vaatajaskonda, tõusta maailma filmikunsti esiritta. Kuid Kubrick arvestas viltu. 1962. aasta Veneetsia filmifestivalil sai “Lolita” ja selle läbi üldse räpane patoloogia kunstis täieliku fiasko osaliseks.”
Sama võtet n-ö manduva lääne kultuuri tutvustamiseks oli kasutanud Laosson, kes viibis Itaalias 1961. aasta mais. Tema kirjutas: “Millised tendentsid valitsevad kodanlikus filmikunstis? Kõiki neid määratleda turistlike muljete põhjal on võimatu, kuid arvan, et ühte ja kõige olulisemat neist saab hästi iseloomustada filmi abil, mida nägime Itaalias.
Itaalia filmikunst on meile ammu tuttav heast küljest – terve seeria selle neorealistlikke ja realistlikke filme on jooksnud ka Nõukogude Eestis. Repertuaar aga, mida pakkusid Rooma kinod maikuus, meenutas mingit ameerika filmide festivali. NATO ei tähenda ju ainult sõjalist blokki Ameerika Ühendriikide juhtimisel, vaid dollarimaa hegemooniat ka teiste suhete alal seespool seda blokki. Kas seda tingis “kultuuriliste suhete” arendamise plaan Itaalia ja USA vahel või lihtsalt Itaalia kinotööstuse kapituleerumine võimsate Hollywoodi kontsernide ees, on ükskõik, kuid Rooma kinoreklaam kirendas indiaanlastest ja kauboidest, surmahirmus virildunud lõustadest, laskevalmis või tulistavatest revolvritest, alasti või poolalasti kaunitaride väljakutsuvatest poosidest ja igasugustest fantoomidest. Lähemal vaatlusel võis ühel või teisel afišil küll silmata itaalia artistide ja lavastajate nimesid, kuid see ei suutnud meis kustutada muljet itaalia kino amerikaniseerumisest. Mitte ainult siin, vaid kõigis NATO maades kaevatakse kino ja televisiooni amerikaniseerumise üle.
Hotelli administraatorid, keda palusime juhatada meile vaatamiseks korralikku filmi, ei söendanud meile soovitada ühtki kinos parajasti näidatavatest.
Otsustasime vaadata filmi, mille üheks peaosaliseks oli Frankenstein. Kohtumisest selle juba kodanliku Eesti päevist tuttava monstrumiga lootsime võrdlusmaterjali ameerika kinokunsti arengu kohta. Selgub, et Frankenstein on tänini jäänud ameerika filmi üheks kandetalaks.” Järgnes pikk ümberjutustus filmi sisust. “Film lõpeb Frankensteini jäämisega laboratooriumi rusude alla… (Kuid Frankenstein ei hävi – ta ei saa niipea hävida, kinokontsern vajab seda monstrumit ju veel kümnetes järgmistes filmides.),” kirjutas Laosson. “Näib tõepoolest, et see kuju on paljudele vaatajaile midagi rohkemat kui mehaaniline robot, et ta on saanud teatud tsivilisatsiooni, hingetu tsivilisatsiooni sümboliks, tsivilisatsiooni, mis muserdab selle kandjat ja loojat, on võimeline lömastama lihtsat inimest.”
Ühest küljest ideoloogiliselt täiesti selged hoiakud, aga teisest küljest pikad ümberjutustused teostest, mis jõudsid laiema publikuni Eestis alles palju aastaid hiljem. Kas Beekmani reisikiri oli mõjutatud Laossoni omast ja kui palju oli sellistes hoiakutes siis siirast usku, kui palju topeltmõtlemist – sellistele küsimustele Hiiemäe raamatust vastust ei leia, seal libisetakse neist mööda. Antonionit ei ole seal üldse mainitudki ja nii ei saa ka näiteks vastust küsimusele, mida arvas või arvab Beekman tema peagi järgnenud ingliskeelstest filmidest nagu “Blow-Up” (1966) ja “Zabriskie Point” (1970).
Lühidalt: ladusalt kirjutatud, kergesti loetav raamat. Tuleb lihtsalt arvestada sellega, et paljudele küsimustele, mis võivad tekkida Beekmani enda teoseid lugedes (alates tema esimesest raamatust, reisikirjast “Plastmassist südamega madonna”), ei pruugi sellest vastuseid leida.
