Ernst Jünger “Marmorkaljudel”

Hiljem kuulsin vend Othot mauretaanlaste aja kohta ütlevat, et mis tahes eksitusest saab viga alles siis, kui sellesse kinni jäädakse. Tema väide tundus mulle veel tõesem, kui mõtlesin olukorrale, milles me olime, kui too ordu meid enda külge köitis. Allakäigus on ajajärke, mil hägustub vorm, mis elule seesmiselt ette on antud. Kui me sellesse vormi satume, siis kõigume siia-sinna nagu tasakaalu kaotanud olendid. Me vajume nürist rõõmust nürisse kurbusse, ja teadlikkus kaotusest, mis hoiab meeli pidevalt erguna, peegeldab nii tulevikku kui ka minevikku kütkestavamana. Me elame kas kadunud aegades või kaugetes utoopiates, samal ajal kui hetk kaob käest.

Niipea kui puudujääk meie teadvusse jõudis, püüdsime sellest vabaneda. Tundsime igatsust oleviku järele, tegelikkuse järele, ja oleksime läinud läbi tule ja vee, et igavusest pääseda. Nagu ikka, kui kahtlus on mestis küllusega, võtsime omaks vägivalla – ja kas pole vägivald mitte too igavene pendel, mis osuteid ringi ajab, nii ööl kui ka päeval? Niisiis hakkasime unistama võimust ja ülemvõimust ning niisugustest eluvormidest, mis liiguvad võitluses elu ja surma peale kartmatult üksteise vastu, olgu siis languse või triumfi poole. Ja me uurisime neid eluvorme põnevusega, nagu silmitsetakse söövitusjälgi, mis hape jätab lihvitud metalli peegelsiledale pinnale. Säärase kalduvuse puhul oli paratamatu, et mauretaanlased meile lähenesid. Nende juurde juhatas meid Kapten, kes oli surunud maha suure ülestõusu Ibeeria provintsides.

Ernst Jünger (1895-1998) oli mees, keda iseloomustati nekroloogides ja on kirjeldatud ka hiljem ilmselt kõige enam sõnaga “vastuoluline”, ning seda kahtlemata põhjusega. Ma ei hakka siin tema elulugu ümber jutustama, vaid viitan ühele Peeter Helme aastatetagusele kirjatööle, kus ta arvas, et kui Jüngeri raamatuid hakataks lõpuks eesti keelde tõlkima, siis neelaks neid “neonatsid ja lihtsalt end sõjaasjanduse huvilisteks nimetavad jopskid”. Helme tegi hiljem ka hea ülevaate Jüngeri jõudmisest eesti kultuuriruumi, mis muidugi näitas, et tema lugejate hulgas võiks olla ka veidi teistsuguseid inimesi.

Loomingu Raamatukogus ilmunud “Marmorkaljudel” (saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Katrin Kaugver) kuulub tänapäeval Jüngeri hinnatuimate teoste hulka. Seda ilmselt mitte üksnes kunstilistel põhjustel, vaid ka seetõttu, et see sobib poliitiliselt meie aega paremini kui need hoogsad sõjajutud, mis talle omal ajal kuulsuse tõid.

Ünenäoline mõistujutt “Marmorkaljudel”, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas, mis omas mõningasi kokkupuutepunkte tegelikuga, ilmus saksa keeles 1939. aastal ning seegi sisaldab palju vägivalda, tapmist ja sõda, kuid vormis, mis võimaldab tõlgendada seda nn. vastupanuromaanina. Goebbels olla tahtnud selle autori lausa koonduslaagrisse saata, kuid Hitleri vastuseisu tõttu siiski repressioone ei järgnenud ja raamat jäi lettidelt korjamata. Jünger ise nägi sellel avaramat tõlgendamisruumi ja vaidlused selle üle, kas tegemist oli vastupanuromaaniga või mitte, jätkuvad veel tänapäevalgi.

1972. aastal raamatule lisatud järelmärkuses kirjutas autor: “Lisandus minu kasvav allergilisus sõnale “vastupanu”. Mees võib oma aja võimudega kooskõlas olla, ta võib neile vastanduda. See on teisejärguline. Ta saab kus tahes näidata, mis mees ta on. Sellega tõestab ta oma vabadust – füüsiliselt, vaimselt, moraalselt, eriti ohus olles. Kuidas ta endale truuks jääb: see on tema probleem. See on ka igasuguse luule proovikivi.”

Helme ütles nüüd Klassikaraadios seda raamatut tutvustades, et seda võikski lugeda kogu poliitilist tausta kõrvale jättes. Kui seda nii teha, siis on minu lühike kokkuvõte: tüütult palju taplemist, aga omapäraselt poeetiline stiil. Aga kui siiski mõelda ka poliitilisele taustale, siis on muidugi huvitav otsida-leida teosest paralleele toonase Saksamaa ja Nõukogude Liiduga, mõtiskleda näiteks ridade vahele kirjutamise kunsti üle jne. Ma ei ole samas kindel, kas see neonatsidele ja teistele jopskitele hästi peale läheks, võib-olla tunduks see jutt neile liiga segane ja keeruline, liiga luuleline.

Te kõik teate seda tohutut ängi, mis valdab meid õnneaegu meenutades. Kui pöördumatult on nad küll möödas, ja armutumalt kui mis tahes kaugustega oleme neist lahutatud. Eks paista kõik pildid oma järelhelgis ju ka ahvatlevamad; me mõtleme neist nagu surnud armsama kehast, mis lebab sügaval mulla all ning mille ülev ning vaimne ilu meid nüüd võpatama paneb justkui kõrbemiraaž. Ja oma janunevas igatsuses kombime ikka ja jälle mineviku iga pisiasja, iga kurdu. Vägisi tundub, et me pole oma elu ja armastuse mõõtu päris ääreni täis saanud, ent ega kahetsus tegemata jäänut tagasi too. Oh, oleks see tunne meile elu igal õnnehetkel ometi õpetuseks!

Loe edasi seda lühikest katkendit!

Akadeemia nr. 8, 2017

Laurits Leedjärv kirjutab antroopsusprintsiibist ja universumi täppishäälestusest, mis on loonud võimaluse inimese tekkeks. “Võiks ju üsna kiretult kosta, et mis seal ikka, universum lihtsalt on selline ja teistsuguses ei saaks keegi sääraseid küsimusi esitada. Aga miks universum ikkagi on selline? See on ilmselt koht, kus vastus ei saa enam jääda puhtalt teaduse raamidesse. Mängu tuleb maailmavaade ja filosoofiline taust,” märgib ta.

Marek Volt kirjutab esteetilise hoiaku ontoloogiast. “Iga täisvereline esteetilise hoiaku teooria peab andma vastuse vähemalt kolmele küsimusele: mis on esteetiline hoiak, miks me peaksime millegi suhtes võtma esteetilise hoiaku ning mille suhtes üleüldse saab võtta esteetilist hoiakut,” teatab ta sissejuhatuseks.

Erki Tammiksaar kirjutab põlevkivitööstuse sünnist ja arengust Nõukogude Liidus aastail 1918-1945 ning selle seostest Eestiga. Nii Eesti kui ka Vene põlevkivitööstuse sünniajaks tuleks tema sõnul lugeda 1917. aasta 13. veebruar (ukj), mil Venemaa valitsus eraldas 1,2 miljonit rubla põlevkivikaevanduse rajamiseks Pavandu kõrtsi juurde. Kaevanduse rajamist alustati kevadel ja oktoobris oli see ekspluatatsiooniks valmis, kuid bolševike riigipööre ja sellele järgnenud kaos lükkasid kaevanduse käikulaskmise edasi. Päris huvitav lugu, läheb edasi Akadeemia järgmises numbris.

Avaldatud on Einar Lundborgi mälestused “Rootsi Korpusega Eesti Vabadussõjas”, mis oli seni saadaval ainult Rootsi Sõjaarhiivis hoitavas rootsikeelses käsikirjas. Küllaltki avameelne ja otsekohene tekst, mis annab realistliku pildi Rootsit värvatud palgasõduritest, nende motiividest ja käitumisest. Tõlkija Mart Kuldkepp märgib, et “õnnetud Rootsi vabatahtlikud Eestis on praeguseks enamjaolt unustatud, kuigi siiski mitte nii täielikult, nagu Lundborg kartis. Alates 1980. aastatest on nende kohta ilmunud järjest täienev rida eri põhjalikkusega käsitlusi nii Rootsi kui Eesti ajaloolastelt ja ajakirjanikelt, kuigi neist ühtegi pole vähemalt minu hinnangul põhjust veel piisavalt läbimõelduks ja täielikuks pidada. Tohisoo härra Carl Axel Mothander [rootslaste üks ülematest] naudib aga tänapäeva Eestis populaarsust, mis oleks tõsiselt üllatanud nii omaaegseid eestlasi kui ka rootslastest “mõrvareid”. Olgu Lundborgi mälestused siin mõningaseks vastukaaluks sellele ja mõtlemisaineks.”

Luuletusega esinevad Indrek Hirv ja Toomas Kiho. Arvustusi selles numbris ei ole. Lõpule jõuab järjejutuna avaldatud Galileo Galilei “Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt”, mida on ühtlasi pikemalt kommenteerinud Piret Kuusk.

Vikerkaar nr. 7-8, 2017

Luuletustega esinevad Hasso Krull, Maarja Kangro, Joanna Ellmann ja Triin Soomets.

Ene Mihkelsoni lühike “Harjutus” sisaldab lauseid (Mina seda kirjutavat “keegit” enese sees ei tunne. Kui ta alustab, ei tea ta kunagi, mida ta täpselt tahab. /—/ Öeldu on juba ilukõne. Hiljem tõmban ma selle maha. /—/ Seegi ilukõne vajab mahatõmbamist. /—/ Ma kustutan ka selle lõigu, sest kirjeldus on umbmäärane. Põnevus on jäänud siit välja. /—/ Seda lõiku pole vaja maha tõmmata.), mis tekitavad suurt äratundmisrõõmu.

Donald Tombergi “Arno, isa, koolimaja ja tunnid” kulgeb, nagu arvata võib, Lutsu ainetel.

Ajakirja topeltnumber on pühendatud apokalüpsisele. Avaldatud on põlisameeriklaste nägemusi, Muhammad Ibn Ishaqi “Jumala saadiku elutee” ning 10. sajandist pärit anonüümne “Deor”, mis on kõigest 42 rida pikk, kuid varustatud 11-leheküljelise põhjaliku kommentaariga (autoriks selle poeemi vanainglise keelest tõlkinud Mart Kuldkepp).

Esseed. Marina Warneri “Inglid ja masinad” viib Johannese ilmutusraamatust Hollywoodi filmideni. Urmas Nõmmik kirjutab teemal “Tänapäeva apokalüptika vanatestamentlikud juured Jesaja apokalüpsise näitel”. Avaldatud on veel Immanuel Kanti “Kõikide asjade lõpp” koos Märt Väljataga kommentaariga, Hasso Krulli “Varsti”, Ott Puumeisteri “Lõplikkuse kogemus”, Joanna Nurmise “Piltilus maailmalõpp: Tuumasõjast kliimamuutusteni”, Jaak Tombergi “Kuidas kujutada kliimakriisi? Kim Stanley Robinsoni utoopiline realism” ja Tõnu Karjatse “Isikliku apokalüpsise võimatusest maailmakinos”.

Lühidalt: palju juttu, kohati küll ka päris huvitavaid mõtteid ja teraseid tähelepanekuid, kuid midagi väga uut ma sealt enda jaoks ei avastanud.

Jaan Tallinn on andnud intervjuu Allan Aksiimile, räägivad tehisintellektiga seonduvast. Tasub lugeda.

Kunstiloo rubriigis peatub Maarja Kangro oma õe Kirke Kangro loomingul, millest toodud reprosid ka ajakirja kaantel ja nende vahel näha saab.

Arvustused. Rauno Alliksaar leiab, et Steven Vihalemi raamatut “6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality” on romaaniks “pisut keeruline nimetada. Sisetunne ütleb, et mingi kõiki päätükke läbiv terviklik narratiiv on olemas, aga väga-väga keeruline on sõnastada, milles see täpselt seisneb. Mõningane järjepidevusetus olekski ilmselt suurim vormiline probleem, mida teosele ette heita.” Samas on aga tema arvates tegemist ühe möödunud aasta omanäolisema ja julgema teosega.

Meelis Oidsalu kirjutab, et “Urmas Vadi uus romaan [“Neverland”] on pungil freudistlikku pahna” ning “Vadi teos ei vasta esmapilgul Milan Kundera poolt romaanikunstile püstitatud kesksele nõudmisele, mille kohaselt peab romaan paljastama mõne senitundmatu või unustatud tahu inimloomuses ja tema eksistentsis. “Neverland” ei paljasta õigupoolest midagi või kedagi, siin on kõik kuidagi liiga tuttav, lähedane ning ka autoripositsioon tegelasi empaatiliselt aasiv. Romaanilikuks teebki “Neverlandi” ehk see, mis puudub…”

Jüri Kolk märgib Mart Kanguri luulekogu “Liivini lahti” arvustades, et “tema luulega on see probleem, et autor tundub olevat täiskasvanu. Täiskasvanud autori luule jääb kahjuks automaatselt ilma paljudest külgetõmbavatest omadustest. Seda ei osteta nii innukalt, sellele ei anta lahke käega preemiaid. Kanguri puhul on asi muidugi veel palju hullem – ta pole mitte ainult täiskasvanu, vaid tal puudub ka lavapersoon. Võimalik, et ta peab seda sündsusetuks, aga see on ainult minu oletus. Kõrvalmärkusena: ma ei väida, et kirka lavapersooniga luuletajad oleks oma tegelaskuju tingimata teadlikult loonud, ei. Ütlen lihtsalt, et sellise persooni puudumine on üks asi, mis takistab Kanguri luulel masside meeltesse tungimast. Samas on see isetus, mis osutab staari puudumisele, ülimalt mõnus.”

Mikko Lagerspetz tutvustab soomlaste kirjutatud ja nüüd eesti keeles ilmunud (tõlkinud Andres Adamson) ajalooraamatut “Musta koidiku kuulutajad: Soome fašistide lugu”, mis “pakub teada-tuntud ajaloofaktidele uut tõlgendusraamistikku”, mille kohaselt “fašismilaadne tegevus ei paistagi enam nii kõrvaline ja Soome ühiskonnaelu peavoolust eraldatud. /—/ Raamat käsitleb fašistlikuna palju laiemat osa ühiskonnast, kui Soomes on olnud tavaks. Arvatavasti ei ole mõtet suhtuda sellesse kui välimäärajasse; oluline on pigem raamatu pakutud kogupilt sellest antikommunismi, Suur-Soome aate, väärtuskonservatismi ja sõduriromantika maastikust, millest fašism võrsus ja millest ta sai endale kõlapinda ja liitlasi. Raamatus toodud paljud otsetsitaadid rahvusradikaalsetelt liikumistelt teevad siiski piisavalt selgeks, et nende eeskujuks oli fašism. Kõhedust tekitab asjaolu, et samasuguseid tsitaate võib leida ka tänapäeva poliitikute ja liikumiste väljaütlemistest.”

Hoi-hoi, maailmalõpp on iga hetkega lähemal kui kunagi varem.

Akadeemia nr. 7, 2017

* Rein Einasto mõtisklusi Mahe-Eestist rahvusriikluseni, inimkesksusest ökosüsteemsuseni. Kohati on jutt liiga deklaratiivne ja lihtsustav. Leidub palju kohti, kus tahaks öelda vahele, et “see ei ole päris nii” või “see ei ole nii lihtne”, aga siis peaks hakkama asju juba pikemalt selgitama ja seletama ning seda ma siin praegu teha ei jõua.

* Jaan Leetsare “Eesti uue maaelu- ja maamajanduspoliitika alused” sisaldavad küll palju kurtmist tehtud vigade pärast, kuid pakuvad vähe konkreetseid, teostatavaid lahendusi. Kohati häirib taas autori äärmuslikult mustvalge suhtumine (palgatöötajate võrdsustamine pärisorjadega jms.), kergelt minevikuhõnguline utopism ja ultimatiivne toon, mis välistab tegelikult sisulised arutelud.

Kahju, sest mitmed artiklis tõstatatud teemad seda kindlasti vääriksid. Nagu näiteks: “Olen Valma külavanem juba kümme aastat ja näen, et Viljandi suurvalla loomise järel on vallaametnikud koondunud linna ja maal neid tegelikult enam kuigi tihti ei kohta. Seevastu külavanemal on kohustusi juurde tulnud: päästjate ja politsei informeerimine, kiirabi kutsumine, külatülide lahendamine, küla arengukava koostamine, küla esindamine vallavalitsuses, matuste korraldamine ja lahkunutele järelehüüdmine, küla kultuurielu arendamine, vanurite aitamine jne. Külavanemate institutsioon tuleks paremini seadustada, valdade poolt tasustada (külavanemal võiks olla oma eelarve).”

* Toomas Kiho “Oksjon” (müüdud! metsad, liivad, jõed, / müüdud! nurmed, orud, mäed, / müüdud priius, aated, tõed! / Eesti, rikast põlve näed!).

* Lauri Kann annab huvitava ülevaate Manasseini revisjonist ja eesti talurahva soovidest 19. sajandi teisel poolel. Ta märgib samas, et “ajalooallikana ootavad valdadest kogutud ankeedid veel põhjalikku uurimist. Andmeid on kogutud kõigist Liivimaa kubermangu Eesti (ning ka Läti) valdadest, mis võimaldaks vaadelda talurahva elu Saaremaast kuni Võrumaani väga erinevatest aspektidest. Täidetud ankeedid annavad palju olulist teavet maade mõisastamisest, inimeste sissetulekutest kuni vallainstitutsioonide toimimise ja palju muuni.”

* Hasso Krull kirjutab pikalt teemal “Kosmiline trikster: Triksteri kuju ja mütoloogilised funktsioonid”, aga seda juttu ma praegu ei lugenud.

* Vladimir Sazonovi kommenteeritud tõlge Kesk-Assüüria impeeriumi ühe silmapaistvaima valitseja Tiglatpileser I (valitses umbes 1116-1077 eKr.) hümnist. Hümni algus ja lõpp on hävinud, säilinud on sellest vaid 47 rida akaadikeelset teksti.

* Lõpule jõuab Üllar Petersoni tõlge Abu Yusufi kuulsaimast tööst “Kitab al-kharadž” (algus Akadeemia käesoleva aasta 5. numbris).

* Andres Andresen teeb kokkuvõtte eelmisel aastal avaldatud kogumikust “Esimene maailmasõda ja Eesti. II”, mis on järg 2014. aastal ilmunud samanimelisele kogumikule. “Kogumiku 11 artiklit annavad kokku väga mitmekülgse tervikpildi, mis oluliselt täiendab meie senist teadmist Esimesest maailmasõjast Eesti ajaloos,” kirjutab Andresen.

* Jätkub Galileo Galilei “Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumist alalt” (tõlkinud Mailis Põld), mis on jõudnud juba XX osani.

“101 Eesti arheoloogilist leidu”

Kes ei oleks otsinud lapsepõlves suvel maal vanavanemate juures olles aiast rahapada, mis sinna kunagi väidetavalt võidi matta, või leidnud kusagilt vana maja otsa juurest lillepeenrast tsaariaegseid münte, vasest kopikaid, mis jäid sinna maha siis, kui pööningult vana soga alla aeti ja lõkkesse või prügimäele veeti…

Sarnaseid mälestusi arheoloogilistest otsingutest ja leidudest on paljudel. Tänapäeval lihtsustab taolisi aardejahte ka metalliotsijate ehk -detektorite suhteliselt laialdane ja kerge kättesaadavus (see on kindlasti üks põhjustest, miks laiema lugejaskonna huvi arheoloogia vastu ei näita Eestis raugemise märke, vaid püsib kõrge).

Tõnno Jonuksi ja Kristiina Johansoni “101 Eesti arheoloogilist leidu” kinnitab nüüd kõigile asjahuvilistele, et millegi tõeliselt väärtusliku peale sattumiseks ei pea olema professionaalne arheoloog. See raamat on täis näiteid asjadest, mis tulid maapõuest välja päris juhuslikult või jäid ette asjaarmastajatest detektoristidele.

Vast kõige enam üllatabki nende tehtud valiku puhul just see, et keskendutud on pisiasjadele, see tähendab väikeste mõõtmetega esemetele, mille otsa võib komistada sisuliselt igaüks. Näiteks kuulsaid Salme muinaslaevu on vaid mainitud seoses nende juurest leitud mängunuppude koguga. Kõige suuremate mõõtmetega leiuks, mis eraldi esile tuuakse, on Viljandis välja kaevatud 14. sajandist pärit keraamikaahi, kuid see on erand, mis kinnitab reeglit. Tähelepanu all on peamiselt erinevad käsirelvad, tööriistad, ehted, mündid ning muud väärtasjad. Ühesõnaga: mikromaailm. Kuni poti-, portselani- ja klaasikildude ning riidetükkideni välja.

Esile toodud leidudest kurioosseim on ilmselt Asva koproliit ehk kivistunud koerasitt, mille analüüsimisel on saadud huvitavaid andmeid tuhandeid aastaid tagasi elanud koerte toitumise kohta. Sellistele asjadele juhuslikult peale sattudes on tavainimestel muidugi raske tunda neis ära midagi sellist, mis vääriks uurimist. Selles mõttes on hea, et piltidel saab näha leide, nagu haruldane päts toorrauda või vana jahvekivi, mis ei pruugi näida harilikule silmale millegi erilisena, kuid pakuksid ajaloolastele siiski huvi.

Hea on ka see, et kõigi leidude puhul on antud viiteid materjalidele, mida tasuks lisaks lugeda. Samuti on toodud välja, kus kõnealuseid esemeid eksponeeritakse või hoitakse. Veidi arusaamatu on ainult, millest lähtuti nende järjestamisel. Kronoloogilises järjekorras, mida ajalooraamatutes tavaliselt kasutatakse, need igatahes ei ole. Temaatilises samuti mitte. Tundub, et järjekord on täiesti suvaline. Võib-olla tahtsidki autorid nii rõhutada, et selliste leidude esinemises ei ole mingit korrapära – need tulevad välja nii, nagu Jumal juhatab.

Huvitav on lugeda erinevaid tõlgendusi, mille osaliseks üks või teine asi on saanud. Paratamatult tekkib lugedes sedasi aga tahtmine ka omalt poolt kohati üht-teist lisada. Näiteks seoses ristiripatsitega, mis jõudsid Eestisse juba enne maa ametlikku ristiusustamist ning mida on hauapanustena leitud peamiselt naiste ja laste luustike juurest.

“Seega on laiem tähendusväli ristiripatsitel kindlasti seotud kristlusega. Arvamused selle kohta, mis oli aga iga üksiku ripatsi tähendus maal, kus kristlus religioonina ei olnud levinud, on erinevad,” kirjutavad Jonuks ja Johanson. “Osalt võidi ripatsile omistada üldist kaitsvat toimet, mis oleks pidanud selle kandjast eemal hoidma kõik halva. Ilmselt oleks aga selliselgi juhul ripatsi võim ja vägi tulenenud seosest uue, mõjuvõimsa ja prestiižse religiooniga. Teisalt võisid ristiripatsid markeerida ristituid, kes olid pühad sakramendid vastu võtnud võõrsil, kuid elasid endiselt paganlikul maal. Ja kolmandaks võisid, eriti just Eestis tehtud ristiripatsid, markeerida inimesi, kes välismaiste eeskujude järgi pidasid ka ise end kristlasteks, ehkki nad ametliku ristiusu doktriini järgi seda ei olnud. On tõenäoline, et kristlikud mõjud levisid Eestisse juba enne 13. sajandi alguse ristisõdu ja need ilmselt sobitati olemasoleva maailmavaatega. Võimalik, et see võõras ja uus religioon oligi kõige mõjurikkam ühiskonna eliidi seas, seda enam, et ka ristiripatseid on leitud just jõukamate inimeste hauapanustena.”

See kõik on võimalik. Aga lisaks on võimalik veel seegi, et selliste ripatsite kandmise kommet ei võetud siis kristlikest naabermaadest üle lihtsalt matkimise teel, vaid see tuli kaasa inimestega, eelkõige naistega, kes sealt siia ümber asusid ehk toodi. See selgitaks ilmselt, miks ristiripatsid levisid just ühiskonna jõukamas kihis, mille mobiilsus oli suurem. Kristlus võis levida Eestisse alguses ju peamiselt samal moel nagu tänapäeval islam: võõramaalastega abiellumise teel. Selle vahega, et toona asusid ümber peamiselt naised, nüüd mehed; toona saabusid uue usu kandjad siia Venemaalt ja põhjamaadest, nüüd kaugemalt. See oleks ju samuti üks loogiline seletus.

Kuidas asjad ka ei olnud, mõtlemisainet pakuvad taolised arheoloogilised leiud kindlasti paljudele. Ja hea hulk neist on koondatud nüüd ühte väärt raamatusse, mis teemast kerge vaevaga läbilõike saada võimaldab. Arheoloogilised kihistused on pööratud selles küll täiesti segamini, aga eks nii olegi ju pahatihti ka päriselt. Nendel väljakaevamistel, kust kõnealused asjad on leitud.

Akadeemia nr. 6, 2017

* Arnold Unt, kes võttis 2007. aastal osa Tõnismäel asunud sõjahaua ekshumeerimistöödest ning koostas sellest arheoloogiafirma aruande, kirjutab antud problemaatikast. Üldiselt huvitav artikkel, kuid kohati häirib autori veidi üleolev toon.

Nagu näiteks: “Sedakorda möödus kümme aastat Tallinnas Tõnismäel asunud sõjahaua ekshumeerimisest ja sündmusele nime andnud monumendi teisaldamisest. Kuigi otsingusõnaga “pronkssõdur” saab internetist viiteid eesti-, inglise- ja venekeelsetele artiklitele kokku umbes 22 miljonit, pole viimase kümne aasta jooksul Tõnismäe sõjahaua kohta midagi asjalikku kirjutatud.”

Paistab, et oma kitsast professionaalsest vaatepunktist lähtudes ületähtsustab ta pronkssõduri kriisi puhul ekshumeerimise rolli. See monumentaalne konflikt tulenes ju hoopis muust ja võinuks puhkeda isegi siis, kui sinna olnuks maetud lihtsalt kastid saepuruga. Küsimus oli monumendis ja sellele omistatud tähendustes, mitte sõjahaudades.

* Martin Mölder kirjutab pikemalt Eesti kodanike liberaalsest ja konservatiivsest enesemääratlusest ning hoiakutest 2016. ja 2017. aastal, tuginedes juba palju kriitikat pälvinud uuringutele, kus paluti inimestel hinnata muu hulgas “homoseksuaalsuse õigustatust” (kümne punkti skaalal). Nagu mis mõttes, eks ole?

Eks see metoodika ja küsimuste sõnastus veidi küsitavad olid, aga laias plaanis võib ilmselt nõustuda järeldusega, et kodanike hoiakud on Eestis üldiselt küllaltki konservatiivsed, isegi kui nad ennast ise konservatiividena ei määratle, järjekindlaid liberaale on vähe.

* Toomas Kiho segab luuletuses “Eha” kokku uusi sõnu vanadel viisidel (“On jälle aeg / end koogutada / ja võtta kanda põlissüü.”), luues satiirilise hümni (“Me Liidu rahvaste ja riike seas / sa, Eesti, sammu esimeste kindlas reas!”), millega naeruvääristab Rail Balticu jüngrite eurousku, kuid selle laulu refrään on kurb (“On eha, / pole midagi teha.”).

* Toivo Meikar on kirjutanud väga hea, põhjaliku artikli teemal “Sajand riikliku metsatööstuse algusest Eestis”, kus vaatleb lähemalt aastaid 1915-1922, mil maailmasõja mõjul kutsuti ellu riiklikud küttekomiteed. Tuleb välja, et näiteks 1917. aasta algul oli ehitusvalitsusel kasutada kokku 10 tuhat raietöölist ja paartuhat hobusemeest. Pärast sõda vajadus riikliku metsatööstuse järele sellisel kujul kadus, kuid 1930-ndatel võeti üleilmse majanduskriisi mõjul taas suund riikliku metsatööstuse arendamisele. Nii et 1940. aastaks langes selle arvele juba 80% ülestöötatud metsast.

Eks võib ju selleski näha omamoodi väikest ettevalmistust nii 1917. aasta oktoobrirevolutsioonile Venemaal kui ka 1940. aasta juunipöördele Eestis: muutused ühiskonna majanduslikus struktuuris olid suures osas juba toimunud – järgnesid murrangud, mis muutsid ka selle poliitilist pealisehitist, viies edasi juba alustatud teel.

* Toivo Hinrikus ja Ain Raal kirjutavad Eesti esimesest ja viimasest farmakopöast. Mõiste tuleb kreekakeelsetest sõnadest pharmakon (ravim) ja poieō (teen). “Farmakopöa on ravimite koostisse kuuluvatele toimeainetele, aibiainetele ja droogidele esitatavate kvaliteedinõuete ning nende määramise eeskirjade kogumik, mille eesmärk on tagada ravimpreparaatide kvaliteet ja ohutus.”

Eesti farmakopöa ilmus trükist 1937. aasta jaanuaris. Tol ajal kehtis maailmas kõigest 26 farmakopöad, riiklike kõrval ka Euroopa ja Skandinaavia omad. Lätis valmis see 1940. aastaks. Vahepeal võeti siin kasutusele nõukogude farmakopöa, nüüd kehtib ingliskeelne Euroopa farmakopöa.

“Farmakopöal on seaduse jõud ja selles kehtestatud nõudeid on kohustatud täitma kõik ravimitootjad, valitsusasutused (ravimiametid), teadusasutused ja isikud, kes toodavad ja säilitavad ravimeid või kontrollivad nende kvaliteeti Euroopas,” kirjutavad Hinrikus ja Raal. Eestil on nüüd õigus teha ettepanekuid ja edastada oma ekspertide arvamusi Euroopa farmakopöa komisjonile, kuid omaette farmakopöa järele enam vajadust ei nähta. “Seegi on märk üleilmastumisest.”

* Avaldatud on mõned Jürgen Rooste luuletused (“usun eneseunustuseni sellesse et iga mu luuletus ja tegu muudabki maailmas midagi suurt ja olulist” – toodud näide on pärit tekstist pealkirjaga “Kas ma kunagi enam”).

* Päris huvitav lugemine on ka Frederic Jamesoni essee “Metakommentaar” (tõlkinud Indrek Ojam), mis on varustatud tõlkija põhjaliku kommentaariga. Väikene stiilinäide: “Koos subjekti ehk vaatepunkti moodustanud teadvuse lagunemisega kaotab romaan oma tegevus- ja karakteriühtsuse ning saab millekski, mida tunneme loo-vaba romaanina, ja selle justkui sisuta romaani puhul naaseb tõlgendamisküsimus uue teravusega.”

* Muusikateadlane Maris Kirme arvustab 2015. aastal ilmunud paksu kogumikku “Eesti puhkpillibibliograafia 1856-2012: Orkestrid ja ansamblid”, mis sisaldab 6050 kirjet ja hulga registreid. Ta toob välja rea puudusi ja küsitavusi, kuid leiab lõpetuseks, et see on siiski “omamoodi monument meie puhkpillimuusikale, mis sest, et väikeste mõradega.”

* Järjejutuna lähevad edasi Abu Yusufi ja Galileo Galilei klassikalised tööd.

Wittman ja Kinney “Kurjuse päevik”

Tallinnas sündinud ja kasvanud Alfred Rosenberg (1893-1946) oli üks kummaline mees. Kriitikute sõnul ei voolanud temas endas tegelikult tilkagi saksa verd, kuid sellele vaatamata sai temast üks saksa natsionaalsotsialistide juhtivaid ideolooge, kurikuulus rassiteoreetik, kelle tuline antisemitism aitas ilmselt valmistada ette sobivat pinnast holokausti toimumiseks. Teise maailmasõja ajal sai temast Saksamaa poolt okupeeritud idaalade (Balti riigid, Valgevene ja Ukraina) riigiminister, kelle vastutusalas toimus ka juutide massiline hukkamine.

Nürnbergi protsessil mõisteti Rosenberg süüdi kõigis neljas punktis, mis seal kohtualuste vastu tõstatati: osavõtt vandenõust kuritegude sooritamiseks rahu vastu; ründesõdade kavandamine, algatamine ja toetamine; sõjakuritegude ning lihtsalt inimsusvastaste kuritegude sooritamine. Ta ise süüd omaks ei võtnud, vaid koguni eitas, et oli teadlik juutide massilisest tapmisest. Rosenberg väitis, et tema ei pidanud juudiküsimuse lahendamise all silmas sellist lõpplahendust. Kuid sellele vaatamata mõisteti ta 1946. aastal sõjasüüdlasena surma ja poodi üles.

Kõnealuse raamatu tagakaanelt võib lugeda, et Rosenberg oli üks vähestest juhtivatest natsidest, kes pidas sel ajal päevikut. See leiti sõja lõpul ühest Baieri lossist, kuid läks Nürnbergi protsessi ajal arusaamatul kombel kaotsi. Päevik ilmus uuesti välja 2001. aastal, kui seda pakuti miljoni dollari eest müüa USA holokaustimuuseumile (selle kättesaamiseks kulus veel tosin aastat). “Kurjuse päevik” olevat “ühtaegu ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest Rosenbergi silme läbi ning detektiivilugu selle ajaloolise dokumendi jahtimisest ja kättesaamisest.”

Minu meelest on selline kokkuvõte veidi eksitav. See raamat on tõesti ühtaegu nii detektiivilugu ajaloolise dokumendi jahtimisest ja kättesaamisest kui ka ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest, kuid mitte “Rosenbergi silme läbi”. Seda päevikut, mille abil Wittman ja Kinney oma raamatut müüvad, on kasutatud selles tegelikult suhteliselt vähe. Üsna hea, kergesti loetav, kuigi ameeriklastele omaselt veidi sensatsioonimaiguline ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest antakse siin siiski hilisemate ajaloouurijate, mitte Rosenbergi silme läbi.

Rosenberg on üks selle jutustuse peategelastest, kuid mitte ainus. Teine võtmetegelane, kelle ümber lugu kootakse, on Robert Kempner (1899-1993), juudi päritolu Saksa jurist, kes üritas saavutada 1930-ndatel Preisi siseministeeriumi õigusnõunikuna Hitleri vastutusele võtmist ja natsipartei keelustamist. 1935. aastal oli ta sunnitud kodumaalt lahkuma, kuid kümme aastat hiljem naasis ta sinna ameeriklaste teenistuses, osaledes nende süüdistusmeeskonnas Nürnbergi protsessil. Tema oligi siis see, kes Rosenbergi päeviku kõrvale toimetas.

Raamatu tagakaanel on kirjas, et Rosenbergi päevikut kasutati Nürnbergi protsessil tõendusmaterjalina, ja seest võib lugeda, et sellele viidati tema esimesel ülekuulamisel, aga ka seda, et kui seda päevikut tahtsid kasutada tõendusmaterjalina Rosenbergi kaitsjad, siis ei suudetud seda enam leida. See võinuks ju olla põnev intriig, millele raamat üles ehitatakse. Seda enam, et toodud katked päevikust toetavad kohati Rosenbergi poolt Nürnbergi protsessil räägitut. Näiteks selles osas, mis puudutab tema vähest mõju idaalade riigiministrina ning soovi kohalikud rahvad sakslate poole võita, mitte kohelda neid nii brutaalselt, vaid võimaldada neile suuremat iseseisvust. Antud juhul on mindud aga teist teed.

Wittman tunnistas ajalehele New York Times, et selles päevikus ei ole ühtegi kohta, kus Rosenberg või Hitler ütleks, et juudid tuleb hävitada (räägitakse sellest, et nad tuleb Euroopast välja viia), kuid suur osa raamatust on pühendatud siiski sellele, et jutustada just juutide tagakiusamise ja hävitamise lugu.

Päevik ise on nüüd vabalt loetav USA holokaustimuuseumi veebilehel. Seal on avaldatud 425 lahtist lehte märkmetega aastaist 1936-1944, kuigi raamatus mainitakse vahepeal, et see võtab enda alla 500 lehekülge ja hõlmab kümmet aastat (alates 1934. aasta maist). Kuhu nüüd osa päevikust kadus või miks ei ole seda avalikustatud täielikult, seda ei ole kahjuks peetud vajalikuks selgitada.

Kempner olla aastaid hiljem leidnud, et Nürnbergi protsess toimus vähemalt aasta aega liiga vara ja pärast seda ilmnenud tõendite valguses ei oleks Rosenbergi surma mõistetud, aga seda kõnealuses raamatus, mis kannab inglise keeles veelgi kurjakuulatavamat pealkirja (“The Devil’s Diary: Alfred Rosenberg and the Stolen Secrets of the Third Reich”), muidugi ei mainita.

Tuleb märkida, et see raamat on küll varustatud registriga, kuid see on äärmiselt ebatäielik (Kempner on sealt täiesti välja jäänud ning Rosenbergi ja teiste puhul ei ole toodud ära kaugeltki kõiki lehekülgi, kus neist juttu). Kui on tahtmine hiljem midagi üles leida, siis tasub selle kohta ise lugemise ajal eraldi märkmeid teha.