Lilli Suburgi viimased päevad

Kui eelmisel aastal sai toodud siin välja Lilli Suburgi mälestusi Carl Robert Jakobsonist, mis ilmusid 130 aastat tagasi tema poolt asutatud esimese eestikeelse naistele suunatud ajakirja Linda esimeses numbris, siis nüüd kopeerin ühe artikli 1923. aasta 23. veebruari Päevalehest.

Lilli Suburgi elu lõpul.

Elu on lühike unenägu, olgu ta kui tahes pikk; “ta kaob kui jutuajamine.” Nii on lõpnud Lilli Suburgi võrdlemisi pikk iga, 81½ aastat – mitte kõigile surelikele ei saa nii palju aastaid osaks. Pikk ja igav tundub vanadus neile, kes midagi ei suuda enam teha, kes peavad kibedusega tundma, et nad juba surnud on, enne kui surmaingel nende elulõnga läbi lõikab. Kuid Lilli Suburgist läks armulikult mööda vanadusnõtruse, töövõimetuse karikas, mida näit. isa Jannsen kümme pikka aastat tilkhaaval pidi tühjendama: enne unustusse langema, kui silmad pikale unele sulges.

Lilli Suburgi töö- ja võitlusrikkale elule järgnes ootamata, vaikne surm. Ta tundis enese viimasel ajal just vaimuvärskena.

Vanakeses elas noor süda, mis oma suguõdedega kaasa tundis, tuline vaim, mis ühiselu ja riikliste püüetega alati ühes elas ja kaasarääkimisestki keelduda ei suutnud, kui mõni nähtus tema elavat opositsiooni esile kutsus. Nii ilmus Valga lehes ja “Naiste töö ja elu” jõulunumbris, umbes kuu aega enne Lilli Suburgi surma, kiri “Armsad suguõed”, milles ta leegitsevas vaimus, sütitaval sõnal Eesti naist üles kutsub alkoholihukatuse vastu võitlema, keeluseadust nõudma. Kirjas ilmuv tuline vaim ei osuta kuidagi üle 80-aastast rauka autorina.

Lilli Suburgi imelik elusaatus, haigus, mis teda esimesel nooruse õitseajal seitsmeks aastaks tõvevoodile paiskas, pani teda varakult surma ja tema saladuste üle mõtlema. Selle haiguse ajal, mil ta pea õnneks täiesti terve oli, luges ja uuris ta suure hoolega kogu ilma klassikuid, filosoofilisi ja pedagoogilisi raamatuid. Intensiivselt tegi ta tegemist usuliste küsimustega ja töötas enesele dogmade küljes kleepivast inimlikust ebausust ja verisest fanatismist puhastatud, selgitatud usu Jumalasse ja Kristusse välja. Ta vaimuvallas tõeradu otsiv jalg juhtus ka müstitsismi ja spiritismi piiridesse, ja ta püüdis läbi tungida igavesest udust, mis ka selgemale kui mõistusele üleloomulikkuse väravas “seisa!” hüüab. Tema lõõmav, alati töötav vaim protesteeris energiliselt surma vastu, kes südamed lahutab, elu katkestab, tegevuse lõpetab. “Surnud olla on väga hea, kuid suremise aktsioon on hirmus,” ütles mulle kadunud kunstnik A. Weizenberg, kui temaga viimast korda enne tema surma rääkisin. Ka Lilli Suburg kartis seda suurt saladuslikku suremise momenti, mis tema usu järele uue, kõrgema elu sündimist pidi tähistama, samuti nagu inetumast tupest kaunis, särav liblik hiilgavail tiivul lendu tõuseb. Veel enam kartis ta pikaldast tõvevoodit, mis haigele enesele kui ka tema hoolitsejatele piinaks muutub.

Kõigist neist raskustest juhtis Lilli Suburgi saatus armulikult üle. Tema viimased elupäevad kujunesid järgmiselt: 27. jaanuaril oli ta kasutütar pr. Lammas Egerilt linna tohtri juurde sõitnud, vana kasuema tungival soovil, kes tema tervise eest alati mures oli. Korterisse jõudes, milles kolm veel elus õde Suburgi asusid, tahtis ta oma tütart apteeki rohu järele saata, kuid Lilli tahtis minna, ette tuues, et ta paari viimase päeva jooksul värskesse õhku jalutama pole pääsenud paha ilma tõttu. Kadunuke käis heal meelel üksinda väljas, ta tundis enese siis täiesti vabana. Omaste vastuvaidlemisest hoolimata ruttas ta oma kepiga kaunis pikale teele ja jäänud kauaks ära.

Kodus jutustas ta, et ta rohuga juba tagasitulekul oli olnud. Hommikul oli natuke külma olnud, pärast pisut lund riputanud, et jääd näha polnud. Ühe maja hoovivärava kohal oli ta kepp libisenud ja tema ise ristselili kukkunud, pead vastu teravat kivi trotuaari nurgal ära lüües. Teda aidanud möödaruttav sõdur jalule, kuid suurt valu ei ole ta tundnud. Edasi sammudes tundnud ta jõu raugemist, iseäranis nõrgad tundunud põlved, ühes osutunud valu peas. Lähema maja trepile istunud ta puhkama. Üks vanem naine, kes tema järel tulnud, pakkunud oma abi. Ta palunud end tuttavasse poodi talutada. Seal võtnud tuttav kaupmeheproua ta lahkelt vastu, asetanud ta tunniks ajaks diivanile puhkama ja kosutanud teda sooja piima ja maiustega. Koju tulnud ta üksi, ilma saatjata. Kui omaksed tohtri tahtnud tuua, naernud ta nende üle ja arvanud, et see muidugi mööda läheb, olevat ta ju raskematest hoopidest tervena pääsenud.

Õhtul olnud ta õige erk ja vaimuvärske, mänginud kasutütrega ja selle tütrega, kes ühe Riia lätlase või sakslase juures korteris on, kaarte ja naljatanud, et ta peas ikka vist mõne kruvi logisema on põrutanud, sest pea tegevat valu. Teisel hommikul sõitnud kasutütar koju ja raugake tõusnud üles teda ära saatma. Nii läinud mõned päevad, kuna ta ikka valu üle peas ja rinnus kaevanud. Enamasti viibinud ta voodis, selili, käed risti rinnal, mõtetes ja palvetes. Peavalu peletamiseks soovinud ta pead sooja veega pesta, kuid seda ei ole õed ilma tohtri nõusolekuta teha usaldanud, nii kutsuti vist 1. veebr. tohter. See lubanud küll katseks pead pesta, kuid seletanud õele, et ta kuklas veresoone olevat katki kukkunud. Tohtri ilmumisel ütelnud haige, et tal vist see kord surmaga tuleb arveid pidada, kuid ta ise lootnud ikka tervekssaamist. Tohter rahustanud teda ja käskinud haiguse vastu võidelda. Järgmisel päeval rääkinud ta juba segast juttu, kuna ta vaim hoolitsevalt kasutütre ja selle lapse ümber viibinud. Eraldi rääkinud ta ka suures mures õe Laura tulevikust, keda tema oma toetusrahast ülal pidas.

Kui õde tuppa astunud, leidnud ta oma suureks imestuseks haige aseme tühja. Haige seisnud ahju ääres ja seletanud, et ta Eeva (kasutütre tütar, kes kevadel Valga Saksa gümnaasiumi lõpetab ja lõpueksamiks valmistub) õigeks ajaks eksamile peab äratama. Õdede lahkel manitsusel lasknud ta end voodisse talutada ja uinunud rahulikult magama. Nii maganud ta ärkamata 6. veebruarini, mil kasutütar telegrammi peale linna rutanud. Kasutütre õrnussõnade ja suudluste ajal avanud ta veel kord silmad, vaadanud õnneliku pilguga omaste silmi ja nimetanud kasutütre nime, kui see küsinud, kas ta tema ära tunneb. Järgneval ööl märganud ta juures valvav kasutütar kella kahe ajal, et ta hingamine harvenenud. Ta äratanud õed ja pool tundi selle järel jäänud hingamine üsna soiku, kuna pulss juba varem tuksumast keeldunud. – Lilli Suburg oli selle ilma elavate hulgast lahkunud.

Lilli Suburgi matus.

Sõnum Lilli Suburgi surmast lendas üle kodumaa laiali ja tuli ootamata tema sõpradele ja austajatele. 8. veebruaril asetati tema kaduv põrm viimsesse rahuvoodisse ja viidi pühapäev, 11. veebr. jumalateenistuse järele kirikusse. Tema soov oli, et ta kord oma kodukohas, oma armsa emakese kõrval Vändra surnuaias võiks puhata, Vändras, kus ta esimest korda ilmavalgust nägi ja mille külge ta rohkete sidemetega oli seotud. Teisipäev, 13. veebruar määrati matmispäevaks.

Viimasel Tallinnas viibimisel avaldas kadunu soovi, et praost Mohrfeldt, keda ta tema inimlik-lahke iseloomu ja avara, puhta ilmavaate tõttu väga austas, tema sureliku osa kord emalikku mullapõue sängitaks. See soov leidis ka täitmist. Kell 10 matusepäeva hommikul täitus kirik matuselistega ja ilmusid ka leinapärjad puusärgi ümber. Ilmusid Valga koolid oma lippudega, iseäralist lugupidamist kadunu vastu näitas Valga Eesti naisgümnaasium. Matusekõne pidas õpetaja Kerg, palve praost Mohrfeldt Tallinnast, kooril laulis “Säde” segakoor. Ametlikule talitusele järgnes pärgade puusärgile paigutamine seltside, peaasjalikult naisorganisatsioonide poolt. Esimesena esines Mohrfeldt haridusministeeriumi saadikuna pikema kõnega, milles eraldi Lilli Suburgi tööd hariduspõllul meelde tuletati. Järgnesid järelhüüded ja soojad tänusõnad temale kui Eesti kooli edustajale, naisõiguste tulisele eestvõitlejale, kirjanikule, ajakirjanikule ja karskustegelasele. Esinesid saadikud Tallinna Naisliidu, Tartu Naisseltsi ja Naisühingu, Valga, Viljandi, Pärnu ja Võru naisseltside poolt. Valga õpetajate seltsi, tütarlaste gümnaasiumi, Pärnu karskusseltsi, Tallinna ajakirjanikkude ühingu ja seminari poolt. Koorilaulu saatel kanti puusärk surnuvankrile, millele pikk leinarong järgnes. Vaksalis asetati puusärk vagunisse, paigutati leinapärjad seintele ja siis rääkis praost Mohrfeldt südamlikud lahkumissõnad. Viimasele teele kaasa sõitis ainult õde ja kasutütar, sest teiste aeg oli piiratud nii pikaks sõiduks. Rong pidi 14. veebr. hommikul Lauri jaama jõudma, kuhu Vändra õpetaja läbi hobused vastu oli tellitud. Vändras oli hobuste vastusaatmisega eksitus, nad ilmusid alles õhtul 14. skp. kohale. Neljapäev, 15. skp. hommikul asetati lahkunu Vändra naisseltsi, koolide ja muusikakoori saatel igatsetud kodumaa mulda.

Vaikinud on suu, kes Eesti naist tema eluraskustes lohutanud, tema teadmatuses õpetanud, tema tuimusest on virgutanud, temale teed juhatanud pool aastasada. Kõrgete ideaalide poole rühkides ei leidnud ta mahti isiklike kasude heaks töötada. Kui haridusministeerium teda mitte vanaduspäevil kirjaniku pajukiga poleks toetanud, oleks ta seisukord väga haletsemisvääriline olnud. Ilma haridusministeeriumi abita poleks ka ta viimane soov: Vändra surnuaias viimast und puhata, täide läinud.

Tema on meile, Eesti naistele siiski, nii vaene kui ta ka ilmalikkude varanduste suhtes oli, suure päranduse jätnud: Eesti kooli, mille eest ta ei väsinud võitlemast, tema karskuspüüded, mis järeletegemist ihkavad, ja naisõigused, mille väärilised meie peame olema. Tema ootab aga ka seal õhukese mullakatte all, kas meie tema pärandust ka mõistame hinnata, kas tema mälestus meile püha on. Ta ootab mälestussammast oma hauale, mis ka tulevatele põlvedele teadustaks, mis ta meile on olnud. Mälestussamba põhikapitaliks on Tallinna Naisliit kümme tuhat marka annetanud ja loodab, et see suguõdede agaral tegevusel varsti nii suureks summaks kasvab, et veel selle aasta jooksul Lilli Suburgi hauale vääriline monument võiks püstitatud saada.

L. M.

Päevaleht, 23. veebruar 1923


Suburgi mälestussammas (autoriks skupltor Ferdi Sannamees, kelle ilmselt tuntuimaks tööks sai Tallinna Reaalkooli ees asuv Vabadussõja õppursõdurite monument) avati Vändra surnuaias siiski 1926. aastal, kui möödus 85 aastat Suburgi sünnist. Tegemist on sisuliselt lihtsalt hauasambaga.

Käesoleva kümnendi alguses, kui Suburgi sünnist möödus 170 aastat, hakkasid Pärnu naisteühendused arendama mõtet püstitada talle korralik mälestusmärk. Võimaliku asukohana käidi välja Johann Voldemar Jannseni kuju vahetu lähikond. Viimastel aastatel ei ole sellest plaanist enam midagi kuulda olnud. Ma ei tea, mis seisus Pärnus need asjad praegu on.

Pärnakate plaan oli kahe aasta eest samuti üks neist asjust, millest tõukus Viljandi linna kaasava eelarve jaoks esitatud ettepanek püstitada talle mälestusmärk Viljandi. (Mõningatest muudest ajenditest sai tehtud juttu Facebookis.) Nüüd jõudis see viimaks kolmandal katsel kaasava eelarve rahvahääletusele. Eks nüüd siis paistab, kui vastuvõetav see mõte viljandlastele tundub ja kas selle asjaga on mõtet muid kanaleid pidi edasi liikuda või mitte.

Ernst Jünger “Marmorkaljudel”

Hiljem kuulsin vend Othot mauretaanlaste aja kohta ütlevat, et mis tahes eksitusest saab viga alles siis, kui sellesse kinni jäädakse. Tema väide tundus mulle veel tõesem, kui mõtlesin olukorrale, milles me olime, kui too ordu meid enda külge köitis. Allakäigus on ajajärke, mil hägustub vorm, mis elule seesmiselt ette on antud. Kui me sellesse vormi satume, siis kõigume siia-sinna nagu tasakaalu kaotanud olendid. Me vajume nürist rõõmust nürisse kurbusse, ja teadlikkus kaotusest, mis hoiab meeli pidevalt erguna, peegeldab nii tulevikku kui ka minevikku kütkestavamana. Me elame kas kadunud aegades või kaugetes utoopiates, samal ajal kui hetk kaob käest.

Niipea kui puudujääk meie teadvusse jõudis, püüdsime sellest vabaneda. Tundsime igatsust oleviku järele, tegelikkuse järele, ja oleksime läinud läbi tule ja vee, et igavusest pääseda. Nagu ikka, kui kahtlus on mestis küllusega, võtsime omaks vägivalla – ja kas pole vägivald mitte too igavene pendel, mis osuteid ringi ajab, nii ööl kui ka päeval? Niisiis hakkasime unistama võimust ja ülemvõimust ning niisugustest eluvormidest, mis liiguvad võitluses elu ja surma peale kartmatult üksteise vastu, olgu siis languse või triumfi poole. Ja me uurisime neid eluvorme põnevusega, nagu silmitsetakse söövitusjälgi, mis hape jätab lihvitud metalli peegelsiledale pinnale. Säärase kalduvuse puhul oli paratamatu, et mauretaanlased meile lähenesid. Nende juurde juhatas meid Kapten, kes oli surunud maha suure ülestõusu Ibeeria provintsides.

Ernst Jünger (1895-1998) oli mees, keda iseloomustati nekroloogides ja on kirjeldatud ka hiljem ilmselt kõige enam sõnaga “vastuoluline”, ning seda kahtlemata põhjusega. Ma ei hakka siin tema elulugu ümber jutustama, vaid viitan ühele Peeter Helme aastatetagusele kirjatööle, kus ta arvas, et kui Jüngeri raamatuid hakataks lõpuks eesti keelde tõlkima, siis neelaks neid “neonatsid ja lihtsalt end sõjaasjanduse huvilisteks nimetavad jopskid”. Helme tegi hiljem ka hea ülevaate Jüngeri jõudmisest eesti kultuuriruumi, mis muidugi näitas, et tema lugejate hulgas võiks olla ka veidi teistsuguseid inimesi.

Loomingu Raamatukogus ilmunud “Marmorkaljudel” (saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Katrin Kaugver) kuulub tänapäeval Jüngeri hinnatuimate teoste hulka. Seda ilmselt mitte üksnes kunstilistel põhjustel, vaid ka seetõttu, et see sobib poliitiliselt meie aega paremini kui need hoogsad sõjajutud, mis talle omal ajal kuulsuse tõid.

Ünenäoline mõistujutt “Marmorkaljudel”, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas, mis omas mõningasi kokkupuutepunkte tegelikuga, ilmus saksa keeles 1939. aastal ning seegi sisaldab palju vägivalda, tapmist ja sõda, kuid vormis, mis võimaldab tõlgendada seda nn. vastupanuromaanina. Goebbels olla tahtnud selle autori lausa koonduslaagrisse saata, kuid Hitleri vastuseisu tõttu siiski repressioone ei järgnenud ja raamat jäi lettidelt korjamata. Jünger ise nägi sellel avaramat tõlgendamisruumi ja vaidlused selle üle, kas tegemist oli vastupanuromaaniga või mitte, jätkuvad veel tänapäevalgi.

1972. aastal raamatule lisatud järelmärkuses kirjutas autor: “Lisandus minu kasvav allergilisus sõnale “vastupanu”. Mees võib oma aja võimudega kooskõlas olla, ta võib neile vastanduda. See on teisejärguline. Ta saab kus tahes näidata, mis mees ta on. Sellega tõestab ta oma vabadust – füüsiliselt, vaimselt, moraalselt, eriti ohus olles. Kuidas ta endale truuks jääb: see on tema probleem. See on ka igasuguse luule proovikivi.”

Helme ütles nüüd Klassikaraadios seda raamatut tutvustades, et seda võikski lugeda kogu poliitilist tausta kõrvale jättes. Kui seda nii teha, siis on minu lühike kokkuvõte: tüütult palju taplemist, aga omapäraselt poeetiline stiil. Aga kui siiski mõelda ka poliitilisele taustale, siis on muidugi huvitav otsida-leida teosest paralleele toonase Saksamaa ja Nõukogude Liiduga, mõtiskleda näiteks ridade vahele kirjutamise kunsti üle jne. Ma ei ole samas kindel, kas see neonatsidele ja teistele jopskitele hästi peale läheks, võib-olla tunduks see jutt neile liiga segane ja keeruline, liiga luuleline.

Te kõik teate seda tohutut ängi, mis valdab meid õnneaegu meenutades. Kui pöördumatult on nad küll möödas, ja armutumalt kui mis tahes kaugustega oleme neist lahutatud. Eks paista kõik pildid oma järelhelgis ju ka ahvatlevamad; me mõtleme neist nagu surnud armsama kehast, mis lebab sügaval mulla all ning mille ülev ning vaimne ilu meid nüüd võpatama paneb justkui kõrbemiraaž. Ja oma janunevas igatsuses kombime ikka ja jälle mineviku iga pisiasja, iga kurdu. Vägisi tundub, et me pole oma elu ja armastuse mõõtu päris ääreni täis saanud, ent ega kahetsus tegemata jäänut tagasi too. Oh, oleks see tunne meile elu igal õnnehetkel ometi õpetuseks!

Loe edasi seda lühikest katkendit!

Akadeemia nr. 8, 2017

Laurits Leedjärv kirjutab antroopsusprintsiibist ja universumi täppishäälestusest, mis on loonud võimaluse inimese tekkeks. “Võiks ju üsna kiretult kosta, et mis seal ikka, universum lihtsalt on selline ja teistsuguses ei saaks keegi sääraseid küsimusi esitada. Aga miks universum ikkagi on selline? See on ilmselt koht, kus vastus ei saa enam jääda puhtalt teaduse raamidesse. Mängu tuleb maailmavaade ja filosoofiline taust,” märgib ta.

Marek Volt kirjutab esteetilise hoiaku ontoloogiast. “Iga täisvereline esteetilise hoiaku teooria peab andma vastuse vähemalt kolmele küsimusele: mis on esteetiline hoiak, miks me peaksime millegi suhtes võtma esteetilise hoiaku ning mille suhtes üleüldse saab võtta esteetilist hoiakut,” teatab ta sissejuhatuseks.

Erki Tammiksaar kirjutab põlevkivitööstuse sünnist ja arengust Nõukogude Liidus aastail 1918-1945 ning selle seostest Eestiga. Nii Eesti kui ka Vene põlevkivitööstuse sünniajaks tuleks tema sõnul lugeda 1917. aasta 13. veebruar (ukj), mil Venemaa valitsus eraldas 1,2 miljonit rubla põlevkivikaevanduse rajamiseks Pavandu kõrtsi juurde. Kaevanduse rajamist alustati kevadel ja oktoobris oli see ekspluatatsiooniks valmis, kuid bolševike riigipööre ja sellele järgnenud kaos lükkasid kaevanduse käikulaskmise edasi. Päris huvitav lugu, läheb edasi Akadeemia järgmises numbris.

Avaldatud on Einar Lundborgi mälestused “Rootsi Korpusega Eesti Vabadussõjas”, mis oli seni saadaval ainult Rootsi Sõjaarhiivis hoitavas rootsikeelses käsikirjas. Küllaltki avameelne ja otsekohene tekst, mis annab realistliku pildi Rootsit värvatud palgasõduritest, nende motiividest ja käitumisest. Tõlkija Mart Kuldkepp märgib, et “õnnetud Rootsi vabatahtlikud Eestis on praeguseks enamjaolt unustatud, kuigi siiski mitte nii täielikult, nagu Lundborg kartis. Alates 1980. aastatest on nende kohta ilmunud järjest täienev rida eri põhjalikkusega käsitlusi nii Rootsi kui Eesti ajaloolastelt ja ajakirjanikelt, kuigi neist ühtegi pole vähemalt minu hinnangul põhjust veel piisavalt läbimõelduks ja täielikuks pidada. Tohisoo härra Carl Axel Mothander [rootslaste üks ülematest] naudib aga tänapäeva Eestis populaarsust, mis oleks tõsiselt üllatanud nii omaaegseid eestlasi kui ka rootslastest “mõrvareid”. Olgu Lundborgi mälestused siin mõningaseks vastukaaluks sellele ja mõtlemisaineks.”

Luuletusega esinevad Indrek Hirv ja Toomas Kiho. Arvustusi selles numbris ei ole. Lõpule jõuab järjejutuna avaldatud Galileo Galilei “Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt”, mida on ühtlasi pikemalt kommenteerinud Piret Kuusk.

Vikerkaar nr. 7-8, 2017

Luuletustega esinevad Hasso Krull, Maarja Kangro, Joanna Ellmann ja Triin Soomets.

Ene Mihkelsoni lühike “Harjutus” sisaldab lauseid (Mina seda kirjutavat “keegit” enese sees ei tunne. Kui ta alustab, ei tea ta kunagi, mida ta täpselt tahab. /—/ Öeldu on juba ilukõne. Hiljem tõmban ma selle maha. /—/ Seegi ilukõne vajab mahatõmbamist. /—/ Ma kustutan ka selle lõigu, sest kirjeldus on umbmäärane. Põnevus on jäänud siit välja. /—/ Seda lõiku pole vaja maha tõmmata.), mis tekitavad suurt äratundmisrõõmu.

Donald Tombergi “Arno, isa, koolimaja ja tunnid” kulgeb, nagu arvata võib, Lutsu ainetel.

Ajakirja topeltnumber on pühendatud apokalüpsisele. Avaldatud on põlisameeriklaste nägemusi, Muhammad Ibn Ishaqi “Jumala saadiku elutee” ning 10. sajandist pärit anonüümne “Deor”, mis on kõigest 42 rida pikk, kuid varustatud 11-leheküljelise põhjaliku kommentaariga (autoriks selle poeemi vanainglise keelest tõlkinud Mart Kuldkepp).

Esseed. Marina Warneri “Inglid ja masinad” viib Johannese ilmutusraamatust Hollywoodi filmideni. Urmas Nõmmik kirjutab teemal “Tänapäeva apokalüptika vanatestamentlikud juured Jesaja apokalüpsise näitel”. Avaldatud on veel Immanuel Kanti “Kõikide asjade lõpp” koos Märt Väljataga kommentaariga, Hasso Krulli “Varsti”, Ott Puumeisteri “Lõplikkuse kogemus”, Joanna Nurmise “Piltilus maailmalõpp: Tuumasõjast kliimamuutusteni”, Jaak Tombergi “Kuidas kujutada kliimakriisi? Kim Stanley Robinsoni utoopiline realism” ja Tõnu Karjatse “Isikliku apokalüpsise võimatusest maailmakinos”.

Lühidalt: palju juttu, kohati küll ka päris huvitavaid mõtteid ja teraseid tähelepanekuid, kuid midagi väga uut ma sealt enda jaoks ei avastanud.

Jaan Tallinn on andnud intervjuu Allan Aksiimile, räägivad tehisintellektiga seonduvast. Tasub lugeda.

Kunstiloo rubriigis peatub Maarja Kangro oma õe Kirke Kangro loomingul, millest toodud reprosid ka ajakirja kaantel ja nende vahel näha saab.

Arvustused. Rauno Alliksaar leiab, et Steven Vihalemi raamatut “6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality” on romaaniks “pisut keeruline nimetada. Sisetunne ütleb, et mingi kõiki päätükke läbiv terviklik narratiiv on olemas, aga väga-väga keeruline on sõnastada, milles see täpselt seisneb. Mõningane järjepidevusetus olekski ilmselt suurim vormiline probleem, mida teosele ette heita.” Samas on aga tema arvates tegemist ühe möödunud aasta omanäolisema ja julgema teosega.

Meelis Oidsalu kirjutab, et “Urmas Vadi uus romaan [“Neverland”] on pungil freudistlikku pahna” ning “Vadi teos ei vasta esmapilgul Milan Kundera poolt romaanikunstile püstitatud kesksele nõudmisele, mille kohaselt peab romaan paljastama mõne senitundmatu või unustatud tahu inimloomuses ja tema eksistentsis. “Neverland” ei paljasta õigupoolest midagi või kedagi, siin on kõik kuidagi liiga tuttav, lähedane ning ka autoripositsioon tegelasi empaatiliselt aasiv. Romaanilikuks teebki “Neverlandi” ehk see, mis puudub…”

Jüri Kolk märgib Mart Kanguri luulekogu “Liivini lahti” arvustades, et “tema luulega on see probleem, et autor tundub olevat täiskasvanu. Täiskasvanud autori luule jääb kahjuks automaatselt ilma paljudest külgetõmbavatest omadustest. Seda ei osteta nii innukalt, sellele ei anta lahke käega preemiaid. Kanguri puhul on asi muidugi veel palju hullem – ta pole mitte ainult täiskasvanu, vaid tal puudub ka lavapersoon. Võimalik, et ta peab seda sündsusetuks, aga see on ainult minu oletus. Kõrvalmärkusena: ma ei väida, et kirka lavapersooniga luuletajad oleks oma tegelaskuju tingimata teadlikult loonud, ei. Ütlen lihtsalt, et sellise persooni puudumine on üks asi, mis takistab Kanguri luulel masside meeltesse tungimast. Samas on see isetus, mis osutab staari puudumisele, ülimalt mõnus.”

Mikko Lagerspetz tutvustab soomlaste kirjutatud ja nüüd eesti keeles ilmunud (tõlkinud Andres Adamson) ajalooraamatut “Musta koidiku kuulutajad: Soome fašistide lugu”, mis “pakub teada-tuntud ajaloofaktidele uut tõlgendusraamistikku”, mille kohaselt “fašismilaadne tegevus ei paistagi enam nii kõrvaline ja Soome ühiskonnaelu peavoolust eraldatud. /—/ Raamat käsitleb fašistlikuna palju laiemat osa ühiskonnast, kui Soomes on olnud tavaks. Arvatavasti ei ole mõtet suhtuda sellesse kui välimäärajasse; oluline on pigem raamatu pakutud kogupilt sellest antikommunismi, Suur-Soome aate, väärtuskonservatismi ja sõduriromantika maastikust, millest fašism võrsus ja millest ta sai endale kõlapinda ja liitlasi. Raamatus toodud paljud otsetsitaadid rahvusradikaalsetelt liikumistelt teevad siiski piisavalt selgeks, et nende eeskujuks oli fašism. Kõhedust tekitab asjaolu, et samasuguseid tsitaate võib leida ka tänapäeva poliitikute ja liikumiste väljaütlemistest.”

Hoi-hoi, maailmalõpp on iga hetkega lähemal kui kunagi varem.

Akadeemia nr. 7, 2017

* Rein Einasto mõtisklusi Mahe-Eestist rahvusriikluseni, inimkesksusest ökosüsteemsuseni. Kohati on jutt liiga deklaratiivne ja lihtsustav. Leidub palju kohti, kus tahaks öelda vahele, et “see ei ole päris nii” või “see ei ole nii lihtne”, aga siis peaks hakkama asju juba pikemalt selgitama ja seletama ning seda ma siin praegu teha ei jõua.

* Jaan Leetsare “Eesti uue maaelu- ja maamajanduspoliitika alused” sisaldavad küll palju kurtmist tehtud vigade pärast, kuid pakuvad vähe konkreetseid, teostatavaid lahendusi. Kohati häirib taas autori äärmuslikult mustvalge suhtumine (palgatöötajate võrdsustamine pärisorjadega jms.), kergelt minevikuhõnguline utopism ja ultimatiivne toon, mis välistab tegelikult sisulised arutelud.

Kahju, sest mitmed artiklis tõstatatud teemad seda kindlasti vääriksid. Nagu näiteks: “Olen Valma külavanem juba kümme aastat ja näen, et Viljandi suurvalla loomise järel on vallaametnikud koondunud linna ja maal neid tegelikult enam kuigi tihti ei kohta. Seevastu külavanemal on kohustusi juurde tulnud: päästjate ja politsei informeerimine, kiirabi kutsumine, külatülide lahendamine, küla arengukava koostamine, küla esindamine vallavalitsuses, matuste korraldamine ja lahkunutele järelehüüdmine, küla kultuurielu arendamine, vanurite aitamine jne. Külavanemate institutsioon tuleks paremini seadustada, valdade poolt tasustada (külavanemal võiks olla oma eelarve).”

* Toomas Kiho “Oksjon” (müüdud! metsad, liivad, jõed, / müüdud! nurmed, orud, mäed, / müüdud priius, aated, tõed! / Eesti, rikast põlve näed!).

* Lauri Kann annab huvitava ülevaate Manasseini revisjonist ja eesti talurahva soovidest 19. sajandi teisel poolel. Ta märgib samas, et “ajalooallikana ootavad valdadest kogutud ankeedid veel põhjalikku uurimist. Andmeid on kogutud kõigist Liivimaa kubermangu Eesti (ning ka Läti) valdadest, mis võimaldaks vaadelda talurahva elu Saaremaast kuni Võrumaani väga erinevatest aspektidest. Täidetud ankeedid annavad palju olulist teavet maade mõisastamisest, inimeste sissetulekutest kuni vallainstitutsioonide toimimise ja palju muuni.”

* Hasso Krull kirjutab pikalt teemal “Kosmiline trikster: Triksteri kuju ja mütoloogilised funktsioonid”, aga seda juttu ma praegu ei lugenud.

* Vladimir Sazonovi kommenteeritud tõlge Kesk-Assüüria impeeriumi ühe silmapaistvaima valitseja Tiglatpileser I (valitses umbes 1116-1077 eKr.) hümnist. Hümni algus ja lõpp on hävinud, säilinud on sellest vaid 47 rida akaadikeelset teksti.

* Lõpule jõuab Üllar Petersoni tõlge Abu Yusufi kuulsaimast tööst “Kitab al-kharadž” (algus Akadeemia käesoleva aasta 5. numbris).

* Andres Andresen teeb kokkuvõtte eelmisel aastal avaldatud kogumikust “Esimene maailmasõda ja Eesti. II”, mis on järg 2014. aastal ilmunud samanimelisele kogumikule. “Kogumiku 11 artiklit annavad kokku väga mitmekülgse tervikpildi, mis oluliselt täiendab meie senist teadmist Esimesest maailmasõjast Eesti ajaloos,” kirjutab Andresen.

* Jätkub Galileo Galilei “Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumist alalt” (tõlkinud Mailis Põld), mis on jõudnud juba XX osani.

“101 Eesti arheoloogilist leidu”

Kes ei oleks otsinud lapsepõlves suvel maal vanavanemate juures olles aiast rahapada, mis sinna kunagi väidetavalt võidi matta, või leidnud kusagilt vana maja otsa juurest lillepeenrast tsaariaegseid münte, vasest kopikaid, mis jäid sinna maha siis, kui pööningult vana soga alla aeti ja lõkkesse või prügimäele veeti…

Sarnaseid mälestusi arheoloogilistest otsingutest ja leidudest on paljudel. Tänapäeval lihtsustab taolisi aardejahte ka metalliotsijate ehk -detektorite suhteliselt laialdane ja kerge kättesaadavus (see on kindlasti üks põhjustest, miks laiema lugejaskonna huvi arheoloogia vastu ei näita Eestis raugemise märke, vaid püsib kõrge).

Tõnno Jonuksi ja Kristiina Johansoni “101 Eesti arheoloogilist leidu” kinnitab nüüd kõigile asjahuvilistele, et millegi tõeliselt väärtusliku peale sattumiseks ei pea olema professionaalne arheoloog. See raamat on täis näiteid asjadest, mis tulid maapõuest välja päris juhuslikult või jäid ette asjaarmastajatest detektoristidele.

Vast kõige enam üllatabki nende tehtud valiku puhul just see, et keskendutud on pisiasjadele, see tähendab väikeste mõõtmetega esemetele, mille otsa võib komistada sisuliselt igaüks. Näiteks kuulsaid Salme muinaslaevu on vaid mainitud seoses nende juurest leitud mängunuppude koguga. Kõige suuremate mõõtmetega leiuks, mis eraldi esile tuuakse, on Viljandis välja kaevatud 14. sajandist pärit keraamikaahi, kuid see on erand, mis kinnitab reeglit. Tähelepanu all on peamiselt erinevad käsirelvad, tööriistad, ehted, mündid ning muud väärtasjad. Ühesõnaga: mikromaailm. Kuni poti-, portselani- ja klaasikildude ning riidetükkideni välja.

Esile toodud leidudest kurioosseim on ilmselt Asva koproliit ehk kivistunud koerasitt, mille analüüsimisel on saadud huvitavaid andmeid tuhandeid aastaid tagasi elanud koerte toitumise kohta. Sellistele asjadele juhuslikult peale sattudes on tavainimestel muidugi raske tunda neis ära midagi sellist, mis vääriks uurimist. Selles mõttes on hea, et piltidel saab näha leide, nagu haruldane päts toorrauda või vana jahvekivi, mis ei pruugi näida harilikule silmale millegi erilisena, kuid pakuksid ajaloolastele siiski huvi.

Hea on ka see, et kõigi leidude puhul on antud viiteid materjalidele, mida tasuks lisaks lugeda. Samuti on toodud välja, kus kõnealuseid esemeid eksponeeritakse või hoitakse. Veidi arusaamatu on ainult, millest lähtuti nende järjestamisel. Kronoloogilises järjekorras, mida ajalooraamatutes tavaliselt kasutatakse, need igatahes ei ole. Temaatilises samuti mitte. Tundub, et järjekord on täiesti suvaline. Võib-olla tahtsidki autorid nii rõhutada, et selliste leidude esinemises ei ole mingit korrapära – need tulevad välja nii, nagu Jumal juhatab.

Huvitav on lugeda erinevaid tõlgendusi, mille osaliseks üks või teine asi on saanud. Paratamatult tekkib lugedes sedasi aga tahtmine ka omalt poolt kohati üht-teist lisada. Näiteks seoses ristiripatsitega, mis jõudsid Eestisse juba enne maa ametlikku ristiusustamist ning mida on hauapanustena leitud peamiselt naiste ja laste luustike juurest.

“Seega on laiem tähendusväli ristiripatsitel kindlasti seotud kristlusega. Arvamused selle kohta, mis oli aga iga üksiku ripatsi tähendus maal, kus kristlus religioonina ei olnud levinud, on erinevad,” kirjutavad Jonuks ja Johanson. “Osalt võidi ripatsile omistada üldist kaitsvat toimet, mis oleks pidanud selle kandjast eemal hoidma kõik halva. Ilmselt oleks aga selliselgi juhul ripatsi võim ja vägi tulenenud seosest uue, mõjuvõimsa ja prestiižse religiooniga. Teisalt võisid ristiripatsid markeerida ristituid, kes olid pühad sakramendid vastu võtnud võõrsil, kuid elasid endiselt paganlikul maal. Ja kolmandaks võisid, eriti just Eestis tehtud ristiripatsid, markeerida inimesi, kes välismaiste eeskujude järgi pidasid ka ise end kristlasteks, ehkki nad ametliku ristiusu doktriini järgi seda ei olnud. On tõenäoline, et kristlikud mõjud levisid Eestisse juba enne 13. sajandi alguse ristisõdu ja need ilmselt sobitati olemasoleva maailmavaatega. Võimalik, et see võõras ja uus religioon oligi kõige mõjurikkam ühiskonna eliidi seas, seda enam, et ka ristiripatseid on leitud just jõukamate inimeste hauapanustena.”

See kõik on võimalik. Aga lisaks on võimalik veel seegi, et selliste ripatsite kandmise kommet ei võetud siis kristlikest naabermaadest üle lihtsalt matkimise teel, vaid see tuli kaasa inimestega, eelkõige naistega, kes sealt siia ümber asusid ehk toodi. See selgitaks ilmselt, miks ristiripatsid levisid just ühiskonna jõukamas kihis, mille mobiilsus oli suurem. Kristlus võis levida Eestisse alguses ju peamiselt samal moel nagu tänapäeval islam: võõramaalastega abiellumise teel. Selle vahega, et toona asusid ümber peamiselt naised, nüüd mehed; toona saabusid uue usu kandjad siia Venemaalt ja põhjamaadest, nüüd kaugemalt. See oleks ju samuti üks loogiline seletus.

Kuidas asjad ka ei olnud, mõtlemisainet pakuvad taolised arheoloogilised leiud kindlasti paljudele. Ja hea hulk neist on koondatud nüüd ühte väärt raamatusse, mis teemast kerge vaevaga läbilõike saada võimaldab. Arheoloogilised kihistused on pööratud selles küll täiesti segamini, aga eks nii olegi ju pahatihti ka päriselt. Nendel väljakaevamistel, kust kõnealused asjad on leitud.

Akadeemia nr. 6, 2017

* Arnold Unt, kes võttis 2007. aastal osa Tõnismäel asunud sõjahaua ekshumeerimistöödest ning koostas sellest arheoloogiafirma aruande, kirjutab antud problemaatikast. Üldiselt huvitav artikkel, kuid kohati häirib autori veidi üleolev toon.

Nagu näiteks: “Sedakorda möödus kümme aastat Tallinnas Tõnismäel asunud sõjahaua ekshumeerimisest ja sündmusele nime andnud monumendi teisaldamisest. Kuigi otsingusõnaga “pronkssõdur” saab internetist viiteid eesti-, inglise- ja venekeelsetele artiklitele kokku umbes 22 miljonit, pole viimase kümne aasta jooksul Tõnismäe sõjahaua kohta midagi asjalikku kirjutatud.”

Paistab, et oma kitsast professionaalsest vaatepunktist lähtudes ületähtsustab ta pronkssõduri kriisi puhul ekshumeerimise rolli. See monumentaalne konflikt tulenes ju hoopis muust ja võinuks puhkeda isegi siis, kui sinna olnuks maetud lihtsalt kastid saepuruga. Küsimus oli monumendis ja sellele omistatud tähendustes, mitte sõjahaudades.

* Martin Mölder kirjutab pikemalt Eesti kodanike liberaalsest ja konservatiivsest enesemääratlusest ning hoiakutest 2016. ja 2017. aastal, tuginedes juba palju kriitikat pälvinud uuringutele, kus paluti inimestel hinnata muu hulgas “homoseksuaalsuse õigustatust” (kümne punkti skaalal). Nagu mis mõttes, eks ole?

Eks see metoodika ja küsimuste sõnastus veidi küsitavad olid, aga laias plaanis võib ilmselt nõustuda järeldusega, et kodanike hoiakud on Eestis üldiselt küllaltki konservatiivsed, isegi kui nad ennast ise konservatiividena ei määratle, järjekindlaid liberaale on vähe.

* Toomas Kiho segab luuletuses “Eha” kokku uusi sõnu vanadel viisidel (“On jälle aeg / end koogutada / ja võtta kanda põlissüü.”), luues satiirilise hümni (“Me Liidu rahvaste ja riike seas / sa, Eesti, sammu esimeste kindlas reas!”), millega naeruvääristab Rail Balticu jüngrite eurousku, kuid selle laulu refrään on kurb (“On eha, / pole midagi teha.”).

* Toivo Meikar on kirjutanud väga hea, põhjaliku artikli teemal “Sajand riikliku metsatööstuse algusest Eestis”, kus vaatleb lähemalt aastaid 1915-1922, mil maailmasõja mõjul kutsuti ellu riiklikud küttekomiteed. Tuleb välja, et näiteks 1917. aasta algul oli ehitusvalitsusel kasutada kokku 10 tuhat raietöölist ja paartuhat hobusemeest. Pärast sõda vajadus riikliku metsatööstuse järele sellisel kujul kadus, kuid 1930-ndatel võeti üleilmse majanduskriisi mõjul taas suund riikliku metsatööstuse arendamisele. Nii et 1940. aastaks langes selle arvele juba 80% ülestöötatud metsast.

Eks võib ju selleski näha omamoodi väikest ettevalmistust nii 1917. aasta oktoobrirevolutsioonile Venemaal kui ka 1940. aasta juunipöördele Eestis: muutused ühiskonna majanduslikus struktuuris olid suures osas juba toimunud – järgnesid murrangud, mis muutsid ka selle poliitilist pealisehitist, viies edasi juba alustatud teel.

* Toivo Hinrikus ja Ain Raal kirjutavad Eesti esimesest ja viimasest farmakopöast. Mõiste tuleb kreekakeelsetest sõnadest pharmakon (ravim) ja poieō (teen). “Farmakopöa on ravimite koostisse kuuluvatele toimeainetele, aibiainetele ja droogidele esitatavate kvaliteedinõuete ning nende määramise eeskirjade kogumik, mille eesmärk on tagada ravimpreparaatide kvaliteet ja ohutus.”

Eesti farmakopöa ilmus trükist 1937. aasta jaanuaris. Tol ajal kehtis maailmas kõigest 26 farmakopöad, riiklike kõrval ka Euroopa ja Skandinaavia omad. Lätis valmis see 1940. aastaks. Vahepeal võeti siin kasutusele nõukogude farmakopöa, nüüd kehtib ingliskeelne Euroopa farmakopöa.

“Farmakopöal on seaduse jõud ja selles kehtestatud nõudeid on kohustatud täitma kõik ravimitootjad, valitsusasutused (ravimiametid), teadusasutused ja isikud, kes toodavad ja säilitavad ravimeid või kontrollivad nende kvaliteeti Euroopas,” kirjutavad Hinrikus ja Raal. Eestil on nüüd õigus teha ettepanekuid ja edastada oma ekspertide arvamusi Euroopa farmakopöa komisjonile, kuid omaette farmakopöa järele enam vajadust ei nähta. “Seegi on märk üleilmastumisest.”

* Avaldatud on mõned Jürgen Rooste luuletused (“usun eneseunustuseni sellesse et iga mu luuletus ja tegu muudabki maailmas midagi suurt ja olulist” – toodud näide on pärit tekstist pealkirjaga “Kas ma kunagi enam”).

* Päris huvitav lugemine on ka Frederic Jamesoni essee “Metakommentaar” (tõlkinud Indrek Ojam), mis on varustatud tõlkija põhjaliku kommentaariga. Väikene stiilinäide: “Koos subjekti ehk vaatepunkti moodustanud teadvuse lagunemisega kaotab romaan oma tegevus- ja karakteriühtsuse ning saab millekski, mida tunneme loo-vaba romaanina, ja selle justkui sisuta romaani puhul naaseb tõlgendamisküsimus uue teravusega.”

* Muusikateadlane Maris Kirme arvustab 2015. aastal ilmunud paksu kogumikku “Eesti puhkpillibibliograafia 1856-2012: Orkestrid ja ansamblid”, mis sisaldab 6050 kirjet ja hulga registreid. Ta toob välja rea puudusi ja küsitavusi, kuid leiab lõpetuseks, et see on siiski “omamoodi monument meie puhkpillimuusikale, mis sest, et väikeste mõradega.”

* Järjejutuna lähevad edasi Abu Yusufi ja Galileo Galilei klassikalised tööd.