“Carrie Pilby” / “Collateral Beauty” / “The Last Word”

Kolm filmi, mida ühendavad rivist välja löödud, üksildased ja veidrad peategelased. Kõigis neis leidub romantikat, draamat ning huumorit, nagu ka reetmise, valetamise, surma ja leinaga seotud teemasid.

“Carrie Pilby”

Caren Lissneri samanimelisel romaanil põhinev drameedia ehk draama-komöödia, mille lavastas Susan Johnson, nimitegelane on 19-aastane neiu, keda kehastab Bel Powley. Raamat oli suunatud eelkõige teismelistele ja sama sihtgrupp on ilmselt ka filmil, aga see sobib vaatamiseks ka vanematele inimestele. Tegevus leiab aset New Yorgis. Peategelane Carrie Pilby peaks olema justkui imelaps, lõpetas juba Harvardi ja loeb väidetavalt iga nädal läbi 17 raamatut, aga tegelikult rohkem lihtsalt üks veidi ekstravagantne tütarlaps, kes on muutunud natukene küüniliseks. Ta saab oma psühhoterapeudilt nimekirja asjadest, mille tegemine peaks aitama tal elust rohkem rõõmu tunda. Carrie veab kihla, et nii see küll ei lähe, ja hakkab kuulekalt nimekirja täitma. Kerge meelelahutus, kuid tugeva moraalse sõnumiga.

“Collateral Beauty”

Pärast oma 6-aastase tütre traagilist surma on reklaamihai Howard (Will Smith) täielikult rivist väljas. Elurõõmsast ärimehest on saanud üksildane, kapseldunud, masendunud kuju, kes ei suuda juhtunuga kuidagi leppida. Firma käsi ei käi enam kuigi hästi ning partnerid tahavad selle maha müüa. Aktsiate kontrollpakki omav Howard lihtsalt ignoreerib neid, elades mingis oma mullis. Tema töökaaslased ja vanad sõbrad Whit (Edward Norton), Claire (Kate Winslet) ja Simon (Michael Peña) palkavad detektiivi, et selgitada välja, millega Howard üldse tegeleb. Nii selgubki, et ta on kirjutanud kummalisi kirju ajale, armastusele ja surmale. Sõbrad palkavad neid kehastama juhuslikult leitud näitlejad (Jacob Latimore, Keira Knightley ja Helen Mirren), kes saavad ülesandeks Howardi mulli tungida, kutsuda esile reaktsioone, mis jätaksid temast süüdimatu mulje, et nad saaksid firma maha müüa, kuid aeg, armastus ja surm mõjutavad ka neid. Puänt on hollywoodilikult romantiline ja lugu lõpuks ebausutav, aga mulle meeldis selle ülesehitus.

“The Last Word”

Seda nime kandvaid filme on tehtud vähemalt kümmekond. Tahtsin vaadata küll seda, mis jõudis kinodesse alles käesoleval aastal, aga kuna see ei olnud veel üldkasutatavate filmilevivõrgustike kaudu kättesaadav, siis on siin nüüd juttu hoopis 2008. aasta mängufilmist. Evan (Wes Bentley) on üks omamoodi veidrik, kes elatub hüvastijätukirjade kirjutamisest tulevastele enesetapjatele. Kui ta viibib vaatlejana ühe endise kliendi matusel, kõnetab teda ootamatult kadunukese õde (Winona Ryder). Evan valetab, et tundis tema venda ülikooliajast. Ta ei räägi oma tegelikust tööst. Nende vahel arenevad lähedased suhted. Kui tõde viimaks päevavalgele tuleb, kas on siis veel lootust, et naine võiks talle andestada? Mis te ise arvate?

Jaga seda lugu ka teistega!