Autor: Andres Laiapea

(R)EVOLUTSIOON / Perekonnavaled / Viirusekandur

Kondase Keskuses avati eile TÜVKA teatrikunsti visuaaltehnoloogia erialade näitus “(R)EVOLUTSIOON”, mis vahetas välja veebruaris avatud näituse “Segatud meediumid”, kus võis näha vilistlaste ja nende õppejõudude plaaniväliseid töid.

Tudengite poolt kuni 17. aprillini okupeeritud kahes ruumis tegutseb visuaalistani vabariik. Ühes asub must kapp, millel on veerandsada ust, neist iga taga omaette maailm, näiteks ühes väike mudel samast ruumist koos keset seda asuva kapiga.

Mul ei tulnud seal meelde uurida, kes on selle autor, aga kui mina oleksin nende õppejõud, siis annaksin ma talle kindlasti lisapunkti teravmeelsuse eest, sest seda vaadates meenus mulle kohe vana hea “Ühes mustas-mustas…” õudusjutt.

Lisaks tegelikult ka “Cube”-triloogia (millele, nagu nüüd Wikipediast lugesin, kavandatakse järge), aga see on juba veidi liiga creepy.

Ülejäänud maailmad ulatusid paberist metsast kõrvalruumis elava robotini (rühmatöö). Oli näha, et tudengitel fantaasia lendab – mitte kõigil ühes, vaid erinevates suundades.

Eilsel avamisel oli vist isegi rohkem rahvast kui mina seal kunagi varem näinud olen. Ja aprillis rändab näitus edasi Tallinna, mais Pärnu (täpsemalt hoiab kursis visuaaltehnoloogide FB lehekülg).

Lisaks näitustele on visuaaltehnoloogia õppekava 25. juubeliaasta tähistamiseks kavas veel temaatiline konverents, mis toimub 22. märtsil ja on huvilistele tasuta. Registreeruda tuleb 18. märtsiks, täpsema info leiab selle lingi tagant.

* * *

Kinokolmapäeval sai nähtud Valentin Kuigi ja Manfred Vainokivi “Perekonnavaled”, mille sisu võtab lühidalt kokku fraas c’est la vie kõigi oma varjunditega.

See ei ole selline film, mida tingimata ka teist korda vaadata tahaks, aga pärast selle nägemist võib olla rahul, et seda sai nähtud: meeldiv, ilus, hea, tugev film, mis käib sujuvalt ja isegi justkui kergelt, hõljudes läbi rea sügavaid, tõsiseid teemasid.

Pärnus filmitud loo tegevus hargneb kaunites, rahulikes kaadrites, klassikalise muusika taustal ja suuresti orkestrimaailmas, aga samas kaugeltki mitte ainult seal; töö-, pere- ja intiimsuhete (vaatajate silme ees) üha keerulisemaks muutuvas puntras.

Nagu jaanuaris esilinastunud Kadri Kõusaare “Ema”, nii puudutab ka “Perekonnavaled” riivamisi omastehoolde teemat, mis on vananeva rahvastikuga Eestis nähtavasti järjest aktuaalsem, jõudes seetõttu ka filmidesse, kuigi siin ei ole see üldse kuidagi kesksel kohal.

Mingit ühte väga keskset, kogu lugu kandvat teemat sellel filmil tegelikult ei olegi, see on nagu lihtsalt c’est la vie, vaade ellu, mis algab äratundmisega, et iga elu läheneb kord lõpule, ning lõpeb tõdemusega, et peagi sündimas on uus.

Ja kõik kestab edasi, kogu see värk.

Minge kinno!

Lisaks veel üks c’est la vie film: “Viirusekandur”, eile telelinastunud Andres Maimiku ja Rain Tolki dokumentaal Kalev Rajangust, mida saab vaadata ETV veebilehel.

Tegelikult ju päris kurb lugu, aga selline on elu, sellised on inimesed, kellest me tänaval mööda kõnnime.

Köleri konverentsist

Sakala Keskuses toimus eile Johann Köleri 190. sünniaastapäevale pühendatud konverents, kuhu ma jõudsin alles pärastlõunal, mis tähendab, et esimesed ettekanded jäid kuulmata.

Kuna neist tehtud salvestused on aga kõige esimesed failid, mis lähevad Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks loodavasse kultuuritegijate mälupanka, siis avaneb ilmselt kunagi võimalus neid järelkuulata.

Need seitse ettekannet, mida mul eile kuulda õnnestus, olid küllaltki erineva sisuga, ulatudes ajaloolistest ülevaadetest kaasaegse kunsti problemaatikani.

visand

Teiste hulgas esines professor Darja Kollegova, Peterburi Kunstide Akadeemia õppejõud ja ka ise hinnatud kunstnik, kes rääkis oma ettekandes sellest koolist, kus õppis ja õpetas ka Köler, ning tegi vahepeal ajaviiteks inimestest visandeid, näiteks minust selle juuresoleva.

Kollegova ostis koos oma mehe Mstislav Pavloviga, kes on samuti silmapaistev kunstnik, Suure-Jaani maja. Nad kutsusid kõiki külla ja kavatsevad end edaspidi tihedamalt Eestiga siduda. Konverentsi lõpus avati Sakala Keskuse teisel korrusel näitus, kus pandud välja mõned nende maalid.

Darja Kollegova näituse avamine #kunst #viljandi #avamine

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Esimesel korrusel on jätkuvalt (1. aprillini) avatud May ja Ursula Aavasalu keraamikanäitus, kus võib näha samuti päris huvitavaid asju. Lisaks on seal nüüd üleval mõned koopiad Köleri töödest ning teisel korrusel veel ka väljapanek Johann Köleri Seltsi tegemistest.

Minu poolt kuuldud ettekanded kestsid kokku umbes kolm tundi ja ma ei tee isegi katset nende kõigi sisu siin kuidagi lühidalt kokku võtta või edasi anda, sest see oleks sisuliselt võimatu.

Misti Pavlovi vaade kirikule #kunst #viljandi

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ettekannetele järgnenud arutelu lõppes aga küsimusega, kuidas või millega seoses võiks Kölerit kahekümne aasta pärast koolihariduse kaudu esile tõsta ja meeles pidada. Kõlama jäi kaks mõtet, millel mõlemal oli mitmeid toetajaid.

Kunstnike ja kunstiteadlaste poolt: aktuaalsem on küsimus, kuidas siduda inimesi kaasaegse kunstiga – kui Kölerit õnnestub kasutada kuidagi selleks, siis on hea.

Ajaloolaste ja muuseumitöötajate poolt: Kölerit tuleks meenutada rohkem ka kui rahvusliku liikumise tegelast.

Mis puudutab esimest, siis EKKM-i jagatav Köler Prize, millest rääkis selle värskeim laureaat Anu Vahtra, kes on ka üks kunstnikupalga saajatest, ja Köleri teostel kujutatuga mängimine õppeotstarbel, millest rääkis EKA õppejõud Alar Nurkse, kujutavad endist ju kah samme selles suunas.

Võib-olla tasuks tegeleda aga veelgi julgemalt Köleri remiksimisega ehk kasutada tema nime ära tähelepanu tõmbamiseks kaasaegse kunsti kontekstis.

“Play” piraatvideo

Eesti Laul oli nüüd jälle üks selline üritus, kus kooskõlastamata pildistamine ja filmimine ei olnud küll ametlikult lubatud, aga äärmiselt paljud seda ikkagi tegid.

Mõtlesin eile, kas viitsin üldse selle võiduloost tehtud salvestuse YouTube-i üles panna, aga siis lugesin ingliskeelsetest foorumitest Eurovisiooni fännide kommentaare, mille hulgas oli lisaks kiitvatele ka palju selliseid arvamusi, et “Play” on igav laul ega tekita mingit elevust, ning vaatasin siis, et ühtegi saalist tehtud amatöörvideo, mis taolist muljet veidi kummutada võiks, ei olegi veel YouTube-i laetud – seetõttu ma seda ikkagi tegin.

Mis te arvate, kui mitut seadusepügalat ma kõike seda tehes rikkusin ja kui rängalt mind nüüd selle eest teoreetiliselt karistada võiks? Jaa… sellised asjad tuletavadki meelde, et Piraadipartei agenda on jätkuvalt äärmiselt aktuaalne.

Tegelikult oleks muidugi hea panna kokku erinevate, täiesti suvaliste nurkade alt saalist telefonidega filmitud video, kus on näha ja kuulda publiku reaktsioonid, sest sellised asjad lähevad eurofännidele hästi peale, aitavad tekitada laulu vastu suuremat huvi. Lihtsalt ühe koha pealt filmitud pilt jääb siiski veidi liiga liikumatuks, kuigi mõne hea koha võib ju saada ka sellest – vähemalt mingi ettekujutuse saalis, publiku hulgas toimunust.

Eesti Laul 2016

Show käib #eestilaul2016

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Seda üritust oli nüüd kohapealt jälgida isegi huvitavam kui varem telekast. Vähemalt selle koha pealt, kus mina istusin.

Häid pilte sealt ei saanud (alguses panin mõned instasse, aga kuna nende pealt paistab rohkem üks kaameramees kui lava, siis neid rohkem ei teinudki; lõpus filmisin oma amatöörtelefoniga veel võidulugu – võib-olla laen selle salvestuse hiljem YouTube-i), kuid see-eest nägin igasugust sebimist ja kuulsin mitmesuguseid kommentaare.

Mul ei olnud kohale minnes ühte väga konkreetset lemmikut, aga kui kõik laulud olid kõlanud, siis tõin endale Mick Pedaja nimega lipukesed, mida võis näha Birgiti pea tagant paistmas siis, kui žürii punkte andis (ei tea, kas see nimi sealt pealt telekas üldse paistis? tundus äkki lihtsalt nagu mingi valge leht?) – superstaar ise eelistas muidugi teist superstaari ning üldiselt olidki selles sektoris favoriitideks Mick ja Jüri Pootsmann, nagu nähtus ka žürii poolt antud punktidest.

See neljas koht, mille Pedaja kokkuvõttes sai, on sellisel võistlusel sellise lauluga minu meelest väga kõva tulemus. Eriti kui arvestada, et ta ei olnud enne Eesti Laulul osalemist just üldtuntud nimi – erinevalt mitmetest nüüd tahapoole jäänutest või juba poolfinaalides välja langenutest, keda teadis juba varem vist pea iga teine eestlane.

Eks see laulude pingeritta seadmine on tegelikult nii või teisiti üks kahtlane ja tänamatu tegevus.

Viimastel superstaariotsingutel teiseks tulnud Gertu Pabbo, kelle esitatud laul finaali ei jõudnud, oli eile seal saalis küll sellise näoga, et ta oleks tahtnud ka ise laval olla. Kahju, et see tal sel korral ei õnnestunud, ehk läheb edaspidi paremini.

Samas… Laura jälle igavene teine – nägu võib ju naerata, aga… mida tema küll tunda võis!

Vähemalt on ka võidulaul täiesti korralik, viks ja viisakas, mitte järjekordne “Leto svet”.

Muide, seal saalis istudes tekkis korraks isegi tunne, et võita võib Cartoon & Kristel Aaslaid. Joosep Järvesaar läks otse kõrval green room-is vahepeal nii hoogu, et dekoratsioonid kippusid lagunema, ning vehkis seal agaralt Cartooni suure lipuga. Laval olnud visuaal oli saalist vaadates päris mõjuv, kuigi ma ei kujuta hästi ette, kuidas see mõjunuks suurel eurolaval, telekast, teiste riikide esindajate vahel.

Häid, kuulatavaid laule oli sel aastal päris palju.

“Noorus” vanadusest

Kinokolmapäeval sai nähtud Paolo Sorrentino “Noorus”, mis räägib rohkem vanadusest, vananemisest, aja kulgemisest.

Originaalitsev autorifilm, mille keskmes on kaks vana meest oma lugudega ja Šveitsis asuv kuurort, mille asukatest on saadud palju väikeseid pildikesi ekraaniaja täitmiseks. Vaadatav ka sellisel kujul, kuid võinuks olla vabalt pool tundi lühem.

Cannes’is jäi “Noorusel” kuldne palmioks saamata, aga Euroopa Filmiakadeemia valis selle läinud aastal parimaks Euroopa filmiks. See ei ole kindlasti halb film, aga kas just nii hea, selles julgen ma veidi kahelda.

Sorrentino panustab kõvasti vanadele staaridele (Michael Caine, Harvey Keitel, Jane Fonda) ehk nendega kaasnevale pagasile, mis mõjub vaatajatele juba omaette lummavalt. Huvitav mõtteharjutus: milline mulje jääks siis, kui nendes rollides oleksid sama head, aga täiesti tundmatud näitlejad?

Samuti on toodud sisse hulgaliselt muud tähesära: Paloma Faith, Miss Universum, tegelaskuju nimega Maradona jne. Luca Moroderi tüpaaž on võetud legendaarse Itaalia DJ Giorgio Moroderi pealt. Jne. Jne. Jne. Selliseid vihjeid on väga palju, kohati muutuvad need koormavaks ja kõiki ma seejuures veel ilmselt ära ei tabanudki.

Kui kogu ajatäide, bling-bling ja omapäratsemine kõrvale jätta, siis jääb aga alles päris korralik lugu, millest võinuks saada minu arvates veel parema filmi siis, kui see oleks tehtud lihtsamalt, tavapärasemalt, kuigi sellisel juhul ei oleks seda ju tõenäoliselt valitud Euroopa aasta parimaks filmiks.

Muide. Otsisin eelmisel nädalal veebist seda Berlinalel nüüd parima lavastajatöö eest hõbekaru saanud Mia Hansen-Løve filmi “L’avenir”, mida sai siin juba korra mainitud. Ei leidnud, liiga uus.

Aga komistasin selle ingliskeelse pealkirja järgi sellise filmi otsa nagu juba 80 aastat tagasi, 1936. aastal valminud ulmekas “Things to Come” (stsenaariumi autor H. G. Wells), milles ennustatakse üsna täpselt ette Teise maailmasõja puhkemine ja õhuvägede suurenev sõjaline roll.

Selle filmi kohaselt kestis sõda aga mitukümmend aastat kauem, viies täieliku sotsiaalse kokkuvarisemiseni, langemiseni tagasi keskaega. Seejärel hakkasid võimutsema sõjapealikud, kes sümboliseerisid iseseisvaid suveräänseid riike.

Lõpuks lõi ülekaalukale õhujõule toetuv vanadest inseneridest ja mehhaanikutest koosnev ühendus “Wings over the World” (mille esindaja iseloomustas seda sõnadega: “We have ideas in common; the freemasonry of efficiency – the brotherhood of science. We are the natural trustees of civilisation when everything else has failed.”; aga üks sõjapealik nii: “I felt there was this conspiracy of air bus drivers brewing somewhere in the world.”) nn. “ühinenud õhumeeste uue maailma”, areng jätkus, viies selleni, et juba 2036. aastal lastakse esimesed inimesed kosmosepüssiga Kuule.

Kui keegi tahab näha midagi väga veidrat, siis selle lingi taga see asub. Siia vahepeale sai üles pandud üks laul, mis mulle seda filmi vaadates meenus.

Köler 190 / Kanter

Alles see oli, kui tähistati Johann Köleri 175. sünniaastapäeva, nüüd juba 190. Aeg lendab kiiresti.

Muuseumis avati eile väljapanek, kus on näha mõned Köleri maalid. Esmaspäeval toimub Sakala Keskuses temaatiline konverents, mille kava leiab selle lingi tagant. Sissepääs tasuta.

Lähemalt hoiab sel aastal Kölerile pühendatud üritustega kursis spetsiaalne FB lehekülg.

Linda Kanter Quartet #viljandi #jazziklubi #kohvikfellin #lindakanter #jannotrump

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Jazziklubi eilsel üritusel kohvikus Fellin esines Linda Kanteri kvartett. KKK ehk kaunis kena kava, nagu huvilistel on võimalik veenduda juba neljapäeval Tartus ja reedel Tallinnas. Soovitan seda teha.

Kandlehelid kõrvus

Juba pea kuus aastat koos mänginud kandletrio Soon/Piho/Lepasson esitles eile Pärimusmuusika Aidas esimest plaati “Tempo di Vals”, senise teekonna jäädvustust.

Minu isiklik kokkupuude kandlemänguga piirdub sellega, et tinistasin kunagi ammu-ammu (oma senise elu esimeses veerandis) veidi lastekannelt Perelotška – ei saa öelda, et oleksin praegu nö. kandlehuviline.

Kas umbes tund aega kestev kandlekontsert võib pakkuda midagi inimesele, kelle jaoks kandlemuusika kuulamine ei ole igapäevane, isegi mitte igakuine tegevus?

Inimkatse näitas, et võib küll: kuna see ei ole tavapärane, siis on see just huvitav. Iga päev ma kandlemängu ei kuulaks, aga vahelduseks oli see päris hea.

Tempo di ValsPlaadil on kümme lugu. Kuna ma ei ole kandlemuusika alal mingi ekspert, siis puudub võrdlusmoment, aga hakkasin plaati kuulates mõtlema, kus ja millal seda edaspidi veel kuulata võiksin.

Mulle seostub kannel eelkõige maaga, tegelikult on isegi Viljandi selle jaoks liiga palju linn.

Põhjus nähtavasti selles, et ka mu vanaisal oli kannel, mida ta vahest mängis, ja tema elas maal.

Nende kümne hulgas leidub küll ka hoogsamaid lugusid, mille järgi oleks võimalik tantsu lüüa, aga minu meelest sobivad need kõige paremini vaiksesse õhtusse, et vaadata nende saatel aknast välja pilkasesse pimedusse, jälgida kuidas puud ahjus põlevad või panna hoopis silmad kinni ja suikuda vaikselt, rahulikult unne.

Kandlemuusika mõjub äärmiselt rahustavalt. Vähemalt mulle. Juba lapsest saadik.