Eesti Muusika Päevad (2. osa)

Kus see jutt nüüd eile pooleli jäigi… ahhjaa, mõtlesin tuua ühe konkreetse näite, millest saigi võib-olla alguse minu kergelt skeptiline suhtumine toimetajatesse.

Aastal 2000 olin suvisel puhkusteperioodil lühikest aega Sakalas, kirjutasin lehte lugusid keeristormidest, energiavõsast jms. asjadest, mis huvitasid üldiselt ka mind ennast, muu hulgas sellest, et Arbo Tammiksaar ja Urmas E. Liiv asusid koguma kaastöid lühifilmi “Magusad unelmad” tarbeks. Põhjendasin hommikul kuidagi ära miks sellest peaks kirjutama (kuna käimas oli hapukurgihooaeg, siis ei olnud see raske), aga kui läksin pärast valmis looga toimetaja juurde, siis tehti selles ainult üks kärbe: välja jäeti lõppu pandud telefoninumber, mille kaudu huvilised filmitegijatega ühendust saanuks võtta.

Nagu WTF?! See oli aeg, kui internet ei olnud Eestis veel kõigile kättesaadav ja üldlevinud kommunikatsioonivahend. Filmitegijatele ja ka mulle endale jäi selline kärbe mõistetamatuks, sest see muutis kogu jutu nende vaatepunktist ju sisuliselt mõttetuks. Toimetaja tõi põhjenduseks, et see olnuks reklaam – kui tahavad panna lehte oma telefoninumbri, siis ostku sinna reklaami. Kui selgitasin, et see on tudengifilm, mitte kommertsprojekt, siis hakkas toimetaja rääkima, et kui selles osalemine kedagi huvitab, siis võib ta helistada ajalehe toimetusse ja sealt filmitegijate telefoninumbri küsida – kui tahtsin panna artikli lõppu lause, mis lugejaid sellisest võimalusest teavitaks, siis see jälle ei sobinud.

Väljaanded on just seda nägu, milliseks toimetajad need teevad, aga seda mõjutab kahtlemata ka ärimudel. Kommertsmeedia esmane eesmärk on koguda klikke, müüa reklaami, teenida raha, mitte edastada lugejatele olulist informatsiooni. Viimast tehakse vaid sel määral, mil see aitab kaasa põhiülesande täitmisele. Ja kui suuremates keeleruumides leidub kriitiline mass lugejaid ka süvitsi minevate, põhjalikumate lugude jaoks, siis Eestis on need tegelikult igal alal nišiteema. Nii koonduvadki need järjest enam riiklikult doteeritud väikese tiraažiga väljaannetesse, mida loeb põhiliselt professionaalide kitsas ring, samas kui peavoolumeedia muutub veelgi pealiskaudsemaks. Toimub informatsiooniline kihistumine, koondumine äärmustesse, keskpõrand kaob. Seetõttu ma täiesti mõistan seda Niineste kerget frustratsiooni, mille põhjus Mademoiselle’is kõigile vist päris hästi kohale ei jõudnud.

Blogindusest. Blogid kuulutati selles vestlusringis, mille salvestuse ERR eile lõpuks ka veebi üles pani, eilseks päevaks, mille parim enne on möödas, muusikablogide kohta näiteid tuua ei osatud. Sirbi peatoimetaja Ott Karulin arvas, et blogisid tasub pidada algajatel autoritel, kes tahavad oma stiili lihvida (nagu seda tegi tema ise), et jõuda lõpuks näiteks Sirbi veergudele. Samas mainis ta ka, et Sirbis saavad arvustused tavaliselt 300-400 klikki. Minus tekitas see küsimuse, mis peaks üldse motiveerima uusi autoreid Sirbile kirjutama, kui selle loetavus ei ületa veebis isegi käesoleva ajaveebi oma (kusjuures siin on see veel suht väike, leidub ikka palju-palju loetavamaid blogisid). Kas sellega kaasnev nö. tunnustatud autori staatus ja väike honorar kaaluvad üles selle, et avaldamistsükkel võib sageli olla mitu nädalat, samas kui blogisse saab jutu pista kohe pärast kirjutamist?

Selle vähem kui poole aasta jooksul, mil olen pidanud siin seda isiklikku kultuurisõda ehk suuresti omamoodi kultuuripropagandale taanduvat blogi, olen avastanud enda jaoks tegelikult päris palju häid eestikeelseid ajaveebe, kus käsitletakse sarnaseid teemasid. Tegelikult tundub, et blogidest võibki kujuneda uus keskpõrand, kus avaldatud tekstid ei ole laiema lugejaskonna jaoks liiga keerulised ega samas ka lihtsalt PR. Millest mina puudust tunnen, see on selline veebileht nagu Perlentaucher, kuhu koondataks kokku viited huvitavamatele erinevates kohtades ilmunud kirjutistele, sest tehnoloogia arengu mõjul killustub ja paisub avalik inforuum ilmselt ka edaspidi ja kõike seda ise läbi kammida ju ei jõua. Selleks oleks vaja tõesti häid toimetajaid (ning toimivat ärimudelit ehk kedagi, kes neile selle eest palka maksaks).

Elusate helide maja. Mademoiselle’ist läksin tagasi EMTA-sse, kus toimus õhtul rida klassikontserte, esitati uudisloomingut ning üle terve maja võis näha-kuulda heli- ja videoinstallatsioone.

Viimastest läksid instasse mõned ülesvõtted: Juhan Soometsa (EKA) “Epitsükloid” on joonistusmasin, mida vaadates käis peast läbi mõte, et robotid saaks ju panna joonistama ka mandalaid (tõenäoliselt keegi ongi seda juba kusagil teinud, aga olen praegu maal netipulga otsas ja ei hakka seda vastavate videode otsimisele raiskama); Mihkel Tombergi (EMTA) “5132” kujutab endast üht võimalikku lahendust koridorides haigutavate aukude täitmiseks (väga praktiline oleks näidata sedasi näiteks reklaame); Madlen Hirtentreu (EKA) “Ürgsupp” on lihtsalt huvitav mäng klaasi, valguse ja varjudega. Selliseid päris huvitavaid installatsioone oli seal tegelikult veel mitmeid ning Hirtentreu kinnitas, et kohe hommikul neid ära ei korjata. Seega, kui keegi tahab neid näha, siis seda on võimalik teha ka sel nädalal (va. muidugi “Epitsükloid”, millel ei saa siiski lasta päris omapäi ehk ilma järelevalveta tegutseda).

Kell 20.30-23.00 toimunud klassikontserte (individuaalkontserdid noorte heliloojate teostest) oli 8×3 ehk kaheksa erinevat kontserti, igaüks kolm korda, et huvilistel oleks võimalik need kõik paari tunni jooksul järjest läbi käia. Mina seda tegingi, kusjuures kahte kontserti kuulasin ka teist korda.

Dario Cervera ja Eemeli Solehmaineni “Kokatuus”, esitasid autorid (kaks klaverit + modulaarsüntesaatorid), sai valitud nii alustuseks kui ka lõpetuseks. Kui esimesel korral oli alguses ruumis ainult kolm kuulajat (samal ajal toimus ka EMTA improvisatsiooni eriala tudengite etteaste, mis osa publikust enda juurde tõmbas), siis viimasel korral ma enam uksest sisse ei mahtunud. Üldiselt oli klassikontsertidel nii seisjaid kui ka põrandal istujaid, kuid publikuks paistsid olevat põhiliselt siiski muusikaerialade tudengid (sealhulgas palju välisüliõpilasi) ja EMTA enda töötajad. Kõrvalisemad isikud, nagu mina, olid vist vähemuses.

Väga positiivne oli see, et juba selle esimese kontserdi järel võttis üks EMTA tudeng endale spontaanselt justkui giidi rolli, mistõttu ei pidanud eriti ise mööda maja klassiruume otsima, vaid võis lihtsalt talle järgneda. Mingil hetkel kaotasin ta silmist, aga sellise teejuhi olemasolu oli alguses väga tore. Järgmine kord võikski panna kohe paika mingid grupijuhid, kes sedasi inimesi juhatama hakkavad.

Kaks korda sai kuulatud veel Mirjam Tally “First Flight”, esitaja Kristin Kuldkepp (kontrabass). See jäigi mulle sellest õhtust meelde kõige paremini, sest see oli minu jaoks kõige ebatavalisem – ma ei olnud varem kuulnud üldse midagi sellist. Tuleb välja, et kontrabassile saab kirjutada väga huvitavat muusikat. Kui järgmisel õhtul toimus Pärimusmuusika Aidas kolme kitarristi kontsert, kus Jalmar Vabarna esitles oma uut albumit “Minapilt” ning esines ka Villu Talsi, siis isegi mõtlesin, et kui Curly Stringsi neljas liige Taavet Niller annab välja oma sooloalbumi, siis selle peaks vist küll ostma, sest kontrabassiga saab teha ikka väga-väga põnevaid asju. (Võib-olla on asi lihtsalt selles, et kitarrimängu on kuulatud juba palju, aga kontrabassimuusika on minu jaoks suht võõras nähtus.) Lisaks oli meeldejääv see kontrast, mille õbluke neiu moodustas oma suure pilliga, mida ta käsitles äärmiselt graatsiliselt (üleminekud õrnuselt jõulisusele olid äkilised, aga nii sujuvad, et jäid täiesti tabamatuks) – enamasti mängivad kontrabassi ju suuremat kasvu mehed, kelle stiil kaldub olema veidi robustsem.

Paremini jäid meelde veel Krõõt-Kärt Kaevu “Pala sooloflöödile” (esiettekanne), autori esituses, mis sisaldas samuti huvitavaid, ootamatuid käike, ning Valentin Penningeri seade Arvo Pärdi teosele “Summa”, autori esituses (viiul + sämpler), kuigi viimase ajal keskendusin tegelikult rohkem enda käes olnud Penningeri telefoni hoidmisele, et seda esitust talle filmida, mistõttu ei saanud suunata kogu tähelepanu muusikale, vaid pidin vaatama ka seda, et telefon vahepeal viltu ei vajuks ja liiga palju ei väriseks. Ka ülejäänud neli klassikontsertidel kõlanud teost olid sellised, mille täna veel ära tunneksin.

Seevastu kell 23 alanud sinfonieti kontsert, kus tulid esiettekandele kaheksa noore helilooja teosed, on jäänud meelde hoopis teisiti, sest selleks ajaks olin ma oma päevase muusikanormi ilmselt täis saanud ning kontserdi ajal tuli tagasi ka vahepeal lahkunud uni. Lisaks kanti teosed ette hoopis teises järjekorras kui oli kirjas minu käes olnud kavalehel. Nii suudaksin neist täna eristada veel vaid kahte, kusjuures mõlema puhul on põhjus selles, et miski mõjus häirivalt. Einike Leppiku “Intuitions I. Wide” jäi meelde, sest mulle tundus, et üks esitajatest pani oma partiis vahepeal täiesti mööda (mina ei tea, mis oli kirjas nootides, võib-olla oli see taotluslik, aga selline mulje jäi). Ekke Västriku “Undamine” oli aga kohutavalt uinutav ja ärritav, sest vähemalt 3-4 korda tundus, et nüüd õnneks on lõpp käes, aga see undamine läks pärast seda ikka edasi.

Sellele öisele kontserdile oli tulnud ilmselt ka palju selliseid inimesi, kes varem toimunud kontsertidel ei käinud ja said eelmisel ööl korralikult magada. Nende muljed võivad olla loomulikult hoopis teistsugused. Klassikontsertidega üheaegselt kell 21.30-22.30 EMTA ooperistuudios toimunud esiettekandeid ma kuulamas ei käinud, sest kui mina sinna saali vaatasin, siis oli see juba pilgeni rahvast täis ja ma ei viitsinud ukseaugus seista.

Kokkuvõttes võib öelda, et EMP reedestest üritustest jäi mulle kõige paremini meelde see, mis oli dramaatiline, ebatavaline, ootamatu või lihtsalt ärritav. Kahe sel nädalal EMP raames toimuva kontserdi kohta peaksin kirjutama arvustused portaali kultuur.info blogisse (lihtsalt tasuta sissepääsu eest, muud tasu saamata) ning hetkel tundub hea mõte teha seda mingis punkvõtmes, võib-olla veidi provokatiivses stiilis, aga eks otsustan seda siis, kui seal on käidud, asjad nähtud ja kuuldud.

EMTA majast südaööl lahkudes ei teadnud ma veel, et ees seisab taas magamata öö, mille jooksul korjan tee pealt üles isegi ühe koksi (nii saab minust varsti alkohoolik, edaspidi piirdun taas mahlaga – öine Tallinn on täis näiteid sellest kui laastavalt mõjub inimestele alkohol – oleksin isegi peaaegu astunud Vabaduse platsil ühte vereloiku). Magada sain alles hommikul Tallinn-Tartu bussis. Laupäeval Tartus toimunust tuleb siin juttu homme – nüüd on kõik paari päeva võrra nihkes, sest mul ei olnud postituste kirjutamiseks vahepeal kas aega või siis viitsimist, kui aega oli, neid telefoni kaudu toksida.

Eesti Muusika Päevad (1. osa)

Järjekordne postitus sarjast seiklusjutte maalt ja merelt, kuigi tegevus leiab aset linnas ja merest ei ole siin üldse juttu.

Eesti Muusika Päevad algasid tegelikult juba neljapäeval, aga mina jõudsin Tallinna alles reedel, lahkusin laupäeva hommikul vara ega satu sinna uuesti enne järgmist reedet. See üks päev oli aga päris huvitav, mistõttu soovitan EMP raames toimuvaid üritusi võimaluse korral iga päev kuul-/vaatamas käia.

Loo edasist arengut silmas pidades on oluline mainida, et ööl vastu reedet magasin ma vaid paar tundi ja bussis Tallinna poole loksudes ei tulnud samuti und. Lugesin sõidu ajal hoopis veidi ühte raamatut, millest kirjutan siin lähemalt tuleval nädalal.

Muide, põikasin Tallinnas muu hulgas raamatumessile, kust sain viieka eest Levinase “Teisiti kui olla ehk teispool olemust” – hea õhtune meelelahutus, kerge lektüür enne magamaminekut lugemiseks, aga sellestki pikemalt kunagi edaspidi.

Tänaval jalutas Tallinnas päeval vastu üllatavalt palju igasuguseid erinevaid Viljandiga seotud inimesi (ühest punktist teise liikumiseks kulus kokku ehk tunnike ja selle aja jooksul oli neid umbes kümmekond), aga seegi on hetkel ebaoluline kõrvalteema.

“Reverbeebi” ja Saluste nukunäitus

Minu esimene EMP peatus oli Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis, kavas “Reverbeebi” ehk muusika-aastaks salvestatud beebihäältest inspireeritud lühikompositsioonid. Sissepääs maksis neli eurot, mis olnuks ainult selle helisalvestise kuulamise eest selgelt röövimine, aga kuna ma ei olnud varem nimetatud muuseumis käinud, siis kondasin seal ringi päris pikalt, ikka üle tunni aja.

“Reverbeebist” sügavama mulje jättis tegelikult selle kuulamiseks mõeldud ruumis hiljuti avatud Tallinna Linnateatri (astusin varem läbi ka sellest teatrist endast, sain kätte Kristjan Üksküla albumi “Uinunu laul”, aga ei ole jõudnud seda veel kuulata) butafoor-dekoraatori Grete Saluste nukunäitus “Hakiplika unenägu”, mis jääb üles juuni lõpuni.

Grete Saluste unenukud, näitus avatud juuni lõpuni #gretesaluste #näitus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Keset ruumi oli asetatud üks lamamisase, kus võis vabalt pikutada (kuna külastajaid seal eriti ei käinud, siis avanes selleks ka võimalus), kõrval lebamas “Unenägude seletusi kogu perele. Koos soovitustega, mida teha, et halb unenägu täide ei läheks, hea aga täituks”, lakke vahtides avanemas see ülaltoodud vaade (panin instasse ka paar pilti Saluste teistest töödest: “Teehaldjad” ja “Kodused”).

Mina seal laste lalina saatel suigatada ei suutnud, kuigi üritasin, sest tegelikult oli selleks ajaks juba uni peale tulnud. Häda oli selles, et kui kõlaritest tuli midagi sellist, mis kõlas nagu igin, vigin, nutt või hala, siis äratas see kohe jälle üles, ei jõudnud veel magama jäädagi.

Kui sain aru, et muuseumis magamisest ei tule midagi välja, siis läksin Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse, kus tegin lihtsalt veidi aega parajaks, suundudes sealt kella viieks edasi Solarise keskusesse, hiljuti avatud kohvikusse Mademoiselle (hinnaklass: õunasaiake maksis kaks eurot), kus toimus vestlusring muusikaajakirjanduse teemal.

Ajakirjandusest ja blogindusest

Jutt oli üldiselt arukas ja asjalik, aga väga rahulik ja kuna mind rusus magamatuse raske koorem, siis oleksin vahepeal peaaegu ära kukkunud. Olukorra päästis Mart Niineste, kes püüdis publiku poolelt pikalt sõna saada ning tormas lõpuks mikrofoni järele nii hoogsalt, et peaaegu koperdas maas olnud juhtmetesse (üritusest tehti otseülekanne ERR-i kultuuriportaali) – hiljem hüppas ta istuma leti otsa, aga sealt kupatati ta kiiresti alla.

Niineste teatas bravuurikalt, et teoretiseerida võib mida iganes (ma tema täpseid sõnu enam ei mäleta, annan siin lihtsalt edasi jutu mõtte), aga proovigu inimesed midagi ise ära teha. Ta selgitas minu arvates üsna hästi kui suure vastuseisuga toimetuste sees oma lugude ja teemade läbisurumisel tuleb tegemist teha.

Immo Mihkelson, kes kuulus vestlusringi valitud tegelaste hulka, hakkas seepeale rääkima (nähtavasti pointi tabamata), et võib-olla ei väärigi kõik trükkimist ja kuidagi sujuvalt jõudis jutt hoopis selleni, et lood peaksid käima enne avaldamist läbi mitme toimetaja käe alt, et paraneks nende kvaliteet.

Nojah, lubage muiata! Mul ei ole küll mingeid kogemusi muusikateemadega, aga mis puudutab poliitikat, siis toimetajad: muutsid pealkirjasid (enda arvates ilmselt müüvateks, minu arvates idiootseteks); parandasid sisse kirja- ja stiilivigu; tõstsid sõnu lausetes ümber nii, et muutus teksti tähendus; tegid sõnastuses mingeid täiesti mõttetuid muudatusi, mille ainus ratsionaalne seletus on püüd õigustada enda olemasolu. Ja siis avaldati need lood minu nime all.

Järgmises osas: miks toimetajad on ikkagi olulised, mida räägiti Mademoiselle’is blogidest, mida võis näha-kuulda hiljem muusika- ja teatriakadeemias ning mis pärast seda veel juhtus.

Näitused kevadises Viljandis

Viljandis avatakse viimasel ajal pea iga päev näitus või paar. Arvata võib, et kaua see nii kesta ei saa, varsti tuleb sisse väike paus, sest ega neid näitusepindu siin nüüd nii palju kah ei ole, et saakski kogu aeg sellise tempoga edasi panna. Samas on praegu üleval erakordselt hea, mitmekesine valik, mille pärast tasuks ehk sõita kohale isegi kaugemalt, et kõik need näitused järjest läbi käia, oma silmaga üle vaadata.

Kondases laupäeval avatud “Valgus paistab läbi”, mille tekstiilikunstnik Reet Talimaa ja klaasikunstnik Kai Kiudsoo-Värv pühendasid oma emale, toob vaatajateni juba vanemate meistrite töid. Samas on 17. aprillini jätkuvalt avatud ka TÜVKA teatrikunsti visuaaltehnoloogia erialade näitus “(R)EVOLUTSIOON”, millest siin juba pärast avamist veidi juttu oli, ning 12. maini filmistuudio Animailm nukkude ja dekoratsioonide näitus.

Kristi Kivestu isikunäitus “Sakala šaržid”, avatud 5. maini #viljandi #sakalakeskus #näitus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Sakala Keskuses avati teisipäeval Kristi Kivestu isikunäitus “Sakala šaržid”, kus on pandud välja paarkümmend ajalehes Sakala ilmunud persoonilugude juurde tehtud joonistust – tegelikult ka üks selline, mille pilt ilmus lehes alles nüüd pärast näituse avamist, nimelt see Heimar Lenk või täpsemalt Jürgen Ligi keha, millele on monteeritud otsa Lengi pea. Veidi lähemalt saab selle nalja kohta lugeda Hooandja lehelt.

Preili Ida maalinäitus, avatud 16. maini #viljandi #wimka #idalepparu #näitus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Wimkas avati eile preili Ida esimene maalinäitus. Tema töid on lisaks väljas nii Kondases kui ka märtsis Ugala ajutises majas avatud visuaaltehnoloogia üliõpilaste värvuskompositsiooni tööde näitusel. Seega on tal praegu üleval isikunäitus ja kaks grupinäitust, mis teeb temast ilmselt hetkel Viljandis kõige enam eksponeeritud kunstniku või selles suunas teel olija (vähemalt tunnevad inimesed juba huvi tema maalide ostmise vastu). Nii et hoidke silm peal.

Täna avatakse kaks fotonäitust: kell 17 Viljandi Linnagaleriis Dmitri Kotjuhi “Kirjud hetked”, kell 18 Viljandi Linnaraamatukogu trepihallis Brite Vilgo “Üksteist”. Kusjuures kogu see loetelu ei ole veel üldsegi ammendav, vaid hõlmab ainult neid näituseid, mida olen juba vaatamas käinud või mille avamisele täna minna kavatsen.

Samuti hoolitsetakse siin traditsiooniliselt hästi elanike muusikalise meelelahutuse eest: esmaspäeval käisin kuulamas kultuuriakadeemia 1. kursuse üliõpilaste kontserti, teisipäeval esinesid Viljandi Jazziklubi üritusel kohvikus Fellin Valga Muusikakooli ansambel Man Da Riin (nende FB) ja Viljandi Muusikakooli ansambel Moonrocket (Koolijazzi kõvemad tegijad), eile oli akadeemias 2. kursuse üliõpilaste kontsert, täna on Pärimusmuusika Aidas täies hiilguses vonKuusk, homme olen Tallinnas, laupäeval on aidas aga kolme kitarristi kontsert ehk Villu Talsi, J-P Piirainen ja Jalmar Vabarna. Mis sa hing veel tahta oskad!

Rothi “Ameerika pastoraal”

Samal aastal, kui ilmus Philip Rothi “American Pastoral”, 1997, sai mul loetud Edith Whartoni (tähelepanuväärne kirjanik juba ainuüksi seetõttu, et on sündinud minuga samal kuupäeval) “Ethan Frome”. Nii pakse raamatuid, nagu Rothi romaan, ma toona inglise keeles ei lugenud.

Philip RothHiljem, kui nägin seda kusagil mainitavat, mõtlesin küll korduvalt, et peaks selle käsile võtma, sest tegemist on ju ühe kahtlemata olulise autori ilmselt hinnatuima teosega, aga ei jõudnud kunagi mõttest kaugemale. Kuni sain kirjastuselt Varrak nimekirja nende poolt avaldatud uutest raamatutest, et valida sealt mõni välja siin arvustamiseks. Selgus, et see romaan jõudis lõpuks eesti keelde, tõlkijaks Kristjan Jaak Kangur.

Tegelikult oli mul kavas võtta neilt arvustamiseks ainult eestikeelseid algupärandeid, mitte tõlkekirjandust. See plaan ei ole põhimõtteliselt muutunud, aga mõned erandid tulevad vahepeal sisse.

Tõlkest. Esimesed paarkümmend lehekülge on kuidagi konarlikud, ebakeelsed (liiga arusaadav, et tõlgitud), aga siis läheb jutt sujuvamaks, ladusamalt loetavaks. Pärastpoole on ainult mõned häirivad kohad, näiteks “Breakfast at Tiffany’s” on tõlgitud kõigepealt “Hommikueine Tiffany juures”, nagu enamasti tavaks, kuid vaid paar lauset edasi “Hommikusöök Tiffany juures” – ma ei tea, kas see on sihilik ehk tingitud soovist anda edasi mõlemad variandid või ei suutnud tõlkija alguses otsustada kumba eelistada ja unustas selle koha hiljem lihtsalt ära, aga lugemisel jääb sellest nii või teisiti veidi imelik mulje.

Samuti häiris mind tegelikult see, et Weatherman tõlgiti ära Ilmateadustajateks. Tehniliselt korrektne, aga sisuliselt läks tõlkega kaduma ju viide sellele Bob Dylani kuulsale laulule, mille sõnade järgi organisatsioon endale nime võttis. Samas… kui tundub täiesti loomulik, et Students for a Democratic Society sai eestindatud kuju Üliõpilased Demokraatliku Ühiskonna Eest, siis olnuks ebaloogiline jätta sinna kõrvale ingliskeelne Weatherman.

See on see häda, et tõlkimisel tuleb teha vältimatult selliseid valikuid, millega midagi läheb tingimata kaduma. Seetõttu soovitan lugeda raamatuid võimaluse korral alati originaalkeeles. Aga ega ma ise kah seda sageli teha ei viitsi, ikka on kergem võtta eestikeelne tekst. Nagu nüüdki. Arvan, et kui see teos ei oleks tõlgitud kujul ilmunud, siis olekski selle lugemine jäänud minu jaoks ainult mõtteks.

Romaanist endast. Sisukokkuvõtte ning veidi juttu ajaloolise tausta kohta leiab Wikipediast. Kui “Ethan Frome”, mille kirjutamisel Wharton sai samuti inspiratsiooni reaalsest maailmast, päriselt juhtunud sündmustest ja eksisteerinud isikutest, oli saanud tegevuspaigaks väljamõeldud linna, mis jättis autorile rohkem mänguruumi, siis Rothil on selleks tema sünnilinn Newark ning sees palju rohkem otseseid viiteid nö. päris maailma. See eeldaks ka täpsust faktides, kuid kohati esineb selles osas niisuguseid apsakaid, mis mõjuvad piinlikult või tekitavad kahtluse, et ta on pannud need sisse teadlikult, et testida lugejate tähelepanu.

Wikipedias on toodud välja, et Merry (üks tegelastest) ei saanud kuidagi olla Weatherman juba 1968. aasta veebruaris, kui see organisatsioon ise asutati alles 1969. aasta suvel. Aga märkimist väärib ka see, et nende korraldatud plahvatustes ei hukkunud tegelikult ühtegi inimest (välja arvatud Greenwich Village’i plahvatus, kus said surma selle pomme valmistanud rühmituse liikmed ise – Rothi romaanis on muide ka sellest inspireeritud koht), sest nad jälgisid hoolikalt, et seda ei juhtuks. Neid on kujutatud üldse väga karikatuurselt, ülimalt lihtsustatud kujul.

Kohati jääb isegi mulje nagu oleks tegemist USA neokonservatiivide (selle sõna algses, kitsamas tähenduses: vasakult paremale liikunud intellektuaalid, kes toetasid Vietnamis peetud sõda) poliitilise suuna väljendusega ilukirjanduses, katsega õiendada veel tagantjärele arveid 1960-ndate uusvasakpoolsetega.

Samas esineb ka sellised väikeseid faktivigu, mis jätavad mulje kiirustamisest, näiteks Newark News lõpetas ilmumise mitte 1962, vaid 1972, nagu peaks olema selge ka sellest kontekstist, kus seda on möödaminnes (sulgudes) mainitud – mulle jäi see kohe silma ja kontrollisin järgi. Aga kust on see viga tulnud? Kas see on lihtsalt tõlkimisel tekkinud näpukas? Oli sees juba algses tekstis? Või pandi sinna autori poolt koguni teadlikult, et vaadata kas keegi seda märkab ehk kui tähelepanelikult kirjapandut loetakse?

Raamat ilmus eesti keeles sarjas “20. sajandi klassika”, kuhu see nähtavasti kuulubki, aga tegelikult ei ole see päris minu maitse – liiga depressiivne. (Joseph Roth meeldib mulle rohkem.) Praegu tehakse selle põhjal ka filmi, aga väga filmilik see raamat küll ei tundunud – mis omakorda tähendab, et peaks seda vaatama, kui film välja tuleb, et näha mida selle põhjal teha suudeti.

Autorist. 2012. aasta sügisel ütles Roth (sündinud 1933), et ei ole juba mitu aastat kirjutanud ega avalda enam midagi, vaid keskendus oma lemmikautorite (Dostojevski, Conrad, Turgenev, Hemingway) ja seejärel omaenda teoste ülelugemisele, et vaadata kas on kirjutamisega lihtsalt aega raisanud, jõudes järeldusele, et andis endast parima ning rohkemal või vähemal määral see õnnestus.

“Pärast seda otsustasin ma, et ma olen ilukirjandusega lõpetanud,” rääkis Roth. “Ma ei taha seda lugeda, ma ei taha seda kirjutada ja ma ei taha sellest enam isegi rääkida. Ma pühendasin oma elu romaanile. Ma uurisin neid, ma õpetasin neid, ma kirjutasin neid ja ma lugesin neid. Jättes kõrvale peaaegu kõik muu. Sellest piisab!” Hiljem lõpetas ta üldse avalikud esinemised, intervjuude andmise.

Whartoni “Ethan Frome” ja see Rothi romaan sarnanevad muu hulgas (neil on tegelikult üldse palju ühisjooni – huvitav, et kriitikud ei ole seda märganud või vähemalt kiire guugeldamise põhjal otsustades kusagil märkinud) selle poolest, et algavad mõlemad minajutustaja positsioonilt, kuid seejärel vaatepunkt muutub. Rothi minajutustaja on tema alter ego Nathan Zuckerman, kelle üks mõtisklus tundub siia lõpetuseks eriti sobilik:

“…kas oleme siis kõik võimetud ette kujutama üksteise sisemuses toimuvat ja nähtamatuid eesmärke? Kas igaüks peaks enda järel ukse lukustama ja eraldatuses istuma, nagu teevad üksildased kirjanikud – viibima helikindlas kongis, manama sõnadest inimesi esile ja väitma siis, nagu oleks need sõnainimesed tegelikkusele lähemal kui tõelised inimesed, keda me oma mõistmatuses igapäevaselt moonutame? On jätkuvalt tõsi, et elu ei seisne sugugi inimeste õigesti mõistmises. Elu seisneb nende valesti mõistmises, aina valesti ja valesti ja valesti mõistmises ning siis ettevaatliku kaalumise järel nende järjekordses valesti mõistmises. Nii teamegi, et oleme elus: me eksime. Ehk oleks kõige parem unustada inimeste õigesti ja valesti mõistmine ning lihtsalt vooluga kaasa minna. Aga kui keegi seda suudab… noh, palju õnne talle.” – enam-vähem selline ongi kogu tema läbiv hoiak.

Kafka armastuskirjadest

Üle pika aja taas veidi kafkaistikat. Kui selle postituste seeria eelmises osas sai kirjutatud, et Kafka katkestas kihluse Julie Wohryzekiga, sest oli leidnud endale uue kiindumuse Milena Jesenská näol, siis tegelikult mahtus nende kahe vahele Minze Eisner, kellele 1920. aastal saadetud kirjadest ongi toodud alljärgnevad katkendid, mis näitavad, et Kafka armastuskirjad olid kohati samuti päris kafkalikud.

“On hea oma unistustele järele joosta, kuid halb, nagu see siis enamasti lõpeb, kui nemad sind tagant kihutavad. Ja maailm on küll suur ja lai, nagu Te kirjutate, aga ei juuksekarvagi võrra suurem, kui seda endale teha osatakse. Selles otsatuses, milles Te maailma praegu näete, on ju julge südame tõe kõrval ka 19-aastase illusioon. Te võite seda kergesti järele kontrollida selle varal, et Teile paistab niisama otsatu olevat näiteks 40-aastane vanus, mis siiski, nagu Teile näitab kogu Teie ümbrus, ei kätke endas vähemalt seda otsatust, millest Teie unistate.”

“Kummaline, et Teie kirjas seisavad “kaunid tunnid” ja “rumalused” nii lähestikku. Need ei saa ju ometi ükssama olla, pigem vastandlikud. “Kaunis” on ju ometi see tund, mil sa oled parem, ja “rumal” see, mil halvem. “Kauneid tunde” ei saa osta mornide meeleolude eest, vastupidi, “kaunid tunnid” annavad veel valgust kõigele hallile tulevikule. “Rumaluste” eest makstakse küll õpiraha ja seda jalamaid, isegi siis, kui seda ei teata, vasaku käega teed sa rumaluse ja paremaga maksad ühtaegu lakkamatult õpiraha, kuni ei suuda enam edasi minna. Ja “rumalusi” teeb küll iga inimene, armas Minze, ja kui palju, kui palju veel! Sellega ollakse nii üliväga tegevuses, et vaevalt jääb aega millekski muuks. Mis pole aga mingi põhjus, et sellega leppida ja seda ei tee Teiegi kindlasti mitte, muidu poleks Te ju mingi armas Minze.”

“Mis soovid need olid, mille ma unustasin? Ega ometi mitte minu pilt. Seda ei saatnud ma sihilikult. Kui mu silmad on Teie mälestuses, Minze, tõepoolest selged, noored, rahulikud, siis jäägu nad seal niisuguseks, siis on nad seal paremini hoitud kui minu pool, sest siin on nad hägused küllalt ja 36-aastases lahtiolemises väikeste kõikumistega ikka ebakindlamaks läinud. Fotol ei paista see küll välja, aga seda tarbetum see siis on. Kui mu silmad peaksid ükskord ilusamaks ja puhtamaks minema, siis saate pildi, aga siis pole seda jälle vaja, sest siis näeksid nad ju selle jõuga, mis on puhastel inimsilmadel, kuni Karlsbadini otse Teie südamesse, sellal kui nad nüüd vaid vaevaliselt ekslevad Teie siiski siiral ja seepärast armsal kirjal.”

“Mis piltidesse puutub, siis palun jätame asja sinnapaika, Minze, juba sellepärast, et pimedas on teineteist paremini kuulda (mõtlen, et kui teineteist näha pole). Ja me tahame teineteist hästi kuulda. Seepärast on ka palju parem, kui me teineteist nüüd Prahas ei näe, ei meelega ega juhuslikult, ma mõtlen seda tõsiselt.”

“Minu ees lebab piltidega kirjutis “Ahlemi aianduskoolist”. Noh, seal on tore ja oma järgmiseks sünnipäevaks ei soovi ma endale midagi paremat kui saada 19-aastaseks ja Ahlemisse sattuda – see nimelt on Teie Simoni-kool. Muuseas, aianduskool tüdrukutele on sisse seatud alles pärast sõda, senini oli ainult poiste aianduskool ja tüdrukute majapidamiskool. Seegi tugevdab ehk lootust, et Teid vastu võetakse. Juhtugu see varsti!”

“Armas Minze, sa lebad haigena, sul on kerge palavik vana ja juba külgekasvanud harjumuse järgi, ning siis tulete veel Teie ja teatate, et Teid ei võetud Ahlemisse vastu. Nad oleksid siiski võinud Teile ühe kohakese leida, ilmselt nad ei tea seal, kui väikeseks Te oskate ennast kerra tõmmata.”

“Muuseas, Teie kirja lugedes lohutab mind veel üks asi: kindlasti oskate veel – ärge salake seda, Minze – mõnikord niiviisi naerda nagu tookord verandal (rõdul ei kõlanud see enam nii heledalt).”

“Armas Minze, pilt on tore, viissada Kleopatrat väärt, see tegi mulle palju rõõmu. Mõtlikud (muuseas veidi ebavõrdsed) silmad, mõtlik suu, mõtlikud põsed – kõik mõtleb järele, ja selles kummalises maailmas on ju ka nii palju, mille üle järele mõelda. Kui mina laps olin, oli meil kodus väike kogu Shakespeare’i naistepiltidest, üks neist, vist Porcia, meeldis mulle ikka eriti hästi, see pilt meenutab mulle seda ammu-unustatut, temalgi olid lühikesed juuksed.”

“Armas preili Minze, alles täna sain järele saadetuna Teie kirja, selle lisa siiski mitte, see ootab mind Prahas, ma äratan ta uuesti ellu. Selleks puhuks, kui ma ei peaks seda veel öelnud olema, ütlen ma seda täna: Te olete armas ja hea.”

“Dheepan” jõuab Viljandi

Ugala Teatrikinos näeb täna Cannes’is kuldse palmioksaga pärjatud Jacques Audiard filmi “Dheepan” (2015), mille kohta saan kirjutada arvustuse ära enne seanssi, sest ma eelmisel aastal juba korra vaatasin seda (kasutades kaasaegseid filmilevikanaleid).

Kuna mulle juhtus toona subtiitriteta koopia, siis läks suur osa jutust kaduma, sest tamili keelest ei saa ma aru vist ühtegi sõna (vähemalt ei jäänud kõrva midagi sellist, mis kusagilt tuttav ette tulnuks). Ugalas näidatakse seda eesti- ja venekeelsete subtiitritega.

Kui lähtuda arusaamast, et täiuslik film on selline, mille sisust ei lähe midagi märkimisväärselt olulist kaduma, kui vaadata pilti helita või kuulata heli pildita, siis… ei ole täiuslikke filme tõenäoliselt olemas.

Kui ma ei oleks lugenud enne vaatamist arvustusi, milles toodi välja, et filmis nähtav pagulaspere on fiktiivne, moodustudes üksteisele täiesti võõrastest inimestest, siis võinuks vabalt juhtuda, et üks oluline liin jäänuks kohe alguses tabamata.

Dheepansuvaline kaader filmist

Ja kuna ma tamilikeelsest jutust midagi aru ei saanud, siis mõne asjaga võiski ju nii minna. Seetõttu tasub seda nüüd ikkagi uuesti vaadata. Seda enam, et suur ekraan teatrisaalis on midagi hoopis muud kui 1366 x 768 pikselit.

Iga filmi võib vaadata mitme nurga alt. “Dheepan” on minu meelest kõige parem sellest vaatepunktist, et tegemist on looga inimestest, kes on sattunud võõrasse keskkonda, mille keelt nad ei mõista, eemale omaenda kultuurist. Loona kohanemisraskustest ja identiteedist. Samuti ka suhtedraamana.

Pariisi eeslinnade kujutamisel on jäänud siiski ületamatuks Mathieu Kassovitzi “La Haine” (1995), mis võitis Cannes’is 20 aastat varem parima lavastaja kategoorias. Selles osas ei ole “Dheepan” väga muljetavaldav, nagu ka mitte põneviku või tapafilmina.

“Ma jumaldasin esimest üheksakümmet minutit sellest filmist ning jälestasin viimast kümmet,” kirjutas Jordan Hoffman @ Vanity Fair. Mina päris nii ei ütleks, aga mõistan teda. Filmi lõpp ei tundu olevat just kõige õnnestunum, kuid ei oskaks pakkuda praegu ise välja ka midagi paremat.

Samas on hea see, et viimaks jääb ikkagi tsipake ruumi erinevateks tõlgendusteks. Küsimusele, kas filmi õnnelik lõpp on soovunelm või isegi unenägu, jättis Audiard Sirbis avaldatud intervjuus otsesõnu vastamata.

Võib ju tõesti kujutleda, et päris viimastel minutitel nähtav idüll on kõigest peategelaste fantaasiapilt, nende nö. Euroopa unelm, tegelik reaalsus aga just eelnenud košmaar. Kuigi, jah, film olnuks parem, kui loole oleks leitud mingi usutavam lahendus.

Blogiauhinnad ja PayPal

Esitasin ennast Eesti Blogiauhinnad 2016 nominendiks (kultuuriblogide kategoorias, sest selle alla sobib see ajaveeb ilmselt kõige paremini), et saada ettekääne sinna auhindade jagamisele kohale minna, vaadata mis toimub ja teha sellest siia reportaaž.

Blogijad saavad ennast võistlusele üles anda veel käesoleva kuu jooksul, mais toimub rahvahääletus ja 11. juunil pidulik võitjate väljakuulutamine, auhindade jagamine. Kultuuriblogidele jagatavate auhindade eest on lubanud hoolitseda Tallinna Teletorn, aga mulle saab siis muidugi anda hääle ka aasta uustulnuka või koguni lemmikblogi valimisel. Eks ma siin siis jälle kuulutan, kui see hääletus lahti läheb.

Kuna läinud nädalavahetusel toimunud Telegrami konverentsil uuris üks inimene, kas ma kasutan selle blogi puhul mingit sponsorlust ja kas seda saab kuidagi rahaliselt toetada, siis panin siia kõrvale nüüd selle PayPali nupu, mille kaudu on võimalik annetusi teha.

Kui keegi seda tahab, siis minul ei ole selle vastu midagi. Aga võiks kirjutada juurde, milleks seda raha kasutama peaksin, milline on selle sihtotstarve. Kas osta selle eest teatri-, kontserdi-, kino- või näitusepileteid, plaate või raamatuid või hoopis kunstiteoseid? Mulle oleks väga huvitav teada, millised täpselt on need postitused või need teemad, mille kajastamise eest lugejad on valmis maksma.

Avaldan kuu aja pärast detailse ülevaate sellest kui suuri kulutusi aprillis iga konkreetse postitusega seoses tegin (kandes sinna kõik, mis vähegi võimalik, välja arvatud oma ajakulu, sest see on rahas mõõdetamatu) ja kui hinnalisi asju (näiteks mõned raamatud kirjatuselt Varrak) neis kajastamiseks kusagilt saanud olen. Sellest peaks tulema hästi välja kui košmaarsed rahad siin liiguvad.

Muide, mis puudutab raha, siis seoses muusikaäriga netis olgu märgitud, et mina sain Spotify käest umbes poolteist dollarit iga tuhande kuulamise pealt – kui oleksin James Blunt, kes saab enam kui poole vähem, siis annaks see päris korraliku sissetuleku, aga praegu on asi sellest ikka väga kaugel.

Samas oman nüüd SoundCloudis tänu oma distribuutorile ligipääsu Premier konto, mille võib muidu saada ainult kutsega, mõningatele funktsioonidele, täpsemalt võimalust oma lugusid USA pinnal monetiseerida ehk saada osa SC reklaamituludest. Praegu on monetiseeritud “Nitewalk” ja “First Strike”.

Seega, kui viibite juhtumisi Ameerika Ühendriikides, kus SC tegeleb reklaamide näitamise ja laskmisega, siis kuulake sealt neid lugusid, et näeksin kui palju rahhi on võimalik seda kaudu kuulamiste pealt kokku ajada, et saaksin sellest siin kirjutada.

Üldiselt olen aga jätkuvalt arvamusel, et praegu on käärimas uus dot-com bubble, mis võib varsti lõhkeda. YouTube, Spotify ja SoundCloud kasvavad küll kiiresti, tuues ka järjest rohkem raha sisse, aga veel kiiremini kasvavad nende väljaminekud ja kahjum. Toimivat ärimudelit ei ole siiani leitud ja ma lihtsalt ei usu, et investorid on valmis neile lõputult peale maksma. Ühel hetkel peab tulema taas suur pauk.

Vaata ka
Music Can’t Last Forever, Not Even on the Internet
Spotify’s Revenue Is Growing, but So Are Its Losses
YouTube: 1 Billion Viewers, No Profit