Muljeid meeleavaldustelt

Minu tänane horoskoop: Täna võib juhtuda, et paika pandud plaan pudeneb laiali ning asjad lähevad hoopis teisiti, kui ootasite. Püüdke olla võimalikult dünaamiline!

Eile sõitsin Tõrvast Viljandi Tartu kaudu, et käia läbi seal toimunud rassismivastaselt meeleavalduselt. Enne vaatasin veidi ka seda teist üritust, mille vastu see korraldati.

Üks oli suur ja teine väike. Üks kesklinna tuledesäras, teine kõrvalise parginurga ööpimeduses. Ühel lõõmas tõrvikutemeri ja teisel põlesid küünlad.

Ühel kostusid läbi kõlarite vanad isamaalised laulud, millega rahvas kooris kaasa läks, teisel esitati üksi ja otse midagi hoopis peenemat ning loeti luuletust.

Ühel pidasid valitud poliitikud lavalt ettevalmistatud kõnesid, teisel esinesid suvalised kodanikud spontaansete sõnavõttudega. Üks oli väga hästi organiseeritud, hoogne ja jõuline, teine veidi logisev, südamlik ja õrn.

Ühel oli läbivaks, domineerivaks meeleoluks hirm ja paatos, teisel mure toimuva pärast. Üks oli kollektivismi orgia, aga teine rõhutas indiviidi tähtsust, seda, et me jääksime ikkagi inimesteks.

Sellised on minu muljed. Need olid tegelikult kaks sügavalt erinevat maailmanägemust ja elukäsitlust, mis seal sedasi avaldusid. Kuidas see süvenev lõhe ületada, mingi dialoogini jõuda, seda ma ei tea.

Aga ma tean väga hästi, kummale poole seda veelahet mina jään. Always do the right thing, nagu öeldi ühes Spike Lee filmis.

Selleks, et igavene süngus taas võitu ei saaks, alustasin seda postitust ühe eriti naljaka, aga samas võib-olla mitte kõige naljakama videoga sellest valikust, mille ma tegin 1972. aasta Briti singlitabelitest.

Laulud meil aitavad elada, võita, sest lauludest tehtud on hinged ja südamed kaaa… hah-hah-haa! Cheer up!

Täna tuleb juttu kunstist

Minu tänane horoskoop: Täna annab endast märku mõni unustusse kadunud tuttav. Teie peas küpseb üks suur ja eriline plaan. Viige see kindlasti täide ja te ei kahetse ;).

Eile värvisin ära ühe ukse ja hakkasin taas maalima. Kuna mul selles vallas mingeid sihte või ambitsioone ei ole, siis võin vabalt mängida ja eksperimenteerida ega pea otsima mingit kindlat käekirja, mille järgi mind ära hakataks tundma. Kes on minu varasemaid pilte näinud, need teavad, et need on peaaegu kõik erinevas tehnikas ja enamasti isegi signeerimata.

Minu jaoks on selles osas huvitav protsess ise, katsetamine, kuigi mitte päris lambist ja huupi, vaid lähtudes siiski mingist ideest ja ettekujutusest, mis võib samas muidugi töö käigus muutuda ega pruugi ka alati soovitud kujul realiseeruda. Praegu paistab, et antud juhul peaks pilt kukkuma välja enam-vähem selline, nagu ma seda ette kujutan, aga ei taha ära sõnuda.

Vaatamiseks meeldib mulle endale kõige rohkem impressionism ja postimpressionism ning sellel on olemas äärmiselt lihtne seletus: Cézanne, Renoir, Toulouse-Lautrec jne. olid esimesed kunstnikud, kelle nimed mulle mällu sööbisid, sest need vaatasid lapsepõlves riiulis olevate raamatute selgadelt vastu just silmade kõrgusel.

Raamatud kuulusid vanemale õele, kellest võinuks saada tõesti kunstnik, aga läks teisiti… Mina vaatasin neist alguses pilte, hiljem ka lugesin. Ma ei mäleta enam midagi sellest, mida meile õpetati siis koolis kunstiõpetuse tunnis või milliseid pilte lasti teha lasteaias, aga ma mäletan neid raamatuid. Need on minu jaoks lähtepunkt, kõige hilisema alus.

Erilise salapära lisas asjale see, et mul ei lubatud neid raamatuid alguses lapata, sest kardeti, et ma lõhun need kogemata ära, sodin sinna midagi sisse vms. – mõnega see vist nii juhtuski. Seega oli minu jaoks tegemist keelatud kunstiga. Ja eks keelatud asjad ongi ju lastele sageli need kõige huvitavamad ja põnevamad, vähemalt mulle siis küll olid.

Laul tänaseks päevaks: Soquelle “Cancer”. Jälle üks mulle varem tundmatu esineja, kes mind Twitteris jälgima hakkas, aga kes ajab sellist rida, mis mulle täitsa meeldib.

Juudase filmiõhtul käidud

Minu tänane horoskoop: Heade võimaluste päev, kus võite ootamatult kokku puutuda isikutega, kes teid väga palju aidata saavad. Emotsioonide lahingumöll on möödas ja saad rahulikult hingata.

Raske uskuda! Kahtlustan, et horoskoop valetab, aga vaatame…

Pubi Juudas näidati eile õhtul “Meru”. Kuna viibin praegu maal ehk sealt vähem kui paaritunnise jalutuskäigu kaugusel, siis astusin läbi.

Filmist: parem kui “Everest”, kindlasti üsna hea soojendus “Mustale alpinistile”, ikkagi dokk.

Juudas on päris avar rockipesa. Nime saanud väidetavalt eelkõige Judas Priesti järgi, aga kuna samal korrusel otse selle vastas asub Jehoova tunnistajate palvesaal, kus eile samuti mingi kogunemine toimus, siis võib selle taga näha muidugi ka veidi teisi motiive.

Mahla järgi otsustades (midagi muud ma ju ei joo) on hinnaklass umbes sama nagu Romaanis. Viimases maksab suur klaasitäis (ca 0.33 liitrit) euro, Juudases saab kolme eest terve paki (selkust saaks samasuguseid selle raha eest kolm-neli, aga see selleks).

Tänasest iganädalasest muusikakokkuvõttest on toodud ülal välja Janne laul kohtumisest hundiga.

Hunti ei kohanud, aga nägin kolme kena kitse rahulikult jalutamas ning leidsin surnud hiire, kelle roiskumise lehka kogu tuba täis oli. Muidu on päris tore üle pika aja jälle värsket maaõhku hingata.

Mõttetult pikk postitus

Käisin laupäeval venna sünnipäeva tähistamas, tähendab Tallinnas, kingiks Margit Kilumetsa kirjutet “Jaak Joala. Kuulsuse ahelad”, mille sõidu ajal ja seal muidugi kohe ka ise läbi lugesin.

Muljeid raamatust: Eesti on ikka uskumatult väike ja uskumatu, et Joalast võis saada kuulsuse tipul, kui tal pidanuks olema parimad võimalused enda loominguliseks teostamiseks, selline orav rattas.

Autor juhatas lugejatele muu hulgas kätte, et raamatule nime andnud “Kuulsuse ahelad” on tõlgendus Paul Jonesi laulust “Privilege” (õieti küll selle soomekeelsest tõlgendusest), millega sama nime kandvas Peter Watkinsi mängufilmis (1967) kehastab Jones popstaari, keda koormavad just need (filmis see laul ei kõla).

Jonesi, eriti Manfred Manni koosseisus, olen ma isegi kuulanud, aga sellest laulust ei olnud varem midagi kuulnud. Kuna teema tundus huvitav, siis tõmbasin eile filmi (treiler | torrent) ja vaatasin ära.

Sellest sai kohe üks minu kolmest sel ajal tehtud lemmikfilmist (teised kaks on Truffaut “Fahrenheit 451” ja Antonioni “Blow-Up”, mis tulid välja aasta varem). Ja pärast selle vaatamist tundus Kilumetsa poolt raamatule valitud pealkiri mingi eriti peen inside joke – ja eriti tabav, aga see selleks.

Joala repertuaarist on mulle vist kõige tuttavam “Laul verelilledest” (kusagil peaks olema isegi veel alles vinüül, mille peal see leidub), mis kirjutati ilmselt sõjas langenute mälestuseks, aga mis omandas 1990-ndatel Eestis vahepeal omamoodi kultuslaulu staatuse veidi teises tähenduses (seda võib kuulda ka näiteks Marko Raadi diplomitöö “Öine navigatsioon” lõpus).

Kulinaariast. Mind hakkas kohe lugedes painama üks lause Joala lapsepõlve kohta: “Kui midagi teistele lastele Jaagu juures imelik tundus või närvidele käis, siis see, et poisile meeldis süüa suhkruga segatud pärmi.” (lk. 44)

Mulle meeldis kah lapsena suhkruga segatud pärmi süüa, kui võimalus avanes (kui ema taigent tegi ja seda sealt vahepeal võtta õnnestus vms.). Kas väike Joala tegi endale söömiseks siis ise pidevalt suhkruga segatud pärmi, et see kuidagi imelik tundus, või miks see teistele lastele närvidele käis? Nii või teisiti väga imelik, vajaks selgitamist.

Kuna see pärmi-küsimus ei andnud mulle nüüd rahu isegi unes, siis avaldan siin oma eilse menüü (osad kellaajad ei pruugi olla päris täpsed).

6.50 kruus tomatimahla

8.15 mõned võileivad (tegelikult ramasai maksapasteediga; üks ramaleib vorsti ja paprikaga, teine juustu ja tomatiga), kaks kruusi mustsõstrateed (tehtud kuivatatud lehtedest; üks meega, teine ilma), paar mandariini

12.15 kapsasupp (sees ka kartul, porgand, liha) piimaga (kaks taldrikutäit)

14.15 klaas vett

16.30 täpselt sama, mis oli lõunaks

16.45 neli pähklitäidisega kompvekki

20.30 väike kausitäis marineeritud kõrvitsat viineritega (külmalt)

Kas see tundub imelik ja käib närvidele? Olge mureta, selliseid pikki heietusi ei ole kavas siin edaspidi rohkem avaldada. Aga kuna vend arvas, et võiksin kirjutada siin rohkem/pikemalt, siis teen täna tema sünnipäeva puhul erandi. Palju õnne!

Veel üks katkend. 1968. aasta suvel muretses peategelase vanaema Aliide, kes ta sisuliselt üles kasvatas, oma päevikus selle pärast, miks noor Joala ei ole “kõigiti korralik, riides – mitte midagi silmatorkavat, juuksed normaalselt. Miks sa ahvid järgi neid viimaseid? Kas sulle siis tõesti meeldivad need ahvinäod siin meie nurgal oma pügamata juustega?” (lk. 115)

Kuna ma olen kah lasknud oma juustel nüüd jälle vabalt kasvada (mitte veel päris Frank Zappa kõrgmood, aga liigun vaikselt selles suunas), siis on võimalik selle teemaga samuti haakuda: huvitav, kui paljudel võib tulla ka mind nähes mingeid selliseid mõtteid, mille Joala vanaema pani kirja oma päevikusse?

Tahaks siiski loota, et suhkruga segatud pärmi söömisele ja pikkadele juustele tänapäeval enam nii viltu ei vaadata.

Lõpetuseks siia aga nüüd ka midagi arukat: panen kirja oma eilse meediatarbimise.

Hommikune meedialaks: lugesin ühte sotsiaalmeedias viidatud arvamuslugu, kuulasin laupäevast Publikumärki, vaatasin ära eelmise õhtu Tagesschau (viibin uudistedieedil – päevauudiseid maailmas toimuva kohta saangi põhiliselt selle telesaate kaudu).

Pärastlõunal lugesin ERR-i uudistevoost pealkirju ja vaatasin sealt saatelõiku Andres Kõpperiga (NOËP), mis avas muu hulgas hästi loomeprotsessi kogu selle keerukuses – väga hea, et selliseid asju näidatakse, muidu mõned võib-olla arvavadki, et istu ainult maha, pane rütmimasin tiksuma ning viie minutiga on laul valmis.

Nii lihtsalt need asjad enamasti tegelikult ju siiski ei käi. Näiteks ainuüksi selle postituse kirjutamiseks lugesin läbi terve raamatu, vaatasin ära filmi, nägin und, ajasin päeva jooksul omale suust sisse igasuguseid asju ja kuulasin, vaatasin, lugesin veel ka ajakirjandust, rääkimata YouTube-is kolamisest.

Ma oleksin teinud seda kõike loomulikult isegi siis, kui ei oleks seda postitust kirjutanud (mõte selline postitus teha tuligi alles pärast seda, kui suurem osa sellest kõigest juba tehtud oli), aga selle kõige kirja panemine võttis nüüd samuti omajagu aega – seetõttu teen siin edaspidi ikkagi lühemalt, et oleks rohkem aega kõige selle jaoks, millest siin kirjutan.

Lihtsalt üks luuletus

Aja katkematu kulg jätkub raudse hooga. Minu valik 1971. aasta Briti singlitabelitest tuli küllaltki helge, nagu see ülaltoodud laul, mistõttu sai kirjutatud tasakaalustuseks üks luuletus süngemates toonides – tuli ingliskeelne, nagu need laulud, aga tegin kohe ka tõlke otsa.

the darkest sky is grey

I am the dark of the night
you are the light of the day
how could we ever be something
more than just an imagination
I do not know, I do not know

tumedaim taevas on hall

mina olen öö pimedus
sina oled päeva valgus
kuidas võiksime me iialgi olla
midagi enamat kui vaid üks kujutelm
ma ei tea, ma ei tea

Selle peale võib muidugi tekkida küsimus, kas öö pimedus ja päeva valgus ei peaks olema kirjutatud kokku. Ei peaks, need sõnad on kirjutatud täiesti teadlikult, sihilikult lahku, sest: öö pimedus ei ole lihtsalt ööpimedus, vaid see on see pimedus, mis teeb öö mustaks; päeva valgus ei ole lihtsalt päevavalgus, vaid see on see valgus, mis teeb päeva valgeks. Ja kuidas need kaks kokku võiksid saada, seda ma ei tea, aga, nagu vahest öeldakse, the darkest hour is just before the dawn (pimedaim tund on just enne koidikut).

PS. Kui keegi märkas, et seda luuletust on võimalik mõista eesti ja inglise keeles ka täiesti erinevalt, sisuliselt vastupidistes tähendustes, siis see huvitav paradoks tuleb tõsiasjast, et tõlkes lähebki, nagu siin varemgi märgitud, peaaegu alati midagi kaduma või muutub. Pealegi, nagu täheldas kunagi Derrida: keel on kommunikatsioonihäire. Mina tajun seda viimasel ajal üha selgemalt. Tundub järjest raskem ennast kuidagi arusaadavalt väljendada või saada täpselt aru teistest.

Gombrowiczi kunstist

Loomingu Raamatukogu avaldatud valikuke Witold Gombrowiczi juttudest on minu meelest täiesti loetav, aga paratamatult tõusevad peas võrdluseks selle kõrvale tema näidendid ning “Päevaraamat”. Ja need meeldisid mulle rohkem.

Kõigepealt üks stiilinäide, üks lõik tema juttudest: “Klaas oli umbes kolme sentimeetri paksune. Selle pinnal ei olnud ühtki kriimu ega pragu, ainult ühte kohta oli puuritud väike õhuauk. Võtke üks ilmatu suur muna ja torgake sellesse nõelaga auk – just sellise muna sisse olin ma sattunud, ja mul oli selles sama palju ruumi kui tibul muna sees.” (jutust “Seiklused”)

See oli valitud lõik, mitte juhuslik. Gombrowicz kasutab sarnaseid võrdlusi oma juttudes päris sageli, aga see jäi mulle kõige paremini meelde, tundus kõige vaimukam ja tabavam.

Kuna tema eesti keeles ilmunud näidendite kogu mul endal riiulist võtta ei ole, siis ei saa sellest siia kõrvale ühtegi näidet tuua, aga minu jaoks on ta jätkuvalt eelkõige näitekirjanik (olen lugenud teda ainult eesti keeles, mis tähendab, et tema romaane ma lugenud ei ole).

On ju ka täiesti loomulik, et tema kirjanikutee alguses, juba 1928-1937 (Gombrowicz elas 1904-1969) kirjutatud jutud mõjuvad nõrgemalt kui valdavalt hiljem valminud näidendid või päris lõpuperioodi hõlmav “Päevaraamat”, kuhu on koondatud tema akumuleerunud elutarkus.

Viimasest lõpetuseks üks väike mõtisklus aastast 1960: “Kunsti jõud, kompromissitus, aina uuenev igavikulisus johtub sellest, et kunsti kaudu väljendab end indiviid. Üksikisik. Eraldiseisev inimene.”

Gombrowiczi sõnul kunst “on eraomand, privaatsem kõigest, mida inimene eales endale soetanud. Kunst on nii privaatne, nii isiklik, et õieti alustab iga kunstnik seda algusest – ja igaüks teeb selle endas, enda jaoks – see on ühe eksistentsi, ühe saatuse, ühe eraldi maailma väljendus. Tagajärgedes, toimemehhanismides – ühiskondlik, tekkimises ja hinges – individuaalne, eraldiseisev, konkreetne, ainukordne.”

Võib muidugi vaielda, kas kõigi kirjanike looming ikka vastab sellele määratlusele (ja kui ei vasta, kas siis on üldse tegemist kunstiga?), aga Gombrowiczi enda puhul peab see kindlasti paika. Tema oli tõesti üks suur kunstnik. Mina ütleksin isegi, et geniaalne, aga seejuures ikkagi inimene, nagu kõik geeniused.

Falling from Grace

Eile õhtul ei tundnud ma Romaanis muusikaviktoriinil ära Belle & Sebastiani, eelmine kord Lu:ki. Mida see näitab, kui ei tunne enam ära kunagi kümneid kordi kuuldud laule ega isegi nende esitajaid?

Sellest, kui ma neid viimati kuulasin, on küll möödunud palju aastaid (Lu:ki puhul varsti kakskümmend, Belle & Sebastiani puhul kah juba üle kümne), aga ikkagi on see veidi kummaline, et sellised asjad, mis pidanuks olema pea sisse kulunud, nüüd järsku meelde ei tulnud.

Inimese mälu maht on vististi siiski piiratud. Nähtavasti kustub sealt automaatselt ära see, mis ei tundu enam oluline või säilitamist vääriv. Isegi sellised laulud, mis võisid kunagi meeldida, aga millest on hiljem välja kasvatud.

Selles valguses oleks ju päris huvitav teada, kui palju on minu tänases iganädalases muusikakokkuvõttes neid laule, mille 10-20 aastat hiljem kohe ära tunneksin. Tahaks loota, et vähemalt esitajad paneks pooltel täppi, aga mine sa tea…

Belle & Sebastiani puhul on mul tegelikult olemas ka seletus, miks ma neid nüüd ära ei tundnud.

Minu arvates vajusid nad pärast Isobel Campbelli lahkumist ära ning kõlanud laul oligi pärit seejärel ilmunud albumilt “Dear Catastrophe Waitress” (2003), mis valmistas mulle juba väikese pettumuse. Minu ajus seostuvad nad nähtavasti oma varasema perioodiga.

Postituse alguses on toodud aga hoopis Campbelli kõrvalprojekti The Gentle Waves alt aastal 2000 ilmunud “Falling from Grace” – kui ma seda laulu enam ära ei tunne, siis olen ma surnud ning mind võib maha matta või põlema panna.