Johansoni “Atlantis abajas”

Katrin Johanson“Ma räägin talle oma kodust kaugel Põhjamaal, nagu mingi Nipernaadi. Räägin neist valgetest öödest, soodest tõusvast udust, vesikirbu teekonnast tumedal aeglase vooluga jõel, verevatest moonidest viljas, pärnapuus öösiti huikavast kassikakust, sammaldunud kivimüüri ääres lainetavast põdrakanepist ja kumalaste raskest lennust soojal unisel pärastlõunal… Kõigest, mida ma jään alati, südame murdumiseni igatsema.”

Nende sõnadega lõpeb Katrin Johansoni teine romaan “Atlantis abajas”, mis on raamatu tagakaanel toodud kokkuvõtte kohaselt “lugu üksindusest ja enesega leppimise võimalikkusest. Kord elab autor kaasa ühele tegelaskujule, siis teisele, nihkudes ühelt vaatepunktilt teisele.”

Postituse alguses toodud sõnad ütleb naine, kelle tegelaskuju tutvustades kasutab autor järgmist iseloomustust: “Tänu praktilisele meelele polnud ta kunagi võtnud liiga tõsiselt ei purjus vaimuhiiglasi, seksuaalset ega usulist ekstaasi, loomingulisi eksperimente, esoteerikat, idealistlikke loosungeid ega vandenõuteooriaid. Reesi ei uskunud ka romantikasse.”

Võib öelda, et see lugu räägib ka romantika võimalikkusest ja/või igatsusest selle järele. Romaani tegevus leiab aset meie ajal, sisaldades arvukalt äratundmisrõõmu pakkuvaid vihjeid, näiteks alltoodud laulule (antud juhul küll arvab see Reesi seal, et noorema põlvkonna esindajad pole Vene kultusbändist Akvarium midagi kuulnudki – enamasti võib-olla tõesti mitte, seda enam on põhjust seda siin esile tuua:).

Raamat on äärmiselt kergesti loetav ja ühe hooga läbitav (rahulikult lugedes kulub selleks umbes neli tundi). Tegevuspaikadeks Tallinn, Tartu, Viljandi…

“Nad olid veetnud mõnusad jõulud Viljandis. Istunud kohvikus, jalutanud lossimägedes, käinud kontserdil. Nad olid alasti teineteise vastu naaldunult vaadanud piki järve kallast kaarduva linna tulesid ja kuulanud selja taga sügavas toahämaruses küdeva ahju vaikset müha.”

…aga ka Podoolia, kuhu kunagi tehtud koopamatka Reesi vahepeal pikalt meenutab, ning Kreeka, kuhu ta lõpuks maandub, kusjuures lisaks temale on loos veel mitmeid olulisi tegelasi. Jutt on küllaltki psühholoogiline ja keerleb põhiliselt ümber inimsuhete, muu hulgas on kujutatud ühte operatsiooni, sünnitust, surma ja matust. Üldine meeleolu ei ole nii helge nagu käesolevast postitusest võib paista.

Kui eelmisel aastal sai siin seoses Johansoni esimese romaaniga “Läbikäidavad toad” mainitud, et suht tugevate ja isiklike debüütide puhul valitseb alati oht, et järgmine raamat tuleb lahjem või kannatab ülepingutamise all, siis nüüd võib tõdeda, et see latt on ületatud. Minu meelest on tema teine romaan parem kui esimene. Kindlasti üks autor, kelle loomingul tasub ka edaspidi silm peal hoida.

Raamatu sain siin tutvustamiseks kirjatuselt Varrak.

“Tänapäeva Soome plakat”

Näituse “Tänapäeva Soome plakat” avamine #viljandi #linnagalerii #näitus #soome #plakat #graafilinedisain

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Linnagaleriis avati täna Haapsalu Graafilise Disaini Festivali külalisnäitus “Tänapäeva Soome plakat”, mis jääb sinna augusti lõpuni. Välja pandud 88 teost enam kui veerandsajalt autorilt annavad ülevaate nii uusimatest suundadest kui ka varasematest trendidest, esindatud on nii manalamehed kui ka päris noored tegijad. Tundus äärmiselt esinduslik valik (kuraator Marko Kekishev).

Publik näitusel “Tänapäeva Soome plakat” #viljandi #linnagalerii #näitus #soome #plakat #graafilinedisain

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Eraldi tõstan esile paar kirjadeta dekoratiivplakatit, millest ma pilti ei teinud, aga mille puhul vaatasin ainsana autori nime, et seda nüüd hiljem guugeldada: Santtu Mustonen. Tuleb välja, et tegemist on kunstnikuga, kelle stuudio asub hoopis Brooklynis, New Yorgis. Seega küll Soomest pärit, aga rahvusvahelise haardega tegelane. Pildid neist kahest ja paljudest teistest plakatitest võib leida tema enda instavoost, aga paremini mõjuvad need loomulikult elusuuruses nähtuna ehk ise seda näitust külastades.

Folgipäevik (31.07.2016)

Lõpuks nüüd siis ka väike kokkuvõte tänavuse Viljandi folgi viimasest päevast.

Contra “Minu Läti” esitlus #viljandi #contra #petroneprint #viljandifolk #folk2016

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui laupäeval toimus väljaspool festivali ametlikku programmi näiteks naivismiringi arutelukoosolek, siis pühapäeval esitles Petrone Print kolme uut raamatut, nende hulgas Contra “Minu Läti”, millest siin edaspidi kindlasti ka eraldi juttu tuleb.

Muusikaliselt avas päeva Afganistani tüdrukutebänd Dasta-e-Azada, mille kontserdi viimane pool möödus järjest kasvava vihmavalingu all. Samas aga löödi neil lõpuks sellest hoolimata lava ees päris hoogsalt tantsu, nagu folgil vanasti kombeks.

Vahepeal konutasin erinevates kohtades vihmavarjus, aga viimaks said siiski kuulatud veel Márta Sebestyén, Laoise Kelly ning Ando ja sõbrannad ehk selle festivali lõpukontsert. Pikemalt tuleb minu muljetest juttu hiljem ja mujal.

Praegu viitan veel vaid väikesele pildikogule, kuhu sai pandud ka mõningaid selliseid klõpse, mis instasse ei läinud.

Folgipäevik (30.07.2016)

Ei saanud eile mahti postitust teha, aga tuleb nüüd ikkagi ka laupäeval kuuldu-nähtu siia lühidalt kirja panna, et oleks mingi pidepunkt mälestuste tarbeks, sest muidu ei pruugi ju kõik asjad endale hiljem meeldegi tulla.

Naised Köögis laval #viljandifolk #folk2016 #viljandi #folk #naisedköögis #eesti #estonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Naised Köögis ja Ülemakstud Rentslihärrad, kes neid kohati saatsid, esinesid kaevumäel kena kavaga, millele järgnes samas fotosessioon. Järgmisel päeval viimasel seal toimunud kontserdil tehti küll isegi nalja laval sünnitamise teemal, aga laupäeval tundus vahepeal, et asi võib minna päris tõsiseks.

Trio Soon/Piho/Lepasson kontsert Jaani kirikus oli mulle sel aastal juba kolmas kord neid mängimas kuulda – lood on küll olnud samad, aga huvitavaks teeb asja see, et need kõlavad erinevates saalides veidi erinevalt. Tegelikult ongi need olnud kolm erinevat kontserti, mitte lihtsalt ühe kava kordused.

Lepaseree eurolaval #viljandifolk #viljandi #folk2016 #folk #lepaseree #eesti #estonia #ebu

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Lepaseree kontserdist kultrahoovis kuulsime ainult viimast juppi. Neid on minu meelest ikkagi parem kuulata plaadi pealt või siis hästi vaikses keskkonnas, kus ei ole mingit kõrvalist sagimist. Selline muusika vajab enda ümber siiski sellist rahu ja vaikust, mida on välitingimustes raske saavutada.

Eeva Talsi ja Casey Driesseni esinemist kaevumäel sai kuulatud üldse lava kõrval lebades, sest selle ees ei olnud enam ruumi.

Celia Roose #viljandifolk #folk2016 #viljandi #folk #celiaroose #eesti #estonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Celia Roose plaadiesitluskontsert Jaani kirikus algas sellega, et Roose ütles, et kuulajad võivad kontserdi ajal vabalt silmad kinni panna ja suigatada – hea soovitus, sest selliseid sügavaid asju ongi ju parem kuulata silmad kinni, veel parem kui saanuks ka horisontaalsesse asendisse visata.

RÜÜT #viljandifolk #folk2016 #viljandi #folk #rüüt #eesti #estonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

RÜÜT ajas seevastu hoopis tantsulisemat liini. Tuletas meelde seda meeleolu, mis valitses folgil ennevanasti ehk umbes 20 aastat tagasi, kui inimesed sooja vihma käes kaevumäel suures porilombis tantsu lõid – selliseid asju juhtusin nüüd nägema palju vähem, aga mõningal määral neid siiski esines.

Hiljem andis veel oma megakontserdi Trad.Attack!, aga see möödus lava kõrval vaikselt tantsides, laval toimuvat peaaegu jälgimata.

Folgipäevik (29.07.2016)

Tänavamuusikud #viljandifolk #folk2016 #viljandi #folk #eesti #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Teisel päeval käisin kõigepealt läbi Afganistani tüdrukutebändi Dasta-e-Azada kontserdilt, kuulasin veidi erinevaid tänavamuusikuid ning põikasin seejärel Trio Maar (Norra) esinemisele. Selle aja peale oli selge, et publikut on liikvel suhteliselt palju.

Publik #viljandifolk #folk2016 #viljandi #folk #eesti #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui jõudsime veidi enne nelja Jaani kirikusse, kus Triinu Taul (teda kuulsin viimati vist rohkem kui kümme aastat tagasi, vahepeal on käinud ta maha päris pika tee) kuulajad helirännakule viis, siis oli see juba rahvast täis ja sinna paigaldati isegi lisatoole.

Triinu Taul viib helirännakule #viljandifolk #folk2016 #viljandi #folk #eesti #estonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Edasi sai käidud läbi Indre ja Solo Cissokho (Leedu-Senegal), Lidija Dokuzović Trio (Horvaatia) ja Marta Topferova Trio (Tšehhi). Jaani kiriku juurde jõudsime tagasi paarkümmend minutit enne kaheksat, kui ukse taha hakkas tekkima juba väike saba käepaelaga inimestest. Trükitud piletite omanikud lasti sinna sisse enne, käepaelaga liigituti seega teise sordi publikuks, aga Unejõgi ise kõlas hästi, veel paremini kui jaanuaris Pärimusmuusika Aidas.

Unejõgi sõiduvees #viljandifolk #folk2016 #viljandi #folk #eesti #estonia #unejõgi

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui tahtsime minna hiljem kultrahoovi, kus esines FolkBeat (Venemaa), siis oli see juba nii paksult rahvast täis, et ei hakanudki päris sisse trügima, vaid kulgesime vaikselt tuletõrjehoovi, kus läks kella kümnest peale Puuluup. Kui varem võis näha kontsertidel vaid mõnda üksikut tantsijat, siis nemad tõmbasid publiku juba täiega käima.

Puuluup #viljandifolk #folk2016 #puuluup #folk #viljandi #eesti

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Jaani kirikusse jõudsime enne südaööd küll taas paraja varuga, aga alanud Regi ja Raaga kontserdilt hiilisime eelnenud manitsustest hoolimata poole pealt minema, sest muidu oleks vist magama jäänud. Pealegi pidi tulema Lennukitehases kella ühest peale Tintura.

Tintura in da house #viljandifolk #folk2016 #tintura #viljandi #folk #karoliinakreintaal #eesti

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Seda algust sai jälle omajagu oodatud, aga ootamine tasus ennast ära. Tulemuseks oli see, et sain öösel magada umbes viis tundi, mis tähendab, et täna kujuneb ärkvel püsimine tõenäoliselt raskemaks kui eile. Peaasi on muidugi see, et nüüd naivismiringi arutelukoosolekul magama ei jääks.

Folgipäevik (28.07.2016)

Mõned killud eile alanud Viljandi pärimusmuusika festivalilt.

Tintura Viljandi folgi avamisel #viljandifolk #folk2016 #tintura #folk #viljandi #karoliinakreintaal

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Päeval toimunud avamisele jõudsin väikese hilinemisega. Umbes selleks ajaks, kui president oma sõnavõtuga esinema läks. Kõige sügavama mulje jättis siis Tintura laul koos selle juurde kuulunud liikumiskavaga. Neil tuleb nüüd pikem esinemine, aga see on alles öösel kell üks ja sellele peaks mul eelnema tänase päevakava kohaselt 11 tundi mööda folki kondamist. Nii et… tahaks küll kuulama minna, aga eks paistab, kas ma selleks ajaks veel elus olen.

Esinevad etnolaagris osalenud #viljandi #folk #viljandifolk #folk2016 #eesti #estonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Etnolaagris osalenute kontserdil oli kõige meeldejäävam see koht, kus esitati Kanadast või Austraaliast (täpselt ei mäletagi) tulnud osalejate poolt õpetatud Jaapani laulu. Üldse huvitav rahvusvaheline kogum ja kava, nagu ka järgnenud eriprojekt “Naiste hääl”, mis oli olnud koos vaid mõned päevad.

Vihm folki ei peata #viljandifolk #folk2016 #viljandi #folk #eesti #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Juuresoleval fotol ei ole vihmapiisku küll näha, aga inimeste olekust võib mõista, et selle kontserdi ajal tuli lõpuks päris padukat. Kuid “Naiste hääl” kõlas edasi ning ka osa publikust jäi paigale. Äike, vihm ja pori – mis oleks folk ilma nendeta?

TÜ VKA rahvusliku metallitöö eriala näituse pühalik sisseõnnistamine #tyvka #viljandi #metallitöö

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Folgi ajal toimub Viljandis ka palju selliseid üritusi, mis ei kuulu otseselt festivali programmi, kuid üritavad saada osa sellega kaasnevast tähelepanust, köita publikut. Selle foto pealt ei ole see hästi näha, aga seal konteineri otsas seisab päris kirikuõpetaja, kellel on käes kuldne rist. Eelnevalt oli ta pannud põlema viirukiküünlad ja pidanud juba väikese jutluse. Nii käis konteineris avatud näituse pühalik sisseõnnistamine.

Väga meeleoluka kontserdi andsid ka Torupilli Jussi Trio ja Schönbergi kvartett. Neid võib kuulda uuesti homme õhtul kell kümme. Samuti esineb siis paar tundi hiljem taas “Naiste hääl”, mille liikmeskond eelmainituga ühe isiku osas kattub. Üldse on päris paljud tegelased esindatud folgil sel aastal mitmes koosluses. Toodud foto on samas jälle puudulik, sest selle pealt ei ole hästi näha, et keskel seisval tüdrukul on sõrmede otsas väike jänes.

JEBI (Korea) #viljandifolk #folk2016 #viljandi #folk #jebi #korea

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Lõpuks kuulasin veel Korea kunstiansamblit Jebi, mis tegi samuti võimsa etteaste. Seejärel läksin koju, kavatsusega minna hiljem tagasi suurele õhtusele kontserdile, millest ETV tegi otseülekande, aga vaatasingi seda pärast hoopis telekast, sest taevas oli läinud päris pilve ja tundus, et võib hakata taas vihma sadama. Telekast oligi see ilmselt huvitavam, sest kohapeal paistis olevat nii palju rahvast, et seal poleks näinud midagi.

Kes Viljandi ei jõua, need saavad kuulata mõningaid kontserte Klassikaraadio vahendusel, aga mitte kõiki. Näiteks täna õhtul kell kaheksa kõlab Jaani kirikus Unejõgi, mille loonutega tehtud väikest intervjuud saab lugeda kultuur.info lehelt, aga sellest kontserdist ülekannet ei tehta. Tuleb kohale minna.

Mari-Liis Laanemaa “Mandala”

Sakala Keskuses avati täna Mari-Liis Laanemaa näitus “Mandala”, mis juhatab sisse 20.-21. augustil Viljandis toimuva Mandalafestivali ja jääb üles kuni selle ürituse lõpuni. Tegemist on valikuga tema parimatest paladest.

Mari-Liis Laanemaa näituse “Mandala” avamine #viljandi #sakalakeskus #kunst #mariliislaanemaa

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Pildid on valminud enam kui kahekümne aasta jooksul, aga välja on pandud mitte erineva suurusega ja erinevates tehnikates originaalid, vaid hoopis lõuendile tehtud digiprindid, mis on mahutatud nüüd ühesugusesse vormi ja ühtlasi ka müügis.

Laanemaa rääkis avamisel, et ta puutus mandalatega esimest korda kokku humanitaarinstituudis, kus õppis orientalistikat ja jaapani filoloogiat. Need jätsid talle nii sügava mulje, et ta hakkas nendega kohe tegelema ja kuidagi iseenesest juhtus, et ta valis mandalad ka oma esimese diplominäituse teemaks 1994. aastal kunstiakadeemias, kus ta õppis graafikat.

Samas selgitas ta, et ei mõtle praktiliselt kunagi, et hakkab nüüd mandalat tegema, vaid lihtsalt alustab alati paberi keskelt, mitte äärest või alt, ja nii tulebki sealt väljapoole liikudes välja mandala. Talle lihtsalt sobib selline kompositsioon.

Mari-Liis Laanemaa “Täiusliku elu mandala” (2015, digiprint siidimaalist) #kunst #mandala #mariliislaanemaa

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Päris paljud tema mandalad on tõesti küllaltki ebatraditsioonilised, kasutavad justkui vaid mandala vormi, kuid samas esineb neil sageli siiski ka budistlikke sümboleid. Meenutab mingil määral seda, mida mõned mehed on teinud Venemaal ikoonikunsti aluseks võttes.

Ja viimastel aastatel on tal jäänud keskendumiseks küll vähe aega, sest palju tähelepanu nõuab pisipoeg, aga viimane mandala valmis alles eile õhtul. See nüüd veel näitusel vaatamiseks väljas ei olnud, kuid võib sinna enne mandalafestivali siiski jõuda.

Laanemaa rõhutas avamisel veel, et on nõudnud tohutut jõudu ja meelekindlust, et jääda oma kunstis truuks ilu ja harmoonia poole püüdlemisele, kui tänapäeva kaasaegse kunsti maailm väärtustab üldiselt hoopis teistsuguseid suundumusi ega hinda seda kuigi kõrgelt. Tore, et ta seda on suutnud.