Maneo “Kodu kaugel”

Viljandist pärit vokaalansambel Maneo alustab reedel oma debüütalbumi “Kodu kaugel” (12 laulu, kestus kokku 49:22) esitluskontsertide sarja, mis viib nad Tartu, Rõuge, Otepää, Tallinna. Viljandis esinetakse 25. septembril Jaani kirikus.

Kauamängiva avalooks on uus seade vanast koraalist “Mu süda ärka üles” ja nende laulud ongi üldiselt sellised, mis kõlavad kõige paremini kirikutes, aga samas ei ole tegemist üksnes vaimuliku muusikaga.

Näiteks labajalavalss “Aamer August”, järjekorras teine, ju selle alla ei liigitu, kuigi on leidnud tõlgendamist nii paljude erinevate kollektiivide poolt (siin võrdluseks veebist leitavad versioonid, millega on saanud maha Virre, Viljandi Guitar Trio, Gjangsta ja Virumaa Noorteorkester), et on samuti juba nagu peaaegu religioosne pala kusagilt pärimuslaste hitikogust, kuhu on koondatud tuntuimad rahvaviisid, mis ikka ja jälle uusi vorme saavad. Maneo a cappella versioon on kindlasti üks omapärasemaid, huvitav oleks näha kuidas selle saatel tantsitakse.

Kolmandana kõlab Billy Joeli “And So It Goes” pühalik kaver, aga see album ei sisalda ainult tõlgendusi vanadest kirikulauludest, rahvaviisidest ja sellistest uuema aja menulugudest, vaid hõlmab ka päris algupärast omaloomingut, nagu “Ad fontes”, “Sa tuled” ja “Pühitsus” (neist viimane Doris Kareva sõnadele).

Albumi nimilugu “Kodu kaugel” on eesti rahvaviis. Maneo esitab seda samas Aarne Vahuri seades, mida võib kuulda teedrajava kultusansambli Collage kuulsal albumil “Käokiri” (1978). Ilmselt on just selle valimine kauamängiva nimeks ka omamoodi kummardus nendele kaugetele eeskujudele, sest sisuliselt sobinuks kogu sellest komplektist nimilooks sama hästi pea iga teine pala.

Eestis laiemalt kõige tuntum laul sellel albumil on kahtlemata “Sind surmani”, üks Alo Mattiiseni viiest isamaalisest laulust, mis laulva revolutsiooni ajal massidesse läksid. Kui laulupidudel kõlab see jätkuvalt suurte rahvahulkade suust, mõjudes tõelise rahvushümnina, siis Maneo kammerlikumas esituses omandab sama lugu intiimsema varjundi, pugedes hinge veidi teise nurga alt.

Kuna nende repertuaar on laiem kõnealusel kauamängival leiduvast valikust, siis võib arvata, et kontsertidel ei piirduta nüüd viimasega. Vähemalt lubab seda loota tõsiasi, et eile Terevisioonis kõlanud “Kolmekuningapäev” plaadile ei mahtunud.

Kui olin albumi läbi kuulanud ja mõtlesin, milline neist lauludest jättis mulle kõige sügavama mulje, siis oli selleks 19. sajandist pärit koraal “Sina üksi jõuad päästa”, kõige lihtsam ja lühem sellel olev pala, mis eristus võib-olla just seetõttu kõige selgemalt ülejäänutest, omades samas aga muidugi väga sügavat sõnumit. Kirikus kõlab see kindlasti veel võimsamalt.

Lilli Suburg Jakobsonist

Seoses sellega, et esitasin Viljandi kaasava eelarve jaoks taas ettepaneku püstitada mälestusmärk Lilli Suburgile, pakkudes asukohana välja C. R. Jakobsoni monumendi vahetu lähikonna, toon siin ära 1887. aasta oktoobris Viljandis ilmuma hakanud esimese eestikeelse naisteajakirja Linda esimeses numbris ilmunud kirjutise, milles Suburg meenutab mõningaid Jakobsoni mõtteavaldusi. Teksti on veidi keeleliselt kohendatud, et see oleks kergemini arusaadav tänapäeva lugejatele.

Mitte Jakobsoni täit elulugu ei ole mul nõu üleskirjutada, mida meie vististi mõne teise, selle tarvis osavama sule läbi tundma õppima saame, vaid teda tema mõjuduses oma rahva elu kohta tahan ma teile, armsad suguõed, meelde tuletada, teid tema seestpoolt eluga natuke tutvustada.

On ju ka meie sugu, keda tema oma truu töötamise aegu terve rahva heaks igal pool meelde tuletas, keda ta tema väetimast seisusest ikka kõrgemale tõsta püüdis, kellele tema igal kohal ikka suuremat austamist päris, temale palju tänu võlgu. On ta ka meie poolt ära teeninud, et teda mitte ei unustataks.

Räägivad aga mehed tema kangelastöödest poliitikapõllul, kuidas ta tugeva käevarrega meie Eesti rahva edasisaamist toetanud, tema tuima vaimuelu elavamaks ärritanud, talle uusi elutee radu ette ära rajanud, siis laske meid, armsad suguõed, tema hellemaid hingekülgesi mäletades, temale ikka edasi tänulillekesi hauale külida, nagu tema peatöö, “Sakala” väljatulemise hakatusel tema eluaeda õnnesoovide lillepeenardega ehtida püüdsime.

Mina ise olen temale ka veel üsna iseäralikku tänu võlgu, sest tema on mind, kui naisterahvast, alles õigeks isamaa armastajaks teinud, tema on minu vaimusilmadelt katted meie mineviku kohta maha kiskunud, mind isamaa vaimupõllul töötama äratanud ja minu nõrka, arglikku peasse seks sule toetanud. Tema kannul olen siis ka oma nõrkade jalgade peal edasi kõndida püüdnud. – Kuni ta korraga aga meie eest kadus!

Veel suur õnn on mul selle poolest olnud, et temale aastaid sõpruses ligi olla, selle läbi ka mõndagi sügavamat pilku tema, kõige mehisema kindlameelsuse kõrval hellade tundmustega täidetud südamesse olen teha tohtinud. Seal on siis ka mõndagi sõna sõbralikkudes kirjades ilmunud, mille juhatusel mõndagi tema hingeomadustest ära tunda, tema väsimata ja vääramata kindlameelsust põhjendada võib.

Ja nendest sõnadest tahan siin, minu esimeses naisterahva-ajalehe numbris, mõne, mis tema auks ja suguõdede südame kinnituseks avaldada võin, ülespanna.

Kui C. R. Jakobsoniga oma vanemate majas, mida nüüd ka südamevaluga järele leinama pean, aastal 1873 tuttavaks sain, saime ka esimesest silmapilgust saadik kohe sõbraks. Kui temale selle “nii ruttu sõbraks saamise” üle oma imestust tunnistanud olin, vastas ta nende, igaühele tähtsate sõnadega:

“Üks vana tõelik sõna on, et: ütle mulle kellega sa leiba sööd, ja ma ütlen sinule, mis sinu teed ja tööd. Need inimesed, kes ühe vaimujärje peal seisavad, leiavad ennast ikka ülesse ja jäävad kokku, ning et meie nii ruttu sõbraks oleme saanud, ei tähenda muud, kui et meil ühed teed ja tööd, ja et meie ära tunneme, kuidas meie elu liig lühike on, et palju aega oma õnnest kinni hakkamisega tohiks viita. Ülemat vaimu teed ei käi palju inimesi, ja sellepärast oleme nagu teelised võõral maal: kui nad seal oma maa inimesega kokku juhtuvad, siis langevad, kes enne täitsa võõrad olid, ilma sõna lausumata teineteise hõlma.”

Ühes teises kirjas ilmutab ta oma arvamust sõprusest järeltuleval viisil:

“Mis on sõprus? Sõprus on armastus, ja ainult armastus võib maapealse elu taevariigiks teha. Ka ütleb üks vana tuttav vanasõna: nii palju kui sa armastad, nii palju sa elad. Armastuseta elaks inimene koletumat elu. … Kõigepealt armastus perekonna, kusjuurde ma ka sõbrad arvan, siis armastus rahva ja isamaa ja viimaks terve inimsoo vastu, see on see taevaredel, mida mööda selle maa peale taevariiki võib saada. – Aga kuidas avaldab ennast see armastus? Ta ilmub selles, et teistele elatakse. Meie elu põhjused võiks järgmistes sõnades tähendatud saada: “Nii palju kui keegi teistele elab, nii palju armastab ja elab ta.” Kui Kristus oma ligimeste eest suri, siis oli ta selle kõige suurema õnne korrale jõudnud, millele üleüldse jõuda võib.”

Ta oli ka suur laste armastaja, selle pärast ehitas ta esimest talve Vändras elades mõne moonaka lastele kui ka oma ligematele sõpradele jõulupuud. Meie tänu peale selle eest vastas tema:

“Kui Teie tahate, olen ma see kõige suurem iseenese armastaja, sest minu tegude otsus on ikka mu enese õnnetundmine. Teen ma teisi õnnelikuks, siis olen ise kõige õnnelikum, ja kas üks õnnelik inimene ei ole kadestamist väärt?”

Kui tema oma päriskohta Kurgjat osta tahtis, laitsin mina temale seda ostmist sellepärast ära, et temal sealt väga vaevaline oma toimetustele välja saada pidi olema, ja tema sõpradele niisama vaevaline sinna temale külla saada. Seal kirjutas ta:

“Sooviksin Teid täitsa selle minu plaaniga, et Kurgjale elama asuda tahan, ära lepitada. Pole ka võimalik pikkade ja halbade teede pärast tihti sõpradega kokku saada, siis jääb ometi kirjalik kooselamine ja teiseks tullakse seal mitmeks päevaks üksteise juurde külla, mis palju rohkem kaalub kui tihedad lühikesed võõruspeod. Lühikesed seltslikud õhtud on ajuti ka väga osavad, aga seal ei või seestpidine inimene rohkem pärida kui rõõmulikke silmapilkusi. Täiesti õnnelikuna tunnen mina ennast siis, kui mina mõnedeks päevadeks ennast oma sõprade keskel päris kodus olevat tunda võin, see on nende ligiolemise tundmuses oma toimetusi, oma eluviisi oma kodusel viisil edasi ajada võin” jne.

Arvan, et tema austusvääriliste südametundmuste põhjuste tunnistuseks, mida tema tegude läbi kuni surmatunnini veel kinnitatud on, enam rohkem avaldada pole vajagi. Mis on tema elu teist või muud olnud: elamine, enese täielik ohverdamine sõpradele, rahvale, sellega tervele inimsoole?

Sellepärast hüüate ka vist, armsad suguõed, minuga koos temale hauda järele: puhka rahus, kuna meie, sinu armastusi mäletades, oma armastuse lillekesi karedail eluteedel edasi ohverdada tahame!

Käigust kolmes muuseumis

Käisin eile ühe pensionäride grupiga väikesel väljasõidul, mis viis kolme muuseumi.

Eksponaadid #muuseum #ülenurme #agriculture #visitestonia #põllumajandus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Esimene peatus oli Ülenurmel, kus asub Eesti Põllumajandusmuuseum. Eile toimus samas ka suur sügislaat ja tõuloomade väljanäitus. Laadalt ostsime sinki, sõira ja maitseainesegu, aga loomade väljanäitust vaatama ei jäänud, vaid sõitsime enne selle algust edasi.

Põllumajandusmuuseumis kolamiseks tasub varuda vähemalt paar tundi, et seal asju rahulikult vaadata jõuaks. Näha võib loomulikult mitte üksnes viljapäid, vaid ka kõikvõimalikke vilja- ja loomakasvatusega seotud tööriistu. Kokku on seal väidetavalt 84 tuhat museaali, neist esemekogus ligi 12 tuhat.

Eksponaadid #setumaa #muuseum #agriculture #visitestonia #põllumajandus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Järgmine peatus oli Seto Talumuuseumis, mille juures asub ka tsäimaja ehk teemaja, kus sai söödud lõunaks suppi, magustoiduks rukkijahuvahtu ja joodud veidi kohvi. Sealne kohv mulle ei maitsenud (ongi hea, kohvi joomine on kahjulik harjumus), aga supp ja rukkijahuvaht olid päris head.

Seto Talumuuseumis oli viimaseid päevi üleval näitus “Kaetud peaga naised”, mis on kutsunud esile teravaid reaktsioone nende poolt, kellele ei meeldi, et seal võib seto rahvarõivais naiste kõrval näha ka pilte moslemeist. Meie grupist keegi neid vaadates närvi ei läinud, aga varem olla osad külastajad päris ärritunud, tahtnud neid rikkuda ja maha rebida, süüdistanud muuseumi töötajaid pagulaste vastuvõtmise ja islami propageerimises jms. Pikemalt saab selle näituse tagamaadest lugeda Feministeeriumi lehelt.

Pobeda, Mosse, Volga ja Žigull #eesti #maanteemuuseum #autod #cars #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viimaseks peatuseks jäi Eesti Maanteemuuseum, mis oli jälle nii suur kompleks, et seal kuluks rahulikult jalutades mitu tundi. Selles mõttes, et kui sinna juba kohale sõita, siis tasub varuda kohapeal viibimiseks rohkem aega.

Maanteemuuseumis oli minu jaoks kõige üllatavam uus teadmine see, et sinisel taustal olevate valgete tähtedega teeviidad võeti Eestis kasutusele alles 1960-ndatel. Kui enne sõda olid need kollaste tähtedega mustal taustal, siis Saksa okupatsiooni ajal tulid mustade tähtedega kollasel taustal ning sama värvikombinatsioon jäi ka pärast sõda, lihtsalt saksakeelsed kohanimed asendusid eesti- ja venekeelsetega. Mulle meeldivad kõige rohkem sini-valged, aga seda ilmselt lihtsalt seetõttu, et olen nendega harjunud ning sinine ja valge ongi minu lemmikvärvid.

Postiljon #postman #visitestonia #eesti

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Pärast pildistasin veel bussiaknast Ihamarus vana postitee ääres asuvat Rändaja kuju, mis seisab seal juba neli aastat. Metallplaatidest valmistatud pilkupüüdva kuju autor Mati Karmin on muu hulgas teinud ka Viljandis asuva C. R. Jakobsoni monumendi. Rändaja on väga hästi maastikku sobiv, hea töö.

Üldiselt tasubki varuda neis muuseumides käimiseks rohkem aega. Seto Talumuuseum ei ole väga suur, aga põllumajandusmuuseum ja maanteemuuseum on küll mõlemad sellised, kus võiks veeta vabalt pool päeva või isegi veel kauem.

“Ben-Hur” (1959 vs 2016)

Kaks filmi, mis põhinevad mõlemad USA kindrali Lew Wallace’i ajaloolisel seiklusjutul “Ben-Hur: A Tale of the Christ” (1880), mille väljamõeldud peategelane on juut, kellest saab kristlane. Kuna ma ei ole raamatut lugenud, siis saan võrrelda ainult nähtud filme.

1959. aasta versioon kestab kolm ja pool tundi, 2016. aasta oma kaks tundi. Esimene sobib neile, kellele meeldib aeglane, rahulik tempo. Kuid samas ei saa öelda, et see oleks kuidagi uimane. Kogu film on kenasti täidetud, mitte veniv mull. Ja sisaldab nii filosofeerimist, pikki jutuajamisi kui ka äkilisemaid stseene, mis moodustavad kokku sujuva terviku.

Tegevus leiab aset samal ajal, kui elas ja suri Jeesus Kristus (ta on küll vaid paaril korral vilksatav kõrvaltegelane, kelle nägu ei näidata, kuid samas kaugeltki mitte ebaoluline – lüüakse lõpuks risti).

Charlton-Heston

Lugu räägib juudi printsist nimega Judah Ben-Hur (Charlton Heston), kelle roomlasest lapsepõlvesõber Messala ta ebaõiglaselt galeeriorjaks saadab, et hirmutada okupeeritud Juudamaa elanikke alluma roomlaste võimule. Aset leiab rida põnevaid sündmusi, mille tulemusel Ben-Hur naaseb kodupaika mitte enam orja, vaid ühe Rooma konsuli adopteeritud pojana. Vanade sõprade vastasseis kulmineerub kaarikute võiduajamisel, kuid sellega lugu veel ei lõppe.

Ben-Hur otsib nimelt oma ema ja õde, kes visati vahepeal vangikongi ning said seal külge leepra ehk pidalitõve ega taha ennast seetõttu talle näidata, soovides, et Judah mäletaks neid sellistena, nagu nad olid varem.

Kogu lugu ma siin ümber ei jutusta. 1907. aastal anti see ühes mustvalges tummfilmis, Wallace’i teose esimeses ekraniseeringus, edasi ainult viieteist minutiga, aga parema pildi saab siiski sellest pikemast linateosest. Piisab, kui öelda, et lisaks uskumatule pääsemisele võib näha ka imelist tervenemist.

Ben-Hur

1959. aasta versioon oli valmides kõigi aegade kalleim film, aga tänu tohutule kassaedule ei läinud juba niigi rahalistes raskustes filmistuudio Metro-Goldwyn-Mayer pankrotti, vaid sai hoopis hingetõmbeaega. Kriitikud olid sellest algusest peale vaimustuses ja film võitis 11 Oscarit – sama on suutnud ainult “Titanic” (1997) ja “Sõrmuste isand: Kuninga tagasitulek” (2003).

Arvustusi: Kate Cameron (NY Daily News), Bosley Crowther (NY Times), Ronald Holloway (Variety)

Minuni jõudis teadmine selle olemasolu kohta kõigepealt tänu Microsofti filmientsüklopeediale Cinemania 97. Nimetatud plaadil leidub sellest ka üks helilõik, kohast, kus peategelase hilisem kasuisa teda kõigepealt piitsaga nähvab ja ütleb seejärel: “You have the spirit to fight back but the good sense to control it. Your eyes are full of hate, Forty-One. That’s good. Hate keeps a man alive. It gives him strength.”

1990-ndate lõpus vaatasin seda korra telekanali TCM vahendusel ja nüüd siis teist korda (tõmmatuna), et võrrelda seda täna Eestis kinodesse jõudva uue versiooniga.

Rodrigo-Santoro

“Ben-Hur” (2016) sai leige vastuvõtu osaliseks nii kriitikute kui ka tavaliste kinokülastajate poolt. Esimesed peavad seda üldiselt keskpäraseks, et mitte öelda viletsaks filmiks. Teiste huvi jäi nii tagasihoidlikuks, et see võib erinevate hinnangute kohaselt 60-100 miljoni dollariga miinusesse jääda.

Olles seda näinud, tuleb tunnistada, et vaatamisele kulunud kaks tundi oli mõttetult raisatud aeg. Ma ei soovita seda kinno vaatama minna. See erineb mõneti 1959. aasta versioonist, muu hulgas võib näha Jeesuse nägu (toodud ülal, teda kehastab Brasiilia näitleja Rodrigo Santoro), aga muudatused kalduvad olema enamasti halvemuse suunas ja Oscari-materjali seal küll ei leidu.

1959. aasta “Ben-Hur” ei ole minu arvates lavastaja William Wyleri ja peaosatäitja Charlton Hestoni parim film, nagu ka “Titanic” ei ole minu meelest James Cameroni, Leonardo DiCaprio ega Kate Winsleti parim film, aga selle vaatamisele (isegi teistkordsele) kulunud aega ma raisatuks ei pea.

Kolmandat korda ei vaataks ma siiski ka seda. Nii hea see kah pole (IMDb reiting 8.1, mina annaks seitse).

Foorum (31.08.2016)

Kui eelmisel nädalal saatsin presidendivalimistele pühendatud ETV Foorumi erisaate peale lausa kirja ERR-i arvamusportaali, siis eile piirdusin saatesse säutsumisega, laiendades oma kommentaare nüüd järgnevas postituses.

* Kaljuranna jäämine välisministriks on hea; valimiskogus kandideerides kaotaks ta ka selle koha, aga presidendiks ikka ei saaks

Kui ma küsisin eelmise aasta suvel Postimehe vahendusel Kaljuranna enda käest, kas ta kavatseb jääda välisministriks võimaluse korral pikemaks ajaks või oleks valmis kandideerima vastava ettepaneku saamisel juba nüüd presidendiks, nagu meedias oli hakatud spekuleerima, siis vastas ta lühidalt: “Ma olen täna välisminister ja püüan seda tööd võimalikult kaua ja võimalikult hästi teha.”

Kuna mina leidsin algusest peale, et välisministri vahetamiseks on praegu äärmiselt ebasobiv aeg, siis ei pidanud ma tema kandideerimist presidendiks heaks mõtteks. Täiesti loomulik, et Reformierakond toetas nüüd Riigikogus oma auesimeest. Ja täiesti loomulik, et erakonna juhatus otsustas jätkata tema toetamist ka valimiskogus, kui ta oli andnud juba ise avalikult teada, et kavatseb nii või teisiti lõpuni minna. Rõivase poolt Kaljurannale esitatud ultimaatum on inetu, kuid antud olukorras ainuvõimalik, sest erakonna juht ei saa lasta oma parteil sedasi killustuda.

Siim Kallase ambitsioon saada presidendiks oli selge alates 2014. aasta märtsist, mil ta loobus võimalusest saada peaministriks. Rõivas võlgneb praeguse ametikoha Kallase toonasele otsusele. Kaljuranna kandidatuuri toetajad Reformierakonnas pidanuks nägema ette, et kui lõpuks tuleb valida tema ja Kallase vahel, siis toetab Rõivas viimast, sest ta saab aru, et vastasel korral puhkeks erakonnas palju suurem jõukatsumine, mille tulemusel ta võib peaministri ametikoha kaotada.

* Nestori ja Repsi toetus rahva hulgas 3% = valimiskogus nende võimalused veel väiksemad kui Riigikogus

SDE ja Keskerakonna soov tulla ka valimiskogus välja enda kandidaatidega on loomulikult mõistetav, sest kõik tahavad oma lippu ju võimalikult kaua mängus hoida ja pealegi oleks see neile lihtsalt liiga alandav, kui nemad seal kandidaate üles ei seaks, aga samas teeb seda EKRE. Teisest küljest: kas ei oleks veel alandavam, kui nende kandidaadid saavad valimiskogus vähem hääli kui Mart Helme? See peaks olema tõsine mõtlemise koht eriti sotsidele.

* Ligile teadmiseks, et Jõksi suurim tugevus ongi see, et ta tasakaalustaks presidendina kõige tugevamalt erakondade laiutamist

Kui arvestada, et viimastel kohalikel valimistel võitsid enamikes omavalitsustes valimisliidud, mille olemasolu õiguse eest Jõks kunagi õiguskantslerina võitles, erakondadest aga Isamaa ja Res Publica Liit, mis teda toetab, siis peaks tema võit valimiskogus olema juba ette kindel, aga kahjuks tuleb nõustuda Martin Helme hinnanguga, mille kohaselt on saanud viimaste kuude kampaania käigus selgeks, et Jõks ei kanna presidendirolli välja. Seda vaatamata tõsiasjale, et ma isegi tema toetuseks hääle andsin…

* Kui valimiskogu presidenti ära ei vali, siis ei suuda seda teha ka Riigikogu ja tekib surnud ring. Mis siis saab?

Mulle tundub täna küll äärmiselt tõenäoline, et valimiskogus ei saa nõutavat häälteenamust ükski kandidaat ja valimised lähevad tagasi Riigikokku, kus Kallasel õnnestuks võita üksnes uue koalitsiooni sündimise hinnaga (Keskerakond valitsusse, IRL välja). Või siis ütleb Rõivas, et “Kallasega juba proovisime, anname nüüd võimaluse Kaljurannale”, ning Reformierakonna kandidaadiks saab lõpuks ikkagi Kaljurand, kes valitaksegi siiski presidendiks, sest erakonnad ei taha selle asjaga pikemalt venitada ja olukorda veel hullemaks ajada. Mulle tundub, et Rõivase plaan võibki olla selline: lasta Kallasel nüüd lõpuni minna ja kui valimiskogus asi ebaõnnestub, siis toetada Kaljuranda. Loogiline oleks, et Kallas saab sellisel juhul lohutusauhinnaks välisministri portfelli.

* Kõige olulisem on see, et presidendi valimise kord nüüd lõpuks muudetud saaks, et järgmine kord samasugust jamamist ei oleks

Erinevaid ettepanekuid muudatusteks on käidud nüüd välja päris palju.

MTÜ Radikaaldemokraadid leidis omal ajal, et president tuleks valida otse rahva poolt, nagu enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides, sealhulgas terves reas parlamentaarsetes vabariikides, sest see suurendaks võimude institutsionaalset lahusust, andes presidendile sõltumatu mandaadi, mis võimaldab täita paremini tasakaalustavat rolli parlamendi ja valitsuse suhtes.

Veelgi enam, ühes Riigikogule vastava eelnõu kohta esitatud arvamuses sai märgitud, et Eesti riigiõiguslikus süsteemis võiks president olla erakondadeülene isik ning seetõttu ei ole soovitav, et erakonnad omaksid kandidaatide ülesseadmisel otsest rolli. Eesti lähinaabruses asuvates Euroopa Liidu liikmesriikides, kus president valitakse otse rahva poolt, võib seada kandidaadi üles keskmiselt 0.3-0.5% hääleõiguslikest kodanikest. Sellest lähtudes soovitasime vastava nõude sõnastada järgmiselt: “Vabariigi Presidendi kandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt kolmel tuhandel hääleõiguslikul Eesti Vabariigi kodanikul.”

“Presidendi valimise seaduses oleks otstarbekas sätestada, et ennast saab kandidaadina ülesseadmiseks esitada iga hääleõiguslik kodanik, toetajate nimed on avalikud ja allkirjade kogumine toimub elektrooniliselt Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehe kaudu,” selgitasime samas. “Sellisel juhul puuduks vajadus teha eraldi tööd ja kulutusi allkirjade kontrollimiseks, kaoks allkirjade võltsimise ja topeltallkirjade andmise oht ning kõigile presidendiks kandideerida soovijatele kehtiksid täpselt ühesugused tingimused. See vastaks kõige paremini kaasaegse egalitaarse demokraatia mudelile.”

Valimiste läbiviimisel soovitasime võtta kasutusele üksiku ülekantava hääle meetodi (see võimaldab väljendada valijatel oma tahet täpsemalt, kaotades ühtlasi vajaduse teha kulutusi teise hääletusvooru korraldamiseks), mida kasutatakse edukalt näiteks Iiri Vabariigis. Ja tagamaks seda, et president ei hakkaks saadud mandaati kuritarvitama, soovitasime võtta presidendilt ära õiguse algatada põhiseaduse muutmist, sest nii suur võim ei tohiks olla koondatud ainult ühe inimese kätte, nagu praegu ametis olev president tõestas oma eelmisel ametiajal, kui algatas kaitseväe juhataja eemaldamise põhiseaduslike institutsioonide hulgast, kahjustades sellega Eesti riigikaitse struktuurseid aluseid.

Mina isiklikult leian, et need ettepanekud, milleni me siis jõudsime, kujutavad endast Eesti jaoks jätkuvalt parimat lahendust. Küsimus on ainult selles, kuidas jõuda nende ellurakendamiseni olukorras, kus poliitiline klass ei ole sellest üldse huvitatud.

Tragöödiast komöödiaks

Jutt jätkub sealt, kus see eelmises postituses pooleli jäi.

Delphine Coulin on mitte üksnes kirjanik, “Samba Prantsusmaal” oli tema kolmas romaan, vaid ka filmitegija, seda koos oma vanema õe Murieliga. Nende esimene täispikk mängufilm, “17 tüdrukut” (“17 filles”), tuli välja samal aastal, 2011, mil kõnealune romaan ning räägib koolitüdrukutest, kes sõlmivad kokkuleppe jääda üheaegselt rasedaks (põhineb väidetavalt tõestisündinud lool, kuigi mõned asjaosalised ise on tunnistanud, et mingit kokkulepet ei olnud – see lihtsalt juhtus nii). Seda arvestades ei ole üllatav, et “Samba Prantsusmaal” on väga filmilik raamat ja selle põhjal tehtigi ka film.

Samba2014Üllatav on aga see, et filmi “Samba” (2014) lavastajad-stsenaristid on mitte nimetatud õed, vaid hoopis üks teine sarnane loominguline duo, mille moodustavad Olivier Nakache ja Éric Toledano, kelle endi tuntuim ja hinnatuim film on samuti just 2011. aastal kinodesse jõudnud “1+1” (“Intouchables”), ning kui raamatus on sisuliselt tegemist tragöödiaga, siis filmis on tehtud sellest loost midagi komöödiale sarnanevat.

Nakache ja Toledano üritasid nähtavasti ekspluateerida sama valemit, mis tõi neile edu “1+1” puhul (isegi ühte peategelastest kehastab sama näitleja, Omar Sy), aga enam see nii hästi ei õnnestunud. Ja kui võrrelda filmi raamatuga, siis esineb tegelikult päris suuri erinevusi mitte üksnes detailide ning rõhuasetuste, vaid ka tegevusliinide osas. Raamatu eestikeelse tõlke kaanepilt on võetud filmist, kus romaani minajutustaja on tõstetud üheks keskseks tegelaseks, aga raamatus täidab viidatud persoon tunduvalt väiksemat rolli. Mõni teine tegelane omab samas raamatus palju suuremat kaalu kui filmis.

Lugesin ajalehes Le Télégramme ilmunud intervjuud, kus Coulin rääkis, et kahe loomingulise tandemi ühendajaks saigi see, et mõlemal tulid filmid 2011. aastal välja samal ajal ja juhtusid seetõttu sageli samadele festivalidele. Tema õde kohtus ühe sellise ajal New Yorgis Toledanoga, kes ütles, et tahab töötada uuesti Omar Sy ja dokumentideta sisserändajate teemaga. Muriel rääkis selle peale Delphine’i romaanist. Jne.

Kui varem oli Coulin romaanide kirjutamise ja filmide tegemise selgelt lahus hoidnud ning küsimus tema romaanide ekraniseerimisest ei olnud üldse tõstatunudki, siis 2013. aastal avaldatud romaani “Voir du pays” otsustas ta juba koos oma õega filmiks vormida. See esilinastus kevadel Cannes’i filmifestivalil ja jõuab Prantsusmaal kinolevisse järgmisel nädalal, üht peategelastest kehastab seal tuntud laulja SoKo.

Kui pöörduda lõpuks tagasi raamatu juurde, siis mulle meenusid seda lugedes kaks varasemat romaani. Kõigepealt Lion Feuchtwangeri “Simone” (1944, e.k. 1964), mille tegevus leiab aset Teise maailmasõja alguses Prantsusmaal, kus Feuchtwanger siis ise pagulasena viibis. Hiljem aga Richard Wagneri “Das reiche Mädchen” (2007), mille kirjutamiseks andis Wagnerile tõuke Katrin Reemtsma traagilise lõpuga lugu.

“Samba Prantsusmaal” sai Prantsusmaal 2011. aastal Landerneau auhinna, millega tõstetakse suurte raamatumüüjate poolt esile neid vähetuntud prantsuskeelseid autoreid, kelle puhul nähakse potentsiaali saada üldloetavateks.

Muide, Prantsuse Instituut ootab praegu taotlusi toetuse saamiseks kirjastustelt, mis soovivad anda eesti keeles välja prantsuskeelsete autorite tõlketeoseid.

Üks poliitiline romaan

sambaDelphine Coulin “Samba Prantsusmaal” (2011, e.k. 2016), prantsuse keelest tõlkinud Marri Amon.

Selle romaani peategelane on Samba Cissé, Malist pärit mees, kes jõudis pärast nelja ebaõnnestunud katset Euroopasse, elas kümme aastat Prantsusmaal ja osutus järsku väljasaadetavaks, aga minajutustajaks, kes annab edasi selle väljamõeldud isiku loo, hoopis üks vasakpoolne prantsuse naine, kes töötab vabatahtlikuna dokumentideta sisserändajate kaitsmise ühingus ning omab tähelepanuväärset ühisosa autori endaga.

2007. aastal lõpetas see naine kuus ja pool aastat kestnud kooselu mehega, kes tunnistas teiste juuresolekul, et kaalub presidendivalimistel Nicolas Sarkozy toetamist (“Olen end alati pidanud avatud suhtumisega inimeseks, kuid tema öeldu viis mind küll endast välja. Korraga avastasin nelja inimese juuresolekul, et meil ei ole enam samad poliitilised vaated, et need on lausa vastandlikud… /—/ …see kõik näitas mulle Laurent’i hoopis uue nurga alt. Teised jäid vaikseks. Mul oli tema pärast piinlik.”), minnes ühtlasi vabatahtlikuks mainitud ühingusse, et saada argumente vaidlustes kasutamiseks (“Olin püüdnud leida argumente, millega Laurent’i veenda, et ta eksib. Rääkisin illegaalidest. Aga mul polnud täpseid arve võtta, ma ei olnud täpselt uute seadustega kursis, mul ei olnud millelegi toetuda. Olin nurka surutud. Pärast valimisi olin mitu korda mõelnud, et peaksin täpsemat infot hankima. Et sellist asja enam ei juhtuks ja et ma järgmisel korral samasuguses olukorras oleksin võimeline oma argumente ümberlükkamatute tõenditega kaitsma.”)

Ühes kohas ütleb autor-minajutustaja: “Tead, enne kui ma siia vabatahtlikuks tulin, oli mul Prantsusmaast kama. Selles mõttes, et minu jaoks oli kodumaa-armastus ja kõik selline värk mingi vanainimeste asi, nende asi, kes on sõjas käinud, nagu mu vanavanemad ja vanavanavanemad. Aga tegelikult olen nüüd aru saanud, et see pole üldse nii lihtne, kui mulle tundus. Mul oli Prantsusmaast mingi oma ettekujutus. Vabaduste, revolutsiooni, kultuuri, inimõiguste maa. Olin sellesse nii kiindunud, ehkki ma seda endale ei teadvustanud. Ja kui Prantsusmaa sellele ideaalile ei vasta, on mul piinlik.”

Coulin ise töötas dokumentideta sisserändajate kaitsmise ühingus vabatahtlikuna kolm aastat ning kogu see romaan ongi kirjutatud vaatepunktist, mida iseloomustab ülaltoodud hoiak. Tundub, et selle autoril on Prantsusmaa pärast piinlik, sest immigrantidele saab seal tema käsitluse kohaselt pidevalt osaks alandav kohtlemine, põlastav suhtumine – nende õiguste eest seisavad ainult vabatahtlikud, kes viibivad ise alaliselt depressiooni piiril.

Ühest küljest on lugu küll suhteliselt hästi, kaasahaaravalt kirja pandud, aga teisest küljest kannatab see tugevalt poliitilise angažeerituse all, muutudes kohati naeruväärselt skemaatiliseks ja ebausutavaks. Raamat ilmus Prantsusmaal 2012. aasta presidendivalimistele eelnenud kampaania ajal ja kuna see sisaldab päris kõvasti kriitikat meetmete pihta, mille rakendamise taga Sarkozy juba siseministrina seisis, siis võib seda pidada osaks tema kukutamisele suunatud poliitilisest kampaaniast. Iseloomulik on seejuures, et mingeid edasiviivaid alternatiive välja ei pakuta.

Teravik on suunatud põhiliselt kahe muudatuse vastu. 1990-ndatel võeti sotside eestvedamisel vastu seadus, mis tagas vähemalt 10 aastat ebaseaduslikult Prantsusmaal elanud immigrantidele õiguse riiki jääda. Parempoolsed nägid selles ahvatlemist ebaseaduslikule immigratsioonile ja viisid lõpuks Sarkozy algatusel sisse muudatused, millega seda õigust piirati, lihtsustades ühtlasi protseduure ebaseaduslikult riigis viibivate immigrantide väljasaatmiseks. Samuti pandi paika, et õigus elamisloale on tagatud teatud kõrget kvalifikatsiooni nõudvate ametikohtade puhul. Coulin kujutab üsna hästi seda, kuidas illegaalide odavat tööjõudu kasutatakse süstemaatiliselt ära mustemate tööde tegemiseks, kuid kõik sellise kihistumise muutmiseks mõeldud meetmed saavad samas negatiivse käsitluse osaliseks.

Peategelane Samba peaks kujutama endast mingisugust koondportreed, aga tema lugu on täis vasturääkivusi. Kõigepealt rõhutab autor korduvalt, et Samba ei olnud teinud midagi ebaseaduslikku, maksis korralikult makse jne. Hiljem selgub, et ta mitte üksnes saabus Euroopasse ebaseaduslikult ja elas ka esimesed kümme aastat Prantsusmaal ilmselt nii (korra küll mainitakse ajutist elamisluba, aga jääb täiesti selgusetuks, kuidas ta selle saada võis), vaid ka töötas mustalt. Minu arusaamist mööda on loos palju vasturääkivusi, aga tundub, et romaani autor ise ei märka neid üldse.

Coulin on hoopis rohkem ametis sellega, et rõhutada vastasseisu nn. “kahe Prantsusmaa” vahel, asetades selle vasakpoolsete poliitilisest retoorikast tuntud kujundi Malist pärit immigrantide suhu (“Nüüd on sõda. Sa pead end varjama ja vastupanu osutama. Siin on kaks vastandlike seisukohtadega leeri: Prantsusmaa, inimõiguste maa, ja seismajäänud, hallitanud Prantsusmaa. Nüüd on sõda ja meie oleme valel poolel.” ning “Prantsusmaa on muutunud. See ei ole enam see riik, kuhu mina saabusin. On kaks Prantsusmaad ja ma arvan, et täna on võitnud see seismajäänud Prantsusmaa. Loodan, et teine Prantsusmaa siiski ei anna alla ja suudab uuesti tõusta … Aga mul ei ole enam jõudu oodata.” ja “Seismajäänud Prantsusmaa tegi minust kurjategija, enne olin ma selle maa patrioot.”), kus see mõjub küllaltki ebausutavalt, kuid teenib hästi romaani poliitilist eesmärki.

“Kõik need inimesed maetakse maha, tänavatele laotatakse järgmised asfaldikihid, nende hoonete asemele tulevad teised, järgmises arheoloogilises kihistuses, ja ühel päeval ei ole sellest, mida ta praegu näeb, mitte midagi alles. Kõikjalt maailmast saabuvad uued inimesed. Üks asi oli aga kindel: Prantsusmaa ei saa enam kunagi selliseks, nagu ta oli viiekümnendatel. Need, kes seda uskusid – seismajäänud Prantsusmaa toetajad –, eksisid. Maailm oli muutunud.” – kogu autori sõnumi võib sisuliselt võtta kokku nende sõnadega, mis kõlavad suurejooneliselt, aga lähtuvad tegelikult üsna primitiivsetest ettekujutustest.

Raamatu sain kirjatuselt Varrak, mille lugemisgrupp seda nüüd lahkas. Juttu tuleb sellega seonduvast, sealhulgas romaani põhjal valminud mängufilmist, siin veel ka järgnevatel päevadel.